Page 1


E lame maailmas, kus mood on muutunud meie jaoks iseenesestmõistetavaks. Tihti jääb märkamata, millise hinnaga asjad, mida kanname, meieni päriselt jõuavad. Kiirmood paneb inimesed ületarbima ja see omakorda kahjustab meie kallist planeeti Maa. Kuidas välja näha omapärane õigeid valikuid tehes? Teadlikkuse tõstmiseks oleme loonud eetilise moeajakirja KAMA. Siit leiad artikleid taaskasutusest, eesti disaineritest, omapärastest kvaliteetbrändidest, põnevatest persoonidest ja palju muud. Investeerime kvaliteeti ja taaskasutame seal, kus saame! Diana Michelson


TOIMETUS Peatoimetaja Diana Michelson Loovjuhid Margus Teska, Gerda-Liz Põdersoo Sisutoimetaja Samelina Paurson Keeletoimetaja Helena H. M. Aadli

Küljendajad Anastassia Štšetnikova Maria Adelina Põhjala Johanna Padari Karin Maranik Margus Teska Kadi Punnisk Mark Liechti Stilistid Elizabeth Harkmann Helerin Rückenberg Helena Tammesalu Samelina Paurson Martin Salundi Katrin Roots Lisanna Unt Greete Sütt Birgit Tull

Ajakiri on Tartu Kunstikooli projekt, mille teostas 2017. aastal III kursus. Täname kõiki koostöö eest!

06 08 12 16 26 32 38 46 52 56 60


REET AUS TAASKASUTUS VIUU BRANDON KRUUVIGA IMBI AUGUST KOLLASED RAAMID HEKTOR HOSTEL APARAADITEHAS CRAFT BEER HEIKKI LEIS 05


VÄLKINTERVJUU

REET AUSIGA Tekst Helena Aadli Fotod Laura Nestor

eet Aus on tuntud nimi ilmselt igale vähegi taaskasutuse või Eesti moega kursisolevale inimesele. 2011. aastal omandas ta EKAs doktorikraadi tööga teemal „Trash to Trend – Upcycling in Fashion Design“ ning on praegu kunstiakadeemias vanemteadur. Oma loomingus kasutab Reet upcycling meetodit – tekstiilitööstusest üle jäänud kangastest õmmeldud rõiva jaoks kulub 70% vähem vett ning 88% vähem energiat võrreldes tavalise kiirmoe riideesemega. Tema disain on praktiline ning minimalistlik, samal ajal on ta suutnud hoida läbivat joont ja isikupära.

Kuidas kirjeldaksite oma loomingut ja eesmärke inimesele, kes teie tegevusega kursis ei ole? Tegelen väärtustava taaskasutusega. Eesmärgiks on moetööstuse keskkonnamõju vähendamine. Kas mäletate hetke, kui avastasite, et midagi on kogu moetööstuses väga mäda? See mõistmine jõudis minuni magistriõpingute jooksul. Kas üritate ka väljaspool rõivatööstust teha eetilisi valikuid? Mida silmas peate? Loomulikult. Alati ja igal hetkel eelistan teha eetilisi valikuid, alates tarbimisest, kuni suhtlemiseni teiste inimestega.

06


Kui palju on maailm ja Eesti muutunud teadlikumaks võrreldes selle ajaga, kui te oma teekonda moemaailmas alustasite? Väga palju. Rohkem, kui ma oleks julgenud loota. Kas te olete kursis, kui eetiline on Eesti disainerite looming? Meil on suur eetiliste disainerite kontsentratsioon. Selge on see, et praeguses ajas ebaeetilise kaubamärgiga välja tulla on lihtsalt rumalus. Milline näeb välja teie tavaline tööpäev? Ärkan kell seitse, seejärel saadan lapsed kooli ja lasteaeda. Lähen tööle ning olen seal tavaliselt kuni poole kuueni. Seejärel jälle lapsed ja kodu. Kuidas enda energiavarusid taastate? Magades, endale aega võttes, sisekaemusega tegeledes. Milliseid valikuid soovitaksite teha noorel, kes tahab silmas pidada kvaliteeti, eetilisust ja läbipaistvust? Teadlikke – need eeldavad korrektset info kogumist. Kui on info, saab teha ka õigeid valikuid. Mida soovitate noorele disainerile? Aru saada, mida noor disainer teha tahab. Kus on ta tugevus ja kirg. Lõpetuseks – kas sooviksite midagi lisada? Jõudu teadlike valikute teel!

07


TAASKASUTUS-

MOOD

Tekst Helena Tammesalu Fotod Kristiin Elmat Stilist Helena Tammesalu Modellid Kirke Siimso Mai Triin Kaseoja

R oheline mõtteviis taotleb jäätmete tekke vähendamist ning sõltumatuse suurendamist taastumatutest loodusvaradest. Iga päev on võimalik loodust säästa tarbimise vähendamise, taaskasutamise ning ümbertöötlemise kaudu. Rõivaste ja tekstiili aastane tarbimine moodustab ligikaudu 2 miljonit tonni, millest 1,1 miljonit rändab prügikasti, 300 000 tonni taaskasutatakse, ülejäänud kogus jääb riidekappidesse. Rõivaste elutsükli viimases faasis tuleb meil otsustada, mida nendega edasi teha. Kasutatud rõivaid saab tavaliselt taaskasutuspoodidest. Teise ringi poed, mida rahvakeeli ka kaltsukateks kutsutakse, on kui kullakaevandused, kust võib leida tõeliselt unikaalseid pärleid.

08


SÕBRALT SÕBRALE poekett on alguse saanud inimlikust soovist midagi head teha ning tänaseks võib kauplusi leida üheteistkümnest Eesti linnast. Inimestel on võimalus tuua oma kasutult seisvad asjad annetusena kauplustesse. Organisatsioon võtab kauplustes vastu korralikke riideid, mööblit, kodutehnikat, mänguasju, raamatuid, kodukaupu, tööriistu – kõike, mida ühest majapidamisest leida võib. Kogu müügist laekunud tulu läheb puudust kannatavate perede toetuseks. Kauplustekett Sõbralt Sõbrale kuulub MTÜ-le Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liit, mille koosseisus on 82 Eesti kogudust. Vii oma seisma jäänud riided, mööbel, kodukaubad, raamatud või mänguasjad kauplustesse – nii toetad puudust kannatavaid peresid! www.sobraltsobrale.ee

09


HUMANA rahvusvahelisse liikumisse kuulub 32 organisatsiooni, mis tegutsevad Euroopas, Aafrikas, Lõuna- ja Põhja-Ameerikas ning Aasias – kokku 43 riigis. Organisatsiooni tegevus eesmärgiks on vähendada erinevust rikaste ja vaeste riikide vahel, anda abi arengumaadele, võidelda epideemiatega ning toetada hariduse edendamist. Aastast aastasse suurenenud annetatud riiete hulk näitab nii inimeste keskkonnateadlikkuse suurenemist, soovi anda oma panust heategevusse kui ka seda, et mõeldakse keskkonna sõbralikult ning eelistatakse taaskasutust prügimägedele. Humana Estonia kauplusteketti kuulub 23 kauplust, neist 13 Tallinnas, kaks Pärnus, kaks Tartus, üks Narvas, Kuressaares, Võrus, Haapsalus, Viljandis ja Kohtla-Järvel. www.humanae.ee

UUSKASUTUSKESKUS on 2004. aastal mitme aktivisti loodud isemajandav sotsiaalne ettevõte, mille eesmärgiks on saata kasutatud asjad ringlusesse ning muuta uuskasutamine kergesti kättesaadavaks ja igapäevaseks kõikidele Eesti inimestele. Ettevõtte sihiks on saavutada miljon uuskasutajat ning jõuda olukorrani, kus kõik Eesti inimesed peavad (vähemalt osalist) taaskasutamist oma igapäevatoimetustes loomulikuks. Et see juhtuks, peab teise ringi kaup olema ostja jaoks hästi kättesaadav ja suutma kvaliteedilt konkureerida nn odavate uustoodetega. Uuskasutuskeskuse poodidesse saab annetada senisele omanikule üleliigseks muutunud, kuid endiselt kasutuskõlblikke asju. Väga kulunud ja katkised riided on võimalik anda jäätmejaama või teha neist kaltsuvaipu, lapitekke, padjakatteid, kaltsunukke jms. www.uuskasutuskeskus.ee


Kolm põhjust riiete taaskasutamiseks!

