Page 1

Nr 3 (91) märts 2011

Diplomaatia Psühholoogiline kaitse Lk 2–4

Toomas Hendrik Ilves analüüsib psühholoogilise kaitse ja „pehme jõu” tähendust.

Infokonflikt ja enese­ kaitse Lk 5–6

Jaak Aaviksoo kõneleb informatsioonilise enesemääramise õigusest.

Diplomaatide tabuteema Lk 6–7

Kärt Juhasoo-Lawrence arutab Venemaa kaasmaalaste poliitikat.

Rahvuslus ja topeltstandard Lk 8–10

Iivi Anna Masso kirjutab natsionalismi templist kui inforelvast.

Andekas Eesti Lk 10–11

Raul Rebane vaatleb vaimset ressurssi psühholoogilise julgeoleku tagajana.

Araabia 1989? Lk 12–15

Kristian Coates Ulrichsen, David Held ja Alia Brahimi otsivad paralleele araabia maailma tänaste arengute ja Ida-Euroopa vabanemise vahel. Piia Ruber

Infosõjad ja vaimne julgeolek Tühine, tilluke, nõrk, kuritegelik, ajutine. Diskrimineerib vähemusi, rikub inimõigusi, politseiriik, kus keegi ei julge võimu kriti­ seerida, apartheid. Sildikesi Eesti riigi kohta pöörleb rahvusvahelises meedias, anonüüm­ setes kommentaariumites, enam või vähem marginaalsetes blogides, köögilauavestlus­ tes ja akadeemilistel seminaridel. Kas sellis­ te sildikeste ühismõju võib kunagi riiklikult ohtlikuks muutuda? Millest räägime, kui räägime psühholoogilisest rünnakust ja vas­ tavalt psühholoogilisest kaitsest? Mitte kõik ei pea psühholoogilist kaitset tõsiseks julgeolekupoliitiliseks teemaks. Miks peaks riik, mis on NATO ja ELi lii­ ge, muretsema mingi rumala jutu julge­ olekumõjude pärast? Aga kui see, mida me üksteisest arvame, on ükskõik, miks kulu­ tavad riigid miljardeid nii oma imagopildi 1

ülalpidamiseks kui ka teiste maailmapildi mõjutamiseks? Imagosõjal on kaks mõõdet. Üks kuulub kategooriasse „teised meist”: milline on meie riigi kuvand väljas, mida meist arva­ takse, mida meist teatakse. Eestlased teiste väikerahvaste kombel on selles suhtes teadu­ pärast ülitundlikud, vahel tarbetult tundli­ kud. Ometi on tõsist tööd meie välise imago nimel tehtud väga vähe. Olgu jutt argisemast majanduskoostööst või liitlaste otsimisest kriisihetkel, see pole ükskõik, kas „Estonia” toob esmalt meelde fraasi „väike vastik nat­ siriik“ või „mõnus liberaalne põhjamaa”. Näiteks Gruusia väga erinev kuvand Eestis ja Soomes osutab seostele imago ja välispoliiti­ ka vahel. Maailm peeglina pole kõik kõiges, aga ta pole ka tähtsusetu.

Teine ja mitte vähem tähtis on kategooria „meie iseendast”. Kui hoiak, et oma riik on mööduv ja mõttetu või demokraatia institut­ sioonid kuritegevuse pesad, on piisavalt laialt levinud, kas jätkuks enam tahet selle häda­ oru eest seista, kui kriisiolukord peaks üllata­ ma? Kui õpime välise kriitika survel oma ole­ masolu eest andestust paluma või kaotame usu oma riigi elujõulisusse või eluõigusse, kuidas mõjutab see vastupanuvõimet kon­ kreetsele välisele agressioonile, kui selline peaks silmapiirile ilmuma? Psühholoogiline kaitse ei tähenda seda, et kodanikud õpetatakse mõtlema ja rääkima ainult õigesti, ainult positiivselt. Mantrates­ se uskuvas ühiskonnas on mantraid liigagi kerge uutega asendada. Avatud ühiskonda kuulub aus kriitika, aga ka kriitika kriitika vastu – kuna psühhorünnaku ja ausa kriitika

vahele pole selgeid piire võimalik tõmmata, on parim kaitse terve eneseusaldus ning võime sõnu ja olukordi terve mõistusega hinnata. Vastase hirmutamine ja ta võitlustahte murd­mine on igivana, sõja juurde kuuluv taktika. Mida tähendab kollektiivse tahte jõud, seda nägime paarkümmend aastat tagasi siin, Euroopa idaosas, ja seda näeme praegu piirkonnas, mida olime harjunud vaatlema kui inertset, diktatuuride alla justkui igaveseks mõistetud maailma osa. Rahulikumatel aegadel on vaimne tugevus ja oskus teadvustada oma kohta maailmas omamoodi arengumootoriks. Kuid see on ka reservjõud, mida väikerahvas ei tohiks kuna­ gi unarusse jätta.


Skeptik Saulusest Pauluseks Psühholoogiline kaitse peaks tähendama ka eksistentsiaalsetest hirmudest vabanemist.

manda tähtsusjärgu probleemiga, millega peabki tegelema hästi kindlustatud Põhjala riik, keda katab kas NATO sirm või 200 aas­ tat pikk staatus neutraalse riigina. Eesti asi oli palju tõsisem ja akuutsem, see oli reaalne julgeolekuküsimus. Psühholoogiline kaitse, nagu me oleme kogenud, on raskesti mõistetav ja kergesti naeruvääristatav termin. Selle üle irvitada, pisendavaid nalju teha on kerge, kuid mida me selle all mõtleme? Katsun siin visandada välis- ja julgeolekupoliitilist tausta, et termin oleks mõistetav neis kontekstides, milles me oleme harjunud julgeolekust rääkima. Et mõista ilukirjanduse kaudu psühholoo­ gilise kaitse vajadust või selle puudumise mõju, alustaksin siis mitte Homerosega, vaid Vergiliuse poolt kirja pandud Trooja sõja õnne­ tut lõppu kirjeldava eepo­ sega “Aeneis”.

Et psühholoogilist kaitset paremini mõista, tuleb aga pisut mõtiskleda kaitse teemal. Trooja sõdalased kaitsesid oma riiki edukalt 10 aastat. Aga nad kaotasid, kui lasid end psühholoogiliselt eksitada. Kaitse on eeskätt sõjaline termin, mis meta­ foorina on üle kantud sporti, riigi toimimis­ se ja poliitikasse, nagu näiteks keskkonna­ kaitse, tervisekaitse, taimekaitse vms.  Kuid psühholoogiline kaitse kätkeb endas pa­ ratamatult sügavat sõjalist või militaarset mõõdet, nagu ma Vergiliuse eepose toel juba näitena esile tõin. Carl von Clausewitzi tuntud lause – sõda on poliitika jätkamine teiste vahenditega – paneb oma küünilisuses meid muigama, aga kui mõtleme järele, siis adume, et nood „teised vahendid” ei pruugi olla „kineetilised”, nagu tänapäeval öeldakse, tähistamaks mis tahes sõjalist võitlust, mis kasutab liikuvaid, purustavaid ja tap­ vaid vahendeid, olgu nad odad, vibud, tankid või mehitamata lennukid. Vahendid võivad olla samuti psühholoogilised.

Trooja sõdalased kaitsesid oma

toomas huik/Postimees/Scanpix

Toomas Hendrik Ilves, president Toomas Hendrik Ilves on Eesti Vabariigi president aastast 2006. Ta töötas välisministrina aastail 1996–1998 ja 1999–2002. Artikkel on kohandatud avakõnest konverentsil „Psühholoogiline kaitse, meedia ja infoohud” Narva-Jõesuus 11.-12. veebruaril 2011.

Kui 14 aastat tagasi käisid minu juures paar inimest rääkimas psühholoogilisest kaitsest, suhtusin sellesse umbes samasuguse skepsi­ sega nagu paljud teisedki. 1997. aasta talvel olime napilt kolm aastat varem näinud Vene vägede väljaviimise lõppu ja USA kaitsemi­ nister oli äsja teatanud, et Eesti ei ole valmis NATOga liitumiseks. Meile esitas Max van der Stoel soovitusi, mida läänepoolsed ELi liikmesriigid poleks endi suhtes kunagi rakendanud. USA asevä­ lisminister oli just vetostanud 3000 pruugi­ tud Colt-revolvri annetuse Eesti kaitsejõudu­ dele USA kaitseministeeriumi poolt. Mis psühholoogiline kaitse? Meil käis ikka olelusvõitlus, võitlus selle eest, et olla mi­ dagi muud kui veel üks endine Nõukogude vabariik – vaene, korrumpeerunud, isegi ju­ huslik riik, mille institutsionaalne tõsiselt­ võetavus oli küsimärgi all – sellisena nähti paraku mittetunnustamispoliitikale vaata­ mata ka Eestit. Ei tahetud meid NATOsse, ei peetud meid ELi vääriliseks, või kui, siis kunagi kolman­ das laines, pärast Visegrádi riike ja pärast ka teist, Bulgaaria ja Rumeenia laienemisringi. See, et Rootsil ja Taanil olid psühholoogilise kaitse tarvis koguni terved ametid, pigem kinnitas, et tegemist on sellise pehme, kol­

Psühholoogiline kaitse, nagu me oleme kogenud, on raskesti mõistetav ja kergesti naeruvääristatav termin.

riiki edukalt

Me teame, et ahhailased teesklesid sõjategevusest loobumist, jättes tandrilt lahkudes troojalastele kin­ gitusena maha hobuse. See osa “Aeneisist” on meile enamasti meelde jäänud. Aga mõelgem pisut. Mida muud see hobune siis oli, kui mitte ahhailaste ka­ val käik, et ära kasutada troojalaste kümneaastast sõjaväsimust ja väljakan­ natamatut soovi uskuda, et nad on ometi sõja võitnud? Varem poleks troojalased ehk nii kergeusklikud olnud. Üksik selgeltnägija Cassandra küll hoiatas hobuse linnatoomise eest, ja mis olnuks mõistlikum, kui igaks ju­ huks jätta hobune mõneks ajaks linnamüü­ ride taha? Hobukuju pahaendelisus oleks siis selgeks saanud.

10 aastat. Aga nad kaotasid,

Clausewitzi ühe teise, pisut vä­ hem tsiteeritud definitsiooni järgi on sõda vägivaldne akt, mis allutab vaenlase sinu tah­ tele. See vägivald võib olla ka meelevald. USA, kes räägib nen­ dest asjadest avalikult võib-olla rohkem kui mõni teine riik, lõi juba Teise maailmasõja käigus psühholoogi­ liste operatsioonide mõiste ja sellega tegele­ vad üksused, saades aru, et sõja võitmiseks tuleb vaenlast nõrgestada ja seda saab teha mitte ainult kineetilisi, vaid ka psühholoogi­ lisi vahendeid kasutades.

kui lasid end

psühholoogiliselt eksitada.

Aga linna edevus ja valmisolek uskuda mis tahes positiivset arengut parimas valguses sai mõistusest võitu. Nagu usuti 1944. aasta sügisel, et britid ei luba Nõukogude Liidul jäädavalt Eestisse jääda. Hobuse sissetoomisele järgnes suur pidu ja öösel ronis Odysseus oma meestega hobu­ se kõhust välja, nad tapsid kaineks jäänud väravavahid ja lasid ahhailaste väed sisse. Meeltesegaduses troojalased ei teadnud, kui­ das omaenda linna sees vaenlasega toime tulla, kaitsestrateegia peale linnamüüride kaitsmise puudus, ja sissepääsenud ahhai­ laste poolt korraldatud veresaunas hukkusid peaaegu kõik. Ellu jäi Aeneis, kes põgenes ja välistroojalasena asutas Rooma. Vähemalt Vergiliuse järgi oli see nii. Ning juhtunu an­ dis Lääne kultuurile tuntud kõnekäänu hoi­ duda kinke toovate kreeklaste eest.

Eeskätt tähendasid psühholoogilised ope­ ratsioonid vähemalt sellises kontekstis pro­ pagandat, selliseid raadiosaateid, nagu tegi Raadio Vaba Euroopa. Ja siin võib vabalt väi­ ta, et RVE ja teiste Lääne jaamade sõnumite vastu segajate kasutamine oli „psühholoogi­ line kaitse” ja nii Moskvas kindlasti ka arva­ ti. Nagu film “Disko ja tuumasõda” näitab, usuti seda ka EKP Keskkomitees, ja mitte ai­ nult RVE, vaid ka Soome televisiooni kohta. Minu enda lemmiknäide psühholoogilise sõja kohta, kui see tõele vastab (milles ma pole kindel), on lugu, mida üks vana RVE asutaja mulle rääkis – et 1950ndate alguses saadeti õhupallidega Ida-Euroopasse spet­ siaalselt suureks valmistatud kondoome, mille peale oli kirjutatud „US Army” ja lisaks ka suurus: small. Aga tagasi teema juurde.  Kui psühholoogia on osa sõjast, mõnes mõttes osa lahingutege­ vusest, siis paratamatult tekib vajadus kaitse Diplomaatia · märts 2011

2


ehk siis psühholoogilise kaitse järele. Maini­ sin juba filmi “Disko ja tuumasõda” ja seal näidatud Lääne propaganda vastase võitlu­ se lootusetust — „häälte” asemel tulnuks võidelda hoopis Ameerika filmide ja eriti “Dallase” tüüpi Ameerika seriaalide ning “Emmanuelle’i” tüüpi pehme porno vastu, mis ilmselt õõnestasid kommunistlikku või­ mu Eestis kordades rohkem kui Läänel õn­ nestus õõnestada seda Lätis, Leedus või põli­ ses NSV Liidus. Miks oli siin läänemeelsem ja läänelikum elanikkond? Vaevalt tänu sellele, et olime sünnist saadik läänelikumad. Ees­ tis tekkis just tänu Soome televisioonile ja sealt nähtud Lääne fenomenidele – olgu tegu punksoengute või Lääne elustiiliga – hoopis rohkem trotsi NSVLi vastu kui mujal. Analooge võiksime leida mujalgi. DDRis oli peaaegu kõikjal näha Lääne-Saksa televisioo­ ni, välja arvatud Elbe orus Dresdeni lähistel, mida seetõttu kutsuti hüüdnimega “Tal der Ahnungslosen”, inglise keeles „Valley of the Clueless” – mille paneksin eesti keelde nii otse kui ka ülekantud tähenduses „levist väljas“. Siiamaani on just selles piirkonnas „ostalgia“, trots Saksamaade taasühinemise vastu ja ekskommunistide partei Die Linke poolehoid suhteliselt tugev. See kõik võiks pakkuda suurepärast materja­ li neile, kes uurivad 1990ndate alguses Har­ vardi Ülikooli Kennedy School of Govern­ menti dekaani Joseph Nye loodud mõistet “Soft Power” ehk pehme võim. Nye järgi on tänapäeval lisaks kõval – sõjalisel, relvadel ja sõduritel põhineval – jõul ka pehme jõud, antud juhul Nye arusaadavalt Ameerikakeskse lähenemise kontekstis eeskätt USA popkultuur.  Coca-Cola, Harley Davidson, teksa­ sed, “Star Warsi” film teis­ melistele, Woody Alleni filmid peenemale maitse­ le, Elvis Presley, kuid sa­ muti Bruce Springsteen, Nirvana või Philip Glass, Starbucks ja Apple Macin­ tosh, aga ka MacDonalds. 

Meile peaks kõigile olema selge, et Eesti on osa informatsioonisõjast, enamasti objektina. Bruno Ganz: kolonisatsioon, või kultuuri­ line imperialism.  Otsiti vahendeid sellega võitlemiseks. Kanadast Euroopa Liiduni ja Austraaliani hakati doteerima kodumaiseid filme, muusikat, kirjandust, et selle pea­ letungi vastu võidelda.  Kuidas see on välja kukkunud, on raske öelda. Ent ma ei tahaks seda pikalt käsitleda, vaid hoopis selgitan Nye positiivseks peetud „pehme võimu” mõistet. Jah, pehme on pa­ rem kui kõva, film on parem kui sõda, ent sisu ei pruugi seda olla. See, millest Nye rää­ gib – et pehme võim võidab poolehoidu –, on vaid osa sellest ilmingust. Pehme võim võib olla ka sõjakas, negatiivne, haavav, õõnestav, ässitav, vaenu õhutav. Rokkmuusika võib olla Ameerika leiutis, aga neonatsid Saksavõi Venemaal võivad seda pehme jõu vormi kasutada hoopiski teistel eesmärkidel. Leni Riefenstahli film „Tahte triumf” ei pruugi tekitada kindlustunnet ja sooja suhtumist tollaegse Saksa võimu vastu, eriti kui oled juut, homo või roma. Sama käib eestlase kohta, kes vaatab Eisensteini „Aleksander Nevskit” või Nev­ zorovi 1991. aasta filmi Leedu teletornist. 

Pehme võim

võib ka vabalt

Me ei tohiks unustada, et ela­ me ka siin Eestis analoogse pehme võimu mõjusfääris. Ees­ ti meedia ei ole võimeline ka parima tahtmise juures ei eet­ riaja, kulutuste ega nn production values’i osas konkureerima võimsa Venemaa televisiooni­ kanalitega. Erinevalt “Dalla­ sest” ja “Emmanuelle’ist” pole nood kanalid vabad tsensuurist ega võimude välispoliitika mõõtmest. Seda tuleb meeles pidada: pehme jõud võib olla Eesti riigi vastu äärmiselt vaenulik, nagu me nägime aastal 2007.

olla sõjakas, negatiivne,

haavav, õõnestav,

Selle vastu polnud kom­ munismil midagi vastu panna, või õigemini see, mida vastu pandi, ei suut­ nud konkureerida. Aga sellele ei suutnud vastu panna ka mittekom­ munistlikud võimud. Pehme võim rullus üle Euroopa, Aasia ja tegelikult üle kogu maail­ ma. Ehk mõni teist mäletab Wim Wendersi 70ndatel tehtud filmi “The American Friend”, kus end Jack Danielsi burboonist purju joo­ nud Bruno Ganz ütleb Dennis Hopperile: “Te olete koloniseerinud ka meie hinge.”

ässitav, vaenu õhutav.

