Karl Kabanov - Minu trükikoda by creativecompanyestonia

Koostaja Kaja Puusepp

Karl Kabanovi päevikute põhjal koostanud Kaja Puusepp Küljendaja ja kujundaja Tarvo Puusepp, Creative Company OÜ Tehniline toimetaja Külli Tammes, Artwörker OÜ Toimetaja Gerle Reinumägi Fotod: Aleks Kaskneem, Herman Kalmo, Tarvo Puusepp, Rahvusarhiiv Tähekastid pildistatud Trüki- ja Paberimuuseumis Tartus, fotod Tarvo Puusepp Sisupaber: Munken Pure 120 g/m² Kaanematerjal: Wicotex® Brillianta® ISBN 978-9949-01-344-9 Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas

SISUJUHATAJA EESSÕNA

NOORUSAASTAD NARVAS

VABADUSSÕJA AEG

TRÜKITÖÖLISENA TALLINNAS

KRIISIAASTAD

109

TRÜKIKODA TÕUSUTEEL

143

UUE NIME ALL

169

NATSIONALISEERIMINE JA II MAAILMASÕDA

201

EPILOOG

265

EESSÕNA Teie ees olev raamat räägib sihikindlusest, unistamisest, unistuste täitumisest ja nende purunemisest. Nii nagu ütleb raamatu pealkiri – Minu trükikoda, oli trükindus ehk polügraafia läbiv liin kogu Karl Kabanovi elus. Oma trükikoda oli peategelase unistus ja siht juba siis, kui ta 1885. aastal 15aastaselt, peale ministeeriumikooli lõpetamist Narvas, asus õpipoisiks linna suurimasse trükikotta Gnifkowsky ja Grünthal. Peale meistriameti omandamist alustas Kabanov tegevust oma äri alal, sihiks oma trükikoda. Puhkenud maailmasõja sündmused paiskasid ta koos perega Tallinnasse. Peale 9 aastat trükitöölisena töötamist kaotas ta 1928. aasta trükitööliste streigi tagajärjel töö. Seejärel täitis Karl Kabanov oma pikaaegse unistuse ning asutas majanduskriisi kiuste oma trükikoja. Käesoleva raamatu tekst on koostatud Karl Kabanovi päevikusissekannete põhjal. Autor oli tähelepanelik vaatleja ja osav sõnaseadja. Tema kirjutatu on raamatus esitatud muutmata kujul, nii nagu see aastaid tagasi kirja on pandud, andes lisaks sisule edasi ka huvitava

EESSÕNA

pildi omaaegsest keelekasutusest. Tekstile on lisatud vaid tõlkeid, seletavaid pildiallkirju ning joonealuseid märkusi. Huvitavaid sissekandeid ja tähelepanekuid on Karl Kabanov oma päevikutesse teinud ajalooliselt pöördelistel aastatel, olles nii 1905. aasta revolutsiooni, I maailmasõja ja Vabadussõja, Eesti Vabariigi sünni ja hävitamise, kui ka II maailmasõja keerises. Seejuures pole tekstis laskutud päevapoliitikasse ega püütud kirjeldada fakte, veel vähem lugejat õpetada. Sissekanded on pigem isiklikku laadi, oma läbielamisi kirjeldavad ning annavad ajaloofaktidega kõrvutades huvitava pildi inimelu ja suurte ajalooliste sündmuste põimumisest. Ajalooliste sündmuste kõrval on kaasakiskuvalt kirjeldatud isiklikke rõõme ja muresid ning oma unistuste järk-järgulist täitumist – oma trükikoja loomist, edenemist ja kasvamist, millele 1940. aasta natsionaliseerimine järsu lõpu tegi. Olles trükkali kutsehaiguse tinamürgituse tõttu juba 40aastaselt nõrgenenud kuulmisega, oli kirjutamine Karl Kabanovi jaoks ainuke võimalus oma mõtete väljendamiseks. Hoolimata aastatega süvenenud kuulmiskahjustusest juhtis mehe tegemisi suur tahtejõud ja lõputu pühendumus oma elukutsele. Raamatu väljaandmise idee tekkis Karl Kabanovi järeltulijatel seoses Eesti Vabariigi 100. aastapäevaga ning üleskutsega teha kingitus Eesti juubeliks. Karl Kabanovi päevikud on õnnekombel säilinud üle mitme põlvkonna tema lastelasteni. Raamatus kasutatud rohke illustreeriv materjal: ajaleheväljalõiked, trükikoja dokumentatsioon, trükitööde näidised, fotod ja esemed, seisid aastakümneid Karl Kabanovi kodumaja keldrihämaruses ja pööningunurkades. Nõukogude ajal hoidsid ja kandsid Karli lapsed ja lapselapsed oma trükikoja teadmist kui perekonnareliikviat edasi oma järeltulijatele. Pimendatud kardinate taga, jõulupuu valguses lauldi perekonnaringis jõululaule oma trükikojas trükitud laululehtedelt.

EESSÕNA

Uue aja saabudes toodi keldrist välja ka trükikoja arhiiv koos trükinäidistega, mis oma värvikirevuses tundus nõukogude aja halluses võrsunud lastele uskumatu vaatepildina. Karl Kabanov oli oma põhjalikkuses alles hoidnud näidiseksemplari igast oma trükikojas valmistatud trükisest, oli see siis kirjaplank, laululeht või värviline kaubapakend. Süstemaatiline töö trükikoja materjalidega, trükinäidiste periodiseerimine ja dokumentide uurimine algas juba 2009. aastal. Idee raamatu sünniks kristalliseerus pikkamisi. Esialgsest mõttest teha raamat kodu-uurimise laadis, kasvas üsna pea välja veendumus, et Karl Kabanovi päevikud koos säilinud trükikoja näidistega väärivad laiemat tähelepanu. Raamat avab ka huvitavalt Eesti Vabariigi aegset väikeettevõtluse teemat. Ilma mingisuguse majandusliku hariduseta, vaid oma unistustele ja tahtejõule toetudes lõi Karl Kabanov toimiva ettevõtte. Kahjuks tegi ta seda küll oma tervise hinnaga, kuid end ja oma aega ohverdades, oli tal silme ees siht oma pere tuleviku kindlustamisest ning sellest, et peale teda võtavad ta elutöö üle tema järeltulijad. Alustades 1929. aastal ühest käsipressist, mille hinnaks oli 400 krooni, kasvatas Karl Kabanov oma ettevõtte väärtust mitmekümnekordselt – 1939. aasta lõpul tehtud inventuuri järgi oli firmal vara 14 919 krooni eest. Võttes aluseks leiva ja kartuli kilohinna, oleks trükikoja hinnanguline põhivara väärtus tänases vääringus küündinud 200 000 euro suurusjärku. 1938. aasta lõpus trükikoja masinaparki lisandunud Siegeli kiirpress tõstis ettevõtte Tallinna kümnekonna väiketrükikoja hulka, kes oma klientidele kiirpressi välja reklaamida võisid. Kahjuks sai Siegeli masin oma trükikojas seadistamisest ja käivitamisest alates töötada vaid veidi üle aasta, sest 1940. aasta juuli natsionaliseerimine tegi järsu lõpu Kaarel Kaskneeme trükikojale (peale eestindamist) ja tulevikuunistustele. Päevikus katkenud tekst asendub sügavamõtteliste ning depressiivsete luuleridadega – lõpp meie elutööl.

EESSÕNA

Haihtusid unistused ja tulevikulootused, ära jäi poja Feliksi saatmine Saksamaale trükitööstust õppima, käest võeti kümne aastaga loodud ettevõte. Natsionaliseeritud vara edasisest saatusest on vähe teada. Kiirpress Siegel anti Edu trükikojast üle Haapsalu Trükikojale, kus see oli kasutusel veel aastakümneid hiljem. Tiigelpress Lehman ja bostonpress Randma läksid Tallinna Kujutava ja Rakenduskunsti Kooli (tänane Eesti Kunstiakadeemia) käsutusse. Kodumaja keldrisse jäid seisma trükitööde näidised ning mõned väiksemad trükimasinate tarbed. Head lugemist! Kaja Puusepp Karl Kabanovi lapselaps

Lapsepõlvekodu Narvas, Väike-Peetri alevis. Foto u 1910. a.

