Page 1

Hind 50 senti

Paide Hammerbecki PĂľhikooli ajaleht nr. 3

Littera

Littera toimetus soovib teile ilusat suvevaheaega!


Paide Moenädal 2019 18.-23. aprillil 2019 toimus Paide Moenädal, mis on viimaste aastate jooksul populaarsust kogunud. Iga päev oli erinev teema, mille järgi võis end nädala jooksul riietada. Teemad olid järgmised: sport, valge, kevad, roheline, lilleline ning laupäevane teema oli Moe P.A.R.K., mis ka samal päeval toimus.

Paljud inimesed ja asutused, seal hulgas ka meie kool, võtsid aktiivselt sellest üritusest osa, tehes iga päeva pilte koos end teemakohaselt riietunud inimestega. Küsitlesin üht õpilast ja õpetajat, et teada saada, mida nad sellisest ettevõtmisest arvavad. Mitmel päeval Moenädalal tulite teie kooli teemakohase riietusega? Mis olid teemad nendel päevadel? Õpilane: „Riietusin kolmel päeval viiest: teisipäev- valge, kolmapäev- kevad ja reede- lilleline.“

Õpetaja: „Moenädal oli 18.-22. märtsil. Igal päeval oli oma teema. Esmaspäeval sport, teisipäeval valge, kolmapäeval kevad, neljapäeval roheline ja reedel lilled. Seekord oli kuidagi eriline hoog asjaga kaasa minna ja osalesin lausa igal päeval.“ Mida arvate selle aasta teemadest? Oli nendele vastavat riietust kerge leida? Põhjendage. Õpilane: „Selle aasta teemad olid kõik suhteliselt sarnased ning selle tõttu oli kerge riideid leida. Samas olid teemad liiga sarnased, kuna kevade all mõeldakse lilli, kuid oli ka eraldi lillepäev.“ Õpetaja: „Selle aasta teemad kuidagi sobisid ja endalegi üllatuseks oli riietust kerge leida. Eks aja jooksul on garderoobi igasugust riidekraami tekkinud ja nüüd oligi paras hetk see sealt välja tuua.“ Kas ja miks teile meeldis Moenädal? Õpilane: „Jah, mulle meeldis, sest väga hea oli näha ühtselt värvilisi inimesi kooli peal. Moe P.A.R.K. oli samuti väga lahe.“ Õpetaja: „Moenädal meeldis väga, sest kõik moekad said kokku, pildistati ja vaimustuti!“ NÄDALA LÕPUS SELGUSID PAIDE MOENÄDALA TUBLIMAD! Meie kool pälvis kaks eripreemiat: Parim kaasaja - Hammerbecki Põhikool, kes suutis ettevõtmisega "nakatada" kogu kooli ja teemapäevade Lille päeva eest! Aitäh kõikidele osalejatel!

