Issuu on Google+

aatesõna

Viimasel ajal on Eesti kirjandusse ilmunud üllatavalt palju mälestusteraamatuid. Laias laastus võib need jagada kolme liiki. Kõigepealt need, milles autor ise oma meenutustest pajatab. Siis raamatud, kuhu mõni hea sulesepp on valinud isiku, kes tema arvates võiks paljudele huvi pakkuda. Olles saanud kokkuleppele, teeb ta temaga põhjaliku intervjuu ja kirjutab selle alusel raamatu. Kõige keerulisem on asi inimestega, kes on meie seast juba ammu lahkunud. Siin jääb loota vaid arhiivimaterjalidele ja neile üksikuile veel elavaile isikuile, kes loo kangelasega on lähemalt kokku puutunud. Raimond Valgre puhul on üks neist Valter Ojakäär, kelle abi on niivõrd suur, et allakirjutanu ei taha end nimetada käesoleva raamatu autoriks, vaid pigem teejuhiks helilooja elu keerulistel radadel. Ent siin leidub ju veel mälestusi, kõigepealt Valgre elu ja loomingu põhjalikult uurijalt Eino Avarsoolt, samuti teisteltki, kes olid koos temaga maitsnud nii pillimehe kui ka sõduri leiba. Nimetagem esmajoones Georg Metssalu, Karl Aavikut ja Emil Laansood, mälestuskilde on veel kümnetelt teistelt. Kõige kummalisem on vahest see, et olles tutvunud arhiivis Valgre kaaslaste mälestustega, hakkasin tundma temaga mingit hingesugulust. Seda on raske kirjeldada, sest sündisin ju üheksa aastat pärast tema surma, aga see on mingi seletamatu lähedus. Nähtavasti jagavad seda tunnet tuhanded Valgre loomingu imetlejad. Keegi on kunagi rockstaaride kohta öelnud: „Et saada legendiks, pead noorelt surema,” pidades silmas näiteks Janis Joplinit või Jimi Hendrixit, kes olid tuntud elupõletajad. Valgre puhul on asi teistmoodi. Tema elu pandi vägivaldselt põlema, alles siis hakkas ta ise hagu juurde lisama. Ja ta ei saanud legendiks



kohe pärast surma, vaid palju hiljem, kui noored muusikud olid tema loomingu üles leidnud ja selle kõigis võimalikes esitusis publiku ette toonud. Raimond Valgrest on praeguseks väga palju kirjutatud, tehtud on näidend ja film. Lootkem, et käesolevas raamatus leiab lugeja veel mõndagi uut ja huvitavat selle andeka inimese kohta. Karta on siiski, et mõistatus nimega Raimond Valgre jääb igaveseks lahendamata – või leiab iga lugeja oma lahenduse. Jaak Ojakäär



Juured. Sünnilinn Rapla

See on Raimond Valgre sünniaasta. 7. oktoobril nägi Riisiperes ilmavalgust poisslaps, kelle lühike eluiga on pöördvõrdeline tema tähendusega Eesti levimuusikas. Selle raamatu iga peatükk ei alga pealkirja, vaid aastaarvuga, et näidata ühtlasi seda, kuidas kõik tol hetkel maailmas toimuv võis ka Valgre saatust suunata. Aasta 1913 ei saanud seda ju õigupoolest kuidagi teha, sest väike Raimond ei teadnud midagi suures maailmas toimuvast. Ent õhus oli midagi kurjakuulutavat. Tema sünnikuul oli Inglismaal nn. must nädal. Põhja läks reisilaev „Volturno” – uppus 100 inimest. Cardiffis hukkus kaevandusplahvatuses 418 kaevurit ja Liverpooli rongiõnnetus nõudis kümme inimelu. Berliini lähedal plahvatas aga Saksa mereväe tsepeliin – tulemuseks 24 ohvrit. Et mitte minna liiga süngeks, võib mainida fakti, et keiser Wilhelm II keelas 1913. aastal ohvitseridel mundrit kandes tantsida uut moetantsu tangot. Kummaline seos, sest 35 aastat hiljem keelati tango ka NSV Liidus (sealhulgas mõistagi ka Valgre kirjutatud tangod). Esimese maailmasõja alguseni oli jäänud veel üheksa kuud, teine, veelgi suurem verevalamine puudutas Raimond Valgret juba väga isiklikult. Keegi pole tulnud tühjalt kohalt, kui vanajumal välja arvata (aga sellegi üle vaieldakse). Seepärast peame minema ajas tagasi ja uurima, missugustes tingimustes küpses pealtnäha tavalises poisikeses imetlusväärne loominguline anne. Hageri kirikuraamatust leiame, et Raimondi isapoolsed vanavanemad olid Juhan ja Mari Tiisel. Niisiis on tulevase helilooja juured peaaegu Eesti keskpaigas, praegusel Raplamaal Kohila vallas. Tänapäeval, kui esmalt käiakse ära Pariisis,



Nuustakule ei satuta aga üldse, pole ülearune pühendada paar rida Hagerile, kust algab meid huvitavate Tiiselite perekonnakroonika. Nime olevat see paik saanud seal kauges minevikus asunud külarahva ühisest lammaste varjualusest – hagerikust. Juba 13. sajandil oli seal kirik, mis aga ajatormidele vastu seista ei suutnud. Praegune kirik seisab seal 19. sajandi lõpust, samal ajal tekkis kiriku ümber ka alevik. Raimondi vanaisa Juhan sündis Prandi külas Koigi vallas Järvamaal.1 Mari Tiisel (neiuna Herman) oli mehest aasta noorem, abiellusid nad 4. aprillil 1886. aastal. Nagu tollal tavaline, oli neil palju lapsi – üheksa, neist neli poega. Valgre isa Johannes Tiisel (mõnes dokumendis ka Tisel või Tiesel) oli teine laps – sündinud kooli alguse päeval esimesel septembril Köisi külas Esna (praegu Kareda) vallas Järvamaal. Sellest võime järeldada, et pere elukoht oligi nimetatud Köisi küla. Raimondi isa Johannes kandis elupäevade lõpuni poja poolt hüljatud nime Tiisel. Ta suri seitsmekümne ühe aasta vanuselt Türil ja on maetud Järva-Jaani Raimond Valgre koos isa ja emaga, u. 1915. kalmistule. Ema Linda, kes oli Raimondile eriti tähtis, sündis jõulu ajal Kiltsi alevikus Väike-Maarja vallas ning suri Tallinnas, elanud üheksateistkümmend aastat kauem siis juba kuulsaks saanud pojast. Tema neiupõlvenimi oli Linda Elisabeth Kommusaar, abielu sõlmiti 13. märtsil 1913. aastal Tallinnas Jaani koguduses. Et Raimond sündis sama aasta oktoobris, näitab lihtne rehkendus, et ema oli laulatuse ajal juba lapseootel, mida küll veel märgata polnud. Nii ei pruugi paika pidada oletus, et ta läks õe juurde Riisiperesse sünnitust varjama. Oli ta ju last ilmale tuues aus abielunaine, ehkki pahatahtlike silmis pulmadega hiljaks jäänu. Et toona sünnitati mitte haiglas, vaid kodus, on arusaadav, et Linda Tiisel läks oma esiklast ilmale tooma Riisiperre. Sai ta ju õelt peale moraalse toe ka abi vastsündinu eest hoolitsemisel tema esimestel elunädalatel. Teades, et Raimond oli iseloomult pigem leplik ja pehme kui nõudlikult käratsev, võib arvata, et imikuna tegi ta emale rohkem rõõmu kui muret, ja sellest võis kasvada välja nende suur kiindumus teineteisesse. Ajalooallikaist leiame, et Raimund (esialgu mitte Raimond) Tiisel (veel mitte Valgre) oli sündinud 7. oktoobril 1913 just Riisiperes, mitte Tallinnas.2 Isegi kellaaeg on täpselt kirja pandud – sünd kell üks öösel3 on registreeritud



Nissi luteri kiriku raamatus. Ristitud kodus 20.10.1913 (küllap ikka Riisiperes, toonase nimega Riesenbergis) ning talituse viis läbi Nissi hingekarjane Kalff. Ristivanemad olid August Braunbrük, Woldemar Tisel (isa noorim vend ehk vastsündinu lell) ja Henriette Hermann. Viimase perekonnanimi viitab Raimondi isapoolse vanaema neiupõlvenimele – vallaline õde, ristilapse vanatädi? Eesnimi Ludmilla Henriette oli Raimondi lelletütrel. Kes oli Braunbrük, pole teada, küllap üks isa sõpru. Johannes ja Linda Tiiseli perre sündisid kolm aastat pärast Raimondit tütar Evi ja kaks aastat pärast Evit poeg Kuno-Enn. Perekonnanimi (Tiesel) muudeti Valgreks Tallinnas 22.4.1937. Uue kaunilt kõlava nime leidis Raimond ja sellest on saanud üks tähendusrikkamaid märke Eesti levimuusikaloos. Seda hakkas kandma ema koos lastega. Isa oli siis juba pere juurest lahkunud. Lahutus vormistati ametlikult 9. detsembril 1936. aastal, pärast paarkümmend aastat kestnud kooselu. Raske on öelda, kui harmooniline see abielu oli. Vahest sai sõrmuste vahetamise põhjuseks oma tulekut ootamatult kuulutanud esiklaps, ja kooselust sai vältimatu rutiin? Või lõi perekonnapea sõprus alkoholiga harmoonilisse abiellu pa- Linda Valgre, u. 1904. randamatu mõra? On ka teada, et kodust lahkudes oli isal Türilt leitud uus elukaaslane. Kui kunstnike puhul otsitakse tavaliselt eellasi, kellelt muusik, kirjanik või kunstnik oma ande on pärinud, siis Raimond Valgre puhul ei saa rääkida eriti andekast suguseltsist. Ta isa oli ametilt kingsepp, kes küll pidas ka saapakauplust – mitte just edukalt –, ja ema koduperenaine, ehkki pisut haritum kui enamik teisi toonaseid pereemasid. Valter Ojakäär tutvus Linda Valgrega 1950. aastail ja külastas teda korduvalt tema kodus Faehlmanni 29–6, tagasihoidlikus puumajakeses, mida ammu enam ei ole. Siis oli ta juba seitsmekümnele lähenev elus pettunud naine, kellele saatus oli jaganud hoope nii enne kui ka pärast kuulsa poja kaotust. Noorpõlv oli toonud talle reisi Peterburisse, lapsehoidjaks ühte jõukasse perre. Hiljem tulid Eestis juba abielu ja lapsed ning vahelduvad elukohad Raplas, Paides ja Türil. Lisaks vene keelele, milleta Peterburis poleks ju kuidagi hakkama saanud, valdas ta saksa keelt, oli teinud põgusat tutvust klaveriga ning oli aktiivne



eestvedaja Rapla seltsielus ja naiskodukaitses. Niisiis polnud tegemist mingi vaikse kodukanaga, vaid naisega, keda huvitas peale pere ja laste ka ühiskondlik elu. Et kodune õhkkond polnud sugugi kultuuri- ja muusikavaenulik, koorub välja ka Valgre meenutustest, kuigi probleeme võis ikka esineda. Teame, et tänu heale maantee- ja raudteeühendusele oli Rapla Raimond Valgre ilmaletuleku ajaks kasvamas Lõuna-Harjumaa suurimaks asulaks. Kõrvalseigana võib mainida, et Raplas oli sündinud Eesti esimene kutseline helilooja Johannes Kappel ja sealt lähedalt, Hagerist, oli pärit dirigent Paul Karp. Noorem lugeja teab, et Raplas sündis ja alustas tõusu meie uuema popmuusika tugevamaid trumpe Anne Veski. Seal sündis ka laulja, koorijuht ja pedagoog Thea Paluoja.

10

Esimesed muusikamuljed kodus ja linnas Eesti Vabariigi väljakuulutamise ajal käis Raimond Valgre alles viiendat eluaastat. Liiga vara, et taibata sündmuste tähtsust, ent juba paras aeg hakata tähti kokku veerima, et peagi teha esimesed teadlikud sammud ümbritsevasse maailma. Tema sünniaastal oli Raplas ainult tuhatkond elanikku, kes elasid tsaariaegseis puitmajades, uhkemaid kivist hooneid ja elamuid oli esialgu kümmekond, kuid 20. sajandi alguseks valminud tellisetehase toodang leidis ehitustel üha enamat kasutamist. 1913. aastal alustas tegevust ministeeriumikool, seltsielu keskpunktiks said Vabatahtliku Tuletõrje Selts ning Laulu- ja Muusikaselts. Kümme aastat hiljem peetud VIII üldlaulupeole registreerus Harjumaalt 16 pasuna- ja 78 laulukoori. Valgre eluloo uurija ei saa küll võistelda Rapla koduloouurijatega, ent toodud arvude puhul võime õigusega oletada, et Tiiselite perest pidi vähemalt ema Linda mõnes kooris laulu lõõritama. Küll kirjutas poeg: „Muinasjuttu sinilinnust rääkis mulle ema,” kuid muinasjuttude vestmisega ühtviisi levinud on kõigil rahvastel hällilaulude tava. Sakslastel Wiegenlied, inglastel lullaby, prantslastel berceuse, itaallastel ninna-nanna, venelastel колыбельная, soomlastel kehtolaulu – kel käepärast sõnastikke, võib seda loetelu pikendada. See sõna ei puudu ühegi rahva keeles. Kui arutleda, teadmata konkreetseid andmeid või nimesid, millised olid väikese Raimondi esimesed muljed instrumentaalmuusikas, võime taas üksnes oletada, et Raplas pidi olema mõni lõõtspillimees, kes pidudel tantsuks mängis, ja sama hästi teame, et pritsimehed ei tegelnud ainult redelite ja voolikute, vaid ka pasunatega – igal endast lugu pidaval tuletõrjeseltsil oli oma puhkpilliorkester.

11

Esimese iseseisvuse ajal oli ainult Harjumaal (ilma Tallinnata) 5 tuletõrjeorkestrit ja 4 kooliorkestrit, 25 orkestrit kuulus kultuuri- ja haridusseltsidele. Rapla Vabatahtliku Tuletõrje Seltsi puhkpilliorkester tegutes juba sajandivahetusel. Üksvahe juhatas seda Peterburi konservatooriumis õppiv August Topman, hilisem tuntud koorijuht, pedagoog ja organist. Pritsimeeste orkester ei mänginud üknes vabas õhus. Enne Rapla Haridusseltsi seltsimaja valmimist (1933) oli tuletõrje saal põhiliseks kooskäimispaigaks. Sestap võime uskuda, et väike Raimond ei jäänud ilma poisikeste silma- ja kõrvarõõmust – säravaist pasunaist ja mürtsuvast trummist. Seda ajal, kui polnud veel raadiot ja grammofongi oli – näiteks rätsepmeister Kiire peres Paunveres – lausa imeasi. Mis puutub tavalistesse poisslaste lõbustustesse, siis Raplas oli mõnigi neist seotud läbi linna voolava Vigala jõega – suvel meelitas see vees sulistama ja õngeritva vibutama, talvel kelgutama, tritsutama või lihtsalt liugu laskma. Muidugi ei saa seda jõekest võrrelda uhke Emajõe või veel uhkema Pärnu jõega, kuid Raplale andis ta oma näo koos kahekaarelise kivisillaga. Meenutades, kui palju aega veetis Raimond oma Pärnu-suvedel rannas, võime hõlpsasti kujutleda tema lapsepõlve suverõõme väikeses Raplas. Tema lapseaastaist kuni kooliminekuni teame aga vähe, sest parim teadja – ema – jäi eluajal küsitlemata, üsnagi jutukas õde oli aga liiga väike, et seda aega vanas eas veel mäletada.

12

Kool läbi. Esimesed orkestrikogemused. Sõber Ranne Äsja ellu astunud Raimondile meeldis väga lasta end pildistada. Pärast kooli lõpetamist tehtud portreefotodel on noor Raimond Valgre siiraimalt õnnelik. Otse objektiivi vaatavais silmis on veendumus: kõige raskemast olen üle saanud, nüüd on mu ees valla kõik hea, mida elu pakkuda võib. Kaheksateistkümne aasta vanuselt nõnda ju mõeldaksegi. Siis võib ju laulda: „Ei me ette tea, mis elu meil tuua võib,” seda ometi tõsiselt võtmata. Ja tema eluajal seda laulu veel polnudki. Hiljuti oli ta tutvunud aasta vanema noormehe Artur Pastarusega, kes eestistas võõrapärase kõlaga perekonnanime nagu ta isegi ja kellest sai Artur Ranne – jäädes ühe tähe kaugusele populaarsest lauljast Artur Rinnest. Umbes samal ajal oli Linda Valgre koos tütre ja noorema pojaga kolinud Raplast Nõmmele. Artur mängis viiulit ja võitis Raimondi sõpruse oma toimekusega. Tema lakkamatu tegutsemislust tõmbas kaasa ka Raimondi, kes oli praktilises elus vähese algatusvõimega. Arturist sai Raimondi esimene orkestrijuht. Kuidas see juhtus, sellest on Ranne ise nõnda jutustanud. „Ma teenisin mereväes sundaega. Kombineerisin kõik pillimehed, kes seal olid, ühte laeva – see oli miinipanija „Suurup”. See oli küll rataslaev, aga kui hiljem „Lembitu” ja „Vambola” ära müüdi,17 sai ta Eesti lipulaevaks. Meil puudus klaverimängija ja kuna tutvusin tol ajal Raimondi õe Evi Tiiseliga, külastasin ka nende kodu ja sain tuttavaks Raimondiga. Tema tuligi meile klaverit mängima. Meie orkester lõi hästi läbi, mängisime lustakaid meremehelugusid ja moodsaid lööklaule, rahvale väga meeldis. Me mängisime Mustpeade ballil, ohvitseride kasiinos, allveelaeva ballidel18 ja mujal.”

