Issuu on Google+

awsm Mood: Jessica-Michell Lusmägi LohesurfStilist: Kristina Toome Elina Pähklimägi Õ

Dramamama välismaa: USA

Foto: Pilvi Pirinen

4. number


Sisukord

Sisukord

Tiim:

Iti-P채trik J채rve(kujundus) Helen Kiiver Ajakirjanikud: Claus Pener (muusika) Tiinu Eham채e (mood) Kaarel Orum채gi (Staarid)


Dramamama Lohesurf Lusmägi

Õ Stilist: Kristina Toome

välismaa: USA

Elina Pähklimägi Mood: Jessica-Michell


Muusika:

Dramamama Liikmed: Mikk Tammepõld (vokaal, rütmikitarr), Laur Joamets (soolokitarr),Viljar Norman (basskitarr), Ott Adamson (trummid) Stiil: Rock/Bluus Alustas: 2008

Alustame siis algusest. Kes olete, kust tulete ja millist muusikat teete?

Millised on tavapärased enne-lavale-minekut tegevused/kombed?

Dramamama on neljaliikmeline rokenrolli ansambel Tallinnast. Oleme ise küll Eesti eri paigust pärit, aga tegutseme ja pesitseme pealinnas. Dramamama muusika on paljuski mõjutatud vanakooli roki- ja bluusilegendide loomingust.

Vahetult enne lavale minekut lükatakse korraks peanupud kokku ja vaadatakse üksteise näod üle. Vaatamata sellele, kas enne kontserdit on rohkem või vähem aega hingata, on see üks lühike hetk vahetult enne lavale minekut väga oluline. On tähtis, et lavale ei läheks neli muusikut, vaid ühes rütmis hingav kamp.

Kuidas on lood tuntusega?

Kuidas hindaksite Eesti muusika taset?

Ühtegi suuremat skandaali pole me suutnud veel korraldada. Järelikult on meie lauludel siis pikad jalad. 2009. aastal ilmus meil esimene omanimeline plaat ja nüüd äsja kevadel teine album «VIP». Tänu lahketele inimestele meediakanalites, jõuab meie muusika üha enam ka nendeni, kellest meie laulud varem mööda jalutanud on.

Eestis tehakse igasugust muusikat, igasugusel tasemel. Kui hästi tehakse, hindame kõrgelt, kui mitte, siis pigem jätaks hindamata. Sellist teenimatut tähelepanu pole vaja. Seda pakutakse meil meedias niigi palju. Aga kui rock-muusikast rääkida, siis on suur rõõm tõdeda, et väga häid bände on lähiaastatel tekkinud ja tundub, et tekib aina juurde.


Foto: Peke Eloranta Millised oleksid Teie  Eesti  top 5 artisti?

Ehk on midagi, mida tahaksite (uutele)fännidele öelda?

Võimatu vastata, aga kui peab, siis näiteks... Ruja Ultima Thule Metro Luminal Nevesis Jaak Joala

Kuulake uut plaati! Visake meie facebooki lehele pilk peale. Loosime seal aeg-ajalt tasuta stuffi, jagame infot kontserdite kohta ja suhtleme teiega.  www.facebook.com/dramamamamusic

Mis oleks järgmiseks suurimaks eesmärgiks? Jõuda läbi esinemiste ja muusika suurema kuulajaskonnani, nii meil kui välismaal. Faster! Harder! Scooter! Kõige huvitavam fännikogemus? Mõni fänn on ka suurest fännamisest vahel väsinud ja lava ees plankinguga tegelenud.


Foto: Iti-P채trik J채rve


awsm


Lohesurf M

is on lohesurf?

Lohesurf on Eestis küllaltki uus spordiala, mis võidab aina rohkem inimeste südameid. Põnev on rannas värvilisi lohesid jälgida, veel põnevam on sellega ise sõita. Lohesurf on üks kõige lihtsamaid surfamise viise üldse. Selle alaga võivad tegeleda kõik, mingeid erilisi piiranguid ei ole: lapsed, emad-isad, vanaisadvanaemad;). Eesti on saarte ja pika rannajoone tõttu väga hea koht lohesurfiga tegelemiseks. Surfi meka on muidugi Hiiumaal Ristnans, aga surfiparadiis asub otseloomulikult Pärnus, kus palju ruumi ja soe vesi.

Varustus Varustusse kuulub peamiselt lohe, laud, kalipso ja trapets. Lohesurfi eeliseks on see, et seda saab harrastada ka siis, kui meri jäätunud ja lumi maha tuleb. Siis kasutame surfilaua asemel suuski või lumelauda (kõige lihtsam ongi lumel lohesurfi õppida). Varustus maksab uuena kokku umbes 2000 eurot. Tahad tegeleda lohesurfiga? Kui Sul tekkis huvi lohesurfi vastu, siis kõigepealt pead endale leidma lohekoolitaja, kes sulle kõik puust ja punaselt selgeks teeb. Koolitused koosnevad mitmest etapist. Alustatakse rannas lohesurfi teooria tundmaõppimisega, sellele järgnevad vetteminek, lohe juhtimine ja laua peale saamine. Kogu koolituse hinnaklass jääb suurusjärku 200 eurot.


