Issuu on Google+

Eesti Filmi Sihtasutuse Eesti film 100 ERILEHT

M채rts 2012


Eesti film elab kõbusalt, hoolimata kõrgest east lugedes internetikommentaare või kuulates intervjuud inimesega tänavalt, jääb sageli mulje, et Eesti filmi näol on tegemist kauge ja arusaamatu nähtusega. Osatakse nimetada kolme-nelja filmi, mis on kunagi ammu valminud, “Kevadet”, “Viimset reliikviat” ja ehk ka sulev Nõmmiku linateoseid, kuid üldjuhul peetakse eesti filmi hämaraks, aeglaseks ja masendavaks. Kui natuke rohkem teemasse süveneda, osutub pilt palju kirjumaks. tegelikult on meil palju erinevaid lavastajate käekirju, filmitegemise viise, žanre ja filmitähti. On sümbolistlikku, on psühholoogilist, on puhast meelelahutuslikku kino. Probleem on selles, et arvestatav osa inimesi elab ikka veel eelarvamuste ja stereotüüpide puntras. Võiks olla, et kellegi jaoks on Eesti film soges ja pasteldes rõõmus noorsand, kes kõnnib, kobakas kaamera koos harkjalaga õlal, mööda Eestit ringi ja filmib kõike, mis huvi pakub. mõne teise jaoks jälle vanaldane diiva, kes seisab vihmas, sulisboa ümber kaela ja ootab, et leiduks mõni džentelmen, kes talle lõpuks limusiini ukse avaks. Juubeliaasta puhul teeme jõupingutusi, et ka tavaline inimene saaks Eesti filmidest rohkem teada. tehkem siis igaüks eraldi ja üheskoos midagi selleks, et kino ja kodumaist filmi populariseerida! EF 100 erileht on eelkõige suunatud filmitegijatele endile, et saaksite end kursis hoida filmiaastal toimuvaga. samuti on filmiprofessionaalidel võimalik oma 2012. aastal esilinastuvatele filmidele rohkem tähelepanu saada, kasutades ära EF 100 kanaleid. selleks võtke julgesti ühendust katrin@ef100.ee. Oleks tore, kui ka festivalidele sõitvad kinoinimesed meie suursündmuse kohta sõna levitaksid - EFsAs on hunnik ingliskeelseid voldikuid, mida soovi korral reisidele kaasa saab võtta. Kõigile ilusat juubeliaastat soovides,

Katrin Maimik

Eesti film 100 avalike suhete juht

2

Sisukord Eesti sajas filmikevade 3 Eesti filmi kaksteist kuud 3 saade "Kaadris" Eesti televisioonis 4 Eesti filmi sajandipidu 4 Filmikunst on rahva kunst 5 Filmitegijate ühisosa 6 Eesti film 100 sündmusi 6, 9 Kuidas vaataja õpib oma õigusi 8 see sünge Eesti film 10 Filmilinn tartu. Pääsukesest tARtuFFini 12 suur filminäitus 12 Filmirännakud Eesti Rahva muuseumiga 13 Eesti kultusklassika kevadisel HÕFFil 13 salatoimikud kinos „sõprus“ 13 „Kunstiteaduslikke Uurimusi“ võttis luubi alla filmi 13 Eesti Filmiarhiiv filmiaastal 14 Eesti filmiklassika 14 Filmiaasta tammsaare muuseumis 14

Esikaanel romantilise komöödia "Dollarid" (1929) naistäht Signe Pinna operaator-lavastaja Konstantin Märska filmikaameraga. Erakogu

Kontaktid Jaak Lõhmus Eesti film 100 programmijuht +3725067576 jaak@ef100.ee Katrin Maimik Eesti film 100 avalikud suhted +37256502721 katrin@ef100.ee Eesti film 100 koduleht: www.ef100.ee Eesti film 100 facebookis: www.facebook.com/ eestifilm100


EEsti Film 100

Eesti sajas filmikevade!

2012. aasta kevad on Eesti filmirahvale pidulik, see on erakordne aeg. – Kas niisugune lause ei kõla keskealiste ja vanemate inimeste jaoks natuke justkui Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe maitervitus 30 aasta eest? Olgu selle möödunud aegade lausekõlaga pealegi nagu on, kel kõrvad, see kuulgu, noorematel tekivad niikuinii omad assotsiatsioonid.

E

ks Eesti rahvas ole olnud erilise pidulikkuse suhtes alati vähemalt natuke umbusklik, skeptiline. On koguni arvatud, et just must huumorimeel on meid siinsel kidural kamaral 5000 aastat hinges hoidnud. Kes teab. Kuidas suhtub filmirahvas oma esimesse suurde pidupäeva? Mida uut see aasta kaasa toob? Meenutagem, et Eesti filmi 50. sünnipäeva-aasta tõi Tallinnfilmi noored mängufilmilavastajad ning uued tuuled meie dokumentalistikasse, ehkki toimunud muudatused polnud planeeritud sünnipäevakingituseks. Seni venekeelses stuudios hakkasid noored tulijad lihtsalt valjusti eesti keeles asju arutama. Professionaalse Eesti kinematograafia päristiseks sünniaastaks võibki lugeda aastat 1962. Varasem periood oli „eelõitseng“, kui luuletaja sõna kasutada. Aga piduaeg on nüüd tõesti käes, 30. aprillil saab 100 aastat päevast, kui Tartu esimeses elektriteatris vaadati filmimaailma esimese eestlase Johannes Pääsukese esimest omatehtud filmi. Meil, tänastel filmieestlastel, ei ole siin suurt midagi kaasa rääkida, see sünnipäev on paika pandud neli inimpõlve tagasi.

Pidulik kokkutulek nii tähtsal päeval on ilus traditsioon igas eluvaldkonnas. Saab Tartus kokku ka Eesti filmirahvas. Teieni jõudvas infolehes on põgusalt tutvustatud 2012. aastal nähtavaid-toimuvaid sündmusi ja tulevaid üritusi. Filmiaasta esimese kolme kuuga on üsna mitu head asja juba ka teoks saanud. Eesti filmielust räägitakse käesoleval aastal arvatavasti rohkem kui mõnel teisel, harilikul tööaastal. Mõned Eesti filmielu arvamusliidrid vahendavad oma mõtteid ka käesolevas lehes. Meie kinematograafias on viimase 20 aasta jooksul väga palju muutunud. Võiks öelda, et tundmatuseni muutunud, aga tuntud-tundmatu skaala töötab üksnes nende jaoks, kes veel hästi mäletavad varasemaid filmikümnendeid, neid aegu, millest nooremad omakorda mitte midagi ei tea. Võibolla isegi teavad midagi, aga neil puudub isiklik kokkupuude, oma kogemus. Uus põlvkond elab loomulikult uues mõõtkavas.

on ju meil täna hoopis teine riik. Need 20 aastat on harjutud sellega, et igaüks ajab ise oma asja. Vaba maa, mis muud. Aga selle moodsalt üksnes oma asja ajamisega ja koos kolleegi konkurendiks arvamisega on filmiinimesed ehk üksteisest liiga kaugele liikunud? Koos filminduse lahtiriigistamisega on lõppude lõpuks ka filmirahvas justkui laiali pudenenud? Küllap see on loomulik asjade käik.

Eesti filmi kaksteist kuud

terve juubeliaasta kaksteist kuud on saanud nimed tuntud Eesti filmide järgi. Praeguseks on valminud neli teemaklippi (kliki filmi nime), mis jooksevad tartu ja tallinna kinodes ning on vaadatavad internetis. Jaanuar: Eesti film 100 Vallatud kurvid! Veebruar: Eesti film 100 mehed ei nuta! Märts: Eesti film 100 tants aurukatla ümber! Aprill: Eesti film 100 Noorelt õpitud! Mai: Eesti film 100 ideaalmaastik! Juuni: Eesti film 100 - lammas all paremas nurgas! Juuli: Eesti film 100 Nipernaadi! August: Eesti film 100 Keskea rõõmud! September: Eesti film 100 - Naerata ometi! Oktoober: Eesti film 100 tulivesi! November: Eesti film 100 - Need vanad armastuskirjad! Detsember: Eesti film 100 - Viimne reliikvia!

