Issuu on Google+

Meie Juttude uudiskiri „Suleselts“ 3. number: 28. aprillil 2013

Suleseltsi viimasest numbrist on möödas juba üsna palju aega, kuid nüüd, kui talv viimaks mööda on saanud ja lumigi tõotab enne juulikuu saabumist ära sulada, nii et jaaniööl on tunduvalt lihtsam leida sõnajalaõit kui pakase poolt puu alla unustatud lumehange, on uus Suleselts, sedapuhku kolmas, teie ees.

esimene arv näitab praegust seisu (20. aprill), kaldkriipsu järel olev arv eelmise kuukirja aegset seisu Kasutajate arv: 685/604 Kasutajaid päevas: 0.39/0.39 Teemade arv: 2436/2283 Teemasid päevas: 1.40/1.48 Postituste arv: 86687/83921 Postitusi päevas: 49.71/54.46

Kevad toob endaga kaasa päikese, maikellukesed, palju kõneainet tekitavad löökaugud, tuules lendavad graniitsõelmed ja sama lennukad ideed. Sellel kevadel on kõigil, kelle fantaasia on ilmade soojenedes õitsele puhkenud ning kes on valmis kudumisvardad kõrvale panema, et need järgmisel 5 enim vaadatud teemat: talvel uuesti kätte võtta, võimalus panna proovile enda Need pisiasjad... 77/77 (18559) novellikirjutamisoskus, osaleda meelelahutusliku Need pisiasjad 2 (18) (12389) kirjandusajakirja Regina lahtisel novellikirjutamisvõistlusel ja Toilet face[48/...] (12165) kirjutada hiljemalt 15. maiks lugu, mis rabab kõiki jalust. KYM: Inglite ja deemonite vahel on kõik Samuti käib 1. aprillil alanud ja 30. aprillil lõppev Camp läbi[60.2/60.2+epiloog; lõpetatud!] (11483) Nanowrimo. See on ideaalne võistlus neile, kellel on suur soov Don't Let Me Go (35/35) (11425) alustada mõne uue projektiga ja vormida pika talve jooksul kogunenud pikad ideed köitvaks jutuks, milles peab olema vähemalt 10 000 sõna, ning saada auhinnaks diplom, mis sobib 5 aktiivseimat teemaalgatajat: Maiu Laaneoja (216) hästi iga toa seinale. Audrey (170) Pingu (79) Suleseltsi kolmandast numbrist saame lugeda sellest, kuidas nasicc (73) käituda siis, kui sinu autoriõigusi on rikutud ja keegi esitleb Griffu. (72) sinu loomingut enda omana; saame teada, millist James Bondi filmi, kus peaosas on Daniel Craig, peaksid kõik nägema; 5 aktiivseimat postitajat: loeme harivat artiklit sellest, mis vaevab meie emakeele Audrey (8502) südant; tutvume ühe kaasaegse eesti naisluuletajaga; kiikame Maiu Laaneoja (6348) oma tulevikku ja näeme, mis meid kevadel ees ootab. nasicc (5450) Loomulikult ei puudu sellest numbrist ka omalooming. Keiti (3720) Michelle Manson (2614) Loodame väga, et Suleseltsi kolmas number pakub kõigile meelelahutust, aitab hetkeks unustada kevadised koolitööd ning tekitab soovi pastakas kätte võtta, mitte ainult sõrmed mulda pista. Palju päikselisi päevi, Prince Kirameki


