Page 1

Noored silmad


© Andrus Rehemaa “Noored silmad” Kujundus: Paljasjalg “Eesti 100 luuleraamatut” raamatusari Kirjastus Paljasjalg, Tallinn 2019 Koguteose ISBN 978-9949-9947-4-8 Trükise ISBN 978-9949-626-82-3


Andrus Rehemaa

Noored silmad

Kirjastus Paljasjalg 2019


4


I Tuleviku nostalgia

5


6


Kevad Võimas on kevade lopsakas vöö; haarab see päeva, allutab öö. Purustab külma, toob soojad massid; hullutab koerad, kräunutab kassid. Raske on vohava kevade töö, üksi ta jõejää raginal sööb. Purustab pungad, vabastab lehed; vallutab naised, anastab mehed. Kevad lööb mässama vagagi hinge. Pähe ja kõhtu loob oot’matu pinge ja elu tuhanded meeled kõik räägivad ühises keeles. 2004

7


Halvatus Kas sina näed seda lõputut rada, vihmast märga, siiski põuast? Kas sina näed seda aastasada pidevalt kordamas ennast? Kas sina tunned, et kõik jääb samaks, samaks, pärast sooja, külma? Kas sina tunned, et olla tahaks sealpool madalat ilma? Kas sina püüad, jõuad, hoolid, annad terve, mitte poole? Kas sina rajalt minna proovid, ära sealt, kus vaikne koole? Kas sina jõuad umbtee otsa, kust saab ainult tagasi? Kas julged vabastamist loota, ent leppima pead sinagi? 2004

8


*** Lõõskava päikese all ma magan. Lõõskava päikese all ma magan. Sinitaevasse tahan, just sinna: aja eest ära minna… Voolavas vees ma tukun. Voolavas vees ma tukun. Sinitaevasse tahan, just sinna: aja eest ära minna… 2004

9


Täna ei tahtnud ma linna näha Täna ei tahtnud ma linna näha, autode mürinat, kisa ja kära. Täna tahtsin vaikust, linnulaulu kaiku. Olla Emajõe kaldal, kus Kalevipoeg valvab. Vahel tüütab mind elurütm, vahel kõigest on ükskõik, siis, kui piinab väsimus, lõputu tüdimus; siis nõuan rahulikku eksistentsi, mitte karjuvat dissonantsi. Nõnda räägin teil karged Tartu parkide hanged. 2004

10


Ikka ja jälle / Loorlind Ikka ja jälle tabab mind igatsus sinust, loorlind. Helge ja valge — teadagi, ei saa sõnu seadagi. Näha sind selgelt kuukumas hajud päikesesäras. Ootan sind, loodan — jah, tule! Lasku kuivale suule. Ikka ja jälle möödud must, kuivaks mõranenud suust. Lendad seal kaugel kaljudel Loor lehvimas pilgates. Lasku jõkke! Lendad meelsalt. Tuhast maad kasta veega! Mind! Mind, loorlind näe! Pöörasust! Ikka, jälle, armastust! 2004

11


Mu haavad on liiga sügavad Hirmust värisen, joovastun murest, haaran sulest, Jumalalt pärin. Üksinduse rõskus silmis. Valelikud hirmud on ikka siin — üllatav. Mu haavad on liiga sügavad. Aeg toob, aeg viib. Tõi selle, viib selle. Ka haavad, mis liig sügavad. 2004

12


*** Mu käes, siin; samas, kaugel galaktikas. Minu sees, kuid ei rakendu praktikas. Kaks lindu vastamisi sädistavad. Kõik kaldu ja teineteist välistavad. Must, valge vaikivas võitluses. Reaalsus? Üks mõistuses, teine südames. 2004

13


Sügis Puiste hiiglaste rasked sammud keerutavad tulemöllu. Võõrad, turjal tuhkne vammus, pigistavad huuled torru. Lirtsuvasse maasse päeva trambib jõhker sunnitöö. Soojad silmad vaevu näevad, sest neid peksab tülpin’d öö. Lõppeks tahkeks sooned koolnud. Väsib tuhatpäine hord. Tummalt, kindlalt kustub loodus. Ka mina suren veel üks kord. 2004

14


Must tuba Musta tuppa, ukse taha. Keera lukku, viska maha võti, mille andnud sulle läbi lille põrgutulle veerev aeg ja maailm vankuv. Süüta laev ning hiiva ankur. 2004

15


*** Oigav hääletus lööb kõrvades trummi. Vaikne päevatus... sest öö ajab jonni. Ainult tuuletus lõpmatusest puudu. Tuul kui luuletus, kaskedele suudlus. Kõle hooletus ebaühtlases jääs 2004-2005

16


Kaks keha, üks hing Mäed on udusuled, tuletormid virvatuled, liustikud härmast. Sinu pärast. Piin on varbavalu, koletised kaisukarud, ookean järveks. Sinu pärast. Tõsta õhku udusuled, käega tappa virvatuled, peoga katta härma, tahan Sinu pärast. Taluda üht varbavalu, seljatada kaisukaru, üle joosta järvest, tahan Sinu pärast.

17


Vähendada Sind ei suuda, minu armastust ei muuda, ükski tipp, ei sügavik, kaugus ega igavik. Taevane või Põrgu värav, mina elan Sinu pärast. Pühendatud Kenile, minu teisele minale, hingesugulasele. 2005

18


Unenägu Päike muutub, liigub paigast, teiseneb. Kummaline kollakas valgus seisab paigal, ootab. Agulipood elab, sest järjekord loeb. Kaks tänavat eemal kardetakse taevast. Kooliaknast seirab noorsugu kuis pretsedent sünnib ajaloos: Päike muutub: aeglaselt, kindlalt läbistab tuhme maju puhas kineetiline energia. Valge kirjadega auto ja Jim. Ainult nii saab koju, rahus, autos, koos. Jim juhib vaikselt ja kindlalt viib meid, koos, siis, kui Päike muutub.