Nooru"aastad Narwas Mälestusi aastatest 1899-1914

Õpipoisiaastad Narvas Gnifkowsky ja Grünthali trükikojas. 1899. aastal pärast Kreenholmi ministeeriumikooli lõpetamist, kui olin saanud 15 aastat vanaks, läksin Gnifkowsky ja Grünthali trükikotta laduja õpipoisiks. Trükikoja peremees Franz Gnifkowsky* oli sakslane, Johannes Grünthal aga venestunud eestlane. Grünthal oli Narvas tuntud seltskonnategelane ja maruvenelaste gruppi kuuluv Narva linnavolinik. Õppeaeg kestis viis aastat. See trükikoda oli üks suuremaid ja korralikumalt varustatud ettevõtteid Narvas. Trükikojas oli maksimaalselt 22 kuni 24 töölist. Esimesel aastal tuli mul olla täiesti * F. Gnifkowsky (1853– 1918) sündis Saksamaal Elbingis, hariduselt oli saksa keele õpetaja.

NOORUSAASTAD NARVAS

Trükivorm on metallraam, mis laotakse trükkivatest ja mittetrükkivatest osadest – tähttüüpidest, klišeedest jms kujunduslikest elementidest ning neid koos hoidvatest detailidest. Trükkimisel tekitab vorm paberile peegelpildis kujutise.

jooksupoisiks. Teisel aastal anti ju „sibulaid“ sorteerida*. Palk oli esimese aasta õpipoisil 3 rubla kuus ning igal järgmisel aastal sai ühe rubla kuus rohkem. Trükikojas oli normaalseks tööpäeva pikkuseks 10 tundi – hommikul kella kaheksast õhtul kella kaheksani, sellest kaks tundi kestis lõunavaheaeg. Kokku 58 tundi nädalas, laupäeval 8 tundi. Töölistest ja õpipoistest olid enamus eestlased, kuid kõnelus käis siiski kõik vene keeles. Trükikoja peremehed ühegi õpilase ega selliga ilmaski sõna ei rääkinud – kõik sündis läbi faktori, kes oli meile peremees ja kõik. Faktor võis töölist lahti lasta ja tööle võtta – faktor oli meie jaoks kõige tähtsam tegelane. Siis tulid sellid ja kõige alam sort olid õpipoisid. Peale selle oli igal tööalal oma meister, kes pidi faktori sõna kuulama. Sell ega meister ilmaski õpipoisiga eraasju ei rääkinud. Enamasti oli igal õpipoisil oma sõimunimi, millega teda kutsuti. Kui juhtus ladumise juures käsikiri segane olema ja läksid siis selli käest küsima, said enne mitu sõimusõna, kui vastus öeldi. Laduda või lammutada tuli enamasti venekeelset ajalehte Нарвский Листок **, see ilmus kolm korda nädalas. Tööpäev lõppes harilikult õhtul kell kaheksa, kuid ajalehe ilmumise päevil tuli teha ületunde kella 10ni ja kellelegi ei tulnud mõttesse selle vastu protestida. Kui ajaleht oli ära murtud***, tuli õpipoisil äratõmbega politseimeistri juurde minna, kes lehte tsenseeris. Kui juhtus lehes mahatõmbeid olema, siis tuli uuesti laduda ning öösel uuesti tema juurde tagasi minna. Teine poiss läks korrektuuriga redaktori juurde ja ootas seal seni, kuni kõik oli kahel korral üle loetud – enne luges redaktor ise, siis luges * “Sibulate” sorteerimiseks nimetati laolammutamist ehk lao ärapanekut – trükivormide avamist ja tähtede sorteerimist regaali. ** Narvskii Listok (1898–1917) oli kohalik ajaleht Peterburi kubermangu kuulunud Narvas. Ajaleht andis ülevaate kohalikust elust, avaldas koduloolisi artikleid, ilukirjandust ning teateid Venemaalt ja välismaalt. *** Murdmiseks nimetatakse laotud tekstielementide paigutamist-sobitamist küljenditele ja poognatele.

NOORUSAASTAD NARVAS

tema tütar või ta naine. Seal oli hea käia, anti eeskojas istet ja äratati siis ülesse, kui olid tukkunud ja korrektuur valmis. Politseimeistri juures köögis istet ei antud, tuli tundide viisi ukse juures seista ja oodata. Korra istusin köögis veekraani servale, kuid jäin tukkuma ja kukkudes lõin kusagile oma otsaesise veriseks. Rääkisin sellest teistele ja vististi sai ka peremees teada, sest pärast seda oli mõni aeg köögis mulle iste pandud, mis aga pärastpoole jällegi ära kadus, kui uus köögiteenija võeti. Meie faktor lätlane Mihelson oli väga kuri mees. Ladumise ajal ei tohtinud omavahel sõnagi vahetada. Kes juhtus sõna rääkima või ka kõrvale vaatama, see sai lüüa. Mihelsonil oli nahast kokku pandud neljakordne rihm, millega ta virutas selja tagant otse õlgadele. Ja kui sa eest ära jooksid, siis said pärast veel rohkem. Mõnikord läks ta kohe päris metsikuks. Korra peksis ta raamatuköitja õpilast Härman Eljast nii, et Härmanil hakkas suust ja ninast verd jooksma, lõi ta laua alla maha, kus jalgadega lisa andis. Siis pidasime küll omavahel nõu ja tahtsime Mihelsonile ka millegagi kätte tasuda. Härman ostis endale suure soome pussi ja näitas ikka meile kui terav see on ja kui palju ta seda öösel faktori küljekontide vahele torkab, kui ta laupäeval joobnuna kõrtsist tuleb. Härman lubas alguses talle kohe terve pussi sisse lüüa, siis aeg-ajalt vähendades, kuni viimaks lubas ainult mälestuseks väikse armi tõmmata, kuid jäi seegi tegemata. Korra peksis faktor nuudiga ka ühte vanemat õpilast Dombrovskyt, lõi selle uksest välja ja viskas riided ka veel järele. Ta isa oli kusagil Narva lähedal külas urjadnikuks (nagu meie konstaabel), see käis paaril korral asja selgitamas, kuid poissi siiski tagasi ei võetud.

Regaal. Trükikoja ladulas kasutatav lahtriteks jaotatud tähekastide ja laadikutega töölaud-kapp, mille taga laoti trükivorme.

NOORUSAASTAD NARVAS

Lauluraamatu vaheleht Narva Peetri Eesti koguduse õpetaja Ferdinand Kottlieb Tannenbergi allkirjaga. Puugravüür-ornament, ca 1900 a.

