Issuu on Google+

veebruar 2012

awsm’ Ekstreemsport / Lumelaud : Sulev Paalo

August Hunt

Hawaii Moeblogi: Roberta E

Vaido Neigaus Tattoo

Foto: Samuel Satomaa


sisukord Foto: Samuel Satomaa

sisukord

tiim: Helen Kiiver Iti-P채trik J채rve Tiinu Eham채e Claus Pener Korrektuurid: Aili Avi

August Hunt Tattoo Moeblogi: Roberta E Vaido Neigaus Ekstreemsport: Sulev Paalo V채lismaa: Hawaii

lumelaud


Awsm noorteajakiri.


The ONE you want. The ONE you need. The ONE you love. Kas sa ONE’i tead? Kui veel ei tea, siis kohe teeme tuttavaks. ONE kondoomid on teadlike, trendikate ning enda tervisest hoolivate noorte valik, kellele on võrdselt oluline maksimaalne turvalisus ning tõeline nauding. ONE on hea sõber ja kindel abimees. ONE kondoomide “vallatle ohutult“ kontseptsioon sai alguse 2003. aastal USAs ning on viimased kaheksa aastat kogunud endale fänne üle ilma. Eestisse jõudsid ONE’i värskelt värvilised kolmpakid natuke enam kui aasta eest. Selle kaheteistkümne kuuga on ONE leidnud endale palju sõpru ning mitmeid ägedaid koostööpartnereid,

kelle sekka kuuluvad näiteks Eesti Seksuaaltervise Liit, SA Archimedes, JCI, SA Junior Achievement, Eesti Kergejõustiku Liit ning ekstreemspordi festival Kuldrula. Saame lähemalt tuttavaks. ONE’i tootevalikusse kuuluvad neli erinevat, võrdselt mõnusat kondoomitüüpi: - ülitundlikud “576“ kondoomid, mille pind on kaetud 576 unikaalse erutava ja stimuleeriva mummukesega; - erakordselt õhukesed “Super Sensitive“ kondoomid; - pimedas helendavad “Glowing Pleasure“ kondoomid. 30 sekundit valgust = 30 minutit helendavat lõbu - ning suured ja ülivenivad “The Legend“ kondoomid, mis võimaldavad ka “suurematel“ meestel oma


haripunkti saavutada. Lisaks mugavusele, vastupidavusele ning kaitsele panustab ONE ka pakendidisainile. ONE kondoomid jõuavad Sinuni üle 200 erineva ägeda kujundusega pakendis, millest suur osa on disainitud loominguliste ja vastutustundlike kasutajate (nagu Sina) poolt. ONE‘i karbid ei ole papist, vaid tugevast metallist, et saaksid alati kindel olla, et pakendist välja võetud kondoomid on terved. ONE kondoomid on müügil: Tallinna ja Tartu Kaubamajas, Aldar Marketites, Olerexi ja Favora tanklates ning Selverites, Rimides ja Prismades üle Eesti.

Liitu meie Facebooki leheküljega, et olla kursis ONE’i uudiste, ürituste, fännimängude ning -loosidega: www. facebook.com/ONEkondoomid The ONE and only - www.onecondoms.ee


August Hunt Alustuseks võibolla veidi Teist, kes Te olete, kust tulete ja kaua olete tegutsenud? August Hundi nime all oleme tegutsenud ca 2,5 aastat ja tuleme kõik eri Eesti kohtadest. Alguses tegid Norman, Mirko ja Harri bändi Aidese trummari Miku ja bassimängija Kostja kaasabil esimesed demod ning kui asi juba tõsisemaks läks, siis tekkis ka püsivam koosseis. Hetkel kuuluvad bändi tuumikusse 5 liiget ja kontsertidel esineme 7-liikmelisena ehk meil on lisaks pillimeestele laval veel 2 taustalauljat. Millest on tulnud selline omapärane bändinimi? Tegemist on artisti nimega ja sündis see peale mitut kuud ajude marineerimist. Laual olid veel nimed nagu Juefos, Milovdishi’, Funky Monkey jms imelikud üllitised.

Awsm noorteajakiri.

Millised on Teie suurimad saavutused siiamaani? Millised on unistused ja tulevikuplaanid? Usume, et meie video „Thomas Malthus on surnud, mu arm“ tuli päris hea välja ja praeguseks oleme saavutanud lavalise ja sisemise kindluse, et oleme bänd ja toimime ühtse tervikuna. Just see bändi kokkusulamine ja üheshingamine on mitme aasta töö vili ja seda peame isekeskis väga oluliseks. Tulevikuplaanide hulka kuuluvad lähiajal „Eesti Laul 2012“ konkursil osalemine ja kindlasti uue singli ning ehk ka uue video tegemine. Peame plaane suveesinemiste osas ja loodame suurematel festivalidel


