Page 1

värat

Eesti Rahva Muuseumi ajaleht toob teile kaks korda aastas sõnumeid ja ülevaateid ERM-i tegevusest. ERM-i ajaleht on kõikide muuseumi sõprade väljaanne, mis kutsub kaasa mõtlema püsivast ja kaduvast, suurest ja väikesest.

NR 2 (4), NOVEMBER 2008

16. oktoobril allkirjastasid Eesti Posti juhatuse liige Aavo Kärmas ja Eesti Rahva Muuseumi direktor Krista Aru lepingu, mille tulemusel hakkab Postimuuseum alates 1. jaanuarist 2009 kuuluma eraldi osakonnana Eesti Rahva Muuseumi koosseisu. FOTO: ARP KARM, MARKIDE REPROD: MERYLIN SUVE

Arvamus Eesti Rahva Muuseumi uue hoone eelprojekt valmis oktoobris LOE LK 2

Kogud

Näitus

Uurimisreisid

Raamat

Kalender

Eripäraste esemete tee muuseumi

Mis kasu on rahvakultuurist tänapäeval

ERMi kogumisretked viisid Eesti eri nurkadesse

Uurimused ja lillkirjad uutes trükistes

Mida saab sügistalvel ette võtta?

LOE LK 3

LOE LK 4–5

LOE LK 6

LOE LK 7

LOE LK 8


2 | Arvamus

Tuleb töine ja tõsine muuseumiaasta Selle suve, mil taevas oli enamasti hall ja madal ning ere suvepäike oli pigem harv kui sagedane, muutis eriti rõhuvaks kevadest sügisesse jõudnud, valitsusasutustest allapoole liikunud kuulutus, et raha on vähe ja jääb aina vähemaks ning tuleb hakata kõvasti kokku hoidma. Algas see juba kevadel: seaduse jõu saanud 2008. aasta negatiivne lisaeelarve nõudis aastaplaanide ümbertegemist. Järgnesid kinnitused, et läheb veelgi raskemaks ja vastuolulised teated, et 2009. aasta eelarve saab olema tänavusest 10%, 15% või isegi 20% väiksem ning et kergemaks ei lähe ka mitmel järgneval aastal. Nii tuli rohkem kui kord läbi mõelda kõik asutuse tegevused, selleks ja järgmisteks aastateks, panna pingeritta lähemaid ja kaugemaid ettevõtmisi, mõelda kulude kokkutõmbamisele ja koondamistelegi. Pikaleveninud arvutused kurnasid samavõrd kui pidev vihmasadu. Muuseumide jaoks oli tegevusraha vähenemine eriti trööstitu, sest vaid mõni kuu varem oli 2009. aasta kuulutatud muuseumiaastaks tunnuslausega „Muuseum on EHE“. Eelarvete kärpimise taustal kerkis põhjendatult küsimus, kas ja kuidas saab muuseumiaastat üldse tähistada. Kus ja kellele on see rõõm ja pidu? ERMi puudutas meeleolude ja võimaluste muutumine eriti isiklikult, sest muuseumiaasta tähtsündmuseks Lõuna-Eestis pidi saama ERMi 100. aastapäeva tähistamine 2009. aasta aprillis. Kui muuseumiaasta pidamist võinuks veel tühistada, siis seda saabuvat tähtpäeva ei ole võimalik muuta ega paremate aegade saabumiseni edasi lükata, see on ajaloo poolt ette antud. Esmasest reageeringust, mil peeti õigeks jutud tulevast muuseumiaastast üldse lõpetada, jõudsid nii muuseumiaasta juhtkomitee, muuseuminõukogu ja -ühing kui ka suur hulk muuseume üsna pea arusaamisele, et muuseumiaasta ärajätmine pole laJõud peab minema sellele, et teoks teha hendus. See oleks oma nõrkuse ja ühtlasi ka selsada aastat püsinud le tunnistamine, et muuunistus ERMi oma seumid pole veel valmis majast. täitma neid ülesandeid, mida neilt tänases ühisMuuseumiaasta konnas oodatakse: muusaab olema mitte seum peaks oma võimaniivõrd pidu- kui raske tööaasta. luste ja polüfunktsionaalsusega tugevdama ühiskonda, pakkuma nii kindlustunnet olemiseks kui ka kinnitust arenguks. Meil on vaid üks võimalus: muuseumiaasta tuleb mitte niivõrd peo- kuivõrd raske tööaasta. Ilmselt isegi selline aasta, mis peab tõestama muuseumide vajalikkust ja suutlikkust. Nende eksistentsiaalsete probleemide keskel saab Eesti Rahva Muuseum saja-aastaseks. Kui me sel tähtpäeval torti ei jõua tellida, siis leivaga tuleme ikka toime. Nii väärika tähtpäeva – sada aastat asutamisest – tähistamine on ju ennekõike kummardus neile, kes sada aastat tagasi otsustasid ja asutasid, mõistsid ja väärtustasid. See on tänu neile, kes asutatut saja aasta jooksul hoidsid ja arendasid, tunnistades oma tööga oskust seista kõrgemal päevapoliitikast. Me peame suutma selle saja aasta tarkust edasi kanda ja jõud peab minema sellele, et teoks teha sada aastat püsinud unistus ERMi oma majast. Nii saame kinnitada kõikidele, kes ERMi vanamoodsust ja igavust kuulutavad, muuseumi oskust seista ja kasvada üldinimlike ja aegumatute väärtuste ja elava kultuuri kaitsjana.

Peatoimetaja Pille Runnel, toimetus Agnes Aljas, Tuuli Kaalep. e-post erm@erm.ee. Telefon 7350 400

NOVEMBER 2008

Muuseumihoone eelprojekti esitlus on 7. novembril Eesti Rahva Muuseumi uus hoone peab olema mõnus, huvitav, ligitõmbav ja haarav koht nii vanale kui noorele. Krista Aru

ERMi uue hoone eelprojekt valmib 2008. aasta oktoobris. Nii kinnitab ajagraafik, mis sai üle vaadatud ja kokku lepitud käesoleva aasta aprillis, kui allkirjastasime peaprojekteerimise ja eriosade projekteerimise lepingu riigihanke võitnud Eesti projekteerimisfirmaga EAReng. Eelprojekti esitlemine ja tutvustamine asjahuvilistele ning avalikkusele on planeeritud 7. novembriks. Eelprojektiga pannakse paika kõik uue maja konstruktiivja eriosad, määratakse ruumide suurused ja liikumisteed hoones. Tegelikult tehakse kõik olulised otsused, mis puudutavad elu ja tegemisi tulevases hoones. Seetõttu on muuseumirahvas läbi suve tegelenud küll üksikute ruumide funktsioonide määratlemise, küll neisse ruumidesse sobivate tehnoloogiliste lahenduste otsimisega. On püütud ette kujutada ja ennustada külastaja liikumist näitusesaalides, koguhoidja toimetamist fondihoidlas, raamatuhuviliste mugavust lugemissaalis, konverentsisaali kasutaja huvisid ja võimalusi neid rahuldada. Mida täpsemalt suudame praegu muuseumi igapäevaelu ette kujutada, seda kiiremini saab uus maja koduseks nii töötajatele kui ka külastajatele. Uues ERMi hoones on kasutusel mõned innovaatilised lahendused, millest võiksid kasu

Uue Eesti Rahva Muuseumi hoone tulevane asupaik Raadi järve ääres. FOTO: ARP KARM

lõigata ka teised, kes kord sarnaste probleemidega vastakuti seisavad. Näiteks peaksid fondihoidlad tagama suurepärase säilitusreÏiimi, olles samaaegselt väga energiasäästlikud: kõik fondihoidlad on koondatud ühele korrusele, kompaktsetena, võimalikult kaugele juhuslikust liikumisest ja välisõhust. Hoone tuleohutussüsteem peaks saama võimalikult lihtne ja loogiline, hoides ja hoiatades õnnestustest ja hädadest juba ette. Juurdepääs hoonele ning selles leiduvatele tegevustele peaks olema lihtne, loogiline ja kõigile kättesaadav.

Miks peaks Eestil olema rahva muuseum ja miks on vaja uut hoonet?

