Issuu on Google+

li n naru u m Füüsiline õueruum on ühine

ja sellesse tasub ühiselt ka panustada, kirjutab Edgar Kaare. Foto: erik prozes

Õueala. Kuidas planeerida ühist ruumi? Majadevahelises alas nähakse tihti vaid muru ja parklat. Tänased ehituslikud otsused mõjutavad maa-ala kasutust pikkadeks aastateks ja kaalutlemata muudatusi tagasi pöörata on asjatult ressursikulukas.

Edgar Kaare,

volitatud maastikuarhitekt, TajuRuum OÜ

Kortermajadevahelist linnaruumi kompleksse ja võimalusterohke elukeskkonna osana käsitlev artikkel on ajendatud Tartu Loodusmajas peetud seminarist. Edgar Kaare käsitles seal 30. jaanuaril 2014 kortermajade ümbruse kavandamist. Mitu maja, üks õu. Lähestikku planeeritud ja ehitatud kortermajad eraldavad hooviala avalikust tänavaruumist ja määratlevad ühiskasutuses oleva siseõue piirid. Maa-ala jaguneb pahatihti mitmeks krundiks. Kortermajade vahelise välisruumi korraldamisel on sageli märgata oma õueterritooriumi visuaalne ja funktsionaalne piiritlemine krundipiiridest lähtuvalt. Kitsalt krundi piires mõtlemise tulemusel kiputakse “oma maad” tarastama. Kas see on ikka vajalik ja kasulik? Barjääride loomine tõkestab tugeva kohaliku kogukonna kujunemist. Seevastu hooviga seotud kortermajade ühisel nõul on võimalik hoopis edukamalt kaardistada kogu maaala probleemide, väärtuste ja potentsiaali ühisosa. Samuti on selge, et mida enam osapooli on protsessi hõlmatud, seda rohkem on ühist ressurssi ulatuslikumate ruumi parendavate muudatuste elluviimiseks. Vaid oma maalapi piires mõtlemise tulemusel killustatakse planeeringuliselt ettenäh-

38

Mida rohkem on autodele eraldatud ruumi, seda enam toidetakse autostumist. Edgar Kaare

tud terviklik algupära, mis muudab keskkonna kokkuvõttes ruumiliselt ebaefektiivsemaks. Tervikliku õuelahenduse leidmisel tasub juba protsessi algfaasis kaasata erialaekspert, kes suudab hinnata ja piiritleda ruumilist olukorda selle linnaehituslikust planeeringust lähtuvalt, määratleda ja siduda erinevaid osapooli ning pakkuda konteksti arvestavalt tasakaalustatud lahendusi. Kõrvalasuva kortermaja ühistu kas teadlikult või teadmatusest eemale jätmine tekitab vaid probleeme. Universaaldisain – kõiki kaasav elukeskkond. Erinevalt ühe leibkonnaga seotud eraaiast maal, tuleb kortermajade vahelise linnaruumi korraldamisel arvestada, et paigaga on seotud väga erinevad inimesed. Siin on esindatud mitmed vanusegrupid, alates kolmeaastastest kuni pensionärideni. Lisaks tuleb arvestada liikumisraskustega inimestega, kelle hulka võib arvata ka lapseootel ja/või lapsevankritega lapsevanemad. Kõigil on soov ja igati põhjendatud õigus majadevahelises ruumis vabalt liikuda ja aega veeta. Seda saab käsitleda kui igaühe kinnisvaraga seotud ruumiteenust. Sotsiaalselt tugeva keskkonna põhiindikaatoriks on elukeskkonna loomine, milles võimalikult erinevad inimesed saavad külg külje kõrval hästi hakkama. Erinevus rikastab. Tähelepanuta ei saa jätta üürikorterit, mis

Oma Maja

aprill 2014

39


li n n aru u m

li n naru u m Tajuruum

OÜ projekt, kus menukaks said pingpongilaud ja korvkiik. Foto: Erge Sonn

tähendab, et elanikkond on pidevas vahetumises. Majadevahelise ruumi kavandamisel tasub kaardistada majaelanike koosseisu. Samuti tuleks mõelda koduloomade pidamisega seotud aspektidele. Linnakeskkonna õueala on tihti niigi pindalalt piiratud. Seetõttu on oluline, et ressursikulukad statsionaarsed rajatised pakuks võimalikult paljudele kasutajagruppidele mitme­ kesiseid vaba aja veetmise võimalusi ja seda kodu lähedal. Parkimine vs. muud võimalused. Sageli nähakse hoovi monofunktsionaalsena. Ilmeka näitena saab kirjeldada krundil parkimist. Nagu juba eespool mainitud, peaks hästi korraldatud tihedalt hoonestatud linnaruum tagama kõigi igapäevateenuste kättesaadavuse jalgsi või jalgrattaga võimalikult kodu lähedal. Pikemad vahemaad peab saama ületatud