t Nad istusid koos Normaniga lauda, rääkisid heast muusikast ja tegid koos põhjaliku ülevaate meie äsjailmunud debüütalbumist “Meie aeg on käes...” Keda kuulate isiklikult kõige enam Eesti bändidest või lauljatest? Ultima Thule, Ewert & The Two Dragons, Tenfold Rabbit, Liqui Fuzz, Lenna, Liis Lemsalu JA KÕIK TEISED SÕBRAD! kaasa lüüa. Kirjutame hetkel uut materjali ja valmistume märtsis suuremaks bändilaagriks. Usume, et kõige tähtsam tulevikku suunatud unistus meie jaoks on võimalus muusikat teha, koos mängida ja seda rahvaga jagada. Nii lihtne see ongi! Kas Teid tuntakse ära ka juba tänavapildis? Kui jah, siis millised on kõige huvitavamad fännikogemused? Normanil oli huvitav “fännikohtumine” hiljuti ühe noorpaariga, kes talle kohvikus Must Puudel peale sattusid ja ühe sinihallitusjuustu jäätise välja tegid.

Kes või mis on inspiratsiooniks uute lugude tegemisel? Muusika, mida kuulame ja elu, mida elame :-). Võibolla ka midagi naissoost fännidele. Olete vallalised? :-) 2/5 bändist on veel vallalised. Arvake ära kes ja andke tuld!


awsm’

Foto: Samuel Satomaa


Tattoosalong Mama’s pride

Tattoo

Kaili Aavik

Foto: Elika Hunt


Uurisime tattoode ja tätoveerimise kohta oma ala spetsialistilt. aili Aavik on tattoosalongi Mama’s Pride omanik ja üks sealsetest tätoveerijatest. Ta hakkas tattoode vastu huvi tundma juba 16-aastaselt, kui ta nägi oma sõpra sellega tegelemas. Ta hakkas sõbra kõrvalt õppima. „Otseselt õppida tätoveerimist ei saa. Palju on lihtsalt internetist ja raamatutest lugemist, kultuurilist tausta ja ajalugu,“ sõnab Kaili. Praegu on Kaili tegelenud tattoodega juba 13 aastat. Naise sõnul on muutunud selle aja jooksul paljut ning siiani täiendab ta ennast pidevalt. Kailil endal on paar tattood, kuid kindlalt ei tea, palju ta neid teeb. „Kõik on sellised valmimise järgus alles ja tasapisi tuleb juurde.“

K

Vahendeid ja streriilsusnõudeid on palju Kaili kasutab tätoveerimisel paljusid erinevaid vahendeid. Tätoveerimismasina mootoreid on mitmeid erinevaid ning neid saab seadistada vastavalt vajandusele: joone, varjutamise või värvimise jaoks. Suure pinna katmisel võib töös olla isegi 30-40 nõela korraga. On hulk erinevat varianti tinte, mis on mõledud erinevate tööde jaoks, näiteks piirjoone, varjutamiste, hajutamiste, sulatamiste, värvimise jaoks jne. Kõik tema tindid on terviseameti poolt heaks kiidetud.

Kaili sõnul on tätoveerimise juures väga tähtis abimees vaseliin, mis hoiab nahka liigse ärrituse eest. Ka on naise sõnul tähtis toidukile. „ Kõik peab olema kaetud, kuhu klient vastu läheb.“ Steriilsusnõudeid tätoveerimiseks on palju. Need algavad juba ruumist, kus kliente teenindatakse ja lõpevad verega kokkupuutumisega (nõuetega lähemalt tutvumiseks külastage lehekülge www. riigiteataja.ee). Tema sõnul tekivad terviseprobleemid siis, kui tätoveering on oskamatult tehtud, või siis, kui seda ei hooldata. „Kui tätoveering on teostatud hästi, mitte liiga sügavale, mitte liiga nahka lõhkudes, puhaste vahendite ja korralike tintidega, siis terviseprobleeme ei teki!“ lausub Kaili. Ta lisab, et oluline on umbes nädal aega hoolitseda tätoveeritud koha eest. Kuid tõsisemaid terviseprobleeme tekitab tätoveerimine hoopiski tätoveerijale. „Mul on karpaalkanali sündroom, mis tähendab siis seda, et kui ma liiga palju tööd teen, siis hakkavad randmed valutama ja lähevad paiste, veri ei käi läbi ja näpud surevad ära,“ sõnab Kaili. Selle põhjustavad sundasendis olemine ja raske tätoveerimisaparaat. Ta lisab, et seda saab vältida igasuguse liigutamisega, mažaasiga, trenniga ning muidugi peaks kontrollima ka tööaega.