Jaan Tamm

Keegi on kunagi öelnud, et kultuur on kõik see, mis meist pärast maist elu järele jääb. Ja kui me tahame olla kultuurirahvas, mis ikka ju tõsi on, siis tõenäoliselt soovime ka meist järelejääva väärtuse täiuslikkust, süstematiseeritust, arusaadavust ja võimalikult head säilivust ning mõjusat eksponeerimist tulevastele põlvedele. Ma usun, et ERMile on just viimastel aastatel seoses globaliseerumisega ning Eesti avanemisega Euroopas ja maailmas lisandunud muuseumi klassikaliste funktsioonide täitmise kõrval ka sellise rajatise uued (uuenenud vanad?) rollid. Eesti Rahva Muuseum peab saama tänu uuele

hoonele oluliseks institutsiooniks vaba aja veetmise, hariduse, avaliku elu ja turismi edendamise seisukohalt.Kindlasti peab ERM andma uusi võimalusi ka Tartule ja maakonnale – et oleks põhjust rääkida ülikoolilinna uutest ja huvitavatest tahkudest. Samas tuleb kindlasti aru anda, et kõik see tähendab ka suuremat töökoormust, kulutusi, vastutust avanevaid võimalusi targalt rakendada, sellesama rahva jaoks kasutada. Kas meie riigi ja kultuurivaldkonna otsustajad suudavad ikka leppida tõsiasjaga, et suured kulutused uue multifunktsionaalse hoone rajamise lõpuleviimisega ei lõpe? Selle hoonega tulevad kvalitatiivselt uued võimalused ja kui me neid ei aktsepteeri ega teosta, siis ei ole ka selle suure investeeringu lõplik väärtus ühiskonnale kaugeltki see, mis ta saaks ja võiks olla.

Üks suurimaid väljakutseid on uute püsinäituste ettevalmistamine – tahame pakkuda võimsas majas võimsat näitust eesti ja sugulasrahvaste kultuuriruumist ning inimesest selles ruumis läbi aegade ja olude. Kuigi nende näitustega on seotud vähem või rohkem kogu muuseum, on mõlema püsinäituse ettevalmistamiseks moodustatud ka eraldi töögrupid. Eesti kultuuriloo püsinäituse töögruppi juhib juhtteadur Kristel Rattus. Soome-ugri püsinäitusega tegeleb töögrupp teadur Svetlana Karmi eestvedamisel. Kõikide plaanide kohaselt peaksid uue maja uksed ava-

nema 2012. aasta sügisel. Selleks ajaks peaksid muuseumirahvas ja -vaim olema end uues majas juba mõnusasti sisse seadnud. Selle kõigeni aitavad meid arhitektid arhitektuuribüroost Dorell Ghotmeh Tane, peaprojekteerija meeskond EARengist, tellija esindaja insenertehnilistes küsimustes OÜ Projektipea ja Eesti Rahva Muuseumi Ehitamise Sihtasutus. Selle aasta 22. juulist on sihtasutuse juhatuse liikmeks endine kultuuriministeeriumi muuseuminõunik Peeter Mauer. Juhatuse esimene liige Jaan Tamm siirdus erialasele tööle Brüsselisse.

Miks ma nõustusin asuma ministeeriumist ERMi Ehituse Sihtasutusse?

Peeter Mauer

Kui kõrvaltvaatajale võib esimesel pilgul tunduda, et ministeeriumis töötamine on igav ning bürokraatia tapab igal sammul, siis minu viis ja pool aastat kultuuriväärtuste osakonna nõunikuna muuseumide alal oli kõike muud kui vaimu ahistav ja igavust tekitav. Eesti Rahva Muuseumi uue hoone projektiga olen seotud alates 2003. aasta kevadest, mil otsustati, et uus hoone peab tulema Raadile ja alustati taaskord algusest uue hoone rajamise protsessi. Olen osalenud arhitektuurivõistluse ettevalmistamises ja läbiviimises, pikkades läbirääkimistes võistluse võitnud arhitektidega projekteerimislepingu sõlmimiseks, peaprojekteerija

riigihanke komisjoni töös jmt. Ametikohustustest tulenevalt hoidsin ministeeriumis kogu protsessil „kätt pulsil“ – osalesin rahastamisskeemide väljatöötamises, hoone rajamiseks vajalike protseduurimehhanismide väljatöötamises, kirjutasime seletusi ja põhjendusi Vabariigi Valitsusele ja Rahandusministeeriumile. Olin ka otseselt ERMi Ehituse Sihtasutuse ellukutsumise juures. Seega tundus mulle ühel hetkel suhteliselt selge ja loogilne vastu võtta pakkumine asuda juhtima sihtasutuse igapäevast tegevust. Valetan! Tegelikult haarasin kinni suurest võimalusest osaleda millegi tõeliselt suure ja olulise loomises. Eesti Rahva Muuseumi uus hoone ei ole lihtsalt uus maja muuseumile. See on võimalus arendada välja tänapäevane, tulevikku vaatav, maailmatasemel muuseumikeskkond.


Eesti asjad | 3

NOVEMBER 2008

Tekkeloo või säilimise poolest haruldased asjad Muuseumisse jõuab pidevalt ootamatuid ja üllatavaid, aga vahel ka teadmata otstarbega esemeid.

Kaasaega dokumenteeriv fotoprojekt „Eesti tüübid”

Riina Reinvelt Maris Rosenthal

Viimasel paaril aastal Eesti Rahva Muuseumisse jõudnud metallist matusepärjad, kirikuõpetaja heegeldatud kardin, salapärane laud ja värviline klaasnegatiiv annavad tunnistust sellest, et muuseumisse jõuab pidevalt ootamatuid ja üllatavaid, aga vahel ka teadmata funktsiooniga esemeid. Eripärane võib olla nende esemete valmimise lugu või leidmise koht, kuid üllatav võib olla ka asjaolu, et need asjad on säilinud hoolimata sellest, et tegelikult pidanuks need olema hävitatud või loomulikul moel prügiks muutunud. Vahel juhtub, et muuseumi jõuab asju, mille erilisus on asjatundjale kohe selge, ent sellest hoolimata on raske määrata nende kunagist funktsiooni. Enamasti tulevad sellised esemed välja vanade majade pööningutelt või keldritest. MEOMUTTELI MATUSEPÄRJAD

2006. aasta suvel helistas Eesti Rahva Muuseumisse Kalli Kukk ja rääkis ühest leiust, mis tuli remondi käigus lagedale tema maja verandakatuse all asuvast panipaigast. Tegu oli Alfred Meomutteli matusepärgadega – natuke tolmunud metallpärjad, kuid siiski hästi säilinud ja kõigil lindid küljes. Alfred Meomuttel (16.02.1884–21.12.1931) lõpetas 1909. aastal Tartu Ülikooli proviisorina. 1913. aastal siirdus ta Petserisse, kus pidas apteeki kuni oma surmani, lisaks avas ta hiljem teise apteegi Värskas. Meomuttel oli üks neist, kes algatas petserlaste poolt Eesti Ajutisele Valitsusele palvekirja saatmise, mis soovis Petserimaa ühendamist Eestimaaga. Ta oli pikemat aega Petseri linnavolinik ja aastatel 1923–30 linnapea. Alfred Meomutteli ärasaatmine toimus Eesti Üliõpilaste Seltsi saalist, ta maeti Tartu Maarja kalmistule. Metallist matusepärjad, mida 1920.–30. aastatel valmistasid spetsiaalsed metallpärgade valmistamise töökojad, toodi ilmselt vahetult pärast matust Alfred Meomutteli abikaasale Liinale kuulunud majja Tartus Kroonuaia tänav 64, kust nad 75 aastat hiljem uuesti lagedale ilmusid. Oleks need jäetud surnuaeda haua peale, oleks aeg pärjad kiiresti hävitanud. KIRIKUÕPETAJA KARDIN

Ei ole just tavaline, et mehed tegeleks naiskäsitööga, mille hulka kuuluvad kindlasti tikki-

Värviline autokroom, sepistatud matusepärjad, kalavõrgust kardin ja tundmatu otstarbega laud on tunnistused sellest, kuidas muuseumisse jõuab pidevalt ootamatu loo või saatusega esemeid. FOTOD: ERM

mine, kudumine, heegeldamine ja muud tekstiilitööd. Aga just sellised mehe tehtud fileetehnikas kardinad jõudsid Eesti Rahva Muuseumi kogudesse selle aasta kevadel. Kardinad valmistas endine kirikuõpetaja Jaan Muru (1900–1987) aastatel 1946– 1947, kui ta varjas end Tartus Laia tänava pööningul repressioonide eest. Hiljem ta siiski vangistati, kuna leidus ülesandja, ja saadeti Siberisse. Kardinaid hakkas Jaan Muru valmistama selleks, et mõttetegevus korras hoida. Materjalina kasutas ta kalavõrku, millesse põimis ruutude täidiseks harutatud lambitahi abil mustri: talumaja, aed ja kask ning tekst „Mu tervitus, Sul kuldne, kodukotus“. Jaan Muru valmistas selliseid kardinaid mitmeid, ühe nendest otsustas tema palvel ERMile kinkida tema tütar Reet Kaarupuu. TÖÖLAUD, AGA MILLISE TÖÖ TEGEMISEKS?