38

Raimond Valgre „Suurupi” orkestris. Vasakult viies R. Valgre, kuues A. Ranne.

Ühel ohvitseride kasiinos (Raekoja plats 14) tehtud fotol näeme kaheksat käevangus seisvat mereväelast, nende seas Ranne ja Valgre. Ka viimasel on seljas mereväelase nägus munder, ehkki ta ainsana oli orkestris eraisikuna. Mängijate ette kuhjatud pillidest näeme ka, mida mängiti: viiul, saksofon, akordion, nuppudega bajaan, bandžo, trummid. Klaver pildile ei mahtunud. Ranne oli ka laulja, toonase mikrofonieelse aja tingimustes kasutas ta hääle võimendamiseks torujat ruuporit, pillimeeste keeles mögafoni (ruupori teisest nimetusest megafon). Umbes 1931. aastaga on dateeritud foto, millel näeme Raimondit ja Arturit koduses õhkkonnas, viimasel seljas mereväevorm. Tagaplaanil nähtav ehitud jõulupuu lubab oletada, et tegemist on 1931. aasta jõuludega – Raimondil niisiis ees minek kaitseväkke aega teenima. Vastamisi istuvad sõbrad hoiavad tõstetud käes – ei, mitte napsiklaasi, vaid sigaretti, võetud laual olevast lahtisest pakist. Siintooduga piirduvadki napid andmed Raimond Valgre esimesest koolijärgsest aastast. Loeme küll Niina Vassiljevale kirjutatud „My Lifestoryst”: „... isa kaotas kõik, mis tal oli, ja läksin kõige raskemale tööle. Ehitasin raudteed, leidsin sellise töö. Kõik plaanid – abielluda, edasi õppida – kukkusid kokku, teenisin liiga vähe.” Siin on tegemist kirjandusliku elulooga värssides, kus oluline pole faktitõde. Näiteks jätkab ta samas, kirjutades oma esimesest kiindumusest: „Tema sõitis

39

Prantsusmaale ...” (tal oli vaja riimi sõnale chance – France, tegelik ärasõidumaa oli Rootsi). Samuti riimi tõttu on üksnes unistustes tehtud reisidesse põimitud nimed Surrey ja San Malo. Samas on sulatõsi öösiti raadiost inglise tantsuorkestrite (Ambrose, Henry Hall) kuulamine. Mainitud raudtee-ehitusest on joonistatud ka pildid liipri tassimisest ja raske vasara vibutamisest, mis lubavad uskuda, et ta selle tööga kokku puutus, kuid oma tervisega kindlasti mitte kauaks. Hiljem, Venemaal tööpataljonis, keegi ta tervise vastu huvi ei Raimond Valgre ja Artur Ranne umbes 1931. aastal. tundnud. Näeme, et 1931. aastal algas sõprus ja koostöö Artur Rannega, mis jätkus mitmes restoranis ja „Modern lööklaulude” juures. See katkes küll 1930. aastate teisel poolel, ent võinuks jätkuda ka pärast sõda. Ranne – nagu kõik pillimehed – ei põlanud alkoholi, kuid oskas piiri pidada ja oleks olnud Valgrele parem sõber kui mõnigi hilisem. Temas oli mingi isalik joon, mis nooremaid köitis. Muusikuna võrreldamatult andekam Valgre oli nende ühistöös rahul triivimisega Ranne kiiluvees. Polnud ta ise ju mingi liidritüüp.

40

Ajateenistus pioneeripataljonis

Alustuseks lause Valgre enda meenutustest pärast kooli lõppu. „Siis teenisin aasta sõjaväes – aasta, mis oli sama hästi kui mahavisatud.” Tüüpiline, kas pole? Sama väidavad noormehed ka tänapäeval ja neil võib mingis mõttes ka õigus olla. Töö tahab tegemist ja äri ajamist, aega pole raisata. Siis olid siiski teised ajad. Raimond Valgre, kes esimese Eesti Vabariigi ajal teenis pioneeripataljonis Hiiul (kuhu ta suunati ehitusalaste teadmiste tõttu), ei võinud eales arvata, et Teise maailmasõja puhkedes tulevad juba hoopis teised sõjaväed, kuhu võetakse väevõimuga. Ja lahinguisse! Kooli lõpetades läks ta ju aega teenima vabatahtlikult, et sõjaväekohustus võimalikult kiiresti ja elu lõpuni kaelast ära saada. Naiivne lootus. Pioneeripataljoni ajast leiame ühe pikema ja huvitava mälestuse kamraadi ja pillimehe Ludvig Nigo sulest. „Kas kaks kuulsat Eesti meest – näitleja Hugo Laur ja helilooja Raimond Valgre oma eluteel ka hiljem kokku puutusid, seda ma ei tea. Üht nende elutee ristumist aga mäletan. Nende kohtumine oli üsna isepärane. Valgre oli siis veel päris noor gümnaasiumi pingist tulnud mees, kes teenis Nõmmel Pioneerpataljonis sõdurina sundaega nagu minagi. Mängisime seal koos tantsuorkestris, tema klaveril ja kitarril, mina saksofonil ja klarnetil. Valgre oli ka klaverisaatja, kui esinesin saksofonisoolodega nii sõdurite kui seltskondlikel pidudel. Ta oli vaikne, tagasihoidlik, sõbralik ja leplik kaaslane. Tavaliselt klappis meil koosmäng hästi ja arusaamatusteta. Kord aga näitas ta, et on valmis ka resoluutseks protestiks. See juhtus ühel seltskondlikul peol, kus konfereerimas oli Hugo Laur, nagu ta tol ajal seda sageli tegi. Pidu peeti Nõmme „Rahvateatris”, mis asus seal, kus praegu on restoran „Nõmme”. Mul tuli ka

41

seekord esineda saksofoni soologa. Kaasa oli võetud ja ette valmistatud ainult kahe loo noodid. Üks ettekandeks ja teine lisapalaks – kui vaja läheb. Oma ereda ja humoorika konfereerimisega kutsus Laur saalis esile ootamatult tugeva aplausi nii enne kui ka pärast esinemist. Peale üht lisapala nõudis publik veel teist. Mul seda varuks polnud ja nii sattusin täbarasse olukorda. Käisin küll mõne korra laval kummardamas, aga see ei vaigistanud aplausi. Vahepeal käis Laur mulle peale, et tuleb tingimata veel üks lisapala anda. Ütlesin, et mul pole kahjuks seda kusagilt võtta ja hakkasin pilli kasti ära panema. Laur silmas seal üht käsitsi kirjutatud nooti, haaras selle ja muudkui, et näe – sul on siin veel üks noot ja lase aga käia. Seletasin küll, et see on klaverisaatja poolt ainult prooviks kirjutatud lugu, viimistlemata ja polegi sooloks mõeldud. Laur aga ütles, et see ei tähenda midagi ja tuleb maha mängida. Juba oligi ta laval rahva ees ja kuulutas bravuuriga, et nüüd tuleb esmakordselt ettekandele klaverisaatja Raimond Tiiseli pala, mis on nii värske, et sellele pole veel jõutud nimegi panna. Olin lausa jahmunud. Kõige hullem oli minu meelest see, et Laur kuulutas välja Raimond Tiiseli nime. Selle luges ta noodi nurgalt. Nimi oli küll õige, sest Valgreks muutis Tiisel oma nime alles hiljem. Aga mis ütleb selle kohta ja mõtleb sellest Raimu ise? Tema oli selle sekeldamise ja väljakuulutamise ajal ise lava all orkestriruumis, kust ta mind seekord klaveril saatis. Olin pigis ja ei jäänudki muud üle kui lavale minna ja katsuda lahing maha pidada, nagu sõduritena tavatsesime esinemisi tol ajal nimetada. Laur oli noodi puldile pannud. Tõstsin selle koos puldiga lava äärele lähemale, et näha, mida Raimu all teeb. Ta näitas mulle kurja nägu ja vibutas klaveri tagant minu poole rusikaga. Püüdsin vargsi pea ja silmadega talle märku anda, et see on tegelikult Lauri temp. Valgre pani aga otsustavalt klaveri kaane kinni ja raputas veel kord minu poole rusikat. Hädaga hakkasin mängima üksi ilma saatjata. Kui olin mõne takti mänginud, siis kuulsin oma üllatuseks alt ka klaverisaadet. Raimu ei jätnud mind siiski päris üksi ja hätta. Minu meeleolu muidugi paranes, enesekindlus kasvas ja hakkasin loole „vigureid” juurde panema. Improviseerisin ja täiendasin meloodiat variatsioonide, sünkoopide, vahejooksude, glissandode, naerude ja slappidega (viimased kaks on saksofoni eritehnikad, millega publikut saab üles kütta). Kõike seda selleks, et anda harilikuks fokstrotiks mõeldud loole rohkem soolo ilmet. Tulemus oli üle igasuguste ootuste. Publik aplodeeris väga tugevalt ja kaua. Vaevalt oleksin seda saanud teist korda täpselt sama moodi mängida. Sellepärast ei tulnud kordamine kõne allagi, käisin laval veel mõne korra kummardamas ja palusin Hugo Lauri saal maha rahustada. Seda tegi ta järgmise ettenähtud ettekande väljakuulutamisega. Valgrega olid aga arusaamatused selgitamata. Ta oli vahepeal üles lava taha

42

Raimond Valgre Eesti sõjaväe pioneeripataljonis. Valgre, juuksed maha aetud, vaatab täielikult juusteta sõduri tagant.

jõudnud. Ja siis ma nägin, et seegi mees võib tõsiselt pahane olla. Selgitasin talle asja käiku ja Laur tuli ka õiendamisel meie juurde. Ütlesin Valgrele, et kuri tuleks olla Lauri peale, sest tema keetis kogu selle supi. Hugo Laur aga selgitas talle omase mõnusa huumoriga, et tegelikult oleks hoopis temal põhjust pahane olla, sest oma kõige paremat lugu ei tahtnud me lavale tuua, oleks nagu püüdnud küünalt vaka all hoida. Valgre püüdis küll vastu vaielda, et pala oli alles toores ja viimistlemata, aga Laur tegi sellele lõpu väga lihtsalt: „Kõik läks ju hästi, rahvas andis oma hinnangu ja see oli vägev! Tee veel paremaid lugusid kui tahad ja oskad.” Aegamööda Valgre rahunes ja pärast arutasime, et lugu tasub orkestrile valmis kirjutada.” Ludvig Nigo jutustusest selgub, et Valgre polnud ka ajateenistuses olles muusikast eemal. Mida see sõdurpoiste orkester endast kujutas on raske – või ka vastupidi, kerge arvata, kuid igal juhul sai ta vabal ajal tunda sõrmede all klaveriklahve, kuigi õppusel nõuti pioneeri erialast tegutsemist: labidatööd kaitserajatiste ehitamisel ning lõhkeainete, detonaatorite ja süütenööride tundmist. Mälestuseks sellest ajast on ta albumis õppuse puhkepausil tehtud grupipilt: püssid hakki pandud, mehed istumas osalt paljapäi, särgiväel ja lahtinööbitud frentšis. Kui peakatteta sõdureil läigivad „nulliga” pügatud pealaed päikeses, siis Valgrel näib juba olevat kasvamas uus juuksekroon. Ees on ootamas uus, nüüd juba elukutselise muusiku teerada.

43

Pärnu. Rannasalong. Alice. Muinaslugu muusikas. Tallinna Draamakelder. Sõber Metssalu 1939. aastal läksid sõprade teed lahku. Raimond Valgre läks suvel kolmeks kuuks mängima Pärnu Rannasalongi, kuhu ta tee viis ka kahel järgmisel aastal. Sinna koondatud kaheksaliikmelise koosseisu eestvedaja oli pianist Felix Vebermann. Viiulit ja vajaduse korral ka kolmandat saksofoni mängis Eduard Rägo koos Hans Jänese ja August Urmetiga, trompetist oli Uno Värk, trombonist Rudolf Kivi ja kontrabassist Paul Trepp. Raimond Valgre hooleks jäid trummid ja akordion. Siinkohal Paul Trepi meenutus elamisest majas Vahtra (nüüd Kerese) 7, mis sai Valgre alaliseks peatuskohaks Pärnu suvedel. Sel aastal olid Valgrel, Rägol ja Trepil üüritud seal mugavad möbleeritud toad. Süüa toodi lähedasest vürtspoest – Rannasalongi toitudel olid krõbedad hinnad.39 Poodnik märkis ostud raamatusse ja arve klaariti kord kuus. Kunagi oli poodnik Trepiga klaarimisel eksinud 10 krooniga enda kahjuks. Muusik arutas, et selle maast leitud raha eest saaks osta head kingad. Küsinud Valgrelt, mida teha, vastanud viimane: „Kui sa sured, kaalutakse kõik su head ja vead. See kümnekroonine kallutab kaalu kõvasti põrgu poole.” Selles naljaga pooleks lauses oli Valgre loomupärane headus ja ausus. Trepp viis raha tagasi ja oli solvunud, et poodnik ei vaevunud isegi tänama. Rannasalongi lähedal, teisel pool Mere puiesteed, asub Ammende villa, kus tegutses Suvekasiino. Sealgi oli orkester, eesotsas viiuldaja August Kilbergiga. Tuntumaist muusikuist mängisid seal saksofonist Karl Aavik ja bajanist Robert Salong, vähem tuntuks jäid pianist Harry Jakobson ja trompetist Adolf Pitk Vanemuise orkestrist. Trummidel oli Georg Metssalu, ja kes muu siis lauliski kui mitte tema. Ta kohtus iga päev sõpradega Rannasalongist ja laulis vahel

67

nende orkestriga parajasti kogu Euroopas moodi läinud hollandlase Melle Weersma lööklaulu „Penniserenaad”. 1939. aasta suvi oli üks ilusamaid, vahest koguni kõige ilusam Raimond Valgre elus. Ta sai Rannasalongist head palka, veetis päevad supellinnas nagu suvitaja, mängis õhtuti oma lemmikmuusikat, silmapiir oli pilvitu. Samas tutvus ta neiuga, kes pärast Deddy Åkessoni ja enne Niina Vassiljevat hõivas tähtsaima koha tema elus mitte ainult romantiliste tunnete objektina, vaid ka loomingulise partnerina. Alice Feillet elas Rannasalongi läheduPärnus. Paremalt: P. Trepp, R. Kivi, U. Värk, H. Jänes, ses Mere puiestee ja Suvituse tänava nurR. Valgre, F. Vebermann, E. Rägo. gal asuvas villas, kus ta ema pidas üürilisena pansioni Mon Repos. Suvitushooajal teenitud sissetulek pidi võimaldama emal koos kahe tütrega katta aastaringsed kulud. Põlise pärnaka, Valgre kauaaegse sõbra Robert Kurgo andmeil elasid pansionis nn. odavad rootslased40 ja soomlased, jõukaile suvitajaile oli Pärnus piisavalt häid hotelle. Mon Repos (Mere puiestee 14) on tänaseni heas korras ja asub ideaalses kohas – sealt on mõne minuti tee Rannasalongi, Ammende villasse või supelranda. Märkigem, et 1940. aasta sissetungi järel võttis Punaarmee oma kasutusse hulga paremaid Pärnu maju (hotell Vasa, villad Ammende, Estonia, Carola, Rode, Hohenhausen, Velm, Nagel, Mon Repos). Niisiis pidi ka Feillet pere oma kodust välja kolima. Alice Feillet’ isa Georges Feillet töötas Venemaa kodusõja ajal Moskvas Prantsusmaa saatkonnas. Tütar Alice sündis Moskvas 10. aprillil 1920, samas sündis ka õige vähe noorem tütar Anastassia. Kui isa jäi teadmata kadunuks, sai ema loa sõita 1920. aastate algul oma kodumaale Eestisse. Ta asus tütardega elama Pärnusse, mis võis olla tema endine kodulinn. Alice Feillet lõpetas Pärnus saksa algkooli ja gümnaasiumi. Ta valdas vabalt eesti keelt, lisaks ka inglise keelt, tunduvalt rohkem kui gümnaasiumis nõuti. Prantsuse keel võis olla tema esimene suhtlusvahend isaga, kuid see side katkes varakult ja edaspidi sõltus üksnes emast, kui palju tütred seda keelt rääkisid. Keskkoolilõpetajate albumis (1939) on Alice Feillet’, oma klassi kaunitari foto. Samal aastal valiti ta Miss Pärnu esimeseks näitsikuks. Sel puhul kirjutab Huvitav Žurnaal (1939, nr. 4, lk. 31):

68

„Igal suvesesoonil kroonitakse meie kuurordilinnades ja teistes tähtsamates suvituspaikades kauneimaid daame suve-, ranna- või päikesekuninganna tiitliga. Kõrval leheküljel esitame valimiku tänavusist kroonikandjaist41 kelle kohta olgu öeldud luuletaja sõnadega: „nende kroonis sätendab rannaliiv, hiilgavad veepärlid ja helendav päikeseoreool” [---] Prl. Alice Feillet, kes sai miss Pärnu näitsikuks42 on silmapaistva šarmiga kaunitar. Ta on 19-aastane ja elab Pärnus, kus ta ema peab villa Mon Repos’d. Prl. Feillet on käinud mitu aastat Tallinna kunstikoolis. Temas on kaks võõrast verd leidnud õnneliku ühenduse, tema ema on eestlane ja isa prantslane. Isa George Feillet seisis Moskvas Prantsu- Maja Vahtra (Kerese) 7, kus sündis „Muinaslugu se saatkonna teenistuses, kuid segaste aegade keerises muusikas”. enamlaste võimupäevil jäi ta teadmata kadunuks.” Olgu siinkohal lisatud, et kuuldavasti valiti neiu hiljem ka Eesti iluduskuninganna esimeseks näitsikuks. Kui see vastab tõele, pidi see olema samal 1939. aastal, sest aasta hiljem algas Eesti missinduses 49 aasta pikkune „vaikiv ajastu”. Miss Pärnu ja tema näitsiku valmine toimus 11. juulil Suvekasiinos, ent kohalik Pärnu Päevaleht oma kolmel leheküljel piirdub üksnes suviste ürituste reklaamiga, kõigi nende ulatuslikum kajastamine käis lehekesel ilmselt üle jõu. Küll aga paelus lugejate tähelepanu järgmine uudis 19. augusti numbrist: „Kasiino suveprints kukkus merre ja uppus. Eile, reedel, sai Pärnus laiemas ringkonnas teatavaks, et tänavu suvel kauemat aega Pärnus suvitanud rootsi erukaptem Artur Florin, 50 aastat vana, elukohaga Stockholmis, on kukkunud möödunud esmaspäeval reisijatelaev „Estonialt”, mis oli teel Pärnust Stockholmi, merre ja uppunud. Artur Florin, kes teatavasti valiti südasuvel Suvekasiinos kasiino suveprintsiks, asus esmaspäeva õhtul kõigiti rõõmsalt kojuteele. Naljatades olevat ta Pärnu sadamas tähendanud oma tuttavatele, et tuleval suvel Pärnu tagasi tulles ostab ta Suvekasiino enesele ja hakkab seda pidama, kuna ta käesoleva suve kestel sai Suvekasiinos niiütelda „oma-inimeseks”. Jõuka mehena oli tal võimalus sageli Pärnu lõbustuskohtades viibida ja ka meie oludes otse erakorralisi suuri kulutusi teha. Kuuldub, et kadunu jättis poolteise-kuisel suvitamisel Pärnu 10.000 krooni ümber. Elurõõmsa mehe ootamatu elulõpp on seda ootamatum, et Florian langes tõenäoliselt haigushoo ohvriks. Ta olnud laeval väheselt viinastanud olekus ja ütelnud, kuube maha heites, et hüppab merre ujuma. Enne kui keegi sai teda selles takistada, oligi mees lainetes.