Pehme võimu võidukäigu võtab kokku üks sõna, mida ütleb soomlane, aga ka mõni eestlane või venelane, kui kõik on eriti mõ­ nus: ameeeerika. Pehme jõud aga ei pruugi olla ei hea ega meeldiv. Ärme laseme end eksitada sellega, et Coca-Cola, Elvis Presley ja Woody Allen on kõikjal positiivsed. Prantsusmaal, ammu enne, kui Joseph Nye andis sellele nimetu­ se, tunnetati selle USA ülekaaluka pehme võimu võidukäigu pärast hirmu. Nad võtsid kasutusele just sama termini, mida kasutas

Siiamaani olen psühholoogilist kaitset kä­ sitlenud pigem ajaloolises ja teoreetilises võtmes kui laiema kultuuripoliitilise küsi­ musena. Ent miks on meil Eestis vaja psüh­ holoogilist kaitset, millele peaksime mõtle­ ma, milline on riigi roll ja kas kellelgi teisel on ka midagi siin lisada? Võiksime alustada taasiseseisvunud Eesti suurima psühholoogilise kaitse väljakutsega ja ka – olgem ausad – läbikukkumisega, mis minu meelest ei olnud aprill 2007, vaid hoo­ pis Estonia hukk. Estonia katastroof oma suurte inimkaotustega, noore riigi olematu­ te vahenditega, sidususe ja kriisihaldamise meetmete ja oskusteta oli üks rängemaid šokke, võib-olla rängim šokk pärast 1949.

Meie vajadus leida kinnitust oma tegude õigsusele välismaa allikate kaudu teeb meid haavatavaks. 3

Diplomaatia · märts 2011

aasta küüditamisi. 854 inimest hukkus, seal­ hulgas sadu eestlasi, kes, arvestades aastat, mil välismaal käimine oli nii kulukas kui ka bürokraatlikult raske (viisad, kutsed jne.), tähendas ka, et ohvrid olid üldjuhul ühis­ konna ärksamad liikmed. Riigil puudusid tollal vahendid ise inime­ si päästa, tuli loota teiste, st soomlaste ja rootslaste peale. Ei osatud kriisi lahendada, ei suudetud adekvaatselt juhtunust teada anda. Inimesed vaevlesid teadmatuses. Root­ si, Soome ja Saksa meedia oli tihtipeale Eesti suhtes paras­ tav ja vaenulik, omistades meile sovetlikku käpardlik­ kust ja laias laastus pidasid eestlasi endid õnnetuse süüd­ lasteks. Tulemuse saaks võtta kokku kui klassikalise Mar­ tin Seligmani poolt kirjeldatud õpitud abitu­ se olukorra. Need, kes enim kannatasid, ei saanud ise midagi teha. Laeva nimi, Estonia, lisas kolmeaastase omariikluse staažiga rii­ gile sümboolset tähendust, pakkudes välja masendavaid metafoore – Eesti läks põhja. Ning kõikvõimalikud paranoilised vande­ nõuteooriad, mida inimesed süüdimatult le­ vitasid, ainult pikendasid omaste agooniat. Neid kasutatakse siiamaani, et õõnestada usku oma riiki.

Meile, nagu ka soomlastele, on tohutult tähtis, mida meist arvatakse.

Erinevalt teistest teemadest – nagu rahvus­ konflikt, identiteet või infosõjad – on Es­ tonia katastroof ühekordne erandjuhtum, mitte alalise ja sihipärase tegevuse tulemus, aga oma ekstreemsuses veenab ta mind vaja­ duses tõsiselt psühholoogilise kaitsega tege­ leda ka siis, kui meid ei varitse ükski teine oht. Et me oleksime valmis tegelema eestlas­ te psüühikaga, kui meid peaks tabama mida­ gi hullu. Ja ka siis, kui ei taba midagi hullu, sest asi puudutab teemat, mida ma siinkohal tahaksin käsitleda, usku meie riiki. Meile kõigile peaks olema selge, et Eesti on osa informatsioonisõjast, enamasti objekti­ na.  Meie riigikorraldus, poliitika, rahvusva­ heline kuuluvus NATOsse ja ELi ei ole kõigile meelepärane juba sellepärast, et me rikume sellega mõnede enesehinnanguid ja kont­ septsioone.  Kui mõned meist mäletavad, mida öeldi Eesti ja teiste Balti riikide kohta 1990ndail – et me roomame tagasi NSV Liitu ja palume andeks –, siis meie praegune seis näib mõjuvat nii mõnelegi solvanguna. Et Eesti sai hakkama, ja sai hästi hakkama, sol­ vabki neid, kes väidavad, et postkommunist­ likes riikides ei saa tekkida Lääne reegleid järgiv demokraatia. Pole mõtet pakkuda siin ülevaadet kõigest sellest, mida Eesti kohta on erinevatel foo­ rumitel ja väljaannetes öeldud, seda vist teame mingil määral kõik. Ent infosõja ja psühholoogilise kaitse ühe tahu tooksin küll välja. Mina, nagu kindlasti paljud teist, ka­

sutan Google Newsi saamaks ülevaadet selle kohta, mis on Eesti kohta ilmunud välismaa, põhiliselt ingliskeelses, pressis. Umbes poolteist aastat tagasi täheldasin paa­ ri asja: esiteks leidsin Eesti ja ka teiste Balti riikide kohta aina rohkem laitmatus inglise keeles kummalisi artikleid, mis varieerusid otsese Eesti- või Balti-vaenulikkuse ja üldi­ se vildaka käsitluse vahel. Leidus uus lehe­ külg ilma selge väljaandjata – Holocaust in the Baltics, millel puudus reklaam ja viide ülalpidamise allikatele. Samuti leidus uus ilusa väljanägemisega uudisteportaal Baltic Review, mille sisu pea eranditult pilkas või pisendas Balti riike, mille omandivorm või kuuluvus jäi selgusetuks ning mille ainus reklaamija oli RIA Novosti. Umbes samal ajal leidis laiemat käsitlust te­ lekanali Russia Today reklaamikampaania Londoni lennujaamades ja mujal, mil kal­ lites outdoor-reklaamides moondus Barack Obama portree Iraani presidendi Ahmadi­ nejadi omaks pealkirjaga umbes: „Kas on vahet?“ Seoses just selle reklaamikampaaniaga, mida muide üritati korraldada ka USA lennujaa­ mades, aga nood keeldusid sellest, saime teada, et Vene Föderatsioon oli eraldanud 1,4 miljardit dollarit oma imago parandami­ seks ja muuks PR-tööks. Palgati läänemaa­ ilma kalleim lobby- ja PR-firma Ketchum, et müüa Venemaad nii Washingtonis, Londonis


kui ka Brüsselis. Järeldasin nende üheaegselt ilmunud kampaania moodi paistvate katsete puhul, et ju jäi natuke raha üle ka meie, st Eesti, Läti ja Leedu tarvis.

Me arvame, et mõned väljaanded või ülikoo­ lid on „mainekad” tähenduses „väga head“, aga kui me midagi nendest ei tea, siis nad ei ole „mainekad” ehk nad ei kuulu tippu.

Häda oli ka selles, et ingliskeelses inforuu­ mis Eesti kas puudus üldse või siis käsitle­ ti seal turismivõimalusi, või, kui info Eesti kohta oli me endi poolt kirja pandud, oli see viletsas, mitte tõsiseltvõetavas inglise kee­ les. Või siis leidus infot mõnes Läti või Leedu portaalis, kus ei oldud eriti kursis sellega, mis siin toimub, ja mille keeletase ei olnud kuidagi parem.

Saan sellest vajadusest aru. Me kõik otsime väljaspoolset kinnitust, et me oleme head ja väärilised, et me enesehinnang pole pelgalt subjektiivne, vaid leiab ka n-ö objektiivset tõestamist. Ent see teeb meid ülemäära haa­ vatuks, ja asjatult. Näiteks Robert Anderson, kriisiaegne Financial Timesi Stockholmi kor­ respondent, kes kattis ka Balti riike, kippus kirjutama lugusid pealkirjaga „Baltics in serious trouble” – kui tuli mõni uudis Lätist või Leedust.

Probleem oli selles, et enim kasutet lääne­ maailma keeles, rahvusvahelise suhtlemise keeles, oli pilt väga nadi. Ainus loetav mater­ jal oli väga küsitava väärtusega – Holocaust in the Baltics.  Hakkasin mõtlema, et juhul, kui peame jälle hakkama midagi seletama, siis oleme taas olukorras, kus esmaallikas on – nagu aprillis 2007 – Moskva, mitte Tal­ linna allikad. Millest siis sündis idee luua native English speaker’ite, õigemini native English writer’ite näol portaal, mis kannab nimetust news.err, mis mõni kuu tagasi Economisti ülevaates Ida-Euroopa ingliskeelsete uudiste allikatest pälvis vist parima väljaande tiitli. See episood ei olnud otseselt seotud Eestisisese psühholoogilise kaitsega, aga mõnes mõttes siiski. Mu viimane teema ongi: mida meist arvatakse. Ma ei tea, kas see on kõigi väikeriikide või rahvaste probleem, aga mei­ le, nagu ka soomlastele, on tohutult tähtis, mida meist arvatakse.  Seda iseloomustab ühelt poolt iga või­ maliku edetabeli tule­ muste äratoomine ja naiivne usk selle me­ todoloogiasse, teiselt poolt kummaline vaja­ dus ära tuua mis tahes regnum.ru sõnum, kus mõne oblasti amet­ nik on Eestit halvustanud. Mida meist mujal räägitakse, on meile tohutult tähtis.

„Igal endast lugupidaval ärimehel on täis

kütusepaagiga stardivalmis kaater selleks

puhuks, kui „nemad tagasi tulevad”.”

See on ka põhjus, miks ma pidasin inglis­ keelse portaali loomist nii tähtsaks – kui me enesehinnang sõltub nii tohutult palju sellest, mida meist mujal räägitakse, siis minimaalselt saame sellele kaasa aidata nii, et me ise edastame enda kohta adekvaatset infot ja võtame koos sellega võimaluse välja­ mõeldistel domineerida. Olen palju mõelnud, miks see, mida meist arvatakse, on kõigis oma ilmingutes nii to­ hutult tähtis. Me ei võta tõsiselt omaenda inimeste saavutusi, kuni nad pole leidnud väljaspoolset kinnitust. Me võtame naiivselt vastu ja hindame kõrgelt seda, mida välis­ maa allikas ütleb, ka siis, kui see on küsitav – nagu hala või rõõm, sõltuvalt aastast, kui ilmub järjekordne Transparency Internatio­ nali korruptsiooniindeks, mille ümber käib meeletu arutelu, kui oleme null koma mida­ gi punkti alla või üles liikunud, võttes nende üsnagi lopsakat ja ebatäpset küsitlusmetoo­ dikat puhta kullana. Usaldan seda indeksit üldjoontes, aga “null koma midagi” täpsuse­ ga neid asju mõõta ei saa. Miks me seda siis usume?

Swedbank kippus oma hädasid ajama Balti riikide süüks, sest halb juhtimine Rootsis endas oleks tekitanud palju suuremat pa­ hameelt. Ja kui Paul Krugman, New York Ti­ mesi kolumnist ja Nobeli preemia laureaat, kellel aga on USAs selge poliitiline agenda, korduvalt kirjutab, et Eesti, Läti ja Leedu peavad devalvee­ rima, siis meile on tema USA sisepoliitiline roll teadmata, aga me võtame ta seisukohti puhta kullana ega teadvusta seda, mida postkommunistli­ ke riikide majanduste tunnus­ tatuim teadlane nagu Anders Åslund kirjutab tema vastu, paraku aga mit­ te New York Timesis, vaid hoopis majandus­ teaduse erialakirjanduses.

Jätame kõrvale vastuse: „Põhjus, miks me NATOsse üldse pürgisime, pole see, kui kii­ relt Pihkva dessantdiviis Tallinnasse jõuab, sest NATO ründamise puhul on 5. artikli alusel ründajal vaja kaitsta kogu oma riiki, siis ei tulda vaid Eestit kaitsma.“ Küsimus on hoopis: miks me ikka nii mures oleme. Nii mures, et me kuuleme ja loeme tõsimeelseid debatte sel teemal. On asju, mille suhtes inimeste foobiad ja soovuske muuta ei saa. USAs arvab ca 25 % inimestest, et Barack Obama on muhamed­ lane, kes ei ole USAs sündinud – usk, mida pole isegi tema sünnitunnistuse avaldamine internetis suutnud kõigutada. Lihtsamalt tõendatav asjaolu nagu sünnitunnistus liht­ salt ei veena. Nagu Tartu rahu leping, „Eesti sünnitunnistus”, ei veena Venemaa valit­ sust. Või nagu tuvastasin Moskva linnapea Luž­ kovi kõikumise ajal online‘i lugedes, et selles oli 24 tunni jooksul avaldatud 10 lugu Lužkovi kukkumise teemal. Kümme lugu selle kohta, mis on ühe teise riigi linnapea saatus?! Kui mitut meile olulise riigi pealinna linnapead oskame nimetada? Stockholm? Helsingi, Berliin? Pariis, London? New York? Washington? Võib-olla ütleb mõnele midagi Nils Ušakovs, Riia linnapea, aga see on kõik.

Küsimus on

hoopis: miks me ikka nii mures oleme.

Meie vajadus leida kinnitust oma tegude õigsusele välismaa allikate kaudu teeb meid haavatavaks. Et me otsime välismaalt kinni­ tust enda olemasolule, on märk suuremast haavatavusest ja viitab sellele, mis lõppkok­ kuvõttes ongi psühholoogilise kaitse ees­ märk – hoida usku Eestisse. 90. aastate keskpaiku hooples üks tollaegne ärimees, et tal on vingem paat kui teistel ärimeestel. Kuna ma ei tundnud teda erilise meremehena, avaldasin imestust, et miks ja mis ajast selline huvi. Ta vastas, et huvi po­ legi, aga iga endast lugupidav ärimees omab täis kütusepaagiga stardivalmis kaatrit sel­ leks puhuks, kui „nemad tagasi tulevad”. Usun, et kõik siin on läbi aastate kogenud inimeste seas seda hirmu. Aega ja midagi muud täpsustamata küsisin kord mõni aas­ ta tagasi saali käest: „Kui paljud teist arva­ vad, et pidanuksime vastu hakkama?” Kõik mõistsid selgitamata, millest jutt. Mu järg­ mist küsimust – kas te jääte siia, kui „nemad tulevad” –, mõistsid samuti kõik. See on meie rahvuslik Rorschachi test. See näitab, kui kinni me mingites hirmudes ja ebakindluses oleme. Kujutagem ette, mida arvaks näiteks esimese küsimuse puhul suvaline Lääne-Euroopa elanik? „Kes on nemad?” küsiks ta. Teist küsimust, mida teha kui „nemad tulevad”, oleksid mõistnud kül­ ma sõja ajal paljud – Soomes, Rootsis, Taa­ nis, Saksamaal, Türgis. Aga enam mitte. Aga seal ei ole ka alalist diskussiooni, kas NATO tuleb meile appi, kas kaitseplaanid on piisavalt tõhusad. Või: „aga nemad jõuavad siia tundide jooksul, NATO-l kulub selleks mitu päeva”. Arutelud teemal „kaua me vas­ tu peame?”, „kas nii kaua, et NATO kohale jõuab?”, jne korduvad ja korduvad meil saa­ test saatesse, arvamusartiklist arvamusartik­ lisse. Ja vaieldakse vastu, et jõuab, jne. Aru­ telu üha kestab ja kestab.

Aga kui küsin mõne Euroopa asjadega kursis oleva Euroopa Parlamendi või Riigikogu saa­ diku käest, miks ta ei kirjuta ELi teemadel, vastavad nad mulle, et neile öeldakse: aga keda see huvitab? Siin on meie muna ja kana probleem: kas inimesed loevad ainult Venemaaga seotud uudiseid, sest muud ei avaldata, või kas ei avaldata muud, sest inimesed loevad ainult, mis Venemaal lahti on? Kas me saaksime oma kinnismõttelikust hirmust lahti, kui loeksime muudest ja ausalt öeldes meid pal­ ju otsesemalt puudutavaist Euroopa asjadest või oleks see meediale majanduslik enese­ tapp, sest me olemegi selline rahvas, ja kui seda soovi ei toideta, langeb loetavus? Nagu muna ja kana küsimustega alati, pole ühtset vastust olemas. Aga tahaksin, et hirm võimaliku vallutamise pärast poleks Eestis enam ei valimisdebati ega tavaliste jutusaa­ dete teemaks. Tahaksin väga, et hiljutine Klastri uuring, kus üle 50 protsendi arvates on meie väljakutse pärast ELi, NATOt, eurot ja muud sellist Eesti rahva ja kultuuri ellu­ jäämine, saab tõlgendada positiivselt, meie kultuurihuvilise iseloomuna, mitte sellesa­ ma eksistentsiaalse hirmu väljendusena. Mina igatahes ei muretse Eesti tuleviku pä­ rast, kuni me ise käitume targalt. Noored, 20-aastased on üsna kriitilised – sallimatuse pärast, me homofoobia ja rassismi pärast, aga minu kogemus on, et „kas nemad tu­ levad” on neile üsna võõras küsimus. Kuid seni, kuni tänased 20-aastased pole meie rii­ gi juhtimist üle võtnud, seni kuni meil on ülesandeks neile üle anda terve ja toimiv Eesti riik, peaksime me kõik mõtlema selle­ le, kuidas meie inimesi kaitsta, ka psühho­ loogiliselt.

Diplomaatia · märts 2011

4


Infovastasseisud ja enesekaitse Inimestel ja rahvastel on informatsioonilise enesemääramise õigus.

Kaitseministrina külastasin hiljuti USAd, kus on äsja loodud küberväejuhatus, mida juhib kindral Alexander, kes ühtlasi on ka Rah­ vusliku Julgeolekuagentuuri juht. Loodud küberkaitse pealikuna pidas ta vajalikuks kinnitada, et konventsionaalse rünnaku tõe­ näosus NATO liikmesriigile või NATOle ter­ vikuna on eelseisva 5–10 aasta jooksul nul­ lilähedane. Samal ajal oli ta veendunud, et küberkonflikt NATO riigi ja mõne kolmanda riigi vahel on peaaegu 100%-lise tõenäosuse­ ga võimalik, ning võib-olla on see sõda juba alanud.