Suurema osa päevast marssis faktor meie selja taga regaalide* vahel edasi-tagasi ja kui nägi, et töö hästi ei edenenud, küsis kohe: „Kas tulid siia magama või ...?“ Ja häda siis, kui juhtus olema korrektuuris palju vigu või oli midagi vahele jäetud. Siis harilikult haaras ta pihuga kukla tagant juustest kinni ja vajutas pea kasti peal oleva korrektuuri vastu, ise sõimates ja vandudes. Töölised ja õpipoisid hoidsid omaette ning üksteisega läbikäimist peaaegu ei olnud. Kõik see tegi töötamise ja õppimise raskeks ja meeleolu rõhutuks. Korra oli mul kavatsus isegi trükitööstuses õpingud katkestada ja kunstkiviraiumist õppima minna. Oligi juba selleks asju aetud, kuid viimaks öeldi seal, et kolm kuud tuleb olla palgata proovitööl, mistõttu loobusin sellest mõttest. Ladumise töö iseenesest mulle meeldis. Oli huvitav, nii paljudest üksikutest tillukestest ladumismaterjali osadest sai erinevaid kunstilisi vorme ja tekste moodustada. Et tigeda faktori silma alt pääseda, mõtlesin masinatuppa õppima küsida. Valisin korra paraja aja, millal näis tal parem tuju olema ja rääkisin oma kavatsusest. Faktor lubaski asjaga tegeleda. Möödusid nädalad aga tagajärgi ei olnud sel lubadusel. Viimaks võtsin südame rindu ja läksin ise peremehe juurde kontorisse, tema pühamasse paika. Palusin end masinatuppa üle viia. Ilma, et ta oleks oma pead kirjutuslaualt üles tõstnud, küsis ainult: “Почему?”** Seletasin, et kardan oma nägemist, mis niigi nõrk on, ladumisel veelgi rikkuda. Sellega oligi jutul lõpp ja ta näitas käega, et võin ära minna. Järgmisel esmaspäeval, kui ma oma ladumise * Regaal on u meetri kõrgune kapitaoline pukk tähekastide laadikutega kirjade, täidiste, tööriistade jm ladumiseks vajaliku hoidmiseks. Regaal on varustatud laugja puldiga tähekastide mugavamaks kasutamiseks. ** Miks - vene k.

NOORUSAASTAD NARVAS

kasti juures tööle asusin, tuli faktor minu juurde. Ta põrnitses mind, võttis siis mul kaela pealt kinni ja viis masinatuppa viiva ukse peale, millest paar-kolm astet alla viib ning lõi mulle jalaga järele nii, et ma trepist alla lendasin ning sõnas: “Быть теперь там!“* Masinatoas oli küll kergem õhkkond (ainult viis inimest), aga jälle omad hädad. Meister, venelane Gubensky, oli suur viinanina ja osav trikimees, sest alati leiutas ta abinõusid, kuidas sai salaja viina sisse tuua. Nagu juba varem nimetasin, ilmus ajaleht kolm korda nädalas. Harilikult läks vorm masinasse peale keskööd, kui tsensorilt allkirjastatud ajaleht käes ja korrektuur tehtud. Trükipressil töötasid korraga kaks meest, kes keerasid ratast ja kolmas oli varuks. Lehte trükiti küll 1000-2000 eksemplari aga käsitsi ajades ei jõutud palju üle 500 eksemplari tunnis läbi ajada. Minu asi oli pealepanemine. Pidin laskma paberi masinasse just momendil, kui plaat sõidab tagasi ja rull peatub hetkeks. Sellega pidi olema täpne, sest plaat ei oota ja sõidab muidu tühjalt tagasi. Sai vorm masinasse, läks meister magama. Äratasin ta üles, kui tuli vormivahetus. Kui mõlemad pooled olid trükitud – see oli kuskil kella ühe ja kolme vahel, läksid rattakeerajad koju. Nüüd tuli teha ekspeditsioon – traktide järgi lehed kimpu siduda ja panderollid ristpaelaga ümber kleepida. Esialgu tegi seda tööd masinameister Gubensky, kuid varsti hakkasin ma ka ise ristpaelu kleepima. Kui meister nägi, et saan sellega hakkama, läks ta lihtsalt magama. Viimaks leppisime nii kokku, et kui tuli ristpaelte kleepimine, läks üks koju ja teine jäi tööle. Nädala tagant vahetasime omavahel seda korda. Vaatamata sellele, et meistriga vaheldumisi ekspeditsiooni tegime, jäi see kontoris teadmata ja meile * Ole nüüd seal - vene k.

F. F. Gnifkowski trükikoja reklaamkuulutus 1912. aasta trükisest Laulupidu Narvas.

NOORUSAASTAD NARVAS

Vaade Rahu ja Viru tn nurgalt piki Rahu tänavat põhja suunas. Esiplaanil Jaani kiriku peauks. Foto: Herman Kalmo

Vaade Viru ja Koidu tänava nurgalt piki Koidu tänavat lõunasse. Foto: Herman Kalmo

Vaade piki Koidula puiesteed põhja suunas, paremal Pax bastion, vasakul Peeter I maja. Foto: Herman Kalmo

Vaade Ivangorodile. Foto: Herman Kalmo

NOORUSAASTAD NARVAS

maksti ikka täielik tunnitasu. Kui panderollid valmis, tuli lehepakk selga võtta ja see öösel postkontorisse viia. Tavaliselt jõudsin sellega kella kolme ja nelja vahel valmis. Selle eest tuli alati hoida, et lehtede viimine ei jääks mitte peale kella nelja hommikul – siis ei jõudnud ametnikud enam ära saata. Korra öösel postile lehti viies tuli mulle peremees Grünthal vastu. Ta oli venestunud eestlane, noorpõlves minu isaga kulli mänginud aga tegi nagu ei oskaks eesti keelt. Ta ema elas Väike-Peetri alevis meie lähedal, kus tal oli oma väike maja, mille aga poeg maha mängis. Oli kevadepoolne öö ja ma nägin juba kaugelt, et peremees tuleb. Saades minu kohale sõnab: „Кабанов ты куда?“ „На почту.“ „Где Губенский?“ „Пошел домой.“ “Почэму домой?“* Järgmisel päeval kutsuti meister kontorisse ja tehti korraldus, et edaspidi jäin ainult mina üksi ekspeditsiooni tegema, sest minu tunnitasu oli ainult 6 kopikat, kuna meister sai 15 kopikat tunnis**. Sotsiaal- ja sanitaarolukord oli trükikojas väga madal. Vaatamata sellele, et tihtipeale said alles hommikul kella 4-5 ajal koju, pidid alati täpselt kell 8 hommikul tööl olema. Kui raekoja kell oli löönud, läks faktor välimise ukse ette ja häda poisile, kes hiljaks jäi. Ilma rihmata ju läbi ei pääsenud. Härman kartis alati, et kurat teab seda asja – kui sa tuled hommikul õigel ajal tööle, siis jääb faktor hiljaks, juhtud aga sina korra hiljaks jääma, siis on faktor õigel ajal töötoas ja ilma rihmata uksest mööda ei pääse. * „Kabanov, kuhu sa lähed?“ „Postkontorisse.“ „Kus Gubensky on?“ „Läks koju“ „Miks koju?“ ** Esimesel aastal oli õpipoisi tunnitasu 3-4 kopikat tunnis.

NOORUSAASTAD NARVAS

Kõige noorem õpipoiss oli seniks jooksupoisiks ja pakikandjaks kuni uus võeti. Pühapäeval tuli olla seniks дежурна*, kuni raamatukauplus lahti oli, s.o kella 12-16ni. Trükikoja töötuba oli vanaaegses kivimajas hoovi peal endise nunnakloostri ruumides. Väikesed hämarad aknad ja needki hoovi poole – päikest ilmaski ei näinud. Ladumise toas oli valgustuseks iga kahe kasti kohta üks 25tolline petrooleumilamp, mille klaas oli tihtipeale paberiga lapitud ja suitsenud. Masinatoas oli ka iga masina kohta üks 25’’ petrooleumilamp, masina parandamiseks leidus eraldi käsilamp. Noorem õpipoiss pidi ka rattakeerajal abiks olema, kuid tegelikult olid mõlemad poisid rattakeerajal abiks. Kui aga juhtus vaba aeg olema, siis pidid alati narmad käes masinaid puhastama. Oma isearvamist ega arutlemist ei tohtinud olla, olgu see meistri korraldus nii hea või halb. Mustus ja niiskus oli kirjeldamatu. Tolmu eemaldamiseks kasutati harilikku lõõtsa, kord aastas puhastati tähekaste. Jäid haigeks – arsti end ise ja puudutud päevad loeti palgast maha. Olid aga tihti haiguse pärast töölt ära, öeldi, et ei kõlba trükitööliseks ja said lõpparve. See on töö, mida trükikodades tehakse, kus inimese käest palju nõutakse, kus tal palju kohustusi täita on, kus ta peale kõrgilt vaadatakse ja tööd väikseks hinnatakse. Olime tilk sellest töötajate merest, kandsime seda koormat, tundsime selle koorma raskust oma õlgadel, saime endi seisukorrast aru, kuid seda paremaks muuta, kergemaks luua – selleks ei jätkunud meil jõudu. Seepärast täitis meie südameid mõru kibeduse tunne, mida igaüks siin tunda sai. Igav ja üksluine on mu elu. Ta on hall, armetu ja rõhuv. Midagi kõrgemat, värskemat ega hingeülendavat ei paku ta mulle. Ma töötan, et ainult oma kohust täita, seega olen ma töötavaks masinaks ümber muutunud. Kuid ma tahan siiski elada – elust lõbu maitsta. Kui * Valves - vene k.