Lohesurf välismaal Rahvusvaheline Purjespordi Föderatsioon (ISAF) hääletas 19 poolt

ja 17 vastu häälega, et 2016. aasta Olümpiamängudel Rios asendatakse purjelaudamine lohelaudamisega, seega on lohelaud nüüdsest ka Olümpiamängudel. Seni on olnud suuremad võistlused PKRA, KTE etapid. Eestlaste tulemusi

Eestlasi on esindatud PKRA etappidel rajasõidu distsipliinis. Hiljuti(2-6 mai) Austrias toimund KTE etapil, esindas Eestit Kerli Otti, kes saavutas naiste vabastiili konkurentsis 7. koha. Kursisõidu meeste konkurentsis, tuli 20. kohale Margus Otsa, Ranno Rumm 28. kohale ja Risto Kõrgemägi 30. kohale.

Fotod: Priit Simberg

Kindlasti ei soovita omalkäel õppida ega proovida, kuna tegemist on siiski ekstreemspordiga, võib see osutuda väga ohtlikuks.


õpilasfirma

lusmägi

Kes Te olete, kust tulete ja millega tegelete?   Rainer (Paide): Tegeleme miniäriga, nagu kolleegid on öelnud siis „mängime“ äri. Peale äri tegelen mina ka Järvamaal noorte poliitka arendamisega, olen Järvamaa Noorte Sotsiaaldemokraatide klubi esimees. Olen tegelenud jalgpalliga 9 aastat (koos vennaga, vend siiani), kuid ajapuuduse tõttu otsustasin õpilasfirma ja poliitikakarjääri kasuks. Esimene äri oli toodete tellimine Hiinast. Olin siis 7. klassis,  teenisin oma esimesed tuhanded, müües edasi iPhone kloone. Hans (Tallinn): Hetkel tegelen kooli lõpetamise ja õpilasfirmaga. Vabal ajal mängin kitarri, teen graafilist disaini, joonistan ja olen sõpradega. Ja muidugi siis see mida kõik teevad: loen raamatuid, vaatan filme ja sarju, kuulan muusikat jne. Millest sündis õpilasfirma idee?   Rainer: Õpilasfirma idee sündis sellest, et mina ja mu vend tellisime medikaid ebayst. Hakkasime neid ka sõpradele müüma, avastades, et võimalik on teenida kuni mitmekordset kasumit. Näigime selles väga head ärilahendust. Sellest tuli idee teha õpilasfirma, mis tegeleks medikate müügiga. See idee arenes ja nüüd on tooteid juurde lisandunud. Oleme Eesti turul kõige laiema tootevalikuga kitarritarvikute tootja. Milline on Teie tiim?   Rainer: Mina olen rohkem tasakaalukas ärikas tiimis, suudan jääda ka kõige konfliksemates ja keerulisemates olukordades

rahulikuks. See ongi see mis meie laialiminemist alatasa ära hoiab. Ragnar on väga impulsiivne ja hetke-emotsioonil tegutseja, seevastu mina tasakaalukas – me täiendame üksteist. Vahepeal koputab õlale oma kaine mõistusega Hans, kelle küsimused on alati suunavad ja omavad meie tiimis võtmerolli – me kõik oleme üksteisele vajalikud. Kui Ragnar on meeskonnas käed – tegutseja, mina – kopsud, see kes vajadusel enam õhku ei anna, muidu tõuseme lendu, siis Hans on see, kes on meie tiimis veri. Poleks teda poleks ÕF Lusmägit tänasel kujul, ei töötaks käed, ei kopsud. Tema lisandumine on meie rutiinsesse töösse andnud palju lisandit, me näeme selgelt kuhu me tahame jõuda ja ka seda, et me jõuame sinna. Mina, aga kasutan oma laia silmaringi ja poliitika tutvusi väga tihti edu saavutamiseks. Kui ma saaksin kirjeldada kolleege, siis lai silmaring, süda õiges kohas ja mõtlevad ajudega, mis aga on tähtis eelkõige mõtestavad nad tänase tähtsust ka tuleviku perspektiivis. Aga... olen eksinud ärihai ja noore kunstilembelise psühholoogi kõrvale – aga see ongi parim meeskond mida tahta. Hans: Olen kunsti ja muusikainimene, kes on imekombel noore poliitiku ja ärimehe keskele ära eksinud. Meil on sõbralik kolmeliikmeline tiim. Mina disainin asju ja üritan rohkem toodete välimisele poolele mõelda. Meil kõigil on eraldi ülesanded, aga me aitame teineteist kui vaja, suuremad ideed arutame kõik koos läbi. Omavaheline läbisaamine on väga hea, eks ikka tekib vaidlusi, aga need on hõlpsasti lahendatavad.

