Page 5

P

aul Mägi tegevus muusikuna on olnud erakordselt mitmekülgne. Muusika ja variatsioonid – erine­ vad valdkonnad muusikas: vanamuusika, džäss, rock, improvisatsioonid, ooper, ballett, sümfonism... See, kuidas ta muusikaelamusi kuu­ lajatele või tegijatele vahendab, on väga nauditav. Paul Mägi on läbinisti muusik ja väga soe inimene. Tema kindlameelsus elu heitlustes võiks olla eeskujuks palju­ dele.

Mis vahe on sümfooniaorkestri ja ooperiteatri dirigendil? Paljud kolleegid omavad praktikat nii ooperis kui ka kontserdila­ val. On dirigente, kes eelistavad kontserttegevust. Ooperidirigent armastab ja mõistab teatrit eelkõige kui võimsat kunstilist vahen­ dit. Koos­töös jagatud ning seeläbi võimendatud energia on teatris erakordne. Ootamatused ja kiiret reaktsiooni nõudvad olukorrad on ooperietendusel palju sagedasemad kui kontserdilaval. See nõuab aga ka erinevat ja paindlikku dirigeerimistehnikat. Ooperi­ dirigent armastab lauljat kui kõige täiuslikuma instrumendi valda­ jat ja kasutajat ning toetab teda etendusel koos orkestriga täielikult ja jäägitult. Oskus laulja hingamise järgi ette aimata järgneva fraasi võimalikku karakterit, tempot, dünaamikat ja seda kohe edasi anda orkestrile, on hea ooperidirigendi omaduseks. Kust tuli soov muusikuks saada? Kuidas algasid sinu muusikaõpingud? Nii minu ema kui ka isa olid musikaalsed, kuid mitte muusikat õp­ pinud. Isa Aaro Mägi kutsus kokku ja juhatas elu jooksul mitmeid ansambleid, mängides populaar- ja tantsumuusikat kõrge eani. Ta valdas peale oma lemmikpilli viiuli veel akordionit, klaverit, kitarri, olles sealjuures iseõppija. Kui olin viiene, andis isa mulle mängimi­ seks oma täisviiuli. See oli mulle siis nii suur, et mängisin seda na­ gu tšellot. Viiulit hakkasin õppima Narva maantee muusikakoolis õpetaja Marta Toona käe all, kuuendast klassist läksin üle muusi­ kakeskkooli, kus minu õpetajad olid Endel Lippus viiuli ja Tõnu Tarum trompeti erialal. Meie klass oli erilise vaimsusega ja tugevalt kokku hoidev. Paljud põhimõtted ja tõekspidamised, mis kujune­ sid välja kooli ajal, on saatnud mind ja kindlasti ka paljusid minu sõpru-klassikaaslasi terve elu. Ideaalidest ja unistustest, mõtetest ja ideedest, mida klassivendadega jagasime, said siis alguse paljud siiani tuntud muusikalised koosseisud, et kõike soovitut ka ellu viia.

Sinu “mitteklassikaline” periood on äärmiselt huvitav. Mängisid ju rohkelt džässi, olid tegev Hortuses, Rujas, Hõimus. Sellist kogemust on vähestel dirigentidel. Mida sellise muusikaga tegelemine sulle andis? Džäss ja improvisatsioon paelusid mind koolipõlves palju enam kui klassikaline muusika, mida tuli koolis niigi õppida. Lõin kaasa loendamatutes ansamblites, mängides nii kontsertidel kui tantsuks. Huvi vanamuusika vastu, mis oli sel ajal raskesti kättesaadav ja ka võimude poolt taunitud, tekkis mõttevahetustest pinginaaber Andres Mustoneniga. Käisin nüüd Hortuse 40. aastapäeva kontser­ dil Kiek in de Kökis, kus kõlas meie kõige esimese kontserdi kava – sama paik, täpselt samad lood – suurepärane mõte, hiilgav esitus ja ajahüpe toredasse aega. Päris esimene minu organiseeritud an­ sambel oli aga Tallinna 42. keskkooli (praeguse Kadrioru Saksa gümnaasiumi) diksiländansambel. Meid noori algajaid 4.–5. klassi poisse juhendas õpetaja Rein Sakk. Hiljem juhendasid ja mängisid koos meiega siis juba keskkooli lõpuklasside noormehed Juhan ja Andres Mänd. Meenub noorte poiste jaoks väga tähtis esinemine Mustpeade Majas tollase Tallinna džässiklubi üritusel. Sõber Tiit Haagma kutsus kaasa lööma Tallinna 16. keskkooli ansamblis Varjud, mille solist oli Urmas Alender. Haaras kõik, mis oli seotud põneva muusikaga. Ei olnud kindlat sihti ega suunda. Tänu erine­ vatele vajadustele ja huvidele mängisin peale viiuli ja trompeti pal­ jusid pille, millede tundmine on andnud edaspidisele orkestri kuulmisele ja tunnetamisele tugeva aluse. Sain kaasa veendumuse ja kogemuse, et muusika on tervik ja sellesse sisenenuna on raske loobuda. Millal tekkis soov saada dirigendiks? Eks põhjus oli praktilises vajaduses osata enamat ja õppida tundma huvitavat maailma. Mul polnud lapsepõlveunistust saada dirigen­ diks. Olin kutsunud kokku Bachi-orkestri, esimese kontserdi and­ sime 1975. aastal Tartu ülikooli aulas; see oli mul esimene kord di­ rigendina orkestri ees seista. 1978. aastal lisandus töö dirigendina Eesti Raadio estraadiorkestris. Millegipärast ei lubanud sisetunne oma oskustega rahulduda ja siis otsisingi võimalust end dirigeeri­ mises täiendada. On meeles, et ühes viiulitunnis küsis Endel Lip­ pus, et kas ma ei taha õppida dirigendiks. Tema mõte pani minu mõtted selles suunas liikuma. Kui on tõsine soov, siis avanevad ka võimalused. RAMi dirigent Olev Oja võttis mind kaasa meeskoori kontserdile tollasesse Leningradi. Dirigeeris Gennadi Roždest­ venski, kavas oli Wagneri “Apostlite õhtusöömaaeg”. Seal astusingi arglikult maestro ette sooviga õppida tema juures Moskva konser­ vatooriumis. Suvel 1980 sooritasin eksamid ja mind võeti vastu – ainsana neljakümnest soovijast. See on ju täiesti erakordne! Mida tooksid esile õppimisest ja suhtlemisest sellise suurkujuga nagu Roždestvenski? Mul oli õnn õppida tema juures neli aastat konservatooriumis ja seejärel olla kolm aastat tema orkestri juures assistent. Erudeeritus, inimlikkus, traditsioonid, kiire reaktsioon, sõnaosavus ja loomuli­ kult erakordne musikaalsus on osa märksõnadest, millega maestrot

4/2013

3

Ajakiri Muusika aprill 2013  
Ajakiri Muusika aprill 2013  
Advertisement