Page 1

Koolituse teraapiline m천ju Portfoolio Mati Murrik Andragoogika I kursus

Tallinn, 2013


Sisukord Sisukord.............................................................................................................................................. 2 1. Sissejuhatus .................................................................................................................................... 3 2. Tekstis esinevad mõisted ............................................................................................................... 4 3. Koolitus kui protsess ..................................................................................................................... 5 4. Koolitus kui teraapia ................................................................................................................... 10 5. Praktikute kogemused ................................................................................................................. 20 6. Kokkuvõte ................................................................................................................................... 27 7. Allikad:........................................................................................................................................ 28 7. LISA 1 – REFLEKTSIOONID ................................................................................................... 30 8. LISA 2 – KÜSITLUSED ............................................................................................................ 33 9. LISA 3 – ADRAGOOGIKA SELETAV SÕNASTIK ............................................................... 52

2


1. Sissejuhatus Ma alustaksin sellest, kuidas ma teema valisin. Nimelt olid mul teema valimisega suured raskused. Peale seda, kui pidin esimest korda teemat vahetama, jäi ühe õppejõu jutust kõlama „koolituse teraapiline mõju“. See pani mind mõtlema. Olen ise koolitusel kogenud, kuidas koolitus mõjub isiksust ja minapilti arendavalt. Kas see oli koolituse teraapiline mõju? Piret Jeedas kirjutab, et „ Elukestva õppimise, pideva arenemise ning uute paradigmade kujunemise sajandil on avardumas perspektiiv õppimisest, mille keskmes on indiviid kogukonna liikmena ning kogukonnana tervikuna. Inimene sotsiaalse olendi ja kogukonna liikmena õpib, saab enesetadlikumaks, loob tähendust pidevas interaktsioonis teda ümbritsevas sotsiaalses ja kultuurilises keskkonnas. Dialoogis teistega konstrueerib inimene oma identiteeti.“ (Jeedas, 2011, 120). Samas raamatus kirjutab Triin Siiner, et elukestva õppimise üks osa on julgus laiendada oma piire ja iseenda ületamine ning kui inimene kogeb õppimise elumuutvat toimet, saab õppimisest elu osa (Siiner, 2011, 16). Mis on koolituse teraapiline mõju? On see üldse olemas? Kuidas see väljendub? Kas keegi on selle kohta kirjutanud? Selle töö eesmärk on uurida, kas koolitusel võib olla teraapiline mõju, milles see seisneb ning mida peaks koolitust kavandades ja läbi viies arvestama, et koolitusel võiks olla teraapiline mõju. Teema huvitab mind sellepärast, et olen juba pikka aega end ette kujutanud koolitajana, kes aitab inimestel areneda isiksusena. Tahaksin koolitajana anda maailmale midagi muud peale akadeemiliste teadmiste ja praktilise töö oskuste. Minu töö koosneb kolmest peatükist. Esimeses peatükis kirjeldan koolitust kui protsessi ning toon välja koolituse ja õppimise aspektid, mis on hiljem olulised koolituse teraapilise mõju selgitamiseks. Teises peatükis kirjeldan koolituse ja teraapia sarnaseid mõjureid. Toon välja grupi ja grupijuhi rolli nii teraapia- kui koolitusprotsessis. Kolmandas peatükis analüüsin koolitajate hulgas läbiviidud küsitlust koolituse teraapilise mõju kohta. Selleks, et eristada oma mõtteid refereeritud autorite omadest, kirjutan edaspidi oma mõtted punasega.

3


2. Tekstis esinevad mõisted Teraapia – teraapia on püüdlus ravaida mingit tervise probleemi, tavaliselt järgneb diagnoosile. Meditsiini valdkonnas on sünonüümiks sõna „ravi“. Psühholoogide ringkonnas võib see otse viidata „vestlusteraapiale“(talk therapy) või „psühhoteraapiale“. (Wikipedia, s.a.c)

Koolitus – on organiseeritud perioodiline õppetegevus professionaalide poolt, mis on suunatud kindlatele eesmärkidele (Hirsjärvi & Huttunen, 2005, 40-41).

Psühhoteraapia - on üldine termin, mis vihjab teraapilisele vastastikmõjule või ravile professionaali ja kliendi, patsiendi, paari või grupi vahel. Psühhoteraapia eesmärk on suuredada indiviidi heaolu tunnet. Psühhoterapeudid kasutavad laialdaselt tehnikaid, mis põhinevad kogemuslike suhete loomisel, dialoogil, suhtlemisel ja käitumuslikul muutusel, et parandada patsiendi või kliendi vaimset tervist või parandada grupi suhteid (näiteks pere). (Wikipedia, s.a.a)

Teraapiline mõju – on tagajärg mistahes meditsiinilisele ravile, mille tulemusi hinnatakse oodatuks või kasulikuks. See on tõsi ka siis, kui see tulemus on oodatud või ootamatu või isegi mitte tahtlik tagajärg ravile. (Wikipedia, s.a.b)

Täiskasvanute koolitus - on organiseeritud õppetegevus täiskasvanutele, mis toetab indiviidi arengut ja toimimist ühiskonnas tema tasemehariduse tõusu, tööalase ja eluharidusliku toimetulekuvõime paranemise kaudu (Märja, Lõhmus, Jõgi, 2003, 49).

Õpetamine - on eesmärgistatud praktiline tegevus, kus toimub nii õppimine kui ka õpetamine ning mille komponentideks on õppija/õppijad, õpetaja/koolitaja ja koolituse sisu (Märja jt, 2003, 104).

4


3. Koolitus kui protsess Selles peatükis toon ma välja koolituse ja õppimise protsessi erinevaid aspekte, mida pean oluliseks, et hiljem seletada teraapilist mõju. Koolituse koostamine on loomulikult mahukam protsess, kui selles peatükis käsitletud, kuid kuna see pole mu portfoolio teemaks, siis ma ei pea oluliseks seda kõike siinkohal välja tuua.

Koolitamine on inimese arengu toetamisele suunatud, üksteisega loogiliselt seotud tegevuste jada, mis moodustab tervikliku protsessi (Märja, 2011, 14). Seega võib öelda, et „õppija seisukohalt on koolitus eesmärgistatud protsess, mis loob igale inimesele võimalused arenguks isiksusena ning aitab tal tulla toime muutustega elus“ (Jõgi & Karu, 2011, 154).

Iga koolituse sisu peab olema kooskõlas tema otstarbega (funktsiooniga), et vajalik edasi anda. Siin on toodud välja koolituse funktsioonide tabel. Informatiivne

Loob võimalusi teadmiste/oskuste omandamiseks

Kompensatoorne

Loob võimalusi seniste teadmiste kriitiliseks analüüsiks ja mõtestamiseks

Adapteeriv

Aitab kohaneda, toetab

Tunnetuslik

Loob võimalusi mõistmiseks

Ekspressiivne

Emotsionaalne, innustav

Arendav

Loob võimalusi valmisolekute kujunemiseks

(Jõgi, Lõhmus, Märja, 2003, 125)

Jõgi ja Karu (2011, 154) toovad välja mõned olulised aspektid, mida koolituse juures peaks silmas pidama:  Koolituses on oluline suunata täiskasvanut õppijat nii kognitiivsel kui ka emotsionaalsel ja sotsiaalsel tasandil, seejuures on oluline refleksiivsete oskuste kujundamine.  Õppimise seisukohalt on oluline mõista, et informatsiooni ja teadmiste omandamine ei ole õppimise tulemus vaid eeldus. 5


 Täiskasvanute koolituses luuakse õppesituatsioone/õppesündmusi selleks, et õppijal oleks võimalik oma kogemuse sisu analüüsida, laiendada, täiendada, muuta ja võimalult terviklikult edasi arendada.  Koolituse kui terviku mõju oleneb sellest, kuivõrd õppija kui subjekt kaasatakse koolitustegevusse.  Koolituses on mitmeid võimalusi toetada õppimist ja õppija aktiivsust, iseseisvust, enesejuhtimist, koostööd, suhtlemist, loovust ja õpitu ülekannet.

Õppimise vaatenurgast on oluline koolituses põhjendatult valida ja kombineerida lähenemisi, millel on õppija jaoks erinev fookus (näiteks: õppima õppimine, arenema õppimine ja kriitiline õppimine) (samas, 155). Eelnevat kokku võttes tooksin välja mõned asjad. Et koolitusel inimene õpiks, omandaks teadmisi, peab tal endal olema tahtmine õppida. Kuna täiskasvanud inimesel on palju kogemusi ja uskumusi, siis ka tema õpetamisel peab neid kasutama. Inimene saab luua õpituga seosed oma elust, seeläbi siis andes neile kogemustele ja teadmistele lisaväärtuse juurdeõpitu näol. Et koolitus oleks edukas, tuleb õppijaga arvestada ja panna ta aktiivselt kaasa elama, leidma seoseid oma elu ja oluga. Seda tehes on ta aktiivselt protsessiga seotud, tal on äratundmisrõõm ning soov edasi õppida. Õppimine on läbi põimund inimese eluga, tema individuaalse ja subjektiivse kogemusega, mis mõjutab õpikäsituste kujunemist (Jõgi & Karu, 2011,149). Mida mitmeksesisem ja eluhõlmavam on on inimese haridustee, tema töö ja muud väljakutsed, mida enam on tal positiivset elukogemust, sh ka õpikogemust, mida enam ta kogeb tähenduslike sündmusi elus ja töösituatsioonis, seda enam ja sügavamalt mõistab ja väärtustab ta õppimist ning hindab igat võimalust õppida.(samas, 151.)

Süsteemse käsitluse ning täiskasvanu õppimise ja õpetamise iseärasuste kohaselt on õpetamine sotsiaalne protsess, mille aluseks on interaktsioon. Täiskasvanu õppeprotsessis muutub oluliseks õppijate ja koolitajate, koolituse sisu, õppekeskkonna ja –situatsiooni koostoime. Nii õppijaid kui õppimist mõjutab kogu protsess. (Jõgi, Lõhmus, Märja, 2003, 104.)

Knowles peab esmatähtsaks koolitaja rolli õppeprotsessi kujundajana ning õppijate huvide esikohale seadmist. Andragoogilise mudeli kohaselt on õppijate endi kogemused väga väärtuslikuks ressursiks õppeprotsessis ning koolitaja peab teadma, kuidas neid 6


õppeprotsessis kasutada. Selleks tuleb koolitajal luua õppimist soodustav kliima ning kaasata õppijad plaanide tegemisse ja oma õpivajaduse hindamisse. Koolitaja ülesandeks on aidata õppijatel oma vajadused eesmärkidena sõnastada ning määratleda, millised ressursid õppijatel nende saavutamiseks olemas on. Samu tegureid peab oma õpetamiskäsitluses tähtsaks ka Jarvis. Ta rõhutab, et koolitaja peab kasutama selliseid meetodeid, mis võimaldavad õppijatel uued teadmised integreerida oma varasema kogemusega. Selleks peaksid õppemeetodid olema pigem suunavad, mitte õpetavad. (samas, 31-33.) Siit tuleb välja mõlema mehe ühtne seisukoht, et koolitajal peab olema toetav ja abistav roll, mitte olema juhipositsioonis.

Jarvis leiab, et täiskasvanud õppijad toovad õppeprotsessi kaasa oma kogemused, mõttesüsteemid, vajadused, enesekindluse, endast lugupidamise, enesetaju ning nad õpivad kõige paremini siis, kui nende „mina“ ei ole ohus. Nad peavad tundma, et neid koheldakse täiskasvanutena. Seepärast peab koolitaja olema õppijate suhtes empaatiline ja mõistev ning alati uskuma positiivsesse tulemusse. Koolitaja ei tohiks pidada ennast tarkuse allikaks, vaid oskama luua sellise koostööõhkkonna, kus keegi ei tunne, et teda kuidagi ähvardataks. (samas, 33-34.) Siia tooksin ühe näite, kui inimene peaks koolitusel rääkima midagi isiklikku, mõne kogemuse või juhtumi oma elust, ning see ei lähe päris täpselt selle mõttega kokku, mis koolitajal mõttes oli, siis on koolitaja ülesanne leida sealt mingi seos ja sarnasus ning see välja tuua, mitte teha inimese öeldut maha (näiteks paluda uus asi mõelda, kuna see ei sobi).

Oluline on, et koolitajal oleks selgus, keda ta õpetab, mida ta õpetab, miks ta õpetab ning kuidas ta õpetab. Selgus nendes küsimustes võimaldab luua raamistiku planeeritavale õppesistuatsioonile ning kaasata õppijaid. Selgus annab ka turvalisuse (samas, 105.). See on see koht, kus koolitaja ja õppijad saavutavad n.ö. esimese sõpruse. Nad saavad koos arutada eesmärkide üle ja need siis endale seada. Seades ühised eesmärgid tekib ka samastumine inimeste vahel. Õpetamine on tulemuslik, kui tagab stimulatsiooni, mis on vajalik õppijate kognitiivsete protsesside aktiviseerimiseks. Selleks tuleb koolitajal toetada õppijate aktiivsust ja suhtlemist, luues situatsioone, mis võimaldavad arutelu, analüüsi, suhtlemist ja dialoogi. (Jõgi jt, 2003, 106;108.) Nagu eespool juba mainiti, siis on oluline suunata täiskasvanu õppimist nii kognitiivsel, sotsiaalsel kui emotsionaalsel tasandil.

7


Piret Jeedas leiab, et „koolitaja suurim vastutus on luua eeldused sellise õpikeskkonna kujunemiseks, kus inimesed kohtuvad eelkõige inimestena“ (Jeedas, 2011, 122). Sellises õhkkonnas kaotavad tähtsuse osalejate töörollid ja haridus ning inimesed julgevad rääkida neile tõeliselt olulistest asjadest – oma unistustest, soovidest, hirmudest. „Rääkida südamest südamesse.“ (samas, 122-123.) See on selline keskkond, kus inimesed saavad ja julgevad rääkida oma kogemustest ja tähtsatest sündmustest, mis võivad olla põhjuseks, et nad üldse on üldse on sinna koolitusele läinud. Jeedas kirjeldab oma kogemuse põhjal kolmepäevase koolituse esimese õhtu tagasisideringi, kus inimesed väga avatult rääkisid sellest, mida nad märkasid ja kogesid, mis neid üllatas, häiris, mida nad vajaksid. Kogetud emotsiooni kirjeldamisel kasutas Jeedas sõna „vägev“. Julgus vaadata olemasolevat ilustamata, nii nagu on, eeldab koolitajalt „väga suurt julgust olla lihtsalt kohal, kuulata, võtta vastu ja istuda ilma ühegi eelarvamuseta ja hinnangut andmata.“ (Jeedas, 2011, 122123.) Lonka ja Saarinen (2004, 41) peavad ühtekuuluvusetunnet, mida nad nimetavad „ühtekuulumise õnneks“ õppimise, vaimse kasvu ja arengu eelduseks. Seda, millest kõneleb Piret Jeedas, olen ma ise kogenud NLP (Neurolingvistilise Programmeerimise) koolitusel. Koolitussarja esimese mooduli lõpus (mis kestis kolm päeva), oli minu jaoks täiesti uskumatu, kui kiiresti oli grupp ühtseks muutunud ning inimesed üksteist usaldama hakanud. Midagi sarnast polnud ma kunagi varem kogenud. See oli tõesti võimas tunne. Mul oli hea meel olla osa sellest grupist. Tahtsin teistega jagada oma arvamust, tundeid ja õpitut. Seal kogetud tunnet võib võrrelda tundega, mis on jõulude ajal kogu perega koos olles. Olles vaevalt koju jõudnud, hakkasin juba järgmist moodulit ootama.