19


Pööre. Jään mina ja Jim ei saa midagi teha. Neid tallatakse. Nad kardavad taevast. Must Päike alustab teed. Kaks last, kel pead on paljad; nii uhke skulptuurigrupp! Nemad tõusevad taevasse ja mina saan koju. Aga valgus ootab ka kodus ja paljud koos temaga. Ei haigus, ei lärm; on öö. Vaikusest lämbunud, valgus on sumbunud! Õrn hele taevas, oh hommik! Päike on muutunud ja inimene ka. Seal ta hiilgab: Suur uhke gooti katedraal! 2005

20


Pöördepunkt? Võib-olla ma tean, mis tuleb. Võib-olla ehk ei tea. Võib-olla kui silmad sulen, kaon ära? Kes teab. Võib-olla ma ei tea, mis tahan. Võib-olla ehk jälle tean. Võib-olla kui silmad avan, näen ära? Ma tean. 2005

21


Talv Valguse kahvatu kuma sandistab silmad. Vaikuse jõuetu kõma lukustab kõrvad. Vägedest hüljatud päeva juhmistav loidus on ihu ja hinge kangestav haigus. Surmaga võrdne on uni — kõledalt hele. Kaitseta, haavatav ihu selleta sureks. 2006

22


Püsikindlale Tunne; see ürgne jõud, mis lagedal väljal on näljas ja lähenev kõu; tunne sest sügavast pisaramärjast saab härjale väärika jõu. Tunne; see pime õud nii vaikiva püsi; ei küsi; on eluvee jõud. 2006

23


Ilmetult Õhk paigal seisab siis, kui tolm ei liigu. Kevad tuleb jälle me koltund meeles. Vees laine hääbub koos me tumja keele. Päike särab jälle ehk luitulnd pleegib. Hirm aralt õilmleb sees ja pilk meid reedab. Maha matab jälle me lootuskiired. 2006

24


*** Veetlev etteheide on 체lest천usmise kevad; h천ige s체damesse, kui armastuseta elad. 2006

25


Eleegia Jääb tühjaks suveöö ja pimedaks. Mind vaevand päevatöö on põduraks. Las kihab veteäär te suminast. Mul ebal lauluhääl nii heledast. Jääb lukku hingesõõr ja valusalt mind tabab linnulõõr ent osavalt. 2006

26


Maat Ühes maaga, tähtedega ühes taeva, vetevalla ühes kõige olevaga ühes Issand Jumalaga elab süda helkleb hing ja mõistus selles tähetolmus otsib olevat ja olnut uinub magab ärkab virgub olles Vaimu tuleleek ses ihus, soontes, mõtetes. Siht on üks, vaid tükke palju... ühte maaga, ühte veega, Aadamale anda Eeva, olla loodus olla muld olla elu kirkaim kuld. 2006

27


Olevik Mahedalt vaata, pehmemalt kuula, heldemalt oota mäekumerust, mille taga, kui vaatad, näed seda, ning kuulad taas jaburust.

28


Tulevik Jah, sinu pärast on surdud! Verega vermeisse nühitud! Just sellises elus sa sured! Hoolitsetud. Oodatud. Hoitud. Jah, sina varistad kõik! Süljega armide vastu! Vaid madalas sodis sa soiud! Vihates. Lõhkudes. Madaldades kõike, mida Ta on toonud. Jah, sinu palk on kolmed koonud ja, vaata, Ta jälle endast ohvri loonud. 2006

29


Kuuvarjutus Ulub vetepeegel tuulehäälel, kui Kuu ta pimendab ja ei paista. Tahab libahundis saada lihaks, et tormata Ühe, elu haista. Sulab pimedusse eluvesi, kui liig kaua varjus paigal seista. Voolab allikavesi soojaks vereks, et jumalate maist ihu maitsta. 2006

30


Pisar Pisar kõditab, kui aeglaselt allapoole otsib läbi mägede teed. Ikka lõpuks jääb ta ette jääliustik, jäine müür. Ning aastate tardunud tihk kasvab veel üks kiht suikumise süül. 2006

31


Virtuoos Soe tuul tuleb aknast tuppa — tal on elu lõhna. Seda lõhna, mida teadus ei tunne — olemise sundi. Elutuul, käi läbi kõik nurgad ja sopid minus, et viimaks ometi vargad ja kratid mind maa pealt laseksid lahti! Külm tolm seisab tuimalt nurgas — oma läppunud lehas. Kirbet lehka, mida mina nii hästi tean — hääbumise kunsti. 2007

32


Ühiskonna hääl Mõistusega mürgitatud, hoolivusega nakatatud, tunnetega rikutud, armastusega tapetud patune inimene! Kas sa ei tea, et õndsaks sind ei kiideta? Vaiki ja allu või sure noorelt. Ära maailma enam väära. 2007

33


*** Ma olen külm, nii karge ja tõrges, paindumatu, kõrk, sest Inimesed on surnud. Ma ei armasta, ei ela ega hinga, kasva, ei kohane, sest ka need, kes naeratavad, on surnud. Nad varjavad ja eemalduvad, sulguvad teise maailma. Mu Jumal, miks oled Sa nad maha jätnud? 2007 Hall kassipoeg takistas mul seda kirjutamast. Ta näris sulepead ja mu kätt. Ta püüdis paberit minema tassida.

34


Palve Sina, puhas muusa, kunstide emajuur, kelle üsk on mind võtnud kanda! Armasta last, õites viljapuud, millel saak alles ilmale anda. Kõrgid vabandused, valed, pühkides teelt oma tiivad Sa laota valla. Lennuta, igavene leek, mind laotusse, taevaste alla. 2008

35


Ood ilmamaale Oo, suur Maailma Vaim! Ma olen Sinuga ühte köidetud. Ma olen üleni Sinu! Oo, mu Jumal.

