Eriv채ljaanne
Poskas천numid
Veebruar2012
Vambola Paavo, eriväljaande toimetaja
Tõtlevas elus pole mahti möödanikule mõelda. Kui sageli heidame tänaval pilgu majale, millel on eriline tähtsus riigi ajaloos. Paljud kaaslinlased ei tea praegugi , et aadressil Vanemuise 35 asub Tartu rahu maja. Kurvaks teeb seegi, kui mõnes teises Eestimaa nurgas pärid noorelt õppurilt, kus allkirjastati 1920.aastal Eesti ja Venemaa vaheline rahuleping. Järgneb vaikus ja õlakehitus. Järelikult peame oma kooli enam teadvustama, rohkem temast kõnelema. Saatma pidevalt väljapoole signaale. Tänapäeva mõistes on oluline PR tegevus. Nõukogude ajal Tartu rahust ei räägitud, ka Jaan Poskast mitte. Seda peeti kodanlikuks ning kõik mis oli seotud Eesti Vabariigiga oli taunitav. Midagi teadsid need, kes läbi ragina ning segajate kuulasid “Ameeri-
ka Häält” või “Vabadusraadiot”. Tänu nendele meediakanalitele omasin toona tavalisest nõukogude noorest pisut enam ettekujutust Vabadussõjast, nende väejuhtidest ja lahingutest Aastakümnete eest toonasesse Tartu Riiklikku Ülikooli tulles möödusin rahulepinguga seotud majast. Toona polnud hoonel mingit viidet sellele, mis seal toimus. Rohkem paelus tähelepanu üks teine värk. Nimelt oli tänasel koolimajal silt- Helene Kulmanni nimeline kutsekeskkool. Rahvale räägiti lehtedes partisan Leenust sest maja ees asus tema büst. Iga aasta 1.septembril rivistati kutsekooli pere samba juurde ja peeti ajastule väärilisi sütitavaid kõnesid.Omaaegses vanas Pälsoni ühiselamus elades , milline asub tänasest koolihoonest vaid sajakonna meetri kaugusel selgines kõik kiiresti.
Saime teada paljutki, mida toonane võim ohtlikuks pidas või mille omamist eriliselt heaks ei kiidetud. Tartu rahuga seotud materjale ja toonaseid ajaleht võis lugeda. Selleks pidid olema usaldusväärne ja moraalselt tugev nõukogude noor. Ülikooli eriosakonnalt ehk sisuliselt KGB käepikenduselt tuli taotleda eriluba. Kui ülikooli raamatukogus pääsesid lõpuks tõotatud maale siis tundus kõik nii põnev. Kuue-seitsmekümne aasta taguste lehtede eriline lõhn, gooti kiri ja omaaegne stiil. Unustasid ennast lugema. Tädikesed, kes erifondis Eesti aegseid ajalehti-ajakirju ette tõid polnud “gerberosed”. Vastupidiselt laialt levinud arvamusele nagu oleks kõik märkmed tsensori poolt läbi loetud või ebasoovitav läbi kriipsutatud ei pea kaugeltki paika. Meiega olid tädid leebed ja va-
Poskasõnumid eriväljaanne
Toimetajalt
Aegade side
2
Vanemuise 35 hoone ja plats 1980il Helene (Leen) Kullmani mälestusmärgiga.
hete- vahel tõid uudistamiseks sedagi, mille kasutamisks luba polnud. Teadmised Tartu rahust ja Jaan Poskast aina avardusid. Kui ükskord alma materi lõpetasime siis olid ajaloolased, juristid ja ajakirjanikud vist kõige erudeeritumad. Meie teadsime niipalju kui toonased olud lubasid Vabadussõjast, Kuperjanovist, Jaan Poskast ja üldse Eesti iseseisvuse sünnist. 1980.aastate lõpul möödusime Tartu rahu majast juba teisemate tunnete ja teadmistega. Tänastel noortel soovitan seada sammud koolimajast mõnisada meetrit eemal asuvasse ülikooli raamatukogusse ja tellida lugemiseks 1920.aastate ajalehed. Mõnikord saab ajalugu käeski hoida ja tunda erilist aegade sidet.