Õppimine on protsess, mille käigus kogemus muutub oskusteks, teadmisteks, hoiakuteks ning väärtusteks. Nii on õppimine kombineeritud terviklik protsess, kus inimene tervikuna, nii meel kui keha, tegutseb sotsiaalses keskkonnas, luues isiklikku ja mõjutades sotsiaalset kogemust. (Jõgi jt. 2003, 152.) TLÜ Eesti keele ja Kultuuri Instituudi kommunikatsiooni lektor Katrin Aava(Jõgi & Karbi, 2011)

kirjutab raamatu „Õppimine“ kaassõnas, et

humanistlikus tähenduses on õppimine vastutuse võtmine enda elu ja arengu eest ning oma elule loova tähenduse andmine. Õppides kujuneb arusaam inimeseks olemise võimalustest. Peter Jarvis eristab õppimist olemise (being mode) ja omamise (having mode) läbi. Õppimine olemise läbi on seotud suhtlemise, aktiivsuse ja reflektiivsusega ning eeldab õppijalt teadlikku enesejuhtimist ning iseseisvust. Õppimine toimub suhtlemise käigus ,

8


sest tal on soov ja tahe õppida ning teadmisi luua. (Jõgi jt. 2003, 107) Koolitaja valikutest sõltub, kas koolitus toetab õppimist läbi olemise või läbi omamise (samas, 108). Olen kogenud, et grupiga koos olles tekib ühtsustunne, mis on sarnane ühislaulpeol olekuga (selle suure tunde n.ö. väiksem sugulane). Ühtsustunnet soodustab kindlasti ka koolitusgrupi hinnanguvaba õhkkond.

Jeedas usub, et just hinnanguvaba kohalolu avab õppimise need tahud, mis võimaldavad inimestel jõuda iseenda tuumani. „Inimesena kohal olles avardub mingi müstiline väli inimeste vahel, kus kerkib esile hoopis midagi uut, kõrgemat, mille teke üksi olles on võimatu. Kui koolituse ajal toimub tegelik kokkusaamine, loome eelduse teatud kollektiivse tarkuse sünniks, mis võimaldab näha iseennast ja maailma avaramana, kui ta tegelikult on.“ (Jeedas, 2011, 123.)

9


4. Koolitus kui teraapia Selles peatükis annan ma ülevaate teraapiast, just nendest aspektidest, mis minu arvates lähevad kokku koolitusega. Minu esimene arusaamine oli, et teraapia ei ole ühtne mõiste, vaid on hulk erinevaid teraapiameetodeid, mida defineeritakse lähtudes selle aluseks olevast teooriast. Minu töös kasutatud allikad toetuvad valdavalt humanistlikule ja kliendikesksele teraapiale ning psühhodraamale. On ka viiteid narratiiv- ja lahenduskesksele teraapiale. Meele representatsioonide käsitlus pärineb psühhoanalüütilisest lähenemisest. Mul isiklikult on teraapiaga minimaalne kokkupuude olnud, kuid teen parima, et anda edasi need seosed, mis olen selle portfoolio koostamisel leidnud ja loonud.

Postmodernset teraapiat võib pidada eklektiliseks. Eklektilist teraapiat iseloomustab muuhulgas teadvustamine ja tegutsemise sünergia ning erinevate teraapiate vastastikune üksteise täiendamine. (Norcross 1993, viidanud Kolga 2007, 186). Lazarus leiab, et teadvustamine ja tegutsemine täiendavad teineteist. Teadvustamine aitab paremini toimida ja paranenud toimimise läbi täpsustub teadmine. Oluline on seejuures, et patsiendid ise tahaksid paremini toimida ja teada. (Lazarus, 1992, 2004, viidanud Kolga, 2007, 186.) Nii nagu teraapias on tähtis inimese enda soov muuda ja paraneda, on ka koolitusel oluline, et inimene ise peab tahtma õppida ja areneda. See on absoluutselt igasuguse muutuse aluseks. Psühhoteraapiline protsess ei saa sündida ilma koostööta, mille oluliseks osaks on patsiendi motivatsioon (Brummer&Enckell, 2007, 97-98).

Conclaves peab postmodernse psühhoteraapia puhul oluliseks:  terapeutilist suhet (kliendi ja terapeudi vahel);  kliendi ja terapeudi võrdset koostööd;  objektiivse reaalsuse eitamist;  kestva

ja

autonoomse

mina

idee

revideerimist

või

sellest

loobumist

(Conclaves,1995, viidanud Kolga, 2007, 186).

Siinkohal võib objektiivset reaalsust võrdsustada inimese oma kogemusega, mille ta toob ka koolitusprotsessi kaasa. Inimene annab kõigele tähenduse oma kogemuse põhjal. Seega 10


on tähendus kõigi jaoks subjektiivne – igaühe enda tõlgendus toimuvale. Uute teadmiste lisandudes võivad muutuda ka senised tähendused. Kliendi ja terapeudi suhe sarnaneb koolitaja ja õppija suhtega. Neil peab olema vastastikune mõistmine ning usaldus, et tekiks koostöö.

Postmodernismi

iseloomustab

reflektsioon.

Reflektsioon

on

iseloomulik

ka

postmodernsetele teraapiatele. (Kolga, 2007, 187.) Sama on varasemalt välja toodud ka nii koolitaja kui õppija seisukohalt. Reflektsioon toimub kogu aeg, terve elu vältel. Kui inimene mõtleb oma käitumise üle, teadvustab oma käitumist, vajadusi ja eesmärke, on tegemist reflektsiooniga. Teadvustamine aitab paremini toimida ja uuel viisil käitudes on võimalik probleemolukordi teisiti lahendada.

Kolga on toonud välja postmodernsete teraapiate tunnused, toetudes postmodernsete teraapiate ning Dulwichi keskuse kodulehekülgedele ning täiendades neid omapoolsete kommentaaridega.  Teraapias konstrueeritakse suhe, lähtudes reeglitest.  Tõde on subjektiivne.  Inimesed jutustavad lugusid.  Psühhoterapeudi

reaalsuseks

on

narratiiv

(lugu).

Narratiivid

loovad

ja

organiseerivad reaalsust.  Mina kujundatakse suhtluse ja jutustamise vältel.  Inimesed ise loovad tähendusi.  Austatakse nii inimest kui tema juttu.  Inimesed on omavahelistes suhetes ja sotsiaalselt mõjuvõimsad.  Keele kaudu loovad inimesed ennast.  Inimestel on võimalik valida ja muutuda.  Probleemiks pole kunagi inimene, vaid probleem.  Inimesed on haaratud probleemidesse ja taasesitatavatesse narratiividesse, millel on teatud juhtudel võime inimesi tasalülitada.  Kõike, mis on kord üles ehitatud, saab lahti konstrueerida ja uuesti kokku panna.  Sõltuvalt uutest olemisviisidest võivad inimesed anda endale uusi tähendusi ja ja luua uusi narratiive. 11


 Iga inimene ise on oma elu ekspert. Keegi ei saa olla teise inimese elu eksperdiks. Terapeut peab usaldama inimest. Narratiivne teraapia põhineb kliendi ja terapeudi vahelisel usaldussuhtel. (samas, 187-188.) Taaskord saab paljutki seostada koolitusega. Iga koolituse alguses pannakse paika reeglid, nendele tuginedes toimub suhtlemine. Nagu mainisin juba varasemalt, on subjektiivne tõde iga inimese enda tõlgendus asjadele, lähtudes oma kogemusest. Kõik lood ja teadmised, mida inimene koolitusele kaasa võtab, on osa tema loost. Koolituse osas on öeldud, et õppimine on sotsiaalne tegevus, mille aluseks on interaktsioon, sama toob Kolga siin välja ka teraapia kohta. Kui koolitusel võetakse käsitlusele inimese varasemad kogemused, võetakse ka seal need kogemused osadeks lahti ning võidakse anda neile uus tähendus. Ma ise olen seda kogenud NLP koolitusel, kus võtsin käistlusele halva kogemuse või mälestuse ning uurisin seda, andsin uusi tähendusi, kuni sain halvale mälestusele hoopis meeldivama tähenduse. See sai juhtuda ainult tänu sellele, et usaldasin nii koolitajat kui ka kaaslasi. Patsient võib muuta sündmuste tähendusi, s.t luua uusi reaalsusi (Kolga, 2007, 189). Muutuse eeldus on loobumine staatilisest minakäsitusest (samas, 191). Inimene peab ise tahtma õppida, ning nägema enda arenemisvõimelise inimesena. Narratiivteraapia eesmärgiks on eraldada isikust kasutu ja lootusetu, et inimene hakkaks oma

probleemidele

vaatama

alternatiivsest

vaatevinklist.

Uus

seisukoht

annab

enesekindluse ja võimekuse. (samas, 193). Patsient teadvustab oma kogemust ja probleeme ning liigub tuntud maalt tundmatule territooriumile, et otsida oma probleemile lahendust (samas, 194). Koolituse käigus omandatud teadmised võivad anda inimesele uue perspektiivi, kuidas mingile olukorrale vaadata. Minevikus läbielatu võib saada uue tähenduse ning tulevikus käitutakse sarnases olukorras arukamalt. Õpitakse oma vigadest.

Selleks, et mõista, miks inimesed reageerivad mingil kindlal viisil, on oluline teada, kuidas nad oma meeltes töötlevad informatsiooni ning püüavad aru saada maailmast ja endast. Inimese meel on üles ehitatud representatsioonidest (ettekujutus asjadest, mida ta enda ümber märkab ja tajub). Sellised meelepildid on inimesel ka endast ja oma erinevatest seisunditest. Need võivad olla teadvustatud või alateadlikud ning moodustada omavahel keerulisi seoseid. Vastavalt inimese arengule, sedamööda, kuidas areneb võime tajuda ja

12


mõtestada ümbritsevat ja iseennast, arenevad ka representatsioonid. (Brummer & Enckell, 2007, 12-13.) Representatsioonid on meele tööriistad, mille abil inimene töötleb oma sisemisi stiimuleid ja vastab väljast tulevatele nõudmistele. Kogemine, mõtlemine ja tundmine lähtuvad olemasolevatest

representatsioonidest.

(Brummer

&

Enckell,

2007,

104.)

Representatsioonidesse talletatud tunded, fantaasiad, uskumused, sümbolid jm mõjutavad inimeste emotsionaalseid reaktsioone, mõtlemist, unistusi, käitumist. Tuntud Eesti psühhiaatrid Endel Talvik ja Andres Adams väidavad, et inimese psüühika on seda arenenum, mida mitmekesisemad on representatsioonid ja nendevahelised seosed ning mida teadlikumalt ja paindlikumalt inimene neid suudab kasutada. (samas, 13.) Puudulikult arenenud või mingis osas arenemata representatsioonid avalduvad puuduliku psüühilise

toimimisena.

Psühhoteraapia

ülesandeks

on

poolelijäänud

arengu

taaskäivitamine. (samas, 104-105.) Terapeut ei saa anda inimesele uusi representatsioone, vaid luua eeldused selleks, et inimene saaks jätkata poolelijäänud representatsioonide arengut. Oma meele varustust looma ja arendama peab inimene ise. (samas, 105.) Terapeudi ülesanne on luua eeldused teraapiaprotsessi käivitumiseks ja käiguspüsimiseks ehk rajada raamistik, milles teraapia saab toimuda. Lisaks välistele tingimustele ja kokkulepetele patsiendiga on psühhoterapeudi tähtsaimaks töövahendiks tema enda meel. Terapeut ei mõista hukka ega kasvata, vaid püüab kaasa elada ja mõista. (samas, 106.) See, kuidas terapeut oma meelt kasutab, mõjutab oluliselt kliendi võimalusi ennast väljendada. Tähtis on, et terapeut kuulaks ja mõistaks või vähemalt püüaks mõista. (samas, 110-111.) „Terapeudipoolne mõistmine või tema püüdlus mõista on alus, millele toetub patsiendi valmisolek ennast väljendada. Mõistmine on seega teraapiaprotsessi põhiline eeldus.“ (samas, 114.) Ühtlasi on terapeudi ülesandeks juhtida inimest märkama seda, mida ta kogeb ning aidata tal saada kontakti oma tunnetega (samas, 114).

„Tõeliselt kuulata oskavad vaid vähesed inimesed. Ja see, kuidas Momo kuulata oskas, oli täiesti ainulaadne. Momo oskas niimoodi kuulata, et rumalatele inimestele äkki väga arukad mõtted pähe tulid. ...... „Ta oskas niimoodi kuulata, et nõutud ja otsustusvõimetud inimesed korraga täpselt teadsid, mida nad tahavad. Või et pelglikud äkki end vabalt ja julgelt tundsid. Või et 13


õnnetud ja masendatud lootusrikkaks ja rõõmsaks muutusid.“ ... Momo oskas kuulata nii, et rääkijale sai „juba rääkimise ajal salapärasel kombel selgeks ... et teda on niisugusena, nagu ta on, kõigi inimeste hulgas vaid üks ja ta on seepärast oma erilisel viisil maailmale tähtis. “(Ende, 1994, lk 11-12). Momo lugu on väga heaks illustreerivaks näiteks teraapia ja koolituse ühisosale. Vahel tõesti piisab sellest, kui saad oma kogemust jagada ning teiste kogemusi kuulata, teha omad järeldused, võtta vastu otsused, et edaspidi paremini käituda ja olla. Toimub areng, paranemine – see ongi juba teraapiline mõju. Rahvatarkuski ütleb, et jagatud mure on pool muret.

Psüühilise muutuse saavutamise põhiliseks teguriks on patsiendi ja psühhoterapeudi suhe (Brummer & Enckell, 135-136). Psühhoterapeudi eesmärgiks on luua patsiendiga selline suhe, et patsiendi pidurdunud areng elustuks, aktiviseeruks ja paraneks. Teraapia põhiteemaks on normaalset kasvu ja arengut toetava suhte ülevalhoidmine. (samas, 137.) Ka psühhoteraapias avaldavad mõju kasvamise ja arenemise üldinimlikud põhitingimused. Psühhoteraapiasuhtes püütakse tekitada kogemusi, mis on normaalse arengu eelduseks ning annavad võimaluse kasvamiseks ja arenemiseks varasemast paremini õnnestuval moel. Õnnestunud psühhoteraapilise protsessi tundekogemused sarnanevad armastatud olemise kogemusele, sest ravi tulemuseks on kasvamine ja arenemine. (samas, 138.)

Rogersi (1961, viidanud Hayes 2002, 15) kohaselt areneb inimese mina-käsitus välja internaliseeritud midagi väärt olemise kogemusest, mis kujuneb inimsuhetes. Rogersi arvates on inimestel kaks põhivajadust: vajadus teiste inimeste positiivse suhtumise järele ning eneseteostuse ehk eneseaktualisatsiooni vajadus, mis üksteist vastastikku mõjutavad. Kui inimesel on elu jooksul olnud mõni inimene, kelle poolt ta koges tingimusteta (unconditional) positiivset suhtumist (olenemata sellest, mida ta tegi), on ta saanud tunda end turvaliselt ning oma andeid

ja võimeid arendada. See kogemus avaldub tema

minakäsituses. Sellisel inimesel on kõrge enesehinnang, sest tema minakäsitus ja ideaalmina on omavahel kooskõlas. Olen ise elu jooksul korduvalt täbaratesse olukordadesse sattunud ning teinud asju, mida hiljem olen kahetsenud. Sellest hoolimata tunnen ikka pere poolt tingimusteta armastust. Kui teed mõne halva valiku, ning leiad end madalsesisust, on hea teada, et sind selle tõttu ei hüljata. 14


Teises olukorras on inimesed, kes pole sellist tingimusteta positiivset suhtumist kogenud. Nemad on kogenud positiivset suhtumist vaid siis, kui on käitunud teiste poolt heakskiidetavalt, seega on teistelt lähtuv positiivne suhtumine olnud tingimuslik (conditional). Neil inimestel on raske end väärtuslikuna tunda ja ennast arendada, sest kardavad teiste halvakspanu. Nad vajavad teistelt tulevat sotsiaalset heakskiitu ja internaliseerivad midagi väärt olemise tingimusi teiste reaktsioonidest, „kontrollides“, milline käitumine on sotsiaalselt heakskiidetud ja milline mitte. Nende minakontseptsiooni osaks saavad needsamad midagi väärtolemise tingimused (missugune peab olema), mis sageli on ebarealistlikult kõrged. Seetõttu on erinevused inimese ideaalmina ja tegeliku mina vahel väga suured, mis viib madala enesehinnanguni. (samas, 15.) Raamatus „Kliendikeskne teraapia“ kirjutas Rogers (1951, viidanud Hayes 2002, 15-16), et tingimuslikust positiivsest suhtumisest põhjustatud madal enesehinnang on tervendatav ravi käigus kogetava tingimusteta positiivse suhtumisega, mida on kogenud teised inimesed. See annab patsiendile vajaliku turvatunde, et hakata ennast uurima ja oma eneseaktualisatsiooni vajadust väljendama. Selliste inimeste puhul on eriti oluline, et teraapia oleks mittedirektiivne. (samas, 15-16.)