Keegi varastas minu jutu! Mida teha? -EneKahjuks on viimasel ajal sagenenud juhtumid, kus keegi leiab, et tema loodud jutu on võõras inimene oma nime all teistes portaalides esitanud. Loomulikult teeb see haiget, tekitab solvumist ja viha. Aga mida peale hakata, mis õigused autoril üldse on? Teose autoriks saab Eestis olla ainult füüsiline isik või füüsilised isikud, kes on selle teose loonud. Autoriõigusega kaitstava teose tunnused: autori enda intellektuaalse loomingu tulemus kirjanduse, kunsti ja teaduse valdkonnas; väljendatud mingisuguses objektiivses vormis; objektiivne vorm peab andma võimaluse teost selle vormi kaudu tajuda ja reprodutseerida kas vahetult või mingi tehnilise vahendi abil. Autori õigused: õigus teose autorsusele, õigus autorinimele, õigus teose puutumatusele, õigus teose avalikustamisele, õigus teose täiendamisele, õigus teos tagasi võtta, õigus nõuda oma autorinime kõrvaldamist, õigus teose levitamisele, õigus teose reprodutseerimisele. Ka veebikonstaabel Andero kinnitusel on autoril ainuõigus oma loomingule. Tema nõuannete järgi võiks tegevus olla järgmine:  kirjuta kommentaaridesse, et tegemist on varastatud jutuga;  saada autorile viisakas kiri/sõnum infoga, et jutt on varastatud ja see tuleb eemaldada. Võid tuua välja ka autoriõigused;  juhul kui ülespanija ei reageeri kirjale, võta ühendust portaali haldajaga. Küsi, kuidas foorum suhtub sealsete teemade kopeerimisse ja kas nad ei ole mõelnud panna vastavasisulist keeldu foorumisse avalikult;  kui varastatud loomingut esitatakse koolitööna oma nime alt, võib hea efekti anda koolile kirjutamine, viidates näiteks selliselt: „Minu tekst oli avaldatud 01.10.2012, aga Teile esitas ta plagiaadi 15.10.2012.“ Portaal www.autor.ee toob välja, et võimalus rikkujaga kokku leppida on kõige odavam ja vähem aega nõudev õiguste kaitse viis. Juhul kui kokkuleppe teel õiguste kaitse ei õnnestu, on põhimõtteliselt võimalik valida kolme võimaluse vahel: kohus, Kultuuriministeeriumi autoriõiguse komisjon ja pressinõukogu. Kui õiguste omaja leiab, et tegemist on tema õiguste tõsise rikkumisega, mis puudutab ka avalikku huvi, siis tuleb pöörduda avaldusega politsei poole. Minu ettepanekud:  kirjuta iga oma jutu algusesse, et tegu on autoriõigustega kaitstud loominguga. Autoriks on Pille Maasikas. Kasutada võib ka varjunime, näiteks sama, mis on foorumis kasutajanimeks;  guugelda vahepeal oma loomingut. Pealkiri võidakse ära vahetada, aga otsida tasub näiteks mõnda lauset või dialoogi;  kui leiadki, et keegi on jutu varastanud, siis tegutse siinmainitud juhiste järgi. Solvumine ja viha on loomulikud tunded, ent sellega ei muuda juba juhtunut ning tuleb tegutseda. Veel leiad infot portaalist www.autor.ee ja elektroonilisest Riigi Teatajast seaduse Autoriõiguse seadus nime alt. Uudiskirjas kasutatud pildid: http://www.all-hd-wallpapers.com/wallpapers/nature/495574.jpg http://chronicle.com/blogs/linguafranca/files/2012/10/Writing-writing-31277215-579-612.jpg http://www.tameolipp.ee/wp-content/gallery/lipid-ja-mastivimplid/eesti-lipp2.jpg http://www.mhsmustangnews.com/wp-content/uploads/2013/03/Colorful_spring_garden.jpg