1. 2. 3.

Kui tühjendad oma kapid asjadest, mis on sulle väikseks jäänud, moest läinud või lihtsalt ära tüüdanud, siis üllatud ka ise, kui palju on tekkinud vaba ruumi! Säästad loodust: ühe rõivaeseme valmistamiseks kulub keskmiselt 4500 liitrit vett ning õhku paistakse 2273 grammi süsihappegaasi. See kahju jääb sündimata, kui sinu kasutatud riided lähevad teisele ringile. Aitad kaasa maailmavaate levikule, mis seab esikohale hoolivuse, vastutustundliku tarbimise ning parema maailma loomise meile kõigile.

11


isemoodi prillipood telliskivi 60 viuu.ee

Tekst ja stilist Sameliina Paurson Fotod Gabriela Liivamägi MUAH Gerda-Liz Pþdersoo Prillid VIUU Riided Taaskasutus Modell Pasha

12


Prillid Céline

Vaatame tõele näkku. Vaid ehk paar asja ilmas muudavad inimese hetkega tuusamaks kui seda teeb üks kuum prillipaar. Prillid ei ole kaugeltki vaid igav tarbeese. Õige paar paneb punkti kogu outfitile ja on asendamatuks baasesemeks kogu garderoobis. Olgu nad siis kvaliteetsed ja aegumatud!

„VIUU on isemoodi prillipood, mis armastab isikupära ja jumaldab karaktereid. Uskudes, et prillid pole lihtsalt vajadus, vaid suurepärane võimalus eneseväljenduseks, on hoolega välja valitud kõige eksklusiivsemad brändid, mis mõtestavad personaalset ilu ning julgustavad igaüht kartmatult massist erinema. VIUU kollektsioon väärtustab kvaliteeti ja hindab käsitööd, sest igaüks väärib alati parimat.“

VIUU prillivalik vastandub tüüpilisele masstoodangule. Leida võib prille mainekatelt nimedelt nagu Céline, Dior, Fendi ning käsitööna valminud Andi Wolf, Oliver Goldsmith jt. Brändi prillid ei kaota ajaga oma väärtust. Neid iseloomustab pikem kasutusaeg, prilliraamide parem vastupidavus ja purunemiskindlus. Rääkimata siis kaitsest väliste tegurite eest ja oma silmade paremast tervisest.

13


Prillid iO ethical Italian Eyewear

14


Prillid CĂŠline

15


16


Brandon Alexander on 2012. aastal Vanemuise teatriga liitunud balletiartist. Ta on löönud kaasa järgmistes lavatükkides: „Crossroads“ (Russell Adamson, 2017) „Don Juan“ (Giorgio Madia, 2016) „Lumekuninganna“ (Silas Stubbs, 2016) jne. Tekst Margus Teska Fotod Lisanna Unt Stilist Diana Michelson Aksessuaarid XAOS Riided Trenkan


Kust sa pärit oled? Olen sündinud ja üles kasvanud Houstonis, Texases. Millal ja miks sa otsustasid tulla Tartusse? Ma kolisin Tartusse 2012. aastal. Paar aastat enne kolimist osalesin võistlusel New Yorgis, kus tutvusin ühe tantsijaga, kes juba töötas Vanemuises. Tantsijad reeglina kandideerivad tööle truppidesse, kus juba mõni tuttav töötab või teab, mida soovitada. Ma tundsin, et just nüüd on õige aeg töötada välismaal – tulin siia, kandideerisin ja õnn naeratas mulle. Sain lepingu! Kirjelda palun kolme sõnaga oma kolme esimest kuud Tartus! Väga väga kiire aeg. Kui oled uus inimene tantsutrupis, tuleb sul järgi õppida koreograafiat, mis on eelnevalt paika pandud. Pärast siia kolimist pidin kohe hakkama õppima mõlemat, nii hetkel loodavat koreograafiat kui ka etendusi, mis on olnud pikka aega kavas. Katsusin tunnetada uut materjali ja leida sobivat balanssi tantsupartnerite ja kolleegidega. Kuidas sulle siin nüüd meeldib: linn, inimesed, sõbrad? Olen Tartuga sina peal, viimastel kuudel on palju uusi tegemisi. Ma olen pärit väga suurest Ameerika linnast ja iga kord, kui ma Tartusse saabun, olen ma pisut jahmunud, kui vaikne siin on. Samuti vastupidi – kui siit lahkun, tekib üllatusmoment, kui palju inimesi jalutab ringi ostukeskustes, restoranides, baarides – vahva on kogeda mõlemat! Mul on vedanud, et mul on töö juures palju sõpru. Enamus neist on välismaalt pärit, mõned ka kaugemalt kui Euroopast. Veedame palju aega koos ning oleme muutunud üheks suureks pereks – koos peame sünnipäevi, veedame puhkusi ja võtame midagi toredat ettei. Minu õnneks on meil ülisõbralik trupp, mitte alati ei juhtu sedavõrd üksmeelne meeskond kokku. Kas õpid ka eesti keelt ja mida sa eesti keelest arvad? Pisut piinlik, aga pean tunnistama, et ei ole eriti õppinud – proovides räägime kõik inglise keeles. Balletimaailmas saab inglise keelega kõikjal edukalt hakkama, eestlasedki räägivad seda täitsa hästi! Ma saan paljudest asjadest aru, aga eesti keeles suhtlemisega ma siiski hakkama ei saa. Kõnekeelt on väga raske mõista – kui tead pisut sõnavara, siis on tore tuttavaid sõnu lauses tabada ja märgata. Ma imetlen inimesi, kes on õppinud eesti keelt ja oskavad seda.

18


Millega sa tegelesid enne siia kolimist ja kuidas nägi välja sinu elu kodumaal? Enne Tartusse kolimist töötasin Rochester City balletitrupis New Yorgis. Vahetult enne siia tulekut tõmmati mul tarkusehambad välja, vaat selline eellugu. Mu elu USAs oli küllaltki mugav: paljud inimesed mu ümber ei mõistnud, miks ma soovin lahkuda – minu jaoks on see aga endale väljakutsete esitamine. Kuidas möödus sinu keskkooliaeg, kas ka siis tantsisid? Jah, muidugi! See on aeg, mil ma mõistsin, et soovin tantsuga tegeleda professionaalselt. Ma arvan, et olin suhteliselt tavaline teismeline, aga ma eriti ei mäleta seda aega. Mul olid mõned sõbrad koolis ja balletikoolis, õppisin autot juhtima, käisin pidudel – kõik see tavaline värk.

Kui kaua oled balletti tantsinud? Kas tegeled ka mõne muu tantsustiiliga? Balletikoolis õpetatakse olema väga mitmekülgne, sest sel moel saad olla trupile kõige kasulikum. Teadagi õppisime balletti, jazztantsu, moderntantsu ja karaktertantsu. Samuti olid meil mõned näitlemise töötoad, improvisatsioonitunnid, partneriga töötamise tunnid, jalutamise ja jooksmise õpetus, viimased olid ilmselt kõige raskemad. Kui kaua oled sa Vanemuises töötanud ja kuidas seal on? Töötan viiendat hooaega, mõned projektid on meeldinud vähem, mõned enam. Olen palju õppinud inimestelt, kellega koos töötan ja samuti külalisesinejatelt, kes on Tartus käinud.


