Page 1

SAAREMAA RÄNDAJA TEEKONNAD



Rändaja teekondade kaart...........................................................................................8 Romantiline lõunatee...........................................................................................12 Rannatee uued ja vanad külad.......................................................................................18 Põhjatee pärlid – pangad.........................................................................................24 Imelised maastikud läänerannikul.............................................................................28 Legendaarne Sõrve poolsaar............................................................................................36

Esikaane foto: Alar Truu / Kuressaare Merepäevad Fotod: Maret Kaljulaid, Alar Liiv, Bianca Mikovitš, Priit Noogen, Kalmer Saar, Maris Sepp, Karl Jakob Toplaan, Valmar Voolaid.

1


SAAREMAA 11 000 aastat tagasi kerkis Läänemere keskel üks saar. Inimene asunud sellele saarele rohkem kui 4000 aastat enne Kristuse sündi ning elab siin tänaseni, hoolimata sellest, et sõdida on tulnud nii võõrvallutajate, katku kui Vanapagana endaga. Rahvasuu teab kõnelda, et Saaremaal tegutsenud kunagi muinaskangelane, kel nimeks Suur Tõll, kes saarlasi ikka halvimast päästis. Kohti, mis tolle eepilise kangelasega seotud, on vähemalt sama palju, kui lugusid, mida põlvest põlve saarlaste seas edasi antakse. Eks nimesid on heal lapsel olnud mitmeid - Valdia oli oletatavasti Saaremaa esimeseks nimeks, mis ürikutes mainimist leidis - nii nimetas seda saart Pytheas Massalast 330 aastat enne Kristuse sündi. Just tollele antiikaja rändurile viitas Eesti taasiseseisvusaja esimene president Lennart Meri oma raamatus „Hõbevalgem” - seda seoses Pythease rännakuga müütilisele Thulele ja seal asunud kohale, kuhu „päike magama heidab“. Kohale, mida armastatud riigipea pidas Kaali

2

meteoriidikraatriks. Aga läbi ajaloo on Saaremaad kutsutud ka Osiliaks, Öseliks, Sarrnaks, Ossiks, Solejaks, Sosolyks. Saaremaa oli muinasaja lõpul üks tihedamini asustatud ja arenenumaid piirkondi Eestis. Üksikute muinaskihelkondade asemel oli ühtne maakond tekkinud tõenäoliselt 11. või 12. sajandil. Sarnast ajast teatakse tugeva ründelaevastiku rajanud muinassaarlasi Läänemere läänekaldal kardetud mereröövlitena. Oletatakse, et Saaremaa sõdalased käisid 1187. aastal hävitamas ka tolleaegset Rootsi pealinna Sigtunat. Muistseid Saaremaa viikingeid kutsuti ossideks. Nad olid tuntud oma visaduse ja rännumehe hinge poolest. Legendid räägivad, et arvatavasti esimese eurooplasena Ameerika mandrile astunud Leif Eirikssoni viikingilaevaski olevat mõned saarlased oma koha leidnud. Tänapäev toob üha uuemaid leide ja avastusi tollest ajast - nii on Edela-Saaremaalt Salme külast leitud kaks muinaslaeva, mille vanuseks arvatakse olevat 1300 aastat ning mille näol oli tegemist muistsete Skandinaavia sõdalaste matusepaigaga. Meresõidu traditsioonid on Saaremaal seega aastasadu vanad ning siinne pinnas on sünnitanud kuulsaid meremehi ja maadeavastajaid, kellest tuntuima, Antarktika ekspeditsiooni juhtinud F. G von Bellingshauseni lapsepõlvemaad jäävad Pilguse mõisa kanti. Saarlased mõistavad oma ajalugu hinnata ja au sees hoida. Nii vestavad kohalikud taadid mõnikord külapoe eeski ennemuiste juhtunud lugusid. Legendid ja muistendid moodustavad saarerahva kultuuriloost muljetavaldava osa veel tänapäevalgi. Ehkki saarlased ei jätnud Põhjala ristisõdade käigus Eestimaale saabunud võõrvallutajate vastu jonni ning osutasid


visa vastupanu, jäi sõjaline võimsus suuremate riikide omale alla. 16. - 18. sajandil käis Saaremaa sarnaselt ülejäänud Eestile ühe valitseja käest teise kätte, olles kord taanlaste, siis jälle rootslaste, Saksa ordu ja venelaste valduses. Nii sakslased kui venelased tulid siia maid jagama veel möödunud sajandilgi, kui maad laastasid maailmasõjad. Oma suurepärase sõjastrateegilise asendi tõttu muutus Saaremaal peetud võitlus üheks verisemaks, mida Eestimaa pinnal nähtud. Sellest annavad tõestust nii Tehumardi lahingust kõnelevad jutud kui Sõrve säär, mis pikitud maailmasõjaaegsete reliktidega. Mitmeid maailmasõdade ajast pärit esemeid ja sõjatehnikat saab tänapäeval näha Sõrve militaarmuuseumis ja Saaremaa sõjavaramuuseumis Põripõllu külas. Pärast Teist Maailmasõda jäi Saaremaa suletud piirkonnaks, kuhu pääsemiseks pidid Nõukogude Liidu, sealhulgas ülejäänud Eesti NSV kodanikud passi näitama. Mõnikord ei olnud sellestki abi ning saarele lasti vaid küllakutse alusel. Võib-olla just toonase kättesaamatuse tõttu on Saaremaa säilitanud oma idüllilisuse ja meretaguse paradiisi kuvandi ka tänapäeval.

3


Üks on kindel - Saaremaa on üle-eelmise sajandi lõpust saadik olnud populaarne suvituspaik, see ei ole ka tänasel päeval muutunud. Kui toona oli saarele pääsemine transpordiühenduse algelisuse tõttu veel raskendatud, siis nüüd, kus Mandri-Eesti ja Muhu saare vahelisel liinil Virtsust Kuivastusse sõidab parvlaev kümneid kordi päevas edasi-tagasi, peavad inimesed muretsema vaid järjekorras ootamise pärast. Loomulikult ei ole meretee ainus võimalus, kuidas Saaremaale pääseda. Saaremaa pealinnas Kuressaares on korralik Euroopa standarditele vastav lennujaam ning regulaarne lennuliiklus riigi pealinna Tallinnaga, suveperioodil toovad tšarterreisid siia turiste ka tervest reast kaugematestki kohtadest. Lisaks sellele võõrustab lennujaam lahkesti väiksemaid lennumasinaid, millega hobilendurid Saaremaad väisama saabuvad. Ja põhjusi siia igal aastaajal puhkama tulla on rohkem kui üles jõuab lugeda. Kümnetel kilomeetritel laiuvad liivarannad, võimalus lõõgastuda kesk rahu ja vaikust, saada osa tervistavatest raviprotseduuridest, milles kasutatakse Saaremaale iseäralikku ravimuda, on inimesi meelitanud siia juba alates

4

19. sajandi lõpust, nende seas ka paljusid Eesti ja välismaa kultuuritegelasi, kes on siinsest mereõhust ja puhtast loodusest inspiratsiooni ammutanud. Kuid mitte ainult -Saaremaa randade ja tuuliste ilmade võlusid oskavad tänapäeval järjest enam hinnata loendamatud purilaudurid ja lohesurfarid, kelle aastaringseks mekaks saar on kujunenud. Ehkki majutuskohti erinevatele nõudmistele ja maitsetele on saarel piisavalt, kasutavad paljud võimalust leida suveperioodil üles mõni tuttav saarlane, et siis külla sõita. Ja saarlane on külalislahke - seda ka kõige kiiremate toimetamiste juures. Samas on Saaremaa olnud juba aastaid ka populaarseks paigaks, kus omada suvekodu, seda nii mandrieestlaste kui välismaalaste hulgas - nii võib mööda saart rännates üha enam näha korrastatud vanu talukohti ning päris uhkeid uuselamuid, mis just peamiselt suviti oma peremeest ootavad. Turism ning sellega seotud erinevad ettevõtlusvormid ongi üheks Saaremaa peamiseks majandusharuks. Lisaks ajaloole ja saarlaste loomupärasele külalisiahkusele on Saaremaa suurimaks võluks tema loodus. Saaremaa ja seda ümbritsevate saarte taime-, looma -ja linnuriik on merelise kliima ja lubjase pinnase tõttu äärmiselt mitmekesine. Ainuüksi looduskaitsealuseid liike leidub siin rohkem kui 200, vaid poole vähem on looduskaitse alla võetud objekte, mille seas nii panku, soid kui parke. Loodussõpru köidavad siinne rikkalik floora ja fauna, sest kuidas muidu seletada seda, et aasta aastalt tekib saarele üha enam matkaradasid ja linnuvaatlustorne. Jah, Saaremaal on küll arvutul hulgal kadakaid ja kive, aga saar on koduks ka haruldastele taimedele nagu saaremaa robirohi või tuhkpihlakas, rääkimata käpalistest, mille suuremad suguvennad hoopis džunglites kasvavad. Džungleid saarel pole, kuid metsi, kuhu inimese jalg väga tihti ei satu, leidub mitmel pool Saaremaal. Mööda saart ringi matkates on rohkem kui tõenäoline, et kohtute ka siin elutsevate loomariigi esindajatega, lindudest ja putukatest rääkimata. Sügise saabudes on aga metsaalused täis korvidega varustatud marjuliste ja seenelistega. Metsaandide korjamine erineval moel hoidistamiseks on saarel jätkuvalt populaarne ning sellistele retkedele kutsutakse tavaliselt kaasa ka oma mandrimaalt saabuvaid sõpru. Rõskete ilmade eest poetakse aga pärast marjul, seenel, kalal või jahil käimist tavaliselt sauna. Sauna oskab saarlane samavõrd au sees hoida nagu koduõlut ja värsket silku. Ega naljalt siit saarelt sellist majapidamist leiagi, kus sauna poleks. Ja olgem ausad, kuidas pidadagi vastu sügisel saabuvale rõskusele ning talvistele külmadele ja hangedele. Ikka sauna, lõbusa jutu ja sõprade seltsis. Kuid selleks, et tegelikult Saaremaad tunda, ei tule teha ei rohkem ega vähem, kui ise oma silmaga veenduda, olla kohal ja koos kohalikega. Või siis just matkata ja avastada saart omaette, olgu auto, jalgratta või lausa kondiauruga. Põnevaid paiku, puutumatut loodust ja ajalugu näeb saarel ringi liikudes igal sammul, selleks tuleb vaid aega varuda.


KURESSAARE Kuressaare nime kohta räägitakse ajaloolaste poolt peamiselt kaht lugu. Kohanimi võib olla seotud kurgedega või Kura poolsaarel elanud kurelastega, kes olid tuntud kui suurepärased meresõitjad ja sõdalased. Ilmselt on tegu aga siiski viimase variandiga, kuna kurelased või kuralased, kes Kura poolsaarel elasid ning keda peetakse ühes saarlastega Läänemere viimasteks viikingiteks, olid nii Saaremaal kui kõikjal mujal Läänemere rannikutel sagedased külalised, isegi kui nad kõige paremate ja ausamate mõtetega ei randunud. Seetõttu võib ka Saaremaalt leida palju „kure“ -liitelisi kohanimesid. Põduste jõgi suubus tuhatkond aastat tagasi suurde, ohtrate saarekeste ja nasvadega täidetud sügavate sopistustega lahte, mis ulatus Kogula külani. Jõe idakaldal, tänase Kuressaare linnuse kohal oli muinasajal saarlaste tugipunkt ja kauplemiskohaga sadam, kuhu jooksid kokku kõik saare tähtsamad teed. Saarlaste muistne linnus võis Kuressaares olla juba 11. sajandil, mõningatel andmetel oli Kuressaare maakaartidele kantud juba 12. sajandil. 13. sajandi alguse Baltimaade ristisõdades olid kangekaelsed saarlased need, kes kristlastest võõrvallutajatele kõige visamalt vastu hakkasid. Seetõttu pidid erinevad ristisõdijate rühmitused, mis uute alade hõivamisel omavahel kogu aeg võistlesid, Saaremaa alistamiseks jõud ühendama. 1227. aasta talvel tuli 20 000-pealine vägi üle jäätunud väina ja vallutas mitmepäevase piiramise järel kõigepealt Muhu linnuse, milles olnud inimesed kõik maha notiti. Seejärel liikusid ristisõdijad Saaremaale Valjala linnuse juurde, mille kaitsjad ühepäevase vastuhaku järel alistusid ja ristimisega nõustusid. 1233. aastal jagati saar liisuheitmisel teel Riia linna, Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu vahel. Riialased said enda

maksualuseks Lõuna- ja Lääne Saaremaa, orduvennad Ida-Saaremaa ja Muhu, piiskopile jäi Saaremaa keskosa. Aasta hiljem Saaremaa piiskopiks seatud Heinrich I sai kaasavaraks Riia piiskopile kuuluvad alad, kuid üsna kiiresti suutis ta endale haarata ka Riia linna valdused, sealhulgas strateegiliselt ja kaubanduslikult olulise Kuressaare sadama. Uuemad arheoloogilised uuringud näitavad, et kivilinnuse püstitamise algas Kuressaares 14. sajandi esimestel kümnenditel. Haapsalus resideeruv piiskop vajas turvalisemat tugipunkti nii oma võimu kindlustamiseks jätkuvalt tõrksate saarlaste seas, kui kaitseks tema valdusi ihaldavate orduvendade eest. Kohalik rahvas suruti lõplikult maha pärast 13431345 toimunud verist kodusõda, mille järel saarlased pidid loovutama nii relvad kui varasemad privileegid. Erinevate maaisandate kemplemine meretaguse maalapi pärast jätkus aga veel järgnevatelgi aastasadadel. Kuressaare saksakeelne nimi Arensburg (Arensborch) viitab Kuressaare linnusele kui „kotka linnusele“ - piiskopi vapimärgil troonis samuti kotkas kui Ristija Johannese sümbol. Esimesed kirjalikud teated Kuressaare linnusest pärinevad siiski alles 1380. aastatest. Need on piiskop Heinrich III võigas surm linnuse prügišahtis 1381. aastal ning ilmselt 1384. aastast pärit teade, et Tallinna raad on ordu vägedele Kuressaare alla appi saatnud kaheksa sõjasulast. Kuressaare asula esmamainimine ürikutes on veelgi hilisem – nimelt 1427. aastast pärinevas kaebuses Tallinna raele

5


kurdab Saare piiskop Christian Kuband, et keegi tallinnlane on tema kohta Kuressaare õlletoas solvavaid ja teotavaid märkusi teinud. Kuressaare linnus jäi Saaremaa piiskoppide residentsiks kuni Liivi sõja alguseni. Just 1558. aastal puhkenud Liivi sõda tõi väikese aleviku arengusse tohutu pöörde, mille tulemusena müüs toonane piiskop oma valdused Taanile ning kuninga vennast hertsog Magnusest sai Saaremaa piiskop. Sõja eest põgenenud mandri Eesti kaupmeeste tulek andis asula arengule uut hoogu. 1563. aasta alguses taotlesid Kuressaare saadikud Jakob Kohl, Wolter Rothendorf ja Gert von Demter hertsog Magnuselt alevile linnaõiguse. 8. mail kinnitaski viimane Riia õigusele tuginevad privileegid. Rootsi ja Taani omavahelise jõukatsumise tulemusena läks Saaremaa Rootsi valdusse. Just rootslaste valitsemise ajal hakati rohkem tähelepanu pöörama Kuressaare linnalikumaks muutmisele. 1663 valmis linna keskväljaku ääres vaekoda ja 1670 selle vastas raekoda. Nende kahe ehitise ümber hakkas kujunema linnasüda, tänane vanalinn. Kuressaare edasisele arengule mõjus aga hävitavalt Põhjasõja ajal linna laastanud suur tulekahju ja katk, mis jättis puutumata vaid loetud elanikud ja hoonestuse. Septembris 1710, mil Peeter I „akna läände raiumise“ aktsioon oli oma järjega Saaremaa pealinna jõudnud, ei olnud Rootsi garnisonist tänu katkule enam vastuhakkajaid. Sõda oli oma jälje jätnud ning toibumine võttis aega aastakümneid, kuni linna, mis toona meenutas rohkem küll mõnda metsaküla, olukorda saadeti parandama Liivimaa asekuberner Balthasar von Campenhausen - mees, kelle teeneks tuleb lugeda nii linna üldilme parandamist läbi oskuslikuma linnaplaneerimise kui ka ühiskondliku elu aktiviseerimist. Nii hakkas 1785. aastal ilmuma esimene kohalik ajaleht, reformiti kooliharidussüsteemi, asutati erinevaid klubisid, tehti teatrit - see kõik mõjus meelitavalt maa-aadlile, kes tänu elavnenud seltsielule end linna elama asutas. Kuressaare, mille elanikkond vähem kui 100 aastaga peaaegu kolmekordistus, oli toona Eestis suuruselt neljas linn. Kuuldused Kuressaare õide puhkemisest jõudsid Saaremaalt ka palju kaugemale, tänu millele külastasid linna ka nii mitmedki nimed Vene tollasest eliidist. 1804. aasta maikuus külastas Kuressaaret toonane Vene tsaar Aleksander l. Väidetakse, et just siin, keset tema auks korraldatud balli Lõõne kojas (praeguses politseimajas), toodud tsaarile teade selle kohta, et Prantsuse senat kuulutas Napoleoni pärandatava võimuga keisriks. Võib väita, et Kuressaare teekond tänapäeva ja tänase kuulsuseni kuurortlinnana, sai alguse 19. sajandi keskpaiku, mil avastati Saaremaa meremuda raviv toime. Esimese mudaravila ehitas

6


kohalik puusepp Jakob Weise linnaarst dr. Normanni õhutusel praeguse linnastaadioni lähedusse. Tänu imetabase ravimuda kuulsusele jäi ravila peagi kitsaks, mistõttu nägi linn tol sajandil veel kahe mudaravila sündi. Kõik see viis aga suvitajate arvu kiirele kasvuni, tänu millele ehitati Kuressaare linnuse külje all välja ka linnapark koos kuursaali ja kõlakojaga. Kuressaare oli armastatud suvituspaik nii kohaliku kultuurieliidi kui välisturistide seas. Et kõik puhkehetked pole siin samas roosiliselt kulgenud, on jäädvustatud ka kahe Eesti kirjandusklassiku poolt, kes möödunud sajandi esimesel poolel siin suvitades kohalikega koguni nõnda riidu läksid, et asi lõppes kaklusega ja üksteist pilavate kirjaridade trükkiandmisega. Välissuvitajate saabumist Kuressaarde toetas ka see, et siin hakkas peatusi tegema Riia ja Peterburi vahel kurseeriv aurik, lisaks oli laevaühendus ka Helsingi ja Stockholmiga. Kuressaare oli kinnistanud oma staatuse ülevenemaalise tähtsusega kuurortlinnana, kus järgemööda avasid oma konsulaadid peale Rootsi ja Soome ka Holland ja Saksamaa. Ka tänasel päeval pööratakse järjest enam tähelepanu linna välissuhtlusele, sealhulgas tõhusamate transpordiliinide avamisele teiste Eesti linnade ja välisriikidega. Kuressaarel on lennuühendus Tallinnaga, lisaks hulgaliselt väikesadamaid, mida armastavad külastada meritsi reisivad jahituristid. Meresõidu traditsioonid pole siitmailt mitte kuskile kadunud. Igipõlise merelinna Kuressaare külje all areneb laevaehitus täiel rinnal ning siin sirgunud laevakaptenid ja tüürimehed on hinnas kõikjal üle maailma. Kui Nõukogude aja saabumine tõmbas kuurortlinna arengutele kriipsu peale, ujumiskõlbmatuks muutus Kuressaare laht ning välisturiste võis haruharva kohata vaid sõbralikest sotsialismimaadest, siis Eesti taasiseseisvumisest alates on linn tegelenud järjepidevalt oma kunagise kuurortlinna kuulsuse taastamisega ja seda edukalt. Supelranna ning jahisadama taasavamiseni jõuti 1999. aastal. Tänapäeva Kuressaare on kiiresti arenev kuurortlinn Saaremaa lõunarannikul. Kuressaare areng on pärast taasiseseisvumist olnud kiire ja edenenud tõusvas joones, olles taasavastanud oma niši esmaklassilise suvituskohana. Täna on Kuressaares seitse eriilmelist spaad-heaolukeskust ning naljatlemisi kutsutakse rahvasuus Saaremaad ka Spaaremaaks - 170 aastat kuurortlinnana on isegi folkloori oma jälje jätnud. Kuressaare kannab oma tervisetraditsioonide au sees hoidmise märgina UNESCO terviselinna tiitlit ning samuti UNICEFi noorte- ja lastesõbraliku linna nimetust. Kuid tervisele ei pöörata Kuressaares tähelepanu mitte ainult läbi ravimudaga turgutamise. Linn teinud suuri investeeringuid kergliiklusteede võrgustiku loomisesse, mis on 22 kilomeetrini pikkune, muutes linnaga tutvumise veelgi hõlpsamaks ning ilmselt on just jalgrattal linnas liiklemine üks toredamaid viise kõike näha. Just läbi niisuguste eelduste

loomise, on linn muutnud ka siinseid kodanikke terviseteadlikumaks, rajatud on spordibaase, terviseradasid ja mänguväljakuid. Omamoodi mänguväljakuks võib pidada ka täismõõtmetes golfiväljakut, mida mitte asjata ei peeta üheks regiooni parimaks. Praktiliselt sohu rajatud väljak on paljude Kuressaare väliskülaliste jaoks võrdväärne peibutus siinse ravimuda kõrval. Muuseas, Eestis on väljak ainulaadne, kuna asub praktiliselt linnas, spaadest vaid kümneminutilise jalutuskäigu kaugusel. Kuigi võib jääda mulje, et Kuressaares muud ei tehta, kui elatakse vaikelu, mille sisustavad ravimudas kümblemine ja golfamine, siis tegelikult nii see päris kindlasti ei ole. Jah, siin on talvel tõesti lausa pastoraalne õhkkond ning läbi linnavalguse ööpimeduses suitsevad korstnad mõjuvad idülliliselt. Kuid Kuressaare ööelu on nädalavahetuseti ning seda eriti suvel, vähemalt sama mõnusalt võnkuv kui pealinnas Tallinnas või suvepealinnas Pärnus. Rääkimata sellest, et siin toimuvad pea aastaringselt rahvusvahelisi kultuurisündmusi, millest suurimad on suvekuudel aset leidvad Ooperipäevad, Kammermuusikapäevad ja Kuressaare Merepäevad. Lisaks arvukad kontsertetendused, mis linna väisavad. Kuressaare on äärmiselt kultuurilembene linn - olles koduks nii suurepärasele teatrimajale kui ka jazzi- ja folgiklubidele ning lõbustusasutustele, mis on eriti suvel alati rahvast täis. Paljud muistendidki siinsete inimeste ja tegemiste kohta on säilinud just lauludes ja luules. Siin sündinud, õppinud ja kasvanud kunsti ja teadusmehed on saanud kaasa eheda saare jonnakuse, millega on läbi löönud ka kodust eemal olles. Küll võivad oma kultuuri jälgi tänapäeval siit leida nii taanlased, rootslased, sakslased kui venelased. Kuressaare on koht, mis meenutab mõnedele lapsepõlvemaad, teistele aga pakub uusi emotsioone igakordsel külastamisel. Just läbimõeldud linnaplaneerimine on olnud läbi aegade üks Kuressaare visiitkaarte ning seda võib märgata igaüks, kes siia satub. Siin sulandub harmooniliseks tervikuks erinevate ajastute arhitektuur - keskajast barokini, klassitsismist tänapäevani. Jalutades suvekuudel öistel Kuressaare tänavatel, mida palistavad mõnusalt sumisevad õdusad tänavakohvikud, tunned, kuidas õhku täidab õrn mere- ja lillelõhnade mikstuur ja ajalooliste linnatänavate ergas vaim. Kuid suurimaks väärtuseks on siinmail siiski inimene ise. Paljud teavad rääkida, et nii suure südame ja lahke olemisega inimesi kui saarlane, tänapäeval naljalt ei kohta. Saarlane ei tee vahet, kes sa oled või kust sa tuled, ikka leiab ta aega, et vesta mõni lugu ja panna sind tundma, nagu oleksid sõprade ringis, keda tunned juba aastakümneid. Küllap see ongi see maagiline saare aura, mis kõiki siia magnetina enda külge tõmbab, sest ükskõik, kuhu sa ka sattunud pole - siia oodatakse sind alati avasüli tagasi. Kuid eks selles peab kõiges ikka ise veenduma, sest erinevalt paljudest asjadest, mille puhul jutt on vähemalt poole parem tegelikkusest, ei jäta oma ajaloolises eheduses hingav Kuressaare ruumi kõhklusteks, vaid annab ainest aina uuteks lugudeks ja muljeteks.