O magne Spiritus Mundi! Sa oled mu oma rüppe võtnud. Sina oled mina! O Deus meus. Ὦ μέγα πνεῦμα τοῦ κόσμου. Ma laulan Sulle hümni, mu Eluandja. Ma armastan Sind! Ὦ Θεέ μου.

36


*** Nii jäädki üksi parandama maailma. Just nii, nagu Jumal oli, seda luues. Ei teelt sa eksi, ohverdav inimene Sest nii, nagu Jumal suri, sured sinagi. Ja vaata, ta läkski ja riiki ei saanud temalt võtta.

37


Credo brevi Mu Jumalas on Juno kindlus ja Jupiteri vþim. Mu Jumalas on Cerese rikkus ja Hestia loit. Mu Jumalas on Venuse kirg ja Apollo sära. Mu Jumalas on Minerva vaim ja Marsi viha. Ometi vaid Jeesuse hool ja Kristuse arm teeb temast minu Jumala. 2009

38


*** Mu Mulgimaa päikese eha, kui kaunis su kullane värv. Su raamid on pilvede teha ja lõuendiks maas Õisu järv. Mu Mulgimaa päikese eha, veel kesta ja maali mu maad. Las viljapõld püüab su kulda, las tornikukk põleb su tuld. Kui ehast saab taevaste nõgi ja koduteel valgustab kuu, mind saadavad Halliste jõgi ja ojad ja mõtlikud puud. 2009

39


Palverännak Tuules on tõbi, mis vetele sunnib ja teedele veab. Valguses vägi, mis radadel rändab ja kauguses käib. Vihmas on võim, mida kodus ei tunne, kuid tulemas tead. Rännus on tasu ja vaevade palk, elutee ilu ja tõdede märk. 2009

40


Testament Kui ma nüüd suren, siis õnnelikuna hellalt kantuna Sinu kätest. Nii oled mu ära valinud. Näidanud maad, lubanud taevast, rääkinud õnnest ja maininud valust. Sa andsid mull’ looma, linnu ja lille, putuka, puu ja päikese, armsa ligimese kinkisid, kaunid kunstid, ilmutus ilust saatnud mind lõpuni märgina Sinust. Jumal, mu sõber, ma tänan Sind usu ja lootuse eest, mis on kinnitus elus ja surmas, et kestma jääb suurim Su kingitus, igavene, jagamatu armastus. 2009-2010

41


Kiusamine I Vilets mees end metsa viis, et olla kaunilt üksi. Männilatv ja päiksekiir said mehe ainsaks seltsiks. Karukold tal külje all, nii puhtalt roheline. Pohlavars, seal paremal, hea, mõnus, lähedane. Päeva tõtt ei häirin’d meest, ei väsitanud keha. Samblatutt, kui voodi eest, lõi pelgupaiga kena.

42


Harras helk ta silmi lõi õnnetundest täitus viiv. Silmapilk... Unes? Ilmsi? Ragises ja välkus hiis! Põrguvürst, just tema jah, ei kahtlust jäänud enam. Paganat, küll kavalat, kes siis ei tunneks ära? Kõrretutt sel sarvikul kui koni tilpnes huultelt.

43


Sabaots veel vabamalt, kui oder hõljus tuules. Mehe lõug kui tühi kott nüüd vajus viltu rippu. Paganalt niisamuti ei kippu ega kõppu. Pilvepiir, hirmmadalal, lõi päikesegi pakku. Tuuleiil vaid sahistas veel tasa puudelatvu. „Hommikust!“ tont tervitas ja lähemale astus. „Õhtust vast,“ mees ärevalt, et nõnda napp ta vastus.

44


„Küllap siis. Sa maine mees. Ei mina päikest mõista!“ Mehe keel, küll väreleb, ent küsimuse tõstab: „Kuis siis küll, et minu ees va vanapagan ise?“ „Vaat’, kus hull! Mu nimi suus ja ep löö risti ette!“ Mehe meel ent kindlaks jäi ja vahvalt ootas vastust. „Olgu nii, kui nõuad mult, siis lahenduse pakun. Ära vae, miks sina just, on ette nõnda nähtud.

45


Tule kae, mis pakkuda, kui minu valda laskud!“ Jalge all lõi vappuma, mees puudelt tuge otsis. Mulla all end leidis ta soe imelisest lossist. „Lähme siit!“ tont õpetas ja vasakule astus. Meeski siis nii talitas ning kurakäele allus. Läbi mäe nad sammusid kuldtõrvikute paistes. Ülal päev tõi peiesid, kui ilm jäi ilma päiksest.

46


Pimedus sai kõlama ja mattis teised helid. Tunnelis ent särama lõi sortsi aardemeri. Paganas jäi pidama ja kõike seda näitas. Varandust, mis otsata ning magusasti läikiv. „Võta kõik, et surmani ei oleks miskist puudus. Ainus hind, mis küsin sult vaid hinge segav suurus: armastus, see tühi töö, las jääda mulle pandiks!