Kas Vanemuises töötamise ajal on olnud ka kentsakaid olukordi? Mul on vedanud, sest lavakatastroofe pole eriti olnud. Mõningaid neist publik ei märka ja mõned neist on ebaolulised, kui nad toimumise ajal tundusid. Naljakaimad on juhtunud, kui tantsijad on üritanud teineteise kulul nalja visata etenduse ajal – enamasti publik seda ei adu, aga see on meile, tantsijatele, väga meelelahutuslik. Mis projektid on sul hetkel töös? Meil oli äsja avaetendus ja midagi uut kestev hooaeg ei too, järgmisel kuul hakkame uue hooaja materjali kallal tööle. Hetkel ei saa nendest rääkida, sest meile pole veel seda tutvustatud. Tean vaid, et mõlemad etendused on väga erinevad, mõeldud erinevatele sihtrühmadele ja algavad septembris. Mis on sinu unistuste projekt? On palju asju, mida sooviksin teha, ja palju balletietendusi, kus tantsida. Kaks asja tulevad esimesena meelde: sooloroll balletis „Cygne“, koreograaf Daniel Proietto. Siinkohal teen maani kummarduse vene tantsijanna Anna Pavlovale. Ma võin seda etendust vaadata miljon korda ja ei väsi kunagi – muusika on lummav ja tantsija vapustav. Pearoll on küll naisel, aga ma arvan, et meesversioon oleks samavõrd haarav. Loovatest

20

koreograafidest sooviksin väga koostööd teha David Dawsoniga. Nägin ühte tema balletti teismelisena ja see mõjus piire murdvalt – kui palju saab mängida klassikalise balleti tehnikatega! Lisaks on veel palju huvitavat repertuaari koreograafidelt, kes pole enam meie hulgas või enam ei loo. Mida sa ütleksid 12aastasele iseendale? Ilmselt ütleksin, et tee asju oma tempoga või aeglasemalt. Ma pean ennast hiliseks õitsejaks, eriti selles osas, mis puudutab balletti. Samuti ütleksin talle, et ära karda teha vigu. See hoiab sind tagasi arusaamisest missugune tantsija sa tegelikult oled, pole oluline, kes sul kästakse olla. On sul mõni nõuanne tantsumaailma uustulnukatele? Sõltub olukorrast. Kes on teel professionaaliks saamise poole, sellele ütleksin ma, et ta liiguks edasi. Mõnel päeval asjad ei liigu ja see on ok! Samuti ära karda iseennast! Kõigil tantsumaailmas on midagi pakkuda. Otsi eneses seda, mis sind eristab ja ära kõhkle seda jagamast. Kui sa tantsid hobi või trenni pärast, siis lihtsalt naudi! Ära karda rumal välja näha, sest isegi suured tegijad näevad totud välja, kui nad omandavad uusi samme ja stiili Tantsutund on hea võimalus ennast välja tuua mugavustsoonist ja see annab ka võimaluse leida uusi sõpru.


Millised on sinu tulevikuplaanid? See on väga keeruline küsimus, sest kunagi ei tea ette, millal ja missugune võimalus on saabumas. Ma loodan tantsida senikaua, kuni ma tunnen, et on õige, ja senikaua, kuni suudan esineda kvaliteetsetes etendustes. Maailmas on nii palju toimumas, et oleks rumal liialt detailselt planeerida. Kas oled kursis hetkel valitsevate moetrendidega? Mingil määral küll – kui noorem olin, jälgisin moeajakirju, aga nüüd orienteerun pigem sotsiaalmeedias eksponeeritava ja moeblogide järgi. Vahetevahel küsin oma moeteadlikelt sõpradelt, mida peaksin endale soetama? Kui usaldan vaid ennast, siis kipun sarnaseid asju korduvalt ostma ja see pole sugugi lahe. Mida arvad second hand poodlemisest? Kas oled sealt midagi leidnud ka? Second hand’id võivad olla väga head. Ma tean inimesi, kes on sattunud fantastiliste riiete otsa. Ma ise eriti taaskasutuskauplusi ei külasta, aga soovin seda viga parandada. Selleks on vaja palju kannatust, eriti seepärast, et minu imeliku kehatüübi puhul on raske sobivaid rõivaid leida. Hiljuti ei ole midagi ostnud, aga mõned aastad tagasi poodlesin õega ja leidsin väga lahedad püksid ja vesti. Plaanisin need parajaks lasta teha, kuid pole seda siiani teinud ja seepärast pole ka neid kandnud. Millised kolm asja võtaksid sa kaasa üksikule saarele ja miks? Hmmmm… Mul on alati telefon kaasas, ilmselt haaraksin selle ja jääksin lootma, et saarel on levi ja saaksin helistada oma õele. Ta on sõnaosav ja me saaksime teineteist positiivsel lainel hoida ja üksteise meelt lahutada. Mingi muusikat mängiv atribuut ning taskulamp oleks samuti praktiline. Lõpetuseks, kas ananass käib pitsa peale? Absoluutselt!

23


KRUUVIGA IMBI KRUUV Tekst Gerda-Liz Põdersoo, Samelina Paurson Fotod Kristine Laurits, Greete Sütt

26


27


I

mbi Kruuv on särtsakas tekstiilikunstnik, Tartu Kunstikooli ning Tartu Kõrgema Kunstikooli õppejõud ja ka kujunduskunstnik, nagu väike sõber Katariina (väike sugulane – toim.) on teda väga värvikalt kujutanud. Imbi koju sisse astudes tervitab külalisi soe mandariinikarva koridor, edasi võtab meid vastu ruumikas elutuba, kus kardinaid vaja pole – valgust on siin küllaga. Samas korteris sündinud, ristitud ja elu näinud, on Imbi oma kodu iseenda vajadustele vastavalt kujundanud. Isegi puud aias pole juhuslikult riita laotud. Selline kiiks Imbil juba on!

Moest ja (elu)stiilist

Oma kodust Lühtrid elutoas on Riiast pärit. Need on Imbi arvates jabura disainiga, aga sobivad elu- ja söögituppa kõige paremini, nagu rusikas silmaauku – tema sõnul sõltub kõik alati kontekstist. Diivaniraami osa on jäänud vanaema-vanaisa aegadest, kõik muu on uus. See on alati sama koha peal seisnud, pakkudes sõpradele mõnikord magamisaset. Betooni sisse tehtud ahjus on Imbi esimene mosaiigitöö, millel on kujutatud Noa laeva lugu. Kapp seal toas on ristiema ristiema oma. Iseehitamine on Imbi sõnul elulaadi küsimus. Üksitegemise pluss on see, et saab tegutseda omas

tempos, ei pea kellegagi vaidlema ja saab oma joru ajada. Imbi meelest on vanadel asjadel ikka oma mõte ja otstarve. Stiili mõttes meeldivad talle sisekujunduses 40ndad – seal on foonide hoidmine ja vaba ruum tema meelest hea. Vanaisa (lodjaehitaja – toim.) vanast töökojast on tal tehtud ateljee. Poja toa on hõivanud tööruumi office’iga. „Korraliku tulemuse nimel on töö tegemise keskkond oluline! Elulaad ja stiil ning kust seda üles ehitama hakata on palju enda teha, aga tööruum peab alati olemas olema!“

Stiil on Imbi meelest midagi terve elu hõlmavat ja, nii nagu ta seda sõnastab, – „sisu järgi vormi võttev pakend“. Tänapäeva noorte moes imestab Imbi materjalide ebasobiva kasutamise üle – tekstiilikunstniku mõtteviisile omaselt on tal selles osas oma arusaamine. Samas on tal enda sõnul selliseid moe-mänge huvitav vaadata. Veel soovitab kunstnik pöörata tähelepanu enda porportsioonidele ja peab oluliseks omada midagi vormiriietusest, näiteks üht hästi istuvat pintsakut ja peakatetest lugupidavana ühte vilditud kübarat, mütsi või kaabut.