“Casino Royale’i” ja “Skyfalli” arvustused *Nastik. Hiljuti jõudis kinoekraanidele järjekordne Bondi-film “Skyfall”, seekord juba kahekümne kolmas. Nii tulin minagi mõttele kirjutada arvustus kahe sarja esindava filmi kohta, valides algul filmideks 1967. ja 2006. aastate “Casino Royale’i”-nimelised filmid. Käisin mitmel kodulehel, kust lootsin vanemat filmiversiooni leida, kuid iga kord vaatas mulle vastu lause: “Film on rariteetne, alla laadida ei ole võimalik”, sestap loobusin üritamisest ning otsustasin hiljuti nähtud värske “Skyfalli” kasuks. Üldhariva tekstina panen kirja esmalt selle, et James Bondi tegelane sündis 1952. aastal Suurbritannia kirjaniku Ian Flemingi sulest. Läbi aegade on Bondi-filmides nimitegelast mänginud väga erinevad näitlejad ning sarjas on lausa kaks filmi, mida ametlikult sarja osadeks ei loetagi. Üks sellistest ongi 1967. aasta “Casino Royale”. Tänapäevasem versioon filmist, kus peaosas Daniel Craig, on aga juba täisväärtusliku Bondi-filmi tiitli omanik. “Casino Royale” (2006)  filmis kajastatakse Bondi esimest missiooni, kus ta peab võitma filmiga samanimelises kasiinos pokkerimängu kurjategijaga, kes rahastab terrorismi üle maailma.  linateoses mängivad sellised tuntud näitlejad nagu Daniel Craig, Eva Green ja Judi Dench.  esimene Bondi-film, mis Hiinas linastamisele lubati. Kõik ülejäänud filmid on tsenseeritud ja nende vaatamine on Hiinas ebaseaduslik.  filmis näitlemise nimel jättis Daniel Craig maha suitsetamise, et end vormi saada. Esimest korda filmi vaadates oli mulje vägev. Ei saa muidugi öelda, et Daniel Craig kuidagi Oscari-vääriliselt näidelnud oleks, kuid film tundus oma tegevuselt nii kaasahaarav ja huvitavalt üles ehitatud, et need paar tundi lendasid linnutiivul. Oleksin pidanud piirduma ühekordse vaatamiskogemusega, kuid otsustasin filmi ka teist korda üle vaadata ning pettusin sel korral - süžee tundus kuidagi banaalne ja film liiga pikk, seda paeluvat osa filmist teisel korral enam millegipärast ei märganud. Sellele vaatamata soovitan kindlasti filmi ära vaadata. “Skyfall” (2012) Filmis keskendutakse M-i minevikule ning näidatakse, miks MI6 rünnaku all on.  Siingi jätkab näitlemist Daniel Craig; Judi Denchi jaoks on see osa viimane, kus ta Bondi-seerias üles astub.  Tegu on teise olemasoleva filmiga, kus Bond saab kuulihaava.  “Skyfall” on Bondi-seerias kõige rohkem tulu toonud kassahitt.  Filmis pole ühtki ameerika näitlejat. 

Uusim Bondi-film oli minu esimene kogemus sarjas, varem polnud ma ühtki Bondi-hitti näinud ning mul oli seetõttu kõvasti raskem leida seoseid eelnevate filmidega ning avastada pisikesi vihjeid eelnevalt esinenud olukordadele ja tegelastele, mis oleks mu filmivaatamise kindlasti huvitavamaks teinud. Varasema võhiklikkuse tõttu tundus süžee mulle suhteliselt segane ja sündmustik ei jäänud üldse meelde, kuigi filmi ajal oli päris põnev tegevuse kulgu jälgida. Ühe filmi jooksul toimus natuke liiga palju sündmusi, mis tegid sisseelamise raskemaks (eriti minule, kes ma üritasin Bondi-maailma sasipundart lahti harutada). Seega tundus see film mulle palju pealiskaudsem kui “Casino Royale”.


