Page 1


RUUMIPILT EESTI PARIMAD INTERJÖÖRID JA DISAIN 2013 ESTONIA’S BEST INTERIORS AND DESIGN 2013 ESL/Estonian Society of Interior Architects

koostaja ja toimetaja / compiler and editor Maris Kerge kujundaja / designer Margus Tammik töögrupp / project team Aet Seire, Tiiu Truus projektijuht / project manager Kadri Kaljumets eesti keele toimetaja / Estonian language editor Liina Schmidt korrektuur / proofreading Kristina Orlova tõlge / translation A&A Lingua portreefotod / portrait photographs Renee Altrov trükikoda / printing house Tallinna Raamatutrükikoda

väljaandja / publisher Eesti Sisearhitektide Liit Estonian Society of Interior Architects teostus / made by o2 Works

Tallinn 2013

ISSN 1736-4493 © Eesti Sisearhitektide Liit


Eesti Sisearhitektide Liidu 2013 aastapreemiate 탑체rii / Estonian Society of Interior Architects 2013 annual awards jury Tiina Mang sisearhitekt ja 탑체rii esimees / interior architect and chairman of the jury Aulo Padar sisearhitekt / interior architect Katrin Kaevats sisearhitekt / interior architect Loreida Hein sisearhitekt / interior architect Eve Arpo kuraator / curator Ott Kadarik arhitekt / architect Piret Lindpere kunstiteadlane / art historian


6—EESSÕNA / FOREWORD Eve Arpo avalik ruum / public space 10—RMK BÜROOHOONE / STATE FOREST MANAGEMENT CENTRE OFFICE BUILDING Reet Põime, Liisa Põime, Anu Põime, Andres Põime, Kristi Prinzmann, Lauri Kalm, Lauri Vaimel 16—VILJANDI RIIGIGÜMNAASIUM / VILJANDI GYMNASIUM Pille Lausmäe, Kerli Lepp, Kristina Roots 22—BALTMANI ESINDUSKAUPLUS / BALTMAN STORE Neels Kattentidt, Alexander Eberle, Galina Burnakova 28—CAFE LYON / CAFE LYON Janno Roos, Andres Labi, Kristel Jakobson 34—RAKVERE HAIGLA JUURDEEHITUS / RAKVERE HOSPITAL ADDITION Kristi Lents-Esnar

86—MOODULMAJA PASSION M1 / PASSION GROUP PREFAB HOUSE Hannelore Kääramees 90—KORTER CRISTAL ALPIDES / APARTMENT CRYSTAL IN THE ALPS Kätlin Ölluk, Tiina Kesküla näituse kujundus / exhibition design 96—„KAAMOS. EESTI MOOD TÄNA” / “KAAMOS. ESTONIAN FASHION TODAY” Hannes Praks 100—„SÜNKROONIST VÄLJAS” / “OUT OF SYNC” Helen Oja, Raul Kalvo 104—„PARK” / “PARK” Toivo Raidmets 108—„PILDIPLAHVATUS” / “THE PROGRESS OF IMAGES” Margit Argus, Margit Aule ese / object

40—G4S FUAJEE RUUMIINSTALLATSIOON / G4S LOBBY SPATIAL INSTALLATION Ville Lausmäe, Kadi Karmann

114—MÖÖBEL DERELICT / FURNITURE DERELICT Tõnis Kalve, Ahti Grünberg

44—NEITSITORN JA LINNAMÜÜRI GALERII / NEITSITORN AND LINNAMÜÜRI GALLERY Maile Grünberg

118—ELEKTRIKERIS HUUM DROP / DROP, AN ELECTRIC HEATER BY HUUM Mihkel Masso

50—ŠVEITSI MAJA AATRIUM / ATRIUM OF THE SWISS HOUSE Tüüne-Kristin Vaikla, Urmo Vaikla

122—ULAELU VÄLIKÖÖK / ULAELU OUTDOOR KITCHEN Raul Tiitus, Kaido Kivi

56—IDA-VIRU KESKHAIGLA / IDA-VIRU CENTRAL HOSPITAL Katrin Vaikla, Argo Vaikla, Katrin Tammsaar

126—TOOLIDE SEERIA „LESS” / LESS SERIES OF CHAIRS Toivo Raidmets

62—RANDVERE KOOL / RANDVERE SCHOOL Kristi Lents-Esnar, Marita Mätas

130—EERINI KAUPLUSE MÖÖBEL / FURNITURE FOR EERIN SHOP Margit Argus, Margit Aule

68—TARTU LOODUSMAJA / TARTU NATURE HOUSE Tõnis Kalve

134—ISTE „KOLMJALG” / KOLMJALG SITTING FURNITURE Toivo Raidmets kodu / home

76—RANNAMAJA LAULASMAAL / BEACH HOUSE IN LAULASMAA Kätlin Ölluk 82—KORTER PÄÄSKÜLAS / APARTMENT IN PÄÄSKÜLA Hanna Karits

138—KOHVIKU MAIASMOKK „VAATERATAS” / MAIASMOKK CAFE’S “FERRIS WHEEL” Ionel Lehari, Krista Lehari 142—LÜHTER BRANCH / CHANDELIER BRANCH Margus Triibmann


Käesolev Ruumipilt kajastab 2013. aastal valminud interjööre ja väikevorme. Kui varasem aasta kulmineerus grandioossete objektide valmimisega, nagu Lennusadam, Tallinna Teletorn, TÜ Narva Kolledž ja TLÜ Balti Filmi- ja Meediakool, siis 2013. aasta nominentide hulgas äratab tähelepanu sotsiaalselt oluliste hoonete kontsentratsioon. Nimistusse kuuluvad Rakvere Haigla juurdeehitus ning Ida-Virumaa Keskhaigla, Viljandi riigigümnaasiumi ja Randvere kooli sisearhitektuursed lahendused. Rõõm on näha Rakvere Haigla näitel, et vanurite hooldusraviks loodi terviklik positiivne keskkond, kust lahkudes ei jää kummitama rusuv tunne, mis tavapäraselt taolise asutuse külastamisega kaasneb. Inspireeriv on viibida Viljandi riigigümnaasiumis, mille ruume iseloomustab valikuvabadus ja erinevate tujude jaoks loodud ruumide küllus. Nomineeritud tööde hulgas on esimesed valminud interjöörid, kus on rakendunud 2011. aastal kehtima hakanud protsendiseadus, mis määrab, et 1% avalike hoonete ehituseelarvest tuleb kulutada kunstile. Kuigi see

6

on kütnud kirgi, võidavad nomineeritud hooned kunstnike kaasamisest väga palju. Ida-Viru Keskhaigla puhul täiendavad sisustust Peeter Lauritsa ja Herkki-Erich Merila loodusfotod, Merike Estna poolt Viljandi riigigümnaasiumile loodud skulptuur ja suuremõõtmelised maalid moodustavad hoonega orgaanilise terviku. Kohvikud ja poed ning ajutised näitusekujundused võimaldavad arhitektidel olla mängulised ja luua hüperreaalseid keskkondi. Silmapaistva disaini puhul võib aga ruumi mõte ja vajadus tagaplaanile jääda. Tundliku lahenduse ja tugeva kontseptsiooni poolest väärib esile tõstmist Hannes Praksi kujundatud ülevaatenäitus „Kaamos. Eesti mood täna“ Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis. Tunnustust jagati näitusele ka Londoni moenädalal, kus sealsetele ruumioludele ja tingimustele kohandatud eestlaste väljapanek tunnistati moenädala parimaks. Auhinnatud tööd tõestavad, et endiselt kehtib valem, mille järgi tulemus on sama terviklik ja meeldiv, kui tugev on tellija/rahastaja, ehitaja, arhitekti ja sisearhitekti koostöö nõrgim lüli. Hea tulemus sünnib siis, kui klient ja ehitaja on võrdväärsed partnerid. Kahjuks leiab elust enesest näiteid, kus ehitama hakatakse sisearhitektilt tellitud põhiprojekti järgi, kuid tööprojekti puudumise tõttu kannatab terviklik tulemus ning detailid ja olulised sõlmed lahendatakse kaootiliselt. Samuti võib otsese tellija puudumine viia eos surnud projektini, kus efektsel hoonel puudub reaalne ostja. Parimad on lahendused, kus tellija on usaldav partner ja kaasamõtleja. Loodame, et auhinnatud objektid inspireerivad ja annavad mõtlemisainet. Järgnevatel lehekülgedel teeme tagasivaate nomineeritud hoonete ja objektide sünnile ning teostumisele. Kutsume lugejat külastama interjööre Randverest Viljandini, Kohtla-Järvest Laulasmaani ja Tallinnast Tartuni – just nii mitmekesised olid selleaastaste tööde asukohad. Tänan kogu žürii nimel nominente ja sisearhitekte, kes oma töid esitasid! Eve Arpo, kuraator, ESLi aastapreemiate žürii liige

Ruumipilt 2013


This edition of Ruumipilt is devoted to architectural interiors and installations completed in 2013. The previous year culminated with more monumental sites such as the Lennusadam Harbour, the Tallinn TV Tower, the University of Tartu’s Narva College and Tallinn University’s Baltic Film and Media School. On the other hand, 2013 stands out for the concentration of buildings significant on a social level. The list includes additions to Rakvere Hospital and interior architecture solutions for Ida-Viru Central Hospital, Viljandi state upper secondary school and Randvere School. It is a pleasure to see a project like Rakvere Hospital, where a positive environment was created, a place which will not leave you haunted by an oppressive feeling as a visit to such an institution usually produces. It was also inspiring to visit the state-run Viljandi upper secondary school: the interiors here are characterized by freedom of choice and an abundance of rooms built for different moods. Among the nominees are the first interiors to be completed since the 2011 “percentage rule” came into effect, mandating that 1 percent of the construction budget for public buildings be spent on art. Although it has inflamed passions, the nominated buildings will gain much from involving artists. In the case of IdaVirumaa Central Hospital, the furnishings are complemented by nature photos taken by Peeter Laurits and Herkki-Erich Merila, while sculpture by Merike Estna and large-scale paintings for the Viljandi Gymnasium make up an organic whole together with the building. Cafes and shops and temporary exhibition designs allow architects to be playful and create hyper-real environments. Sometimes, though, an outstanding design can eclipse the point and appearance of an interior. In terms of its sensitive solution and strong concept, praise is merited for Hannes Praks’s design for the exhibition “Kaamos: Estonian fashion today” at the Estonian Museum of Applied Art and Design. Recognition was also accorded to the London fashion week, where the Estonians’ exhibit, adapted to the local space and conditions, was declared best of show. These prize-winning works prove the validity of the

Ruumipilt 2013

rule that the positive characteristics of the outcome are equal to the strength of the weakest link of the cooperation between financier/customer, builder, architect and interior architect. A good result comes into existence when the customer and builder are equal partners. Unfortunately there are real-world examples where construction went ahead based on a basic project commissioned from an interior architect, but where due to the lack of a working project, the result suffered in terms of completeness, and components and key junctions were designed chaotically. The lack of a direct client can also lead to a project that is still-born, where a striking building lacks a real buyer. The best designs are where the customer is a trusting partner and involved in the creative process. Let’s hope these award-winners inspire and give food for thought. In the following pages, we will take a look back on how the nominees were conceived and executed. We invite readers to visit the interiors in places from Randvere to Viljandi, from Kohtla-Järve to Laulasmaa and from Tallinn to Tartu – that is how diverse the locations of this year’s works were. On behalf of all the judges, I’d like to thank the nominees and interior architects who submitted entries! Eve Arpo, curator, member of the judging panel for the Society of Interior Architects’ annual prizes

7


AVALIK RUUM PUBLIC SPACE


10

16

22

28

RMK büroohoone

Viljandi Riigigümnaasium

Baltmani esinduskauplus

Cafe Lyon

State Forest Management

Viljandi Gymnasium

Baltman Store

Cafe Lyon

Centre Office Building

34 Rakvere haigla juurdeehitus Rakvere Hospital Addition

56

40

44

50

G4S fuajee ruumiinstallatsioon

Neitsitorn ja Linnamüüri galerii

Šveitsi maja aatrium

G4S Lobby Spatial Installation

Neitsitorn And Linnamüüri Gallery

Atrium Of The Swiss House

62

68

Ida-Viru Keskhaigla

Randvere kool

Tartu Loodusmaja

Ida-Virumaa Central Hospital

Randvere School

Tartu Nature House


Arhitektuuribüroo Studio 3 loodi aastal 1991. Nad on projekteerinud nii elamuid kui ka äri- ja ühiskondlikke hooneid, arhitektuurseid ja sisearhitektuurseid projekte ning osalenud arhitektuurivõistlustel. Olulisemad tööd on näiteks Eesti Vabariigi Suursaatkonna hoone Pekingis ning Baltika Kvartali (koostöös 3+1 arhitektidega) ja Rahvusvahelise Ülikooli Audentes hoone. The architect’s offices of Studio 3 were established in 1991. They have designed dwellings as well as commercial and public buildings, architectural and interior architecture projects and taken part in architecture competitions. Their most important works include the Embassy of the Republic of Estonia in Beijing and Baltika Quarter (in cooperation with 3+1 Architects) as well as the building of Audentes International University. www.studio3.ee

ESL aastapreemia

2013

RMK BÜROOHOONE

STATE FOREST MANAGEMENT CENTRE OFFICE BUILDING

aadress/address: autorid/authors:

tellija/client: ehitaja/builder: fotod/photos:

10

rmk büroohoone

Toompuiestee 24, Tallinn Reet Põime, Liisa Põime, Anu Põime, Andres Põime, Kristi Prinzmann, Lauri Kalm, Lauri Vaimel (Studio 3) Riigimetsa Majandamise Keskus Ehitus5ECO Kaido Haagen, Martin Siplane

Ruumipilt 2013


Ruumipilt 2013

rmk building

11


RMK büroohoone interjööri kavandamisel oli mitu kitsaskohta, üks neist napp aeg. Projektimeeskond kirjeldab, kuidas nad probleemipusa meeldejäävaks interjööriks harutasid. Kohtumispaik uuele ja vanale, loodusele ja linnale Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) hoone Toompuiesteel oli sisearhitektuurselt intrigeeriva ruumilise konfliktiga. Ühelt poolt annab hoonele iseloomu eelmise sajandi alguses ehitatud historitsistlik tellismaht, mille interjöörid olid enamuses hävinud. Teisalt liitub ajaloolise osaga Siimo Jõe 70ndate alguse modernistlik vormimaht, mis sisaldas „euroremondi all” säilitamisväärseid elemente. Ruumimahud olid 90ndatel ühendatud läbi Meeli Truu projekteeritud klaaskupli. Tekkinud vaheruum aga kandis eneses liigselt formaalseid postmodernistlikke vormivõtteid ja vajas „ruumilist puhastust”.

12

rmk büroohoone

RMK sooviks oli majas külalisi võõrustada, teha infopäevi, lasteüritusi ning anda linnainimestele infot matkaradade ja metsanduse kohta. Sellele kõigele väljundi leidmine oli üks meie algülesandeid. Tellija algse nägemuse kohaselt pidi esimene korrus olema alusmets, mis kasvab maja korruseid mööda üles liikudes puulatvadeks. Teema keerukuse tõttu realiseerisime selle pisut teisiti – aatriumi kivipõrand otsib graafilisi seoseid puulehe motiiviga; valguspostid moodustavad varjumänguga metsasalu; sisustuses leiavad rakenduse Eestis leitavad puiduliigid. Kasutasime suures osas mändi ja kaske ning lisaks varieerisime puidu viimistlust ja töötlusi. Võidujooks ajaga Töötempo oli kiire, sest üldmaht tuli formuleerida kahe kuuga. Alustasime esindusruumidest – vitraažidega saalist ja aatriumist, liikusime edasi bürooruumidega ning

Ruumipilt 2013


1. korruse plaan Ground floor plan 1m

sööklaga soklikorrusel. Kõik pakkusid ideid, mis formuleerusid ühtseks kontseptsiooniks. Joonestamistöö jagunes kord ruumide, kord mööbli ja muude elementide kaupa. Võtsime tempole vaatamata ka lisakoormuse ruumilise mudeldamise näol, et tellijale oleks tulemusest visuaalne ettekujutus. Muutused on paratamatud Kiirest tempost tingituna ei selgunud koostööprotsessis kõik tellija lõplikud vajadused ja soovid. Töö on siiani jätkunud, osati seetõttu, et alles nüüd koos maja kasutusega selgub, mida tellijal veel vaja on. Teisalt aga proovisime mõningaid asju ette näha, pakkudes lahendusi, mida tellija muidu küsidagi poleks osanud, kuid mida nüüd suure kasutuse tõttu juurde vajatakse. Näiteks algselt oli aatriumi planeeritud üks suur puutetundlik ekraan, kuid tänaseks on neid juba kaks juurde tellitud. Algsest rohkem on ka kappe kaartide hoiustamiseks. Jätkuvas koostöös oleme silmas pidanud, et juurde tekkivad elemendid ei lõhuks algset üldpilti.

Ruumipilt 2013

5m

Kahju on näiteks raamatukogust, mis meie meelest lahendus ilusa tervikuna, millest aga kasutuse käigus paljud elemendid eemaldati ja mis seetõttu jäigi lõpliku sisustuseta. Positiivseks pöördeks võib lugeda kasutuse käigus uuema majapoole büroode linoleumkatte vahetust vaiba vastu. Vastu tulles töötajate soovile vahetada linoleum nn soojema materjali vastu, otsustas tellija büroodes sambla motiiviga vaipkatte kasuks, mis lisaks ilusale välimusele mõjutas ka ruumide akustilist mugavust. Olles kasutusel ka raamatukogus, mõjus vaip meeldivalt ka kui maja läbiv lahendus. Loomulik koht loodusega kohtumiseks Kuulsime töö käigus RMK kesklinna kolimise kohta palju kriitikat, kuid tegelikult oli see loogiline samm, sest paljuski on RMK info mõeldud linnainimesele. Tekkinud avaliku ruumi näol on tõenäolisem, et linnaelanikud sealt majast läbi astuvad ja endale loodusesse minekuks matkaraja leiavad.

rmk building

13


Mulle meeldib selle kujunduse lihtsus. Siinsetest interjööridest on ju enamik häirivalt üleküllastunud. Teine, mis sümpatiseerib, on materjalikasutus – ilmselt on tellija soovil ruumides palju puitu. Kogu hoone on väga professionaalselt ja põhjalikult läbi töötatud, kuskil pole apse, mida muidu tihti ette tuleb. Siiski ma ei nõustuks mõttega, et maja meelitaks inimesi metsa. Mööbli abil kedagi loodusesse kutsuda on pea võimatu. Ott Kadarik, arhitektist žüriiliige

14

rmk büroohoone

Ruumipilt 2013


The office building of RMK, the State Forest Management Centre, had many bottlenecks, one of them being the short deadline. The project team describes how they untangled the snaggle into a memorable interior. A meeting point for new and old, nature and city The State Forest Management Centre building on Toompuiestee contained an architectural contrast that was intriguing from the standpoint of the interior architecture. On one hand, the historicist brickwork of the part built in the early 20th century – the interiors of which have not survived – gives the building personality. Yet Siimo Jõe’s early 1970s modernist section is connected to the historical part, and underneath the modern “Eurorenovation,” had some elements worth saving. The two parts of the building were connected in the 1990s through a glass dome designed by Meeli Truu. However, the space between them was characterized by excessively formal postmodernist techniques and needed a good interior architecture “purge.” RMK wanted this building to be used to host visitors, hold open houses and children’s events, and give city residents information about hiking trails and forestry. Finding the output for all of this was one of our main tasks. The client’s vision was that the first storey should be the forest understory; ascending through the building’s levels, it transitions to the treetops. Due to the complex nature of this theme, we approached it in a slightly different manner – the atrium’s stone floor has a graphic affinity with a tree leaf motif, the light posts form a stand of trees that cast playful shadows; and various types of wood found in Estonia are put to good use in the furnishings. To a large extent, we used pine and birch, varying the wood’s finishing and texture. A race against time The pace of work was fast, as we had two months to formulate the overall structure. We started with the reception areas – a hall and atrium with stained glass –

then we moved on to the offices and the cafeteria on the basement level. Everyone proposed ideas that were formulated into a single concept. The drafting work was divided up, by rooms, then by furniture and other elements. Despite the pace, we also took on an additional load – 3-D modelling – to allow the customer to visualize the results. Changes are inevitable Due to the fast pace, not all of the final needs and desires of the customer were determined in the cooperation process. The work continues right up to the present, partially due to the fact that only now, with the building actually in use, is it clear what the customer still needs. Such an example can be seen in the atrium. At first, a large touch screen was planned, but today two more have been ordered. There are also more cabinets for maps than were intended at first. As collaboration continues, our guideline is that the added elements should not spoil the original general appearance. It’s a shame about the library, which we feel has a nice design overall, but many elements were removed in the course of use leaving the library bereft of furnishings in their final form. A positive aspect of the use is the fact that the linoleum floor in the offices of the newer side of the building was replaced with carpeting. The customer acquiesced to the employees’ desire to replace the linoleum with a warmer material, and opted for a moss-motif carpet that besides looking beautiful, also had an effect on the acoustic comfort of the interior. It is also used in the library, and it’s pleasing to see it as a solution employed throughout the building. A natural place to meet nature We heard a great deal of criticism about RMK moving to the city centre, but actually it was a logical step, as much of their information is aimed at urbanites. In the public space that has emerged, it is more likely that the city dwellers will pay a visit to the building and find themselves a hiking trail to explore.

I like the simplicity of this design. Most Estonian interiors are irritatingly oversaturated. The other thing I find congenial is the use of material – there is much timber in these rooms, most probably at the customer’s request. The entire building has been gone over very professionally and thoroughly, there are no miscues that do otherwise tend to occur. Yet I wouldn’t agree with the idea that this building will draw people to the forest, because it is almost impossible to do so using furniture. Ott Kadarik, member of the panel of judges, architect

Ruumipilt 2013

rmk building

15


Pille Lausmäe SAB on väike büroo suure tegevusraadiusega. Kaante vahele on jõudnud projektid nii väikestele eramajadele kui ka suurtele kruiisilaevadele ja muuseumitele. Väikesele töökollektiivile on kõige nauditavamaks siiski osutunud arvukad restoranide kujundused vanalinnas ning vanade villade ja mõisate renoveerimisprojektid. Pille Lausmäe SAB is a small office with a large operating radius. Their portfolio includes designs for small detached homes and large cruise ships and museums. For this small team, restaurant designs in the Old Town and renovation projects for old villas and manors have proven the most enjoyable to work on. www.plsab.ee

ESL aastapreemia

2013

VILJANDI RIIGIGÜMNAASIUM VILJANDI GYMNASIUM

aadress/address: autorid/authors:

arhitektid/architects: tellija/client: ehitaja/builder: muinsuskaitse/heritage conservation: fotod/photos:

16

viljandi riigigümnaasium

Hariduse 2, Viljandi Pille Lausmäe, Kerli Lepp, Kristina Roots (Pille Lausmäe SAB) Salto AB Riigi Kinnisvara OMA Ehitaja Eva Laarmann Jüri Seljamaa

Ruumipilt 2013


Ruumipilt 2013

viljandiignite gymnasium office

17


Viljandi Gümnaasiumi kompleksi moodustab mitmeosaline süsteem, mille hulka kuulub ka aktiivne maastikureljeef ja aknaid pidi dialoogi pidav teatrihoone. Pille Lausmäe rääkis, kuidas sündis sidusust loov hubane ja otstarbekas interjöör. Lähteülesannet asendas empaatia ja vastutustunne Interjööri projekteerimisele Viljandi kooli kollektiivi ega tellija, Riigi Kinnisvara poolt juhiseid ei antud. Paljus lähtusime intuitsioonist ja oma empaatiast koolilaste vastu. Kujutlesime, kuidas neil ruumides mõnus oleks. Projekti oluliseks mõjutajaks olid ka muinsuskaitse eritingimused. Esialgu kutsusid Salto Arhitektid, kes uue koolihoone konkursi võitsid, meid vana majaosa tegema. Uue osa interjööriga alustas Salto esialgu ise, aga töö käigus andsid nad ikkagi ka selle meile üle. Ühtpidi olime hädas, et suunavaid mõtteid või soove polnud, aga kokkuvõttes suurendas see meie vastutust ja jättis vabamad käed. Saime palju ise igasuguseid mõtteid välja pakkuda. Näiteks aineõpetaja lauad keemia ja füüsika klassis. Keegi ei eeldanud neile erijooniste tegemist, oleks võinud lihtsalt kataloogist valmistoote leida. Samamoodi stendid ja istumistumbad fuajees. Või lukustatavate laegaste süsteem – et see rõdupiirde sisse ära panna, jällegi võinuks leida valmis kastid ja need kuskile seina äärde paigutada. Keegi ei pannud nõuet, et tuleks kavandada mitmekülgne valgustus ja hea akustika. Selles mõttes oli üksnes enda südametunnistuse küsimus, mismoodi me neid asju teha tahame.

Üks kindel kujundusprintsiip Kujundust kavandades ei tulnud mingit vinüüliga triibutamist või mustreid küll kordagi mõttesse. Ikka ainult pehme lähenemine. See oli ka Salto soov, et maja oleks hästi hubane ja soe. Ka uus hooneosa. Käisime enne projektiga tööle asumist kahes Soome koolis: Järvenpääl ja äsja valminud majas Espoo külje all. Mõlemaga tutvusime põhjalikult ja panime kõrva taha tarkusi nii garderoobisüsteemide kui õpilaste vaba aja veetmise võimaluste ja ruumis käitumise ning liikumiseelistuste kohta. Koostöö ehitajaga Ehitaja tunnustuseks peab ütlema, et me küll sõdisime – alati tahetakse teha lihtsamalt ja soodsamalt – aga otse midagi ära ei jäänud. Näiteks istumisastmestiku madal valgustus on lihtsalt kujunduslik kapriis ehk mitte hädavajalik, aga tehti ära. Ka suur osa sisustusest oli ehitaja vastutusalas ja valmistati väga korralikult. Kaunis reflektsioon tehtud tööle Mulle jättis sügava mulje koolimajas eksponeeritud näitus, mida seal nüüd kohapeal käies nägin. Õpilastele oli antud ülesandeks teha hoonest fotosid. Need olid väga ilusad ja inspireerivad! Lapsed olid leidnud mingisuguseid varjusid, mingeid detaile. Näiteks oli pildistatud seda istumisastmestikku ja mööblitappe.

Rangeid nõudmisi seadis muinsuskaitse Vana koolihoone seintel oli alles ajastule iseloomulik lambrii. Selle puitlaudisvöö originaalsena säilitamise väärtus oli küsitav, aga osaliselt õnnestus seda teha. Kultuuriväärtuste amet nõudis päris sentimeeter haaval, kuhu, mismoodi, mis tüüpi laudis jääb või läheb; koos Eeva Laarmanniga, kes oli projekti muinsuskaitsespetsialistiks, mõõtsime need kõik üles. Samamoodi luubi all olid maja aknad. Osa vanast hoonest baseerub palk-konstruktsioonil. Sulatada sinna sisse tänapäevaseid nõudeid oli parajalt keeruline. Võitlesime vanade põrandate eest, selgitades, miks peab alles jääma materjal, mida esiteks on raske vormistada ja siis raske puhastada. Püüdsime säilitada ka lae peegelnurkasid, aga põhimõtteliselt on need ikkagi uued. Vähemalt on tunnetus sama. Mittenähtavatena kerkisid vanas majas üles akustika ja tuleohutuse probleem.