Kui koolimaja jutustaks... Vambola Paavo, õpetaja Reet Kandimaa ja TÜ raamatukogu materjalide põhjal
selisele hoonele peale ehitada veel kolmanda ja maja taha kerkis punastest tellistest torn. See on alles tänagi. 1894.aastal pani Grote maja müüki. Ta lasi oma teisele naisele ehitada siit mõnisada meetrit eemal uue elamise, mille ruumides asub täna kirjandusmuuseum. Siia aga kolis Tartus paikneva Krasnojarski polgu staap. Venemaa sõjaministeerium maksis maja eest krõbedat hinda 86 000 hõberubla. Krasnojarski polgu staap paiknes siin Esimese maailmasõjani. Seejärel algas segaduste periood. Sõjakeerises hakkasid hoonet endale nõutama nii Eesti Rahva Muuseum( juba toona vaevles ruumipuuduses ) kui noore Eesti Vabariigi kohtusüsteem. Vabadussõja keerises polnud riigil aega vaidlusi pidada ning lahendus lükati edasi kuni saabuvad rahulikumad ajad. Vahepeal paiknesid siin Läti väeosad, millised ruumidega just heaperemehelikult ringi ei käinud. 1919.aasta novembris kinnitas noore Eesti Vabariigi valitsus hoone riigikohtule.
Ajalukku on läinud meie koolimaja kohana kus täna 92.aastat tagasi allkirjastati Eesti ja Vene delegatsiooni vahel ajalooline rahu. Nagu ajaloost teame juhtis Eesti delegatsiooni Jaan Poska, Vene poolt andis allkirja Boris Joffe. Dokumentidele allkirjastamine toimus teisel korrusel, seal kus täna on rahu tuba. Esimesel korrusel asus toona omamoodi improviseeritud pressikeskus, kus tunglesid ajakirjanikud, oodates läbematult sõnumeid ülakorruselt. Pärast rahu sõlmimist läks maja Riigikohtu käsutusse. Rahu toas leidis koha kohtusaal ja kolmandal korrusel hakkasid paiknema uurijate ja prokuratuuri ruumid. Riigikohus tegutses siin kuni 1935.aastani. Teise maailmasõja ajal asus praeguses koolimajas Saksa julgeolukuteenistus ehk Sicherheitsdienst Gebiet Ostland. Hoonel lehvis mõistagi haakristi lipp. Sõjakeerises sai maja palju kannatada, iseäranis 1944.aasta suvel toimunud lahingutes. Kui maailmasõda 1945.aastal lõppes oli Aia tänav varemetes ja tänane koolimaja samuti. Algas vaevaline taastamis-
töö. 1940. aastate aastate teisel poolel oleks praeguses koolimajas koha leidnud koguni radioloogia kliinik. Plaan selle rajamiseks oli tõsine. Rahu tuppa kavandati kõige suuremat palatit kus pidid koha leidma 16 voodit ! Õnneks punavõim plaanist loobus ja kliinik leidis endale asukoha hoopis Toomel. Vanemuise tänavale rajati tööstuskool, toona oli terav puudus õppinud töökätest. Ametikool hakkas kandma Leen Kulmanni nime. Maja ette paigaldati omaaegse naisluuraja büst, selle juures võeti pioneerideks ning kutsekool pidas igal aastal 1.septembril õppeaasta avaaktust. 1980.aastatel plaanis nõukogude võim maja laiendamist ent plaan jäi sinnapaika sest Eestis algas IME ja laulva revolutsiooni aeg. 2008.aastal läks hoone Mart Reiniku kooli käsutusse ja täna kannan ma uhkusega Jaan Poska nime. Selline on minu lugu. Võiksin jutustada palju aga kui midagi meelde jäi on ka hea.
