Ühel jaanilaupäeval kadus vanaema keset lõunasööki. Peagi tuli ta, klouninina ees, tagasi sööma. Eino murenes ja tema küljest kukkus käsivars mütsatades põrandale.
Hiljem, kui Einole jälle klouninina meenus, ta lagunes. Pea veeres samblamättale jalgpalli kõrvale. Sealt vaatas ta oma keha, kasepuud ja juunikuud. Ema tuli appi.
Eino rebenes isegi veel õhtul, kui märkas klouninina kummuti peal. Ta naeris end ribadeks. Isal ja emal ei olnud enam naljakas, kui nad Einot teab juba mitmendat korda sel päeval parandasid.
Lasteaiaõpetajad, ema, isa ja teised ütlesid Einole, et ta ei peaks kõike enda sees nii tugevalt läbi elama.
Asi tundus halb. Ta ei elanud meelega kõigele kaasa. Iga päev ajas midagi Einot sedavõrd naerma, kartma või kurvastama, et täiskasvanud pidid appi tulema ja eraldunud kehaosad kinnitama. Eino ise ei osanud veel midagi kokku panna, võib-olla ehk ainult nina ja väikest sõrme.