Pildi ja teksti autor: Lisette Haug


Elamusterohke reis Ameerikasse! 6. aprillil võtsid meie kooli rahvatantsijad taaskord ette põnevust tõotava reisi Ameerika Ühendriikidesse. Reisieelsed päevad olid kindlasti väga närvesöövad, eriti Heleni ja Kerli jaoks, sest minna nii kaugele, nii kauaks ja täitsa võõraste lastega, võib olla päris hirmutav ning riskantne, kuid ega reisi lõpuks asi nii hull polnudki. Esimese päeva veetsime ainult laevaga mööda merd seilates. Muidugi ei puudunud ka mõned viperused, mis iga reisiga kaasas käivad. Usun, et kõigil minu reisikaaslastel on siiamaani meeles hetk, kui olime äsja jõudnud Soome laeva peale, kui Helen sai telefonikõne Karl Keio emalt. Keio oli suures tuhinas oma rahakoti koju unustanud. Mis seal ikka, Keio sai endale uue rahakoti valitud ja asjad said lahendatud, nüüd naerame siiani kõik koos tol hetkel tohutu draamana paistnud äparduse üle. Mõned tunnid hiljem Rootsi laevale jõudes vajusid paljudel lausa suud lahti - Silja Serenade oli meie kõigi ootused ühe tavalise laeva kohta ületanud. Esimese hetkega ei saanudki aru, kas tegemist on laeva või tohutult modernse kaubanduskeskusega. Laev oli väga uhke ja detailirikas, kõigile kindlasti meeldejääv kogemus. Laeval läksime kohe ujuma ning hiljem ka shoppama. Õhtul nautisime loomulikult meeleolukat showd ja keerutasime jalga tantsuplatsil. Reis oli saanud suurepärase alguse. Järgmisel hommikul olime juba 40 minutit enne laeva maabumist ukse juures ootamas, sest aeg sadamast lennujaama jõudmiseks, oli jäänud veidi lühikeseks. Viimaks, kui olime laevalt maha jooksnud ja teised reisijad selja taha jätnud, pidime üles otsima kaks ettetellitud taksot. Ühe leidsime üsna kärmelt üles, nii et kuus meist said kenasti takso peale ja hakata Arlanda lennujaama poole sõitma. Ülejäänud neli pidid aga hakkama enda taksot otsima, mida ei tulnud kusagilt. Helen oli juba kergelt endast väljas ning valmis järgmise ettejuhtuva takso peale hüppama, kuid siis, viimasel hetkel kihutas meie poole auto, kust astus välja “Trugi” nimelise sildiga härra ja saime meiegi oma sõitu lennujaama poole alustada. Tunnike hiljem olime üksteist taas lennujaamas üles leidnud ning sammusime koos kontrolli poole. Kõik läks peaaegu plaanipäraselt, kui mitte arvestada seda, et Laura pidi läbima veidi teistsuguse turvakontrolli, kus kõik tema asjad mingi piniseva pulgaga läbi vaadati. Me ei lasknud ennast sellest väiksest pisiasjast heidutada ning kaheksatunnine lend New Yorki poole võis alata. Lend Ameerikasse kulges rahulikult, kes lasi silma mõneks ajaks looja ja kes nautis SAS lennukil olevat laia filmivalikut. Viimaks oli aknast näha New Yorki ja ka kõige sügavamad unimütsid olid hetkega ärkvel. Elevusega tormasime kõik lennukist välja, et päriselt oma silmaga New Yorki näha ja see oli tõesti võimas. Kuna lennukis ei olnud internetti ning järgmise lennuni oli aega oma kuus tundi, siis leidsid kõik endale mugava koha ja sukeldusid sotsiaalmeediasse. Ees ootas meid viimane lend Westminsterisse, mis õnneks kestis 1,5 tunni asemel 40 minutit. Pärale jõudes ootasid meid juba Mari ja Thomas koos bussijuhtidega, kes meiega terve reisi kaasas käisid, peaaegu nagu oma turvamehed. Sealt sõitsime otse Westminster Best Western hotelli ja suurema kärata läksime ka kohe magama, sest päev oli olnud pikk ja väsitav ning aeg oli hiline.

Esimesel päeval läksime avastama Pennsylvanias asuvat High Rock’i, kust avanes hingemattev vaade Westminsteris asuvatele metsadele, Eesti loodusest väga teistsugusem, kuid ääretult ilus, ning majadele. Muidugi ei osanud me oodata nii sooja ilma ja hotellist kaasa võetud joped pakiti kohe bussi tagasi. Seejärel sõitsime Cunningham Fall’s State Park’i, loomulikult ei jäänud ära jões olevate kivide peal ronimine ning nii mõnelgi said jalad märjaks, kuid sellest ei lasknud keegi end heidutada, sest päike paistis soojalt ja jalanõud olid hetkega kuivad. Päev möödus meeleolukalt ning naerusuiselt. Õhtuks olime kutsutud intervjuud andma kohalikku WTTR raadiosse, kus esitasime kohalikele tuttava laulu “Red River Valley” nii eesti kui ka inglise keeles. Sealt suundusime Westminsteri linnavolikogu istungile, kus esinesime taaskord ühe lauluga. Esimene päev oli oodatust palju parem ning terve reis tõotas tulla suurepärane.