Poskasõnumid eriväljaanne
Ajalugu on sündinud asjadest jutustamine. Meie kohus on mäletada ja meenutada seda, mis eelnenud tänasele. Üheksakümmend kaks aastat tagasi oli telegraaf, imeline leiutus 19.sajandi viimasest veerandist, teatanud just siit Emajõe kaldalt Tallinna, Pariisi, Moskvasse ning kaugemalegi - ühes väikeses Liivimaa linnas nimega Tartu toimus maailma jaoks oluline sündmus. Oli sõlmitud rahuleping väikese Eesti ja suure Venemaa vahel. Sõjategevus rinnetel lõppes teatavasti kuu varem- 3.jaanuaril 1920. aastal. Ajalooline rahu sõlmiti Aia uulits 35 asuvas hoones. Igal majal on hing ja kui saaks rääkida siis kõneleks paljustki. Nii on ka tänase koolimajaga. Ekskurss viib meid tagasi poolteist sajandit. Aasta oli 1859 kui parun von Nolcken lasi perele Tartusse Aia tänavale (praegune Vanemuise) ehitada kahekorruselise elamu. Veerand sajandit hiljem müüs ta maja edasi 43000 hõberubla eest uuele omanikule. Ostjaks Kaagjärve mõisnik Nikolai von Grote. Parun lasi kahekorru-
3
Jaan Poska
Poskasõnumid eriväljaanne
4
Mõtteid Jaan Poskast Meeri Tiirats, 10.e klassi õpilane
Kui tsiteerida kadunud president Lennart Meri siis tänasele päevale kohaselt võime öelda: Jaan Poska oli mees, kes kirjutas alla Eesti riigi sünnitunnistusele. Tema roll iseseisvuse saavutamisel oli erakordne. Mida aeg edasi seda suuremaks teened ajaloo annaalides osutuvad. Jaan Poska sündis Laiusel 12. jaanuril 1866. aastal. Tema vanemad olid Jaan Poska ning Anna Tikker. Jaan Poska seenior oli tagasihoidlik ja rahulik mees. Anna aga elavaloomuline ning äärmiselt positiivse ellusuhtumisega. Nende peres oli 12 last. Jaan sündis nendest viiendana. Hoolimata materiaalsetest raskustest oli eelkõige ema suurim soov anda kõikidele lastele kõrgharidus. Jaan Poska oli kõigest 16 aastane kui isa suri. Pere kolis elama Tartusse. Koduseks keeleks oli vene keel, mis on pisut üllatav, arvestades seda, et Jaan Poskast sai üks Eesti riigi rajajatest. Perekond oli äärmiselt õigeusklik. Isa eeskujul jätkas Jaan õpinguid Riia vaimulikus seminaris ent vaimuliku töö teda ei paelunud. Kutsus midagi muud. Järgnesid õigusteaduse õpingud ja vist sealt tuligi see pisik, mis hiljem sai määravaks suures poliitikas. Tallinna linnavolikogu saadikuks valimisega 1904. aastal sai poliitiline karjäär alguse. Poska keeldus mitmetest
ahvatlevatest tööpakkumistest. Ta jäi truuks õigusteadusele ning osutas advokaadi teenust Eesti poliitikutele. See töö kestis kuni aastani 1913, mil eesti poliitikud käisid tema naise Constance´ga rääkimas, et Poska nõustuks linnapeaks kandideerimisega. Esialgu polnud Constance sellega nõus polnud. Mehele pakuti väikest palka. Hiljem ta muutis meelt ja Jaan kandideeris linnapeaks. Selles ametis oli ta 1917.aastani. Igal tööpäeval sõitis naine talle pärastlõunal voorimehega tööle vastu, et hiljem juba koos koju Kadriorgu sõita. Nendeks sõitudeks läinud kulutustest Jaanil Constance´i jaoks kahju polnud. Nad olid jõudnud Poska advokaaditeenistuse ajal endale korraliku maja ehitada, milles nüüd kasvatasid enda kümmet last, samuti koduteenija