Depressiivsete Eesti väikelinnade koledad tüdrukud ehk kummardus kolkaelule Prince Kirameki 2011. aastal oma teise luulekogu, mitmetähendusliku pealkirjaga „Armastust on ja armastust pole“ üllitanud Triin Tasuja kirjanduslik debüüt „Provintsiluule“ jagas 2009. aasta Betti Alveri kirjanduspreemia esikohta koos Sandra Jõgeva novellikoguga „Draamapunkt“. See oli selle aastakümne esimene naiskirjaniku kirjutatud teos, mis selle auhinna pälvinud, ja ka praegu, kolm aastat hiljem, on see üks kaasaegse eesti luule omapärasemaid kogusid. Värske Raamatu raamatusarjas välja antud luulekogu on, nagu sarja nimigi ütleb, värske (ja värskendav) raamat. See toob eesti kirjandusse uusi tuuli, mis ei pruugi kõigile meeldida ning võivad traditsioonilisema luule austajad koguni eemale peletada, nagu oleks tegemist kõhutuulega, kuid see täidab ära tühimiku, mis jääb reaalsuse ja irreaalsuse vahele, ning laotab lugejate ette laiali suurlinnakärast eemal sirgunud noore naise tundeelu ja mõttemaailma. Kui Triin Tasuja oleks valanud oma hinge laulu, mitte luulekogu sisse, oleks selle pealkiri olnud kõigile tuttav „Depressiivsed Eesti väikelinnad“, ent „Provintsiluule“ on sellele võrdväärne rivaal, maalides lugejate silmade ette pildi, mis ei kao sealt veel pikka aega pärast lugemist. „Provintsiluule“ leheküljed pakatavad kangelastest, kelle elu on möödunud Lääne-Virumaa trööstitus halluses ning kes on suutnud sealjuures ellu jääda, vähemalt esialgu, kuna keegi ei tea, mida tulevik toob. „kõik need poisid ja tüdrukud/ tahavad elada/ aga vahet pole/ kas nad on andekad või ei/ kas neil on üüratult palju või vähe/ potentsiaali elus hakkama saada – / kõik nende püüdlused on valed“. Tasujal pole mingit isu provintsielu romantilisust kirjeldada, nagu mõni teine luuletaja seda kindlasti hea meelega teeks, ning tema siiras kirjutamisstiil kujutab midagi varju jätmata elu, mis tundub pealinlase jaoks sama kauge kui kuu, aga millega väiksemate piirkondade inimesed iga päev kokku puutuvad. „väikelinnad ongi Eestimaa/ pole patriotism see, vaid fakt/ iga 9. on ehitaja/ iga teine elab väikelinnas“ luuletab Tasuja, unustusse vajunud provintside laulik, kelle vabavärsilistesse ridadesse on peidetud hulgaliselt tõeteri, mida mõnel võib olla raske taluda, kuid mida autor ise võtab kui loomulikku nähtust, andmata mingeid hinnanguid. „mina pole ju ütleja/ kas vale see või õige/ siitsamast tulen ju isegi/ purjuspäi hull joodik“. Tema luuletustes ei ole kõrgete hindadega keldripoode (kuigi olemas peavad need ju olema, kust muidu saaksid kohalikud osta suitsu ja alkoholi, millest Tasuja luuletab) ja kasutatud bemareid, millest und nähakse, põhirõhk on inimestel, kes on Tasuja jaoks inimesed nii siin- kui sealpool linnapiire hoolimata sellest, kust nad pärit on. Tasuja (kes on sama uhke eestluse esindaja kui sama nime kandev Bornhöhe kuulus kangelane) luulemina, kes seisab lapseks olemise ja täiskasvanuks saamise vahel, võib pidada terve põlvkonna hääleks, millest kajab läbi varjamatu trots kooli vastu ning mis eelistab selle haridustempli seatavatele piirangutele elukooli, mis ei sea kasvavale ja arenevale inimesele nõudmisi, mida tal on raske täita. „Mulle jääb alati meelde/ kuidas sa oled arvestanud minu/ kui indiviidiga/ ja emmanud mind 45minutiliste/ raudsete trellidega“, kirjutab ta ning lisab ühes teises luuletuses otsekui järelmõttena: „suurimaks saavutuseks pean/ iseseisvust maksude maksmisel/ ja üldse/igasugust iseseisvust“. Gümnaasiumile elatud aastad ängistavad teda, sundides teda haarama pastapliiatsit ja mentooliga sigaretti ning põgenema, kuni see enam võimalik ei ole ja ta on sunnitud oma tunded luuleks vormima, et vabaks saada. Oma mina-kontseptsiooni kirjeldades ja seda kentsakaks nimetades koorib ta ennast kiht kihi haaval lugejale alasti, võimaldades tal piiluda kõige sügavamale enda maailma ja saada aimu, kes ta siis õieti on, kuigi ka kõiki selle luulekogu tükke pusle kombel kokku pannes on raske temast tervikpilti kätte saada. Igas tema luuletuses on allasurutust ja ahastust, ent ka samavõrra küpsust ja eneseaustust, nagu teaks ta suurepäraselt, et kõik on alles ees ja et betoonist majad ja hullud joodikud ei suuda teda murda. „Provintsiluulet“ võib pidada polaarseks luulekoguks, aga mitte sellepärast, et selles on nii head kui halba, vaid hoopis sellepärast, et ka luulekogu teiskordsel läbilugemisel tekib tunne, nagu nendes ridades head ei olekski (ei ole ka ridade vahel) ning üksikud helgemad mõtted, mis sellesse kogusse on peidetud, surutakse süngemate mõtete poolt maha. „ise panen asjad liikuma/ kui vähegi tahan/ järgin iseennast“ algab luuletus, lastes lugejal aimata, et selle põhiteemaks on eneseteostus, kuid sellele järgnevatel ridadel on mõru maik: „lakin küüned roosaks/ näen välja nagu vene lits/ kui vähegi tahan/ ja ükski ahv ei ütle/ mis on äge/ mis ei ole“. Tasuja luule ei ole kontrastidele üles ehitatud, kuid kontrastsust on sellele kerge