aga Kaili arvates on Eesti liiga väike, et püsivalt mingile kindlale stiilile spetsialiseeruda. Muidugi on naisel olemas oma lemmikud: värvilised ja realistlikud tööd. „Valin oma töid ikka, kõigega ei tegele,“ lausub ta. Kuid tema silmis on Eestis juba hakanud eristuma teatud stiilid, erilisemaid asju teevad ainult kindlad tegijad. Naise sõnul on Eestis palju häid tegijaid, kes pole veel teada suuremale üldsusele, kuid on ka selliseid tegijaid, kes on head ja põhjalikud kindlas stiilis. Kaili ei leia, et selleks peaks kuulus olema, et head tööd teha. “Eestis leiab sobiva ja hea tätoveerija, kui vähegi otsida ja sellega tegeleda. Ei saa loota, et igaüks teeb kõike suurepäraselt.“ Kaili on saanud oma oskuste eest mitmeid auhindu. Näiteks Pärnu Tattoo Festilt sai ta kaks auhinda: Small Colour Tattoo Women, Small Colour Tattoo Men ning mõlemas sai ta esimese koha. Kuid auhindu on veel mitmeidki. Tema töödega saab tutvuda leheküljel www. tattoo.biker.ee. Kaili võtaks enda juurde õppima vaid väga erilisi õpilasi. Õpetussõnu esmakordsele tattootegijale eriti ta soovitada ei oska, sest inimesed on erinevad. Kuid kindlasti peab leidma tätoveerija, kes oskaks kliendi soovitud stiili. Põhirõhu paneb ta suhtlemisele, sest nii saab soovitud tulemuse.

Erinevad tegijad ja stiilid Paljud tätoveerijad spetsialiseeruvad kindlale stiilile,

Awsm noorteajakiri.


Foto: Elika Hunt Pildil: Britt Ressar(tagaplaanil) Kaili Aavik(esiplaanil)


Välismaa

Hawai 21. aastane Kärt räägib oma reisist ja töötamisest Hawaiil.

M

illal käisite? 2011. aasta suvel, kokku olin Ameerikas veidi üle kolme kuu. 3. juunist 1. septembrini olin Hawaiil, O’ahu saarel ja 1. septembrist 6. septembrini Californias (LA ja San Diego põhiliselt). Põhimõtteliselt Hawaiil töötasin ja elasin terve suve, kuid tagasi Eestisse suundudes viibisin paar päeva Californias ja reisisin seal ringi, et ka Ameerika mainlandist paremat ettekujutust saada. Eestisse tagasi jõudsin 7. septembril. See on paljudel tudengitel kombeks, et kui suvel töötatakse ühes sihtkohas, siis septembris reisitakse veel Ameerikas ringi ja nähakse ka teisi piirkondi. Kuidas sai selline reis võimalikuks? Kas selle nimel pidi palju vaeva nägema? Kuna mu vanemad ei olnud alguses niivõrd selle reisi pooldajad, sest Hawaii on ju kaugel ja keset ookeani, siis otsustasin ennast ise finantseerida ja võtsin õppelaenu, et tasuda programmitasusid. Kui vanemad ideesse sõbralikumalt hakkasid suhtuma, aitasid nad mul lennupileteid osta.

Kuna programm on siiski Work&Travel ehk Ameerikasse sõitvad tudengid otsivad endale kohapealt töö, elatasin ennast Ameerikas teenitud rahaga suvel ise. Ameerikas on küll kõrgemad üürihinnad ja ka toit on kallim, kuid samuti on palgatase oluliselt kõrgem kui Eestis, mistõttu on seal võimalik väga korralikult teenida. Samuti on suur pluss, et riided ja elektroonika on tunduvalt soodsamad ;) Kus töötasite, kellena? Suve jooksul oli mul kokku kolm töökohta. Mitte küll üheaegselt. Tööviisa J1, mis programmi raames saadakse, võimaldab töötada teatud töökohtadel, mis on valdavalt turismihooaja kohad – restoranides, poodides, surfiinstruktoritena jne. Arstiks või advokaadiks minna ei saa. Tööd on enamasti kergema killast ja ei nõua kõrgharidust. Esimene töökoht, mille ma sain, oli Honolulu kuumima ööklubi Zanzabar promootor. Töö iseenesest oli väga lihtne – käisin neli päeva nädalas rannas ringi, rääkisin inimestega ja jagasin noortele ja kenadele klubi pidudele vip-pääsmeid. Tunnipalk oli 10 dollarit ja ette oli nähtud, et jagan pääsmeid kolm tundi või seni, kuni pääsmed otsa saavad. Tavaliselt sain tööga juba tunniga valmis ning sain selle eest ikkagi kolme


ii tunni palga. Ilusa päevituse ja palju tuttavaid pealekauba. See töö oli aga ilma siduva töölepinguta ning seetõttu tahtsin kõrvale midagi püsivamat. Teine töökoht oli Waikiki ranna lähedal üks turistide ja ka kohalike seas väga populaarne jogurtikohvik Yogurtland. Kohvik on iseteeninduslik – kliendid tulevad kohvikusse, võtavad topsi ja kuhjavad sinna nii palju ja erinevat jogurtit, kui ise tahavad, ning lisavad soovi korral puuvilju, küpsiseid, koogilõike, pähkleid jms. Jogurti eest tuleb maksta selle kaalu järgi. Ma ei oskagi enda konkreetset töönimetust nimetada, aga tööülesanded varieerusid. Vahel oli minu ülesanne olla kassas, kaaluda klientide jogurt ja võtta raha vastu. Vahel olin abis kohviku n-ö tööruumis – kontrollisin, kas jogurtimasinad olid töökorras, tükeldasin puuvilju, pesin nõusid jne. Kõik töötajad olid ääretult sõbralikud ja keskkond oli kogu aeg vaba ja mõnus. Lisaks oli kohvik väga hea koha peal – otse klaasseintega ranna poole ja töötajad said ise piiramatus koguses jogurtit ja muud head süüa. Peale minu töötas seal veel kaks Eesti tüdrukut, kellest üks oli kohas tööl juba teist suve, sest ta nautis seda kogemust väga. Kolmas töökoht oli üks Ameerika stiilis restoran Cheeseburger in Paradise, mis asus kohe Yogurtlandist üle