7


Panga

Tagaranna

S O E L A VÄIN

Ninase poolsaar

SAAREMAA RÄNDAJA TEEKONNAD Neeme

KõruseMetsaküla

Undva

Tohku

Kuralase Kalmu

Tagamõisa

Tagamõisa poolsaar

Vanakubja

78

Ninase poolsaar

HE

LK ON

Lätiniidi

VILSANDI

H LA NA

Kuralase Kalmu

Vilsandi

poolsaar

Sepise

T

Pap Kõruse Käkimaa issa are Vilsa ndi 78

Tagamõisa Vaika saared

Tagamõisa

Vilsandi

Odalätsi

Oju TA G A LAHT Virita

Pajumõisa Kallaste Pidula

Kehila KurevereRootsiküla Pidula-Kuusiku Kõõru Kiirassaare Läägi Odalätsi

Üru

Viki Karujärve

Tiitsuotsa

Nõmpa

Luulupe

Tõrise

Lussu

Vendise

Sauvere Kandla

Ohtja

KärlaKuuse Kirikuküla

Loona

Purtsa

Kiruma

Kuumi

Varkja

Linnuse

Järise

Karujärve

Mustjala

Kuremetsa Jauni

Abula Selgase

Tuiu Küdema

Silla

L

Peederga

Paiküla

Tõru

Piila

Keskvere

Kärla

78

Nõmpa

A V

Anepesa A Endl Jõempa Kaubi Kaarma-Kungla Eikla Koidula Õha

86

Eeriksaare poolsaar

VILSANDI

Pidula-Kuusiku Kõõru

Rahtla

Pöitse

Ohtja Paatsa

K Ü D E MA LA HT

Vanakubja

Vaigu Läägi Veeremäe

Kihelkonna Tammese H !

ATH E LAH MA L MN N N LÕK O UISH E KU K

Loonalaid

Merise

Abaja

Silla

86

KI

Tohku

Kehila

VaiguKurevere Rannaküla

Pa Laugu-Liiva

Pahapilli

Kallaste Pidula

Kugalepa

Undva

Poka

Meiuste

Metsküla Kiruma Laugu

Jauni Abula Võhma Selgase

Ninase

KõruseMetsaküla

Liiküla

Mustjala Asuka

Panga

TA G ATagaranna LAHT

Küdema

Liivaranna

Rahtla

Tammese Neeme

So

Tuiu Murika

Merise

Vaigu Veeremäe

Sepise Kõruse

Pammana

Paatsa K Ü D E MA poolsaar LAPammana HT

Kugalepa

VaiguRannaküla

Lätiniidi

Võhma

Ninase

Hübja

AulaHakjala Vedruka Kaarmise Vendise ! HVintri Kuremetsa Kotsma L Kuumi Abaja Virita Sauvere Käkimaa apis Kärla-Kulli Haamse s aar Mätasselja Saue-Put Anepesa Aste e-V Kandla Kuusnõmme Pärn Kihelkonna-Liiva ilsan Kihelkonna Anijala Endla Pajumõisa Varkja Üru Kuke Jõempa di Kaisvere Käku H ! Lümanda-Kulli Mõnnuste Kaarma-Jõe ViiduKaarma-Kungla Paiküla Rootsiküla Viki Kaarma- LiivanõmmeAnsi Asuküla Vantri Mäebe KärlaSõmera Kirikuküla Karida Kiirassaare Kuuse Kirikuküla Eeriksaare Kaarma Loonalaid Mõisaküla H ! Laoküla Loona 78 poolsaar Sepa Arandi Aste Kärla Atla Vedruka Kogula Paevere Kaarmise MeedlaTõlli Irase H ! Eeriksaare Kotsma Uduvere Saia Vestla Kärla-Kulli Lümanda Viidu Mätasselja Austla KuusnõmmeVahva Kihelkonna-Liiva Maleva Jootme Pärni Käesla Anijala Kiratsi Kellamäe Lümanda-Kulli Mõnnuste ViiduUlje Leedri Mäebe Vennati Ansi Himmiste Sõmera Karida SuurPähkla Mõisaküla Randvere Mullutu Laadjala Paril Arandi Kõrkküla Atla Tõlli Kogula Paevere Tah Karala Metsapere Lümanda Varpe Viidu Austla Upa Vahva Jõgela Käesla Lah Kärd 78 Sikassaare Ulje Leedri Vennati Himmiste Lilbi Hirmuste Unimäe Paim Kipi Mullutu Parila Kõrkküla Koki Vaivere Metsapere Karala Varpe S A A R EMAA Jõgela Laheküla Kudjape Koovi Vaika saared

Oju

T

Eeriksaare P KU

US

M

79

M

AH EL

T

S A A R EMAA

10

KURESS

Koki

Koimla

Lõmala

Lahetaguse

Tiirimetsa Suurna

Järve

KeskrannaLänga

Järve

Keskranna

Tiirimetsa Suurna Tehumardi Metsalõuka Lassi Toomalõuka Möldri S U U R K ATELTehumardi H Möldri ! Salme Lassi ABRUKA H ! Üüdibe

Metsalõuka

Rannatee uued ja vanad külad...................... 18

Salme

Läätsa

Põhjatee pärlid - pangad......................... 24

Üüdibe

Kaugatoma

Imelised maastikud läänerannikul............ 28

Kaugatoma

Easte

Anseküla

Imara

Lõu Rahuste

Legendaarne Sõrve poolsaar........................... 36

Kaimri

Väike-Ula Lindmetsa Lõupõllu

Sõrve poolsaar

Easte

Anseküla

Lõu

Sõrve-Hindu

Rahuste Vintri

Kaunispe Kargi

Kaimri

77

Väike-Ula Lindmetsa Mässa Lõupõllu

Ohessaare

Jämaja Torgu-Mõisaküla

Türju

Iide

Kaavi Mäebe Kaunispe

Lülle Hänga

Kargi

Tammuna Karuste Läbara Ohessaare Maantee

8

Sääre

Mõntu

Jämaja Torgu-Mõisaküla

Türju

Vesitükimaa laiud

Laadla

Iide

Sõrve-Hindu Vintri

77

Sõrve poolsaar Soodevahe Laadla

Ruhnu

Mässa

Kaavi Soodevahe Mäebe

Abruka

S U U R K ATEL

Vahase

Läätsa

Imara

Väike

-

Toomalõuka

Lõmala

77

Lahetaguse

Länga

Praakli Nasva

H ! Muratsi

Mändjala

H !

Mändjala Taritu Vana-Lahetaguse

H !

re assaa RoomAbruka

Romantiline lõunatee..........................12

Riksu

Taritu Vana-Lahetaguse

Riksu

Nasva

Koimla

Kotlandi

Mõndalaid

KURESSAARE

Kotlandi

Mõndalaid Koovi

77

Kipi

Hirmuste

RUHNU

Kasselaid


M U HU Tri ig

Pallasmaa

Mõisaküla i-

Sõ ru

Kõinastu Hindu

Triigi

Leisi

u

arasmetsa

Oitme

H !

79

Nurme

Veske

Randküla Kavandi VäikeVõhma

Hiievälja Roobaka Õeste Aruste Viira Mätja Nihatu

Pulli

Haapsu

Koguva

Taaliku

Ööriku

Suur-Pahila Väike-Pahila

Rootsivere

Orinõmme Liigalaskma

Järveküla

Moosi

Külasema Päelda Paenase Rinsi Viira Igaküla Piiri

Nautse

Orissaare

Maasi

Mäeküla Väike-Rahula

H 7 ! 5

Lepiku Levalõpme

Liiva

Kesselaid

Lalli

Pärase

Hellamaa

Vanamõisa Soonda Kantsi Mõega Linnuse Ridasi Mäla Leeskopa Suuremõisa Nurme Raegma Laheküla Simiste Pädaste Aljava

VÄ Liiva Põripõllu IK Tumala Reina E Ariste 10 V Nenu Kuninguste Ä Kalma Suurlaid IN Sundimetsa Mehama Linnaka Tareste Arju Metsara Tõre Kahutsi Levala Karja Mui Salu Pöide Kopli Pärsama Iruste Kareda Tornimäe Ula Pamma Täätsi Tagavere Oti Veere Talila PöidePuka KoigiTutku Nava Are Külma Uuemõisa Keskvere Väljaküla a Imavere Metsaääre Nõmme Kärneri Kaisa Koigi Ardla Kanissaare Kõrkvere Koiduvälja Ratla Lõpi Koikla Kapra Välta Leisi Neemi Selja Muraja Käo Audla Unguma Väkra Kingli Kakuna Räägi Kõriska Jõe Allikalahe Kõnnu Koksi Ridala Saaremetsa Kuiste Pahavalla Paju-Kurdla Jööri Saareküla Vilidu Männiku Mustla Rahu Veeriku Kübassaare Haeska Nõmjala ValjalaLööne Muraja Kogula Laimjala Aaviku poolsaar Tõnija Röösa Üüvere Mägi-Kurdla Jõelepa Udriku laid H ! Undimäe Põlluküla Asva Kahtla Kalju Kõiguste Viltina ValjalaKalli Võrsna Ariste Randvere Reeküla Liiva-Putla KaaliJursi Liiva Eiste Laevaranna Sagariste tla Kaali Ruhve Vanalõve Salavere Kõljala Kallemäe Sakla Valjala-Nurme Saue-Mustla Kangrusselja Kungla Väljaküla Masa Metsaküla Matsiranna e Turja Oessaare Püha-Kõnnu Räimaste Reo Siiksaare Sauaru Tõlluste Iilaste Püha Väljamõisa Kiritu Kuusiku Rahniku hula Sandla Pihtla Sutu Hämmelepa du Ilpla Nässuma

Aru

Angla

Kesse

Lehtmetsa

Suur-Rahula Saikla

Võlla 10

Raugu Jõiste Mujaste

U P S U LAHT

LÕ P E M ERI

Kirderanna Jaani

Paaste

Kallaste Raugi Vahtraste Rebaski Põitse Tupenurme Kapi Lõetsa

Rannaküla Tamse

Kõinastu laid

oela

Nõmmküla

Tusti

Oina

S U U R V ÄIN Kuivastu Virtsu - Kuivastu

H !

V I I R E KURK

Võiküla Rässa Viirelaid

Võilaid

Kübassaare poolsaar

10

Valjala

mala

Leina

Vanamõisa

Norway Sweden Latvia

S U T U L AHT

Kailuka

Lithuania

Tirbi

e-Tulpe

Russi

Estonia

Rannaküla

Vatsküla Kasti

Finland

Ennu

Suure-Rootsi Väike-Rootsi

Belarus

Vätta poolsaar

United Kingtom

Poland Germany Ukraine

Austria

France

Ro o

ma

ss aa

re

-R

uh

Hungary

nu

L

I

I

V

I

L

A

H

T

9

1:212 000 0

5

10km


Romantiline lõunatee 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26

27 28 29 30

31 32 33 34 35 36 37 38 39 40 41 42 43 44 45 46

Kuivastu sadam, Muhu saar Võiküla rannakaitsepatarei ja munakivitee, Võiküla Kuivastu kõrts, Kuvastu küla Lõunaranna sadam, Simisti küla Pädaste mõis, Pädaste küla Muhu turismiinfopunkt Liiva külas Muhu Kaubahoovis Muhu Katariina kirik, Liiva küla Presidendi allee, Muhu saar Muhu jaanalinnutalu, Nautse küla Eemu tuulik, Linnuse küla Muhu maalinn, Linnuse küla Skulptuur „Leinav ema“, Muhu saar Väikese väina tamm Pöide ehk Kahutsi maalinn, Kahutsi küla G. W. von Aderkasi kabel, Pöide küla Pöide Maarja kirik, Pöide küla Pöide discgolfirada Koigi raba, Koigi küla Tornimäe Neitsi Maria Kaitsmise kirik, Tornimäe küla Kõrkvere Aavakivi, Kõrkvere küla Kübassaare mets, Kübassaare küla Kübassaare tuletorn, Kübassaare poolsaar Anikaitse pank Mihkel Ranna dendraarium, Neemi küla Saareküla loodusrada, Saareküla küla Blesta kivid, Saareküla küla Asva–Sääremäe loodusrada, Saareküla Loodusrada - Suure kivi lood, Kingli küla Poetess Debora Vaarandi (1.10.1916 – 28.04.2007) mälestuskompleks, Laimjala küla Paiose Laimjala pood, Laimjala küla Asva viikingiteküla, Kahtla küla Asva maalinn, Asva küla Laidunina tuletorn Laimjala Vassilius Suure kirik, Kahtla küla Pireti kivi, Kõiguste küla Kõiguste sadam, Kõiguste küla Laevnina rand, Laevranna küla Tõnija kivikalmed, Tõnija küla Paiose Kallemäe pood, Kallemäe küla Sakla külakeskus ja muuseum Tõlluste mõis, Tõlluste küla Püha Jakobi kirik, Püha küla Pihtla õlleköögi Mekituba, Pihtla küla Vätta poolsaar Abruka saar Ruhnu saar

Rannatee uued ja vanad külad 47 48 49 50 51 52 53 50 51 52 53

10

Kudjape discgolfipark, Kudjape Kudjape kalmistu, Kudjape Püha Eelkäija Skiita nunnaklooster, Reo küla Reomäe Apostel Andrease kirik, Reo küla Kaali meteoriidikraatrite väli, küla Meteoriitika- ja paekivimuuseum, Kaali küla Kaali kauplus, Kaali küla Kõljala mõis, Kõljala küla Valjala maalinn, Valjala Valjala Martini kirik, Valjala Jööri külamuuseum, Madise talu, Jööri küla

59 60 61 62 63 64 65 66 67 68 69 70 71 72 13 12 11 10 9 8 73 74 75 76 77 78 79 80 3 2 1

Pärsamaa küla Pärsamaa Püha Innokenti kirik, Pärsama küla Angla tuulikumägi ja pärandkultuurikeskus Karja Katariina (ja Nikolause) kirik, Linnaka küla Nihatu matkarada, Nihatu küla Võlupe rändrahn, Mujuste küla Jõiste puhke- ja supluskoht Jaani kirik, Jaani küla Pulli pank, Pulli küla Maasi ordulinnus, Maasi küla Orissaare alevik Orissaare sadam Orissaare staadioni tamm Saaremaa sõjavaramuuseum, Põripõllu küla Väikese väina tamm Skulptuur „Leinav ema“ Muhu maalinn, Linnuse küla Eemu tuulik, Linnuse küla Muhu jaanalinnutalu, Nautse küla Presidendi allee, Muhu saar Männiku käsitöötuba, Koguva küla Koguva küla ja Muhu muuseum Koguva sadam, Koguva küla Vahtna uisusadam ja supluskoht, Rootsivere küla Muhu-Rinsi Neitsi Maria Kaasani Pühakuju kirik, Rinsi küla Pallasmaa rand, Pallasmaa küla Üügu pank, Kallaste küla Muhu-Hellamaa Apostlite Peetruse ja Pauluse kirik, Hellamaa küla Kuivastu kõrts, Muhu saar Võiküla rannakaitsepatarei ja munakivitee, Võiküla Kuivastu sadam, Muhu saar

Põhjatee pärlid – pangad 81 82 83 84 85 86 87 88 89 90 91 92 93 94 95 96 97 98 99 100 101 102 61 103 104 105

106

Suursild, Kuressaare Oo kivi, Parila küla Kaarmise järv, Kaarmise küla Lihulinna maalinn Konati järv, Silla küla Konati õpperada, Silla küla Kalja matkarada, Selgase küla Mustjala Anna kirik, Mustjala küla Mustjala Prohvet Eeliase kirik, Mustjala küla Piret ja Tõll, Ninase küla Saaremaa sadam, Ninase küla Ninase panga linnu- ja loodusvaatlustorn Ninase ehk Tagaranna pank Estonia huku mälestusmärk Ninase pangal Paatsa maalinn, Paatsa küla Panga pank, Panga küla Metsküla Issanda Templisseviimise kirik, Metsküla Tuhkana rand, Tuhkana küla Soela sadam Leisi seiklusrada, Leisi alevik Triigi sadam, Triigi küla Leisi Püha Olga kirik, Leisi alevik Angla tuulikumägi ja pärandkultuurikeskus Saksa talupood, Kiratsi küla GoodKaarma seebikoda, Kuke küla Kaarma maalinn, Kaarma-Kirikuküla Kaarma Peeter-Pauli kirik, Kaarma-Kirikuküla


Imelised maastikud läänerannikul 107 108 109 110 111 112 113 114 115 116 117 118 119 120 121 122 123 124 125 126 127 128 129 130 131 132 133 134 135 136 137 138 139 140 141 142 143 144 145 146 147 148 149 150 151 152 153 154 155 156 82 81

Põduste jõgi Linnulahe loodus-linnuvaatlustorn, Kuressaare Musumänniku discgolfipark, Sõrve mnt 6, Kuressaare Loode ranniku loodus-linnuvaatlustorn Loode tammik Loode tammiku loodusõpperada Mändjala-Järve supelrand Järve liivaluited, Järve küla Tehumardi lahinguväli, Tehumardi küla Tehumardi lahingu mälestuskivi Salme muinaslaevad, Salme alevik Salme jõgi, Salme alevik Bellingshauseni mälestuskivi, Lahetaguse küla August Mälgu sünnikoht, Koovi küla Kapa talu miniloomaaed, Kipi küla Saaremaa kadakasiirup, Leedri küla Lümanda Issanda Muutmise kirik, Lümanda küla Lümanda lubjapark, Lümanda küla Raunamäe vaatetorn, Viidu küla Viidumäe looduskaitseala keskus, Viidu küla Audaku õppe-loodusrada, Viidu küla Viidumäe loodusõpperada, Viidu küla Ilaste tuulik Käkisilma vaatlustorn, Kuusnõmme poolsaar Käkisilma–Vilsandi matkarada, Kuusnõmme poolsaar Vilsandi rahvuspargi keskus, Loona küla Loona-Kuusnõmme loodusrada, Loona küla Kihelkonna kiriku kellatorn, Kihelkonna alevik Kihelkonna Mihkli kirik, Kihelkonna alevik Papisaare sadam Vilsandi saar Mihkli talumuuseum, Viki küla Kivestu tuulik, Kõruse küla Harilaiu poolsaar Harilaiu matkarada, Harilaiu poolsaar Kiipsaare tuletorn, Harilaiu poolsaar Tagamõisa puisniit, Tagamõisa poolsaar Veere vaateplatvorm, Veere küla Veere sadam, Veere küla Abula matkarada, Kalasma ja Abula küla Odalätsi allikad, Odalätsi küla Pidula mõis, Pidula küla Karujärve discgolfipark Karujärve terviserajad, Karujärve küla Suure Tõllu kerisekivi, Üru küla Karujärv Kärla Maarja Magdaleena kirik, Kärla alevik Saaremaa seikluspark Hallikivi, Vennati küla Suure Tõllu raiesmaa, Salme alevik Sõrve turismi-infopunkt, Salme alevik Oo kivi, Parila küla Suursild, Kuressaare

