desse, teiste orkestrite ette. Vist ükski teifoto www.ORCHESTRAMOZART.COM ne tippdirigent pole loonud nii palju uusi, peamiselt noortest muusikutest koosnevaid orkestreid. “Mulle meeldib väga noortega töötada,” tunnistab Abbado. “Mulle meeldib nende avatus, energia, entusiasm ja julgus tulla kaasa minu pööraste ideedega. Just nende omaduste tõttu saavutan ma noorteorkestritega tihtipeale paremaid tulemusi kui nimekate professionaalsete orkestritega. Nad pole vajunud rutiini.” Tugev tahe on kindlasti üks põhjusi, miks Abbado tuli edukalt välja eluohtlikust ja kriitilisest olukorrast 2000. aastal, kui tal diagnoositi maovähk. Raske operatsiooni ja paranemise järgne tegevus oli samas hämmastavalt töörohke ja edukas: sajandi algul tegi ta Berliini Filharmoo nikutega kaks suurepärast Beethoveni sümfooniate terviksalvestust, juhatas mitmel festivalil Wagneri “Parsifali”, käis turneedel Ameerikas ja Itaalias ning lõi täiesti uue ja ainulaadse orkestri, Luzerni festivaliorkestri. Selle debüüti Luzerni festivalil Mahleri Teise sümfooniaga “Ülestõus mine” 2003. aastal võib pidada lausa Abbado isiklikuks “ülestõusmiseks” – pärast haiguse seljatamist oli ta tagasi võimsama ja mõjuvamana kui kunagi varem. LFO suurim projekt oli esitada kõik Mahleri sümfooniad ja ühe erandina on need nüüdseks ka ette kantud ja plaadistatud; suurt tähelepanu väärib seejuures asjaolu, et valdavale enamikule selle orkestri muusikutest oli see esimene kogemus Mahleri sümfooniaid esitada! Tegemist on projektiorkestriga, mis koguneb Luzerni suvel kolmeks nädalaks, kümneks prooviks, ning koosneb peamiselt kammermuusi“Kui olin väike laps, võttis vanaisa kutest ja tippsomind kaasa jalutuskäikudele listidest, kes on eri aegadel ja olumägedesse. Ta rääkis vähe ja nii ma kordades Abbadoga koosõppisin kuulama vaikust. Minu jaoks tööd teinud. on kuulamine kõige olulisem asi Abbado on nad isiklikult orkestelus – oskus kuulata üksteist, risse kutsunud ning ehkki töö kuulata muusikat.” toimub muusikute suvepuhkuse eluunistuse täitumine,” räägib Abbado. “See ajal ning orkestris mängimise eest ei saa on imeline: me kõik oleme sõbrad ja LFOs neile kaugeltki nii kõrget honorari maksta mängivad parimad muusikud igast tähtsanagu solistid ja kammermuusikud on oma mast orkestrist, rahvusest, pealinnast.” Et esinemiste eest harjunud saama, nõustusid need sõnad vastavad tõele, võib kinnitada kutsutud kohe. Ilma mõtlemisaega võtmaigaüks, kes on viibinud LFO suvekontsertita. “Sest see on ju Abbado. Me armastame del või näinud DVD-salvestusi. teda,” kõlab selgituseks. “LFO on minu
14
5/2013
Brahms, Schubert ja Mahler 1989. aastal valisid Berliini Filharmoo nikud Abbado oma peadirigendiks ning viimases valikus konkureerisid Abbadoga sellised kuulsused nagu Maazel, Muti, Levine, Kleiber, Mehta, Barenboim ja Haitink. Üks tema eelistamise põhjusi oli kahtlemata Abbado demokraatlik dirigendiisiksus, mida selleks ajaks Abbadoga juba aastakümneid koostööd teinud orkester oli tundma õppinud ja mis nii erines eelmise peadirigendi Karajani diktaatorlikust loomusest, mis oli orkestrit väga väsitanud. Väidetavalt oli aga suurim tähtsus faktil, et Abbado oli orkestri südame võitnud oma haaravate Brahmsi-tõlgendus tega. Abbado ja Brahms – see on jällegi maagiline ühendus, mille tunnistajaks olen olnud, kuulates Berliini Filharmoo nikute ja Abbado esituses Brahmsi orkest-