Võibolla on mõni naljakas juhtum rääkida seoses Teie õpilasfirmaga?   Hans: Ma nüüd ei kujuta ette kui naljakas see on, aga esimese asjana meenub see, kuidas me uue medika prototüüpi üritasime


Raineri ja Ragnari köögis teha. Leidsime ehituspoest suvalise hermeetilise löga ja ostsime plastliini. Leiutasime kuidagi plastiliinist vormi ja lasime hermeetikut vahele. Keegi polnud muidugi sellega arvestanud, et see löga ei kuiva, kui õhku ei saa. Igatahes suur ettevõtmine läks metsa. Vähemalt sai Rainer plastiliiniga mängida ja moraalselt toeks olla.   Mida on õpilasfirma loomine Teile juurde andnud ?   Rainer: Minule ja ka teistele on õpilasfirma juurde andnud tutvusi üle Eesti, julgust, kauplemisoskust, paremat eneseväljendamise oskust ja teadmisi ärist. Kindlasti ei saa välja tuua kõike mida õpilasfirma tegemine juurde annab, osad asjad on pisikesed, teised jälle suured. Osad lisandväärtused on sellised, mis nagu praegu ei tulegi mõtesse, kuid tulevikus võivad omada meie elus võtmekohti.   Kas Te olete juba saavutanud seatud eesmärgid? Kui ei, siis mida tahate saavutada? Rainer: Oleme võitnud ühel laadal suurima läbimüügi (Pärnu jõulude laadal) ja oleme Järvamaa Noorte äriideede 2011 võitjad. Eesmärke oleme vaikselt täitnud, neid on meie tegevuse jooksul olnud palju. Superhüper eesmärgid on kõrgel, soovime võita Eesti õpilasfirmade võistluse ja vähemalt pääseda 1-3 kohale Euroopa laadal.

 Rainer: Noored – põhiline on see, et keegi ei tee kunagi sinu eest mitte midagi. Tuleb näha ise metsikult vaeva oma eesmärkide poole püüeldes. Ükski tulemus ei kuku sülle nagu lotovõit, eesmärkide nimel tuleb anda panus – panus, mis on suurem kui sa seda praegu ette kujutad. Ära tee haput nägu, su vanemad pole nii kaugele jõudnud arvutis Elu24s istudes ja kommenteerides ega Facebookis chattides. Iga eesmärk vajab ropult teotahet ja kui sa seda ei varaselt ei leia, on hiljem seda üha keerulisem leida. Kui SINA noor tahad teha õpilasfirmat siis uuri ja puuri. Kas sinu koolis on majandusõpetajal JA ( Junior Acivement- toim.) juhendamise litsentsi (mis kindlasti on). Kui aga ei ole, siis on võimalik pöörduda SENTI poole, mis koondab JA programmi lõpetanud noori. Paljudel neist on juhendaja litsents olemas. Natukese tindiga paberite määrimist, veidikese bürokraatiat ja õpilasfirma on valmis. Arvad, et see on keeruline osa? Naerata, raske osa alles algab. Hans: Selleks, et midagi teha tuleb enne valmis mõelda, mida teha tahetakse ja mis on selle tegevuse eesmärk. Alustuseks käib küll. Kui nüüd õpilasfirma alustamisest rääkida, siis tasub uurida Junior Achievement-i kodulehekülge. Samuti oleks mõistlik võtta kontakti inimestega, kes tegelevad või on kunagi tegelenud õpilasfirmaga. Võib kasvõi meilt küsida. Kui oskame, siis anname nõu.

Andke soovitusi noortele kes tahaksid midagi teha, aga ei tea kust(või kuidas) alustada. Foto: Tarvi Roos


Kristina Toome

Moedisainer


1. Kui noorelt alustasid stilistikaga? Alustasin 6. Klassis. Olin siis 13-aastane.

2.Mis viis Sind selleni, et hakata stilistiks? Stilistikaga hakksin tegelema tänu kooli moeshowle. Olin 5. Klassis, kui seda moeshow’d esmakordselt nägin. Mulle väga meeldis nähtu. Mõtlesin, et ma kindlati oskaksin ka ise midagi seesugust teha. 6. klassis olles avaneski imeline võimalus oma anded proovile panna. Kokkuvõttes sain 5. koha ja olin ülimalt õnnlik, et viimane ei olnud. Ausaltöeldes oli see üks kohutav kollektsioon. Sealt aga see pisik külge jäigi.

3. Mis võistlustest oled osa võtnud? Millised on Sinu suurimad saavutused? Osalenud olen ma paljdel võistlustel ja alatasa ikka poodiumi kohtadele jäänud. Nimekaimad neist siis vabariiklik võistlus Kiili moeshow 2012.aastal, kus pälvisin esimese koha. Tartus toimunud riiklik võistlus NoorMood 2012, kus samuti sai tasku pistetud esikoht. Samuti olen ma aastaid oma andekust proovile pannud Viljandi Noor Moelooja konkursil, kus on aastate vältel tasku pistetud kolmas koht, kahel korral teine koht ja kahel korral ka esimene koht(üks neist samuti 2012.aastal). Suurimaks saavutuseks on olnud võimalus osaleda

moeP.A.R.K.-il, mis on Eesti üks tunnustatumaid noorte moeloojate võistlusi. Lisaks eelnevatele, olen osalenud ka Kristiine Noor Talentkonkursil, kus olen tasku pistnud nii esimese koha karika kui ka ilusa teise koha.