47


Vanatoi seal üleval nii teengi lõpuks sandiks!“ Sosistas see kurivaim neid viimseid sõnu tuulde. Sellal kui me sulaspoiss rehnuti üle juurdles. Tume öö seal võidu sai, sest kuud ei olnud kohal. Inimlaps siis usub ju, et tähed ongi Jumal. Vilets mees nüüd lihtsalt vaid kuradile naeratas. Kiirelt nii seal antud sai patu pandiks armastus. 48


II Kuusejuur ja vihmapiisk me mehe külgi puutus. Sortsiloss kui tagasi ta kodumetsaks muutus. Ilmetu ja hooletu laas hämaruses tundus. Muretult ja sihitult mees kõrvest koju suundus. „Koduõu, kas tõesti nii ta olnud tavaline? Võinuks siit ju ammugi ma minna alatiseks. Koldeleek ka tuimana mu pale vastu paistab. 49


Lihaleem ei enamat kui lihtsalt kõhu täidab.“ Vilets mees ei mõistnud seal õnnemeele allikat. Armastus on vajalik, et rõõmu tunda maailmast. Hommikul kui ärkas mees, ei leidnud jõudu tõusta. Vaevaga end sängi seest sai akna ette seisma. Tihane seal põõsa peal ei köitnud mehe pilku. Päikesest nii mõnusast ei olnud miskit tolku

50


„Tühi töö mu elu siin, üksi, väeti, õnnetu. Maine aeg kas ollagi saaks enamat mõttetust?“ Mehe meel lõi kõikuma ja usust polnud juttu. Lootus veel jäi elama ning ära hoidma hukku. Aida alt mees avastas pajatäied rahaga. Paganas ei valetan’d: kauples ausa mehena. Mehe tee viis turule, äridesse, laadale.

51


Uhket siit ja kallist sealt sai hinge taha seisma. Kosjasõit ees terendas, kui mammonat sai küllalt. Naabrieit kõik korraldas ja pakkus oma tütart. Katki jäi ent kirkotee, sest pruudipiiga tõrkus. Nägi neid, et peiul heal puudus silmist armastus. Tühi silm ja igav suu jäid õõnsa tunde seltsiks, pime ilm kui aitas tuult maad külmetada keltsaks.

52


Valge muld sai põllule, et tummalt tunnistada elamist, mis püüdmas on vaid taamal paistvat eha. Üksindus veel valusam kui viletsus ja vaesus piinates ei säästnud ka ta edukamaid aegu. Oli mees ju saanud kõik, mis elus ette võtnud. Kuulsuse ja austuse nii kiirelt kätte võitnud. Õhtu eel ent näitas end ta kuivetunud veri.

53


Tardudes ta soonte sees, kui vaikselt sängi keris. Uneski ta teadis end ilma jäänud Jumalast. Ärkvel kuis siis võinukski armastada inimest.

54


III Hommikul mees päeva eest tõmbas ära kardinad. Kevade ta südame surmaunest äratas: „Mäletan, et kunagi mul piisas õige vähest õnne jaoks: maakamarast ja taevas paistvast tähest. Kuhu nüüd see lihtsus sai, mis vaeva suurt ei nõua? Imelik, et elada vaid oskan toore jõuga.“

55


Päiksekiir veel madalal, kui kuuleks mehe mõtet, metsateel lõi särama ja näitas halva lätet. Vilets mees end metsa viis, et leida loodu seltsi. Otsima läks pääsemist kurja vaimu templist. Sinilill ja ülane katsid metsapõrandat. Teadis mees, et nende all peidus põrguväravad. Läbi soo ja üle oja metsas ringi tiirutas.

56


Sajatas ja palus juba, kurat ent ei kiirustan’d. „Vabandust, ei tahtnud ma!“ hingetult mees ahastas. Jumalat hüüdis ta, kui päike hakkas loojuma. „Tagane! Ei kiusata ma taha enam südant.“ Ütles ta veel mullale, kus arvas, tont et elab. Rammestus murdis mehe, samblarüppe suigutas. Uneilm võlts ja ehe mõistust, teadvust painutas.

57


Koidutund vaikselt veeres magajagi äratas. Lahti lõi mees silmalaud, tõusis püsti kärata. Iga oks, linnuvile, sitikas ja naksatus, valgushelk ja tuuleiil tekitas tas hämmastust. Rahul meel ümber pöördus, taipas oma unistust. Koduteel inglitiivul süda mõistis armastust. 2008—2010

58


II Noored silmad

59


Päevapaabusilm Lenda, mu suve viimane õis päikesele viima teadet, et kui lahkub, tagasi võib tulla tooma kevadet. Kuhu sa kaod päikese õis? Mida su silmad näevad? Kas su tiivad, värve täis, tunnevad sügistaevast? Anna mull’ andeks suikunud õis, et mu soojus sind äratas. Lenda veel, kuni tuulte võim jõu su kroonlehis närtsitab. 2010

60


Pilvedealune See maa on pilvede all lamedaks surutud, hämara kastega üle valatud, külma tuulega kangeks puhutud, suure murega omaks nutetud. Meri on siia randa loksunud, märga pimedat uudist toonud, lootust on meilt ära võtnud, leina randa maha jätnud. See taevas on maa peale alla tulnud, merega meid üheks teinud, pilve peale sinu tõstnud ja siis kodust ära sõitnud. Margitile Peetri mälestuseks 28. septembril 2010

61


Ülemsalm Ma näen kõike, kuid vaatan vaid Sind. Ma kuulen kõike, kuid kuulan vaid Sind. Tule ja kanna ja hoia. Mind endaga vii, et enam ei lahkuks me iialgi. Ma mõistan kõike, kuid tunnen vaid Sind. Ma saan kõike, kuid tahan vaid Sind. Võta mu rahu ja palve. End ehtida võid, Su kätes on minu südamelõim. Ma hüüan kõiki, kuid kutsun vaid Sind. Ma emban kõiki, kuid armastan Sind. Anna end mulle. Ma ülendan Sind. Sinus ja minus saab üheks me hing. 2011

62


Õnn Nii õnnelik on lilleõis, kes koju ootab ühte tilka, kui ta ümber aasal käib sada tuhat valget vihma. Glück So glücklich ist die Blume, die auf einen Tropfen wartet, wenn es rundum auf der Wiese hunderttausend davon regnet. 2012