18

viljandi riigigümnaasium

Ruumipilt 2013


Eriliselt lummas mind uus õppehoone, mis sulandus ümbritsevasse keskkonda. Välis- ja sisearhitektuuri ühtsus, samade ja väheste materjalide ning värvilahenduste kasutus moodustavad hästi mõjuva ja töötava koosluse. Kõik on lihtne ja loomulik ning detailideni läbi mõeldud. Suur avatud mitmefunktsiooniline ruum justkui propageeriks kaasaegset avarat maailmapilti ja mõttelaadi. Tiina Mang, sisearhitekt, ESLi aastapreemiate žürii esimees

Ruumipilt 2013

viljandi gymnasium

19


The Viljandi Gymnasium complex forms a multipart system in which not only the school buildings are participants; the whole also comprises the active landscape relief and the theatre building, which is in dialogue through the windows. Pille Lausmäe talked about how the cohesive, cosy and purpose-driven interior was developed. Empathy and conscientiousness substitute for traditional terms of reference Neither the Viljandi school staff nor the contracting entity State Real Estate Ltd. provided instructions for the interior design. In many regards, we proceeded from intuition and empathy toward schoolchildren. We imagined what would make them feel sheltered and comfortable in the interior. The heritage conservation conditions were a key influence on the project. In the beginning, Salto Architects, which won the tender to design the new school building, called us aboard to work on the old part. Salto itself tackled the interior of the new part, but they passed it to us as well in the course of the work. In one respect, we were at a disadvantage as we weren’t given any guiding ideas or wishes, but it ultimately increased our responsibility and left our hands free. We were able to propose all sorts of ideas ourselves. For instance, classroom teachers’ desks in the chemistry and physics classrooms. No one expected custom drawings to be produced for them, we could have just found a finished product from a catalogue. And, in the same way, stand boards and ottomans in the lobby. Or locking cubbyholes – again, to fit it into the balcony barrier, we could have found boxes and just laid them along the wall. No one required us to design multifaceted lighting and good acoustics. It was a matter of our own conscience as to how we would approach these areas. Heritage Board set strict requirements The walls of the old schoolhouse had a wood panel siding characteristic of the era. The value of preserving the wood siding in its original form was questionable, but to some extent it proved possible. The Culture and Heritage Department specified right down to the centimetre, where, how and what type of siding would

be preserved or included; we measured all of these places along with Eeva Laarmann, who was the heritage conservation specialist on the project. The windows underwent the same sort of scrutiny. Part of the old building is based on log structure. It was quite complicated to meld contemporary requirements into it. One part was the visual aspect. We fought for the old floors, explaining why the material had to remain, material that was hard to shape and hard to clean. We also tried to preserve the mirrored corners of the ceiling, but they are still basically new. At least the feeling is the same. The acoustics and fire safety problem reared their invisible head in the old building. One definite design principle In planning the design, we never considered vinyl stripes or patterns, even for a second. We took only a soft approach. This was also Salto’s desire: that the house be cosy and warm. The new part of the building as well. We visited two Finnish schools before starting work on the project. Järvenpää and a recently completed building near Espoo. We familiarized ourselves thoroughly with both of them and filed away things we learned about the coat check systems and kids’ recess opportunities and preferences for behaviour in the interior and ways of moving around. Cooperation with the builder I have to say to the credit of the builder, we did do battle, they always want to do it more simply and cheaply, but nothing was totally left out. For instance, the low lighting of the terraced seats was a designer’s caprice and not essential, but they executed it. A large part of the furnishing was in the area of responsibility of the builder and was made in very high-quality form. A nice reflection on the work done The exhibition on display in the school building – which I saw now while visiting – left a deep impression on me. It appears the students were given an assignment of taking pictures of the building. They were very beautiful and inspirational. The children had found all sorts of shadows and details. They had taken pictures of the sitting terrace and furniture tenons.

The new academic building was especially captivating for me, as it melded into the surrounding environment. The unity of the exterior and interior architecture, the spare use of similar materials and use of colour schemes form a striking, functional combination. Everything is simple and natural and thought out down to the details. The big, open multi-functional space appears to advocate an open worldview and ethos. Tiina Mang, interior architect, chairman of judging panel, Society of Interior Architects annual prizes

20

viljandi riigigümnaasium

Ruumipilt 2013


2. korruse plaan 1 st floor plan

Ruumipilt 2013

viljandiignite gymnasium office

21


Neels Kattentidti töö hõlmab uuenduslike majapidamisesemete tooteja mööblidisaini ning ruumidisaini üldiselt. Ta töötab 2007. aastast ka University of the Artsis lektorina ja õpetab disaini põhialuseid. Alexander Eberle on agentuuri Dan Pearlman jaemüügi brändiarhitektuuri osakonna juht. Galina Burnakova on lõpetanud EKA sisearhitektina. Töötab kaubanduspindade disainerina ja osaleb uute kontseptsioonide arenduses. Neels Kattentidt’ s work includes product and furniture design of innovative household goods as well as the design of spaces of any kind. Since 2007 he has also been a lecturer at the University of the Arts and teaches in the field of design basics. Alexander Eberle is head of Retail Brand Architecture at Dan Pearlman. Galina Burnakova is a graduate of the Estonian Academy of Arts as an interior architect. She is employed as a retail space designer and takes part in developing new concepts.

BALTMANI ESINDUSKAUPLUS

BALTMAN STORE

aadress/address: autorid/authors:

tellija/client: ehitaja/builder: valgustuslahendus/ lighting solution: mööbel/furniture: fotod/photos:

22

Rocca al Mare kaubanduskeskus Neels Kattentidt, Alexander Eberle, Galina Burnakova Baltika Group Hansaviimistluse Fagerhult Sarkop Tanel Murd

baltmani esinduskauplus

Ruumipilt 2013


Disainerina ootan eelkõige, et kauplus sobiks brändiga ja toetaks seda. Poe kontseptsioon on kaasaegne ja lahenduse väljatöötamisel lähtuti mõttest, et tulemus oleks heas mõttes meeste pood – paik, kus mees end mugavalt tunneb. Stilistilise inspiratsiooni andis rätsepaateljee. Aivar Antonio Lätt, Baltmani peadisainer

Ruumipilt 2013

baltman store

23


Kaupluse loomisel on kõigepealt vaja leida sihtklient, kellele ruum meeldivana mõjuma peab. Baltmani jaekeskkonna sünnist räägib projektitiimi Eesti sisearhitekt Galina Burnakova. Kujunduse loomise mitmeastmeline protsess Kõige alguses analüüsisime olemasolevat Baltmani brändikäsitust ja siis sihtklienti, meest, keda tulevaseks ostjaks tahame. Saadud info saadeti jaekontseptsioonidega töötavasse Dan Pearlmani agentuuri Saksamaal, kus kavandati kolm sellele materjalile vastavat ruumistsenaariumi. Andsime oma tagasiside ja nad viisid väljavalitud idee plaanilahendusse. Dan Pearlmani tsoneeringud ja ruumilised visioonid arendasime lõppjoonisteks siin kohapeal. Leidsime väljapakutule reaalsed materjalivasted ja tootjad. Näiteks pakkusid nad põranda jaoks heksagooni motiivi. Leidsime sobivad tammepuidust kuusnurgad Prantsusmaalt.

24

baltmani esinduskauplus

Sisustuse sõnum Oluline nüanss on see, et Baltman ei tegutse üksnes Eestis. Tahtsime näidata, et Baltmani toode on kvaliteetne. Kui pood on kahvatu, ei saa inimesed sellest aru ja nad ei oska või ei julge sisse minna. Meie loodud keskkond loob usaldust, räägib nutikatest lõigetest ja heast istuvusest. Me ei ajanud taga trendikust, vaid soovisime ajatust. Valmis poes tegutsevad edasi väljapaneku kujundajad. Meie tegime arhitektuurse vormi ära, nüüd sõltub hästi palju neist. Poe sisustus võib olla väga hea, aga kui väljapanek on halb, pole sellest kasu. Kohanemisvõime ja oskus meest kõnetada Tegemist on erinevatesse baasruumidesse ja kaubanduskeskustesse kohandatava jaekontseptsiooniga. Üldilme pisut varieerub, aga funktsionaalsed tsoonid ja kujunduselemendid jäävad igal pool ühesuguseks. Erandiks on Baltman Unique’i

Ruumipilt 2013


eritellimusülikonnad, mida pakutakse valitud keskustes – praegu Rocca al Mare esinduses. Sihtklient on mees, vanus ega muud tegurid ei mängi siin rolli. Meestega tuleb olla leebe, neid ei saa ostma sundida – nad tulevad poodi siis, kui midagi vaja on. On hästi oluline, et teenindaja tõesti teenindaks, sest kui mees läheb üksi poodlema, siis on tal vaja nõu. Seda silmas pidades on ruum planeeritud nii, et riietuskabiinide tsoon paikneb privaatselt. Samas on see suunaga kassale ja müüja lähedal. Loorääkimist väärtustav autoripositsioon Sisearhitektina on kõige tähtsam alustada kontseptsioonist. Isegi kui tegemist on lihtsa onniga – lugu peab olema! See võib olla abstraktne, ka materjalist võib kontsepti alustada. Hea lugu on kindel seljatagune, millele toetada.

Ruumipilt 2013

As a designer my number-one expectation is that the shop be appropriate for the brand and support it. In this case, the store’s concept is modern and the solution was developed on the idea that the result should be a men’s shop in a good sense – a place where a man feels comfortable. A classic tailor’s shop provided the stylistic inspiration. Aivar Antonio Lätt, head designer at Baltman

baltman store

25


26

baltmani esinduskauplus

Ruumipilt 2013


When designing a store, you need to find your target client – the person who has to be positively struck by the interior. The project team’s Estonian interior architect Galina Burnakova talks about how the Baltman retail environment came about. The multilevel process of creating a design At the beginning we analyzed the existing Baltman brand identity followed by the target customer – the man we want to see as our future consumer. The information was sent to the Dan Pearlman agency in Germany, which handles retail concepts, and they came up with three interior scenarios that corresponded to the material. We provided them with our feedback and they took the chosen idea to the next phase, the layout design. We took zones and the spatial visions that the agency came up with, and developed final drawings locally, on site. We found good materials and producers that matched the agency’s ideas. For example, they came up with a hexagon motif for the floor. We found suitable six-sided pieces of oak from France. The message of the interior An important nuance here is that Baltman doesn’t operate only in Estonia. We wanted to show that the Baltman product is high-quality. If a store lacks character, people won’t understand it and won’t bother to take the step to enter the shop. The environment we created fosters trust, it speaks of clever design patterns and good fit. We weren’t chasing trendiness, but wanted timelessness. In the finished store, the display designers will take

over. We provided the architectural form, now much depends on them. The furnishings of the shop can be very good, but if the display is poor, there are no benefits. Adaptive ability and the power to speak to contemporary men This is a retail concept that can be adapted for various basic premises and shopping centres. The general appearance varies slightly, but the functional tones and design elements remain uniform everywhere. The exception here is Baltman Unique’s bespoke suits, which are offered in select outlets – currently, that’s the Rocca al Mare location. The target customer is male; age and other factors don’t play much of a role. You have to be subtle with men, you can’t force them to buy – they will come shopping when they need something. It is very important that the salesperson genuinely provides sales service, as men who go shopping by themselves need advice. With this in mind, the interior is planned so that the fitting room zone is private. At the same time, it’s oriented to the cash registers and close to the sales staff. The author’s position – value on storytelling I think that the most important thing for an interior architect is to start from a concept. Even if it’s a simple shack, there has to be a story! It can be a totally abstract story, you can even base a concept on material. A good narrative is always a firm backrest you can lean on.

Põhiplaan Plan

Ruumipilt 2013

baltman store

27


Ruumilabor tegeleb sisearhitektuurse projekteerimise ja tootedisainiga. Nad on loonud interjööre hotellidele, büroodele, riigiasutustele, kauplustele, kohvikutele ja restoranidele nii Eestis kui ka välismaal, samuti kümmekond näitusekujundust. Parimaks näiteks on Eesti paviljoni projekt 2010. aasta EXPOle Shanghais (koostöös Identity ja Allianss Arhitektidega). Ruumilabor specialises in interior architecture and product design. They have created interiors for hotels, offices, government institutions, shops, cafes and restaurants in Estonia and abroad, along with around 10 exhibition designs. The best example is the Estonian pavilion project for the 2010 World Expo in Shanghai (collaboration with Identity and Allianss Architects). www.ruumilabor.ee

CAFE LYON

CAFE LYON

aadress/address: autorid/authors: tellija/client: graafiline disain/ graphic design: fotod/photos:

28

cafe lyon

Meistri 22, Tallinn Janno Roos, Andres Labi, Kristel Jakobson (Ruumilabor) Saiakohvik Identity Reio Avaste

Ruumipilt 2013


Ruumipilt 2013

cafe lyon

29


P천hiplaan Plan

30

cafe lyon

Ruumipilt 2013


Cafe Lyonis liitusid Ruumilabori suured kogemused ja nutikad ideed, üks baasina ebainspireeriv ruum ja tellija unistus Prantsuse hõngust. Asjade hubaseks keskkonnaks vormumist meenutab sisearhitekt Andres Labi. Kolmel nurgakivil põhinev kujundus Kohvik Lyoni projekt algas inspiratsioonimaterjali kogumisest – küsitlesime tuttavaid, uurisime prantsuse kultuuri ja selle visuaalset keelt. Eesmärk oli leida paarkolm elementi, mis keskse idee jõuliselt kokku võtaks, kõik muu on toetav taust. Lyonis on kolm fookuselementi. Esmalt põrand. See on inspireeritud mustrilistest keraamilistest plaatidest, mida Lääne-Euroopa ajaloolises ruumis väga palju kohtab. Kuna meil ajaloolist ruumi polnud, lõime klassikalisest kivipõrandast omalaadse tõlgenduse. Teiseks on valgustid, mis on kombinatsioon võrega tööstusvalgustist ja romantilisest kellukesest. Kolmandaks dominandiks on suur puidust lett, mille inspiratsiooniks sai pagarikojale iseloomulik lõikelaud. Need kolm loovad tunde, mida iseloomustab sõnaühend prantsusepärane industriaalromantika. Katse sekkuda eestlase reserveeritusse Kohviku lahenduste pärast otsest vaidlemist polnud, küll aga oli diskussioon pikkade laudade üle. Mujal maailmas on pikad ühislauad, kus võõrastega kõrvuti ja vastakuti istutakse, väga levinud. Paraku mitte veel Eestis. Enamik inimesi tunneb end sellise laua taga pisut ebamugavalt, samas sotsiaalses mõttes on selline lahendus väga suhtlemist soosiv. Olen ise puupüsti täis söögikohtades sattunud istuma üksikule kohale pika laua taga ja üllatuslikult on sealsed vestlused osutunud väga põnevateks. Lyoni kavandasime kaks pikka lauda. Üks neist paikneb keset ruumi, teine, lahtikäiv, tellija soovil kohviku tagaosas. Hiljem tõdesime, et kavandatud laua sügavus pole siiski piisav, et võõra inimesega mugavalt vastakuti istuda. Vähemalt esimese veinini. Seetõttu sobivad praegused lauad paremini ühe seltskonna jaoks. Asjatuks osutunud umbusk Olime tegelikult Lyoni asukoha valiku suhtes pisut skeptilised. Et jutt oli pagariärist, tekkis küsimus, miks minna küpsetisi nii kaugele ostma. Kuid nagu on selgunud, polnud meie kahtlused põhjendatud – kui toit on hea ning kohviku atmosfäär meeldiv, ei mängi asukoht rolli. Selgeks mõeldud autoripositsioon Nagu ikka, on disainiküsimustes inimeste maitse väga erinev. Seetõttu lähtume alati ennekõike funktsionaalsusest ning tellija ja tulevase kohvikukasutaja vajadustest. Seejärel tuleb lugu, mida jutustada.

Ruumipilt 2013

cafe lyon

31


Cafe Lyon represented a merging of Ruumilabor’s great experience and clever ideas, premises that were uninspiring to start with, and the customer’s dream of French flair. Interior architect Andres Labi recounts how it was all turned into romantic ambience.

pendant. The third dominant feature is a big wooden counter, inspired by the cutting board typical of bakeries. These three elements create the basic emotion, which can be described with the French word industrial romanticism.

A design based on three cornerstones The Cafe Lyon project started with a search for inspirational material – we asked our friends, studied French culture and its visual idiom. The goal was to find two or three elements that would compellingly sum up the central idea, everything else is supporting background. Lyon has three focus elements. First, the floor. It is inspired by patterned ceramic tiles that are often seen in the Western European historical interiors. As we didn’t have the historical interior, we came up with our own unique interpretation of a stone floor. Second, lights, which are a combination of industrial lights with a protective grille and a romantic bell or

An attempt to break the Estonian ice There weren’t any outright disputes about the cafe designs, but there was discussion regarding the long tables. In other countries, long communal tables where strangers are seated next to and across from one another are very common. But unfortunately not yet in Estonia. Most people feel uncomfortable at such tables, and yet in the social sense such an arrangement encourages interaction. I myself, in crowded eateries, have found myself sitting in an individual seat at a long table and the conversations that developed there have been very rewarding. We decided to incorporate two long tables in the Lyon design. One of them is located in the middle of

Tegu on mõnusa ja nutika kohaga, kus on nii suuremaid kui ka väiksemaid laudu. Inimene tavaliselt ju kohvikusse üksi ei lähe, vaid ikka vähemalt kahekesi ja vahel ka suurema seltskonnaga. Nagu ka Prantsusmaa heades kohtades, ei ole ka Café Lyonis klientide mahutamisega probleeme. Eriti imponeerib mulle põranda kirevus, sest see tekitab õige meeleolu. Kohvikus on õhku, aga ka hubasust. Äsja ahjust tulnud pagaritoodetega võib külastajad ära petta küll ja neid kaua mõtetes Prantsusmaal hoida. Lauri Leesi, Prantsuse Lütseumi direktor

32

cafe lyon

Ruumipilt 2013


the room, the other one can be expanded into a longer table and at the customer’s request it is situated toward the back of the cafe. Later we realized that the depth of the designed table was not enough to allow strangers to comfortably sit across from one another. At least until the first wine arrives. Thus the current tables are better suited for a single dinner party. Scepticism that proved unfounded We were quite sceptical regarding the choice of location for Lyon. We asked why people should go so far to buy baked goods. But as it turned out, our doubts weren’t founded – if the food is good and the atmosphere is pleasant, location doesn’t play a role. The author’s position, distilled and clarified As always, people’s taste varies greatly in design matters. Thus we always proceed from functionality and the needs of the customer and future cafe user. After that comes the story that is to be told.

Ruumipilt 2013

This is a pleasant, cleverly-turned place with tables both small and big. People usually don’t go to cafes by themselves, at the least they go in twos and sometimes with a larger party. As in good French places, Lyon has no problem accommodating patrons. The floor’s liveliness is especially impressive – this sets the right mood. The cafe has both airiness and intimacy. Baked goods fresh from the oven can deceive the customers and keep them lingering in France in their imagination. Lauri Leesi, principal of Tallinn French Lyceum

cafe lyon

33


Kristi Lents-Esnar on lõpetanud EKA sisearhitektuuri eriala. Juba esimese kursuse tudengina alustas ta tööd arhitektuuribüroos. Üliõpilasaastatel valmisid Tallinna Ülikooli uus õppehoone ja Viimsi Kool. Ühiskondlike ruumide kõrvale mahuvad ka eramute ja korterite projektid. TTÜ raamatukogu sisearhitektuurne lahendus pälvis Eesti Riikliku kultuuripreemia auhinna. Kristi Lents-Esnar is a graduate of the Estonian Academy of Arts interior architecture programme. She started work at the architect’s offices already as a first-year student. Projects completed during her university years included Tallinn University’s new academic building and Viimsi School. Besides public interiors, her portfolio also includes private homes and apartments. The interior architecture for the Tallinn University of Technology library won the Estonian state prize for culture.

RAKVERE HAIGLA JUURDEEHITUS

RAKVERE HOSPITAL ADDITION

aadress/address: autorid/authors: tellija/client: arhitektid/architects: ehitaja/builder: fotod/photos:

34

Lõuna põik 1, Rakvere, Lääne-Virumaa Kristi Lents-Esnar (Allianss Arhitektid) Rakvere haigla Tarmo Teedumäe, Mart Kadarik (kaasautor) Fund Ehitus Reio Avaste

rakvere haigla juurdeehitus

Ruumipilt 2013


Ruumipilt 2013

rakvere hospital addition

35


Haiglahoone kavandamine tähendab normide ja keeldude vahel laveerimist. Autor Kristi Lents-Esnar kirjeldab, millised on tema loomemeetodid ja kuidas sündis Rakvere haigla ruumilahendus. Alati uued lahendused Püüan iga tööd alustades kombata tellija võimaluste ja erinäolise kujunduse tajumis- ja taluvuspiiri. Mulle ei meeldi tüüpvõtted ja juba kellegi jaoks loodud lahenduse taaskasutamine. Tekitan endale sellega tihti väga palju tööd juurde, kuid see teebki iga objektiga tegelemise põnevaks. Mängumaa on alati hoonest, funktsioonist, piirangutest või hoopiski vabadest kätest tulenevalt erinev. Projektil oli valmis ruumiprogramm ja lähteinfoks, et juurdeehituse ruumid tuleb kujundada õendushoolduskorpuseks. Suureks teguriks olid ka haiglaruumidele kehtivad normid ja ettekirjutused. Kuna tänapäevane materjalivalik on väga lai, on sellegipoolest võimalik omamoodi ja erinäolised lahendused leida. Alustasin tööd interjööriga siis, kui maja arhitektuurne projekt oli mahulise olemuse ja materjalikasutusega juba paigas. Hoone fassaadi on arhitekt kavandanud soojades toonides ja osalt puitvoodriga. Sealt tuli soov viia sama soe tunne ka ruumidesse, kuna sellest on alati haiglates puudus. Eesmärk oligi luua ruumid, mis astuks välja standardsest raviasutustele loodud kuvandist. Sujuv tööprotsess Asi kulges sujuvalt etappide kaupa ja õigeaegselt, kuna kogu meeskond tellijast eriosaprojekteerijateni olid pühendunud. Pärast esmast projektitähtaega otsustati hoone mahtu kärpida ja seetõttu tuli tööga tegeleda plaanitust kauem. Maja algsest mahust jäeti välja maa-alune korrus, kus paiknesid teraapiaruumid. Panin kujunduse üldise olemuse algset visiooni luues paika ja õnneks see väga ei muutunud – detailid, mahud ja lõplik materjalikasutus selgusid paralleelselt tehnilise tööga. Autori positsioon Püüan ruumi luues asetada end selle kasutaja rolli. Kodude puhul tuleb piltlikult öeldes saada üheks perekonnaliikmeks, et mõista pere kodukorda, vajadusi, soove ja olemust. Nii on võimalik luua keskkond, mis on kasutajale omane ja ootuspärane. Ühiskondliku ruumi puhul mõtlen selle kasutajale ja funktsioonile. Kui tegu on haigla või mõne muu pikaealise objektiga, püüan luua lahenduse, mis oleks ajatu, mitte üksnes hetkekohaselt popp. Arhitektuuri järelelu Kui objekt on valmis ja kasutajale üle antud, hakkavad ruumid muutuma. Ajaga olen õppinud sellesse suhtuma kui paratamatusse. Avalikul hoonel on palju kasutajaid ja külastajaid, kõigil erinevad soovid, maitsed ja taust.

36

rakvere haigla juurdeehitus

Ruumipilt 2013


1. korruse plaan Ground floor plan 1m

Ruumipilt 2013

5m

rakvere hospital addition

37


Sisearhitektidel olid ruumi- ja materjalilahendusteks suurepärased ideed. Näiteks aatrium ja täispuidust paledega aknad, mille erineva kuju ja suurustega avad ei lase tüdimusel tekkida ja loovad rahu. Patsiendid tunnevad end mugavalt ja töötajatelgi on mõnus valgusküllane puhke- ja söögikoht. Koridorides ja palatites on avarust uuesti kõndima õppimiseks ja suhtlemiseks. Sirje Kiisküla, Rakvere haigla peaarst

38

rakvere haigla juurdeehitus

Designing a hospital building means manoeuvring between standards and prohibitions. Kristi Lents-Esnar describes her creative methods and how the Rakvere Hospital interior was developed. Point of departure When I start each job, I try to get a feel for the customer’s possibilities and how far they are willing to go in terms of a distinctive design. I don’t like standardized techniques or re-using a solution that was originally done for someone else. In this way, I make a lot of extra work for myself, but it makes working with each object exciting. The amount of leeway always varies depending on the building, function, restrictions or, sometimes, the amount of creative liberty.

Ruumipilt 2013


Interior architects had superb ideas for the interior and material. For instance, the atrium and the windows with a solid-wood frame, the differentshaped and -sized openings which prevent boredom and strike a note of calm. In this environment, patients feel comfortable and staff also have a pleasant lightfilled break and lunch area. The hallways and patient rooms are spacious, accommodating people learning to walk and function again. Sirje Kiisküla, Rakvere Hospital chief physician

The work process The job progressed smoothly stage by stage and right on schedule, as the whole team, from the customer to the designers of the special parts, were a dedicated bunch. After the first project deadline, it was decided to cut back on the building volume, and thus more time than planned had to be spent on the work. The underground level, which was to be reserved for various therapy rooms, was omitted from the original design. I laid down the overall nature of the design as I came up with the preliminary vision and fortunately it didn’t change very much – the details, shapes and sizes and use of material took shape in parallel with the technical work.

With this project, we had a list of rooms and the basic knowledge that the interior of the addition was to become a nursing care wing. The standards and rules that apply to hospital rooms were a major factor. As the range of modern materials is very broad, it is still possible in spite of these strictures to come up with distinctive, original solutions. I started work on the interior when the architectural design documentation was already in place. The building’s facade was designed in warm tones and partially with wooden siding. Hence the desire to introduce the same warm feeling into the interior – there is always a lack of these colours in hospitals. The goal was to create an interior that would go beyond the standard image of a healthcare institution.