69

Kuigi talle heideti päästerõngas, vajus kadunu järsku vee alla, kuhu jäigi. Laev peatati otsekohe ning tarvitusele võeti kõik abinõud merrekukkunu päästmiseks. Ligemale kahetunnine peatus õnnetuskohal ei aidanud ja A. Florin jäigi kadunuks ning eilseni puudusid teated ta laibast. A. Florin elas Pärnus olles Supeluse tän. 6. Perekonnaseisult oli ta lahutatud. Lapsi tal polnud.” Arvata võib, et kadunuke kergendas oma kukrut ka Rannasalongis, kus mängis Valgre oma sõpradega. Vaevalt piirdus ta seal 80-sendise prae ja pitsi viinaga, ning kindlasti mängis orkester ka tema tellitud muusikat. Suvekasiino (nüüd Ammende Villa). Mida nimelt, seda pole enam kelleltki küsida. Lisagem, et 1937. ja 1938. aastal suvitas Pärnus filmitäht Zarah Leanderi esimene abikaasa Nils-Petter Sune Leander, ise ka näitleja ja filmigi jõudnud. Georg Metssalul oli ta meeles tubli topsisõbrana. Jälgides ajalehekuulutusi, leiame Rannasalongis pakutavast üht-teist. Korduvalt mainitakse, et seal mängib orkester Merry Pipers. Sellenimeline suur tantsuorkester oli Tallinnas üks populaarsemaid. Seal olid mänginud Vebermann, Värk, Urmet, Kivi ja Jänes, kuid mitte Valgre. Küllap sellest piisas, et minna Pärnusse selle nime all. Rannasalongis, Rannakohvikus, Suvekasiinos, Rannahotellis ja teistes lõbustuskohtades meelitati suvitajaid peale jalakeerutuse igasuguste muude atraktsioonidega. Rannasalongis korraldati tantsuvõistlus, saatjaks Merry Pipers, oli vanatantsude õhtu, esines nimekas baleriin Lilian Looring, kabareeartiste ei jõua loetledagi. Neid kõiki pidi orkester saatma. Et lõpetada jutt suvituslinna missindusest ja printsindusest, olgu siinkohal toodud kuulutus Pärnu Postimehest (2.8.1929), mis viib meid selle meelelahutuse kaugesse algusaega: Korraldatakse esimest korda Pärnus. Üllatus! Uudis! Daamide kehailuduse võistlus auhindade peale välismaa eeskujul. Uus suurendatud kabaree eeskava. M. Krueger ja V. Karnecki (Berliin Haller Revue) Hr. B. Hanseni ja teiste näitlejate osavõtul. Niisiis toimus see „kehailuduse võistlus” Pärnus juba 11. korda, kuni kõrge moraaliga nõukogud sellele lõpu tegid.

70

Alice Feillet avaldas kiiresti süttivale Valgrele mõju nii välimuse kui ka silmapaistva intelligentsi ja keelteoskusega. R. Kurgolt V. Ojakäärule saadetud kirjas (9.2.1993) on lõbus detail: „Rai rääkis, et pärast tutvumist – mõned päevad hiljem! – ta „ristinud” Alice uue, enda poolt välja mõeldud nimega – „Monkey”43! See olnud temapoolne „hellitusnimi”, kui läheduses pole olnud rohkem tunnistajaid ... Raimondil oli omapärane harjumus: oma lähedased sõbrad „ristis” ta küllaltki omapäraste nimedega. Tundsin huvi sellise harrastuse vastu, et – miks? Raim vastas: „see on mul üks lihtne mnemooniline nõks inimese paremini säilitamiseks mu mälus ...!”” Samas kirjas mainib Kurgo, et Valgrel olnud Pärnus mängimise ajal „love-story” kuulsa rootsi kirjaniku Axel Munthe vennatütrega, lisades: „... ma ei mäleta, kas oli see ennem tutvumist Alice`iga või – paralleelselt ...? Raimondil olid tollal „orbiidis” paljud noored Pärnu daamid ja ka keskealistest polevat olnud puudus.” Kurgo tutvus Valgrega 1937. a., õppides Tallinna Merekoolis. Ta käis alatihti Viru kohvikus, kus viimane mängis. Ühisest huvist muusika vastu – ka Kurgo mängis klaverit – tekkis kiiresti sõprus. Meremehena oli Kurgo käinud paljudes Lääne-Euroopa sadamalinnades ja vestlus temaga oli Valgrele väga huvitav. Unistas ju temagi reisimisest, kaugete maade nägemisest, ja fantaseeris sellest hiljem oma „Lifestorys”, kui see kunagine käegakatsutav reaalsus polnud enam kuidagi võimalik. Kurgo meenutab, et nad vestlesid ka inglise keeles, et sõber saaks keele praktikat raadiost laulutekstide üleskirjutamiseks. Muidugi imetles ta kaks aastat vanemat Valgret kui andekat muusikut, kuid tal olid meeles ka nähtud ilusad joonistused, ette loetud luuletused ja – lausa üllatav olnud Valgre peastarvutamise oskus. Tol perioodil ei pruukinud Valgre peaaegu üldse alkoholi. Sellest, kuidas Valgre tutvus Alice Feillet’ga, on jutustanud Arnold Ebrok, Endla teatri omaaegne direktor. Tema kodus Tammsaare 5a–1, ärimees O. Viegandti majas, kohtusid tihti kunstihuvilised inimesed, kelle hulka kuulusid ka Alice Feillet ja tema ema. A. Ebrok ei mäleta, kuidas tutvus Valgre tema emaga, kuid Pärnus mängides külastas muusik nende kodu tihti, tavaliselt pärast päevitamist rannas. Valgret huvitas tollal ka prantsuse keel ja pr. Ebrok abistas teda, parandades eriti hääldust. Prantsuse keel viis ta kokku ka Alice Feillet’ga. Nende esmakordset kohtumist ja tutvust kirjeldab A. Ebrok 1993. aastal kuupäevata kirjas V. Ojakäärule: „Olin juures, kui ema esitles neid kahte. Alice oli iludus, kellele vaadati tänaval järele. Väga ilusa lauluhäälega. Alati, kui rääkis, hakkasid silmad naerma ja põskedesse tekkisid lohukesed. [---] Väljaspool meie kodu neil vist kohtumisi eriti ei olnud. Niisugune oli juba Alice kasvatus. [---] Sageli kõlasid saalitoast

71

Alice Feillet’ga (keskel) Pärnu rannas. 1939.

Raimo või mõlema laulud, või paluti emal midagi klaveril ette mängida. Etikett ei lubanud neil sohval kõrvuti istuda. [---] Siis tuli ootamatu muudatus sündmustesse.44 Ühel päeval tuli Alice nutetud silmadega ema juurde ja teatas nelja silma all, et prantsuse saatkond andis kiire märguande, et neil tuleb viivitamatult Eestist kaduda. On kokkulepe sõita diplomaatilist immuniteeti kasutades läbi Venemaa ... ringiga Prantsusmaale.” Olgu märgitud, et A. Ebrok oli tollal küll mainitud sündmuse tunnistaja, kuid ainult kõrvaltvaatajana, sest gümnaasiumi eelviimasesse klassi minevat koolipoissi üksikasjadesse ei pühendatud. Neist sai ta kõnelda alles kolmkümmend aastat hiljem, kohtudes Saksamaale asunud emaga.45 Aga aeg oli teinud oma töö, täpselt ei mäletanud kumbki enam paljusid asju. A. Ebroki arvates võidi Feillet’ perele teha lahkumisettepanek kohe pärast Molotov-Ribbentropi pakti sõlmimist 23. augustil 1939, Ebrok lisab, et Valgrel olnuks võimalus lahkuda koos Feillet’dega ja et see ettepanek ka tehti. Pärast lühikest mõtlemisaega (see ei saanudki olla pikk, sest septembriks suleti ranna lõbustuskohad ja muusikud sõitsid ära) olevat Valgre vastanud eitavalt: ta ei tahtnud põgeneda ega ema ja sõpru maha jätta. Alice’i soovil olevat ka pr. Feillet saatkonna ettepanekust loobunud. Kirjas jätkab Ebrok: „Feillet’perekond lahkub koos sakslastega. Alice palvel kirjutab Raimo 5 temale pühendatud laulu väiksel kujul ümber ja annab need pühendusega kaasa. Kaks olevat olnud täiesti

72

uued. Suuremate nootide kaasavõtmine oleks kohvris palju ruumi võtnud. See oli muide Raimo idee. Lahkumine toimus meie saalis. Mind saadeti koos õega toast ära.” Paljud oletasid, et Alice Feillet lahkus 1939. a. oktoobris. Esimese kahtluse äratas aga Valter Ojakääru kooliõde Pärnust, helilooja Heinrich Meri tütar Eha Tammerik, kinnitades, et ta oli näinud Alice’i 1944. a. sügisel Tallinna sadamas. Teiseks teadis Georg Metssalu, et Valgre sai „Õige valiku” ingliskeelse teksti Alice’ilt Pärnust kirja teel 1939/1940. a. talvel. Lõpliku selguse tõi asjasse Torontos elav Alice Feillet’ lesk Illar Lipson. Ta oli Pärnu Ülejõe apteekri poeg, lõpetas Poeglaste Gümnaasiumi 1938. a. Tema kirjast (14.9.1993) sai V. Ojakäär oma järelepärimisele vastuseks järgmist: „Alice lahkus meie hulgast 1983. aasta detsembris – vähjahaigusega. Tema suurem huvi oli suunatud maalimisele ja sel alal on tal mõningadki ilusad (pildid – J.O.) nii maastiku kui ka portreede osas mälestuseks siia jäänud. Muusika ja sellega ühenduses (tekstide – J.O.) loomisega ei olnud ta sidunud. Samuti ka noodid, mis Eestist said kaasa võetud, on kõik kaduma läinud meie ränduri teel ühest kohast teise. Tagasi mõeldes ta võttis vahetevahel akordeoni välja ning mängis, mida tal meelde tuli.” Pärast Eestist saadetud Valgre laulude kasseti ja fotoraamatu kättesaamist kirjutas I. Lipson taas (7.2.1994): „Sakslaste massilise lahkumise ajal Eestist perekond Feillet ei lahkunud. Anastassia Feillet – Alice õde abiellus hiljem sakslasest ohvitseriga ning läks siis oma mehe vanemate juurde Saksamaale. Tema töötas kuni äraminekuni Pärnu linna apteegis. Alice Feillet oma emaga elasid edasi Pärnus – töötades Ülejõe apteegis. Ema ja tütar lahkusid Pärnust 1944. a sügisel, kui paljud meist lahkusid kodumaalt, et võitlust venelaste vastu edasi jätkata. Prl. Alice Feillet abiellus 1944. a mais Illar Lipsoniga. Eluratas viis meid Saksamaale, sealt edasi Inglismaale ja lõpuks Kanadasse. 30. detsembril 1983. aastal lõppes Alice Lipsoni maine teekond Torontos – Kanadas.” Niisiis tuli selgus Raimond Valgre muusa ja kaasautori elukäiku tervelt kuuekümne viie aastase hilinemisega. Tema sulest on pärit ingliskeelne tekst „I hear a little story in the music” laulule „Muinaslugu muusikas” ja tekst „Snowflakes” („Lumehelbed”) laulule „Õige valik”, mis eestikeelse teksti sai hiljem Otto Rootsilt. Mõlemad laulud tõestavad, et Valgre oli oma muusikalist vaistu usaldades saavutanud meisterlikkuse, millest paljud laulukirjutajad võivad pärast aastaid kestnud õppimist ainult unistada. Ühtlasi tegi ta esimesena mainitud lauluga katse saada mingit tagasisidet või hinnangut oma loomingule. Alice Feillet’ga seoses tuli raamatut kirjutades välja veel üks huvitav fakt. Jaak Ojakäär juhtus kuulama raadiosaadet, kus külaliseks oli tuntud majandusekspert

73

Heido Vitsur ja oma muusikavalikut alustas ta just Raimond Valgrega. Jutu sees tuli aga välja, et tema perekonnal on side ka Alice Feillet’ga. Peale saadet oli Heido Vitsur meelsasti nõus mõned read ka meie raamatu tarvis kirjutama. „Kui ma 1. augustil Kuku raadiole külla läksin, ei osanud ma aimatagi, et sama päeva õhtul hakkan meelde tuletama jutte, mida olin kunagi kodus Raimondi ja Alice’i loost kuulnud. Aga ometi oli kõik läinud täiesti loogilist rada mööda. Saatele muusikalise tausta valimisel otsustasin sellise jaotuse kasuks, et võtan kaks lugu Eesti heliloojatelt ja kaks Läänest. Ka konkreetsete autorite valikuga polnud mul mingit probleemi. Ühte tahtsin oma sünniajast ja teist suhteliselt noort tänapäevast. Aga ainuke neljakümnendate levimuusika mees keda teadsin, oli Raimond Valgre. Pealegi oli ta helilooja, kelle lood on mulle kogu aeg meeldinud ja kellest ma kui isikust olin juba kogu aeg midagi teadnud. Lapsena isegi uskusin, et ta on üks minu ristiisadest. Hiljem sain teada, et teda käidi vist küll kutsumas, aga ei saadud kätte ning et tuli keegi teine üpris võõras inimene, kelle nimegi minu täiskasvanuks saamise ajal keegi enam ei mäletanud. Kui helilooja valikuga mul probleemi ei olnud, siis lemmikloo valik oli tunduvalt raskem. Seda mul lihtsalt pole. Küll aga teadsin, et kolme lugu – „Saaremaa valssi”, „Tartu marssi” ja „Ei suutnud oodata Sa mind ...” ma kuulda ei taha. Kui kaks esimest eitust ei tekitanud saate tegijatel mingit emotsiooni, siis kolmas küll. Et mispärast siis see lugu mulle ei meeldi. Ise arvan, et seda ei küsitud mitte niivõrd Valgre, vaid minu enda pärast, sest saade oli ju minust ja võibolla oli seal midagi minuga seotud peidus. Aga tegelikult oli asi selles, et kuni 1944. aastani elasid enamus minu perekonnast ja Alice Pärnus kõrvuti majades. Nemad Seedri ja Muuli tänava nurgal ja meie omad kõrvalmajas. Kuid ilmselt polegi see oluline, et just kõrvalmajades. Kuigi mind ennast siis veel olemaski ei olnud ja minu enda mälestused algavad heal juhul 1949. aastast, jõudsin ma ka väikese poisina vahetult tajuda selle atmosfääri riismeid, mis seal enne sõda valitsesid. Esiteks: selles vaevalt paarikümne uue kahepereelamuga rannarajoonis tundsid kõik endised, see on seal ka enne sõda elanud inimesed üksteist ja teostasid minu arust täielikku „naabrivalvet”. Igatahes kui ma viieaastase poisina väljas mängides mingit matrooni märgata ei osanud ja piisavalt kenasti ei teretanud, siis oli seda mõne aja möödudes ka kellelegi vaja teada ja enamgi veel, ette kantud – et näe ... Ega siis alati just kaebamas ei käidud, aga vanad perekonnad käisid ju pühapäeviti rannapargis jalutamas ja seal kohtuti ja räägiti ilmselt kõigest. Kui juba pühapäevariietes jalutamine ja kusagil istumine oli masendavalt igav, siis sellised vanade kohtumised olid lapsele lihtsalt tapvad. Lapsele umbes sama tüütud kui suvemuusika kuulamine kõlakojas ajal, kui

