PENSION:
SUHTED:
Kas tulevik toob vanaduspõlve palmisaarel?
Vägivaldne võib olla nii mees kui ka naine
TERVIS: Lõikusega piinavatest kõrvetistest priiks
ISSN 2346-6758 MAI 2014 NR 2
HOBI: Mäng lõhub argirutiini
SPORT:
PERE: Lapsevanemaks tänu doonorile
Kadunud hoovisport
JUHTKIRI
LK 1
ELU TÄIS TIRELEID Peatoimetaja Kadri Haavajõe, e-post kadri.haavajoe@ajaleht.ee Ajakirja toimetuse e-post 30pluss@ajaleht.ee Korrektor Gitta Lilienthal, e-post gitta.lilienthal@ajaleht.ee Makett aku.co Küljendaja Liina Valt
Reklaamipindade müük: Müügijuht Jane Barbo, e-post jane.barbo@ajaleht.ee Valdkonnaspetsialist Monika Schults, e-post monika.schults@ajaleht.ee Levijuht Erkki Lumisalu, e-post erkki.lumisalu@ajaleht.ee
Väljaandja AS Ühinenud Ajalehed Tartu t 8, 71020 Viljandi, telefon 433 0040 Trükk AS Kroonpress, trükiarv 32 000 Autoriõigused AS Ühinenud Ajalehed, 2014 ISSN 2346-6758
Ajakirja 30+ toimetus ei vastuta reklaamide sisu eest. Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Valgamaalase tellijatele on ajakiri tasuta. Ajalehtede tellimine tel 617 7717 või e-aadressil tellimine@ajaleht.ee.
KADRI HAAVAJÕE PEATOIMETAJA
M
Ä L E TA N Ü S N A H Ä S T I tundeid, mis
mind valdasid, kui lõpetasin keskkooli. Kõik valikud tundusid lõplikud. Oli hirme, oli lootusi. Valikud näisid kas õiged või valed. Seda, et need lihtsalt erinevad, toona ei uskunud. Vaheaasta võtmine või aastaks välismaale minek oli tol ajal võrdlemisi tundmatu maa. Praegustele lõpetajatele ja nende vanematele tahan südamele panna, et valikute üle tuleb mõelda hoolega, kuid kivisse raiutud pole ükski teekond. Selle heaks näiteks on seekordses numbris sõna saavad inimesed, kes ühel päeval otsustasid oma elu muuta ning alustasid uuesti kooliteed, jättes turvalise päevatöö või asudes raskele aja kombineerimise teele. Tänu elukogemusele on taas kooliteele astumine hoopis teistsugune teekond. Kõik, mida õpid, õpid endale. Kahtlemata on seda otsust raske teha, sest nii aeg kui raha on väga piiratud ressursid. „Kooliskäimine on kulukas nagu elu ise,” märgib meie loo üks kangelane Teet Suur valiku kohta, mille ees ta mõned aastad tagasi seisis. Kas jätkata turvalisel igakuist sissetulekut tagaval töökohal? Või viia ellu ammune soov? Kuidas mahutada õpingud niigi nappi 24 tundi, nii et selle all ei kannataks kõik muu oluline?
saada. Vahetevahel ei mõista olukorda ka ohver ise. Mittetulundusühingu Meeste Kriisikeskus nõustaja Renee Nahkur selgitab selles ajakirjanumbris, et paljud (vägivaldses) suhtesõltuvuses inimesed elavad justkui raamis, milleta nad paraku ei oska olla. Pere võib ootamatult seista silmitsi purunenud unistusega, mille täitumine pole siiski ilmvõimatu. Nii mõnelegi naisele oleks peagi saabuv emadepäev nukram ja mööduks väikese käe ulatatud lilledeta, kui poleks doonoreid, kellest järgnevatel lehekülgedel kirjutame. Loomulikult on ka doonoritel kõhklusi ja küsimusi, millele enne otsust head teha vastuseid otsitakse. Neist jutustab lähemalt kuus korda munarakke loovutanud naine, kes on sel moel ilmselt mitme pere suurima soovi täide viinud. Elu on täis kukerpalle ja valikuid. Mõni valik on meie eest ära tehtud, mõne saame teha ise. Oleks meil ainult tarkust neil vahet teha ja ära tunda seda, mis muutmist vajab. Kena kevadet ja positiivseid elutireleid!