tee. Restoran oli Hawaii stiilis – õlgedest katus, teenindajad kandsid hulaseelikut ja juustes lille. Mulle jäi see restoran juba Hawaiile saabudes silma ja ühel hetkel lihtsalt otsustasin, et tahan promootori töö asemel restorani tööle minna. Läbisin omanikega intervjuud ja saingi. Minu ametinimetus oli hostess – pidin seisma restorani uksel ja kliente naeratusega sisse kutsuma ning neile sobiva ning võimalikult hea laua leidma. Kuna see restoran oli väga populaarne, siis tihti tekkis ukse taha pikk järjekord ja minu ülesandeks oli arvet pidada, kes mitmele inimesele lauda tahab ja laua vabanemisel kohe kliendid kohale juhatada. Samuti vastasin telefonile – kui kliendid soovisid midagi tellida või informatsiooni parkimisalade kohta jne. Töö ei olnud raske, vaid motiveeriv, sest palju pidi lihtsalt inimestega suhtlema ja see oli väga palju vaheldust ja põnevust pakkuv. Kuigi töötasin suvel mitmel töökohal, ei pannud ma sellele suurt rõhku. Vaba aega jäi vägagi piisavas koguses ja töögraafikute kokku panemisel sain alati ise kaasa rääkida. Mul oli iga päev aega, et käia matkamas, surfamas, ujumas, peol ja saart avastamas.


Kui palju eestlaseid seal oli? StudentTouri kaudu sõidab igal suvel Ameerikasse üle kahesaja üliõpilase. Sihtkohti on piiramatult – võib sõita kõikjale, kuhu tahtmist on. Siiski on kujunenud välja teatud piirkonnad, mis on eesti üliõpilaste seas eriti populaarsed – Hawaii ja California. O’ahu saarel (Hawaii saarestiku peasaar) on igal suvel 60 – 70 eestlast, mistõttu tekib tõeline eestlaste kogukond – koos elatakse ja pidutsetakse, vahel ka töötatakse. Hawaii on eestlaste seas ka põhjusega väga populaarne – see on tõeline paradiis. Sellel suvel oli Hawaiil üle 60 eestlase. Millega tegelesite vabal ajal? See nimekiri on lõputu. Hawaii pakub nii palju võimalusi, et on raske kõike kokku lugeda. Kindlasti on enamik tegevusi küllaltki sportlikud ja sellised, millega Eesti oludes tegelikult ei saaksi tegeleda. Eesrinnas on kindlasti surfamine, sest Hawaii on tõeline surfiparadiis – väga soe helesinine vesi ja ilusad suured lained. Loomulikult ka maailma ilusaimad rannad. Hawaiil ei ole inimest, kes ei tegeleks surfamisega. Samuti ei oska ma nimetada ühtegi eestlast, kes suvel ei oleks vähemalt korra surfanud. Ja kui sa juba korra oled proovinud, siis sa satud sõltuvusse. See on meeletult ilus kogemus. Samuti on kohalikud väga abivalmid igati aitama ja õpetama. Hawaii on väga kuulus oma ilusa looduse poolest – metsikud džunglid, mäed, palmirannad. Väga palju on erinevaid matkaradasid, mida kindlasti peab proovima. Mina käisin iga nädal vähemalt ühe korra matkamas ja see looduslik pilt, mida ma nägin, oli imeilus. Mõned rajad olid väga kerged ja mõned pakkusid tõelist väljakutset – kolmest kosest üleronimine või 4000-astmelise trepi kaudu keelatud mäe tippu kõndimine ei ole naljaasi. Kuid hoolimata ohust olid sellised eneseületamised seda väärt – ma sain näiteks kõrgusekartusest üle. Suve lõpus käisin 5 km kõrguselt langevarjuga hüppamas. Seda teeks kindlasti veel. Palju tegevusi seostus veega, sest Hawaii asub keset ookeani – käisin palju ujumas ja snorgeldamas. Ühe korra suve lõpuskäisin ka sõbrast sukeldumisinstruktoriga haisid otsimas. Kuna ma olin terve suve palju vees olnud, kuid paljukardetud haisid ei olnudki näinud, siis mõtlesin, et tahaks enne äraminekut ühte siiski silmata. Haid ei ole tegelikult väga ohtlikud kalad ja inimesed ei ole nende ettenähtud saak. Kuna ma olin juba kõrgusehirmust üle saanud, aga haisid veel kartsin, siis mõtlesingi, et k��ige parem taktika oleks ühte-kahte näha. Kahjuks ei leidnud ma sukeldumisinstruktori soovitatud haikoopast mitte ühtegi – nad olid uitama läinud. Mereelustik on Hawaiil üldse meeletult lai – korallid, meritähed, väiksed kalad, röövkalad jne. Väga palju on avastada. Loomulikult ei olnud ma kogu aeg väga sportlik ja aktiivne. Vahel võtsin lihtsalt vabalt – võtsin päikest, jõin rannakohvikus kokteili, käisin peol, kinos või heades kohtades söömas. Tegevusest puudu ei tulnud. Millised on meeldivaimad mälestused? Terve see reis oli üks uskumatu ja väga meeldiv mälestus. Tagasi mõeldes on raske uskuda, et ma elasin kolm kuud Hawaiil! See on utoopia! Juba kohale jõudes oli raske seda kõike hoomata – ülisuured palmid, inimesed bikiinides tänava peal kõndimas, surfilaud kaenlas või kokteil ananassi sees käes, helehelesinine vesi, täpselt perfektne temperatuur. See oli tõeline paradiis ja hoopis midagi muud, kui ma olen harjunud Eestis nägema. Selline koht peaks justkui ainult filmidesse kuuluma. Mul oli seal väga palju ilusaid hetki – ma surfasin päikeseloojangul, kui lained olid rahulikud, aga minu jaoks sobivad, päike hakkas vaikselt ookeani vajuma ja ma tundsin ennast nii õnnelikuna. Ma sõitsin kayakiga ja kohalike sõpradega väikeseid saari ookeanis avastama, tegime kaljuhüppeid helesinises laguunis ja mängisime võrkpalli, jõime õlut. Võrkpalli mängida ja õlut juua võib ka Pirita rannas, aga see ei ole sama. Terve see kolm kuud oli minu elu kõige õnnelikum aeg. Kogu aeg on soe, looduses kasvavad metsikud mangod ja ananassid, mida saab korjata ja otse süüa, inimesed on avatud ja väga jutukad. Muresid või kohustusi ei ole, isegi kui on, siis ei ole need sellise kaaluga. Tegelikult mida enamat ongi inimesele vaja, kui sooja temperatuuri, värskeid puuvilju ja kosutavat ookeani? Seal oli kõik eluks ja õnneks vajalik olemas. Ei midagi liigset.