Kaitseministeerium

Jaak Aaviksoo,

Eelmise aasta 30. detsembril võttis Eesti Va­ bariigi valitsus vastu riigikaitse strateegia. See on enam kui 10-leheküljeline dokument, mis laiendab meie senist käsitlust riigikait­ sest kui kitsalt sõjalisest kaitsest kuuele valdkonnale, millest üks on ka psühholoogi­ line kaitse. Psühholoo­ gilise kaitse käsitlemise suhtes oleme tundlikud nii avalikkuses kui ka poliitilise eliidi hulgas. Sellel on ilmselt mõis­ tetavad või ka vähem­ mõistetavad põhjused. Igal juhul usun, et psüh­ holoogiline kaitse moo­ dustab iga eneseteadliku identiteedi olulise osa ja seetõttu on ta vajalik ka Eesti riigi, rahva, kultuuri, ja keele kaitseks.

Mina on alati hea, mittemina on parimal juhul neutraalne, aga üldjuhul ohtlik ja paljudel juhtudel halb, sest maailmas peab valitse­ ma tasakaal – kui mina on hea, siis mittemina tasakaalustab seda head, et kokku tuleks null. Kui suur see mina on ja mis mina sisse veel mahub, sõltub sellest, kuidas me ennast tunneme, kuidas me ennast määratleme, kellena me elame, ole­ me, töötame jne. Mina sisse mahub kindlasti mina ise, mõnel ma­ huvad naine-lapsed ka, mõnel enam mit­ te. Paljudel mahuvad naabrid ja sõbrad, ko­ duküla rahvas, Rotary Klubi. Mõnel mahuvad keele­sugulased, oma rahvas või rahvus, teis­ tel jälle oma usukaaslased, kuidas kunagi. Ometigi on see enesemääratlus kõigil kõr­ gematel tasanditel olemas ja sellisena seisab see enese säilimise ja säilitamise eest nagu meie oma väike mina. Selline mina-määrat­ lus ei ole kunagi tegelikult ratsionaalne, vaid emotsionaalne. Niisugust enesemääratlust seatakse harva küsimärgi alla. Seda tehakse tavaliselt siis, kui hakatakse kahtlema, kui emotsioonid on nõrgaks jäänud.

Mina sisse mahub

kindlasti mina ise, mõnel

füüsik Jaak Aaviksoo on akadeemik ja füüsikaprofessor, kes töötas Tartu ülikooli rektorina aastail 1998–2006 ja kaitseministrina alates aastast 2007. Artikkel põhineb tema ettekandel konverentsil „Psühho­ loogiline kaitse, meedia ja infoohud” Narva-Jõesuus 11.-12. veebruaril 2011.

mahuvad naine-lapsed ka, mõnel enam mitte.

Rahvuslik või riigi identiteet ja ajalugu Alustaksin ühest väitest, millest tahaksin lõpuni kinni hoida: mina ja mittemina vastas­ seis on universaalne ja olemuslik. Tänapäe­ vane käsitlus materiaalse maailma tekkest ei seisne mitte Suures Paugus, mis lõi mitte millestki kõiksuse, vaid pigem pingest kõige ja mitte millegi vahel, ehk between everything and nothing. Just sellest pingest on loodud kõik eksisteeriv. Iga uus asi, mis siia maailma sünnib, sünnib alati ülemineku piiril – mina ja mittemina või tema ja mittetema vahel. See potentsiaali gradient, mida inimühiskonnas sõnastatakse huvide konfliktina, on vajalik igasuguse uue sünniks. Materiaalsest maailmast tänapäeva inim­ ühiskonnale lähemale tulles on oluline etapp eneseteadlike subjektide teke. Enese­ teadlike subjektide ja mõistuse tekke kau­ du on tekkinud võime ennast identifitseerida ning projit­ seerida oma tahet. Enesetun­ netusest enam ei piisa, sest see oleks kasutu ilma võimeta otsustada ja seda otsust täide viia. Iga otsuse täideviimine on aga tahte projitseerimine endast väljapoole. See on alati ühepoolne akt ja sellisena oma loomult konfliktne. Mina ja mittemina vaheline pinge ja piir on

Mina ja mittemina vastasseis on universaalne ja olemuslik.

5

selle maailma paratamatu koostisosa ja meil tuleb sellega leppida. Samamoodi tuleb meil leppida arusaamisega, et jumal või Darwin – jällegi sõltuvalt ilmavaatest – ei andnud mei­ le eneseteadvust ja tarkust mitte selleks, et tõde teenida, mida mõned reformatsioonist ja valgustusajast hullutatud inimesed tänase päevani arvavad, vaid selleks, et ellu jääda. Kui keegi selles väites kahtleb, kutsuksin ta ülikooli nõukogu istungile, kus professorid ülikooli raha jagavad.

Diplomaatia · märts 2011

Eesti riigist ja rahvast, meie ellujäämisest ja meie meie’st ning meie mittemeie’st rääkides usun, et oleme oma eneseteadvuses jõudnud tasemele, kus meil ei ole raskust piiritleda või määratleda oma etnilist identiteeti. Ole­ me selle iseenesest oskuslikult sõnastanud ka oma põhiseaduse preambulisse. Oleme otsustanud oma peamiseks eemärgiks pida­ da nüüd, kus on euro taskus, NATO vihmava­ ri pea kohal ja Euroopa Liit koos Schengeni viisaruumiga avatud, pühenduda omaenese ellujäämise eest seismisele. Ometi ei pruugi see lihtsaks kujuneda, kui me ei suuda emot­ sionaalset enesemäärangut keele, kultuuri ja rahvuse kaudu laiendada tänapäevastele konstruktsioonidele, milleks on riik. Etnilisest, rahvuslikust enesemääratlusest riiklik-rahvusliku enesemääranguni kasva­ mine seisab Eesti rahval veel ees.

Riigil on õigus emotsio­naalsele enesemääratlusele Võib-olla on kõige ajaloolisem samm selles osas tehtud „Manifestis kõigile Eestimaa rahvastele“, kus meie avatus oli oluliselt suurem, kui hilisemates 20. sajandi pöörde­ listes sündmustes sellest räägiti. Sellest on iseenesest kahju, sest vabariigi algusaastatel olime me mõneski mõttes võimekamad ja avatumad, kui oleme teinekord täna. Meil seisab veel ees ratsionaalselt konstrueeritud Eesti Vabariigi muutmine emotsionaalselt lähedaseks Eesti riigiks, millesse oskaksi­ me uskuda ilma seda pidevalt kahtluse alla seadmata. Sellel riigil on samasugune õigus emotsionaalsele enesemääratlusele – nagu kõigil teistel – ja tal ei lasu kohustust rat­ sionaalselt tõestada, miks ta seda kogu aeg teeb.


Etnilisest, rahvuslikust enesemääratlusest riiklik-rahvusliku enesemääranguni kasvamine seisab Eesti rahval veel ees. Oleme tasapisi aktsepteerimas arusaama, et inimestel on informatsioonilise enesemäära­ mise õigus. See õigus võiks ja peaks laiene­ ma kõigile eneseteadvuslikele subjektidele, mis võivad koosneda paljudest isikutest – pe­ rekond, kogukond, küla, klubi, aga kindlasti ka rahvusriik. Rahvusriigi informatsioonili­ se enesemääramise õigus tähendab ka seda, et tal on õigus saladustele ja valedele. Tal on õigus millestki loobuda, midagi mitte öelda, midagi maha vaikida jne. Ja kindlasti ma ei tahaks seda õigust võtta ainuüksi Eesti riigi­ le ja rahvale, vaid laiendada seda õigust, või õigemini – elu on seda alati laiendanud – kõi­ kidele organisatsioonidele, kellel eksisteerib mingilgi tajutaval tasemel eneseteadvus. Informatsiooniline enesemääratlemine rah­ vusriigi tasemel tähendab ka seda, et keegi ei saa meid sundida tõde rääkima, kui me ise seda ei taha. Ja meist oleks rumal panna pahaks nende riikide tegevust, kes samuti ei soovi alati tõde rääkida. Mõelge selle peale, miks me oma perekonna pildialbumites leiame pilte küll abiellumis­ test ja laste sünnist, aga vahel harva, era­ kordselt perverssetel juhtudel perekonna­ tülidest või koduvägivallast. Peredele tuleb jätta õigus albumisse oma pilte valida ja selline õigus tuleb jätta ka riigile ja rahva­ le. Vastasel korral nõutakse meie käest lah­ tiriietumist, et selle kaudu meie identiteet lõplikult hävitada.

Ainult tõe mõõgaga ennast ei kaitse Olen kaugel sellest, et kutsuda teid üles ka­ sutama tõde – ning mitte ainult tõde, vaid ka vale ja pettust –, selleks, et ennast määratle­ da. Kuid päris kindlasti ei tohi ennast lasta peibutada ettekujutusest, et ainult tõe mõõ­ gaga on võimalik tagada enda kestmine. Vahe väärtuste teenimise ja huvide teeni­ mise vahel on alati kvantitatiivne, mis võib muidugi üle minna kvaliteediks, aga oma loomult on see tasakaalupunkti otsimine. Väärtused peegeldavad meie ajaloolist ko­ gemust: lühikasulised vead on ajaloolises kogemuses üldistatud valedeks strateegia­ teks, kasulised käitumised aga väärtusteks ja põhimõteteks. Seetõttu on päris selge, et pikas perspektiivis on alati kasulik väärtus­ test kinni pidada. Korduvalt on räägitud, et sõda on poliitika jätkamine teiste vahenditega. Moodne mee­ dia- ja infomaailm on diplomaatiast kinee­ tilise sõjani ülemineku teele asetanud veel informatsioonilise vastasseisu ja infosõjad. Informatsiooniline vastasseis on kogu aeg olemas olnud ja ma ei näe, et sellel oleks ka­ vatsus lähiajal kuidagigi nõrgeneda. Kas see areneb sõjaks, mille strateegiline eesmärk on vaenlase identiteet hävitada, see on küsi­ mus ja väljakutse. Väljakutse seisneb ka meie oskuses nii ise­ seisvalt kui ka koos liitlastega tegutseda niimoodi, et loomupäraselt vältimatutest informatsioonilistest vastasseisudest oleks võimalik leida nn win-win lahendusi selle asemel, et lasta end mässida destruktiivse­ tesse konfliktidesse. Kas ja kuidas me os­ kame seda teha, see sõltub juba meie küp­ susest riigi, rahva, inimestena, kui soovite, ka tsivilisatsioonina, NATOna, ÜROna või kuidas tahate.

Kuhu suunatakse niisugused identiteedi rün­ nakud esmajärjekorras? Sellesse, mis on eri­ liselt oluline, mis moodustab identiteedist kõige olulisema – tuumikossa. Tuumikosa moodustab meie päritolu. See, kes me oleme ning mis on meie sünnipärane loomus. Just sellepärast hoiavad kõik riigid, rahvad ja inimesed kui kõige kallimat vara lugu oma pärinemisest ja sündimisest. Teisele kohale asetuvad meie sümbolid, need, mis meid iseloomustavad ja mida ole­ me ise kultuuri ja kogemuse kaudu tõstnud kõige kõrgemaks väärtuseks. Alles kolman­ dal kohal on see, millised on meie iseloomu­ omadused. Missugused me oleme – kinnised, lahtised, kurjad, head, valelikud, ausad. Ja neljandal kohal meie tegelikud teod ja vead – need, mida parandada saab. Informatsioonilise rünnaku esimeseks ob­ jektiks, selleks, et saavutada see, mida ing­ lise keeles nimetatakse character assasination, on hävitada tuum, hävitada see geneetiline kood, seada see küsimärgi alla ja selle kaudu hävitada vastupanuvõime – võime projitsee­ rida tahet. Just niimoodi käituvad kõik ene­ seteadlikud subjektid.

Oleme tasapisi aktsepteerimas arusaama, et inimestel on informatsioonilise enesemääramise õigus.

Diplomaatide tabuteema Venemaa kaasmaalaste poliitikast viisakas seltskonnas ei räägita.

Erakogu

Kärt Juhasoo-Lawrence, diplomaat Kärt Juhasoo-Lawrence on välis­ ministeeriumi poliitika planeerimise osakonna büroodirektor. Artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti.

Riikidevahelises suhtluses on kombeks tegel­ da peaasjalikult salongikõlbulike teemade­ ga, sellistega, millest saab peale enam-vähem lekkekindlate kohtumiste rääkida mõõduka avameelsusega ka avalikel foorumitel ja mis lähevad sügavalt korda koduriigi avalikkuse­ le. Poliitiliselt ja majanduslikult üha enam läbipõimuvas maailmas on üldist huvi pak­ kuvaid aruteluteemasid piisavalt, et täita ära kõik kahe- ja mitmepoolsete diplomaatiliste kohtumiste päevakorrad. Kuid lisaks sellele on olemas veel mõned küsimused, mis diplo­ maatide keskel enamasti jutuks ei tule. Neid lahatakse üldistuste ja eufemismide saatel akadeemilistel konverentsidel ja analüüsi­ takse kitsale ringile mõeldud erialastes aja­ kirjades. Selliste arutelude sisust ja järeldus­ test ei saa aga kunagi teada inimesed, kes ei kuulu Chatham House’i reeglitega kaitstud konverentside tavapubliku hulka, kuid kelle igapäevatöö jaoks oleks hädavajalik märgata ja mõtestada teatud välispoliitika nähtusi. Salongikõlbmatult piinlikuks teemaks on mõne riigi välispoliitika töösuunad, mis oma eesmärkide ja meetodite valikus väljuvad poliitilise dialoogi, avaliku diplomaatia või kultuuri- ja haridusalase koostöö raamidest ning põrkuvad, pea ees, sihtmärkriikide te­ gevusplaanidega oma ühiskonnaelu korral­ damisel. Niisuguseid suundi iseloomustab tavaliselt toimija kavatsus oma tegelikke eesmärke looritada, mis välistab teema lü­ litamise riikidevahelise dialoogi päevakor­ da. Üks niisuguseid välispoliitikasuundi on Vene Föderatsiooni kaasmaalaste poliitika, mille peamiseks tegevuspiirkonnaks on endised NSVLi alad ja Balti riigid ning mis töötab vastu Eesti valit­ suse püüdlustele lõimi­ da siinset kultuuriliselt mitmekesist ühiskonda ning hoida kõrgel oma riigi mainet.

Keegi ei vaidlusta Venemaa kaasmaalaste poliitika hoolikalt

fokuseeritud haaret, mille tõmbejõud

Eesti lõimumisprotses­ si sekkuv iseloom väl­ jendub juba Venemaa kaasmaalaste poliitika nimes (politika sootetšestvennikov), mis esitab a priori väite, justkui kuuluks teatud osa Eesti elanikkonnast, kes siin kodakondsuse või alalise elamisloa alu­ sel elab, mingil põhjusel rohkem Venemaa kui oma elukohariigi juurde ning nende jaoks oleks vaja spetsiaalset, riigipiire ületa­ vat poliitikat.

on täpselt vastupidine Eesti

lõimumispoliitika püüdlustele.

Teiste riikide elanikele suunatud poliitika el­ luviimiseks on asendamatuks abivahendiks meedia, kuid oluline roll on ka mitmesu­ gustel muudel rahva- ja avaliku diplomaatia vahenditel. Venemaa kaasmaalase mõiste ja selle pidev kinnistamine Venemaa mee­ dias, mida tihti justkui muuseas põimitakse kinnitusega iseseisva Eesti riigi ebakindlast tulevikust ja ajaloolisest kuuluvusest Vene Diplomaatia · märts 2011

6


impeeriumi rüppe, tekitavad selle poliitika sihtrühmas segadust enesemääratlusega – kes ma siis õieti olen, kuhu ma siis õieti kuu­ lun? Meedia kaudu ülespiitsutatud kahtlused peegelduvad määratlemata kodakondsusega isikute naturalisatsiooni tempo languses või arvamusküsitluste tulemustes ning neid on käepärane kasutusse võtta kampaaniates, mille läbiva väite kohaselt on Eesti inim­ õiguste alal täiesti läbipõrunud riik. Seega oleks meil justkui piisavalt põhjust uurida, mis Venemaa kaasmaalaste poliitika raames õieti toimub ja kas selle mõju piiramiseks tuleks midagi ette võtta. Avalikku arutelu sel teemal kohtab aga har­ va. Väljaannetest, mis antud küsimust puu­ dutavad, meenub vaid kapo aastaraamat. Üksikuid häid lugusid, milles mainitakse Venemaa kaasmaalaste poliitikaga seotud isikuid, organisatsioone ja ettevõtmisi, on il­ munud ka mujal (Pekka Erelt, Eesti Ekspress 30.12.2010), kuid välispoliitika valdkonda kuuluva nähtusena seda veel kuigivõrd kä­ sitletud ei ole. Üheks põhjuseks, miks välis­ poliitika analüütikud ei ole teemat omaks tunnistanud, võib olla selle keeruline liigita­ mine – vaadet segab eksitav kultuurikoostöö loor. Venemaa kaasmaalaste poliitika aktivistid armastavad väga rõhutada oma tegevuse kultuurialast iseloomu ning võrdlevad end Prantsusmaa poolt juhitava frankofoonia ühenduse ja Briti Nõukoguga. Selline võrd­ lus on eksitav: Venemaa kaasmaalaste po­ liitika seisab kolmel sambal, milleks on a) vene keele ja kultuuri edendamine, b) „võitlus ajaloo võltsimisega” ja c) „kaasmaa­ laste õiguste kaitse”. Sarnasus prantslaste ja brittide kultuuripoliitikaga lõpeb esimese, keele ja kultuuri edendamisega. Ajalooala­ sed võitlused ja selektiivselt lähenev isikute kaitse naaberriikides ei kuulu kusagil kul­ tuuriekspordi alla. Ve­ nemaa kaasmaalaste poliitika väljatöötajad ei ole teinud kunagi ka saladust, et nende eesmärgiks on konsoli­ deerida oma teistes rii­ kides elavaid „kaasmaalasi” ning koordinee­ rida nende koostööd. Teiste riikide elanike organiseeritud juhtimist mingi konkreetse ajalooversiooni tugigrupiks või valitud inim­ rühma (eri)õiguste kaitseks on aga tavapära­ seks kultuurikoostööks juba raske pidada.

tehakse tõemeeli nägu, nagu sõltuks vene­ keelsete ühiskonda integreerimise edu üks­ nes Eesti oma jõupingutustest. Näib valitse­ vat arvamus, et tunnistada idapiiri tagant kiirguvaid, siinset integratsiooni häirivaid mõjutusi võrduks virisemisega, mida endale lubada ei tohi. Käesoleva artikli eesmärgiks ei ole Venemaa kaasmaalastepoliitika arenguloo analüüs. Eesti poliitikute ja ametnike jaoks ei tohiks olla vahet, kas tegemist on naaberriigi sise­ poliitika kaasnähtusega, mis tuleneb selle riigi identiteediotsinguist, või aktiivse, meie ühiskonna lõimumist häiriva meetmega. Po­ liitikateaduse vaatenurgast on identiteediot­ singud, mida suunavad tugevad ja vastakad psühholoogilised impulsid, väga tänuväärne uurimismaterjal, kuid jäägu see teadlastele. Riigi seisukohalt on esmatähtis välja sel­ gitada, kas ja mida tagajärgede suhtes ette võtta. Põhjustele keskendumine, kui seda ei tee kompetentne poliitikaanalüütik, kipub alati hajuma mingisse pseudomõistvasse hoiakusse, justkui oleks tegu üksnes Vene­ maa keerulise sisepoliitika segase ja piinliku funktsiooniga, mille tunnistajaks sattudes tuleb pilk diskreetselt kõrvale pöörata. Taju­ tav on hoiak, mis eelistab parem vaikida kui uurida ebamugavaid ja vastukäivaid asju, mida ei saa kellegagi peale Läti kolleegide õieti arutadagi. Ehk aitaks valehäbist üle saada, kui teadvus­ taksime endale, et Venemaa jaoks on tegu üliolulise välispoliitika suunaga, mida tõen­ dab märkimisväärne materiaalne ja intellek­ tuaalne ressurss, mida ta sellesse tegevusse paigutab? Kuidas ületada leplik inerts? Mulle meeldib, kuidas energiajulgeoleku tõ­ hustamist defineeritakse tegemist nõudvate tööde, nagu näiteks energiaühenduste loo­ mise või energiaallikate mitme­ kesistamise vajaduse kaudu. Ei raisata aega enesest sõltumatute tegurite siunamise peale, nagu energiakandjate hindade tõus või energiatarnijate ebausaldus­ väärsus. See on konstruktiivne lähenemine, mis annab märku vastutuse võtmisest ning kavat­ susest hoolitseda, et kõik, mis vaja, saaks kiiremas korras tehtud.