Pelgamata liigset pidulikkust, avaldan veendumust, et tänavuve Eesti filmiaasta aitab kinnitada ning tugevdada Eesti filmirahva ja eesti rahva ühtsustunnet. Ikka paganama palju selle rahva ja selle maa elust on õnneks filmilindile püütud. Jaak Lõhmus

Eesti film 100 programmijuht

Üks asi on normaalne loovpõlvkondade vahetus. Teine asi on muutused kogu filminduse toimimise süsteemis. Vähe sellest,

3


Eesti Film 100

Saade "Kaadris" Eesti Televisioonis

Kaadris on filmikommentaaride sari, mis on eetris reedeti pärast õhtuseid uudiseid Eesti Televisiooni 1. kanalil. Saates meenutatakse Eesti filmiloos olulise tähtsusega filmide tegemist, nende teoste vastuvõttu siis, kui nad linastusid, samuti kommenteeritakse neid filme tänapäevasest vaatepunktist. Mängufilmid, mida "Kaadris" kommenteeritakse, on valminud ajavahemikus 1927-2002. Keskmine vaatajareiting on seni olnud 98 000 vaatajat saate kohta.

"Kaadris" kevadel: ᐤ 30. märts Helle Karis "Nukitsamees" (1981) ᐤ 13. aprill Veljo Käsper "Tütarlaps mustas" (1966) ᐤ 20. aprill Tõnis Kask "Pimedad aknad" (1968) ᐤ 27. aprill Vladimir Karassev "Lindpriid" (1971) ᐤ 4. mai Olav Neuland "Tuulte pesa" (1979) ᐤ 11. mai Grigori Kromanov "Viimne reliikvia" (1969) ᐤ 18. mai Virve Aruoja, Jaan Tooming "Värvilised unenäod" (1975) ᐤ 25. mai Arvo Kruusement "Suvi" (1976)

4

Eesti filmi sajandipidu 30. aprillil on terve Eesti pilgud pööratud erutusvärinaga väikese, aga vaimult suure Tartu linna poole. Sest just Tartus, Dorpati konverentsikeskuses ja Cinamoni kinos toimub eesti filmi 100. juubelit tähistav suurejooneline filmipidustus. Peo tseremooniameistriteks on koomikutepaar Ott Sepp ja Märt Avandi. Spet-

siaalselt peo jaoks kutsutakse kokku ansambel ROSTA Aknad, mis esitab koos Peeter Volkonski, Hannaliisa Uusma ja Tõnis Mägiga legendaarseid filmimeloodiaid. Peol kuulutatakse välja üheksas kategoorias eesti filmi sajandiauhinnad ning tehakse teatavaks Postimees Online'i vahendusel valitud rahva poolt enim armastatud eesti

mängufilm. Pärast pidulikku osa jätkub üritus vabamas õhkkonnas: Esineb Tartu Popi ja Roki Instituut, plaate keerutavad Tristan Priimägi ja Rain Tolk. Pidulisi viib 30. aprillil Tallinnast Tartusse ja toob ka tagasi kinorong. Täpsem info www.ef100.ee.


EESTI FILM 100

Filmikunst on rahva kunst Produtsent Piret Tibbo-Hudgins mõtiskleb Eesti filmi kui kaubamärgi üle.

Ü

ks minu Läti kolleeg arutles hiljuti läti filmi lobistamise võimaluste üle ning uuris siis, kuidas me seda Eestis teeme. Vastasin, et filmi esmane lobistamisvahend on ikka film ise, et kõik algab sellest. Kui meil on hea filmiaasta, tõuseb usaldus eesti filmi vastu. Seda kutsutakse siis “eesti filmi uueks laineks”. Ja kui meil on nõrk filmiaasta, haihtub see laine vaikse vahu ja sahina saatel liiva sisse. Seejärel nendib kommenteerija sügava kurbusega: siit ei saanudki midagi tulla - Eesti film ju! Nagu oleks “Eesti film” mingi jäävalt ebausaldusväärne bränd. Väidetavalt tähistas „bränd“ kunagi seda, kui karjakasvatajad oma loomi parema äratundmise huvides kuuma rauaga märgistasid. Märk oli küll üks, aga elukad karjas siiski omaette isiksused: melanhoolne mõtiskleja, jõuline fuuria, hüperaktiivne tüütus, lihtsalt vahva sell. Kõigi nendega seostub mingi konkreetne tunne, kogemus ja teadmine - vahel hea, vahel halb, kuid nende summa koondub ikkagi ühe põletusmärgi alla.

Eesti film kui bränd Niimoodi võetuna võiks ka meelevaldset terminit “Eesti film”

Suvel valmib Heleri Saariku debüütfilm muusikud on kaabakad”.

käsitleda teatud sorti brändi või firmamärgina, mis igaveseks ajaks iga meie filmi voodri sisse on õmmeldud. Ja las ta siis olla seal. Aga pigem võiks “Eesti filmi” käsitleda kui nõtket raami, mis muudab pidevalt kuju sisu järgi, mida ta ümbritseb. Me loome häid, nõrgemaid ja vahel täiesti mõttetuid filme. See mitmekesisus ja ettearvamatus käib iga kunstivaldkonnaga paratamatult kaasas. Meie õnneks või õnnetuseks on see eriti tuntav filmivaldkonnas, kus me võistleme hoopis teises kaalukategoorias kui näiteks eesti teater. Eesti filmi konkurentideks on tuhanded kino-, tele- ja arvutiekraanidel linastuvad maailma filmid ja seriaalid. Kui me vahel harva võidame esikoha sellel globaalsel massisprindil, siis on see tõeline ime ja maagia. Äkki on “Eesti

tööpealkirjaga “Kõik

film” lihtsalt jumalike vahelesekkumistega normaalne ilmalik elu? Kui kogu aeg oleks üks ime teise otsa, pidu ja pillerkaar, mida meil siis üldse oodata oleks?

Kõik võivad proovida ja õiendada Kunagi seisid Sõpruse kino ekraani kõrval Lenini sõnad „Kõikidest kunstidest tähtsaim on meile filmikunst”. Tühja sest Leninist, aga tema ütlemises on iva sees. Filmikunst on masside kunst. Seda ei vaadelda kui Louboutini kingapaari üksikul valgustatud klaasriiulil peenes butiigis, kuhu ei julge sissegi astuda. Film on ikka nagu keskturu müügiputkas nööri külge riputatud Gucci käekott. Nimi on vägev, aga ostukoht paneb asjad paika. Kõik saavad vabalt katsuda ja proovida ja kaubelda

Piret Tibbo-Hudgins

ja õiendada turumuti kallal. Aga kas see mammi sellepärast verest välja läheb ja leti kokku pakib? Never! Tema seisab seal bravuurikalt ja häbenemata nii headel kui halbadel aegadel, kaup kogu ilus ilmarahvale vahtida. On seisnud juba 100 aastat ja seisab teise 100 veel. Selle peale võib mürki võtta!

5


EEsti Film 100

Filmitegijate ühisosa Režissöör Mait Laas vaatab juubeliaasta puhul ette ja taha.

«Kultuur on ikkagi eelkõige kollektiivne mõiste. Üksik indiviid võib olla kultuuri kandja, võib olla aktiivne osaline kultuuri arengus, kuid ikkagi jääb kultuur, nagu keelgi, oma loomult ühiskondlikuks, s.o sotsiaalseks nähtuseks» (Juri Lotman).