74

uusasukate lapsed kodus või tänaval mängida said. Kuid mulle tundub, et koos Stalini surmaga tulnud kergendustunne viis endaga kaasa ka vanade kommete jäänused. Kirjutan sellest seepärast, et olen üsna kindel, kui tähelepanelikult seal Alice & Raimondi lugu jälgiti ja kui palju see siis kõneaineks võis olla. Kuni 44. aastani. Aga mina ei teadnud sellest kõigest mitte midagi kuni ajani, mil ühel perekondlikul koosviibimisel tuli jutuks Noorsooteatri lavastus Raimond Valgre elust ja minu onu hakkas rääkima seda, mida ta sellest ajast ja konkreetsest loost gümnasistina teadis. [---] Loomulikult oli ta praktiliselt kogu aeg näinud seda, kuidas nende pool Raimondit oodati, või õigemini, kuidas see ootamine välja paistis. Samuti polnud ühelegi vanale perekonnale mingiks saladuseks Alice’i perekonna suhtumine Valgresse. [---] Aga sellele vaatamata on „Ei jõudnud ...” Raimond Valgre lugudest kolmas, mida ma hea meelega ei kuula.” 1939. aastal oli inglise ajakiri Melody Maker kuulutanud välja lööklauluvõistluse. Sinna saatis Valgre „I hear a little story”, pidi aga pettuma. Auhinna sai soome helilooja Toivo Kärki laul „Things happen that way” („Nii need asjad juhtuvad”). Helilooja oli lootnud – nagu Valgregi –, et laul avab talle tee rahvusvahelise kuulajaskonna ette, pidi aga selle asemel veetma viis aastat suurtükiväes, idanaabriga sõdides. Saatus tahtis, et tema võistleja Valgre sattus vastaspoolele, küll mitte Soome rindele. Nii need asjad juhtusid ... Ajaloolises tagasivaates ei toonud „Things happen” Toivo Kärkile mingit erilist kuulsust ka kodumaal, tema trumbid olid teistes lauludes. Vastupidi – „Muinaslugu muusikas” on õigusega jäänud üheks Valgre tippteoseks, mis Londonis väärinuks kui mitte auhinda, siis ometi heatahtlikku äramärkimist. Lisagem, et kaheksataktilise eelsalmi kirjutas Valgre hiljem, sellel ingliskeelset teksti pole. Kuna tegu oli omalaadse Soome-Eesti maavõistlusega Inglismaa pinnal, siis palusin vastaval teemal kommentaari ka healt tuttavalt, Soome muusikateadlaselt Pekka Gronowilt ja ta kirjutas mulle järgmist: „Londonis ilmunud „Melody Maker” oli 1930-ndatel aastatel paljudele tantsumuusika harrastajatele väga tuntud. Isegi Viljandis töötas sellenimeline tantsuorkester, nii et arvata võib, kust nimi oli laenatud. „Melody Maker” avaldas aga ka professionaalidele mõeldud lisaväljaannet, mille nimi oli „Rhythm”. Just see kuulutas 1939. aasta algul oma lugejatele välja lauluvõistluse. Ülesandeks oli viisistada Raymond Waye laulutekst „Things happen that way”.” Kas siin võibki see konks olla, et Valgre kirjutas oma laulu Alice Feillet’ tekstile, pannes n.-ö. teemast mööda? Aga jätkab Pekka Gronow:

75

„Võistluse võitis Soome helilooja ja pianist Toivo Kärki (s. 1915), keda peeti paljulubavaks nooreks muusikuks. Oma mälestusteraamatus kirjutab ta, et sai teate võidust 1939. aasta mais ja oli sellest nii elevil, et hakkas juba Ameerikareisi plaanima. Plaanid läksid luhta seoses maailmasõja puhkemisega. Pärast sõda tuli Kärkist vast ehk Soome tuntuim estraadilaulude autor, kuigi kunagine võidulaul, mis plaadistati 50-ndatel soome keeles nime all „niin kai määrätty on” ei saanudki eriti populaarseks.” Eks siis nii oligi ette määratud, kui soome keelest eesti keelde tõlkida. Aga veel mõned mõtted Pekka Gronowilt: „Seda, kas Valgre tuli tollel lauluvõistlusel Kärki järel teiseks, ei oska kuidagi kinnitada. Kärki oma mälestustes seda ei maini, aga võib-olla ei pööranud ta lihtsalt sellele tähelepanu. Ka Toivo Kärki poeg Kalervo, kellega antud teemal vestlesin, ei mäleta, et ta isa oleks midagi sellist maininud. Muide – auhind tolle võistluse võidu eest polnud muud kui aukiri ja võimalus laul plaadistada – tõsi küll, väga kuulsa laulja Al Bowlly’ga. Nii et mingit rahalist auhinda polnud ja Ameerika reis oli lihtsalt Kärki oma mõttemäng. Hiljem on ta korduvalt rääkinud teemal „mis kõik oleks minust tulnud kui sõda poleks olnud”.” Tegelikult väga õige, Valgre puhul samuti. Nende teed ühinesid omal kombel 50. aastatel, kui plaadifirma, kus Toivo Kärki oli tootmisjuhataja, andis välja Valgre „Saaremaa valsi”. Autor ise oli selleks ajaks juba paraku meie seast lahkunud. Pöördudes tagasi Alice Feillet’ lahkumise juurde, küsigem kas Prantsuse saatkonna ettepanek tuli nii kiiresti pärast MRP sõlmimist? Et sõda polnud veel alanud, polnud ka põhjust Eestist lahkuda Saksamaa liitlase Venemaa kaudu. Lihtsam olnuks valida tee läbi Rootsi. Võrdluseks: Heljo Sepp, kes British Councili pianistide võistluse võitjana-stipendiaadina oli Eestis suvevaheajal, meenutab, et Inglise saatkond tegi talle ettepaneku pöörduda tagasi Londonisse, jätkama õpinguid Kuninglikus Muusikaakadeemias, kuhu ta puhkenud sõja tõttu polnud naasnud. See ettepanek tuli aga alles 1940. aastal, kui saatkond juba valmistus Eestist lahkuma. Ära pidi sõidetama lennukiga Stockholmi kaudu, kuid H. Sepp lükkas pakkumise tagasi. Samasugune stsenaarium võis käivituda umbes samal ajal Feillet’ peres. Esialgu jäi aga kõik vanaviisi. Alice Feillet jäi Pärnusse, Raimond Valgre sõitis Tallinna, kus ta hakkas mängima Draamakeldris. Ehkki esialgu kandis see rahvasuus nimetust Turu kõrts (õige turukõrts asus küll Vene turu teises otsas turuhoone teisel korrusel), leidis see väike restoran peagi alalise külaliskonna, osalt ka näitlejaist ja muusikuist ülalt Draamateatrist ja üle tänava Estoniast. Poole meetri kõrgusele poodiumile mahtusid parajasti klaver, trummid ja neli

76

pillimeest: viiuldaja Riho Järvi46, akordionist Uno Värk, trummar Georg Metssalu ja pianist Raimond Valgre. Ühel fotol nähtav kõlar näitab, et ansambel kasutas elektrilist võimendust. Mis puutub laulu, siis Metssalu ei lasknud ennast kaks korda paluda, Valgre oli tõrksam, tema laulmine sõltus rohkem meeleolust. Järvi võis minna mängima ka mõne külastaja laua juurde, kusjuures ülejäänud trio mängis poodiumil. Siit sai alguse Valgre sõprus Georg Metssaluga. Rannega võrreldes oli viimasel (endise nimega Melnikov) laiem huvidering. Sõjajärgseil aastail kõlas tema kõrge tenor Riiklikus Akadeemilises Meeskooris ja kvartetis RAM-1. Ta oli kirglik ooperihuviline, võis rääkida lauljaist ja teatrist tundide kaupa ning ta püüdis oma huvidesse pühendada ka Raimond Valgret. Alati naerusuise ja rõõmsameelsena avaldas ta oma sõprusega kuus aastat vanemale Valgrele kahtlema- Tallinna Draamakeldri kvartett: U. Värk, R. Valgre, ta positiivset, elujaatavat mõju. Nad käisid R. Järvi, G. Metssalu. 1939. koos ooperis, eriti aga kinos, olles vaimustatud Ameerika muusikafilmidest. Neist ei jäänud ükski nägemata. Metssalu mäletas, et Valgre oli lausa armunud Judy Garlandisse, mida ta ka sõbra eest ei salanud. On saatuse iroonia, et selle üliandeka ja noorelt alustanud laulja, tantsija ja näitleja õnnetu lõpp toob meelde Valgre enda elu viimased aastad. Filmikompanii Metro-Goldwyn-Mayer oli pannud ta filmidesse laulma, kui ta oli alles 14-aastane – esimese kolme aastaga kümnesse filmi. Et pidada vastu metsikule töötempole, harjutati ta uinuma unerohtude abil, mõnikord võtete vahel ainult mõneks tunniks, mõtlemata sellele, et see viis noore organismi sõltuvusse barbituraatidest. Juba küpses eas tulid ka probleemid alkoholiga ja lauljatar suri 12 päeva pärast neljakümne seitsmendat sünnipäeva, olles enne veel kaotanud oma kauni hõbedase hääle. Esmakordselt kuulsid Valgre ja Metssalu Judy Garlandit suurejoonelises muusikafilmis „Broadway meloodia 1938”, mis jooksis Bi-Ba-Bos 1938. aasta märtsis. Kõik imetlesid peaosalise Eleanor Powelli uskumatut stepptantsukunsti, kuid filmiajalukku on läinud ka stseen, kus nooruke Judy Garland pihib oma tundeid filmikuulsusele Clark Gable’ile, istudes tema foto ees ja lauldes sellele

77

Jimmy Monaco laulu „You made me love you” („Sa sundisid mind armastama sind”). Suureks staariks sai Judy Garland 1939. aastal linastunud muinasjutufilmiga „Võlur Oz”, kus tal oli juba kümmekond laulu, nende seas üks sajandi lööklaule, Harold Arleni „Over the rainbow”. Selle jõudis Henry Ambel panna oma heas tõlkes „Modern lööklauludesse”, mis ilmus 1940. aasta aprillis. Film ise oli Eestisse jõudnud miskipärast suure hilinemisega, siin nähti seda alates 18. märtsist 1940 Bi-Ba-Bos. Et mõni kuu hiljem suur idanaaber meil oma nõukoguliku filmimaitse kehtestas, jäi see unustamatu linateos meil viimaseks toonase kinopubliku lemmikfilmiks. Omamoodi aja märk seegi. Ent kui juba jutt on Raimond Valgre nähtud ja nauditud filmidest, lehitsegem 1939. aasta Päevalehte, kus selle lehe traditsiooni kohaselt ilmusid kinokuulutused kohe esimesel leheküljel. Et peale kinokuulutuste torkavad silma ka selle saatusliku aasta maailmapoliitilised sündmused, mainigem lühidalt neidki. Olid need ju ähvardavad pilved kogu Euroopa kohal, mis heitsid oma varju kolmekümnendate aastate muretule elule, mida naiivselt usuti jätkuvat aina edasi ja edasi. Mõni aeg pärast „Võlur Ozi” esilinastust Ameerikas algas Teine maailmasõda. Eestis elati veel usus, et sõda meid eriti ei puuduta, ehkki suhru müüki piirati talongidega, kuid või – kodumaine toode – maksis endiselt 2 krooni 5 senti kilo. Talumees ei läinud ahneks. Kehvemad pered eelistasid odavamat taimevõid Bona, mille pakendil oli kiri: just kui või. Esialgu oli meil valitsev rahu ka veel „just kui rahu”. 17. septembril 1939 okupeeris Nõukogude Liit Poola idaalad, et ka juba purustatud riigist magusat suutäit saada. Kuus päeva hiljem rahustas kindral Laidoner rahvast, et meil pole midagi karta. Idanaabriga on vahekorrad korraldatud rahulepinguga (ikka veel usk Tartu rahusse!) ja vastastikuse mittekallaletungi paktiga, samasugune pakt on meil Saksamaaga. Meie erapooletust on tunnistanud Suurbritannia ja Prantsusmaa. „Tahaks loota, et see nii jääb,” kinnitas kaitseväe ülemjuhataja, lisades siiski, „aga kui siiski mingisugune võim või jõud meile, meie riigile ja rahvale peaks otseselt kallale tungima, siis on sõda, siis kaitseme ennast sama kindlalt kui Vabadussõja aegadel.” Ei tunginudki keegi otseselt kallale. 18. oktoobril avati piir Nõukogude Liidu vägede saabumiseks nende sõjalistesse baasidesse ja algas farss, mida nimetati Eesti vabatahtlikuks astumiseks Nõukogude Liitu. Rahvas ütles oma arvamuse silmapilkselt sündinud värsis: „Eesti tegi suure vea, et lasi sisse vene sea.” Ka hilisemalt loosungilt, mis ülistas Eesti astumist Nõukogude Liidu rahvaste peresse, kadus viimase sõna neljas täht, millega ülev hõise muutus rõvedaks vandumiseks. Sääraseid eesti keele rikkusi avastati ikka ja jälle. Veel filmidest. Kõigepealt torkas silma, et kinodesse ilmus ridamisi Poola filme. See oli vaikne kaastunne alatult löödud poolakaile. Samas suurenes hüppeliselt

78

Nõukogude filmide osa. Nähtavasti oli idanaaber neid pistnud värskelt sõlmitud kaubanduskokkuleppesse, lüües kaks kärbest ühe hoobiga: saades lahti filmidest, mis ei suutnud rahvusvahelisel turul võistelda lääne firmade toodanguga, samas paisates oma propagandat ka tulevastesse „vennasvabariikidesse”. Ega Lenin asjata ülistanud kino kui tähtsaimat kunstiliiki. Ameerika muusikafilmidest jõudsid siia veel kaks Fred Astaire’i ja Ginger Rogersi filmi: „Nad armusid tantsides” („Swing time”, Arsis 1939. aasta septembris, ent kõiki filme nähti muidugi ka teistes linnades), ning „Saatus kohtamise teel” („The story of Vernon and Irene Castle”, Arsis 1940. aasta märtsis). Muidugi olid Valgre ja Metssalu alati esimeste vaatajate seas. Oli ju esimesena mainitud filmis igihaljaid lööklaule, mida neilgi mängida tuli („A fine romance”, „The way you look tonight” jt.). Noorte lemmikfilmideks oli seeria Andy Hardy filme, nimiosas Mickey Rooney, kaastegev ka Judy Garland. Needki jõudsid siia veel n.-ö. viimasel minutil, linastusid Bi-Ba-Bos 1940. aasta alguses, ja Georg Metssalu on neist vaimustusega kõnelnud. Ühes filmis oli Rooney pandud mängima džässitrumme, mis muidugi Metssalu eriti huvitas. Muidugi nägi neid filme ka sõber Valgre, tema koondas oma tähelepanu veetlevale Judy Garlandile. See kõik oli nagu pidu katku ajal, sest juba oli puhkenud sõda ka Soomes, mida meil jälgiti põnevusega sealse raadio eestikeelsete saadete kaudu. Veel ei teadnud meie noormehed, et peagi „algab sõjatants, kus võitjaks ei jää Kalevite kants”. Metssalu oli halva nägemise tõttu sõjaväkke kõlbmatu, kuid Valgre leiti – kui tuli aeg – igati sobivaks mundrit selga tõmbama ja püssi alla minema. Selleni jääb meie jutustuses veel pisut aega. Naaskem nüüd Draamakeldrisse, kus mõlemad sõbrad koos mängisid. Seal kuuldi esmakordselt ka „Muinaslugu muusikas”, mida Valgre oli Pärnus esimesena tutvustanud just Metssalule, seda kitarri saatel ise lauldes. Viimane oli palunud kirjutada endale noot, mida Valgre kohe ka tegi. Selle ajaloolise eksemplari andis Metssalu Teatri- ja Muusikamuuseumile. Metssalu oli kohanud Valgret esmakordselt 1937. aastal, olles veel koolipoiss, ent käies juba salakesi ühes või teises vähem silmapaistvas restoranis. Nende kohtumist restoranis Astoria, kus Valgre tookord mängis, kirjeldab ajaleht KesKus (11/2001), lisades Metssalu meenutusele ehk liigagi pakse värve: „Järsku ilmus kohale keegi mees, maani purjus. Oli seni kellegi tütarlapsega kabinetis aega viitnud. Kui tüdruk uuesti laua juurde tuli, käratas Valgre – sest tema see ootamatu ilmunu oli – talle: „Kao minema!” On alles kuradi joodik, oli Metssalu tookord mõelnud. Korraga küsis Valgre Metssalult: „Kes on maailma parim laulja?” Küsitav oli filme näinud ja vastas seetõttu, et Benjamino Gigli või midagi taolist. „Bing Crosby!” käratas Valgre seepeale. Crosby oli Valgre

79

Raimond Pärnus. 1939.

lemmiklaulja ja suur eeskuju elu lõpuni. Seepeale käsutas: „Mine mängi minu eest!” Läkski Metssalu trummide taha. Valgre ise aga kadus kusagile. Mõneski mõttes oli see esimene kohtumine eksitav: nimelt ei pidanud Valgre enne sõda viinast kuigivõrd lugu.” Ärgem kõikugem ühest äärmusest teise: ei pidanud ta lugu rohkem ega vähem kui iga teine restoranimuusik. Polnud nad ei joodikud ega karsklased. Enamik kuulas hoiatust: võta pits ja pea aru! Restoranimuusiku töö oli tasuv eriti paremates lõbustuskohtades, kus peale lepingusse kirjutatud kuupalga tilkus praktiliselt iga päev nn. haltuurat – külastajate erisoovide eest saadud kroone. Ikka juhtus mõnda seltskonda kuraasikas (ja rahakas) tegelane, kes tahtis uhkeldada sellega, et kogu restoran tantsib tema tellitud valssi või kuulab tema lemmikviisi. Kelnerid ja baaridaamid said jootraha, muusikute jootraha olidki need eritellimused. Mõnikord olid need pisut alandavadki, kui mõni rahajõmm tahtis näidata oma üleolekut viiulikääksutajaist, lõõtsavenitajaist ja pasunapuhujaist. Üks võttis laualt noa ja kahvli, viskas orkestrisse kümnekroonise ja kamandas: „Poisid, tõmmake üks marss!” Seisis siis uhkelt orkestri ees ja „dirigeeris” noa ja kahvliga. Teine, juba purupurjus, lällutas: „Mängige mustlasmuusikat!” Kui küsiti, mida nimelt, lällutas „tellija” vaevu viisi pidades „Siis kui aovalgus kaob ja päev raugeb ...”47.