NOORUSAASTAD NARVAS

pilkavalt ei kõla see! Kui ma oma koha peal seisan, siis tunnen midagi valusat oma rinnus, nagu nägemata käsi oleks mind kukla tagant surunud ja sala seal kõrvu sosistanud: „Palehigi sees pead sa tööd tegema, kuni oled mullaks saanud.“ Vist seda sama tundsid ka mu seltsimehed. Ka nende näod on tõsised, enam murelikud. Nad töötavad kiirelt, närviliselt, kergesti ärrituvalt. Haavavad niisugustel kordadel üksteist sõnadega, ilma et keegi seda südamest teha oleks tahtnud. Hommikul, enne tööle hakkamist, on nende palged lahked, nad naljatlevad ning on sellel silmapilgul kõige paremad inimesed. Nad saavad üksteisest aru ja arvustavad enese seisukorda. Aga see ei kesta kaua – varsti muutuvad nende näod külmaks, kalgiks ja osavõtmatuks, vahest koguni õelaks. Sealt on kui käega kõik kaastunne ja osavõtlikkus ära pühitud ja ta nägi ainult iseennast, muu oli talle kõrvaline. Niisugusel korral võib kõige väiksemgi kibeda maitsega sõna vihatuld õhutada. Nii lähevad päevad ja nädalad mööda. On päevasid, kus mõnikord ainult 5-15 sõna saab räägitud. Ime, et ma selle aja peale oma rääkimise võimet ei ole kaotanud. Isegi vangidki vangikodades võivad vabamalt oma mõtteid avaldada kui meie trükitöölised. Sellest see siis tuleb, et meie ametivendadest nii vähe on sõnarikkaid mehi leida. Lihtsalt nad ei mõista omi mõtteid sõnades avaldada, kuid selle vastu võib julgesti öelda, et neil kõigil soe ja kaastundlik süda rinnus tuksub. Kui vali saatuse pilge – ela ja kuluta seks oma närve ja rammu, et teistele vaimuvalgust luua, aga ise ela pilkases pimeduses, kuhu harva mõni valguskiir paistab. Ja see valgusekiir, mis vähegi mu igavat iket valgustab on kauaoodatud pühapäev. Magus sõna pühapäev, sellele, kes seda täies mõttes tunneb, kes selle tähtsusest aru saab. Meie arvates mõistame ainult meie pühapäeva tähtsust ja ootame teda kui mõnda trükitööstuse direktorit. Aga saab ta mööda, siis algab see vaimuväsitav töö jälle uuesti, ikka

NOORUSAASTAD NARVAS

edasi ja edasi. Tahtmatult tuleb küsimus huulile: millal on kellelgi lõpp? Kuid kas ma ei kuule praegu sõnu kuskil helisemas? “Kui saad alla musta mulla ... ja siis ... siis saab igaüks ja ka mina oma töö järel puhata, siis on aega küll.” Juba laupäeval peale lõunat on meie roidunud nägudel vähe elavnemise märke näha ja siit-sealt on mõnda lahedamat sõna kuulda. Sepitsetakse, tehakse plaane väljasõidu jaoks rohelusse või vee peale. Iga neljas-viies sõna on homme, niisiis homme. Viimaks on meile ka vaevatasu välja makstud ja lahkume umbsete kivimüüride vahelt, mis meid terve nädala on vangistanud. Ühele ja teisele kätt andes ja sõnades: „Nägemiseni, homseni, seal ehk seal kohas kohtume.“ Töökojast lahkumine on siis enam ehk põgenemise laadi, nagu saaks igaüks selgesti aru, et ta peab esmaspäeval vara jälle seal tagasi olema. Siis algab endine rühkimine jälle otsast peale. Hommikul oma koha peale asudes olime me kõik rõõmsa meelega. Siin-seal arvustatakse mõnda üksluise oleku pärast, ehk see kritiseerija küll väga hästi teab, et ta süüdistatavast põrmu võrdki parem ei ole. Kuid varsti jäävad needki sõnad harvemaks ja harvemaks, ja viimaks ei ole muud näha kui mu seltsimeeste osavõtmatuid nägusid ning muud kuulda kui ühetasast tinatähtede kõlata heli ja faktori sammusid. Keegi kõrvaline inimene ei võiks öelda, et selles ruumis ligi 20 inimest tööd teevad.

NOORUSAASTAD NARVAS

Üks minu pühapäevadest Pühapäeviti viisid aurulaevad vabrikutöölisi Narvast jõgepidi alla Narva-Jõesuu. Enamasti olid siis kõikidel kaasas piklikud vineerist toidukorvid. See oli ainuke päev, mil tööst kurnatud inimene võis rannaliival või männimetsa all pikutada ja aega veeta. Laev oli tavaliselt rahvast tulvil – ei olnud mitte teragi astumise ruumi, tuli seista tihedasti üksteise vastu surutult. Ja sõitsin mina sinna ikka ühe armsa tüdruku pärast. Täna on jälle see oodatud külaline – pühapäev tulnud, täna tahan ma selle oodatud võõra seltsis lõbus olla. Selleks valisin ma väikese reisi aurulaeval Jõesuu poole. Sõidame ... Jõuan parajal ajal kohale. Kolmas kell heliseb ja reisijate kõnelemine läheb valjemaks, niisama ka mürin masinaruumis. Paksud suitsukeerised tõusevad kui tõrvapilved kiiruga laeva korstnast välja ja lagunevad õhu käes laiali. Kapteni käsud kõlavad ja ülesäratatud laevarattad sirutavad endid ning hakkavad ahnelt laineid lõhkuma. Viimane köieots tehakse lahti ja ta langeb rataste alt välja keeva veevahu sisse kuni ära kaob. Laev teeb määratu suure pöörde ja laeva ning sadamasilla vahe kasvab ikka suuremaks. Lained, mis rataste alt tõusevad, viivad end lahedasti vastu sadamasilda, teiselt poolt aina kaugemale ja kaugemale kaovad. Veel viimane käsutus kapteni poolt ja aurulaev sõidab täiel jõul allavoolu. Vaatepilt, mis mu ees ennast avab, läheb ikka toredamaks, ehkki teda küll olen ju kümnetel kordadel näinud. Päike seisab keset taevavõlvi ja ta kiired kullatavad saksa kirikaia hauariste. Varsti oleme metsa savikodadest, tuletiku- ja laualõikamistehastest möödas ja eemal paistab kõrge Peetri saar oma männimetsaga vaatlejale silma. Vee pinnal kiiguvad kerged paadikesed noorte lustiliste inimestega. Nad püüavad kartmatult paadikesi aurulaeva ligi ajada. See teeb iseäranis noormeestele nalja, kui neiukesed surmahirmus paadis kilkavad ja hädaldavad.

NOORUSAASTAD NARVAS

Karl Kabanov 1909. aastal.

