7.1.3. Rabad 7.1.3.1 Nõmmrabad (kasvukohatüüp 3.2.1.1) Nõmmrabad paiknevad tasasel või nõgusal reljeefil luidete vahel looderannikul ja Lääne-Eesti saartel (eriti Hiiumaal), aga ka liivaste rannavallide vahel Eesti sisemaal. Seda tüüpi rabad on tekkinud pärast seda, kui kerge lõimisega mulla sisseuhtehorisondis on geokeemiliste protsesside tulemusena moodustunud vettpidav nõrgkivikiht (ortstein). Nõmmrabad ei ole kunagi läbinud madalsoo arenguastet (Valk, 1988b); nende siirdesoo- või rabamullad on kujunenud mineraalmaal asuvate küllastumata turvastunud glei- või turvastunud leedemuldade soostumise tulemusena (Kõlli, 2012). Nõmmrabade puurinne koosneb kidurakasvulistest mändidest. Põõsarinne on hõre, selles kasvavad üksikult tuhkur paju (Salix cinerea) ja/või kõrvpaju (S. aurita). Hästi arenenud puhma-rohurindes valdavad puhmastaimed kanarbik (Calluna vulgaris), sinikas (Vaccinium uliginosum), sookail (Ledum palustre) jt., lisaks nendele on sagedasemad ahtalehine põdrakanep (Epilobium angustifolium), luht-kastevars (Deschampsia cespitosa), keratarn (Carex globularis). Samblarindes valitsevad turbasamblad. Arv ja pindala. Nõmmrabasid tuvastati 88 alal üldpindalaga 1116 ha. Nendest aladest on 71 (736 ha) kaetud üksnes selle tüübi soodega, ülejäänud aladel on esindatud ka muud tüüpi kasvukohad – peamiselt lage- ja puisrabad või rabametsad. Nõmmrabakooslusi leidub lisaks veel 25 muud tüüpi kasvukohtadega aladel. Nõmmrabade tegelik pindala võib olla esitatud hinnangust mõnevõrra suurem, sest näib, et mõned inventeerijad ei osanud nõmmrabasid ära tunda ja kvalifitseerisid need mättarabadeks (kasvukohatüüp 3.2.2.1). Üsna usutavalt on lagedate ja puis-nõmmrabade kogupindala üle 1200 ha, mis langeb päris hästi kokku Ilometsa jt (1995) hinnanguga, mille kohaselt lagedate ja metsastunud nõmmrabade üldpindala on 1500 ha (tabel 5). Levik. Nõmmrabad paiknevad Eestis ebaühtlaselt (joon 15) – 68% neist (53 ala, 763 ha) asub kas Hiiumaal või Loode-Eestis. Saaremaal on nõmmrabasid üllatavalt vähe. Mõned seda tüüpi rabad asuvad Kesk-Eestis Tori ja Jõgeva vahel, üksikud ka siin-seal mujal. Ulatuslikel aladel Lääne-, Lõuna- ja Kirde-Eestis nõmmrabasid ei leidu. Lage- ja puisrabadega võrreldes on nõmmrabad väikesed või väga väikesed. Ainult kahe nõmmraba (Klooga Harjumaal ja Sakkasoo Hiiumaal) pindala on suurem kui 100 ha, suuruselt nelja järgmise pindala jääb 60 ja 90 ha vahele ning järgmise 18 oma 10 ja 50 ha vahele. Loodusdirektiivi elupaigatüüpide esindatus. Suurem osa nõmmrabadest (53 ala, 739 ha) vastab loodusdirektiivi elupaigatüübile 7110 – looduslikus seisundis rabad ja 34 ala (376 ha) elupaigatüübile 91D0 – siirdesoo- ja rabametsad. Looduskaitseline seisund ja väljavaated. Nõmmrabade seisundi hindamise alusel on 17 ala (302 ha) säilinud ülihästi (A), 60 ala (789 ha) hästi (B), 9 ala (22 ha) keskmiselt või kesiselt (C), 1 ala (1 ha) on degradeerunud (D) ja 1 ala (2 ha) seisund on määratlemata. Võib eeldada, et tihedama puurindega ja seega väiksema seisundiväärtusega nõmmrabad on vähemalt osaliselt kvalifitseeritud kasvukohatüüpi 1.4.3.1 (rabametsad). Eesti suurim – Klooga nõmmraba (124 ha) on püsinud lagedana tänu aeg-ajalt toimunud põlengutele endisel N. Liidu armee laskepolügonil, mille piiresse ala jääb. Kuna E.V. kaitseväe harjutusvälja tingimustes on põlengutest suudetud peaaegu hoiduda, on kooslus kiiresti kattunud noorte mändide ja kaskedega ning selle looduskaitseline seisund (eelkõige koosluse struktuuri väärtus) on kahanemas.