4.Kust saad inspiratsiooni uute kollektsioonide tegemiseks? Kogu mu inspiratsoon tuleb mu unenägudest(ma ise nimetan neid une häireteks). Ma näen unes ette mida järgmiseks tahaksin korda saata. Ma ei saa enam edasi magada - tõusen üles, joonistan ja panen oma mõtte kirja. Kui sel hetkel aega magamiseks veel on, siis naudin oma magusat und edasi. Loomulikult sügavamale laskudes ja unenägusid uurides, leiaksin ma kindlad hetked, tegevused või seemned, mille põhjal ma oma inspiratsooni saan- teatavasti on unenäod siiski meie päeva mõtete kokkuvõte.

ei olegi ma välja valinud, milline neist nüüd siis päris unistus on. Hetkel on asjad mõtlemisjärgus ja seedimisel. Pigem elan ma päev korraga ja lasen elukesel veereda seda teed, kuhu too veereda tahab(loomulikult aitamn kaasa oma väikeste tahtlike soovidega).

6. Kas õmbled ka iseendale riideid? Kui nüüd päris aus olla, siis ma ei olegi seni endale midagi jõudnud õmmelda. Ma panen ikka põhirõhku kollektsioonidele ja endale millegi nokitsemiseks siis aega üle ei jäägi. Kui mõtlema hakata, olen ma parajalt laisk inimene ja tahan vahepeal puhata. Kui aega natukenegi üle jääb, viskan jalad seinale ja mõtlen igasugustele toretate maailmaasjadele.

7. Lemmik disainer?

5. Kellena näed ennast tulevikus? Millised on Su unistused? Näen end kõrgetasemelise stilistina. Üritan selle nimel äärmiselt palju vaeva näha. Hetkel loodan ma ilusti ära lõpetada Tallinna Tööstushariduskeskuse, saada hariduse ja aluse oma stilistika-teadmistele ja seejärel õpiksin ma edasi. Mul on tegelikult väga paljum mõtteid mida edasi teha ja hetkel

Mul ei ole välja kujununenud eeskuju ja isegi mitte lemmikut.


Kristina Toome


Foto: Pilvi Pirinen http://dropinmylife.blogspot.com


V채lismaa

usa 21-aastane Sanna Lutsoja r채채gib meile oma kogemusest vahetus천pilasena USAs.


Välismaa

Sanna 21 USAs El Paso High School

M

illal käisite vahetusõpilaseks?

USAsse minnes olin 17-aastane, 2008 sügis kuni 2009 suvi. Kuidas olid rahalised võimalused vahetusõpilaseks minemiseks? Kas selle nimel pidi palju vaeva nägema? Vahetusaasta õppemaksu sain kokku suures osas sponsorite abiga. Veerand õppemaksust teenisin ise suvetööga ning veel puuduoleva osa panid vanemad. 2008. aastal ei olnud lihtne leida ettevõtteid, kes soovinuks üht suurte unistustega keskkooli tüdrukut toetada. See pingutus väljendus ka numbrites – suhtlesin 160 erineva ettevõttega, kelles 15 andsid oma rahalise panuse. See-eest sain kõigilt 160 ettevõttelt kogemuse edaspidiseks. See oli proovilepanek omaette. Kus asusite USAs? Ma elasin vahetusaastal mägises kõrbelinnas El Pasos, kus rahvast on umbes täpselt 650 000. El Paso asub lääne Texases ja kui kõik nüüd arvavad, et elasin suures rantšos koos 10 kauboiga ja elu käis kui Bonanza filmis, siis vastupidi. Sellest läänelikust elust on vaid jäljed söögikohtade seintel vanaaegsetel piltidel. El Paso on suurlinn selle otseses tähenduses – jala ei andnud kuhugi minna, sest kino, kaubanduskeskus, kool, spordiklubi, sõbrad asusid erisuundades. See oli ka põhjus, miks keegi jala üldiselt ei käinud.

Millega tegelesite vabal ajal? Minu eesmärk YFUga vahetusaastale minnes oli kogeda kõike seda, mida ma pole varem elus kogenud. Proovida oma elu teistmoodi elada. See eesmärk täitus täielikult, sest

mul polnud kordagi hetke, kui ma oleksin mõtelnud „mida nüüd teha?“. Eredamate mälestuste hulka kuuluvad kindlasti kaks mägiretke, mis ühel korral tipnes sirgest seinast kettidega ülesronimisega. Koolis võtsin osa teatriklassist, kus õppisin grimmeerimist ja hiljem lavavalgustust. Koolil oli 3 sümfooniaorkestrit. Olles äsja Eestis muusikakooli lõpetanud, üllatas mind nii kõrge tasemega keskkooli orkester. Tunniplaanis oli ka tennisetund ja pärast kooli läksin edasi tenniseklubisse mängima. Kool pakkus tuhat üks võimalust oma aja sisustamiseks. Eriti populaarsed olid teadus ja matemaatika klubid, kus tehti huvitavaid katseid. Võrreldes eestlastega on ameeriklastel säilinud õppimise lust ja kooli minnakse heameelega. Millised on meeldivaimad mälestused?