Tähelepanemata oleme ju Smolkale* selja pööranud ja silmapiiril avaneb hoopis uus pilt. Kaugelt, nagu udu seest, paistab kõrge Jõesuu tuletorn ja vene kiriku tornid. Lähemale jõudes hakkab pilt rohkem selgima – rohkem kuju võtma. Jõuab aurulaev veel mõnest väiksemast rannasõidulaevast mööda, veel mõned minutid ja laev teeb suure pöörde, seejuures paarist suuremas aurulaevast möödudes, Jõesuu sadamasse. Rahvas tungib rüsinal väljakäigu poole, nagu oleks neil iga minut kallis, nagu oleks laev iga minut põhja vaomas. Ka mind sai rahvavoolust kaasa kistud ja veel enne kui ma arugi sain, leidsin end juba sadamasillalt. Hõikav suvine keskpäev. Joovastav lillede lõhn, pimestav päikesepaiste. Loodus on vaikne, õhk on rohke, linnudki ei suuda lennata ega laulda. Kõike seda märkab reisija kohe, kui aurulaeva pealt sadamasillale astub, muudatus on silmatorkav sellele, kes Jõesuu sadamas maale astub. Ka meri seisis vagusi ja tasa, kuna tulised päikesekiired ta klaasisarnast pinda suudlema näisivad. Kuid mitteüksi ei suudelnud päikesekiired suurt veekogu, ei – nad suudlesid ka mu kaldal kõndiva, noorusest õitseva neiu nägu ja ta paksusid lokke. Ta sale kogu ja meeldiv olek nagu oleks need päikesekiired sinna kokku meelitanud. Ka minu pilku köitis ta nõiduvalt oma külge. Nagu soe kevadine õhk, kui elustav päikesekiir, valgustas ta sel silmapilgul mu tühja üksluist elu. Ta äratas minus midagi elule, mis seni nagu paksu linikuga kaetud oli. Ma vaatasin ta vaimukatesse silmadesse ja leidsin need imeilusad olema. Ma oleksin neid kaua, kaua võinud vaadelda, kuid mitte ära väsinud ega ära tüdinenud. Ma leidsin neis midagi paljurääkivat, mis vaikisid aga siiski ilmlõpmata rääkisid. * Tõrvala, vene k Смолка (Smolka), oli Narva jõe paremal kaldal, Kudruküla ja Riigiküla vastas olev ajalooline küla.

NOORUSAASTAD NARVAS

Nõrgestavad päikesekiired sundisid jalutajaid kusagile varju ehk lahedamat paika otsima. Ka minu peale mõjus palavus rusuvalt, nii et ma neiule ettepaneku tegin vee pealt lahedust otsida, mis ka tema vastukõla leidis. Varsti oli ka kohane paat leitud ja me astusime sisse. Mõne kerge mõlavajutusega oli paat ju sadamasillalt eemale libisenud ja jooksis mu kaasneiu juhil Narva suunas. Neiu paled õhetasivad tuntavalt, kuid mulle jäi arusaamatuks, miks pärast nad hõõgusid? Vististi oli palav ilm selles süüdi ... Nii küll! Ta oli täna palju jutukam, lõbusam kui endistel kordadel. Ta rääkis omast tööst, omist püüetest ja veidi omast tulevikust kuid viimane aine oli tal tume, ilma kristalliseerimata, polnud veel kuju saanud. Imejõul mõjusid ta vaiksed sõnad mu peale, kui armas, kui kõlav heli mu kõrvadele. Ma unustasin, et istun paadis aga mitte mõnes kõlakojas. Alles siis märkasin ma oma ümbrust, kui vee vird paadi tükk maad allapoole oli viinud. Ilmtahtmatult langes mu pilk ta selgetesse paljurääkivatesse silmadesse. Sealt lugesin ma palju, terve ta hing peegeldas end neis mulle silmapilgul. Ma nägin seal maapealse paradiisi väravaid, mis ainult ühele avanevad, kuna teised palja pealiskaudse nägemisega peavad leppima. Õnnelikult vaatasin ma ülespoole, kus tumesinised pilved taevalaotuse all sõudsid. Kord ühinevad nad teistega, kord jälle kärisevad lahti ja rändavad kaugele, kaugele. Mul näis, kui paistaksid ta imearmsad silmad nende pilvede vahelt, kui naerataksid need nii armsasti, südantsulatavalt. Vaevu suutsin ma seda kõike, kõiki neid tundeid, mis hingesaladuseni kinni olid riivitatud, varjul hoida. Nad otsisid teed, tungisid nähtavale, kuid ei, ma surusin nad kõik mehelikult tagasi! Tagasi! Vaikige! Te ärevus on tühine, lootuseta. Aeg lendas imekiiresti edasi. Õhk, mis äge ja palav oli olnud, muutus nüüd jahedamaks, õhtuseks. Päike ligineb ikka enam ja enam otsata veepinnale, kus ta nagu teda suudeldes ta kaissu ära kaob.

NOORUSAASTAD NARVAS

Vististi mõjus vilu õhk tundavalt mu neiu peale, et ta soovi avaldas tagasi sõita ja mere ääres päikese loojaminekut silmitseda. Paat keeras neiu juhil end ümber ja hakkas oma peatuse paiga poole tagasi sõitma. Olimegi kohal! Siit ruttasime kiirendatud jooksul mererannale. Randa oli rahvast kaunis rohkesti kokku kogunenud. Kõik tahtsid sellele suurele ilmavalgustajale, kes tänast ilusat päeva oli kinkinud, viimast tervitust ta reisile ööriiki kaasa anda. Roosakarva eha valgustab veel seda kohta veeväljal ja taevapiiril, kus see hele päikene alla oli vaonud. Kuid ma ei näe seda – ma tean, ma tunnen, et mulle varsti üks teine, palju heledam, valgustavam päike looja läheb. See päike, mis püüdis oma tõusuga mu ühetaolist elukorda väheks ajaks valgustada. See päike läheb looja ... Kuid nende kummagi päikese loojamineku vahel on suur samm maad, mis neid teineteisest lahutab. Esimene läheb selleks looja, et homme uuel hiilgusel üles tõusta ja terve päeva taevavõlvil hiilata. Teise päikese tõusu ma ette ei tea, kuid ta saab korra tõusma ja õnnelik saab see surelik olema, kelle pärast ta tõuseb. Kas aimab mu päikene seda, et keegi ta heletavatest kiirtest pimestatuna käsikaudu sinna poole tõtata püüab? Vististi mitte! Mis on päikesel sellest, et loodus elule ärkab ta naeratava vaate ees ja surmale suikub, kui ta oma pale ära peidab? Mis on neiul sellest, et keegi ta pilgust soojendatud saab, kuid ta ise jääb ikka kättesaamatuks päikeseks? Viimne käepigistus. Jumalaga! Ma lahkun kurval, rõhutud meelel. Ma tundsin enese nagu süüdlase olema, et mul ei olnud midagi paremat, lõbusamat, kõrgemat talle pakkuda. Kuid see, mis ma talle pakkusin oli mu austus! Ta oli läinud nagu ruttav noorus. Ma tõttasin sadamasse, astusin aurulaevale ja vajusin sügavasse mõttesse. Tunni aja pärast olin oma pesapaigakeses Narvas tagasi.

NOORUSAASTAD NARVAS

Silm vastu silma Silm vastu silma – kaks armastajat. Silm vastu silma – nad seisavad õhtu vaiksel tunnil, kus vaade vaate sisse kaob ja huul se huule peale vaob, armastuse sunnil. Silm vastu silma, mis välja ütleb: kõik, mis küll süda rinnus mõtleb! Nii arusaadvalt toob nähtavale nende elu. Suur õnn ja veelgi suurem valu, nii väga kurvalt nimetult.

1907

NOORUSAASTAD NARVAS

Ma armastan ... Et ma sind armastasin, teadsin ammu, kuid seda ütelda ei julgend sul. Kas sina armastad ka mind niisama? See kahtlus kangesti tõi kartust mul. Nüüd aga tean ma ja usun seda. Nüüd ütles seda ise sinu suu, et minu päralt on su käsi, süda, et sinu hing mul armastuses truu. Nüüd mõtlen ma ja und näen magamata – mu unistus ja mõte oled sa. Ei karda midagi nüüd kaotada, sest leidnud olen kõige kallima. Kui ilus ilm, ei teadnud ennem seda! Ei aimanud, mis maa peal paradiis! Kui alles hiljuti sain tunda õnne, et leidsin sind, said silmad lahti siis. Sul olen truu, sind armastuses hoida ma sellel hingel ihkan igavesest. Ei mujalgi ma suudaks õnne leida, kui seal mu seltsis poleks sinukest.

