Vihmauss Raini kalalkäik

LAURI JUURSOO

LAURI JUURSOO

Viktória Hitka Illustratsioonid

lai. a j k tus pik h i a l o m salt nna i. See i m g S õ õ . i õ j a õik r kord sti l k ä s sid. s i h a e g l k a n o , j o ä u V i pikk ilisi kal eitust m apidu. t s ä k h p v veti Isegi alju vär lasid ja a j p ust ul l a h , ima. r m d t u i a u u s s u el m uj ks li To o i ringi elu oli ü m e õe ni j e l Nend Sel

Kalad olid seal nii targad, et ükski õngitseja neid kätte ei saanud. Ei aidanud siin ussiega saiaviilud, kärbsesöödast rääkimata.

Selle jõe kõik kalad olid käinud koolis ja lasteaias, kus neile oli juba maimueast õpetatud, et ühegi konksuga ei tohi kaasa minna, olgu sEE tühi või nii ahvatlevA meelitusega kui tahes.

Tihti istusid õngitsejad jõe kaldal või paadis ja vangutasid arusaamatuses pead, et mis jõgi see küll selline on. Sageli võis nende huulilt kuulda imestust:

„Nii suur ja lai jõgi, aga ei ühtki kala!”

Kui kalad ükskord jälle õngemeeste jutukõminat kuulsid, kogunesid nad vaikselt kalda äärde itsitama.

Üheskoos hinnati kalameeste püügiriistu, riietust, kaasa võetud sööta ja prooviti ära arvata, millal õngitseja ootamisest väsib ja telefoni välja võtab või millal ta asjad kokku pakib ning lahkub.

Nii oli see kestnud juba aastaid.

Ühel päeval aga sattus jõe äärde kalamees Urmas, kellel oli kaasas igasugu marudat püügivarustust: õnged, võrgud, potid, pannid, kellukesed ja LANDID. Ta kandis uhket kalamehekostüümi, mis varjas tema ümmargust kõhtu.