Butler ja Haig (1954, viidanud Hayes 2002, 16) näitasid oma uurimuses, et kliendikeskses teraapias olnud inimestel suurenes korrelatsioon oma minakäsituse ja ideaalmina vahel, misläbi paranes ka nende enesehinnang. Ka koolitusel, kus osalejad kogevad tingimusteta akseptsiooni, paraneb nende ensehinnang.

Järgnev kokkuvõte psühhoteraapiaprotsessi kohta kehtib ka koolituse kontekstis. „Psühhoteraapiaprotsessis on neli aspekti. Psühhoterapeut on koos patsiendiga. Ta tunneb koos patsiendiga. Psühhoterapeut mõtleb koos patsiendiga ning ta üritab mõista patsiendi tundeid ja tema sisemist tegelikkust, püüdes ühtlasi oma mõistmist patsiendile erinevatel viisidel väljendada. Psühhoterapeut toimib nõnda, et patsient kogeb: teda on õigesti mõistetud. Inimese kogemus, et teda mõistetakse – mis vastab ehk kogemusele, et teda armastatakse – integreerib ja tugevdab inimese mina. See vähendab üksinduse ja lootusetuse tunnet ning annab võimaluse alternatiivseteks kujutluspiltideks ja uuteks võimalusteks.“ (Brummer & Enckell , 2007, 138.) 15


Kui ma senini kirjutasin kliendi ja terapeudi lähtekohast, siis nüüd toon teemasse ka grupiteraapia põhialused.

Yalom toob raamatus „The Theory and Practice of Group Psychotherapy“ välja hästitoimivates gruppides ilmnevad teraapilised faktorid.  Lootuse installeerimine – kinnitus, et ravi töötab.  Universaalsus – mis tundub unikaalne, on tihti sarnane või identne kogemus mõne teise grupi liikme kogemusega.  Teadmiste

edasiandmine

–grupi

diskusioonides

saab

teadmisi,

kuidas

probleemidega toime tulla  Altruism/omakasupüüdmatus – mõtete ja kogemuste jagamine teistega, teiste aitamine läbi enda ja töötamine ühise heaolu nimel.  Parandavad kogemused seoses päritoluperega – varaste perekonfliktide läbielamine ja nende lahendamine.  Sotsialiseerumistehnikate areng – põhiliste sotsiaalsete oskuste arendamine. 

Jäljendav käitumine – teiste grupikaaslaste positiivse käitumise mudeldamine.

 Isikutevaheline õppimine – mineviku kogemustest õppimine ja paranduste tegemine.  Kohesiivsus – terapeutiline suhe grupi liikmete vahel, grupi ja -juhi vahel ning grupis tervikuna.  Katarsis – tunnete kogemine ja väljendamine.  Eksistensiaalsed faktorid - omaenda elu eest vastutuse võtmine.

Yalomi arvates on need ühtaegu nii tingimused kui mehhanismid muutusteks. (Yalom, 1975, 3-4) Kuigi selles raamatus kirjeldab Yalom psühhodraama gruppe, võivad need tegurid esineda ka tavakoolitustel. Ise olen koolitusgrupis kogenud, kohesiivsust, isikutevahelist õppimist, sotsiaalsete

oskuste

arengut,

grupikaaslase

positiivse

käitumise

mudeldamist,

omakasupüüdmatust, universaalsust. Näiteks olen mudeldanud esinemisoskust ühelt suurepäraselt esinejalt. Koolitusel, kus osalejad on olnud väga erineva vanuse ja sotsiaalse taustaga, olen õppinud üksteisega arvestamist, erinevuste aksepteerimist, ning selle oskuse integreerinud ka igapäeva ellu. 16


Yalom (1975, 45-51) toob ka eraldi välja kohesiivsuse tähtsuse grupis, nimetades seda üheks kõige olulisemaks faktoriks, kuna ainuüksi sellest võib piisata, et grupil oleks teraapiline efekt. Ta ütleb, et see pole mitte nii väga raviv faktor kui efektiivseks teraapiaks vajalik eeltingimus. Pikajalises grupis õpivad inimesed üksteist tundma ja muutuvad lähedasemateks. Nad suhtlevad omavahel, jagavad muresid, kuulavad üksteist.

Dickoffi ja Lakini uuringu kohaselt, kus uuritavateks olid endised psühhodraama patsiendid, oli

patsiendi vaatenurgast kõige suuremaks teraapiliseks väärtuseks grupi

kohesiivsus. Üle poolte vastanutest tõid välja, et suurimaks abiks

grupiteraapias oli

vastatikune tugi. Autorid toovad ka välja, et „kohesiivsus võib olla tähtsaks teguriks isiksuse muutuse edendamisel.“ ( 1963, viidanud Yalom, 1975, 49-50.)

Väiksed grupid on heakskiidetud kui meetod, mis pakub tuge, samas ka edendab muutust, efektiivset otsuste tegemist, probleemilahendust, meeskonnatööd ja arendab sotsiaalseid oskusi. (Kottler & Forester-Miller, 1998, viidanud The University of Texas, 2010).

Koolituse teraapilise mõju kokkuvõtteks sobib hästi Jarvise skeem inimese muutustest õppimise läbi (vt skeem lk. 18). Võtsin endale julguse tõlgendada Jarvise skeemi üsna vabalt, lähtudes eelkõige koolituse teraapilise mõju kontekstist. Inimesega, kes osaleb koolitusel, on kaasas kogu tema senine elu – tema elukogemused, mõtteviisid, hoiakud, harjumuspärased käitumismustrid. Tal on oma väljakujunenud minakäsitus ja teatud viisid, kuidas ta toimuvat oma meeles tõlgendab. Kogemusõppena läbiviidud koolitusel saab ta uusi kogemusi, millega kaasnevad emotsioonid, mõtted, tegevused. Koolituskeskkonnas on inimene väljas oma harjumuspärasest mugavustsoonist ega saa tegutseda rutiinselt. Kui inimesed kogevad koolitusel tingimusteta akseptsiooni, gruppi kuuluvust, mõistmist, õpivad üksteiselt uusi sotsiaalseid oskusi, muutuvad nende tähendused nii enda kui ümbritseva suhtes. Paraneb enesehinnang ja minapilt. Kõik see aitab võtta vastutust oma elu eest. Inimene jätkab muutununa osalemist elukestvas arengus.

17


The Transformation of the Person through Learning (Jarvis, 2011, 29)

Selles, et grupi teraapilised mõjutegurid saaks esile tulla, on suur roll grupi juhil, teraapiagrupis terapeudil, koolitusgrupi puhul koolitajal – nii tema isiksuslikel omadustel kui professionaalsetel oskustel.

Corey ja Corey (1987) toovad raamatus „Groups. Process and Practice“ välja efektiivse grupiliidri omadused. Esimesena nimetavad nad julgust. Julgus avaldub loas olla haavatav, teha mõnikord vigu ja seda tunnistada; olla aus ja emotsionaalselt puudutatud; konfronteeruda, kui selleks on vajadus; olla aus ja otsekohene grupiliikmete suhtes. Grupi juht peab teadvustama, et ta on oma hoiakute ja käitumisega mudeliks ja just nende abil loob ta grupi normid nagu avatus, aktseptsioon ja julgus võtta riske. Väga oluline on suutlikkus olla emotsionaalselt kohal. Luba kogeda emotsioone on seotud empaatiaga teiste suhtes. Selleks, et suuta olla kohal, vajab juht ka omaette oleku aega häälestumiseks ja reflektsiooniks. (Corey & Corey 1987, 15-16.) Hoolimine avaldub inimeste respekteerimiseks, usalduses ja väärtustamises, soojuses, toetuses, osavõtlikkuses. Gruppidega saavad töötada inimesed, kes ise usuvad grupiprotsessi. Nende usk grupi 18


teraapilisse jõusse on annab lootust ka grupiliikmetele. Avatus tähendab, et juht on avatud uutele kogemustele ning avab ennast piisavalt, et olla osalejate jaoks inimene. Ta peab tulema toime oma tunnetega, mitte kartma kriitikat ega negatiivset tagasisidet. Isiklik jõud (personal power) on juhil siis, kui ta teab, kes ta on ja mida ta tahab. Juhi eneseusaldus äratab usaldust ka osalejates. (samas, 16-17.) Vastupidavus tähendab nii füüsilist kui psühholoogilist vastupidavust ja suutlikkust tulla toime pingetega, mida kursuse ajal kogetakse.

Eneseteadlikkus

motivatsioonist,

vajadustest,

teadlikolemine

piirangutest,

oma

tugevustest,

identiteedist, väärtustest,

eesmärkidest, tunnetest

ja

probleemidest – on oluline igale terapeudile. Terapeut, kellel on piiratud ettekujutus iseendast, ei ole suuteline juhtima oma kliente teadlikkuse suunas. Huumoritaju, suutlikkus naerda iseenda üle ja oskus näha ning mõista huumorit on samuti oluline. Eriti rasketel perioodidel on terve huumor vabastav. Juht, kes naudib huumorit ja kasutab seda efektiivselt grupis, on hindamatu. Leidlikkus, võime olla spontaanselt loov on üks olulisemaid grupijuhi omadusi, mis lisab tegevusse värskust. (samas, 18-20.) Arvan, et kõik eelkirjeldatud omadused tulevad kasuks ka koolitusprotsessis koolitaja kui grupi juhi puhul.

Efektiivse grupiliidri oskused: aktiivne kuulamine; reflekteerimine; selgitamine; kokkuvõtete tegemine; empaatia väljendamine; interpreteerimine; küsimuste küsimine; seostamine; konfronteerumine; toetamine; vajadusel ka blokeerimine; reaalsuse testimine; väärtustamine, lõpetamine (samas, 20-26). Kõik nimetatud oskused on olulised ka koolitajale.

19


5. Praktikute kogemused Selles peatüksi toon ma välja antud teema kohta tehtud küsitluse analüüsi. Sihtgruppi kuulusid Gordoni perekooli koolitajad, PREP-paarisuhte koolitajad, NLP koolitjate koolitusel õppijad, psühhodraama lavastajad. Välja saatsin 80 küsitlust, vastuseid tuli 10. Küsitlus leidis aset ajavahemikus 27. detsember 2012 kuni 6. jaanuar 2013. Küsitluse eesmärk oli teada saada, milles seisneb vastajate arvates koolituse teraapiline mõju ja kas nad on seda ise kogenud. Küsitlus koosnes viiest avatud küsimusest.

1.

Mida mõiste/väljend „koolituse teraapiline mõju“ Teie jaoks tähendab?/ Mida mõtlete „koolituse teraapilise mõju“ all?

Teraapiline mõju avaldub osalejate kogemustes ning kogetud muutustes: mõtlemises, inimesena ning uute ideede ja/või lahenduste tekkes.  Muutused mõtlemises – mõtlemapanev analüüs, toimub sügav muutus isiksuses – käitumises, uskumustes, väärtustes, mille aluseks on mõtlemapanev analüüs Piret Visnapuu-Bernadt, kellel on koolitaja kogemust 19 aastat ja terapeudi kogemust 14 aastat, toob välja, et „Teraapiline mõju tähendab, et koolitusel osaleja hakkab mõtlema enda kogemustele, koolitusel käsitletav, selle esitamise viis toob esile mälestusi, ka pealtnäha juhuslikke seoseid, osaleja võib ka kogeda ahhaa-elamusi, justkui saaks selgust mõnes isiklikus küsimuses...“ Kadri Roosalu, kellel on 18 aastat koolitaja kogemust, toob välja väga hea seose R. Diltsi muutste loogiliste tasanditega. „Kasutan teraapilise mõju definitsiooni selgitamisel näitena

Robert Dilts´i indiviidi

loogilisete muutuste tasandite püramiidi. R. Dilts ütleb, et kesksel kohal muutuste tekkimisel on uskumuste ja väärtuste tasand. Kui toimub muutus sellel tasandil, siis toimub muutus

ka

allpool

olevatel

tasanditel:

OSKUSTE/VÕIMETE tasandil; KÄITUMISE

20


tasandil ja KESKKONNA tasandil. Samuti võib

muutus

USKUMUSTE/VÄÄRTUSTE

tasandil mõjutada ülemisi tasandeid ehk IDENTITEEDI ja KÕRGEMA EESMÄRGI TASANDIT.“

 Muutused inimesena – minapildid ja identiteedi selginemine, osaleja sisetunde muutus, enesehinnangu paranemine, isiksuslik areng avardumise suunas, sisemiselt terviklikumaks muutumine. Koolitaja ja terapeut Koidu Tani-Jürisoo rõhutab, et isiksuslik areng võib toimuda valutulut või ka keerukamalt: „Mõtlen teraapilise mõju alla seda, et grupiliikmetes (ja ka koolitajas) toimub isiksuslik areng, kas siis valutult, avardumise suunas (n.kontakti saades oma väärtustega, veel sündimata või hästi äraunustatud rollidega, tegelike vajadustega, oma motivatsiooniga) või ka keerukamalt (n. kogedes konfrontatsioone teiste grupiliikmete poolt või koolitajalt, põrkumist, konflikte, teadlikuks saades ja toime tulles oma isiklike vastupanudega, saades tagasisidet, märgates oma isiksusliku mõju ja kavatsuste vahelisi vastuolusid jne).“ Ka Piret Visnapuu-Bernadt kirjutab, et areng võib toimuda ebamugavalt, osalejad võivad muutuda: „... ärevaks, ei teagi miks, aga miski puudutab, on ebamugav olla, tuleb meelde asju, mida parasjagu meenutada ei tahakski. Vahel on selliste kogemustega päris raske, sest koolituse ajakavasse ei pruugi olla planeeritud aega omavaheliseks mõtete jagamiseks ja inimene läheb ära seletamatu rahulolematuse tundega. Mõistus ütleb, et koolitus oli tark ja asjakohane, aga hinges on raske tunne. Iseenesest see lõpuks halb ei ole, tavaliselt mõeldakse kodus edasi, räägitakse kellegagi ja saabki selgust, kus ja mis ja miks hinge puudutas.“

 Uute ideede ja lahenduste teke – osaleja innustub uutest ideedest või oskustest, koolituse käigus saab mõni isikliklik küsimus lahenduse.  Kogemuste jagamine – Võimalus jagada oma tööalaseid või isiklike probleeme. 21


