Page 1

Punane koosneb tuhandest varjundist Priit Põldma „Punane“, Priit Pedajase lavastus John Logani näitemängu põhjal, mida mängivad Eesti Draamateatri väikeses saalis kahekesi koos suurmeister Ain Lutsepp ja noor meister Uku Uusberg, on lihtne lugu. Lugu õpetamisest ja õppimisest olukorras, kus õpetaja ei taha olla õpetaja ja õpilane ei oska alati olla õpilane. Ja lugu kunstist olukorras, kus kunstnik ei taha teha kompromisse, aga massid ei mõista kunsti seest tõde leida. Näidendis, mille traagelniidid veel natuke läbi paistab ja autori kombineerimisvõttestik ajuti silma riivab, on sees keerulisi üleajalisi küsimusi. Loo sündmustik hargneb läinud sajandi keskpaigas avangardist Mark Rothko ateljees, kuhu abitööliseks saadetud ja saabunud noorsand nimega Ken. Rothko on reaalne isik, muide, juut ja modernistliku kunsti gigant, sündinud Venemaal, õppinud ja elanud aga Ameerika Ühendriikides. Maalinud pilte, mille abstraktsus ületab igasugused piirid, mänginud meisterlikult värvidega ja asetanud ritta ristkülikuid, millest hiljem leitud eksistentsiaalseid tagamõtteid, põhivärvina kasutanud kõikvõimalikes variatsioonides ühtelugu punast. Millistest impulssidest saab selline kunst sündida? Vaataja astub ühes Keniga Rothko ateljeesse ja asub vastust otsima... Võimalus kiigata looja hinge- ja vaimuilma ei saa iialgi olla tühine. John Logan ja Priit Pedajas on Rothko ateljee ust paotades küll sihikindlad, kuid see, mis laval, ei pretendeeri kunsti-, vaid teatritõele. On üks võimalik versioon ühe kunstniku elust. Rothko ja tema punane maailm ei andnud vähemalt siinkirjutajale hüppelauda kuskile sümbolistlikesse sfääridesse, jäid lihtsalt näiteks kunstniku ja ta loomingu suhetest. Pedajase lavastus annab ruumi näitlejatele. Lutsepa ja Uusbergi kohtumine on sündmus niikuinii, need kaks meest esindavad oma põlvkondade näitlejaväge. Oluliseks ühisjooneks seegi, et kumbki neist paistab ikka ja üha oma tegemistes olema iseseisev kunstnik, mitte kompromissialdis käsitööline, see moodustab nende ühisosa rothkoliku maksimalismiga. Lutsepp on Rothkona detailitäpne, tabab karakterit mänguliselt ja selgelt. Ümberkehastumine algab kunstniku õhulistest sõrmedest ja lõpeb maestro kõiketeadva häälega. Ta koosneb orgaanilistest ootamatustest, põimib oma tõeotsingutes ühte elu ja kunsti. Õigemini: kunst ongi tema jaoks elu. Mõni Lutsepa monoloog, Mark Rothko mõttekäik jääb pärast kuulmist kuulmetesse tukslema, hakkab uusi mõtteseoseid looma. Näiteks see, kuis Rothko juhib tähelepanu punase värvi varjundirikkusele või ta viha ühiskonna pihta, kus kõik kangesti tore peab olema. Rothko on suurvaim, kes ei salli, kui teda pisendada püütakse. Ken on Uku Uusbergi kehastuses ootamatult... tähelepandamatu. Kas jääb Uusbergi mäng tõesti mängumeister Lutsepa varju, samamoodi, kuis Rothko isikupära varjutab vähemalt ateljee territooriumil Keni olemuse? Oh, kuis tahaks Keniga samastuda, tunda ennastki ära lihtsas poisis, kes suurvaimu kõrval üritab ellu jääda ja kogemusi kõrva taha panna, aga miskipärast samastumine ei toimi. Uusberg on kahtlemata täpne, mõnes eeslavale toodud viivus nõnda õige ja eluline; ausa siiruse esitab ta Keni valusat lapsepõlvemonoloogi. Kuid tervikliku rolli sünniks tarvilikest isikupäraseid värve on pisut vähe. Hämmastav, näitleja ja lavastaja Uku Uusbergi tegemised on varem üha läbinisti tähelepanu äratanud, kaasa mõtlema sundinud. Kuid seekord jääb Uusberg kui loovisiksus kuidagi varju, ei tahaks uskuda, et selle dikteerib vaid tekst või lavastusjoonis. Mingi rike on siia mängumaailma end sisse söönud, mis ei lase elama hakata noorema ja vanema mehe totaalsel partnerlusel, vaid jätab mulje suurmeistri ja sekundandi suhtest. Lavastuse lõpp laseb punase varjundeid vaadata Rothkol ja Kenil koos; looja ja tema saatja paratamatust eraldatusest hoolimata seisavad nad nüüd kõrvuti. Samamoodi on selles finaalis võrdseina kõrvuti tippnäitlejaks tituleerit Lutsepp hiljaaegu teatriilma sisenenud Uusbergiga. Rollija näitlejaperspektiiv segunevad üheks põnevaks tähendusrikkaks kombinatsiooniks. Küll tahaks, et see viiv kestaks kaua. Seal pole kohta enam eelnenud pealispindsel hinnangulisusel, klišeelike sugemetega süžeekäikudel, on vaid kunstimõtestamise püüde ajatus. Nii lihtne, nii selge ja ometi nii suur, keeruline ja mahukas on see hetk lavastuse lõpust. Kui publik seda vaikusetsooni vaid igal õhtul hoida oskaks, iseenda ja näitlejate pärast! „Punase“ saalid ei olevat just pilgeni täis. Kummaline, „Punases“ on vaatamisväärset


varjundirikkust, seal on ootamatuid värvivarjundeid ja isepäiseid toone. Iseäranis soovituslik võiks see lavastus olla kõigile noile, kel sihiks kunst või hoopis teater ja/või nende mõtestamine.

Punane koosneb tuhandest varjundist  

Priit Põldma teatriarvustus Draamateatri lavastuse "Punane" põhjal.