Sügavaima jälje on jätnud vahetusaastast need inimesed, kes minu ümber olid sel perioodil. Mul oli suurepärane vahetuspere, kes võttis mind kui oma tütart. Minu vahetusema Julie ja vahetusisa Jack on lihtsalt kullatükid. Minu vend, õde ja kõik sõbrad on tegelikult see põhjus, miks osake minust jäi USAsse ka maha. Ma tahakski öelda, et USA inimesed omaette ongi meeldivaim mälestus. Eurooplastel on ameeriklastest eelarvamused ja tihti on need negatiivse varjundiga, kuid ma ütleks, et see suuresti sõltub, kes oled sa ise ja kes on need inimesed, kes sinu ümber on. Seepärast tulebki ise reisida ja ringi käia, et näha, mis tegelikult toimub. Kas oli midagi ebameeldivat USAs viibimise juures? Inimene võib pidada ebameeldivaks kõike seda, mida ta ei mõista. Neid hetki, kui ma millestki aru ei saanud või oma eurooplase mõistusega ei suutnud seoseid tekitada, oli mitmeid. Näiteks Chicago lennujaamas check-in’s seistes hakkasid inimesed

ükshaaval jalanõusid ära võtma ja lindi peale panema. Ma ei saanud aru, mis toimub. Mõned minutid hiljem selgus, et ka mina pean oma jalanõud läbi skänneri laskma. Olin vait ja tegin nii nagu teised. Hiljem sain teada, et USA lennujaamades on see tavaline, sest võib olla oht, et olen ehitanud näiteks pommi oma plätude sisse. Seda sain teada alles hiljem oma vahetusisalt pärides.

Kirjeldage USA elu „USA elu“ sõnapaarina oligi tegelikult see põhjus, miks ma tahtsin nii väga sinna minna. Ma tahtsin teada, kui palju filmides nähtule, kuuldule vastab tegelikkusele. Kas USA elu on tõesti nii roosiline, kui see paistab. Ma sain oma vastuse – jah! Rääkides USAst on väga oluline silmas pidada, et ma räägin El Paso kogemusele tuginedes, inimesed põhjas on teistsugused, nii nagu lõunas elavad eestlased on teistsugused kui tallinlased. Ameeriklased on väga avatud ja abivalmid. Arsti juurde minnes tuli mul rääkida detailselt, kuidas ma sain vahetusõpilaseks ja mis ma arvan neist. Poe järjekorras hakati tihtipeale ei millestki rääkimasee oli väga normaalne. Suurim vahe eestlastega võrreldes ongi vast see, et eestlased käivad ringi kapuuts peas ja silmad maas – ei taheta näha ega kuulda, mis ümberringi toimub. Ameeriklased on seevastu väga vastuvõtlikud ümbritseva osas ja siinkohal on see üldistus. Mul ei ole küll ühtegi teaduslikku uuringut, kuid ma arvan, et ühiskondade positiivsuse skaalal ületavad ameeriklased eestlasi kordades ning igapäevaelus annab see väga tunda. El Paso puhul luges kindlasti ka see, et päike säras iga päev kõrgel taevas ja naeratus iseenesest tuli suule. Kas olete vahetusaastaga rahul ? Jah! Rahul olema tähendaks tunnistusel justkui number kolme – ehk rahuldav kogemus. See aasta oli


usa palju muud kui seda. See kogemus on hindamatu, mis mind välismaal ootas. Ma elan nende mälestuste ja kogemuste keskel kuni elu lõpuni ja see on rikkus, mida ei saa keegi ära võtta. Nüüd YFU vabatahlikuna uusi õpilasi välja saates, tuleb mul tihti hinge selline kirjeldamatu tunne, et tahaks neli aastat noorem olla ja ise lennukisse hüpata, et seda kõike uuesti kogeda- uuel maal, uues keskkonnas. Teisest küljest on hea mõelda, et YFU reaalselt muudab elusid, sest mitte ükski õpilane, kes välismaalt tagasi tuleb, ei ela oma endises kastis edasi. YFU rikkus on see, et enamus selle liikmetest ongi need inimesed, kes on avatud silmaringiga mõtlevad targad noored, kes sisemisest motivatsioonist tahavad ka teistele noortele anda võimaluse ennast ja maailma avastada.