Kohe ajakirja esiknumbri ilmumise päeval hakkasid meie toimetuse meiliaadressil ja postiga saabuma heade soovidega kirjad. Suur tänu heade nõuannete ja teemasoovituste eest, millest mitmed järgnevates numbrites kindlasti ka lugudeks vormuvad. Päevas kümneid ja kümneid kordi lugesin kirjadest ka eelmise ajakirja ristsõna vastust „Elu teeb vahel kukerpalle”. Ja mõtlesin, et see on tõesti nii: elus on palju kukerpalle. On tireleid, millele lükkame hoogu ise takka, tehes elus muudatusi, aga on asju, milles jääb ainult loota, et kukerpalle ei tule. Nagu pensionifondid. Kuigi võib tunduda, et pensioniiga on mägede taga ja esialgu meisse ei puutu, tahame ju tuleviku suhtes kindlat tunnet, kuid viimasel ajal räägitakse aina enam, et aastaid tagasi meie silme ette maalitud palmisaarepensioni asemel saame loota vaid enda kahele käele ja isiklikele sammastele ehk lastele.
Järgmine ajakiri 30+ ilmub 28. juunil. Liitu meiega Facebookis, Ajakiri 30+
On elu pea peale keeravaid hetki, mida oodata ei oska: kas sunnib elus pöördeid tegema tervis või osutub palju oodatud suhe vägivaldseks ja hävitavaks. Keeruline on kõrvaltvaatajal otsustada, kas ja millal peab sekkuma ning kuidas ohvrit kõnelema FOTO : L AU R I KU L P S O O/P O S T I M EE S
SUHTED
LK 4
MEES RÄÄGIB, KUI TEMA MURET USUTAKSE Algus on ju ikka ilus, siis on õrnad sõnad ja pehmed paid. Ühel hetkel aga kõlavad hellituste asemel ähvardused ja mõnitused ning käsi tõuseb löögiks. Sellise stsenaariumi peakangelasena nähakse enamasti meest, kuid tegelikult ei küsi vägivald sugu.
AUTOR: TEA RAIDSALU TEA.RAIDSALU@AJALEHT.EE
T
EADLASED ON DISKUTEERINUD, kas mehed kasutavad naiste kal-
lal rohkem vägivalda kui naised meeste kallal. Uuringud näitavad, et naistepoolne vägivald erineb oluliselt meeste vägivallast. Ent lähisuhtevägivald on oluliselt laiem kui paarisuhtes naiste ja meeste probleem. Siseministeeriumi korrakaitse- ja kriminaalpoliitika osakonna nõunik Jenny Jakobson kirjutab siseministeeriumi aastaraamatus, et 2013. aastal teavitati politseid ööpäevas keskmiselt 30 lähisuhtevägivalla juhtumist. Kokku üle 8000 korra, mis on 22 protsenti rohkem kui tunamullu. MTÜ Meeste Kriisikeskus nõustaja Renee Nahkur, mis on lähisuhtevägivald? Lähisuhte- ehk perevägivallast räägitakse tänu meediale üha rohkem. Paraku on selle kajastamine keeruline ja tähelepanu alla on sattunud ühiskonnakiht, kellele on lihtsam ligi pääseda. Ajakirjanduses käsitletakse tihti lugusid inimestest, kes on elu hammasrataste vahele jäänud. Vägivaldse isiku stereotüübiks on kujunenud töötu, madala haridusega ning alkoholi või narkootikume tarbiv indiviid. Paraku on see kuvand eksitav. Vägivaldne isik võib olla ka väga haritud, heal järjel ja kõrge staatusega. Lähisuhtevägivald on üks keerulisemaid kuriteoliike, sest on tihti varjatud: vägivallast teatamisel ja uurimisele kaasaaitamises minnakse iseendaga vastuollu, sest üles tuleb anda isik või anda tunnistusi isiku vastu, kes on olnud elukaaslane, pere toitja, sugulane või vanem. Seega võivad osapoolte tunnistused eksitada ja tegelikkust moonutada. Vägivalda võivad kasutada nii mehed kui ka naised, lapsed ja vanemad. Aina rohkem räägitakse vägivallast ka samasoolistes suhetes. On tähtis juhtida tähelepanu laste ja vanurite vastu suunatud vägivallale, aga siiski on maailmas kõige tavalisem perevägivalla vorm just abikaasade ja elukaaslaste vägivald.