Kummalisel kombel vaikivad ka Eesti

integratsiooniala eksperdid.

Kummalisel kombel vaikivad ka Eesti integ­ ratsiooniala eksperdid. Keegi ei vaidlusta Venemaa kaasmaalaste poliitika hoolikalt fokuseeritud haaret, mille tõmbejõud on täpselt vastupidine Eesti lõimumispoliitika püüdlustele. Mitte ükski lõimumismonitoo­ ring ega ühiskonna sidususe analüüs ei too aga seda faktorit oma metoodikasse. Eestis 7

Diplomaatia · märts 2011

Sama hoiak tasuks võtta ka Vene Föderat­ siooni kaasmaalaste poliitika suhtes. Pole mõtet unustada end mõtisklema, milleks see on loodud, kas seda oleks võimalik peatada või kas see hääbub ükskord ehk ise. Sama­ võrd tulemusetu oleks panustada tele- ja raa­ diolainete segamisse või aktivistide-kõneisi­ kute liikumise takistamisse. Demokraatlikul riigil jätkub külma närvi ja küpsust, et mitte tunda kiusatust vahendite järele, mis kuulu­ vad teistsuguste riigikordade arsenali. Eesti geograafiline asukoht on paratamatus, mida

iseloomustavad spetsiifilised kaasnähud. Mis toimub idapiiri taga, on suuresti väljaspool meie mõjuulatust, siinpool piiri toimuva suhtes on meil aga nii voli kui vastutus. Venemaa kaasmaalaste poliitika ilmutab end oma praegusel kujul nii riigi kui kohali­ ku omavalitsuse tasandil kõige tihemini ha­ ridus- ja kultuuritöötajatele. Avaliku arutelu puudumise tõttu on neil raske ära tunda, millal pakutakse ehtsat, mõlema maa kul­ tuurielu rikastavat koostööd, tõelist haridu­ se, keele ja kultuuri edendamist, millal aga kultuuritegevust, mis on kasutusel kui viigi­ leht forsseeritud deržaava-ideoloogia ürgsete tungide ees. Alati ei ole kohe näha, millega on tegu. „Ajaloo võltsimise vastane võitlus” ja „kaasmaalaste õiguste kaitse” võib, kui olukord nõuab, istuda vaikselt tagaistmel ja olla vait, sest Eesti ametnikke sedasorti ühis­ tesse kultuuriprojektidesse kaasates luuakse legitiimsust ka nendele. Miski, mida me kindlasti teha saame, on kolm korda järele mõelda, enne kui pakume oma osalust, sõbrakätt, kõneplatvormi, näh­ tavust ja rahastamist organisatsioonidele või projektidele, mille eesmärgiks on edendada Eestis Venemaa kaasmaalaste poliitikat. Loomulikult pole siin ühest retsepti. Ühel hiljutisel kinnisel foorumil, kus selle tee­ ma tõstsin, viitasid kohalolnud ajakirja­ nikud oma valdkon­ na eetikakoodeksile, kus on kesksel kohal info tasakaalustatud esitamise ja kõigi osa­ poolte ärakuulamise nõue. Samas ei väit­ nud keegi otseselt, et tasakaalustatud esitust tuleks rakendada pimesi ja automaatselt. Eetilisele otsusele võrdsest kohtlemisest eel­ neb eetiline hinnang osapoolte taotlustele. Seepärast on ülioluline, et Venemaa kaas­ maalaste poliitika ja selle mõjud Eesti ühis­ konna arengule saaks asjalikult läbi uuritud ja vaieldud. Nii oleks igaühel võimalus lange­ tada informeeritud ja läbikaalutud otsuseid, millisele poliitikale ja kuidas ta tahab või ei taha kaasa aidata. Valiku tegemine ei peaks olema raske, sest tegu on vastanditega, mil­ le üheaegne toetamine ei toeta kumbagi või toidab hoopis konflikti.

Ehk aitaks valehäbist üle saada, kui teadvustaksime endale, et Venemaa jaoks on tegu üliolulise välispoliitika suunaga?

Mis toimub idapiiri taga, on suuresti väljaspool meie mõjuulatust, siinpool piiri toimuva suhtes on meil aga nii voli kui vastutus.

Loodan, et siinset probleemiesitust satub lu­ gema keegi, kes tahaks sellele vastu vaielda, seda täiendada, süvendada või selle kohta küsimusi esitada. Tahaksin, et vaataksime ükskord otsa teemale, mis meile juba mõn­ da aega väljakutsuvalt näkku põrnitseb. Hea oleks, kui see diskursus jätkuks mõnes suurema lugejaskonnaga meediaväljaandes. Siis oleks ka diplomaatidel rohkem sundi seda oma vestlusteemadesse tuua.


Rahvuslus kui süüdistus Väikeriikide puhul peetakse marurahvuslikuks poliitikaid, mis on mujal tavapärased.

Miks siis ikkagi on rahvuskultuuri ja keele säilitamine ühtede jaoks loomulik ja teistele midagi, mida tuleb õigustada? Millal peetak­ se omakeelse, kultuuriliselt omanäolise rii­ gi loomist ja hoidmist „natsionalismiks” ja millal mitte?

Otsene propagandasõda

Natsionalismi tont „Rahvuslus” mõistena seostub tänapäeval kergesti marurahvuslusega, võõravihaga, suletud, umbse ja konservatiivse ideoloogia­ ga. Eriti negatiivselt kõlab mõiste „natsiona­ lism”, kuid ka omakeelsed terminid määr­ duvad. Soomekeelne „kansallismielisyys” tähistab tänaseks põlissoomlaste ksenofoob­ seima haru poliitilist identiteeti. Vastavalt distantseeruvad sellest liberaalseid väärtusi hindavad jõud. Kuna sõna tähenduse areng on sarnane ka Eestis – ning asja ei paranda see, et mõned marginaalsed äärmuslased ise reklaamivad end rahvuslastena –, siis satu­ me vägisi absurdsevõitu aruteludesse, kus Eesti rahvuskultuuri olemasolu õigust kaits­ tes tuleb samaaegselt end pidevalt kaitsta natsionalismi kahtlase kõlaga templi eest.

Erakogu

Iivi Anna Masso, politoloog Iivi Anna Masso on Diplomaatia peatoimetaja ning endine Helsingi ülikooli teadur ja õppejõud. Artikkel põhineb ettekandel konverentsil „Psühholoogiline kaitse, meedia ja infoohud” Narva Jõesuus 11.-12. veebruaril 2011.

Palju on räägitud eneseusust ja positiivsest enesekuvandist kui olulisest vaimse kaitse elemendist. Selle kõigutamine on vastavalt üks oluline psühhorünnakute eesmärk. Po­ sitiivset enesekuvandit ei saa luua, manitse­ des meediat, õpetlasi ja arvamuskujundajaid maalima meie minevikust ja olevikust ainult „õiget”, positiivset pilti ja kordama õigeid mantraid – ehkki nii mõnigi skeptik kardab, et psühholoogilise kaitse all mõeldakse mi­ dagi niisugust. Et sõnad – öeldud meile ja meist – vähem haavaks ja nõrgendaks, ei tule neid pel­ jata ja vältida, vaid kriitiliselt ja kontekstitundlikult mõista.

Seejuures võib tempel olla siiralt mõeldud kriitika. Piiri on raske tõmmata, sest umb­ ne ja suletud marurahvuslus on nähtusena olemas, ja keegi ei saa määrata täpselt, kus lõpeb oma kultuuri kaitse ja algab kseno­ foobia. Kuid millegipärast kipub rahvusluse negatiivne silt külge kleepuma seda kerge­ mini, mida väiksema rahvusega on tegemist. Suurrahvaste esindajad peavad teisi rahvusi rängalt halvustama, et sama silti ära teenida. Väikerahvaste puhul piisab selleks pahatihti oma keele kaitsmisest või isegi lihtsalt selle kasutamisest. Justkui peetaks suuri keele­ rühmi kuidagi rahvuslikult neutraalsemaks kui väikeseid.

Üleilmastumisega

Tempel mõjub, sest me ei taha end marurah­ vuslusega seostada. Nii kipume seda omaks võtma ja iseend süüdis­ tama. Eestlased suht­ levad eestivenelastega tihti automaatselt vene keeles, nii mõneski olukorras tekitab püüd oma keelt kasutada süütunnet. Me oleme harjunud, et vastutuleku kohus lasub meil. Et tänases Eestis eesti keelega argielus hak­ kama ei saa, tähendab, et riigikeele kehtes­ tamine avaliku suhtluskeelena pole siin veel õnnestunud. On mõeldamatu, et Soomes ei saaks hakkama soome, Rootsis rootsi või Prantsusmaal prantsuse keelega. Ometi süü­ distatakse eestlasi natsionalismis enam kui eelmainituid.

seoses on seatud kahtluse alla ka

Üks sõna, millega Eestit on löö­ dud kodus ja võõrsil, ammu ja veel täna, on „natsionalism”, kodusemas keelevormis rahvus­ lus. Ajal, mil „multikultuursus” on läänemaailmas pjedestaalile tõstetud väärtus – ehkki viimasel ajal on mitmed Euroopa tipp-poliitikud kuulutanud senise multikultuursuspoliitika ebaõnnestu­ nuks –, on sõna „rahvuslus” negatiivse var­ jundiga. Nõnda on sellel, mida rahvusluse all mõeldakse ja millega seda seostatakse, oluline roll meie imago kujundamisel mitte ainult teiste, vaid ka meie endi silmis.

rahvusriigi kui sellise tulevik.

Ajal, mil „multikultuursus” on läänemaailmas pjedestaalile tõstetud väärtus, on sõna „rahvuslus” negatiivse varjundiga.

Kuivõrd on kultuuripaljusus – elulise fakti­ na või multikultuursuse ideoloogiana – üld­ se ühildatav rahvusriigi ideega? Üleilmas­ tumisega seoses on seatud kahtluse alla ka rahvusriigi kui sellise tulevik. Kas on üldse võimalik kuulutada rahvuskultuuri ja -keele hoidmine riigi olemasolu üheks eesmärgiks – nagu Eesti põhiseadus seda teeb – ja esinda­ da samal ajal demokraatlikku, mitmepalge­ list ja avatud maailma? Vastust hägustavad klišeed ja topeltstandardid, mille taustal on nii teadlikku propagandat kui ka laiska mõt­ lemist.

Kui rahvuslus omandab negatiivse maigu, on üha raskem rääkida rahvusvahelisel areenil rahvuskultuurist kui millestki positiivsest. Sealjuures satub kahtluse alla just rahvus­ riikide kultuurilise identiteedi säilitamine, vähemuskultuuride aktiivset säilitamist ei peeta poliitiliselt ebakorrektseks. Selles on oma iroonia, sest Euroopas on paljud hiljuti sisserännanud vähemused terviklike rühma­ dena arvukamad kui rahvusriikide põhirah­ vused.

„Natsionalism” kui Eesti iseolemist hurjutav tempel on tuttav nõukogudeaegsest keele­ pruugist, mis paraku pole tänini kadunud. Seda kasutatakse nüüdki propagandistlikel eesmärkidel, aga ka laiemalt, propaganda kaudse tagajärjena või teatud ideoloogiliste lähtekohtade mõjul. Sealjuures on otsene propaganda kergemini äratuntav ja ümber­ lükatav kui selle pehmemad versioonid ja kaudsed peegeldused. Kuid ka otsesel propagandal on mõju. Selle üks räige näide ilmnes ootamatult paar aas­ tat tagasi Soomes, kus end antifašistideks nimetav rühm hakkas materdama Eestit ja eestlasi stalinistlikult nõukogulikus stiilis. Rünnak järgnes nn pronksmehe vahejuh­ tumile ja seda võib sihiselguse poolest võr­ relda meid tabanud küberrünnakuga. Selle kesksed sisulised elemendid olid mh okupat­ siooni eitamine, eestluse seostamine natsis­ miga, Eesti riigi tembeldamine „fašistlikuks apartheidirežiimiks” ja isikute (sh allakirju­ tanu) tembeldamine fašistideks ja mainitud „apartheidirežiimi” agentideks. Rünnak jätkus muuhulgas ajaveebides jär­ jepidevalt paar aastat – sealjuures oma pool aastat ka Soome suurima iseseisva võrgule­ he Uusi Suomi esilehelt avanevais blogides, mis said sealtkaudu hea nähtavuse ja laia lugejaskonna. Kuna esitatud väited olid ab­ surdsed, rõhutati mõlemal pool Soome lahte aktsiooni mittetõsiseltvõetavust, osalt õigus­ tatult. Samas võtsid kampaania algaegadel mitmed Soome ajakirjanikud propagandiste tõsiselt, nende seisukohti esitati „info tasa­ kaalustamise” sildi all võrdväärselt tõsiste Eesti ajaloolaste või propagandistide laimu­ objektide ehk fašistideks tembeldatud isiku­ te omadega. Sealjuures esindasid ründajad nii auväär­ seid institutsioone nagu Helsingi ülikool ja Soome luterlik kirik. Kui rühm soome ja eesti haritlasi avalikult imestas, miks õpe­ tab ülikoolis kursust nimega „Vene ja Eesti õiguspoliitika” isik, kes avalikkuses väidab, et Eesti pole riik, vaid fašistlik apartheidi­ diktatuur, tembeldati küsijad mitmel pool sõnavabaduse vaenlasteks, neid süüdistati tsenseerimismentaliteedis (ehkki keegi ei astunud samme kõnealuse „info” keelusta­ miseks). Kaitsjaid laimatuile Soome avalik­ kuses ei leidunud. Eliidi vaikimisest hoolimata jäid propagan­ distid rahva hulgas marginaalseks. Selles mõttes kampaania ebaõnnestus – Soomes nende väiteid ei usutud, samuti ei õnnes­ tunud see, mis arvatavasti oli hirmutamise kõrval üks nende olulisemaid eesmärke – rahvustevahelise vaenu õhutamine ja pinge­ te kasvatamine Eestis ja ehk Soomeski. Siiski jääb igast tegevusest jälg. Kui süste­ maatilise laimu objektid leiavad veel aastaid hiljem Google’i otsingumasinast oma nime all esimeste sissekannetena ridu stiilis „Eesti apartheidipoliitika ametlik kõneisik X levi­ tab jälle fašismipropagandat”, siis võib vaid spekuleerida, milline mõju isikute imagole ja selle kaudu ka elule veebis kampaanial lõ­ Diplomaatia · märts 2011

8


puks on. Inimesed kipuvad suhtuma ka kõi­ ge absurdsematesse väidetesse põhimõttel „kus suitsu, seal tuld”. On inimlikult raske pidada vaba kirjasõna lausvaleks. Seega jõuab ka mitteusutav propaganda ini­ meste teadvusse, ehkki lahjendatult. „Fašis­ tist” saab lahjendatult „natsionalist”, ning nii on Soomes ja ka mujal tembeldatud eest­ lasi tihti „natsionalistideks” ilma, et selleks oleks mõistuspärast alust. Aastavahetuse aegu näitas veebileht Euronews.net inter­ vjuud Eesti peaministri Andrus Ansipiga Eesti üleminekust eurotsooni, kus reporter tõdes murelikult, et ta on kuulnud, et Eestis valitseb apartheid. Sõna levib ja tuleb bumerangina tagasi suun­ dadest, kust seda oodata ei osata. Kui propa­ gandast 30% või isegi 10% „infona” rahva sekka imbub, pole see olnud asjatu.