Teisel päeval Ameerikas külastasime Maryland National Guardi, kus sõdurid pidasid meile loengut selle kohta, et kuulama peab nii südant kui ka mõistust. Neilt saime kingituseks Maryland National Guardi nokamütsid ja popsocketid. Vastutasuks tantsisime neile kõikidele eestlastele tuttavat rahvatantsu “Oige ja vasembat”. Varsti saadab kindralmajor Thomas meile ka nimesildid, mille saab mütsile kinnitada. Seejärel asusime teele Springtale Preparatory School’i poole, et teha oma päris esimene esinemine Ameerika Ühendriikides. Inimesed olid tohutult sõbralikud ja viisakad seal koolis . Siiamaani läheb sellele mõeldes süda soojaks. Tuli välja, et selle kooli keeleklassis õpitakse ka eesti keelt ning see oli tõsiselt meeldiv üllatus meie kõigi jaoks. Käisime ka erinevates koolitundides, mis ei erinenudki meie omadest väga palju. Pärast ringkäiku koolis külastasime Wal-Marti ja tegime esimesed ostutiirud, kus mõni ostis mõned snäkid, kuid ei puudunud ka neid, kes värskendasid tervet riidekappi - kes teab, millal järgmine kord jälle selline võimalus tuleb. Õhtul hotellis mängisime kaarte ja pidasime pidźaamapidu. Olemine oli mõnus ning nalja sai nagu alati super palju. Meile küll öeldi, et saame kolmapäeval kaua magada, sest kokkusaamine oli alles kell üheksa, kuid sellest ei tulnud eriti midagi välja. Esimene äratus helises kell pool seitse, et tüdrukutele järgmiseks esinemiseks uued patsid pähe punuda. Seejärel shoppasime mõned tunnid Gettysburg Mall’is, kus leidus palju erinevaid firmapoode ja veel palju odavamalt kui Eestis. Siis kiirustasime tagasi hotelli, et selga panna rahvariided ning teha järgmine esinemine kohalikus poiste ja tüdrukute klubis. Esinemise lõppedes tahtsid ka nemad meile paar tantsu õpetada, kuid kuna „Whip Nae Nae“ ja „Macarena“ on meil juba täitsa hästi selged, siis oli nende üllatus suur ja lõpuks tantsisime lihtsalt kõik koos. Poiste ning tüdrukute klubist lahkudes oli meil vaid pool tunnikest aega hotellis riided vahetada ja sõita edasi koduvisiidile Mrs. Jonesi juurde, kes tegeleb kohalike lastekooridega ning nende kevadkontserdil toimus ka meie viimane esinemine. Mrs. Jones pakkus meile imemaitsvat õhtusööki. Esitasime sealgi ühe tantsu ja laulu ning siis olime lihtsalt õues, nautisime ilma ja mõned meist mängisid bussijuhtidega korvpalli. Järgmise päeva äratus oli täpselt 6.15. Sõitsime Towson University’sse. Nägime palju (väga) pikki ja sõbralikke sportlasi, meile tutvustati kooli ning viidi isegi sportlaste eraruumidesse. Pärast põhjalikku majatuuri suundusime Starbucks’i, et teha väike vahepeatus ja kohtuda Mari ja Thomasega. Kahjuks või õnneks sai meie väikesest peatusest umbes tunniajane paus, sest Mari ja Thomas ootasid meid hoopis teises Starbucks’is. Siis läksime Carroll County College’isse, kus õpitakse peamiselt muusika-, näitlemis- ning tantsuerialadel. Ka seal tehti meile korralik tuur. Õpetasime kahele neiule kooli tantsuosakonnast ka “Oige ja vasembat” ning nemad meile omakorda moonwalk’i. Õhtusööki sõime Dr. Wacki juures, kes kutsus meid osalema kübervõistlusele Magic. Mõtlesime, et mis seal ikka, tundub tore ja registreerisimegi ennast häkkimisvõistlusele. Reede oli meie tähtsaim päev Ameerikas, sest kätte oli jõudnud Unity Day. Seal kohtusime kindral Linda Sighn’iga, kes ka sel aastal 4-5 päevaks Eestisse tuleb. Jagasime teiste esinejatega Eesti komme, musta leiba ja infobuklette. Samuti kohtusime väliseestlase Sveniga, kes pooljuhuslikult ka meist artikli kirjutas. Kuigi esinemine oli pingeline ja närvesööv, tulime sellega hästi toime ja andsime endast parima. Hiljem selgus ka, et meie esinemine valiti Unity Dayl parimaks esinemiseks. Päev hiljem jõudis kätte kauaoodatud MAGIC häkkimisvõistlus. Kohale jõudes oli üllatus suur: enamik osalejatest olid meist vanemad inimesed, kellel olid kaasas oma arvutid ja programmid. Esimese ülesande avamisel vajusid tüdrukutel suud lahti. Mõnel olid lausa pisarad silmis ning suur tahtmine ära minna, sest ülesannetest oli tol hetkel peaaegu et võimatu aru saada. Kui esimesed 100 punkti olid teenitud, hakkas mõte juba kiiremini liikuma. Nelja tunni möödudes oli tulemus teada: poiste tiim “KUULILENNUTEETUNNELILUUK” saavutas 15. ja tüdrukute “Eesti supertüdrukud” 17. koha kolmekümne kaheksast võistkonnast. Olime õnnelikud ka selle üle, et Tallina Tehnikaülikooli TalTech’i meeskond “CyberSpike” saavutas esimese koha kogu maailmas. Samuti olime tänu headele tulemustele ja koostööle Järvamaa parimad tiimid ning meil oli meeletult hea meel selle üle, et võistluselt ei lahkunud. Meie pingutused olid seda väärt. Pärast suurepäraselt möödunud päeva sõitsime külla väliseestlastele Vilve ja Paul Ladonile, kes meid taas hea ja paremaga kostitasid.