Väikese Katariina kunstiteos


Imbi nõrkus ongi mütsid. „Need on nagu pakendile paelad, mis kogu kupatust koos hoiavad. Aksessuaarid hakkavad vanuse tõustes üldiselt suuremat rolli mängima: kindad, sallid, vööd, jalatsid, kotid. See kraam annab tema sõnul üldmuljele lõpetatuse.“ Kalleid asju soovitab ta osta stiilipuhtalt ja kvaliteetsest materjalist – „siis olete aastakümneteks varustatud! Vaadata tuleb ka, et riided istuks kehasse ja krae sobiks näokujuga! Samuti peavad juures olema sobivad kingad ja ka naljakatele jalavarjudele on oma koht, kus neid kanda. Mütsid, mis ammu ajast arust, võivad mõjuda toredasti kui õigesti kombineerida!“ Arvestada tuleks ka igale ilmale sobivate materjalide, tegumoe ja toetavate detailidega. Imbi peab oluliseks teha vahet miks ja milleks küsimustel, et ennast omas pakendis tunda nii, et segavat – häirivat enda ja end ümbritsevate jaoks oleks vähem – see on omaette esteetika.“ Kui midagi inspireerib ja on huvitav, siis tuleb seda endale lubada! Kui asi on täiesti sul-

le tehtud, siis kannad seda kogu elu. Moest küll väljas, aga kas on inimese oma või ei ole. Asjad tulevad ja lähevad, aga mingid asjad on ajatud! Käevõrud ja kõrvarõngad on Imbile alati meeldinud. Oma isikupära, elulaadi ja väärtushinnangutega tekivad mingid ehted, vidinad, asjad, mida saab kogu aeg uuesti kasutada. Riietuse osas Imbi ise ennast väga naiselikuks ei pea. 70ndatel olevat teda puhta poisiks peetud, kuid samas silmi on ta alati värvinud, nii kaua kui mäletab. Väikese musta kleidi asemel on Imbil punane sametist lihtsalõikeline pikk rüü. Lemmikajastuks peab Imbi kolmeja neljakümnendaid, kuna selle aja põhimõtted on lihtsasti kombineeritavad ja rakendatavad. „Teatud ranguse ja ülesehituse järgimine annab teises osas vabaduse“ kontrastiks toob ta näiteks, et Inglise mantli juurde on hea kohevat salli kanda. Imbile on alati tsirkus meeldinud ja seda ka kunstis. Ta armastab ka ise pull NB!i teha ja nii on tal kapi otsa kogutud kohvritäis stiilipoe asju – väikesel Katariinal alati väga lõbus

seal tuhnida. Nii et kui on vaja tsirkust teha, siis Imbi käest saab! Elutarkusest Imbi räägib, et kõike on tänapäeval võmalik saada, aga läbilöömiseks tuleb lihtsalt paks nahk selga kasvatada ja selgeks teha selle maailma reeglid, kus tahad elada – ohjad tuleb enda kätte võtta! ,,Enese ülestöötamine ja soov läbi lüüa tuleks endale eraldi eesmärgiks seada – iseenesest midagit ei juhtu, kõik taandub valikutele. Kui sul on mingi üks liin, siis kõik muu kas toetab või ei toeta seda.’’ Noortele soovitaks Imbi rohkem enese usaldamist ja rohkem aja investeerimist. Praegu tunneb ta, et muutub vanusega nahaalsemaks ja ülbemaks, teiste arvamus ei lähe enam nii korda. „Noorena katsetad ja eksid rohkem, nüüd saab juba kindla peale minna. Aga see tuleb läbi teha – nii ju arenedki“ ütleb ta. 31-aastasena proovis emarolli ära, aga mehest pole enda sõnul kunagi puudust tundnud.

29


30


Enda energiavarudest „Ma katsun elada nii, et mu patarei ei saa tühjaks!“ asja jaoks kulub energiat ja iga asja jaoks tuleb ennast erinevalt laadida. Iga töö jaoks tuleb ruum korralikult ette valmistada, keskkond peab olema toetav ja see on väga tähtis aspekt just tükitöö puhul. ,,Paha tuju vastu on hommik õhtust targem ja puhkus taastab jõu. Vahel on lihtsalt vaja korralikult välja puhata.“ Samuti soovitab Imbi vaadata ja läbi töötada ajakirju ja raamatuid, kasutada mingit ideed hüppelauana, et saada oma inspiratsioonilaksu kätte. Kui on lihtsalt vaja uuele meeleolulevelile jõuda, siis läheb Imbi metsa, aga erinevate asjade jaoks ikka erinevalt! Väärikalt vananemisest „Sellest räägitakse palju, teadlikult ilmselt ei saagi, nendel, kellel on palju rolle, aitabki teadmiste pagas jääda väärikaks, enesekindlaks ja number passis ei olegi siis tähtis.“ Mida väiksem on see maailm, seda rohkem hakkavad east tulenevad piirangud peale suruma, ka füüsilised. Jääd oma pisikese turvalise maailma külge kinni, mida mitmekülgsem ja rohkemate asjadega tegeled, seda parem. Teise asjana nendib Imbi, et jäädakse tihti minevikku kinni ja ei lasta lahti, kuid see ei vii enam kuhugi edasi. Sealt edasi tuleb kõik järgnev – riidevalikud jne.

Imbi esimene mosaiigitöö

Imbi väärikalt vananemise retseptiks on end eluga kursis hoida ja kultuurne olla: lugeda, seltsielu arendada ja regulaarselt juuksuris käia! Elu koosnebki väikestest detailidest! „Olgu mis on, aga meikimist ma ei lõpeta, see on mu igahommikune rituaal!“ Endast lugupidamine ja väärikus on võimalik omandada teadlikult! Vanusega ongi hea see paks nahk, mis selga on kasvanud! Need on harjumuste, eluviiside ja valikute küsimused ning eks igaüks seab endale ise need reeglid! Noor Imbi

31


Stilist Samelina Paurson Fotod Martin Salundi MUAH Elizabeth Harkmann Riided Studio August Prillid VIUU Plätud Weekend Sokid Sokisahtel Modell Siťka

32


AUGUST

VAATAS VÄLJA

AUGUST ugust on rõivabränd, mis kombineeritud naturaalsetest materjalidest ja innovatiivsest disainist. Neid iseloomustab harmoonia mugavuse, praktilisuse ja stiili vahel. Riiete vormid on puhtad ja rafineeritud. Eriti suurt tähelepanu pööratakse materjalide valikule ja igale sammule tootmisprotsessis. Domineeriv orgaaniline puuvill on tähistatud GOTS-sertifikaadiga, mille kõrged kriteeriumid ning pidevad kvaliteedikontrollid tagavad kanga tootmisprotsessil minimaalse jalajälje planeedile (pestitsiidide ning mürkidevaba puuvillakasvatus, säästlik veekasutus), protsessis osalevate inimeste heaolu ja ohutuse ning kogu tarneahela läbipaistvuse.

„Augusti eesmärk on vaadata moeloomise pindmistelt kihtidelt sügavamale ning võtta rõivabrändina vastutus oma tegevuse mõju eest keskkonnale, andes sealjuures klientidele valikuvõimaluse panustada puhtamasse elukeskkonda.“ Augusti riided sobivad kõigile, kes hindavad elegantseid rõivaid sama palju kui jätkusuutlikku disaini. Terve disainiprotsess ideest viimistluseni on toimunud Eestis. Augusti asutajaks on Eesti disainer, Pariisis maineka Studio Berçot moekooli moedisaini eriala lõpetanud Äli Kargoja.

33


34


35


36


37


KOLLASED RAAMID ELU KAHE MAAILMA PIIRIL Väsimatut rändajat on viimastel aastatel üllatanud teadusajakirja National Geographic esikaanevaated meie kodusel Eestimaal. Tõepoolest on Lõuna-Eesti kaunitesse kohtadesse viieks aastaks üles seatud kollased aknad – see on on üks neist algatustest, millega tähistatakse Eestis teadusajakirja 125. juubelit.

