Zecharia Sitchin. Tagasi tekkeloo juurde

aega püsinud üldise arvamuse kohaselt ei olnud kummagi rühma planeetidel (jällegi Maa välja arvatud) vett.

Nüüdseks oleme targemad ja seda tänu mehitamata kosmoseaparaatide lendudele kõikide planeetide juurde peale Pluuto. Merkuur, mida aastail 19741975 vaatles planeetidevaheline automaatjaam „Mariner 10", on liiga väike ja Päikesele liiga lähedal, et seal võinuks vesi säilida, kui seda on seal üldse kunagi olnud. Kuid Veenus, mida tema suhtelise läheduse tõttu Päikesele peeti samuti veeta planeediks, valmistas teadlastele üllatuse. Nii Ameerika kui Nõukogude Liidu mehitamata automaatjaamad avastasid, et Veenuse pinna äärmiselt kõrget temperatuuri (ligemale 900 °F) põhjustab mitte niivõrd tema lähedus Päikesele kui nn kasvuhooneefekt: planeeti ümbritsevad tihe süsinikdioksiidist atmosfäär ja väävelhapet sisaldavad pilved, mille tagajärjel Päikese kuumus jääb planeedi pinnale „lõksu" ja ei saa öösiti kosmosesse tagasi hajuda. Seetõttu valitseb seal alaliselt nii kõrge temperatuur, et see oleks aurustanud kogu vee, mis Veenusel võinuks leiduda. Aga kas seal kunagi minevikus oli vett?

Kosmoseaparaatidelt saadud proovide hoolika analüüsi tulemused lubasid teadlastel vastata rõõmsalt jaatavalt. Radarkaardistuste topograafiliste iseärasuste põhjal võis oletada kunagisi ookeane ja meresid. Et niisugused veekogud võisid Veenusel tõesti eksisteerida, seda tõendas leid, et tema „põrgusarnane atmosfäär" - nagu mõned teadlased seda nimetasid - sisaldas jälgi veeaurust.

Andmed kahelt mehitamata automaatjaamalt („Pioneer-Venus" 1 ja 2), mis sondeerisid Veenust 1978. aasta detsembrist alates pikema aja vältel, veensid leidusid analüüsinud teadlaste töörühma, et Veenust „võis kunagi katta keskmiselt 30 jala sügavune veekiht"; samuti tulid nad järeldusele, et Veenusel oli kunagi „vähemalt 100 korda nii palju vett vedelas olekus, kui seda praegu on aurustunud olekus" (Science, 1. mai 1982). Hilisemad uuringud lasksid oletada, et osa ürgset vett läks väävelhappepilvede moodustamiseks, osa veest aga loovutas oma hapniku planeedi kivise pinna oksüdatsiooniks.

Jälgi Veenuse kadunud ookeanidest võib leida tema kivimites niisugusele järeldusele jõudsid USA ja Nõukogude Liidu teadlased ühisaruandes, mis avaldati Science'i 1986. aasta mainumbris. Niisiis olid tõepoolest „veed, mis laotuse all" olemas mitte ainult Maal, vaid ka Veenusel.

Värskeimad teaduslikud avastused on lisanud nende siseplaneetide nimistule, mille veed tõendavad muistse väite paikapidavust, ka Marsi.

Tänu itaalia astronoomi Giovanni Schiaparelli ja ameeriklase Per-cival Lowelli teleskoobivaatlustele said 19. sajandi lõpus laialt tuntuks Marsi mõistatuslikud „kanalid". Üldiselt naerdi need välja ning valitsema jäi veendumus, et Marss on kuiv ja viljatu. Esimesed vaatlused kosmoseaparaatidelt 1960. aastatel näisid kinnitavat, et see on geoloogiliselt elutu taevakeha nagu Kuu". See arusaam lükati aga täielikult ümber, kui 1971. aastal startis maailmaruumi „Mariner 9", mis muutus Marsi tehiskaaslaseks ja 30