0
1
„Trubetsky elu põhiprobleem on õigupoolest sama mis kõigil pop- ja rokkkultuuri pinnal tõusnud staaridel: kui kaua suudab inimene kinni hoida oma noorusest, oma puberteedieast? Kui kaua on võimalik jääda vaimselt süüdimatuks? Sest tiineritele orienteeritud popkultuur on halastamatult mobiilne, täna oled sa „in“, homme „out“, ning varem või hiljem kerkib küsimus, mida teha edasi: kas visata pill põõsasse ja hakata „ausa tööga“ leiba teenima või orienteeruda ätistuvate eakaaslaste nostalgilistele tunnetele (nagu omal ajal Artur Rinne ja praegu ansambel Suveniir) ja kiruda järeltulevat sugu, kes „õigest musast mõhkugi ei mõika“. Või siis püüda ikkagi hulpida mainstreamis katsuda endistviisi hullutada noori, nagu mõnel pensionieelikust lääne rokkstaaril ongi õnnestunud teha. Seni on Trubetsky suutnud kurja elumere karidest edukalt mööda loovida. Vennaskond on püsinud hämmastavalt kaua populaarne, nende paremad palad on ületanud vanusepiirid ja muutunud üldrahvalikuks. „Insener Garini hüperboloidi“ ei jorise teatavasse meeleollu sattudes mitte üksnes paadunud anarhistid, vaid ka endised 2
vanempioneerijuhid, sotsialistliku töö kangelased ja Suure Isamaasõja veteranid. Vennaskonna viimase LP „Mina ja George“ paarilisena avaldatud samanimeline raamat pole siiski suunatud sellele seltskonnale...“ Udo Uibo, „Nooruses Kinni“. „Mul ei ole tegelikult sellist probleemi, heh-heh, aga kahtlemata oli huvitav lugeda (ja ka kirjutada).“ Tõnu Trubetsky
3
4
ALLA 16-AASTASTELE KEELATUD! Esikaas, kunstiline peatoimetaja Tõnu Trubetsky Tagakaas, frontispiiss ja illustratsioonid Kaspar Jancis Sisu kujundus, tehniline toimetaja Lauri Juursoo 2., muutmata trükk
KEE ©Tõnu Trubetsky Kirjastus Elust Enesest www.fb.com/elustenesest
www.elustenesest.ee info@elustenesest.ee Trükitud trükikojas Printon AS Tallinn 2017 ISBN 978-9949-81-774-0 5
I PEATÜKK
TÜTARLAPS KANNIKESESINISES ”Aitab mölast,” ütles George ja lõi kultuurimaja direktorile jalaga munadesse. ”Aiaa,” oigas see ja kukkus põrandale kägarasse. ”Noh, kuidas siis jääb?” julgesin nüüd minagi suud paotada. Kultuurimaja direktor ei öelnud midagi, ainult oigas pisut, tahtis ennast vist suureks kannatajaks teha. ”Nagu ma ütlesin, midagi erilist ei toimu,” sõnas George rahulikult, ”mina, sõbrad ja mõned tibid...” Lausele pani punkti mürtsatus fuajees.
6
George’i mootorratas, millega ta kultuurimajja sisse oli sõitnud, kukkus seina äärest põrandale. George ei pööranud sellele tähelepanu – seisis, mustades nahkkinnastes käed puusas, pisut kühmus ning silmitses mõtlikult maas kössitavat ”kultuuritegelast”, kes vargsi üle prilliraamide George’i kõõritas. ”Hea küll,” sõnas seisja tüdinult. ”Kolmapäeval paned võtme mati alla. Ise ära tule. Ma kardan, et sa mult veel mõne eide üle lööd,” muigas ta lõpetuseks sapiselt, keeras ennast siis järsult ringi, ise mulle näppu nipsutades märku andes, et on aeg jalga lasta ja see hädavares siia teri nokkima jätta. George’il ei olnud see esimene kord ”vastutajatele” koht kätte näidata, nagu ta ise taolistel puhkudel öelda tavatses. Need kohad asusid enamalt jaolt laudade all, toolide taga. Väljusime saalist. 7
George tõstis oma pärlmuttersinise mootorratta püsti, lõi käima ja istus selga. Fuajee täitus kõrvalukustava mürinaga. Istusin taha. George keeras gaasi, lasi aeglaselt siduri lahti ning me põntsusime tagumisel rattal trepist alla. Seejärel vahetas George käiku ning võttis ohtliku kurvi majaseina ning suure tamme vahel, paisates jalarauaga ühe ette jäänud prügikasti ümber. Mul oli iga kord väike sabin sees, kui ta jälle oma trikke tegema hakkas. Kihutasime urinal teele, nii et üks seebikäru oli sunnitud pidurit panema. ”Nõrgad närvid,” konstanteeris George läbi mootorimürina. Muigasin kiivri all ega hakanud pikemalt pead murdma, mida mina selle juhi asemel teinud oleksin. George oli üldse selline mees, kes autojuhtidele sabinaid armastas teha. Eriti meeldisid talle uhked ja kallid sõiduautod. Alailma rammis ta neid kraavi, ”klassivõitluse nimel” nagu ta ise ütles. Niisiis veeresime edasi, kuni jõudsime ristmikule, kust pöörasime paremale. Väljas oli juba hämarduma hakanud. Möödusime vanast maanteekõrtsist, millest meie 8
sajandil oli saanud lasteaed ja traktorijaam ning pidurdasime paarisaja meetri pärast. Selgus, et ka George’ile oli see tüdruk silma hakanud. Ilmselt oli ta mingi hääletaja, kuigi meie puhul ta loomulikult kätt ei tõstnud. Tema välimus oli tagasihoidlik. Seljas oli tal kannikesesinise dekolteega sitskleit, mille varjust võis aimata lopsakaid kehavorme. Jalas olid tal tumedad sukad. Hämaruse tõttu jäi arusaamatuks, mis värvi need tegelikult olid. Pöiad suubusid kenadesse madala tikk-kontsaga peokingadesse. Ja kui ma tema nägu silmitsesin, mõtlesin ma, et võiksin teda armastada tõelise hingesuurusega, aga, nagu hiljem selgus, ikka ei suutnud. George peatas mootorratta mõned meetrid tüdrukust eespool ja tõstis oma pärlmuttersinise astronaudi klaasi üles. ”Päris voolujoonelised sääred sul,” nentis ta enesekindla muigega, kui tüdruk oli meieni jõudnud ja toetus küünarnukkidega kiiskavale juhtrauale. Ning siis juhtus see, mille üle ma juba kümneid kordi imestanud olin. ”Poiss, võta mind sõitma,” palus tüdruk tehtud lapselikkusega. 9
10
Ta ütles seda MULLE, nagu poleks 11