lugemise käigus juurde mõelda ning nii sünnivad lugeja peas vastandused sellel teemal, mis on Tasuja jaoks oluline ja mis peaks oluline olema, kuid ei ole. Provints, kust ta pärit on, ei saa lugejale armsaks ja ei püüagi seda saada, kuid ta tuleb lähedale, ehk koputab ukselegi, ning sunnib mõtlema, mis tunne oleks elada nende inimeste keskel, keda Tasuja oma luuletustes kujutab, ning kuidas nende keskel hakkama saada. Tasujal on see väga hästi õnnestunud ning ta on suutnud selle käigus areneda nii huvitavaks natuuriks, et tema looming puudutab ka neid inimesi, kellel provintsieluga kunagi kokkupuudet ei ole olnud. Üheksast viieni töötavale inimesele, kes ei ole oma jalga kunagi linnast välja tõstnud, võivad selle noore luuletaja provintsielamused olla nagu hea uus ilm, millesse skeptiliselt suhtutakse, kuid selleks pole mingit põhjust, kuna see, millest ta kirjutab, ei ole võltspaatoslikkusega rikastatud ood Eestimaa kaunitele pisikestele paikadele (nagu Tanel Padar ütleks), vaid Elu suure algustähega selle kõige ehedamal kujul. Triin Tasujat on võrreldud nii Tuuli Tauli kui Andra Teedega, aga kuna ma ei ole nende loominguga kokku puutunud, tekkis mul võrdlusmoment hoopis Maarja Kangroga, kellele omaseid jooni ma Tasuja luules tajusin. Seal aga, kus Kangro kasutab läbi lillede lähenemist ja annab enda kasutatavatele obstsöönsustele peene ja konteksti sobiva varjundi, pikib Tasuja mahlakat ja kohati isegi labast keelekasutust ka sellistesse luuletustesse, kus seda pealtnäha vaja ei ole, ning annab neile sellega huvitava värvingu, mis võibki olla see, mis teda teiste sama noorte luuletajate seas esile tõstab. Ilukõne ei ole Tasujale omane ja ta kasutab seda tehnilise võttena harva, aga kui ta seda teeb, siis õigustatult. Nii on sündinud luuletuses „cat stevens“ selle kogu kõige hingestatumad ja salapärasemad read, millest võib leida ka eksistentsiaalseid küsimusi. „Mäleta, ära unusta mind ära/ olgugi, et kõik liblikad elavad vaid päeva/ ja inimestel on maskid/ mina alati uskunud kõige paremat“. Millised maskid, sellest Tasuja ei kõnele, aga sellel hetkel saab selgeks tema luule peamine väärtus: see on ehe. See on maskideta. Tunnistan ausalt, et kui ma „Provintsiluulet“ lugema asusin, olid mul selle suhtes eelarvamused – mille põhjustas ilmselt see rõvedalt põrisev r-täht sõnas „provints“ ja selle kokkusobimatus sõnaga „luule“ – , kuid need kadusid, kui ma sellesse kogusse sisse elasin. Kuigi olen traditsioonilise luule austaja ja vabavärssi eriti kõrgelt ei hinda, muutis autori sügav isikupära selle huvitavaks lugemiselamuseks ning äratas minus huvi ka tema teise luulekogu vastu. Triin Tasuja on noor luuletaja, kellel on kindlasti veel arenemisruumi, ja tema nimi tasub meelde jätta, kuna ta võib meid tulevikus üllatada ning tuua meieni sellise luule, mida keegi varem lugenud ei ole.

Kõnnak AliceInWonderland XD Mu hing lendab, ma tahan ära. Minna siit kohast, siit hetkest. Ma vaarun ja tammun, kätega vehin. Ma ei tunne, pea lõhub, ma tantsin, kuni kukun. Ja see kukkumine tuleb, jalad on nõrgad. Aga ma kuulan lõpuni. Ja kui ma lähen, siis ma lähen nii, et on mindud. Olen läinud, hing lendab kaugusesse. Muremõtted pühitud, õnn jäi.