Ruumipilt 2013

My credo as a designer When creating an interior, I try to place myself in the role of the user. When I am working on a home, I have to become a family member, figuratively speaking, to understand how the household works, their needs, desires and personalities. That is the key to creating an environment that the user identifies with and expects. In the case of a public interior, I think about the users and the function. If it’s a hospital or some other longterm project, I try to come up with a solution that is timeless, not just stylish at a given moment. The afterlife of architecture If the site is ready and has been delivered to the user, interiors start changing. Over time I have learned to accept it as an inevitability. A public building has many users and visitors; everyone has their own desires and tastes and comes from different backgrounds. There are always people who want to change something.

rakvere hospital addition

39


Sisearhitektuuribüroo VLS alustas buumi ajal ning on praeguseks tegutsenud projektide kallal avalikest hoonetest väiksemate eraobjektideni, vahele mõni tore kunstiprojekt. Olulisemate tööde hulka võib arvata käesoleva ning varasemast ajast näiteks Paide Spordihalli. VLSi sisearhitektid on olnud kaasautoriteks ka Eesti Rahva Muuseumi ning Kumu kunstimuuseumi sisustuse loomisel. The VLS interior architecture bureau started out during the construction boom and by now has worked on projects ranging from public buildings to smaller private objects, with a few nice artistic projects sprinkled in between. This project can be considered among their more important jobs, along with the Paide Sports Arena from among previous projects, for instance. VLS interior architects have been co-authors in creating the interior furnishings for the Estonian National Museum and the KUMU art Museum as well. www.vls.ee

G4S FUAJEE RUUMIINSTALLATSIOON

G4S LOBBY SPATIAL INSTALLATION

aadress/address: autorid/authors: tellija/client: ehitaja/builder: fotod/photos:

40

Paldiski mnt 80, Tallinn Ville Lausmäe, Kadi Karmann (VLS) G4S Eesti OMA Ehitaja Terje Ugandi, Reio Avaste

g4s fuajee ruumiinstallatsioon

Ruumipilt 2013


Head lugu võib väga hästi jutustada ruumis ja ruumi abil, ilma äratuntava või käegakatsutava objektita. Kui ruum tekitab küsimusi, sundides meid lisaks ümbritsevale vaatama enese sisse, võib juhtuda, et see ongi miski, mida võib nimetada kunstiks. Maria-Kristiina Soomre, kultuuriministeeriumi kunstinõunik

Ruumipilt 2013

g4s lobby spatial installation

41


G4Si büroohoone fuajeed lahendades oli vaja teha midagi, mis poleks lihtsalt funktsionaalne ja harmooniline, vaid räägiks loo ja annaks emotsiooni. Ville Lausmäe räägib, kuidas võluv kuup sündis. Baasiks hoone arhitektuur ja ettevõtte olemus Antud installatsiooni puhul olid üleüldised mõjutajad ühelt poolt Salto arhitektide kavandatud lipid hoone välisfassaadil, mis lõid voogava triibuefekti, ja teiselt poolt, et maja arhitektuurne kontseptsioon baseerub kahaneval kuubil. Hoones asuvad plaaniliselt kõik mahud järjestikku teineteise sees. Aatrium on kulminatsioon – koht, kus on võimalik ruumiliselt aru saada, et viibid kuubis. Hoone välise ekspressiivsuse ja kunstilisuse kõrval tuli meil ka turvateemat ja sellega haakuvat meelsust kajastada. Inspiratsiooni kogusime õige meelsuse saamiseks erinevatest kohtadest, muu hulgas filmidest, sealhulgas näiteks ka Bondi filmidest. Hoonesse sisenejal on vaja tajuda, et see on justnimelt G4Si peakorter. Ideeks on tekitada külastajates arusaam G4Si kõikehõlmavusest, mida oleme üritanud saavutada installatsiooni totaalsusega. Valdavalt ei teki avalikus interjööris emotsiooni, et ruum võtab vaikima. Mitte liiga agressiivselt või ebameeldivalt, aga mõistad, et oled võimsas kohas. See haakub faktiga, et oma tegevusalade rohkusega paikneb G4S väga suures osas meie eluvaldkondades. Jutustus loob lahendusi Kuna G4S tegeleb paljuski jälgimisega, siis leidsime haakuvust ka haaremihoovi põhimõttest. Inimesed vaatavad üleval tiheda ribiakna taga alla hoovi, samas õuel olijad üles ei näe. Tekitasime selle efekti ka siin. Teiselt korruselt võib turvaliselt jälgida, kes fuajeetoolil istub. All olles on tajutav, et sind jälgitakse, aga pole näha, kes seda teeb. Seega pilutatud plaadid on konkreetse sümboolsusega – ettevõtte ideoloogiaga heas mõttes mängivad elemendid. Lahendus on suuremõõtmeline installatsioon, kus interjööri kujundus on kõrvalprodukt. Lugude abil teen ma valikuid. See defineerib asja olemuse ja aitab otsuseid teha, andes kätte õige suuna. Ruumi kasutaja ei pea tingimata lugu teadma, aga ta peab aru saama taotletud emotsioonist. G4Si majas on see minu meelest hästi õnnestunud. Paika mõeldud loomemeetod Inspiratsioon tuleb üldbaasi pealt. Kõigepealt on vaja teadvustada peamine idee. Üritame oma tiimiga teha nii, et teeme projektiga kohe varakult algust ja jätame siis seisma. Sellel ajal, kui töötatakse arhitektuuri kallal ja aetakse muid asju, tekib meil vaikselt arusaam, milline peaks lõpplahendus olema. Ühele asjale inspiratsiooni otsimine pole süntees, vaid hästi konkreetne eeskujuvõtmine. Ma arvan, et isegi kui see on võimalik, ei anna see väga head tulemust. Nii kohandatakse üks asi teiseks, mitte ei looda uut. Inspiratsiooni saab kõigest!

42

g4s fuajee ruumiinstallatsioon

Ruumipilt 2013


A good story can be told in a space and using the space, without help from a recognizable or tangible object. If a space raises questions, forcing us to look inside ourselves and not just at our surroundings, that might be something that we could call art. Maria-Kristiina Soomre, Ministry of Culture art adviser

Those entering the building have to understand that they are stepping into the G4S headquarters. The idea is to make visitors realize the all-encompassing nature of G4S, which we have tried to achieve with the totalistic approach to the installation. A public interior generally does not produce the kind of emotion that leaves them speechless. I don’t mean that that it takes away the power of speech in an aggressive or unpleasant way, but just that you understand you’re in a powerful place. This realization is connected to the fact that G4S and its myriad areas of activity exists in many walks of life for us.

The G4S office building’s lobby couldn’t just be functional and harmonious – it also had to tell a story and impart emotion. Ville Lausmäe talks about how the captivating cube was born.

Laeplaan Ceiling plan 0.5m

1m

Ruumipilt 2013

A design based on the architecture and the identity of a company The overarching influences in the case of this installation were the wood strips designed by Salto Architects on the exterior of the building, which created a flowing striped effect, and the fact that the architectural concept for the building is based on diminishing iterations of a cube. All of the main forms in this building are nested within each other. The atrium is the culmination – the place where one can understand that one is inside a cube. Besides the outward expressiveness and artistic nature of the building, we also had to reflect a sense of security and a related mindset. We got into the right frame of mind by drawing inspiration from various places, among them movies, such as James Bond films.

Narrative creates solutions A major part of what G4S does is related to surveillance, we found a tie-in with the principle of a one-way mirror. People peer through blinds out on a courtyard, but the ones standing outside cannot see upstairs. We created this effect here. From the second floor, you can observe who is sitting on the lobby chairs. Below, you can sense you are being watched, but it isn’t clear who is watching you. Thus the slits in the panels have a specific symbolism – they play along with the company’s ideology in a positive way. The design is a large-scale installation where the interior’s design is a by-product. Thinking the creative method into place Inspiration is built on a general foundation. First of all, you have to be aware of the primary idea. When working with our team, we try to get off to an early start with a project and then we let it sit. As work progresses on the architecture and other things are being arranged, we arrive at an understanding of what the end design should be like. Looking for inspiration for one thing would not be a synthesis, but rather a specific following of an example. I think that even if it were possible, it wouldn’t produce a very good result.

g4s lobby spatial installation

43


Büroos Grünberg tegutsevad sisearhitektid Maile ja Eliina Grünberg ning Katrin Tammsaar. Nende peamised tegevusvaldkonnad on sisearhitektuursete projektide ja disainobjektide kujundamine. Grünberg is interior architects Maile and Eliina Grünberg and Katrin Tammsaar. Their primary areas of activity are interior architectural design and the design objects.

NEITSITORN JA LINNAMÜÜRI GALERII

NEITSITORN AND LINNAMÜÜRI GALLERY

aadress/address: autorid/authors: tellija/client: ehitaja/builder: renoveerimisprojekt/ renovation project: teostus/implementation:

fotod/photos:

44

Lühike jalg 9, Tallinn Maile Grünberg Tallinna Kultuuriväärtuste Amet Tarrest Restor Lakore Disain (freskod), Eric Kõuts (hobusepead), Linsarel (kahurid, võrgud treppidel), Ülle Rajasalu ja Lauri Kilusk (skulptuurid), Toomas Turman (lühtrid, metallmööbel), Berger (klaastornid), Ars Sisustus (puitmööbel) Meeli Küttim / Äripäev

neitsitorn ja linnamüüri galerii

Ruumipilt 2013


Ruumipilt 2013

neitsitorn and eesti linnam端端ri energia branches gallery

45


Kohviku sisustus on hästi paigutatud ja kõik on ilus. Nuriseda saab ainult lettide üle, sest need on kehva vastupidavusega ja kipuvad lagunema. Kujundus on rabav, sest see on hästi kirev. Mina eelistan neljandat korrust, sest see on rahulik. Lastele läheb hästi peale värviline teine korrus. Neitsikorrus tekitab lahknevaid arvamusi, kuid kolmas meeldib kõigile, sest see on selline, mida keegi pole kunagi näinud. Karen, Neitsitorni kohviku klienditeenindaja

46

neitsitorn ja linnamüüri galerii

Ruumipilt 2013


Toompeal Taani kuninga aias aastaid tühjana seisnud Neitsitorni renoveerimisest ja taastamise laiemast kontekstist rääkis sisearhitekt Maile Grünbergile tellijaks olnud Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti muinsuskaitse ja miljööalade osakonna juhataja Boris Dubovik. Muuseumihingega kohvik Neitsitorn pole lihtsalt kohvik, vaid ka muuseum, sidudes omavahel kaks funktsiooni. Sisearhitektile oli see raske ülesanne. Ta leidis aga huvitavad lahendused, paigutades keldritasandile näitustesaali ja konverentsiruumi, esimesel ehk fuajeekorrusel on monitorid, milles jookseb kogu torni ajalugu tekkimisest tänapäevani. Sealt edasi on iga korrus erinev. Kolmandal on näiteks rüütlisaal, kus seinu katavad kiivrid ja muud huvitavad temaatilised esemed. Mõistagi peaksid muuseumi puhul olema eksponeeritud originaalesemed. Üksnes koopiate näitamine pole õige. Seetõttu kavandas Maile Grünberg kõikidele korrustele kõrged klaasvitriinid, kuhu saab panna muuseumifondide päris esemeid, mida aeg-ajalt vahetatakse. Kohvikust laoks ja laost kohvikuks Hoonel on olnud pikk ajalugu. Nõukogude ajast alates kuulus Neitsitorn rahandusministeeriumile ja seal tegutses 80. aastatel disainitud kohvik. Kahjuks koostöö toonase rentnikuga katkes ja ta viis lahkudes kogu sisustuse kaasa. Järgmine omanik, kelle käes hoone seitse aastat

Ruumipilt 2013

oli, kasutas torni mitte kohviku, vaid oma teiste restoranide laona. Kui üürileping lõpuks katkestati, jäi hoone mitmeks aastaks täiesti tühjaks, ilma kütte ja valguseta. Pärast pikki juriidilisi protsesse sai torni ja linnamüürilõigu omanikuks linn ning hakkasime kompleksi alates maa-alusest korrusest uuesti projekteerima ja ümber ehitama. Vaidlesime projekteerimise kestel tihti, aga võimatut olukorda õnneks ei tekkinud. Restaureerimine pole nii lihtne nagu vundamendist katuseni uue maja ehitamine. Selles valdkonnas ei oskagi ideaalset projekti ette kujutada, sest tööde käigus muutub väga palju. Alati saab asju paremini teha või täiendada ning midagi on tõenäoliselt unustatud projekti lisada ja ehitaja pakub ise lahenduse välja jne. Viimane samm tervikuni Külastajaid käib kohvikus palju. Eriti atraktiivseks on osutunud võimalus minna tornist otse Kiek in de Kökki, mida nõukogude ajal teha ei saanud. Järgmine ja ühtlasi viimane samm tervikliku projektini on taastada umbes 150meetrine bastionikäigu lõik, mis algab endiste tenniseväljakute juurest. See oli vee all ja seisab praegu suletuna, kuid sinna on projekteeritud raidkivide muuseum. Tulevikus saab astuda Vabaduse väljakul tunnelisse, tutvuda raidkivimuuseumiga, sealt minna praegustesse bastionikäikudesse, edasi Kiek in de Kökiga tutvuma ja lõpuks istuda Neitsitorni kohvi jooma.

neitsitorn and linnamüüri gallery

47


The broader context of the renovation and restoration of Neitsitorn (Virgin’s Tower), which had been empty and closed-up for years in the Danish King’s Garden on Tallinn’s Toompea hill, is discussed by Tallinn Culture and Heritage Department’s Boris Dubovik, who commissioned the work from interior architect Maile Grünberg. A cafe with the soul of a museum Neitsitorn isn’t just a cafe but also a museum, integrating two functions. This was a difficult task for the interior architect. But she found interesting solutions by putting the exhibition hall and conference room on the basement level, while the ground floor – the lobby – has monitors showing the history of the entire tower from the dawn of history to the present. From there on, each storey is different. The third storey is a knights’ hall where suits of armour and other thematic objects line the walls. Of course, the original items should be on display in a museum. Exhibiting only replicas is not the proper way. Thus Maile Grünberg designed high glass showcases for all levels, into which the genuine museum funds’ objects can be placed, as they are swapped out from time to time. From cafe to warehouse and warehouse to cafe The building has had a long history. In the Soviet era, the Neitsitorn belonged to the Ministry of Finance and it was the site of a cafe designed in the 1980s. Unfortunately the cooperation with the tenant back then broke off and the tenant left, taking all of the furnishings with him. The next owner, who had the building for seven years, used the tower not as a cafe but as storage area for other restaurants. When the lease finally was terminated, the building found itself completely empty for several years, without heat and light. After long legal wrangling, the city became the owner of the tower and a segment of city wall, and we started redesigning and redoing the complex from the underground storey on up. We often had disputes in the design process but an impasse never developed. Restoration is not as simple as simply building a new house from the ground up. One can’t conceive of an ideal project in this field, as very much changes during the work. You can always do things better or improve on them and some addition to the design will be overlooked and the builder will propose a solution, and so on.

Põhiplaan Plan

48

neitsitorn ja linnamüüri galerii

The last step to a whole The cafe gets many visitors. The possibility of accessing the Kiek in de Kök tower directly from the Neitsitorn has proven especially appealing; this wasn’t a possibility in the Soviet era. The next and last step to a complete project is to restore about 150 metres of bastion passageway starting at the former tennis courts. These passages were under water and are currently sealed, but a sculpture museum is due to be established there. In future, one will be able to enter the tunnel at Freedom Square, visit the sculpture museum and then continue to the current bastion passageways (open as a museum), and then stop in at Kiek in de Kök and finally have a cup of coffee in Neitsitorn.

Ruumipilt 2013


The furnishings of the cafe are well-placed and everything looks attractive. Only the counters might be an issue, as they’re not very durable and tend to deteriorate. The design is breathtaking, it’s very colourful. I prefer the fourth floor, it’s peaceful up there. Children will like the colourful second floor. The level where the maiden of the tower’s name was imprisoned gets mixed reviews, but everyone likes the third storey, as no one has ever seen anything like it. Karen, Neitsitorn Cafe service person

Ruumipilt 2013

neitsitorn and linnamüüri gallery

49


Vaikla Stuudio on Tallinnas tegutsev sisearhitektuuribüroo, mille asutasid 1992. aastal Urmo ja Tüüne-Kristin Vaikla. Valdkondadevahelises loomingulises koostöös on nad võitnud mitmeid konkursse ja võistlusi, sh Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni konkursi 2012. aastal ja pälvinud ka mitmeid ESLi aastapreemiad. Vaikla Stuudio is an interior architecture firm operating in Tallinn, founded in 1992 by Urmo and Tüüne-Kristin Vaikla. They have won several competitions and tenders, including representing Estonia at the Venice Architecture Biennale in 2012, and they have also won several ESL annual prizes. www.vaiklastudio.ee

ŠVEITSI MAJA AATRIUM

ATRIUM OF THE SWISS HOUSE

aadress/address: autorid/authors: kaasa töötas/contributor: tellija/client: ehitaja/builder: ribipaneelid/rib panels: valgustus/lighting: fotod/photos:

50

šveitsi maja aatrium

Roosikrantsi 11, Tallinn Tüüne-Kristin Vaikla, Urmo Vaikla (Vaikla Stuudio) Tuuli Trei Eereif Management Gustaf Tallinn Timmet Metall Siim Porila Tiit Veermäe

Ruumipilt 2013


Šveitsi maja aatrium on Roosikrantsi tänava orgaaniline osa. Endise kreemika interjööri asemele on tulnud mustvalge lahendus. Vabalt ja mänguliselt mõjuvad keskel olevad pehmed toolid, nende vahel valgustid kui hiigelsuured laualambid ja üleval aknaid kattev ribistik. Tõnu Laigu, arhitekt, kesklinna elanik

Ruumipilt 2013

atrium of the swiss house

51


52

šveitsi maja aatrium

Ruumipilt 2013


Vähesed teavad, et südalinnas Roosikrantsi tänaval asub kõigile avatud Šveitsi maja ja selle hubane aatrium. Märkamatult tänavale suubuvale siseõuele uue identiteedi loomisest rääkis sisearhitekt Urmo Vaikla. Väsinud ruumist värskeks linnaväljakuks 90ndate keskel äri- ja büroohooneks ehitatud Šveitsi Maja on peaaegu muutumatuna vastu pidanud paarkümmend aastat. Fassaadilahenduselt märkamatult Roosikrantsi tänavafronti sulanduv, oli maja pärast valmimist oma suure siseaatriumiga küllaltki tähelepanuväärne ja moodustas eksklusiivsetele büroopindadele sobiva keskkonna. Akustiliste spoonitud fassaadiplaatide ja siniste aknaraamide näol oma aja märke kandev ruum mõjus praeguseks siiski väsinuna. Meie lähteülesandeks oligi tuua aatriumisse värskust, kaasaegsust ja rohkem valgust, et tagada sinna avanevatele büroodele atraktiivne töökeskkond. Siit sündis ka mõte luua esimese korruse äripindade vahele hubane ja urbanistlik „linnaväljak“. Ideelätteks hoone nimi Inspiratsiooniks ja lähtepunktiks sai meie jaoks kohe hoone nimi: Šveitsi maja. Mõtted hakkasid keerlema Šveitsi arhitektuuri ja kultuuriliste seoste ümber. Kuna aatriumi oluliseks motiiviks on aken, jõudsime Šveitsi puitarhitektuuris levinud aknaluukide sõrestikmotiivi juurde. Märkasime, et enamik aatriumisse avanevatest akendest olid kaetud ribi- või lamellkardinatega, mis tekitasid oma erinevusega paraja kaose. Siit tekkis idee katta aknad ribiluukidega, et kogu pilti ühtlustada ja samas anda ruumide kasutajatele võimalus end delikaatselt varjata. See, kas käsitleda arhitektuuri kui kompositsiooni või jutustust, sõltub situatsioonist ja objektist – ei välista ühte ega teist. Alati on hea, kui on olemas mingi lugu, põhjendus või funktsionaalne seos, kuid lõpuks peab ka ruumiline kompositsioon paigas olema. Harmooniline koostöö Meie töö on alati dialoog tellijaga, nii ka seekord. Kavandamise staadiumis andis tellija meile vabad käed. Esitasime oma idee, ta kaalus seda ja võttis omaks. Koostöö oli lisaks tellijale märkimisväärselt hea ka inseneri ja ehitajaga. Ühiselt leidsime tehnilised lahendused ja meie totaalse fassaadi idee viidi ellu. Avar tegevusväli See töö oli eriline. Sisearhitekt ei saa peaaegu mitte kunagi tegeleda hoone fassaadiga. Šveitsi majas tuli aga lisaks plaanilahendusele mõelda ka viie korruse ulatuses vertikaalselt. Oleme oma töös pidanud alati äärmiselt tähtsaks valguslahendusi. Kuna üks eesmärkidest oli tuua hämaral talveajal aatriumisse valgust ja atraktiivsust, sai olulise rolli aknaluukide valgustamine. Autori riskijulgus ei sõltu objektist. Pigem tuleneb see tellijast, tema usaldusest ja võimalustest. Oleme alati valmis uusi lahendusi katsetama – sisearhitekti roll ongi ju olla millegi uue looja. Siiski, kui on näha, et tellija kaasa ei tule, pole mõistlik ka lõpmatult peale käia. Head tööd saab teha ka klassikalises järeleproovitud võtmes.

Ruumipilt 2013

atrium of the swiss house

53


Few people know about the Swiss House and its atmospheric atrium, which is open to the public on Roosikrantsi street in Tallinn’s city centre. Interior architect Urmo Valkla talked about creating a new identity for the interior courtyard, which imperceptibly flows on to the street. From tired space to a fresh indoor city plaza Swiss House, built as a commercial and office building in the mid-1990s, has remained unchanged during those two decades. Melding with the frontage along Roosikrantsi street without sticking out in any way, the building and its big inner atrium was quite remarkable at the time it was built and served as a good environment for exclusive office spaces. With its acoustic veneered facade panelling and blue window frames indicating its period, the building now seemed fatigued. Our job was to bring freshness, modernity and more light into the atrium to ensure that the offices looking out over the atrium would be attractive places to work. That was the origin of the idea to create a cosy and urbanist “city plaza” between the first-floor commercial units.

1m

5m

Põhiplaan Plan

The name of the building as wellspring of inspiration The name Swiss House was our inspiration and point of departure. Our ideas started revolving around Swiss architecture and cultural connections. Because windows are a key motif in the atrium, we arrived at a latticed shutter motif, often seen in Swiss wood architecture. We noticed that most of the windows looking out on the atrium were covered by Venetian or track blinds, which introduced a good amount of chaos, being so different from one another. The idea we developed was to cover the windows with ribbed shutters to make the whole picture more even and give tenants a chance to conceal themselves discretely. Whether architecture should be treated as composition or narrative depends on the situation and object – one does not exclude the other. It’s always good if there’s some narrative, rationale or functional link, but in the end the spatial composition must be in place. Harmonious cooperation Our work is always to be in dialogue with the customer, and so it was on this occasion. The customer gave us free rein in the design stage. We presented our idea, the customer considered it and signed on. Besides the customer, we also had a good collaborative relationship with the engineer and builder. Together we found technical ways of executing our vision and our facade idea was implemented in full. Spacious playing field This work was special. An interior architect practically never gets the chance to work on a building’s facade. Besides layout, in the Swiss House, we had to think vertically, through five stories. We’ve always considered lighting solutions extremely important in our work. One of our goals was to shine light and appeal into the atrium in the dark wintertime, and thus

54

šveitsi maja aatrium

illuminating the shutters took on an important role. The designer’s risk appetite doesn’t depend on the project site. It comes from the customer, the level of trust and options. We’re always open to try out new solutions – the role of an interior architect is to be the creator of something new. Yet if you see that the customer is not “on board,” it isn’t wise to keep on persisting. Good work can also be done according to the tried-and-true, classical model.

Ruumipilt 2013


The atrium of the Swiss House is an organic part of Roosikrantsi street. In place of the former creamy-coloured interior, there’s now a black and white design. The soft chairs in the middle seem uninhibited and playful, with lights between them like big table lamps and ribbed blinds covering the windows upstairs. Tþnu Laigu, architect, city centre resident

Ruumipilt 2013

atrium of the swiss house

55


Vaikla Disaini asutasid 1992. aastal Katrin ja Argo Vaikla. Nende põhiliseks tegevusvaldkonnaks on sisearhitektuuri projekteerimine ning graafiline ja vormidisain. Loodud on siselahendusi büroodele, pankadele, kaubanduskeskustele, teatritele, kirikutele, hotellidele, restoranidele ja eramutele. Viimastel aastatel on tegevust pakkunud haiglahooned: Tartu Ülikooli Kliinikum, Põhja-Eesti Regionaalhaigla ja Ida-Viru Keskhaigla. Vaikla Disain was founded in 1992 by Katrin and Argo Vaikla. Their main area of activity is design of interior architecture, and graphic design and sculptural design. Interior designs for offices, banks, shopping centres, theatres, churches, hotels, restaurants and detached homes. In recent years, hospital buildings have represented a new clientele: Tartu University Hospital, North Estonia Medical Centre and Ida-Viru Central Hospital. www.vaikladesign.ee

IDA-VIRU KESKHAIGLA

IDA-VIRU CENTRAL HOSPITAL

aadress/address: autorid/authors:

arhitekt/architect: tellija/client: ehitaja/builder: fotod/photos:

56

ida-virumaa keskhaigla

Tervise tänav 1, Kohtla-Järve Katrin Vaikla, Argo Vaikla, Katrin Tammsaar (Vaikla Disain) AB Kalle Rõõmus Ida-Viru Keskhaigla Oma Ehitaja Kristoffer Vaikla

Ruumipilt 2013


Haigla interjööriga töötada oli pigem lihtne kui keerukas. Pinnad ja värvilahendused soosisid minu ja Herkki-Erich Merila pildilahendusi kõigiti. Ehkki õnnestunud monumentaalteoste loomiseks peaks sisearhitekti ja kunstniku koostöö algama märksa varem kui maja tellijale üleandmisel, ei kogenud me õnneks mingeid probleeme. Peeter Laurits, kunstnik, Ida-Viru Keskhaigla monumentaalteoste kaasautor

Ruumipilt 2013

ida-viru central office on hospital pirita road

57


Haiglakorpuse interjööri algimpulsiks olid Ruth Huimerinna kontrastsetes värvides fotolavastused. Valminud ruumides sellele otseseid viiteid pole, aga kunstniku tunnetus on äratuntav sellegipoolest. Lahenduse tekkest rääkisid autorid Katrin ja Argo Vaikla. Eellugu Algselt pidi rajatama korraga terve uus haiglahoone, kuid tegelikult jagati see kolmeks etapiks ja töösse läks vaid üks korpus. Haiglat kujundades tuleb järgida meditsiinispetsiifikat, mis tähendab, et tegelikult on ruumiprogramm juba arhitekti töölõigus suuresti paika pandud. Kasutasime projekteerimisel oma varasemate töödega omandatud kogemusi. Oleme juhuse tahtel sattunud järjest haiglatega tegelema: Tartu Ülikooli Kliinikum, Põhja-Eesti Regionaalhaigla ja nüüd Ida-Viru Keskhaigla. Haigla puhul ei tea ka projekteerija kõike, sest osakonniti on vajadused väga erinevad. Täpne lähteülesanne on eriti oluline.

58

ida-viru keskhaigla

Normidega piiratud kujundusvõimalused Hoonetüübi funktsionaalsed nõuded määravad suure osa haiglaruumide kujundusest. Pindu peab saama hästi hooldada, ruumid peavad olema tulekindlad ning seinad ja uksepaled kaitstud. Põhimõtteliselt saab meeleolu ja atmosfääri luua ainult värvidega. Veidi saab olustikku muuta ka väikedetailide ja valgustite abil. Tuju tõstev ruum Ida-Viru haiglat kujundades tahtsime luua tujutõstva keskkonna. Mõtlesime, millises ruumis sooviksime ise patsiendina olla. Samuti püüdsime hoiduda nõukogude tervishoiusüsteemi ilmingutest. Leidsime igale korrusele oma aktsentvärvi. Palatis, kus inimene pikemalt viibib, oli koloriit rahulikum, kuid koridorides natukene aktiivsem ja agressiivsem. Kuna iga hea sisekujunduse aluseks on konkreetne lugu, siis meie tahtsime tekitada looduskeskkonna, kus inimene on putukana taimemaailmas. Pole oluline, et see väga selgelt ja arusaadavalt välja joonistuks, aga lugu on nagu vundament, mis kompositsiooni tervikuna toetab.

Ruumipilt 2013


1. korruse plaan Ground floor plan

Prognoosimatu järelelu Niisuguse keskkonna puhul nagu haigla, ei tea kunagi, mis kõigest tegelikkuses järgi jääb. Valmis ruum elab kujundatuga võrreldes hoopis omaette elu. Seda ilmestab väga hästi järgmine näide. Olime pikalt ja hoolega valinud sobivaid pooltoone, püüdes otsustada, milline seinakate, põrand ja kardinad omavahel kokku sobivad. Kui läksime pärast hoone valmimist näidispalatit vaatama, nägime ebameeldiva üllatusena, et voodile olid pandud sinised pantrimustrilised linad, mis matsid oma intensiivsusega kõik muu. Haiglate puhul on tüüpiline ja paratamatu, et mobiilne sisu valitakse hangete kaudu ja sinna sisearhitekte kahjuks ei kaasata. Ruumiloomine ja isiklik vastutus Võtame sisearhitektidena tulemust alati isikliku vastutusena. Ühelt poolt sõltub meist see, mille kasuks tellija otsustab, kuid teisalt tahaks ise autorina valminud töö üle õnnelik olla. Kogu aeg on kerge pinge õhus, et tulemus oleks hea ja kõigi soovidega vastavuses.