2. Kas olete kogenud, et mõni koolitus on mõjunud teraapiliselt? Kõik osalejad on kogenud koolituse teraapilist mõju.

3. Kui vastasite eelmisele küsimusele jaatavalt, nimetage palun koolitus/koolitused, kus/mille puhul kogesite teraapilist mõju. Selle küsimuse eesmärk oli saada ülevaade koolitustest, mille puhul ollakse teraapilist mõju kogenud. Küsitluse käigus selgus, et teraapililine mõju võib avalduda koolitustel, kus on loodud selleks soodsad tingimused (vt. pt. 4 & 5). Enim olid esile tõstetud NLP, Gordoni perekool ja psühhodraama koolitused. Erinevatele osalejate poolt nimetatud koolitustele on omane kogemusõpe. Piret Visnapuu-Bernadt kirjutab, et psühhoterapeudi väljaõppes on võimatu eristada teadmiste kogumist ja terapeutilist mõju. Samas on tal teraapilisi kogemusi olnud ka loenguvormis läbiviidud koolitustel. 4. Milles koolituse teraapiline mõju seisnes? /Milliseid märksõnu kasutaksite koolituse teraapilise mõju kirjeldamiseks? Osaliselt vastati selle juba esimeses küsimuses. Täiendavalt toodi välja märksõnad: turvalisus, hinnanguvabadus, iseolemine, kontaktid, inimlikkus, rõõm, kogemuse jagamine, keerulised olukorrad, arendav tagasiside, etteaimatavus, emotsionaalne kaasahaaramine, inimlik kohtumine, usaldus. Karin London, terapeutiline organisatsioonikonsultant ja koolitaja: „maagia, loovus, inspiratsioon, teadvuse muutus, uued teadmised, uus meeleseisund, uus käitumine, elu muutub.“ Kadri Roosalu: „Ahha-elamus – teadvustamine, kuidas asjad tegelikult on; arusaam isiklike väärtuste, uskumuste (nii piiravate kui kasulike) mõjust minu elule, identiteedile“. Piret Visnapuu-Bernadt lisab selle küsimusele vastates: „ Terapeutiliseks kogemuseks, et mõtted ja tunded üldse liikvele läheksid, on vaja turvalist, sõbralikku, selgelt struktureeritud atmosfääri. Vaja on, et osalejad teavad, kuidas on päev üles ehitatud, 22


millal on pausid, et koolitaja tegevus on etteaimatav, ta peab ajakavast kinni, ei tee suuri muudatusi plaanis.“ Vastuseid analüüsides võib öelda, et teraapiline mõju seisneb grupi olemuses, turvalisuses omavahel jagada nii mõtteid, tundeid kui ka kogemusi. Piret Visnapuu-Bernadt peab terapeutiliseks, kui „kuulajatele antakse võimalusi jagada oma kogemusi paaris või väikestes gruppides. Terapeutiline on inimeste omavaheline tõeliselt siiras kohtumine oma mõtteid, tundeid, elamusi jagades.

Koidu Tani-Jürisoo: „Võimaldas rahuldada vajadusi kollegiaalsuse, ühtekuuluvuse, visioneerimise, märgatud olemise, vabaduse järele.“ Väga tähtsal kohal on ka inimese „mina“. Olen mina ise; ise oma elu peremees; tegelemine enesega;tõstab enesehinnangut; enesega kontakti loomine.

Kuna teraapiline mõju seisneb muutustes, on vaja ka uusi oskusi ja teadmisi, et neid muutusi teha. Otsima paremaid reageerimisviise; tööriistad küsimuste lahendamiseks; paranes enesest ja teistest arusaamine... muutusin... vähem süüdistavaks ja rohkem vastutust võtvaks ning paratamatuse asemel võimalusi nägevaks; leidma varasema ühe (ja õige!) lahenduse asemel mitmeid erinevaid lahendusi; kogema olukordi erinevatest tajupositsioonidest. Parandavalt mõjuvad tervendavad tähelepanekud ja muutused. Mõistsin, et viga ei ole minus, ma võin olla selline nagu olen; ei võta probleemolukordi enam nii isiklikult, „ei lähe katki“; leidsin ... üles oma sisemise rõõmu; hakkasin endas kasvatama seda poolt, mis oli unarusse jäänud; muutusin terviklikumaks inimeseks. Pereterapeut ja koolitaja Pille Murrik: „ Enda hoiakute ja uskumuste muutudes muutusid ka tähendused, hakkasin mõistma, et valmis tähendusi ei ole, vaid tähendused sünnivad konkreetses kontekstis ning inimesed loovad neid ise.“

Üks koolitaja ja terapeut nimetas ka kontakte uute inimestega: „Võivad tekkida uued tuttavad, võimalikud tulevased koostööpartnerid või hingekaaslased.“

23


5. Mis peaks koolitusel olema/mida peaks koolitaja arvestama/mida soovitaksid koolitajale, et koolitus võiks mõjuda teraapiliselt? Selle küsimuste vastustes kordub palju varem mainitud tegureid. Vastajad kirjutavad usaldusest, keskkonnast, koolitaja isikust ja kompetentsus, koolituse ettevalmistusest, sisust ja vormist ning aja tähtsusest. Turvaline keskkond, „ milles osalejatel tekib hea võimalus avaneda ja areneda“ eeldab kokkulepte sõlmimist ja konfondentsiaalsust. Usaldus koolitaja suhtes kujuneb, kui koolitaja oskab ja jõuab „silma vaadata igale koolituses osalejale.“ Koidu Tani-Jürisoo arvates peaks koolitaja olema teadlikult mõtestanud „kuidas tekitab hinnanguvaba, mittekriitilise õhkkonna, mis võimaldab inimestel olla avatud iseenda ja teiste suhtes ja vaba rollide kaitsvast rüüst.“ Piret Visnapuu-Bernadt rõhutab, et „Elus kogetu jagamisel tuntav usaldus on see, mis toetab iga inimese endaksolemist ja julgust kuuluda teiste inimestega kokku st on terapeutilise mõjuga.“

Koolituse teraapiline mõju sõltub väga palju koolitaja isikust ja kompetentsusest. „Koolitaja peaks eelkõige „olema“, mitte sooritama, s.t. olema enesega kontaktis.“ Koolitaja peaks olema inimlik, soe ja hooliv, tekitama rõõmu ja sooja huumorit, olema teadlik sellest „kes ta on, mida ta on tegemas, miks ta seda teeb“. Pille Murrik peab tähtsaks ruumi loomist „(mitte ainult füüsiliselt, vaid eelkõige vaimse ruumi loomine), kus osalejad pääseks ja usaldaks tulla nähtavale“, tigimusteta aktseptsiooni, iga inimese väärtustamist. Piret Visnapuu-Bernadt peab olulsieks, et koolitaja käitumine oleks rahulik ja turvaline, mitte liiga atraktiivne. Tema arvates „ei käi terapeutilise õhkkonna alla ka kuulajate provotseerimine, äkkiline küsimuste esitamine“. „Teraapiliselt mõjub tavaliselt koolitus, mida viib läbi psühhoterapeut. Psühhoterapeudil on õpitud ameti tõttu kinnistunud psühhoterapeutiline suhtlemisviis ka siis, kui ta parajasti ei tee otseselt terapeudi tööd, iga materjali esitusviis on terapeutiline.“ Koidu Tani-Jürisoo peab koolitaja puhu esmatähtsaks, et „ise käiks regulaarses grupiviisilises eneseteraapias ehk et ta oleks ise teadlik oma isiksuslikust mõjust ning et

24


tema enda põhivajadused oleksid võimalikult rahuldatud ja et tal oleks oma visioon, mis areneb ja kasvab ühes temaga.“ Koolitaja peaks „tundma oma valdkonda väga hästi, samas mitte olema üleolev ega ka „kõige targem““ märkama igaüht ja kogu gruppi; „austama auditooriumi „nägema metsa taga puid“, so märkama ka erivajadusi“; kuulata; toetada ja tunnustada; oskama luua seoseid õpitava sisu, inimese enese kogemuse ja põhiväärtuste vahel; anda ja võtta tagasisidet, vajadusel end kehtestada. Pille Murriku arvates peaks koolitajal olema „süsteemne mõtlemine ja oskus käsitleda toimuvat lisaks enda positsioonile ka osalejate vaatepunktist, neutraalse kõrvalseisjana kui ka süsteemi tasandilt. Peab tundma ja oskama arvestada grupiprotsesse ... Koolitaja peab eelkõige „olema täielikult kohal“ nii füüsiliselt kui oma meeltes. Selleks on oluline koolituse ettevalmistus ning nii ettevalmistuse kui ka koolituse toimumise ajal grupile häälestumine, vajaduste tajumine, paindlik reageerimine ja vajadusel ümberhäälestumine, valmisolek muuta plaani vastavalt osalejate vajadustele ning koolituse eesmärkidele.“

Karin Londoni arvates vajab koolitaja „teravat ümbritseva taju“; oskust jälgida märke ja inimeste seisundeid ning koheselt reageerida; teravat taipu ja pilku. Anonüümsust soovinud vastaja, kelle kogemus koolitajana piirdub mõne loenguga, kirjutab: „Koolitus peab puudutama inimese sügavamaid väärtusi ja muutma tema uskumusi, siis mõjub see ka teraapiliselt. Koolitusel osalejad peavad saama teha harjutusi, mille kaudu ise jõuavad arusaamani, et tuleb midagi muuta. Ainult teadmiste jagamisest ei piisa, sest need voolavad lihtsalt üle.“ Ka Kadri Roosalu soovitab „valida antud koolituse konteksti sobivad harjutused, mis puudutaks uskumusi, väärtusi, identiteeti. Kasautada lugusid, metafoore, isiklikke näiteid. Kindlasti teha koolitus rühmatöö vormis, teha sissejuhatus, soojendus, määratleda vajadused ja kaasata rühmaliikmed tegevusse.“

Seejuures

„ ei tohi koolitus olla

tegevustest ülekuhjatud. Erinevad tegevused, teooria, näited jms ei tohiks olla killustatud vaid moodustama terviku. “ Oluline on aega planeerida nii ettervalmistuse, läbiviimise kui ka hilsema analüüsi jaoks. Osalejate aspektist on tähtis, et oleks „aega toimuvat tunnetada, mõtiskleda, süüvida, omavahel jagada, enesega integreerida“.

25


Kokkuvõte: Selle küsitluse tulemusena segus, et kõik küsimustikule vastanud on kogenud koolituse teraapilist mõju. Vastused esimesele ja neljandale küsimusele kattusid paljuski. Vastanute arvates seisneb koolituse teraapiline mõju eelkõige muutustes. Muutused leiavad aset eelkõige identiteedi ja uskumuste tasandil ning avalduvad käitumises. Teraapiline mõju saab avalduda, kui luuakse turvaline ja usalduslik õhkkond. Tähtsad on ka koolitaja iskikuomadused ning kompetentsus. Küsitlus kinnitab teooria osas käsitletut.

26


6. Kokkuvõte Nüüd, kui olen suure hulga materjali läbi töötanud ja koolitajate hulgas läbi viidud küsitluse vastuseid analüüsinud, võin öelda, et koolitusel tõepoolest võib olla teraapiline mõju. Seda kinnitavad ka kõik küsitlusele vastanud.

Selleks, et koolitusel võiks avalduda teraapiline mõju, on olulised teatud tegurid. Tähtis on, et koolitaja oskaks luua turvalise ja usaldusliku keskkonna, kus inimesed tunneksid end vabalt ja hästi ning julgeksid avaneda. Iga muutuse aluseks on inimesepoolne tahe õppida, arenda ja muutuda. Koolitaja puhul on tähtsad nii tema iskuomadused kui professionaalsed oskused. Ta peab olema iseendaga kooskõlas, aksepteeriv, aus, soe, empaatiline, avatud huumorisoonega, vaba suhtleja, suurepärane kuulaja ning terava taibu ja pilguga. Koolitaja peab oskama jälgida märke ja inimeste seisundeid, arvestama igaühega ja kogu grupiga, tunnustada ja toetada ning jääma rahulikuks, kui asjad ei lähe plaanipäraselt. Et teraapiline mõju saaks toimuda, on oluline, et kõik need tegurid oleksid olemas, see on terviklik protsess.

Teraapiline mõju avaldub, kui koolitus puudutab inimese sügavamaid väärtusi ja mõjutab tema uskumusi. Seeläbi võivad toimuda muutused nii inimese identiteedis kui ka käitumises. Ühe oluliseima teraapilise mõjuna tuuakse esile grupis kogetavat kohesiivsust ehk kokkukuuluvustunnet. Hinnanguvaba õhkkond ja ühtsustunne võimaldavad inimestel jõuda iseenda olemuseni. See on muutumine ja arenemine olemise läbi.

„Ma tulen, sa tuled. Me kohtume siin ja praegu. Ma tahan vaadata sinu sisse, et seeläbi avada end. Siiralt, ehedalt, päriselt. Läheme koos maailmaruumi avarustesse kondama, oma kasvuruumi avardama. Jõudmaks inimeseni enda sees.“ (Jeedas, 2011, 118.)

27


7. Allikad:

Brummer, M., Enckell, H. (2007). Laste ja noorte psühhoteraapia. Tallinn: Cum Grano Corey, M. S., Corey, G. (1987). Groups. Process and Practice. Third Edition. California: Brooks/Cole Publishing Company. Ende, M. (1994). MOMO ehk Kummaline lugug ajavarastest ja lapsest, kes inimestele varastatud aja tagasi tõi. Tallinn: Tiritamm Hayes, N. (2002). Sotsiaalpsühholoogia alused. Tallinn: Külim Hirsjärvi, S. Huttunen, J. (2005). Sissejuhatus kasvatusteadusse. Tallinn: Medicina. http://faculty.utep.edu/Portals/1669/5338/5338_handout2010.pdf Jarvis, P. (2011). Learning: The Experience of a Liftime! Rmt. Jõgi, L. Krabi, K. (Koost.). Raamat Õppimisest. Õppides täiskasvanuks – Õppimine erinevates perspektiivides. Tallinn: Tallinna Ülikool Jeedas, P. (2011). Õppimine eeldab julgust olla inimesena kohal. Rmt. Jõgi, L. Krabi, K. (Koost.). Raamat Õppimisest. Õppides täiskasvanuks – Õppimine erinevates perspektiivides. Tallinn: Tallinna Ülikool Jõgi, L. Karu, K. (2011). Koolitajale õppimisest. Rmt. Märja, T (Koost.). Koolitaja Käsiraamat. Tallinn: Andras, 147-174. Kolga, V. (2007). Mina Metamorfoosid Postmodernne perspektiiv. Tallinn: Akadeemia Nord Lonka, K. Saarinen, E. (2004). Muutused vaimse kasvamise poole. Tallinn: Fontes Märja, T. (2011). Koolitaja käsiraamat. Tallinn: Andras, 13-15 Märja, T. Lõhmus, M. Jõgi, L. (2003). Andragoogika. Raamat õppimiseks ja õpetamiseks. Tallinn: Ilo Siiner, T. (2011) Mõeldes õppimisest ja elust. Rmt. Jõgi, L. Krabi, K. (Koost.). Raamat Õppimisest. Õppides täiskasvanuks – Õppimine erinevates perspektiivides. Tallinn: Tallinna Ülikool The University of Texas. (2010). Group Counseling. Class Handout. [2013, jaanuar 07] Wikipedia.

(s.a.a)

Psychotherapy.

[2013,

jaanuar

08].

http://en.wikipedia.org/wiki/Psychotherapy

28


Wikipedia.

(s.a.b).

Therapeutic

effect.

[2013,

jaanuar

08].

http://en.wikipedia.org/wiki/Therapeutic_effect Wikipedia. (s.a.c). Therapy. [2013, jaanuar 08]. http://en.wikipedia.org/wiki/Therapy Yalom, I.D. (1975). The Theory and Practice of Group Psychotherapy. Second Edition. New York: Basic Books, Inc.