63


Armastuse laul Sina seal kaugel, unede vahel on kohtumiseks võim meil kahel, ootad mind, kui tulen juba, tõrjud veel, kui olen teel. Ära arva, et Su rinnast tõugata ma jõuaks end. Oma loodud ilma pinnal hoiad oma süles mind. Oled mulle püha lumi, milleta ma talve tea, suvepäike, mille tulle südant andmata ei saa. Vaata! Võimas kiremeri tormab, kuni randa näeb; murdub, laskub põlvedele Sinu kindla kalju ees. Ootan. Kuu mu pimeduses näitab kuspool koiduäär. Igavene rahu mulle Sinu tulemisel jääb. Üksindust ei ole enam. Õnneulm on igavik. Tunnen Sind kui iseennast. Armastan Sind alati. Ma ei karda, kui Sa oled teine liha, teisel pool. Mina olen seal kus Sina, Sina minus üheks koos. 64

2012


*** Lapsele surm on võhivõõras. Ta elab kaugel põhjas, kus päike ei tõuse. Noorele surm on nägu linnast. Ta teab, et ta on, kuid ära ei tunne. Mehele surm on kauge sugulane, kellega kunagi tuleks kokku saada. Vanale surm on majanaaber, keda tundma õppida ja koos kord ära minna. 2012

65


Verevennad Mäleta, kui meid enam pole, et teadsime, mis on sõprus, kui üksiku viimane ohe ilmakae kärinal lõhkus. See pole ei veri, ei liha, mis katsudes sõgedaks määrib, see pole ka odravee viha, mis vaadi sees magusaks käärib. Jutusta lihtsate lugu, kes kindluse kaljule lõid, kus avatud südame sugu vaikides lõpuni käib. Külmade tuleku imesid näevad, kes tunnevad usaldust: tuhanded vete peal kõndisid, nii nagu suvel sai lubatud. See on see seadus, see on see käsk, mis armastust jagada käsib. Tema on kaaslane, tema on täht, mis viimase ehani püsib. Unusta, kui tuleme jälle, et ajad on looja läinud, sest sõpruse sidumist verre alati oleme näinud. 2013 66


Talve matus Viimaks saab maailm halliks ja puhkeb nutma, kui enam ei jaksa leinata sĂźda. Pisarad vĂľiavad kange keha; valge lina matavad maha. Hauale toovad lilli itkejad lĂľunast. Nad laulavad valus, sest talv sai otsa. 2013

67


Peeter ja Paul Kärdlas Kui Saulist sai Paul, nii merest saab maa, väikeses meres hiigelsuur saar. Peeter teeb lahti väikese maja, võtmega avaneb hiidlase süda.

peeterpaulipäeval 2013

68


Uinumine Öö on kaugel päevast ja ajast, päikese kindlast rajast. Unedes raugeb unistus vabast ilude armsast ilmast. 2013

69


Vananaistejutt Ema embab veel soojalt suvehellitet lapsi, kui Mihkel teeb laisalt kingikarbikse lahti. Saab kaseke kulda nii mitmesse salku ja haavapoiss hoida rubiinpunast välku. Üks vahtratirts kahmab sealt kirevat noosi ja õpetab teistele tulevast moodi. Mänd kuusega üksi vaid saagist ei hooli ja seisavad kaksi mürkrohekas poosis. Kuid päevake väsib sest kirevast peost ja lahkuda käsib neil mõnusast teost.

70


Ema Ăľhtule ajab uduga juttu, et perekond tabaks, on aeg minna tuttu. 2013

71


Inimese Poeg Kes Sa oled, Jumal, kes ei oska luua? Kunstnik pintslita. Kirjanik ridadeta. Laulja hääleta. Sa oled inimene, kes armastab. Tahab tunda. Püüab rõõmu. Leinab surma. Sa oled mina. Vägedest pöetud Sina. 2013

72


Elamise kunst Ilma taga mere all kauge kaja lõpus seisad Sina, Valge Tall, kogu loodu põhjus. Seal on vaba elu voli õnne õige kotus, minu õrna hinge tuli, tiivuline ratsu. Laske näha rändajal, varbad tolmu lõksus. Andke luba vaikijal, mõtted hirmu võrgus. Mul ei ole minna vaja, leida õige vastus. 73


Pole vaja sõnadega võita Tühja otsus. Pane oma päeva värv minu põue sooja. Luba tema juurde kord minna ühes looja. Siis saab ilu olla ülim sõnumite viija, inimene igavese armastuse tooja. 2013

74


Surija Valu on veri linasel valgel, tuledemeri kahvatul palgel. Vesine viiv kellade liiv elaja kiin lþppegu siin, pimedus igatseb tähti. Issand Jumal, lase mind lahti! 2013

75


Hingede öös Mu sammudel teiste on kaja, mu kõris on võõraste õhk. Nii ammu teil oli neid vaja. Ma kutsuma kõnnin teid väljas, kus tapetud küünalde lehk ja armastus udu sees näljas. Me kohtume tundmata ära. Kui kanalast põgenev tõhk ma olen siin elus vaid varas. pühendatud neile, kes on kodust ära 2013

76


*** Ihu surm ei ole Surm; pole hirm ja pelgus ees. Päriselt ma kardan elu, milles võõras lohutus. Mina suren tõesti siis, kui lõpeb Sinu armastus. 2014

77


Kodumaale Igal kevadel ma armun Sinusse uuesti. Su lumikellukesevalgesse nahka, Su sireliroosaisse põsisse. Igal suvel ma armastan Sind rohkem. Su linnulaulukõlavat häält, Su leherohelisi silmi. Igal sügisel ma suudlen Sind visalt. Su vahtrakirevaid juukseid, Su õunamagusaid huuli. Igal talvel me uinume jälle. Koos lumepuhaste linade vahel, koos uue kevade ootuse süles. 2014

78


Tema tema Ta jookseb ja kihutab, hingetuks püüab, ta aeglustab seatult, ta peatub. Suurema kirega väikesel kätte jäi saamata päikene, kui see oli kõrgel. Ta tunneb ja vaikib, tihkuda kisub, ta mäletab selgelt, ta uinub. Taevani madalal kaarel ulatuks küündija haare, kuid tema ei tõuse. Ja Tema ei nõustu. Kuidas sa jätad Mu parima kingi, südame mullasse külvatud seemne, unustad elu ja surmaga tingid? Ma keerutan tuuled ja pöörastan mered kui möödaminnes, kuid sina ei pea! Sinus on väikese suuruse ime. Me näod on võrdsete paled.

