kontserdid olid elamuslikud. 5. aprillil dirigeeris Arvo Volmer Eesti muusika päevade kontserti “Hea eesti asi”, kus oli koguni kaks solisti: Mihkel Poll esitas Tubina Kontsertiino klaverile ja orkestrile Es-duur ning Mari Poll Räätsa Viiulikontserdi op. 51. Solistidest meeldejäävam ja ka menukam oli seekord Mari Poll, keda erinevalt tema vennast on Eestis suhteliselt vähe kuuldud. Pisut kõhklevalt alanud esinemine kujunes siiski julgeks ja eredaks, viiuldaja on hea tehnikaga ja isikupärane muusik. Suurim üllatus oli aga Helmut Rosenvaldi Sümfoonia nr 3. Teose helikeel oli julge ja järsuvõitu, mõneti meenutas see Tubinat, mõneti Šostakovitšit, jäädes siiski väga omanäoliseks. Teose kvaliteedist veelgi rohkem vaimustas aga esituse kvaliteet – loost võeti kõik, mis sellest võtta andis! Nii kujuneski just Rosenvaldi sümfoonia õhtu naelaks, seda ei suutnud ületada ka maailmaesiettekandena kõlanud Tõnu Kõrvitsa “Ballaad” kontserdi lõpus. Volmer dirigeeris sel õhtul erakordselt vitaalselt ja sisendusjõuliselt ning see andis suurepärase tulemuse. 15. märtsi kontserti “Jumalik komöödia” juhatas Nikolai Aleksejev. Kui enamasti on kontserdi avalood lühemat sorti, siis seekord avas kontserdi Tšaikovski ulatuslik sümfooniline fantaasia “Francesca da Rimini”. Aleksejev kujundas seda hea tunnetusega ning dramaturgiliselt veenvalt; teoses oli sügavust ning väljendusrikast fraseerimist, mis oli eriti nauditav just aeglases osas. Ütled Kalle Randalu, mõtled Mozart. Või ka vastupidi. Vist ükski teine eesti interpreet pole niivõrd kinnistunud ühe konkreetse heliloojaga nagu on Randalu Mozartiga. Ta esitab Mozartit suure sisemise veendumusega, tema eriline side selle heliloojaga on tajutav. Klaverikontserdis nr 15 B-duur sai nautida väga ilusat ja värvirohket kõla, selget ning täpset strihhi. Kohati igatsenuks kergemat kõla ja liikumist ning vähem tõsidust. Randalu lahendas kontserdi romantiliselt ning seda ka agoogikas – üsna palju oli järeleandmisi tempos. Mul oli pisut raske kõigi ritenuto’dega kaasa minna, mõnikord tundus, et üksikuid noote tähtsustati liialt. Samas aitab just selline mängustiil Estonia kontserdisaali päevinäinud Steinway kõige ilusamini kõlama saada. Igal medalil on kaks külge. Boriss Tištšenko “Dante-sümfoonia nr 3 “Põrgu”” esitus oli pööraselt huvitav ja minu jaoks suurim elamus hooajal. Värvikas, vaimukas, piltlik, ettearvamatu, vaimustav, haarav! Orkestratsioonilt mee-
nutas see teos Richard Straussi – nii hästi olid ära kasutatud suure sümfooniaorkestri võimalused. Ülisuures löökpillikoosseisus oli oma koha leidnud ka Estonia lava harv külaline tuulemasin, mis samuti tekitas paralleeli Straussi “Alpi sümfooniaga”: teosed on küll kõlaliselt nagu öö ja päev ning ka tuulemasina roll erinev, kuid muusika kirjeldava ja värvika loomu poolest tekkis assotsiatsioon. Õhkkond, mis selle teose ajal saalis tekkis, oli erakordne. Aleksejevi juures vaimustas eriti tema oskus siduda see põrgulikult kirev teos ühtseks vormitervikuks. Fantastiliselt mõjuvalt oli üles ehitatud kulminatsioon teose lõpuosas; irvitamise-kujundid viiulites, kriiskamised puhkpillides ja orkestrantide tarmukad “hei!”-d mõjusid ääretult värskelt.
ERSO tabas selle teosega kümnesse, dirigent ja orkester mõistsid teineteist ideaalilähedaselt. Braavo! Siiralt kahju on kõigist neist, keda kontserdil polnud. * Öeldakse, et kui millegi lõppemisel on sellest kahju, oli see järelikult midagi head. Kurb, et ERSO 86. hooaeg on lõppenud, kuid ees terendab juba uus värvikas aasta, kuhu mahuvad ka gastrollid ning uued põnevad ja vanad head kontserdisarjad. Hoo aja lõppkontserdi lisalooks oli Mozarti “Ave verum corpus”, mis on ka üks Amee rika reisil esitatavaid teoseid. Viimasel õhtul lõpetati teos dominanti, andes justkui sümboolselt mõista, et tegelikult miski ei lõpe ja kõik läheb edasi ning üsna pea. Suur tänu ERSOle lõppenud hooaja eest!
Kolmapäev, 19. juuni 2013 kell 17.00 Estonia kontserdisaal
Tallinna Muusikakeskkooli XLIX lennu KONTSERT-AKTUS solistid Anete Ainsaar (viiul), Eeva-Maria Laas (viiul),
Ingely Laiv (oboe), Auli Lonks (klaver), Julius Maaten (klaver), Pipilota Neostus (flööt), Valle-Rasmus Roots (tšello) TMKK sümfooniaorkester, dirigent Mikk Murdvee kavas Ludwig van Beethoven, Jacques Ibert, Ferenc Liszt, Wolfgang Amadeus Mozart, Robert Schumann, Dmitri Šostakovitš, Pjotr Tšaikovski sissepääs 3.-/1.50 eurot
6-7/2013
39