Legendaarne Sõrve poolsaar – mereline Sõrvemaa 107 108 109 110 111 112 113 114 115 116 117 118 155 156 157 158 159 160 161 162 163 164 165 166 167 168 169 170 171 172 173 174 175 176 177 178 179 180 181

Põduste jõgi Linnulahe loodus-linnuvaatlustorn, Kuressaare Musumänniku discgolfipark, Sõrve mnt 6, Kuressaare Loode ranniku loodus-linnuvaatlustorn Loode tammik Loode tammiku loodusõpperada Mändjala-Järve supelrand Järve liivaluited, Järve küla Tehumardi lahinguväli, Tehumardi küla Tehumardi lahingu mälestuskivi Salme muinaslaevad, Salme alevik Salme jõgi, Salme alevik Suure Tõllu raiesmaa, Salme alevik Sõrve turismi-infopunkt, Salme alevik Anseküla kirik, Anseküla Viieristi luidete retkerada, Mässa küla Kõrgema allikas, sõrve murdekeeles ”Körgema völualligas Viieristi rannaastang Mõntu park, Mõntu küla Mõntu sadam Saksamaale küüditatute (sõja jalust ära viidute) mälestuskivi, Mõntu sadam Mälestuskivid II maailmasõjas Saaremaa lahingutes langenud Nõukogude Liidu ja Saksamaa sõjameestele, Sääre küla Sõrve tuletorn , Sääre küla Sõrve poolsaare tipp ja Vesitükimaa, Sääre küla I maailmasõja aegne rannakaitsepatarei nr 43 ehk Zerel, Sääre küla Sõrve militaarmuuseum, Sääre küla Sõrve loodus- ja ajaloomuuseum, Sääre küla 315. rannakaitsepatarei ehk Stebeli patarei, Sääre küla NL sõjaväe 315. rannakaitsepatarei, komandöri nime järgi Stebeli patarei komandopunkt, Sääre küla Ohesaare pank, Ohesaare küla Jämaja Kolmainu kirik, Jämaja küla Jämaja kalmistu, Jämaja küla Kaunispe rannasadam, Kaunispe küla Rahuste rannaniidud, Rahuste küla Lõpe-Kaimri tankitõrjeliin Lõo alvar Lõu (Rebase) tulepaak Kaugatuma ja Lõo pank Carl Oswald Bulla majamuuseum

11


ROMANTILINE LÕUNATEE

Muhu saar on tuntud oma mitmekülgsuse poolest, samas Saaremaa lõunarannikule külastajad tihti ei satu, kuigi seal on põnevat küllaga. Mitmekülgne ajalugu ja kaunid loodusvaated ootavad avastamist. 12


Meie reis algab Kuivastu sadamast (1), mille kaudu peavad parvlaevad ühendust saarte ja mandri vahel. Sadamas on ka tingimused kauba-, reisi- ja väikelaevade teenindamiseks väiksemas mahus. 1919. aasta veebruaris oli Kuivastu see koht, kus algas Saaremaa mässu nime saanud kurbmäng, milles infopuuduse ja punaste kihutustöö tõttu segadusse aetud lihtsad muhulased ja saarlased relvad verivärske Eesti Vabariigi vastu tõstsid. Mässu käigus hukkus või hukati ligi 200 inimest. Sadama sissesõidul seisab nukralt Kuivastu kõrts (3) – üks väheseid tüüpilisi säilinud kivist maanteekõrtse. Üks Muhu olulisi maamärke on ehitatud pärast 1840. aastat. Kõrtsihoone on lõpuni remontimata ja teelisi paraku ei võõrusta. I maailmasõja ajal rajatud Tsaari-Venemaa rannakindlustussüsteemidega saab tutvuda Võikülas. Võiküla rannakaitse kahuripatareide (2) nr 32 ja 36 ning õhutõrjepatarei nr 32a alused ja sinna viiv kolmekilomeetrine munakivitee on osaliselt säilinud tänapäevani, raudteed meenutab vaid tamm. Hästi säilinud, üks vähestest munakiviteedest Saaremaal. Ettevaatust munakiviteel sõitmisel madalapõhjalise autoga! Muhu lõunakaldale siirdudes on võimalik põigata Lõunaranna sadamasse (4) Simisti külas, kus puhkajale on tagatud imekaunis loodus ja rahulik olemine. Ajaloo ja kaasaegse eksklusiivsuse kokteili pakub aga Pädaste mõis (5). Mõisa varasemat ajalugu loetakse 16. sajandist, 17. sajandi lõpus oli Pädastes lisaks puidust härrastemajale ja kõrvalhoonetele veel viljapuuaed. Praegune mõisa peahoone valmis aastal 1875 ja arhitektuuriliselt on tegu neogooti stiilis ehitisega. Pädastest Liivale siirdudes tasub kindlasti külastada Muhu turismiinfopunkti (6) Muhu Kaubahoovis, kust saab alati kõige värskema info põnevate sündmuste ja paikade kohta. I-punkt on avatud juunist augustini iga päev kell 10–18. Muhu võimsaim rajatis on Muhu Katariina kirik (7). Varagooti stiilis ehitatud Eesti üks vanemaid kirikuid on püstitatud vanale hiiekohale tõenäoliselt 13. sajandil. Pühakoja ehituslikud omapärad viitavad tema kaitseotstarbele. Kirikus on üks kahest Eestis säilinud inimfiguuri kujutavast 12.–13. sajandi hauaplaadist. Muhu kirikut peetakse üheks Eesti kaunimate proportsioonidega maakirikuks. Linnuse külas asub Presidendi allee (8). Eesti esimesel iseseisvusajal läbiviidud kodukaunistamise kampaania käigus 1937–1938 istutati Muhus Kuivastu–Kuressaare maantee äärde puid. Väikese väina poolsesse otsa pani kaks tamme kasvama ka Eesti esimene president Konstantin Päts. 2008. aastal korraldatud talgute ajal taastati allee väinatammi poolne ots. Sinna on puu istutanud presidendid Arnold Rüütel, Toomas Hendrik Ilves, Kersti Kaljulaid ning presidentide Lennart Meri ja Konstantin Pätsi järglased. Nautse jaanlinnufarm (9) märgib moodsate aegade tulekut Muhusse. Eesti kõige suuremast ja kauem tegutsenud jaanalinnufarmist saab kaasa osta jaanalindudega seotud suveniire ja muid tooteid. Külastus on

tasuline, 15. maist 15. septembrini on farm avatud iga päev, muul ajal kokkuleppel. Kui emud ja muud vahvad elukad nähtud, siis tasub külastada ka Eemu tuulikut (10), mis suure maantee ääres ei saa kuidagi märkamata jääda. Põlisele tuulikuasemele ehitas töötava veski muhulane Jüri Ling ja hoone avati külastamiseks 17. mail 1980. Lääne-Eesti ja saarte väikesed talutuulikud on omapärane nähtus talurahvaarhitektuuris, millel on paralleele vaid Skandinaavias ja Lääne-Soomes. Külastus on tasuline.

Muhu maalinn Märgilise tähtsusega Eesti ajaloos on kindlasti Muhu maalinn (11), kus 1227. aasta talvel rullus lahti Eesti vanema ajaloo üks verisemaid ja pöördelisemaid sündmusi. Muinasaja lõpus oli Muhu koos Saaremaaga Eesti ala kõige tihedamini asustatud piirkondi. 13. sajandi alguse Baltimaade ristisõdades olid kangekaelsed saarlased need, kes kristlastest võõrvallutajatele kõige visamalt vastu hakkasid. Seetõttu pidid erinevad ristisõdijate rühmitused, kes uute alade hõivamisel omavahel kogu aeg võistlesid, Saaremaa alistamiseks jõud ühendama. Henriku Liivimaa kroonika teatel tuli üle jäätunud väina suisa 20 000-pealine vägi. Ristisõja viimane lahing algas 29. jaanuaril 1227 ja lõppes kuuepäevase piiramise järel veresaunaga, millest pääsesid vaid üksikud linnuseasukad. Kui Mõõgavendade ordu ja Riia piiskopi sõdalased ühes mandrieestlaste, liivlaste ja latgalitega Valjala linnuse alla jõudsid, eelistasid muhulaste kurvast saatusest kuulnud saarlased tapluseta alistuda ja ennast tõrkumata ristida lasta. Eesti ja kogu Baltikumi allutamine ristiusule oli lõpule jõudnud. Aastasadu hüljatuna seisnud, kuid vägeva maamärgina kohaliku rahva kunagisest priiusest jutustanud linnusevallid lõhuti suurelt osalt ära Väikese väina tammi ehitamisel 1894 ja 1895. Tammiehituse ajal tuli maalinnast päevavalgele muistseid relvi ja ka mitu suuremat aardeleidu hõbeehete ja rahadega, mis ilmselt olid valli sisse peidetud just sakslaste 13. sajandi vallutuse aegu. Rahvapärimuse järgi on suur hulk varandusi aga varjul Muhu soos. Muhu linnuse siseõuel avati traagilise ajaloosündmuse tähistamiseks 1928. aastal mälestusmärk, mis aga hävines ja asendati 1967. aastal uue mälestuskiviga. Sõja ja leinaga on seotud ka skulptuur „Leinav ema“ (12), mis Kuivastu maantee õgvendamise ja tammi Muhu-poolse mahasõidu nihutamise järel jäi liiklejate vaateväljast eemale. Mälestusmärk, mille autor on Kalju Reitel, tähistab Väikese väina tammi hõivamisel 1944. aastal langenud sõjameeste vennashauda. Väikese väina tamm (13) pakub erinevatel aastaaegadel erinevaid põnevaid vaateid. Kui madal veetase paljandab sadade meetrite ulatuses väinapõhja, siis sügistormide aegu võib vesi isegi üle tammi tõusta. Pidev laevaühendus Muhu ja Saaremaa vahel seati sisse 17. sajandil. Siis oli kasutusel nn väina uisk. Väinatammi ehitamise „süüdlaseks” võib mõneti pidada postivedu, kuna kehvapoolne ühendus Saaremaa ja Muhu vahel takistas toona seda tunduvalt enam kui meretee üle Suure väina. Tammi rajamise idee Saaremaa ja Muhu vahele pärineb 1852. aastast, otsus see parema postiteenuse tagamise nimel ka valmis ehitada tehti 1865. Asi jäi venima tänapäevalgi nii tuntud põhjuse – raha taha. Tsaarivalitsus eraldas küll 1868.

13


aastal ehitustöödeks 14 250 rubla, mis oli sel hetkel hinnanguliselt pool tammi maksumusest, kuid plaanidest paraku kaugemale ei jõutud, sest Kuivastu parun von Buxhoeveden oskas riigi raha kuidagiviisi lihtsalt ära kulutada. 1876. aastal võttis Saaremaa maamarssal Oskar von Ekesparre vahepeal soikunud teema uuesti üles, kuid tegeliku ehituseni jõuti alles 18 aastat hiljem. 2. juulil 1894. aastal asetas Orissaare lähedal Kinda laiu rannas tammile nurgakivi tollane Liivimaa tsiviilkuberner Mihhail Aleksejevitš Zinovjev, kelle silmad ehituse lõppu paraku ei näinud. Töö käis korraga nii Saare- kui ka Muhumaa pool ja see andis kohalikele head teenistust. Kividest alus rajati vajumise vältimiseks haokubudele. Tammi avasid kaks aastat hiljem, 1896. aasta 27. juulil Zinovjevi lesk ja Liivimaa uus kuberner Vladimir Surovtsev, kes nimetasid selle surnud kuberneri auks Zinovjevi (Sinowjewi) tammiks.

Pöide maalinn ja kirik Tänapäeval väike ja rahulik Pöide oli muinasajal Saaremaa üks olulisemaid võimukeskusi, mille vägevust näitab Pöide ehk Kahutsi maalinn (14). Väikese väina äärseid Tornimäe ja Maasi sadamakohti ning jõgede ja Koigi järvistu kaudu läbi Saaremaa kulgenud laevateed valitsenud Kahutsi ülikud pidid olema mõjukad tegelased. Ovaalse linnuse 11 meetri kõrgune välisnõlv on säilinud suhteliselt hästi. Saaremaal kõige põhjalikumalt arheoloogiliselt uuritud maalinnal avastati kaks ehitusjärku, millest esimene hõlmas eelviikingiaja lõppu ning viikingiaja esimest poolt, teine aga 12. sajandi lõppu ja 13. sajandit. Püsivalt elati linnuses umbes 10. sajandini, mil see maha põletati. Kristlikku vallutust käsitlevates kroonikates Pöide maalinna ei mainita, mistõttu võib arvata, et sel ajal oli see oma kunagise kaitseotstarbelise tähtsuse minetanud. Küll aga on kõnekas kiriku rajamine vaid paari kilomeetri kaugusele maalinnast, pärimuse järgi selle kandi tähtsale pühapaigale. Pöide kiriku läheduse tõttu on tekkinud ka legend, et maalinn ja kirik on omavahel maa-aluse käiguga ühendatud. Pöide Maarja kirik (16) on üks Eesti kolmest kõige vanemast veel püsti seisvast ehitisest, võimalik, et isegi vanim. 13. sajandil alanud ehitusel tõstsid vundamendikive mehed, kes olid näinud veel Eesti muistset priiuseaega. Mõõtmetelt on tegu Lääne-Eesti ja saarestiku suurima ühelöövilise kirikuga, mille esmane variant valmis 1230. aastatel. Algkirik oli ühelööviline tornita ja võlvimata ehitis. Sellest on säilinud vaid alumine osa praeguse kiriku kahe keskmise võlviku külgseintes. Ümarkaarsed portaalid põhja- ja lõunaküljes viitavad üleminekustiilile romaanika ja gootika vahel. Põhjaküljes asunud ümarportaal lammutati uue, gooti stiilis sissepääsu rajamisel. Romaani stiilile viitab ka algkiriku ümar apsiid. Pöide kiriku rikkalik raiddekoor on Eesti kõrggootika tippnäiteid. Raidkujud seinal on vanimad kujutised eestlastest (saarlastest). Millalgi 13. sajandi lõpus või 14. sajandi alguses pikendati algkirikut mõlemas suunas ühe võlviku võrra. Ka kiriku massiivne läänetorn pärineb arvatavasti ajast enne Jüriöö ülestõusu 1343. Kirik oli ühendatud selle külge ehitatud Pöide ordulinnuse kompleksiga. Pöide kihelkonna orduaegse laia

14

ulatuse ja tiheda asustuse tõttu on võimalik, et lisaks peakirikule leidus siin keskajal ka veel kabeleid. 1852 ehitati läänevõlvikut muust kirikust eraldav siseakendega vahesein, mida vajati peamiselt orelivääri ehitamiseks. Kirik on korduvalt saanud kahjustada pikselöögist tekkinud tulekahjus. 1554. aastal hävines torni ülaosa ja täielikult põles maha kõrval asunud pastoraat. Et Pöide oli juba tollal metsavaene, siis pakkus Saare-Lääne toonane piiskop Johannes Münchhausen Maasilinna ordufoogtile kiriku restaureerimiseks vajalikke palke ja puid Karja kihelkonna “Paucker Ort´i” metsadest. 1843 välgust süttinud tornikiiver taastati Saareküla mõisa rahaga. Sellisena püsis ta 1940. aasta 6. augustini, mil pikne jälle torni lajatas. Tuleroaks läksid nii tornikiiver kui ka torni puitvahelaed. Sama päeval inkorporeeriti Eesti NSV Liitu. Siitsamast kiriku ligidalt leiab nii Pöide terviseraja kui ka ketas- ja jalggolfiraja (17). 21 korviga rada on mõnus meelelahutus kadakate vahel. Pöidega on tihedalt seotud G. W. von Aderkasi kabel (15). Tegu on rikkaliku dolomiidist raiddekoori poolest silmapaistva klassitsistliku hauaehitisega, mis püstitati 1791. aastal kolme aadliohvitseri – G. W. v. Aderkasi, G. v. Bergi ja C. v. Buhrmeisteri – perekondade matusekabeliks. Aderkaside valduses oli Pöide mõis, mille lähistel langes noore mehena 20. sajandi alguspoolel Saksa kultusautor Walter Flex.

Koigi raba Pea 4000 hektaril laiuvas Koigi rabas (18) on piiratud alal esindatud nii madalsoo, rabasoo kui ka siirdesoo. Loodusliku mitmekesisuse ja liigirikkuse nautimiseks on siia loodud ka õpperajad kolme vaatetorniga. Koigi raba on oluline mageveehoidla, mis toidab Saaremaa põhjaveekihte. Sooalale jääb ka neli jäänukjärve, millest kohalikud teavad legende rääkida – nii olevat sealne Naistejärv tekkinud külanaiste pisaraist, kes olevat Suure Tõllu naist Piretit trööstima tulnud, kui too endale kivi varba peale kukutas. Kübassaare poole suundumisel jääb tee ääres kindlasti silma Tornimäe Neitsi Maarja Kaitsmise kirik (19). See ilus, avar ja kõrge ehitis on suurim Saaremaa apostliku õigeusu kirikute hulgas. 1873. aastal püstitatud paekivist pühakoda on ristikujuline, viie torniga, millele kuuendana lisandub kellatorn. Kõrkvere Aavakivi (20) on Saaremaa ainus hiidrahn, 4,3 meetrit kõrge, ümbermõõt 26,5 meetrit, mis annab talle maakonnas suuruselt alles kolmanda koha. Kaks veel pirakamat leiab Abruka külje all oleva Vahase saare idarannikult – nende ümbermõõdud on 30,3 ja 29 meetrit. Kübassaare poolsaarel 62 hektaril laiuvat Kübassaare metsa (21) ei ole võimalik mõne teise omasugusega segi ajada, kuna seal ühtlase vaibana kasvav kaitsealune karulauk täidab metsaaluse omapärase sibulalõhnaga. Siinne mets on Eestis reliktne kooslusetüüp ning ta on säilinud küllatki ürgilmelisena. Looduskaitse seisukohalt on ta ka seetõttu oluline ala, et siit on uurimise käigus leitud 327 erinevat liiki taimi. Neist kaheksa on kaitsealused, nagu näsiniin, metsõunapuu ning mitmesugused käpalised ja orhideed. Kaitseala moodustati 1973. aastal, eesmärgiks sealse metsakoosluse kaitse. Kübassaare poolsaarel kasvav laialehine


salumets sarnaneb enamtuntud Puhtu ja Abruka salumetsadega. Valdavad puuliigid on siin pärn, tamm, saar ja vaher. Kübassaares oli ka kaitsealuse liblikaliigi mustlaik-apollo Saaremaa alamliigi ainus teadaolev elupaik. Kahjuks on see alamliik tänaseks tõenäoliselt välja surnud. Metsas asuvad suure sõjaaegse rannakaitsepatarei ehitised. Kübassaare raudbetoonist tuletorn (22) ehitati 1924. aastal. Samas kohas toimis 1915. aastast puidust tulepaak, mis aga 1923. aastal pikselöögist süttis ja maha põles. Külastajatele on torn suletud. Anikaitse panga (23) järsaku kõrgus on 3,54 meetrit, geoloogilist läbilõiget 2,24 meetrit. Pangal paljanduvad Soeginina ja Paadla lademe Sauvere kihid. Tuhandeid aastaid seisnud panga purustas 2005. aasta jaanuaritorm.

Saare sepa elavast puidust elutöö Kui Tornimäelt võtta suund Saareküla poole, siis jääb teele Mihkel Ranna dendraarium (24) Neemi külas, mis on elav näide saarlase visadusest. Sepp Mihkel Rand (1871–1958) kogus oma eluajal dendraariumi üle 200 puu- ja põõsaliigi. On imekspandav, et üks tavaline külasepp niimoodi puudest ja põõsastest huvitub, et võtab kätte ja hakkab rajama harulduste oaasi. Kuid just seda Neemi küla vana sepp Mihkel tegi. 1925. aastal alustas loodusesõbrast sepp kõrvaltvaataja silmis täiesti lootusetuna tundunud ettevõtmist, hakates paekivisele künkale rajama oma aeda. Alguses kodumaiseid puid ja põõsad istutanud mehe ambitsioonid kasvasid ajaga ning teada on, et puuistikuid ja seemneid käis ta lõpuks toomas lausa nii kaugelt kui Krimmist. Et paene pinnas on põuakartlik, ehitas vana sepp ka nutika niisutussüsteemi. Tänapäeval asub siin RMK infopunkt ja aiast võib leida pea veerand tuhat erinevat liiki puud-põõsast. Haruldasemad on hõlmikpuu, Kalifornia ebaküpress, korginulg, pigimänd

ja paljud teised põnevad liigid. Looduskaitse all on dendraarium aastast 1958. Loodusesõpradel on kindlasti huvi ka Saareküla loodusraja (25) vastu. Kahekilomeetrisel rajal on 15 infotahvlit, mis tutvustavad kohalikule loodusele iseloomulikke taimi, puid ja põõsaid. Saarekülas paikneb Saaremaa üks omapärasemaid mälestusmärke – Blesta kivid (26). „Põhjamaa kaunile jumalannale“ Blestale pühendatud monumentaalteost on selle väljanägemise pärast kutsutud ka Saaremaa Stonehenge’iks. Spiraalse kiviringi keskel troonib aukohal välgulöögist lõhestatud massiivne kivimürakas. Blesta kivi püstitamise taga on müstiline Abali ordu ning selle pealik, Põhjala tsivilisatsiooni uurija vürst Gregorio usub, et just siit 30 000 aastat tagasi lõuna poole rändama hakanud põhjamaalased panid aluse ka suurtele Vana-Kreeka ja Rooma kultuuridele. Saarekülast algab Asva–Sääremäe loodusrada (27). See kulgeb Kahtla-Kübassaare hoiualal, kus saavad kokku meri ja maa, inimtegevus ja looduse looming, ajalugu ja tänapäev. 17 infotahvliga tähistatud rada on 7 kilomeetri pikkune, sellele jäävad parv veesilma ületamiseks, Sääremäe puhkekoht ja Laidunina tuletorn. Naabruses asuvast Kingli külast leiab aga loodusraja nimega „Suure kivi lood“ (28). Poolekilomeetrine matkarada kulgeb kunstniku ja muusiku Henno Käo esimese lasteraamatu „Suure kivi lood“ jälgedes. Lugu saab alguse Käo sünnikodust ja jõuab raamatus kirjeldatud suure kivini. Teele jäävad veel metsavendade haud ja kaunis allikas. Laimjalas kogub omakorda populaarsust poetess Debora Vaarandi (1.10.1916 – 28.04.2007) mälestuskompleks (29). Tuntud laul „Saaremaa valss“ on siin saanud skulptorite Simson von Seakylli ja Paul Männi poolt käegakatsutava vormi: noor Debora seismas rannakivil, seelik tuules lehvimas.