79


Nad hiilgavad maailmasuuruse tuld. Tõsta see südamest omade ette, armasta armastust enese lättes! Sest tema on Tema. Tärkab ja kestab, samamoodi. Püüab ja jätkab, samamoodi. On ja lõpeb, samamoodi. Armastab neid, samamoodi. Alguse ajast ühtemoodi igavikku jäävad Nad. Ja eal ei jäta teineteist. Sest ta teab, et mõistab. Rahuneb. Igaveses palves suleb Kõiketeadja püha suu. 2014

80


*** Kuidas enam lubada vaikivaid päevi, kui Sinu huultel on lubatud sõna? Ma ei taha enam mitte tõotada. Kuidas ikka elada saatusest lahku, kui Sinu süles on võidetud voli? Ma ei taha enam mitte uskuda. Kuidas mitte igatseda tähtede poole, kui Sinu silmades on Jumala nägu? Ma ei taha enam mitte armastada. 2014

81


Päikesevankri hukk Seal saab sära silmi, meel teeb mõtte teoks ühe valgusevoolija piiratud päevas. Vaba hing näeb ilmsi töö saab saaki vaolt kindla saatusejuhtija lõputus uimas. Kui tema päev ei koida, ei saagi algus, tema ratsmed saab teine. Viib ära väe ja toidu. Ta vaimuõigus teeb öös viimse sõidu. 2014

82


Lein Kaotusevalu ilmsi ei talu. Lootusekadu vihmas on padu. Vaikuseasu surmas on tasu. 2014

83


Pühad Pange ära kanged päevad, andke ära kodudest. Võtke oma kallid kingid, tehke oma südamest. Olge ise valged hinged, tulge ise pühadest. 2014

84


Kahekesi Nii me tuleme, mäletan vaevu. Nii me oleme, Sinuga praegu. Nii me läheme, paremaid aegu. armastusega Kenile 2014. aasta viimasel päeval

85


Vaimud Nad käivad meis unes kõndimas, pilkavad päeva peegeldusis. Kilkavad koduakna klirinas ja põlastavad põlevas pilgus. Nad võtavad tuleva mälestuse. Lõikavad haava pilti isast ja vennast, emast ja õest. Ärgates jäävad nad maha õnne taha vangi. Veel ongi nende jaoks liiga vara. 2015

86


Ilmapuu „Ära karda,“ ütles puu, mis maha saeti, ja mina kuulasin, sest muud ei jää üle, kui ööloorile ei taha alla jääda. Loomad ja liblikad mäletavad Sind, ja neid mäletatakse, mina mäletan. Kõikide oksade oksi ja igat lehte kuulen ma nende kohinas ja iga pisike väike kuuleb Tema müha. 2015

87


Lunastus Kõik on tehtud või tegemata jäetud, kui on läbi, kui jõuame kohale. Oleme veatud või ei, ei loe, kõik on seatud. Sinu heledate silmade vikerkaar armastab saabunut kodumaal. 2015

88


Suur reede Mustad pardid teel, kuhu udu ei jõua, allpool veepinda. Nad kuulevad küll, Püha Vaimu leinakell lööb, kuigi ei peaks. Andke andeks head ilmaleinalinnud, et mina jään siia. 2015

89


Inimene Mis tahes märgid, me ei saa neid kätte. Kustuvaid tähti ei püüa. Millised sõnad, tahes tahtmata, jõuavad pärale, ei vali. Mis tahes armastus kustub puudutusse. Me jääme üksi, surmani üksi. 2015

90


Leheristipäev Emajõe vasakkalda toomepuu ei malda ja ärkab enne teisi valgete silmade õisi. Jääb kissi paheline, muru valusalt roheline naerab ees sooja veesõja sees. Öö veel laseb puhata, ent varsti võib alata kõigi valguste reis. Lehtede kuu on täis. 2015

91


Noorus Iga kord, kui tuleb lible, leht ja pung, oh hoidku, 천is. Iga kord see eluime pressib silmad vesi t채is. Annaks, et ma j채채kski nii igavesti surmast priiks! 2015

92


Torm Pärast päikese kaotust ja lehtede kadu ja eluvee magama heitmist, veel enne lootust, et talvine sadu toob valguse tagasivõitmist, käib torm läbi hallide latvade rivi ja hirm on pilviste päevade nimi. Kelle ta murrab võrdsete reast, lohistab kaasa omade seast? Veel enne lõppu tuulises öös palvetab õnnetu maani, kuid torm ei halasta, pureldes sööb ta pilbasteks lennanud saaki. 2015

93


Kodus on püha Jääge kellad seisma, ma lähen koju, sest seal on püha olemise kohus. Laske päike pessa, meie oma tuli, peab jääma kestma jõuluhommikuni. Tulge kaasa laulud valgest kirikust, meie tuba kodus täis on armastust. 2015

94


Võit Kui uinun, siis igavesti, iga kord pean mõtlema, et siis, tol viimsel õhtul, saan lihtsalt minna magama. 2016