Tekst Greete Sütt, Tiina Unt Fotod Lisanna Unt, Helena Aadli Stilistid Helena Aadli, Lisanna Unt Modellid Johanna Rannu, Pelle Mellov MUAH Helena H. M. Aadli

38

Projekti avaüritusest Tartus Raekoja platsil, kus avanes samuti üks kollane aken, möödub 20. juunil juba 4 aastat. Kollaste akendega on tähistatud kultuuriteekond „Elu kahe maailma piiril.“ Võõrale pakutakse avastusi Euroopa Liidu piiril Venemaa ja Läti naabruses, erinevate keelte, kultuuride, mõtteviiside ja maailmavaadete keskel. Siin ääremaal on säilinud veel lihtsat ja metsikut elu, mis linnastunud Euroopas kaduma kipub. Euroopa Liidu toetatud projekti võib käsitleda kui Lõuna-Eesti turunduskampaaiat. „Elu kahe maailma piiril“ projekti teemadeks on loodus, aktiivne puhkus ja tervis, kohalik toit, kultuur ja vaatamisväärsused, uuenduslikkus ja loovad lahendused. Kogukondade algatusena on sündinud 21 eripalgelist paika läbiv teekond. See räägib LõunaEesti loodusest, kultuurist, ajaloost ning tutvustavab jätkusuutlike lahendusi ja uuenduslikku väikeettevõtlust. Lõunaeestlased tõlgendavad jätkusuutlikku eluviisi kui vana ja uue põnevat põimimist ning nad pole kadedad oma saavutusi ka teistele näitama. Paikade valikul peeti

oluliseks koha unikaalset lugu, vaatamisväärsuste rohkust, aktiivse puhkuse ja pikemaajalise kohaloleku võimalusi, aastaringselt head ligipääsetavust. Projekti eesmärk on piirkonnale külastajate ja tuntuse toomine ning kohaliku identiteedi tugevdamine. Tegevused on seotud kollaste raamide kui marsruudi turundamisega nii Eestis kui väljaspool. Projekti põhitegevusi Eestis – kollaste akende ja infotahvlite paigaldamine, artiklid National Geographic´us, kodulehekülje loomine, kaardimaterjal ja trükised, milles tutvustatakse kollaste akende kandis silmatorkavaid säästvaid ja innovatiivseid lahendusi, elujõulisi kogukondi ja võrgustikke, puidutööja käsitöötegijaid, kohaliku toidu tootjaid ning valmistajaid, öömajapakkujad – rahastatakse LEADER meetme ja projekti partnerite toel. Välisturundustegevuste elluviimiseks on kaasatud EAS. Huvilised saavad Lõuna-Eestit avastada neljal kultuuri- ja ajaloomarsruudil, mis kulgevad kuues maakonnas suurte kollase akende vahel. Meie reporterid käisid vaatamas nelja kollast akent.


URVASTE KIRIK JA UHTJÄRV Ur vaste asub Otepää kuppelmaast i ku lõunaosas. Kol lane National Geographic´u aken Uhtjärve ürgoru veerul Kirikukülas raamib pilti Urvaste kirikust ja üle küngaste looklevast maanteest. Urvaste ürgorg läbib maastikku 10 km ulatuses ja on kõige sügavam kiriku juures – 40 m. Ürgoru keskosas on veelahe, kust ojad saadavad oma veed eri suunas Väike-Emajõe jõgikonda ja Mustjõe kaudu Koiva jõgikonda. Orus on kolm maaliliste kallaste ja vanade legendidega ümbritsetud pikka ja kitsast järve, neist suurim Uhtjärv oma 28 m-ga on sügavuselt viies järv Eestis. Inimasustuseta

40

orgu sügavate väikejärvedega valvab kiivalt peaaegu läbipääsmatu loodus. Järvede kaldad on mudased, enamasti metsaga kaetud oruveerud tõusevad järve äärest järsult üles. Järve otstes on soised niidud, vesi süveneb väga järsult. Uhtjärvega on seotud arvukalt muistendeid. Jutustatakse järve tulekust pilvena, kirikust järve põhjas, näkineidudest ja vetevaimudest, järve peidetud Urvaste kiriku kellast. Uhtjärve kirdeotsas asub omapärane turismitalu Uhtjärve Ürgoru Nõiariik. Uhtjärve ürgoru nõiariigi sünnilugu jutustab, kuidas sorts pää-

senud magava Uhti käest põgenema. Nimelt tahtnud sorts Uhtit uputada, aga kangelane ärganud müdina peale üles, mispeale sorts ennast mustaks härjaks moondanud ja muudkui pagenud, aga polevat jõudnud kuigi kaugele, kuna näinud, et tema tembust järv sündinud. Jäänud siis pidama oru kaldale, koht meeldinud, rajanud enesele Nõiariigi. Ajapikku trikitanud edasi, uputanud kirikukellad järve, peitnud järve õige nime kirikutorni muna alla, ajanud vee alla noorpaari, kes õde-venda olnud. Lõpuks vedanud musta härjagi vee alla ja teinud parunite aegadel kõiksugu nõiatempe.


Uhtjärve kirdekaldal asub Urvaste linnamäg i, „Vana linna ase“. Oletetakse, et linnust kasutati ainult lühiajaliselt II aastatuhande alguses, kuna kultuurkihti pole peaaegu leitud. „Vana linna aseme“ lähedal on säilinud ka Põhjasõjaaegseid kaitsevalle. Pärimuse järgi käinud siin Põhjasõja ajal kibe tegevus. Linnamäe ja Uhtjärve vahele jääv ohvriallikas on tuntud Silmaveeallikana.

sündis ja kasvas Uhtjärve lähedal vaeses peres ning pärast kihelkonnakooli pühendus loomingulisele tegevusele. Luuletaja elas Tartus, elatas end juhutöödest. Eesti Rahva Muuseumi algaastatel käis ta muuseumile vanavara korjamas. Kurbus kõneles läbi tema loomingu. Oma tundliku pilguga nägi ta isikustunud ängi – Mure musta hobusega sõitis üle mäe… Luuletaja saatuses on palju sarnast Juhan Liivi saatusega.

Urvaste kirikust lääne pool MäeLõhtsuu veski juures järsul künkanõlval kasvab Mäe-Lõhtsuu ehk Lõhtsuu-Reinu tamm, TammeLauri tamme järel jämeduselt teine puu Eestis. Puu ümbermõõt on 7,03 m ja kõrgus 28 m. Rahvajutu järgi peaks puu olema ligi 300-aastane, kuid teadlaste arvates on ta vanem, umbes 400-aastane. Aastaid tagasi, siis kui puu ümbrus oli veel võsastunud, olla tamme õõnsuses talveund maganud karu.

Urvaste kirikut peetakse üheks vanimaks kirikuks Võrumaal, esimesed kirjalikud teated on aastast 1413. Pika ajaloo jooksul on ta mitu korda hävinud ja jälle üles ehitatud, praeguse kuju sai kirik 1889. aastal. Urvaste kirik on ehitatud gooti stiilis basiilikana ja on sellise maakirikuna ainulaadne Eestis. Arvatakse, et kiriku ehitamisel on eeskujuks olnud koguni Riia Toomkirik. Pikihoone on 3-lööviline, kesklöövi valgustavad valgmiku paarisaknad. Akende siirudel on värvilised klaasid. Kirikukellad pärinevad aastast 1832, kogu kiriku sisustus viimase ehituse ajast. Vennad Kriisad ehitasid 1938. aastal pneumaatilise oreli kahe manuaali ja 26 registriga, helisevaid ja tehnilisi registreid on sellel orelil kokku 103.

Tamme-Lauri tamme, mis on Eesti kõige jämedam tamm, leiame 2,4 km kauguselt Urvastest. Tema ümbermõõt on 8 m ja vanust üle 800 aasta. Oma nime saanud ta tulejumal Lauritsa järgi, kes tammes elavat. Räägitakse, et puu läks kasvama Rootsi kuninga maa sisse löödud vehmrist ehk vankri aisast. Tamme sisse on korduvalt välk löönud, kahjustades puud, ja tamme sisemusse oli tekkinud suur õõnsus, millesse enne toestuse loomist võis mahtuda korraga seitse inimest. Tamm oli kujutatud Eesti 10-kroonisel rahatähel. Urvaste kirikumõisa parki kaunistab Eesti murelaulikuks kutsutud Marie Heibergi büst. Ta

tal ladinakeelne Lõuna-Eesti grammatika „Grammatilisi vaatlusi eesti keelest“, trükituna Tartu Ülikooli juures. Olulisim tema töödest oli aga kogu Piibli tõlge lõunaeesti murdesse, milline jäi aga käsikirja. Urvaste kirikus on talle mälestustahvel. Urvastes oli 18. sajandil vennastekoguduse Liivimaa keskus, tegutsesid (!) kool ja koorid. Rajati talusid ja mindi Venemaale paremat maad saama ning tuldi jälle tagasi. Omal ajal pulbitses siin äge elu, nüüd kohtab Urvaste kandis vähe inimesi. Matkajal on võimalus vaadelda ürgset loodust ja mõtiskleda elu kaduvuse üle.