29


7. LISA 1 – REFLEKTSIOONID Reflektsioon # 1 – 20. november 2012

Kõige suuremad raskused olid need, mis ma ise endale ette seadsin. Raske oli õppimisega alustada. Teema valik oli keeruline. Mõtlesin, mida kirjutada ning valisin teema, mille sisu oli andragoogika alghariduses, kuid see ei sobinud. Õppejõudude jutust jäi kõlama „koolituse teraapiline mõju“. Seda kuuldes tärkas minus huvi. Olles ise koolitustel käinud ja seeläbi tunduvalt inimesena arenenud, tundus loogiline, et koolitusel on teraapiline mõju. Otsustasingi selle teema kasuks, kuna teraapilise mõjuga koolitused on ju eriti head. Materjali otsima asudes aga avastasin, et selle teema kohta kirjanduse leidmine ei ole üldse lihtne. Pärast pikka otsimist ja meeletut laisklemist ning asjade edasilükkamist, samal ajal siiski ka erinevatelt inimestelt võimalike allikate osas soovitusi küsides, avastasin ma Voldemar Kolga raamatu „Mina metamorfoosid“. See pani asjad vaikselt veerema. Nagu imeväel läksin ma mõned päevad hiljem, kell 11 hommikul isegi raamatukokku õppima. Kuid õpiprotsess oli endiselt raske – nii alustamine kui ka järjepeal püsimine. Puudus selgus, mida ma tahan. Jätkates lugemist hakkas peas tasapisi formuleeruma pildike, kuidas portfoolio välja näeb ning mida peaks veel selle tarbeks otsima. Olen tänulik kõigile abistajatele.

Reflektsioon # 2 – 20. detsember 2012

Esimene n.ö porfoolio esitlus on tehtud. Sinna ei olnud mul küll palju panustada ja jäi jälle viimasele minutile, kuid algus vähemalt seegi. Sain õppejõududelt tagasidet. See oli oodatust parem ning andis natukene jõudu ja julgust, et portfoolioga edasi tegutseda. Jõulud on kohe käes ja hoolimata oma laiskusest tuleb nüüd ikka võtta aega enda jaoks. Kirja on pandud ajakava, mille järgimisel peaksin jõudma portfoolio õigeaegselt valmis ning jääma veel aega ka teiste eksamite jaoks. Tunnen end kui päris tudeng, istudes pliiats käes ja joonides raamatust alla lõike, mida porfoolio koostamisel kasutada. Kõrvaldasin teadlikult segavad faktorid, lülitades telefoni hääletuks. Mõistan, et elu koosneb valikutest. Aega on tegelikult vähe ja teha palju. Oluline on prioriteetide määratlemine. Nüüd, kui selge eesmärk silme ees, tuleb vaid hoida selg sirge ja liikuda edasi võiduka lõpuni. 30


Reflektsioon # 3 – 4. jaanuar 2013

Stress, täielik stress. Olen portfooliot teinud nüüd juba ma ei tea kaua. Algus venis pikalt, kui tagantjärgi vaadata. Õige töö algas peale jõule. Pea valutab iga päev, ei saa korralikult magada, unes näen ainult portfooliot. Töö edeneb ja siis jälle seisatub, kui motivatsioon otsa saab. Raske on teha valikuid, mida töös kasutada ja mida välja jätta. Otsustasin portfooliost välja jätta mitu lehekülge juba töödeldud ja refereeritud materjali, kuna siis tuleks teha veel rohkem tööd, et see kõik seostada ja seletada. See võiks minna liiga laiaks. Aega ei ole enam palju. Viimane nädal on veel ees. Olen tänulik, et mul on palju abilisi, kui tekib mure saan alati kelleltki küsida. Nüüd ma näen, kui palju tegelikult läheb aega, et korralik koolitöö valmis saada. Nagu ütleb rahvatarkus, omad vitsad peksavad. Materjali tuleb kogu aeg juurde, iga uus materjal suunab järgmise juurde, ei jõua seda enam läbi töödelda. Oleks alustanud varem tegusat tööd, oleks portfoolio kordades põhjalikum. Ütlen ühe korra veel, raske on teha valikut, mida jätta ja mida mitte. Paljudes tekstides on laused nii hästi koostatud, et neid refereerida on nagu patt, see on võimatu. Kuidas sa refereerid sõnastust, mis on täiuslik? Ainult tsitaatidega ei saa ka kirjutada. Mõtete paberile panemine on raske. Peas on kõik korras, kui teksti loen, aga kirja pannes on need mõtted ammu kaduma läinud. Märkmed aitavad. Areng toimub. Ma teen märkmeid, kirjutan veidi mõtteid üles, tean, et raamatu taga võib olla indeks, mille abil on lihtsam vajalikku teemat leida. Peas on ainult mõte, et see võiks juba ükskord läbi saada. Ei suuda enam mõelda väga.

Reflektsioon # 4 – 07. jaanuar 2013

Käes on viimase nädala viimane päev. Täna pean kõik valmis saama, et homme poster teha esitluse tarvis ning ülehomme on juba esitlus. Mul on tekkinud meeletu hirm. Kas inimesed saavad selle sisust aru? On see piisav? Seletasin ma asjad ikka arusaadavalt lahti? Kas ma olen midagi ära unustanud? Jõuan ma üldse valmis? Kuidas ma selle postri teen? Mida ma seal esitlusel räägin? Need on ainult osad paljudest segavatest mõtetest, mis praegu peas keerlevad. Ma olen nii enda kui portfoolio peale väga vihane, täiesti ilma 31


põhjuseta. Seoseid on juba väga raske luua. Pea valutab ikka veel. Ülemõtlemise tõttu on pea mõtetest tühi. Üht lauset teen vahepeal ümber isegi viis korda, et sõnastus paika saada. Tõstan lauseid ümber, leian uut materjali, jätan osa materjali välja, valin, otsustan, mõtlen, ei mõtle. Täielik segadus. Ma olen täna teinud suitsu sama palju, kui terve eelmise nädala peale kokku (see on 2 suitsu). Lõpusirge on käes. Veel on viimane peatükk, kokkuvõte, reflektsioon ja vormistus. Ma olen selle portfoolioga kõvasti vaeva näinud ja loodan, et see on piisav ning äratab inimestes huvi. Ma loodan, et sellest portfooliost on kasu veel kellelgi peale minu.

Kokkuvõttev reflektsioon – 08. jaanuar 2013-01-08

Olen oma portfooliga saanud valmis. Tehtud on suur töö ning ausalt öeldes olen ma väga väsinud. Viimaseid vormistusi tegin korduvalt ümber. Ikka leidus kusagil midagi, mida saaks muuta ja mida saaks kohendada ja parandada. Tuli sisse ka vigu, mis tähendas mulle topelt tööd. Kokkuvõttes olen oma tööga täitsa rahul. Kahju, et palju head materjali välja jäi, kuid usun et sain piisavalt palju töös ära kasutada. Alati saab rohkem. Viitamised on juba suhteliselt käpas, äärejoondused on selged ning kirjasuurus teada. Eneseväljendus oskus on seda tööd tehes tunduvalt paranenud. Suudan oma mõtteid lauseteks formuleerida varasemasega võrreldes kiiremini ja selgemalt. Sain selgust selles, kui mahukas on tegelikult ülikoolis tööde tegemine. Järgmisel korral olen juba selle võrra targem ning oskan aega paremini planeerida. Teema oli väga huvitav, ning materjali läbi töötada äärmiselt meeldiv. Olen tänulik kõigile, kes aitasid mind selle portfoolio koostamisel.

32


8. LISA 2 – KÜSITLUSED „Koolituse teraapiline mõju“, küsitlus.

Mati Murrik, TLÜ, Andragoogika I kursus

1. Mida mõiste/väljend „koolituse teraapiline mõju“ Teie jaoks tähendab?/ Mida mõtlete „koolituse teraapilise mõju“ all? 2. Kas olete kogenud, et mõni koolitus on mõjunud teraapiliselt? 3. Kui vastasite eelmisele küsimusele jaatavalt, nimetage palun koolitus/koolitused, kus/mille puhul kogesite teraapilist mõju. 4. Milles koolituse teraapiline mõju seisnes? /Milliseid märksõnu kasutaksite koolituse teraapilise mõju kirjeldamiseks? 5. Mis peaks koolitusel olema/mida peaks koolitaja arvestama/mida soovitaksid koolitajale, et koolitus võiks mõjuda teraapiliselt?

Üldandmed:

Sugu

Vanus

Haridus

Kogemus koolitajana

Kogemus terapeudina

Kas lubate oma mõtteid töös kasutada nimeliselt või soovite anonüümsust?

33


1. Mida mõiste/väljend „koolituse teraapiline mõju“ Teie jaoks tähendab?/ Mida mõtlete „koolituse teraapilise mõju“ all? Kasutan teraapilise mõju definitsiooni selgitamisel näitena Robert Dilts´i indiviidi loogilisete muutuste tasandite püramiidi. R. Dilts ütleb, et kesksel kohal muutuste tekkimisel on uskumuste ja väärtuste tasand. Kui toimub muutus sellel tasandil, siis toimub muutus

ka

allpool

olevatel

tasanditel:

OSKUSTE/VÕIMETE tasandil; KÄITUMISE tasandil ja KESKKONNA tasandil. Samuti võib muutus USKUMUSTE/VÄÄRTUSTE tasandil mõjutada ülemisi tasandeid ehk IDENTITEEDI ja KÕRGEMA EESMÄRGI TASANDIT. Koolituse teraapiline mõju ilmneb, kui muutus toimub vähemalt ühel kõrgemal tasandil, puudutades inimese arusaamu oma 1) uskumustest/väärtustest 2) idenditeedist (kes ma selline olen?) 3) elu eesmärgist (milleks ma üldse siia maailma olen loodud?) või kõigil neil tasanditel korraga. Kui inimene teadvustab, et antud arusaamad mõjutavad negatiivselt

tema

igapäevaelu:

suheteid,

valikuid, käitumist, saavutusi, on võimalik edasi liikuda sobivate lahenduste leidmisele ja rakendamisele. 2. Kas olete kogenud, et mõni koolitus on mõjunud teraapiliselt? Jah

34


3. Kui vastasite eelmisele küsimusele jaatavalt, nimetage palun koolitus/koolitused, kus/mille puhul kogesite teraapilist mõju. Psühhodraama koolitus; NLP koolitus; Gordoni perekool; laste loovustreeningu väljaõppe koolitus. 4. Milles koolituse teraapiline mõju seisnes? /Milliseid märksõnu kasutaksite koolituse teraapilise mõju kirjeldamiseks? Ahha-elamus – teadvustamine, kuidas asjad tegelikult on; arusaam isiklike väärtuste, uskumuste (nii piiravate kui kasulike) mõjust minu elule, identiteedile. 5. Mis peaks koolitusel olema/mida peaks koolitaja arvestama/mida soovitaksid koolitajale, et koolitus võiks mõjuda teraapiliselt? Soovitan valida antud koolituse konteksti sobivad harjutused, mis puudutaks uskumusi, väärtusi, identiteeti. Kasautada lugusid, metafoore, isiklikke

näiteid. Kindlasti teha

koolitus rühmatöö vormis, teha sissejuhatus, soojendus, määratleda vajadused ja kaasata rühmaliikmed tegevusse. Üldandmed: Sugu naine Vanus 48 Haridus kesk Kogemus koolitajana (18 aastat) Kadri Roosalu

35


1. Mida mõiste/väljend „koolituse teraapiline mõju“ Teie jaoks tähendab?/ Mida mõtlete „koolituse teraapilise mõju“ all? Mis on teraapia? Muutus? Sekkumine? Areng? Kooituse terapeutiline mõju seisneb minu jaoks, kui koolitus sisladab endas neid 3-e aspekti + vaata punkti 4 Kas olete kogenud, et mõni koolitus on mõjunud teraapiliselt?

2.

Absoluutselt. See oleneb siiski kõige enam koolitaja isikust, kas ta suudab ehitada nn. maagilist protsessi. 3.

Kui

vastasite

eelmisele

küsimusele

jaatavalt,

nimetage

palun

koolitus/koolitused, kus/mille puhul kogesite teraapilist mõju. Mitmeid - n. V. Tähkka järgi meelestuktuuride koolitus (Sirkku Aitolehti), supervisioonid (ka Sirkku) (mis pole täitsa see muidugi), psühhodraama koolitused , NLP koolitus

(Pärnu)

Pole siiski üleliia palju, ehkki koolitusi endeid on olnud palju 4.

Milles koolituse teraapiline mõju seisnes? /Milliseid märksõnu kasutaksite

koolituse teraapilise mõju kirjeldamiseks? Maagia Loovus Inspiratsioon Teadvuse Uued

muutus teadmised

Uus

meeleseisund

Uus

käitimine

Elu muutub

36


5.

Mis peaks koolitusel olema/mida peaks koolitaja arvestama/mida soovitaksid

koolitajale, et koolitus võiks mõjuda teraapiliselt? Teravat ümbritseva taju, märkide jälgimine, inimeste seisundi jälgimine ja kohene reageerimine, terav taip ja pilk

Üldandmed: Sugu . N Vanus 43 Haridus kõrgem Kogemus koolitajana - 19 aastat Kogemus terapeudina - teemas olnud 23 aastat, terapeudina ei tööta või vähe, pigem terapeutiline organistasiooni konsultant Kas lubate oma mõtteid töös kasutada nimeliselt või soovite anonüümsust? Minu andmeid võid avaldada. Karin London

37


„Koolituse teraapiline mõju“, küsitlus. Mati Murrik, TLÜ, Andragoogika I kursus 1. Mida mõiste/väljend „koolituse teraapiline mõju“ Teie jaoks tähendab?/ Mida mõtlete „koolituse teraapilise mõju“ all? Mõtlen teraapilise mõju alla seda, et grupiliikmetes (ja ka koolitajas) toimub isiksuslik areng, kas siis valutult, avardumise suunas (n.kontakti saades oma väärtustega, veel sündimata või hästi äraunustatud rollidega, tegelike vajadustega, oma motivatsiooniga) või ka keerukamalt (n. kogedes konfrontatsioone teiste grupiliikmete poolt või koolitajalt, põrkumist, konflikte, teadlikuks saades ja toime tulles oma isiklike vastupanudega, saades tagasisidet, märgates oma isiksuslikku mõju ja kavatsuste vahelisi vastuolusid jne) 2. Kas olete kogenud, et mõni koolitus on mõjunud teraapiliselt? Jah, kogen seda kogu aeg, nii enda poolt läbiviidud koolituste puhul kui ise koolitustel olles. 3. Kui vastasite eelmisele küsimusele jaatavalt, nimetage palun koolitus/koolitused, kus/mille puhul kogesite teraapilist mõju. Raske on midagi eriliselt välja tuua (vt. p.2). N. Kaasava juhtimise koolitus (MTÜ Ruumiloojad) 4. Milles koolituse teraapiline mõju seisnes? /Milliseid märksõnu kasutaksite koolituse teraapilise mõju kirjeldamiseks? Võimaldas rahuldada vajadusi kollegiaalsuse, ühtekuuluvuse, visioneerimise, märgatud olemise, vabaduse järele. Märksõnad: turvalisus, hinnanguvabadus, iseolemine, kontaktid, inimlikkus, rõõm 5. Mis peaks koolitusel olema/mida peaks koolitaja arvestama/mida soovitaksid koolitajale, et koolitus võiks mõjuda teraapiliselt? Arvan, et need p.4 nimetatud märksõnad peaksidki olemas olema. Koolitaja puhul pean esmatähtsaks, et ta ise käiks regulaarses grupiviisilises eneseteraapias ehk et ta oleks ise teadlik oma isiksuslikust mõjust ning et tema enda põhivajadused oleksid võimalikult rahuldatud ja et tal oleks oma visioon, mis areneb ja kasvab ühes temaga. Koolituse seisukohast on esmatähtis koolitaja huvi inimeste kui isiksuste suhtes (see tähendab ka seda, et grupid ei saa olla liiga suured või koolitused liiga lühikesed). Ta peaks olema teadlikult mõtestanud seda, - kuidas ta loob koolitusel turvalisust, - kuidas tekitab hinnanguvaba, mittekriitilise õhkkonna, mis võimaldab inimestel olla avatud iseenda ja teiste suhtes ja vaba rollide kaitsvast rüüst, - kuidas ta loob seose õpitava sisu ja inimese enese kogemuse ja põhiväärtuste vahel, - kuidas märkab ja tegeleb grupiliikmete motivatsiooniga, - kuidas ta tagasisidestab ja vajadusel konfronteerub, - kuidas ta märkab igaüht eraldi ja seda välja näitab, - kuidas ta ise on inimlik, soe ja hooliv, 38


