6 • Portree
p
trep
opi
Hannes Hermaküla: päikesepoiss ja Vihma voolas sel hallil oktoobrikuu pärastlõunal madalast taevast ojana. Pärnu maantee kohvikus oli vaikne ja kurb. Kõik rääkisid kõigiga, ja tegelikult oli igaüks neist rääkijatest üksindusest vaevas – teate küll seda sügisest tunnet. Siis peatusid üksildaste hingede pilgud tormakal sisenejal. Hannes Hermaküla – nii oli selle pika mehe nimi – raputas kiiresti vihmapiisad turris juustest ja prantsatas istuma.
Agne Narusk „Näe, see on Evaldi poeg,“ peeti üksteisele kohustuslikuks teleka ees öelda, kui mõne aasta eest tuli ekraanile uus peresaade; kui sel suvel jõudis vaatajateni õppimise saade, kui Hannes sel samal sügisesel päeval kohvikusse sööstis. Mees ise sellest numbrit ei tee, vastupidi – pole ühtegi mõistlikku põhjust, miks ta peaks erutuma teemal „isa ja isa! mina olen ju mina!“ Loomulikult räägib ta oma isast – mida ta tegi siis, kui...; kuidas ta suhtus sellesse, kui...; mida ta ütles siis, kui...“ Hea diktsiooni ning esinemisjulguse nimetab ta otsesõnu isalt pärituks. Ja naeratab soojalt. Aga mitte sellest pole jutt. Rääkisime Hannesega õppimisest ja elust. Või vastupidi. Või koos. Mees nagu orkester, tõesõna. Mida kõike pole elu talle õpetanud või mida kõike pole olude sunnil tulnud õppida. Pluss veel teadlikult valitud õppimine. „Ameerikas juhtus naljaks asi, kui mu suur ja turske vend püüdis McDonald’sist suppi osta. „Soap! I need Soap! I eat a Soap“ nõudis ta. (Seepi! Ma vajan seepi! Ma söön seepi! Soap – ingl.k. seep, Soup – ingl.k. supp – toim.) Teenindajad olid üsna ehmunud: miks tahab see suur mees seepi? Kust meie teadsime, et hamburgerisööklas suppi ei müüdagi,“ kõhistas sasipäine mees oma esimest kokkupuudet hoopis teise maailmaga meenutades. Aastateks ära Hannes läks Eestist siis, kui nõukogude võimu lõpp hakkas tasapisi paistma. Loo-
Eriku ja Kaarli isale Hannes Hermakülale oli peresaate juhtimine ETV-s hingelähedane.
bus ametlikult NSV Liidu kodakondsusest ja põrutas minema. Algul Itaaliasse, seal vahetas oma Iisraeli viisa, mida Liidus anti ka „eriti tülikatele elementidele“ Ühendriikide viisa vastu ning põrutas koos seltskonnaga kõigi võimaluste maale. Kultuurišokk oli vene impeeriumist tul-
Kohanemisest Ameerikas: „kust meie teadsime, et McDonald’sis suppi üldse ei müüdagi.“
nul pehmelt öeldes vägev. Ei, mitte nii, et oh mis neil kõik olemas on ja mida selle vidinaga teha või tollega peale hakata. „Kui Eestis ütleb inimene, et ta läheb teatrisse, siis ta tõepoolest läheb teatrisse, teate küll, mida teater tähendab. Kui ameeriklane ütles, et ta läheb teatrisse, tähendas see mingit lõbustus- või teemaparki või muud sellist,“ selgitas Hannes sealset teistmoodi asjade mõistmist. See oli esimene õppimine, keelenüansside kõrval. Ameerikas läksid Hannes ja Iiri Oklahomas piiblikooli. Iiriga sõbrunesid nad Itaalias, naine oli üks nõukogude liidust lahkujatest. Religiooni ning Tallinna kesklinna kogudusega on Hannes tihedalt seotud tänagi. Vähesed teavad, et Hannes juhib kristlikus Pereraadios saateid. Tema ma-