1907

NOORUSAASTAD NARVAS

Katharina Tuder ehk Katja sündis Narva-Jõesuus Utria külas Karliga samal, 1885. aastal. Mõlema lapse sünd on registreeritud Narva Peetri koguduses. Nii sattusid ka noored leeris käima ühel ja samal ajal – 1902. aastal. Veel on teada, et nii Katja kui ka Karli emad olid koolikaaslased ja sõbrannad ning omavahel veel kaugelt sugulasedki: Katharina emapoolne vanaisa ja Karli isapoolne vanaema olid õde ja vend. Millal ja kuidas noorte vahel side ja armastus tekkis, sellest Karl oma päevikutes ei räägi. Aimu sellest annavad vaid tema luuletused ja jutukesed aastast 1907, mil ta pühapäeviti aurulaevaga Narva-Jõesuud külastas.

Karl Kabanov ja Katharina Tuder kihlusid 1909. aastal Narva-Jõesuus (Hungerburg). 19.04.1910 laulatati Karl Kabanov ja Katharina Tuder Kroonlinna püha Nikolai kirikus, pastoriks Matthias Johann Eisen.

NOORUSAASTAD NARVAS

Karl Kabanovi kirjutatud luuletus oma tulevasele abikaasale Katharina Tuderile s체nnip채evaks 4. apr. 1908. Kaart on tr체kitud ja laotud Karli poolt T. Franzdorfi tr체kikojas Narvas.

NOORUSAASTAD NARVAS

Oma vanematest Minu isa Juhan Kabanov sündis 1854. aastal Narva lähedal Paemurrus talumehe pojana. Olles vaid seitsmeaastane, kaotas ta oma vanemad ning pidi Joa vabrikusse tööle minema. Peavarju sai ta kusagile tädi juurde. Nooruses pidas mu isa erinevaid ameteid ja oli mingil ajal ka raudtee peal konduktoriks. Viimaks, 38aastaselt õppis ta ära kiviraiduri ameti ja oli seejärel tööl kunstkiviraidurina Narva Kreenholmis. Minu ema Eva Sang sündis 1858. aastal Puhkovas Peetri vallas Vaivara kihelkonnas talupidaja tütrena. Hiljem rändas pere paruni maa peale Jaama külla, kus pidasid rendikohta. Ema õde Liisa on abielus Johan Laasiga ja elab samas külas, ema teine õde Mari on Peterburis mehel, kus neil on Lesnois oma maja, vend aga kroonu teenistusest saadud haiguse tagajärjel kodus suri. Pärast laulatust 1882. aastal sai isa Plüssa sillavahi* koha. Maja ja krunt oli meil algul Ivani poolel Soldati uulitsal tuuleveski kõrval, kus ka * Plüssa puusild asus Narvast 8 km kaugusel, Oudova maanteel. Sild oli ligi 100 m pikk, lammutati 1933. aasta veebruaris.

Laulud. Õppijate ristmise seaduse kinnitamise päeval Narva Peetri kirikus. 17. mai 1902. Reinhold Põderi trükikoja trükk. Laululehe neljandal küljel on venekeelne tekst: Trükki lubatud 17.05.1902. a. Kreenholmi Manufaktuuri pristav Ivanov.

NOORUSAASTAD NARVAS

mina 1885. aastal ilmavalgust nägin. Isa pidas ka hobuseid ja käis hobusega tööl. Mitme aasta kohapeal olemise järel ostsid vanemad ema isa Sanga Jürri käest 1000 rubla eest majad ja krundi Narva Väike-Peetri alevisse just valli äärde. Isa käib ikka suveti kivitööl, kuna talveti kodu ümber kohendab. Loomu poolest on isa vaikne ja tööarmastaja mees. Meid oli peres neli last – mina esiklapsena, siis vennad Aleksander ja August ning kõige noorem, õde Anna Maria ehk Anni. 1903. aastal suri Puhkovas minu emapoolne vanaisa Jürri Sang. Kui ta siit ilmast lahkus, oli peale 90 aasta vana. Noores eas pidi ta küll vist suure jõuga ja südi hakkamisega mees olema. Mäletan teda veel, kui ta vana raugana meil käis ja tuppa tulles alati pidi kummarduma, sest et oli pikkuselt peale 6 jala. Hambad olid tal viimane kui üks terved ja suus. Käis alati potisinine ärmak* seljas – nii suvel kui talvel ning punane vöö (nimetas seda kussakaks) ümber. Viina ei joonud, õlut küll, oli suur suitsumees. Kuulsin, et teda olla kutsutud Puhkova Koljaks või Koljatiks, harilikult ikka Puhkova Jurgi. Ta võis alati mõisnikest ja pappidest jutukesi rääkida, aga iseäranis palju oli tal lugusid huntidest. Üks ta vendadest olla mõisniku viha eest talvel Rootsi pagenud, kui mõisnik teda maha kaubelda tahtnud, kuid vististi merel hukkus. Laagna, Reebniku**, Puhkova (Buchhoﬀ) ja Türsamäe olla tol korral kõik ühe mõisniku käes olnud, kes suuresti koertesporti harrastanud ja inimesi teistesse mõisatesse koerte vastu vahetanud. * Ka armako, härmäk - üleriie. ** Hiiemetsa.

NOORUSAASTAD NARVAS

Punased aastad Narvas

Reinhold Põder, omanimelise trükikoja omanik Narvas. Ülesvõtte tagumisele küljele on K. Kabanov kirjutanud: Reinhold Põder, hää peremees ja seltsimees. Ülesvõte on tehtud Narva fotograafi Vladimir Rimski-Korsakovi ateljees.

1904. aasta kevadel sai minust lõpuks trükitöölise sell. Selliks saades sain 17 rubla kuus palka ja kui ligi kahe aasta pärast lahkusin, oli palk 22 rubla kuus. Selliks saamise puhul ütles mulle Gnifkowsky & Grünthali trükikoja meister Leiden: “Poiss sina saad kord suure ja kuulsa trükikoja omanikuks ja ma loodan seda aega veel kindlasti näha saama“. Kas nägi ta juba siis, kui vana ja kogenud inimene, minu tahet iseseisvaks ja sõltumatuks saada? 1905. aasta – kõik käärib ja kihab. Tööliste olukord on muutunud väljakannatamatuks, oleme justkui kärbsed ämbliku toidulaual. On momente, kus näib, et nüüd, nüüd on isevalitsuse päevad läbi ja töölistel on oma siht saavutatud. Kuid jällegi pettumus. Kohalikes Narva tekstiilikäitistes on alanud streigiliikumine. Sandarme ja ratsastraasnikke* on kõik kohad täis. Isegi tänavatel otsitakse inimesi läbi, keda välimuselt võib tööliseks pidada, ja kui juhtub, et pole isikutunnistust kaasas, läheb sõit otse politseijaoskonda. Üheks intensiivsemaks tööliste kohapealseks organiseerijaks ja algatajaks on apteeker Nikolai Waas ja trükikojaomanik Reinhold Põder. Tutvusin nendega, kui käisin Põderi kutsel ööseti tema trükikojas lendlehti ja tööliste rööklaule trükkimas. Tööliste usaldusmeestele jagati laskeriistu ja -moona. Kuid seks korraks oli see kõik asjatu vaev ja töö. Tsaari truud teenrid lämbutasid kõik veriselt maha. Reinhold Põder võeti vahi alla, Waas sai aga pagema. Põder saadeti 5 aastaks Arhangeli kubermangu asumisele. Siis sattusin ka mina kahtluse alla ja tuli mitmeid kordi sandarmi jaoskonnas ülekuulamisel * Tänavakorrapidaja.