Multikultuursus ja kollektiivsed õigused Eelnev üksi aga ei seleta, miks natsionalis­ mitempel meile ka väljaspool otsest propa­ gandasõda mh meedias ja akadeemilistes ringkonda­ des nii kergelt külge hak­ kab ja miks ka eestlased ise sellega ajaloo, keele ja integratsiooniga seotud debattides üksteist sildis­ tavad. Põhjus seisneb osalt ka Lääne poolt toodud mul­ tikultuursuse idees, mis võõrastab enamuskultuuri enesekehtestuspüüdeid, vastupidiselt vähemustele. Selle kandev mõte on arusaam, et vähemus­ te integreerimine on kuidagi vägivaldne. See eraldamise ideoloogia, mitte rahvuskirevus iseenesest, on „multikulti” idee viimasel ajal kriitika alla saatnud.

danud. Sellest on kujunenud kultuurilise eraldumise poliitika, millega Lääne-Euroo­ pas nüüd hädas ollakse, kuid mis on mõju­ tanud ka suhtumist Eestisse, kus olukord on sootuks erinev. Mitmel pool Euroopas ja Kanadas on islamis­ tide nõudmistele vastu tulles arutatud tõsi­ meeli „juriidilise pluralismi” – põhimõtte, et iga rühm elagu oma seaduste järgi – sisse­ viimist. Eestis ei arutata lahtiütlemist põhi­ mõttest, et inimesed on seaduse ees võrdsed. Siin on kultuuriliseks jagajaks mitte põrge ilmaliku ja usulise reeglistiku vahel, vaid keel.

Eestis ei arutata lahtiütlemist

Lääne-Euroopa riikides, kus ra­ dikaalne multikultuursuse idee põrkub liberaaldemokraatliku reeglistiku üldkehtivusega, on sisserändajad keeleliselt siiski integreeritud. Meil väidavad mõ­ ned vähemuste esindajad, et elu elamine oma emakeeles, ena­ muse keelt kasutamata, on ele­ mentaarne inimõigus. Eesti keelele osalinegi üleminek hariduses olevat räige inimõiguste rikkumine. Ka välismeedia, sealhulgas New York Times ja hiljuti valimiste eel Frankfur­ ter Allgemeine Zeitung, on käsitlenud eesti keele oskuse nõuet kui midagi inimvaenu­ likku. Kas nad teeksid murelikke lugusid sellest, kuidas Prantsusmaal sündinud araa­ biakeelsete immigrantide lapsed peavad prantsuskeelses koolis käima või nende va­ nemad seadust järgides töökohal prantsuse keeles suhtlema? Kas peab keegi inimõiguste rikkumiseks seda, et Ühendriikides on raske karjääri teha inglise keelt oskamata?

põhimõttest, et inimesed

on seaduse ees võrdsed.

Läänepoolses Euroopas on multikultuursuse kriisi keskmes usk – sealsed ebaõnnestumi­ se kogemused puudutavad peamiselt mosle­ mikogukondade integreerumist. Kriisi taus­ tal olev ideoloogia pärineb algselt Kanadast, kus filosoofid eesotsas Charles Taylori ja Will Kymlickaga on püüdnud sobitada kultuuri­ de kollektiivse ellujäämisõiguse ideed libe­ raalse arusaamaga üksikisiku õigustest. Üks argument, mis õigustab riigipoolseid meet­ meid kultuuride kaitseks väliste mõjude eest vajadusel üksikisiku vabadusi piirates, on see, et üksikisik ei saa areneda ega end teostada, kui tal puudub teda toetav „oma” kultuuritaust. Arutelu lähtus prantsuse keele säilitamise püüdlustest Quebeci osariigis, kus prant­ suskeelne elanikkond kartis sulandumist anglofoonsesse kultuuriruumi. Sarnaste ar­ gumentidega põhjendati ka kultuurikaitset algupärastele vähemustele nagu indiaan­ lastele ja inuittidele. Selles kontekstis võib riigi toetus olla ainus võimalus kultuuride ellujäämiseks, ehkki vaidlusi tekitab see, kuidas kaitstava kultuuri piirid tõmmata ja kas kultuuride kaitsmine välismõjude ja ümbritseva enamuskultuuri eest ei takista nende loomulikku arengut. Algsest kontekstist kaugenedes on sama mõte kujunenud ideoloogiaks, mis pooldab ka sisserändajate kultuuride kaitset enamus­ kultuuri sulatavate mõjude eest. See ideestik on juhtinud poliitikat, mis on mitmel pool integreerumist pigem takistanud kui eden­ 9

Diplomaatia · märts 2011

Küsimused on retoorilised. Millegipärast aga toob eestlaste soov, et Eesti ühiskond võiks toimida eelkõige eestikeelsena, kaasa süüdis­ tusi diskrimineerimises ja natsionalismis. Sellega, et eesti keele ja kultuuri kaitse on kirjutatud põhiseadusse, pole rahul ka kõik eestlased. Meenub va­ bariigi ühelt integrat­ siooniala suuremalt autoriteedilt kuuldud mõte, et kuna Eesti riik kaitseb just eesti kul­ tuuri riikliku poliitika­ na, ei vasta selline ühe kultuuri ja keele eelista­ mine teisele liberaalse demokraatia põhimõte­ tele, mille kohaselt riik peaks olema erinevate kultuurirühmade suh­ tes neutraalne ja suhtuma neisse võrdselt.

Riigi neutraalsuse illusioon Kui liberalism valgustusaja klassikutest John Rawlsi õiglusteooriani näeb liberaalset riiki teatud institutsioonide süsteemina, mis isikuõigusi kaitstes jääb neutraalseks isi­ kute isiklike valikute osas samade õiguste raames, siis uusimad tõlgendused püüavad laiendada neutraalsust kosmilisele tasandile, vaadeldes neidsamu institutsioone kui vaid üht väärtussüsteemi paljude võrdväärsete hulgas. Sel juhul laieneb vabadus õiguseks rühmiti väärtusi eri reeglistikeks vormida – mis toetab multikultuursuse radikaalset tõlgendust. Kui rühmadel lubatakse väärtuspaljususe ni­ mel tingida üldise seaduse järgimise üle, on tulemuseks mitte suurem võrdsus ja vaba­ dus, vaid valikuline võrdsus ja vabadus: mõ­ nelt võetakse kultuurilise kuuluvuse sildi all tegelikult üldise seaduse kaitse lihtsalt ära. Selle üllalt motiveeritud diskrimineerimise vastu on protesteerinud vähemustaustaga liberaalid üle Euroopa. Suurbritannia pea­ ministri David Cameroni veebruaris esitatud multikultuursuse kriitika keskne sõnum ongi see, et riigi absoluutse neutraalsuse nõue on illusioon ja liberaalsed väärtused, millele euroopalik demokraatia on rajatud, on väärtused, mille kaitsmise pärast ei pea vabandust paluma ja milleta demokraatia ei toimi. Nagu väärtustelt, ei saa ükski riik ka keele­ liselt olla täiesti neutraalne. Riik ise, selle institutsioonid ja avalik sfäär toimivad alati mingis keeles. Enamasti ühes, ehkki eran­ deid on – ja need tekitavad pahatihti pingeid. Mis takistaks Eestil olemast mitmerahvuslik, kuid ühtse keeleruumiga riik, nagu on seda Rootsi, Suurbritannia või Prantsusmaa? Lääne-Euroopa suurimad sisserännanud vä­ hemused tekkisid umbes sama aja jooksul kui valdav osa venekeelset vähemust Eestis. On raske näha, millised argumendid õigus­ tavad teise ja kolmanda põlvkonna sisse­ rändajate järglaste kooliskäi­ ku enamuse keeles Saksa- või Prantsusmaal, aga mitte Eestis. Ja sealjuures Eestis ei räägita vene koolidest loobumisest. Eesti pakub hiljuti sisseränna­ nud vähemusele enam kui pal­ jud lääneriigid omadele.

Sellega, et eesti

keele ja kultuuri

kaitse on kirjutatud põhiseadusse,

Idee, et üksikisikul peab olema õigus oma kaitstud kultuuri­ ruumis elamiseks ka siis, kui ta ise või ta vanemad on valinud elukohaks kas vabal tahtel või saatuse sunnil uue riigi, on osalt ülaltoo­ dud argumentide loogiline tulem. Siiski on seda „õigust” võimatu rakendada üldkehti­ va inimõigusena: igaüks ja igal pool ei saa eeldada, et ta võib uude riiki siirdudes oma kultuurilist identiteeti uue koduühiskonna

pole rahul ka kõik eestlased.

Kas siis rahvusriik rikub olemuslikult libe­ raalse demokraatia põhimõtteid?

Nagu väärtustelt, ei saa ükski riik ka keeleliselt olla täiesti neutraalne. mõju eest kaitsta juba sellepärast, et keeli ja kultuure on palju ning paljud rühmad nii väikesed, et nõudmisele oleks võimatu vastu tulla. Vähemuskeele võrdse kohtlemise nõuded Eestis põhinevadki arusaamal, et venekeelse elanikkonna puhul ei ole tegu hiljuti sisse­ rännanud vähemusega. See omakorda põ­ hineb ideel, et nõukogudeaegsed rändajad liikusid riigisiseselt ning seetõttu neid ei võrrelda Lääne-Euroopa samaaegsete tulija­ tega. Kuid kui kohelda legitiimsena olukor­ da, kus de facto piiri N Liidu ja Eesti vahel ei olnud, tähendab see sisuliselt Eesti okupat­ siooni eitamist.


Teine põhjus, miks Eesti olukorda ei suudeta hinnata sarnaste standarditega rahvusvaheli­ ses võrdluses, on kaotatud privileegide psüh­ holoogia. Siin on tegu üldinimliku nähtuse­ ga: seda, mis on kord saavutatud, peetakse õiglaseks ja selle äravõtmist ebaõiglaseks. Poliitiliselt on raskem kord antud privileege ära võtta kui neid üldse mitte anda. Nõuko­ gude ajal anti Eestisse idast tulijaile eeliseid, mida ükski Lääne-Euroopa riik suurimaski multikultuursuse vaimus oma sisserändaja­ tele ei pakkunud. Seda on tagantjärele raske muuta.

Andekas Eesti Rahvuslikust konkurentsivõimest kasutamata ressursi meetodi järgi.

Kui keele osas nõuda riigilt täielikku neut­ raalsust ehk eitada ühiskonna ühe ühise suhtluskeele vajadust, on tulemuseks kas puudulik kommunikatsioon keelerühmade vahel, sest ühist keelt pole, või suhtlus nen­ de seatud tingimustel, kel on vähem soovi õppida. Nendeks pole siinmail seni olnud eestlased. Rahvusvahelised võrdlused ja ana­ loogiad aitavad meil paremini mõista, millal jutt inimõigustest või (maru)rahvuslusest on konteksti arvestades asjakohane ja millal pi­ gem märk välisest poliitilisest survest.

Hiljutise Narva-Jõesuu psühholoogilise kait­ se ja meedia seminari kuluaaris esitas üks tuntud ajakirjanik väite, et süsteemne töö riigi imago kujundamisel ja levitamisel ei ole kuskil toonud tulemust ja on mõttetu rahakulutamine. Vastasin, et sellel tööl on mõtet ja tõin näiteks Eesti. See tekitas tu­ geva vastureaktsiooni, sest „kõik ju teavad, et midagi pole tehtud, kõik on lollid jne …” – reaktsioon, mis on sarnastel juhtudel ta­ vapärane. Pärast väikest diskussiooni võttis vestluskaaslane vähemalt osa oma negatiiv­ susest tagasi, sest meie küberkaitse lugu on kahtlemata rahvusvaheline edulugu ja see ei ole juhtu­ nud juhuslikult, vaid selle taga on palju professionaa­ lide ajutööd ja kokkulep­ peid.

Lõpetuseks

Eduka infosõja

Siintoodu ei ole loomulikult argument vähe­ muskultuuride säilimise vastu. Nende elujõu toetamise osas on Eestil tugevam traditsioon kui nii mõnelgi läänepoolsel Euroopa riigil. Küll aga võib kinnitada, et Eesti riigi ja ava­ liku sfääri toimimine eesti keeles pole vastu­ olus muu Euroopa praktikaga, inimõigustega ega liberaalse demokraatia põhimõtetega – vastupidist väita on kasulik vaid neile, kes ei hinda Eesti tulevikku iseseisva riigina. Seetõttu on oluline, et me läbimõtlematult ei esitaks endale süüdistusi, millest vähe­ malt osa kajastab otse või kaudselt propa­ gandamasinate tööd. Parem pole ka see, kui reageerime neile hoopis provintsliku eneses­ setõmbumisega. Lähiaastakümnete jooksul selgub, kas Eesti kultuuriruum võib kujune­ da avatud, kuid enda olemasolu eest mitte andekspaluvaks ühiskultuuriks, sarnaselt suuremate kultuuridega, mis ühendavad suhteliselt valutult erinevaid emakeeli kõ­ nelevaid ja erineva etnilise taustaga inimesi. Samal ajal tuleks laiendada „eestlase” mõistet, mis katab sellesse kultuuriruumi kuuluvaid inimesi – loobuda, ometigi, anti­ terminite „muulased” ja „mitte-eestlased” kasutusest. Eestlane võib olla igaüks, kes end siin kodus tunneb, keelt valdab ja eestlane olla tahab – ka siis, kui ta näeb välja teistest erinev või räägib keelt aktsendiga. Avatud ja enesekindla Eesti kultuuriruumi loomine on kergem, kui me eestlust liiga kitsalt ei piira ega ka häbene.

naalsed indikaatorid olid üheselt tema vastu. Gerd Kanteri tolleaegne „inimarengu aruan­ de” analüüs oli vähemalt sama pessimistlik kui „Eesti inimarengu aruanne 2010” ja täp­ selt samamoodi olid kõik näitajad kinnitata­ vad ka numbritega. Miski siiski ei lubanud seda „vana, vaene, nõrk, lootusetu” filosoo­ fiat uskuda ja mitmekuulise töö tulemusena sündis nn „kasutamata ressursi” mõtteviis. Olen seda hiljem palju testinud nii isikute kui institutsioonide peal ja tundub, et see aitab struktureerida mõtteid ja välja töötada edukamaid konkurentsimudeleid.

üks suuremaid saavutusi võibki olla lootusetuse ja

Meie minapildi negatiiv­ sust kinnitavad ka uurin­ gud, kus Eesti kuulub pal­ jude näitajate osas tippu või sinna lähedale, aga inimesed ütlevad, et nad ei ole õnnelikud ja palju asju on valesti ja halvasti. See on muutumas juba kaitsepoliitiliseks probleemiks, sest eduka infosõja üks suuremaid saavutusi võibki olla lootusetuse ja mõttetuse tunne, pessimism. Vastupidavus stressile, optimism, paindlik­ kus kriitilises olukorras leida õigeid lahen­ deid on aga samal ajal väga suur rahvuslik kaitseressurss, tegelikult otsustav ressurss.

mõttetuse tunne,

Erakogu

Raul Rebane, kommunikatsioonikonsultant Raul Rebane on kommunikatsiooni­ konsultant, kelle peamised huvivald­ konnad on infosõjad, psühholoogiline kaitse, poliitiline marketing, innovatsiooni­teooria ja praktika. Artiklis kirjeldatud „kasutamata ressursi meetod” on osa tööst, mis tõi talle Euroopa Kergejõustikuliidu 2010 aasta innovatsioonikonkursi peapreemia.

Siintoodu ei ole loomulikult argument vähemuskultuuride säilimise vastu.

pessimism.

Selle artikli idee sündis sealsamas Narva-Jõe­ suus, kus osa väärikaid välismaa külalisi, ol­ les siiralt ja positiivselt üllatunud ettekanne­ te ja diskussioonide kõrgest tasemest, arutas Eesti olukorda. Vastavalt seminari reeglitele ei saa ma tuua nimesid, kuid sisu oli järgmi­ ne: „Eesti on ilmselt Euroopa andekas laps,“ ütles üks. Teine oli nõus, aga küsis: „Kas see laps seda ise ka usub?“

Kas riik saab olla andekas? Isikute puhul andekuse ebaühtlast jaotust aktsepteeritakse, aga kas saab andekaks nimetada ka riike? Ehk saab, kui andekust defineerida kui võimet olla edukas rahvus­ vahelises konkurentsis. Rahvusvaheline edukus või isegi võime konku­ rentsile vastu pidada on pideva diskussiooni teema igal pool, ka meil. Ühist seisukohta selles ei ole, vaated kõiguvad raevukast pessimismist hüsteerilise optimismini. Selle looga pakun välja ühe võimaluse meie riigi potentsiaalse võimekuse hindamiseks, kasu­ tades selleks hoopis muuks otstarbeks aas­ taid tagasi välja töötatud metoodikat.

Eesti on

Analüüsist saame ettekujutu­ se, „mis mul on, mis on ära kulutatud ja mis on alles”. Jagasin tegelikkuse viieks alajaotuseks, igaüks oma parameetritega. Siinkohal pole võimalik metoodikat väga põhjalikult avada, kuid allolev peaks andma ettekuju­ tuse mõtteviisist.

1. Füüsiline ressurss. Siia alla kuuluvad riigi puhul de­ mograafiline olukord, isiklik ja rahva tervis, need valdkonnad, millel on otsene seos füü­ silise elujõuga. Erinevad indikaatorid anna­ vad päris hea võimaluse selle ressursi pers­ pektiivi analüüsida, anda hinnang sellele, kus on probleemid, tärkavad ohud või mis on juba kulutatud. 2. Vaimne ressurss. Siia kulub palju – kul­ tuur, haridus, mentaalne seisund jne, kuid selle loo kontekstis pean ma silmas eelkõige allesjäänud motivatsiooni innovatsiooniks. Lähtun siin konkurentsiteooria ühest põ­ hipostulaadist, et „ei piisa sellest, kui teed midagi natukene rohkem ja natukene pare­ mini kui teised, teha tuleb midagi muud”. Innovatsioon selles kontekstis ei ole millegi leiutamine, vaid muutumise võime. 3. Materiaalne ressurss (küllastumise aste). Inimene oma loomuses tahab kõike palju ja kohe. Seda arvestades ehitavad poliitili­ sed jõud tihti üles ka oma poliitilisi kam­ paaniaid. „Viie jõukama hulka” ja „40 000 krooni kuus” tüüpi loosungid on ju tegeli­ kult lubadus inimesed võimalikult kiiresti materiaal­sete hüvedega ära kül­ lastada. Samal ajal on loodussea­ dus, et „materiaalset küllastu­ mist vältida võimalik ei ole”. See ressurss on kõige kiiremini „ära kulutatav”, sest kui sul ei ühte kingapaari, siis on see suur probleem, kui sul on neid 20, siis iga järgmine ei ole motiveeriv. Mate­ riaalselt küllastunud inimeste hulk ei näita selles kontekstis mitte heaolu taset, vaid ära kasutatud inimlikku ressurssi.

andekas riik.