Külm sõda, kasvõi teine maailmasõda ehk Mis toimub eesti keeles? Takuya Kenzo Eesti keel on meie emakeel ja me oleme väikese rahvana uhked, et sel on ka arenenud kirjakeel. Siiski ähvardab seda ilusat keelt globaliseerumine ning selle ekstreemsete mõjude vastu võitlejaid on eestlaste seas kahjuks kaunis vähe, rääkimata iga eestlase elementaarsest tahtest natuke kaasa aidata. Mis probleemid eesti keelega on ja mida saaks teha, et neid ennetada või juba tehtud kahju heastada? Mulle kui praktiliselt Internetis elavale inimesele, kellele kohe eriti meeldivad eesti keel ja korrektne grammatika, hakkab iga päev silma keelevigu, mida inimesed teevad nii sotsiaalvõrgustikes kui ka näiteks organisatsioonide kodulehtedel. Isegi mu oma kooli kodulehel esineb aeg-ajalt apsakaid, mida tahestahtmata näpukateks pidada ei saa – niisuguseid vigu inimesed vale klahvivajutusega ei tee, pigem on viga teadmatuses või soovis mitte teada, sest leidub ka selliseid. Minu arvates on üheks probleemiks eesti keele puhul see, et eestlased kas ei tea ja ei taha teada eesti keele reegleid või ei suuda neid järgida, olgu selleks mis tahes põhjused. Arusaadav, et Internetis kiirelt kirjutades või Messengeris suheldes ei tehta lausete algustähti suureks, aga õiget punktuatsiooni ei rakendata nii või teisiti, olgu kirjutamisel värske klatš või kiri õpetajale. Kuna viibin ühes omaloomingufoorumis, kus loen, kommenteerin ja parandan teiste kirjatükke, näen, et kirjavahemärgivigade osas tõusevad esile tüüpvead – järelikult ei selgitata just neid osi koolis piisavalt, et õpilased neist aru saaksid. Mööda veebi veereb suur lumepall, millesse takerdunud inimesed kirjutavad südamerahuga kas teadmatusest või ükskõiksusest tingituna vigases eesti keeles, näidates teistele, kes nende kirjutisi loevad, et nii võib ja peab. Kurb on näha marurahvuslasi, kes ajavad seda Eesti asja, aga ei valda eesti keeltki õigesti... Just selles osas, mis puudutab tüüpvigu eesti keele kasutuses, saaksid õpetajad järeldusi teha, segaseid või keerulisi teemasid uuesti ja uuesti üle rääkida, nii et need lõplikult kinnistuvad. Kindlasti on suureks probleemiks võõrkeelte, iseäranis inglise keele mõju eesti keelele. Meie emakeelde on siginenud müriaad laensõnu, mida eestindatakse, näiteks „džäss“ (jazz), isegi uudissõnad nagu „rüperaal“ pole nii pahad. Ehk ei leita tõesti paremat sõna, et peab neid inglise või vene keelest tuletama, aga üldiselt on eesti keeles sobiv vaste olemas. Muidugi on omaette ooper infotehnoloogiaajastuga kaasnev sõnavara, näiteks „kuvatõmmis“ (screenshot), kuid nagu näha, on ka sellele kohati konarlikke, aga omasõnalisi vasteid leiutatud. Kindlasti on vajalik mainida ka inglise keele kui maailmakeele mõju mitte ainult sõnavarale ja punktuatsioonile – kas olen vähe näinud otsekõnele eelneva saatelause lõpus kooloni asemel koma -, vaid ka lausestruktuurile. Lauseid ehitatakse üles inglise keele reeglite alusel, tulemuseks on tobedad ja segased mõtted, mille mõistmiseks neid kolm korda lugema peab. Siinkohal aitaks võõrkeelte mõju vähendada ja leevendada omasõnade loomise ja pakkumise julgustamine – inimesed on leidlikud ja kuskilt leiaks ikka viisi, kuidas ühte või teist sõna suupärasemaks muuta. Minul on pidevalt meelel ja keelel veel üks olukord, mis jõuab meieni meedia vahendusel ja mida siiani enda eakaaslaste seltskonnast, nagu paistab, ainult mina märganud olen – keelelised vead meedias. Siinkohal mõtlen ajalehti-ajakirju, teleuudiseid, isegi filmide ja sarjade subtiitreid, mis tunduvad, nagu oleks need Google’i tõlkijaga eesti keelde pandud. Alles hiljuti vaatasin filmi „Resident Evil: Karistus“ ning hoidsin peast kinni, sest grammatikavead, mida seal tehti, olid hirmsad, kas või lauseehitus, mis inglise keele maiku omas – telekas näidatavate importsarjade subtiitritest pole mõtet rääkidagi. Samuti ei saa mainimata jätta artiklipealkirja, mida nägin mõni aeg tagasi ja mis kõlas umbes nii: „Joel Lindpere astub Fire’ ridadesse“. Tekib küsimus, kas toimetajatel on käed tööd täis, et nad oma kirjutisi kontrollida ei saa ja vead sisse jäävad, või on nende teadmised eesti keele ja võõrkeelte suhtest puudulikud. See ei ole õige, kui lugeja peab hakkama meediaväljaannete keelekasutust korrigeerima, pealegi on meedia meie ümber ja mõjutab meid rohkemal või vähemal määral, andes ehk valeinfot ka grammatika kohta. Arusaadav, et just uudiste puhul on vaja need kibekiirelt paber- või võrguväljaandesse panna, aga nii palju aega võiks ikka leida, et maha istuda ja oma kätetöö üle vaadata. Olen suhelnud inimestega, kes teatavad sinisilmselt, et nägid sellist ja sellist punktuatsiooniviisi või väljendit telesaates, filmis või