Pühapäevahommikul läksime Grace Lutheran’i kirikusse. Tavapärase jumalateenistuse asemel ootas meid ees hoogne muusikat täis teenistus. Ka saal oli väga moderne ja teistsugusem kui Eestis. Pärast jumalateenistust tantsisime kirikus paar tantsu ja nagu varem tähele olime pannud, siis Ameerikas tundsime ennast nagu tõelised staarid, sest pärast igat esinemist tuldi meiega rääkima ning komplimente tegema. Kuna oli meie viimane päev Westminsteris, siis läksime veel ka shoppama: ostsime kodustele viimaseid riideid ja komme. Õhtu veetsime meeleolukas Sakura restoranis, kus oli igal laual lausa eraldi kokk, kes meie õnneks oli super tore ja tegi palju nalja. Hotelli jõudes oli mõnel meeleolu veidi nukker, sest nüüd pidi kohvri kokku pakkima ning viimane öö armsaks saanud hotellis võis alata. Viimasel päeval külastasime Ameerika pealinna Washington D.C. Käisime ka Embassy tänaval, kus asusid kõik suursaatkonnad, ka Eesti oma. Nägime ära ka Lincoln’i memoriaali, vaade oli tõesti kaunis ja võtsime sellest viimast. Teada tuntud valge maja juures sai tehtud palju pilte sõprade ning Mari ja Thomasega. Kiire lõunapaus tehtud, alustasime sõitu lennujaama poole, et sõita Taani. Lennujaamas andsime ära oma kohvrid ning aeg oli jätta hüvasti meie kõigi jaoks tohutult armsaks saanud Thomase ja Mariga. See polnud kerge, arvestades sellega, kui palju nad meid aidanud olid. Nii mõnigi nuttis, sest lahkumine tundus täiesti võimatu, arvestades seda, kui palju saime uusi sõpru ja kogemusi. Pärast 7,5 tunnist lendu tegime viietunnise vahepeatuse Taani lennujaamas, mis oli meeletult suur. Mõni tegi veel viimased ostud ja mõni lasi veidikeseks silma looja, sest kell oli varajane. Uue lennuni oli aega vaid poolteist tundi ning selleks hetkeks magasid kõik sügavat hommikuund. Ainukesed vaprad, kes üleval suutsid püsida, olid Teele Lotte ja Kenzo. Ees ootaski meie viimane lend selle reisi jooksul. Üks suurepärane reis oli taaskord läbi saamas, kuid mälestused sellest reisist jäävad kindlasti eredalt meelde. Tunnike hiljem olimegi taas armsal kodumaal. Meid tervitasid mõned vanemad, kes meid tagasi Paidesse sõidutasid. Paides tegime veel pilti Westminsteri sildi juures ja oligi aeg koju minna. Viimased kallistused ja asjade jagamised said tehtud ja ees ootas meid pikk ning (arvatavasti) raske koolipäev. Sooviksin siiralt tänada direktor Vello Talvistet ning Thomast ja Marit selle suurepärase reisi eest!

Reisimuljed pani kirja Ade-Briana Nurk


Õpilasesinduse aasta kokkuvõte Kuidas algas õpilasesinduse aasta?

Nimelt aasta alguses, kui tegime avaliku konkursi õpilasesinduse liikmeks saamiseks, milleks tuli täita avaldus, ei osanud me iial oodata, et on nii suur huvi saada osa aktiivsest koolielust. Sageli noored pelgavad igasuguseid avaldusi ning küsimustikke, seega uskusime, et saame juurde peale klassivanemate ka mõne julge ja tegusa liikme.