N

ukufilmi stuudio seinal ripub roostes keti otsas tolmune puuslik Animus, mis on voolitud 1964. aastal välgust rabatud puust. Heino Pars on rõhutanud selle puusliku objektiivist tehtud silma tähtsust – see sümboliseerib tähelepanelikkust enese ja ümbritseva suhtes. Kulunud küünarnukk peaks rõhutama küünarnukitunnet – filmi tegemine ei ole küll demokraatlik, kuid siiski kollektiivne protsess! Pea kohal hoiab puuslik filmilindist aurat, mis peaks meenutama, et igal filmitegijal tuleb aujärge kõrgel hoida, olla eetiline ja suhtuda austusega enda ja teiste loomingusse.

Mait Laas

6

Mõistagi ei ole inimeste puhul tegu seinal rippuvate jumalustega, küll aga saame väärtushinnanguid mee-

lespidamiseks puuslikuks raiuda küll.

Kollektiivsus on kõige tähtsam Juubelid ja tähtpäevad on hea võimalus korraks aeg maha võtta ning olevikust eemalduda - möödanikku ajateljel süstematiseerida ja vaadelda ning edasist kulgu prognoosida. Eesti filmi 100. sünnipäeval möödub kahel stuudiol, Nukufilmil 55 ja Eesti Joonisfilmil 40 aastat kollektiivse ajaga manipuleerimise traditsiooni algusest. Selle aja jooksul on kummalgi tekkinud oma lugu ja kultuurikiht. Siinkohal on just hea rõhutada sõna «kollektiivne», mis teatud kontekstis on küll omandanud negatiivse tähenduse – üritati ju 1990ndate alguse Eesti filmitootmises selle eest koguni põgeneda, sest see võrdus meelehaigusega. Individualismis nähti võimaluste paljusust ja ainuvõimalikku arenguteed (mõneti oli see ju ka pealesunnitud). Aga kollektiivsusel ehk ühiselt loodaval on filmide tegemise juures ju ääretult suur osa! Ja selles mõttes on hea meel, et animatsioonirahva jätkuv koos-

töömudel – kompleksne stuudio -, on end Eestis igati õigustanud. Ida-Euroopa kolleegide juures lagunesid need 1990ndatel, sest kaotasid oma senise motivatsiooni ja kontakti publikuga – puudus võime rakendada elus filmikunstile omast teravat tähelepanu ja ümbritsevate protsesside mõistmist. Animaatoritele, kes igapäevaselt ehitavad aega kaader kaadri haaval, on eluliselt oluline tajuda protsesside anatoomiat ja paiknemist ajateljel. On ju animafilmitegijad Eesti filmipildis mõneti privilegeeritult ja ainsana tootmise spetsiifikast tulenevalt sunnitud kollektiivselt, isegi mitme aasta vältel hommikust õhtuni keskenduma ühele emotsioonile - kuni film on valmis. Sundijaks on üldjuhul põletav sõnum, mis on väljendatav vaid animatsiooni abil. Kuigi, olgem ausad – kõik sõnumid pole senise 55 aasta jooksul olnud põletavad! Ju puudus siis tegijate vahel idee nõrkuse tõttu ühisosa. Mõistagi on oluline ka ühisosa leidmine publikuga. Sest miks peaks vaataja kinkima filmiloojatele oma väärtuslikku tähelepanu


EESTI FILM 100

Eesti film 100 sündmusi MÄRTS ᐤ 29. märts Peeter Simmi filmi “Üksik saar” esilinastus ᐤ 30. märts esimese eesti filmilooja Johannes Pääsukese (1892 -1918) 120. sünniaastapäev Eesti Rahva Muuseumis: DVD esitlus ᐤ 30. märts Sulev Keeduse dokumentaalfilmi “Varesesaare venelased” esilinastus

Aasta lõpus valmib Mait Laasi 60-minutiline 3D stereoskoopiline nukufilm „Unustatud lugude ooper: Lisa Limone ja Maroc Orange tormakas armulugu“.

ja pühendama neile oma elust 15 või koguni 90 minutit!?

Kultuur kui üksikute indiviidide ja isiksuste ühisosa On hea meel, et vaatamata meie filmiloojate väikesele hulgale ja vähesele energiaressursile on eesti filmid leidnud siinses kultuuriruumis, aga ka maailmas tähelepanelikke vaatajaid. Neist kõige näljasemate tarvis, kelle vaimu ja hinge energiavajadust ei toida pelgalt supermarketid, on olemas festivalid. Need on kui olümpiamängud, kus kord nelja aasta tagant saavad kokku spetsiaalselt sellele pühendunud ja selle nimel treeninud atleedid, et pakkuda inimenergia ainulaadset plahvatuste vaatemängu. Viimasesse oleme ka meie andnud oma osa, see on meie panus Maailma kultuurikihti – ühisossa. Film on kultuur ja kultuur on üksikute indiviidide ja isiksuste ühisosa. Selles ahelas on oluline, kuidas suhtlevad filmitegijad üksteise ja ümbritsevaga. Ühis-

osa ei sünni kergesti ja jõudu ei saa katalüsaatorina kasutada. Väga lihtne on seda õhukest kultuurikihti lammutada – piisab vaid paarist avalikult välja öeldud emotsionaalselt negatiivsest lausest, mis mõjuvad tervele valdkonnale kui plahvatavad pommid «paksu» kultuuriga Euroopas. Mul on väga hea meel, et meil on tekkinud kollektiivne tahe ühisosa vajaduse teadvustamiseks ja selle loomiseks – on ju eesti filmi arengukava koostamisse andnud oma panuse märkimisväärne hulk filmiinimesi. Istun diivanil ja vahin seda puuslikku seinal... Esimese täispika nukufilmi võtted, mis kestsid päevast-päeva pea kolm aastat, on lõppenud... Möödujad ütlevad, et olen näost justkui tolmuhall, veri on roostetanud... Aga need on head märgid, sest jõud on läinud, et tulla saaks uus... Südamest loodad, et filmi jäänud energia jõuab vaatajani, elustab roostetanud vereringed ja pühib tolmu palgeilt...

APRILL ᐤ 3. aprill „Eesti film 100. Esimene Pääsuke. Kõnekonverents” Tallinna Kinomajas ᐤ 5. aprill Marianna Kaadi dokumentaalfilmi “Tööpealkiri: Imelaps” esilinastus ᐤ 17. aprill Järvamaa Muuseumis kohtumisõhtu filminäitleja Eve Kiviga ᐤ 23. aprill Eesti filmide programm ja näitus „Eesti film 100” Riigikogu hoones ᐤ 27.-29. aprill HÕFF, Haapsalu Õudusfilmide Festival ᐤ 30. aprill Eesti Filmi Sajandipidu Tartus. Kinorong Tallinn-Tartu-Tallinn. Postmargi “Eesti film 100” esitlus MAI-JUUNI ᐤ 16.-27. mai Eesti filmide tutvustamine Cannes'i filmifestivalil ja filmiturul, Eesti filmitootmise ekspordiagentuuri Estonian Film Commission käivitamine Cannes’is ᐤ 19. mai Üle-eestiline MuuseumiÖÖ “Öös on kino!“ ᐤ 30. mai Vanalinna filmimuusika galakontsert ᐤ Mais algab legendaarsete filmivõttepaikade tähistamine maakondades. “Sajandi 100 võttepaika“ ᐤ 1. juuni Lastekaitsepäeva kontsert O. Lutsu majamuuseumi aias Tartus, filmimuusikat Olav Ehalalt esitab Tartu Noortekoor ᐤ 7. juuni Eesti filmi päev. ᐤ Juunis on ka Eesti Filmi Sihtasutuse juubel – 15 JUULI ᐤ 2.-22. juuli Eesti film 100 programm Pärnu dokumentaalfilmide festivalil ᐤ 20.-22. juuli Eesti ajaloolised seiklusfilmid Tartu Hansapäevadel ᐤ 21. juuli Põlva Talurahvamuuseumi Kinopäev ᐤ 21. juuli Järva-Jaani Vanatehnika Varjupaigas ja kinomuuseumis toimub Järvamaa Külade Päev koondnimetuse all "Elu nagu kinos" AUGUST ᐤ 6.-12. august Eesti Film 100 programm Tartu armastusfilmide festivalil tARTuFF ᐤ 11.-12. august Theodor Lutsu filmipäevad Palamusel ᐤ 30. august esilinastub Soome-Eesti koostöös valminud Sofi Oksaneni „Puhastus“, režissöör Antti Jokinen ᐤ 25. august korraldab Järvamaa Muuseum Muinastulede öö retke Järvamaal filmimisega seotud paikadesse ᐤ Augustis toimuvad Hiiumaa Muuseumis filmiõhtud: „Reigi õpetaja“ ja Reigiga seotud filmilood ning tegelased (S. Nõmmik), „Tormide rand” ja Reigi kiriku ja koguduse aastapäev ᐤ Suvel valmib Heleri Saariku debüütfilm tööpealkirjaga “Kõik muusikud on kaabakad”