Käesoleval aastal toodi Tartu Taaskasutuskeskusesse üks kä-

sitööna valmistatud laud, mida mitmed inimesed tahtsid osta lillelauaks. Sealsed töötajad aga arvasid, et laual on suurem väärtus ja pakkusid seda annetusena Eesti Rahva Muuseumile. Muidugi lootsid nad, et muuseumitöötajad oskavad kohe öelda, mis lauaga on tegemist. Nii lihtne see aga pole ja muuseumitöötajadki vaid oletavad, kas tegu on käsitöölaua (nt tikkimiseks), maalimise aluse, fotode retušeerimise laua või hoopis millegi muuga. VÄRVILINE KLAASNEGATIIV

Värviline autokroom sattus muuseumisse kümmekond aastat tagasi koos katkiste ja valdavalt ilma kujutise või emulsioonita klaasnegatiivide kastiga, mis toodi muuseumisse sobivate tugiklaaside leidmiseks. Autokroomi avastas fotokonservaator Jüri Karm kastist mitu aastat hiljem. Autokroom-menetlus on üks täiuslikumaid värviraster-menetlustest, mis patenteeriti 1903. aastal Pariisis (August ja Louis Lumière’ poolt) ja oli ka-

Üleskutse Kui olete sarnase lauaga varem kokku puutunud ja oskate pakkuda õige töö, mille tegemiseks lauda kasutati, palume sellest teada anda telefonil 7350 406

sutusel 1907. aastast umbes 1930. aastani. Autokroomid on tavaliselt väga halva säilivusega – värvid tumenevad ja kujutis on mehaaniliste kahjustuste suhtes väga tundlik. Sellest tingituna on neid tänaseks suhteliselt vähe säilinud. Eestis on neid koos siin kirjeldatuga teadaolevalt vaid viis tükki. Fotol jäädvustatud maja koos sildiga Päevapiltnik Mihkelson võib viidata 1920. aastatel Vändras tegutsenud fotograafile J. Mihkelsonile. Samuti on J. Michelsoni nimeline fotograaf osalenud 1912. aastal Eesti Rahva Muuseumi fotovõistlusel ja saanud kolmanda koha. Kas tegemist on sama mehega ja kas tema on ka kõnealuse värvilise autokroomi autor?

Eesti Rahva Muuseumi ja fotograaf Alar Madissoni koostööprojekti „Eesti tüübid” raames toimusid sel suvel välitööd kõigis Maarjamaa maakondades. „Eesti tüübid” on kaasaega dokumenteeriv fotoprojekt, mille eesmärgiks on tutvustada Eestimaa erinäolisust siin elavate inimeste kaudu. Välitöödel kogutud materjal annab vastuse küsimusele, missugune on 21. sajandi alguse eestimaalane, milline on erinevate Eesti piirkondade, erinevate generatsioonide ja rahvuste etnograafiline portree. Maikuust septembrini kestnud välitööde käigus tehti ring peale tervele riigile, sõltuvalt maakonna suurusest käidi kahes kuni neljas vallas. Välitööde tuumikrühma moodustasid fotograaf Alar Madisson ja ERMi koguhoidja Maris Rosenthal, projekti elluviimiseks panid õla alla mitmed abilised. Peamiselt kultuurialal töötavad inimesed aitasid oma vallas leida kohalikke, keda 3–4-liikmeliste gruppidena pildistati. Inimeste valikul järgiti põhimõtet, et ühest piirkonnast võimalikult erineva olemisega – nii vanuselises, soolises kui ka tegevusala mõttes – inimesed dokumenteeritud saaksid. Ühtekokku pildistati projekti käigus 400 inimest. Kõige nooremad dokumenteeritavad olid kaks ühe-aastast poissi, üks Tallinnast ning

Omaette loetelu saab inimestest, kelle jaoks oli passis kirjas olev rahvus enesetutvustamisel teisejärguline. teine Emmaste vallast Külama külast. Vanimaks projekti raames pildistatud eestimaalaseks oli 92-aastane Poola päritolu naisterahvas, kes jäädvustati hetkel, mil ta oli Abrukal külas oma tütretütrel. Lisaks mainitud poolatarile olid mittepõlisrahvustest esindatud veel venelased, ungarlased, soomlased, tatarlased, aserbaidžaanlased, ukrainlased ja marid. VALMIV VÄLINÄITUS

Omaette loetelu saab inimestest, kelle jaoks oli passis kirjas olev rahvus enesetutvustamisel teisejärguline, näiteks setud, mulgid, abrukalased, hiidlased, saarlased ja vanausulised. 400 inimese seas leidus väga erineva ametite esindajaid, juuksurist puusepani, saarevahist malevapealikuni ning kõikide teiste elukutsete esindajad, kes sinna vahele jäävad. Välitööde käigus kogutud fotomaterjal hakkab olema kättesaadav kõigile huvilistele muuseumi arhiivis. Järgmise aasta aprillikuus, kui muuseum tähistab 100. aastapäeva, avatakse Raadi mõisapargis endise peahoone akendel A. Madissoni kureeritud välinäitus, kus on valikuliselt üles riputatud fotod Eestimaa inimestest 2008. aastal.

Fotograaf Alar Madisson ja Maris Rosenthal otsivad Eesti erinäolisust siinsete inimeste kaudu. FOTO ERAKOGU


4 | Näitus

NOVEMBER 2008

Sõnatu teadmine ehk Mis kasu on rahv

Rehepeks Mesipuu talus, üritusel „Rehepapi seitse ametit“.

30. oktoobril 2008 avati Eesti Rahva Muuseumis näitus „Siga seebiks. Traditsioonilised töövõtted kaasajal“. Näitus käsitleb lihtsaid industrialiseerimiseelseid talupojatehnoloogiaid ning nende tänapäevaseid kasutusvõimalusi. KRISTEL RATTUS

Näitus valmib jätkuna 2003.–2004. aastal toimunud projektile „Traditsioonilised töövõtted internetis”, mille eesmärk oli luua Eesti Rahva Muuseumi koduleheküljele erinevate traditsiooniliste töövõtete praktilist külge tutvustav rubriik ja mille käigus riputasime veebi mitmete lihtsamate tehnoloogiate kirjeldused. Üks toonane juhtmõte oli Eesti Rahva Muuseumi kogude populariseerimine. Allikmaterjalina kasutasime Eesti Rahva Muuseumi arhiivraamatukogus leiduvaid kirjeldusi, samuti otsisime üles meistreid, kes veel tänapäeval mõnda traditsioonilist töövõtet viljelevad, et nende tegemisi filmida. Tõsi, mitmed neist meistritest on oma teadmisi arhiivikirjelduste abil täiendanud. Teine meie jaoks oluline aspekt oli see, et inimesed ei loeks töövõtete kirjeldusi kui lugusid möödunud aegadest, vaid hoomaksid eeskätt nende tänapäevaseid kasutusvõimalusi. Siiski jääb loendamatute võimaluste maa

internet mõne olulise nüansi poolest näitusesaalile alla – veebikeskkonnas pole võimalik esemeid ja materjali puudutada, nuusutada ega asju oma kätega valmis teha. Seda lünka püüab näitus „Siga seebiks. Traditsioonilised töövõtted kaasajal“ täita. Näitus keskendub tegevusele, külastajatele luuakse võimalus lihtsamaid töövõtteid ise kohapeal järele proovida. Eksponeeritakse suhteliselt lihtsaid tehnoloogiaid, mis ei eelda eeloskusi ega keerukaid töövahendeid ning nõuavad vaid tänapäevalgi kättesaadavaid materjale (metsataimed, puupakk, vill, loomarasv jm). Lisaks isetegemise ja katsetamise võimalustele näitusesaalis toimuvad näituse lahtiolekuaja jooksul temaatilised õpitoad, kus kistakse pilpaid, värvitakse taimedega lõnga, kastetakse rasvaküünlaid ja proovitakse kedervarrega ketramist. Õpitubasid juhendavad Eesti Rahva Muuseumi konservaatorid ja Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku käsitöö eriala üliõpilased. Miks rääkida tänapäeval traditsioonilistest töövõtetest? Palju