- kuidas tekitab rõõmu ja sooja huumorit, - kes ta on ja kuidas ta oma ehedust välja näitab. Umbes nii ma mõtlengi Üldandmed: Sugu: naine Vanus: 47 Haridus: kõrgem Kogemus koolitajana: 16 a. Kogemus terapeudina: raske öelda, nõustaja ja psühhodraamagruppide juhi tööd teen umbes 6a. Supervisiooniga olen tegelnud alates 2000.a. Lastega olen teraapiatöö ja tervendava õppimise teemaga tegelnud alates aastast 1993. Kas lubate oma mõtteid töös kasutada nimeliselt või soovite anonüümsust? Võib kasutada. Koidu Tani-Jürisoo

39


„Koolituse teraapiline mõju“, küsitlus. Mati Murrik, TLÜ, Andragoogika I kursus 1. Mida mõiste/väljend „koolituse teraapiline mõju“ Teie jaoks tähendab?/ Mida mõtlete „koolituse teraapilise mõju“ all? Mingi kvalitatiivne muutus- enesehinnangu paranemine, minapildi ja identiteedi selginemine, sisemiselt terviklikumaks muutumine, muutus uskumustes ja hoiakutes (väheneb irratsionaalsus ja suureneb adekvaatsus). 2. Kas olete kogenud, et mõni koolitus on mõjunud teraapiliselt? Jah 3. Kui vastasite eelmisele küsimusele jaatavalt, nimetage palun koolitus/koolitused, kus/mille puhul kogesite teraapilist mõju. Esmakordselt Gordoni perekoolis, hiljem NLP praktiku-, meistri- ja liidrikoolitusel ja veel mõnel koolitusel või tugiprogrammis, nt „Tee tervise varakambrisse“ , David Neenan´i koolitusel „äri ja sina“ning kutseaasta seminaridel. 4. Milles koolituse teraapiline mõju seisnes? /Milliseid märksõnu kasutaksite koolituse teraapilise mõju kirjeldamiseks? Sain kontakti enesega, mõistsin, et „viga ei ole minus“, ma võin olla selline nagu olen, ei pea olema teistsugune ega parem. See ei tähenda eneseõigustust ega oma vigade väljavabandamist, vaid „luba olla“, enesele selle loa andmist. Nii enese kui teiste suhtes hoolivamalt ja teadlikumalt käituda võin sellegipoolest. Paranes enesest ja teistest arusaamine, seeläbi muutusin ka oma hoiakutes ja käitumises vähem süüdistavamaks ja rohkem vastutust võtvaks ning paratamatuse asemel võimalusi nägevaks. Vähenes soov endast head muljet jätta, püüd olla „kena inimene“, muutusin avatumaks ja ehedamaks, vähenes sooritamine ja hakkasin üha rohkem lihtsalt olema mina ise. Paranes enesehinnang ja sisemine rahulolu, muutusin julgemaks ja „elusamaks“. See on olnud pidev protsess, millele erinevatelt koolitustelt olen tõuget ja toetust juurde saanud. Võidan-võidan mudelit rakendades hakkasin paremini tajuma oma vajadusi ning leidma varasema ühe (ja õige!) lahenduse asemel mitmeid erinevaid lahendusi, mille läbi suurenes valikuvabadus ning tunne, et olen ise oma elu peremees. Mõistnud, et igal käitumisel on positiivne kavatsus ning iga inimene teeb parima, milleks ta hetkel on suuteline ning õppides olukordi kogema erinevatest tajupositsioonidest, ei võta probleemolukordi enam nii isiklikult, ei „lähe katki“, 40


kui keegi nt minu peale karjub, vaid püüan mõista, mida ta püüab mulle öelda ning mida ta vajab. Enda hoiakute ja uskumuste muutudes muutusid ka tähendused, hakkasin mõistma, et valmis tähendusi ei ole, vaid tähendused sünnivad konkreetses kontekstis ning inimesed loovad neid ise. 5. Mis peaks koolitusel olema/mida peaks koolitaja arvestama/mida soovitaksid koolitajale, et koolitus võiks mõjuda teraapiliselt? Koolitaja peaks eelkõige „olema“, mitte sooritama, s.t. olema enesega kontaktis. Oluline on selgus - teadlikkus sellest, kes ta on, mida ta on tegemas, miks ta seda teeb - ning kompetents – peab valdama erinevaid võimalusi, kuidas seda, mida ta teeb, erinevalt teha, arvestades nii osalejaid individuaalselt kui ka gruppi tervikuna. Tal peaks olema süsteemne mõtlemine ja oskus käsitleda toimuvat lisaks enda positsioonile ka osalejate vaatepunktist, neutraalse kõrvalseisjana kui ka süsteemi tasandilt. Peab tundma ja oskama arvestada grupiprotsesse. Tähtis on ruumi loomine (mitte ainult füüsiliselt, vaid eelkõige vaimse ruumi loomine), kus osalejad pääseks ja usaldaks tulla nähtavale, tingimusteta aktseptsioon, iga inimese väärtustamine, igaühe ärakuulamine, tagasiside andmine ja vastuvõtmine, toetamine ja tunnustamine, vajadusel ka konfronteerumine (seejuures on eriti oluline, et seda tehtaks armastusega, mitte pahameelega, selgelt ja konkreetselt ning teadlikult- eesmärki silmas pidades). Koolitaja peab eelkõige „olema täielikult kohal“ nii füüsiliselt kui oma meeltes. Selleks on oluline koolituse ettevalmistus ning nii ettevalmistuse kui ka koolituse toimumise ajal grupile häälestumine, vajaduste tajumine, paindlik reageerimine ja vajadusel ümberhäälestumine, valmisolek muuta plaani vastavalt osalejate vajadustele ning koolituse eesmärkidele. Vajadusel tuleb mõnikord ka eesmärgid ümber hinnata tegelikke vajadusi arvestades. Oluline tegur on aeg. Nii ettevalmistuseks, läbiviimiseks kui hilisemaks reflektsiooniks tuleb võtta piisavalt aega. Koolitusel on tähtis, et oleks aega toimuvat tunnetada, mõtiskleda, süüvida, omavahel jagada, enesega integreerida. Koolitus peaks sisaldama praktilisi harjutusi, mis võimaldavad õpitavat kogeda, kuid koolitus ei tohi olla tegevustest ülekuhjatud. Erinevad tegevused, teooria, näited jms ei tohiks olla killustatud, vaid moodustama terviku.

41


Koolitaja peab usaldama ennast, osalejaid ja protsessi. Ettevalmistus on väga oluline selleks, et tegelikkuses saaks kõik sündida „siin ja praegu“. Seega on koolitus koolitaja ja osalejate ühislooming, mille olulisteks komponentideks võivad muutuda ka nn koolitusvälised tegurid (nt ilmastikunähtused). Üldandmed: Sugu N Vanus 50 Haridus kõrgharidus (magistriga võrdsustatud) Kogemus koolitajana 18 a

Kogemus terapeudina 18 a

Kas lubate oma mõtteid töös kasutada nimeliselt või soovite anonüümsust? Jah Pille Murrik

42


„Koolituse teraapiline mõju“, küsitlus. Vastaja Piret Visnapuu-Bernadt 1. Mida mõiste/väljend „koolituse teraapiline mõju“ Teie jaoks tähendab?/ Mida mõtlete „koolituse teraapilise mõju“ all? Teraapilise mõju all mõtlen psühhoterapeutilist mõju. Teraapiline mõju tähendab, et koolitusel osaleja hakkab mõtlema enda kogemustele, koolitusel käsitletav, selle esitamise viis toob esile mälestusi, ka pealtnäha juhuslikke seoseid, osaleja võib ka kogeda ahhaa-elamusi, justkui saaks selgust mõnes isiklikus küsimuses või siis muutub ta ärevaks, ei teagi miks, aga miski puudutab, on ebamugav olla, tuleb meelde asju, mida parasjagu meenutada ei tahakski. Vahel on selliste kogemustega pärsi raske, sest koolituse ajakavasse ei pruugi olla planeeritud aega omavaheliseks mõtete jagamiseks ja inimene läheb ära seletamatu rahulolematuse tundega. Mõistus ütleb, et koolitus oli tark ja asjakohane, aga hinges on raske tunne. Iseenesest see lõpuks halb ei ole, tavaliselt mõeldakse kodus edasi, räägitakse kellegagi ja saabki selgust, kus ja mis ja miks hinge puudutas. 2. Kas olete kogenud, et mõni koolitus on mõjunud teraapiliselt? Olen küll kogenud. Minu õppimised on olnud peamiselt psühhoteraapia õppimised ja sellises väljaõppes ei saa kuidagi ranget vahet teha, millal kogud teadmisi ja millal tegeled omateraapiaga. Aga teraapilisi kogemusi on ette tulnud ka loenguvormis läbiviidud koolitustel. 3. Kui vastasite eelmisele küsimusele jaatavalt, nimetage palun koolitus/koolitused, kus/mille puhul kogesite teraapilist mõju. Psühhodraama väljaõpe ( Rootsi Moreno Instituut + üksikud kursused) Psühhoanalüütilise laste- ja noorte psühhoterapeudi väljaõpe (Scottish Institute of Human Relation ) International Training School for Infancy and Early Years ( Anna Freud Centre, Tavistock Clinic, Yale University) Sügava mõjuga kogemusi on olnud ka European Federation for Psychoanalytic Psychotherapy konverentsidel, täpsemalt ei tule praegu kohe meelde. 4. Milles koolituse teraapiline mõju seisnes? /Milliseid märksõnu kasutaksite koolituse teraapilise mõju kirjeldamiseks?

43


Osaliselt kirjutasin terapeutilisest mõjust juba esimesele küsimusel vastates. Lisan veel, et terapeutiliseks kogemuseks, et mõtted ja tunded üldse liikvele läheksid, on vaja turvalist, sõbralikku, selgelt struktureeritud atmosfääri. Vaja on, et osalejad teavad, kuidas on päev üles ehitatud, millal on pausid, et koolitaja tegevus on etteaimatav, ta peab ajakavast kinni, ei tee suuri muudatusi plaanis. Oluline on, et koolitaja on käitumine on rahulik ja turvaline, mitte liiga atraktiivne. Kui koolitaja on väga ekspressiivne, siis tekib sarnane efekt tsirkusega. Tsirkuses on põnev, trikid panevad hinge kinni hoidma, süda taob, elamus jääb meelde kauaks, aga enese varasemate kogemustega seoseid ei teki. Atraktiivsed koolitajad ja tsirkuse akrobaadid on väga head, lihtsalt terapeutilist kogemust ei kaasne. Minu arvates ei käi terapeutilise õhkkonna alla ka kuulajate provotseerimine, äkiline küsimuste esitamine. Terapeutiliseks pean, kui kuulajatele antakse võimalusi jagada oma kogemusi paaris või väikestes gruppides. Terapeutiline on inimeste omavaheline tõeliselt siiras kohtumine oma mõtteid, tundeid, elamusi jagades. Märksõnad siis- turvalisus, etteaimatavus, emotsionaalne kaasahaaramine, inimlik kohtumine, usaldus. 5. Mis peaks koolitusel olema/mida peaks koolitaja arvestama/mida soovitaksid koolitajale, et koolitus võiks mõjuda teraapiliselt? Teraapiliselt

mõjub

Psühhoterapeudil

on

tavaliselt õpitud

koolitus, ameti

tõttu

mida

viib

läbi

kinnistunud

psühhoterapeut.

psühhoterapeutiline

suhtlemisviis ka siis, kui ta parajasti ei tee otseselt terapeudi tööd, iga materjali esitusviis on terapeutiline. Koolitaja, kes plaanib jagada teadmisi oma valdkonnas ei peaks tingimata püüdma, et koolitus oleks terapeutilise mõjuga. Erinevatel koolitustel on erinevad eesmärgid. Kas just terapeutiline, aga turvaline on kindlasti, kui koolitaja peab päevakavast kinni, on loengud korralikult ette valmistanud, kohtleb kuulajaid viisakalt, suhtleb sõbralikult, ei ole liiga edev ja enda häälekõlast vaimustunud. Väga hästi mõjub ka see, kui koolitaja usub, et ta ei ole kõige targem inimene ruumis, igaühel on oma tarkus ning oma kogemustetarkust saame omavahel jagada. Elus kogetu jagamisel tuntav usaldus on see, mis toetab iga inimese endaksolemist ja julgust kuuluda teiste inimestega kokku st on terapeutilise mõjuga. 44


Üldandmed: Sugu naine Vanus 47 Haridus kõrgem Kogemus koolitajana 19 aastat Kogemus terapeudina 14 aasta Kas lubate oma mõtteid töös kasutada nimeliselt või soovite anonüümsust? Luban küll kasutada oma mõtteid nimeliselt.

45


„Koolituse teraapiline mõju“, küsitlus. 1. Mida mõiste/väljend „koolituse teraapiline mõju“ Teie jaoks tähendab?/ Mida mõtlete „koolituse teraapilise mõju“ all? Osaleja innustub uutest ideedest või oskustest, mis koolituse tulemusel tekkisid (kui tekkisid). Kas olete kogenud, et mõni koolitus on mõjunud teraapiliselt? Korduvalt. 2. Kui vastasite eelmisele küsimusele jaatavalt, nimetage palun koolitus/koolitused, kus/mille puhul kogesite teraapilist mõju. Enamasti on see olnud sõltuv koolitaja isikust (rohkem kui koolituse teemast). 3. Milles koolituse teraapiline mõju seisnes? /Milliseid märksõnu kasutaksite koolituse teraapilise mõju kirjeldamiseks? Tõstab enesehinnangut, parandab enesetunnet kuna kompetents mingis valdkonnas on suurem, see omakorda annab põhjuse uute plaanide tegemiseks (teha edasi uutmoodi või teisiti kui varem). Võivad tekkida uued tuttavad, võimalikud tulevased koospartnerid või hingekaaslased. Tekib võimalus jagada oma tööalaseid või isiklikke probleeme (eriti pikaajaliste koolituste puhul) nendega,

kel on

samalaadne kitsaskoht juba lahendatud ja saab seega väärtuslikku kogemust jagada.