80

John Pori orkestris nimetati haltuurat üksvahe liivapaberiks. Keegi oli jutustanud anekdoodi paberikaupluse müüjast, kes küsib peremehelt, mida teha, kui ostja tahab tualettpaberit, aga seda parajasti pole. „Paku ükskõik mida, kas või liivapaberit!” Kui siis keegi tuli Porilt mõnda tundmatut lugu tellima, hõigati orkestrist: „Liivapaberit! Liivapaberit!” Georg Metssalu on jutustanud: „Seda ma kuulsin vanemate meeste käest, kes rääkisid, et kui oli vapside aeg, siis nii kui vapsid restorani tulid, käis käsk orkestrile: „Olgu olla Eestimaa su mehemeel”48 ja iga mees sai ekstra 10 krooni. Aga vahel pidi orkester mängima põlvili! Üks ütles mulle, et loomulikult mängisime, 10 krooni eest võib Hiina kassi marsi ka maha mängida.” See oli tollal ikka korralik raha, praeguse kümnesega tuleb päris mitu korda korrutada.” Ehkki Valgrel ei tulnud taluda nii räiget kohtlemist, pole raske mõista, et – enamasti purjus – restoranikülaliste soove polnud meeldiv täita, eriti kui need esitati alandava laiutamisega. Raimond Pärnu rannas koos ema ja õega. 1939. 1939. aasta sügis ja talv möödusid Valgrel mängimisega Draamakeldris. Teame, et sel ajal õnnestus sõber Metssalul meelitada teda võtma laulutunde Ella Lipandilt, kes oli lõpetanud konservatooriumi 1933. aastal, ent oli juba eelmisel kümnendil esinenud soolokontsertidega ja osalenud oratooriumide ettekandeil, ta oli ka Tartu Ülikooli meeskoori esimene hääleseadja. Kahjuks puuduvad temast täpsemad andmed. Helilooja Vello Lipand ei kinnitanud sugulust temaga, hoolimata suhteliselt harvaesinevast nimest. Pole ka teada, kui palju kasulikku Valgre temalt sai. Metssalu kinnitust mööda oleks Valgrest saanud korraliku häälega laulja, kuid arvatavasti ei köitnud see väljavaade teda sel määral, et ta oleks lauluõpinguile rohkem pühendunud.

81

Taas Pärnus. Suur Vend korraldab. Tallinnas ja Tartus Aasta esimene pool jätkus endistviisi Draamakeldris, pakkumata midagi erilist. Mäng nagu mäng ikka. Ent umbes sel ajal sündis Valgre järjekordne meistriteos „Sinilind”, liigutav mõtisklus lapsepõlvest ja unistus millestki tabamatust. Viimaseid sõjaeelseid laule oli ka „Kas mäletad veel?”, kuid nähtavasti polnud tal restoranimuusikuna aega ega erilist huvigi loominguga tegelemiseks. Seda aega ei saa võrrelda sõjaajaga, mil – kõigi raskuste kiuste – muutus looming tähtsaimaks tema elus ja tunded lausa nõudsid lauludes väljendamist. Kui saabus suvi, viis kitsarööpmeline rong Valgre taas Pärnu Rannasalongi mängima. Tollal asus lõppjaam otse keset linna. Pillimehed astusid mõne sammuga üle peatänava, mis oli Rüütlist Kaleviks ristitud ja praegu jälle Rüütlina uhkeldab, ning sukeldusid Pärnu rohelusse. Tee viis üle Koidula platsi Brackmanni tänavasse (mida praegu Ringina teatakse), sealt Vahtrasse, kus oli Valgre suvine elukoht. Rannasalongi jäi sealt kukesamm läbi Rannapargi. Sel suvel oli Valgre Rannasalongis koos orkestriga Merry Swingers, kus ta mängis klaverit. Ülejäänud muusikud olid Karl Aavik (saksofon ja klarnet), Riho Järvi (viiul), Uno Värk (akordion), Aleksis Avasalu (kontrabass) ja Georg Metssalu (trummid). Niisiis – Draamakeldri kvartett, täiendatud saksofoni ja kontrabassiga. Metssalu meenutab, et tollal oli neil kasutada ka mikrofon ja Valgre laulis populaarseid lööklaule „Charmaine”, „Little old lady” jt. ning – inglise keeles – oma „Muinaslugu muusikas”. Tal oli kaasas vändaga ülekeeratav His Master’s Voice’i kohvergrammofon ja pakike džässiplaate oma erilistelt lemmikutelt Bing Crosbylt ja kitarrist Django Reinhardtilt. Ikka ja jälle kuulati Ella Fitzgeraldi lauluga „Bei mir bist du schein”. Sedasorti muusikat sai kuulata ka Pärnu randa üles pandud kõlareist.

82

Merry Swingers Pärnu rannas 1940. Vasakult: G. Metssalu, F. Vebermann, R. Valgre, K. Aavik.

Valter Ojakäär, toona 17-aastane koolipoiss, kirjutab, et kuna ta Rannasalongi minna ei tohtinud, kuulas ta muusikat kõlakojapoolsete avatud akende all. Meeles on tal Karl Aaviku mängitud Liszti „Liebestraum”, mille Valgre oli seadnud foksirütmi ja kirjutanud sellele ka improvisatsioonihõngulise soolo. Saksofonistide sel suvel sõlmitud sõprus kestis kuni vanameistri lahkumiseni 2009. aastal. Valgrega Ojakäär sel suvel veel ei kohtunud. Teame, et orkester sai sel suvel mängida ainult kaks nädalat, kuni Suur Vend väikese Eesti elu korraldama hakkas. Lehitsegem Pärnu Päevalehte, et heita pilk linna ellu nende kahe saatusliku nädala jooksul. Kõigepealt näeme, et Euroopas alanud sõja tõttu oli välismaiseid puhkajaid varasematest aastatest tunduvalt vähem. Juuni alguses oli registreerirud – loe ja kirjuta! – 4 välismaalast. Eelmisel aastal oli neid rekordiliselt palju – rohkem kui 4000! Teatatakse, et sel aastal jääb ära Pärnu iga-aastane atraktsioon – aastalaat (kohalikus kõnepruugis jäärmark). Ent käivad ettevalmistused võidupüha tähistamiseks. Et 23.–25. juunini leht ei ilmunud, ei saa me ka teada, kuidas või kas seda püha pühitseti. Ametlikult küll mitte, sest siis oli võidust saanud häbiasi ... Rannakohvikus mängib trio Hubert Aumere (viiul), Voldemar Toomingas (tšello), Jaan Kägu (klaver). Aumere oli Eesti nimekamaid viiulikunstnikke, kuid pidi elatise saamiseks jagama Valgre ja tema kolleegide kohvikumuusiku

83

ametit. Tallinnas oli ta mänginud kohvikus Kultas ning firma Luscher & Mathiesen veinibaaris. Meie erilist tähelepanu köidab aga järgmine kuulutus: „Suverestoran-kohvik Rannasalong avatakse laupäeval 8. juunil. Hea tantsuorkester. Kella 5 tee. Tantsu algus kell 9 õhtul.” Nagu näeme, puudus reklaamis orkestri nimi Merry Swingers, ka polnud muusikute seas ühtki tuntud nime, mida reklaamis välja tuua. Ilmus „Laulusõber” nr. 2, väljaandja Harry Toom, kaanel Mickey Rooney ja Judy Garland, sees üle 100 laulu. Muidugi jäi see number viimaseks. Algas uute laulusõprade aeg, kõlama pandi hoopis teised laulud. 8. juunil algab suvemuusika, 25-liikmelist orkestrit juhatab Voldemar Tago. 15. juunil on Rannasalongis kabaree avamine, esineb tantspaar Duo Hamilton. Pole teada, kust pärit ja kes. Rannahotellis esineb vokaalkvartett Heli 4. Ja siis – 19. juunil teatatakse: „Nõuk. Liidu uute väeosade saabumine Eestisse algas. Kõik on toimunud rahulikult ja heas korras.” 20. juunil katkestatakse suvemuusika, kuid päev hiljem alustatakse uuesti. 26. juunil teatab uus siseminister Maksim Unt, et Rannahotell tehakse tööliste puhkekoduks. Muuseas saab lugeja teada, et Rannasalong ja Suvekasiino on ajutiselt suletud. Nende uuesti tegevusse rakendamine võib toimuda siis, kui selleks avanevad võimalused. Need võimalused ei „avanenudki”. Rannasalong jäi kinni, Suvekasiinosse majutati Nõukogude lendurid. Kinod, kohvikud ja restoranid määrati kell 11 sulgemisele. Ja 27. juulil ilmus ka Pärnu Päevalehe viimane number. Ei sõnagi lahkumiseks, ajalehe tavaline number, kutsutakse isegi Pärnu Päevalehes kuulutusi avaldama. Järjejutt, Vello Saavre armastusromaan „Tšardaš”, katkeb lausa poolelt lauselt: „„Kas kõnelda talle Silvester Lemsaarest või mitte?” aga ta otsustas siiski vaikida ja ütles:” – Mida öeldi, et saanud lugejad iialgi teada. Algab Nõukogude filmide massiline ilmumine Eesti kinodesse. Reklaam: Ate-Palaces jookseb 25.–30. juunil Nõuk. Vene kunstiline suurfilm „Okkaline noorus”. Ent Pärnu kinos Capitol olid Valgre ja Metssalu jõudnud koos nautida mõlema lemmikut Bing Crosbyt filmis „Pulm Waikikis”, kus ta laulis Ralph Raingeri laulu „Sinine Havai”. Kui Herbert Kulm oli paar aastat hiljem teinud sellest eestikeelse laulu „Suveöö on imekaunis”, laulis seda Gloria kapellis trio Metssalu-Ignatjev-Kulm. Tõeline vene filmide rünnak algas aga Tallinnas, kuhu suur kinosõber Valgre oli tagasi pöördunud. Kinod püüavad lausa uppuja meeleheitega reklaamida

84

pealesunnitud Nõukogude filme: „Maksimi noorus”, „Traktoristid” (Bi-Ba-Bo), „Mannerheimi liin” (Modern), „Stepan Rasin” (Forum), „Volga-Volga”, „Lenin aastal 1918”, „Inimene relvaga” (Gloria Palace). „Rikas pruut”, „Lenin oktoobrikuu päevil” (Helios), „Seal, kus Volga voolab” (Amor) jt. Pole võimalik, et Valgre neid vaatama läks, vahest ehk uudishimust ainult komöödiat „Volga-Volga”. Kui varem jooksis film kinos nädal aega järjest, menukamad aga mitu nädalat, siis nüüd kuulutasid reklaamid iga paari päeva järel uut filmi – kinod olid tühjad. Nõukogude filmide vahele olid veel eksinud „Teotatud naine” („Libeled lady”) Spencer Tracyga kinos Diana ja samas kinos film „Roxy ja tema imemeeskond”, aluseks Paul Ábrahámi samanimeline operett, mida oli lavastatud ka Estonias. Film oli valminud Austrias just enne liitmist Saksamaaga, hiljem oli juudisoost helilooja juba keelatute nimistus. Muidugi ei saanud muusikud pöördelistest sündmustest täiesti kõrvale jääda. Ilmselt käsukorras oli ühele paljudest meeleavaldustest pandud marssima ka grupp akordioniste, nende seas Raimond Valgre, Uno Värk, Valter Kallas, Viktor Ignatjev jt. Kedagi ei saanud jätta puudutamata teade nn. juunivalitsuse moodustamisest. Sellest ja teistest üleminekuaja sündmustest on üksikasjalisemalt kirjutanud Valter Ojakäär levimuusikaloo II köites „Omad viisid võõras väes”. Need, kes lugesid 1940. aasta juunikuu sündmustest ja uuest valitsusest, võisid üksnes imestada ja aja vooluga kaasa minna, teadmata mis kõik veel ees seisab. Võib aga kahelda, kas Valgre sündmuste nii varases arengufaasis juba karta oskas, et tema muusika uutele isandatele ehk ei sobigi. Seda sai ta kogeda alles kaheksa aastat hiljem. Esialgu jätkus töö Draamakeldris, kuni uuel aastal tuli koosseisul elada üle muudatus. Tartu Sinimandria peremees oli teinud ettepaneku kohalikule pianistile Heino Uibopuule moodustada kvartett ja tulla tema restorani mängima. Tegemist oli ülikoolilinna suurima lõbustusasutusega ja polnud karta, et soovijaid pillimehi ei leidu. Uibopuu lahendas küsimuse lihtsalt: kutsus Metssalu, Järvi ja Värgi, s.o. kolm neljandikku Draamateatri kvartetist endaga Sinimandriasse mängima, millega need ka, arvestades paremaid tingimusi, nõusse jäid. Pole vaja rõhutada, et asjade selline käik Valgret sügavasti kurvastas, et mitte öelda: solvas. Ent parata polnud midagi. Kõik muutus aga varsti. Märtsi lõpul olid Järvi ja Metssalu saanud Tallinnast parema pakkumise. Esimene läks mängima restorani Kuning Valter Noorlaiu orkestrisse, teine kutsuti trummariks ja lauljaks mainekasse ansamblisse Six Swingers, kust meie esitrummar Elmar Kruus oli läinud John Pori orkestrisse

85

Punalipulise Balti Laevastiku Majas. See oli õieti Eesti esimene kuupalgaline kontsertorkester, ehkki mängida tuli ka tantsuks. Uno Värk oli jäänud mängima Sinimandriasse. Ta kutsus sinna ka Valgre, kes läks Tartusse küll ainult kaheks kuuks, sest juunis ootas teda Pärnu. Trummariks võeti tartlane Uno Elbri, kes oli Metssalult saadud näpunäidete varal tublisti edasi läinud. Muuseas äratab tähelepanu muusikamuuseumis talletatud kiri Georg Metssalule (9.5.1941) kelleltki Heinolt (tõenäoliselt Uibopuu) Tartust. Lühidalt sellest kirjast: „Miskipärast saavad Tallinna mehed Tartus peksa. Uno Värgil löödud hambad sisse, nii et arm jääb eluajaks. Valgre sai möödunud nädalal Vanemuises niisuguse koslepi, et käib praegusel juhul Tallinnas ringi, käsi kaelas. Eks küsid ta enda käest lähemalt.” Kuu aega hiljem tuli Valgre Pärnusse mängima. Siis mingit vigastust enam märgata polnud, ehkki pillimeeste seas jutud liikusid.

86

Viimane töökoht Pärnus. Allakäigutrepil Viimane töökoht viis Valgre taas oma armsasse Pärnusse, ent see polnud enam sama Pärnu ega ka sama Valgre. K. Peebo oli säilitanud kaks tema sealt saadetud kirja, mis valgustavad sealseid olusid ja tema meeleolu. 5. VI 47 Tervist Peps! Noh kuidas siis elukene läheb? Kas tegid oma eksamid ilusti ära?75 Me elame ikka siin vanas vaimus, joome õlutit ja viina. Saab vahel igavest nalja, meil 5 mehe peale omaette „bungalow”, 2 tuba veranda ja köök. Naabrid enam meiega ei räägi, nad on vihased lärmi pärast öösel. Võid juba arvata! Muidu on asi kehv. Palk on väike – 1000 Rubla, haltuura ka väike. Suvitada ka ei saa, ilmad kole külmad. Praegu mängime „Bristolis”, kuid 7-dast peale vist avatakse „Rannakohvik” – siis hakkame seal pihta. Kui Mill viitsiks, kas ta kirjutaks mulle üles „Sky lights” ja „Ellingtoni”.76 Muidugi ainult meloodia ja tähed. Kirjuta siis mulle kuidas läheb. Palju tervisi kõigile ja eriti sulle! Aadr, Papli 9–1. Pärnu. Rai. 19. juuni 47 Tervist Peps! Ärkasin täna vara ja õllepoed on veel kinni, sellepärast kasutan seda aega, et sulle paar sõna kirjutada.