15


Paiose Laimjala poest (30) kohalikku kehakinnitust kaasa ostnud, saab siirduda Asva viikingikülasse (31). Masa–Laimjala maantee äärde Asva linnusasula teeristi rajatud viikingiküla on saanud inspiratsiooni ajaloolisest Asva muinaslinnusest ja Saaremaa viikingite lugudest. Siit ei puudu lisaks linnusele ja viikingiköögile ka tänapäevased atraktsioonid, et oleks põnevust ja avastamisrõõmu erinevas eas ja erinevatest rahvustest külastajatele. Asva maalinn (32) on Põhja-Euroopa tuntumaid pronksiaja kindlustatud asulaid, mille nimega tähistatakse tervet arheoloogilist kultuuri. Asva kultuur on läänepoolsemate soomeugrilaste hilispronksiaja kultuur, mille majanduse aluseks olid karjakasvatus, hülgepüük, algeline maaviljelus ja pronksivalamine. Vanimad asustusjäljed pärinevad II aastatuhandest eKr, kui asula ainsaks looduslikuks kaitseks oli meri. Linnus ei ole kergesti leitav. Kui Asvalt edasi poolsaare tippu liikuda, saab tutvuda Laidunina tuletorniga (33). Autoga on selle juurde pääseda keeruline. Originaalkujul säilinud punasest tellisest tuletorn on haruldane historitsistliku stiili näide. 1907. aastal ehitatud tuletorni kõrgus on 24 meetrit, merepinnast 27 meetrit. Kui suur osa Saare- ja Muhumaa pühakodadest on laotud paekivist, siis Laimjala Vassilius Suure õigeusukirik (34) Kahtla külas on ehitatud põllukividest ja kaetud krohviga. Ristikujuline kumera kiivriga kuppelkirik valmis 1873. aastal. 1912. aastal ehitati sellele stiilne 32 meetri kõrgune kellatorn ja pikendati kiriku läänetiiba. Kõiguste külast leiab Pireti kivi (35), rändrahnu, mille ümbermõõt on 17,9 meetrit ja kõrgus 3,8 meetrit. Legendi järgi olevat Suure Tõllu naine Piret kandnud Audlasse ehitatava sauna jaoks kerisekive kokku. Põllepaelad aga rebenenud ja kivi kukkunud Pireti jalale. Naine hakanud valust ja meelehärmist nutma, tema pisaratest tekkinud ümberringi soo, mis praegugi Naistesoo nime kannab.

16

Kunnati lahe rannad mahutavad nii Kõiguste sadama (36), mis on saare kaguosa üks sügavamaid, kui ka Laevnina ranna (37) Laevranna külas, mis on armastatud ujumisrand riietuskabiini, kahe lõkkekoha ja varjualuse ning välikäimlaga. Laevninal tehakse igal aastal muinastuld ja saadetakse ära suve. Muinasaega meenutavad Tõnija kivikalmed (38) Tõnija külas. Üle kahe tuhande aasta vana kalmet uuriti aastatel 1995–2000. Eelrooma rauaaegsed tarandkalmed on tee ääres ilusasti ligipääsetavad ja eksponeeritud koos selgitava tekstiga. Kallemäelgi ootab külastajaid Paiose külapood (39), kust on võimalik kaasa osta nii sööki-jooki kui ka kohalike ettevõtjate toodangut. Kallemäelt võib pöörata Kungla peale ja teha väikese tiiru mööda kunagisi Kungla, Turja ja Siiksaare kaluriküla, kust jõuame ringiga Sakla külakeskuse ja muuseumi (40) juurde. Saklas puhkemajaga ühe katuse all asuv raamatukogu asub 1873. a ehitatud, tänaseks renoveeritud endises postijaamas. Üle hoovi asuvas külakeskuses, mille juurdeehitises töötab muuseum, kus eksponeeritakse vanavara, asub Lembit Kadariku raadiomuuseum, on Eesti hobust ja siinmail 1947. aastal loodud Eesti NSV esimest, Viktor Kingissepa nimelist kolhoosi tutvustav püsiekspositsioon. Muuseum on ehitatud Aleksander Mihkelsi, postijaama pidaja ja Saaremaa esimese bussiliini avaja elamu varemetele. Saklas saab lõket teha ja kiikuda. Edasi Kuressaare poole liikudes ja kohe pärast Lõve jõe ületamist vasakule pöörates jõuab peagi Tõlluste mõisa (41). Eraomand, rajatud 16. saj. Sama huvitav ja tähelepanuväärne nagu on mõisa ajalugu, on ka mõisa arhitektuur. Kui üritada leida mõisa, mis kõige rohkem kajastaks Saaremaale omapärast, siis võiks selleks kõhklemata pakkuda Tõllustet. Püha külas asub kunagise Püha kirikukihelkonna peakirik Püha Jakobi kirik (42). Saaremaa üks vanemaid kindluskirikuid rajati tõenäoliselt 13. sajandi teisel poolel. Katkendliku kujunemisloo ja erandliku iseloomuga pühakoda kipub jääma teiste Saaremaa keskaeg-


sete kirikute varju. Liivi sõja ajal tules kannatanud hoone on ehitamiste ja rekonstrueerimiste käigus saanud järg-järgult sellise kuju, nagu seda tänapäeval näha võib. Massiivsed müürid peidavad endas võrdlemisi askeetlikku sisu. Kui Pühast uuesti Kuressaare poole kulgeda, jäävad paremat kätt Pihtla õlleköök ja mekituba (43). Tegu on Eesti vanima väikepruulikojaga, kus juba veerand sajandit saab maitsta ehtsat Saaremaa taluõlut – nii heledat kui ka tumedat. Õlleköögi kõrval asuva mekitoa kraanist voolavad pidevalt vahetuvad eksklusiivsed eripruulid, kuid kohal on ka kindlad lemmikud. Saab nautida nii traditsioonilisi kui ka uusi maitseid Pihtla õlleköögi pruulmeistritelt. Avatud juuni–august T–P kell 11–19. Muul ajal kokkuleppel. Vätta (44) on Saaremaa lõunaosa suurim poolsaar. Rahvas räägib, et kunagi väga-väga ammustel aegadel oli see hoopistükkis saar.

Abruka Kuressaarest lõunasse jääb Abruka saar (45), lopsaka salumetsaga kaitseala, mis on läbi aastakümnete meelitanud nii loodushuvilisi kui ka loomeinimesi. Keskajal olid Abruka põhiasukad hobused, keda Saaremaa piiskopi alamad seal kasvatasid ja karjatasid. Saarel asunud karjamõisa majandati ainult suviti, selle töölised ja hobused toodi suurte paatidega kevadel kohale ning sügisel toimetati Saaremaale tagasi. Heade heina- ja karjamaade säilitamise nimel välditi püsiasustuse tekkimist 18. sajandini. Sinnamaani olid saarel vaid mõned üksikud karjasehütid. Eestis vähelevinud metsakoosluse säilitamiseks loodi kaitseala Abrukal 1937. aastal. Siinses laialehises metsas valitsevad pärn, saar, tamm, vaher ja jalakas. Oma taimepigmente käsitlevate uurimistöödega tegi Abruka kogu teadusmaailmas kuulsaks botaanik ja taimegeograaf Theodor Lippmaa. Teadlast meenutab saarel tänaseni omapärase võrakujuga nn Lippmaa pärn. Eelmise sajandi viimastel kümnenditel kirjutas Abruka tuntuks Albert Uustulnd, saarelt on pärit kaksikvendadest kirjamehed Ülo ja Jüri Tuulik. Abrukale pääseb Roomassaare sadamast laevaga või tellides erasõidu teenuse osutajatelt.

Ruhnu Keda pisut pikem, paaritunnine laevasõit kõhklema ei pane, võib pühendada päeva Ruhnu saare külastuseks. See keset Liivi lahte asuv maalapike on püsivalt asustatud juba 14. sajandi algusest. Rootsist saabunud talupojad säilitasid emamaalt kaasavõetud kultuuri aastasadadeks. Teise maailmasõja lõpus välja kuulutatud Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus tunnistas Ruhnu Eesti vabariigi osaks 17. jaanuaril 1919. Sealsel rahval polnud muu maailma asjadest, sealhulgas uuest riigist mingit aimu, seetõttu saadeti juuni alguses saarele valitsuse emissarid. Saareelanike veenmiseks ostsid nad ära 644 puuda 25 naela hülgerasva, mille eest tasuti osaliselt rahas, osaliselt vahetuskaupadega. Võimalik, et Eesti trikoloori aitas saare kohale lehvima just kaupade hulgas olnud 100 liitrit piiritust ja 150 pudelit veini. Igatahes kulus veel üle kahe aasta, enne kui ruhnlased, keda ka Läti riik enda poole keelitas ja kes 1921. aasta alguses olevat soovinud saada Rootsi alamateks, lõpuks Eesti koosseisu nõustusid jääma. 25. novembril 1923 tunnistas ka Läti Ruhnu Eesti omaks ning on seetõttu tänapäevani ühegi saareta. Omaette kinnise kogukonnana elasid ruhnlased kuni 1944. aastani, mil enamik põgenes Nõukogude võimu eest Rootsi. Ruhnurootsi pärandist on seetõttu tänapäeval järel vaid kohanimed ja arhitektuur. Kultuurimälestistena on kaitse all Korsi talu hooned, nii nagu ka kaks Ruhnu kirikut. Püha Magdaleena kirik on Eesti ja terve Põhja-Euroopa vanim säilinud puithoone, mille ehitus algas 22. novembril 1643. Eesti klaasikunstiajaloo vanima ja väärtuslikema kollektsiooni, mis sisaldab puukiriku kuut 17. sajandi klaasimaali, viisid ruhnlased 1944. aastal ühes väärtusliku kirikuvaraga kaasa ja see asub praegu Stockholmi ajaloomuuseumis. Ruhnu uus kirik püstitati vana puukiriku kõrvale 1912. aastal, aga 35 aastat varem, 1877 kerkis saarele omas ajas ülimoodne metalltuletorn, mis pandi kokku Prantsusmaal valmistatud detailidest. Väidetavalt oli torni konstruktor Gustave Eiffel.

17


RANNATEE UUED JA VANAD KÜLAD See on üks mõnus teekond, mis kulgeb mööda Saaremaa imelist põhjarannikut ja Muhu saart, viies rändaja läbi ajalooliste külade ning näidates ka uute külade arengut. Erinevad paigad näitavad Muhu ja Saaremaa omapärast ajalugu ning annavad läbilõike saarlaste kokkupuudetest religiooniga muinasusust kuni kristluseni.

Matka võib alustada Kudjape ketasgolfipargist (47), kus saab kätt ja silma harjutada 12 korviga rajal, või hoopiski teha kõigepealt jalutuskäigu naabruses asuval Kudjape kalmistul (48). Kudjape surnuaed rajati 1770.–1780. aastatel ühes klassitsistlikus stiilis kabelitega. Rikkaliku kujundusega kalmistu on kui raid- ja sepiskunsti muuseum. Selle koosseisu kuulub ka II maailmasõjas hukkunute viimne rahupaik, kus tammepuude all puhkavad nii sakslaste, venelaste kui ka eestlaste põrmud. Kalmistu uuemas osas on mälestusmärk küüditamisohvritele ning mälestuskivi reisilaeva Estonia huku ohvritele. Kudjapelt Kuivastu poole siirdudes tasub sisse põigata Püha Eelkäija nunnakloostrisse Reo külas (49). Skiita emaklooster asub Kreekas, Saaremaal alustas klooster tegevust 2009. aastal, Reo külla koliti ümber 2012. Skiita üks tähtsamaid eeskirju on külalislahkus, seetõttu võetakse iga sisseastuja lahkesti vastu. Vastatakse küsimustele ja selgitatakse kloostri elu-olu. Reomäe Apostel Andrease kirik (50) on paekivist seintega väike viie torniga õigeusu kirik, mis valmis ja pühitseti 20. oktoobril 1873.

18


Kaali järv Napi viie kilomeetri kaugusele jääb aga kuulus Kaali meteoriidikraatrite väli. Kui geoloog Ivan Reinwald leidis 1937. aastal magneti abil meteoriidiraua killukesed, tõestas ta lõplikult Kaali kraatrivälja meteoriitse päritolu. Maailma hiidkraatrite hulgas on Kaali kraater kaheksandal kohal. See on Eesti haruldasim loodusmälestis, ühtlasi Euraasia efektseim kraatriväli. Varem olid teadlased selle paiga kohta esitanud ka muid huvitavaid hüpoteese. Näiteks oletati, et kraater oli tegelikult muistse linnuse veevõtukoht, kus kaevu ülesandeid täitnud looduslikku järve ümbritses inimeste poolt kuhjatud vall. Kaali meteoriidi langemist seostatakse erinevate aegadega, uusimad andmed väidavad, et see juhtus 4000–7500 eKr, mil Saaremaa kõrgemad osad olid juba tihedalt asustatud. Kui nii, siis põhjustas meteoriidiplahvatus paljude inimeste surma ja mõjutas oluliselt regiooni rahvapärimust. Arheoloogilised kaevamised on andnud tulemusi, mis lubavad Kaali järve ja selle ümbrust pidada kultuskohaks. Umbes meie ajaarvamise vahetuse paiku ümbritseti Kaali järv massiivse kivimüüriga, mille äärest leitud rohked koduloomade luud viitavad, et tegemist oli ohvripaigaga. Ühes väga vanas rahvalaulus mainitakse kohta kui päikesepoja hauda, päikesehälli... Thule saarele jõudnud kreeka rännumees Pytheasele olevat barbarid näidanud kätte koha, “kus päike heidab magama”. Kus Pytheas täpselt käis? Kas need olid äkki Orkney või Shetlandi saared? Äkki hoopis Fääri saared, Island, Gröönimaa, Norra läänerannik? 1970ndatel aastatel tuli kirjanik, dokumentalist ja tulevane Eesti president Lennart Meri välja teooriaga: Pytheas võis oma merereisil jõuda hoopiski Saaremaale. Koht, kus päike magama heidab, tähistaks sel juhul Kaali järve! Pole sugugi võimatu, et sündmuse kunagised tunnistajad pidasid suurel kiirusel langevat tulekera päikeseks. Kui nii, pidi see jätma nende hinge sügava jälje. Oletades, et inimasustus oli toona Saaremaal tihe, tekitas langenud meteoriit suure kaose, mõjutades nii oluliselt siinse regiooni muistendeid ja rahvaluulet. Ehk veel enamgi – Lennart Meri pidas Kaali katastroofi Põhjala folkloori epitsentriks, millele viitava kirjelduse võib leida isegi Soome eeposest „Kalevala”. Pole võimatu, et Kaalis aset leidnud loodusnähtus jättis oma jälje ka antiikkultuuri ja -mütoloogiasse. Arvatakse, et Kaali meteoriidi langemisega on seotud 7. sajandil eKr Rooma autori Vergiliuse vahendusel üleskirjutatud müüt päikesejumal Heliose pojast Phaetonist, kes isalt võetud kaariku üle kontrolli kaotas ning Jupiteri piksenooltest tabatuna päikesevankriga Eridanose jõkke paiskus. Selliseid ja teisigi Kaaliga seostuvaid müüte on palju, kuigi skeptikud arvavad, et meteoriidiplahvatuse mõju võis piirneda üksnes vaid Muhuga. Oli kuidas oli, Kaalis peitub ikkagi see Miski, mis meelitab järvelohku uudistama igal aastal tuhandeid rändureid. Kaali järve müüdilabürinti on kerge ära eksida, samas asuvasse meteoriitika- ja paekivimuuseumisse (52) aga mitte. Muuseumis on võimalik tutvuda hiidmeteoriidi langemist puudutavate materjalidega, Eesti meteoriidikraatritega, vaadata ehtsaid meteoriidipalu ja nende maale langemise plahvatustes tekkinud sulameid mitmetest maailma paikadest. Antakse ülevaade Saaremaa geoloogilise aluspõhja ehitusest, Saaremaa maardlatest, paekivi ja dolomiidi kasutamisvõimalustest. Muuseum on tasuline. Kaali kauplusest (53) leiab alati kohalikku saaremaist söögi- ja joogikaupa, Kaali pagarikoja küpsetisi, suveniire, postkaarte. Meteoriidivälja naabruses asub Kõljala mõis (54), millest varasemad kirjalikud teated pärinevad juba 1509. aastast, kuid nii vanu ehitusosi säilinud ei ole.

Valjala maalinn ja kirik Kümmekond kilomeetrit Kuivastu poole sõites jõuame järgmise olulise muinasaegse maamärgi juurde. Valjala maalinn (55) oli kunagi muistsete saarlaste tugevaim kants-linnus. Selle kõrgus võis kunagi olla isegi kuni ka-

19


heksa meetrit ja läbimõõt enam kui 100 meetrit. 1227. aasta talvise piiramise käigus kantsi ei vallutatud, 20 000-meheline ristisõdijate vägi sundis linnuse alistuma jõu ja ähvardustega. Valjala vallutamisega loetakse eestlaste muistne vabaduspõli lõppenuks. Linnusevalli harja ja sisenõlva katab lahtine paeklibu, mis on mälestus kunagi muldvallile laotud paekivivallist. Maalinna ümber kulgevad Valjala suusa- ja terviserajad (2 ja 3 km). Maalinna ees asub ketasgolfirada. Saarlaste alistumine ja ristiusu vastuvõtmine tähendas ka kirikuehituse algust. Valjala Püha Martini kirik (56) on vanim säilinud maakirik Eestis, mis on ehitatud romaani ja gooti stiilis. Algkirikut hakati ehitama 1227. aastal, kui ristirüütlid Valjala maalinna viimase paganate kantsina Eesti aladel alistasid.13. sajandi kolmandal veerandil kohandati kirik ümber kindluskirikuks. Kirikus on 13. sajandist romaani stiilis ristimiskivi, mida peetakse üheks Baltimaade unikaalsemaks raidkiviteoseks. Valjala kirikus asuvad Eesti vanimad seinamaalingud. Ehkki ristijumal oli saarlaste Tharapitat võitnud, ei loobunud kohalikud inimesed oma muistsest usust lõplikult mitte kunagi. Jäljed iidsetest pühapaikadest ja ohverduskohtadest on säilinud tänaseni. Arhailine ja kaasaegne saavad kokku Jööri külamuuseumis (57), mis loodi 1998. aastal Jööri külarahva poolt talgute korras. Vahemärkusena: siit ei jää kaugele Lööne, kus toimunud talgutest kirjutas poetess Debora Vaarandi omal ajal poeemi „Talgud Lööne soos“, mille Raimond Valgre „Saaremaa valsiks“ viisistas ja Georg Ots surematuks laulis. Annetatud ja korjatud eksponaatide hoidmisega tahab Jööri Küla Selts säilitada esivanemate tööde ja tegemiste abivahendeid. Õuel toimuvad kõik küla üritused. Külastus on tasuline. Avar laululava leiab kasutamist kontsertide, teatrietenduste ja traditsioonilise Jööri folgi läbiviimise kohana. Karja poole liikudes jäävad teele nii Pärsama küla (59) –

20

esimene ja ainus nõukogude ajal Saaremaale ehitatud sotsialismilinnak – kui ka Pärsama Püha Innokenti kirik. Ühekorruseline tellistest ja ühe kellatorniga pühakoda on ehitatud 1908. Leisi maantee ääres Anglas kõrgub üks väga omapärane kooslus. Tegu on ainsana Saaremaal oma kunagise ilme säilitanud tuulikumäega (61). 1925. aastal, kui külas oli 13 talu, seisis siin koguni üheksa tuulepüüdjat. Tänaseni on neist püsinud viis: neli pukktuulikut ja üks Hollandi veski. Hollandi tuulikus on piirkonna ajalugu ja põllumajandust tutvustav ekspositsioon. Tuulikute kõrvale rajatud pärandkultuurikeskuses on kolmel korrusel avatud mitmesugused tegevuskojad.