Hawaii Hawaii


Hawaii


Kas reisi juures oli midagi ebameeldivat? Ausalt öelda oli kõige ebameeldivam osa Hawaiilt äratulek. Sel hetkel, kui maandusin septembri alguses Californias, avastasin, et California on kaks korda külmem kui Hawaii. See oli meeletu šokk. Kartsin, et kui Eestisse tulen, on ilmad veel külmemad. Õnneks ei olnudki väga hull. Aga Hawaii on paradiis ja tagasitulek oli nagu väga ilusast unenäost ärkamine. See oli raske. Alguses ei olnud motivatsiooni õppida ja kohustusi täita. Ei aidanud ka see, et arvuti desktopil oli pilt Waikiki rannast. Praegu saan juba hakkama J Kirjeldage Hawaii elu Hawaii elu… . Inimesed on avatud, jutukad, siirad, ilusad. Inimesed tulevad sulle tänava peal juurde ja uurivad ausa uudishimuga, kes sa oled ja kuidas sul läheb. Ei mingeid komplekse või ülemõtlemist teemal, et ma-ikka-ei-tea-kuidas-võõraste-inimestega-juttu-teha. Ise muutusin ka selle kogemuse ja selliste inimestega kokkupuute najal tunduvalt avatumaks. Selle tegelikult võrdlemisi lühikese aja jooksul, mis ma Hawaiil viibisin, tutvusin ma nii paljude erinevate inimestega, kellega mul tekkis väga hea kontakt. Ma suhtlen nendega siiani. Mõned sidemed on lihtsalt püsivad. Loodust, ma usun, et olen juba eelnevate vastustega kirjeldanud ;). Kujuta ette tõelist paradiisi – palmid, rannad, mäed, džunglid. Väikesed putukaid ega roomajaiid ei ole. Kui on, siis mina neid ei näinud. Ilusad ojad, kosed, ujumiskohad. Korallrifid ookeanis. Väikesed saared laguunidega pooletunnise kayakisõidu kaugusel. Perfektne ilm - väga soe, aga mitte liiga palav. See oli tõesti liiga hea, et olla tõsi. Ja kusjuures Hawaii on selline aastaringi. See ei piirdu ainult suvega. Vaba aja veetmise võimalusi on meeletult – kohalikud on sportlikud, armastavad “tsillida” ja samas hästi pidutseda. Kohalikele on väga olulised lähedased inimesed, perekond ja perekondlikud söömaajad. Nad ei tööta üle, vaid tähtsustavad asju, mis on elus tegelikult olulised – õnn, tervis, lähedased, armastus. Kohalik toit on kombinatsioon jaapani, ameerika, mehhiko toidust ja ausalt öelda meenutab isegi kohati eesti oma - seapraad ja hapukapsas. Samuti süüakse palju riisi, meretoitu (krabid, hiidkrevetid jne), puuvilju (mango, ananass, banaan, kookos), taro, magusat kartulit jne. Kas olete reisiga rahul? Ma olen reisiga väga rahul. Ilusamat suve ei oleks ma osanud tahtagi. Kõik oli perfektne. Ma sain tuttavaks nii toredate ja kallite inimestega, nautisin elu, tegin selliseid hullustükke, mida ma ei oleks endast elu sees uskunud. Arenesin keeleliselt ja suhtlemisoskuse poolest. Nägin maailma ilusaimat looduslikku pilti. See oli tõesti minu elu ilusaim aeg. Aga mine tea. Võib-olla lähen sinna uuesti. Loodan küll. Millised kogemused võtsite sellest reisist eluks kaasa? Võtsin kaasa väga palju eneseusku. Paljudele võib tunduda hirmutav ja ka mulle oli alguses minek teisele poole maakera ja alustamine nullist - ma pidin otsima elukoha, otsima töö, sisustama ise oma vaba aega. Ma ei olnud kunagi varem oma kodust nii kaugel käinud ja see kõik oli väga hirmutav. Aga tegelikult oli see tehtav - lihtsalt pidi olema julgust ja pealehakkamist. Samuti oli Hawaiil nii palju eestlasi, et tegelikult ei olnud ma kordagi üksi. Ma leidsin kolme päevaga unelmate korteri hea hinnaga väga kesklinna lähedal, nädala ajaga oli mul kaks tööd ning mul olid väga toredad korterikaaslased ja sõbrad. See julgus, pealehakkamine ja eneseusk on mulle praegugi väga palju abiks olnud. Samuti olen ma kaasa saanud väga hea inglise keele taseme, ameerika aktsendi, slängi ja laia surfialase sõnavara inglise keeles. Ei tasu unustada neid inimesi, kellega ma tutvusin ja kes avardasid mu silmaringi meeletult ja muutsid mu elu. See kogemus on tõesti elumuutva tähtsusega. Samuti sain külge suure reisipisiku. Maailmas on nii palju kauneid paiku, mida ma tahaks külastada. Ja ma tean, et ma leian ka nende unistuste täideviimiseks võimalused. Ilusad mälestused on kõike väärt.


Roberta E

Moeblogi

19a. Roberta blogiga ja tema stiiliga saate l채hemalt tutvust teha siin: http://robertae.blogspot.com

Awsm noorteajakiri.


M

illest tekkis idee hakata blogima ja kui vanalt sellega tegelema hakkasid? “Avasin” oma esimese blogi aastal 2006 alternatiiviks päevikule, mida pidasin varasest lapsepõlvest saati. Seal kajastasin oma igapäevaseid tegemisi ja mõttelende ning kuna mingil hetkel hakkas mood mu elus päris suurt rolli mängima - tekkis ka suurem hulk lugejaid. Siis otsustasin sulgeda selle blogi ning teha blogi, mis on tuntud praegu RobertaE Blog nime all ning mis keskendus ainult loomingulisele osale minu elust.

Kuulsime, et elad Londonis. Kui vana Sa olid, kui sinna elama läksid? Kuidas sealne elu sulle meeldib, mis on eelised ja kui raske oli sinu jaoks harjumine? Londonisse kolisin kolm ja pool aastat tagasi pärast 9nda klassi lõppu. Teadsin alati, et London on koht, kuhu soovin ülikooli tulla, nii et see oli aja küsimus, millal ma siia jõuan - kas varem või hiljem. Otsustasin võimalikult vara harjuda selle eluga siin ja nii ma tulingi. :) Harjumine oli väga lihtne ning kohutavat koduigatsust pole algusest peale olnud, sest olin kohe alguses ümbritsetud suurepäraste inimestega, kes tegid kohanemise väga lihtsaks.

Mida õpid? Millega tahaksid tegeleda peale kooli lõpetamist? Hetkel õpin Moedisaini (womenswear haru) ning eelnevalt olen teinud ka Art&Design Foundationi, mille programm katab enamuse kunsti ja disaini valdkondadest. Ma ei kujuta ette ühtegi päeva ilma moe ja disainita enda elus, nii et the only way to survive on sellega edasi tegeleda! Alguses tahaksin kindlasti töötada mõnes suuremas firmas, mitte rajada enda brändi. Selles valdkonnas on kogemus ning praktika kõige tähtsam ning tunnen, et oleks rumal pea ees nii tundmatusse vette hüpata enne teiste tegemistega mitte tutvumist.