aastasadu olid need võtted lihtsalt tavaline viis tarbevara valmistada, sest nii oli käepärane ja funktsionaalne. Kuni industrialiseerimisperioodi alguseni 19. sajandi viimasel veerandil valmistas Eesti talurahvas peaaegu kõik oma igapäevased tarbeesemed algusest peale kodus ise. Kodumajapidamises oli vaja tunda materjalide omadusi ja asjade tegemise tehnoloogiaid alates rehapulkade voolimisest kuni suurte puidust seadeldiste valmistamiseni. Aedade ehitamisel kasutati mändi ja kuuske, korvipunumiseks vajati üheaastast paju, nagi või uksekäepide tehti kaardunud oksast, karuäke valmistati painduvast ja okslikust kuusest. Toit kasvatati kodus ise, loodusest saadi ka arstimid. Vanemad õpetasid lapsi loodust tundma, tutvustasid neile taimi ja loomi, lõngaketramist ja tõrvaajamist, saakloomade peidukohti. Loodust oli vaja tunda, et valida toiduks või tarbeeseme jaoks optimaalne tooraine. Tänapäeval on niisuguse õppimise asendanud teadusel põhinev, teistsuguseid eesmärke, väärtusi, seoseid rõhutav ja kogu maailma arenguga seos-

tuv õpe. Paljud tänapäeva lapsed – sealhulgas ka minu omad – on sündinud ja kasvanud linnas. Kas nad ikka teavad, mida on ühist lambal ja sokil? Seal ja seebil? Ja et kanep ei olegi tingimata narkootikumi sünonüüm? Arusaam sellest, millisel moel ja määral on meie elu kõige tavalisemad ja igapäevasemad asjad seotud loodusega, kuidas ja kui palju me oleme selle looduse osa, on midagi, mida tahaksime näitusega linnastunud infoühiskonnainimestele meenutada. ROHELINE TRADITSIOON

Siis, kui isetegemine oli elu loomulik osa, mitte eksklusiivne hobi või ideoloogiline, teadlik maailmavaateline valikuvõimalus, oli ka teistsugune tarbimine. Kõik, mis talus toodeti, tarbiti seal ka ära ning midagi ei visatud niisama minema. Rasked sõja-aastad 20. sajandil, vaesus ja puudus kõigest andsid põhjuse esiemade ja -isade võtete poole pöörduda. Ka siis, kui kõige raskemad ajad mööda said, tehti palju kodus vajaminevat ise.

Näitus keskendub tegevusele, külastajatele luuakse võimalus lihtsamaid töövõtteid ise kohapeal proovida. Paljud tänapäeva lapsed on sündinud ja kasvanud linnas. Kas nad ikka teavad, mida on ühist lambal ja sokil?

Aga mis tähendus on neil töövõtetel tänapäeval, kui oleme silmitsi pigem võimaluste ülikülluse kui puudusega? Loodusel on uus tähendus – see on muutunud tööandjast ja toitjast vaba aja veetmise ja niiöelda patareide laadimise kohaks. Marjade ja seente korjamine on rohkem hobi kui toiduvarude täiendamine. Metsa minnakse selleks, et seal jalutada, puhata, matkata. Teisenenud on ka traditsiooniliste töövõtete kasutamise olukorrad. Välitöödel kohatud eakas korvipunuja Läänemaalt ja vanemas keskeas lambaniitja Lõuna-Eestist kannavad edasi oma vanematelt saadud teadmisi. Muinaslaagritesse kogunevad inimesed, kes tahavad kogeda argielutoimetusi „nii nagu vanasti“. Paljudes maakohtades demonstreeritakse vanu töövõtteid kodukandipäevade ja muude kohalikku identiteeti tugevdavate ürituste raames. Talupojaühiskonnast pärit kultuurinähtusi kasutatakse laialdaselt turismis. Kuigi nägime oma välitöödel traditsiooni edasiandmist põlvest põlve, kohtasime siiski sagedamini


Näitus | 5

NOVEMBER 2008

vakultuurist tänapäeval 2

1

3

4

1 – Lambapügamine 2, 3 – Laastukatuse panemine 4 – Laastu löömine 5 – Lugadest korvi tegemine (põhja alustamine) 6 – Tõrva segamine 7 – Söepõletamine 8 – Õlgkatuse tegemine

5

FOTOD: LIISI JÄÄTS, KRISTEL RATTUS, ERAKOGU

8

7

6

selle ümbermõtestamist. Esemest või tegevusest enam rõhutati sündmust või lugu, millega seda seostati. Inimeste isikliku tõlgenduse osa oli suur ja polnud harvad juhud, kui vanadele kultuurinähtustele anti uus, varasemast märgatavalt erinev sisu. Traditsioon seostub ka ökoloogilise puhtuse ja säästva arenguga, on kindel ja läbiproovitud ning looduslik. Hiljuti küsis üks välismaa kolleeg, kas inimesed, kes meil traditsioonilisi töövõtteid viljelevad ja propageerivad, on ise teadlikud, et tegelevad ellujäämisstrateegiate harjutamisega tuleviku tarbeks. Ta pidas silmas globaalseid keskkonnakriise, mis (võib-olla?) meie elu juba lähitulevikus kardinaalselt muudavad. Ei tea, kas Eesti inimesed nii mustades värvides mõtlevad. Traditsioon seostub eeskätt ikka esivanemate pärandiga ja oma kultuuriliste juurtega. Aga ökoloogilisuse teema tuleb tänapäeval traditsiooniliste töövõtetega seoses ülitugevalt sisse. Seda loomulikult mitte ainult Eestis, vaid ka mujal maailmas.

Oskust on lihtsam omandada teise inimese tööd vaadates kui raamatust näpuga järge ajades.

Kas meil traditsioonilisi töövõtteid viljelevad inimesed on teadlikud, et tegelevad ellujäämise harjutamisega tulevikuks.

Kui säästev on traditsioon? Kas keegi on seda kunagi analüüsinud? Kui aiaehituse kirjeldus Eesti Rahva Muuseumi etnograafilises arhiivis algab soovitusega „võta sada noort kuuske“, siis me tegelikult ei tea, kui suur osa Eesti elanikkonnast võiks seda endale lubada, ilma et meie tegevus metsi ohustama hakkaks. Eriti kui silmas pidada, et aedu tuleb ju aina uuendada. Arvestada tuleb nii suurenenud rahvaarvu ja tarbimisvõimalustega kui ka tarbimisharjumuste muutusega. SÕNATU TEADMINE

Oskus midagi valmistada tugineb teadmisele, mis põhineb tegevusel. Sedalaadi teadmine on eelkõige olnud omane füüsilist tööd tegevatele maainimestele, infoühiskonnas on selle osa väiksem. Maainimesed omandasid oma teadmised tegevuse, mitte kuulamise käigus. Rootsi etnoloog Jonas Frykman on seda nimetanud „sõnatuks teadmiseks“ ja nentinud selle kuulumist suurde osasse kultuurist, mis kunagi arhiividesse ei jõua. Inimeste

igapäevaelu seisukohalt tähtsa sõnatu teadmise muutumine tekstiks toob endaga paratamatult kaasa oluliste dimensioonide kaotsimineku. Iga välitöödel käinud etnoloog teab, et konkreetsetes situatsioonides vajaminevad oskused ja teguviisid on kõige paremini mõistetavad siis, kui need on oma silmaga jälgitavad. Oskust on lihtsam omandada teise inimese tööd vaadates ja selles osaledes kui raamatust näpuga järge ajades. Vaati meisterdava püttsepa või võrku kuduva kaluri töövõtted on nii lahutamatult seotud toimingu tegeliku sooritamisega, et neid on peaaegu võimatu üksteisest eristada ning abstraktses sõnalises kirjelduses edasi anda. Midagi tegelikult teha või sellest üksnes rääkida on kaks kvalitatiivselt erinevat asja. Eesti Rahva Muuseumigi arhiivides leidub traditsiooniliste töövõtete kohta kaustade kaupa kirjeldusi. Meie tahtsime teada, kuidas neid asju tegelikult tehakse. Näitusel eksponeerime mõlemat – nii arhiivil põhinevaid kirjeldusi kui ka töövõtete uue uurimisprotses-