95


Laulatus Südamest südamesse, pühast hingest teise, vaatame teineteise otsa: jah, ma olen sina ka. Ütleme kokku elamise sõnu, anname andeks iseloomu valu. Jah, ma usun, armastan. Sina andsid teise elu minu sõrme kanda, seda võin ma tagasi vaid pärast surma anda. 2016

96


Suveke Süda rohuroheline, hing on taevasinine. Siin on suvi! Elus aeg ja vaba maa. Las ta olla, las ta jääbki, las ma harjun kordki, enne kui ta otsa saab. Ära rassi päevakene, kuigi öö läks puhkusele. Anna asu, saame kasu sinu laisklemisest! Lähme koos ja unistame igavesest suvest. Mis sest, et ikka ärkame ja vääramatult märkame, et käes on mihklikuu ja ootama peab uut. 2016

97


Öö Kui tõesti on vaikus, jäävad kõrvad tühjaks. Kui on täiesti pime, pole silmi vaja. Külmetab varbad jahtunud süda, vabastab ohked uinunud suu. Mäletav mõistus ainult ei maga, leinates aastaid kümnete taga. 2016

98


Esivanematele Nüüd oled alati kõigi aegade ühendaja, rehe ja maa laps, pealinna vanatädi. Sinu lugude kirjapaberist saab tuhk, mida ei saa enam üle lugeda Su naeratavalt suult ega Läänemaa keelelt. Hinged viivad hinge kadriajal ja kohe mõne jätavad maha, kes jäävad järele tulema Sulle me päriskoju madalate puude taga. tädi Lille mälestuseks 2016

99


Andreasele Pärija on kord igaüks. Rebi lahti ulgumerest. Ole kordki esimene. Tõde oled sa ise. Ole kordki kutsuja. Kõnele armastusest. Luuleta minust. Elu annabki usu. Tasub kannatuse. Olgu püha su märk. Surma viltune rist. 2016

100


Ööaeg Kuskil seal pimedas — vaata õiges suunas — on päiksetõus, hakkab ahetama. Seni käsikaudu hoiad püsti end, kui on kindel haare. Pärani silmad, tõtlik samm on asjatud, ära torma enne agu. 2017

101


Suur neljapäev Lihavõttekuu pärast pööripäeva kevadel on vaikne ja suur. Võta mu suu. Sa paistad nii, et sul on palju öelda. Räägi ära oma sära. Sa oled näinud, kust tuleb maailma valgus. Kui teo toob kaastunne, mis võrsub armastusest, kui pääsemine on armastuse vili. Lohuta mind, et see tuleb taas. Täiskuu, su teadmine ei ole enam noor ega vana ja mul on seda väga vaja, sest mind alles luuakse. Kirjuta mu nimi oma valgusvihku, et lootus ei kustuks.

102


Elukuu, kõikide surmade Laatsarus, ärata mind koos endaga. Pese puhtaks mu jalad oma karges kastes. Peab olema külm ja märg see tund, et õppida rahus elama igavest und. Ulata mulle viimane leib, sellest aitab, on küll. 2017

103


Meenutus Kõrvas sume kohin, kui tohin öelda su nime, huulevärin ja seljasärin, silma ees on pime. Sinu käsi udusulis alles nagu mina, katsub seda riivata mu kujutletav tiib. Aga kohe mõeldi minu eest, ei tohi katsuda linnupoega veel. Kõhklus, kahtlus, täiskasvamise piin. Kuid see tuvi minu aknale tuli, kuulutas õigeks me aja ja naerutas hirmu. Sellest päevast mäletan vaid turteltuvide nurru. 2017

104


Suvistesoov Kuule, kuule, päike, päevake, lase suve seista väheke, anna ilma lahket sooja, meile kerget vabadust! Ole rahul, sõber kuuke, lepi, lepi, väeti öö, teie aeg on püsi olla, jätke meile oma töö! Tule, tule, armas mõte, süüta oma vaimu lõke, las ta põleb, las ta kestab, ühendab ja ülendab kõik elujanus südamed. 2017

105


Noored silmad Sul on noored silmad, kui päike vaatab neisse, kui neist saab allika läte, kui nad on üksi laugude taga. Nad vaatavad ainiti igatsusse, nad ootavad tulevat näha, nad leiavad üles püha. Noored silmad teevad Jumala näo. Ja näevad läbi argiste udust ja kaugele kadunud usust ja kaest ja hallist habemest. Sest noori silmi ei võta aeg ega kellegi teise käed. Noored silmad ei kulu, neist saab ainult loobuda. Sul on noored silmad, kuni hoiad neid lahti. Sul on noored silmad, kuni armastad. Sul on noored silmad surmani. 2017

106


Müra Värisev häiritud õhk käib kuulmetest läbi ja hingeldab häbi, et varastas vaikuse. Hüüab ja kõneleb segamini sõnu, parastav mõnu vägivaldses keeles. Mõtete ummikus ekslevas kõrvas helide mõrvast jääb järele tinnitus. 2017

107


Mure Ootab tagatoas, ise välja ei lähe. Avatud aken petab teid vähe. Aina sügeleb kuklas karune pööris, kui õhukest tukka sead paremale. Hommik ainult otsib õhtut, kuid kohkub ja ootab jälle ennast. Tule välja! Tule ise! Ma ei julge. Olen igavene. 2017

108


Novembripäike Raske võitluse tasu on vaba taevas talvekuus. Olen ainus pärast tuuli ja vett, pilvepriiuse meelepett üheks lühikeseks päevaks. Juba surub puna mind mustade kuuskede taha. Mu nõrguke eha kaob kergelt kõigi hallide ööks. 2017