NOORUSAASTAD NARVAS

käia. Mul aga vedas, arvatavasti peamiselt seetõttu, et ristküsimustele suutsin rahuldavalt vastata. Küsimus oli venekeelne, mina aga ütlesin, et ei valda tarvilisel määral vene keelt, et saaksin vastata. Siis tõlgiti küsimus mulle eesti keelde ja selle aja jooksul oli mul võimalus mõelda ja eksimata vastata. Vabaks saamise eest pidin tasuma 50 rubla.

Ajaleht Kaja, Narvas, kesknädalal, 4. juulil 1907. aastal, teine aastakäik. Ajalehe servale on Karl kirjutanud: See on oma laotud ja oma trükitud.

NOORUSAASTAD NARVAS

Reaktsiooniaastad Saabus 1906. aasta – reaktsiooniaasta. Töötasin nüüd Narvas Tõnu Franzdorfi trükikojas* ladujana. Franzdorfil oli alates 1896. aastast Narvas oma raamatukauplus. Peale mitmeid taotlusi lubati tal lõpuks 1906. aasta veebruarikuul avada oma trükikoda, kuhu ta peagi mindki tööle kutsus. Kohe trükikoja avamisest peale oli tal peas mõlkunud mõte asutada ka oma ajaleht. Pärast mitmekordset taotlust sai ta viimaks 1907. aastal loa ajalehe asutamiseks. Ka nimi oli tal juba varem valmis mõeldud – Kaja. Väljaanne ilmus kaks korda nädalas, igal kolmapäeval ja laupäeval. Ajaleht kõneles päevakajalisi teemasid, oli algupäraseid jutukesi, romaane ning luuletusi. Toimetus asus uue Petrovski turu** ääres, T. Franzdorfi raamatukaupluses. Leht maksis 3 kopikat. Peagi pani Franzdorf käima ka Kaja lisalehe. 1907. aastal ilmus Kaja lisalehe viies järjestikuses väljaandes Emil Zola jutustus „Supelus“, mille ma Franzdorfi tellimusel ajalehe jaoks eestindasin. Lisaks avaldasin pea igas lehes erinevaid humoristliku sisuga jutukesi.

Emil Zola jutustus „Supelus“, mille Karl Kabanov eestindas, ilmus järjejutuna 1907. aasta Kaja lisalehe numbrites 49-53.

* Tõnu Martin Franzdorf, 1862–1940, trükkal, ajakirjanik, Narva raamatukaupluse ja trükikoja omanik. ** Peetri turu plats Narvas.

NOORUSAASTAD NARVAS

Ajaleht Siil Punastel reaktsiooniaastail tekkis meil Tõnu Franzdorfiga mõte asutada Narvas ajakohane pilke- ja huumoriajakiri. Mõtlemiste ja kaalumiste järel otsustasime ajakirjale nimeks panna Siil, mille laenasime rahvuseeposelt Kalevipoeg, kus siil oli võitluses sortsidega Kalevipojale heaks nõuandjaks. Franzdorfi ettepanekul leppisime kokku nii, et mina hakkan ajakirja Siil välja andma omal riisikol: mina kirjastan, laon ja trükin, Franzdorf annab paberi ja trükkimise võimaluse. 1907. aastal ilmuski väikeseformaadilise kaheksaleheküljelise satiirilehe Siil esimene number*. Lehe hind oli 3 kopikat, postiga saadetuna 5 kopikat. Sellest ajakirjast sai ilmuda ainult kaks numbrit, kui mind jällegi sandarmijaoskonda kutsuti. Kogu ajakirja tiraaž konfiskeeriti liig terava sisu tõttu. Ka meie kodu otsiti läbi ning viidi ära olemasolevad käsikirjad ja endale jäetud eksemplarid. Jaoskonnas toodi välja aktimapp, kus vahel oli minu Siil. Sellest oli tõlgitud üks artikkel “Eestlane löö servi lauda” vene keelde. Etendasin siin jällegi vene keele mitte mõistmist. Ülekuulaja küsib, keda siin artiklis kästakse lüüa? Seletasin süütul näol, et see on vana Eesti eepos, kus Kalevipoeg võitleb sortsidega ja tark siil käseb lüüa servi lauda, see tähendab, et meie töölised ei toimi praegu otstarbekohaselt, et maksvate seaduste vastu üles astuvad. Nüüd tõuseb ülekuulaja laua tagant üles, teeb nii imelahke näo ja tuleb minu kõrvale öeldes: * Ajalehe Siil kaks säilinud eksemplari on Eesti Kirjandusmuuseumi kogudes Tartus.

Ajalehe Siil esiknumber ja käsikiri, 1907. a.

NOORUSAASTAD NARVAS

„Olgugi, et meie seda muinaslugu ei usu, mida teie siin praegu räägite, aga olgu peale, lõpetame. Nüüd aga öelge, kus asub Nikolai Waas? Kui ütlete, saate kohe vabaks, kui ei ütle, saadame teid, kui Waasi kaaslase asumisele.“ Tõendasin kõikide pühade nimel, et ma praegu Waasi asukohta ei tea. Siin aga eksisin, sest vastasin vene keeles. Esiteks oli küsimus nii ootamatu ja teiseks oli see nii lahkelt esitatud, et ma end unustasin. Ülekuulaja võttis sellest kohe kinni ja ütles: „Näete nüüd, olete valelik. Kuidas võib teie juttu uskuda?“ Kutsub valvesandarmi ja mind viiakse üksikkongi. Olin seal umbes 4-5 tundi olnud, kui mind jälle ülekuulamiseks kantseleisse viidi.

Ajalehes Siil ilmunud mõistujutu „Võrdlus“ käsikiri 1907. a.

NOORUSAASTAD NARVAS

Sama ametnik, kuid ilma tõlgita. Suutsin siiski kõik üles seatud lõksud pareerida. Lõpuks ütleb ülekuulaja nii heatahtliku muigega: „Meie ei taha teie noort elu hävitada, anname teile homme kella kaheni aega, mõtelge järele, kui teie ei teata selle aja jooksul Waasi asukohta, saadame teid asumisele ja nüüd вон*.” Lahkusin rõõmsalt kantseleist. Koridoris trepi kõrval seisis valvesandarm. Möödusin temast ja astusin trepi esimesele astmele, kui ta lõi mulle põlvega selga. Lendasin ülepeakaela trepist alla, kuid siiski õnnelikult – luud-liikmed jäid terveks. Säärele ja põlvele tekkisid küll haavad ja üldse sain tugevasti põrutada. Saatsin kohe teisel päeval kirja ühes arsti tunnistusega sandarmijaoskonda, kus kirjeldasin sündinud fakti ja palusin asjaolu selgitada. Aga mingisugust selgitust ei järgnenud, vaid armid jäid mulle juhtunust mälestuseks. Päeva paari pärast sain mina ja Franzdorf teate, et Siili edaspidine ilmumine on seisma pandud. Elasin hulk aega kartuses, et äkki saadetakse mind asumisele, kuid viimaks jäi kõik vaikseks. Waas elas aga sel ajal oma vanemate talus Vodavas, kus sandarmid teda küll otsimas käisid, kuid kätte ei saanud. Viimaks pages ta välismaale ning ilmus tagasi alles ilmasõja ajal. Reinhold Põder tuli küll asumiselt tagasi, kuid trükikoja pidamise luba talle enam ei antud. Ta töötas edasi Gustav Pihlaka firma all. Asumisel olles sai ta kopsutiisikuse ja suri Narvas peale paari aastat põdemist. * Välja - vene k.

NOORUSAASTAD NARVAS

Kui sõjaseadus 1908. aasta aprillis kaotati, läks kirjutamine jälle vabamaks. Nii hakkasin mitmetele päevalehtedele nagu Postimees, Waade, Narva Uudised jt oma “sulejoonistusi” saatma.