Millised kogemused võtsite sellest vahetusaastast endaga kaasa? Neid väikseid õppetunnikesi, eneseavastusi, uusi mõttekesi oli päris palju selle aasta jooksul, seda nimetataksegi elukooliks, mis peale uue keele õppimise vahetusaastaga kaasa tuleb. Elades uues kultuuris oma turvakeskkonnast väljas pool, õpib inimene ennast ja enda kultuuri kõige paremini tundma. Miks ma nii mõtlen või käitun ja millest see tingitud on. Ma sain aru, et minu eluviis, mõtted, harjumused, arvamused ei ole ainuõiged ja kogu elu ei ole must-valge. 17-aastasena oli see suur avastus. See julgus, et pakkida asjad ja kolida aastaks välismaale, on tagasimõeldes päris julge samm nii mulle, kui ka minu vanematele, kes Eestisse mind ootama jäid. Paljud tõepoolest ei julge seda teha, kuid organisatsiooni toega oli kõik väga turvaline. see saigi otsustavaks. Vahetusaasta üleüldiselt sisendab tohutult eneseusku, sest öeldakse, et noor areneb sellel perioodil kolm korda kiiremini kui

oma tavakeskkonnas. Eneseusk kasvab, kui päevast päeva panna ennast proovile ja näha, et sa saad hakkama ja sa pole enam võõrkeha uues kultuuris. Kuigi ma olen tänaseks kolm aastat Eestis tagasi olnud, tundub mulle, et vahetusaasta järellaine veel kestab. Täna teen ma mõnest vahetusaasta kogemusest hoopis teisi järeldusi. Mida vanemaks ma saan, seda rohkem hakkan ma mõistma, missugust mõju see aasta minu elule tegelikult avaldas.


Elina Pahklimagi Persoon

..

..

Elina Pähklimägi on Eesti näitlejatar, kes on ennast tuhandete televaatajate südametesse mänginud Häidi Õigepauluse rolliga krimiserjaalis “Kättemaksukontor”. Elina on oma sõnade järgi inimene, kes tahab luua. Ta tahab elada nii, et surivoodil ei peaks ta midagi kahetsema. Elina tahab olla hea sõber ja kunagi ka hea lapsevanem. Ta on näitlejatar, kes soovib, et inimesed vaataksid rohkem üksteisele silma ja naerataksid. Ta alles õpib võtma aega enda jaoks ning ta on alati valmis proovima uusi asju.

1) Kas Sa oled alati soovinud näitlejaks saada? Näitleja elukutse tundus mulle lapsena millegi väga kauge ja kättesaamatuna. Ma isegi ei julgenud unistada, et mina võiksin näitlejaks saada. Mõte, et minust võiks saada näitleja, pani mu pähe näitleja Andrus Vaarik. Me olime oma kooliteatri trupiga «Karla» Saaremaal festivalil ning üheks žüriiliikmeks oli Andrus Vaarik. Tagasisidet andes küsis ta, et kas ma kavatsen ka Lavaka katsetele minna. Tema lause mõjutas kogu minu järgnevat elu. 2) Kas Sa mäletad oma esimest kogemust näitlejana? Esimene lavastus, milles ma osalesin, oli algkoolis. Lavastus oli «Kakuke». Millegipärast mulle tundub, et ma olin Kakuke, sest meeles hästi read - «veeres ära taadi eest, veeres ära memme eest....». Pead ma ei julge anda, samahästi võisin ma olla üks kuusekestest, kelle vahel Kakuke eksles.  Esimene “päris” lavastus oli Lavakunstikooli bakalauruseetendus “Kajakas”, milles ma mängisin Arkadinat. See oli meeletult eriline ja energiast laetud hetk. Tundisin, et ma olen lõpuks leidnud midagi, mida olin otsinud juba oi kui kaua.

3) Mis tunded Sind valdasid hetkel, mil Sa lavaka katsetel komisjoni ette astusid? Mida nad Sul teha palusid?

Mina sain Lavakasse sisse teisel katsel, niisiis pidin komisjoni ees seisma lausa kahel korral. Esimesel korral ei saanud ma isegi mitte esimesest voorust

edasi. Sel korral valdas mind täielik kabuhirm. Ma olin äärmiselt krampis – kuulsin üksnes kohinat oma kõrvus. Teisel korral tundisn, et mu lei ole midagi kaotada. Valitses täielik rahu. Pidin lugema armastusluuletust nagu tiiger ning samal ajal poksima. Pidin ka parodeerima oma õppejõude Sisekaitseakadeemiast. Lõpetuseks pidin rääkima proosapala oma armastatule telefonikõnena, elades läbi erinevaid emotsioone.

4) Pead Sa end rohkem teatri- või filminäitlejaks? Miks? Eestis ei saa sa end pidada puhtalt kas teatrivõi siis filminäitlejaks. Filmis mängimine on pigem erand, mis rikastab teatritööd. Samuti on mängustiilid täiesti erinevad - on täiesti erinev, kas mängida teatris suurele või väiksele saalile või siis filmis. 5) Kuidas Sina kujundad oma rolli? Iga rolli loomine on keeruline ja iga projekti puhul on see erinev protsess. Teatri puhul on prooviperiood piisavalt pikk, et katsetada ja otsida- nii jõuad selgusele, milline su kehastatav tegelane täpselt on. Sind aitab näitekirjaniku tekst, lavastaja, teised näitlejad. Ma olen naernud, et teatris saab minu roll valmis siis, kui mu tegelane on leidnud oma õiged jalanõud.  Filmis ja seriaalis on rolli loomine natuke keerulisem. Filmirolli puhul oled sa rohkem üksi. Sa oled kuidagi rohkem vastutavam oma rolliloome eest- pigem toimub see kodus iseseisvalt. See on suur luksus, kui on aega ja ressurssi proovi teha. Filmi/seriaali puhul on nii palju tegureid, mis sind mõjutavad - valgus, heli, kaadri suurus, võõrad inimesed võtteplatsil, pidev katkestamine ja uuestifilmimine - puudub lineaarsus. 