Karja kirik Karja Katariina (ja Nikolause) kirik (62) paistab esmapilgul äärmiselt tagasihoidlik. Ometi leiab sellest Saaremaa väikseimast keskaegsest (13. saj) pühakojast rohkem raiddekoori kui ühestki teisest Baltimaade maakirikust. Võidukaare skulptuurigruppidel on kujutatud Püha Nikolaust ja Püha Katariinat, keda on peetud kiriku kaitsepühakuteks. Kirikus on samuti omapärased lae- ja seinamaalingud, näiteks Neitsi Maarja täht, kolmjalg, säärkurat, pentagramm ja põiming. Karja kirikut (ecclesia Carries) on ajalooallikates esmakordselt mainitud aastal 1254. Praegune kirikuhoone püstitati arvatavasti 13. sajandi viimasel veerandil. Gooti stiilis ühelööviline ehitis on säilitanud oma algse ilme, ainult lõunaküljel asuv eeskoda on ehitatud hilisemal ajal. Keskaegsest sisustusest on säilinud kivialtar ja võidukaare alla tõstetud ristimiskivi, samuti altarikrutsifiks (15. saj). Praegugi kasutusel olev korjanduskarp pärineb ilmselt 17.– 18. sajandist. Kolme kaksikvapiga kantsli valmistas Kuressaare meister Balthasar Raschky aastal 1638, oreli ehitas meister Gustav Normann aastal 1882. Neogooti stiilis altarisein ja -maal (Guido Reni maali koopia) valmisid aastal 1887.


Kirikuaias võib näha kolme trapetsiaalset hauaplaati 14. ja 15. sajandist. Kirikut on seotud väga paljude legendidega ja kiriku seinamaalinguid Kaali meteoriidikraatritega. Nihatu matkarajal (63) on põimunud Saaremaa omapärane loodus ja aegade jooksul inimese poolt loodu. Elupaikadest on levinud liigirikkad aruniidud, loopealsed, puiskarjamaad. Kaitsealuseid taimeliike leidub üle kahekümne. Kadakakeppidega tähistatud rajal saab valida kas ühe-, kahevõi neljakilomeetrise matkateekonna. Kui on pilk visatud ka 3,3 meetri kõrgusele ja 20,3-meetrise ümbermõõduga Võlupe rändrahnule (64), tasub teha peatus Jõiste puhke- ja supluskohas (65). Seal saab palli mängida ja katuse all grillida. Missugune kirik asub Eestis merele kõige lähemal? See on Jaani kirik (66). Paekivist hoone ehitamist alustati arvatavasti 1675. aastal pidalitõbiste pühakojaks. Algne ühelööviline pikihoone valmis tõenäoliselt 1703. aastal ja ehitati ümber 1840. Aastal 1890 sai kirik ka nelja registriga oreli, kuid selle meister on paraku teadmata. Üks väheseid kohti, kus Saaremaa aluspõhja ehitus nii selgesti kätte paistab, on Pulli pank (67). 430 meetri pikkuse ja 3,5 meetri kõrguse panga teeb omapäraseks kaugemal merepõhjas asuv astmestik, mille vastu veealused hoovused vaikse ilmaga müstilist kohinat tekitavad.

Maasi ordulinnus Kaugete aegade hääletuid kohinaid võib tajuda jällegi Maasi ordulinnuse (68) varemete vahel. Keskaegne kindlus pandi püsti saarlaste sunnitööna pärast nende viimase suurema vastuhaku mahasurumist 1345. aastal. Nii karistas toona Saaremaa idaosa valitsev Liivi ordu põlisrahvast mässu eest, mille käigus hävitati ordu senine kants Pöide kiriku (16) juures. 1564. aastal läksid ordu valdused ühes Maasilinnaga taanlaste kätte, kes juba eelnevalt olid saanud oma valdusse üle-

jäänud Saaremaa, mis kuulus Saare piiskopile. Järgnevas sõjategevuses oli kindlus vahepeal ka rootslaste kontrolli all, seda purustati ja taastati, kuni 1576. aastal andis Taani kuningas Frederik II korralduse kants õhku lasta. Sestpeale varemeis olnud Maasilinna hakati 2001. aastal vähehaavalt lahti kaevama ja taastama, nii et täna saab huviline juba üsna hästi aimu, milline kants selles paigas aastasadu tagasi kõrgus. Rekonstrueerimiste käigus on välja kaevatud suures osas säilinud esimene korrus ning värav, osaliselt on alles ka linnuse teine ja kolmas korrus. Maasilinna külje alt Väikese väina põhjast leiti 1985. aastal unikaalne laevavrakk, mis üles tõsteti ja on praegu eksponeeritud Eesti Meremuuseumis. Tegu on 1550. aasta paiku ehitatud ühemastilise alusega, mille pikkus oli 16 ja laius 5,5 meetrit. Ilmselt kohalike meistrite ehitatud laeva plangud on valmistatud saaremaisest puidust ja konstruktsioonis on mitmeid unikaalseid elemente. Tegu oli ilmselt kohalikuks tarbeks mõeldud transportlaevaga, mis uppus pärast põlengut. Orissaare (69) on Kuressaare järel Saaremaal suuruselt teine asula. Suurelt maanteelt pisut kõrvale jäävat alevikku on esmakordselt külana mainitud 1464. aastal. Aleviku keskuses võib näha väga kompaktset stalinistlikku arhitektuuri. Viimaste aegade kuulsamaid vaatamisväärsusi on aga hoopiski keset Orissaare staadioni jalgpalliväljakut kasvav tamm (71). Esialgu kasvas puu küll spordiväljaku kõrval, kuid 1951. aasta laiendustööde käigus jäi see keset staadioni. 2015. aastal võitis tamm Euroopa aasta puu tiitli. Keskusest 700 meetri kaugusele jääval Illiku laiul asub tormituulte ja lainetuse eest hästi kaitstud Orissaare sadam (70). Militaarteemadest huvitujad peaksid kindlasti võtma aega, et külastada Põripõllu külas Saaremaa sõjavaramuuseumi (72). Saaremaa Sõjavara Selts loodi 2007. aastal eesmärgiga tutvustada muuseumi püsiekspositsiooni (ca 12 000 eksponaati) kaudu 20. sajandi sõdade ajalugu Saaremaal. Muuseum töötab märtsist oktoobrini, külastus on tasuline.

21


Väikese väina tamm (13) pakub erinevatel aastaaegadel erinevaid põnevaid vaateid. Kui madal veetase paljandab sadade meetrite ulatuses väinapõhja, siis sügistormide aegu võib vesi isegi üle tammi tõusta. Pidev laevaühendus Muhu ja Saaremaa vahel seati sisse 17. sajandil. Siis oli kasutusel nn väina uisk. Väinatammi ehitamise „süüdlaseks” võib mõneti pidada postivedu, kuna kehvapoolne ühendus Saaremaa ja Muhu vahel takistas toona seda tunduvalt enam kui meretee üle Suure väina. 19. sajandi keskel hakati kõnelema tammi rajamise vajadusest. Sarnaselt tänapäeval paljude poolt ihaldatud sillaga Muhu saare ja Mandri-Eesti vahel eelnesid ka väinatammi ehitusele pea 50 aastat väldanud diskussioonid, enne kui reaalsete tegudeni jõuti. 1894. aasta suvel pandi paika tammi nurgakivi ja alustati ehitusega. Töö käis korraga nii Saare- kui ka Muhumaa pool. Kividest alus rajati vajumise vältimiseks haokubudele. Tamm avati liikluseks 27. juulil 1896. Kuivastu maantee õgvendamise ja tammi Muhu-poolse mahasõidu nihutamise järel jäi liiklejate vaateväljast eemale skulptuur „Leinav ema“ (12). Mälestusmärk, mille autor on Kalju Reitel, tähistab Väikese väina tammi hõivamisel 1944. aastal langenud sõjameeste vennashauda. Sõjast ja leinast ei saa paraku mööda ka Muhu maalinna (11) juures. Muinasaja lõpus oli Muhu koos Saaremaaga Eesti ala kõige tihedamini asustatud piirkondi. 13. sajandi alguse Baltimaade ristisõdades olid kangekaelsed saarlased need, kes kristlastest võõrvallutajatele kõige visamalt vastu hakkasid. Seetõttu pidid erinevad ristisõdijate rühmitused, kes uute alade hõivamisel omavahel kogu aeg võistlesid, Saaremaa alistamiseks jõud ühendama. 1227. aasta talvel tuli 20 000-pealine vägi üle jäätunud väina ja vallutas kuuepäevase piiramise järel Muhu linnuse, milles olnud inimesed kõik maha notiti. See jäigi muistse vabadusvõitluse viimaseks lahinguks, sest seejärel Saaremaale liikunud ristisõdijate väele Valjala linnuse kaitsjad, kes muhulaste lüüasaamisest kuulda olid saanud, alistusid ning nõustusid ristimisega. Muhu linnuse siseõuel avati traagilise ajaloosündmuse tähistamiseks 1928. aastal mälestusmärk, mis aga hävines ja asendati 1967. aastal uue mälestuskiviga. Suure maantee ääres ei saa märkamata jätta töötavat Eemu tuulikut (10), mille põlisele tuulikuasemele ehitas muhulane Jüri Ling. Veski avati külastamiseks 17. mail 1980. Kui Eemu nähtud, siis on võimalus minna ka emu vaatama. Ja jaanalindu. Ja mitmeid teisi eksootilisi elukaid. Nautse jaanlinnufarm (9) märgib moodsate aegade tulekut Muhusse. Eesti kõige suuremast ja kauem tegutsenud jaanalinnufarmist saab kaasa osta jaanalindudega seotud suveniire ja muid tooteid. Külastus on tasuline, 15. maist 15. septembrini on farm avatud iga päev, muul ajal kokkuleppel. Linnuse külas asub Presidendi allee (8). Eesti esimesel iseseisvusajal läbiviidud kodukaunistamise kampaania käigus 1937–1938 istutati Muhus Kuivastu–Kuressaare maantee äärde puid. Väikese väina poolsesse otsa pani kaks tamme kasvama ka Eesti esimene president Konstantin Päts. 2008. aastal korraldatud talgutel taastati allee väinatammi poolne ots. Sinna on puu istutanud presidendid Arnold Rüütel, Toomas Hendrik Ilves, Kersti Kaljulaid ning presidentide Lennart Meri ja Konstantin Pätsi järglased.

22


Männiku käsitöötuba (73) on aga koht, kus saab tutvuda käsitöömeistrite tööde ja tegemistega. Võid osta otse tegijalt Muhu tikandiga tekstiiltooteid, nahkkäsitööd, kangastelgedel kootud vaipu. Kui oled suur käsitööhuviline ja soovid osaleda mõnes õpitoas, on ka see eelneval kokkuleppel võimalik. Samas on ka vaikne armas Koguva sadam (75), kus on merendus- ja kalandustraditsioone tutvustav muuseum, laste mänguväljak. Vahtna uisusadam (76) Rootsivere külas oli see koht, kust käis inimeste ja kaupade vedu Saaremaale enne väinatammi valmimist. Laevatüüpi, millega laevaühendust peeti, nimetati uisuks – sellest ka nimi uisusadam. Paraja veesügavuse tõttu on ühtlasi tegu ka mõnusa supluskohaga. Muhu-Rinsi Neitsi Maria Kaasani Pühakuju kirik (77) Rinsi külas meenutab üht eredat episoodi saare ajaloost. Nimelt astus 1846–1848 usuvahetusliikumise ajal õigeusku 2756 muhulast ehk ligi 70% saare elanikkonnast. Lääne-Muhus asuv Rinsi kogudus asutati 1847. Praegune väärikas vanabütsantsi stiilis viie torniga kivikirik mõõtmetega 23x 18x 18 meetrit valmis 1873.

Üügu pank

Koguva küla Koguva küla (74) on teada kirjalikust allikast aastast 1532, mil Saksa ordu Liivimaa haru ordumeister Wolter von Plettenberg läänistas Schmuulide-Smuulide suguvõsa esivanemale Hanskenile Väikese väina ääres 2,5 adramaad. Koguva on tüüpiline sumbküla, kus talud paiknevad tihedas kobaras põldude ja karjamaade keskel. Tegu on Eesti talurahvaarhitektuuri ühe väljapaistvama näitega, mida Eestis tuntakse ka kirjanik Juhan Smuuli sünnikohana. Muhu muuseumis saab ülevaate nii Muhu rahvarõivastest kui ka taluarhitektuurist. Muuseumi külastus on tasuline, avatud 15. maist 15. septembrini iga päev, muul ajal T–L.

Kellel on soov nautida kauneid vaateid, see peab kindlasti ära käima Üügu pangal (79). Veepiirist veidi eemal asuva panga ülemise osa moodustavad biohermse dolomiidi kihid – tegu on kivimiga, mis miljoneid aastaid tagasi tekkis korallide jäänustest. 300 m pikkune pank on Muhu saare suurim. Absoluutne kõrgus merepinnast on 18,4 meetrit. Siin-seal on näha jälgi I maailmasõja aegsetest kaevikutest, mille rajas Vene tsaariarmee. Püstloodse paeseina kõrgus panga jalamilt on kuni seitse meetrit. Pangajärsaku keskjoonel asuvad ridamisi koopad, millest kaht suurimat hüütakse Kitsekambriks ja Sokutoaks. Suvekuudel võib panga all roogu krõbistamas näha hobusekarja, rääkimata lummavast merevaatest, mis kõrgelt pangajärsakult avaneb. Siin asub ka muistseid pühakohti, nagu Silmaallikas, millele vanad saarlased omistasid ravitoimet. Ravi eest tuli allikale ohverdada hõberaha. Üügu pangalt viib tee läbi Hellamaa tagasi Kuivastu maanteele. Muhu-Hellamaa Apostlite Peetruse ja Pauluse kirik (80) valmis 1868. aastal. Laevakujuline kitsama altariosaga pühakoda on vanuselt teine õigeusu kirik Saare maakonnas. Maanteelt on võimalik teha põnev kõrvalepõige ka Võiküla rannakaitsepatarei (2) juurde. Tsaari-Venemaa rajas I maailmasõja ajal mitu rannakindlustussüsteemi, nende hulgas kaks Võiküla rannakaitse kahuripatareid, nr 32 ja 36, ning õhutõrjepatarei nr 32a. Patareide alused ja sinna viiv kolme kilomeetri pikkune munakivitee on osaliselt säilinud tänaseni, raudteed meenutab vaid tamm. Hästi säilinud, üks vähestest munakiviteedest Saaremaal. Sõites munakiviteel madalapõhjalise autoga, tuleks olla ettevaatlik! Enamik inimesi, olgu nad kohalikud või turistid tulevad ja lähevad Kuivastu sadama (1) kaudu. Muhu idarannal asuva sadama kaudu peavad liiniparvlaevad ühendust saare ja Mandri-Eestiga. Sadamas on ka tingimused kauba-, reisi- ja väikelaevade teenindamiseks väiksemas mahus.

23


PÕHJATEE PÄRLID – PANGAD Sel mitmekülgsel teekonnal asuvad Saaremaa kõrgemad pangad. Saaremaa pankadel võib jälgida siluri ajastul (416–443 miljonit aastat tagasi) eksisteerinud Paleobalti mere ja selle elustiku arengut. Võimalus nautida kauneid merevaateid ja näha omapäraseid kohti.

Meie reisi algus viib mööda 19. sajandi alguses ehitatud Suursillast (81), mis oli tähtis ühendustee üle toona laia ja veerohke Põduste jõe ning selle kallastel laiuva rammusa jõeluha. Eesti üks suuremaid, pikemaid ja vanemaid kivisildu on arhitektuurimälestisena kaitse all. Kellel Suure Tõllu legendide vastu huvi, võib sõita mõned kilomeetrid Kihelkonna poole, kus pahemat kätt jääb tee äärde põneva kujuga Oo kivi (82). Saare murdes tähendab see hobuse kivi. Piklik rahn meenutab nõgusat hobuseselga ja selle nimi on seotud ühega paljudest Suure Tõllu lugudest. Nimelt nõudnud Vanapagana naine endale teenijatüdrukut. Eide tänitamisest tüdinud Vanatühi moondanud end hobuseks, võtnud nõidusega ühe sobiva piiga turjale ning tuisanud kodu poole. Aga Kellamäe ligidal olnud Tõll toimetamas, kellele linnuke siristas, et võtku see aga neiuvaras kinni! Vägimees tõtanud appi ja virutanud pihlapuust kepiga hobusel pea otsast, mis sisinal maapõhja vajus. Keha muutus aga kiviks.

24


Kui võtta suund Aste poole, pöörata Saialt Kärla peale ning siis Tagaranna ja Mustjala poole, jõuame paari kilomeetri pärast Kaarmise järve äärde (83). Kahe saarega järve kaldad on madalad, valdavalt paesed, kohati liivased ning tegu on hea ujumiskohaga. Lihulinn (84) on oma mõõtmetelt kõige võimsam maalinn Saaremaal. Linnus paikneb küladest eemal metsas, liivaluidetel, mida osalt piiravad sood. Pikliku ovaali kujulise maalinna väline läbimõõt on loode-kagu suunas 270 m, ristipidi 70 m. Kantsi õueala on 18 000 ruutmeetrit. Linnust ei ole seni põhjalikult uuritud, kuid valli sisejalamile kaevatud aukudest on leitud poolpõlenud palgiotsi ja ligi poolemeetrine kiht sütt, mis ilmselt pärinevad linnuse puukindlustustest. Lihulinn on kasutusel olnud 1000. aasta paiku ehk viikingiaja lõpus. Konati järv (85) Silla külas on aga hoopiski tänapäevane tehisjärv, mis tekkis mahajäetud paekarjääri täitumisel põhjaveega. Tehisjärve ujuma minnes tuleb olla ettevaatlik, sest selle põhi on astmeline. Järve äärest läheb läbi täiesti looduslik Konati õpperada (86), mis annab ülevaate metsade majandamisest ja 120 aasta vanusest hoiumetsast. Ühe- ja kolmekilomeetrised rajad on tähistatud huvipunktidega. Naabruses asuvale Kalja matkarajale (87) pääseb Mustjala–Kihelkonna maantee teiselt kilomeetrilt. Raja alguses on sadakond meetrit mõnusat astumist. Kilomeetripikkune matkarada tutvustab Kalja oja karstiala, mille suurus on 250x 300 m. Suurimaid lehtreid on seitse, neist sügavama ümbermõõt 18 m ja sügavus 5,5 m. Suurvee ajal on karstiala üle ujutatud, kuival ajal on aga hästi jälgitav aluspõhja – pae – paljandumine. Maa-alune Kalja salajõgi tuleb uuesti natukeseks maa peale ka Küdema kurisu juures. Mustjala Anna kirik (88) valmis 1863 ja püstitati vana kabeli asemele. Siit tuleb ka kiriku nimi, kuid erinevalt paljudest vanematest pühakodadest ei ole tegu katoliku pühakuga, vaid Saaremaa kuberneri Claus Maltesen Sehestedi abikaasa Anna Sehestediga (sünd Lykke), kes lasi 1605. aastal kabeli ehitada. Kirik on historistlik-eklektilise arhitektuuristiili näide. Selle kõrge torn oli meresõitjatele oluline maamärk. Meresõitjate jaoks oli ja on praegugi oluline Küdema laht, mille kaldad pakuvad nii lummavaid vaateid kui ka turvalisi ankrupaiku. Kui Mustjalast lahe läänekaldale siirduda, jääb teele kõigepealt prohvet Eeliase õigeusukirik (89). Paekivist seintega ristikujuline keskkupli ja nelja nurgatorniga kirikuhoone on ehitatud 1873. aastal.

Ninase küla Ninase poolsaarele jõudmisest annavad aga märku hiiglaslikud Piret ja Tõll (90). Rahvariides „nukkude“ sees peidavad end kunagised pukktuulikud. Pireti seeliku alla asetavad neiud enne meheleminekut kivi oma neiupõlvenimega, see toovat hiljem abielus õnne. Saaremaa Sadamas (91) on kaks kaid kuni 200 meetri pikkuste laevade teenindamiseks, lisaks 30 kohta väikelaevadele. Poolsaare tipust leiab Ninase ehk Tagaranna panga (93). Pooleteise kilomeetri pikkuse panga suurim kõrgus on üle viie meetri. Pangal asub rikkalikult militaarobjekte, eriti kivivooderdusega kaevikuid.

25


Paarsada meetrit merest eemal kõrgub 12-meetrine Ninase linnu- ja loodusvaatlustorn (92). Torn on avalikuks kasutamiseks linnuvaatlejatele, loodushuvilistele, turistidele, matkajatele. Samas asub ka reisiparvlaeva Estonia katastroofis hukkunutele pühendatud mälestusmärk (94). 28. septembril 1999 avatud mälestusmärgi juures süüdatakse igal aastal Estonia hukkumise päeval mälestuslõke. Kui võtta suund lahe idakaldale, jääb käeulatusse Paatsa maalinn (95). Madala liivast ringvalliga linnus rajati varasemale kindlustamata asulakohale 13.–14. sajandi vahetusel. Arvatavasti oli tegu muistsete saare seppade ja rauasulatajate tugipunktiga, mis jäeti maha pärast Jüriöö ülestõusu. Paatsa sepikojad said toorme paari kilomeetri kauguselt Tuiu rauaväljadelt, kus soomaagist sulatati rauda viikingiaja algusest kuni 14. sajandi keskpaigani. Kahe ja poole sajandiga toodeti uurijate hinnangul enam kui 2000 tonni rauda, millest üle tuhande müüdi maha. Rauakaubandus tõi saarlastele kõvasti sisse, oma 10 tonni hõbedat. Nii mõnigi pihutäis sellest ohverdati merele Saaremaa tuntuima, Panga panga muistses ohverduspaigas (96). Lääne-Eesti ja saarte kõrgeima panga kõrgeim koht ulatub 21,3 meetrit üle merepinna ja panga pikkus on 2,5 km. Pangal saab jälgida lummavalt ilusat päikeseloojangut, nautida vaikust ja looduse ilu. Paarisaja meetri kaugusel rannast on merealune järsak, mis on tormiste ilmadega nähtav vahutavate murdlainete joone näol.