Urvastes on pastorina töötanud kirjamees Johann Gutsleff (1641–1656). 1644. aastal avaldas ta raamatu „Lühike teade ja seletus vääralt pühaks peetud Võhandu jõest Liivimaal“, kus ta kirjeldas ebausku ja nõidumist ning ütles eestlaste kohta, et need ei tea ristiusust rohkem midagi kui seda, et nad on ristitud. Järgmiseks ilmus temalt 1648. aas-

41


VALGESOO RABA Eestimaa võib uhke olla oma ürgse ning puutumatu looduse üle. Soomaastikes, mida on meil alles rohkem kui mujal Euroopas, on peidus Eestimaa looduse ürgseim ilu. Inimtühjad laiuvad rabamaastikud, tumedaveelised soojärved, kirbelõhnaline, kidur ja sügiseti värvikirev taimestik rõõmustavad kindlasti iga loodusesõbra hinge. Valgesoo maastikukaitseala kogupindalaga 350 ha moodustati 1981. aastal. Selle loodenurgas on ringliiklusega 2 km pikkune õpperada, mis läbib võluvalt vaheldusrikast maastikku soo äärealal. Pool rada kulgeb laudteel, 180 m on võimalik läbida ratastooliga. Matkaja saab kõndida üle väikese siirdesoo, millele järgneb piisavalt kõrgsood, seejärel keerab teekond raiesmiku serva pidi madalasse, viljakasse põlismetsa, edasi läbi kidurama rabamänniku liivasesse pohlamännikusse. Võib silmata karu käpakraapsu männitüvel, metssigade mudaravilaid ja rähnide korruselamuid ning hiiglaslikke laanekuklase pesakuhilaid. Kui uus ainulaadse disainiga 30 m kõrgune vaatetorn valmis saab, peab kindlasti nautima hingematvalt ilusat panoraami lummavas vaikuses hõõguvate kanarbikulagendike, pilvi peegeldavate järvesilmade, rohetavate rabasaarte ja nende kohal kummuva sinitaevaga. Matkaraja alguses on parkla, infotahvel ja rajakaardid, infotahvli juurest algab laudtee. Kollase akna, millel istudes on hea raba hingust tunnetada, leiab poolel teel. Parkla läheduses asub ka pinkide, laavu, grillaluse, puukuuri ja WC-ga lõkkeplats. Lõkkekohta mahub vähemalt 5 telki, sinna võib jääda öise metsa salapäraseid hääli kuulama.

42


OTEPÄÄ KIRIK JA LINNAMÄGI Üle Otepää kollase akna taga laiuva oru paistab kirik, natuke kõrvale jääb linnamägi. Lähedal on Tehvandi suusastaadion ja hüppemägi, mis on Otepää väga tuntuks teinud.

dagi Nuustaku nimega, milline vahetati ajaloolise Otepää nime vastu välja alles 60 aastat hiljem. Linnaks sai Otepää 1936. aastal, tänapäeval elab siin umbes 2500 inimest.

Otepää nime päritolu kohta on kaks arvamust: linnamäe kuju meenutanud külje pealt vaadates karu ehk oti pead ja muinasajal olnud siin linnuses Karu- või Oti-nimeline eestlaste vanem. Rahvasuus liikuvate mälestuste järgi kattis 19. sajandi algul praeguse Otepää linna all olevat kõrgustikku pähklimets (saksa keeles „Nusstage“). Kui 1862. aastal sai tegevusloa alevik, õnnistati se-

Otepää linnamäe absoluutne kõrgus ulatub 165,6 m üle merepinna. Esimesed inimtegevuse jäljed pärinevad VI sajandist eKr, sellest ajast on saadud ka vanimad arheoloogilised leiud Otepää Linnamäelt. 7.–8. sajandil rajati mäe kõrgemale osale püsivalt asustatud linnus. Linnust on mainitud esimest korda Novgorodi kroonikates 1116. aastal,

kui vürst Mstislavi väed selle vallutasid. Eestlaste linnust põletasid erinevad vaenlased palju kordi maha, kuid see ehitati jälle üles, kuni 1224. aastal ordu eestlased lõplikult võitis ning Tartu piiskopiks saanud Hermann I rajas siia oma piiskopkonna esimese linnuse. Osa linnuse varemeid on 20. sajandil välja kaevatud. Kuna linnus jäi varakult varemetesse, on arheoloogid leidnud siit palju unikaalseid esemeid. Vähemalt 1396. aastast on pärit pronkspüss, mis on maailma vanim tänaseni säilinud täpselt dateeritud tulirelv.


Linnamäel asuva linnuse kohta on liikvel huvitav legend. See räägib, et sõja ajal, kui Linnamäe keldrid sisse varisenud, jäänud siia üks nõid, kes veel praegugi elavat. Vanarahvas räägib, et kui mõnel tuulevaiksel õhtul mäe jalamile minna, võib kuulda, kuidas nõid siidilõnga ketrab, kuidas tema must kass nurru lööb ning kell vaikselt tiksub. Otepää on vanimaid kihelkondi Tartumaal, juba 1234. aastal on olnud Otepää kirikul vaimulik. Esimene kirik, pühendatud Pühale Eliisabetile, asus piiskopilossi läheduses Kantsimäe jalal. Kiriku kasutamisel tekkisid eestlaste ja sakslaste vahel tülid, mispärast otsustati ehitada eestlastele uus kirik. Püha Maria kirik ehitatigi väljapoole kantsi kindlustatud piiri, praeguse kiriku kohale. Ajapikku see lagunes, parandamiseks polnud küllalt jõudu. Alles rootslaste ettevõttel ja kulul ehitati 1671. aastal Otepääle uus kirik, mis jäi püsima 1890. aastani. Kaheksa aastat oli Otepääl õpetajaks Jakob Hurt (1872–1880). Väsimatult tegutses ta rahva hariduse ja vaimse tasapinna tõstmiseks – ka oskas ta kõiki ringkondi siduda usu- ja kirikueluga. Õpetaja Hurda ajal jäi kirik kitsaks, uue avara kiriku ehitus lõpetati 1891. aastal. Kirikul on suured värviliste klaasidega aknad ja uhke puunikerdustega katuslagi. Torn, kell ja orel (1852,

Tartu meister Ernst Kessler – toim.) pärinevad vanast kirikust. Otepää Maarja luteri kirik on linna vanim ehitis. Kirikumõisa parki on püstitatud monument Jakob Hurdale, Otepää esimesele Eesti soost pastorile ja rahvaluulekogujale. Otepää kirikul on eesti rahva ajaloos tähtis roll. Siin kirikumõisa saalis pühitseti 4. juunil 1884. aastal Eesti Üliõpilaste Seltsi sinimustvalge lipp, millest hiljem sai rahvuslipp ja 1918. aastal Eesti riigilipp. Otepää on praegu väga rahvarohke koht. Siia meelitavad külalisi imeilus loodus ning huvitavad puhkamis- ja sportimisvõimalused. Üks lisapõhjus siia sisse põigata on ka Lõuna-Eesti kultuuriteekonda tähistav kollane aken. Ettevõtmisel on läinud nii hästi, et National Geographic´u kollased aknad jäävad Lõuna-Eestisse vähemalt 2021. aastani. Projekti „Elu kahe maailma piiril„ ühe turundustegevusena ilmus taaskord „Elamused Lõuna-Eestis 2016–2017“. Raamat abiliseks, tuleb asuda reisiplaani koostama. Igaüks võiks meie kodumaad uurida!