2000. aasta suvel olin probleemi ees, kus tuli hinnata inimese andekust rahvusvahelise konkurentsi jaoks olukorras, kus kõik ratsio­

4. Sidemete (suhete) ressurss. Struktuuri tugevus ei koosne teatavasti mitte ainult Diplomaatia · märts 2011

10


elementide arvust ja üksikute elementide tugevusest, vaid ka elementidevaheliste si­ demete arvust ja tugevusest. Riigi tasandil tarvitatakse selle kohta sõna kodanikuühis­ kond, mis on rahvusliku ajaloolis-kultuuri­ lise märgisüsteemi kõige efektiivsem kaitse­ seisund. Millest me lähtume oma struktuuri loomisel, millised on meie kokkuleppelised väärtused, meie ühised ettekujutused mees­ konnatööst – kõik need aspektid kuuluvad siin analüüsile. 5. Imago, meie-pilt. Kiire identifitseerimine, hea imago muutub rahu ajal järjest olulise­ maks konkurentsieeliseks. Missuguse pildi suudad endast luua või säilitada, määrab väga paljudel, et mitte öelda enamikul juh­ tudel, valikud, mida sinuga suhetes tehakse. Veendumaks kas selline jaotus klapib või on analüüsiks sobiv, tehke järgnevalt test ja analüüsige iseennast. Kui vaja, hinnake ole­ masolevat või allesjäänud ressurssi näiteks viiepallisüsteemis. Füüsiline. Kas te olete 20 või 60, palju teil füüsilisest ressursist on kulutatud, kas olete terve ja aktiivne? Vaimne. Kas te olete algataja, kas teil on tahtmist midagi muuta, võtta ette uusi asju? Missugune on teie haridustase, kuidas osale­ te kultuurielus? Materiaalne. Mis teil on olemas, mida peate hankima, kuidas asjad muudavad teie elu, mida te olete nõus uute materiaalsete väär­ tuste hankimiseks tegema? Suhted. Missugune on teie suhete süsteem perekonnas, suguvõsas, tööl, kas te osale­ te üritustel, kas teile meeldib midagi koos teha, kas ühised rituaalid, tseremooniad on teile olulised?

dus tulevaseks eduks. See „saavutuse suhe kulutatud ressurssi” oli määrav tegur, mil­ le järgi sai otsustada, et Gerd Kanterist on meest maailma tippu, sest oma keskpärase 57 meetri saavutamiseks aastaks 2000 ei ol­ nud ta mingilgi määral ära kulutanud ühte­ gi viiest ressursist – kõik oli alles ja profes­ sionaalse arengu suunamisega võimalused edu saavutada suured. Siin tuleks appi võtta veel üks selgitav ter­ min – „defitsiitne ressurss”. Kus on midagi olulist puudu, seal hakkab juhtuma või see mõjutab oluliselt arengut. Defitsiitne võib olla vabadus, toit, motivatsioon, sadamad, raha, demokraatia – praktiliselt ükskõik, millel on arengut mõjutav tähendus. Selle loo kontekstis tuleks keskenduda aga abso­ luutselt kõige olulisemale defitsiidile ja just praegusel ajal. Olulised defitsiidid muuda­ vad aja jooksul oma tähendust, näiteks meie kunagine suurim defitsiit – iseseisvus – ei ole enam probleem. Missugune viiest ressursist on hetkel defit­ siitseim ja mille saamine mõjutab arengut kõige rohkem, on eriti oluline küsimus. Ta­ valine ja kõige lihtsam vastus – „raha paneb rattad käima” – on enamikul juhtudest laie­ mat konkurentsi silmas pidades eksitav.

Eesti konkurentsivõimest Konkurentsivõime avaldub võrdluses, meie puhul teiste samalaadses seisundis olevate riikidega. Kui me valime võrdluseks vale lii­ ga (Norra, Rootsi, Uus-Meremaa), kellel on olnud põhimõtteliselt teistsugune ajalugu ja arenguskeem, siis muutub kogu analüüs far­ siks, sest me võrdleme võrreldamatuid asju. Võimaluste võrdsustamiseks on vajalik olu­ liselt pikem aeg, kui meie käsutuses olnud 20 aastat. 1. Füüsiline.

Imago. Missuguseks olete te suutnud luua enda pildi, kas olete juba jõudnud midagi põhjalikult ära rikkuda või on teie müüt konkurentsivõitluseks sobiv? Paljudel juhtudel läheb pärast sellist hinda­ mist tuju ära, aga võib ennast lohutada selle­ ga, et absoluutne enamik inimesi sõltumata tegevusvaldkonnast ei olegi rahvusvahelised talendid, vaid peavad tegutsema kas rahvus­ likul või kohalikul tasandil. Lihtne on ka näha, et näiteks aeg ei ole taas­ tuv ressurss, mõnedel juhtudel ka imago, muu on arendatav ja taastatav. Niimoodi asju analüüsides selgub oluline tõdemus, et „andekus on saavutuse suhe ku­ lutatud ressurssi”. See ei pea oluliseks abso­ luutset saavutust, vaid eeldust perspektiivis olla edukas. Näiteks on ju praegu palju lapsi, kes on „ette õpetatud” ja kes seitsmeaasta­ selt loevad, kirjutavad, rehkendavad, räägi­ vad inglise keelt ja oskavad veel palju muud, aga see ei tähenda seda, et nad on ilmtingi­ mata andekad. Nad on lihtsalt „treenitud” paremini, ehk kulutanud rohkem füüsilist ja vaimset ressurssi ja see ei anna 25. eluaas­ taks nende ees, kelle areng on alguses olnud aeglasem, mingit konkurentsieelist. Seega, tegeliku andekuse tuvastamiseks tu­ leb analüüsida mitte ainult saavutuse suu­ rust, vaid selle saavutamiseks kulutatud ressurssi. Kui seda on kulutatud suhteliselt vähe ja sul on võime omandada uusi teadmi­ si kiiremini kui teised, siis on see suur eel­ 11

Diplomaatia · märts 2011

Rahvuslik füüsiline elujõud, jätkusuutlikus on ülisuur probleem, aga Eestis õnneks tead­ vustatud. Tegelikult on sündinud rahvuslik kokkulepe selle lahendamiseks, tulised vaidlused käivad sammude, mitte suuna üle. Trend on paranemise suunas, suremus vähe­ neb, sündimus kasvab, siseturvalisus kasvab, inimesi hukkub vähem. Võrreldes 15 aasta taguse absoluutset rahvuslikku katastroofi ennustava seisundiga on hetkel olukord tun­ duvalt optimistlikum, aga loomulikult mitte mingil juhul rahuldav. Võrreldes enamiku samas olukorras olevate riikidega oleme ol­ nud kiiremad ja tulemused on märgatavad. Arenguressurss on väga suur igas vallas, po­ sitiivse trendi jätkumine on eluküsimus. 2. Vaimne. Meil on väga kõrge imago haridusel ja kul­ tuuril, selle valdkonna inimesed on palju põlvkondi olnud ühiskondliku austushierar­ hia tipus. Seda ei ole kaotanud isegi keeruli­ ne üleminekuaeg. Me ei räägi enam vaimsest ellujäämisest, meil on päevakorras uued sõ­ nad – hariduse kvaliteet, kultuuri rahvusva­ helistumine, innovatsioon. Rahvusvahelises konkurentsis on selgunud, et Eestist „mur­ ravad läbi” eelkõige intellektuaalid, seda ka poliitikas. Nad on suutnud ühiskonnale tea­ da anda vajalike muudatuste imago ja hooli­ mata suurtest vastuseisudest on saavutatud väga kiiresti väga palju. Eesti muutuskiiruse koefitsient on absoluutses tipus.

Meil on väga kõrge imago haridusel ja kultuuril, selle valdkonna inimesed on palju põlvkondi olnud ühiskondliku austushierarhia tipus. Hea näide on euro kasutuselevõtt, mis nõu­ dis suurt kokkulepet ja suurt kollektiivset pingutust. Arenguressurss on siin suur, edu­ ka konkurentsi võimalused samuti. 3. Materiaalne. Kõige lihtsamini arusaadav, seetõttu ka meedias absoluutselt domineeriv kategoo­ ria. Aga ainult algajad malemängijad usu­ vad, et „kellel on rohkem nuppe, selle seis on parem”, meistrid teavad, et ruum, aeg ja aktiivsus võivad olla oluliselt tähtsamad kui materiaalne edu. Reegel on ka see, et need­ samad ruum, aeg ja aktiivsus muutuvad õige mängu korral aja jooksul materjaliks. 50-aastane alatarbimine koos seda nüüd saat­ va kulutamismütoloogiaga on kuni viimase ajani orienteerinud ühiskonda „saama roh­ kem, tarbima rohkem” koos materiaalsuse muutumisega staatuse sümboliks. Saamahi­ mu väljumine kontrolli alt võib aga kergesti viia Islandi-sarnaste katastroofideni. Eestil on olnud õnne, et pikema perioodi vältel on rahvusliku julgeoleku tagamine olnud suurim prioriteet, suured rahvusva­ helised kriisid on hoidnud jalad maa peal, on tehtud rida olulisi säästmisele suunavaid poliitilisi otsuseid – seega püsib see ressurss meile endiselt suure stiimuli ja arenguvõima­ lusena pikki aastaid. Võrreldes paljude teiste riikidega on meil siin arvestatavaid eeli­seid, me oleme oma materiaalseid ressursse „ette kulutanud” suhteliselt vähe ja aja jooksul transformeerub see arvestatavaks eeliseks. 4. Sidemed. Nende tähendusest võib aru saada presi­ dent Toomas Hendrik Ilvese aastapäevakõ­ nest 24.02.2011. See on nüüdseks üldiselt aktsepteeritud kui iseseisvusaja üks oluli­ semaid poliitilisi tekste. „I have a dream” tüüpi kõne visioneeris Eestit kui hoolivat, väärtussuhete ja vastutustundlike kodanike riiki. Järgnenud aktiivne, valdavas enamikus positiivne diskussioon näitas, et me oleme ka selle ressursi arendamisel jõudmas uuele tasandile. Suhteressurss on piiramatute arenguvõima­ lustega ja see on valdkond, kus väikeriikidel on suurte ees strateegilisi eeliseid. 5. Imago. Imagomoodustamise valdkond on väga spetsiifiline, aga kahtlemata suurte võima­ lustega. Eesti on neid seni suhteliselt hästi kasutanud, hoolimata aktiivsest ja suunatud idapoolsest vastukampaaniast. Eestis sees seda tihti ei tajutagi, aga välismaal elavad ja töötavad inimesed suhtuvad meie praegu­ sesse pilti vägagi positiivselt. Ka siin oleme paljudest kiiremad ja professionaalsemad

olnud, paraku tuleb aga väikestel enda tut­ vustamiseks kulutada suhteliselt väga palju energiat, vahendeid ja aega. Enamik res­ surssi on meil kulutamata.

Kokkuvõtteks Eespool toodu saab kokku võtta kolme jä­ reldusena. Eesti on andekas riik. Arvestades stardiposit­ siooni, meie saavutusi ja selleks kulutatud ressurssi on Eesti lühikese ajaga, ainult 20 aastaga, jõudnud väga kaugele. Tagasilööki­ dest hoolimata on trend olnud edasi ja üles. Eesti defitsiitne ressurss on usk oma võime­ tesse, enesekindlus ja optimism. Probleem on meis endis, mitte meie käsutuses oleva­ tes vahendites. Väikeriikide rahvusvahelise konkurentsi­ võime kolm võtmesõna on intellektuaalsus, kiirus, sidemed. Seda võiks kutsuda ka for­ maadiks, mille iga sõna annab käitumisju­ hendeid. Intellektuaalsus määrab peasuuna haridusele ja kultuurile, kiirus määrab ees­ käija, innovaatori rolli ning sidemed loovad „meie“-tunde ja kriisikindluse. Järelduste, eelkõige Eesti andekuse väite tõestuseks soovitan sama metoodika alusel analüüsida näiteks Venemaad, Lätit, Leedut, Ungarit, Slovakkiat jne ja vaadata, mis välja tuleb. Kui ka pärast seda olete veendunud, et „kõik on Eestis mäda“, siis on vist probleem teis, mitte Eestis.


Araabia 1989. aasta? Lähis-Ida ülestõusud ennustavad sama tähendusrikkaid poliitilisi muutusi nagu 1989. aastal.

Kristian Coates Ulrichsen, David Held, Alia Brahimi, politoloogid Kristian Coates Ulrichsen on Londoni majandus- ja politoloogiakooli (London School of Economics and Political Sciences) Global Governance’i programmi teadur. David Held on LSE Graham Wallase politoloogia õppetooli professor ja Global Governance’i programmi kaasdirektor. Alia Brahimi on LSE Global Governance’i programmi teadur. Artikkel ilmus esmakordselt sõltumatus veebilehes www.opendemocracy.net. See on kirjutatud enne Liibüa rahutuste algust.

Araabia maailma on haaranud erakordne rahutustelaine, mis võib täielikult muuta Lä­ his-Idas kehtivat poliitilist korraldust. Moha­ med Bouazizi meeleheitlik enesesüütamine ajendas tervet põlvkonda marginaliseeritud noori nõudma poliitilist vabadust, majan­ duslikke võimalusi ja eelkõige inimlikku austust. Miljonid inimesed osalesid masside­ monstratsioonidel, mis kihutasid Tuneesias võimult Ben Ali kleptokraatia ja kuuluta­ sid ette Mubaraki režiimi lõppu Egiptuses. Sündmuste selline käik on ajendanud ini­ mesi organiseeruma repressiivsete autokraa­ tiate vastu kogu Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas. Lisaks seavad protestid otseselt kahtluse alla nendesamade režiimide levitatud müü­ di, et ilmalikud võimurid on nii stabiilsuse tagajad kui ka ainuke tõke fanaatiliste isla­ mistide võimuhaaramise ees. Kõikvõimali­ ku taustaga, kõigist klassidest ja igasuguse haridustasemega mehed, naised ja lapsed tegid koostööd, et kutsuda vägivallatult esi­ le muutusi. Lõpptulemus võib muuta kogu piirkonda, kus aastakümneid on režiimid ja Lääne stabiilsus seatud kõrgemale elanike demokraatiapürgimustest. *** Mohamed Bouazisi süütas ennast oma kodu­ linnas Sidi Biuzidis põlema 17. detsembril pä­ rast seda, kui kohalikud võimud olid konfis­ keerinud tema tänavaleti ja teda alandanud. Tema häda leidis tugevat vastukaja noorte tuneeslaste seas, kes seisavad silmitsi sama­ suguse lootusetu majandusliku olukorraga ja kel puuduvad väljavaated paremale tule­ vikule. Protestid algasid Tuneesia konserva­ tiivsetes maapiirkondades ja levisid tasapisi linnadesse, kus neid toitsid tugevnevad sot­ siaalsed pinged ning viha toiduainete ja põ­ hiteenuste kallinemise pärast. Uus meedia ja sotsiaalvõrgustikud täitsid vahendajate rolli, lubades aktivistidel, ajaveebnikel ja ajakir­ janikel mööda hiilida julgeolekuteenistuste repressiivsetest sammudest. Sotsiaalmajan­ dusliku ja poliitilise rahulolematuse järkjär­ guline ühtimine laiendas protestijate nõud­ miste haaret, mille hulka hakkasid kuuluma ka korruptsiooni väljajuurimine ja poliitilis­ te vabaduste tagamine. Ben Ali vastas aina suuremate järeleandmistega, mis tipnesid lubadusega mitte kandideerida uuesti presi­ dendiks 2014. aastal. Kui Tuneesia sõjavägi keeldus sekkumast ja proteste maha suru­ mast, pidi Ben Ali 14. jaanuaril põgenema Saudi Araabiasse ning tema asemele astus juba enne kavandatud valimisi ajutine rah­ vusliku ühtsuse valitsus.

Muslimid ja kristlased seisid õlg õla kõrval ühtsuses ja palves ning tõstsid pea kohale pigem Egiptuse lipu kui ususümbolid.

Egiptuses algasid meeleavaldused 25. jaa­ nuaril, mil suuremates linnades korraldati „viha päev”. Nagu Tuneesias, kihutas ajend (antud juhul Ben Ali minemakihutamine) üles rahva meelepaha Mubaraki režiimi vastu, mis inimeste meelest ei suutnud toi­ me tulla tõsiste sotsiaalsete ja majandusli­ ke probleemidega. Protestid kasvasid üle „raevu päevadeks”, mille käigus tuhanded meeleavaldajad oma jõudu tunnetades ei pööranud enam tähelepanu politsei- ja jul­ geolekujõududele ning asusid kogu maal põletama režiimi sümboleid. Varem killune­ nud opositsioonirühmitused koondusid Mo­ hamed El-Baradei (endine Rahvusvahelise Aatomienergia Agentuuri juht ning Rahvus­ liku Ühenduse Muutuse Nimel esimees) taha ja asusid nõudma koheseid poliitilisi muu­ tusi. Märkimisväärselt iseloomustas rahva­ massi vägivallatus ning kohapeal kujunesid abiteenistused, mis tagasid protesti korrapä­ rase kulu. Muslimid ja kristlased seisid õlg õla kõrval ühtsuses ja palves ning, mis on tähelepanuväärne, tõstsid pea kohale pigem Egiptuse lipu kui ususümbolid. Sõjavägi tun­ nistas protestide legitiimsust ja Mubarak oli sunnitud üha rohkem võimu käest andma. See kulmineerus teadaandega presidendi­ ametist tagasiastumise kohta pärast 1. veeb­ ruari „miljonimarssi”, mil Kairos avaldas meelt kaks miljonit ja ülejäänud riigis veel mitu miljonit inimest, nõudes kohest polii­ tilist käiguvahetust. Mubaraki-meelsed pätid alustasid seepeale suvalisi rünnakuid, mis tõid kaasa enam kui 1200 ohvrit ja erinesid järsult Mubaraki-vastaste meeleavalduste rahumeelsest, vägivallatust iseloomust. See oli ahastusse sattunud autokraadi viimane meeleheitlik samm, mis sundis rahvusvahe­ list üldsust hilinenult lahti ütlema Mubaraki toetamisest.

hia poliitiliste vastaste ning majanduslikult rahulolematute vahel, suunates süü süvene­ vate sotsiaalmajanduslike probleemide eest tehnokraatide peale. Monarhiale tuleb ka kasuks Jordaania lõhenemine idakalda hõi­ mudeks ja endisteks läänekalda palestiinlas­ teks, mis on andnud režiimile hingamisruu­ mi ning takistanud Tuneesia või Egiptusega võrreldava massilise rahvaülestõusu puhke­ mist.