150

Sain su kirja ja pildid. Palju tänu! Elame ikka vana viisi. Hirmus joomine käib päevast päeva. Siin on see asi hoopis teist plaani. Kui tahad juua pole tarvis raha üldse, vaid tuleb minna pilliga ülejõe kalameeste kõrtsi „tööle”. Mul on hea kambamees Saare Elmar, viiuldaja, vast tunned. Temaga me oleme siis töötanud päevast päeva, umbes viis kuus päeva pole töölegi õhtul enam jõudnud kuna olime horisontaalses asendis. Tänasest peale aga tuleb hakata elukombeid muutma, kuna hakkame Rannakohvikus mängima. Seni mängisime Bristolis, seal võis trampida, see anti veel andeks. Feliks77 joob „kaunis” vähe, ta parandab klaverisi ja teenib raha. Tal on ka üks klaveriparandamise liim „Alleskleber”. Sellest tulid ka meie hüüdnimed. Goor on „Allesfresser”, Valma – „Alleslieber”, Saare – „Allesflicker”, mina olen „Allestrinker” ja Feliks on „Allesmacher”!78 Nüüd võid arvata, mida me kõik teeme ja kuidas elame. Robs79 elab just kõrvalmajas, näen aknast verandat, kus ta magab. Eile õhtul jõime veel koos ja praegu ta veel magab. Ta laskis sind juba eelmises kirjas tervitada, kuid ma unustasin, nüüd siis võta terviseid vastu kahekordselt. Muud uudist erilist ei ole, ilmad on ilusad, kuid ma randa pole veel saanud, „õllekas” on teel ees. Alice’ d ka siin ei ole, on siiski üks teine vana pruut kellega pidin kord enne sõda abielluma, vahest olen sulle ehk varem rääkinud. Tema on aga juba abielus ja laps ka. Käime temaga vahel siiski salaja jalutamas. Niina kirjutas, et ta saatnud ühe kirja „Noorte majja”. Küsi sealt ja ole hea saada ära. Ja neid lugusid ootan ka. Saadan siis sulle ühe lõbusa „tööliste” pildi.80 Niisiis palju tervisi kõigile, pean lõpetama, õllepoed on ka juba lahti ja mul on eilasest palgast 50 rubla veel järele. Cheerio! Raimond. Raske on neid kirju kommenteerida. Nagu nägime eespool tsiteeritud kirjadest Niina Vassiljevale, oli ema juba aasta varem kaotamas lootust Raimondi paranemisse. Valguskiirekest ei paista ka ülaltoodud kirjadest, ikka õlu ja viin. Ainus hele täpike on palve Laansoole, kirjutada talle kahe laulu noodid, mis nähtavasti olid ta enda lemmikud, mitte haltuuralood vintis seltskonnale mängimiseks. Muusikat polnud ta unustanud ... Hoolimata kirjade väljakutsuvalt uljast toonist, võib neis ometi aimata varjatud muret – kuhu see lõpuks välja viib? Ja uputades seda muret ikka ja jälle alkoholi, tekib surnud ring, kust oma jõul enam väljapääsu pole. Siinkohal ei pääse me mööda moodsast vabandusest: geenid! E. Avarsoole

151

oli rääkinud üks sõjakoolikaaslane, et Johannes Tiisel olnud kõva kärakamees. Ta elas 1941. aastal Türil (arvatavasti Viljandi tn. 5a) seal oli tal ka väike saapakauplus. Pärast selle elukoha mahapõlemist kolis ta Paide tänavale. Tegi kingsepatööd ka pärast sõda, siis oli tal juba teine naine. Raimond olevat teinud isale polka „Väikene naps ei liiga tee”. Jah, väikene ... Kahtlemata pidi Raimond koos noorema õe ja vennaga lapsepõlves olema tunnistajaks isa joomisest tingitud stseenidele. On teada, et paljudes joodikute lastes Elmar Saar ja Raimond Valgre. 1948. on just seetõttu tekkinud vastikus alkoholi vastu. Raimondis oleks võinud see tekkida sellegi tõttu, et ta oli isa joomise tõttu kannatanud ema pailaps, isaga jäi ta suhe üsna pealiskaudseks. Vennalt on teada, et ta oli isaga isegi käsipidi kokku läinud. Nii ei saanud isast kunagi harmoonilise pereelu võrdkuju. Ühes ülaltoodud kirjas mainib Valgre „istumist” ammuse sõbra, pärnaka Robert Kurgoga, ent sellega nende kokkupuuted tookord piirdusidki. Valter Ojakäär küsis kord Kurgolt, kuidas Valgrel sel suvel Pärnus läks. Vastuseks oli kurb õlakehitus – temaga ei saanud enam vanaviisi koos istuda ja juttu ajada. Juhtus see, mida oligi karta: ta vallandati Rannakohvikust. Lühikest aega mängis tema asemel Väino Saviauk, siis aga tuli vabanenud kohale üheksateistkümneaastane Arne Oit. kes sügisel hakkas mängima svingansamblis Rütmikud. Pärnu Rannakohvik jäigi Raimond Valgre viimaseks väärikaks töökohaks. Ernst Johansoni salvestatud mälestuses on selle aja kohta järgmine lõik: „Ta oli õiglane ja siiras poiss, aga elu läks … Ta ei söönud enam midagi. Iga päev see napsutamine. Magati niikaua kui magati ja … esimene käik jälle pill kätte ja alla sinna õllebaari, sinna Karja tänavale. Seal hakkas jälle peale. Nii ta läks päevast päeva.” Siin mainitud baari mäletatakse Karja keldrina, ka Õllekeldrina. Esimese nime all tegutseb see praegugi, aadressil Väike-Karja 1. Pärnus on Rannasalongi juurde paigutatud Valgre mälestusmärk. Valgre esimest töökohta, restoran Lootust, enam ei ole. Karja keldrit võiks vägagi tinglikult nimetada tema viimaseks mängupaigaks. Sinna mälestusmärgi panemine poleks aga midagi muud kui irvitamine andeka helilooja saatuse üle. Möödudes selle baari lahtisest uksest, oleks sealt paistev alla suunduv trepp üsnagi sünge sümboolse tähendusega.

152

Andmeid Raimond Valgre viimaste eluaastate kohta saame tema kirjadest Niina Vassiljevale. Oma sünnipäeval, 7. oktoobril 1947 kirjutatud läkitusest loeme: „Võib-olla imestate, et pole Teile nii kaua kirjutanud (eelmine kiri oli 31. augustist – J.O.). Mängin nüüd tsirkuses ja see rändab kogu aeg ringi. Muidugi pole see rändamine kuigi kerge, kuid küllaltki huvitav ja ma saan kenasti raha, 250 rbl. päevas.”81 Et saada teada, mida see tsirkus endast kujutas, lugegem vahepeal Kaljo Krolli raamatut „Kohvrist kohvrisse” (1992): „Kui „filal” oli keeld pidada tsirkuse rändbrigaadi, siis see keeld ei kehtinud abistamise kassale. Ja nii saigi Tallinna pensionäride ja Isamaasõja invaliidide vastastikuse abistamise kassa omale tsirkuse rändbigaadi!” (Lk. 225–226, samas ka pikem selgitus, kuidas selle tsirkuse asjaajamine käis.) „Saatemuusikat tegid aastail 1947–49 Mihhail Tumanov, kunagine tuntud staier, Mihkel Nael ja ka Raimond Valgre. [---] Minu arhiivis on säilinud esinemiskavad ja leping 25. aprillist 1. maini 1948. a. kevadlaadal Tallinnas. Selle eest sai Valgre 1195 rbl. 75 kop. tasu saatemuusika ja kahe soololoo „Pärnu ballaad” ja „Tartu marsi” eest. Neid kahte lugu mängis ta ka ringreisidel. Ta oli Eestis populaarne ja ainuüksi tema nimi kuulutustel tõi rahvast hulgani kokku. Kuulutustel oli ka teade, et pärast etendust toimub tants. Muusikat tantsuks pidi mängima Valgre. Ta muidugi alustas tantsuks mängimist. Tegi 5–6 lugu ja pani pilli lavale, tooli kõrvale või põiki toolile. Igal peol leidus keegi, kes oskas natuke pilli nääksutada ja nii läks lugude mängimine tantsuks varsti kohalike „virtuooside” kätte. Samal ajal R. Valgre „vennastus” kohalike viinaviskajatega. Puskarit aeti siis pea igas talus ja joodikuid on ikka ja alati jätkunud. Peale pidu ja vahel ka enne lõppu kadus Raimond koos pilliga ja ilmus alles hommikul. Mäletan juhust Võrumaa ringreisilt. Kõik olid valmis ärasõiduks, puudus Raimond. Mõne tunni ootamise järel ta hobuvankril ka kohale toodi. Hiljem Raimond jutustas, et ta viidud peale pidu metsavendade punkrisse ja puskarit voolanud seal ojadena. Pidu kestnud punkris mälukaotuseni. Nende aastate dokumentidel on minu isa märgitud trupi juhina, kes vastutab kõige eest. Minu ema hooleks oli, ja seda mitteametlikult, rahaasjad ja ametlik dokumentatsioon. Raimondi ülikond, kahjuks ainuke, oli kaotanud kaubandusliku välimuse ja muutunud väga kehvakeseks. Nii hakkaski ema koguma Raimondi töötasu enda kätte. Erilist protesti Raimond sellest ei tõstnudki, sest viina oli võimalik ka muidu saada, kasvõi mängu eest. Järgmisel päeval peale tagasisaabumist Võru ringreisilt saime Raekoja platsil kokku Raimondiga. Enne kokkusaamist käisime emaga poes, kust ema ostis ülikonnariide, tumesinise õige õrna pikitriibuga. Raekoja platsilt läksime Pikale tänavale, kus asus rätsepmeister Palm. Seal võeti Raimondilt mõõdud ja mõõdeti ka riie üle. Aga meie emaga veel ei lahkunud. Nüüd palus ema ka riide välja lõigata. Selle vastu

153

protesteerisid nii Palm kui Raimond. Ema jäi endale kindlaks ja lahkusime alles siis, kui riie oli tõesti lahti lõigatud. Ka tööraha tasus ema ära. Sellest kõigest jäi veel mingisugune väike summa üle, selle sai Raimond endale. Minule jäi ülikonnariide lahtilõikamise nõue arusaamatuks. Küsisin seda emalt siis, kui olime taas Raekoja platsil (Raimond jäi Palmi juurde, nad olid tuttavad). Sain vastuseks, et kui seda ei oleks tehtud, oleks Raimond võtnud ülikonnariide ja selle esimeses õllepoes maha müünud. [---] Veel mäletan isa sünnipäeva 8. aprillil 1947. aastal. Siis oli meie korteri ukse taga Raimond juba kell 05,30 mängimas. Ta polnud seekord üksi, kaaslaseks noorepoolne iludus, kellega ajutiselt ka koos elati. [---] Kaks päeva, kui mitte rohkem, Raimond meilt ei lahkunud. Esimese päeva õhtuks oli Raimondiga koos olnud naine lahkunud. Järgmisel päeval käisime Raimondiga väljas helistamas. Tal pidi olema otsesaade eetris, aga ta palus tema muusikat anda plaadilt.82 Nende paari päeva jooksul kuulsin ja nägin pisteliselt nii mõndagi. Näiteks seda, et tema komponeeritud üldtuntud laule võib laulda ka teiste sõnadega. Näiteks laul, mille algussõnad on järgmised83: Isa väljas hobust ette seab, uudset vilja veskile veab. Ai holladi holla, lase hobusel siis minna, kogub jälle sekundeist tund ... ehk Isa väljas mootorpaati seab, Rootsimaa randa jõudma ta peab. Oi holladi holla, lase paadil siis minna. Kogub jälle sekundeist tund. Rootsimaale põgenemise teema oli aktuaalne, sest peale sõdagi püüti Eestist paadiga Rootsi saada. [---] Veel kuulsin, ja üpris mitu korda, nende päevade jooksul, kui Raimond esitas „Tratty serenaadi” ja teise loona „Krolli karu, see rändab ümber Võru ...” – see oli lihtsalt fraas laulust, mis polnud arvatavasti lõpuni valmis. „Tratty serenaad” oli valmis ja viimistletud lugu.”

154

„Läbi saju”, „Riina”

Küllap on lugeja märganud, et Raimond Valgre elu eri ajajärke tähistavad aastaarvud on olnud üsnagi tinglikud – ikka on tulnud teha ette- ja tagasivaateid. Olles jõudnud helilooja käekõrval tema kolmekümne viiendasse eluaastasse, peame tunnistama, et sellest ajast on andmed tema käekäigust kõige napimad. Tal polnud kindlat töökohta, vahekord vanade sõpradega oli peaaegu katkenud. Näis, et ainsaks lohutajaks oli jäänud talle muusika, tema elu suurim armastus. Tõepoolest, hoolimata eluviisist, mis kuidagi ei saanud võimaldada normaalset loomingulist tegevust, lõi ta sel aastal ühe oma kauneimaist lauludest, „Läbi saju”, ja valsi „Keset hoogsat tantsuringi”. Peab märkima, et kummalgi pole ta oma sõnu (vastavalt A. Vennola ja P. Rummo). Nähtavasti oli talle soovitatud hoiduda oma luulest, mis ei mahtunud sotsialistliku realismi mõiste alla. Sellest, kuidas sündis tango „Riina”, on jutustanud Valgre sõjaaegne tuttav Viisileht, kes pärast sõda oli müüjaks Vene tänaval asunud õllepoes. Et Valgre elas lähedal samas tänavas, oli ta Viisilehe püsiklient. See oli vist 1948. aastal, kui Viisileht palus Valgret tulla ja mängida paar lugu pilli tema naiseõe sünnipäeval. Pidu läks plaanitust pikemaks ja otsustati, et Valgrele tehakse ase alla Viisilehe korterisse. Peol oli aga üks naisterahvas, kes – teadagi – Valgret oma jutuga kinni pidas. Lõpuks oli Viisilehe kaheksa-aastane kasutütar võtnud Valgre väikesest sõrmest kinni ja ei lasknud enne lahti, kui too oli temaga all toas. Hommikupoole ööd kuulis peremees mingit krabinat ja pillihääli, magas aga edasi, kuni hommikul ärkas: Valgre seisab voodi ees, tõmbab lõõtsa laiali ja laulab suure häälega: „Nüüd üles, keda needus rõhub ...”84 Tüdruk oli ka ärganud,

155

Valgre andis talle paberi ja ütles: „Riina, ma pühendan sulle tango.” Et Valgre polnud jõudnud teksti kirjutada, lindistas Arne Oit selle tango instrumentaalpalana. Koostades 1983. aastal Valgre laulikut, avaldas V. Ojakäär selle pala seal oma kirjutatud tekstiga. Enne Viisilehte oli samas õllemüüjaks Goldman, kes mäletab Valgret parimast küljest, viisaka ja korrektsena. Oli käinud seal abikaasaga, korra ka õega, ent kõige enam sõpradega. Mänginud pilli ja laulnudki, kuid mitte rahateenimiseks, vaid seltskonna lõbustamiseks. Istusid paar tundi, jõid kaks-kolm kannu õlut ja mängisid.

156

Viimane aasta. „Saaremaa valss”. Lahkumine 14. jaanuaril 1949 kirjutab Raimond Valgre pärast pikka vaheaega Niina Vassiljevale kirja, millest saame teada teda tabanud saatuselöökidest: „Tegelikult polegi mul midagi head kirjutada. Vigastasin oma paremat kätt, üks luu oli murdunud. Ja siis panid „targad” arstid ta valesti kokku, nii et pärast kuu aega kipsi sain ma teda vaevu liigutada. Olin nii meeleheitel ja vihane, et hakkasin ikka rohkem ja rohkem jooma. Viimaks, ühel süngel pühapäeva hommikul, kui kõik mu raha oli otsas, müüsin maha oma akordioni ja jõin tükk tükilt ka selle raha maha. Mõtlesin, mida ma teen selle akordioniga, kui ma ei saa mängida? Ma isegi ei tahtnud ta peale enam vaadata ja olin isegi peaaegu õnnelik, et sain temast lahti. Mõtlesin, et alustan hoopis millegi muuga – otsin endale mingi töö ja teenistuse. Kuid see pole nii kerge. Kuna ma olen olnud kogu aeg pillimees, siis on muusika mul „veres”. Varsti hakkasin uuesti mängima ühes tantsuorkestris trumme. Hakkasin treenima oma sõrmi ja nüüd töötavad nad juba üsna korralikult, nii et saan mängida klaverit ja akordioni nii palju, kui see on orkestris vaja. Muidugi oli see hullumeelne tegu müüa ära omaenda pill,85 kuid mis tehtud, see tehtud. Momendil ma mängin „Madruste klubis”86 nende akordioniga. Päeval annan akordionitunde, nii et tulen läbi ja unistan ikkagi, et ostan endale uue pilli ning kogun selleks raha.Iga kord, kui mõtlen, kas lähen joon õlut või võtan mõned napsud, panen ma selle raha karpi ja ei lähe kuhugi. See ongi kogu mu kurb lugu, loodame et tulevased ajad toovad veidi paremaid võimalusi. [---]

157

Sedasorti muusikat, mida mina armastan, on nüüd väga harva raadiost kuulda. Fokstrotid ja slow’d pole praegu soovitavad. Nii on lugu ka minu muusikaga. Olen nüüd „Heliloojate Liidu” noortesektsiooni liige ja mulle on selgeks tehtud, et neid pole soovitav komponeerida. Kirjutasin ühe valsi87 ja sellel oli isegi edu, kuid sain selle pärast pikka vanade rahvalaulude uurimist meie Muusikamuuseumist. Pole hea kirjutada laule „kahvatutest kuukiirtest” ja romantikast, vaid hoopis aktuaalsemateist asjadest nagu „töö”. See on muidugi vajalik, kuid kas romantika peab siis sellepärast surema? Lõppude lõpuks pole me ju masinad.” Oleks patt sellele hingevalust dikteeritud kirjale veel midagi kommentaariks kirjutada. Viimasel eluaastal kinkis Raimond Valgre Eesti levimuusikale ühe armastatuma ja rahvusvaheliseltki tuntud lemmiklaulu, „Saaremaa valsi”. Ehkki ta kirjutas pärast veel kaks laulu, võib „Saaremaa valssi” pidada tema luigelauluks. Siinkohal pisut andmeid selle laulu sünniloost, peamiselt toonaste protokollide alusel. 18. aprillil 1949 tekitas Heliloojate Liidu noortesektsioonis pikema mõttevahetuse Valgre laul „Saaremaa ööd.” Tema kirjutatud akordimärkidega meloodianoodile on kirjutatud 15. apr. 49, pealkirjaks on pandud „Ta keerutab, lennutab …”. Valss oli kirjutatud sol-minooris. Koosoleku protokollist leiame järgmisi mõtteavaldusi88: „Meloodia on meeldejääv. Kas ta on aga selles laadis, millist me tahame rahvale pakkuda, seda on raske öelda. [---] Siin on n.ö. moodsa muusika mõju, [---] seda võiks vähem olla. Kuna me teksti ei tunne, ega pole sellesse süvenenud, ei saa öelda, kas muusika vastab sõnadele. Võib olla, kui siin teatavaid redigeerimisi ette võtta, saab sellest hea laul.” Teine mõtteavaldus: „Mulle tundub, et esimene osa on liiga pikk.” R. Valgre ütleb vahele, et see ei ole mõeldud alati lauluna, vaid teisel korral vahemänguna. Kolmas kinnitab, et „laul jääb meelde, ainult algus meenutab ühte puhkpilliorkestrile kirjutatud valssi”. Mainiti ka, et „see rahvaviis eriti eesti intonatsioone ei oma. Siin on sellega seoses ka võtteid teisest stiilist.” Otse seda välja ei öeldud, kuid valsi minoorne harmoonia viitas populaarsetele nõukogude valssidele. Üldine suhtumine on heatahtlik. Kokkuvõtte teeb Harri Kõrvits: „Valgre on astunud suure sammu edasi sellest stiilist, millist ta varem viljeldas. Siin on tunda aga vene mõju /Blanter/. See on parem, kui istuda lääne küljes kinni, aga see ei ole ka päris õige, kuna nõukogude kunstipoliitika näeb ette rahvuslikku vormi sotsialistliku sisuga. Vormiliselt see laul ei jää rahvale meelde. Laulu võiks hoopis kirjutada mažooris, jätaks hoopis rahvuslikuma mulje, kohatise meloodia muutmisega. Soovitan laulu kirjutada refrääniga pluss neli salmi. [---] paneksin päälkirjaks „Saaremaa valsi”.” Kirjeldatud koosolekut mäletab hästi Veljo Tormis: „Olime kõik ümber