Ruumipilt 2013

ida-viru central hospital

59


It was relatively uncomplicated working on the hospital interior. The surfaces and colour schemes supported in every sense of the word the image solutions that Herkki-Erich Merila and I developed. If one is looking to create monumental works that really work, the collaboration between interior architect and artist has to start a good deal earlier than the point when the building is delivered to the contracting entity. But we didn’t experience any problems, luckily. Peeter Laurits, artist, co-author of the monumental works for Ida-Viru Central Hospital

60

ida-viru keskhaigla

Ruumipilt 2013


The starting impetus for the interior of the Ida-Viru County hospital block was Ruth Huimerind’s rich, contrasty staged photographs. There are no direct references to them in the finished interiors, but her touch can nevertheless be recognized. Katrin and Argo Vaikla spoke about the inception of the design. Preface At first, the plan was to build a whole new hospital building all at once, but it was then divided into three phases and work only went ahead on one block. When designing a hospital, medical specifications must be followed, which means that a large part of the spatial programme is put in place in the architect’s segment of the project. In our design, we applied the experience we had gained on previous jobs. As chance would have it, we have increasingly found ourselves working with hospitals: Tartu University Hospital, North Estonia Medical Centre and now the Ida-Viru Central Hospital. In the case of hospitals, even the designer does not know everything, because needs vary from one department to the next. For that reason, it is important to have precise terms of reference. Building codes limit the possibilities of design The functional demands of a building type determine to a large extent the design of the hospital rooms. Surfaces must be easily maintained, rooms must be fireproof, and walls and doors must be protected. Basically, colour is all that is left for creating the mood and atmosphere. Slight changes to the conditions can also be made with the use of fine details and lighting. A cheerful room When designing the Ida-Viru County hospital, we wanted to create an environment that would lift the spirits. We thought about the kind of room we ourselves

Ruumipilt 2013

would like to be in as patients. We also tried to avoid features of the Soviet healthcare system. For each floor, we picked out an accent colour. In the ward, where a person has to stay for a longer period of time, the colour was more relaxing and neutral, while in the hallway it was a little more active and aggressive. Since the basis of every good interior design is a tangible story, we wanted to create a natural habitat where a person is like a bug in the world of plants. It’s not necessary for this to be clearly and obviously depicted, but a story must serve as the foundation that supports the composition as a whole. Unpredictable afterlife In an environment such as a hospital, you never know what the end result will actually be. The completed room takes on a life of its own, independent from the design. This is illustrated well by the following example. We had spent a great deal of time and care picking out the right half-tones, trying to decide which wall, floor and curtains would match the best. Later, when the building was completed and we went to see a demonstration ward, we saw to our unpleasant surprise that the bed sheets had a blue leopard pattern that dominated everything else with their intensity. In hospitals, it is typical and inevitable that furnishing is selected by tender and unfortunately the interior architects are not involved in this part of the process. Creating space and personal responsibility As interior architects, we always take personal responsibility for the outcome. On the one hand, the client relies on us to make decisions; but on the other hand, as the authors, we would also like to feel a sense of satisfaction with the finished product. There is always a little tension in the air because the outcome has to be good and meet everyone’s expectations.

ida-viru central hospital

61


Kristi Lents-Esnar on lõpetanud EKA sisearhitektuuri eriala. Üliõpilasaastatel valmisid Tallinna Ülikooli uus õppehoone ja Viimsi Kool. Ühiskondlike ruumide kõrvale mahuvad ka eramute ja korterite projektid. Marita Mätas on lõpetanud EKA sisearhitektuuri eriala. Ta on töötanud nii suurtel projektidel, nagu Rakvere Haigla, kui ka väiksematel, nagu korterid, eramud ja näitusekujundused. Kristi Lents-Esnar is a graduate of the Estonian Academy of Arts interior architecture programme. Projects completed during her university years included Tallinn University’s new academic building and Viimsi School. Besides public interiors, her portfolio also includes private homes and apartments. Marita Mätas is a graduate of the Estonian Academy of Arts interior architecture programme. She has since worked on both big projects such as Rakvere Hospital and smaller ones such as apartments, detached homes and exhibition designs.

RANDVERE KOOL

RANDVERE SCHOOL

aadress/address: autorid/authors:

arhitekt/architect: tellija/client: ehitaja/builder: graafiline kujundus/ graphic design: fotod/photos:

62

randvere kool

G.H.Schüdlöffeli tee 4, Randvere küla, Viimsi Kristi Lents-Esnar, Marita Mätas (Allianss Arhitektid) Inga Raukas (Arhitektuuriagentuur) Viimsi Vallavalitsus Fund Ehitus Disainiarenduskeskus Reio Avaste

Ruumipilt 2013


Ruumipilt 2013

randvere school

63


1. korruse plaan Ground floor plan 5m

10m

Koolihoone on koht, kus mööduvad lapsepõlveaastad, ja sellega tekib kõigil isiklik seos ja heldimus. Kristi Lents-Esnar räägib, kuidas sündis oma kogemusi meenutades Randvere kooli interjöör. Lähteülesanne Randvere kooli puhul oli meil ees täpne ruumiprogramm. Funktsionaalsed plaanid valmisid arhitektuurse eelprojekti käigus. Sisearhitektuurne projekt algas pärast seda, aga tegime ka plaanidesse interjööri üldmõtet toetavaid muudatusi. Tellija esmane soov oli, et lastel oleks tore. Kontseptsiooni aluseks värvid ja graafika Kujunduse keskne mõte oli rajada värvilised ruumid. Kohe alguses oli kindel, et kasutame laste jaoks toredat sisegraafikat, mis muudab ruumid lisaks värvidele lõbusamaks ja vaheldusrikkamaks. Soovisime, et neil tekiks päris koolikaaslaste kõrvale veel nn graafilised koolikaaslased. Eeltöö käigus vaatasime projektile analoogsete vanusegruppide koolihooneid üle maailma. Otsisime ideega sarnast keelt rääkivat piltmaterjali, et oma mõtetele kinnitust saada. Võimalikud suunad kavandatud, jätkasime

64

randvere kool

koos Anne Pikkovi ja Andres Rohtlaga tööd graafikaga. Randvere kooli klassiruumid on kujundatud rahulikena, et tunnis oleks võimalik maksimaalselt keskenduda. Koridorid ja üldalad on aga mängulised, värviderohked ning graafilised, et toetada ja pikendada lapsepõlve, selle mängulisust ja lusti. See mängulisus tegi töö iga projekti osaga toredaks. Tegelesime planeeringu, materjalikasutuse, valgustuse ja sisustusega ning kavandasime eritellimusmööbli. Erilahendus-sisustuse osakaal on hoones suhteliselt suur, kuna nii saime oma ideed tugevamini kinnistada. Tiimisisene ülesandejaotus Antud projektiga oli minul peamiselt loovisiku, projektijuhi, konsultandi ja vastutaja roll. Maritale jäi suuresti kogu joonestamistöö ja mõtete joonelhoidmine. Inspiratsioon lapsepõlvest Kooli puhul on toredaks ideede lähteallikaks enda kooliaeg, kuna see on reaalne ja kogetud etapp. See ongi mingil määral olnud kuvandiks, mida ühele või teisele poole kallutada: luua keskkond, mis oleks meile endile vastavas vanuses enim meeldinud. Kooli on tore kujundada, kuna tuleb end sellesse aega tagasi mõelda,

Ruumipilt 2013


meenutada selle aja tegevusi ja olemisi. Leida endas üles just selle aja laps. Kooliprojekteerimisest on mul varasem kogemus olemas, seega üllatuskohti polnud. Oli tore näha, kui väga koolijuhid ja õpetajad uuest loodavast keskkonnast huvituvad ja selle valmimisele kaasa elavad. Kui arhitekt lahkub ehitusplatsilt Kooli ja just algastme vanuserühma kooli puhul on ette teada, et ruumid hakkavad oma elu elama. Juba esimestel koolinädalatel hakkas lahtine mööbel majas ringi rändama. Seejuures kohati ka ruumidesse, kuhu ma ise esemeid värvilahenduse tõttu kindlasti ei paigutaks. Peamine, et kasutaja suudab ruumi omaks võtta.

Ruumipilt 2013

Kool on väike ja armas, siin on vaikne ja hubane õppida. Sisekujundus on omapärane ja värvikirev. Minu lemmikkoht on raamatukogu, sest seal on mõnusaid nurki, kus lugeda. Annabel (11), Randvere kooli õpilane

randvere school

65


A school building is a place where one’s childhood years are spent; everyone has their own personal connections and fond recollections. Kristi Lents-Esnar talks about how the interior of the Randvere School came into being, recalling her own experiences. Terms of reference There was a precise list of the rooms that were to be included in Randvere School. The functional plans were developed in the course of the architectural preliminary project. The development of the interior architecture began after that, but we also made changes to the plans to support the general idea of the interior. The customer’s primary desire was that it be enjoyable for the children. Concept based on colours and graphical design The central idea of the design was to create colourful rooms. It was certain right from the beginning that we would use interior graphics that children would find entertaining; this would make the rooms jollier and more diverse in ways other than the colour spectrum. We wanted the kids to have not just real fellow classmates but also “graphic” ones. In the course of the preliminary work, we looked at school buildings all over the world for analogous age groups. We looked for pictorial language that spoke the same language as our idea – so as to provide confirmation for our thoughts. With potential approaches

The school is small and strikes a chord of familiarity, it is a quiet and cosy place for learning. The interior design is unique and colourful. My favourite place is the library, it has pleasant alcoves for reading. Annabel (11), pupil at Randvere School

66

randvere kool

planned, we continued developing the graphics in collaboration with Anne Pikkov and Andres Rohtla. The classrooms were designed in a calm style so that pupils could concentrate as much as possible during class. The corridors and common areas are playful, rich in colour and full of graphics to support and extend childhood, its sense of playfulness and fun. This playfulness was what made working on each part of the project fun. We dealt with planning, material use, lighting and interior and we also designed custom furniture. The share of custom furnishings in this building is relatively high as we were able to reinforce our idea more strongly in this manner. Division of labour within the team On this project, I found myself in the role of creative thinker, project manager, consultant and decision-maker. Marita was responsible for drafting and staying consistent to our ideas. Inspiration from childhood The source of our ideas was our own school days, as it’s a real phase we went through. We took this model and tilted it to one or another side to create the environment we would have liked the best at this age. It was enjoyable designing a school, as we had to think ourselves back to that time and recall what we did and what we were then. We tried to rediscover our inner child from that particular era. I had previous experience in designing schools and thus there were no surprises. It was great to see how much school directors and teachers were interested in the environment being created and cheered the process on. After the architect leaves the site With a school, especially the elementary grades, you know the interiors will take on a life of their own. In the first weeks of school, furniture that wasn’t bolted down started moving around. Sometimes they ended up in places where I myself would definitely not place the objects due to the colour scheme. But the main thing is that the user can embrace the place as their own.

Ruumipilt 2013


Ruumipilt 2013

randvere school

67


Tõnis Kalve on mööblibrändide Derelict ja MAAST asutaja ja disainer, lisaks EKA haridusele on iseseisvalt omandanud ka puidutisleri ameti. On töötanud enam kui kuus aastat vabakutselise sisearhitektina ja praegu omandab TTÜs disaini ja tootearenduse magistrikraadi. Suvel leiab Tõnise purjelauaga mõne lahe pealt või kohtab teda matkarajal. Tõnis Kalve is the founder of and a designer for the furniture brands Derelict and MAAST. He graduated from the Estonian Academy of Arts interior architecture and furniture design programmes and is a self learnt joiner who makes custom furniture. For more than six years, he has been a freelance interior architect and is currently working toward a master’s degree from Tallinn University of Technology in the field of design and product development. In summers, Tõnis can be found windsurfing on various bays or on the hiking trails.

TARTU LOODUSMAJA TARTU NATURE HOUSE

aadress/address: autorid/authors: arhitektid/architects: ehitaja/builder: fotod/photos:

68

tartu loodusmaja

Lille 10, Tartu Tõnis Kalve KARISMA Arhitektid Merko Tartu Jaan Sokk

Ruumipilt 2013


Ruumipilt 2013

tartu nature house

69


Tartu Loodusmaja puhul jääb silma autorite loodud sise- ja välisruumi vahetu kontakt. Hoone sulandub ümbritsevasse ja loodus kandub edasi siseruumi. Mõjusaimaks identifitseerivaks elemendiks on botaanikaaed ja võimalus taimede keskel kõndides sõrmed mulda pista. Helen Rebane, Pärnu Loodusmaja sisearhitekt

70

tartu loodusmaja

Ruumipilt 2013


On mõneti ebaloogiline, et loodusega tuttavaks saamiseks on vaja püstitada hoone. Seda iseenesestmõistetavam on, et arhitektuuribüroo Karisma ja sisearhitekt Tõnis Kalve lahendasid Tartu loodusmaja hübriidina, kus toa ja õue suhted on soojad ja üleminekud hägusad. Mis valesti, see uuesti Liitusin loodusmaja projektimeeskonnaga, kui Karisma arhitektid olid konkursi juba võitnud. Riigihankeprojektina nõudis töö erilist täpsust ja tehnilisust ning iga nüansi eest peab keegi vastutama. Sestap pidime maja tegelikult kaks korda kavandama. Alguses plaanisime kolm korrust – tegime projekti valmis ja andsime üle. Selgus, et sellise mahu realiseerimiseks ressursse ei eraldata. Seepärast pidime ühe korruse ära võtma ja kõik ümber tegema. Tellija soov, arhitekti nõu ja inseneri lahendus Loodusmaja meeskonnal olid väga konkreetsed arusaamad ja soovid ning nad olid seetõttu kogu aeg töö arengusse kaasatud ja tundsid toimuva vastu suurt huvi. Eelkõige andsid nad nõu hoone funktsionaalsuse osas – kus võiksid asuda näiteks loometoad, laborid või administratiivplokk. Tellija nõudis ka, et ühtegi sünteetilist materjali kasutada ei tohi ja kõik peab olema üksnes looduslik. See käivitas automaatselt uurimistöö, kuidas viimistleda puitseinu, et tulemus vastaks tuleohutusnõuetele, sest pindade kemikaalidega katmine polnud mõeldav. Oluline on märkida, et tegin interjöörilahendust koos arhitektidega. Mina küll mõtlesin lahendused välja ja andsin impulsid, aga vaatasime alati kõik koos läbi. Mõnikord läksime isegi liiga kaugele, arutades näiteks, milline täpselt peab olema trepikäsipuu kinnitus või muu selline detail. Töömeetodit arvestades oleme maja sisus kõik kaasautorid ja üksi tegutsedes oleksin saanud kindlasti teistsuguse tulemuse. Üldjuhul suutsid insenerid arhitektide soovidele head lahendused leida. Nad olid paindlikud ja said ka nende jaoks tundmatutes olukordades suurepäraselt hakkama. Õu voolab tuppa Kujunduse kandvaks taotluseks oli mulje, justkui oleks välisruum sisemise jätk ja vastupidi. Sellest lähtuvalt kulgeb hoovide kiviparkett ühtlaselt siseruumi betoonpõrandaks, jättes nii mulje katkematust maastikust. Ka fassaadilaudis pöördub tuppa ja muutub seal seinapinnaks. Sidusus on kogu Loodusmaja ja arvan, et peaaegu iga mu interjööriprojekti eesmärk. Teiselt poolt realiseeris see lähenemine veel ühe mulle omase taotluse: totaalsuse. Kasutan materjale alati suurel pinnal ja viin neid ühest funktsioonist teise üle. Projekti ideefaasis käis läbi igasuguseid mõtteid. Näiteks plaanisime, et ei katagi kogu ventilatsioonisüsteemi ära, vaid teeme sissepuhketoru ühte ja väljatõmbetoru teist värvi. Niimoodi kõikjal näha olles moodustab see omaette õppeskeemi, kuidas maja ise elab ja hingab. Lõpuks läks aga torustik koos kõigi teiste kommunikatsioonidega liiga paljuks ja otsustasime ideed mitte ellu viia. Hoone mõte mõjuda ka ise õppevahendina jäi lõpptulemuses kandma. Ruumipilt 2013

tartu nature house

71


It is somewhat illogical that a building had to be erected to get to know nature. But it’s all the more self-evident that the architecture offices of Karisma and interior architect Tõnis Kalve designed Tartu Nature House as a hybrid where indoor and outdoor are good friends and blur into one another. If at first you don’t succeed... I joined the Nature House project team when Karisma architects had already won the competition. Being a public procurement, the work required special precision and a technical approach. The procedure was strict and someone had to be responsible for every nuance. That is why we actually had to design the house two times over. At first, we planned three storeys – we compiled the working project and handed it over. It turned out that resources would not be allocated for so big a building. And thus we had to remove one storey and redo everything. The customer’s wishes, the architect’s advice and the engineering solution The Nature House team had very specific views and wishes and thus they were involved in the development throughout the process and took a keen interest. Above all, they gave advice on building functionality – the potential locations of the creative areas, labs, and

administrative wing. The customer was against use of any synthetic materials; everything had to be solely natural. That automatically triggered a round of research on ways of doing the finishing of the wood walls so that the result would meet fire safety codes – coating the surfaces with chemicals was out of the question. It’s very important to note that I worked on the interior design in collaboration with the architects. I thought up the solutions myself and gave the impulse, but we always reviewed everything thoroughly together. Sometimes we went too far, for instance when discussing exactly how the handrails should be fastened or some other detail. Considering the work method, we were all co-authors on the interior and working alone would have resulted in a completely different outcome. In general, engineers were able to find good solutions to all of the architects’ wishes. They were flexible and were able to cope in situations that were unfamiliar for them. The yard flows into the interior The main aspiration of the design was to leave an impression as if the exterior was a continuation of the interior and vice versa. Accordingly, the stone parquet of the yard transitions evenly into the concrete floor of the interior, leaving an impression of an unbroken

1. korruse plaan Ground floor plan

72

tartu loodusmaja

Ruumipilt 2013


landscape. The facade siding also takes a turn indoors and becomes the surface of the wall. Cohesiveness is the goal of the whole Nature House and, I think, of every interior project. On the other hand, this approach also realized one of my signature creative aspirations: totality. When I use materials, I always use them over a big surface and transfer them from one function to the next. All sorts of ideas came out of the conceptual phase of the project. For instance, we planned that the entire ventilation system would not be covered, but rather we’d make the intake pipe one colour and the exhaust pipe another. Being visible everywhere forms a kind of system for learning how the house itself lives and breathes. Finally, though, there were just too many ducts and other utility lines and we decided not to implement the idea. The point of the building itself serving as an instructional tool remained in the end result, though.

Ruumipilt 2013

At the Tartu Nature House, we see that interior and exterior are in direct contact. The building’s form allows it to meld with its surrounding and nature crosses the threshold and continues on the inside. The most effective identifying element in the building is the botanic garden and the possibility of getting one’s hands dirty in the clean soil while walking amidst the plants. Helen Rebane, interior architect of Pärnu Nature House

tartu nature house

73


KODU HOME


76

82

Rannamaja Laulasmaal

Korter Pääskülas

Beach House In Laulasmaa

Apartment In Pääsküla

86

90

Moodulmaja Passion M1

Korter Cristal Alpides

Passion Group Prefab House

Apartment Crystal In The Alps


Kätlin Ölluk on lõpetanud EKA sisearhitektuuri eriala ja alustas karjääriga juba lõpukursusel aastal 2000. Debüütväljakutseteks said supermodell Carmen Kassi kodu koostöös Toomas Volkmanniga ja KOKO arhitektuuribüroo kollektiivis spaahotellid Laulasmaal ja Jurmalas. Laulasmaa rannamaja tugitiimi kuulusid ka Aet Kiivet ja Katy Seppel, kellega Kätlin avastab väljakutseid sisearhitektidena Šveitsi kinnisvaraettevõttes Swiss Property. Kätlin Ölluk is a graduate of the Estonian Academy of Arts interior architecture programme. She started her career already in 2000 in her final year at the academy. Her debut projects were the home of supermodel Carmen Kass in collaboration with Toomas Volkmann and, as part of the KOKO architecture offices collective, spa hotels in Laulasmaa and Jurmala. The support team for the Laulasmaa beach house also included Aet Kiivet and Katy Seppel, with whom Kätlin is mounting challenges as interior architects at the Swiss real estate company Swiss Property.

ESL aastapreemia

2013

PARIM KODU

RANNAMAJA LAULASMAAL

BEACH HOUSE IN LAULASMAA

aadress/address: autorid/authors: kaasautorid/co-author: arhitektid/arcitects: ehitaja/builder: fotod/photos:

76

rannamaja laulasmaal

Suvila 400 Lohusalu küla, Harku vald Harjumaa Kätlin Ölluk Aet Kiivet, Katy Seppel ÖÖ-ÖÖ Arhitektid Olev Ehitus Reio Avaste

Ruumipilt 2013


Ruumipilt 2013

beach house in laulasmaa

77


Meie kultuurikontekstis on ümmarguse põhiplaaniga hoone haruldus. Kliimas, kus iga ruutsentimeeter nõuab omajagu energiat, peab iga ühik olema põhjendatud. Kätlin Ölluk kirjeldab Laulasmaale rajatud ümmarguse maja saamislugu. Üllatav idee: ümmargune maja Pärast arhitektiga kohtumisi teatas tellija ühel päeval rõõmsalt, et maja tuleb ümmargune. Olin üllatunud, sest alguses näis mõte imelik, aga ideeplahvatus tundus väljakutsuv. Tegelesime põhiplaaniga väga kaua. Kui programmi paika saime, hakati seda insenertehniliselt lahendama ja minu jaoks tekkis vaikne periood. Põhiprojekti faasis tegime kõiki asju jälle hästi intensiivselt koos. Maja olgu puidust Kohe oli plaanis, et tuleb nii-öelda täisväärtuslik puitmaja. Kuna puit juba keskmeks oli, kasutasime ka interjööris naturaalseid materjale. Püüdsin nendega arhitektuurse konstruktsiooni ümber skeleti luua ja mitte niivõrd tube sisse ehitada, aga hoida keskkonda avatuna. Huvitava mõtte keeruline elluviimine Kõige keerulisem oli maja juures katusealuste ruumide geomeetriline ettekujutamine. Isegi täpse ruumilise mudeli põhjal polnud võimalik mõista, mis kusagil lõikuma hakkab. Näiteks selgus alles poole projekteerimise pealt, et kolmas korrus ehk kõige viilualusem osa ei jäägi nii kitsaks, nagu me alguses arvasime. Kuna sinna sai veel tube teha, siis oli väljakutse mahutada väiksesse majja veel üks trepp. Nii spetsiifiliselt ja detailselt pole ma ilmselt ühtegi teist objekti teinud. Praktiliselt terve ehitusperioodi aegse suve olin üle päeva objektil. Kuna mul otseselt polnud puithoone kogemust ja ei teadnud, kuidas viimistlus kuskil käitub, oli selge, et krohvidega läheb keeruliseks. Uurisin alusplaate, mis pragusid vähem välja tooks: millise iseloomuga on vineer, OSB ja kuidas krohv nende pinnale haakub. Õige naturaalse puidutooni saavutamiseks segasin ka ise peitse. Õu ja tuba kui tervik Omaette huvi on mulle maastikuarhitektuurne külg: hoone välis- ja siseruumi sidumine. See oli antud juhul hästi oluline vaatekoridoride pärast. Laulasmaal on nii autentne maastik, et tüüpilise maastikuarhitektuuri mõttes polnud seal midagi kujundada. Olime hädas isegi käiguradadega. Hea meelega poleks neid teinudki, sest tähtis oli säilitada loomulik pinnavorm. Küll aga haljastasime teise korruse katuseterrassid.

78

rannamaja laulasmaal

Autori projekteerimiskaar Tahan, et põhilised konstruktiivsed ja arhitektuursed mahud töötaks vormina ja mängiks võimalikult palju kokku. Mulle ei meeldi, kui ruumi moodustavad seina äärde pandud esemed. Seetõttu on Laulasmaal palju erimööblit. Garderoobikapp jookseb nurgaköögiks, uks on peidetud, et see ei mõjuks avatäitena. Soovin, et üldfoon oleks rahulik ja vormipuhas. Praegu on Laulasmaa töö tegelikult faasis, kus alles hakkan särtsu ja värvi lisama. Rahuliku fooni ja vormilise osaga olen hästi rahul.

Ruumipilt 2013


Ümar ruum on lihtne. Ümar ruum on keeruline. Ümar ruum on lõpmatu. Ümar ruum on energiatõhus. Must maja Laulasmaal on väljast ümar, seest kandiline ja kaanetatud kõverdatud kaldpindadega. Lõpplahendus on eklektiline, eksperimenteeriv, traditsiooniline ja modernne. Koduna on see huvitav, lastele muinasjutuline ja möödujale kummaline. Peeter Pere, arhitekt

Ruumipilt 2013

beach house in laulasmaa

79


A house with a round floor plan is a rarity in our cultural context. In a climate where every square centimetre requires its share of energy, every unit must be justified. Kätlin Ölluk describes the story behind the round house in Laulasmaa. A surprising idea: a round house After meeting with the architect one day, the customer cheerfully announced: this house would be round. I was surprised, because the idea seemed strange, but it also seemed challenging. We spent a very long time on the floor plan. Once we had agreed on the rooms, it was tackled from an engineering and technical approach, and it was a quieter period for me. In the basic design phase, we once again worked intensely as a team on all facets. A house should be of wood It was in the plans right from the get-go that it would be a full-fledged wooden house. As wood had been declared the focus, we used natural materials in the interior as well. I used them to try to create a skeleton around the architectural concept, not so much build rooms into it, but keep the environment open. The implementation of an intriguing idea The hardest thing about the house was geometrically visualizing the spaces under the complex roof. Even using a precise 3D model, it wasn’t possible to understand what intersected with what. It turned out only halfway into the design process that the third storey – the one most directly under the gable, would not be constructed as we’d thought. As there was room for more rooms there, the next challenge was to add one more stair to this small house. I haven’t done any other project in so specific and

80

rannamaja laulasmaal

detailed a manner. I was on the site practically every other day all through the summer of that construction period. As I didn’t have any personal wooden house building experience and I didn’t know how the finishing would behave, it was clear that the plastering would be complicated. I studied which subsurface would downplay cracks the most: the nature of the plywood, OSB and how plaster would adhere to their surfaces. I mixed my own stains to get the right natural wood tone. The yard and room as a whole The landscape architecture side of things was of special interest to me: integrating outdoor and indoor spaces. This was very important in the given case because of the lines of sight. The pine-clad seaside Laulasmaa area has such an authentic landscape that there was nothing to design there in the sense of typical landscape architecture. We didn’t know what to do even with the paths. I would gladly have skipped them altogether as it was important to preserve the natural relief. But we did provide for landscaping of the second storey roof decks. The designer’s creative trajectory I want the main structures and architectonics to work as a form and harmonize as much as possible. I don’t like it when a space is bounded by items placed along a wall. Thus Laulasmaa has lots of custom furniture. The walk-in closet becomes a kitchenette; the door is hidden so it wouldn’t seem like it’s there to fill an opening. I want the general background to be tranquil and pure of form. The work on the Laulasmaa project is now in a phase where I’m only starting to add pizzazz and colour. I’m very content with the tranquil backdrop and the larger form of what I’ve wrought.