EESTI SOODE SEISUND JA KAITSTUS
100
0
20
40 km
JOONIS 15. Nõmmrabade levik Eestis.
Laasimeri (1965) andmetel katsid lage- ja puis-nõmmrabad 1950. aastatel 3000 ha. Seega on vahepeal kuni 1800 ha nõmmrabasid inimtegevusega hävitatud või on nendes toimunud kiired suktsessioonilised muutused. Kuna selle kasvukohatüübi alad suurema majandushuvi objektiks ei ole (turbalasund on õhuke, taimestiku poolest ei sobi alad ka karjatamiseks), võib eeldada, et valdav osa “kadunud” nõmmrabadest on kattunud tiheda puurindega ja vastavad tänapäeval rabametsa kasvukohatüübile. Madala produktiivsuse tõttu on nõmmrabasid otseselt metsastatud vaid erandkorras, sealne puurinne on tihenenud kas otsese või naaberaladel toimunud kuivenduse tagajärjel. Selline mõju jätkub tõenäoliselt ka tulevikus ja seega võib prognoosida nõmmrabade pindala edasist vähenemist. Nõmmrabade üldine hinnang osutus järgmiseks: ülikõrge väärtusega (A) on 3 ala (251 ha), kõrge väärtusega (B) 27 ala (413 ha), olulise väärtusega (C) 52 ala (375 ha) ning madala või puuduva väärtusega (D) 6 ala (78 ha). Seega on looduskaitseline üldhinnang siiani säilinud nõmmrabadele suhteliselt kõrge. Kaitstus. 88 nõmmrabast on 32 kas tervikuna või osaliselt kaitse all. Pindalaliselt on kaitsealuseid nõmmrabasid 541 ha ehk 48% nende kogupindalast. Ülikõrge looduskaitselise üldhinnanguga (A) on kaitsealustest nõmmrabadest 2 ala (127 ha), kõrge hinnanguga (B) 20 ala (390 ha), olulisega (C) 9 ala (24 ha) ning madala või puuduvaga (D) 1 ala (0,3 ha). Niisiis on valdava osa (96%) kaitsealuste nõmmrabade looduskaitseväärtus kõrge või ülikõrge. Tervikuna või osaliselt väljaspool kaitsealasid asub 9 ülikõrge või kõrge looduskaitselise väärtusega nõmmraba (146 ha). Mainitud Klooga nõmmraba (124 ha) tuleks liita kaitsealade võrgustikuga; selle eeldatav kaitsekord ei ole vastuolus ka kaitseministeeriumi vajaduste ja huvidega. Põhjaka nõmmraba Suure-Jaani vallas (6 ha) on arvatud Natura 2000 varinimekirja koos piirneva lageraba ja soometsadega. Hiiumaal asuvad kaitse alla võtmata nõmmrabad sama tüüpi kaitsealuste koosluste naabruses ja pälvivad seega ehk vähem tähelepanu.
EESTI SOODE SEISUND JA KAITSTUS
101