6) Mis on kõige veidram asi, mis Sinuga etendusel, proovis või võtetel on juhtunud?

Teatris on ühed kõige huvitavamad hetked need, kui keset etendust tekib näitlejal niinimetatud «must auk» - sa ei mäleta ei teksti ega ka seda, mis peaks edasi juhtuma. Selline hetk on ka mind tabanud, «Kajaka» etendusel, kus minu tegelane pidid stseeni vedama. Tekkis ülimalt pikk paus, mis aga kandis hämmastavalt hästi. Oli tunda, kuidas kõik näitlejad olid 100% kohal ja õhk oli energiast tiine. Kuidagi see olukord lahenes, aga kogu etendus oli hästi eriline. Bakalaureuseetenduse «Pimeda toa kuningas» ajal, mis rääkis armastusest Jumala vastu, juhtus midagi nii erilist, mis tekitab minus siiani külmavärinaid. Finaalis, kus mu tegelane leiab tee oma Jumala poole, tekkis minus endas selline äratundmine ja arusaam, et see kandus ka minu partnerile Anne Türnpuule ja tollel etendusel oli tõesti mingi kõrgem vägi kohal. Igasuguseid apsakaid juhtub ikka - ühel «Boob teab» etendusel lõikasin ma endale laval päris sügavalt näppu, kuid suutsin niimoodi edasi mängida, et seda märkasid vaid vähesed. Mis sest, et enamus ajast oli mul näpp suus.  “Soovide puu” ujumissteeni proovi ajal märkasin ma järsku, et lähedalasuvast aknast tehakse mitme fotokaga pilte. Kogu tiim sai äärmiselt pahaseks ning kustutas need pildid. Mehed ise kostsid, et nad tahtsid üksnes pilti teha (ma olin stseenis porgandpaljas). 7) Kas Sul on teatri või filmimaailmas iidoleid? Filminäitlejad, keda ma tõeliselt imetlen on Al Pacino, Nicole Kidman ja Tilda Swinton.


Foto: TV3

Teatrinäitlejatest imetlen ma sügavalt Katariina Unti.

8)Kust tuli mõte luua koos Liisi Eesmaa’ga vanalinna pood “Sireen Vintage”. Mida sealt täpsemalt saab?

Ühel hetkel märkasime me Liisiga, kes on üks mu parimaid sõbrannasid, et meie mõlema garderoob koosneb peaasjalikult vintage riietest (riided, mis on vanemad kui 20 aastat). Sealt sündis idee luua salong, mis toob naisteni vintage kleite. Aastakümnete eest õmmeldud kleidid võluvad kõiki oma materjali, disaini ning erakordsusega. Minu erilisteks lemmikuteks on 50ndate ja 60ndate aastate peokleidid.

9) Kas moe järgimisel on Sinu elus suur roll või kannad seda mis meeldib? Milliseid brände ja firmamärke eelistad? Moodi ei järgi ma absoluudselt! Minu hing on täielikult vintage meelevallas ja ma kannan täpselt seda, mida hing ihaldab. Sel kevadel saabus minu huultele nearatus, kuna poelettidele ilmusid minu poolt juba ammu jumaldatud värvilised jalanõud. Selle eest pean ma küll moodi tänama. 10) Mitmel pool on Sinust räägitud, kui ühest Eesti kauneimast näitlejannast. Millised on Su ilunipid ja igahommikused protseduurid? Ilu seisneb vaataja silmades. Mis on ilu? Kindlasti ei ole ma klassikaliselt ilus näitlejanna. Pigem on küsimus omapäras. Looduse poolt on mulle

antud nii tedretäpid kui ka lokid, mis ei ole just kadestamisväärne kombinatsioon. Iluprotseduure mul ausalt öeldes ei olegi. Üks hea näokreem ja huulepalsam on mu hommikused sõbrad. Õhtul nägu meigist puhtaks ja piisavalt und! Magama lähen ma märgade juustega ning öö jooksul moodustuvad lokid, mis võivad mind hommikuti tõsiselt üllatada.