Pikemalt loe ajakirjast 30+ F O T O : M A R I A N N E L O O R E N T S / V I R U M A A T E ATA J A
PERE
LK 7
AUTOR: KADRI HAAVAJÕE KADRI.HAAVAJOE@AJALEHT.EE
DOONORI VABA TAHE KINGIB LAPSE V
ILJATUS ON LAIALT levinud me-
ditsiiniline probleem, millega puutub praegu Eestis kokku ligikaudu 20 000 paari. Munarakudoonorlus on paljudele naistele ainus viis sünnitada laps. Seda soovitatakse ka üle 40aastastele naistele, kel on risk kromosoomihaigusega lapse sünniks suurem. Mõnele naisele on mõte oma sugurakkude annetamisest vastumeelne, aga on naisi, kes on doonoriks olnud seadusega lubatud kuuel korral.
Liisi arvates on tulevikku vaadates kõigil doonoritel üks ühine hirm. „Mis siis, kui kohtuvad poolõde ja -vend?” mõtiskleb ta. Naine ja tema elukaaslane vestlesid sel teemal ka doktor Sõritsaga, kes neid rahustas, öeldes, et tänapäeval on lennuõnnetused sagedasemad kui poolõdede ja -vendade kokkusaamised. „Loomulikult jääb tõenäosus, et nad kohtuvad. Kahtluse korral saab ju alati olukorda analüüsida ja asjaosalistele selgitada. Minu lapsed teavad, et neil võib poolõdesid ja -vendi olla,” ütleb Liisi.
Naine pole doneerimisest kunagi saladust teinud. Tema heateost teavad mitmed lähedased, kuid vastukaja on olnud seinast seina. „Täheldasin, et need, kes on hingega meedikud või loomult abivalmid, mõistsid mind sada protsenti ja kiitsid teguviisi heaks. Oli neid, kes vajasid selgitust. Oli neid, kes ei saanud aru, et kui mina otsest kasu ei saa, miks ma seda ikkagi teen. Nendega ma tavaliselt pikka diskussiooni ei laskunud,” meenutab ta.
Sellele, et kusagil võib veel tema bioloogilisi lapsi olla, ta mõelnud ei ole. Liisi meelest ei vii see mõtlemine kuhugi, teiseks pole ka teada, kas viljastumine õnnestus. „Minult võisid nad rakud saada, aga keegi ju ei ütle, kas mõnel naisel tekkis minu rakkudele äratõukereaksioon. Muidugi ma lootsin alati parimat,” kõneleb ta.
Pikemalt loe ajakirjast 30+
Aktsiaseltsi Kliinik Elite juhataja naistearsti Andrei Sõritsa hinnangu järgi suhtuvad naised oma sugurakkude annetamisse palju positiivsemalt kui mehed, kuigi protseduur on neile märksa pikemaajalisem ja keerukam. „Meil on 25 naisdoonori kohta umbes 9 meesdoonorit,” toob ta võrdluse. Viljatusraviga tegeleva Andrei Sõritsa sõnutsi saavad naised paremini aru, et on peresid, kes soovivad lapsi, aga vajavad selleks abi. Mees lihtsalt ei muretse soo jätkamise pärast. Selle näiteid leiab naistearsti ütlemist mööda ka mujalt loodusest. „Ka looduses on naine see, kes valib endale sobiva partneri, et järglased oleksid tugevad,” räägib ta ja lisab, et naine mõistab teise sookaaslase probleemi. „Mehed ei tule ega ütle, et mina saan endale lubada vaid ühte või kahte last, tahan, et teised saaksid lapsi,” on tema kinnitusel naistele omasem mõtteviis. Doonoriks kuus korda
Munarakud võetakse narkoosi all naise munasarjadest 5–10 minuti jooksul, enne läbib doonor ravikuuri, millega stimuleeritakse munarakke küpsema. „Teadmisi oli kooliajast piisavalt ning olin kõige sellega kursis, kuna ravimite ja anesteesiaga olin ka varem kokku puutunud,” lisab ta.