7


EEsti Film 100

Ilmar Raagi film “Eestlanna Pariisis” esilinastub 25. oktoobril, filmi peaosades on Laine Mägi ja Jeanne Moreau.

Kuidas vaataja õpib oma õigusi Ilmar Raag vaatleb kodumaiste telesarjade ja filmikunsti suhet. Kummalised on katsed Eesti filmi käsitleda ilma vaatajateta. isegi kui kusagil eksisteerivad lindid ja kettad, eksisteerib film ikkagi peamiselt vaatajate teadvuses. seega ei ole olemas head või halba Eesti filmi per se. loeb ainult, kuidas erinevad vaatajagrupid filme tajuvad.

t

Ilmar Raag

8

aoline käsitlus ei ole alati väga seksikas, sest nii võtame filmilt (või kunstilt laiemalt) müstilise ja kõrgemal hõljuva iseseisva staatuse. Ühtäkki ei ole vaataja enam loll, kui ta jumalikust kunstist aru ei saa, vaid selle asemel on eri-

nevate tõlgendamistraditsioonide ja -võimetega vaatajagrupid. Kui me nüüd vaatame, kuidas kujuneb vaataja hinnang filmile, siis siin on objektiivsed ja subjektiivsed poolused. Objektiivne on see, et vaataja silme eest jookseb läbi filmilindile talletatud aeg ja vaataja tunneb seal ära mehi ja naisi, tegevust ja tundeid. Objektiivne on see, et vaataja ei aja üldjuhul segi “Viimset reliikviat” ja “Kevadet”. Kuid alati toimib

ka mingi subjektiivne tõlgendustaust. Nii ütles garderoobitädi Stanislavskile, et ta saab aru etenduse algusest selle järgi, et näitlejad hakkavad saalis ebaloomuliku häälega rääkima. Täna tundub meile mõni tummfilmiaegne traagiline näitlejamäng liialdatud, kui mitte koomiline. Mozartiga pahandati, et ta kirjutab saksakeelset ooperit. 18. sajandil ooperis kõlas iga teine keel peale itaalia keele matslikuna.


EESTI FILM 100 Telesarjade tase on kohutav Kuid räägime subjektiivsest poolest, sest kohati on see olulisem kui objektiivne. Seda enam, et eksisteerib teooria “isetäituvate prohvetluste” kohta, mille kohaselt välja öeldud must stsenaarium hakkab sellepärast toimima, et inimesed hakkavad musta tuleviku hirmus ka vastavalt käituma. Just taolise nähtusega on meil ka Eesti filmi puhul tegemist. Toon ühe mind mõtlema paneva võrdluse. Vaadake telereitinguid. Kodumaised telesarjad on vaadatavuse tipus ja löövad iga kell tunduvalt suurema production value'ga Ameerika sarju. Mitte kusagil ei kosta ka hädakisa, et eesti telesarjad on hirmus sitad.  Kuid olgem ausad, eesti telesarjad on professionaalse teostuse mõttes üsna kohutavad. Kiirustades kirjutatud ja vaeselt lavastatud, tekitavad nad minus enamalt jaolt ainult õudust. Aga kas mul on õigust midagi öelda, kui vaataja on rahul? Vastupidiselt sellega, mida räägitakse Eesti filmi kohta? See on selge näide psühholoogilise häälestatuse suhtelisusest, kus iseenesest koba kunst ei tekita hädakisa. Ja veel enam, investorid on taas ja taas valmis sellesse kräppi raha paigutama ja aastatega on toimunud ka väike edasiminek kvaliteedis.

Koodidega tuleb harjuda Millised on telesarjade õppetunnid meile, filmitegijatele? Loomulikult me ei saa ennast sundida suvalist kräppi tegema. Ma olen samuti veendunud, et iga filmitegija peab tegema ainult seda filmi, mida ta ka tegelikult teha tahab. Mis ei tähenda aga seda, et iga produtsent peab koostööd tegema suvalise režissööriga. Iga produtsent võiks koostööd teha režissööriga, kelle veregrupp tema südametunnistusega sobib. Kuid jätame nüüd nooblid hüüatused ja vaatame külmalt, mis iseloomustab Eesti telesarju kui kultuurilist fenomeni. Esimeseks

tunnuseks nende kvantitatiivne regulaarsus. Eesti näitlejat ekraanil on saanud niipalju, et enam ei räägita, kuidas eesti keel mõjub ekraanil kuidagi ebaloomulikult. Aga pikka aega oli see üks levinumaid Eesti filmidele tehtud etteheidetest.  Telesarjade vorm ei häiri enam televaatajaid, sest nad on sellega kohanenud, nii nagu vanem põlvkond kohanes omal ajal India filmide ülepaisutatud näitlemismaneeridega. Selle üle tehti nalja, aga neid filme vaadati massiliselt. Teine telesarjade tunnus on selge žanripõhisus ja meelelahutuslikkus. See viimane tekitab ilmselt tõrkeid, sest enamik praegustest filmitegijatest on sinasõpruses põhjatu maailmavaluga. Aga ma ei alahinda ka meelelahutust, sest ka kergemad žanrid suudavad kõnetada vaataja kultuurilisi ootusi. Antropoloogilisel tasandil on meelelahutusel palju olulisem roll kultuuri mõjutajana kui me tihti seda soovime tunnistada. “Viimne reliikvia” on ju 100% meelelahutus, aga sellest hoolimata toob ta vaatajani ka mõne olulise sõnumi.  Ja kolmandaks: telesarju tehakse uskumatult väikese raha eest, mis on ühtlasi ka põhjus, miks nad on tihti nii kehva kvaliteediga. Kui sul on 50-minutilise loo ülesvõtmiseks 3-4 päeva, mida sa sealt tahad... Aga ometi on vaataja kodumaise telesarja kui ekraaniparatamatuse omaks võtnud.

Mitmekesisus viib edasi Lõppjäreldus peitub karmis imperatiivis, et ilma kvantiteeti ja mitmekesisust suurendamata ei ole võimalik Eesti filmi kvaliteeti tõsta. Sest naiivne oleks uskuda, et iga Eesti film on õnnestumine. Vaatajal on eesti kino kui terviku hindamiseks vaja üksikute õnnestunud filmide asemel hoopis teatud koodidega harjumist.  Selle abil on meil võimalik luua Eesti filmile parem aura. Seda ma usun küll.