Metsküla kirik Kui mööda rannikut ida poole liikuda, jääb teele Metsküla Issanda Templisseviimise kirik (97), mis ainsana Saaremaa õigeusu kirikutest on ehitatud täielikult puidust. 1914 valminud pühakojal on kaks torni, mis õigeusu traditsioonis tähistavad Kristuse kahte loomust: jumalikku ja inimlikku. Kirik on igale möödasõitjale avatud, tuleb vaid helistada kirikuseinal oleval numbril. Ligiduses asuv Tuhkana rand (98) on üks paremaid ujumiskohti Põhja-Saaremaal. Erinevalt Saaremaa lõunapoolsetest randadest läheb vesi siin kiiresti sügavaks. Veidi tugevama põhjatuule korral saab Tuhkana rannas seetõttu nautida tõelist lainete möllu. Soela sadamast (99) on merel käidud juba sajandeid, kuid see on mõnus koht ka lihtsalt mere ääres olemiseks. Soelast paistab otse üle Upsulahe Saaremaa põhjaranniku olulisemaid sadamaid – Triigi (101). Sealtkaudu käib Saaremaa ja Hiiumaa vaheline parvlaevaliiklus, sinna saavad siseneda ka väiksemad kaubalaevad, jahid, kaatrid ja teised väikelaevad. Sadamas on seisukohad kohalike elanike ujuvvahenditele. Leisi alevikust leiab lisaks mõnusatele väikepoodidele ja söögikohtadele ka seiklusraja (100). Erinevatest köitest, võrkudest ja trossidest kuni 150 cm kõrgusel maapinnast kulgeval rajal on mitmed takistused. Nende läbimine nõuab tasakaalu, osavust ja jõudu. Kõik toimub omal vastutusel ja spetsiaalset turvavarustust rajal viibimine ei nõua. Aleviku vaatamisväärsustest saab välja tuua Püha Olga kiriku (102). Suure keskkupli ja nelja nurgatorniga ristikujuline paekivist hoone on ehitatud 1873. aastal.

26


Angla tuulikumägi Leisi maantee ääres Anglas kõrgub üks väga omapärane kooslus. Tegu on ainsana Saaremaal oma kunagise ilme säilitanud tuulikumäega (61). 1925. aastal, kui külas oli 13 talu, seisis siin koguni üheksa tuulepüüdjat. Tänaseni on neist püsinud viis: neli pukktuulikut ja üks Hollandi veski. Hollandi tuulikus on piirkonna ajalugu ja põllumajandust tutvustav ekspositsioon. Tuulikute kõrvale rajatud pärandkultuurikeskuses on kolmel korrusel avatud mitmesugused tegevuskojad. Suveperioodil Kiratsi külas Saksa talupood (103) on tõeline külapood! Aga mitte ainult... Avatud on talukohvik, kus pakutakse kohalikust talupiimast käsitööna valminud jäätist ja kohapeal valmistatud pagaritooteid. Poest leiab kohalikke toidutooteid ja käsitöömeistrite näputööd. Põnevat tegevust leiab ka Kuke külas GoodKaarma seebikojas (104). Ainulaadses mahetalus valmistatakse ja müüakse ökoseepe ja muid kehahooldustooteid. Talutööstusele omaselt tehakse kõik tooted käsitsi, mitte tööstuslikult. Võimalus osaleda seebivalmistamise õpitoas, kus saab ise endale seebitüki meisterdada. Õpituba on tasuline ja ettetellimisega, külastus on tasuta. Seebikoja juures asub ka aiakohvik ja kingipood. Avatud 1. juunist 31. augustini iga päev 10–18, muul ajal ainult eelneval kokkuleppel.

Kaarma maalinn ja kirik

Maalinn asub otse Põduste jõe kaldal, mis suubub merre Kuressaare kõrval. Muinasajal ja ka Baltimaade ristisõdade aastail oli jõgi veel nasvade ja saarekestega täidetud kitsas merelaht, ulatudes Kaarmani, kus paiknes tõenäoliselt piirkonna tähtsaim sadamakoht. Tänapäeval saab kitsukesel jõel seigelda paremal juhul kummipaadiga, maalinnal toimuvad aga tapluste asemel suviti laulupäevad, kontserdid ja jaanituled, talviti on see jällegi populaarne kelgutamise koht. Vaid saja meetri kaugusel maalinnas kõrguv Kaarma Peeter-Pauli kirik rajati 13. sajandi teisel poolel ühelöövilisena ja ehitati hiljem kahelööviliseks. Ümberehitust märgib ka kiriku peaukse kõrvale müüritud kivitahvel sõnadega „SEL AAS TAL ON SEKIRK WAL MIS SA NUD PET RI PAE WAL AN1407”. Need on küll arvatud vanimateks eestikeelseteks kirjaridadeks, kuid kirjastiil ja sõnastus viitavad siiski hilisemale ajale. Tegu on Lääne-Eesti suurima ja kujundusrikkaima sakraalhoonega, mille kooriruumi idaseina kaunistab Eestis haruldane kolmikaken. Esmakordselt Saaremaal võeti Kaarma kirikus kasutusele tugipiilarid. Viimaste kohta käib taas üks Tõllu lugu. Nimelt ehitanud Kaarma kirikut Tõllu poeg, kes isaga parajasti tülis oli. Kui kirik juba valmis hakkas saama, läinud Tõll seda kaema. Poeg, kes taadi äkkviha teadis, kartis, et see võib kiriku ehk ümber lükata, mistõttu ta hoonele rutusti toed külge tegi. Tõll nägi poja kohkumist, kuid ei teinud vastu ootusi kirikule miskit viga, ehkki see küll suurem oli kui tema enda ehitatud Kärla kirik.

Enne Kuressaarde jõudmist tuleb kindlasti pilk peale visata ka Kaarma maalinnale (105) ja Kaarma kirikule (106), mis kõrvuti seistes on kui Saaremaa ajaloo kaks palet. Kuigi 1227 alistusid saarlased viimase Eesti maakonnana ristisõdijate ühendväele, ei kustutanud see nende vabaduseiha. Juba 1237 tõrjuti võõras võim jõuga saartelt välja ja alles neli aastat hiljem, 1241 sõlmiti karistusretke vältimiseks ordumeister Andreas de Velveniga allumisleping. Et Saaremaa jõuga arvestati, näitab aastal 1255 ordumeister Anno von Sangerhauseniga sõlmitud uus leping, kus saarlastele antakse uusi õigusi. Lepingus on nimeliselt toodud ka tolleaegsed ilmselt olulisemad saarlaste ülikud Ylle, Culle, Enu, Muntelene, Tappete, Yalde, Melte ja Cake ning viidatud, et saarlastel on suisa oma pitser, millega kiri kinnitati. Aga nagu öeldakse, toida hunti palju tahad, see vahib ikka metsa poole. Vaid viis aastat hiljem, kuulnud, et Preisi ja Liivi orduvennad on leedulaste käest kõvasti rappida saanud, ajasid saarlased taas selja sirgu. Juba talvel suutis ordu koguda Taani kuninga vasallidest ja riialastest suure väe ning tungis Saaremaale. Seekord otsisid saarlased varju arvatavasti 12. sajandil rajatud Kaarma linnuses. Kaitsjad panid visalt vastu ja tegid vasturünnaku ka linnusest välja, kuid lõpuks võtsid ordumehed kantsi ikkagi tormijooksuga ära. Kõik linnuses olnud löödi maha, seejärel rüüstas vägi ümbruskonda veel kaks päeva. Kolmandal päeval palusid saarlased rahu ja andsid selle kindlustamiseks ordumeistrile pantvange.

27


IMELISED MAASTIKUD LÄÄNERANNIKUL Lääne-Saaremaal näed imelisi maastikke, piirkond on tuntud taimede liigirikkuse ning Vilsandi saare poolest, mida kutsutakse lindude paradiisiks. Teekond tutvustab piirkonna ajalugu kultuuri- ja looduslike vaatamisväärsuste kaudu.

28

Lääne-Saaremaal näed imelisi maastikke, piirkond on tuntud taimede liigirikkuse ning Vilsandi saare poolest, mida kutsutakse lindude paradiisiks. Teekond tutvustab piirkonna ajalugu kultuuri- ja looduslike vaatamisväärsuste kaudu. Teekonda alustame mööda Sõrve vana postimaanteed, mille rajamist alustati 1795. aastal ja mis rannakõrgendikel loogeldes jõudis Sääre tippu välja. Postimaanteele jõudmiseks tuli kõigepealt ületada Põduste jõgi (107). Muinasajal toimus mööda Põduste jõge veeliiklus läbi Põduste luha kuni muinassadamani, mille kaudu veeti kaupa Kaarma (Carmele) kaitselinnusesse. Hilisemal ajal tekkis jõe suudmealale kaluriküla, kus elasid kalurid ja paadiehitajad ning toimus kohalik kaubavahetus. Üks Saaremaa suuremaid jõgesid on 30,5 km pikk. Linnulahe loodus-linnuvaatlustorni (108) pääseb Sõrve maanteelt Kuressaare Tuulte Roosi linnaosa lasteaia tagant märgistatud 400 m pikkuse laudtee kaudu. Vaatetornist on vaadeldav Linnulahe ornitoloogilise kaitseala veeala ja seal elutsev


linnustik. Tegu on ühega Eesti esimestest kaitsealadest, mis loodi juba aastal 1927. Linnulahe kaldal laiuva Musumänniku puude alt leiab lisaks mõnusatele tervise- ja jalutusradadele ka ketasgolfipargi (109). 18 rajaga pargi mänguringi kogupikkus on ca 2,5 km. Mängupaik asub osaliselt Linnulahe looduskaitsealal, seetõttu palutakse mängijatel, jooksjatel, jalutajatel jt metsapargi kasutajatel liikuda pargis päripäeva ning olla hooliv ja viisakas nii kaasliiklejate kui ka loodusega. Looduse-, eriti linnuhuvilised leiavad alati üles ka Loode ranniku loodus-linnuvaatlustorni (110). Sealt on vaadeldav kogu linduderohke Kuressaare laht, Laiamadala laid ja uus laevakanal Kuressaare linnasadamasse. Taamale jäävad Roomassaare sadam, Abruka ja Vahase saar, Looderanna madal rannameri ja osa Suure Katla lahest. On levinud arvamus, et Loode põlistammiku (111) vanima põlvkonna moodustavad puud, mis on järele jäänud Vene tsaari Peeter I algatatud laevastikuehituse kampaaniast. Tammik on mitmete haruldaste roht- ja puittaimede kasvukoht. Riikliku looduskaitse all on tammemets 1955. aastast. Tammiku puude vanim põlvkond on vähemalt 450-aastane. Läbi aegade on see koht olnud looduses jalutajatele meelispaik. Siin on aega veetnud Eesti kultuuriloo suurkujud – vennad Aavikud, Eerik Haamer, Lydia Koidula, Heli Lääts. Loode tammiku loodusõpperada (112) pakub võimalust tundma õppida taimestiku, linnustiku ja loomastiku mitmekesisust. Rada algab Loode tammiku parklast ja retke pikkus on 2,8 km. Ringikujulisel rajal, mida saab kuiva jalaga läbida iga ilmaga, on ka vaatlusobjekte täpsustavad infotahvlid. Mändjala-Järve supelrand (113) on Saaremaa kõige populaarsem ja seetõttu ilusate suveilmadega ka kõige rahvarohkem suvituspaik. Ligi 8 kilomeetri pikkusel liivaranna ja luitemetsadega puhkealal leiab soovija ka privaatsemaid kohti, kus segamatult päikesvanne võtta. Meri muutub sügavaks suhteliselt aeglaselt ja seega sobib rand hästi suplemiseks ka lastele. Supelranda pidi Sõrve poole liikudes ei pruugi märgatagi, kuidas maastik muutub ja ollakse ühtäkki Järve liivaluidetel (114). Maantee ja mere vahele jääv ligi 4 kilomeetri pikkune kõrgem rannaastang ja metsastunud liivaluited on ca 3000 aastat vanad. Luited on valdavalt madalad, keskmiselt 1,5 m kõrgused ja ebamäärase kujuga. Kõrgeimate tipud küündivad ligi viie meetrini. Luiteid katvates männitukkades kasvavad erinevad samblikud ja õigel aastaajal võib leida pohli. Taimestikus on mitmed kaitsealused ja haruldased liigid. Rannaastangult avanevad kaunid vaated merele ja rannajoonele.

29


Tehumardi lahinguväli Hunnituid vaateid ja männimetsa imelist lõhna nautides tasub aga mõtiskleda ka selle üle, missuguseid haavu on aja keerdkäigud sellessesamasse maapinda kunagi löönud. Murtud mõõga kujuline mälestussammas tähistab Tehumardi lahingupaika (115). Siin toimus Teise ilmasõja päevil üks Saaremaa verisemaid taplusi – Tehumardi öölahing, mille teeb eriti traagiliseks asjaolu, et sõja võitmise seisukohalt ei omanud sadade võitlejate surm enam tähtsust. 1944. aasta oktoobri alguses tundus, et võitlus Eesti alade pärast on lõppenud. Kogu Mandri-Eesti vallutanud Punaarmee tungis Saaremaale ning Saksa väed tõmbusid kaitselahinguid pidades Sõrve poolsaarele. Saksa üksuste taandumist Nasva jõel kattis 360-meheline pataljon, mida juhtis kapten Klaus Ritter. 8. oktoobri õhtul alustasid nad mööda maanteed taandumist Sõrve, nende kõrval liikus mööda mereranda ka teine sakslaste 300-meheline pataljon. Samal päeval oli Eesti laskurkorpuse motoriseeritud eelsalgale pandud ülesandeks murda läbi kuni Salme külani Sõrve poolsaare alguses. Nende järel liikus 317 punaarmeelast 917. laskurkorpuse I pataljonist. Punaarmee üksused ei aimanud, et nende selja taga sammub Sõrve poole kaks Saksa pataljoni. Ning viimased ei teadnud, et nende ees paiknevad Punaarmee üksused. Kõhedust tekitava kokkusattumuse tulemusena sammusid punasõdurid ja Ritteri pataljon mõni aeg külg külje kõrval. Tehumardile jõudes mõistsid pooled tekkinud olukorda. Ööl vastu 9. oktoobrit karjamaal puhkenud lahing kasvas ümber meeleheitlikuks käsitsivõitluseks, kus üksteist notiti nugade, labidate ja püssipäradega. Öölahingus sai nii Nõukogude kui Saksamaa poolel otsa umbes 200 meest. Nõukogude vägede edasitungi peatas lahing siiski vaid üheks päevaks. 1967. aastal valmis tapluspaiga merepoolses servas betoonist ja dolomiidist mälestussammas ja memoriaalväli punaväelastele. Sellest veidi edasi, teest maa poole, kunagise lahingu puhkemise paigas avati 2012. aastal mälestuskivi (116) ka Saksamaa poolel hukkunud sõduritele. Ligi 1000 aastat tagasi, viikingite ajal, oli Salme jõgi (118) veel laevatatav väin, mis eraldas Sõrvet suurest Saaremaast. Tänase päevani kestnud kohanimigi tuleb vanast murdesõnast salm, mis tähendab väina või saarte vahele jäävat vett. Veel 18. sajandi kaartidelt võib näha, et Sõrve säär on Saaremaast laia veelahkmega eraldatud. Salme jõgi on haruldane, sest jõel on kaks suuet. Üks Liivi lahes ja teine Läänemeres. Vesi jões võib voolata mõlemat pidi, vastavalt merevee tasemele. Muistendi järgi tahtnud Vanapagan kord Sõrve säärt Saaremaa küljest lahti kaevata ning siis tükkis sõrulastega merepõhja uputada. Viimased kutsunud kohe Suure Tõllu appi, kes kahmas mesipuu sülle, tormas Vanakurja manu ja heitis taru selle jalge ette. Too ei pannud Tõllu tulekut tähelegi. Tundnud siis, et teda igast küljest kangesti torgitakse. Vaadanud – mesilased kallal. Tõrjunud

30


Vanatühi, mis ta tõrjunud, aga mesilindudest ta jagu ei saanud ja pani siunates putku. Mesilased lennanud aga järele ning nõelanud muudkui edasi. Viimaks jõudnud Vanapagan noorde kuusikusse, kus sai nuhtlejatest lõpuks lahti. Suures valus needis Vanakuri mesilased ära, et need enam üle tema kraavi ei tohtinud tulla. Sellest saadik olnud mesilased Sõrvemaalt kadunud. Vanapagana kraav on aga praegugi veel olemas, Salme jõgi nimeks. Sõrvemaal on teisigi Suure Tõlluga seotud kohalugusid, millest osa on paigutatud atraktsioonidena Suure Tõllu Raiesmaale (155). Teemapargis on tegevust ja mõtlemist igale vanusele. Kes ise väga mõelda ei viitsi, saab Sõrve turismiinfopunkti (156) abil tellida kohalikke giide ning saada erinevates keeltes tekste ja kaarte Sõrvemaa puhkemajanduse ja vaatamisväärsuste kohta. Suvehooajal avatud infopunkt asub ajaloolises vallamajas, mis rajati 1893. aastal. Hoone esiportaali tipus pöörleb 2014. aastal taastatud kunstipärane tuulelipp. Tuulelipud on Sõrvemaal olulised kultuurisümbolid.

Salme muinaslaevad Kui Saaremaal ja Eestis on Salme tuntud oma ägeda harrastusteatri poolest, siis maailmakaardile viisid selle kohanime 2008. ja 2010. aastal Salmelt leitud muinaslaevad (117). Merekruusa ja liiva sisse mattunud esimene väiksem vrakk avastati juhuslikult kaevetööde käigus ja esialgu peeti päevavalgele tulnud luid Teisest ilmasõjast pärinevateks. Muinasaegsete relvade katked ja laevaneedid hakkasid aga kõnelema hoopiski muistsest laevmatusest. Kaks aastat hiljem samas avastatud suurem vrakk osutus aga tõeliseks sensatsiooniks.

Tänaseks on selge, et kahes laevas umbes aastal 750 maetud enam kui nelikümmend sõdalast olid pärit Rootsist, tõenäoliselt Mälari kandist. Tegemist pidi olema tähtsate ülikute ja nende kaaskonnaga, sest igale mehele oli kaasa pandud mõõk. Paljudel luustikel olid ilmselt lahingus saadud vigastuste jäljed – läbiraiutud õlavarred, terariistade jäljed koljudel, roietel, selgroolülidel ja kämblaluudel, nooleots reieluupeas. Enamik mõõkadest olid üheteralised ning nad kõik olid tulesoleku jälgedega. Lisaks inimluustikele ja mõõkadele leiti laevadest ka koeraja linnuluid, kilbikuplaid, nuge, odaotsi, nooleotsi, ihumiskive, mängunuppe, täringuid, sarvkamme ja helmeid. Kõige uhkema mõõga mehel olid kaelalülid omavahel kokku kasvanud, mistõttu tema pea liikumine pidi olema raskendatud. Selle mehe suust leiti viikingite lauamängu hnefatafl kuninganupp, mis vihjab otseselt tema kõrgele staatusele. Mis asjaoludel need mehed hukkusid ja Salmele maeti, jääb igavesti saladuseks. Kas nad olid röövretkel või hoopiski mõne Saare kuninga kaaskonda kuulunud palgasõdurid? Kas nad võitlesid kohalikega või omavahel? Tõrkusid väina läbimise eest maksu tasumisel või käisid hoopiski ise maksu kogumas? Oli see nii või naa, igatahes leid on ainulaadne kogu maailmas, sest suurema laeva puhul on tegemist Läänemere vanima teadaoleva purjelaevaga, samuti pole kusagilt mujalt leitud nii suurt sellest ajastust pärinevat sõdalaste ühishauda. Kui Salmelt veidi edasi sõita, pöörata pärast Läätsat lääne suunas Jämaja poole ja siis Lõmala peale, jõuame kurvilisele rannateele, mis viib läbi maaliliste vaadete Lahetaguse külla. Siin olid tuntud meresõitja Fabian Gottlieb Benjamin von Bellingshauseni lapsepõlve mängumaad.