C. SX :
TO
Naine arutles sel teemal ka elukaaslasega, kuid lõpliku otsuse tegi ise. Suuri hirme tal enne jah-sõna andmist ei olnud ja protseduuri ta ei peljanud, kuigi tegu on üsna keeruka protseduuriga. Liisi sõnutsi tuleb enda jaoks selgeks ka mõelda, et kuigi tõenäosus on väike, võib protseduuri järel esineda tüsistusi.
HU
Liisi (nimi muudetud, sest munarakudoonorlus on Eestis anonüümne – toim) on munarakudoonoriks olnud kuus korda. Meditsiiniharidusega naine kuulis munarakudoonorlusest esimest korda eriala õppides ja sai koolis selle protseduurist põhjalikud teadmised. „Olen loomult uudishimulik ja eksperimenteeriv. Alati, kui minu võimuses, tahan olla abiks ükskõik mil moel,” selgitab ta.
FO
TERVIS
LK 11
AUTOR: KADRI HAAVAJÕE KADRI.HAAVAJOE@AJALEHT.EE
LÕIKUSEGA KÕRVETISTEST PRIIKS Valulike kõrvetistega kimbutava reflukshaiguse ravis on ravimitele tõhusaks alternatiiviks tõusnud laparoskoopiline operatsioon. Imevitsana ei toimi aga kumbki, kui vaevuste all kannataja oma eluviisis korrektuure ei tee.
T
A R T U Ü L I KO O L I K L I I N I K U M I
kirurgi Margot Peetsalu sõnul esineb reflukshaigust praegu tunduvalt rohkem kui mõned aastakümned tagasi. „On teada, et haavandtõve esinemissagedus väheneb, aga reflukshaigust diagnoositakse aina rohkem ja seda mitmel põhjusel. Arvatakse, et põhjuseks on inimeste pikenev eluiga ja ülekaal,” tõdeb doktor. Tema väitel on keeruline öelda, kui suur osa on selles aastatega muutunud toidul, kuid siingi võib põhjus peituda. Raske on öelda ka seda, kui palju inimesi tegelikult reflukshaigusega kimpus on, sest paljud arsti poole ei pöördu. Peetsalu teadmist mööda panevad inimesed endale diagnoosi internetis leiduva teabe põhjal ning saavad abi apteegist. „Kui terviseprobleemid pole väga tõsised, kasutavad inimesed palju käsimüügiravimeid,” ütleb ta. Samuti raskendab statistika tegemist asjaolu, et reflukshaiguse eripalgeliste sümptomite tõttu pöörduvad haiged hoopis eriarstide nagu kopsu- ja nina-kõrva-kurguarsti või kardioloogi vastuvõtule. Kuigi reflukshaigust on diagnoositud ka lastel, on haigus seotud ikkagi vananemisega, mil sidekoed hakkavad nõrgenema. Enamasti on patsiendid üle 40aastased inimesed. Süütu köhatus? Kõige sagedasem ja tüüpilisem reflukshaiguse sümptom on kõrvetised. „Siis on asi lihtne. Kui pole kaasuvaid ohusümptome – valulikku neelamist või kaalulangust –, määrab perearst prooviravi maohappe sekretsiooni langetavate ravimitega. Kui ravi toimib, kinnitab see reflukshaiguse diagnoosi,” nendib kirurg. Kui aga ravi ei mõju või kaebused ravi lõppedes naasevad, vajab patsient uuringuid. FOTO: SILLE ANNUK/POSTIMEES
Margot Peetsalu selgitust mööda on inimese söögitorul kaks sulgurit ja kui inimene ei neela, on mõlemad suletud. Ülemine sulgur avaneb siis, kui neelame ja toit hakkab liikuma alumise sulgurini, mis siis omakorda avaneb ja toit pääseb makku. Osal inimestel jääb sulguri töö nõrgaks ja pärast söömist satub happeline maosisu söögitorru. See tekitabki ebameeldiva kõrvetava tunde, eriti lamavas asendis või füüsilise pingutuse korral. „Kõik ei saa alati aru,
mis need kõrvetised on, kui neid ise tundnud pole. Tegu on kuumava ja põletava tundega rinnaku taga, mille inimesed tunnevad üldjuhul kohe ära,” täpsustab ta. Tavaliselt pöördutakse arsti poole, kui kõrvetised hakkavad segama igapäevaelu. Peetsalu väite kohaselt on eriti raske just öiste vaevustega patsientidel, sest seetõttu on ka uni tõsiselt häiritud. Reflukshaiguse diagnoosimiseks peaksid kõrvetised esine-
ma üle kahe korra nädalas. Kõrvetised on ainult üks reflukshaiguse sümptom. Margot Peetsalu ütluse järgi on veel niinimetatud söögitoruvälised haigustunnused, mille taga inimene ei oskagi reflukshaigust kahtlustada. Reflukshaigus võib põhjustada hoopis rindkerevalu, kroonilist köha ja astmat, samuti kurguvalu ja hääle kähedust. Kui inimesel esineb rindkerevalu, tuleb kõigepealt selgeks teha, kas probleem
pole südames. „Reflukshaigus ei põhjusta otseselt haige surma, küll aga on surmarisk diagnoosimata südamehaigusel,” lisab kirurg. Reflukshaigus mõjub ka hammastele, mistõttu võib hambaarst hammaste erosioonide esinemisel seda ka kahtlustada.