Eesti film 100 sündmusi SEPTEMBER-OKTOOBER ᐤ 2.-4. september Leida Laiuse ja Arvo Iho taastatud mängufilmi “Naerata ometi“ linastused Põlvas, Tartus ja Tallinnas. ᐤ 12.-16. september Matsalu loodusfilmide festivalil Eesti loodusfilmide retrospektiiv ᐤ 20.-30. september “Eesti film 100” programm 25. Helsingi filmifestivalil “Armastus ja anarhia” ᐤ 21. september jõuab kinodesse Toomas Hussari mängufilm “Seenelkäik” ᐤ 4. oktoober avatakse Eesti Ajaloomuuseumi Filmimuuseumi näitus “Siin me oleme! 100 aastat Eesti filmi” ᐤ 25. oktoober esilinastub Ilmar Raagi film “Eestlanna Pariisis” ᐤ Eesti filmide retrospektiiv Berliinis Balti filmide festivalil ᐤ Sügisel valmib Ain Mäeotsa film „Deemonid” ᐤ Eesti Digikeskus avab Tallinnas kõrgtehnoloogilise filmi järeltootmisekeskuse ᐤ Tallinna Linnateater toob välja tuntud ja tundmatute filmilaulude kava “Eesti filmi laulud” NOVEMBER – DETSEMBER ᐤ 1.-4. november Eesti film 100 pikk nädalalõpp Helsingi kinos Orion ᐤ 7. november Tummfilmikontsert “Tšekaa komissar Miroštšenko“ (lav. Paul Sehnert, 1925) Tartus ja Tallinnas ᐤ 13.-28. november “Eesti film 100” eriprogrammid 16. PÖFFil ja alafestivalidel ᐤ 6. detsember Hardi Volmeri mängufilmi “Elavad pildid“ esilinastus ᐤ 12. detsember Eesti Filmi Andmebaasi võrguvärava avamine ᐤ 21. detsember Eesti Kinoliit 50 - juubeliüritus Tallinnas ᐤ Detsembris avab rahvusvaheline Balti Filmi- ja Meediakool oma uue õppehoone uksed Tallinna südalinnas ᐤ Detsembris valmib Martti Helde mängufilm „Risttuules” ᐤ Aasta lõpus valmib Mait Laasi täispikk 3D-animafilm “Unustatud lugude ooper: Lisa Limone ja Maroc Orange tormakas armulugu”, mida esilinastatakse koos restaureeritud Elbert Tuganovi stereonukufilmiga “Suveniir” Näitusi filmiaastal: ᐤ 1. märtsist on Tallinnas Maneeži tn 2 Galeriis avatud Filmiarhiivi fotonäitus "100 aastat Eesti filmi" ᐤ 19. märts - 27. mai on Eesti Rahva Muuseumis näitus “Eesti filmi rajaleidjad” ᐤ 9. märts - 15. september on Tartu Linnamuuseumis näitus “Filmilinn Tartu. Pääsukesest tARTuFFini” ᐤ 5. aprillist on Harjumaa Muuseumis näitus „Hing sees“ ᐤ 10. aprill - 10. mai näitus "Eesti filmikostüüm, EF100" Tasku keskuse Soola tänava aknagaleriis ᐤ 12. aprillil avatakse Eesti Arhitektuurimuuseumis näitus “Eesti kinomajad 1896 – 2012“ ᐤ 18. aprill–19. mai Tartu Linnaraamatukogus “Vigastest pruutidest Idioodini: kirjanduse ekraniseeringud Eesti filmis” ᐤ 18. aprill–19. mai Tartu Linnaraamatukogus "Eesti filmiplakat 1960-2000" ᐤ 2. maist on Järvamaa Muuseumis üleval näitus "Läheme kinno! - Järvamaa ja järvamaalased Eesti filmis" ᐤ Juunis avatakse Põlva Talurahvamuuseumis näitus „Põlvamaa filmis ja film Põlvamaal“ ᐤ 24. august – 10. jaanuar 2013 näitus tööpealkirjaga "Fotokas, pildikast ja kino” Pärnu Muuseumis ᐤ Septembris avatakse Eesti filmiplakatite näitus Helsingis ᐤ 4. oktoobril avatakse Eesti Ajaloomuuseumi Filmimuuseumi näitus “Siin me oleme! 100 aastat Eesti filmi”

9


Eesti Film 100

See sünge Eesti film...

On olemas teatud tüüpilised arvamused ja käibetõed Eesti filmi kohta. EF100 avalike suhete juht Katrin Maimik uuris produtsent Riina Sildoselt, Eesti Digikeskuse eestvedajalt Martin Aadamsoolt ning filmirežissööridelt Veiko Õunpuult, Marko Raadilt ja Andres Maimikult, kas need klišeed ja stereotüübid ka paika peavad.

Esimene stereotüüp: Eesti film on hämar ja raskepärane. Riina Sildos: „Viimne reliikvia”, „Kevade”, „Suvi”, „Sügis”, „Vallatud kurvid”, „Noor pensionär”, „Tuulte pesa”, „Ideaalmaastik”, „Nimed marmortahvlil”, „Naksitrallid”, „Keskpäevane praam”, „Corrida”, „Suvitajad”, „Lotte”...? Martin Aadamsoo: Eesti film ei ole kübetki raskepärasem kui Eesti teater, kirjandus, muusika, kunst jne. Mina võtan seda uhkuseasjana: törts kaamost on eestlase olemise viis ja teisiti me ei saa. Veiko Õunpuu: Hinnanguid saab anda ainult võrdluses millegagi ja millega me peaksime enda kino võrdlema? Ja kuidas üldistada nii, et see poleks lihtsalt mingile rumalale eelarvamusele õigustuse otsimine? Sulev Nõmmiku loomingut Michael Haneke omaga kõrvutades on väga keeruline seda millekski väga raskepäraseks pidada, aga näiteks Arvo Kruusemendi "Kevade" muusikaline universum on paljudele minuealistele unetuid öid põhjustanud. Minu oma filme on raskepäraseks peetud, kuigi mina ise arvan need olevat pigem komöödiad.

10

Marko Raat: Aga õnneks on Eesti vaim, võim, kliima, tööstus, põllumajandus  kerglane ja habras nagu liblikas. Film on ainuke rasketööstus, mis siia on jäänud. Andres Maimik: Ma ei tahaks uskuda, et Eesti kino peamine suundumus läbi aastakümnete on aeglaselt kulgevad seisundifilmid, milles olelevad raskemeelsed tegelased, täis tumma meeleheidet. Mõnevõrra jõudis siia sellist kinokeelt 80ndate alguses üleliidulise kinoülikooli lõpetanud režissööride põlvkonnaga, kes ei varjanudki oma mõjutusi vene kinogeeniuse Andrei Tarkovski loomingust. Kuna eestlase rahvuslik karakter on mõnevõrra introvertsem kui soojaverelistel rahvastel, siis on ka paljud filmid mõtlikuma rütmiga.

Teine stereotüüp: Eestis üritatakse filmi alati kui kunsti teha. Sildos: Eks see kipub vist tõesti nii olema ja põhjus on üsna pragmaatiline – finantsiliste vahendite nappus. Kui oled aastaid oodanud, et saaksid  filmi teha, siis see võimalus tuleb kohe kindlasti täiega ära kasutada. Kõik, mis vähegi õpitud, nähtud, kogetud hingelt ära rääkida. Kas see ka vaatajale korda läheb, ei huvita, peaasi, et saaks endale monumendi püsti panna. Inim-

lik ja arusaadav, aga loodame, et varsti ehk vabaneme sellest lastehaigusest. Õunpuu: Kunst on ennekõike millegi tegemise oskus. Kinokunst on kino tegemise oskus. Kui ollakse rahulolematud pretensioonika ja vaatajale arusaamatu kino suhtes, siis ma olen  nõus sellega, et kunstniku ambitsioonid peavad olema tasakaalus tema oskustega, kuid ma ei nõustu sellega, et iga film peab olema ligipääsetav igale inimesele, olenemata tema süvenemisvõimest ja vaimsest tasemest.  Raat: Õnneks siiski ainult need, kel ambitsiooni ja parimal juhul ka annet. Aga keegi pole ka tegijatele öelnud, et film ei ole kunsti sfääri puutuv.Tuleb siis parandada viga. Liita film millega? Tervishoiu? Teedeehituse? Välisministeeriumiga? 