Kas on ka selliseid hetki, et ei jaksa enam ja tahaksid koju ära põgeneda? Nii kooliprojektid kui ka praktika võtavad väga palju energiat ning eks

neid mõõnasid ikka on, aga alati tuleb meeles pidada, et pärast mõõna on tõus. Nii ka minul. Kui pinged üle pea kasvavad, siis tuleb leida aega iseendale, jõudu koguda ning uue hooga tegutsema asuda. Õnneks on mul väga vedanud ning võimalus koju tulla ja energialaadung perelt ja sõpradelt saada on alati olemas. Põgenemishetki ei ole olnud, sest see elu ning valdkond, milles ma hetkel õpin ja töötan on see, mida ma olen tahtnud teha terve enda elu.

Kuidas iseloomustaksid UK moodi? JULGE. INNOVATIIVNE. Näiteks kui võrrelda kõiki suuremaid moenädalaid maailmas, siis Londoni oma on neist kõige freshim ja julgem, on kõige rohkem uusi disainereid ja värskeid trende. Usun, et London on selline linn, kus on ruumi ja kohta igale stiilile ja midagi igale maitsele. 

Millised on Sinu meelest selle kevade/suve kuumimad trendid? Mida soovitaksid Eesti noortele? Järgmisel kevad-suvel on kindlasti mõned väga selged trendid VALGE. Palju valget! Fakt on see, et 99% disainereist kasutas enda kollektsioonides selleks hooajaks valget ning see ütleb kõik. Samuti värvid - nii erksad kui ka pastelsed. Romantiline pits, nabapluusid, öösärkidest/pidžaamadest inspireeritud riided, lilleline print. Need on vast kõige tähtsamad märksõnad, millest peaks juhinduma järgmisel kevad-suvel.

Millised on su lemmik rõivakauplused ja kas bränd on sinu jaoks tähtis? Kindlasti mingil ajahetkel oli väga tähtis bränd, aga Londonis elamine on mu silmad tõeliselt avanud. Kottide/kingade/pealisrõivaste puhul eelistan kallemaid high fashion brände (kvaliteedi tõttu), kuid üldiselt šoppan palju high street poodides nagu  näiteks Topshop, Urban outfitters, COS ja viimasel ajal olen väga nautinud ka Vintage’i šoppamist!

Kas sul on ka disaineritest kindel lemmik? Raske on välja tuua lemmikdisainereid,

sest iga hooaeg on tugevamaid ja ka nõrgemaid kollektsioone. McQueen’i moemaja loomingut ei saa võrrelda näiteks Jil Sandersi omaga - nad on mõlemad mu lemmikud, kuid täiesti erinevates kategooriates.

Millest tuli idee värvida juuksed roosaks? Kes oli inspiratsiooni allikaks? Oh. Seda on raske öelda! Juuksed on midagi, mida ma olen terve elu väga hoidnud, kuid ühel hommikul ärkasin üles ning mu esimene mõte oli, et täna ma värvin juuksed roosaks. Ja ega ma rohkem ei küsinudki enda käest, kas ma olen kindel või miks ma seda teen ja kas üldse on vaja sellist muutust. Olen väga sihikindel inimene - kui võtan mingi eesmärgi või mul tekib mingi kinnisidee, siis viin selle täide 100%.

Millised on sinu unistused, mida tahaksid täide viia edaspidises elus? Praegusel hetkel on väga raske pikalt unistada - kui mulle oleks keegi paar aastat tagasi öelnud, et 2012. aastaks olen ma töötanud Alexander McQueeni ja Roksanda Ilincic moemajas, mind on õpetanud need õppejõud, ma olen saanud osaleda moenädalatel ning palju muud, siis ma poleks seda kunagi uskunud! Elutempo on uskumatult kiire hetkel ning kõik muutub iga päevaga. Ma loodan, et fantastiline teekond lihtsalt jätkub ning elu annab mulle võimalusi millest kinni haarata.


Ekstreemsport: Lumelaud

s u l e v

Foto: Alari Suun


p a a l o Tutvusta ennast lugejatele - kes Sa oled, millega tegeled. Olen täiesti tavaline inimene, kes tegeleb sellega, mida ta armastab.  Mis viis Sind selle alani? Olin siis just 7 aastakse saanud. Istusin paber ning pliiats käes kuuse kõrval ning mõtlesin, mida jõuludeks soovida. Heitsin hetkeks pilgu teleka pole ning parasjagu tuli sealt reklaam, kus mingi kutt lauaga ringi kargas - nii see algas. See oli ka ainus asi, mis paberile kirja sai. Millised on Su suurimad saavutused lumelauamaailmas? Suurimaks saavutuses endi silmis pean ilmselt üle saamist kartusest kõrguse vastu! Rahva silmis aga see-eest on tõenäoliselt märkimisväärseim saavutus 2010 aasta Eesti meistritiitel. Kindlasti on olnud selliste trikkidega ka palju vigastusi. On olnud midagi väga jamasti ka? Millised vigastused lumelaua juures tavalised on? Kokku on luumurde mõõdukalt üle 10 juba olnud. Mmm.. Kõige halvem vigastus oli ilmselt achilleuse rebend, mille tõttu olin igasugustest vähegi ekstreemsematest tõmblemistest kuus kuud eemal. Teise koha võtab ilmselt rangluumurd, mis sõi ära kolm kuud. Väiksemaid murde ning vigastusi on samuti tohutult olnud, aga neid kokku lugeda oleks praktiliselt võimatu. Hetkelgi on tõenäoliselt randmes mõra, aga sellised väiksemad asjad õnneks või kahjuks, peale sellist vigastusepagasit, enam doktori juurde ei tõmba - pole aega kipsiga vegeteerida, kui ilmad on ilusad ning lumepark avatud!  Kus kohas Sulle kõige rohkem sõita meeldib? Oled Sa näiteks Eesti sõidutingimustega rahul? Sveits, Saas Fee. Oli vist 2008 suvi, kui käisin kesksuvel 5 nädalat liustikel trenni tegemas. Kirjeldamatu kogemus! 


