Page 44

Hüdrograafia MIDA HÜDROGRAAFILIS TEKS MÕÕ DIS TAMIS TEKS VA JA ON? Sügavuspunkti määramiseks on vaja jämedalt kolme tehnoloogiagruppi: sügavuse mõõtmiseks, asukoha määramiseks ja muude määramatust mõjutavate nähtuste mõõtmiseks. Kõik need kokku moodustavad mõõdistussüsteemi. Vaatame neid lähemalt. 1. Sügavuste mõõtmiseks on peamine töövahend ikka vana hea kajalood: sügavus võrdub poolega väljasaadetud helisignaali veekogu põhjani ja tagasi liikumiseks kulunud aja ning heli levikiiruse korrutisest. Kajaloode on väga mitmesuguseid – siiamaani on kõige levinumad ühekanalilised kajaloodid. Need saadavad korraga välja ühe signaali, mis on formeeritud ühe kitsa või laiema kiirena ning kasutavad saatmiseks ja vastuvõtuks ühte ja sama andurit. Sellistega muidugi märkimisväärset punktitihedust ei saavuta ja järelikult on ka objekte põhjast väga raske leida. Seepärast on täpsemateks töödeks peamiselt kasutusel mitmekiirelised kajaloodid või ka lehviksonarid. Ka need saadavad välja ühe signaali, kuid see on liikumisele ristisuunas väga lai (tavaliselt 140°–150°, aga võib olla ka laiem) ja liikumise suunas väga kitsas (tavaliselt 0,5°–1,5°). Tagasipeegeldunud signaal aga jaotatakse sama laiadeks ribadeks kui pikisuunas (kiirteks). Lehviksonarite maksimaalne kiirte arv on enamasti 512 ja sondeerimissagedus võib ulatuda 50–60 korrani sekundis. Sondeerimissagedus sõltub sügavusest ja lehviku laiusest – õigemini asjaolust, et helisignaali levik põhjani ja tagasi võtab aega, s.t mida sügavam vesi ning laiem lehvik, seda kauem. Keskmiseks helikiiruseks loetakse enamasti

1500 m/s, meie vetes kõigub see vahemikus 1415–1485 m/s, sõltuvalt valdavalt vee temperatuurist. Kõigil kajaloodidel on ühine omadus, et veekogu põhja tabanud signaal moodustab seal nn ergastatud piirkonna, s.t ala, mille pealt signaal igas suunas laiali hajub (ja ka tagasi peegeldub). Selle ala suurus sõltub kiire laiusest – mida kitsam kiir, seda väiksem see ala on. Kuna reeglina registreeritakse igast sellisest alast üks mõõtmine, siis on kiire laius kajaloodi horisontaalse lahutusvõime e punktitiheduse juures määrava tähtsusega. Teine faktor, mis siin väga olulist rolli mängib, on kajaloodi kandva aluse liikumiskiirus – mida kiirem liikumine, seda kaugemal sügavuspunktid üksteisest asetsevad. Lehviksonari korraga kaetavat ala sõltuvalt sügavusest iseloomustab graafik nr 1. Nagu näha, saab tavapärase lehviksonariga korraga katta kuni 5-kordse sügavusega võrdse laiusega riba.

Siit kohe ka järeldus, et madalamas vees võtab mõõdistamine 10 korda rohkem aega kui sügavas vees (kui võrrelda 10 ja 100 meetrist sügavust, siis laiused on vastavalt 50 ja 500 m), sest laev peab ju sama suurusega mõõtealal 10 korda rohkem mõõdistusliine läbima. Veealuste objektide leidmise võimet iseloomustavad graafikud 2 ja 3. Esimesel on kiire laiuseks tavapärane 0,5 kraadi, teisel 3 kraadi, mis oli iseloomulik VA-s kuni kaasaegsete lehviksonarite hankimiseni kasutatud kajaloodidele. Teisel juhul on arvestatud ka muid selle sonari parameetreid, näiteks oli selle lehviku laius 90 kraadi ja sondeerimissagedused diskreetsed vahemikus 32 kuni 4 Hz. Mõlemal graafikul on arvestatud heli levikiiruseks 1450 m/s ja objekti avastamise tingimuseks 5 sügavuspunkti objektil. Lisaks on näidatud ka IHO S-44 kahe kõrgema ERI ja 1a klasside objektide avastamise nõuded.

Veeteede Ameti allveerobot töötab täie hooga Tekst ja foto: JANE NIIT

V

eeteede Amet sai aprilli lõpus kätte riigihankega soetatud allveeroboti. Maikuu esimene pool möödus Hundipea sadamas seda katsetades ning nüüdseks on robot töötanud ankrualal H veealuste kaablite ja muude objektide identifitseerimiseks ning mitmel meile tuntud imelikul objektil Tallinna lahes. Hüdrograafiaosakonna juhataja Peeter Väling ütles, et allveerobot suudab sukelduda kuni 300 meetri sügavusele ja on varustatud HD-kaamera, metalli paksuse mõõtja ja „käega“, mille külge saab kinnitada haaratsi, lõikuri või väikese setteproovi võtja. „Allveerobot on igati ootuspärane ja tegutseb nii nagu ette nähtud. Allveeroboti

Veeteede Ameti uus allveerobot

juhtimine sarnaneb veidi drooni juhtimisega, aga ainult vee all,“ ütles Väling. „Kõige keerulisem on roboti juhtimine vee all õigesse kohta, see nõuab veel treeni-

44

mist ja ka mõningate abivahendite kasutamist. Parim selline abivahend on poi, mille viskame õigesse kohta ja juhime roboti vee peal selleni ning siis poinööri mööda alla.“ Samuti on osutunud üsna suureks väljakutseks laeva ühe koha peal paigal hoidmine, s.t seal, kus on vaja robot vee alla saata. „Selle töö jaoks peab ikka väga vaikne ilm olema,“ lisas ta. Allveerobotiga saab teha erinevaid veealuseid otsimis- ja uurimistöid:  tuvastada vrakke või muid tundmatuid objekte;  teha lihtsamaid veealuseid töid, milleks see aparaat sobib ja milleks seni kasutati tuukreid (nt kaiäärte, merepõhja ja laevakerede uurimised);  võtta väikeseid põhjaproove ja otsida vee alla kadunud objekte.

Profile for Ajakiri Meremees

Meremees. VA Teataja. 2019 2/4  

Meremees. VA Teataja. 2019 2/4  

Advertisement