ent taimede juured ulatuvad ka kuivaperioodil põhjaveeni ja saavad sealt toitaineid (Paal, 1997). Turba pH varieerub 4,8–6,0 piires, CaO sisaldus on 0,5–3,0% (Kollist, 1988a). Puurindes kasvab üksikult või väikeste rühmadena peamiselt sookask (Betula pubescens), põõsarinde moodustavad eeskätt pajud – tuhkur paju (Salix cinerea), hundipaju (S. rosmarinifolia), kahevärvine paju (S. phylicifolia), mustjas paju (S. myrsinifolia), kõrvpaju (S. aurita). Rohurindes valitsevad tarnad – mätastarn (Carex cespitosa), sale tarn (C. acuta), ümartarn (C. diandra), hirsstarn (C. panicea), niitjas tarn (C. lasiocarpa), sootarn (C. acutiformis), põistarn (C. vesicaria), eristarn (C. appropinquata), pudeltarn (C. rostrata), harilik tarn (C. nigra), luhttarn (C. elata), lisaks nendele on tavalised sookastik (Calamagrostis canescens), püstkastik (C. neglecta), harilik pilliroog (Phragmites australis), luht-kastevars (Deschampsia cespitosa), harilik metsvits (Lysimachia vulgaris), ussilill (L. thyrsiflora), soopihl (Potentilla palustris), konnaosi (Equisetum fluviatile), soomadar (Galium palustre), ubaleht (Menyanthes trifoliata), harilik angervaks (Filipendula ulmaria), harilik ädalalill (Parnassia palustris) jt.; samblarindes täht-kuldsammal (Campylium stellatum), tavasirbik (Drepanocladus cossonii), harilik teravtipp (Calliergonella cuspidata), harilik tiivik (Fissidens adiantoides) jt. Liigivaeste madalsoode tüüpilised taimekooslused on angervaksa–soo-kurereha (Geranio palustris– Filipenduletum), mätastarna–eristarna (Caricetum appropinquatae–cespitosae), pudeltarna–põistarna (Caricetum vesicariae–rostratae), sootarna (Caricetum acutiformis), luhttarna (Caricetum elatae), ahtalehtise villpea (Eriophoretum angustifolii), hariliku tarna–hirsstarna (Caricetum paniceae–nigrae), niitja tarna–sirbiku (Drepanoclado–Caricetum lasiocarpae) ja sookastiku (Calamagrostetum canescentis) kooslus (Paal, 1997). Arv ja pindala. Liigivaesed madalsood valdavad 4381 alal, mille kogupindala on 17 770 ha. Nendest aladest on 3476 (10 133 ha) kaetud üksnes selle tüübi madalsoodega, ülejäänud alade servaosas on esindatud ka muud tüüpi kasvukohad – peamiselt liigivaesed soostuvad niidud, liigirikkad madalsood või siirdesood. Lisaks leidub 641 alal liigivaeseid madalsoid veel muud tüüpi kasvukohtades vähemuselupaigana. Mitmesaja liigivaese madalsoo puhul puuduvad turbalasundi paksuse sondeerimise andmed ja neist osa võib osutuda hoopis liigivaesteks soostuvateks niitudeks (kasvukohatüüp 2.4.1.1). Siiski võime väita, et liigivaeste madalsoode kogupindala on ka väikesi mööndusi arvestades ~18 000 ha. See määrang on oluliselt väiksem, kui on esitanud Ilomets jt (1995), kelle järgi liigivaesed madalsood katavad Eestis ~30 000 ha (tabel 5). Levik. Liigivaeseid madalsoid esineb kogu Eestis, ent ebaühtlaselt (joon 8). Nende arv ja tihedus on suurim Lõuna-Eesti kõrgustikel (Otepää, Karula, Haanja, Sakala), ent soode pindala on seal väike. Muudes piirkondades on liigivaeste madalsoode tihedus mõneti suurem Saaremaal, mandri loodeosas, Ida-Eestis (eriti Jõgevamaal), kohati ka Lääne-Eesti keskosas ja Põhja-Eestis. Liigivaeseid madalsoid on vähe VaheEestis ja suuremas osas Kirde-Eestist. Liigivaesed madalsood on enamasti väikesed: ligikaudu poolte inventeeritud alade pindala on alla ühe hektari. Ainult 19 ala pindala ületab 100 ha ja vaid ühe liigivaese madalsoo pindala on suurem kui 500 ha (Leotusraba madalsoo Läänemaa Suursoo keskosas – 588 ha). Ka ülejäänud suuremad liigivaesed madalsood paiknevad kas Lääne-Eesti madalikul (Läänemaa Suursoo teised osad, Sendre soo, Marimetsa raba servasoo) või Ida-Eestis (Emajõe Suursoo soostik, Keeri–Karijärve soostik, Piirissaar, Pihkva järve äärsed sood). Mõned suuremad sood on kujunenud ka Saaremaa kinnikasvanud merelahtede äärde või asemele. Loodusdirektiivi elupaigatüüpide esindatus. Suurem osa inventeeritud Eesti liigivaestest madalsoodest vastab loodusdirektiivi elupaigatüübile 7230 – aluselised ja nõrgalt happelised liigirikkad madalsood (1456 ala, 10 141 ha) või elupaigatüübile 6430 – niiskuslembesed serva-kõrgrohustud (2129 ala, 6716 ha). 142 ala (476 ha) kvalifitseeriti elupaigatüüpi 6410 – sinihelmikaniidud, 29 ala (132 ha) elupaigatüüpi 9080 – Fennoskandia soostuvad ja soo-lehtmetsad ja 18 ala (27 ha) elupaigatüüpi 2190 – niisked luitenõod. Üksikud alad esindavad ka mõnda muud elupaigatüüpi (nt 6530 – Fennoskandia puisniidud) või siis ei vasta loodusdirektiivi ühegi elupaigatüübi kriteeriumidele. Viimati mainituid tuvastati kokku 554 (1013 ha) ehk 6% liigivaeste madalsoode kogupindalast – rohkem kui mistahes muu sootaimkonna kasvukohatüübi puhul.