Kolmas stereotüüp: Eesti kinematograafia on tugevalt seotud vene kino esteetikaga. Sildos: Nüüdseks peaks me juba olema välja kasvanud Moskva kooli viljastavast mõjusfäärist, kuigi vahetevahel see üllatab hoopiski teise külje pealt - mitte filmikeelt, vaid filmimajandust

silmas pidades. Ja see, et Tarkovski vaim hõljum siiani Rotermanni kvartalis, ei ole halb. Aitab turundada Eesti filmi. Aadamsoo: Film peabki kokku puutuma esteetikaga. See ei saagi teisiti olla. Eelmise lause pühendan varalahkunud sõbrale Jüri Sillartile. Chapeau, maestro! Muret teeb hoopis see, et paljud filmid ei kõneta vaatajat neile olulistel teemadel, peetakse monoloogi iseenda tasku-minaga. Esteetika valitseb sotsiaalia üle, mis on aktsepteeritav sinnamaani, kui see välja kannab. Alati ei kanna ja siis hakkab igav. Õunpuu: Kui keegi operaator sai hariduse Moskvas, on üsna loomulik, et ta käekiri meenutab tema õpetajate omi, aga tekib tahtmine kiuslikult küsida, et mis asi see vene kino esteetika üldse on? Sergei Eisensteini või Dziga Vertovi esteetika? Või hoopis “Šuriku seikluste" oma? Raat: Eesti koht maailmas ainulaadse, väikse armsa kannataja ja liigutava orjarahvana on hakanud  nõrgaks muutuma. Õnneks on üle-eelmise põlve veneviha ja vaenlasekuju veel oluline. Mui-


EESTI FILM 100

dugi on vene esteetika Eesti filmis endiselt sees ja oht olemas, aga samas peab film võitlema meie poliitilise vastasega ja seda on kõige tõhusam teha tema enda relvadega. Siin on Kapo punanurgal, mida arutada ja paljastada.   Maimik: Kindlasti on mõjud täitsa olemas, eriti nõukogude ajal. Enamik meie tuntuimaid kineaste sai kutsehariduse Moskva kinokoolis, mis paratamatult kujundas välja nende loomingulise paleuse. Kujundite hõlmikvöö, mida seostatakse Eesti filmiga – udused järvemaastikud, sulpsatava aeru ja müstilise hobusega, jaama sõitvad ja sealt lahkuvad rongid, roosteselt kriuksuvad hüljatud karussellid, tühjusesse põrnitsevad vanainimese näod, viljapead pahklikes pihkudes – kannavad tegelikult vene filmikunsti vaimu. Kino kui kallis ja eelisarendatud massimeedium, on ka ideoloogilisele survele palju haavatavam, kui mõni teine valdkond. Me kõik teame lugusid, kuidas autorid on pidanud pärast mõne isikupärase filmi linalejõudmist käima mõne eriti juhmi kinotšinovniku vaibal, vastamas eriti absurdsetele süüdistustele. Samas pole Eesti kino ka kõige suletumatel aastatel jäänud puutumata maailmakinos toimunud arengutest. Sotsrealismi klassik Herbert Rappaport, kelle lavastajakäe all valmisid sellised „šedöövrid“ nagu „Elu tsitadellis“ ja „Valgus koordis“, omandas oma režiinõksud hoopis Hollywoodis. Hasso Krull on näinud „Valgus koordis“ kujundites sarnasust isegi Luis Buñueli sürrealistliku loominguga.

Neljas stereotüüp: Eesti filmis ei osata jutustada lugu. Sildos: Vast ainult siis, kui saalis istub pime ja kurt, võiks seda väita. Olenemata žanrist on linateose aluseks alati mingi lugu,

dramaturgiline alge. Kuidas see visuaalsete vahenditega edasi antakse, on juba autorite oskuste pärusmaa. Isegi 70- 80. aastate mängufilmis tihti esinevate pikkade looduskaunite plaanide pideval eksponeerimisel on oma semantika. Aadamsoo: Universaalne probleem kogu maailmas. Häid stsenaariume pole kunagi piisavalt. Aga noortel tegijatel on lugusid küll, ma vaataksingi rohkem nende poole. Õunpuu: Kas ei osata või ei taheta? Lugege siberi rahvaste muinasjutte või vaadake Lennart Meri dokumentaalfilme meie hõimurahvastest. Kasvõi seda, mis räägib karu peiedest: hantidele on omane looduslähedane absurditunne, seksuaalse innuendoga huumor ja üldse üsna psühhedeelne maailmapilt. Arvatavasti olid meie esivanemad sarnase elutunnetusega, võtke kasvõi regilaul ja vaadake, mis seda kannab ja mis tulemus on, kui te sealt selget lugu püüate välja destilleerida. Anglosaksidel on hoopis teine käsitlus asjadest, nende loo jutustamise traditsioon on teine. Mitte kusagil ei eksisteeri mingit Rahvusvaheliste Kinoreeglite Kuldraamatut, mille järele on hädasti vaja joonduda. Aga kui mõni tahab teha filmi, mis oleks ühemõtteliselt olemasolevate põhivoolu kultuuritoodete sarnane, lugegu Syd Fieldi stsenaariumiõpikuid ja "jutustagu lugu", ent olgu tal siis pealehakkamist ka näitlejad ära veenda, et see kõik on päris. Mina ei naudi lugusid, anekdoodid ei jää mulle meelde ja ma ei vaata filme mõttega, et huvitav, mis seal lõpus juhtub. Ma tean, mis seal juhtub. Mind huvitavad mõtted ja atmosfäärid, tunded, mis tekivad mingist olemisest ja mingid uued vaatenurgad sellele olemisele.

Raat: Siin on jah midagi väga valesti, sest kõik teised ju oskavad. Eriti hästi seda ühte ja sama ja alati töötavat. Teeb kadedaks muidugi, et me kuidagi seda hea filmi valemit neilt kätte ei saa. Maimik: See on müüt, mida kultiveerivad ka kinotegijad ise. Et kõik muud ametikohad on ilusti mehitatud, aga valitseb krooniline põud korralikest jutuvestjatest, kino-tammsaaredest ja kino-lutsudest. Stsenaristid näikse olema just see ahela nõrgim lüli, kellele näpuga osutada. No ma ei tea... Eestis on tehtud küllaltki palju jutustava laadiga filme, ka linateoseid, mis vastavad angloameerikaliku dramaturgia nõuetele. Isegi “Sügisball” on narratiivne film. Meil on seiklusfilme, meil on komöödiaid, burleski, meil on tõsiseid draamasid, on trillereid, on ulmet, on sõjafilme, on ajaloolisi filme, on kirjandusklassika ekraniseeringuid. Võibolla ei valda kohalik dramaturgia veel kõiki publikuga manipuleerimise nõkse, et kuidas saaks vaataja ära hüpnotiseerida, kuidas õigel ajal vallandada õiged emotsioonid – ärevusängist nutulahinani. Aga samal määral on see ka lavastajate probleem. Tegelikult me ju kõik õpime – et omandada perfektseid jutustamisoskusi kinovahenditega, pead sa kogu aeg filme tegema. Ja ka sel juhul ei ole midagi garanteeritud: asi võib perse kukkuda ka siis, kui eeldused on parimad.  

Viies stereotüüp: Kino Eestis ei ole loomulikult sündinud, vaid kunstlikult aretatud, eestlane pole loomult kinorahvas.