palgata, purskkaevu õue rajada ning majja isegi elektri muretseda. Linnapea ametiga kaasas käivad visiidid toimusid neil samuti harilikult kodus, kohtuti tähtsate Vene ning Eesti seltskonnainimestega. Tihti võeti isegi kodus poliitilisi otsuseid vastu. Linnapea tööd võttis Poska tõsiselt ning hoolimata Esimesest maailmasõjast viis ta läbi palju uuendusi. Näiteks lõi ta Tallinnas linnade liidu osakonna ja korraldas arstiabi ümber. Mitme väikese baraki asemele tekkis üks suur tolle aja kohta
märkimisväärne haigla. Paberimajandusega Poskale tegeleda ei meeldinud, selles oli ta üsna korratu. Vahel pidi isegi ta kolleeg Päts panema paberid loogilisse järjekorda või otsima mõne tema jaoks kusagilt üles. Hoolimata sellest, et ta vahel ei teadnud, kus tal mingisugused dokumendid asuvad, teadis ta nende sisu tihti peast. Otseses suhtluses inimestega oli Poska äärmiselt tabav, täpne ning suutis alati jätta endast elegantse mulje. Mõtteid ja tundeid tuli hoida tihti enda teada. Vajadusel suutis ta kõikidega hästi läbi saada ning ei võtnud teistepoolseid halvasti ütlemisi liiga tõsiselt, jäädes alati muhedaks ja meeldivaks. Selline suhtumine oli kindlasti üks edutoovatest teguritest ning põhjustest, miks temast sai Tartu rahu läbirääkimiste juht. Poska ei jäänud ka skandaalidest puutumatuks. Teda süüdistati selles, et ta tahtis linnale välismaalt laenu võtmisel vahekasu teenida. Selle kohtuasja ta aga võitis ning teemalised leheväljaanded korjati isegi käibelt. Suhtlusest perekonnaga pole eriti infot säilinud, kuid kindlasti iseloomustab Poskat ütlus: „Iga suure mehe selja taga seisab suur naine.“ Seda oli näha ka poliitikas kui Poska enne linnapeaks ei kandideerinud, kui Constance sellega nõustus. Peresisestes asjades nimetas Poska Constance´i laste
jaoks hellitavalt mammaks, mida saab lugeda vähestes Poska poolt nende lastele saadetud kirjadest. Väga isiklik ja viimane kiri tütar Veerale pärineb 4. märtsist 1920. Vanaisaks saama valmistuv Jaan Poska jagas tulevasele emale nõuandeid. Täpsemalt soovitusi kuidas noorpaar peaks end lapse ootamise erilisel perioodil ülal pidama ja samas armurõõme maitsma. See kiri läkitati Tallinnast teele alles 5. märtsil 1920. Poska tahtis sellele lisada suure saksakeelse piltidega raamatu lastehoiust – kuigi ise kirjas märkis, et ega vaid raamatu järgi elada saa. Ta kirjutas raamatusse isegi pühenduse: “Minu esimese lapselapse kallile emale. Isa.” Tütar sai kalli saadetise Kuressaares kätte kahjuks pärast seda kui oli jõudnud kohale teade Jaan Poska surmast. Jaan Poska oli mees, kes teadis, mida ta teeb ja milleks ta teeb. Kõikides ettevõtmistes üritas ta anda endast maksimumi. Ta oli kindla loomuga ning äärmiselt tugev inimene. Miski peale Constance´i ei suutnud tal põlvi nõrgaks lüüa. Poskat iseloomustab lihtne hoolivus, siirus ja oskus nö ridade vahelt lugeda. See kõik aitaski tal elus edasi jõuda. Nii karjääriredelil kui peresuhetes. Ta oli sündinud diplomaadiks. Kui oskused satuvad elus õige mehe kätte siis on loogiline et tehakse suuri asju. Riigi iseseisvumine seda oli .