109


Lahutus Ma ootasin, mis kell sa mind armastad, kuid südaöö jõudis kätte. Mul on kahju, et minust jäid ette tööd ja sõidud, teised ja pudelid, numbrite näidud ja unenäoredelid. Ma lükkan oma kella suveaega, kiirustan päikesest mööda. Tahan kevadet saada, toomehelbeid ja sirelilõhna ja sooja, lõpmatut sooja, sest sina jääd talve koos lumega, mis sajab mu mais, juunis ja juulis uute päevade lõppu, kus meie enam ei kohtu. 2018

110


Unistajad Me hingame üht õhku, kuigi käime teisi teid. Pole olemas meid, kuid kuulume kokku. Minu uni on sinu ilm ja vastupidi. Me räägime huupi ja vastame valet, kui nõutakse tõde. Nad ei tunne meie tulemist. Me oleme üht tõugu, kuigi sööme teisi sõnu. Oled olemas sina ja mina sinu kaudu. Meie elu on pime usk ja armastus. 2018

111


Viha Kes ta enda arvates on, et segab mu valmis maailma? Tema laotud kivid on tühjad, tähja ja saamatust täis! Mina ta õigust ei vaja, minul on oma tõde. Jäägu vait, me kõrvad ei kuule, vile valu on alati suurem. Ma närin su hommikud puruks, su päevad nätsutan ära, õhtul õgid ennast ja öö matab meid maha. 2018

112


Lootus Hommikul rüüpan suure sõõmu, et näha kohvitassi põhja, kust paistvad keskpäevapilved ei väära päikese kõrget teed. Mu lõuna tuleb korinaga, mis kuulutab nõrkust ja tühjust, mille ise pean pagendama, keetes rammusat leent. Ja õhtul laulan iseendaga kahekesi oma pikka lugulaulu, mille igas salmis veenan pimedust, et olen väärt veel üht hommikut. 2018

113


Vaikne laup채ev L천pus on vaikus, see vahepealne p채ev, kus on pilves, aga ei saja. Eilset enam ei ole, on ainult tunne, et homne on olemata. Ma otsin tuult, mis muudab ilma ja annab s천na uueks alguseks.

2018

114


Üksi ja isamaa Üksi ja isamaa ma olen endaga. Kokkutundega kohtume taas. Enda ja isamaa ma panen seisma. Ise seista suudame koos. Ise ja isamaa ma usun lõpuni. Oleme otsani armastust täis. saja-aastasele Eesti vabariigile 2018

115


SISUKORD I Tuleviku nostalgia Kevad ..................................................................................7 Halvatus .............................................................................8 Lõõskava päikese all... ....................................................9

Täna ei tahtnud ma linna näha ..................................10 Ikka ja jälle / Loorlind ...............................................11 Mu haavad on liiga sügavad .....................................12 Mu käes, siin... ..........................................................13 Sügis ..........................................................................14 Must Tuba .......................................................................15 Oigav hääletus... .............................................................16 Kaks keha, üks hing .......................................................17 Unenägu ....................................................................19 Pöördepunkt? ............................................................21 Talv ...................................................................................22 Püsikindlale .....................................................................23 Ilmetult ............................................................................24 Veetlev etteheide... ....................................................25 Eleegia .......................................................................26 Maat ..........................................................................27 Olevik... .....................................................................28 Tulevik ......................................................................29 Kuuvarjutus .....................................................................30 Pisar .................................................................................31 Virtuoos ...........................................................................32 Ühiskonna hääl ..........................................................33 Ma olen külm... .........................................................34 Palve ..........................................................................35 116


Ood ilmamaale ...............................................................36 Nii jäädki üksi... .............................................................37 Credo brevi ......................................................................38 Mu Mulgimaa päikese eha... .....................................39 Palverännak .....................................................................40 Testament ........................................................................41 Kiusamine .......................................................................42 II Noored silmad Päevapaabusilm .........................................................60 Pilvedealune ....................................................................61 Ülemsalm ........................................................................62 Õnn/Glück .......................................................................63 Armastuse laul ..........................................................64 Lapsele surm on võhivõõras... ......................................65 Verevennad ......................................................................66 Talve matus .....................................................................67 Peeter ja Paul Kärdlas ...............................................68 Uinumine ...................................................................69 Vananaistejutt ..................................................................70 Inimese Poeg ...................................................................72 Elamise kunst ..................................................................73 Surija ................................................................................75 Hingede öös ..............................................................76 Ihu surm ei ole Surm... ..................................................77 Kodumaale ......................................................................78 117


Tema tema .......................................................................79 Kuidas enam lubada vaikivaid päevi... .......................81 Päikesevankri hukk ...................................................82 Lein ...........................................................................83 Pühad ........................................................................84 Kahekesi ..........................................................................85 Vaimud .............................................................................86 Ilmapuu .....................................................................87 Lunastus ....................................................................88 Suur reede .................................................................89 Inimene ............................................................................90 Leheristipäev .............................................................91 Noorus .......................................................................92 Torm .................................................................................93 Kodus on püha ................................................................94 Võit ...........................................................................95 Laulatus .....................................................................96 Suveke .............................................................................97 Öö .....................................................................................98 Esivanematele .............................................................99 Andreasele ...............................................................100 Ööaeg ......................................................................101 Suur neljapäev ...........................................................102 Meenutus .......................................................................104 Suvistesoov ...................................................................105 Noored silmad ...........................................................106 Müra ........................................................................107

118


Mure ...............................................................................108 Novembripäike .............................................................109 Lahutus ....................................................................110 Unistajad .................................................................111 Viha .........................................................................112 Lootus ............................................................................113 Vaikne laupäev .............................................................114 Üksi ja isamaa .........................................................115

Autor Andrus Rehemaa on sündinud 1986. aastal Tartus.

119

Profile for Kirjastus Paljasjalg

rehemaa check  

rehemaa check  

Advertisement