artiklis – kuidas see vale on, kui seda kasutatakse? Tee sellistele selgeks, et meediat ei tasu usaldada. Lahendus on isiklikust kogemusest, mõningasest toimetajatööst, võtta – kaks pead on kaks pead, vigade ja apsude leidmiseks ametlikumates tekstides tasub kasutada mitte ühe, vaid mitme toimetaja teadmisi, sest eri inimeste teadmised varieeruvad paratamatult, ka ei nähta alati enda vigu, kui on tekst vaja ruttu avaldada. See võib küll pseudoprobleemina arvesse minna, kuid minu arvates on probleemiks ka keelereeglite muutmine. Pidevalt neid ei muudeta, kuid kui seda tehakse, on tagasiside üsna kirju ja, nii palju kui inimestega vestelnud olen, küllaltki negatiivne. Konkreetsemalt on hingel mitte väga ammused muudatused, mis lubavad „kas või“ kokku ja „võib-olla“ ilma sidekriipsuta kirjutada, Esimese maailmasõja sootuks suure esialgustäheta jätta ning veel hulga jaburusi teha. Esiteks on need uuendused tobedad, sest ajavad segadusse, kuidas on õigem kirjutada, isegi kui õpetajad kumbagi varianti valeks ei loe, tekitades näiteks kirjandi kirjutamisel tühiseid kahtlemishetki, ja teiseks on mulle jäänud mulje, et need muudatused viidi ellu, sest inimesed kasutasid nüüd lubatud variante rohkem kui fikseeritud vorme. Selle pärast, et inimesed kirjutavad „mis tahes“ kokku, ei pea seda lubama, pigem peaks põhikoolis ja gümnaasiumis hoolt kandma, et need ebakindlana näivad sõnad õigel kujul meelde jääksid. Keelereeglite muutmisest tingitud segaduse vältimiseks oleks kindlasti abi nende vähem ja radikaalsemalt uuendamisest, samuti probleemsõnade põhjalikumast õpetamisest eesti keele tundides. Minu arvates peaks keelekasutust väga rangelt järgima, kasutatagu seda ükskõik kus. Võiks ju väita, et Internetis, eriti suhtlusportaalides, pole see nii oluline, sest kes neid ikka jälgib ja eeskujuks võtab, aga leian, et Facebook on artiklite ja ametlike e-mailidega võrdväärne koht. Minagi alustasin veel 2010. aastal kõiki oma lauseid Facebookis, Messengeris ja mujal väikese algustähega, kuid võtsin 2011. aasta jaanuarist nõuks kirjutada igal pool ühtemoodi ja korralikult kas või selleks, et teistele näidata, kuidas tegelikult kirjutama peab. Mulle on jäänud mulje, et mind võetakse ka pisut tõsisemalt kui teisi, kes endiselt oma laused suure algustäheta – ja pahatihti punktita – jätavad, sest mu kirjutised näevad asjalikumad välja. Väikese rahvana on meie kohustus oma emakeelt puhta ja ilusana hoida, laskmata tüüpvigadel, võõrkeeltel, meedial ja segastel reeglitel seda solkida. Juba sellepärast, et näen, mis Eestis toimub, kavatsen tulevikus hea seista selle eest, et eespool mainitud probleeme lahendama asutaks, sest mind huvitab, mis meie keelest saab. Saan vaid loota, et huvi ei ole ainult minul.


Jäär Võid kindel olla, et kõik sinu seni kiidetud ideed on nüüd kindlalt sügava lume alla mattunud ning lootus, et need enne kevade saabumist taas päevavalgust näevad, on minimaalne. Võib-olla on õige ja viimane aeg käsile võtta midagi uut ja üllatavat, sest vana võib unustustehõlma vajuda.