Sildos: Muidugi, muinasajast juba laulu- ja teatrirahvas! Aga õnneks algas 21. sajand ja algas uus ajastu, eesti rahvast saab kinorahvas, see oli üks nõudmisi Euroopa Liitu astumisel.   Aadamsoo: Jama. Pole olemas kinorahvast või muud kollek-

tiivselt kunsti tootvat rahvast. On inimesed, kes loovad filme. Neid meil on, nii häid kui kehvakesi ja samades proportsioonides kui kus iganes mujal. Õunpuu: Tagantjärele teame öelda, et etruskid, foiniiklased, visigoodid ja vandaalid tõepoolest ei olnud kinorahvad. Meil aga on kinod, kinokaamerad, inimesed, kes neid kasutada oskavad, kuidagi veider oleks nende asjade olemasolul püüda tervele oma rahvale mingit "kinoloomuse" puudumist omistada.   Lühidalt, mitte ükski esitatud väidetest pole tõene. Need on viimseni kui üks vaid tobedad eelarvamused, sündinud kadakasakslikust rumalusest ja mingist imelikust higisest masohhismist. Maimik: Vastab tõele. Ükskõik mis katsetusi Eesti kino pioneerid: Johannes Pääsuke, Theodor Luts ja Konstantin Märska ka eesti ajal ei teinud, tekkis professionaalne kino alles nõukogude ajal, ühes Tallinnfilmi stuudiote rajamisega. Kino oli eelisarendatud valdkond, raha tuli kusagilt Moskvast määramatuid kanaleid pidi, masinavärk veeres, kinoprofid olid pidevas tööhõives. Eestlane pole rohkem ega vähem kinorahvas kui ükskõik milline muu rahvus. Muidugi on prestiižsem kuulutada ennast kirjasõna- võib-olla ka teatrikeskseks rahvuseks, aga ihalus suurejooneliste vaatemängude järele, olgu selleks laulupidu, eepiline sõjafilm või kas või suusamaraton, pole karvavõrdki väiksem. Lihtsalt väikerahvana oleme seotud realiteetidega, et meie võimekus pakkuda militaarmanöövrite mõõtu pillavaid vaatemänge on kahjuks piiratud. Seetõttu tuleks meil panustada pigem intiimsematele žanritele. Raat: Oi, see on tõesti tore, et on olemas kinorahvus kuskil. Tahaks tutvumisõhtut!

11


Eesti Film 100

Filmilinn Tartu. Pääsukesest tARTuFFini

Tartu linnamuuseumis saab kuni 15. septembrini vaadata Eesti filmi 100. aastapäevale pühendatud näitust «Filmilinn Tartu. Pääsukesest tARTuFFini», mis esitleb Tartut kui Eesti filmi- ja kinolinna läbi 20. sajandi. Linnamuuseumi kinnitusel võib Tartut nimetada julgesti Eesti filmitootmise ja paikkinode sünnilinnaks: esimesed eesti filmimehed Johannes Pääsuke (1892–1918) ja Theodor Luts (1896–1980) võrsusid Tartust ning esimene Eesti paikkino Illusion avati 1908. aasta kevadel samuti Emajõelinnas. Näitusel saab ülevaate 20. sajandi jooksul linnas tegutsenud kinodest. 1908. aastal Kivisilla juures Heinaturul avatud Illusioni järel alustas tegevust terve rida kinoteatreid. Suuremad nendest olid Imperial, Ideal ja Apollo, edaspidi ka Central ning tänaseni tegevust jätkanud Athena. Külastajatele loodud rohkesti võimalusi tutvuda Tartust ja tartlastest loodud filmiloominguga. Tööle hakkab ka linnamuuseumi kinokohvik, kus paar korda kuus on võimalik näha tänaste tartlaste filmiloomingut. Näituse lõid Silja Paris, Marge Rennit, Lauri Kärk, Malle Jürgenson, Krista Lepland, Erik Norkroos ja Jaanis Valk.

12

Suur filminäitus

E

esti Ajaloomuuseumi Filmimuuseumil valmib 2012. aasta sügisel näitus „Siin me oleme! 100 aastat Eesti filmi“. Väljapaneku koostajad huvitatud igat laadi varasemast kinotehnikast, huvitavatest rekvisiitidest, fotodest, meenetest, stsenaariumitest jne. Kui teil on või teate kedagi, kellel võib midagi rariteetset eesti filmi ajaloost olla, siis andke palun Filmimuuseumile sellest teada. „Mida varem me saame ära markeerida mõne eseme olemasolu, seda parem on meil seda eset kujunduslikult eksponeerida. Rariteetse eseme tagastame omanikule pärast väljapaneku

lõppu,“ kinnitab Filmimuuseumi juhataja Maria Mang.

"Siin me oleme! 100 aastat Eesti filmi" on atraktiivne ülevaatenäitus Eesti filmi ajaloost, lühikeses ja tabavas esituses on Eesti filmi ajalugu esitatud kokkupuutes maailma kinoga läbi filmitegemise protsessi võtmemõistete. Tänu mängulistele lahendustele esitletakse külastajatele filmitegemisel võrdselt põnevate žanritena nii mängufilmi, animafilmi, dokumentaalfilmi kui ka loodusfilmi. Näitus on interaktiivne, külastajatel on lõbus võimalus ekspositsioon läbida justkui mängides lauamängu, korra-

lik tõlge inglise ja vene keelde annab võimaluse tutvustada mitmekesist Eesti filmi ajalugu nii turistidele kui ka kohalikule muukeelsele elanikkonnale. Näitus avatakse 4. oktoobril 2012 Eesti Ajaloomuuseumi Maarjamäe lossi näitusesaalides, haarates kaasa ka fuajeepinna ning kinosaali, väljapanek jääb avatuks 2014. aasta lõpuni. Eksponaatide pakkumise osas palume pöörduda Maria Mangi poole, maria@ajaloomuuseum.ee, 6228615, 56208875

Filmirännakud Eesti Rahva Muuseumiga Filmiaastal hakkavad esimese kutselise filmimehe, Eesti Rahva Muuseumi kaastöölise Johannes Pääsukese fotod ehtima mitmeid Tartu kinosid. Kõige esinduslikumat väljapanekut saab näha ajaloolises „Athena“ kinos.

19. märtsist 27. maini on avatud “ERMi näitusemajas fotonäitus „Eesti filmi rajaleidjad soome-ugri ja põhjarahvaste juures“. Pääsukese 120. sünnipäeval, 30. märtsil kuulutab ERM välja nõukogudeaegsete amatöörfilmide kogu-

misaktsiooni ning tutvustab Eesti Põlevkivi filmistuudio toodangut. Selleaastane rahvusvaheline muuseumiöö (19. mai) kannab aga lennukat pealkirja „Öös on kino!“ www.erm.ee


EESTI FILM 100

Eesti kultusklassika kevadisel HÕFFil

F

antastilise ning õõvakino sõpradel on taaskord aeg seada sammud Haapsallu, sest 27.- 29. aprillini toimub Kultuurikeskuses jälle Haapsalu Õudus- ning Fantaasiafilmide Festival. Tänavune HÕFF on pühendatud Eesti kultusfilmidele ning 1980ndate aastate fantaasiaklassikale. Vaatame tagasi meie 100-aastase kinotraditsiooni jooksul sündinud kultusfilmide ajaloole. Festivali programmi maiuspalaks on 1980ndate aastate kõmulisemaid, Eesti-Poola koostöös valminud Marek Piestraki “Madude oru needus”, mida ilmestab filmi kaasrežissöörist Sven Grünbergi analoogsüntesaatoritel loodud hüpnootiline filmimuusika. Veelgi kurioossemana toob HÕFF aga Eesti fantastilisest kinoloost huvitatutele eriprogrammi 1970ndate aastate lõpu ning 1980ndate aastate alguse lootustandva režissööri Raul Tammeti ulmeteemalistest lühifilmidest - “Soolos” ja “Pulmapildis” mängivad keskseid rolle tollased staarid Mikk Mikiver ja Gunnar Graps ning tulevikust maale

"Kunstiteaduslikke Uurimusi" võttis luubi alla filmi "Madude oru needus"

HÕFFile saabub elutööpreemiat vastu võtma USAst pärit Eesti juurtega 75-aastane filmilooja Bill Rebane, kes on kultusfilmide “Hiidämblike sissetung” ja “Monster A-Go Go” autor.

naasnud tulnuka harukordses osas näeme Lembit Ulfsakit. Eesti kinoloo erilisi lühifilme näeb publik koos pikema kommentaariga.

siooniliselt avab festivali ka sel aastal zombide rongkäik, mis kulmineerub vabaõhulinastusega Haapsalu keskaegses piiskopilinnuses.