31


Admiral Bellingshauseni sünnikoht Bellingshausen sündis 20. septembril 1778. aastal Lahetaguse mõisas, kust juba 10-aastasena saadeti Kroonlinna mereväe kadetikorpusesse, mille lõpetas mitšmanina. Aastatel 1803–1806 võttis ta osa esimesest Vene ümbermaailmareisist samuti Eestist pärit Adam Johann von Krusensterni juhtimisel. Just Krusensterni soovitusel valiti ta 1819. aastal Vene Antarktika-ekspeditsiooni juhiks. Ekspeditsiooni eesmärk oli avastada Antarktise mander, mille olemasolu üle oli juba aastasadu vaieldud. “Jäätükkide ja väiksemate jääsaarte vahel silmasin suurt jäämassiivi, mille servad oli risti murdunud ja mis ulatus nii kaugele, kui silm seletas, olles justkui maa.” Nii kirjeldas Bellingshausen hetke, mil ta silmas Antarktise mandrit 17. veebruaril 1820. Pärast Antarktika-ekspeditsiooni suundus Bellingshausen Mustale merele, kus tegi hüdrograafilisi vaatlusi ning võttis osa ka Vene-Türgi sõjast. Aastatel 1833–1839 elas ja töötas Bellingshausen Tallinnas Vene Balti laevastiku teenistuses, aadressil Pikk 28 – majas, kus praegu asub Rootsi Kuningriigi suursaatkond. Pärast seda määrati ta Kroonlinna sõjakuberneriks. 1843. aastal ülendati Bellingshausen admiraliks ning järgmisel aastal valiti ta Admiraliteedi Nõukogu liikmeks. 1845. aastal oli Bellingshausen Vene Geograafiaseltsi asutamise juures. Bellingshausen suri 1852. aastal ja on maetud Kroonlinna. Lahetagusele püstitati tema auks 1968. aastal mälestuskivi (119). Kuue kilomeetri kaugusel Koovi külas on aga armastatud kirjaniku August Mälgu sünnikoht (120). Praegu eravalduses olev talu on tähistatud mälestuskiviga. Mälk (1900–1987) sai tuntuks oma rannarahva elu kirjeldavate südamlike romaanide ja näidenditega. Aastal 1944 pages ta Rootsi, kus elas elu lõpuni. Naaberkülas Kipil tegutseb Kapa talu miniloomaaed (121). Eksootilisemad tegelased on sõbralikud eeslid ja poni, lisaks kitsed, küülikud, haned, pardid, kanad ning suvel kõigi nende pojad lastele vaatamiseks ja ka paitamiseks. Väikese tasu eest pääseb tallu iga päev. Pärast loomaaia külastamist saab lasta õhupüssi või vibu. Lümanda poole siirdudes tasub kindlasti põigata Leedrisse (122), sest selles ligi 500 aasta vanuses väikeses põlistaludega külakeses valmistavad Siirupiemandad ainulaadseid tooteid kadakavõrsesiirupist. Lümandas tasub kindlasti külastada Issanda Muutmise kirikut (123), mis sai valmis 1867. Kahe torniga kirik meenutab kujult laeva ja õigeusu traditsioonis tähistavad kaks torni Kristuse kahte loomust: jumalikku ja inimlikku. Kirik on väga hea akustika ja huvitava interjööriga, kust huvitava detailina leiab näiteks puust nikerdatud kroonlühtri. Lümanda Lubjapargis (124) on aga võimalik vaadata, kuidas ühest tavalisest paekivitükist tehti vanasti lupja ja sellest erinevates toonides värve ning kuidas puu seest tõrva kätte saada. Pargis võib jalutada matkarajal ja 135 aastat vanas renoveeritud puukirikus filmi vaadata. Külastus on tasuline.

Viidumäe kaitseala Siit ei ole enam kaugel Saaremaa kõrgeim koht – Raunamägi ja sellel trooniv 23 meetri kõrgune 80-astmelise trepiga

32

vaatetorn (125). Vaade tornist petab ära – tundub, et Saaremaal pole ühtegi asulat ega inimest, ainult mets, mets ja veel kord mets. Aga see pole ka ime, sest torn asub ju Viidumäe looduskaitsealal. Kaitseala on rajatud 1957. aastal, pindala 1873 ha. Viidumäe looduskaitseala paikneb Saaremaa kõrgeimas ja vanimas osas, mis hakkas veest kerkima umbes 10 500 aastat tagasi ja mis praegu ulatub kuni 58 m üle merepinna. 85% Viidumäest on kaetud metsaga. Viidumäe looduskaitseala keskuse (126) juurest algab ja jõuab ringiga tagasi kaks õpperada. 2,2 km pikkune Audaku õppe-loodusrada (127) läbib Lääne-Saaremaale tüüpilisi biotoope. Liigirikka madalsoolaigu saab ületada laudteel, taastatud puisniidu ääres on suur infotahvel. 1,8 km pikkune Viidumäe loodusõpperada (128) on varustatud infotahvlitega ja tutvustab Lääne-Saaremaale iseloomulikke biotoope, kulgedes peamiselt läbi erinevate metsade. Viidumäelt Kihelkonna poole suundudes tasub kasutada võimalust ja tutvuda Ilaste tuulikuga (129). Veski pärineb 1891. aastast ja töötas järjepanu ligi sajandi. Jahu ja püüli jahvatamine kestis 1970. aastate keskpaigani ning viimane mölder Ilaste Sander töötas tuulikus veel 1980ndate alguses. Veskist leiab väljapanekud eesti rahvakirjaniku Aadu Hindi tegevusest ja loomingust ning kahe läheduses asuva küla – Kulli ja Kuusnõmme – perede ajaloost ja praegusest elust. Siit on võimalik võtta ette retk otse Kuusnõmme poolsaarele Käkisilma vaatlustorni juurde (130). 15 meetri kõrgusest tornist avaneb vaade nii Kuusnõmme kui ka Kihelkonna lahele, suures ulatuses on näha Vilsandi saar ja ümbruskonna laiud. Siitsamast telkimisala juurest, mille parklas on ruumi viiele bussile või kuni paarikümnele sõiduautole, algab Käkisilma-Vilsandi matkarada (131). Mööda meresaari ja madalat merepõhja kulgev 4,8 km pikkune rada pakub avaraid vaateid, võimalust uurida merelinde ja rannikutaimestikku. Soovitav on rada kasutada madala ja sooja vee korral, sest kõrge veeseisu, tugeva hoovuse ja halva ilmaga on see ohtlik, mistõttu tasub enne matkale siirdumist täpsemat infot küsida RMK Vilsandi rahvuspargi külastuskeskusest Loonal (132). Eesti vanima, 1910. aastal loodud rahvuspargi keskus paikneb vanas mõisahoones ja kõik selles pakutavad teenused on tasuta. Tutvuda saab püsiekspositsiooniga, mis tutvustab Vilsandi rahvuspargi loodust ja ajalugu, ning vaadata loodusfilme rahvuspargist ja Saaremaast. Kivimajas on võimalik tutvuda erinevate fossiilidega. Keskuse juurest algab ka 10 km pikkune Loona–Kuusnõmme loodusrada. Kes matkata väga ei ihalda, saab ringi vaadata kolme kilomeetri kaugusele jääval Kihelkonnal. Sealt leiab Baltimaades ainulaadse kellatorni (134), mis asub võimsast Mihkli kirikust eraldi. Torn ehitati 1638. aastal ja paikneb pühakojast mõnisada meetrit eemal. 2009. aastal sai see uue tornikella, mida keskpäeval kõlada lastakse. Kihelkonna Mihkli kiriku (135) enda torn on aga püstitatud alles 19. sajandi lõpus. Enne seda nägi pühakoda välja nii, nagu ta sarnaselt hulga teiste kindluskirikutega 13. sajandi kolmandal veerandil püstitati. Sakraalhoone orel, altarisein ja kantsel on Eesti vanimad. Kiriku kampaniil on ainus samalaadne ehitis kogu Eestis. Kiriku juurest viib 3 km pikkune vana munakivitee Papis-


33


34

saare sadamasse (136). Siin asuvad I maailmasõja aegsed Tsaari-Venemaa sõjaväe vesilennukite angaarid ja siitkaudu toimub paadiühendus Vilsandi saarega.

vaks 2015. aastal selle taastamisel kasutatud vanad käsitöövõtted, mis on laiemast kasutusest välja läinud juba 19. sajandi algul.

Vilsandi saar

Harilaid ja Saaremaa „Pisa torn“

Vilsandi rahvuspargi moodustavad Vilsandi saar koos seda ümbritsevate laidude ja rahudega ning Kihelkonna, Kuusnõmme ja Atla laht neis asetsevate saartega, mida on kokku sadakond. Vilsandi saar (137) on Vilsandi rahvuspargi süda. Tänu rikkalikule merelinnustikule tuntakse seda ka kui linnuparadiisi. Saare pindala on 8,7 km² ja selle vanuseks loetakse üle 2000 aasta. Vilsandi pakub matkajatele 6 km ja 12 km matkaraja läbimise võimalust. Radadel saab tutvuda saarelise elulaadi, looduse ja merelise pärandkultuuriga. Saarel on tuletorn ja taastatud merepäästekeskus. Saarele pääseb nii graafikujärgsete laeva- kui ka tellimusreisidega. Enne II maailmasõda elas Vilsandil ligimale 200 inimest, tänapäeval on püsiasukaid alla kümne. Läbi aegade on saar meelitanud kirjanikke, kunstnikke ja muusikuid, kellele siinne eriline keskkond ning eraldatus on olnud võimsaks inspiratsiooniallikaks. Siin on teoseid loonud Juhan Saar, Heino Väli, Aleksander Suuman, Jaan Tätte, Tõnu Õnnepalu ja paljud teised. Vilsandi külastamise asemel või ka sealt naastes tasub varuda aega, et tutvuda Kihelkonna külje all Viki külas asuva Mihkli talumuuseumiga (138). Tegu on ühe omapärasema mäluasutusega Eestis, sest selle rajamiseks ei olnud vaja teha kogumistööd: lisaks täielikule hoonetekompleksile oli kohapeal säilinud rikkalik tarbeesemete kogu. Need esemed on pea eranditult käsitööna valmistanud sellesama talu kunagised elanikud kahe sajandi jooksul. Sissepääs on tasuline. Kui võtta Vikilt kurss Veere poole, leiab Kõruse külast 1781. aastal ehitatud Kivestu tuuliku (139), mis on vanuselt kolmas säilinud tuuleveski Saaremaal. Veski teevad huvita-

Harilaiu poolsaar (140) oma ilmeliste vaadete ja merepanoraamidega on üks fotograafide meelispaiku. 3,6 km² pindalaga maasäär kuulub Vilsandi rahvuspargi alasse, see on kaetud suurte liivaväljade ja kliburannaga, lõunas männikuga. Poolsaare keskosa täidab riimveeline järv. Poolsaart iseloomustab liigirikas ja kaitsealuste taimede rohke floora. Lummava paigaga tasub tutvust teha 8 km pikkusel matkarajal (141), mis algab poolsaare alguses parklast ja viib Kiipsaare tuletorni (142) juurde. Tuletorniga aja jooksul toimunu näitab ilmekalt, kui võimsad on merekaldaid lihvivad rannikuprotsessid. 26 meetri kõrgune betoontorn valmis 1933. aastal ja ehitati siis ligikaudu 100–150 meetri kaugusele rannast. Praegu paikneb tuletorn kaugel meres ja ka selle asend on vahel rohkem, vahel vähem viltu. Saaremaa Pisa tornina tuntud rajatise juures tehtud pildid on seetõttu kogu aeg pisut erinevad. Harilaiul käidud, saab üle Tagamõisa puisniidu (143) võtta suuna Veerele. Saaremaa suurima ning liigirikkuselt Eestis kolmandal kohal oleva kaitseala pindala on 133 ha ja puisniidu ühel ruutmeetril on loendatud 67 liiki. Veere vaateplatvorm (144) paikneb 12 m kõrgusel Vaigu rannajärsakul ja sealt avaneb hea vaade merele ja Tagalahele. Alla randa viib trepp. 1930ndatel aastatel oli siin tähtis kalapüügikeskus ja paadisadam. Veere sadam (145) ehitati ajavahemikus 1960–1963. Selle sügavus on neli meetrit ning see on üks peamisi aastaringseid kilu- ja räimepüügisadamaid Saaremaal. Kui liikuda mööda rannikut Tagalahe teisele kaldale, siis on võimalik mereäärse loodusega tutvuda Abula matkarajal (146). 6,8 km pikkune rada on eriti kena kevadel. Loopealne


männik ja pankrannik pakuvad elupaiku paljudele taime- ja loomaliikidele.

Pidula ja Odalätsi Abula asemel võib aga põigata hoopiski paremale, Odalätsi allikate (147) juurde. Tegu on Saaremaa veerikkaimate allikatega, millest saab alguse ka Pidula kalatiike toitev Pidula oja. Oja soostunud kallastel kasvavad mitmed kaitsealused taimeliigid. Tee ääres on parkimisplats ja metsa allikate juurde viivad laudteed. Vanarahvas rääkis, et kui pesta Odalätsi allikaveega nägu ja käsi ning seda juua, siis püsid igavesti noorena. Allikatega on seotud ka üks tuntumaid Suure Tõllu muistendeid. Nimelt leidnud Tõll Vanatühja Pidula metsas magamas ja asunud teda pihlapuust keppidega materdama. Vanapoiss pand suure valuga plagama, talland seejuures ähmiga oma oda puruks, mille peale kukkunud hädaldama, et „Oda läts!“ ja „Oda läts!“. Põgenedes astus ta aga nõnda kõva sammuga, et augud järele jäid ja neist allikad välja voolama hakkasid. Pidula küla ja Pidula mõisa (148) nime seostatakse siinkandis keskajal asunud pidalitõbiste seegimajaga. Mõisahoone pärineb 18. sajandi keskpaigast, juurdeehitis tagaküljel 19. sajandi algupoolelt. Ühes ruumis on säilinud laemaalingute fragmendid. Pidula mõisahoonele lisab väärtust sellega umbes samaaegne barokse regulaarse planeeringuga park. Saaremaa vanim ja tuntuim järv on kindlasti Karujärv (152). Ligi 8000 aasta vanuses järves on viis saart. Rahvamuistendi järgi saanud Karujärv oma nime sellest, et sellel kohal tülitsenud seitse karu, nende lahutamiseks lasknud jumal nii kõvasti vihma sadada, et tekkinud järv. Karud läinud ära, igaüks ise suunas, mistõttu järv on seitsmesopiline. Oma liivase rannajoone tõttu on Karujärv hinnatud puhke- ja supluskoht. Järve ligidal on ka 24 korviga Karujärve ketasgolfipark (149) ja Karujärve terviserajad (150). Kahe-, kolme-, viie-

ja kümnekilomeetrine rada on mõeldud jooksmiseks ja käimiseks. Talvel, kui on lund, hooldatakse suusaradu tänapäevase tehnikaga. Naabrusest leiab ka Suure Tõllu kerisekivi (151). 4,5 m kõrgune ja 6,6 m pikkune mürakas on pärit Läänemere põhjast või Soomest nagu enamik Saaremaa rändrahnudest. Saarele on need jõudnud viimasel jääajal koos jääga ja kliima soojenemisel jäänud just sinna, kus jää nende ümbert sulas ning nad maha jättis. Lääne-Saaremaa paljud suured rahnud on seotud legendidega. Ja kes teine kui ikka Suur Tõll nendega toimetada suutis. Kärla Maarja Magdaleena kirik (153) ehitati 1842.– 1843. aastal varisemisohtlikuks muutunud ja lammutatud keskaegse kiriku asemele. Keskaegne kirik oli rajatud tõenäoliselt 13. sajandi III veerandil. Kärla kirikus paikneb Eesti kaunemaid renessansspuuskulptuuri teoseid – Otto von Buxhoevedeni epitaaf 1591. aastast. Kui Kärlalt Kuressaare poole sõita, jääb tee äärde Hallikivi seikluspark (154). Neljale tasapinnale rajatud erinevate atraktsioonidega, 120 meetri pikkuse õhusõiduga seikluspark pakub lõbusat ajaveetmise võimalust nii suurtele kui ka väikestele. Park on avatud suvel. Muudel aegadel avatud broneeringu alusel. Oo kivi (82) Parila külas tähendab Saare murdes hobuse kivi. Piklik rahn meenutab nõgusat hobuseselga ja temaga on taas seotud Suure Tõllu legend. Nimelt nõudnud Vanapagana naine endale teenijatüdrukut. Eide tänitamisest tüdinud Vanatühi moondanud end hobuseks, võtnud nõidusega ühe sobiva piiga turjale ning tuisanud kodu poole. Aga Kellamäe ligidal olnud Tõll toimetamas, kellele linnuke siristas, et võtku see aga neiuvaras kinni! Vägimees tõtanud appi ja virutanud pihlapuust kepiga hobusel pea otsast, mis sisinal maapõhja vajus. Keha muutus aga kiviks.

35


LEGENDAARNE SÕRVE POOLSAAR – MERELINE SÕRVEMAA

36


Oma paiknemise tõttu oluliste kaubateede ristumiskohal on Saaremaa olnud läbi ajaloo erinevate võimude vaateväljas. Seetõttu ei leia siin naljalt kohta, kus poleks minevikus verd valatud.

Viimase saja aasta jooksul on kõige raskemini räsida saanud Sõrve poolsaar. Teise maailmasõja lõpul pidasid taanduvad Saksa väed siin ägedaid lahinguid pealetungiva Nõukogude armee Eesti korpusega. Tagajärjed olid poolsaarele hävitavad – 23st suuremast külast pühiti täielikult või osaliselt minema 17, Saksamaale küüditati 3000 inimest. Sõrve ja sõjaga on seotud ka üks Suure Tõllu muistend. Nimelt andnud vägimees enne surma lubaduse sõja puhkemisel uuesti üles tõusta ja saarlastele appi tulla. Ükskord aga mänginud karjalapsed Tõllu haua peal ja hüüdnud: “Tõllus, Tõllus, tõuse üles. Sõda Sõrve sääre peal.” Tõll tõusnudki üles, kuid nähes, et taplust ega vaenuväge pole kusagil, vihastas ja tõotas enam mitte kunagi üles tõusta. Nõnda jäi Saaremaa Tõllu kaitseta. Paljudele kibedatele minevikusündmustele vaatamata on Sõrve poolsaar väga rikkaliku kultuuri- ja ajaloopärandi ning loodusväärtustega rannapiirkond Saaremaal. Sõrvemaa algab Salme jõest ja ulatub 32 km kaugusel Sõrve sääre tipuni. Poolsaare kitsaim koht

on Läätsa–Üüdibe joonel, kus merest mereni on vaid 1,8 km. Salme jõgi tähistab umbes 2000 aastat tagasi kadunud mereväina. Siis oli praegune poolsaar veel omaette merest kerkiv saar. Kirjalikult on Sõrve poolsaart esimest korda mainitud aastal 1234 seoses Riia piiskopkonnaga. 1795. aastal hakati Kuressaarest Sõrve rajama postimaanteed, mis lookles rannakõrgendikel kuni Sääre tippu välja ja oli algselt 51 km pikk. Postimaanteele jõudmiseks tuli kõigepealt ületada Põduste jõgi (107). Muinasajal toimus mööda Põduste jõge veeliiklus läbi Põduste luha kuni muinassadamani, mille kaudu veeti kaupa Kaarma (Carmele) kaitselinnusesse. Hilisemal ajal tekkis jõe suudmealale kaluriküla, kus elasid kalurid ja paadiehitajad ning toimus kohalik kaubavahetus. Üks Saaremaa suuremaid jõgesid on 30,5 km pikk. Linnulahe loodus-linnuvaatlustorni (108) pääseb Sõrve maanteelt Kuressaare Tuulte Roosi linnaosa lasteaia tagant märgistatud 400 m pikkuse laudtee kaudu. Vaatetornist on vaadeldav Linnulahe ornitoloogilise kaitseala veeala ja seal elutsev linnustik. Tegu on ühega Eesti esimestest kaitsealadest, mis loodi juba aastal 1927. Linnulahe kaldal laiuva Musumänniku puude alt leiab lisaks mõnusatele tervise- ja jalutusradadele ka ketasgolfipargi (109). 18 rajaga pargi mänguringi kogupikkus on ca 2,5 km. Mängupaik asub osaliselt Linnulahe looduskaitsealal, seetõttu palutakse mängijatel, jooksjatel, jalutajatel jt metsapargi kasutajatel liikuda pargis päripäeva ning olla hooliv ja viisakas nii kaasliiklejate kui ka loodusega. Looduse-, eriti linnuhuvilised leiavad alati üles ka Loode ranniku loodus-linnuvaatlustorni (110). Sealt on vaadeldav kogu linduderohke Kuressaa-

37


re laht, Laiamadala laid ja uus laevakanal Kuressaare linnasadamasse. Taamale jäävad Roomassaare sadam, Abruka ja Vahase saar, Looderanna madal rannameri ja osa Suure Katla lahest. On levinud arvamus, et Loode põlistammiku (111) vanima põlvkonna moodustavad puud, mis on järele jäänud Vene tsaari Peeter I algatatud laevastikuehituse kampaaniast. Tammik on mitmete haruldaste roht- ja puittaimede kasvukoht. Riikliku looduskaitse all on tammemets 1955. aastast. Tammiku puude vanim põlvkond on vähemalt 450-aastane. Läbi aegade on see koht olnud looduses jalutajatele meelispaik. Siin on aega veetnud Eesti kultuuriloo suurkujud – vennad Aavikud, Eerik Haamer, Lydia Koidula, Heli Lääts. Loode tammiku loodusõpperada (112) pakub võimalust tundma õppida taimestiku, linnustiku ja loomastiku mitmekesisust. Rada algab Loode tammiku parklast ja retke pikkus on 2,8 km. Ringikujulisel rajal, mida saab kuiva jalaga läbida iga ilmaga, on ka vaatlusobjekte täpsustavad infotahvlid. Mändjala-Järve supelrand (113) on Saaremaa kõige populaarsem ja seetõttu ilusate suveilmadega ka kõige rahvarohkem suvituspaik. Ligi 8 kilomeetri pikkusel liivaranna ja luitemetsadega puhkealal leiab soovija ka privaatsemaid kohti, kus segamatult päikesevanne võtta. Meri muutub sügavaks suhteliselt aeglaselt ja seega sobib rand hästi suplemiseks ka lastele. Supelranda pidi Sõrve poole liikudes ei pruugi märgatagi, kuidas maastik muutub ja ollakse ühtäkki Järve liivaluidetel (114). Maantee ja mere vahele jääv ligi 4 kilomeetri pikkune kõrgem rannaastang ja metsastunud liivaluited on ca 3000 aastat vanad. Luited on valdavalt madalad, keskmiselt 1,5 m kõrgused ja ebamäärase kujuga. Nendest kõrgemate tipud küündivad ligi viie meetrini. Luiteid katvates männitukkades kasvavad erinevad samblikud ja õigel aastaajal võib leida pohli. Taimestikus on mitmed kaitsealused ja haruldased liigid. Rannaastangult avanevad kaunid vaated merele ja rannajoonele.