Eesti päevalehe Waade kaastöölise ja Postimehe kaastöölise tunnistused 1908. aastast. Postimehe tunnistuse on allkirjastanud peatoimetaja ja väljaandja Jaan Tõnisson.

NOORUSAASTAD NARVAS

Loomeaastad

Narva karskusseltsi Võitleja liikmekaart, 1909. a.

Võitleja* näitelaval mängisin esimest korda 7. veebruaril 1909 naljamängus “Kassijaht”. Mängisin kolme prooviga välja, sest ennem oli osa hr Schiﬀerile määratud, mida see aga aja puudusel vastu ei võtnud. Väljamängimine oli kriitika järel otsustades kaunis hea. Hr Punalt** sain iseäranis kiita hea selge väljaütlemise poolest. Kutsuti ka edaspidi mängudest osa võtma. Juba järgmisel päeval, s.o 8. veebruaril anti mulle Võitlejast uus osa näitemängus „Voorimees Henshel“. Tükk oli viies vaatuses ja kujutas elatanud aristokraadi elu 40 aasta jooksul. Näitlejate pideva tülitsemise tõttu ei saanud korralikult proovisid pidada. Tüli tõusis näitlejate seas seetõttu, et paljud ei ilmunud proovidele ja kui ka tulid, siis ikka 2-3 tundi hiljem. Vististi saab tükk kahe prooviga välja mängitud. Näitelava administratsioon ei julgenud minu õiget nime programmi ülesse panna, vaid võtsid ühe parema Narva näitleja Üksipi*** nime all ülesse. Täna 18. veebruaril saab otsustavalt teada, kuidas minuga läheb. Sama tükki mängiti läinud aastal ka Estonias. „Pimeduse võimuses“**** ettekandel tuli mulle naljakas mõte pähe. Kas ma ei võiks ka ise proovida valmis kirjutada näitelava jaoks ühe paarivaatuselist näidendit kohalikust rahva elust, seda pealkirja all „Vabrikusse“? Pean tunnistama, et ta mulle üle jõu näib käivat, kuid siiski võiks proovida. Ma võin ju pärast parandamiseks hr Mulksoni kätte anda – usun, et ta ei saa seda vististi tagasi lükata. Kogusin küll materjali ja kirjutasin ka natuke, aga sinna see asi jäi. * Narva karskusseltsil Võitleja oli oma laulukoor, orkester, spordi- ja näitering. ** August Puna (1861–1931) oli Eesti näitleja ja laulja, aastail 1907–1909 Narva karskusseltsi Võitleja näitejuht. *** Albert Üksip (1886–1966) oli Eesti näitleja. **** L. Tolstoi 1908. a.

NOORUSAASTAD NARVAS

Katsetused oma äri alal Mõned aastad peale punaseid aastaid oli mul kavatsus Narva-Jõesuus väike trükikoda avada. See jäi nagu ikka raha küsimuse taha toppama. Tol korral avas seal trükikoja Johannes Retsnik. Mina aitasin tal siis kirjad välja valida ja masina tuua (see oli küll oskamatult tehtud). Vähemalt sel teel sain oma suurt tungi iseseisvumiseks rahuldada. Siis ütles mulle Retsnik: „Kui sa ei satu tulevikus mingisugusesse poliitilise voolu sekka, siis näen sulle suurt tulevikku ette.“ Olime Katjaga palju arutanud ja kaalunud võimalusi, kuidas oma isikliku äriga alustada. Leidsime siis selle küsimuse nii lahendada, et alguses hakkame mingisuguse pisikese äriga peale, mida aeg-ajalt laiendame ja kui oleme ju teatud summa kogunud, siis võime trükitööstusele üle minna. Kohe meie abielu alguses, 1910. aasta kevadel võtsimegi Narvas, Peetri eeslinnas väikese toiduainete kaupluse. Pidasime seda äri seitse kuud ja siis andsime selle edasi. Üle võttes maksime 400 rubla, saime aga 700 rubla. Kätte saamata võlg jäi peale selle umbes paarsada rubla. Siis mõne aja pärast võtsime üle pudukaupluse Juhkentalis. Ülevõtmise juures saime küll kõvasti pügada, aga ärile saime siiski hinge sisse. Neljandal äriaastal oli meie inventar peale 2000 rubla ja täienes kiirel sammul. Siis aga algas ilmasõda. Ka meid tabas tol korral paanika, kui sakslased olid juba Riia all. Likvideerisime oma äri ülepeakaela ja läksime Kadastikku elama. Alguses ämma majja, pärast aga ostsime sealt samast väikese majakese.

Paremal K. Kabanowi toidukaupluse reklaam ajalehes Narva Uudised, 1911. Vasakul K. Kabanowi riidekaupluse reklaam ajalehes Narva Elu 1914.

NOORUSAASTAD NARVAS

Karl Kabanovi hoiuraamat Narvas 1913. aastal. Kontoliikumine 1913. aasta aprillist augustini: 22. aprill – sissemaks 200 rbl; 10. mai - väljamaks 100 rbl.; 7. juuni - sissemaks 100 rbl; 5. juuli – väljamaks 25 rbl; 1. august – väljamaks 25 rbl. Konto jääk 01. august 150 rbl.

Juhkentalis tegime ka katseid trükitööstusele üleminekuks. Trükikoja avamise loa saamine oli suurte raskustega seotud. Nõuti igasuguseid tunnistusi ja formaliteete. Käisin siis ühe Narva advokaadi juures, et see võtaks meie trükikoja loa hankimise asjaajamise omale. Advokaat nõudis selleks 750 rubla, mis oli pöörane nõudmine. Siis tegin ise katset – kirjutasin oma käega Peterburgi kubernerile palvekirja, et soovin avada Jamburi* linnas trükikoja. Vahepeal nõuti minu kohta igasuguseid tõendeid, mu meelsuse, vaadete ja isegi ülalpidamise kohta, nii politsei kui ka sandarmivalitsuse läbi. Siis 7-8 kuu pärast kutsuti mind Kreenholmi pristavi** kantseleisse ja pristav Samsonov andis mulle isiklikult üle kuberneri loa trükikoja avamiseks, soovis kätt surudes õnne. Siis oligi peaaegu teostumas Jamburis Sokolovi äri ülevõtmine, mis aga pooleli jäi. Seejärel tekkis võimalus Põderi trükikoja ostmiseks. Tahtsime koos Beilinsoniga*** seda ära osta. Jäi aga jälle pooleli, kuna pr Põder nõudis 8500 rubla, meie aga pakkusime 8000 rubla. Kui saabus okupatsiooniaeg, tunnistati see raha maksvusetuks, siis oli meil neid Kerenski rublasid**** terve ahju tagune täis ja lastel mängida. Oleks me ettevõtte ära ostnud, oleksime oma varanduse päästnud. Tol korral aga 500 rubla pärast jäi kaup pooleli. Trükikoja sisseseade ostis ära Gustav Pihlakas, kes avas Westerwalli uulitsas Kreizeri majas uue trükikoja. Peale okupatsiooni müüdi see trükikoda 2 miljoni marga eest.

* Jamburg, ka Jamburi. Linn 20 km kaugusel Narvast idas. Alates 1922. aastast Kingissepp. ** Pristav oli Venemaa keisririigis haldusüksuse politseiametnik, kelle pädevuses oli linna või valla korrakaitsepolitseilised ülesanded. *** Benjamin Beilinson, Karl Kabanovi lapsepõlvesõber. **** Ka “kerenka”. 1917. aasta sügisel Venemaa Ajutise Valitsuse poolt teostatud rahaväljaanne, mida nimetati mitteametlikult tolleaegse peaministri Aleksandr Kerenski järgi.

NOORUSAASTAD NARVAS

Viimane rahuaasta Narvas. Katja koos 1912. aastal sündinud poja Aleksiga oma maja aias Kadastikus. Aleks on saanud üheaastaseks.