si käigus valminud filme. Eelkõige aga püüame luua võimaluse ise oma käega järele proovida ja katsetada. Turvalisuse kaalutlustel ei saa päris kõike näitusesaali tuua – näiteks tõrvapõletamist või seebikeetmist. Sellisel juhul võib vaadata filmi. Keda me näitusele ootame? Muidugi lapsi, kuid kindlasti ka nende õpetajaid. Just traditsioonilise rahvakultuuri kaudu on lihtne ja loomulik aduda seost looduse ja inimese (koos)toimimises. Et metsapuust saaks aed või katus, peab tundma tema omadusi ja teadma vajalikke käsitöövõtteid. Et saada seepi või värvilist lõnga, on vaja tunda bioloogiat ja keemiat. Samuti ootame näitusele traditsiooni-, isetegemise- või lihtsalt katsetamishuvilisi täiskasvanuid, kes tahaksid mõnd endisaegset töövõtet ise järele proovida. Ah jaa, miks on näitusel nii kurjakuulutav nimi: „Siga seebiks“? Tegelikult ei kutsu me kedagi üles vägivallale. Pidagem lihtsalt meeles meie igapäevaelu sidet loodusega. Lõpnud loomad keedeti ikka seebiks.

SIGA SEEBIKS. TRADITSIOONILISED TÖÖVÕTTED KAASAJAL Raamatu ja DVD koostajad: Kristel Rattus, Liisi Jääts, Ange Vosman, Maido Selgmäe

Kuni 19. sajandi viimase veerandini valmistati Eesti taluperes peaaegu kõik igapäevaseks eluks tarvilik ise. Tutvustamiseks on valitud igapäevased töövõtted, mida ka kaasajal oleks võimalik kasutada, mis ei nõuaks keerulisi eelteadmisi ning materjalid oleks kergesti kättesaadavad. Erinevaid töövõtteid tutvustatakse nii arhiivikirjelduste ja fotode kui ka DVD-filmide abil.


6 | Uurimisreisid

NOVEMBER 2008

Kuidas elad, maailm?

1

Eesti Rahva Muuseumi 2008. aastal toimunud uurimisretked toovad muuseumi väärtuslikku materjali, millest kujuneb meie kultuuripärand. AGNES ALJAS

Eesti juubeliaastal on Eesti Rahva Muuseumi inimesed jõudnud erinevate uurimisteemade tarbeks materjali kogudes paljudesse Eestimaa paikadesse ning kaugemalegi. On käidud linnades kaamera ja diktofoniga prügikäitlemist uurimas, tehastes tööprotsesse filmimas ja töötajatega rääkimas, Eestimaa inimesi saartest Võruni fotoaparaadi ette sättimas, Kanadas uute väliseestlaste käekäigu järele pärimas ning Venemaal hõimurahvaste juures kaasaegset ja vana rahvakultuuri talletamas. Välitööd on osa igapäevasest muuseumitööst, kus uurijad koguvad kohalike inimeste abiga väärtuslikku materjali, millel põhinevad edaspidised artiklid, näitused ja kogud ning millest kujuneb meie kultuuripärand. Selle kohta, kuidas inimesed 2008. aastal elasid, saab mõistagi teavet ka lihtsamal moel kui mitmenädalastel välitöödel viibides. Eesti Rahva Muuseum on aga pea 100 aasta jooksul oluliseks pidanud oma kogudesse ja arhiividesse talletada just inimeste endi kogemusi ja mõtteid elust ning ümbritsevast, mis sünnivad eelkõige vahetus ja usalduslikus suhtluses. MAAILM MEIE LÄHEDAL

Muuseumi välitöödega käivad alati kaasas tudengid. Lisaks välitöökogemustele saavad nad teadmisi ka muuseumide uurimistegevusest ning õpivad tundma Eestimaa elu ja inimesi. Kihelkonna vallas Saaremaal küsiti viimati 2000. aastal, mida arvatakse oma elust, Eesti ja muu maailma asjadest. Selleks, et teada saada, kui palju on elu ja inimeste arusaamad muutunud, korraldas ERM samasse kohta välitööd ka 2008. aasta suvel, osalejateks grupp tudengeid neljast ülikoo-

list. Võrreldes 2000. aastaga, olid huvipakkuvad teemad mõnevõrra muutunud: nii tunti huvi, kuidas on internet ja Euroopa Liiduga ühinemine maaelu muutnud. Selline ühe piirkonna pidev uurimisprojekt on Eesti ja maailma kontekstis harv ning annab uurijale hea võimaluse jälgida, mõista ja jäädvustada maaelu muutusi. Tudengid said niimoodi rännates osa saarlaste rõõmudest ja maaelu võimalustest, muredest seoses noorte lahkumisega maalt, bussiliikluse ja postkontorite kaotamisega, kiruti hilinevat autolahvkat ja kalasaagi vähenemist ning loodeti, et uus kultuurimaja juhataja elavdab soikumakippuvat kultuurielu. Eesti Rahva Muuseumi välitöödel tegutsevaid noori uurijaid võeti vastu kui oodatud külalisi, lahkelt ja sõbralikult. Välitööpäevikutes kohtab tihti kommentaare: „Meisse suhtuti nagu sõpradesse, kutsuti külla ka teine kord. Mõtlesime, et võiks minna küll, nad on nii toredad inimesed.“ Lahke vastuvõtt teeb au Eesti inimestele ning on ka märgiks muuseumite usaldusväärsusest. Eks ole muuseumitöötajaid kohatud pea igas Eestimaa nurgas juba palju aastakümneid ning nii viiaksegi omainimesena võetav kaasajauurija tihti sissejuhatuseks käsitöökapi juurde või lillepeenraid imetlema. AEG, ILM JA PÕLD

Lisaks jalgrattaga külateedel seiklemisele, jõudsid uurijad ka sel suvel ise põldu harima. Alepõllundus on Eestis olnud oluline maaharimisviis mitmete tuhandete aastate jooksul. Praeguseks aktiivsest kasutusest täiesti kadunud põllupidamissüsteem on taas uurijate tähelepanu all. Ühelt poolt tuleb kontrollida senini kogutud materjale ning teisalt on lootus avastada eesti alepõletusest ka midagi täiesti uut.

Autoga mööda Eestimaad sõites kahemeetrist rukist tihti ei kohta. Kuid just sellise pikkusega oli saak, mis saadi eelmisel aastal Karula rahvuspargis ettevalmistatud alepõllult. Juuli lõpus koristati rukis traditsioonilisel viisil sirpidega ning hakkidesse pandud vili jäi ootama sügisest kootidega viljapeksu. Kui ERM tegeles kogu protsessi filmimise ja dokumenteerimisega, et täita lüngad alepõllundusega kaasas käivate tööprotsesside kirjeldamisel, said teiste valdkondade teadlased võtta mulla, õietolmu ja taimkatteanalüüse jms. Vana kombe kohaselt tulnuks sel suvel rukki külvamiseks ette valmistada ka teine põld, teha uus karuäke ning ol- 2 la valmis põletustalguteks. Kõik läks plaanipäraselt, kuni selgus, et augustikuised suured vihmad ei luba põletustalguid korraldada. Kui välitöödel Saaremaal oli vihmane ilm uurijatele heaks märgiks, et inimesed on kodus ning neil on külaliste tarvis rohkem aega, siis alepõlluprojektiga tegelejate plaanid nurjas ilm täielikult ning uus põld jäi põletamata. Välitööle minnakse ka järgmisel aastal, mitmed projektid 6 jätkuvad ning nende kõrvale tuleb ka uusi põnevaid uurimisteemasid ja kogumisretki. Jääb vaid soovida meeldivaid kohtumisi kaamera, diktofoni või fotoaparaadiga varustatud ERMi uurijaga igasse Eestimaa paika.