Pikemalt loe ajakirjast 30+
TERVIS
LK 15
AUTOR: RISTO KUKK RISTO.KUKK@AJALEHT.EE
K
U I T E I L H A K K A B higi voolama ka poes külmletist kaupu valides, vaevab teid suure tõenäosusega liighigistamine ehk hüperhidroos. Liighigistamise vastu on põhjust abi otsida, kui higistate palju puhkehetkel, ehkki temperatuur ei ole kõrge, peate käsi puhastama ja väldite kättpidi tervitamist, sest käed on higised, pühite pidevalt laubalt higi või tunnete end alalise higistamise pärast ebamugavalt ja ärritunult ning tahate higistamise varjamiseks isegi palavaga jakki kanda. Kergemate liighigistamise kaebuste korral leiab abi apteekide käsimüügis pakutava hulgast. Rakvere Kondivalu apteegi proviisor Anita Aasmäe tõstab letile Nosweati kapslid ning Eucerini, Driclor Solutioni ja Maximi antiperspirandid. Antiperspirantide toimeaineks on alumiiniumkloriidi soolad, mille sisaldus jääb 10–20 protsendi vahemikku. Sageli ei tehta terminitel „antiperspirant” ja „deodorant” vahet. Kui antiperspirandi toimeaine pärsib higi eritumist, siis deodorant vaid aitab peita higilõhna. Deodoranti kasutatakse enamasti hommikuti, antiperspiranti tuleks probleemsesse kehapiirkonda kanda õhtuti, esimestel päevadel üldjuhul igal õhtul ja hiljem vajaduse järgi. Proviisor soovitab kasutada antiperspiranti, kui probleemne on konkreetne kehapiirkond, aga kui liighigistamine hõlmab suuremat osa kehast, eelistada seespidiselt tarvitatavaid looduslikku salveiekstrakti sisaldavaid Nosweati kapsleid. Nende higistamist pärssiv toime avaldub kaks tundi pärast esimest manustamist ja kestab umbes kuus tundi. Higieritust vähendab ka salveitee, kuid piisava higistamist pidurdava toime saamiseks peaks seda jooma üsna suure koguse. „Esialgu tullakse liighigistamise probleemiga siiski apteeki, sest arsti vastuvõtule ei taheta minna. Kui aga käsimüügis olevatest vahenditest ei ole abi või kui probleem on ikka väga häiriv, tuleb siiski arsti juurde minna,” ütleb Aasmäe. Kurdetakse vähe Rakvere perearsti Kersti Veidriku sõnutsi ei pöörduta tema poole liigse higistamise kaebusega just tihti. Enamik selle probleemiga perearstini jõudvatel patsientidel on teisigi probleeme. „Tõsise, elu ja tööd häiriva liighigistamisega on olnud üksikud inimesed. Vastuvõtule on tulnud ka lokaalse liighigistamisega patsiendid, kel näiteks tilgub higi kätelt või on jalad nagu vette kastetud,” räägib Veidrik.
Liighigistamisel on perearsti hinnangu järgi mitmeid põhjusi. „Sageli on need noored inimesed, kellel ongi higistamine ea tõttu intensiivsem. Vanusega probleem leevendub. Üksikutel juhtudel on see seotud endokriinhaigustega (sisenõrenäärmete haigustega – toim), stressi ja närvilisusega, kuid mõnikord jääbki liighigistamise põhjus selgusetuks,” selgitab Veidrik.