Loomulikult ei puudu tänavuselt HÕFFilt ka viimase aasta fantaasia-, ulme- ning õudusfilmide paremik kogu maailmast koos mitmete Euroopa esilinastuste ning filmikülalistega. Tradit-

Õudselt fantastiliste kohtumisteni HÕFFil aprillikuises Haapsalus! Sten-Kristian Saluveer HÕFFi korraldaja hoff.ee

Salatoimikuid kinos „Sõprus” Alates veebruarikuust käivitus kinos Sõprus uus filmiürituste sari „Eesti filmi salatoimikud”. Esimeseks uurimisobjektiks oli Sulev Nõmmiku „Siin me oleme!”, aprillis vaadatakse „Ukuaru” ja külas on Elle Kull. Sarja eesmärk on näidata filmiaastal Eesti filme ühendades seda vestlusõhtutega, kus räägivad filmi sünnist, tegemisest, kriitikast režissöörid, näitlejad, kriiti-

kud, ajaloolased ja humoristid. Kino Sõprus eesmärk on saada Eesti filmi vaatav publik kinosaali, teleka ees istutakse niikuinii. Filmiõhtud Sõpruses muudab eriliseks konteksti avamine: võttepaigad, väljajäänud stseenid, meeskonna omavahelised suhted, kriitika mõju filmile ja filmitegijatele, filmitegijate suhted stuudiote ja võimudega jne. Aprillis avatakse Leida Laiuse filmi “Ukuaru” salatoimik.

Eesti Kunstiteadlaste Ühingu ja Eesti Kunstiakadeemia koostöös valmis Eesti filmi 100. sünnipäeva tähistamiseks ajakirja "Kunstiteaduslikke Uurimusi" erinumber “100 aastat Eesti filmi”. Köide koondab seitse uurimust Eesti filmi lähija kaugminevikust ning tänapäevast. Virve Sarapik ja Alo Paistik uurivad Eesti filmiretseptsiooni 20. sajandi alguses, Eva Näripea analüüsib Jaan Toominga 1970. aastate eksperimentaalfilme, Mari Laaniste ja Andreas Trossek käsitlevad Priit Pärna 1980. aastate lõpu ja 1990. aastate alguse loomeetappi. Taasiseseisvumisjärgsele kinole keskenduvad Mari Laaniste “Vastakad vaated. Eesti ja eestlaste käsitlustest taasiseseisvusaegses filmikunstis”, Katre Pärna “Autori ilmnemine stiilis: Sulev Keeduse „Georgica” ning Ewa Mazierska “Postsotsialistlik Eesti filmikunst kui rahvusülene kino”. Lisaks leiab lugeja erinumbrist eestindatud katkendi David Martin-Jonesi raamatust “Deleuze, filmikunst ja rahvuslik identiteet. Narratiivi aeg rahvuslikes kontekstides”. Koostaja Eva Näripea kommenteerib ajakirja erinumbrit nii: "Minu kui koostaja motiiv oli väljundi loomine Eesti filmiga tegelevate teadlaste uurimistulemuste jaoks. Oleme ka varem filmiteemalisi artikleid avaldanud, nii et erinumber tundus igati asjakohasena." Ajakiri on saadaval Apollo raamatupoodides, kaupluses Ateena, EKA raamatukogus, Tartu Ülikooli raamatupoes, Kumu poes ja Raamatukoi veebipoes.

13


Eesti Film 100 Eesti Filmiarhiiv filmiaastal

ᐤ Eesti Filmiarhiivis säilitatakse eesti filmipärandit alates Johannes Pääsukese loomingust kuni tänapäevaste šedöövriteni välja. Seetõttu on neil filmiaastal oluline roll – et kõik näituste, filmiprogrammide, telesaadete ja muude ürituste jaoks vajaminevad filmid, fotod ja helisalvestised rikkalikust varalaekast üles leitud ja vajadusel ka tänapäevasemaks tuunitud saaksid. Leidmist hõlbustavad andmebaasid: FIS www.ra.ee/fis/ ja www.ra.ee/fotis/

Eesti filmiklassika 21. aprillil alustab ilmumist Eesti Päevalehe DVD-sari “Eesti filmiklassika”. See filmisari on Eesti filmi sajanda sünnipäeva vääriline sündmus, mida on oodatud juba aastaid. DVD-plaatidele jõuab 30 palavalt armastatud mängufilmi, millest moodustuv sari koondab endas meie kultuuripärandi tähtsamaid tüvitekste mängufilmi valdkonnas. Tulemuseks filmikollektsioon, mis kuulub aukohale igas Eesti kodus.

Filmiaasta Tammsaare muuseumis

F ᐤ Märtsist maini saab Maneeži tänava Galeriis (Maneeži 2, Riigiarhiiv) näha fotonäitust “100 aastat Eesti filmi”, kus ajateljel reas kaadrid mängufilmidest aastatest 1914 kuni 2012.

ilmikunsti tulek võttis paljudel kirjanikel hinge kinni. Kardeti, et kirjandusele pole enam liikuvate piltide kõrval rahva südames ruumi. Siiski kujunes kinost mitmete kirjanike (sala)kirg - avalikkuse ees oldi mõnikord skeptilised, aga kinosaali hiiliti ikka sisse. A. H. Tammsaare oli samuti üks neist, kes kino suhtes oma esseistikas esiti üsna pessimistlikult meelestatud oli. Ei osanud ta ju aimata, et tema enda tekstid ühes teises ajas samuti filmilindil uue värvika elu saavad.

Või et ühel päeval asutakse võrdlema tema loomingus avalduvat maailmatunnetust üllatuslikult kellegi taanlase von Trieri omaga. Üritustesari "Filmiaasta 2012 Tammsaare muuseumis: Tammsaare ja "tammsaarelik" filmis" võtab luubi alla Tammsaare tekstide ekraniseeringud kui terviklikud kunstiteosed, millel on oma sünnilugu ja saatus. Kohtumisõhtutele oleme palunud köitvate lugudega inimesi nii filmi kui kirjanduse valdkonnast, kes erinevatel aegadel Tammsaare teoste filmikeelde tõlkimisega

seotud on olnud. Pöörame tähelepanu ka Tammsaare teoste vähemtuntud ekraniseeringutele ning teiste autorite tuntud linateostele, mida tundub läbivat "tammsaarelik" elutunnetus. Programmi eesmärk on ühendada filmi- ja kirjandusklassikat nõnda, et kõik vaatajad saaksid heita "vanale ja heale" värske pilgu ning avastada nii selle uudsed tõlgendusvõimalused kui ka aegumatus. Berit Kaschan

Tammsaare Muuseumi kuraator-pedagoog linnamuuseum.ee/tammsaare

ᐤ Koostöös Rahvusraamatukoguga toimub septembris näitus pealkirjaga “Kirjandusest kinolinale”, kus eksponeeritakse raamatuid ja filme, mille stsenaarium põhineb eesti kirjandusel, vürtsi lisavad kunstinõukogu protokollid Riigiarhiivist. ᐤ Filmiarhiivi sündmustest saate rohkem teada, kui külastate kodulehekülge www.filmi.arhiiv.ee

14

Lembit Peterson Katku Villuna filmis "Kõrboja peremees" (1979)


Eesti Filmi Sihtasutuse Eesti Film 100 erileht