(Millised on teie ja teid ümbritsevate inimeste kokkupuuted Eesti riigiga. Kus võib näha otsest suhtlust riigiga?) 2. Kool on läbi! (Kooli ja õpingute lõpetamine ning selle tähistamise viisid. Mida kooli või kursuse lõpetamine tänapäeval tähendab? Kuidas seda tähistatakse? Kes tähistamisest osa võtavad?) 3. Jaamad ja peatused – hooned ja elu nende sees ning ümber (transpordisõlmed, jaamad, sadamad, bussipeatused, teivasjaamad ja suurhooned: ehitised ning paigad, mis ühendavad meid teiste kohtade, linnade või ka riikidega). Lisainfo: www.eestihetked.ee

5

7

UUS LOENGUSARI TALLINNAS „ERMI VÄLITÖÖD“ •Aeg: oktoober 2008 – mai 2009, kord kuus 18. novembril räägib Liisi Jääts alepõllunduse välitöödest Karulas •Koht: Tallinna Rahvaülikool, Estonia pst 3/5, Tallinn •Korraldaja: Eesti Rahva Muuseumi Sõprade Seltsi Tallinna osakond

Uued väliseestlased

Fotoportaal Eesti hetked Kuni veebruarini on veebiportaalis Eesti hetked (www.eestihetked.ee) avatud selleaastased Eesti elu jäädvustavate fotode kogumisteemad. Veebiportaal Eesti hetked ja Eesti Rahva Muuseum koguvad fotosid Eesti eluolu kohta. Kõik on kutsutud portaali üles laadima fotosid Eesti elust, paikadest, inimestest ja sündmustest, mis aitaksid kirjeldada praegust aega ka tulevastele põlvedele. Tehtud pildid aitavad täiendada Eesti üht suurimat fotokogu Eesti Rahva Muuseumis. Fotosid oodatakse lisaks vabale teemale kolmel teemal: 1. Riik minu elus ja minu ümber.

3

Paljud eestlased on lahkunud Eestist iseseisvumise taastamise eel ja järel töö tõttu, perekondlikel vm põhjustel. Kogumisvõistlusele “Uued väliseestlased” on oodatud mälestused nii nendelt, kes elavad siiani välismaal, kui ka nendelt, kes on tagasi Eestisse pöördunud. Mälestusi kirjutades võiks mõelda järgmistele küsimustele: miks läksite välismaale elama, kas läksite üksi või perega, kuidas toimus ümberasumine, kas Teil oli tuttavaid/abilisi uuel asukohamaal, kuidas kulges sisseseadmine uues kohas, kuidas/kas leidsite tööd/õppimisvõimaluse, kuidas korraldasite laste haridustee jätkamise, kuidas õnnestus võõrasse keeleruumi sisseelamine , kas osalete eestlaste ühiskondlikus tegevuses, millised on kontaktid Eestiga, kuidas tunnete ennast uuel asukohamaal, kuidas ennast määratlete (väliseestlane, Rootsi/Kanada/USA jne eestlane, eestlane vms). Mälestusi ootame 31. juulini 2009. Kogumisvõistlus toimub koostöös Postimees Online’i ja Delfi uudisteportaaliga. Lisainfo: piret.noorhani@erm.ee, tel. +372 7350 423 Toronto peatänav (Bloor), FOTO: PIRET NOORHANI


Raamat | 7

NOVEMBER 2008

4

Auasi läbi aastakümnete – ERMi soome-ugri uurimisreisid MARLEEN NÕMMELA

1–3 Alepõllutalgulised Karula rahvuspargis kahemeetriseks kasvanud alerukist koristamas FOTOD: ERM

4–7 Tänavusuvised ERMi välitööd Kihelkonna vallas Saaremaal, kus tudengid ja antropoloogid rääkisid inimestega maaelu võimalustest Saaremaal, internetist, bussiliikluse ja postkontorite kaotamisest ning paljust muust. FOTOD: TIIT SIBUL, EVA-KIRKE AARMA, BIRGIT ROSENBERG, SONJA LAITINEN

Eesti muuseumil peaks olema kavakindlalt hoitud ja laiendatud soome-ugri osakond eriti nende suguharude jaoks, kes kultuurrahvaiks pole tõusnud. Sellega võimaldub siin teaduselle uurimisala, mis geograafiliselt ulatub üle Uraali mägede kuni Jäämereni. Teadus saab koloonia, kus tal töötamisala aastasadadeks ees on. Väike rahvus tunneb stimuleerivat ja sütitavat suurusetunnet, alati laiu perspektiive otsiv noorsoo fantaasia leiab seda, mida otsib ja mis reaalselt olemas /…/. Nii kirjutas soome arheoloog ja eesti museoloogiale alusepanija Aarne Michael Tallgren 1923. aastal. Viis aastat hiljem jõuti ERMis selles vallas esimeste märkimisväärsete tulemusteni – detsembris 1928 avati Raadil muuseumihoones esimene ülevaatlik soome-ugri näitus Eestis. Selle märkimisväärse sündmuse tähtpäevaks avame novembris Eesti Rahva Muuseumis näituse „Auasi. 80 aastat Hõimurahvaste osakonna avamisest Raadil“. ERMI SOOME-UGRI KOGUDE VANUS ULATUB 19. SAJANDISSE

ERMi otsene side soome-ugrilusega algas 1910ndatel, kui muuseumisse jõudsid esimesed kogud hõimurahvaste esemeid. Muuseumi enda korraldatud reisideni esialgu läänemeresoome rahvaste juurde jõuti järgmisel kümnendil. 1920ndatel aastatel jõudis muuseumisse ka Õpetatud Eesti Seltsi soome-ugri kogu, mis sisaldab 19. sajandist pärit olevaid esemeid. Viimaste saamislugu – küsimus, kes ja miks neid asju kaugetest paikadest kogus ja Eestisse tõi, on siiamaani selgusetu. Laiaulatuslike kõikide soomeugri rahvaste juurde jõudvate ekspeditsioonideni jõuti alates 1960ndatest aastatest, mil nende rahvaste

kultuuride uurimine ja kogumistöö nende aladel muutus üheks prioriteetseks suunaks. 1990ndatest on muuseumi soome-ugri ekspeditsioonid küll peaaegu unehõlma vajunud, mis on olnud seotud poliitiliste ja rahaliste tingimustega. Oma tahet fennougria teemadel kaasa rääkida ei ole muuseum kaotanud, leides selleks võimalusi nii näituste ja publikatsioonide kaudu kui ka nt hõimupäevade korraldamisele kaasa aidates. VÄLITÖÖDE EKSOOTIKA JA „AUASI“

/…/ Kohalikud elanikud jälgisid siiski meid vargsi kardinapraost, küllap näisime neile kui mitte kilplastena, siis nende sugulastena, sest tehes ette üsna targad näod ja osutades näpuga igal majale, kõndides žestikuleerides mööda tolmavat muldteed (õnneks tolmavat, sest kevadelsügisel on siin pori põlvini) võisime näida tulnukatena mõnelt planeedilt, ütleme Kuult ja pea ees tulnukatena. Õnneks selgus hiljem mõne kohalikuga vesteldes, et 99,9% kohalikest on eelarvamustevabad ja nõus meile pajatama siinsest elust nüüd ja vanasti. /…/ Nii kirjeldas fotograaf Jaak Kadarik 1985. aasta augustis välitööpäevikus ERMi (tollal Etnograafiamuuseumi) soomeugri ekspeditsiooni liikmete tutvumiskäiku ühte karjala külla. Arvatavasti on seda veidi võõrastavat tunnet tundnud teisedki hõimurahvastest elanikud nendes paljudes külades, kuhu muuseumi uurimisreisid pea 90 aasta jooksul on jõudnud. Samuti võib arvata, et ka ekspeditsioonide liikmeid ei jätnud taoline kohtumine ükskõikseks. Jõudes järjekordsesse uude paika võõraste (kuid samas omana võetud) inimeste keskele, võidi tunda ebalust, kuidas kohalikega sõbralikult läbi saada ja nende kodudest muuseumile vajalikku leida. Sageli käidi esialgu võõrastes kohtades hiljem mitmeid kordi,

mistõttu nii muuseumi- kui ka külainimesed omavahel täitsa „omaks“ muutusid ning üksteisega rõõmsalt ja koduselt suheldi. Kommunikatsioon uurija (muuseumi) ja uuritavate (soome-ugri rahvaste) vahel on olnud tugev ja tihe. Puht museoloogiliste eesmärkide kõrval, milleks on esemete ning materiaalse ja vaimse kultuuri kohta käivate teadmiste kogumine ning jooniste tegemine, on uurijad huvitunud ka soome-ugri rahvaste kultuurilisest ja poliitilisest olukorrast ning on oma huvi ülesnäitamisega aidanud kaasa uuritavate juba kadunud või kaduva rahvusliku ja kultuurilise eneseteadvuse tõusule. Sellest ka näituse pealkiri „Auasi“ – ekspeditsioone hõimurahvaste juurde on muuseum algusest peale näinud missioonina. „VARAS JÄTAB VARNA SEINA, ETNOGRAAF EI SEDAGI“