Õnneks tuli neid aga rohkem kui on klassivanemaid meie seas. Aasta alguses oli meil 42 täieõiguslikku õpilasesinduse liiget, mis tagantjärgi vaadates oli liiga palju, kuid saime hakkama. Mõni pea on küll lahkunud, ent ikkagi oleme üks suuremaid koosseise meie kooli ajaloos.

Esimesel koosolekul valisime tähtsamad juhikohad ning ka esindajad tulevastele sündmustele. Esmakohtumine oli vaikne, sest paljud õpilased üksteist ei tundnud. Peale seda aga „jää sulas“ ning kõik said tööd teha oma valitud töörühmades ning ka aidata teisi rühmasid. Töörühmi on kokku neli, mille vahel said liikmed valida. Usun, et töörühmade mõte võiks käiku minna ka järgmisel aastal, sest see aitab luua selgemat plaani ürituste korraldamisel.

Aasta alguses oli raske planeerida sündmusi, sest meie majas on asenduspinnal ka teine Paide põhikool, kuid võtsime seda, kui võimalust korraldada üritusi rohkematele inimestele. Kuidas töö on sujunud ülejäänud aastal?

Töö on sujunud väga hästi. Kartused, et põhikoolinoored pole nii tegusad ja entusiastlikud kui gümnaasium, ei vasta tõele. Arvan, et see on III kooliastme õpilasele andnud suuremad võimalused arvamuse avaldamiseks. Eelmistel aastatel on 7. ja 8. klass olnud pigem vaatajarollis, nüüd aga avaldavad kõik oma arvamust väiksemal või suuremal määral. Sellel aastal oleme korraldanud koostöö suurendamise eesmärgil mitmeid temaatilisi diskosid, unetuid ja põnevaid laagreid nii algklassidele kui ka meeskonnale,, ühe tegevusterohke ja vinge Hammerbecki nädala ning südamliku sõbrapäeva. Samuti sai esindatud kooli ja õpilasesindust edukalt erinevatel sündmustel, osaletud kliimastreigil Pai-

de Keskväljakul. Aitasime kaasa MoeP.A.R.K.i kunstitiimile lavadekoratsioonide valmistamisel. Alustasime ka koostööd Türi Põhikooli õpilasesindusega. Nemad on olnud põhikool juba pea 10 aastat ning neilt on palju õppida erinevate ürituste korraldamisel. Oleme neile tänulikud ja loodame, et meie koostööd jätkub kauaks. Oleme koos teinud palju ja olen tänulik kõikide liikmete ning nende panuse üle, mis nad koolielu elavdamiseks on panustanud. See on tõeline heatahtlikkus, mis teeb südame soojaks.


Mis saab edasi?

Praegu on meie jaoks rahulik aeg, kus hakkame aastat kokku võtma ja meenutama. Individuaalselt on paljudel meie liikmetel palju muid hobisid ning kevadel on rohkelt esinemisi/võistlusi, milleks tuleb hoolikalt ette valmistada. Nagu ütleb üks Eesti vanarahva tarkus “Kes teeb, see jõuab”. Usun, et see on täiesti naelapea pihta. Kes on natukenegi aktiivne, siis jääb talle külge pisik teha erinevaid asju ja julgeb võtta vastu erinevaid väljakutseid.

Meie üks aasta tähtsündmuseid, iga-aastane kevadpidu, ei jää ära ka sellel aastal. Oleme hakanud juba vaikselt selle kallal nokitsema, et kõik oleks perfektne. Küündime tähtede poole nagu alati, meile on ju nii õpetatud. Preemia selle eest saabub 4.-5. juunil, kui toimub kogu kooli kaasav Metsajõe laager. Ka selleks tuleb ettevalmistusi teha, aga meil pole selle vastu midagi. Terve pikk suvi ees, kus õpilasesinduse tööd pole.

Viimane asi, mille võtame koos ette, toimub juuni lõpus. Selleks on meie laager, kus saame veel viimast korda praeguse koosseisuga kokku ning oleme mõelnud valida ka juba ette ära presidendid. See on parem, sest siis saavad endised presidendid koolitada välja uusi juba suvel ning terve suvi on aega mõelda uuenduste peale, mida õpilasesinduses muuta.