45


HEKTOR Tekst Helerin Rückenberg Fotod hektorhotels.com

H ektor Design Hostel asub Tartu loomemaastiku südame, Aparaaditehase kõrval. 1950. aastatel ehitatud hoone oli algselt kasutuses äripindade ja laohoonetena. Kui otsida funktsionaalset ja mugavat ööbimispaika loomekeskkonnas, on Hektor just selleks õige koht. Pole vahet, kas oled komandeeringus viibiv äriinimene või Tartut külastav perekond lemmikloomaga – erinevate toatüüpide seast leiab kindlasti sobiva. Hoone välisilme on lihtsa, kuid tugeva konstruktsiooniga, mistõttu otsis omanik hostelile maskuliinset nime. Sellest tuleneski Hektor – meesterahva nimi, rahvusvaheline, lihtne meelde jätta ja hääldada. Ka omaniku must saksa lambakoer kannab sama nime.

46

Peauksest sisse astudes leiab vastuvõtulaua, mis asub hubases Hektor Cafe kohvikus. Viimane on ülikoolilinnas uuendusliku kontseptsiooniga, sest on avatud nii Hektor disainhostelis ööbijatele kui ka kõigile linnaelanikele. Kõhutäiteks pakutakse mitmekesist ja ahvatlevat toidu- ja joogivalikut. Kohvik külgneb hubase avatud raamatunurgaga, kus on mõnus end Eesti päritolu Oot-Oot Stuudio diivanile lugema unustada. Kohviku 0 korrusel ootab hubane lounge lauamängude, lauajalgpallide ja kvaliteetse projektoriga, et sõpradega mõnusalt aega veeta, seminare korraldada või filmiõhtuid pidada. Hosteli interjööris on säilitatud algupärane maskuliinne stiil. Sisekujunduses on valdav osa kohalike tootjate looming. Domineerivad värvid on mahlakas kollane, valge, väärikas tumehall ja must. Värvigammat täiustavad eri tooni põrandad ning rohelised taimed, struktuuri lisavad puidust paneelid. Ruumides on tasakaalustatud kombinatsioon kaasaegsest stiilist ja funktsionaalsusest. Hosteli omanäoline ja kaunis kujundus sündis tänu Hektori meeskonna ja andekate arhitektide (KAMP Arhitektid – toim.) heale koostööle. Graafilise- ja sisedisainielemendid on loonud talendikas disaineri Martin Eelma Tuumik Graphic Design stuudiost.


47


48


49


50


51


APARAADI-

TEHAS

Aparaaditehas on Tartus Riia ja Kastani tänava nurgal seisev vana tehasekompleks. Tänaseks päevaks on Aparaaditehasest ja seda ümbritsevast kvartalist saanud üks Tartu kiiremini arenenud piirkondi. See universaalne

52

kultuuritehas ühendab juba täna loomingulised ettevõtjad, kunstnike stuudiod, disainerite ateljeed, kaubandust ja meelelahutust. Aparaaditehase kompleksis on ka restorane – Aparaat ja Trikster Tihane.


Tekst Birgit Tull Fotod Lisanna Unt Stilistid Lisanna Unt ja Gerda-Liis Põdersoo MUAH Birgit Tull Modellid Joosep Sepp ja Ülle Savi Riided Slow

APARAAT Restorani sisekujundus on minimalistlik ja säilitanud seejuures huvitava üldmulje. Sealne õhkkond on meeldiv, teenindus sõbralik. Kindlasti püüavad pilke ka huvitavad detailid – kõige enam jäävad silma lopsakad taimed nii baarileti kõrval oleval seinal kui ka akende ees. Muidugi on seal väga head toidud ja joogid. Joosep Sepp Forelli rull ürdikreemi ja pistaatsia aioliga. Suurepäraselt pehme ja suussulav, efektne presentatsioon. Kiidan ka Aparaadi hubast atmosfääri ja äärmiselt isikupärast asukohta. Ülle Savi Maapirni-lillkapsa kreempüreesupp oli meeldiva välimusega, hästi balansseeritud juustupirukaga, mis eristas seda teistest püreesuppidest, pakkudes uue ja positiivse maitseelamuse. Kindlasti soovitan seda proovida inimestel, kes austavad maitsvat püreesuppi.


TRIKSTER

TIHANE Trikster Tihane on äsja avatud eestimaine kohvik-resto, mis kutsub lahkelt kõiki inimesi end hõrgutistega hellitama. On ilmekalt näha, kuidas kõik Tihases vaadeldav, tuntav ja maitstav on detailideni läbi mõeldud. Tööd tehakse armastusega, tänu sellele valitseb kohvikus ka muhe õhkkond. Sisekujundus on originaalne, ruumides leidub palju leidlikke detaile, seejuures on suudetud silmas pidada tasakaalu – õhku ja kergust jagub. Lakke on kinnitatud väikesed minimalistlikud

Tekst Birgit Tull Fotod Lisanna Unt Stilistid Lisanna Unt ja Gerda-Liz Põdersoo MUAH Birgit Tull Modellid Josh Viinalass ja Polina Pettuhova Riided Slow, Joshi kampsun Noos

lambikesed ja nende värvilised juhtmed moodustavad toredaid mustreid, heledatel seinapindadel paistavad vahvad geomeetrilised maalingud. Veel võib näha ka Trikster Tihases Eestis looduslikult kasvavaid puid, mis teevad kogu kohviku eriliseks. Hoolimine kajastub loomulikult ka toitudes, mille retseptid on põhjalikult läbi mõeldud. Hetkel, mil meie restot külastasime, oli menüü veel täienemisel, kuid kahte pakutavat toitu oli rõõm proovida Joshil ja Polinal.


Josh Viinalass Burger oli väga mõnus! See part ja sibulamoos toimisid omavahel väga hästi! Ma arvasin kuni viimase ampsuni, et söön porgandi friikartuleid, aga tuli hoopis välja, et need olid maguskartulist. Misiganes nad olid, nad olid head! Kook oli väga „rich“ ja mekkas väga hästi! Polina Petuhhova Kook oli tore, täis maitset! Tumeda šokolaadi mõrusus, kastme hapusus ning magus kirsimoos! Maitseretseptorid olid meeldivas šokis! Konsistents oli pehme, serveeritud oli korralikult ning samas põnevalt. Burgeris meeldis, et see oli tehtud korralikust lihast, kastmeid polnud liiga palju ning need olid kvaliteetsed. Bataat oli huvitav alternatiiv friikartulile. Tervislik, originaalne ja maitsev!

55


56


AND ERS ON Tekst Diana Michelson Fotod Lisanna Unt

57


S

ten Anderson on õppinud TÜs infotehnoloogiat ning töötab süsteemiadministraatorina firmas Mooncascade. Ise arvab ta, et jõudis pruulimise juurde läbi Tartusse tekkinud Gambrinuse õllepoe, kus müüdi komplekte, millest sai suhteliselt kerge vaevaga keelekastme valmis teha. Kuna ta oli käsitööõllesid jooma ja armastama hakanud, mõtles, et proovib, kui keeruline see siis on – tuli välja, et mitte eriti.

Esimesed katsetused õnnestusid ja said head tagasisidet – nii ta pruulima jäigi. Kuna Stenile meeldib väga ka süüa teha, on need kaks tegevust mingis mõttes sarnased: tuleb leida maitsete tasakaal, et tulemus oleks hea, ja kuskilt peavad tulema ideed, mis komponente sobiks omavahel kokku panna. Kodus on Sten umbes viis aastat katsetanud, kuid esimesest poelettidele jõudnud õllest saab varsti juba kolm aastat täis. Sten on alustanud oma ettevõttega – Anderson’s Craft Beer. Seda äri ajab ta hetkel kolme inimesega: Sten tegeleb pruulimisega, Tanno Pikand paberimajandusega ja müügiga ning Kristin Pärn teeb graafika. Kuna Eestis on pruulimine järjest populaarsemaks muutumas, on vaja pidevalt millegi uuega välja tulla. Ideed tekivad tal erinevalt – vahel on see mõni teine õlu, mida juues tekib mõte, et kui siin veel paar asja teistmoodi teha, siis oleks väga äge. See võib olla ka mingi toit, mis tekitab inspiratsiooni; või mõni toiduaine, mida ta poeletil näeb. Tal ei ole seni tekkinud veel sellist hetke, et oleks vaja mingit uut märjukest teha ja vägisi hakata midagi välja mõtlema. Küsisin Stenilt, kuidas ta kirjeldaks maitsekogemust, mille saab Andersoni pruulidest.