muvad Sõrve poole kaks Saksa pataljoni. Ning viimased ei teadnud, et nende ees paiknevad Punaarmee üksused. Kõhedust tekitava kokkusattumuse tulemusena sammusid punasõdurid ja Ritteri pataljon mõni aeg külg külje kõrval. Tehumardile jõudes mõistsid pooled tekkinud olukorda. Ööl vastu 9. oktoobrit karjamaal puhkenud lahing kasvas ümber meeleheitlikuks käsitsivõitluseks, kus üksteist notiti nugade, labidate ja püssipäradega. Öölahingus sai nii Nõukogude kui Saksamaa poolel otsa umbes 200 meest. Nõukogude vägede edasitungi peatas lahing siiski vaid üheks päevaks. 1967. aastal valmis tapluspaiga merepoolses servas betoo-

Tehumardi lahinguväli Hunnituid vaateid ja männimetsa imelist lõhna nautides tasub aga mõtiskleda ka selle üle, missuguseid haavu on aja keerdkäigud sellessesamasse maapinda kunagi löönud. Murtud mõõga kujuline mälestussammas tähistab Tehumardi lahingupaika (115). Siin toimus Teise ilmasõja päevil üks Saaremaa veriseimaid taplusi – Tehumardi öölahing, mille teeb eriti traagiliseks asjaolu, et sõja võitmise seisukohalt ei omanud sadade võitlejate surm enam tähtsust. 1944. aasta oktoobri alguses tundus, et võitlus Eesti alade pärast on lõppenud. Kogu Mandri-Eesti vallutanud Punaarmee tungis Saaremaale ning Saksa väed tõmbusid kaitselahinguid pidades Sõrve poolsaarele. Saksa üksuste taandumist Nasva jõel kattis 360-meheline pataljon, mida juhtis kapten Klaus Ritter. 8. oktoobri õhtul alustasid nad mööda maanteed taandumist Sõrve, nende kõrval liikus mööda mereranda ka teine sakslaste 300-meheline pataljon. Samal päeval oli Eesti laskurkorpuse motoriseeritud eelsalgale pandud ülesandeks murda läbi kuni Salme külani Sõrve poolsaare alguses. Nende järel liikus 317 punaarmeelast 917. laskurkorpuse I pataljonist. Punaarmee üksused ei aimanud, et nende selja taga sam-

38

nist ja dolomiidist mälestussammas ja memoriaalväli punaväelastele. Sellest veidi edasi, teest maa poole, kunagise lahingu puhkemise paigas avati 2012. aastal mälestuskivi (116) ka Saksamaa poolel hukkunud sõduritele. Ligi 1000 aastat tagasi, viikingite ajal, oli Salme jõgi (118) veel laevatatav väin, mis eraldas Sõrvet suurest Saaremaast. Tänase päevani kestnud kohanimigi tuleb vanast murdesõnast salm, mis tähendab väina või saarte vahele jäävat vett. Veel 18. sajandi kaartidelt võib näha, et Sõrve säär on Saaremaast laia veelahkmega eraldatud. Salme jõgi on haruldane, sest jõel on kaks suuet. Üks Liivi lahes ja teine Läänemeres.


Vesi jões võib voolata mõlemat pidi, vastavalt merevee tasemele. Muistendi järgi tahtnud Vanapagan kord Sõrve säärt Saaremaa küljest lahti kaevata ning siis tükkis sõrulastega merepõhja uputada. Viimased kutsunud kohe Suure Tõllu appi, kes kahmas mesipuu sülle, tormas Vanakurja manu ja heitis taru selle jalge ette. Too ei pannud Tõllu tulekut tähelegi. Tundnud siis, et teda igast küljest kangesti torgitakse. Vaadanud – mesilased kallal. Tõrjunud Vanatühi, mis ta tõrjunud, aga mesilindudest ta jagu ei saanud ja pani siunates putku. Mesilased aga lennanud järele ning muudkui nõelanud eda-

si. Viimaks jõudnud Vanapagan noorde kuusikusse, kus sai nuhtlejatest lõpuks lahti. Suures valus needis Vanakuri mesilased ära, et need enam üle ta kraavi ei tohtinud tulla. Sellest saadik olnud mesilased Sõrvemaalt kadunud. Vanapagana kraav on aga praegugi veel olemas, Salme jõgi nimeks. Sõrvemaal on teisigi Suure Tõlluga seotud kohalugusid, millest osa on paigutatud atraktsioonidena Suure Tõllu Raiesmaale (155). Teemapargis on tegevust ja mõtlemist igale vanusele. Kes ise väga mõelda ei viitsi, saab Sõrve turismiinfopunkti (156) abil tellida kohalikke giide ning saada erinevates keeltes tekste ja kaarte Sõrvemaa puhkemajandu-

se ja vaatamisväärsuste kohta. Suvehooajal avatud infopunkt asub ajaloolises vallamajas, mis rajati 1893. aastal. Hoone esiportaali tipus pöörleb 2014. aastal taastatud kunstipärane tuulelipp. Tuulelipud on Sõrvemaal olulised kultuurisümbolid.

Salme muinaslaevad Kui Saaremaal ja Eestis on Salme tuntud oma ägeda harrastusteatri poolest, siis maailmakaardile viisid selle kohanime 2008. ja 2010. aastal Salmelt leitud muinaslaevad (117). Merekruusa ja liiva sisse mattunud esimene väiksem vrakk avastati juhuslikult kaevetööde käigus ja esialgu peeti päevavalgele tulnud luid Teisest ilmasõjast pärinevateks. Muinasaegsete relvade katked ja laevaneedid hakkasid aga kõnelema hoopiski muistsest laevmatusest. Kaks aastat hiljem samas avastatud suurem vrakk osutus aga tõeliseks sensatsiooniks. Tänaseks on selge, et kahes laevas umbes aastal 750 maetud enam kui nelikümmend sõdalast olid pärit Rootsist, tõenäoliselt Mälari kandist. Tegemist pidi olema tähtsate ülikute ja nende kaaskonnaga, sest igale mehele oli kaasa pandud mõõk. Paljudel luustikel olid ilmselt lahingus saadud vigastuste jäljed – läbiraiutud õlavarred, terariistade jäljed koljudel, roietel, selgroolülidel ja kämblaluudel, nooleots reieluupeas. Enamik mõõkadest olid üheteralised ning nad kõik olid tulesoleku jälgedega. Lisaks inimluustikele ja mõõkadele leiti laevadest ka koeraja linnuluid, kilbikuplaid, nuge, odaotsi, nooleotsi, ihumiskive, mängunuppe, täringuid, sarvkamme ja helmeid. Kõige uhkema mõõga mehel olid kaelalülid omavahel kokku kasvanud, mistõttu tema pea liikumine pidi olema raskendatud. Selle mehe suust leiti viikingite lauamängu hnefatafl kuninganupp, mis vihjab otseselt tema kõrgele staatusele. Mis asjaoludel need mehed hukkusid ja Salmele maeti, jääb igavesti saladuseks. Kas olid nad röövretkel või hoopiski mõne Saare kuninga kaaskonda kuulunud palgasõdurid? Kas nad võitlesid kohalikega või omavahel? Tõrkusid väina läbimise eest maksu tasumisel või käisid hoopiski ise maksu kogumas? Oli see nii või naa, igatahes leid on ainulaadne kogu maailmas, sest suurema laeva puhul on tegemist Läänemere vanima teadaoleva purjelaevaga, samuti pole kusagilt mujalt leitud nii suurt sellest ajastust pärinevat sõdalaste ühishauda. Ansekülas (157) saab omapärasel moel näha seda, mida enam ei ole. Kunagi oli Ansekülas kirik, mille torn toimis tuletorni ja meremärgina. II maailmasõja lahingute käigus kirik hävis, 1950-ndate alguses ehitati selle asemele uus tuletorn. Eesti kultuuriloo seisukohalt on Anseküla aga oluline seetõttu, et 19. sajandi keskel tegutses siin pastorina baltisakslane Martin Körber. Tema loodud vaimulikud ja ilmalikud laulud levisid üle kogu Eesti ja siinsamas, Massinõmmel toimus 1863 ehk kuus aastat enne Eesti esimest üldlaulupidu kohalik laulupäev. Loodusesõbral on võimalik Viieristil siirduda luidete retkerajale (158). Ühekilomeetrine rada algab vana postimaantee äärest ja kulgeb üle kõrgete luitevallide ning läbi luitemetsa, möödudes luitestiku kõrgeimast punktist – 34,5 m üle merepinna. Rada jõuab välja Viieristi–Lõupõllu maanteele Kõrgema ”võluallika” (159) lähedal. Sõrve keeli Körgema völualligas on rahvasuus tuntud kui püha allikas, mis annab tervist ja ravib silmi. Vana kombe kohaselt käivad just naised jõululaupäeval ja vana-aastaõhtul allikast vett toomas, sest

39


siis on raviveel kõige suurem vägi. Allikas ei ole ohvriallikas ja sinna ei annetata! Veesilm on maastikul raskesti leitav, sest asub visuaalselt mäe otsas. Allikas paikneb Viieristi teeristist ca 700 m kaugusel Lõupõllu tee ääres ja on tagasihoidlikult tähistatud. Viieristi rannaastang (160) ulatub ligi 7 km katkematu lõiguna Vintri külast Mõntu külani. Astangu kõrgem serv on 24–27 m kõrgusel merepinnast, suhteline kõrgus on 15–18 m. Astangu jalamil levib 10–50 m laiuse vööndina allikasoo. Sealt on leitud 22 looduskaitsealust ning 13 Eesti Punasesse Raamatusse kantud taimeliiki. Ettevalmistatud vaatluskohale astangu serval viib maanteelt lai rada läbi männimetsa. Astangu servast viib alla trepp vaateplatvormile. Raja algust maantee ääres tähistab madal postike looduskaitse märgiga. Mõntu mõis kuulus aastail 1873–1919 Saaremaa rüütelkonna kauaaegsele esimehele Oskar von Ekesparrele, kes ei säästnud jõudu ja raha, et mõisa hooned ja park (161) seisusekohaselt välja ehitada ja kujundada. Mõisahooned hävisid täielikult sõjategevuses. Pargis on säilinud mitmeid haruldasi puuliike. Pargi mereäärselt astangult (5 meetrit üle merepinna) avaneb kaunis vaade Liivi lahele, Irbeni väinale ja Mõntu sadamale. Rannaastangul on näha aktiivset murrutusprotsessi, milles „meri sööb maad”. Murrutus hakkas aktiivselt toimuma pärast sadamakaide rajamist merre. Mõntu sadam (162) rajati I maailmasõja ajal Sõrve poolsaarele, et rajatavate kindlustuste tarbeks materjale vedada. Enne viimast sõda oli Sõrve tihedalt asustatud elujõuline piirkond. 1944. a sügise ränkade lahingute eel viidi suur osa Sõrve elanikkonnast sunniviisiliselt sõja jalust Saksamaale, elanikkond sisuliselt küüditati. Seda meenutab 2002 avatud mälestuskivi (163) Mõntu sadamas, kustkaudu viidi ära põhiosa elanikest. Sääre külas näeb üsna haruldast pilti mälestuskividest (164) II maailmasõjas Saaremaa lahingutes langenud Nõukogude Liidu ja Saksamaa sõjameestele. Esimese maailmasõja aegsele kõrgele kaitserajatisele paigutatud mälestuskivid asuvad praktiliselt kõrvuti. Sakslaste kivil olevale pronksplaadile on raiutud rist ja sõnad: „Zum Gedenken der auf Sworbe im Herbst 1944 geffallenen deutschen Soldaten” (Sõrves 1944. aasta sügisel langenud Saksa sõdurite mälestuseks). Nõukogude Liidu sõdurite mälestuskivil oli varem tekst eesti ja vene keeles „Siin murti 24.XI 1944 lõplikult fašistlike vägede vastupanu ENSV-s“. Praegu on paigaldatud vaid venekeelse tekstiga graniittahvel.

Sõrve tuletorn 52 meetri kõrgune Sõrve tuletorn (165) on Saaremaa üks tuntumaid ehitisi. Pole vist inimest, kes Sõrvet külastades ei oleks ennast selle taustal pildistanud. Sihvakas navigatsioonirajatis pole kaugeltki esimene, mis sääre tipus laevu madalikule sõitmise eest hoiatab. Vajadust meremeeste hoidja järele tunti juba 17. sajandil, kui 1646. aasta septembris alustati toonase Liivimaa kindralkuberneri Gabriel Oxenstierna käsul Sõrve poolsaare tipus asuvale väiksele saarele tuleviiba ehitamist. See oli kaevukoogu sarnane seadeldis, ühes otsas asuva tulekorviga, kus põletati kivisütt ja puitu, ning teises otsas asuva vasturaskusega. Sügistormid näitasid peagi, et viiba asukoht oli valesti valitud ja teenäitaja koliti ümber Sõrve poolsaare tippu.

40

1770. aastal püstitati samasse kohta kivitorn, mis sai I maailmasõjas kannatada. Pärast sõda torn küll taastati, kuid 1944. aastal lasid taganevad Saksa väed torni õhku. Üle kümne aasta näitas laevadele teed ajutine puust tuletorn, mille asemele püstitati 1960. aastal lõpuks raudbetoonist majakas. Selle vägev tuli paistab pimedal ajal lausa Lätimaa randa. Aastaid suletud olnud tuletorni saavad huvilised nüüd ka külastada ja kõrgusest kiigata nii kaugele, kui silm seletab. Kes tahab kogeda, mis tunne on seista maailma serval, peab kõndima päris Sõrve poolsaare tippu Vesitükimaale (166). Tegu on nelja laiuga, mis moodustavad meres 2,7 km pikkuse rea. See on koht, kus Liivi laht saab kokku Läänemerega, siis saab seista ühe jalaga Liivi lahes ehk Irbeni väinas ja teisega Läänemeres. Siitsamast Sääre külast leiab I maailmasõja aegse Vene rannakaitsepatarei nr 43 ehk Zereli (167), mille ülesandeks oli Irbeni väina sulgemine Saksa sõjalaevadele. Kaugelaskekahurid tulistasid mürske enam kui 30 kilomeetri kaugusele Kuramaa ranna lähedale. Patarei kaks äärmist kahurialust asuvad Sõrve militaarmuuseumi (168) õuel. Kunagises piirivalvekordonis ja militaarrajatistes asuva muusemi väljapanekud koosnevad Sõrvest leitud erinevatest sõjalistest ja merega seotud esemetest. Avatud suvel iga päev 10–20, talvel ettetellimisel. Pileti ostnutele kehtib ka pääs samas asuvasse loodusmuuseumi (169). Muuseumis on kollektsioone liblikatest, lindudest, kivististest ja paljust muust, mida kõike on Sõrvemaalt leitud. Lisaks loodusele leiavad seal kajastamist ka Sõrve mittemilitaarne ajalugu, kodulugu ja talupidamise tarbed. Avatud suvel iga päev 10–20, talvel ettetellimisel.

Stebeli rannakaitsepatarei Raskesti ligipääsetav, kuid ülipõnev militaarkompleks – rannakaitsepatarei number 315 ehk Stebeli patarei (170) on ehitatud aastatel 1940–1941. Kokku rajati sel ajal Saaremaale üheksa rannakaitsepatareid, Punaarmee kapteni Aleksandr Stebeli järgi nime saanud Stebeli patarei oli neist kõige võimsam ja moodsam. Patarei koosnes kahest autonoomsest maa-alusest suurtükitornist, kaugmõõtjaga varustatud vaatlustornist ja katlamajast, millele lisandus sõjaväelinnak 350 sõdurile ja ohvitserile. Kummaski torniplokis paiknesid elektrigeneraatorid, pumbajaam, ventilaatoriruum, laod, meeskonnaruumid ja meditsiinipunkt. Maskeerimise eesmärgil anti patarei vaatlustornile tuuleveski ilme. Stebeli suurtükkidest oli võimalik tulistada 40 km kaugusele, kusjuures mürsud olid nii suured, et nende lendu sai silmaga jälgida. Tervena on säilinud kahekordne maa-alune komandopunkt (171), mille alumine korrus on vett täis. Komandopunktis oli elektrigeneraator, keskküte, vesivarustusega eluruumid, söökla, laod. Komandopunktis asus ka toonane tehnikaalane tippsaavutus – tulejuhtimise mehaaniline arvutiseade. 1941. aastal taandusid punaarmeelased Saksa vägede pealetungi eest ning jätsid patarei maha. Militaarsete rajatiste kõrval leiab Sõrvest ka sootuks teistsuguseid objekte. Iide külas seisab uhke torniga maja (181), kus oma elu lõpuaastad veetis kuulus Venemaa keisrikoja fotograaf Carl Oswald Bulla (26. veebruar 1855 – 28. november 1929). Piltnik lahkus Venemaalt 1918 ja kolis oma naise


Christine Keselbergi sünnikohta Saaremaale. Ta elas ja tegutses Sõrves üksteist aastat, jäädvustades rahvarõivais saarlasi ja nende tegemisi. Bulla majamuuseumi väljapanek annab ülevaate nii fotograafi tööst Venemaal kui ka Saaremaal. Lisaks arvukatele fotodele saab näha ka Carl Bulla väärtuslikku fotokaamerat. Piltnik on maetud Jämaja surnuaeda. Mööda poolsaare läänerannikut põhja poole liikudes jõuab umbes 0,9 km pikkuse ja kuni 4 meetri kõrguse lubjakividest ja pehmest mergelkivist koosneva Ohesaare panga juurde (172). Tegu on geoloogiliselt ühe noorima pangaga Eestis ja avamere ääres on ta jätkuvalt tormilainete murrutada. Jämaja külast leiab Kolmainu kiriku (173), mis sai praeguse kuju 1864. aastal põhjalike ümberehituste käigus. Altarimaali süžee “Päästa mind, Issand!” leiab reeglina kirikutes, kuhu kostab merekohin. Jämaja kalmistu (174) on aga Eestis merele kõige lähemal asuv surnuaed. Siin seisab kaks suurt ristikujulist mälestusmärki erinevatel aegadel hukkunud laevameeskondadele ja kaks erinevat mälestuskivi sõjas kannatanud sõrulastele. Liivimaa vanimate ja auväärseimate aadlisuguvõsade hulka kuuluvate Buxhoevedenite kabel on kõige vanem kivist sakraalehitis Saaremaal. 2015. aastal rajati kalmistule mälestusmemoriaal Vene tsaari õukonnafotograafi, maailmakuulsa Carl Bulla ja tema Sõrvest pärit naise kultuuripärandi mäletamiseks. Avamerele avatud Kaunispe sadam (175) on tormides alatasa kannatada saanud, kuid ikka ja jälle taastatud. Siit avanevad kaunid vaated merele ja leiab ka sobiva liivaranna ujumiseks. Sadamas toimuvad traditsioonilised avamere-ujumisvõistlused. Rahuste rannaniidud (176) on Eestis ühed paremini säilinud mereäärsed niidud, kus toimub pidev karjatamine. Kevad- ja sügisrände ajal peatuvad siin rohked linnuparved. Lõpe-Kaimrilt leiab sõjaajaloo huviline aga Teise maailmasõja aegse tankitõrjeliini (177). Kaherealine kõrgete betoonpüramiidide tõkkeliin algab Läänemere äärest ja kulgeb ca 1 km pikkuselt üle poolsaare Liivi lahe poole. See pidi vaenlase tankide roomikud purustama ja edasiliikumise peatama, kuid jäi alanud lahingute tõttu lõpetamata. Kohalikule rahvale oli kaitseliini rajamine hea sissetulekuallikas. Eesti kõige esinduslikumaks peetav Lõo alvar (178) ehk looala ehk paeloo on väga õhukese mullakihiga paepealne suviti läbikuivav niit. Selline maastikuala on maailmas väga haruldane. Kaitsealal kasvab mitmeid haruldasi taime- ja samblikuliike. Alvarilt on leitud lohkudega kultusekive, mis pärinevad pronksiajast, ca 5000 aastat tagasi. Siit leiab ka Eesti ühe proportsioonidelt ilusaima tuletorni – Lõu ehk Rebase tulepaagi (179). Selle projekteeris ja ehitas 1931. aastal tuletornide tunnustatud rajaja Armas Luige ja selle juurde viib kitsas rannatee.

Kaugatuma ja Lõo pank (180) Kõrgust on pangalademel vaid paari meetri jagu. Siin paikneb ka samanimelise lubjakivilademe kivististerohke paljand. Pank on looduskaitse all ja sealt ise vasaraga kivistisi kopsida ei tohi. Küll võib panka moodustavaid kivimeid uurida järsaku seintel ja pangaalustel paepõrandatel ning meremurrutuse tsoonis. Pangaastangu lõunapoolseim osa kannab Lõo panga nime. Seegi on geoloogide hulgas tuntud rohkete siluri aegkonna (ca 400 miljonit aastat tagasi) kivististe tõttu.


TERE TULEMAST SAARTELE – SAAREMAA, MUHU, VILSANDI, RUHNU, ABRUKA info@saaremaatourism.ee toidufestival.ee / foodfestival.ee visitsaaremaa.ee www.visitestonia.com


Millions discover their favorite reads on issuu every month.

Give your content the digital home it deserves. Get it to any device in seconds.