Muuseumis on talletatud kõigi u 180 välitöö materjalid – kogutud esemed (u 10 000), kirjutatud päevikud ja etnograafilised kirjeldused, joonised, fotod, filmid. Nii võibki tunduda, et välitöödel käinud etnograafide ülaltoodud eneseirooniline nali vastab tõele, tekitades kõrvalseisjates mulje, justkui reiside eesmärgiks olekski olnud lihtsalt asjade kokkukuhjamine ja uuritavate paljaksriisumine. Vastukajad uuritavatelt on aga sageli vastupidised. ERMi suure soome-ugri rahvaste kogu väärtuse on viimastel aastatel avastanud muuseumi külastanud hõimurahvaste esindajad, kes imestavad, kuivõrd palju ja olulist materjali siin säilitatakse. Üks huvitav seik muuseumi folkloorist räägib ka sellest, kuidas muuseumisse müüdud rinnaehte eest olevat üks udmurdi perekond endale lausa pool maja osta saanud. ERMi soome-ugri kogud ei ole surnud, vaid elavad uut elu ja ootavad avastamist.

uued raamatud

LÄBI LILLEDE. LILLKIRI EESTI RAHVUSLIKUS TIKANDIS. KALENDER 2009/2010. Flower Power. Embroidered Flowers on Estonian Folk Textiles. Calendar 2009/2010 Koostajad: Eevi Astel, Riina Reinvelt, Agnes Aljas, Mall Hiiemäe

Kaheaasta kalender sisaldab kahtkümmend viit värvirõõmsat makrofotot Eesti tikandikunstist. Eesti Rahva Muuseumi rikkalikest kogudest on tekstiilikogud ühed suuremad, tikand lisab igale esemele omanäolisust. Taimornamentide ehk lillkirjaga kaunistatud esemed on ühed levinumad Eesti rahvakunstis ning kalendrisse on koondatud nende näiteid alates 18. sajandi algusest kuni 20. sajandi keskpaigani. Kalendri fotod annavad hea võimaluse imetleda eesti rahvusliku käsitöö ilu ja meistrite oskusi.

EESTI RAHVA MUUSEUMI AASTARAAMAT NR 51 Toimetus: Pille Runnel, Kristel Rattus, Toivo Sikka, Ivi Tammaru

Koostöö muuseumiga Eesti Rahva Muuseumi iga-aastase kogumisvõistluse peateemaks 2008. aastal oli „Turism nõukogude ajal“. Muuseumile saadetud mälestused kõnelesid reisimisest peamiselt endisel NSV Liidu territooriumil, sotsialismimaades ja nn sõbralikes riikides. „See oli 20. august 1968. a. ja olime sattunud nõukogude invasiooni keerisesse 400 km kaugusel piirist. Otsisime üles meid teenindama pidava reisibüroo, kus meiega keegi ei tahtnud tegeleda ega antud mingeid soovitusi edasiseks tegevuseks. Pro-

grammi olid jäänud ekskursioonid kohapeal ja veel kolmepäevane peatus Tatrates. Olime justkui lindpriid. Parklasse oli meie autode ümber kogunenud kamp noorukeid, kes vaatlesid nõukogude numbrimärke ja arutasid et need autod tuleks põlema panna ja inimesed maha lüüa. Hakkasime neile igas keeles selgitama, et oleme eestlased, mis oli tugev argument, ja meid jäeti rahule. Õnnetuseks olid tookord nõukogude autode numbrimärgid musta põhjaga ja seega oli juba kaugelt näha, kust me pärit oleme, “ meenutab üks kirjasaatjatest oma ülevaates rei-

sist Ungarisse ja T‰ehhoslovakkiasse 1968. aastal. • Kokku võistlusele saadetud 250 tööst oli peateemal kirjutatuid 164. Mälestused ja uurimistööd aitavad täiendada muuseumi arhiivi. 2008. aasta võistlustööd jõuavad avalikkuseni 2010. aastal toimuvate turismiteemaliste näituste ja raamatute vormis. • Turismiteemalistest töödest said I preemia Valdeko Land ja Helju Viires, II koht anti Urve Buschmannile ja Maret Luharile, III koha said Tarmo Ahven, Rein Kaldma ja Kalle Kesküla, ergutuspreemiaga

hindas töid lugenud komisjon Elmar Joosepi, Alfred Otstaveli ja Kaupo Tõrukese turismialaseid mälestusi. • Õpilastöödest hinnati parimateks Tartu Kommertsgümnaasiumi õpilaste Kaarel Grünbergi ja Raigo Raagmaa kirjutisi. • Vabateemalistest töödest osutus võidutööks Leo Poltani „Ajakirjandus ja meediakasutus“, II koht läks jagamisele Karl Allmanni „Vorkuta“ ja Kalju Luugi „Kuidas Virumaal kaevusid puuriti ehk vesi – tähtsam kui leib” vahel. III koht anti kolmele võistlustööle: Heinrich Kruup ”Kahekesi lehekuu

lummava looduse ja lilleilu keskel“, Mariina Paesalu „Haigused, arstid, haiglad ja surm minu elus“ ja Karl Pettai „JaaniPeebu kalmistu matusekombestikust Rõuge kihelkonnas“. 2009. aasta kogumisvõistluse teemadeks on „Uued väliseestlased“, „Kollektsioneerimine“ ja „Noorte rõivastus Eesti NSVs“. Juhiseid tööde kirjutamiseks saab muuseumi kodulehelt www.erm.ee või kirjasaatjate võrgu juhendajalt e-posti aadressil tiina@erm.ee; postiaadress: Veski 32, 51014 Tartu.

Aastaraamatu artiklid toovad lugejani läbilõike Eesti rahvakultuuriuurijate 2007. ja 2008. aasta uurimisteemadest. Etnoloog Kristi Grünbergi mälu-uurimuslik artikkel räägib Nõukogude perioodi mälukogukondadest, folklorist Madis Arukask tegeleb audiovisuaalse dokumenteerimise probleemidega välitöödel vepslaste juurde. Kirjutatakse ka Eesti maaelu erinevatest aspektidest – alates maaelu representatsioonidest maaelanike endi silmis (Liisi Jääts) kuni maaelu materiaalse küljeni eesti kiviaedade (Madis Rennu) ning taluarhitektuuri säilimise ja kaitse teemadel (Riin Alatalu). Lisaks teadustöödele kajastatakse aastaraamatu ülevaateartiklites muuseumis aset leidvaid muutusi.


8 | Kalender

NOVEMBER 2008

Postimuuseum läks Eesti Rahva Muuseumi koosseisu 16. oktoobril allkirjastati Tartus Eesti Posti ja Eesti Rahva Muuseumi vaheline leping, mille tulemusel hakkab Eesti Postimuuseum alates 1. jaanuarist 2009 kuuluma eraldi osakonnana Eesti Rahva Muuseumi koosseisu, säilitades nii oma terviklikkuse. Üleminekuperiood, mil 1994. aastal taasavatud Eesti Postimuuseumi kogud vahetavad omanikku, on jäetud vastavalt pooltevahelisele kokkuleppele teadlikult nii pikk, et kõik Postimuuseumi varad saaksid korralikult üle vaadatud ja korrektselt ERMile üle antud. Eesti Rahva Muuseumi uue maja valmimiseni Raadil jääb Postimuuseumi näitus avatuks senistes ruumides aadressil Rüütli 15. Samas on ka uurimiskohad neile, kes tahavad tutvuda postiajalooga. Postimuuseumi kogud paigutatakse ERMi hoidlatesse. Eesti Rahva Muuseumi ja Eesti Posti juhtkonnal on hea meel, et pikkade läbirääkimiste tulemusena jõuti konstruktiivse lahenduseni ning Postimuuseum jääb riigile ja Tartusse ning tema kogud säilitavad oma terviklikkuse. Eesti Post lööb ka edaspidi kaasa kõikides Postimuuseumi tegemistes, toetades iga-aastaste kampaaniate korraldamist valdkonna tutvustami-

November 4.–25.11 Martide ja kadride töötoad. Programm tutvustab mardi- ja kadripäeva kombestikku vanasti ja tänapäeval. Giidiprogramm näitusemajas ettetellimisel.

