Page 46

Hüdrograafia millega vee all filmida ja pildistada, siin aitavad tuukrid või allveeaparaadid (ROV-d (Remote operated vehicle) ja AUV-d (Autonomous underwater vehicle)). Põhjasetete uurimiseks kasutatakse madalsageduskajaloode ja seismoakustilisi aparaate ning proovide võtmiseks koppasid, gravitorusid ja puure. .

MÕÕ DISTUSTEHNOLOOGIA ARENG VA-S

Esimesteks mõõdistusseadmeteks olid meil 1994. a ostetud DGPS firmalt Ashtech ja külgvaatesonar firmalt C-Max. Mõlemat läks samal aastal vaja hukkunud Estonia vraki otsimisel, mis oli ka VA esimeseks hüdrograafiliseks tööks taasiseseisvunud Eestis. 1995 a. tulid meile oma tehnikaga appi Taani firma Switzer ja Navoceano USA-st. Viimane jättis meile ühekanalilise kajaloodi, helikiiruse profileerija ja tarkvara Hypack. Neid kasutasime kuni 1999. aastani, kui saime oma käsutusse Tallinna Tehnikaülikooli raadio- ja sidetehnika instituudi juures loodud firma AHERO mitmekanalilise kajaloodi, esimesed RTK GPS-id (taas Ashtechid) ning kõikumise mõõtjad MRU firmalt Seatex. Samal ja järgmisel aastal alustasid tööd ka uued mõõdistuslaevad EVA-319, EVA-320, EVA-321 ning kaater AMA-080. AHERO kajaloodid arenesid paarikanalilisest süsteemist algul 8- ja 11-kanaliliseks, sealt edasi aga juba lehvikukujuliselt paigutatud anduritega pseudo-lehviksonariteks, lehviku laiusega 90 kraadi.

Tulevikus peab ka enamiku AHERO sonaritega mõõdistatud aladest kaasaegsete lehviksonaritega üle tegema.

Selline sonar on ka praegu kasutusel Peipsi järvel laeva EVA-301 peal. AHERO sonari punktitihedus oli piisav madalas vees töötamiseks (vt graafik 3), kuid mitte enam nii hea sügavama vee jaoks. Soome laht on pea täielikult selle sonariga mõõdistatud ja on väga võimalik, et palju objekte on kehva horisontaalse lahutusvõime tõttu jäänud leidmata, nende hulgas on kindlasti ka vrakke. Teisest küljest on sellel sonaril unikaalne omadus salvestada ühest tagasipeegeldunud signaalist mitu nn kaja. Andmetöötlustarkvaras saab nende vahel hiljem valida ja nii elimineerida palju potentsiaalseid vigu. Selline omadus on alles hiljuti tulnud juurde ka

Külgvaatesonari pilt pooleks murdunud allveelaevast

mõnele kaasaegsele lehviksonarile. 2012. aastast alates hankisime ka esimese tõelise lehviksonari RESON 7125 SV2 koos laevaga Jakob Prei. Selle laeva peal on lisaks veel külgvaatesonar ja madalsageduskajalood. Mõni aasta varem olime juba välja vahetanud vanad kõikumise mõõtjad uute fiiberoptiliste süsteemide vastu firmalt IXSea, mis on samal ajal ka gürokompassid. Samuti olime Ashtech GPS-ide pealt üle läinud Topcon GNSS-idele ning võtnud kasutusele VRS RTK oma tugijaamade asemel. Helikiiruse profileerijad olid meil juba mõnda aega firmalt VALEPORT. 2016. aastal koos uue kaatriga Kaja hankisime ka uue lehviksonari RESON T-20P ja 2017. a EVA-320 peale uusima ja seni parima RESON-i mudeli T-50R. Tarkvaraks on kogu selle aja jooksul olnud meie ja firma R-Süsteemid koostööna valminud mõõdistus-, andmetöötlus- ja andmehaldustarkvarad. Viimast nimetame ka hüdrograafia infosüsteemiks HIS. See koostöö nende tarkvarade pidevaks edasiarendamiseks jätkub ka praegu. Mitmete eriülesannete jaoks on kasutusel ka teisi tarkvarasid (CARIS, Global Mapper, Sonarwiz, Fledermaus).

TULE VIK Päris madalas vees (alla 3 m) on lehviksonarite kasutamine väga kitsa korraga kaetava riba tõttu ääretult ebaefektiivne ning laevadele töö kivide vahel ka väga ohtlik. Seepärast on selliste sügavuste mõõdistamiseks kindlasti vaja midagi muud. Parim võimalus selleks on kindlasti LIDAR, s.t mõõdistamine õhust laseri abil. Kui veel aasta tagasi ei olnud maailmas olemas LIDAR-it, mis võimaldaks täita objektide leidmise nõudeid ka IHO 1a klassi järgi, siis nüüd on olukord muutunud. Praegu on juba mitu süsteemi, mis suuda-

46

vad täita ka ERI klassi nõudeid (Leica Chiroptera 4X, RIEGL VQ-880-GII ja VQ-840-G ning ASTRALITE). Viimane on eriti huvitav väga suure punktitiheduse tõttu, kuid eelkõige selle poolest, et on kasutatav ka droonidega. Droonilt töötav LIDAR lahendaks ära ka veel ühe kõigi nende seadmetega seotud suure probleemi – vee läbipaistvuse küsimuse. Reeglina on vaja vee läbipaistvust 1,5–3 Secchi ketast. Meie tingimustes on see üsna harva esinev, ka väga madalas vees. Omades aga droonilt töötavat seadet, saab lihtsalt valida parimat aega, millal vesi piisavalt läbipaistev on – kasutades tellitavat teenust lennukite või helikopterite baasil, ei pruugi see võimalik olla. Mitte mingi teine meetod, sh ka lehviksonaritega varustatud ASV-d (Autonomous Surface Vehicle) ei ole efektiivsuselt sellise drooniga võrreldav. Sügavamal kui 3 m ei ole ka tulevikus muid võimalusi kui laevadelt kasutatavad lehviksonarid, sest LIDAR-iga nii sügavale enam ei küündi. ASV-d oleks siin ka võimalikud, kuid nendega on seotud ka hulk muid probleeme – liigne kõikumine väiksuse tõttu, juhtimine nii, et andmetesse „auke” ei jääks, oht kividesse sõita, kaugus lähimast sadamast ja meie oludes ka valve, s.t vajadus ikka mingi laevaga juures olla. Tulevikus peab ka enamuse AHERO sonaritega mõõdistatud aladest kaasaegsete lehviksonaritega üle mõõdistama. See kehtib eelkõige sügavama kui 20–30 m vee kohta, sh pea kogu Soome laht. Senise kehva horisontaalse lahutuse tõttu on sealt veel nii mõndagi leida. (1) The Comparison between Traditional and Interferometric Multibeam Systems: Kai Maa, Weiming Xub and Jian Xuc. 6th International Conference on Sensor Network and Computer Engineering (ICSNCE 2016)

Profile for Ajakiri Meremees

Meremees. VA Teataja. 2019 2/4  

Meremees. VA Teataja. 2019 2/4  

Advertisement