Ta arvas, et seda küsimust oleks parem mõne fänni käest küsida, ise joob ta väga erinevate pruulikodade toodangut, kuid harva enda oma. On üksikuid enda õllesid, mis talle väga maitsevad, ja on selliseid, mida ta on pigem teistele teinud. Aga üldiselt üritab ta teha midagi sellist, mis ei oleks igav ja mis jääks kuidagi meelde ning pakuks elamuse. Anderson’s on ka juba rahvusvaheliselt tuntud bränd. Toodangut müüakse hetkel Soome, Rootsi ja Hollandisse ning loodetakse leida veel teisigi koostööpartnereid erinevatest riikidest. Eeskujudeks tõi Sten Brewdogi õlled ning Punk IPAt pidas ta puhtaks kullaks, kuid ajad on edasi läinud ja praegu leiab Eesti tootjatelt palju paremaid jooke. Põhjala on kindlasti selline mees, kellel on läinud väga hästi ja kes on teinud suuri asju. Aga üldiselt üritab ta ikka oma rida ajada ja kõike omamoodi teha. Küsides kuidas siiski teha vahet kvaliteetsel õlul ja kehval, vastas pruulija järgmiselt: „Kui

ma vastaks küsimusele, milline on hea õlu, siis reeglina on seal kvaliteetsed materjalid, millega ei koonerdata, ja maitsete tasakaal. Kui erinevad maitsed on tasakaalus, siis see jook maitseb hästi, isegi kui ma pole otseselt selle austaja.“ Algajal õllepruulijal soovitab Sten igasuguste lisanditega mitte hulluks minna ja protsess võimalikult steriilne hoida. Lisada saab praktiliselt kõike, mis pähe tuleb, aga need lisandid ei tohiks maitset varjutama hakata. Ja enne turule NB! tulekut soovitab ta paar aastat kodus tegutseda ja vähemalt 10 katsetust valmis saada, millega ise rahul ollakse. Viimasel ajal on näha sellist tendentsi, et saadakse üks hea märjuke valmis ja hakatakse juba pruulikoda ehitama. Tema ei näe sellise asja jätkusuutlikkust – hea pruulija peab suutma järjepidevalt uusi asju välja mõelda, sest Eesti käsitööõlle turg on selline, mis nõuab pidevalt uusi maitseid. Andersoni pruulikojas on pikalt tegemisel olnud kaks

võimsat õlut. Eelmisel aastal pruuliti Imperial Stout’i nimega Hannibal, mis praegu on Eestis läbi aegade pruulitud õlledest TOP – 20s. Mida tootjad kellelegi ei öelnud, oli see, et nad panid osa partiist burboonivaatidesse seisma. 6 kuud hiljem villisid ka selle osa ära ja Hannibal Bourbon Barrel Aged versioon on varsti NB! müüki jõudmas. Teine uudistoode on Danger Zone, mis on poekõlbulik versioon kunagisest kodupruulist Ohumärk. Tegu on American Barley Wine tüüpi õllega, mille tegijad läbi külmutasid, eemaldasid külmunud vee. Danger Zone’il on kangust 22%, mistõttu see meenutab pigem õllebrändit. Kergematest jookidest on tulemas Apripocalypse Now, mis on aprikoosiga Berliner Weisse tüüpi õlu – hapukas lahja suvine jook.

KUIDAS ÕLU PUDELISSE JÕUAB? Kogu selle protsessi juures on lugematu arv erinevaid nüansse, mida arvestada, ent põhisammud on järgmised: kõigepealt lisatakse erinevad linnased, mis jahvatatakse ja pannakse sooja vette ca 60 minutiks ligunema. See eraldab linnastest suhkrud ja maitsed. Seejärel kasutatud linnased eemaldatakse ja saadud virre aetakse keema. Keedetakse ka umbes tund, selle käigus lisatakse humalad, mis annavad mõru maitset. Keemine steriliseerib virde ära ja eemaldab ebasoovitavad ühendid, seejärel jahutatakse see maha, lisatakse pärm ja pannakse paariks nädalaks käärima. Pärm sööb linnastest tulnud suhkruid ja tekitab alkoholi. Kui käärimine on lõppenud, saabki õlle pudelisse panna.

59


HEIKKI

LEIS AFTERLIFE

Heikki Leis on Tartus tegutsev vabakutseline kunstnik. Ta teeb realistlikke pastaka– ja pliiatsijoonistusi ning on peale selle ka osav skulptor. Aastast 2004 on ta innukalt tegelema hakanud fotograafiaga ning osalenud mitmetel näitustel. Meie oleme luubi alla võtnud tema jahmatama paneva hallitusekollektsiooni „Afterlife“. Tekst Martin Salundi Fotod Heikki Leis

60

Kunstiga Hakkas Heikki tegelema juba lapsena. Kunagi sai mindud lastekunstikooli ja sealt see asi aina süvenes. Hiljem õppis ta veel Tartu Kunstigümnaasiumis ja ka Tartu Kunstikoolis. Hallituse kui eluvormi pildistamise idee sai alguse juhusest nagu paljud asjad siin maailmas. Heikki elas mõnda aega Iirimaal ja oli unustanud pikemaks ajaks kartulid kastrulisse ning seal oli hallitus vohama hakanud. Lähemal vaatlusel tundus see ilus ja põnev ning hiljem laskis ta juba nimelt erinevaid juurvilju hallitama ja proovis seda kaameraga jäädvustada. Nüüdseks on Heikki hallitust pildistanud vahelduva edu ja entusiasmiga enam kui kümme aastat. Oma hallitusfotod on Heikki hiljuti ka kaante vahele pannud – see idee oli tal olnud juba pikemat aega. Kuna pilte on kümne aasta jooksul kogunenud omajagu ja see projekt on saanud ülemaailmset tähelepanu, polnud keeruline jõuda lõpuks selleni, et raamat välja anda.


Viimased 2–3 aastat on ta teinud palju pilte, mis on mõeldud just raamatu jaoks ja neid pole varem kuskil avaldatud. Kuna need viimased aastad keskendus Heikki just skulptuuride ja kujundite hallitama laskmisele, siis nendest sai lemmikuks „Scream“, mis on inspireeritud Munchi kuulsast maalisti. Sellele kujundile ilmus eriti tore ja teistsugune hallitus, mida varem polnud tekkinud. Hallituse pildistamisel on ettevalmistus iseenesest väga lihtne – tuleb lihtsalt valida mõned juurviljad, need ära keeta ja panna anuma alla seisma. See, kas sealt tuleb ka põnev hallitus, mida pildistada, sõltub juba tingimustest – nii temperatuurist, valgusest kui ka sellest, mis hallituseosed seal ruumis ringlevad. Et tekiks huvitav hallitus, mida pildistada, võtab see aega 2–5 nädalat. Kuna see on pidevalt muutuv

protsess, siis pakub see tihti uusi vorme ja värve. Mõnigaid vilju on Heikki isegi 2–3 kuud hoidnud ja jälginud ning protsessi pildistanud. Teinekord ei teki midagi sellist, mis pildil fotogeeniline jääks – see kõik on olnud tema jaoks üks suur katsetamine.

Rohkem Heikki töid võib leida: www.heikkileis.ee

Praegu on Heikkil käsil projekt „Eesti meister“, kus ta pildistab erinevate erialade meistreid, kes teevad tööd oma kätega. Meistreid tuleb 33 – on nii kauneid kunste viljelevaid meistreid kui ka argisemate aladega tegelejaid. Ka sellest projektist on tal plaan raamat välja anda.

Raamatu esitlused toimuvad 3. juunil Tallinnas Helen Heinroosi juuksurisalongis ja 6. juunil Tartus Vilde ja Vine baaris.

61


Ajakiri KAMA  

Tartu Kunstikool III kursus 2017

Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you