40

majadevahelise ruumiga

on seotud enamasti mitu maaomandit. Ühine õueruum eeldab aga koostööd.

hästitoimiva ühistranspordiga. See on linnas elamise eelis. Auto fenomen seisneb selles, et mida rohkem on autodele eraldatud ruumi sõitmiseks ja parkimiseks, seda enam toidetakse autostumist. Kord juba parkimisala tarbeks loovutatud maakasutust on raske nt mängualaks tagasi pöörata. Lõpuks on tulemuseks autode, mitte inimeste poolt asustatud hoov. Millekski muuks ei jätku ruumi ega rahalisi vahendeid. Parkimisnormidesse tuleb suhtuda kriitiliselt. Ehk ei olegi igale korterile vaja 1–2 parkimiskohta, vaid piisab 0,5 parkimiskohast krundil. Seevastu tasub mõtiskleda, kuidas on krundipiires lahendatud jalgrattahoid? Turvaline ja soovitavalt varjualusega jalgratta hoidmine krundil sobilikus paigas ei vaja palju ruumi ja muudab rattakasutuse hoopis meeldivamaks. Võidab keskkond ja kohalike elanike tervis.

enam abstraktsemaid ja kompleksina toimivaid mänguvahendeid, mis kutsuvad fantaasiat rakendama ning tekitavad iseenesest kujunevaid grupimänge. Kui enamaks puuduvad vahendid, siis juba näiteks liivakastil on liumäe ees oluliselt rohkem eeliseid. Parkimise ja lastemängu kõrval on unustatud üks oluline ajalooline aia ülesanne. Nii nagu korteris on iga ruutmeeter põhjalikult midagi pakkuvalt läbi planeeritud, peaks see ka välisruumis olema. Mujal Euroopas on aina enam uut hoogu kogumas linna tarbeaiandus. See, et meie linnad on tarbeaiaks liialt saastatud, on uuringutega ümberlükatud müüt. Lisaks kohaliku toidukasvatuse aspektile on siin keskkonnahariduslik ja tugevama sotsiaalruumi tekitamise külg. Näiteks Tallinnas Uus Maailm, Kalamaja, Tartus Karlova, Tähtvere, Supilinn annavad selleks suurepärased võimalused.

Monofunktsionaalne olukord mänguvahendite valikul. Üldjuhul valitakse oma hoovi ohtralt plastist (loe: fossiilkütusest) liumägesid, minikarusselle jmt. Liumägi tähendab ühte kindlat tegevust ühele vanusegrupile. Lahendus võib pakkuda mõneks ajaks palju rõõmu, kuid ei aita oluliselt lapse loovuse arengule kaasa ning kipub peagi ammenduma. Viimaste trendide järgi kasutatakse aina

Otstarbekus, kestlikkus ja energiasääst. Mida ka hoovi ei kavandataks, tuleb silmas pidada funktsionaalsuse, ökonoomsuse ja esteetilisuse aspekti. Nende kolme põhikriteeriumi vahel balansseerib otstarbekas lahendus. Kortermajadevahelist välisruumi vaid ilu pärast kavandada ei ole otstarbekas, sest iga rajatisega kaasneb selle edasine hooldus, mis võib kujuneda üle jõu käivaks.

Oma Maja

Soovimatuid inimesi tõrjub kõige edukamalt välisruum, mis annab efekti, et selles on elu.

Siin tuleb küsida, kes hooldab seda kõike 5, 10 ja 30 aasta pärast. Kas see on jõukohane? Seepärast tasub kavandada rajatisi, mis on võimalikult mitmekasutuslikud, vastupidavad, ökonoomsed edasises ekspluatatsioonis ning seejuures ka ilusad. Spetsialisti kaasamisel tuleb leida kestvad lahendused, mis täidaks oma ülesannet võimalikult otstarbekalt ja madala ekspluatatsioonikuluga. Otse tootevahendajalt konsultatsiooni küsimine võib olla teinekord väga libe tee. Turvaline ja atraktiivne keskkond. Märksõnad turvaline ja atraktiivne käivad käsikäes. Teaduslikult on tõestatud, et atraktiivsem keskkond on ka turvalisem. Soovimatuid inimesi tõrjub kõige edukamalt välisruum, mis annab efekti, et selles on elu – pidevalt on keegi kohal ning mahajäetuse mulje on välditud. Kõrged ja läbipaistmatud piirded võivad tekitada vastupidise tulemi – suletud ruum ahvatleb enam. Ehitatud keskkond peab olema selle kasutajatele võimalikult turvaline. Komistuskiviks võib osutuda projekteerimisnormidest tulenevate ohutusreeglitega mittearvestamine. Seejuures on arusaadav, et täielikult turvalisi rajatisi ja keskkondi ei ole olemas. Ümbritsev ruum peab andma võimalused areneva inimese loomuliku ohutunde kasvatamiseks.


Kortermajade vahelise välisruumi kujundamine