158

klaveri, Valgre mängis laulu ette. Kui räägiti, et minoor ikka ei kõlba, kargas Podelski klaveri taha, mängis Valgre minoorse eelmängu mažooris ja ütles, et nii võib ka edasi teha.” Muidugi oleks ka Valgre ise selle peale tulnud. Ta viis valsi Fa-mažoori, ent piirdumata sellega, töötas kogu pala põhjalikult ümber. Temale, kes polnud harjunud oma laule viimistlema või koguni parandama, võis uue „Saaremaa valsi” tegemine olla isegi vastumeelne. Seda enam peab imetlema lausa geniaalset tulemust. Ka väärib imetlust tekstiks vajalike salmide leidmine Debora Vaarandi lühipoeemist „Talgud Lööne soos”. See on järjekordne kinnitus Valgre heast luulevaistust. Võib olla ka kindel, et algne minoorne variant poleks tema loomingust nii uhkelt välja paistnud nagu meile kõigile tuttav ja südamesse läinud praegune „Saaremaa valss”. Võib-olla on lugejal huvitav tutvuda ka Soome muusikateadlase Pekka Gronowi kommentaariga „Saaremaa valsi” ja selle lahetaguse menukäigu kohta, mis saabus juba pärast Valgre surma. Kõigepealt väidab ta täiesti õigustatult, et Valgre soosingu aluseks sai Georg Otsa lauluhääl ja välimus, mis tegi tuntuks palju tema laule nii ida kui ka põhja pool, jääb ju Soome meist ikka sinna põhjapoolsesse ilmakaarde. Muide, ka Valter Ojakääru „Kalastajan laulu” soomekeelses tõlkes teavad paljud soomlased, kuna see ilmus „Saaremaa valsi” singelplaadi B-poolel. Läänes oleks Otsal kindlasti hea läbilöök olnud, aga piirid olid paraku liiga lukus. Ega Soomegagi olnud asi lihtne, sest pärast Teist maailmasõda – olles isegi (sunnitult) sõbralik, hoolimata maa osalisest okupeerimisest, oli N. Liiduga läbikäimine kapitalistlikul riigil teatud määral komplitseeritud. Siin tuleb juurde teatud nüanss, mida praegu ehk ei taheta aktsepteerida, aga mida tuleb siiski tunnistada. Tsiteerin Pekka Gronowit: „Georg Ots külastas Soomet esimest korda 1951. aastal. See oli Soome-Nõukogude Liidu ühingu (SNS) kutsel. Ühing oli sõjajärgsel ajal organisatsioon, millel oli praktiliselt ainuõigus korraldada riikidevahelisi kultuurisuhteid. Nõukogude osapool teadis hästi, et ürituste korraldajad saavad enamasti olema kommunistliku maailmavaatega, ka külajastajad, keda polnudki nii vähe. Teiselt poolt oli neil üritustel ka Soome riigivõimu esindajaid, kes tahtsid näidata, et suur sõprus kestab edasi. Eesti ja Läti loomeisikuist kirjeldasid Soome arvustajad eriti soosivalt just Georg Otsa.” Siin pole midagi imestada, oli ju soomlastel samalaadne lauljast ikoon, keda kõik jumaldasid, kes oli välimuselt ilus ja ja ilusa häälega. See oli Olavi Virta, kelle elusaatus oli Valgrega mõnes mõttes sarnane aga samas ka erinev. Temagi sattus alkoholi küüsi, aga enne suutis tänu oma välimusele teha kõik oma

159

filmirollid, salvestada laulud ja alles siis (või tegelikult ka juba sel ajal) olla mees, kes võlus ära kõik daamid Helsingi parimais restoranides ja viia need oma hotelli numbritubadesse. Lõpp oli muidugi kurb nagu Valgrelgi. Teda tabas äkksurm ühes hotellitoas. Jätkab Pekka Gronow: „Polegi päris selge, kelle idee oli salvestada „Saaremaa valss” soome keeles 1957. aastal. Tõlke tegi raadiotoimetaja Ilkka Kortesniemi, toona veel noor üliõpilane, praegu kahjuks juba surnud. Salvestus tehti Eesti Raadios, saatjaks ER estraadiorkester. Võib-olla, et salvestus tehti Eesti Raadio soomekeelsete saadete tarvis. Või oli siis tagamõtteks hoopis moodne idee, et plaadi kaudu turustada plaanitud Georg Otsa Soome turneed? Igal juhul andis „Fazer-musiikki” 1957. aastal „Saaremaa valsi” (koos „Kalastajan lauluga”) Soomes välja ja sellest tuli suurepärane müügiartikkel. Sügisel 1957 oli see teisena enimmüüduim heliplaat (kokku osteti üle 30 000 eksemplari) ja seda mängiti regulaarselt ka raadios. See tegi ka Raimond Valgre Soomes tuntumaks, kuna iga kord kui laul raadios kõlas, mainiti ka helilooja nime.” Ametlik tunnustus jäi tal aga oma eluajal saamata. Kolm kuud enne tema surma, septembri viimasel nädalal, viidi läbi Eesti nõukoguliku heliloomingu dekaad. Selle kavas oli kolmeosaline rahvakontsert (25.9.1949), mille kohta loeme eelreklaamist: „Kontserdi teist osa täidavad ENSV Raadiokomitee estraadiorkestri ettekanded R. Merkulovi juhatusel. Solistidena on kaastegevad I. Uudelepp, G. Ots ja V. Gurjev. Kavas on L. Austeri, E. Arro, B. Kõrveri, L. Tautsi, V. Ojakääru ja R. Valgre estraadilaule ja orkestripalasid.” Sirp ja Vasar (8.10. 1949) tõi dekaadi kohta toimetuse pikema artikli „Eesti nõukoguliku heliloomingu ülevaatuse tulemusi”, mis pühendas estraadikontserdile ei rohkem ega vähem kui kaks lauset: „Nagu sõnavõtjad üksmeelselt märkisid, on tehtud edusamme uue, sisuka meelelahutusliku nõukoguliku laulu kujundamisel (Arro, Kõrver, Auster, Tauts).” Küll laulis G. Ots sel kontserdil „Saaremaa valssi”, ent mainida Valgre kui helilooja nime ei peetud vajalikuks. Veelgi enam äratab imestust, et Sirbis ja Vasaras (22.4.1950) avaldatud ENSV Rahvaloomingu Keskmaja poolt soovitatav repertuaar kunstilise isetegevuse kollektiividele Eesti NSV 10. aastapäeva tähistamiseks ei sisalda ühtki Valgre laulu! Pole enam heliloojat, pole ka tema loomingut ... Raske on kujutleda, kuidas võis Valgre end tunda selles uues, muutunud olukorras. Tal oli veel meeles kuulajate vaimustus tema laulude üle. „Ei suutnud oodata sa mind”, „Peagi saabun tagasi su juurde”, „Pärnu ballaad”, „Läbi saju” – neid lauldi kus iganes, nende sõnu teati peast, need olid tõeliselt rahvalikud

160

laulud. Need laulud tulid ta hingest ja läksid kuulajate hinge. Ent üheainsa suletõmbega olid neist saanud alaväärtuslikud foksid ja tangod, mis väljendasid kitsalt isiklikke tundeid – rahvale tuli aga pakkuda masse mobiliseerivaid marsse, hümne, kiidulaule Suurele Kodumaale ja Suurele Juhile, kes oli esialgu veel täie tervise juures. Nii jäid Valgre loomingust esituskõlblikeks „Saaremaa valss” (mille tohutut menu autor ei näinud ja vaevalt aimaski), „Keset hoogsat tantsuringi” ja „Talverõõmud” ning veel mõni valss, mis tantsuvormina oli levimuusika puhastushoogtööst puutumata jäänud. Restoranides oli mängitud ja lauldud Valgre muusikat palju. Selle eest laekus talle mitte küll muinasjutulist, kuid ikkagi mingit autorihonorari. Pärast „puhastust” muutus see peaaegu olematuks. Et Valgre siiski midagi saaks, kirjutasid restoranis mängivad sõbrad (A. Haug jt.) perioodilistele aruandluslehtedele Raimond Valgre olematuid, aga ilusa pealkirjaga valsse ja polkasid. Vahelejäämist ei kardetud, kui oleks nõutud nooti, oleks vas- Viimane foto. Raimond Valgre keskel ja tema loomingu tatud: „Aga me mängime peast.” Ja võimali- noored austajad. kule kontrollile (mida tegelikult polnudki), oleks iga restoraniorkester osanud improviseerida natuke „Valgre muusikat”. Tänapäeval on Valgre autoriõiguste ainupärija Krista Valgre, kes kümne aasta eest kerkis esile seoses „Saaremaa valsi” pealkirja müügiga ühele juustusordile. Kirjutati, et tegemist on helilooja tütrega. Sellele reageeris E. Avarsoo kaunis pahaselt ja kinnitas, et kõnealune on helilooja venna Kuno-Enn Valgre esimene abikaasa. Kuidas käis Valgre loomingu käsi ta elu viimastel aastatel Eesti Raadios, seda mäletab tollal estraadiorkestris mänginud V. Ojakäär. „Tollal raadios mängitud Raimond Valgre laulude nootidest jäid viimaks järele ainult kolm: „Peagi saabun tagasi su juurde”, „Suveöö serenaad” ja „Lohutab mind mu bajaan”. Esimesel noodil oli väljakirjutaja nimi: V. Maas – saksofonist korpuse suures

161

„Tiiu, Tiiu” käsikiri.

orkestris. Sellele orkestrile viitas ka koosseis: 4 trompetit ja 4 trombooni. Nii suurt vasegruppi polnud üheski teises orkestris. „Peagi saabun tagasi ...” tõmmati saatekavast maha kui tango, mandunud lääne tants! Kaks viimast laulu oli arranžeerinud R. Merkulov. Partituuridel on kuupäevadki, vastavalt 31.3. ja 12.3.1948. Nõnda siis langevad nad parajasti aega, mil levimuusikas hakkasid puhuma uued, nõukogulikud tuuled. „Suveöö serenaad”, ka „Sõduri serenaad” (1946) oli Valgrel mõeldud foksina. Merkulov oli partituurile pehmenduseks kirjutanud polka-moderato, See ei aidanud. „Suveöö serenaad” kadus varsti pultidelt. Mäletan, kuidas selle esmakordses proovis laulis Kulm: „Hii diidul diidul, väike kassipoeg ja viiul, and the cow jumped over the moon,” vihjates ühele tuntud inglise lastelaulule. Valgre muigas ainult. Endiste koolivendadena teadsid mõlemad laulu teksti „Hey, diddle diddle, the cat and the fiddle”. Valgre oli sealt laenanud tekstielemente, kuid muusika teinud ise, kasutades tuttavaid viisikäände. Saatekavva ei jäänud püsima ka „Lohutab mind mu bajaan”, vaevu märgatavate svingisugemetega foks. Valgre kirjutatud klaverinoodil on kuupäev 12. jaan. 1947, kuid laul võib olla loodud varem ja kuupäev tähistas noodi kirjutamise aega. Refräänile oli Valgre kirjutanud ka ingliskeelsed sõnad: „Day is done and my work is all through.” Palal on teinegi pealkiri, „Laulan trallalallalaa”. Mainitud kolmest laulust pole säilinud toonaseid heliülesvõtteid – kui neid siis üldse tehtigi. Üldse on Valgre lauludest tema eluajal tehtud salvestisi ER fonoteegis ja arhiivis ainult neli: „Aegviidu valss” (1945)89, „Talverõõmud” (1946), „Tartu marss” (1946) ja „Saaremaa valss” (1949). Kaht esimest laulis Valgre esimene naishääl Eesti Raadios, heledahäälne Vaike Toomik (Elli Saupõld-Jalajas). Kuidas Rostislav Merkulov ta üles leidis ja raadisosse tõi, pole teada. Ta õppis muusikakoolis, tahtis ka konservatooriumi edasi minna, kuid sisseastumisel leiti tema teadmised muusikaliteratuuris ebapiisavad olevat. Meelde on ta jäänud ka seoses ühe kontserdiga, kus teda laval asendas suur stuudiomagnetofon. Nimelt ei lubatud muusikakooli õpilastel miskipärast tasulistel kontsertidel esineda. Siis mängis ER estraadiorkester magnetofonile saatepartiid ja orkester laulis

162

refrääni: „Meie hangedest ei küsi, meie tormidest ei väsi, meie karastund käsi miski ei väärata saa!” (R. Valgre ja O. Rootsi „Talverõõmud”). „Tartu marss” on ER arhiivis märkusega: ümbervõte halvakõlalisest lindistusest vist 1945–46. a. Esitab ER kvartett koosseisus H. Uibo, G. Veting, E. Jaansoo ja V. Gerretz ER džässorkestri saatel. Peale eespool mainitud laulude, mille jõudmist raadiosaadetesse kinnitavad noodid ja lindid, mäletan V. Gurjevit lauludega „Ei suutnud oodata sa mind”, „Eidekene hella”, „Hall sõdurisinel” ja „Tartu valss”. Siit näeme, et Valgre looming ei kõlanud tema eluajal raadios mitte väga tihti. Sagedamini kuuldi E. Arrot, B. Kõrverit ja L. Tautsi, kes olid jätnud kõrvale oma džässiharrastuse ning kirjutasid rahvalikke valsse ja polkasid. Valgre oli küll proovinud – mäletagem „Noorte marssi” –, kuid nähtavasti kohutas tulemus esmajoones teda ennastki. „Saaremaa valss” oli muidugi tabamus täpselt kümnesse, kuid see oli juba hilja, uksel seisis vikatimees. Oma viimast kohtumist Raimond Valgrega mäletan kurbusega. See oli 1949. aasta hilissügisel. Viimati olin näinud teda, kui lindistasime „Saaremaa valssi”. Ta oli tulnud kohale, seisis sõnatult seina ääres, andis Merkulovile ja Otsale hüvastikäe ja lahkus kellegagi vestlusse astumata. Nüüd olin praeguse Tammsaare pargi juures Jaani kiriku poole sammumas, kui toonase turuhoone kohal nägin Valgret vastu tulemas. Aeglustasin sammu, et paar sõna juttu puhuda, kui nägin, et vastutulija näis täiesti võõra inimesena, näost haiglaselt kollakas, silmad sihitult kaugusse suunatud. Mul polnud julgust teda kõnetada, nii me üksteisest möödusime. Tema surmast sai laiem avalikkus teada alles nädala pärast, on aga kummaline, et sõnum ei jõudnud õigeaegselt ka raadio estraadiorkestrisse. Kuidagi oleks leitud võimalus teda väärikalt ära saata, nagu oli saadetud tema sõber Rudolf Kivi – ER ühendorkestriga, või John Pori – lähemate sõprade mängitud leinamuusikaga.” Eino Avarsoo oli teinud kindlaks Raimond Valgre lahkumise üksikasjad. Ta toodi Vabariiklikku Tallinna Psühho-Neuroloogilisse Dispanserissse (Paldiski mnt. 52) 30. XII 1949. a. saatekirjaga nr. 498. Temaga oli kaasas ema, kellelt saadi peale muude andmete ka teavet haiguse eelloo kohta. Seal märgiti: Hospitaliseeritud erakorralistel näidustustel, ja koostati haiguslugu nr. 20977, kust loeme: Saadetud: Psühhoneuroloogia Dispantser90 Osakond II maja Saabus 12.20 30. XII 1949 Lahkus 5.45 31. XII 1949 Suri 31. dets. 1949 kell 5.45

163

Perekonna-, ees- ja isanimi Valgre, Raimond Johannese p. Vanus: 1910 (1913) Rahvus: eestlane Elukoht: Vene 7–4 Töökoht: Heliloojate Liit91 Amet: Helilooja Diagnoos: delirium tremens (alkoholimürgituse hullus) Kaasuv diagnoos: myocardiadystrophia (südame verevarustuse vaegus) Arst: B. Wilhelmson Patoloogilis-anatoomiline diagnoos92: myocarditis chronikum, hydrocephalus, haemorragis retroperitonalis (krooniline südamelihase põletik, vesipea, verevalumid tagakõhukelmes). 02. jaan. 1950 dr. P. Pedussaar pataloog-anatoom Anamneesis-eellugu (ema)93: Patsient tarvitab alkoholi umbes 3–4 aastat, kuid viimased 2 a. eriti palju, kord-korralt muutus seisukord halvemaks, viimane aasta tarvitab alkoholi iga päev, [---]. Tööd teeb, kuid vähe. Mängida ei saa. Tahab jätta viina tarvitamist, kuid ei saa, hirm on väga suur. Teda joodetakse igal pool, raha polegi tal vaja. [---], räägib omaette. Sööb vähe, sugugi ei maga. 27. XII s.a. kukkus raskelt.94 Eile oli raske epilepsia (langetõve) taoline kramp. Patsient on abielus. Abielu pole korras. Lapsi ei ole. [---] Vastuvõtul patsient oli alul aruselge. Ütleb, et tundvat ennast halvasti, jalg olevat tal haige, tegevat valu. Desorienteerunud. Insulini 0,3 x 2 Solucio glycosae 40% 20 cm Paigutatud valve jaoskonda. Järgneb surmaeelse seisukorra kirjeldus, millest selgub, et patsient polnud enam teadvusel, kuni saabus Exitus letalis kell 5.45. Nii kustus üks heledamaid tähti Eesti muusikas. E. Avarsoo vestles ka tollal haiglas õena töötanud Lehti Valmisega, kes jutustas: „Esimene päev, siis ta oli selge. Teine päev ta läks kuidagi rahutuks. Võib-olla see oli sellest, et kui ta oleks saanud sada grammi, siis seda rahutust poleks tekkinud. See on tihti nii nendel, kes on harjunud alkoholiga. Selgetel momentidel oli ta mure põhiliselt majanduslik, et kui kauaks ta peab haiglasse jääma, et ta ei saa ju kaua olla. Nagu näha, nad olid vist majanduslikult kaunis suures kitsikuses. Pärast süste oli ta rahulikum. Ütles: „Öelge, palun, kas minu elu pole olnud tõesti asjata, kas midagi minust jääb järele, kas mõni minu lauludest pääseb rahva hulka?” Ta palus, et laulaksime talle mõnda tema laulu. Kuid sanitarid,