KOMMENTAAR

Ma tahan tänada Teid, armas õpilane, õpetaja, koolitöötaja, lapsevanem ja kõik kaasaelajad, et olete usaldanud meid ja lasknud meil suurejoonelisi sündmuseid läbi viia. Näitena toon selle, et kirjutasin sügisvaheaja eelviimase päeva öösel asepresident Eliisele, et järgmisel neljapäeval on Halloween ja võiks temaatilise disko korraldada. Eliise läks minu ettepanekuga kaasa ja järgmiseks hommikuks olid plakatid tehtud ja huvijuhile saadetud. Parimad asjad juhtuvadki elus juhuse teel.

Ma tänan Sind, kallis Hammerbecki õpilasesinduse liige, kes sa oled kannatanud minu perfektsionismi all. Tihti võin olla jube tüütu oma hullumeelsete plaanidega, kuid tulete nendega alati kaasa. Sügav kummardus! Ma loodan, et kõik on midagi õppinud sellest aastast ning teil on ka soov jätkata õpilasesinduse liikmena järgmisel aastal järgmiste

juhtidega. Ma tänan Sind, asendamatu huvijuht Helen Trug, kes sa oled meid alati usaldanud ja andnud meile vabad raamid korraldamisel. Me ei tea, mida ilma sinuta siin koolimajas teeksime!


2018.a Hammerbecki Galal Aasta tiimi laureaadid

See aasta presidendina on välkkiirelt möödunud. Meil on olnud suurepäraseid hetki ning loomulikult ka hetki, kus mõtleme, et miks oleme siin, kuid oleme alati nendest üle saanud. Õpilasesindus on täpselt nagu perekond.

Mulle ei mahu pähe, et minu koolitee Aiavilja tänava ilusas valges koolimajas hakkab lõpusirgele jõudma. Kuid iga lõpp on millegi uue algus, seega ei saa ma olla kurb, et see läbi saab, vaid rõõmus, et sain sellises fantastilises koolis nagu Paide Gümnaasium (viimasel aastal Hammerbecki Põhikool) õppida, areneda ja korraldada.

Aitäh-aitäh-aitäh!

Õpilasesinduse president Kenzo Brauer


Teatrimaraton

Teatrimaratoni eestvedaja õp. Taimi Jürgensteini sõnul ei olnud eesmärgiks mitte raha kogumine, vaid läbi teatri lastele põneva õppimiskogemuse pakkumine. Kõik algklassid õpivad teatrit, mis tavaliselt esitatakse ainult klassis. Teatrimaratoni käigus said lapsed üksteisele tähtsustada seda, mida nad õpivad.

``Rahakogumisidee tuli sellest, et oleme ammu rääkinud sellest, et puudub mänguväljak, mis innustab algklassilapsi vahetunnis ja kehalise kasvatuse tunnis liikuma. Kuna oleme ettevõtlik kool, otsustasime selle korraldada,`` sõnab õp Taimi Jürgenstein. Publiku tagasiside oli soe ja rõõmus, õpilased kuulasid üksteist, neil oli huvitav ning põnev ning näitlejatele toodi esietenduse puhul lilli. Teatrimaratoni lõpuks oli lõppeesmärk saavutatud: teatri tegemine liitis klasse, lasi lastel end uuest küljest näidata ja koguti 915€ kooli liikmisväljaku jaoks. Õp. Taimi sooviks tänada kõiki algklasside õpetajaid, kes ideega kaasa tulid ja endale selle lisatöö võtsid ning kõiki lapsevanemaid, kes nõu ja jõuga appi tulid ning toetuskaarte ostsid. ``Loodetavasti saadi aru, et teatri tegemine on põnev ja palju rõõmupakkuv tegevus, mis õpetab elulisi asju,`` räägib õp. Taimi oma lootustest lõpptulemuse suhtes. Artikli autor: Aleks Lember

Selle lehenumbri tõid teieni Lisette Haug, Ade-Briana Nurk, Anne Maria Vaher, Aleks Lember.


7. klassi õpilane Anne Maria Vaher viis läbi küsitluse 374 Paide Hammerbecki Põhikooli õpilase seas. Küsitluse eesmärgiks oli uurida nutiseadmete kasutamise tavasid. Vastuse variante oli 8 ning valida tuli endale sobivaim(ad).

SIIN VÕID NIISAMA RINGI VAADATA

Profile for Dina Ressaar

Littera 3  

Littera 3  

Profile for dinare
Advertisement