4. Mis peaks koolitusel olema/mida peaks koolitaja arvestama/mida soovitaksid koolitajale, et koolitus võiks mõjuda teraapiliselt? 1. Koolitaja võiks teada auditooriumi vajadusi (eeltöö!), võiks olla valmis variandiks B, kui ettevalmistatud materjal ei ole kohaletulnuile koheselt vastuvõetav (mitte jätkama tuimalt materjali edastamist ka siis, kui osa saalisolijaid on lahkunud ja järelejäänud osa toolilt maha kukkunud, kuna on magama jäänud :)). 2. Austama auditooriumi ja nägema “metsa taga puid”, so märkama ka erivajadusi. 3. Tundma oma valdkonda väga hästi, samas mitte olema üleolev ega ka “kõige targem”. 4. Oskama jälgida auditooriumi (on valmis tegema käiguvahetust, kui on näha, et osa auditooriumist on pettumas selles, mis on käimas) 46


5. Oskama end kehtestada, kui auditooriumi hulgas on nn provokaatoreid (üritavad lektorit asendada, kuna tunnevad end targemana vms) 6. Oskama ja jõudma silma vaadata igale koolitusel osalejale nii, et viimasel tekib tunne, et

küsida võib julgelt ka lisaküsimusi ning soovi korral võib jagada

väga isiklikke kogemusi ka vaheajal (st on tekkinud usaldus koolitaja suhtes). Üldandmed: Sugu N Vanus 61 Haridus Mag+Mag Kogemus koolitajana 20a Kogemus terapeudina 12a Kas lubate oma mõtteid töös kasutada nimeliselt või soovite anonüümsust? Soovin anonüümsust

47


„Koolituse teraapiline mõju“, küsitlus. 1. Mida mõiste/väljend „koolituse teraapiline mõju“ Teie jaoks tähendab?/ Mida mõtlete „koolituse teraapilise mõju“ all? Koolitatavana hindan koolitust mis suudab pakkuda vähemalt ühte mõttekäiku, mis paneb ümber või üle hindama seniseid mustreid ja see ongi minu jaoks koolituse teraapiline mõju. 2. Kas olete kogenud, et mõni koolitus on mõjunud teraapiliselt? Arvan, et olen kogenud seda sagedasti 3. Kui vastasite eelmisele küsimusele jaatavalt, nimetage palun koolitus/koolitused, kus/mille puhul kogesite teraapilist mõju. Üritan valida koolitused millede teema või ettekandjad mulle meeldivad. Eraldi välja tuua ei oska. 4. Milles koolituse teraapiline mõju seisnes? /Milliseid märksõnu kasutaksite koolituse teraapilise mõju kirjeldamiseks? Uue vaatenurga\nüansi leidmine, silmaringi laiendamine. 5. Mis peaks koolitusel olema/mida peaks koolitaja arvestama/mida soovitaksid koolitajale, et koolitus võiks mõjuda teraapiliselt? Koolitaja peaks uskuma seda mida räägib, arvestama kuulajatega. Üldandmed: Sugu mees Vanus 33 Haridus kõrgharidus Kogemus koolitajana vähene Kogemus terapeudina 6 aastat (sealhulgas tegelusteraapia) Kas lubate oma mõtteid töös kasutada nimeliselt või soovite anonüümsust? anonüümsust

48


„Koolituse teraapiline mõju“, küsitlus. 1. Mida mõiste/väljend „koolituse teraapiline mõju“ Teie jaoks tähendab?/ Mida mõtlete „koolituse teraapilise mõju“ all? Teraapilise mõju all võiks silmas pidada, et on toimunud mingigi mõtlemapanev analüüs osaleja peas seoses koolitusel läbitud teemadega. 2. Kas olete kogenud, et mõni koolitus on mõjunud teraapiliselt? Jaa, olen kogenud, et just suhtlemiskoolitused võivad mõjuda teraapiliselt. Kuid ka teised koolitused, mis on läbi viidud tuues piisavalt näiteid ja võimaldades osalejatel leida näiteid oma elust/teadmistest ning proovida uusi oskusi. 3. Kui vastasite eelmisele küsimusele jaatavalt, nimetage palun koolitus/koolitused, kus/mille puhul kogesite teraapilist mõju. Suhtlemistreeningud/koolitused,

teised

kogemusõppe

meetodil

läbi

viidud

koolitused. 4. Milles koolituse teraapiline mõju seisnes? /Milliseid märksõnu kasutaksite koolituse teraapilise mõju kirjeldamiseks? Paneb mõtlema ja analüüsima oma tegutsemist erinevates suhetes ja otsima paremaid reageerimisviise. Märksõnadena toon välja: kogemuse jagamine, keerulised olukorrad, arendav tagasiside. 5. Mis peaks koolitusel olema/mida peaks koolitaja arvestama/mida soovitaksid koolitajale, et koolitus võiks mõjuda teraapiliselt? Vajalik oleks selliseks koolituseks turvaline keskkond ja konfidentsiaalsus kokkuleppe sõlmimine, milles osalejatel tekib hea võimalus avaneda ja areneda. Üldandmed: Sugu: naine Vanus: 40 Haridus: kõrgharidus, Tallinna Ülikool Kogemus koolitajana: alates 2004 Kogemus terapeudina: alates 2009 Kas lubate oma mõtteid töös kasutada nimeliselt või soovite anonüümsust?

Soovin

anonüümsust.

49


„Koolituse teraapiline mõju“, küsitlus. 1. Mida mõiste/väljend „koolituse teraapiline mõju“ Teie jaoks tähendab?/ Mida mõtlete „koolituse teraapilise mõju“ all? See on koolitus, mille käigus saab mõni isiklik (seesmine, vaimne, jne) küsimus lahenduse. 2. Kas olete kogenud, et mõni koolitus on mõjunud teraapiliselt? Jah. 3. Kui vastasite eelmisele küsimusele jaatavalt, nimetage palun koolitus/koolitused, kus/mille puhul kogesite teraapilist mõju. NLP 4. Milles koolituse teraapiline mõju seisnes? /Milliseid märksõnu kasutaksite koolituse teraapilise mõju kirjeldamiseks? Tegelemine enesega, tööriistad küsimuste lahendamiseks. 5. Mis peaks koolitusel olema/mida peaks koolitaja arvestama/mida soovitaksid koolitajale, et koolitus võiks mõjuda teraapiliselt? Sõltub. Koolituse eesmärk peaks vastav olema; Harjutused, mida läbi viiakse peaks vastavat eesmärki kandma (kasvõi peidetud kujul). Üldandmed: Sugu - M Vanus - 31 Haridus - 2x magister Kogemus koolitajana - 0 Kogemus terapeudina - 0 Kas lubate oma mõtteid töös kasutada nimeliselt või soovite anonüümsust? - Anonüümne

50


„Koolituse teraapiline mõju“, küsitlus. 1. Mida mõiste/väljend „koolituse teraapiline mõju“ Teie jaoks tähendab?/ Mida mõtlete „koolituse teraapilise mõju“ all? Koolituse teraapiline mõju tähendab osaleja sisetunde muutust õpitu mõjul. 2. Kas olete kogenud, et mõni koolitus on mõjunud teraapiliselt? Olen tundnud. 3. Kui vastasite eelmisele küsimusele jaatavalt, nimetage palun koolitus/koolitused, kus/mille puhul kogesite teraapilist mõju. NLP praktiku koolitus. 4. Milles koolituse teraapiline mõju seisnes? /Milliseid märksõnu kasutaksite koolituse teraapilise mõju kirjeldamiseks? Leidsin selle koolituse mõjul üles oma sisemise rõõmu. Hakkasin endas kasvatama seda poolt, mis oli unarusse jäänud. Muutusin terviklikumaks inimeseks. 5. Mis peaks koolitusel olema/mida peaks koolitaja arvestama/mida soovitaksid koolitajale, et koolitus võiks mõjuda teraapiliselt? Koolitus peab puudutama inimese sügavamaid väärtusi ja muutma tema uskumusi, siis mõjub see ka teraapiliselt. Koolitusel osalejad peavad saama teha harjutusi, mille kaudu ise jõuavad arusaamani, et tuleb midagi muuta. Ainult teadmiste jagamisest ei piisa, sest need voolavad lihtsalt üle Üldandmed: Sugu N Vanus 55 Haridus kõrgem Kogemus koolitajana mõned loengud Kogemus terapeudina puudub Kas lubate oma mõtteid töös kasutada nimeliselt või soovite anonüümsust? Luban kasutada anonüümselt

51


9. LISA 3 – ADRAGOOGIKA SELETAV SÕNASTIK Kuna ma algul ei osanud arvestada kuidas sõnaraamatut teha ja viidata siis kahjuks on minu enda sõnaraamat puudulik. Õnneks on mul üks meeldiv kursaõde Kaia, kes jagas minuga oma sõnastiku. Olen siinkohal aus ning tunnistan, et tegemist on Kaia poolt koostatud sõnastikuga.

Andragoogikasõnastik

Kasvatus – (ingl k Education, saks k Bildung, Erziehung) J. A. Hollo def: kasvatus on kasvamise saatmine; kasvada laskmine, loomuliku kasvujõu teele sattuvate takistuste kõrvaldamine, soodsate tingimuste loomine iseenesest toimuvale kasvamisele (Hirsjärvi, Huttunen 2005, 35-36). Vastavalt erinevate teadusharude vaatenurkadele võib kokkuvõtvalt öelda, et kasvatus on indiviidi sotsialiseerimine (vt sotsialiseerumine) ühiskonda (kasvatussotsioloogia), tema suunamine inimlikkuse ideaali poole (filosoofiline antropoloogia) ja isiksuse arendamine (kasvatuspsühholoogia) (Hirsjärvi, Huttunen 2005, 32). Kasvatus on interaktsioon, kus õpivad nii kasvataja kui kasvandik, kasvatajat saab eristada kasvandikest, kuna tal on kasvatustahe (Hirsjärvi, Huttunen 2005, 35). Kasvatamise all mõeldakse enamasti tegevust, millega kasvavale lapsele luuakse tingimusi areneda oma eeldustele ja võimetele vastavalt (Hirsjärvi, Huttunen 2005, 38). Kuna kasvatussituatsioonid on ainulaadsed, peab kasvatus alati tundlikult reageerima erinevatele olukordadele, tingimustele, isiksustele (Hirsjärvi, Huttunen 2005, 38).

Sotsialiseerumine – inimese toimetulek selles ühiskonnas, kus ta on sündinud või elab (Hirsjärvi, Huttunen 2005, 33). Nii koolitus kui ka haridus/kasvatus (education) on sotsialiseerumisprotsessi osad (Winch, Gingell 2008, 200).

52


Areng – ajas kulgev etapiline suunda omav muutus (Hirsjärvi, Huttunen 2005, 42). Inimese puhul eristatakse füüsilist, motoorset, kognitiivset, psühhosotsiaalset jm arengut (Hirsjärvi, Huttunen 2005, 42).

Kasv – peetakse üldiselt arengu sünonüümiks , kuid mõistet kasutatakse eelistatult siis, kui tahetakse rõhutada arengu terviklikkust, spontaansust, arengu humanistlikke külgi (Hirsjärvi, Huttunen 2005, 42). Wilenius toob välja kasvu kahesugused eesmärgid: liigile olemuslike joonte ja individuaalsuse teostumine (Hirsjärvi, Huttunen 2005, 43).

Kasvataja – iga inimene, kes püüab eesmärgipäraselt soodustada teise inimese arengut (Hirsjärvi, Huttunen 2005, 45). Seda mõistet laiemalt käsitledes võib öelda, et kasvatajad on lisaks teisele inimesele ka elutud aspektid, mida tavaliselt liigitatakse kasvukeskkonna alla (loodus, keskkond, kool, kodu jne) (Hirsjärvi, Huttunen 2005, 45). Kasvataja vältimatuteks omadusteks lisaks kasvatustahtele peetakse ka kasvatamiseks vajalikke teadmisi ja oskusi, kuigi tihti tekib inimesele kasvataja roll olenemata tema oskuste ja teadmiste tasemest (nt lapsevanemaks saades) (Hirsjärvi, Huttunen 2005, 46). Terminil “kasvataja” on suur sisuline sarnasus mõistega “mentor”, viimast kasutatakse eelkõige täiskasvanute arengu toetamisest rääkides, esimest röökides laste arengu toetamisest (Hirsjärvi, Huttunen 2005, 48). Hea kasvatussuhe on sarnane heale mentorlussuhtele (Hirsjärvi, Huttunen 2005, 48).

Kasvatusteadvus – pidevalt arenev kasvatuse eesmärkide, vahendite ja tulemuste teadvustamine, mis on tihedalt seotud inimese eneseteadvusega (Hirsjärvi, Huttunen 2005, 60-61). Teadvustamine ei ole pelgalt õpetuste, teooriate ja mõistete omandamine – see on kõige õpitu ja omandatu kooskõlla viimine enda tähelepanekutega, pidev üldiste seaduspärasuste otsimine kogetud nähtustest (Hirsjärvi, Huttunen 2005, 60), maailmapildi korrigeerimine vastavalt viimatistele kogemustele/viimati omandatud teadmistele.

Haridus – (ingl k education, saks k Bildung) Hirsjärvi ja Huttunen annavad võimaluse seda terminit teatud juhtudel võrdsustada terminiga “kasvatus” (2005, 38). Terminite 53


“kasvatus” ja “haridus” sarnasele sisule viitab ka nende ühine inglisekeelne vaste “education”. Mõiste “education” tuleneb etümoloogiliselt ladinakeelsetest sõnadest “educere” – ld k koolitama, läbi viima või “educare” ld k samuti koolitama, toitma (Winch, Gingell 2008, 63). Kõige üldisemalt on haridus (sarnaselt kasvatusele) inimese ettevalmistamine eluks (ühiskonnas) (Winch, Gingell 2008, 215). Richard Peters pani paika hariduse kolm olulisemat kriteeriumit: haridus peab olema väärtus iseeneses, mitte vahend mingi muu väärtuse püüdmiseks, haridus kätkeb endas sellise teadmiste kogumi omandamist, mis ületab pelga oskuse, oskusteabe või infokogumi ja kolmandaks – õpilane peab olema haridusprotsessist teadlik ning osalema seal vabatahtlikult (Winch, Gingell 2008, 64). Haridus ei ole pelk oskuste ja teadmiste ülekandmine, instrueerimine ega mitte mingil juhul ajupesu või rividrill (Winch, Gingell 2008, 64).

Õpe – (Ingl k learning, teaching) õppimine ja õpetamine koos (ÕS). Kui keegi õpetab, siis peab olema ka keegi, kes õpib – õpetamine ja õppimine on omavahel tihedalt seotud (Winch, Gingell 2008, 209). Õpetamises osaleb alati vähemalt kaks subjekti – õpetaja ja õpilane, ilma nende kahe interaktsioonita ei saa õpetus toimuda (Winch, Gingell 2008, 209). John Dewey on võrrelnud õpetamise ja õppimise suhet müümise ja ostmisega, mis on samuti omavahel nii seotud tegevused, et üheta ei toimuks teist (Winch, Gingell 2008, 209). Siit võib äraspidiselt tuletada, et kui õpilane ei õpi, siis õpetaja nagu polekski õpetanud, kuigi tegi oma tööd. (Winch, Gingell 2008, 209). Õpetada ei saa, kui ei toimu õppimist, küll aga saab õppida ilma, et keegi tegeleks õpetamisega (Winch, Gingell 2008, 115).

Õppimine – teadmiste ja kogemuste lisandumine pideva seesmise protsessi tagajärjel, mis põhjustab muutusi inimese teadvuses ja tegevuses (Hirsjärvi, Huttunen 2005, 43). Räägitakse erinevatest õpistiilidest (assotsiatsioonide või eeskuju põhjal, kognitiivne ja 54


tingimispõhimõttel õppimine jne) ja õppimisstrateegiatest (aktiivne, pinnaline, sügavutt mine jne) (Hirsjärvi, Huttunen 2005, 43-44). Õppida saab ülesandepõhiselt (ingl k “task”), mis näiteks keeleõppe puhul tähendab seda, et õpilane ei õpi selgeks kogu keelesüsteemi kogu selle keerukuses, aga tegeleb keele õppimisega ja midagi juba oskab; ning saavutusepõhiselt (ingl k “achievement”), mis tähendab, et õpilane õpib midagi selgeks, omandab täielikult uue oskuse, saavutab uue taseme (Winch, Gingell 2008, 115).

Õpetus – (ingl k teaching, teises tähenduses ka doctrine) teatud juhtudel kasutatakse ka samas tähenduses, mis “õpe”, õpetamine, ka teadus, käsitlus, juhatus, nõuanne (ÕS). Õpetuse eesmärk on õpilane õppima panna (Hirsjärvi, Huttunen 2005, 41). Õpetus on eesmärgipärane, intentsionaalne (tahtlik) ja interaktiivne (Hirsjärvi, Huttunen 2005, 41-42). Kui õpilane ei õpi, siis õpetust ei toimu (Winch, Gingell 2008, 209).