Ruumipilt 2013


A round room is simple. A round room is complicated. A round room is endless. A round room is energy-efficient. The black house in Laulasmaa is round on the outside, square on the inside and the roof is made of curved inclined surfaces. The final design is eclectic, experimental, traditional and modern. As a home, it’s interesting, children will find it like a fairy-tale and passersby will think it odd. Peeter Pere, architect

Ruumipilt 2013

beach house in laulasmaa

81


Hanna Karits on lõpetanud EKA sisearhitektina ja praegu omandab magistrikraadi. Pikaajalises koostöös sisearhitekt Annes Arroga on ta kaubamärgi AAHK alt loonud interjöörilahendusi nii büroodele, restoranidele, hotellidele kui ka kauplustele. Tähtsaimaks objektiks võib pidada Paide Raekoja renoveerimist. Hanna Karits is a graduate of the Estonian Academy of Arts interior architecture programme and is currently pursuing a master’s degree. In her longstanding collaborative relationship with interior architect Annes Arro, she has created interior solutions, trademarked AAHK, for offices, restaurants, hotels and shops. The renovation of Paide Town Hall can be considered her most important project.

KORTER PÄÄSKÜLAS

APARTMENT IN PÄÄSKÜLA

aadress/address: autorid/authors: tellija/client: ehitaja/builder: erimööbel/custom furniture: fotod/photos:

82

korter pääskülas

Pärnu mnt 480c Hanna Karits Sven Leppar Alari Aus Enima Trade Kaido Haagen

Ruumipilt 2013


Mäletan, et kõige esimesena hämmastas mind valitud puitpõrand. Minu jaoks oli see midagi täiesti uudset ja teistsugust. Üllatavaid elemente tuli veel palju ning lõpplahendus on modernne, eklektiline ja avar kodu. Merilyn, korteriomaniku sõbranna

Ruumipilt 2013

apartment in pääsküla

83


Kodu peaks olema kindlus, mille turvalisse keskkonda pageda. Sisearhitekt Hanna Karits räägib projektist, kus kodu on selle omanikele eneseväljendusviis ja paik, mille uksed on sõpradele alati avatud. Inspireerivad asjaolud Korter asub Nõmmel, mis on rahulik, aga hästi arenenud infrastruktuuriga piirkond. Arhitekti loodud kõrged ruumid, kahetasapinnalisus ja võimsad aknad suunasid mõtted metropoliliku lofti suunas. Kasutasin vastavaid kujunduslikke elemente, näiteks tellissein, kõrgete lagede järgi joonduv erimööbel, mustvalged kontrastid materjalides ja palju peeglit. Fikseeritud elemendid protsessis olid vann ja Bertoia toolid, mis liikusid omanike soovil algusest peale kaasa ja pidin need õigesse konteksti sobitama. Muu osa oli kõik suhteliselt vaba. Sisearhitekt on ideede korrastaja Värsked koduomanikud tahaksid oma elamisse palju põnevaid asju, aga neid soove on vaja süstematiseerida. Peab mõtlema toimivale planeeringule, materjalidele, funktsionaalsusele, erimööblile ja valgustuslahendusele. Tuleb jälgida, kuidas suhestub sisu sellega, mis aknast paistab, ja asjadega, mis juba olemas on. Kõige olulisem on panna ruum tellija endaga kokku kõlama.

84

korter pääskülas

Loomulikus arengus sündinud tulemus Ei saa öelda, et me oleks korteri puhul algset ideed totaalselt muutnud. Tegime planeeringus muudatusi nii, nagu tundus loogiline. Korter hakkas hästi toimima ja kohe tekkis rõhuasetus köögivaate suunda. Garderoobide pikendamine elutuppa lahendas suures osas ka elutoa ja koridori paiknemise. Kõik oli väga loomulikus kasvamises. Kõige parem oli Pääsküla projekti juures see, et meie maitse-eelistused osutusid korteri omanikuga väga sarnaseks. Nii oli lihtne tööd teha. Mul oli sellelt tellijalt endalgi palju õppida, sest ta on suur disainihuviline ja kursis valdkonna kõige värskemate väljaannetega. Töö loob enesekindluse Sisearhitekti amet nõuab suurt enesekindlust. Aja jooksul, mil töö ühe objektiga kestab, on alati ka kõhklemismomente, aga seda ei saa välja näidata. Enesekindluse saavutamiseks tuleb absoluutselt kõik detailid üksipulgi läbi töötada. Terviku saavutamiseks peab kõigel olema loogiline seletus ja mul on alati anda põhjendus, miks mingi lahendus tekkis. Oluline osa kujundusest on minu jaoks erimööbel. See on lõpptulemuse kõige põhilisem ühendav joon, mille abil saab määrata stilistika, ajastu ja detailid.

Ruumipilt 2013


The first thing I was astonished by was the choice of wood floor. It was something completely novel and different. There were many other surprising elements and the final design is a modern, eclectic and spacious home. Merilyn, friend of the apartment owner

A home should be a castle, a safe refuge to which to withdraw. Interior architect Hanna Karits talks of a project where home is a mode of self-expression and a place where the doors are always open to friends. Inspiring factors The location is Nõmme, which is a quiet area with a well-developed infrastructure. The high-ceilinged interiors designed by the architect, the split-level nature and imposing windows got us thinking in a metropolitan loft direction. I used the relevant design elements, for instance a brick wall, custom furniture aligned with the high ceilings, contrasts of black and white in materials and many mirrored surfaces. The fixed elements in the process were the bath and Bertoia chairs, which at the homeowners’ request came with the project from the beginning; I had to place them in the right position. In other regards, everything was relatively free. The interior architect as an organizer of ideas Brand-new homeowners want to fill their home with lots of exciting things, but their desires need to be systematized. There has to be consideration given to a well-functioning floor plan, materials, functionality, custom furniture and lighting solutions. You have to pay attention to how the contents fit in with what is visible from the windows, and pre-existing elements. The most important thing is to get the interior to harmonize with the customers themselves.

from the original idea. We made the layout changes that seemed logical. The apartment started working well together and immediately an accent developed on the direction of the kitchen view. Extending the coat closets to the living room also largely resolved the issue of location of living room and hallway. It was all a very organic evolution. The best part of it all was that our tastes proved very similar to those of the flat owner. It was easy to do the work. I had much to learn from the customers because of their major interest in design and the fact that they kept abreast of the latest publications in the field. Work fosters self-confidence The profession of interior architect requires great self-confidence. During the time spent on the work on one site, there are always moments of doubt. To attain self-confidence, every component down to a one must be worked through. To achieve the whole, everything must have its logical explanation and I always have a reason ready at hand as to why a given solution came about. Custom furniture is an important part of design for me. It is the most basic common feature in the end result, and helps to define sense of style, period and details.

A result forged through natural development It can’t be said that we’ve made a total departure

Ruumipilt 2013

apartment in pääsküla

85


Hannelore Kääramees on sisearhitekt Arhitekt 11 meeskonnas. Tähtsaimad projektid on Passion moodulmajade disain, Tallinna Tehnikaülikooli raamatukogu ja Viimsi Uus Kool. Hannelore Kääramees is an interior architect from the Arhitekt 11 team. Her most important projects are the design for Passion modular houses, the Tallinn University of Technology library and the Viimsi new school.

MOODULMAJA PASSION M1

PASSION GROUP PREFAB HOUSE

aadress/address: autor/author: arhitekt/architect: tellija/client: ehitaja/builder: fotod/photos:

86

moodulmaja passion m1

Haapsalu mnt 7c Vasalemma, Harjumaa Hannelore Kääramees (Arhitekt 11) Eero Endjärv (Arhitekt 11) Passion Group Akso-Haus Terje Ugandi

Ruumipilt 2013


Kuna moodulmajad peavad olema kindlate mõõtudega, tuleb nende ruumilahendus pisidetailideni läbi mõelda. Antud hoone puhul on sellega hakkama saadud, kuid sisseehitatud mööblit – kapid, lauad, diivanid, voodid jm – eeldaks isegi rohkem. Tulevikus võiks aga M1 mudelile saada juurde osta POD-tüüpi elamuühikuid, et maja oleks veelgi mobiilsem ja paindlikum. Kaur Talpsep, oma magistritöö raames moodulmajatemaatikat lahanud arhitekt

Ruumipilt 2013

passion group prefab house

87


Tänapäevane elu on harjutanud meid kiirete ja läbimõeldud lahendustega alates pangamaksetest kuni e-hääletamiseni. Passion House M1 on selle arhitektuurne peegeldus. Maja valmimist kirjeldas Hannelore Kääramees. Kontseptsiooniks tark disain Kontseptsioon, mida projektimeeskond juba mitu aastat kavandas, oli smart design house ehk kõik, mis majas tehtud, on targalt läbi mõeldud. Kõike on püütud kavandada kasutaja vaatepunktist lähtudes. Tegemist on moodulmajaga ja mõõtmed määras asjaolu, et valmis hoonet oleks võimalik veoautol transportida. Kogu paigaldus võtab aega 1–2 päeva. Maja on projekteeritud passiivmaja põhimõtteid järgides. Sellest tulenevalt on suured aknad lõunasuunal ja miinimumaknad põhjas. Lõplik asetus sõltub iga inimese krundist ja soovidest. Hoone vorm on aga kavandatud selliselt, et „nokk“ maja eesosas püüab suvel kõrge päikese ja kuumuse kinni. Talvel, kui on madal päike, laseb valguse aga sisse. Kõigil Passion Groupi majadel on päikesepaneelivalmidus. Kogu valgustus on võimalikult energiasäästlik, põhinedes LEDidel. Segistitel on veesäästuprogramm. Samal ajal oleme lähtunud sellest, et elementidel oleks ikkagi ka väga hea disain. Universaalsus kohtub loodusliku ja loomulikuga Ülesande tegi keeruliseks see, et tegemist on universaalse hoonega. Et maja on ikkagi väga väike, peab interjöör olema võimalikult hele ja helge, samas peab

88

moodulmaja passion m1

valitsema tasakaal. Printsiip, millest läbivalt joondusime, oli naturaalsete ja eestimaiste materjalide kasutamine. Ei ole kasutatud näiteks ühtegi kipsseina, seinad ja laed on kihtlamellpuidust. Isegi konstruktsioon on liimpuidust. Kujunduse detailides on kasutusel erksam aktsentvärv – praegusel juhul punane. Maja omanikul on võimalik endale sobiv toon valida. Süsteem toimib nii, et igal pool, kus on näha punast detaili, sealt hakkab mingi funktsioon tööle või asi toimima. Näiteks söögi- ja diivanilaual on punased ääred, sest selle servarõngast saab ühele või teisele poole tõsta. Külg, kustpoolt lükanduksi liigutatakse, on samuti punast värvi. Kui maja kasutada, on need asjad intuitiivselt leitavad. Napp ruum funktsionaalsust ei piira Maja piiratud mõõtmed ei olnud takistuseks funktsioonide lahendamisel. Pigem oli see huvitav väljakutse. Ühestki planeeritud funktsioonist loobuma ei pidanud, kõik on sentimeetri täpsusega läbimõeldud. Tehniliselt nägi arendamine välja nii, et tegime kahemõõtmelist joonist paralleelselt kolmemõõtmelise mudeliga. Ühe peal proovisime, teise peal kontrollisime, kuidas lahendus visuaalselt toimib ja välja näeb. Lai kasutusväli Passion mudelivalikus on ka suuremaid maju, kuid see mudel sobib ideaalselt suvilaks või spordimajakeseks. Seda saab kasutada ka külalistemajana suurema eramu juures. Meie eesmärgiks oli luua maja kui disaintoode, mida inimesel on võimalik tellida nagu iga teist toodet.

Ruumipilt 2013


Modern life has accustomed us to fast and thoughtthrough solutions from banking to e-elections. Passion House M1 is the architectural reflection of this lifestyle. Hannelore Kääramees described how the building took shape. Smart design is the concept The concept that the project team planned for many years was “smart design house” – everything done in the house was thought through intelligently. An attempt was made to plan everything from the user’s vantage point. It is a modular house and the dimensions were determined by whether it was possible to transport the finished house on a truck. The entire installation takes 1-2 days. The house was designed in line with passive building principles. As a result, there are large windows on the southern exposure and minimum window area on the northern side. The final placement depends on each person’s plot and desires. The form of the building was designed so the “beak” in the front of the house catches the high sun and warmth in summer. In

winter, when the sun is low, it lets the light in. All Passion Group houses are solar panel ready. The entirety of the lighting is as energy efficient as possible, based on LEDs. The faucets have a water conservation system. At the same time, we have made sure that the elements also have a very good design. Universality meets natural in both of the main senses What made our task difficult was that it had to be a universal house. The house is very small, and thus the interior had to be as light and bright as possible, but at the same time balance has to prevail. The principle that pervaded our work was the use of natural and Estonian materials. Not a single plaster wall has been used; the walls and ceilings are made of laminated wood. Even the frame is made of gluewood. The components of the design use a red accent colour. The home owner can choose a suitable tone. The system is that everywhere a red component is visible, some sort of function is triggered. The side to which the sliding door opens is red in colour. If you use the house, these things can be intuitively found. Scant space is no impediment to functionality The limited size of the house was no obstacle in designing the functions. Instead, it was an interesting challenge. We didn’t have to give up any of the planned functions. Everything is in place to the nearest centimetre. Technically, development proceeded in that we made a 2D drawing in parallel with the 3D model. We used one of these representations to experiment, and the other to check how the solution would work visually, what it would look like. A wide range of uses Passion’s selection of models includes bigger houses, too, but this small model makes an ideal summer cottage or sports hut. It can also be used as a guest house for a bigger home. Our goal was to create a house like a designer product that people could order as they do any other product.

As modular houses have to have definite dimensions, the interior design has to be put in place down to the tiniest details. This has been successfully done, but the integrated furniture would require even more. In future, it could be possible to purchase POD type residential units for the M1 model to make the house even more mobile and flexible. Kaur Talpsep, architect, analyzed modular house themes as part of a master’s thesis

Ruumipilt 2013

passion group prefab house

89


Tiina Kesküla ja Kätlin Ölluk on mõlemad lõpetanud EKA sisearhitektuuri eriala. Ischgli koostööni viis naised nende uus ühine tööandja Šveitsi ettevõte Swiss Property. Tiina Kesküla and Kätlin Ölluk are both graduates of the Estonian Academy of Arts interior architecture programme. The women’s employer, the Switzerland-headquartered Swiss Property, led them to the project in Ischgl, Austria.

KORTER CRISTAL ALPIDES

APARTMENT CRYSTAL IN THE ALPS

aadress/address: autorid/authors: tellija/client: ehitaja/builder:

fotod/photos:

90

korter cristal alpides

Hofstrasse 663, Schooren des Alpes, Austria Kätlin Ölluk, Tiina Kesküla J.F.Pfeiffer, Oliver Wolfensberger Michael Hauser AG, Elektro Müller AG ©soenne.com

Ruumipilt 2013


Korter on sümbioos moodsast kõigi mõeldavate mugavustega interjöörilahendusest ja traditsioonilisest alpimajakesest. Väga ilus ja minu jaoks kõige ainulaadsem on mõte siduda omavahel arhailine puit ja luksuslik atmosfäär. Esmapilgul on raske uskuda, et need suursugused detailid on 300aastased meisterlikult töödeldud Eesti aidatalad. Oliver Wolfensberger, klient

Ruumipilt 2013

apartment crystal in the alps

91


Eesti sisearhitektide loodud korter Austria suusakuurordis kõlab eksootilisena. Kuidas Virtsu lähistelt pärit sajanditevanused aidatalad ja muu eestimaine luksuslikuks alpikorteriks sai, meenutasid Tiina Kesküla ja Kätlin Ölluk. Koostöös sündiv disain Tellijaks oli meie tööandja Oliver Wolfensberger, kellega dialoogis sünnivad lahendused ka ettevõtte teistele arendusprojektidele. Kuna see oli esimene objekt, mille temaga koostöös tegime, oli arutelu rohkem. Praegu on üksteise mõistmine hoopis lihtsam kui pooleteise aasta eest. Põhiplaan oli alustades suuresti paigas ja sinna me enam muudatusi ei teinud. Otsustatud olid ka mõned põrandamaterjalid. Muus osas soovisime, et lõpptulemus oleks võimalikult luksuslik ja hea. Korteri tegemine oli eriline, sest kavandasime ja joonestasime selle distantsilt kliendiga suheldes. Ehituse lõpusirgel olles asusime kaks korda korteri poole teele mõttega, et saame hakata viimaseid detaile paika sättima. Kohale jõudes selgus, et objekt veel nii valmis polnud ja lõpetasime päeva ehitustolmu pühkides ning laua raudjalgu vahatades. Selline isiklik sekkumine muutis korteri ka omamoodi lähedaseks. Vana materjal, moodne lähenemine Klient soovis, et korter peab olema nagu moodne

92

korter cristal alpides

chalet ehk alpimaja, mida suusakuurortides näha võib. Kuna tegemist oli uue hoone ja korteriga, lisasime meeleolu loomiseks interjööri traditsioonilisi tunnuselemente, aga tegime seda moodsas võtmes. Viisime Eestist sinna isegi 300aastased lupjunud aida laetalad. Neist tegime pika söögilaua, köögi baarileti kõrgendatud osa ja vannitoa tööpinnad. Lisaks arhailistele palkidele, mis siit pärit, tootsime Eestis kogu sisustuse ja transportisime Austriasse. Eestist palgatud meistrid paigaldasid isegi puitlaed, krohvisid ja tapetseerisid seinad ning ehitasid sauna. Kõige suurem uuendus antud projekti juures oli see, et tuli hakata avaramalt mõtlema. Kui meie senises kogemuses oli 80 m² täisväärtuslik korter, kuhu mahtusid kolm tuba, saun, sahver ja panipaik, siis nüüd oli elutuba üksi 80 m². Nii suure pinna täitmine oli põnev väljakutse. Personaalse nüansiga universaalsus Kui kujundada rentimisele minevaid pindu nagu antud korter, tuleb läheneda anonüümsemalt. Universaalsus on mõistagi mugav. Näiteks kööki projekteerides ei pea arvestama perenaise täpsete soovidega, vaid saab luua sellise lahenduse, nagu üks mõnus köök olla võiks. Kõige võimsam ja isikupärasem korteri juures on vapustav vaade, mis akendest alla orgu avaneb. Ruumid pole väga kõrged, aga tänu ümbrusele mõjub ka kogu elamine avaramalt.

Ruumipilt 2013


Tiina Kesküla and Kätlin Ölluk recall how centuries-old storehouse beams from near Virtsu and other Estonian elements became a luxurious chalet. Design forged in cooperation The customer was our employer Oliver Wolfensberger, in dialogue with whom we also develop designs for the company’s other development projects. As this was the first project we worked on collaboratively with Oliver, there was more discussion. It is now much easier to understand each other than it was 18 months ago when we started. When we started the project, the basic plan was largely in place and we didn’t make any more changes to it. Some of the flooring materials were also already decided on. As to other aspects, we wanted the end result to be as luxurious and high-quality as possible. Designing the apartment was special because we produced the plans and drawings remotely while communicating with the customer. When we hit the home stretch, there were two occasions when we headed to the apartment thinking that we would be putting the final details in place. When we arrived we saw that it wasn’t quite that ready and we ended the day sweeping up construction dust and waxing the table’s iron legs. Getting personally involved like this transformed the apartment to something close to us.

The apartment is a symbiosis of a modern interior design including all amenities and a traditional Alpine chalet. A very beautiful, and for me the most unique aspect was the idea to combine old-fashioned wood and a luxurious atmosphere. At first glance it’s hard to believe that these grand-looking details are 300-year-old, skilfully-fashioned Estonian storehouse beams. Oliver Wolfensberger, client

A modern approach to old material The customer wanted the apartment to be like a modern chalet or Alpine lodge that you see in ski resorts. As it was both a new building and a new apartment, we added traditional signature elements to the interior, but we did so in a modern vein. We even transported 300-year-old limewashed ceiling beams there from Estonia. We fashioned them into a long dining table, the higher part of the bar and countertops in the bathroom. Besides the old-style logs that came from here, we produced the entirety of the furnishings and transported them to Austria. Skilled labourers from Estonia even installed the wood ceilings, plastered and papered the walls and built the sauna. The biggest innovation about this project was that it required thinking outside the box. To this point in our experience, we had dealt with an 80 m² apartment that fit three rooms, a sauna, pantry and storage closet, now the living room alone was 80 m². Filling such a big space was an exciting challenge. Universality with a personal nuance If you design leased spaces like this apartment, you have to take a more anonymous approach. Universality is of course convenient. For instance, when designing a kitchen, you don’t have to factor in the precise wishes of the lady of the house, you can just design it according to your vision of a pleasant kitchen. The most imposing and distinctive thing about the apartment is the view from the windows down along the valley. The ceilings are not very high but thanks to the surroundings the whole dwelling has a spacious feel.

Ruumipilt 2013

apartment crystal in the alps

93


NÄITUSE KUJUNDUS EXHIBITION DESIGN


96

100

„Kaamos. Eesti mood täna”

„Sünkroonist väljas”

“Kaamos. Estonian Fashion Today”

“Out Of Sync”

104

108

„Park”

„Pildiplahvatus”

“Park”

“The Progress Of Images”


Hannes Praks on lõpetanud EKA sisearhitektuuri eriala ja salvestas end jäädavalt Eesti publiku mällu klubi Tallinn pöörase interjööriga (2003, koostöös Villem Valmega). Tema tuntud tööd on näiteks Trendexpress, Rahva Raamat ja Apotheka. Mehega sama sammu astuda on võimatu – ta kõnnib liiga kiiresti ja aimamatuid radu pidi. Hannes Praks is a graduate of the Estonian Academy of Arts interior architecture programme. He became etched in the memory of the Estonian public with his bold, iconoclastic interior for the Club Tallinn (2003, collaboration with Villem Valme). His best-known work is for Trendexpress, Rahva Raamat bookshop and Apotheka. It’s hard to keep up with Praks – he walks too fast, down indiscernible paths.

ESL aastapreemia

2013

PARIM NÄITUS

„KAAMOS. EESTI MOOD TÄNA” “KAAMOS. ESTONIAN FASHION TODAY”

koht/venue: aadress/address: autorid/authors: kuraator/curator: projektijuht/project manager: graafiline disain/ graphical design: video/video: heli/sound: fotod/photos:

96

Eesti Tarbekunstija Disainimuuseum Lai 17, Tallinn Hannes Praks Tanel Veenre Janne Klooren Stella Skulatšjova, Kerli Virk Hanna Samoson Taavi Tulev Anu Vahtra

kaamos. eesti mood täna

Ruumipilt 2013


Ma teadsin, et see näitus peab looma atmosfääri ja ruum võimendama selle kaamoslikku sõnumit. Hullud ideed tõrvast, tulest ja krattide ulgumisest turgutasid kujutlusvõimet ja huumorisoont. Ruum on iidvana ja rõivad enam kui kolmekümne väga andeka disaineri looming – see kõik kaamoslikuks tervikuks siduda oli paras mustkunst. Tanel Veenre, Kaamose autor ja kuraator

Ruumilabori Riigikogu hoone näituse lahendus oli hästi kerge ja vaimukas, ja seda mitte sisu arvelt. Mari Kurismaa, sisearhitekt ja ESLi aastapreemiate žürii liige Ruumipilt 2013

“estonian kaamos. parliament estonian fashion building today 90”

97


Andekas arhitektuur ja hästi toimiv disain paneb autori kohta tihti küsima, et kuidas ta mingi idee peale tuli ja kuidas julges selle ellu viia. Hannes Praks rääkis, millised olid Kaamose kujunduse loomise inspiratsioon, kahtlused ja pingutused. Kujundusvõti näituse pealkirjast Näituse nimi Kaamos andis mulle idee, et kujunduses võiks kasutada ürgset metsa. Motiividena kujutasin ette laasitud ja laasimata oksi ning vahepeal oli isegi mõte lauajuppide põletamisest ja tõrvamisest. Disaini arendamisel suhtlesin palju Tanel Veenrega, kes oli näituse algataja ja kuraator. Inspiratsioon loodusest Kuna läksin mõni aeg tagasi maale elama, siis mõtisklesin isekeskis, kas sealset keskkonda annaks kuidagi loominguks kasutada. Nii ma ammutasingi Kaamose jaoks inspiratsiooni just Eesti võsast ja metsast. Tähtaeg oli juba lähenemas, aga õige lahenduse

98

kaamos. eesti mood täna

peale polnud ma veel talu ümbruses liikudes tulnud. Siis aga sattusin rabasse, kus kaevandatakse turvast ja selle käigus juuritakse ka kändusid välja. Sain loa neid sealt kujunduse jaoks võtta, aga viimasel hetkel ütles objektijuht, et kuna maa on pehme, siis pole võimalik neid kätte saada. Tundsin juba ahastust, kuid veidi aja pärast soovitati mulle teist kaevanduskohta. Ja juba poole päevaga leidsime sobivad kännud. See oli väga tore ja inspireeriv töö. Turbaväli ise on oma pruuni maapinna ja pikkade kuivenduskraavidega nagu keskkond teiselt planeedilt. Parimad tulemused on alati olnud sellised, kus ma olen sõna otseses mõttes osaline olnud, sest nii on isiklik panus ka lõpptulemuses näha. Pretensioonikas ruum Näitusepaik on oma keskaegsete võlvidega hästi nõudlik ja intensiivne. Oluline oli luua eriline kujundus, aga silma peab paistma ka eksponeeritav ese. Olen kogenud ebaõnnestumist, kus tegin põneva keskkonna, aga lõpuks

Ruumipilt 2013


Talented architecture and well-functioning design makes one ask the author how he hit on a certain idea and dared to implement it. Interior architect Hannes Praks talked about the inspiration, doubts and efforts made in creating the design of Kaamos. The key to the design was in the exhibition title The name of the exhibition, Kaamos, suggested the idea of using primeval forest in the design. I imagined branches – stripped and unstripped – as the motifs, and for a bit, I even considered charring and tarring lengths of board. In developing this design, I had a good deal of communication with artist Tanel Veenre, who was the exhibition initiator and curator. Drawing inspiration from nature As I moved to the countryside some time ago, I thought to myself whether the rural environment could be used in artwork in some manner. And so I drew inspiration for Kaamos from Estonian brushlands and forest. The deadline was already approaching but I hadn’t stumbled on the right solution yet in my doings around the farm. Then I went to a bog, where peat is extracted, a process that also involves uprooting of stumps. I got permission to use them for my design, but at the last minute the site manager said that since the ground was soft and the vehicle would sink in, it wasn’t possible to extricate them. I felt quite dejected but then another peat harvesting site was recommended to me. In half a day, we found suitable stumps. It was fun and inspiring work. With its brown expanse and long drainage ditches, the peat field itself

ei leitud toodet üles. Kaamose puhul jäi kollektsioon õhku hõljuma ja kogu kujunduskiht oli katusena lae all. Kõik esemed olid väga hästi nähtavad ja samas lõid linnud-kännud meeleolu. Kontseptsiooni juurde kuulus ka toss. Mingil määral see avamisel voogas, aga siis hakkas tuletõrjehäire tööle. Näitus toimis ka ilma, aga auruga koos oli ruum veel eriti maagiline ja unenäoline. Kostüümid tõepoolest nagu hõljusid udu ja kändude vahel. Provokatiivsus on paratamatus Ma ei taha kunagi spetsiaalselt provotseerida. Kunstiakadeemia-aegu arutasime sõbraga disaini loogika üle. Tema arvates on disain hea, kui kogu ergonoomika on hästi läbi töötatud ja disainer on seadnud esiplaanile kasutajamugavuse. Ma polnud kunagi niimoodi mõelnud. Minu jaoks tähendab hea disain seda, kui ruumi sisse astudes tekib ohoo-emotsioon. Püüan emotsioone, meeleolu ja poeesiat tabada ruumilise jutustuse kaudu.