164

Raimond Valgre hauakivi Metsakalmistul. 2010.

lihtsad poisid, ei osanud ühtegi. Ütlesid: „Varsti tuleb söögiaeg, laulame kõik koos „Kui Kungla rahvas kuldsel aal kord istus maha sööma”.” Ja hakkasidki laulma, Valgre vilistas kaasa, sest laulda ta ei suutnud. Ta silmis oli nukrust, kuid ta ütles „Tänan teid, olete ikka toredad poisid!”” Raimond Valgre lahkumisest on jutustaud Artur Ranne, tema esimene orkestrikaaslane ja sõber: „Ta ei olnud tagasi tulles enam see mees, kes läks. Kui ta kuulis, et ta mõlemad kopsud on läbi, siis ütles emale. „Niikaua võtan viina, kuni lähen. Saan sellest vaevast lahti.” Ma mängisin restoranis Nord. Ema tuli minu juurde, see oli 31. detsembril 1949, et tule, Artur, aita matta. Emaga koos pesime ta siis puhtaks ja panime riidesse. Tema viimane lemmikülikond oli kantud triibuline tumesinine, sellega ta maeti. Õnnetuseks ta suri kuu lõpus ja Autorikaitsel polnud raha talle laulude eest honorari maksta. Harri Kõrvits siis organiseeris, et saime valsi „Tiiu, Tiiu” eest kirsturaha. Mina käisin mööda õllepoode, kus teda tunti ja nii kogusime umbes 2000 rubla. Kirstupanek oli kell 10 hommikul. Läksin Vene tänava õllepoodi. Sealt võtsin kaasa kolm Raimondi tuttavat ja nii panime ta kirstu. Matusepäeval oli 25° külma. Neil oli lahtine veoauto. Meid, muusikamehi oli seitse ja veel paar lähemat inimest.” Jäljeke armastatud helilooja lahkumisest on saatjatele jagatud mustas raamis leht. Masinal trükitud tekstis torkab silma ristimisel antud eesnimi – Raimund – Valgre. All sünni- ja surmaaeg. Matmine Jaani kirikus 8. jaan. 1950. a.

165

Järelehüüe Valgrele ilmus üksnes ajalehes Sirp ja Vasar (7.1.1950). Raimond Valgre Pärast lühikest, kuid rasket haigust suri 31. detsembril 1949. a. noor andekas helilooja Raimond Valgre. Oma esimesi samme heliloomingu alal tegi R. Valgre Suure Isamaasõja päevil, võideldes relvaga käes Eesti Rahvusliku Korpuse ridades meie kodumaa vabastamisel saksa fašistlikest okupantidest. Tema lüürilised laulud, samuti kui võitlustahtelised „Laul Leningradist” ja „Tartu marss” muutusid kiiresti populaarseks korpuse võitlejate hulgas. EN Heliloojate Liidu noortesektsiooni asutamisest saadik võttis R. Valgre osa selle tegevusest. Tema viimase aja rahvalikest lauludest evivad erilist populaarsust oma meloodilisuse ja rahvaliku helikeele poolest laulud „Keset hoogsat tantsuringi”, „Saaremaa polka” ja eriti „Saaremaa valss”. Lootustandva muusiku varajane surm on on meie noorema põlve heliloojate peres tunduvaks kaotuseks. EN Heliloojate Liidu noortesektsioon Ülaltoodut lugedes näib, et Valgre nimi oli tollal tõesti nagu tuline süsi, mida keegi ei julgenud pihku võtta. Et järelehüüde all puudub kultuuriministeerium, on loomulik, sest sellele asutusele oli Valgre eikeegi. Ent Heliloojate Liit oleks küll sobinud kaastundega ühinema, mis sest, et Valgre polnud liidu liige. On teda ju esimeses lauses tituleeritud nooreks andekaks heliloojaks. Niisiis pandi liitu esindama noortesektsioon. Edasi tuleb aga väiteid, mis panevad lugeja küsivalt kulmu kergitama. Esimesi samme heliloomingus ei teinud Valgre mitte Suure Isamaasõja ajal, vaid ammu enne sõda oli ta loonud vähemalt 20 laulu, nende seas niisugused pärlid nagu „Muinaslugu muusikas”, „Õige valik”, „Sinilind”, „Ma loodan, et saan sellest üle”, „Unelmate tänav”, „Veel viivuks jää” jt. Kõik need heideti üle parda, kui lahti läks jaht „kodanlikele natsionalistidele ja kodutuile kosmopoliitidele, lääne ees lömitajaile”. Jäi „Laul Leningradist”, mille populaarsus oli korpuse poliittöötajate soovunelm, kaugeltki mitte tegelikkus. Ka polnud vaja teha Valgrest sõjasangarit. Relv tal muidugi oli, kuid vaevalt ta sellest ühtki pauku lasi. Teda kui head muusikut hoidsid mõistlikud ülemused ohtlikemaist paikadest eemal. Ainus koht, kus ta hirmu tundis, oli Velikije Luki lähistel, kuid mitte otse lahingus. Sõjakus oli Valgrele täiesti tundmatu. Lüüriku hing avaldus tema loomingus just valsside ja ballaadide kaudu. Nõukogude lauludelt nõutav valjuhäälne paatos jäi talle täiesti võõraks.

166

õpetuseks

Raimond Valgre, erakordne nähtus eesti levimuusikas, pole vist selleski raamatus lõplikult lahti kirjutatud, sest ta oli omamoodi tabamatu oma lühikese elu keerdkäikudes. Küll leiab siit aga avalikkusele varem teadmata materjali Valgre kohta ning ka teda lähemalt tundnud inimeste mõttekäike selle andeka ja seletamatu muusiku maise teekonna jälgimisel. Viimaste all ei pea ma silmas ainult Valter Ojakääru ja Eino Avarsood, vaid ka kõiki teisi, kelle mälestusi kasutades võis see raamat üldse teoks saada. Omalt poolt võin öelda ainult seda, et Raimond Valgre tegi möödunud sajandi 30. aastatel Eesti levimuusikas suisa revolutsiooni, tuues rahvalike viiside ja lorilaulude kõrvale midagi tõeliselt maitsekat. Loomulikult olid tal oma eeskujud ja ta ammutas inspiratsiooni nii saksa, inglise kui ka ameerika lööklauludest, kuid hoolimata sellest jäi ta algupäraseks. Ma ei mõtle siinkohal „eestipärasust”, sest tegelikult võis paljudes tema lauludes hoomata just välismaist. Ent samas polnud nad kopeeritud (nagu tänapäeval sageli juhtub), vaid olid oma kindla käekirjaga. Nad olid Valgre laulud, viisirikkad ja lauldavad, seepärast ongi raske mõista, miks alles aastakümneid hiljem on meie muusikud need üles leidnud ja usinasti salvestama hakanud. Sel moel saab unustamatu helilooja tagantjärele osakesegi tunnustusest, mida ta oma eluajal tunda ei saanud. Ehk aitavad jäädvustada mälestust temast ka käesolevate kaante vahele köidetud leheküljed.

167

168

isad

Raimond Valgre laulud ja instrumentaalpalad   1. Armastus, suudlus, kuuvalgus (Ilus neid) (A. Ranne / H. Karmo) 1933   2. Võin ma teid täna saata koju?   3. Miks räägid truudusest, kui sul on keegi teine   4. Blond Aleksandra (A. Ranne / H. Karmo) 1933   5. Hääd ööd (A. Ranne / A. Kempe) 1934   6. Helmi 1934   7. Veel viivuks jää 1934   8. Mir gibt’s im Leben keine Stunde 1934   9. Sweetheart, beaught’ful (pro beautiful) sweetheart1934 10. Oh, mein(e) Deddy 1934 11. Bei dir, mein Liebling (Sinu juures, mu armsam) 1934 12. Was fang’ ich an mit meinem grossen Leid (Mida hakkan ma peale oma suure murega) 1934 13. Mul meeles veel (Ei õnnelik või olla ma) 1934 14. Meloodia (Meeles mul see melody) (K. Kikerpuu ) 1934 15. Üksi (Unelm mulle armastus on) (H. Eramaa) 1935 16. Kirjake koju (Ich grüss dich) (T. Eramaa) 1935 17. Deddy, mil kingid kord südame mul 1935 18. Kui sul valutab mõnikord süda 1935 19. Suudlus kuuvalgel (Ein Kuss im Mondenschein) (A. Kempe) 1935 20. Suudle mind 1935

174

21. Ma loodan, et saan sellest üle 1933/1935 22. Ah, nii rahutu mu süda 1936 23. Sa ütlesid mull’ päikene (Sa ütled mulle, päikene) 1936 24. Unelmate tänav (Nõmme linnas) 1936/1937 25. Saabund aeg, et sul ütlen hääd ööd (Jõudnud aeg, et sul ütlen ...) 1937 26. Muinaslugu muusikas (ingl. A. Feillet) 25.7.1939 27. Sinilind 1940 28. Kas mäletad veel 1940 29. Õige valik (O. Roots) Snowflakes (A. Feillet) 1940 30. Tšebarkul (Kaugel sealpool võimsaid Uraale) 1942 31. Ei suutnud oodata sa mind 1943 32. Hall sõdurisinel 1943 33. Erika 1943 34. Peagi saabun tagasi su juurde (A. Vennola) 1943 35. Tartu marss 1943 36. Sind täna tervitan 1943 37. Otsisin täid 1943 38. Meie polk (917) 1943/44 39. Puujala Fritz 1943/44 40. Eidekene hella 1944 41. Alati sinuga, Niina 1944 42. Tarantella 1944 43. Narva valss 1944 44. Neiukene Toomemäelt (Tartu valss) 1944 45. Israel swing. Juuli 1944 46. Viljandi serenaad 1944 47. Aasta uus 1944 (1946 ?) 48. Aegviidu valss 1945 49. Pärnu ballaad 1945 50. Mixed colours red and blue (1945, loodud 1930-ndail) 51. Spring means love but not for me 1945 52. Suveöö serenaad (Sõdurite serenaad, tekst H. Vilpart) 1946 53. Vaid sulle kuulub mu süda 1945/46 54. See, keda armastasin, kuulub teisele (Üks, keda armastasin ...) 1945/46 55. Vaid sina, Niina (? Only you Nina) 1945/46 56. Ei tea (1939 ?) 1946 57. Kevadmõtted (Süda, mil rahuned sa) 1946 58. On kevad tulnud taas (H. Karmo 1964) 1946 59. Naine, kes ei armu 1946

175

60. Pühapäev Kadriorus 1946/47 61. Valged ööd (M. Nurme) 1946 62. Lohutab mind mu bajaan (Laulan trallalallalaa) 12.1.47 63. Su silmist näen ma igal öösel und. September 1949 (1946 ?) 64. Ma olen liig halb 1946/7 65. Talverõõmud (O. Roots) 1947 66. Kevad südames 47 (O. Roots) 1947 (1940 ?) 67. Kaunim neid (J. Roosaar). Veebruar 1947 68. Aastaajad 1947 69. Noorte marss 1947 70. Näkineid (Kolm kalameest / Kaluri valss) 1947 71. Joogilaul (Ma võtan viina) 25.10.1947 72. Tratty serenaad 1947 73. Kui taevas on kuu (Suuskadel) 1947 74. Läbi saju (A. Vennola) 1948 75. Keset hoogsat tantsuringi (P. Rummo) 1948 76. Sa eile ütlesid ”jaa”. Juuli 1949 77. Tiiu, Tiiu. September 1949 78. Saaremaa polka (Kraavihall) 28.8.49 79. Saaremaa valss (D. Vaarandi) 18.4.49 / 9.5.49 80. Õige õnn. Oktoober 1949 81. Viim(a)ne valss. Oktoober 1949 Loomisaasta teadmata: 82. Riina (A. Kempe) 83. Vaid oma laule ma võin sulle kinkida 84. Lehmalugu 85. Näljane saksofon ER arhiivis on Raimond Valgre nime all 1007 ühikut. Umbes pooled on sama vokaal- või instrumentaalesituse korduvad märked, ent eri esituste arv ulatub umbes viiesajani.

176

Raimond Valgre looming plaatidel ja kassettidel LP CD CD CD CD CD CD CD CD CD CD CD CD 3CD CD DVD CD MC MC MC

Raimond Valgre. Viisid aastaist 1935–1945. Melodija, 1987 Raimond Valgre laule. U. Lattikas. Forte, 1993 Need vanad armastuskirjad. Muusikat mängufilimist. 1993 Mul meeles veel. Raimond Valgre laulud läbi viie aastakümne. ER, 1996 Annan Sul suud, härra Valgre! K. Karisma ja T. Kilgas. KMG, 1996 Sinilintu. A. Heino, S. Medell, Finest Sextet. MASAN, 1996 Raimond Valgre. S. Luik. Alt, 1997 Raimond Valgre laule. Karavan. LendMuusik, 1997 Üksi. Raimond Valgre laulud. A-L. Poll. n©b, 1999 I hear a little story in the music. H. Zeigeri bigbänd. Forte, 1999 Muinaslugu muusikas. T. Paulus. Elwood Music, 2001 Pleased to Meet You, Mr. Valgre. F. Goya, MFM Records, 2001 Swing mind ikka lohutab. Modern Fox. Global Music, 2003 Raimond Valgre. Eesti kullafond. Hitivabrik, 2003 Nüüd laulmas iga tund ... TA Naiskoor, Inseneride Meeskoor. ER 2003 Need vanad armastuskirjad. Mängufilm. 2003 Raimond Valgre laule. Karavan. n©b, 2006 Raimond Valgre meloodiaid. AS Ilo Need vanad armastuskirjad. R. Simmul. Freyja Film, 1993 Läbi tule. S. Luik, T. Raadik, A. Jaama © 1993

177

isukord

1913.  Juured. Sünnilinn Rapla  7 1918.  Esimesed muusikamuljed kodus ja linnas  11 1920.  Muusikatunnid Raplas. Erinevad huvid  13 1926.  Tallinna ühistehnikagümnaasium  23 1931.  Kool läbi. Esimesed orkestrikogemused. Sõber Ranne  38 1932.  Ajateenistus pioneeripataljonis  41 1933.  Esimesed oma viisid. „Viisteist minutit Deddyga”. Restoranimuusiku tee algus  44 1939.  Pärnu. Rannasalong. Alice. Muinaslugu muusikas. Tallinna Draamakelder. Sõber Metssalu  67 1940.  Taas Pärnus. Suur Vend korraldab. Tallinnas ja Tartus  82 1941–1944.  Orkester Pärnus. Liivi. „Roos rannaliival”. Sõda. Tööpataljon ja polgu orkestrid  87 1944.  Niina  117 1944–1945.  Laskurkorpuse suur džässorkester. Demobilisatsioon  127 1946.  Noorte Maja orkester. Laulud koguvad populaarsust. Abielu  142 1947.  Viimane töökoht Pärnus. Allakäigutrepil  150 1948.  „Läbi saju”, „Riina”  155 1949.  Viimane aasta. „Saaremaa valss”. Lahkumine  157 Viited  169 Lisad  174 Register  185

aamatu autorist

Jaak Ojakäär Sündinud 01.07.1958. a Tallinnas. Lõpetanud 1980. a Tallinna Pedagoogilise Instituudi kultuuri- ja muusikateaduskonna orkestrijuhtimise eriala. 1980. aastatel mängis Kalevi bigbändis klarnetit ja sopransaksofoni. 1980–2009 töötas Eesti Ringhäälingus Vikerraadio muusikatoimetajana. Sellesse perioodi jääb hulgaliselt levi- ja džässmuusika autorisaateid ning sarju (nt „Plaadipõgenik”, „Mul meeles veel”, „Vikerkäär”, „100 aasta laulud”, muusikamäng „Õige valik” jpt), samuti muusika suurürituste otseülekandeid (Tartu muusikapäevad, Rock Summer, Pori Jazz, Eurovision Dublinis) ning telesaate „Kaalukeeled” juhtimine. Jaak Ojakäär on mitme Eino Baskini lavastuse muusikaline kujundaja (N. Simoni „Hotell California” 2002, C. Magnier’ „Vaene kunstnik” 2003, P. Chesnot’ „Kes aevastas?” 2007 jt). Tegutseb muusikapublitsistina, kirjutanud eesti ja maailma popmuusika ajaloost muusikaõpikutes ning eesti muusikat käsitleva artikli teoses „Continuum Encyclopedia of Popular Music of the World” (New York, 2005). Jaak Ojakäär on aastast 1993 Eesti Ajakirjanike Liidu liige.


RAIMOND VALGRE LEGEND