Jaan Poska perekonnaga 1906
Jaan Poska maja taasavati pärast renoveerimist 24.01.2008
Tartu rahu aktuaalsus tänapäeval Timmu Tollimägi, 11.a klassi õpilane
Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel 1920.aastal sõlmitud rahuleping lõpetas enam kui aasta kestnud Vabadussõja. Võite arvata, et mis siin enam arutada, kõik on ju ammu möödas. Olenemata asjaolust, et rahulepingu allkirjastamisest möödub juba 92 aastat pole kokkuleppele tegelikult veel jõutud. Veidi end asjaga kurssi viies võib üllatunult tõdeda, õhus on küllaltki suur probleem kuid ette ei võeta midagi. Teadaolevalt on Vene Föderatsioon Tartu rahulepingut räigelt rikkunud. Tagastatud ei ole ei kunagist presidendi ametiraha ega Tartu Ülikooli varasid. Kuid see pole veel kõik. Eestile kuulub õigusjärgselt veidi üle 2300 km2 Narva taguseid alasid ning Petserimaa. Seesuguseid asju teavad kõik piisavalt haritud inimesed Eestis. Olen
ka ise kuulnud virinat ja pahameelt selle kohta, et Venemaa ei tagasta meile meie õigusjärgset omandit. Kummalisena tundub fakt, et isegi kui inimesed on kursis seesuguste asjadega, ei toimu ju otseselt midagi. Keegi ei haara initsiatiivi ega lähe suure Venemaa vastu. Vähesed julgevad sõna võtta ja neilegi ei järgne eriliselt palju tegusaid inimesi. Tartu rahu 91. aastapäeval (2011. aastal) toimus meeleavaldus Vene saatkonna ees Tallinnas. Sellest võttis osa vaid 15 inimest! Nende püüetest hoolimata ei pannud see midagi liikuma. Üritust ei pandud justkui tähelegi. Tähelepanu pälvivad aga massiüritused. Tuleb tuletada Venemaale pidevalt meelde, et meie - eestlased - oleme ikka veel siin ning tahame tagasi seda, mis on meie oma. Tuleb haarata initsiatiiv ja midagi ära teha. Me
elame tsiviliseeritud maailmas, käitugem siis nagu tsiviliseeritud inimesed ja austagem kokkuleppeid! Eriti arvestades, et kumbki riik pole seda lepingut siiani kehtetuks tunnistanud ning ka rahvusvaheliselt kehtib rahuleping ikka veel. Seesugused mõtted tabavad mind Tartu rahule mõeldes. Teema on südamelähedane paljudele isamaalistele inimestele. See, et sellest väga ei räägita, ei tähenda veel , et seda pole olemas. Hoolimata venelaste ägedale vastuseisule pole õige kohe oma kehva saatusega leppida ning vait jääda. Küllap leiab teema lähiaastatel veel piisavalt kõlapinda, et midagi lõpuks muutuks. Seniks – ärgem unustagem, mille võitu tähistab meile Tartu rahu!
Jaan Poskast 1890 1866 Sündis Tartumaal Laiusel lõster-kirikuõpetaja perekonnas viienda lapsena.
Lõpetas Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, kus õppis ära saksa keele, sest õppetöö oli selles keeles.
1900
sooritas vandeadvokaadi eksami ja sai õiguse avada oma kontor ning palgata abisid.
Valiti ta Tallinna linna volikogu liikmeks
1890 Asus elama Tallinnasse, kus töötas advokaadi abina
1895
Abiellus koduõpetajanna Constance Ekströmiga (18701923), kes oli isa poolt rootsi ja ema poolt eesti juurtega.
1920
Suri oma kodus Kadriorus. Noor Eesti Vabariik otsustas korraldada lahkunud riigimehele riiklikud matused ja ta sängitati Tallinna Kesklinna kalmistule
Tallinna linnapea
1917
Venemaa Ajutise Valitsuse Eestimaa kubermangu komissaar
1905
1918
1908
1919
Valiti ta Tallinna linna volikogu juhatajaks
Osteti Kadriorus asuv 19. s ehitatud koloniaalstiilis puitvilla, kus perekond elas kuni1920. aastani.
Eesti Ajutise Valitsuse välisminister
Eesti delegatsiooni juht (Asutava Kogu välisasjade komisjoni esimees) Tartu Rahu läbirääkimistel Tartus.
1944
Poska järeltulijad lahkusid Rootsi ja said seal kodakondsuse tänu Constance Poska Rootsi päritolule.
Poskasõnumid eriväljaanne
1904
1913-1917
5
Rahulepingust
Poskasõnumid eriväljaanne
Rahuläbirääkimised Tartus 5. dets 1919– 2. veebr 1920.