Ruumipilt 2013

is like an environment from another planet. The best results have always been ones where I have been a direct participant, that way there’s a personal contribution that can be seen in the end result, too. An ambitious interior The Kaamos exhibition venue is very demanding and intense with its medieval vaults. It was important to create a special design where the object on display also stood out. I have experienced failures where I created an exciting environment but in the end the product was subsumed beneath it. With Kaamos, the collection remained suspended in the air and the entire exhibition layer was the roof, under the ceiling. All the items were visible and yet birds and tree stumps set the mood. Smoke was also part of the concept. At the opening, some of it did flow across the exhibition space, but then the fire alarm came on. The exhibition worked fine without it, but the space was even more magical and dream-like when it was billowing. It was as if the costumes were floating among the fog and stumps. Provocativeness is inevitable I do want to go out of my way to provoke. Once, back in art academy days, my friend and I were discussing the logic of design. My friend thought design was good when ergonomics were well conceived and the designer had put user comfort in the foreground. I hadn’t considered that. For me, good design means that you walk into a room and you are blown away by the emotion you feel. I try to catch emotions, mood and poetry through a spatial narrative.

I knew this exhibition had to create an atmosphere and the interior had to amplify its Kaamos-like message. Crazy ideas of tar, fire and mythological golem-like creatures howling spurred our imagination and sense of humour. The interior is age-old and clothing are the work of over 30 very talented designers – it was a magic trick, tying it all into one whole worthy of the Kaamos name. Tanel Veenre, Kaamos contributor and curator

kaamos. estonian fashion today

99


Helen Oja on õppinud sisearhitektuuri EKAs ja Taani Disainikoolis ning töötanud mitmes arhitektuuribüroos (Nobel arkitekter, HG Arhitektuur, ip:li architects). Praegu elab ja töötab vabakutselise sisearhitektina Singapuris. Raul Kalvo on lõpetanud EKA arhitektuuri osakonna ja töötanud nii arhitektuuribüroos 3+1 arhitektid kui ka ülikoolides. Tegevusvaldkonda kuuluvad tarkvara-, kunsti-, arhitektuuri- ja linnaanalüüsi projektid. Helen Oja studied interior architecture at the Estonian Academy of Arts and Danmarks Designskole and has worked for a number of architecture offices (Nobel, HG, ip:li architects). She lives and works in Singapore as an independent interior architect. Raul Kalvo is a graduate of the Estonian Academy of Arts architecture programme and has worked for the last 10 years at 3+1 architects and various universities. His specialities include software, art, architecture and urban analysis projects.

„SÜNKROONIST VÄLJAS”

“OUT OF SYNC”

koht/venue: aadress/address: autorid/authors: kuraatorid/curators: tellija/client: teostus/implementation: fotod/photos: portree/portrait photo:

100

sünkroonist väljas

KUMU Weizenbergi 34 / Valge 1, Tallinn Helen Oja, Raul Kalvo Ragne Nukk, Kati Ilves KUMU KUMU Anu Vahtra erakogu

Ruumipilt 2013


Näitus lahendati nn totaalse ruumi võtmes, kus helid üksteisest paratamatult läbi kostavad ja lisatähendusi loovad. Vaip oli hea leid, mis andis mõnusa eelhäälestuse. Minu objektid olid näitusel heas positsioonis, paiknedes küllaltki isoleeritud pindadel. Saali lõpus asunud installatsioon vajanuks veelgi rohkem vaikust, ehkki oli ruumiliselt piisavalt eraldatud. Üldjoontes olen aga väga rahul. Raul Keller, kunstnik, näitusel osaleja

Ruumipilt 2013

out of sync

101


This exhibition was designed in the style of a “total room” where sounds inevitably mingle and bleed through, creating additional meanings. The carpet was a very nice find, it helped attune visitors to what they were about to experience. My works at the exhibition were placed in a good position, situated on areas that were quite isolated. The installation at the end of the hall actually would have liked even more quiet, although it was sufficiently isolated in space. Overall, I am very satisfied, though. Raul Keller, artist, exhibition participant

102

sünkroonist väljas

Ruumipilt 2013


Põhjus, miks Eesti esimene helikunstinäitus alles nüüd toimus, oli ilmselt, et inimesed tajuvad kõigepealt silmaga haaratavat, kuid muusikute kuuldavale maailmale pole alternatiivideks ruumi ega aega. Ruumilise keskkonna kavandanud Helen Oja ja Raul Kalvo avavad näituse tagamaid. Heli ja ruumi keerulised suhted Sünkroonist väljas oli kõigile pilootprojekt. Niisugust helikunsti ülevaatenäitust ja tõsisemat teemaanalüüsi pole Eestis enne tehtud. Heliobjektide puhul on ruumilisust vähe ja sestap oli sellest arhitektuurselt raske kinni haarata. Samuti puudus täpne ülevaade, millised installatsioonid-helifailid eksponeerimisele lähevad. Kujundusmõtte ankrud Me ei tahtnud kuskile uksi ega pidanud ainuvõimalikuks lahenduseks suletud ruume, sest seinad kostavad niikuinii läbi. Soov oli jaotada materjal saalide eri osadesse, et inimesed saaksid näitusest rahulikult läbi jalutada. Kuna heliinstallatsioone on mitmesuguseid, tekib palju fookuspunkte ja grupinäituse puhul ei saa üksikteost esile tõsta. Jõudsime järeldusele, et peame leidma lihtsa kujundusliku võtme ja selleks sai must vaip, mis kattis kogu näitusekorrust. Näitusele sisenedes tuli jalanõud ära võtta ja see on nagu sisseelamise rituaal. Kuna kõik eksponaadid olid heliga seotud, oli ka oluline, et külastajad ise helinüansse juurde ei tekitaks ja keskenduda saaks ainult näitusele. Oluline on ruumikasutamise lihtsus Püüdsime vältida barjääri teose ja selle kasutamise vahel. Soovisime, et külastajad ei peaks helilõikude saamiseks nuppe vajutama, sest masin läheb tavaliselt rikki või ei viitsita seda kasutada. Kui tahame, et midagi kuulataks, peab see olema kohe kuuldav. Masinad las mängivad ja ekraanid töötavad ning lahenduse loob paigutus ja kujundus. Helid polnud teab mis valjud, aga et need üksteist ära ei sööks, pidime eksponaate intervalliga tööle panema. Kui üks mängis, siis teine vaikis. Teiseks püüdsime pikemate filmide ja helilõikude juures näidata kellaaegu, mis kell klipp algab ja millal lõppeb. Kui kirjas on ainult pikkus, pole mingit orientiiri, kas teos on just alanud või kohe läbi saamas. Nii oli kogu näitus inimestele pidevalt näha ja kuulda ning nad said jäägitult helide sees olla. Kuidas meelde jääda? Keeruline on teha näitust kõigile korraga. On väga huvitatud inimesi, kes vaatavad läbi kõik eksponaadid ja loevad kogu saateteksti. Samas on neid, kes saavad näituse vaadatud kümne minutiga. Ka sellist vaatajat ei tohi unarusse jätta. Võimalus näha ja kuulda originaalobjekte on üldjuhul koondatud väga kuulsatesse muuseumidesse ja seal on samuti vaja tõmmata pealiskaudsemate külastajate tähelepanu. Siis saavad oluliseks ruumilised ja käitumuslikud nihestamised. Meie puhul oli selleks jalanõude äravõtmine ja sokkis käimine.

Ruumipilt 2013

The reason Estonia’s first audio art exhibition was held only now was probably that people first perceive what they can see with their eyes but there’s no room or time for alternatives to the audible world of musicians. Authors shed light on the background of the exhibition. Complicated relationship between sound and space Sünkroonist väljas (Out of Sync) was a pilot project for all of us. No comprehensive exhibition and serious thematic analysis of the art of sound had been undertaken in Estonia before. Sound objects largely lack a spatial dimension, of course, and no doubt that’s why it is hard to grasp it architecturally. Nor was here a precise overview of what installations/audio files would go on display. Anchors of the design concept We didn’t want any doors and we didn’t get stuck on enclosed sealed rooms as the only solution, because in any case sound permeates even walls. We wanted to divide the material into different parts of the hall so that people could calmly walk through the exhibition. As there were many different kinds of sound installations, there were many focal points and an individual work can’t be highlighted in a group exhibition. We came to the conclusion that we have to find a simple style – as it turned out this was the black carpet that covered the entire exhibition floor. Exhibition visitors had to remove their shoes at the door – it was like an initiation ritual. As all exhibits were sound-related, it was important for visitors not to add any more nuances to the soundscape and focus only on the exhibition. Ease of use of the interior also important We tried to avoid drawing a barrier between the work and its use. We wanted visitors not to have to push buttons to reproduce audio clips, because usually the machine would either get broken or people wouldn’t bother to push the buttons. If we want something to be heard, it has to be hearable right away. Let the music players play and the screens stream the images; let the positioning and design set the scene. The sounds were not all that loud, but to keep them from competing and obscuring each other, we had the exhibits start playing in staggered fashion. While one was playing, the others would fall silent. Secondly, we furnished longer clips with times showing when the clip would begin and end.Thus the entire exhibition was constantly visible and audible for people and they could completely immerse themselves in the sound. How to be remembered? It’s hard to produce exhibitions for everyone at the same time. There are people who are very interested and watch all of the exhibits from beginning to end, and read the entire accompanying notes. There are also people who give the whole exhibition 10 minutes and then move on. We shouldn’t forget about the latter type of viewer.

out of sync

103


Toivo Raidmets on EKA professor ning sisearhitektuuri ja mööbli osakonna juhataja. Peale otsese erialase aktiivsuse on ta kunstipõllul tegelenud ka valgusinstallatsioonide loojana. Toivo Raidmets is a professor at the Estonian Academy of Arts and head of the furniture department. Besides direct involvement in the profession, he has also been active on the art scene as a designer of lighting installations.

„PARK”

“PARK”

koht/venue: aadress/address: autor/author: fotod/photos:

104

park

Disaini- ja Arhitektuurigalerii Pärnu maantee 6, Tallinn Toivo Raidmets Tiit Veermäe

Ruumipilt 2013


Korralikke pinke on meil linnaruumis vähe. Kogu linna avaliku keskkonna kujunduses võiks joosta ühtne joon. Raidmetsa pinginäitus oli seetõttu rõõmustav algatus. Toivo asjade puhul on alati kindel, et need on mõistlikult valmistatavad ja püsivad hästi püsti, isegi kui mõni esmapilgul pisut imelik tundub. See, kes oskab, võib ka vimkat visata. Emil Urbel, arhitekt

Väga hea näitus, efektne, ilma et oleks labane. Elegantselt leitud õige rakurss! Leele Välja, arhitektuuriloolane

Ruumipilt 2013

“watertight parksources”

105


Estonian urban space has a lack of proper benches. Yet the design of public environment could have some common characteristics. Raidmets’s bench exhibition was thus a cheering initiative. It’s always certain that Toivo’s work will be reasonably easy to produce and stable, despite some of them having eccentric initial appearances. Those who have solid technique can permit themselves a few tricks. Emil Urbel, architect

106

park

Ruumipilt 2013


Sisearhitekt Toivo Raidmets rääkis, millistel asjaoludel sündis koostöös kunstnik Jaanika Peernaga näitus Park, mis Tallinnas Pärnu maanteel asuvat disaini- ja arhitektuurigaleriid kaunistas.

Interior architect Toivo Raidmets talked about how an exhibition that graced the design and architecture gallery on Tallinn’s Pärnu maantee, Park, was conceived in cooperation with artist Jaanika Peerna.

Katse korrastada Tallinna linnamööblit Otsus teha tool – mis see pink muud, kui üks tooli erivorm on – ei tähenda tingimata, et Maal nendest puudus oleks. Tegutsemine lihtsalt on loomingulise natuuri eneseväljendus. Kui konkreetselt Tallinna linnamööblist rääkida, siis asisema joonega võiks see ju olla, aga näituse aegu lähtepunktiks nimetatud korrastamissoov oli ikkagi tinglik ja käepärane parool. Midagi üksnes sellele linnale igiomast loodud pinkide juures pole. Nagu üks hea tool pole istutav mitte ainult ühes elutoas, ei saa ka linnamööbel nii kohakeskne olla.

An attempt to bring order to Tallinn’s urban furniture The decision to fashion a chair doesn’t necessarily mean that Earth has a significant shortage of them. Taking action is simply a creative soul expressing itself. If we examine Tallinn’s urban furniture, sure, it could be a little better organized, but nevertheless the desire to bring order to the system – termed the point of departure at the time of the exhibition – was more of a notional, convenient watchword. There is nothing specifically typical of Tallinn about the benches. And just as a good chair isn’t something that can work in just one living room, urban furniture can’t be that place-specific.

Pearoaks kompositsioon, desserdiks emotsioon Ekstraverdi ja avatud suhtlejana arvan, et peale timmitud kompositsioonilise külje võiks ühel näitusel olla ka emotsionaalne tasand. Siis püsib väljapanek oma eksponaatidega koos ega lagune laiali. Kui nägin Viinistus kabeli seintel Tallinna Joonistustriennaali raames, kuidas Jaanika Peernal pliiats käes tuiskab, tahtsin temaga koostööd teha. Ehkki Jaanika elab New Yorgis, oli ta nõus kohe ka punti lööma ja tekitas näitusel pargipinkidele oma purgaaga mõnusa fooni. Kvaliteediekvivalent on kurikakindlus Pargile pinke valmistades puutusin kokku tootjaga, kellel on olemas isiklik välimööbli valmistamise kogemus. Tema andis head nõu, kui ütles, et sa ei tee linnaruumi ühtegi pinki enne, kui meer sinu disaini poole tunni jagu pesapallikurikaga klohmides ei näe muutumatut tulemust. Sellest johtuvalt pakkisingi mõne oma näituse lipulaeva välisgabariidid terasvinklisse, et trikiratas, rula ega muud originaalsed vahendid ei suudaks pingi servi väga ruttu narmendama ajada. Tõepoolest, see oli hea nõuanne. Sugulased pink ja tool Kui pingi kavandamist tooliga kõrvutada, siis ma ütleks, et eristavaid asjaolusid on ainult mõni. Asja teeb mugavamaks, et eriti ei pea arvestama toote kaalu, kuid samas tuleb silmas pidada erinevatesse pinnakatetesse monteeritavust. Siis kerkib vandaali- ja ilmastikukindluse küsimus. Kokkuvõtteks on linnaruumi hea pingi loomine disainerile ikkagi suurem väljakutse kui üks järjekordne tool. Ühiskonna muutumisse kaotatud näitusepublik Ma ei tee näitusi nii järjepanu, et oskaks ühendava punase niidina midagi välja tuua, aga mis puudutab kunstinäitusi, siis huvi kunsti vastu tervikuna on drastiliselt vähenenud. Jõuame küsimuseni, kas kahanenud huvi saaks nutika kujundusega kuidagi elektriseerida või üles piitsutada. Nagu laiatarbekauba või masside püüdmisega ikka, tuleks ilmselt minna uulitsale võimalikult värviliste pükstega ja hästi kõva häälega kisada.

Ruumipilt 2013

Composition as the main course, emotion for dessert As an extrovert and open communicator, I believe an exhibition could also have an emotional level in addition to its carefully fine-tuned compositional side. When I was at the Tallinn Drawing Triennial and saw Jaanika Peerna’s work on the wall of Viinistu chapel (the pencil in her hand must have been a blur when she created these artworks), I wanted to work with her. Even though Jaanika lives in New York, she agreed to join forces, and her whirlwind creativity brought a pleasant background to the park benches at the exhibition. The equivalent of quality is to be as solid as a rock When making benches for the park, I came into contact with the manufacturer, who had experience making outdoor furniture. The manufacturer gave sound advice, saying that you won’t produce a single bench for an urban space until the mayor himself has been at your design with a baseball bat for half an hour and sees there’s not a scratch on it. Based on this, I re-imagined some of my exhibition flagships’ exterior dimensions encased under a layer of steel that would keep skateboards, unicycles and other more original means of attrition from starting to wear down the edges of the bench. Bench and chair: cousins If you compared designing a bench and chair, I’d say there are only a few distinguishing factors. What makes it more convenient is you don’t have to consider the weight of the product, but you do have to bear in mind how it can be installed on various soil types. The question of vandalism and weatherproofness comes into play. Ultimately, creating a good bench for an urban space is a bigger challenge for a designer than designing “any old” chair. Exhibition goers lost in societal change I don’t produce exhibitions often enough to be able to pick out some obvious common feature, but as to art exhibitions, well, interest in art has dramatically decreased. We have to ask: can decreased interest be perked up with a clever design?

park

107


KAOS Arhitektid asutasid Margit Argus ja Margit Aule 2010. aastal. Nad tegelevad arhitektuuriga, sh koostavad hoonete rekonstrueerimisprojekte ning tegelevad sise- ja maastikuarhitektuuriga. Praegu on näiteks ehituses Energia avastuskeskus, Kohtla Kaevanduspark, Eesti Suursaatkond Londonis, Lahemaa rahvuspargi loodushariduskeskus, Viirelaiu majakavahi kompleks ja Defendeci bürooruumid. KAOS Architects was founded in 2010 by Margit Argus and Margit Aule. They specialize in building renovation projects, and interior and landscape architecture. Projects currently under construction are the Energy Discovery Centre, Kohtla Mining Park, the Estonian Embassy in London, the Lahemaa National Park Nature Education Centre, Viirelaid lighthouse keeper’s complex and office space for Defendec. www.kaosarhitektid.ee

„PILDIPLAHVATUS”

“THE PROGRESS OF IMAGES”

koht/venue: aadress/address: autorid/authors: kuraator/curator: tellija/client: teostus/implementation: fotod/photos:

108

pildiplahvatus

KUMU Weizenbergi 34 / Valge 1, Tallinn Margit Argus, Margit Aule (KAOS Arhitektid) Tiina Abel KUMU KUMU Mae Köömnemägi

Ruumipilt 2013


Eesmärgiks oli taasluua 19. sajandi olukord, kus kunst ja fotograafia oma väljenduslaadi ja kujundimaailmaga eksisteerisid kõrvuti just niisuguses mõõtkavas, nagu seda näitusel näha võis. Lisaks oli väljapanek oma tüübilt erinevate teemaarenduste kogum, tingides tihedad ruumikatkestused. Kuna katkestusi saab luua ka eksponaatide endi paigutamisega, siis võib-olla poleks seintega eristamist nii palju vaja läinud. Tiina Abel, näituse kuraator

Ruumipilt 2013

the progress watertightofsources images

109


Sisearhitekt Margit Argus selgitab, kuidas sündis ruumilahendus näitusele Pildiplahvatus. Mahukas ja mitmekülgne ekspositsioon Näitus Pildiplahvatus uuris ja eksponeeris kujutava kunsti ja fotograafia suhteid Eesti 19. sajandi visuaalkultuuris. Materjal oli väga mahukas, esmapilgul lausa hoomamatu. Kuni näituse valmimiseni polnud täit ülevaadet, mis täpselt välja läheb. Üks oli kindel: vaja oli rohkelt seinapinda. Lisaks hulgale oli sisu väga varieeruv: väikeses formaadis fotod, graafika, kujutava kunsti teosed, teaduskunsti ja kunstiteaduse teema, postkaardid, raamatud ja ajakirjandus. Suurte maalide kõrval tuli eksponeerida tillukesi originaalfotosid ja ühtlasi leida koht suuremõõtmelistele fototaustadele (nagu neid omal ajal fotosalongides kasutati). Lisaks pidid originaalfotod olema kaitstud. Situatsiooni jaoks tuli leida kõike koos hoidev näitusearhitektuur, mis oleks pigem toetav taustsüsteem kui jõuline kujundus. Kasutada tuli Kumu olemasolevat inventari ja valguslahendust. Avaras ruumitervikus poleks Pildiplahvatuse eripalgelise ja kohati nii napis formaadis materjali esitlemine toiminud. Kuna näituse materjal grupeerus sisult alateemadeks, oligi kõige õigem tekitada kambritepõhine plaanilahendus. Ruumist ruumi liikudes läbis külastaja erinevaid lõike, tajudes tänu kindlalt ühele teemale suunatud fookusele ka materjali paremini. Praktiline ruumilahendus Antud tööprotsess oli väga pragmaatiline – tuli tegutseda kiiresti ja operatiivselt. Mulle tundub, et selliselt välkideena tulevad lahendused toimivadki tegelikult

110

pildiplahvatus „pildiplahvatus”

paremini kui üledisainitud mõtted. Näitusekujundus oli lihtne, selge ja täitis oma eesmärki. Tegelikult oli algne lahendus sopilisem ja kambreid rohkemgi, aga kuraatori karm käsi noppis neid vähemaks, kuna seinapinda oli juurde vaja. Lõpptulemusena töötas see ruumi kasuks. Meie põhiidee vormus ennekõike ruumile esitatud kõrgetest nõuetest, mille tulemiks sai labürintlik ruumiplaan. Kambriseinte eri toonides kollase kui 19. sajandile iseloomuliku värvi valisime koostöös kuraatoriga. See loob fooni ning seose maalide ja fotode vahele. Tekkinud tervikut võib tõlgendada poeetilise siksak-välgusähvatusi meenutava elamusena. KAOSE autoripositsioon Püüame keskkondi luua totaalsete ruumidena, mis pakuvad kordumatut kogemust. Mõistagi on ajutine ruum ja püsiehitis väga erinevad žanrid ja nende loomisel on ka lähtepunkt väga erinev. Kõik algab ikkagi sellest, milliseid eesmärke peab keskkond täitma. Kui jääb võimalus arhitektuurse dominandi loomiseks, siis kindlasti ka kasutame seda. Minimaalsete vahenditega maksimaalne tulem Käisin näitust ise kahel korral vaatamas. Esiteks meeldis mulle selle sisu ja teiseks võimalus kogeda labürintlikku ruumi. Kui seinad püsti said, eksisid Kumu töötajad ka ise seal ära. Väike lihtsate vahenditega sekkumine tekitas sellise moonutuse, et ruumides aastaid tegutsenud inimesedki olid segaduses. Siis käis läbi ka arutelu, kas peaks kambrid varustama väljapääsuviitade või suunanoolekestega põrandal. Õnneks seda ei tehtud.

Ruumipilt 2013


My goal was to re-create a 19th century setting where art and photography existed with their mode of expression and visual world side by side on the same scale encountered at this exhibition. In addition, the exhibit was a set of different variations on a theme, which occasioned frequent spatial interruptions. As such interruptions can be created by placing the exhibits themselves, maybe so much use of walls to partition the space wasn’t necessary. Tiina Abel, exhibition curator

Interior architect Margit Argus explains how the interior concept for the exhibition “the Progress of Images” came about. A vast and multifaceted exhibition The exhibition “the Progress of Images” surveys and exhibits the relationship between arts and photography of the 19th century Estonian visual culture. The material is very extensive, at first glance even unfathomable. Until the exhibition was finished, we lacked a complete overview of what would be displayed. One thing was certain: it needed a lot of wall space. In addition to the sheer size of it, the content was very diverse: photos in small format, graphics, visual arts compositions, the theme of scientific art and artistic science, postcards, books and journalism. Large paintings had to be exhibited alongside tiny original photos, and space had to be found for large-scale photographic backgrounds (as they were used years back in photo salons). Also, the original photos had to be protected. The situation called for an exhibitive architecture that would keep everything together, serving as a supportive background system rather than a dominant design. The Kumu’s existing stockroom and lighting solutions were to be used. With its multifaceted and at times spare presentation format, “the Progress of Images” would not have worked in a single wide, open hall. Since the exhibition’s material was grouped into subthemes, the best solution was to create a chamber-based layout. Moving from one room to the next, the guest passes through different sections, gaining a better understanding of the material by honing in on each theme. A practical spatial solution The project at hand was very pragmatic – the work had to be quick and efficient. Actually, it seems to me that the solutions emerging from this kind of rapid-fire idea generation work better than an overly

Ruumipilt 2013

conceptualised design. The exhibition’s design is simple, clear and it completed its objective. Indeed, the initial solution was even more winding and contained even more chambers, but the curator’s stern hand picked these off because there was a lack of wall space. In the end result, this worked out in favour of the room. Our main idea was moulded primarily by the high demands that were set for the room, with the result being a labyrinthine spatial plan. The chamber walls were painted with different tones of yellow, a colour characteristic of the 19th century, which we selected together with the curator. It sets a background and creates a relationship between the paintings and the photos. The overall experience that emerges can be interpreted as a poetic zig-zag of flashing light. KAOS author’s position We strive to create environments in their spatial totality, offering a non-recurring experience. Of course, the temporary space and permanent construction are very different genres, and the starting point for creating them is very different. Everything begins with the purpose that the environment must serve. If there is still a way left to create a central architectural feature, then we will certainly seize it. Minimalist means, maximum effect I myself visited the exhibition on two occasions. Firstly, I enjoyed the content and secondly the chance to experience the labyrinthine room. When the walls were erected, Kumu employees themselves got lost in the chambers. By intervening only in a limited degree using simple materials, the effect was so transformational that it created confusion even in the people who had worked in the rooms for years. There was even a discussion about whether the chambers should be fitted with exit wings and arrows on the floor. Fortunately, they didn’t do that.

the progress of images

111


ESE OBJECT


114

118

122

Mööbel Derelict

Elektrikeris Huum Drop

Ulaelu väliköök

Furniture Derelict

Drop, An Electric Heater By Huum

Ulaelu Outdoor Kitchen

126

130

134

Toolide Seeria „Less”

Eerini kaupluse mööbel

Iste „Kolmjalg”

Less Series Of Chairs

Furniture For Eerin Shop

Kolmjalg Sitting Furniture

138

142

Kohviku Maiasmokk „Vaateratas”

Lühter Branch

Maiasmokk Cafe’s “Ferris Wheel”

Chandelier Branch


Tõnis Kalve on mööblibrändide Derelict ja MAAST asutaja ja disainer. Hiljutised tuntumad projektid on erilahendusmööbel Balti Filmi- ja Meediakoolile (koostöös VL Sisearhitektuuriga) ja Tartu Loodusmaja (koostöös Karisma arhitek tidega). Karisma arhitek tide ja Ahti Grünbergiga valmis Tallinna Bussijaam. Ahti Grünberg on mööblibrändide Derelict ja MAAST disainer. Ahti on sisearhitektina osalenud järgmistes projektides: Tartu Ülikooli Narva kolledž, ADM Interactive’i kontor. Tõnis Kalve is founder and designer for the furniture brands Derelict and MAAST. His best-known projects are customer furniture for BFM (in cooperation with VL Sisearhitektuur) and the Tartu Nature House (in cooperation with Karisma). In collaboration with Karisma architects and Ahti Grünberg the new Tallinn Bus Station was designed. Ahti Grünberg is a designer for the furniture brands Derelict and MAAST. Ahti has participated in the following projects: University of Tartu Narva College, ADM Interactive offices.