16.11 Heategevusliku kontsertsarja „Tulevikumuuseumi hääl“ XX kontsert. Esinevad Mari Kalkun ja sõbrad. ERMi näitusemajas tasuta!

20.11 Näituse „AUASI. 80 aastat Hõimurahvaste osakonna avamisest Raadil” avamine.

Detsember

Näitus „Siga seebiks – traditsioonilised töövõtted kaasajal” MEISTRIKOJAD 2008. AASTAL: 5. november kl 15–18 tarategemine 12. november kl 15–18 taimedega lõnga värvimine 19. november kl 15–18 pilpakiskumine 26. november kl 15–18 kedervarrega ketramine 3. detsember kl 16–18 pilpakiskumine 10. detsember kl 16–18 kedervarrega ketramine 17. detsember kl 16–18 taimedega lõnga värvimine MEISTRIKOJAD 2009. AASTAL: 10. jaanuar kl 12–14 pilpakiskumine 17. jaanuar kl 12–14 kedervarrega ketramine 24. jaanuar kl 12–14 taimedega lõnga värvimine Meistrikojad on eelregistreerimisega tel. 7350 445.

„Talumehe tööd ja tegemised” – tutvutakse eesti talumehe traditsiooniliste tööde ja tegemistega.

„Puudest ja puidust” – tutvustab metsa ja puukäsitöö tähendust vanade eestlaste elus. seks ja populariseerimiseks. Samuti seisab Eesti Post hea selle eest, et kõik postiajaloo seisukohast olulised objektid jõuaksid muuseumi kogudesse. Liisi Toom

Eesti Posti juhatuse liige Aavo Kärmas kinkis ERMile lepingu allkirjastamise päeval rahvarõivamarkide seeria. FOTO: ARP KARM

200 aastat Karl Eduard von Lipharti sünnist 200 aastat tagasi sündis Vana-Kuuste mõisas mees, kellest sai tunnustatud kunstiasjatundja, -koguja ja -nõunik, kelle Raadi lossi rajatud kunstikollektsioon oli üks esinduslikumaid Euroopas. See mees oli Karl Eduard von Liphart (1808–1891). Karl Eduard von Liphart sündis Tartu lähedal Vana-Kuuste mõisas. Noorukina õppis Karl Eduard meditsiini, matemaatikat ja loodusteadusi nii Tartus, Köningsbergis kui ka Berliinis, kus omandas meditsiinidoktori kraadi. Berliinis hakkas Liphart tegelema ka kaunite kunstidega. Reisidel Saksamaale tutvus Liphart erinevate kunstnike töödega. Eriti huvitasid teda Dresdeni ja Müncheni kunstiaarded. Edasi viis tema tee Itaaliasse, kus ta asus esialgu õppima Napoli Merebioloogia Instituudis, kuid kunst köitis teda aina rohkem ja rohkem. 3. jaanuaril 1839. aastal abiellus ta Kölnis krahvinna Caroline von Bylan-

Eesti Rahva Muuseumi kalender eeloleval sügistalvel

diga (1809–1891). Aasta hiljem kolisid nad Bonni. Abielust sirgus neli last, nende hulgas hilisem kunstnik Ernst Friedrich von Liphart (1847–1932), kes oli Peterburis tsaari õuekunstnikuks ja Ermitaaži pearestauraatoriks. 1844. aastal saabus Liphart koos perega Eestisse tagasi, kus elas kuni 1863. aastani. Pärast seda omandas Liphart villa Via Romana Firenze, kus ta 1891. aastal ka suri. Suur vene kirurg Pirogov kirjutab memuaarides oma sõbrast Liphartist, keda ta peab võrreldamatult haritumaks ja eriteadlasena enesest kaugelt targemaks, ka targemaks paljudest teistest õpetlastest: “Ma pole oma elus ühtegi inimest tundnud, kel oleks nii palju erinevaid teaduslikke ja seejuures nii põhjalikke teadmisi kui Karl Eduard Liphartil… Pärast seda, kui tast sai matemaatik – professor Bartelsi tunnistust mööda oli ta erakordselt andekas, õppis samasuguse eduga

anatoomiat, füsioloogiat ja kirurgiat… Samal ajal pühendus ta kaunite kunstide – maalikunsti ja skulptuuri õppimisele. Seepeale läks ta Itaaliasse ja süüvis aastateks nende ainete uurimisse. Dorpatisse tagasi pöördunud, asus ta teoloogia ja muinsuste uurimisele… Terves Läänemere regioonis polnud kellelgi nii hiiglaslikku ja mitmekülgset raamatukogu ja sellist maalide, vasegravüüride, skulptuuride ja valandite kogu kui Liphartil. Kõige selle juures… ei märkigi pedantsusest, vaid ainult ebatavaline tagasihoidlikkus“. Ise ainsatki rida kirjutamata, ainuüksi isikliku läbikäimise kaudu mõjutas Liphart ka uut saksa kunstiajalugu. Peaaegu kõik selle aja tähtsamad kunstiteadlased austasid ”vana Liphartit” kui oma õpetajat. Teda jäi meenutama Raadi lossi kogutud kunstikollektsioon, mis oli üks hinnatumaid erakogusid tollases Euroopas. Ülo Siimets

4.12 Koolidevaheline võistujoonistamine Eesti Rahva Muuseumi püsinäitusel. Eelregistreerimine telefonil 7350 445.

7.12. Perepäev ”Jõuluootuse tare”. Perepäeva raames õpitakse valmistama iluküünlaid. 8.–19.12 Giidiprogramm „Jõulunädalad“. Jõulunädalatel tutvustatakse eestlaste pärimuslikku jõulukombestikku. Programm näitusemajas ettetellimisel.

Jaanuar 2009 16.01 Konverents „Tee Eesti muuseumini III: sõjajärgne periood.“ Konverentsisarja eesmärgiks on vaadelda eesti mõtteloo ja sealhulgas oluliste mäluasutuste – muuseumide – arengulugu 20. sajandil.

Näitused Püsinäitus „Eesti. Maa, rahvas, kultuur” 30.10.–25.01.2009 „Siga seebiks – traditsioonilised töövõtted kaasajal” 20.11.–30.08.2009 „AUASI. 80 aastat Hõimurahvaste osakonna avamisest Raadil” 27.09.–31.01.2009 „Minu klaas 2008” Raadi mõisapargi jääkeldris

Piltuudis 16. septembril tutvustas Eesti Rahva Muuseum oma näitusemajas muuseumi 100. tegevusaasta täitumist märkivat logo. Värviline kaheksakannaga logo hakkab saatma kõiki üritusi ning trükiseid, mis on pühendatud ERMi 100. aastapäevale. Esitleti ka esimest juubelilogo kandvat trükist – ERMi 2009/2010 esinduskalendrit „Läbi lillede. Lillkiri Eesti rahvuslikus tikandis“. Samas andis tekstiilikunstnik Elna Kaasik ERMile üle esimese juubelikingituse. Kunstnik kinkis muuseumile enda valmistatud vaiba ning fotod Kreenholmi viimastest päevadest. FOTO: MERYLIN SUVE

Aktiivõppe programmid Toimuvad aastaringselt ettetellimisel. ERM-i näitusemaja: J. Kuperjanovi 9, Tartu. T–P 11–18, R pääsmevaba. Info ja registreerimine telefonil 7350 445. ERM Raadil: Narva mnt 177, Tartu. E–P 7–22. Raadi ekskursioonid ja näituste külastused eelregistreerimisel telefonil 7350 445.

„Talupere tubased tööd” – püsinäituse rehetoas tutvutakse rollimängude kaudu lina-, villa- ja puutöödega.

„Rehetare lapsed” – püsinäitusel tutvutakse Eesti pere, kodu, talutööde ja -rõivastega, rahvustoitude ning rahvakalendriga. „Meie kodu on Eestis” – püsinäitusel uuritakse 20. sajandi eestlaste koduses elus toimunud muutusi.

”Kirju-mirju värvimaailm” – tutvustab värvide tähendust eesti rahvakultuuris ja värvisõnade moodustamist. „Minu muuseumi vihik” – tutvustatakse 19. sajandi Eesti rahvakultuuri – kodu, peret, vanu esemeid, argi- ja pidupäevi. Info ja tellimine telefonil 7350 445 ja e-posti aadressil giidid@erm.ee

ERM-i peamaja: Veski 32, Tartu. E–R 8–17. Info telefonil 7350 400. www.erm.ee

Värat (2008 November)  

Värat 2008 November

Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you