Pikemalt loe ajakirjast 30+
F O T O D : M A R I A N N E L O O R E N T S / V I R U M A A T E ATA J A
MOODNE RAVI PEATAB HIGINIRED
HARIDUS
LK 18
AUTOR: SIGRID KOOREP SIGRID.KOOREP@AJALEHT.EE
TEINE HARIDUS TEADMISTE, MITTE HINDE PÄRAST Kui tööpäeval hakkab kell kaks tiksuma, tuleb juba üpris tähelepanelikult kellaseiereid piiluda. Peagi väljub kaugliinibuss, mis viib õhtupoolikul ülikoolis algavale loengule.
E
G A KÕIK TÖÖTAVAD üliõpilased Tartusse või Tallinnasse Kesk-Eestist kaks või kolm tundi sõida. On ka neid, kes jõuavad haridustemplisse pool tundi auto või linnaliiniga sõites. Igatahes võtab seesugune kooliskäik palju aega ja võimete planeerimist. „Kokkuvõttes see kerge ei olnud ja raskeid hetki jätkus piisavalt,” tõdeb Teet Suur, kes 2009. aastal Rakveres ajalehetoimetuses fotograafi töölaua taga asjad kokku pakkis ja Tartu kõrgemas kunstikoolis skulptuurieriala päevaõppes disaineriks õppima asus. Teet Suur oli toona 36aastane ja kooli lõpetamise ajaks ta enda sõnutsi peast päris halliks ei läinud. Sellegipoolest tundus ka aastatepikkuse töökogemusega mehel majanduslangusest ehmunud ajal stabiilsest töökohast loobumine üsnagi hullumeelne tegu. „Mäletan hästi, kuidas ajalehetoimetuses oma asjad autosse laadisin ning läksin,” räägib Rakvere linnakunstniku ametis olev mees. „Jah, need on rasked otsused. Inimesed ja nende väärtused on erinevad, aga teadsin, et liikuma peab ainult edasi.” Praegu tagasi vaadates on kunagine skulptuuritudeng igati tänulik selle aja eest, sest tutvuda sai huvitavate inimestega ja töötada koos oma ala professionaalidega. „Kindlasti oli see teistsugune kõrgharidus. Juba seepärast, et ajal on praegu teine väärtus ja elukogemuse põhjal suudab õpitavat praktikaga paremini seostada,” tähendab ta.
Pikemalt loe ajakirjast 30+
RAHA
LK 22
AUTOR: TIIT REINBERG TIIT.REINBERG@AJALEHT.EE
TULEVIK ON TUME noortel ja keskealistel inimestel kõhklused, miks koguda pensioniks raha, kui juba presidentki viskab õhku küsimuse, kas tulevikus pensioniiga eksisteerib, ja kas tööl tuleb surmani käia. Kümmekond aastat tagasi selgitasid riigijuhid ja pankurid, et nemad on omalt poolt kõik teinud, et praegused noored saaksid nautida inimväärset pensionipõlve. Roosi-
line tulevik pidi peituma kolmes pensionisambas. Reklaamid näitasid, et sammastes hakkab raha mühinal kasvama, nii et vanaduspõlve saab mööda saata palmide all.
„Kas tõsta pensioniiga? Aga võib-olla mõne aja pärast üldist pensioniiga ei olegi?” küsis president.
kümnel aastal teise samba fondidel. Vastus tähendab aga kõike muud, kui võimalust tulevastel pensionäridel vanaduspõlv palmisaarel veeta.
Külm dušš Nüüdseks on muinasjutulised reklaamid kadunud ja poliitikute jutt hoopis teisest puust. Vabariigi aastapäeval tunnistas president Toomas Hendrik Ilves oma kõnes, et pensionisüsteemi tulevik on üks tähtsamaid probleeme, millega tuleb praegu tegelda.
Vaid paar päeva hiljem avalikustas riigikontroll pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse kohta auditi, mis on külm dušš kõikidele tulevastele pensionäridele. Riigikontroll oli luubi alla võtnud, kuidas on läinud esimesel
Pikemalt loe ajakirjast 30+
F O T O : M E E L I S M E I B A U M / V I R U M A A T E ATA J A
K
Ü L L A P O N T E K K I N U D paljudel