Poliitiline nakkus on levinud kogu araabia maailma, olles küll tugevaim neis riikides, kus autoritaarsetel režiimidel on piiratud hulgal rahalisi vahendeid rahva meelepa­ ha leevendamiseks. Jordaanias põhjustasid kasvav inflatsioon ning suur tööpuudus ja vaesus märkimisväärseid raskusi ja valitsu­ sevastast meeleolu juba ammu enne otseste poliitiliste protestide puhkemist. Need pigis­ tasid kõige rängemalt keskmise ja madala sissetulekuga rühmi, kes ongi moodustanud araabia maailma ergastumislaine tuumiku. Samuti erinesid Jordaania elav ajakirjandus ja sotsiaalvõrgustikud tuntavalt konserva­ tiivsest ja traibalistlikust parlamendist, mis valiti 2010. aasta novembris nii ilmaliku kui ka islamistliku vastasrinna poolt boi­ koteeritud valimistel. Puhkes põlvkondade kokkupõrge väga mitmekesise religioosse ja ideoloogilise taustaga noorte aktivistide ning monarhia vahel, mis üritas vähendada pettumist parlamendis. Kuningas Abdullah tagandas Samir Al-Rifai valitsuse ja määras tema asemele erukindrali. See oli strateegili­ ne samm, mis pidi purustama seose monar­

Rahva muutustejanu süveneb kogu LähisIdas. Terves piirkonnas on laienenud lõhe noorte, keda interneti ja satelliittelevisiooni vahendusel mõjutavad ülemaailmsed mo­ derniseerivad jõud, ja tardunud rõhuvate re­ žiimide vahel, mis ei suuda pakkuda võima­ lusi paremaks eluks. 65 protsenti Lähis-Ida elanikkonnast on alla kolmekümneaastased, üha tehnoloogiateadlikumad ja kohanenud uute suhtlemisvormidega, mis võimaldavad vältida riigi kontrolli ning koondada jõude. Egiptuse ja Tuneesia blogijad olid olulised teadete avaldamisel ja levitamisel piinamis­ te ja inimõiguste rikkumiste kohta, mida panid toime julgeolekuteenistused. Nad julgustasid inimesi koonduma ja astuma raudse rusikaga valitseva režiimi vastu. Ot­ sustav samm astuti, ja kui Pandora laegas on juba avatud, on seda peaaegu võimatu taas sulgeda. Samuti pole režiimidel Twitteri ja Al-Jazeera ajajärgul, mil sündmused jõuavad reaalajas kogu maailma, võimalik lõigata ennast ära välismaailmast, et asuda opo­ nentidega arveid õiendama, nagu tegi Süü­ ria režiim 1982. aastal, kui Hamas mõrvati

Jeemenis protestiti esialgu eelkõige ränga tööpuuduse ja eriti vähetõotavate majandus­ like tingimuste vastu – maal, mida on räsi­ nud sisemised konfliktid ja kus peagi saab otsa nii nafta kui ka vesi. Opositsiooni viha oli suunatud ka president Ali Abdullah Sa­ lehi selle aasta jaanuaris tehtud vastuoluli­ se põhiseadusemuudatuse vastu. See kaotas presidendiameti kahetähtajalise piirangu, kindlustades sel moel Salehile võimaluse kandideerida taas 2013. aastal. Selles kon­ tekstis oli protestijate edu märkimisväärne, kuivõrd nad suutsid välja pressida lubaduse, et Saleh ei kandideeri ise ega püüa anda või­ mu üle pojale. Ta on siiski juba kaks korda murdnud lubadust tagasi astuda ning saab näha, kas ta talitab nüüd teisiti. Tema järe­ leandmine ei halvanud meeleavaldusi, mis muutusid hoopis julgemaks sedamööda, kuidas arenesid sündmused Egiptuses. Sale­ hil puudub poliitiline legitiimsus, mille abil vaigistada laialt levinud vastuseisu tema 32 aastat kestnud ja aina repressiivsemale va­ litsemisele, kuid seni on talle kasuks tulnud opositsiooni killustatus ja suutmatus esitada tõsist väljakutset. Siiski tugevneb praegu surve tingimustes, kus režiim on nagunii sil­ mitsi relvastatud vastupanuga ning keegi ei usu tõsiselt, et ta hakkaks ette võtma sisulisi reforme.

Diplomaatia · märts 2011

12


Revolutsioonilised hetked tekivad tihtipeale siis, kui konkreetne ajend suudab hoogustada aeglaselt, aga kindlalt aset leidvaid tähelepanuväärseid muutusi. tuhandeid sisemaiseid vastaseid. Reaalajas ülemaailmse meedia ning energiarohke ja noorusliku sotsiaalse liikumise vahele pigis­ tatud politseiriigid tunduvad anakronistlike ja rabedatena, võimetutena vastama mo­ dernse ühiskonna nõuetele. See läbi kogu Lähis-Ida pühkiv torm kujun­ dab radikaalselt ümber riigi ja ühiskonna suhted. Oluline on see, et tegemist on rahva­ liikumistega, mis on tekkinud iseeneslikult rohujuuretasandil reaktsioonina kohalikele sotsiaalmajanduslikele ja poliitilistele olu­ dele. Selle poolest erinevad nad põhimõtte­ liselt sõjaväe juhitud „ladvikurevolutsioo­ nidest”, mis hävitasid 1950.-1960. aastatel koloniaalrežiimi ning klammerdusid seejä­ rel võimu külge, rajades sõjaväele ja julge­ olekuaparaadile tuginedes pretoriaanlikud režiimid. Lisaks pole nad seotud ei USA eestvedamisel kulgeva demokratiseerimise­ ga ega kummagi poolega „sõjas terrori vas­ tu”. See tagab neile rahva silmis legitiimsu­ se, mis on väga oluline piirkonnas, kus on viimasel ajal ette võetud arvukaid väliseid sekkumisi, mis on andnud kohalike elanike silmis „demokraatiale” halva maine. Pealegi näitab režiimide ja juhtide, keda Osama bin Laden juba ammugi kutsus kukutama, lan­ gemine rahumeelsete ja valdavalt ilmalikku laadi massiprotestide tagajärjel ka seda, kui marginaalne on tegelikult Al-Qaeda ja džiha­ distlik ideoloogia. Kairo meeleavaldajad hõi­ kusid enim sõnu tanmija („areng”) ja hurrija („vabadus”), mis sageli lämmatasid otseselt religioossed hüüded. See lükkab sisuliselt ümber Lääne ja režiimide huvide senise kokkupuu­ tepunkti eksiarvamuses, et demokraatia ei saa olla sügavale juurdunud autoritaarsete režiimide stabiilne alternatiiv.

reuters/Scanpix

ületas sisemiste ja väliste sündmuste koond senised lõhed ning muutis pikaajaliste prot­ sesside dünaamikat ja vahekorda. Kui ka rahulolematus autoritaarsete režiimidega polnud midagi uut, siis kvalita­ tiivselt erinev oli kiirus, millega suudeti mitmed neist viia kokku­ varisemise veerele.

See läbi kogu

Lähis-Ida pühkiv

Eri dünaamika tõttu on protes­ tide kulg olnud igal maal mõ­ nevõrra erinev. Mõnes riigis on märkimisväärsed nafta- ja gaasi­ tulud võimaldanud režiimil pro­ teste ennetada või lämmatada, suurendades jõukuse ümberja­ gamist. Otseseim näide on pärit Kuveidist, kus elanikele eraldati tasuta toitu 14 kuuks ja maksti ühekordselt 1000 dinaari (umbes 2600 eurot). Samasugust abiventiili saab ka­ sutada enamik Pärsia lahe riike, suutes sel moel tuimestada, ehkki mitte vältida rahul­ olematust sotsiaalmajandusliku seisakuga. Liibüas on selgem traiba­ lism tõmmanud suure osa rahvast režiimi orbiidile ja muutnud nad kaasvas­ tutavaks selle säilimise eest. Mälestus aastaküm­ nepikkusest sisekonflik­ tist, milles hukkus 1990. aastatel üle 150 000 inimese, on muutnud alžeerlased mõistetavalt ettevaatlikuks äki­ liste muutuste ees ning samal ajal on, nagu

torm kujundab radikaalselt ümber riigi

***

ja ühiskonna

Millest siis tekkis terve rida vastuhakke status quo’le, mis tundus olevat lausa kivvi raiutud? Revo­ lutsioonilised hetked tekivad tihtipeale siis, kui konkreetne ajend suudab hoogustada muidu aeglaselt, aga siiski kindlalt aset leid­ vaid tähelepanuväärseid muutusi. Bouazizi näiliselt täiesti ebaoluline enesesüütamine sai katalüsaatoriks rahva meelepahapuhan­ gule ebavõrdsuse ja ülbuse vastu, millega nad iga päev kokku puutusid. Nii nagu mõr­ vari kuul, mis tappis 1914. aasta juunis Sa­ rajevos ertshertsog Franz Ferdinandi, lükkas käima sündmusteahela, mis tõi kaasa Esi­ mese maailmasõja puhkemise, nii langesid Bouazizi surma järel äkitselt valla pääsenud raevus kokku sotsiaalmajanduslik kitsikus ja poliitiline rahulolematus. Mõlemal juhul

suhted.

13

Diplomaatia · märts 2011

Liibüagi puhul, maa nafta- ja välisvaluuta­ ressursid andnud režiimile manööverdamis­ ruumi kasvavate elamiskuludega seonduva rahulolematuse leevendamiseks. Marokos on religioosne veendumus, et kuningas on otsene prohveti järglane, päästnud monar­ hiat otsese kriitika käest. Erinevustest hoolimata on kõigis mainitud riikides protestid kujunenud millekski ena­ maks kui tavapärane kindlaks määratud parameetritega opositsioon. Mitmed tun­ nusjooned seostavad ühiskondliku liikumi­ se iseloomu piirkonna poliitilise maastiku ümberkujundamisega. Nende lihtrahvalik­ kus süvendab nakkusliku leviku võimalusi: iga konkreetsel maal saavutatud järeleand­ mine innustab teiste riikide liikumisi edasi võitlema. Sügavad sotsiaalmajanduslikud probleemid on omased kogu piirkonnale ning kujutavad endast tõelist Achilleuse kanda autokraatlike valitsejate ja vaesunud kodanike „valitsemislepingus”. Soikunud tööturg ei suuda pakkuda piisavalt töökohti suurele arvule täisikka jõudvatele noortele. Noorte tööpuuduseks hinnatakse näiteks Saudi Araabias 43 prot­ senti (20–24-aastaste puhul) ning enam kui 30 protsenti on see mit­ mel pool Lähis-Idas. Seetõttu on purunenud terve põlvkonna noorte lootused, kes on korraliku haridusega ja teavad, et on ka teisi

„Me oleme valmis surema, sest me

oleme juba surnud!”

Kui ka rahulolematus autoritaarsete režiimidega polnud midagi uut, siis kvalitatiivselt erinev oli kiirus, millega suudeti mitmed neist viia kokkuvarisemise veerele.


Konflikte ja murranguid tekitab sageli välise surve ja sisemiste pingete kokkulangemine.

võimalikke arenguteid. Režiime ohustab sot­ siaalmajandusliku masenduse seondumine levinud arvamusega, et kehtivates oludes polegi mingi edenemine võimalik. Üks Kai­ ro Tahriri väljakul kõlanud hüüe võttis hästi kokku äärmise lootusetuse senise olukorra tingimustes: „Me oleme valmis surema, sest me oleme juba surnud!” Viha režiimide suutmatuse vastu pakkuda lahendust majanduslikule seisakule pöör­ dus ka korruptsiooni ja sotsiaalse mobiil­ suse puudumise vastu. See aitas Tuneesias kaasa meelepaha kiirele ülekasvamisele pro­ testideks president Ben Ali vastu. Presidendi ja tema abikaasa suguvõsa vastu suunatud raevupuhangu põhjuse võttis tabavalt (ehkki ilmselt tahtmatult) kokku üks lekkinud USA diplomaatiline telegramm, mis nimetas seda „mis on teie, see on minu” saamahimukul­ tuuriks. Toiduainete, kütuse ja põhiteenuste kasvavad hinnad teravdasid viha korrum­ peerunud ametiisikute ja riigi vastu, mida nad esindasid, pealegi oli nende külluslik elulaad ja suurustlev jõukus vastuvõetama­ tu keskmise ja madala sissetulekuga rüh­ madele, kelle põhivajadustegi rahuldamise muutis aina raskemaks inflatsioonisurve. Marokost Pärsia laheni andsid internet ja uue meedia vahendid võimaluse arutleda sotsiaalsete klasside tohutu ja üha laieneva lõhe üle. Need leidsid kõige enam vastuvõttu noorte seas, kelle puhul langeb suurem ava­ tus vabale infole kokku majanduslike välja­ vaadete puudumisega. Uus meedia ja kommunikatsioonitehno­ loogia areng muudavad valitsejate ja valit­ setavate dialoogi senist olemust. Režiimide kontroll teabevoogude üle on üleilmastumi­ se tingimustes kiiresti kahanenud. Egiptuses sulges valitsus internetiteenuse pakkujate te­ gevuse ja üritas takistada Al-Jazeera telesaa­ teid. Need olid meeleheitlikud sammud, mis andsid tagasilöögi, kui protestid jätkusid, ning tekitasid tohutut kahju režiimi rahvus­ vahelisele ja majanduslikule usaldusväärsu­ sele. Igal juhul näitasid need autokraatiate äärmist haavatavust uute kritiseerimise vii­ side ees. Ajaveebid, sotsiaalvõrgustikud ja krüptitud sidepidamine näiteks Skype’i või BlackBerry vahendusel võimaldavad maha­ surutud ja marginaliseeritud häältel teha ennast kuuldavaks suurele auditooriumile nii omal maal kui ka kogu maailmas. See nõrgestab valitsuste varasemaid läbiproovi­ tud võtteid teisitimõtlejate ja opositsiooni seisukohtade lämmatamisel. Uue meedia ja noorte süntees lammutab kontrollide ja filtrite süsteemi, mille olid nii hoolikalt üles seadnud ja töökorras pidanud infoministeeriumid ja valit­ susmeelne ajakirjandus. Nad heidavad valgust autoritaar­ suse pimedusse ning pakuvad uusi privaatse, avaliku ja vir­ tuaalse ruumi vorme, milles aktivistid saavad mobiliseeru­ da, organiseeruda ja teisi kaa­ sa tõmmata. Al-Jazeera reaal­ ajas Egiptuse revolutsiooni ülekande ajal suurenes nende vaatajate arv kogu maailmas 2500 protsenti. Samuti võimaldavad uued foorumid tegevust arutada ja koordineerida üle riigipiiride ning jagu saada nii aja kui ruumi seatud tõketest. Need on hakanud muutma opositsiooniliikumiste iseloomu ning soodustavad majanduslike probleemi­ de sidumist poliitilise reformi nõuetega. Sel­ le tulemusel on nende sõnum hakanud laialt

Uus meedia ja kommunikatsioonitehnoloogia

areng muudavad valitsejate ja valitsetavate dialoogi olemust.

Paljude araabia riikide majandus on suurel määral üleilmastumisest puutumata jäänud, muutudes samamoodi marginaalseks nagu Nõukogude bloki majandus möödunud sajandil. levima, ületades seniste kitsapõhjaliste opo­ sitsioonirühmituste võimeid ning tuues neid ühtlasi kokku (ajutisse) koalitsiooni, mis on võimeline pikalt protesti avaldama. Konflikte ja murranguid tekitab sageli välise surve ja sisemiste pingete kokkulangemine. Uue meedia roll häbi- ja alandustunde do­ kumenteerimisel ja edastamisel, mis sundis Bouazizi surma otsima, tabas samuti kogu piirkonnas inimeste väga tundlikku närvi. Lootustest ilma jäänud põlvkonna ning uue tehnoloogia jõud andsid omavahel kokku puutudes väsinud ja iganenud režiimidele löögi nende kõige nõrgemasse punkti. See paljastas nende suutmatuse valitseda õigla­ selt ning instinktiivse soovi üha organiseeri­ tum ja häälekam opositsioon maha suruda. Egiptuse valitsuse katse lõigata maa ära üle­ maailmsest teabevoost oli naiivne, anakro­ nistlik ja tänapäeva maailmas täiesti kasutu. Nüüdsest on režiimidel raskem teisitimõtle­ jaid represseerida ja piinata, ilma et avalik­ kus neilt aru päriks (vähemalt sõnades, kui mitte kohtupingis). See kõik kärbib radikaal­ selt autoritaarsete režii­ mide võimet hirmutada sisemaiseid oponente ning näitab ilmekalt nen­ de ühiskondliku toetuse haprust aastakümneid pi­ gem sunni kui kooskõla abil kestnud valitsemise järel.

1981. aastal ning rajas tasapisi sõltumatu ko­ danikuühiskonna, edendades sõltumatuid teabe-, kultuurivahetuse ja ühiskondlike suhete võrgustikke. 1980. aastate lõpul toi­ musid tähtsad nihked ka Nõukogude Liidu poliitilistes rõhuasetustes, mis olid seotud Mihhail Gorbatšovi algatatud reformidega. Põhjalik nihe toimus strateegilises mõtlemi­ ses, milles mindi üle Brežnevi doktriinilt Si­ natra doktriinile („Valige oma tee”). Sel olid otsustavad tagajärjed Nõukogude blokile, sest sunni ja Nõukogude sissetungi ohu ka­ dumine Ida-Euroopas kiirendas tõukejõude ning nõrgestas režiimide suutlikkust oposit­ siooni jõuga maha suruda. Tekkivad lõhed kajasid vastu ka pikemat aega surve all olnud Nõukogude majandu­ ses. Jäigad tsentraliseeritud struktuurid sat­ tusid lisasurve alla taaselavnenud võidurel­ vastumise tõttu, mis asetas suhteliselt palju suurema koormuse just Nõukogude Liidu majanduslikele ja inimressurssidele ning Nõukogude majanduse niigi krigisevale ta­ ristule. Majandusliku olukorra halvenemine ning liikumine konkreet­ sete rahvuslike arengu­ teede sallimise suunas te­ kitasid riigisotsialistlikes ühiskondades sügava „le­ gitiimsuskriisi”, sillutades sel moel teed 1989. aasta revolutsioonidele.

