Page 31

In memoriam

Ülo Kollo

23. september 1937 – 18. aprill 2019 Ülo Kol lo sün dis Saa re maal Tumala külas. Pärast Orissaare Keskkooli lõpetamist astus ta Tallinna Merekooli, mille lõpetas 1959. a ja sai kaptenidiplomi juba 1965. a. 1978. a lõpetas Ülo Kollo Leningradi admiral Makarovi nimelise Kõrgema Merekooli insener-laevajuhina ja sai 1980. aastal reisilaeva „Georg Ots“ kapteniks. Aastail 1993-1997 töötas Ülo Kollo Tallinki peadirektorina, 1997-2016 ASi Tallink Grupp peakaptenina ning aastail 2016-2019 ASi Tallink Grupp nõukogu nõunikuna. Eesti Kaptenite Klubi president Rein Õnnis: Kohtusin Üloga 1987. aastal. Töötasin Eesti Merelaevanduses põhiliselt „Leninskaja Gvardija“ klassi kaubalaevadel, sõitsime Lääne-Aafrika vahet. Olin juulis puhkusel, kui kadunud kapten Kalle Juurik, kellega olime Leningradis koos mereakadeemias õppinud, võttis mul juhuslikult täna-

Sünnipäevasõidul septembris 2017 vanal kuunaril. Foto: Tarvi-Carlos Tuulik

val kohates nööbist kinni ja palus, et teda ta puhkuse ajal kuu aega asendaksin. Sõpra peab ik ka aita ma, andsin nõusoleku ja niiviisi sattusin juhuslikult „Georg Otsale“. Mu kuu aega oli sujuvalt pikenenud, kui sügise poole tuli puhkuselt kapten Kollo. Esimene mulje oli, et tundus olevat väga range olemisega ja kindla sõnaga mees. Edaspidi sain aru, et välise karmuse ja konkreetsuse taga peitub väga sooja südamega inimene ja väga tore ülemus. Niiviisi kujuneski meie koostöö algus, kuigi „Georg Otsal“ oli hiljem teisigi kapteneid. Siis läksid meie teed mõneks ajaks lahku. Ülo Kollo soovitas mind Inreko parvlaevale „Corbiere“ kapteniks, ise jätkas „Georg Otsal“. Pool aastat olime samal liinil kaptenid ja suhtlesime kaunis elavalt. Ülo poole võis ikka pöörduda, kui oli nõu vaja. Ta telefon oli alati avatud ja ta andis hea meelega nõu. Seejärel tuli ta Inreko Laeva ASi peakapteniks. Sellest sai firma Eminre ja pärast Tallink. Nii on meie teed aasta kümneid pea miselt Helsingiliini vankrit vedades koos kulgenud ning kõik järgmised aastad oli ta jälle mu juhendaja ja ülemuse rollis. Tööväliselt suhtlesime ka, aga rohkem puutusime kokku seoses uute laevaehitusprojektidega ja üritustel, mis Tallink või meie alltöövõtjad korraldasid. Tihtipeale siis, aga jah, ka n-ö tööväliselt saime vahetevahel kokku ja sai nõu küsida. Meil oli tore ettevõtmine – admirali tund. See oli üksvahe Tallinki kaptenite tööväline kokkusaamine, kus Ülo Kollo oli alati oodatud. Meie kokkusaamised ei olnud ainult töised, oli ka tööväliseid. Koos veedetud aeg on alati väga teretulnud, aga jah, seda aega oleks võinud rohkem olla. Merenduses oli kapten Kollo tuntud kui üks Eesti kompetentsemaid spetsialiste, kelle ar vamus ja vaatevinkel oli alati tähtis ja teretulnud. Ta hoidis end kursis ka viimaste tehniliste saavutustega, aga ma ei ütlekski, et laevasillas oleks väga palju muuMEREMEES NR 2 2019 (304)

„Romantika“ on lõpuks valmis! Laeva baaris mais 2002. Foto: Tiit Mõtus

tunud. Jah, uued asjad, nagu elektronkaardid, mida minu Aafrika-reiside ajal veel ei olnud, on tüürimehe töö teinud mõnevõr ra kergemaks, aga ega sillavahti, navigatsiooni ja manööverdamist ole keegi ära muutnud. Uuendustega oli Ülo vä ga hästi kursis, ta teadis, mis on tulemas ja mis on võimalik. Mille peale tasub raha kulutada ja mis on lihtsalt võibolla hobilaevanduse mänguasjad. Ka selles vallas võis alati Ülo käest nõu küsida.

Ülo Kollo saadeti 25. aprillil laevavilede saatel ära Vanasadamast „Victoria I“ pardalt. Tumalast toodud kadakaoksa pani talle kaasa kapten Lembit Uustulnd, kes on Ülo Kollost raamatu* kirjutanud. 22. mail täideti kapteni viimne soov ja ta tuhk puistati Tallinna lahel „Megastarilt“ merre.

* Lembit Uustulnd. Kapten Kollo. Mereelu – elumeri. Tallinn, 2010.

31

Profile for Ajakiri Meremees

Meremees. VA Teataja. 2019 2/4  

Meremees. VA Teataja. 2019 2/4  

Advertisement