Kohalikud sheiperid annavad endist parima, et siinsed pargid korras hoida. suur vastutus on ka ilmataadil, kes sel aastal taas natukene ebakainelt oma temperatuurimenüü koostanud on. Üldiselt aga olen Eesti tingimustega rahul, kuna ilma nendeta kruuisiks ma veel endiselt kusagil kändude otsas. Natuke uuriks trikkide kohta ka. Milline on Su lemmiktrikk? Milline on trikk, mida Sa tahaksid veel õppida, kuid ei tule välja või ei julge vms? Millised trikid pealtvaatajatele meeldivad? Ummmm… kaldun arvama, et pole midagi mõnusamat kui suurest hüppest frontside 360 indy või siis soojenduseks mingi suvalise lumekünka otsast frontflip. Ära tuleb õppida veel igasugused erinevad kahekordseid saltosi sisaldavad variatsioonid, millega maailmaskeenet vallutama minna. Nende ninjavärkidega saab õnneks tegeleda juba ca. kuu aja pärast Soomes, Rukal. Pealtvaatajate lemmikuks on alati olnud ning on ka veel endiselt igasugused saltod. Kahekordset backflipi tehes olen tihti saanud juba õhus muiata, kui keegi kõrval väga üllatunud häääli teeb. Kes on Su sponsorid ja kuidas Sa need omale said? Oled sponsoritega rahul? DC, Exit Sport, Monster Energy ning SPY prillid. Toetajad on aja jooksul lihtsalt kuidagi välja kujunenud. Kõige esimese toetaja sain juba 2007 aastal, kui esmakordselt juuniorite EMV tiitli tasku suutsin pista. Praeguseks on vist sõidetud kokku juba 5 erineva lauabrändi all. Viimasena küsiks, et millised on Sinu unistused ja eesmärgid? Kuhu Sa jõuda tahad? Märtsi lõpus toimub Hispaanias, Sierra Nevadas juuniorite MM. Eesmärk on jõuda vähemalt poodiumile. Hetkel käib igatahes selle nimel ulme trenninolife, mis loodetavasti ka vilja kannab. Wish me luck.


Vaido

Neigaus

Võtsime ühendust aina rohkem tuntust koguva muusiku Vaido Neigausiga. Tema tähelend algas superstaari saatest, kus ta avastati kuid Suurem tuntus tuli tänu vaido metroseksuaalsusele.

V

aido ütleb oma lauljakarjääri kohta järgmist: “Kuna laulmine on minu jaoks väga südamelähedane ja viib mõtted mujale, siis loomulikult ma tegelen sellega aina rohkem ja rohkem.” Tema tuntumad laulud on “Kõigest loobunud” ja “Kui võtan käest kinni sul”. Talle meeldib kuulata kõiksugust muusikat, sest niiviisi saab ta inspiratsiooni ammutada. “Väga meeldib näiteks

Kerli, Iiris, Lady Gaga ja Adam Lambert,” sõnab muusik. Peale muusikutöö on Vaido tuntud ka oma metroseksuaalsuse poolest. See on toonud kaasa palju “heiteried”, kes ei salli mehe stiili ega käitumist. “Kõigile ei saagi meeldida ja mina pigem olen seda meelt, et inimene peab ikka tegema seda mis talle meelepärane on ja teisi ei peaks kuulama,” kommenteerib Vaido. Ta lisab veel, et tema teeb oma tegemisi ning teda mittesallijad ei häiri teda. Palusime kirjeldada Vaidol oma ideaalpäeva: “Minu ideaalne päev näeb välja selline kui hommikul ärkan, söön, pesen hambad ja lähen trenni. Peale seda

veedan aega stuudios, kus tegelen uute lugudega. Kui õhtul veel aega üle jääb, siis sätin ja teen ka väikse klubitiiru.“ Oma elu elab Vaido moto “teha elus kõike nii nagu meeldib” järgi. “Ma ei viitsi käituda teiste malli järgi, kuna see on igav. Seega sõnum kõigile oleks, et tehke seda mis teile meeldib... ainult nii saate aru, mis on elus õige!”


foto: Samuel Satomaa



Awsm veebruar 2012