EESTI SOODE SEISUND JA KAITSTUS
84
0
20
40 km
JOONIS 8. Liigivaeste madalsoode levik Eestis.
Nagu esitatud kokkuvõttest nähtub, on elupaigatüüpi 6430 kuuluvate liigivaeste soode keskmine pindala palju väiksem kui elupaigatüüpi 7230 kuuluvate soode oma (keskmiselt 3 ha versus 7 ha). See on seotud taimekoosluste erinevate ökoloogiliste nõudlustega: nt elupaigatüübile 7230 vastavad niitja tarna kooslused esinevad ulatuslikel avatud aladel ning puuduvad kitsastel sooribadel, mida tavaliselt katavad kõrgrohustu-kooslused. Siiski võib elupaigatüübi 6430 tõlgendamine olla kohati liialt avar ning sellesse tüüpi on arvatud ka suurepinnalisi kooslusi, mitte üksnes servaalasid, või siis alasid, millele ei oleks pidanud Natura koodi üldse omistama. Looduskaitseline seisund ja väljavaated. Liigivaeste madalsoode seisundi hinnangute alusel on 300 ala (3508 ha) säilinud ülihästi (A), 1663 ala (8567 ha) hästi (B) ja 1947 ala (4663 ha) keskmiselt või kesiselt (C); 340 ala (653 ha) on degradeerunud ja 131 ala (378 ha) seisund on määratlemata. Seega on 68% inventeeritud liigivaeste madalsoode seisund hea. Vähemalt 280 ala (>726 ha) osutus kuivendatud madalsoodeks, mis vaevu vastasid kasvukohatüübi kriteeriumidele; need alad kujunevad tulevikus vastavalt kuivenduse intensiivsusele kõdusoo- või kuivendatud madalsoometsadeks. Samasugust arengut võib eeldada ka paljude teiste alade puhul, kus lageda või puissoo ja soometsa vaheline piir on järkjärgult nihkumas soo keskosa poole, s.t toimub soo metsastumine ja kasvukohatüübi 3.1.1.1 pindala vähenemine. Laasimeri (1965) andmetel oli liigivaeste madalsoode pindala 1950. aastatel 152 300 ha. Sellest järeldub, et 88% on neist praeguseks inimtegevuse poolt rikutud ja/või 60–80 aasta jooksul kiire allogeense suktsessiooniprotsessi tulemusena oluliselt transformeerunud. 20. sajandi keskpaigani kestnud põllumajandusliku maa defitsiidi tingimustes kasutati liigivaeseid madalsoid heina varumiseks ja karjatamiseks, kui aga põllumajanduslik kasutamine lõppes, hakkasid need alad võsastuma ja/või metsastuma. Seda protsessi ilmestab liigivaeste madalsoode suhteliselt kehvem looduskaitseline seisund teiste sootüüpidega võrreldes (vt eespool). Lisaks sellele on tuhandeid hektareid liigivaeseid madalsoid kahjustatud või hävitatud maaparandustööde vahetu või naabrusmõju tagajärjel, paljude kunagiste madalsoode asemele on rajatud uudismaapõllud või kultuurniidud. Nii otsese kuivenduse kui ka allogeense suktsessiooni mõju liigivaestele madalsoodele jätkub ka tulevikus ning seetõttu on prognoositav nende soode kogupindala edasine vähenemine.
EESTI SOODE SEISUND JA KAITSTUS
85