MÖÖBEL DERELICT

FURNITURE DERELICT

114

autor/author:

Tõnis Kalve, Ahti Grünberg

fotod/photos:

Terje Ugandi

mööbel derelict

Ruumipilt 2013


Taaskasutus kui hetkemood ei ole minu arvates midagi erilist ega püsivat. Hoopis teine asi on kasutada ära vana ja väärikat puitu – sellest valmistatud originaalne ja heade proportsioonidega mööbel on jääv. Derelicti praegused lahendused pole kindlasti veel lõplikud ja on pigem heaks aluseks komplekti täiustamisele. Sellegipoolest hindas žürii kõrgelt esemete omanäolisust, konstruktiivset selgust ja lihtsust. Samuti võlus vana materjali kasutamise oskuslikkus. Aulo Padar, sisearhitekt, žüriiliige

Ruumipilt 2013

furniture derelict

115


Kui Derelict paari aasta eest esimesi toole tutvustas, paistis, et tegu on lennuka eksprompt-ideega, kuid visioon oli laiem juba siis. Ahti Grünberg ja Tõnis Kalve räägivad, kuidas kaubamärk sündis ja millised on eduka seeria autoritena nende tulevikuvisioonid. Algus juhuslikust lauahunnikust Nägin linnas üht mahavõetud fassaadilaudade hunnikut, millest sai alguse mõte, et sellest võiks midagi teha. Rääkisin plaanist Ahtile ja otsustasime teha Hiiumaal nädalase workshop’i. Ühendasime meeldiva kasulikuga ja töötoa ühe meetodina ujusime rannas olles üks ühe, teine teise luite taha ning tunni pärast keskel kokku saades vaatasime, milline nägemus kummalgi tekkinud on. Esimeste väikeste 3D-mudelite prototüüpimiseks saime materjali Paljassaare tollilaost. Mingil määral andis fookuseks võetud materjal mööblile vormi ette, kuid erineva puidu sortimisel selgus, et pärast töötlemist on nende pind väga hea ja kasutuskõlblik. Esimesteks esemeteks olid tool nimega Shut up ja pukk, mille ristisime Skyscraperiks. Me aga ei piirdunud ainult üksiktoodetega, vaid plaan oli avaram juba algusest peale – tahtsime luua tervikliku mööbliseeria. Seeria viimased tooted sündisid seetõttu, et soovisime sõita Kölni messile. Tahtsime sinna viia harmoonilise mööblikomplekti, sest ainult tool ja laud ei hakka inimestele tõenäoliselt nii kergesti silma. Seega töötasime välja Pixeli kapisüsteemi ja Chopsticksi riiulimooduli. 50/60-nimeline tool näeb kaubamärgi kontekstis küll uus välja, aga vanaks elemendiks on seal kasutatud tootmisjääke. Derelicti loo teiseks pooleks ongi uue ja vana liitmine. Armastatud ja vihatud taaskasutus Vana materjal on Derelictile lihtsalt alge, millele anname uue näo. Pealiskihi eemaldamisest võib mingi väike nüanss küll sisse jääda, aga kasutame neid laudu puhtalt toormaterjalina nagu ehituspoes müüdavat puitu. Taaskasutus lihtsalt käib meie tööga kaasas, aga me ei tõsta seda esile. Olulised on lood, kust iga asi alguse on saanud. Näiteks tegime viimased pukid miinisadama vanast kasarmust saadud materjalist. See annab nii tugeva tausta kaasa, et kui inimene mööbli endale soetab, siis on, millest rääkida. Konkurendid peaaegu puuduvad Kui vaadata, kuidas Derelicti mööbel on koostatud, siis maailmas sellist analoogi ei leidugi. Hiljuti toimunud Kölni messil olime põhimõtteliselt ainukesed omataolised. Pigem on levinud taaskasutatud materjalist mööbli ehituses euroaluste kasutamine. Nende puhul aga pinda eriliselt ei töödelda. Recycling ei pea tähendama, et ese on robustne. Selles žanris tehtud asjad võivad olla ka ilusad siledad või muul moel mõnusad. Jõuline iseloom määrab kasutusvõimalused Kuigi Derelicti esemed on olemuselt skulpturaalsed, oleme siiski vältinud objektiks olemist. Soovime luua praktilist disaini ja kasutajasõbralikke esemeid. Meie mööblil on aga tugev iseloom ja igale poole ei pruugi need sobida.

116

mööbel derelict

Ruumipilt 2013


When Derelict introduced the first chairs a year ago, it seemed the idea was an extemporary concept but the vision was already broader back then. Interior architects turned furniture designers Ahti Grünberg and Tõnis Kalve talk about the origins of the trademark and their future visions for the successful series. It started with a pile of boards lying around... One day in the city, I saw a pile of abandoned stripped siding boards, and that planted an idea that I could turn them into something. I told Ahti of my plan and we decided to organize a week-long workshop on Hiiumaa Island. We combined the diverting with the useful. One method we used in the workshop was that we went to the beach and everyone drifted off behind their own personal sand dune and then, meeting in the middle after an hour, seeing what vision everyone had come up with. The material for prototyping the first miniature 3D models came from the Paljassaare customs warehouse. To some extent, the material dictated the form

Recycling as a current fad is not anything special or lasting. It’s a completely different thing to use old and venerable wood – original, wellproportioned furniture made from such timber stands the test of time. Derelict's current solutions are certainly not yet final and are more of a springboard for improving the collection. In spite of this, the panel of judges expressed high regard for the distinctiveness, structural clarity and simplicity of the items. The skill displayed in using old material was also appealing.

for the furniture, but when sorting the different pieces of wood, it proved that after treating them, their surface was very fitting for the purpose at hand. The first objects were a chair titled Shut Up and a seat we dubbed Skyscraper. We didn’t stop with one-off products; we had a more expansive vision right from the beginning – we wanted to create a full line of furniture. The final items in the series were developed specially for the Cologne trade fair. We wanted to go there with a harmonious furniture ensemble, because only a table and chair were not likely to catch people’s eye so easily. Thus we developed the Pixel cupboard system and Chopsticks modular shelves. A chair called 50/60 seems new in the context of the trademark, but production residuals were used as an old element. The other side of the Derelict story is the merging of old and new. Recycling – loved and hated Old material is just Derelict’s starting seed and we give it a makeover. Some minor nuances may remain after the surface layer is removed but we use these boards purely as a raw material, like the lumber sold in home improvement retailers. The salvage part is just part of our job, we don’t highlight it. Stories are important – where each thing started. For instance, we made the most recent ottomans out of materials from old barracks. This instils such a strong background that if people buy this furniture, they have something to talk about. An almost complete absence of competitors If we look at how Derelict furniture is put together, there is no counterpart anywhere in the world. At the recent Cologne trade fair we were basically the only one of our kind. Europallets tend to be the recovered material most commonly used to build furniture. But the surface is not finished or treated much in their case. Recycling doesn’t have to mean that it’s a heavy-duty, sturdy piece. Things in this genre can also be comely and smooth or nice in some other way. Uses determined by its powerful nature Although the Derelict items are essentially sculptural, we didn’t want to create a statue that just sits there. We want to create practical design and user-friendly objects. Our furniture has a strong personality and they won’t be suitable for everyone.

Aulo Padar, interior architect, judging panel member

Ruumipilt 2013

furniture derelict

117


Mihkel Masso on Taani Kuningliku Kunstiakadeemia tootedisaini magistrant. Klubide Hoov ja Hetk asutajana pakub talle ennekþike huvi disaini kaudu pakutav kogemus ja vormide keel. Mihkel Masso is a master’s degree student in the product design programme at the Royal Danish Academy of Fine Arts. As the founder of the clubs Hoov and Hetk, he is most interested in the experience and language of forms that can be conveyed through design. www.masso.4ormat.com

ELEKTRIKERIS HUUM DROP DROP, AN ELECTRIC HEATER BY HUUM

autor/author: tellija, valmistaja/ client, manufacturer: fotod/photos:

118

elektrikeris huum drop

Mihkel Masso Siim Nellis Erik Riikoja, Aivar Kullamaa

Ruumipilt 2013


Dropi leil on nagu puukeriselgi meeldivalt niiske. Saunas istudes pole palju muud teha kui kerist vaadata ja seetõttu on oluline ka selle väljanägemine. Drop saab ka selle ülesandega hästi hakkama, sest on väga ilus. Ott Vatter, BFMi ristmeedia tudeng, kes testis kerist „Ringvaates“

Ruumipilt 2013

drop, an electric heater by huum

119


Kooliülesandest välja kasvanud kerisedisaini juures polnud eesmärgiks lihtsalt hea esteetika ja toimiv funktsionaalsus, vaid et toote välisvorm viitaks selle karakterile. Mihkel Masso rääkis ümaravormilise Huumi saamisloo. Algus õppeülesandest Asi sai alguse aastal 2011, kui EKA tootedisaini osakond pakkus ettevõtjatele koostööprojekte, mille raames saaks tudengeid kaasates õppeülesandena tooteid välja arendada. Meie poole pöördus Siim Nellis. Siim tahtis luua modernse kerise, mille abil saunakogemus moodsa vormi ning telefoniäpi abil meeldivamaks muuta ja valis seetõttu suunaks elektri-, mitte puukerised. Tudengite pooleaastase töö tulemuseks oli kümmekond lahendust, millest tootmisesse läks kaks – neist üks oli Drop. Teekond Töö juhendajad Üllar Karro ja Heikki Zoova olid väga meeldivad. Õppejõud muidugi suunavad, aga Kunstiakadeemias (vähemalt tootedisaini osakonnas) ei kirjutata väga ette, missugune lõpptulemus olema peab.

120

elektrikeris huum drop

Protsess oli pikk: aine ise kestis viis kuud, aga kuna ettevõtjale oli see esimene taoline tootmine, venis arendamine paari aasta peale. Raskusi oli erinevaid – sisulisi ja pealiskaudseid, disaini- ja suhtumisalaseid. Näiteks tuli kerise ribisid tihedamaks teha ja mulle kui algajale disainerile tundus, et see hävitab kogu esteetilise väärtuse. Inspiratsiooniks pehme leil Vaatasin olemasolevaid elektrikeriseid ja peaaegu kõik olid plekist ja mahutasid vähe kive. Lähtusin vormi loomisel sellest, et see peab väljendama kogemust, mida keris pakub, ja leil peab olema pehme. Tänu suurele kivimassile kestab Dropi leil kaua ja sellel ei ole tavalise elektrikerise teravust. Tahtsin, et keris oleks konstruktsioonilt munakujuline, aga ideed sain ka Linda kivide süles kandmisest. Mõtlesin, kuidas konstruktsiooni tugevdada, aga jätta see samas võimalikult vähenähtavaks ja eksponeerida pigem kive kui tehiskeha. Igal tootel olgu mõte Loon üsna lineaarselt: kõigepealt uurin, mida mujal

Ruumipilt 2013


tehtud on, siis analüüsin, kas lähtuda sisekujundusest või kasutajaeelistustest. Esmalt tuleb välja selgitada, kas mul üldse on midagi öelda. Kas tootel on mõtet? Paar korda on juhtunud, et küsitakse mingit disaini, aga ma ei leia selle tegemiseks vajadust. Dropi prototüüpimiseks kasutasime programmi, mille abil uurisime, kui palju hakkab keris seina soojendama ja milline on metallosade sooja läbilaskvus. Esimese katsemudeli testimisel istusime Siimuga kuus tundi saunas ja mõõtsime laserseadmetega ümber kerise pandud kuumapunkte. Klient valib sobivad kivid Kerise tennid ehk küttekeha tuleb väljastpoolt, aga põhiliselt toodetakse Drop Eestis. Nii Siimule kui ka mulle on oluline toetada kohalikku ettevõtlust. Sisuks on looduslikud kivid, mida saab eraldi valida: raidkivid või ümmargused, punased või kollased. Need ei ole eritoodang ja ostetakse mujalt sisse.

The goal of the sauna heater design evolved out of a school project wasn’t aimed only at good aesthetics and functionality but at the product’s outer form providing an indication of its character. Mihkel Masso talked about how mellow steam and rounded Huum came into being. Beginnings It started in 2011, when the Estonian Academy of Arts partnered with entrepreneurs to develop products in collaboration with students. Siim Nellis contacted us. Siim wanted to create a modern heater for a sauna that would make the experience more pleasant through a modern form and phone app: he thus opted for an electric element, not a wood-burning stove. The result of 6 months of work from the students was around 10 solutions, of which two went into production. One of them was Drop. From inception to finish The project supervisors Üllar Karro and Heikki Zoova were fun to work with. The teachers naturally provide guidance, but at the Academy of Arts (at least in product design department) don’t dictate what the result should be. The process was long: the subject itself lasted five months, but since it was the first production run for the company, it dragged out to a couple years. The nature of the difficulties varied – both content-related and superficial, design-related and philosophical. For instance, we had to put the heater strips closer together and being a novice designer, it seemed to me that it would destroy the entire aesthetic value. Inspiration I looked at the existing electric heaters and everything

Ruumipilt 2013

The steam that rises from the Drop sauna heater feels pleasant as if it came from rocks heated over a wood fire. When you’re sitting in the sauna, there’s not much else to do but look at the heater; thus the appearance is important. Drop succeeds in this regard, it’s very nice. Ott Vatter, BFM cross-media student who tested the heater for the ETV news magazine programme “Ringvaade”

was made out of sheet metal and held small stones. My main vision was that it had to express the experience the heater offers, and the steam rising had to be mild, not harsh. Thanks to a greater mass of stones, Drop lasts long and is softer than an ordinary electric sauna heater. I wanted the heater to be egg-shaped but I got the idea from the legend of Linda carrying stones in the folds of her skirts. I thought about how to strengthen the structure but keep it out of view as much as possible and display the stones, not the synthetic part of the structure. Creative method I conceive and create in linear fashion: first I investigate what has been done elsewhere, then I analyze whether to proceed from interior design or user preferences. First I have to determine whether I have anything at all to say. Does the product have a point? A few times, it happened that a design is requested but I don’t see any need to execute it. To prototype Drop, we used a program for studying how much the heater will heat the wall and what the conductivity of the metal parts would be. In testing the first experimental model, we spent six hours in a sauna with Siim and used a laser device to measure hot spots around the heater. Production The heater structure is imported, but Drop is mainly manufactured in Estonia. Siim and I both believe in supporting local enterprise. The heater is filled with natural stones that can be selected one by one: hewn stone or round ones, red or yellow. These are not custom produced and are simply bought on the market.

drop, an electric heater by huum

121


Raul Tiitus on lõpetanud EKA sisearhitektina ja õppinud arhitektuuri Amsterdamis Gerrit Rietveldi akadeemias. Ta on partner sisearhitektuuribüroos Pink ja ettevõttes Ulaelu. Kaido Kivi on õppinud TTÜs ehituse erialal ja lõpetanud EKA tootedisainerina. Töiselt on ta seotud Kivi Projekti ja Ulaeluga. Esimene tegeleb looduskivide ja arhitektuuriga, teine välimööbliga. Raul Tiitus graduated from the Estonian Academy of Arts interior architecture programme and studied architecture at the Gerrit Rietveld Academie in Amsterdam. He is a partner in the interior architecture offices of Pink and the company Ulaelu. Kaido Kivi studied construction at Tallinn University of Technology and graduated from the Academy of Arts with a degree in product design. He has professional ties to Kivi Projekt and Ulaelu. The first one deals with natural stones and architecture and the other with outdoor furniture.

ULAELU VÄLIKÖÖK

ULAELU OUTDOOR KITCHEN

autorid/authors: fotod/photos:

122

ulaelu väliköök

Raul Tiitus, Kaido Kivi Kaido Haagen, Toomas Volkmann

Ruumipilt 2013


Ulaelu köögis saaksin rahulikult viieteistkümnele inimesele süüa teha. Voolikumõte on väga sobiv, sest siis ei pea köök maja küljes olema. Tööpinna all võiks aga rippuda tekstiil, et seal olevad asjad ära peita. Ainsaks miinuseks tooksin välja, et grill võiks olla sügavam, sest siis põleksid puud paremini. Üldiselt mulle see aga meeldib ja lahendus näeb ilus välja. Roman Zaštšerinski, Mooni ja Kolme Sibula peakokk

Ruumipilt 2013

ulaelu outdoor kitchen

123


Disain on tagasiside küsimusele. Seetõttu on küsijal suur vastutus, sest lahendus saab olla nii hea, kui täpne on esitatud küsimus. Millised aspektid ja pärimised vormisid Ulaelu, rääkisid autorid Kaido Kivi ja Raul Tiitus.

Design is feedback to a question and problem. Thus the person asking the question has great responsibility, as the solution can only be as good as the precision of the question asked. As to what aspects and inquiries moulded Ulaelu, Kaido Kivi and Raul Tiitus explained.

Hea idee ei hüüa tulles Ehitasime endale koju pikkadest plankudest grilliplatsi. Töö käigus jäid 1,5meetrised jupid üle ja tegin neist raami. Põhimõtteliselt samasuguse, nagu on praegune Ulaelu korpus. Sinna sai panna puud ja peale panime kivist tööpinna. Ka teistele hakkas see meeldima. Seal hakati toitu valmistama ja serveerima ning nii hakkas mõte kerima.

A good idea doesn’t advertise its presence We were at home building a patio for the grill from long wooden boards. While we were working, we had 1.5-meter-long leftovers, and I used these to build a frame. It was basically the same as the current Ulaelu structure. We used it to stack firewood and covered it with a stone patio. Others liked the idea, too. It became a place for preparing and serving food, and that’s how the idea was born.

Baasidee ja arengud Võib tunduda, et Ulaelu on ajas palju arenenud, aga tegelikult on idee kogu aeg sama olnud. Esimese päris prototüübiga võrreldes oleme muutnud seda, et kui algselt oli korpus terasest, siis hiljem hakkasime kasutama alumiiniumit. Nii muutus kokkukeevitatud raam monteeritavaks. Ka üldvormi tegime kaks sentimeetrit kitsamaks. Vaadates neid uuendusi ei taju, aga need on olulised, et pakend oleks väike ja kerge. Ulaelu funktsioonid – valamu ja mitmes viimistlusvariandis ning otstarbes töötasapind – on püsinud algusest peale. On aga nüansse, mida saab veel täiustada, et asja tehnoloogilisemaks ja hõlpsamalt toodetavaks teha. Töö nendega käib edasi, aga idee jääb. Disainihuvi kohtub kokanduslembusega Sihtgrupp on kodune kasutaja, kes hindab head disaini. Kindlasti peab ostja ikkagi ka söögitegemisest lugu ja Ulaelu pole talle lihtsalt rõduaksessuaar. Kliendid loovad uusi lahendusi Saame klientidelt pidevalt tagasisidet. Üks inimene märkis, et talle Ulaelu meeldib, aga tal pole eraldi puuriida jaoks ruumi, seega on plaanis lisada puuriida osa põhiraami sisse. Saksamaal messil oli paljudel esmane reaktsioon, et Ulaelul võiks ühe otsa all rattad olla. Siis saaks seda ka üksi liigutada. Autorluse kaitsmine Niisama enda initsiatiivil vigurdamist me Ulaeluga ei plaani, aga kui mõni maalikunstnik ütleb, et tahaks teha käsitsi maalitud raami, siis meil pole selle vastu midagi. Raul aga kohtas Lahemaal ühes aias liba-Ulaelu. Keegi oli ise samasuguse raami kokku keevitanud ja oli ka muid selgeid vihjed meie tootele. See on tegelikult kompliment. Inimene vaatas ja mõtles, et tal endal käed küljes ja tegi põhimõtteliselt sama asja ise järele. Odav populaarsus või eksklusiivsus? Meile tehti ettepanek, et Ulaelu võiks hakata Prismades turustama – valmistaks Hiinas ja paneks suures koguses müüki. Üks meie kindel soov on aga tootmine Eestis hoida. Kui seda mujal teha, rändab ka suur osa rahast siit välja. Nii kaob Eesti asja mõte.

124

ulaelu väliköök

Concept and development It might seem like Ulaelu has come a long way since its inception, but really the idea has always been the same. We have changed it from the original prototype, first using steel for the body and later switching to aluminium. Thus the welded frame became one that could be taken apart and put back together. We also made the overall structure two centimetres narrower. You may not notice it when looking at these updates, but these are important changes because it makes the package smaller and lighter. The functions of Ulaelu have been the same since the beginning. But there are nuances which can still be improved to make the product more technically advanced and easily produced. An affinity for design meets a love for cooking The target group is the home user with an affinity for quality design. The buyer will surely love to cook, and Ulaelu will mean more than just another accessory for the patio. New ideas from our customers We regularly receive feedback from our customers. One person said he loves the Ulaelu, but he doesn’t have enough additional space for stacking firewood, and so the customer plans to add a woodpile within the main structure. At a fair in Germany, many suggested that the Ulaelu should have wheels on one end. Then it could be moved around by a single person. Copyright protection Raul saw an Ulaelu copycat in a garden in Lahemaa. Someone had welded a similar frame and there were clear markings of our product. We took it as a compliment. Someone saw our product, decided to build it with his own hands and basically copied our idea. Cheap popularity or exclusiveness? We were made an offer to market Ulaelu at Prisma supermarkets – producing it in China and selling large quantities. But we would like to keep production in Estonia. Producing it elsewhere would mean that a large share of the profits would go abroad.

Ruumipilt 2013


Ulaelu outdoor kitchen can whip up a meal for 15 people with no problem. The hose concept is very suitable as the kitchen doesn’t have to be attached to the house. But there could be textile hanging from the counter to conceal cupboard items. The only drawback is that the grill could be deeper, then the wood would burn better. In general, I liked it and the design looks great. Roman Zaštšerinski, head chef of Moon and Kolm Sibulat restaurants

Ruumipilt 2013

ulaelu outdoor kitchen

125


Toivo Raidmets on EKA professor ning sisearhitektuuri ja mööbli osakonna juhataja. Peale otsese erialase aktiivsuse on ta kunstipõllul tegelenud ka valgusinstallatsioonide loojana. Toivo Raidmets is a professor at the Estonian Academy of Arts and head of the furniture department. Besides direct involvement in the profession, he has also been active on the art scene as a designer of lighting installations.

TOOLIDE SEERIA „LESS”

LESS SERIES OF CHAIRS

126

autor/author:

Toivo Raidmets

fotod/photos:

Toomas Tuul

toolide seeria less

Ruumipilt 2013


Toivo koostöö L.E.S.S.-iga algas juba varem, olles abiks meie esimese prototüübi valmistamisel. Tal on pikaaegne istemööbli disaini kogemus ja ta suhtus L.E.S.S.-i kontseptsiooni suure entusiasmiga. Koostöö oli viljakas, puudutades mitte ainult toole, vaid parandades kogu süsteemi nutikate insenerlahendustega. Timo Subbi, arhitekt, L.E.S.S.-i üks loojaid

Ruumipilt 2013

less series of chairs

127


Hoogsalt enda kvaliteeti ja insenerloogikasse tuumakust koguv mööbliseeria L.E.S.S. täienes äsja ka kvantiteedis. Toivo Raidmets kirjeldab, kuidas ta külalisdisainerina hõimkonda iseloomult ja välimuselt klappiva istemööbli kavandas.

keegi tahab, aga kui kõigele ei eelne korraliku põhja ja normaalset kasutusmugavust, siis pole jutt minu jaoks huvitav. Moodulmööblit pannakse tihtipeale korduvalt kokku, nii et ergonoomilisus, füüsiline vastupidavus ja monteeritavus on igal juhul prioriteetsed.

LESS esitas väljakutse Kõnealune tool oli selge sihteesmärgiga tehtud disainitöö. LESSi meeskonda kuuluv Timo Subbi esitas mulle väljakutse ja palve minna kaasa nende vahva ideega ja teha istemööbel, mis LESSi olemasolevat komplekti täiendaks. Kavandasin ühe lihtsa reatooli ja teise natukene mugavama, millest tegin omakorda käetugedega ja käetugedeta variandi. LESSi mööbel on valmistatud vineerist ja nii pidin ka mina võimalikult sarnast materjali kasutama. Nende tooteseeria on kokkupandav moodulmööbel ja seega on väga oluline, et seda oleks lihtne pakendada. Sama nõue laienes ka minu toolidele. Ainsad nõudmised olidki LESSiga samas disainirütmis hingamine, materjaliks vineer ja hea pakendatavus. Tiimitöö nendega oli kiire ja edasiviiv – mul on hea meel, et LESSi seltskond oma suud kinni ei hoidnud ja neid inimesi teades olnuks neil seda ka raske teha.

Toimiv lahendus sündis sprindikiirusel Käisin üliõpilastega Eesti Rahva Muuseumis nädalapikkusel mõõtmispraktikal. Üliõpilased tegelesid ajalooliste toolidega ja kuna töövahendid olid ka mul kaasas, ei tahtnud niisama käed rüpes istuda. Õhtuks olid toolijoonised valmis ning nädala pärast esimene prototüüpki olemas. Üllatuslikult vajas tool enne teist prooviversiooni ainult minikorrektuure ja tehtud see oligi.

Toolidisaini ABC Olen sellel alal juba vana tegija. Esimene ülesanne on panna paika inimese ergonoomikat arvestav kehaosa. Tooliga võib palju tsirkust teha või selle nii lille lüüa kui

128

toolide seeria less

Lihtsus on universaalne Tooli ei tehta ainult ühele majale, inimesele või unistuste ruumile. Kui see pole just kuningatroon, vaid pigem demokraatliku hoiakuga mööbliese, tunnen rõõmu, kui ta sobib paljudesse kohtadesse. Siit tuleneb ka põhjus, miks ma enamiku oma toodete puhul rõhutatult lihtsapärast joont hoian. Kuna antud tool oli tehtud konkreetse mööbliseeria jaoks, välistamata selle iseseisvat käekäiku, siis pidi seda enam arvestama olemasoleva komplekti olemuse ehk maksimaalse lihtsuse ja neutraalsusega. Väljamõtlemine on ainult üks väike aspekt, tooli tootmisse juurutamine aga eraldi töö, mille taha need asjad pahatihti jäävadki.

Ruumipilt 2013


Series L.E.S.S. recently gained in quantity. Guest designer Toivo Raidmets describes how he designed sitting furniture that fits in with the family in terms of personality and appearance. LESS drops the gauntlet This chair was a design effort that had a clear aim. The LESS team’s Timo Subbi had a challenge for me, asking me to help out with a nifty idea they developed, produce furniture for sitting that would supplement LESS’s existing line-up. I designed a simple conventional chair and a more cushy one as well, which I offered in two variants, one with armrests and one without. LESS furniture is made of plywood and thus I had to use as similar a material as possible. Their product series consists of folding modular furniture and it’s essential that it be easy to package. The same requirement applied to my chairs. Indeed, the only other requirements were that the design had to breathe as one with LESS; and the material had to be plywood, and packagable. The teamwork was fast and made good progress – I am glad that the LESS folks weren’t shy about speaking up. Knowing those people well, it would have been hard to keep them mum.

Toivo’s collaboration with L.E.S.S. started even earlier, and was of assistance in the making of our first prototype. He has longstanding experience designing seating furniture and greeted the L.E.S.S. concept with great enthusiasm. The cooperation was fruitful, and extended not just to chairs but improved the whole system with clever engineering solutions. Timo Subbi, architect, one of the founders of L.E.S.S.

The ABC of chair design I am a veteran in this field. The first task was to lay down the ergonomic body part of the chair. A chair can be turned into a circus or you can pretty it up, but if you don’t start with a proper seat and normal level of user comfort, I won’t bite. Modular furniture is often assembled and disassembled more than once, so that ergonomics, physical durability and ease of assembly are always priorities. A functional solution developed at sprint speed I attended a weeklong student practicum at the Estonian National Museum. Students were taking measurements of historical chairs and as I had tools with me, I didn’t just want to sit there doing nothing. By evening, I had finished some drafts of chairs and the first prototype was ready a week later. Surprisingly, the chair needed only minor adjustments after the second trial version and then it was done. Simplicity is universal A chair is not something you make for only one house, one person or a room of one’s dreams. If it isn’t a royal throne, but rather a more democratic piece of furniture, I am glad if it proves suitable for many different places. This is also the reason that I accentuate simplicity in most of my products. As this chair is part of a specific furniture series, but not ruling out a later independent afterlife, that made the nature of the existing ensemble all the more important – i.e. maximum simplicity and neutrality. Devising the product is only a minor aspect, while getting a chair to the production stage is a separate job and often the snag keeping the projects from reaching fruition.