6
1919.a kevadel võeti suund rahulepingu sõlmimisele punase Venemaaga, sest läänest ei saadud iseseisvusele piisavat toetust, Eesti territoorium oli aga Punaarmeest vaba ning sõja pidamine kulukas. 1919.a augusti lõpus tegi Nõukogude Vene rahuettepaneku ja Pihkvas algasid rahuläbirääkimised, ent need katkesid peagi. Eesti valitsus lootis sõlmida rahu Venemaaga koos naaberriikidega ja selleks korraldati Tartus 3 Balti riikide konverentsi. Paraku polnud teised riigid antud hetkel valmis rahu tegema ja Eesti valitsus otsustas üksi läbirääkimistele minna. 1919. detsembri alguses, kui Eesti kaitsevägi pidas Narva all lahinguid pealetungiva Punaarmeega, algas rahukonverents Tartus. Vene NFSV rahudelegatsiooni koosseisus oli kokku 26 isikut - poliitikud, sõjaväe eksperdid, stenografistid, telegrafistid, autojuht. Seda juhtis esialgu L. Krassin, alates 15. detsembrist aga A. Joffe. Delegatsioon elas Tartus Veski tn 6. Eesti delegatsiooni juhtis Jaan Poska (Asutava Kogu välisasjade komisjoni esimees) Sinna kuulusid Asutava Kogu
liikmed A. Piip (rahvusvahelise õiguse professor), J. Seljamaa, M. Püümann ja sõjavägede staabiülem kindralmajor J. Soots. Konverents toimus kinniste uste taga ja selle ajal ajakirjanikele intervjuusid ei antud. Rahukonverentsi istungid toimusid Aia tn 35 (nüüd Vanemuise 35). Rahukonverentsi I etapil toimusid vaidlused põhiliselt Eesti-Vene piiri ja sõjaliste tagatiste üle. Vene pool nõudis Judenitši Loodearmee interneerimist ja desarmeerimist, suurt osa Ida-Virumaast ja Petserimaad. A. Joffe ja J. Poska omavaheliste läbirääkimiste tulemusena jõuti mõlemat poolt rahuldavate kokkulepeteni ja 31.12.1919 kirjutati alla Eesti-Vene vaherahulepingule. Vaherahu hakkas kehtima 03.01.1920 kell 10.30. Sellega lõppes sõjategevus Eesti Vabadussõjas. Jaanuaris 1920 algas rahuläbirääkimiste II etapp, mille tulemusena kirjutati 2. 02. 1920 kell 00.45. alla rahulepingule Eesti Vabariigi ja Vene NFSV vahel. Pärast allakirjutamist ütles Jaan Poska Eesti delegatsiooni liikmetele: „Tänane päev on kõige tähtsam Eestile tema 700-aastases ajaloos: täna esimest korda Eesti määrab ise oma tuleviku saatust.”
Eesti esindajad Balti riikide konverentsil Tartus 01.10. 1919
Eesti rahusaatkonna esimees Jaan Poska rahulepingule alla kirjutamas
Rahulepingu allkirjastamine ja jõustamine
Eesti delegatsiooni nimel kirjutasid rahulepingule alla Asutava Kogu liikmed Jaan Poska, Ants Piip, Mait Püüman ja Julius Seljamaa ning kindralmajor Jaan Soots.
Venemaa nimel Adolf Joffe ja Gukovski. Rahuleping koostati eesti ja vene keeles, ratifitseeriti Eesti ja Vene parlamentide pooli ja registreeriti Rahvasteliidus.
Rahulepingu sisu
Venemaa tunnustas Eesti riiklikku sõltumatust, Eesti Vabariik ja VNFSV tunnustasid vastastikku teineteist de jure. Määratleti Eesti - Vene riigipiir. Vene riigi varad jaotati põhimõttel et need jäävad selle riigi omandisse, kelle territooriumil nad asuvad. Lepiti kokku, et I maailmasõja ajal Eestist Venemaale evakueeritud vara tagastatakse (arhiivid, dokumendid, Tartu Ülikooli vara) Eesti sai 15 miljonit Vene kuldrubla sõjakahju kompensatsiooniks Otsustati lubada mõlema riigi kodanike repatrieerumine 1 aasta jooksul. Eestisse naasis u 50 tuh inimest sh neurokirurg L. Puusepp, kes asus elama Tartusse ja kunstnik A. Adamson Paldiskisse.
Erinumbri koostasid: Reet Kandimaa, Vambola Paavo, Toimetus Meeri Tiirats ja Timmu Tollimägi. Kujundus ja küljendus: Valev Laube
Kõigi küsimuste või ideedega pöördu koolilehe toimetuse poole või kirjuta toimetus@jpg.tartu.ee
www.jpg.tartu.ee