Sõnn Sul on olnud piisavalt aega oma mõtted kindlalt paika panna ning luua teoseid, mis ootavad avalikkuse ette ilmumist. Võta kuurist labidas ning lippa oma tagasihoidlikkust lume alla matma, vabane sellest kohe, sest just see võib sinu komistuskiviks saada.

Kaksikud Pisut vara oled oma koopast välja roninud ning värskendavast talveunest ärganud, kuid parem ongi, sest nüüd oled justkui uus ning valmis saatma korda midagi suuremat, kui keegi arvatagi oskab. Ära lase end seljataha jäänud loomekriisist heidutada, sest nüüd on see möödanik ning ees on ootamas midagi palju paremat.

Vähk Kui oled otsustanud oodata lume sulamist ning looduse taasärkamist, oled langetanud õige otsuse. Ära kiirusta, vaid mõtle hoolega läbi kõik, millega kavatsed talve ärasaatmisel lagedale tulla, sest just siis on sinu aeg särada ja oma ideid läbi suruda. Jääb vaid üle loota, et sulavesi neid endaga kaasa ei vii.

Lõvi Oled palju ja rohkemgi veel ära teinud ning üritanud sellega saavutada seda, millest oled tõeliselt unistanud, kuid nagu ikka, pole sa endaga leebe, vaid üritad sumada oma oodatud tuleviku poole läbi paksu lume. Peaksid endale sellest veidi aru andma ning pikemalt puhkama, et end tööga mitte ära tappa.

Neitsi Oled üle elanud suurema loomekriisi. Said küll palju räsida, kuid pead ka edaspidi tugev olema, et oma jõuraasud kokku korjata ja luua teoseid, mis su taas jalgele aitaksid. Ära ainult unusta, et saatus pole kunagi sinuga eriti helde olnud.


Kaalud Puhkus on ammu läbi ning peaksid olema valvel, juhuks kui mõni lumetorm peaks endaga kaasa tooma värsked ja siiani kasutamata ideed. Kui juhtubki, et sul õnnestub mõni nendest kinni püüda, proovi kindlasti see ära kasutada, sest nii võid taas loota, et jõuad veel kuhugi.

Skorpion Nüüd aitab! Oled küllalt luuslanki löönud. On viimane aeg end kokku võtta ja midagi saavutada. Pimedas urus unistamine ei aita unistuste täitumisele kaasa, vaid võib need hoopis hävitada, seega roni oma urust välja ja tee midagi selleks, et unelmad saaksid reaalsuseks.

Ambur Helged ajad on nüüd seljataha jäänud ning maa sinu jalge all on kõikuma löönud. Elad üle ka veidi raskemad ajad, mis ei tähenda muidugi seda, et saad lasta oma peal norgu vajuda, vaid pead kindlalt nagu kalju marssima läbi raskuste, et leida taas pinnas, millel püsida.

Kaljukits Õnneks on sind tabanud miski, mis on endaga kaasa toonud inspiratsiooni, mida saad endale meelepäraselt ära kasutada - kuid pea meeles, et mis kergelt tuleb, see kergelt läheb. Hoia seda, mis sul on, ning ära kiirusta liigselt enda loomingu avalikustamisega, sest tagajärjed võivad valusad olla.

Veevalaja Oled kindlasti juba nii mõndagi saavutanud, kuid sellest piisab võib-olla ainult teistele. Pead veel pingutama, et võiksid ka ise saavutatuga rahule jääda. Kui tunned, et vajad enda kogumiseks veidi aega, siis leia see aeg, sest pärast lume sulamist seda võimalust enam ei teki.

Kalad Justkui lumena on taevast alla sadanud ideed, mis võivad sinu saatust muuta. Kas muutus toimub paremuse poole või mitte, oleneb sinust endast. Kaalu hoolega, mida suurele massile avalikustada ja mida mitte, sest valed valikud võivad endaga kaasa tuua masendavaid tulemusi.


*Nastik. – Koordinaator, filmiarvustaja Takuya Kenzo – Toimetaja, pealkirja kujundaja, arvamuslugu Prince Kirameki – Toimetaja, kolumnist, luulekogu arvustus Naughty – Horoskoobi autor AliceInWonderland XD – Omalooming -Ene- – Autoriõiguste artikkel nasicc – Statistika Dragomira – Kujundaja, uudiskirja kokkutõstja


Suleselts 3 - kevad 2013