Ruumipilt 2013

less series of chairs

129


KAOS Arhitektid asutasid Margit Argus ja Margit Aule 2010. aastal. Nad tegelevad arhitektuuriga, sh koostavad hoonete rekonstrueerimisprojekte ning tegelevad sise- ja maastikuarhitektuuriga. Praegu on näiteks ehituses Energia avastuskeskus, Kohtla Kaevanduspark, Eesti Suursaatkond Londonis, Lahemaa rahvuspargi loodushariduskeskus, Viirelaiu majakavahi kompleks ja Defendeci bürooruumid. KAOS Architects was founded in 2010 by Margit Argus and Margit Aule. They specialize in building renovation projects, and interior and landscape architecture. Projects currently under construction are the Energy Discovery Centre, Kohtla Mining Park, the Estonian Embassy in London, the Lahemaa National Park Nature Education Centre, Viirelaid lighthouse keeper’s complex and office space for Defendec. www.kaosarhitektid.ee

EERINI KAUPLUSE MÖÖBEL

FURNITURE FOR EERIN SHOP

autor/author: tellija/client: teostus/ implementation: fotod/photos:

130

eerini kaupluse mööbel

Margit Argus, Margit Aule, Tõnu Kalpus (KAOS Arhitektid) Rohelised Robotid Kaarel Narro, Tõnu Narro Reio Avaste

Ruumipilt 2013


Pesakastide kujunduslik motiiv ja funktsionaalsus sobivad orgaanilisest puuvillast lasteriiete eksponeerimiseks ideaalselt. Kapis체steem ja tooted toetavad ning t채iendavad teineteist. Jette Heinlo, tellija

Ruumipilt 2013

furniture for eerin shop

131


Eerini puhul on õrnus ümbritsetud tugeva ja kandva süsteemiga. Firma pakub orgaanilisest puuvillast lasterõivaid ning brändi tutvustajaks ja neid kaunistavaks graafikaks on väike öökull Eerin. Funktsionaalse ja ostumeeleolu loova kauplusesisustuse loomisest rääkis sisearhitekt Margit Argus. Keskmeks on keskkonnasõbralikkus Eerini shop-in-shop-stiilis poe kujundus lähtub kaubamärgi keskmeks oleva naturaalsuse, looduslikkuse ja keskkonnasõbralikkuse ideoloogiast. Ettevõte kasutab väikelasteriiete tootmisel orgaanilist puuvilla ja seda tuli kajastada ka väljapanekus. Klientideks on Eerinil emad, kes külastavad poodi sageli koos lastega. Et ka neil põnev oleks, pidi kaupluse mööbel olema lõbus, pilkupüüdev ja avastamisrõõmu pakkuv. Lahenduse sõltumatus Oli teada, et Eerini väljapanek tuleb keskkonda, kus kohtuvad kolm täiesti erinäolist brändi. Neil kõigil oli oma poenurga kujunduse kohta isikupärane nägemus ja oli selge, et üheks tervikuks neid siduda ei saa. Seega oli otstarbekam lähtuda üksnes Eerinist endast ja brändi ideoloogiast ning kavandada sõltumatu lahendus, millega saab vajaduse korral ka ümber kolida. Inspireeriv brändigraafika ja Vaiko Eplik Idee sütitajaks oli Eerini logos kasutatav linnumotiiv, mis viis mõtted pesakastideni. Samuti inspireeris meid lapsemeelne mängulisus, loodussõbralikkus ja siirus. Välja pakutud idee meeldis tellijale kohe algusest peale. Koostöös lihvisime seda funktsionaalsemaks ja tegime lahendusi täpsemaks. Lõpplahenduses nähtav pesakastide üksteise otsa ladustamine on sisearhitektuurne tõlgendus Vaiko Epliku loost Meie linn on linnulaat. Teemaga tahaks kindlasti edasi tegeleda. Lastele suunatud ruumid on põnev valdkond, sest selles pole tavapäraseid kammitsevaid piiranguid.

132

eerini kaupluse mööbel

Eerin is gentleness surrounded by a strong, supportive system. Interior architect Margit Argus talks about creating a shop interior that fosters functionality and puts shoppers in the right mood. Environmental friendliness at the core The design for Eerin’s shop-in-shop concept store is based on the trademark’s natural and environmentally friendly worldview. The business uses organic cotton to produce children’s clothing and this had to be reflected in the display. Eerin’s customers are mothers who often visit the store with their children. To give the children a more exciting experience, the shop’s furniture had to be fun and eye-catching, embodying the joy of discovery. An independent solution Eerin’s display was set up in an environment with three completely different brands. Each brand had its own design vision, and it was clear that they could not all be tied together. It was therefore more practicable to focus entirely on Eerin and the brand’s worldview, and to come up with an independent solution that could easily be moved to a new location if needed. An inspiring logo and pop star Vaiko Eplik The idea to use nest boxes came from the bird motif used in Eerin’s logo. We were also inspired by the qualities of childlike playfulness, environmental friendliness and sincerity. The client was keen on our ideas from the beginning. We worked together to get a polished functionality and a more precise solution. The stacked nest boxes seen in the final product are an interior architectural interpretation of Vaiko Eplik’s song “Meie linn on linnulaat” (Our town is a bird fair). Designing rooms with children in mind is an exciting area, because it is free from the usual restrictive requirements.

Ruumipilt 2013


The design motif and functionality of nesting boxes are ideally suited to displaying organic cotton children’s clothing. The cupboard system and products support and complement each other. Jette Heinlo, client

Ruumipilt 2013

furniture for eerin shop

133


Toivo Raidmets on EKA professor ning sisearhitektuuri ja mööbli osakonna juhataja. Peale otsese erialase aktiivsuse on ta kunstipõllul tegelenud ka valgusinstallatsioonide loojana. Toivo Raidmets is a professor at the Estonian Academy of Arts and head of the furniture department. Besides direct involvement in the profession, he has also been active on the art scene as a designer of lighting installations.

ISTE „KOLMJALG”

KOLMJALG SITTING FURNITURE

autor/author: graafiline disain/ graphic design: fotod/photos:

134

iste kolmjalg

Toivo Raidmets Kerli Virk Renee Altrov

Ruumipilt 2013


Ruumipilt 2013

kolmjalg sitting furniture

135


Toivo Raidmets on raugematu järjekindlusega justkui reaalteadlane uurinud tehet, mille konstantideks on kolm toepunkti: gravitatsioon, inimskaala ja soov istet pakkuda. Muutujateks on materjal ja tehnoloogia, millega hädavajalik jalakolmik istumispinnaga seotakse. Disainer kirjeldab, kuidas tulem sündis. Täpselt seesama, aga siiski teistsugune Olen aru saanud, et mulle meeldib vastasseinte katsumine ja ruumi piiride tunnetamine – kus on vasak, kus parem pool. Siis tean ühtlasi, kui suur on mu tantsupõrand. Oma huligaansemal postmodernismiperioodil tegin selliseid kolmejalgseid mööbliesemeid maksimaalse lustiga ja rämematerjali kaudu. Nüüd on aeg edasi läinud ja sündis võimalikult lihtsa konstruktsiooniga kolmest torupulgast koosnev iste. Maksimaalne minimalism Mõnda aega tooli silmitsedes üritasin selle metallist „mehe“ muuta natuke hubasemaks ja kodusemaks – metallist sai puit. Kui tegemist on minimalistliku üldvormiga, võiks ka konstruktsioon olla napp ja hõlpsalt kokkupandav. Ühtlasi pidasin kavandamisel silmas transporditavust ja võimalust pakkida järi inimesele käepärasesse ja lihtsalt kaasavõetavasse pakendisse. Tegin need kolm detailikest ja plaadi monteeritavaks, leidsin andeka graafilise disaineri ja karbis ta oligi. Viimane lihv Kui kõik on valmis, tuleb vaadata, kas panna kruvile väike seib vahele, et jalg aja jooksul lahti ei pöörduks, milline on õige värvigamma ja kust saada odavam tarnija. Eelkõige tuleb leida vinged müügimehed, sest lõppude lõpuks on see ju müügiprodukt – Happy birthday, kodanikud, ärge ummistage ja võtke järjekorda; teile öeldi, mis te jamate seal! Toode on valmis siis, kui see on võimalikult paljude inimesteni oma tee leidnud. Enne pole siin mingit juttu. Seni olen selle suunaga laisk olnud ja kõik sahtlid on mu nn luuletusi täis. Ma ei viitsi aga enam kirjutuslaua laekaid juurde osta ja nüüd tuleb neid hakata tühjendama ning müügimeestele ette söötma. Võib ka niiviisi öelda, et muusad on rääkinud ning nüüd rääkigu kahurid ja tehased.

With scientist-like rigor, Toivo Raidmets has taken apart and analyzed an assignment characterized by the constants of three support points: gravitation, the human scale and the desire to offer a seat. The variables are the material and technology used to connect the essential tripod to the seat surface. The designer describes how the outcome was born. Same same but different I’ve realized that I like touching the opposite wall and getting a sense for the boundaries of an interior – knowing where the left and right side are. Then I know how big a dance floor I have to operate in. In my more hooliganish postmodernist period, I totally relished making these kinds of three-legged pieces of furniture and I used all sorts of leavings and roughhewn material. Time went by and then there was a chair consisting of three lengths of pipe, featuring the simplest construction imaginable. Maximum minimalism After eyeing this chair for some time I tried to make this metallic “guy” a little more comfortable and homelike – metal was replaced with wood. Since the basic form was minimalist, the structure could also be spare and easily collapsible. I also gave some consideration to transportability and the possibility of putting it in a wrapper or bag that is as handy and portable as possible for people. I made the three pipe components and the seat so they could be disassembled, found a talented graphic designer and it was ready to ship. The final touch When everything is finished, the next thing is to decide whether to add a washer under the screw so that the leg doesn’t come undone over time; and also to pick the right colour spectrum and get the cheapest supplier. Above all, you have to find great sales people, because at the end of the day, you’re designing something for retail – roll up, roll up, ladies and gentlemen, keep the line moving, get your new chair! The product is finished when it has found its way to as many people as possible. Until that happens, there’s nothing to speak of. To this point, I’d been lazy about this and all drawers are full of my “poems.” I can’t be bothered to buy additional drawers for my writing desk and now I have to empty them and feed them to the salesmen. Or to put it another way, the muses have spoken and now it’s time for the big guns and factories to have their say.

Kolmjalg on kena, kompaktne ja sobib võrdselt hästi nii maale pliidi ette kui ka modernsesse ruumi. Toivo Raidmets valmistab tavaliselt klassikalisi täispuittoole ja seetõttu tekitab Kolmjalg tema loomingus mõnusa vahelduse. Meie koostöö sujus suurepäraselt. Mööblitootja leiab disaineriga sellise kontakti harva. Jaak Kärson, Kolmjala tootnud toolivabrikant

136

iste kolmjalg

Ruumipilt 2013


Kolmjalg is attractive, compact and equally wellsuited in front of a stove in a country home and a modern interior. Toivo Raidmets usually makes classic solid-wood chairs and thus Kolmjalg is a refreshing change of pace. Our collaboration flowed superbly. It’s rare for furniture producers to have such a rapport with the designer. Jaak Kärson, manufacturer of Kolmjalg

Ruumipilt 2013

kolmjalg sitting furniture

137


Krista Lehari on metallikunstnik. Eriobjektidena on ta teinud ERRi eetriajakirjaniku aastaauhinnad, Peterburi Jaani kiriku taasavamise tseremoniaalristi ja kohviku Maiasmokk vaateratta. Ionel Lehari on Identity loovjuht ja disainistrateeg, kes teeb kaastööd Disainikeskusele ja õpetab EKAs. Krista Lehari is a metal artist. Notable one-off work includes designing the Estonian Public Broadcasting radio journalist awards, the ceremonial cross for the re-opening of the Estonian St. John’s Church in St. Petersburg, and the ferris wheel for Tallinn’s Maiasmokk Cafe. Ionel Lehari is the creative director and design strategist for Identity and is connected to many design projects for both the public and private sector. He is a contributor to the Estonian Design Centre and teaches at the Estonian Academy of Arts.

KOHVIKU MAIASMOKK „VAATERATAS”

MAIASMOKK CAFE’S “FERRIS WHEEL”

autorid/authors:

tellija/client: teostus/implementation: fotod/photos:

138

Ionel Lehari (Identity), Krista Lehari (Sõrmuste Emand) Maiasmokk IO Studio, Sõrmuste Emand Krista Lehari, Ionel Lehari, Martin Tõnts

kohviku maiasmokk „vaateratas”

Ruumipilt 2013


Vaateratas hüpnotiseerib möödujaid ja tekitab illusiooni heast joogist-söögist. Liikuv süsteem tõmbab rohkelt tähelepanu ja usun, et paljud astuvadki masinat nähes uksest sisse. Ratas on piisavalt keeruline, aga samas ajatu, et aastaid vaateaknal veereda. Tõnu Narro, metallikunstnik ja käsitööline

Ruumipilt 2013

maiasmokk cafe’s “ferris wheel”

139


The coffee and cake ferris wheel hypnotizes passersby and conjures up the associations with good food and drink inside. The work is definitely justified as the moving system draws much attention and I think that many do walk right in upon seeing the contraption. The wheel is sufficiently complex but also timeless to keep spinning for years. Tõnu Narro, metal artist and craftsman

Tänapäevases kaubanduskultuuris on linnaruumis väga vähe vaateaknaid. Ionel ja Krista Lehari rääkisid, kuidas sai linna vanim kohvik Maiasmokk endale pilkupüüdva vaateratta ja täiendas sellega oluliselt siinset aknakujundustraditsiooni. Lähtesoov – kohvikuakna aktiveerimine Pikal tänaval liikudes on Maiasmokk ühtpidi mugavalt käigurajal, teistpidi pole sellel pilkupüüdvat vaadet. Passiivse aknakujunduse korral kihutavad inimesed kohvikust mööda, sest silm haarab hoopis teisi maamärke. Kui Maiasmoka omanik Kalevi kommivabrik paigale uue logo ja identiteedi loomiseks konkursi tegi, oli meie võistluskontseptsiooni üheks osaks soov teha aken hästi aktiivseks – et inimesed ikka peatuks. Lõpplahendus ja selle alternatiivid Konkreetne lahendus tuli ajurünnaku käigus ja sündis kohviku olemusest. Maiasmokk pärineb aastast 1864 ja oli vaja rõhutada, et see on Eesti ja Tallinna vanim kohvik. Jõudsime steampunk’ini. Aknaelemendile oli küll ka alternatiive, näiteks hiigelsuur šokolaaditahvel, aga sõelusime välja selle, mis sobib kõige paremini. Kuna tegemist on ajaloolise interjööriga, siis seal väga „kõmmutada“ ei saa. Vanu materjale peab delikaatselt vaatama ja seetõttu oli väga raske leida faktorit, millega võita. Tekkis rida ideid ja lõpuks vaatasime, milleks meil kompetentsi jagub. Krista näol oli meil olemas metallikunstioskus. Teelt hajunud konarused Ratta loomist tehniliselt nõustanud insener vastas meile alguses, et seda mõtet pole võimalik teostada, aga nädala pärast oli ta meie juures tagasi. Kõik probleemid, mis alguses olid, said hea lahenduse. Rattas pöörlevad tassid on ostetud Eesti oksjonitelt. Alguses haaras pilku kõik müügisolev, hiljem tekkis oskus valida ja tõelist ilu eristada. Vanavaratasside eellaseks oli plaan eksponeerida spetsiaalset Maiasmoka serviisi, mida oleks ühtlasi saanud kohvikust kaasa osta. Tegelike võimaluste selginedes vormus mõte ümber. Žanrisse mahtumine oli keeruline. Kui on väga tugeva ajastupitseriga lähtepunkt, on oht teha nii täpne sekkumine, et keegi ei saagi aru, et midagi on üldse tehtud. Oht on eksida ja tuua sisse valesid elemente. Oht on paista kitšina. Saime õigesti hakkama. Lahendus haakub kogu projekti, visuaalse identiteedi ja interjööriga. Tekib mulje, et ratas ongi 19. sajandist ja nüüd toodi lõpuks kuskilt aknale välja.

140

kohviku maiasmokk „vaateratas”

Ruumipilt 2013


Ionel and Krista Lehari talked about how cafe Maiasmokk got itself an attention-grabbing revolving display. Our aim – ‘activating’ a cafe window When you walk down Pikk street in the Old Town of Tallinn, Maiasmokk is right on the main trajectory but it doesn’t have an eye-catching view. If a window has a passive design, people will hurry along right past the cafe, because their eyes are reaching out to other landmarks. When the owner of Maiasmokk, the Kalev candy factory, held a competition for a new logo and visual identity, one part of the concept of our entry was to make the window very active, to get people to stop. The final design and alternatives to it The specific solution was conceived through brainstorming and stemmed from the nature of the cafe. Maiasmokk dates back to the year 1864 and the message that had to be emphasized here was that it is Estonia’s and Tallinn’s oldest cafe. We found ourselves gravitating toward steampunk. There were alternatives to the window element, of course, such as a gigantic chocolate bar, but we sifted out and selected what was the best match. As it was an historical interior, we couldn’t throw our weight around very much. Old materials have to be examined delicately and it was very hard to find a factor that would allow us to win the competition. A whole string of ideas developed and finally we considered which of them we would have enough expertise to accomplish. Krista was our artistic metalworking asset. Bumps on the road got smoothed over The engineer who served as technical consultant in creation of the wheel told us at the outset that it wasn’t possible to execute the idea, but a week later, he was back. All of the problems we had at the beginning got a good solution. The cups revolving in the wheel were purchased at Estonian auctions. In the beginning everything being sold caught the eye, but later an ability to discern and distinguish true beauty developed. The antique china was preceded by a plan to display Maiasmokk coffee services in a special manner, the sets of cups and saucers would have also been on sale at the cafe. But as our actual possibilities became clearer, the idea took a different shape. If the point of departure has a very strong period-specific imprint, there is a risk that there will be such a surgical intervention that no one can even see that anything has been done. The danger is making a mistake and introducing the wrong elements. The risk is to appear kitschy. But we picked the right approach. The solution fits well with the entire project, the visual identity and interior. There is an impression that the wheel is indeed from the 19th century and was now, finally, brought out from storage and showcased.

Ruumipilt 2013

maiasmokk cafe’s “ferris wheel”

141


Margus Triibmann on omandanud TTÜs tsiviilehituse magistrikraadi. 2009. aastal lõi ta kaubamärgi Keha3, mille toodete unikaalne ilu sobitub võrdselt hästi nii sise- kui ka välisruumi ning lahendused on nutikad ja pika elueaga. Keha3 on pälvinud disainipreemiaid ja selle looming kuulub paljude avaliku ruumi lahenduste koosseisu alates Tallinna Rotermanni kvartalist ja lõpetades Jõhvi linnavalgustusega. Margus Triibmann holds a master’s degree in civil engineering from Tallinn University of Technology 2009. In 2009, he created the trademark Keha3 – the unique beauty of these products is perfectly suited to interior and exterior space; the solutions are smart and long-lived. Keha3 has won design awards and the work is seen in many designs of public space from Tallinn’s Rotermann Quarter to the city streetlights in Jõhvi.

LÜHTER BRANCH

CHANDELIER BRANCH

autor/author: tellija/client: valmistaja/ manufacturer: fotod/photos:

142

lühter branch

Margus Triibmann (KEHA3) KEHA3 LEDStreet Renee Altrov

Ruumipilt 2013


Lühter on valgustiperekonnale Branch tore täiendus. Selle valguselementide arvu, suunda ja omadusi varieerides saab hõlpsalt soovitud lahenduse luua. Valgusti paindlik platvorm sobib nii sisekui ka välisruumidesse ja väga erineva iseloomu ja skaalaga olukordadesse. Priit Tiimus, valgustusdisainer

Ruumipilt 2013

chandelier branch

143


Keha3 valgustiperekond Branch on kasvanud hoogsalt ja samas stiihiliselt, nagu oleks tõepoolest tegu oksaga. Seeria ja kaubamärgi filosoofiast räägib selle disainer Margus Triibmann.

Keha3’s Branch family of lights has seen brisk growth. It also sprouted spontaneously as if it really were a branch. Margus Triibmann talked about the product line and the trademark’s philosophy.

LEGO moodi tootesüsteem Keha3 tahab teha asju, mis kestavad – nii tehniliselt kui ka esteetiliselt. Olen tooted loonud platvormidena, mida saab erinevateks lahendusteks kasvatada. Branchi lühter on samuti algse tänavavalguslahenduse loomulik jätk. Versiooni väljatöötamiseks oli konkreetne vajadus. Arhitektidel oli parasjagu töös üks loodusest lähtuva lahendusega interjöör ja pakkusin sinna temaatilise valgusti. Lühtri loomistee oli lühike. Kulus kuu ja see oli valmis. Kui räägime LED-profiilidest, siis nendega pusisime jõudu mööda mitu aastat.

A LEGO style product system Keha3 wants to make things that endure – technically and aesthetically. I have created products as platforms that can be grown into different solutions. The Branch chandelier is likewise the natural continuation of what was originally a street lighting solution. There was a specific need to develop this version. The architects happened to be working on an interior modelled on nature, and I proposed a thematic light to be included in it. The path to the creation of the chandelier was short. It took a month and it was finished. But the LED profiles – we toiled over them for many years on end.

Lahenduse lõi tehniline kitsaskoht Branchi algseks lähtepunktiks oli see, et kuna optikaga on väga keeruline tegeleda, siis mõtlesime, kuidas saada tee pinnale dünaamiline ühtlane jaotus kodukootud viisil. Lahendus tekkis nimetatud valguselementidest, mis on vabalt suunatavad. Kujunes oksa mõte ja sellest omakorda Y-kujuline baasdetail, millest võib nüüd põhimõtteliselt lõpmatult suuri valgusteid kasvatada. Vorm on elus ja kahte ühesugust valgustit on raske teha, nagu pole olemas kahte samasugust loodusobjekti. Kas see nüüd müügiargument on, aga iseenesest hea teada. Lisaks on Branch tark. Sinna on võimalik sisse ehitada igasuguseid ajusid: näiteks saab valgust mobiiltelefoni abil tumedamaks või heledamaks reguleerida. Branch ei ole valmis ja pole jõudnud ka veel palju levida. See pole ei odav ega ka traditsiooniline – kõigepealt peab ta arusaadavaks saama. Valuaeg tuleb meil lihtsalt üle elada. On juba tulekul ka suurem asi: 38 valgustist koosnev lahendus metsaradadele. Ratsionaalsed brändiprintsiibid Lähtun Keha3-le tööd tehes valmis tehnoloogiatest: juba välja töötatud materjalidest ja valgustuselementidest. Pole mõtet pusida asjade kallal, mida on kas keeruline või võimatu valmistada. Disain toetub puhtalt intuitsioonile, kuid loomulikult on mul väljakujunenud esteetilised kategooriad. Sõlmed ja materjalid peavad olema ausad ning maha kukkudes võiks asi ikkagi terveks jääda – see on tegelikult üks kestvuse kriteeriume. Kui näiteks kolmekümne aasta pärast on keegi olemasolevast tootest tüdinenud, siis põhimõtteliselt saab igaüks juba ise samadest elementidest uue ehitada. Kasutajad kui koostööpartnerid Edasiviivat kasutajatagasisidet, mida toodete arendamise juures realiseerinud oleme, on päris palju. Äsja tuli näiteks Saksamaalt väga põhjalik kiri. Inimene, kes kauba soetas, on ise insener ja avaldas asjalikke mõtteid. Meeldiv on see, et ta pidas tehnilisi lahendusi ilusateks ja ausateks.

144

lühter branch

Solution created a technical problem The original starting point for Branch was that because optics are hard to work on, we thought about how to get a uniform distribution on the road surface in a dynamic homespun and simple way. The solution was based by allowing the lighting elements to be freely aimed. The idea of a tree branch took shape, and with it, the Y-shaped basic component that can be used to spawn an endless array of larger lights. It’s a living mould. As such, it’s hard to create two identical lights, just like no other two natural objects are exactly alike. Is that a sales argument? I don’t know, but it’s an interesting fact. In addition, Branch is intelligent. It’s possible to integrate all sorts of smart capability into it. For instance, a smartphone can be used as a remote control to turn the light intensity up or down. Branch is not finished and has not had time to catch on yet. It isn’t cheap, nor is it traditional – it must first become comprehensible. The first days are the hardest days and we just have to survive them. Something bigger is on the way: a solution consisting of 38 lights for the forest paths. Rational brand principles In working with Keha3, I proceed from finished technologies: materials and lighting elements already developed. There is no point in slaving over things that are complicated or impossible to manufacture. Design rests purely on intuition, but naturally I have aesthetic categories I have developed. Connections and materials must be honest and when an object falls, I’d like to see it stay in one piece – it’s a durability criterion. If anyone’s tired of the existing product 30 years from now, in principle that person should be able to make a new one out of the same elements. Users as cooperation partners We’ve implemented a lot of useful user feedback. Recently a very thorough letter came from Germany. This customer was an engineer and had some discerning ideas to offer. I liked that the person considered technical solutions beautiful and honest.

Ruumipilt 2013


The chandelier is a great addition to the Branch family of lights. By varying the number of lightemitting elements, direction and properties, you can easily create the desired solution. The flexible platform is appropriate for interiors and exteriors and situations of very different types and scales. Priit Tiimus, lighting designer

Ruumipilt 2013

chandelier branch

145


kindel valik aastateks lootsi 3a, tallinn

tel +372 661 7320

www.elkemoobel.ee


Kaasaegsed tooted ja lahendused Glamox on juhtiv valgustuslahenduste tarnija professionaalsetele ehitistele, pakkudes t채iuslikke lahendusi koolidele, tervishoiu-, kommerts- ja 채rihoonetele, kauplustele, hotellidele ja restoranidele.

T채psem info 5-aasta garantiitingimuste kohta

www.glamox.ee

on olemas meie kodulehel.


Oleme pildil

www.sadolin.ee


Vähem on rohkem Kaasaegse arhitektuuri teenäitaja, sakslane Ludwig Mies van der Rohe on jäänud maailma ajalukku funktsionalismi ajastul sündinud motoga “Less is more”.

www.puustelli.ee

Vähem on rohkem ka siin Puustelli köögis.

Puustelli on eesti kööke sisustanud aastast 1991

kValiTeeTne kesTab kaua

Tere TulemasT! Pärnu mnt 66, tallinn, tel 631 2660


Ainukesed õhupuhastajad, mis reaalselt puhastavad õhku

Puhta õhu tehas Falmeci uus tootesari kasutab õhu puhastamiseks innovatiivset E.ion® süsteemi, kus ioniseerimise teel puhastatakse õhk lõhnadest ja saastest. E.ion® System on integreeritud elegantsesse kaasaegsesse vormi, mida ei piiritle õhupuhastaja suurus. Foto: Studio fotografi co Renai&Renai | Cucina Dibiesse

www.falmec.ee




Sinine Salong / PL SAB

RA SUN valmistab pehmet eritellimusmööblit Valmistame aastast 2010 diivaneid, tugitoole, voodeid, tumbasid ja kõike, mis on seotud polsterdamisega. Sisearhitektide ja disainerite jooniste järgi valmistatud mööblit leidub nii restoranides, ööklubides, kontorites kui ka kodudes. Restaureerime ka vana mööblit. Alates aprillist 2014 asume uuel aadressil Luise 36, Tallinn Tel +372 566 77 022 Kaubamaja lastemaailm / Ruumilabor

www.facebook.com/rasunsisustus www.rasun.ee


Profile for Eesti Sisearhitektide Liit

Ruumipilt 2013  

Ruumipilt 2013 teeb tagasivaate aastapreemiate konkursil nomineeritud hoonete ja objektide sünnile ning teostumisele. Kutsume lugejat külast...

Ruumipilt 2013  

Ruumipilt 2013 teeb tagasivaate aastapreemiate konkursil nomineeritud hoonete ja objektide sünnile ning teostumisele. Kutsume lugejat külast...

Advertisement