11) Kuidas suhtud meediasse ja kollasesse ajakirjandusse? Kas Sinust on kirjutatud mõni artikkel, mida lugedes said Sa enda kohta midagi uut teada? Ma ei saa aru määratlusest «staar». Eesti mastaabis ei ole staare ja mitte keegi ei taha, et neid nii tituleeritakse. Selle õiguse on võtnud üks punt inimesi, kes tegelevad kollase ajakirjandusega. See ajab mind tõsiselt endast välja. Ma ei taha lugeda, kes kellega käib või mis hambapastat kasutab ning ma ei taha, et minu kohta selliseid «uudiseid» edastatakse. Ma hindan äärmiselt oma privaatsust ning ei soovi, et mu eraelust räägitakse. Minu kohta on avaldatud sellineid uudiseid, mis ei ole pannud mind sugugi rõõmustama ning on tekitanud küsimusi minu lähedaste hulgas. Sa ei saa mitte midagi ette võtta, tuleb hambad kokku suruda ja loota, et see torm veeklaasis möödub tempokalt.

12) Kas 5 või 10 aasta pärast näed Sa end pigem näitlejana, või on Su mõtte uitanud ka professionaalse lavastaja või režissööri ameti peale?

Aastate pärast näen ma ennast lavastava näitlejana. 13) Kas Su elul on moto? Kuidas see kõlab? Minu elu moto-mõte on äärmiselt lihtne - «Olla õnnelik!»


moeblogi:

Jessica-Michell

Jessica-Michell 22

Millest tekkis idee hakata blogima, kui vanalt sellega tegelema hakkasid? Blogi pidamist alustasin detsember 2011. Idee tuli sellest, et kippusin saama iga päev väga palju samalaadsete küsimustega kirju ja neile eraldi vastamine muutus jube tüütuks.  Otsustasin teha enda elu lihtsamaks ja avasin oma blogilaadse lehe, kuhu kirjutan endast kõik, mis inimesi siiani on huvitanud :). Muidugi oleksin ma võinud seda juba näiteks aasta tagasi teha, aga mõtlesin, et teen asja põnevaks ja alustan blogi kohe ühe huvitava looga ehk minu elu unistuse täitumisega, milleks oli nina opp!   Millega tahaksid tegeleda tulevikus? Tulevikus tahaksin kindlasti omada enda riidepoodi. Seda ma täpselt öelda ei oska, mis aastaks ma selle teostada suudan, kuna see on siiski suur ettevõtmine ja võtab omajagu aega ja planeerimist. Aga seni tahan end kindlasti veel harida ja tegeleda igasuguste erinevate töödega ja loodetavasti ei jää see kõik ainult Eesti piiresse, sest ma olen seiklushimuline ning tahan elu näha siin ja seal! Oled palju reisinud. Milline riik on Sinu lemmikuks osutunud? Kuidas iseloomustaksid sealset riietumis stiili? Lemmikuks on osutunud Ameerika Ühendriigid. Mulle meeldivad sealsed sõbralikud, positiivsust täis ning abivalmid inimesed. Mulle meeldivad USA kaubanduskeskused, mis on nii meeletult laia valikuga ning soodsate hindadega! Söögid on seal ebatervislikud aga viivad keele alla! Ameerikas nii palju, mida avastada. Kõik tundub nii huvitav... äkki sellepärast, et kõik reaalselt ongi nii nagu filmides. Minu jaoks täielik American dream. Riietumise kohapealt nii palju, et oskan rääkida ainult Georgias elavatest inimestest, nemad käivad vabal ajal väga lihtsalt ja mugavalt riides. Ei midagi silma-torkavalt ilusat ega stiilset. Õhtuti on vaatepilt veidi ilusam, sest siis löövad kõik ennast üles ja vaeva nähakse ikka kõvasti. Plätud ja jooksutossud asendatakse super ilusate killer kontsadega ning spordipüksid ja t-särgid asendatakse ülimalt seksikate mini kleitidega. 

Millised on Sinu meelest selle kevade/suve kuumimad trendid? Ma miskipärast kipun arvama, et maxikleidid, kõrge värvliga teksalühkarid, palju neooni ning erinevad peakatted.   Mida soovitaksid Eesti noortele? Kanda kirevaid värve, et erineda sellest hallist massist! Millised on Su lemmik rõivakauplused ja kas bränd on sinu jaoks tähtis? Kõik mu lemmik rõivakauplused asuvad kahjuks Eestist väljas: Forever21, Victorias Secret, Charlotte Russe, TopShop, ASOS, Pauls Boutique jms... Bränd ei ole minu jaoks sugugi oluline. Oluline on kvaliteet, taskukohane hind ja eseme hea väljanägemine. Kas Sul on ka disaineritest kindel lemmik? Lemmikut ei ole. Iga disaineri asjades on mul kindlad lemmik tooted. Kas siis on nii, et meeldivad ainult kotid ja riided üldse ei meeldi või vastupidi... Millised on Sinu unistused, mis tahaksid täide viia edaspidises elus? Eelpool toodud unistuste karjäär ja leida see «õige» enda kõrvale ning olla armastatud ja õnnelik!:) Mis on Sinu inspiratsiooniallikaks? Inspiratsiooni saan põhiliselt tumblr.com-ist


Foto: Pilvi Pirinen


awsm’


Awsm 4