Koolitus – tuleneb sõnast “kool” (skhole kr k – jõudeolev (ingl k leisure)) (Hirsjärvi, Huttunen 2005, 38). Koolitus (ingl k training, schooling) on organiseeritud ja süstemaatiline, kindla ajavahemiku jooksul institutsioonides toimuv professionaalsete pedagoogide (koolitajate) tegevus, mis aitab õpilasel saavutada kindlaksmääratud eesmärke (Hirsjärvi, Huttunen 2005, 40-41). Koolituse (training) eesmärk on see, et õpilane omandaks mingi kutse, oskuse või rutiini (Winch, Gingell 2008, 214). Ilmekaimaks näiteks on kutseõpe, aga ka lapsele hammastepesu selgeksõpetamine (Winch, Gingell 2008, 214). Koolitus erineb haridusest ja kasvatusest selle poolest, et ei ole mõeldud terviklikku arengut pakkuma vaid treenib ühte osaoskust (Winch, Gingell 2008, 214). Koolitada saab nii loomi kui inimesi, harida vaid inimesi (Winch, Gingell 2008, 214). Siit tõusetub eetiline dilemma, kas koolitusel üldse on hariduslikku väärtust – paljudes teadusringkondades kaheldakse, kas koolitus kui niisugune peaks olema hariduse alamkategooria, ammugi ei tohiks seda võrdsustada haridusega (Winch, Gingell 2008, 215). 55


Koolitus (schooling) on subjekti mõjutamine, mis toimub küll koolis, aga pole hariduslik (Winch, Gingell 2008, 189). Koolitus võib olla funktsionaalne, aidata korraldada koolielu (nt koridorides tuleb kõndida, mitte joosta), väärtuslik õpilasele, aga mittehariduslik (kutsealane ettevalmistus) või õpilase kui isiksuse jaoks väärtusetu, koguni kahjulik (kuulekuse, sõnakuulelikkuse ja autoriteetide austamise harjumuse tekitamine) (Winch, Gingell 2008, 189).

Täiskasvanu – inimene, kes vastutab ise oma elu ja tegevuste eest (Märja, Lõhmus, Jõgi 2007,

28-29).

Illerise

iseloomustus

täiskasvanueale:

inimene

on

lahkunud

lapsepõlvekodust, omandanud esmase hariduse, paljudel juhtudel ka mõningaid professionaalseid kompetentse, on loonud perekonna, on püstitanud eesmärgi, millist kohta tööturul tahaks saavutada, tihti on omandanud juba arvestatava positsiooni, kuid siht on veelgi kõrgem (Märja, Lõhmus, Jõgi 2007, 29).

Täiskasvanuharidus

Lindemani

kontseptsioon:

täiskasvanuhariduses

on

õppimisprotsess kahepoolne – õpivad nii õpetajad, kui õppijad; õpetamisel lähtutakse õppijate kogemustest, st ei seata ainet esikohale, vaid kohandatakse seda vastavalt täiskasvanud õppija vajadustele ja eelnevatele kogemustele (Märja, Lõhmus, Jõgi 2007, 24). Täiskasvanute õpiorientatsioon on elukeskne, seetõttu sobivad arutelu objektiks elulised situatsioonid; oluline ressurss koolitusprotsessis on õppijate kogemused, parim õppemeetod seega kogemuste analüüs, täiskasvanud õppija juhib ennast ise, mis muudab õpetaja rolli pigem nõuandvaks ja tingimusi loovaks kui dikteerivaks (Märja, Lõhmus, Jõgi 2007, 25). Lindeman: täiskasvanuõpe on protsess, mille jooksul õppijad saavad teadlikuks oma märkimisväärsest kogemusest ning hakkavad seda hindama, kogemused tuuakse minevikust esile ja nad omandavad tähenduse ning ilmneb, et nad on üppijate isiksuste olulisteks ehituskivideks (Knowles, Holton, Swanson 2005, 38).

56


Andragoogika - (anér - mees (kr k), agógé - kasvatamine, juhtimine (kr k)) (Märja, Lõhmus, Jõgi, 2007,15); Malcolm S. Knowlesi definitsioon: kunst ja teadus, mis aitab täiskasvanuil õppida (Op. cit., 16); rõhuasetus õppimisel (Op. cit., 13). ENE 1. köide, lk 227 def: täiskasvanupedagoogika, 20. saj alguses kujunenud pedagoogikaharu, mis uurib täiskasvanute õpetamise ja nende isiksuse arengu sihipärase suunamise seaduspära; hõlmab kõrgkoolipedagoogikat, tootmispedagoogikat, sõjaväepedagoogikat jm. (Op. cit., 15); H. Hanselmanni def: mittemeditsiiniline ravi, mis on seotud täiskasvanud inimeste nõustamisega läbi nende (ümber)õpetamise (Op. cit., 17); Rosenstocki def: tõelised meetodid täiskasvanute õpetamiseks (Op. cit., 11).

Elukestev õpe – tšehhi pedagoog ja humanist Jan Amos Komensky pani aluse elukestva õppe mõistele öeldes, et inimese eluiga ongi tema õppimise aeg (Märja, Lõhmus, Jõgi 2007, 10). Õppimine ei toimu ainult koolis, informaalne ja mitteformaalne õppimine toimuvad igal pool ja igal ajal (Hirsjärvi, Huttunen 2005, 19; Märja, Lõhmus, Jõgi 2007, 222). Elukestev õpe on kõige laiem määratlus haridusele, siia alla kuuluvad kõikvõimalikud täiskasvanuhariduse liigid, formaalne elualgusharidus (põhi-, kesk- ja kõrgharidus) ja informaalne haridus igal eluetapil hällist hauani (Merriam, Brockett 2007, 13).

Võrdrühmad -

ühesuguste, samaväärsete rühmad, nt ühevanuste, sarnaste huvidega,

sarnase kogemusega, sarnase diagnoosiga jne inimeste rühmad (Hirsjärvi, Huttunen 2005, 18).

Formaalne kasvatus - formal education; hierarhiline, ametlikult paika pandud eesmärkidega ning õppekavadele toetuv süsteem, mille abil ühiskond korraldab ametlikku koolitust ja õpetust (Hirsjärvi, Huttunen 2005, 19). Nt haridussüsteem põhikoolist ülikoolini, päevaõppe vormis toimuv täiskasvanute ametiõpe.

Informaalne kasvatus - informal education; (argiõppimine, juhuõppimine), mitteametlik, koolisüsteemist väljaspool asetsev kasvatus, mille eesmärke ei ole ametlikult sätestatud ning mis toimub institutsioonides, sotsiaalsetes süsteemides ja rühmades, mis ei ole loodud 57


spetsiaalselt kasvatus- ja õpetusülesannete täitmiseks (Hirsjärvi, Huttunen 2005, 19-20). Nt perekond, treeningrühm, huvialarühmad, sõbrad töökollektiiv jms.

Mitteformaalne

kasvatus

-

nonformal

education;

täiskasvanute

täiendkoolitus,

vabaharidus, mille eesmärk ei ole eelkõige diplomi saamine vaid enese arendamine (Hirsjärvi, Huttunen 2005, 20).

NB! Hirsjärvi ja Huttuneni raamatus kasutatakse järjekindlalt terminit "kasvatus" ingliskeelse "education'i" vastena. Kuigi rääkides täiskasvanute täiendõppest aga ka ülikoolist oleks minu meelest kohasem mõiste "haridus".

Uuspere - statistika jaoks välja töötatud termin, mis tähistab kahe vanemaga peret, milles elab alla 18-aastasi vaid ühe vanema lihaseid lapsi (Hirsjärvi, Huttunen 2005, 22).

Hariduse vertikaalne integreerimine - strateegia Soome haridussüsteemis, mille abil püütakse inimese üleminekut ühest koolotus- ja õppimisetapist teise muuta võimalikult sujuvaks (Hirsjärvi, Huttunen 2005, 26).

Täiskasvanuhariduse haridushierarhias,

marginaalsus

sõltuvus

suhteline

peremeesasutusest,

kõrvalejäetus, mille

teisene

põhitegevusala

tähtsus ei

ole

täiskasvanuharidus (Merriam, Brockett 2007, 109-110).

Inimressursi arendamine – Põhja-Ameerikas käibele tulnud väljend, mis tähistab töötajate koolitamist, harimist ja arendamist (Merriam, Brockett 2007, 10). See on moodsa tehnokultuuri ja infoühiskonna ajastu sünnitis, kus riigi majanduslik tugevus sõltub sisuliselt sellest, kui kõrge tootlikkus on töötajatel (Merriam, Brockett 2007, 10).

See

põhjustab riikidevahelise konkurentsi ja vajaduse massiliseks töötajate ümberõppeks, täiendõppeks ja harimiseks (Merriam, Brockett 2007, 10).

Tegevusvaldkondi on juurde

tulnud ja vanad on muutunud. Keegi Euroopas ega USA-s ei taha ju sütt kaevandada – inimesed tahaksid tasuvat ja vähem konti murdvat tööd teenindussfääris, IT-alal, panganduses jne. Selleks, et seda teha on aga vaja end harida ja palju. Inimressursi arendamine on seega tööjõu vääristamine igat sorti õppe abil, mis aitab tõsta, teisendada või laiendada ametialast kompetentsi (Merriam, Brockett 2007, 10). 58


See on kitsam mõiste kui täiskasvanuharidus, sest ei sisalda huviharidust, vabaharidust, rangelt võttes isegi mitte igat sorti kõrgharidust. Siiski võib igasugune haridus elu jooksul osutuda inimressurssi arendavaks – kunagi ei tea, milliseid oskusi elus vaja läheb.

Eakate haridus – andragoogika osa, mis on spetsiaalselt suunatud eakate harimisele (Peterson 1983, viidatud Merriam, Brockett 2007, 118). See andragoogika alaliik on tekkinud seoses elanikkonna vananemise ja keskmise eluea tõusuga – inimesed on suhteliselt hea tervise juures ja ka vaimselt võimekad kõrge vanuseni ning on huvitatud koolitustest (Merriam, Brockett 2007, 118).

Täiskasvanu – määratletav vanuse järgi ja sotsiaalsete rollide põhjal (Merriam, Brockett 2007, 5). Läbi aegade on otsustusvõime (täiskasvanuea) alguseks loetud erinevaid vanuseid alates 12 eluaastast kuni 21-ni. USA-s saab inimene valimisõiguse 18-aastaselt, alkoholi tarbida tohib 21-aastaselt, koolikohustusest loobuda 16-aastaselt ja tema üle võib kohut mõista juba 14-aastaselt (Merriam, Brockett 2007, 5). Inglise tavaõiguse järgi loeti naised vastutusvõimeliseks 12- aastaselt ja mehed 14-aastaselt (Merriam, Brockett 2007, 4). Eesti seadusandluses ei ole täiskasvanu üheselt määratletud – erinevas vanuses omistatakse inimesele erinevad võimed. Näiteks sünniga omandab inimene õigusvõime (TsÜS § 7) ja 18-aastaselt teovõime (TsÜS § 8), 14-aastaselt saab inimene süüvõimeliseks (KarS § 33) ja 15-aastaselt tohib inimene iseseisvalt koostada notariaalse testamendi, kuigi muude tehingute osas on tal selles vanuses veel piiratud teovõime ja ta ei saa teha iseseisvalt kehtivaid tehinguid (PärS § 27, TsÜS § 7 lg 1). Peter Jarvise definitsioon: täiskasvanu on indiviid, kelle eneseteadvus ja kelle tajumine teiste poolt seostavad teda täiskasvanu staatusega (Jarvis 1998, 45).

Täiskasvanu õppimine – (ei kasuta meelega mõistet täiskasvanuõpe, sest õpe tähistab eesti keeles õppimist ja õpetamist koos) ersitub täiskasvanuharidusest olles palju laiem mõiste. Täiskasvanu õppimine on tunnetuslik õppija sisene protsess, see on õppija tegevus koolitus- ja haridusprotsessides, aga võib toimuda ka ilma õpetamiseta ja täiesti juhuslikult igapäevaelus (Merriam, Brockett 2007, 5-6). Haridust ja õpetamist ei ole olemas ilma õppimiseta, vastupidine on võimalik ja levinud nähtus (Merriam, Brockett 2007, 6).

59


Täiskasvanuharidus – (Darkenwald ja Merriam) on protsess, mille kestel (abil) isikud, kelle peamised sotsiaalsed rollid on iseloomulikud täiskasvanustaatusele võtavad ette süstemaatilisi ja püsivaid õppimis(õppe)tegevusi eesmärgiga kaasa tuua muutusi teadmistes, suhtumistes, väärtustes ja oskustes (Merriam, Brockett 2007, 7). Olulised märksõnad täiskasvanuhariduse mõistes on täiskasvanud õppija, eesmärgipäraselt planeeritud tegevus ja protsess (mitte lõpetatud tegevus) (Merriam, Brockett 2007, 7). Cyril Houle annab täiskasvanuharidusele järgmise definitsiooni - see on indiviidide või asutuste planeeritud tegevusi sisaldav protsess, millega täiskasvanud üksi, gruppides või õppeasutustes arendavad iseend või ühiskonda (Merriam, Brockett 2007, 7-8). Knowles võtab asja kokku, öeldes lihtsalt – täiskasvanuharidus on täiskasvanute õppimise protsess (Merriam, Brockett 2007, 8). Täiskasvanuharidus hõlmab kõiki tahtlikult kavandatud tegevusi, mis põhjustavad õppimist nende hulgas, kelle vanus, sotsiaalsed rollid või enesetunnetus võimaldavad neid nimetada täiskasvanuteks (Merriam, Brockett 2007, 8).

Täiskasvanute koolitaja – lai mõiste, mis hõlmab inimesi alates täiskohaga koolitajatest kuni nendeni, kelle ametialane tegevus omab kasvõi mingeid hariduslikke tagajärgi täiskasvanutele (Merriam, Brockett 2007, 16) Näiteks ka töövarju jälgimise all olev spetsialist võib olla täiskasvanu jaoks koolitaja. Täiskasvanute koolitajast rääkides peetakse pigem silmas abistajat, nõustajat, või mentorit, aga mitte klassikalises mõttes õpetajat või juhendajat (Merriam, Brockett 2007, 16).

Täiskasvanute koolitaja professioon – eristub kutsest selle poolest, et nõuab koolitajalt intellektuaalset tegevust (oma tegevuse mõtestamist), oma tegevuse teaduslikele teadmistele rajamist, teoreetilist ja praktilist tööd, hariduslikult interaktiivsete meetodite valdamist, suutlikkust vajadusel ise oma tegevust organiseerida ja olla altruistlik (Merriam, Brockett 2007, 218).

Kraadiõpe – akadeemiline kõrgharidus.

Allikad: 60


 Hirsjärvi, Sirkka; Huttunen, Juoko (2005). Sissejuhatus kasvatusteadusse. Kirjastus Medicina, Tallinn.  Märja, Talvi; Lõhmus, Merle; Jõgi, Larissa (2007). Andragoogika. Raamat õppimiseks ja õpetamiseks. Kirjastus Ilo, Tallinn.  Winch, Cristopher; Gingell, John (2008). Philosophy of Education. The Key Concepts. London: Routledge.  Knowles, M. S., Holton, E. F. III, Swanson, R. A. (2005). The adult learner: the definitive classic in adult education and human resource development. 6. Ed. Amsterdam: Elsevier. Chp. 4.  Merriam, S. B., Brockett, R. G. (2007). The profession and practice of adult education:an introduction (Updated ed.). San Francisco: Jossey-Bass Publishers.  Jarvis, Peter (1998). Täiskasvanuharidus ja pidevõpe. Teooria ja praktika. Tallinn: SEJS

61


Koolituse teraapiline mõju  

Portfoolio teemal koolituse teraapiline mõju

Advertisement
Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you