Egiptuse valitsuse

katse lõigata maa

ära ülemaailmsest teabevoost

***

oli naiivne,

Mil moel on need sünd­ mused võrreldavad või vastanduvad praegu araa­ bia maailmas käivate sündmustega? Eristada võib nelja ühist ja üht eris­ tuvat elementi. Majandus­ lik seisak autoritaarsetes araabia riikides tuleneb samasugustest konkurentsivõimetutest ja teadmusvaeguse all kannatavatest majan­ dusstruktuuridest. Kui jätta välja naftat ja maagaasi tootvad riigid, on piirkonna riiki­ de majandus veelgi mahajäänum ajal, mil maailmamajanduses innovaatilisus ja tead­ muspõhisus aina süveneb. Paljude araabia riikide majandus on suurel määral üleil­ mastumisest puutumata jäänud, muutudes samamoodi marginaalseks nagu Nõukogude bloki majandus möödunud sajandil. Esialgu kaitses see araabia riikide majandust konku­ rentsisurve eest, samuti 2007.–2009. aasta ülemaailmse finantskriisi otsese mõju eest. Kuid selle sügavam tähendus peitub araa­ bia režiimide üldises läbikukkumises ning suutmatuses arendada kestlikke majandus­ struktuure, mis oleksid sõltumatud riikli­ kust toetusest ja suudaksid konkureerida maailmaturul.

anakronistlik ja

Kas araabia maailma rahutusi saab võrrelda 1989. aastal Ida-Euroopat vallanud revolutsiooni­ dega? Kas tõepoolest on tegemist „araabia 1989. aastaga”? Eri aegade ja alade võrdlused või­ vad olla ekslikud, kuid 1989. aasta sündmus­ te eripära uurimine võib siiski anda mõnin­ gaid vihjeid käesolevate sündmuste tähtsuse kohta. Poliitilised muutused Bulgaarias, IdaSaksamaal, Poolas, Rumeenias, Tšehhoslo­ vakkias ja Ungaris olid tohutud, dramaatili­ sed ja ootamatud. Need lõid revolutsioonilise olukorra, mis kukutas näiliselt vankumatud režiimid vaid mõne kuuga. Siiski olid nad seotud ka aeglaste, kuid tähtsate protsesside ja muutustega, mis olid kogunud hoogu eel­ neval kümnendil. Nii olid trajektooridel, mis kulmineerusid meeldejäävalt raudse eesriide langemises ja Nõukogude bloki lagunemises aastail 1989-1990, oma juured juba vähemalt 1980. aastate alguses.

tänapäeva maailmas täiesti kasutu.

1980. aastate algul toimusid Ida-Euroopas olulised poliitilised muutused. Poolas alus­ tas 1980. aastal tegevust ametiühinguliiku­ mine Solidaarsus, mis juhtis vabadust ja ene­ semääramist nõudvat massiliikumist. See suutis üle elada režiimi purustamiskatsed

See viib teise sarnasuse juurde, milleks on autoritaarsete režiimide suutmatus pakkuda elujõulist alternatiivset arengumudelit, mis Diplomaatia · märts 2011

14


aitaks jagu saada nende ees seisvatest sot­ siaalmajanduslikest probleemidest. Struktu­ raalsed probleemid – räige tööpuudus, pain­ dumatu ja kihistunud tööturg, ülekaaluka riigisektori ja nõrga erasektori sügav tasa­ kaalustamatus – eksisteerivad kõrvu uue­ mate probleemidega: kasvavad esmatarbe­ kaupade hinnad, lüngad välismaal töötavate kodanike kodumaale saadetavates rahavoo­ gudes, kõikuvad valuutasissetulekud, olgu põhjuseks nafta- ja gaasihinna kõikumine või turismi sesoonsus. Režiimide suutmatu­ sele pakkuda elukvaliteedi parandamise väl­ javaadetki üha nooremaks muutuvale elanik­ konnale lisanduvad raskused, mis on seotud uue poliitilise põlvkonna esilekerkimisega, kel on oma kindel sotsiaalne ja kultuuriline taust ning vanemast põlvkonnast erinevad arusaamad ja prioriteedid. Sama toimus Nõukogude blokis 1980. aastate teisel poolel seoses Gorbatšovi võimuletulekuga. Araabia režiimid seisavad praegu silmitsi vajadusega vältida kokkupõrget vana kaardiväe ja noor­ te põlvkonna vahel, keda esimesed ei suuda isegi mõista, rääkimata esindamisest.

Uue meedia

Kõrgenenud teadlikkus alternatiivsetest poliiti­ listest ja majanduslikest arenguteedest on kolmas 1989. ja 2011. aastale ühine joon. Solidaarsuse kasvamine Poolas 1980. aastatel, kodanikuaktiiv­ sus ja reformiliikumised Ungaris ning massilised petitsioonid ja antikom­ munistlikud meeleaval­ dused Tšehhoslovak­ kias 1988.-1989. aastal elavdasid muutustejanu ning samamoodi on ka praegune revolutsiooni­ line laine avanud välja­ vaate korraldada araa­ bia maailm poliitiliselt ümber. Nagu 1989. aastal, vajuvad kokku seni kindlaks peetud arvamused režiimimuutuste võimalikkuse kohta, kui kaua võimul püsinud juhid lan­ gevad, käivad välja varem mõeldamatuks peetud ajakavasid poliitilise võimu üleand­ miseks ning on sunnitud tegema tõsiseid järeleandmisi, mis piiravad nende võimu. Uue meedia osa muutuste soodustamises on vaid kvantitatiivselt, aga mitte kvalitatiivselt erinev 1980. aastatest, mil kommunikatsioo­ nimeetodite paranemine ja uued meediavõi­ malused võimaldasid samuti riigi kontrollist mööda hiilides jõuda suurel määral suletud ühiskondade liikmeteni.

massilise petitsiooni usuvabaduse toetuseks. Tollal oli see võimsaim opositsiooniline pe­ titsioon Ida-Euroopas ning näitas ilmekalt kiriku rolli tugeva opositsioonirühmana. Ka islam on võimeline koondama eri hääli sotsiaalse (ja ka religioosse) õigluse loosungi taha. Lääne avalikkuse tähelepanu koondus (ekslikult) Muslimi Vennaskonna osale ja väidetavalt režiimivastaseid proteste suuna­ nud poliitilisele islamile, kuid mošeed ja ree­ desed palvused pakuvad märkimisväärseid võimalusi tõstatada tähtsaid poliitilisi ja sot­ siaalseid küsimusi, mis võivad olla kriitilised režiimi suhtes. Kuid neile neljale sarnasusele astub vastu erinevus, mis peitub Lääne ja rahvusvaheli­ se kogukonna väga erinevas rollis ning au­ toritaarsuse selge alternatiivi olemasolus. 1989. aastal taotlesid Ida-Euroopa inimesed avatud ühiskonda, turumajandust, poliiti­ list vastutust ja valikuvõimalusi tarbijana. Kommunismi alternatiiv oli väga selge ning sellega kaasnes seniste struktuuride lammu­ tamine, lõimumine Lääne ja rahvusvahelise eluga ning demokraatliku valit­ suse ja turumajanduse loomine. Meeleavaldajatel ja opositsiooni­ juhtidel oli ühtmoodi positiivne suhtumine Ühendriikidesse ja Läände, kes omakorda tervitasid revolutsioone ja asusid ajapik­ ku neid toetama. Ida-Euroopa ja Lääne huvide ühtelangemine soo­ dustas poliitilist üleminekut de­ mokraatiale ja lõpuks lõimumist NATO ja Euroopa Liiduga.

osa muutuste

soodustamises on vaid

kvantitatiivselt, aga mitte

Araabia maailma muutustepool­ dajate ja Lääne vahel niisugust sujuvat ühtelangemist pole. 11. september ja sellele järgnenu on suhteid tugevasti pingestanud. „Sõda terrori vastu” tõi kaasa kaks Lääne sissetungi araabia ja islami riikidesse ning vallandas stabiilsuse ja demokraatia nimel kaose ja verevalamise. George W. Bushi administratsiooni ja tema Briti liitlase ristisõdalaslik hoiak polarisee­ ris araabia maailma tundeid ning aitas kaasa neile vastu seisnud äärmuslike ideoloogiate levikule. Samal ajal on terrorismi ja tärka­ va poliitilise islami topelttont pingestanud araabia maailma ja rahvusvahelise kogu­ konna suhteid ning raskendanud rolli, mida Lääs võinuks etendada Lähis-Ida muutuste­ protsesside toetamisel.

kvalitatiivselt erinev 1980. aastatest.

Neljas ühisjoon on religiooni osa mobilisee­ riva vastukaaluna stagneeruvale autokraatli­ kule võimule. Ida-Euroopas etendas katoliku kirik suurt osa teisitimõtlemise korralda­ mises ja kujundamises Poolas, samuti orga­ niseeris kirik 1987. aasta Tšehhoslovakkias 15

Diplomaatia · märts 2011

Täiendavalt süvendab ebakindlust oposit­ siooniliikumiste killustatus. Pole veel kau­ geltki selge, kas nende liitumine poliitiliste muutuste saavutamiseks jääb püsima ka re­ volutsioonilise olukorra möödudes. Raskusi, mis kaasnevad sel moel kogutud hoo säilita­ misega, ilmestab Gruusia ja Ukraina 2003.2004. aasta rooside ja oranži revolutsiooni kaootiline ja lõpuni käimata jäänud järel­

lugu. Samuti pole opositsioonirühmitustel laiapõhjalisemat kokkulepet autokraatliku valitsemise võimaliku alternatiivi osas. Põ­ himõttelised erinevused valitsevad sellistes äärmiselt olulistes küsimustes, nagu suh­ tumine Lääne mudelitesse ja religiooni osa ühiskonnas. Ehkki kogu piirkonnas on meeleavaldustel olnud näha islamistide ja sekularistide hämmastav ühtsus, tulevad eri­ nevused ülemineku ajal paratamatult taas esile. Opositsiooniliikumised ei ole kaitstud ka režiimi püüete eest nende erimeelsusi ära kasutada ja süvendada, millega jätkatakse pikka aega kestnud jaga-ja-valitse poliitikat, millega tullakse vastu vaid teatavatele rüh­ madele ja nõudmistele. Tähtis on seegi, et esile pole kerkinud ühtegi Gorbatšoviga võr­ reldavat liidrit, kes oleks võimeline juhtima reforme nii autoritaarse režiimi raames kui ka selle kadumise järel. Praegune hetk pakub suuri ootusi, võima­ lusi ja ebakindlust. Araabia maailm seisab kivistunud poliitiliste režiimide põhjaliku muutumise lävel ning üha rohkem on ka ta­ valised inimesed valmis riskima isegi eluga, et pöörata selg minevikule. Reforminõuded on vapustanud vankuvaid autokraate ning paljastanud varjamatult nende repressiivse iseloomu, kui hakkasid kõlama massilised üleskutsed poliitilise vabaduse, demokraatia ja inimõiguste tagamiseks. Arvamus- ja ko­ gunemisvabadust, mida võisid nautida sajad tuhanded meeleavaldajad, ei ole kuigi lihtne taas maha suruda. Interneti ja uue meedia mõju pead tõstvale noorele elanikkonnale samas aina kasvab, mis muudab status quo säilitamise püüded veel hapramaks. Kõigel sellel on vaieldamatult tohutud sisemaised tagajärjed, mis annavad ennast tunda veel aastaid ja aastaküm­ neid. Teisalt võib Lääne (ja Iisraeli) närvilisus nende seniste piirkondlike part­ nerite nõrgenemise üle tuua kaasa toetuse osa­ listele reformidele, mis kihutavad küll minema ebapopulaarsed ju­ hid, kuid säilitavad põhimõtteliselt senised autoritaar­sed struktuurid. Lähinädalatel ja -kuudel langetatavad valikud määravad olu­ lisel määral kindlaks, kas araabia maailma tabanud meeleavalduste laine viib põhimõt­ telisele üleminekule autokraatialt demo­ kratiseerumisele või eelistab Lääs endiselt stabiilsust demokraatiale isegi tingimustes, kus nii paljud araabia maailma inimesed on osutanud selget toetust universaalsetele väärtustele.

Lähinädalatel ja -kuudel langetatavad valikud määravad, kas araabia maailma tabanud meeleavalduste laine viib põhimõttelisele üleminekule autokraatialt demokratiseerumisele.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane


English summary

The current issue of Diplomaatia is mostly dedicated to the topic of psychological de­ fence, which was analysed at a high level conference that took place in Narva-Jõesuu, North-Eastern Estonia, on February 11–12. As a small nation that is still a target for our eastern neighbour’s attempts to define us as a part of its „zone of influence”, and as a relatively young democracy that has only recently joined a number of international organisations and established its democratic institutions, Estonia is more vulnerable than older democracies and bigger nations to at­ tacks on its image or even its right to exist. In the opening article, based on the opening speech at the conference, Estonian President Toomas Hendrik Ilves analyses the mean­ ing of the concept of psychological defence in general and its relation to what we mean by defence in more obvious military contexts. Using examples from ancient Greek mythol­ ogy to contemporary media campaigns, he ar­ gues that these concepts are inevitably inter­ twined and that psychological attacks often occur along with more traditional methods of warfare. Recognising that Estonians still suffer from deep existential fears for their national survival, Ilves claims that in our case effective psychological defence should mean, among other things, achieving confidence about our survival as a state and a nation.

Jaak Aaviksoo, Estonian Minister of De­ fence, writes about self-defence in the con­ text of information conflicts. He argues that all nations have a right to define themselves informationally and emotionally, to deter­ mine who they are and to tell their own sto­ ries on their own terms. The primary goal of information attacks is character assassina­ tion – an attempt to destroy a sense of who we are and, along with that, our will and ca­ pacity of resistance. Aaviksoo argues that in order to defend oneself in information wars, it is not enough to use the ‘sword of truth’ one needs creative diplomatic approaches to find win-win solutions, instead of getting drawn into destructive conflicts. Diplomat Kärt Juhasoo-Lawrence exam­ ines a phenomenon called ‘compatriots policy’ – attempts by the Russian Federation to affect the internal affairs of its neighbour­ ing countries through influencing Russian citizens or ethnic Russians living in those countries. The term ‘compatriots’ is meant to indicate that even though these people do not live in Russia, they somehow also, or primarily, belong to the Russian society. Juhasoo-Lawrence argues that the resources invested in Russian compatriots policy in­ dicate that it is an important foreign policy tool, but there is not much discussion about it in diplomatic circles because the subject is sensitive and uncomfortable. Iivi Anna Masso, Editor-in-Chief of Diplomaatia, analyses the use of the concept of ‘nationalism’ as a ‘weapon’ in information wars or as a means for calling into question the right to cultural survival of ethnic major­ ities in small nation states. She argues that there is a double standard in action when language policies and minority rights are evaluated in Estonia and in bigger European nation states such as Sweden or France. In the latter, it is taken for granted that immi­

grants and their children learn the local lan­ guage, while Estonia is regularly blamed for even modest attempts to enforce the same practice. Communication consultant Raul Rebane introduces the concept of ‘mental resources’ and discusses its meaning in the context of psychological defence. He argues that men­ tal resilience and greater awareness of one’s own potential resources are important secu­ rity factors because hopelessness and a sense of powerlessness are among the major goals of psychological attacks against a nation. Ac­ cording to Rebane, collectives – just like in­ dividuals – can be considered to be more tal­ ented or less talented. Following a method he has developed as a coach, he analyses a number of – indicators and argues that Esto­ nia as a nation is talented, but what it needs more of in order to be stronger in interna­ tional competition and more resistant to in­ timidation – , is faith in its own capacities, together with self-confidence and optimism. The final essay by Kristian Coates Ulrichsen, David Held and Alia Brahimi launch­ es a series of analyses of the developments in the Maghreb region. In the essay titled The Arab 1989?, the authors offer an overview of the developments in Egypt, Tunisia and else­ where in the region. They analyse the social and political circumstances that triggered the current wave of revolutionary events and the reasons behind their rapid spread throughout the Arab world. Comparing these events to the revolutions in Eastern Europe in 1989, they weigh the similarities and differences and come to the conclusion that the developments in North Africa can indeed be compared to 1989 in Europe, even though it is still too early to predict the out­ come of the Arab revolutions.

Iseloomulikke intsidente segadusteajale.

Rein Pakk

Ei, nad ütlesid, et see ei ole ajakirjatoimetus, et see on hoopis ööklubi ja et “Sa oled pilves, papi!”… aa, äkki nad ütlesid, et “Põlvas” mitte “pilves”, sest see koht on Põlva, kus me oleme… Huvitav, miks me siin oleme?

Diplomaatia Väljaandja Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus Toimetaja Iivi Anna Masso Keeletoimetajad Tiia Valdre Korrektor Tiina Kivikas Kujundaja Piia Ruber Karikatuur: Rein Pakk Makett: Kristjan Mändmaa

Diplomaatia kolleegium: Toomas Hendrik Ilves, Jaak Allik, Lauri Almann, Indrek Kannik, Siim Kallas, Andres Kasekamp, Riina Kionka, Jüri Luik, Tiit Matsulevitš, Marianne Mikko, Sven Mikser, Kaarel Tarand, Raul Mälk, Sven Sakkov, Harri Tiido Toimetuse aadress: Toom-Rüütli 12-6, 10130, Tallinn Telefon: 694 9340 • E-post: iivi.masso@icds.ee • Kodulehekülg: www.diplomaatia.ee

Diplomaatia ilmub 2011. aastal iga kuu teisel reedel (v.a juuli).

Diplomaatiat saab tellida www.tellimine.ee Diplomaatia · märts 2011

16

Diplomaatia  

Diplomaatia nr 91

Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you