Noorteleht Tankla nr 10(03-2013)

Kas teadsid, et Valgamaa noormees mängib bändis Paha Polly?

Milline on vahetusaasta Lõuna-Mehhiko päikese all? Miks vahetas Siim Säre elu linnas maal elamise vastu?

Kuidas suhtutakse õhusõiduki hooldust õppivasse tüdrukusse? Mis teeb maakoolis õpetamise eriliseks? Kõigest sellest saab lugeda lehekülgedelt 6-7.

«Tulevikust rääkides on suur heameel meie noorte üle.

Valgamaa noored on aktiivsed ja julgen paljusid neist seada vanemale põlvkonnale eeskujuks. Noortekogud, avatud noortekeskused, noorte oma portaal, ajaleht ja isegi televisioon on ainult mõned märksõnad, mis tunnustust nõuavad. Võime uhked olla meie laste üle, kelle projekt võitis noorte ettevõtlikkuse arenguprogrammis esikoha,» sõnas Valga maavanem Margus Lepik vabariigi aastapäevale pühendatud aktusel.

Heade mõtete ja ideede jagaja

Valgamaa noorteleht nr 1(10)

Märts 2013

WWW.TANKLA.NET

Noortevolikogud aitavad noortel aega sisustada Ülla Tamm reporter

ylla@tankla.net

Valgamaal on loodud viis noortevolikogu, mis töötavad selle nimel, et noorte hinnangud ja seisukohad kohalikes omavalitsustes kajastatud oleks. Millised on nende senised suurimad saavutused ja millised on tulevikuplaanid?

Tõlliste valla noortevolikogu (asutatud 2010)

Tõlliste valla NVK on eelnevatel aastatel korraldanud Sooru Suvesummi ning Laatre lumelinna ehitamist. Hetkel ei tegutse noortevolikogu aktiivselt, kuna liikmete sõnul inimestel kadus motivatsioon ning enam ei viitsitud midagi teha. Teistel soovitaksid nad mitte lasta koosolekute harjumust käest ning liikmeid tuleks võimalikult palju motiveerida.

Tõrva linna noortevolikogu (asutatud 2010)

Tõrva NVK üks seniseid suurimaid saavutusi on Tõrva Noortevolikogu auhinna väljaandmise traditsioon, kus tunnustatakse noorte poolt just neid inimesi, kes on kodukoha jaoks midagi hinnalist teinud. Lisaks on tänu noortevolikogu ettepanekutele paigaldatud Tõrva linna tänavatele mitu liikluspeeglit.

2013. aasta tõotab tulla üsnagi teguderohke. Plaanis on korraldada kohvikuõhtute sari, kus tee ja kohvi kõrvale saaksid noored kuulda ettevõtlikelt inimestelt inspireerivat juttu ning saada sellest oma tegemistele motivatsiooni juurde. Lisaks sellele plaanib noortevolikogu talgupäeva, mille käigus tehakse Tõrva rannad suveks korda ja plaanis on palju muudki.

Valga linna noortevolikogu (asutatud 2011)

Ise ollakse rahul sellega, et saadi volikogule logo. Logokonkursile laekus 41 tööd, mille seast valiti parimaks Igor Stiba kavand. Igorit tunnustati tänukirja ja kinkekaardiga. Veel korraldati noortepäev Valga noortekeskuse territooriumil. Noortepäeval olid külas poisid, kes õpetasid kummiSkanneeri oma nutitelefoniga sisse see QR-kood ning hakka meie fänniks!

www.facebook.com/tankla

Ansambel Charlie (vasakult Keiti, Triinu, Kärt ja Gertrud).

lindil trikke tegema. Noored organiseerisid kirbuturu, kus kaubeldi erinevate kaupadega ning kohviku, kust oli võimalik soetada söögipoolist ja alkoholivabu jooke. Suvel on plaanis olla abiks Valga Linnapäevade korraldamisel.

ERAKOGU

Palupera valla noortekolikogu (asutatud 2011)

Palupera valla NVK suurim saavutus on olnud see, et saadi 2012. aastal rahastus kõikidele projektidele, mida kirjutati. Näiteks rahastus «Tunne oma Kodukanti!» projektile, mida toetab Euroopa Noored. Selle käigus toimus videokoolitus ja kolm öömälumängu Palupera valla eri piirkondades. Tulemas on pildiraamide tegemise koolitus, fotojaht ja fotonäitus. Üks suuremaid üritusi, mille korraldamisega hakkama saadi, oli sõbrapäev Palupera pritsikuuris, kus vaadati koos noortega filme ning mängiti mänge. Samuti sai tänu noortevolikogule Hellenurme vana võrkpalliplats uue liivakatte ning võrgu mängimiseks. 2013. aastal on tegemist palju – minnakse paraplaaniga lendama ja lennundusmuuseumisse, kanuumatkale ning riskikäitumiskoolitusele.

Otepää valla noortevolikogu (asutatud 2012)

Otepää valla NVK on üritanud ennast tööle saada, kuid pisut on jäänud asi pidama noorte mitteaktiivsuse tõttu.

Viimasel koosolekul otsustati jätkata ja võtta kasutusele uued meetmed noorte kaasamiseks. Aega on läinud, kuid alla ei anta ja loodetakse, et tulevikus jätkatakse veelgi hoogsamalt. Suurimaks saavutuseks on seni olnud «Sa oled väga ilus inimene» kampaania. Inimestele anti võimalus tunnustada Otepää valla tegusaid ja ilusaid inimesi.

Selle raames sai tehtud Gertu Võsu abiga ka video.

Karula valla noortevolikogu (loomisel)

Noortevolikogu loomine sai alguse eelmise aasta novembris, kui kutsuti kokku arutelu noortevolikogu teemal. Reklaami tehti ka Facebookis, kus loodi noortevolikogule oma leht. Aktiivsed noored kirjutasid projekti, mis võimaldaks noortevolikogu ülesannetest, võimalustest ja väljakutsetest rohkem aimu saada kohalikus omavalitsuses. Rahastuse saamisel jätkatakse tegutsemist maikuus, kui tahetakse teha valimised.

Lisateadmiste saamiseks on külastatud Tõrva NVK istungit, kus koguti erinevaid ideid ning inspiratsiooni.

Ansambli Charlie liikmeid ühendab pikaajaline sõprus Gertu Võsu reporter

gertu@tankla.net

Ühel reede õhtul avaneb mul võimalus kohtuda Otepääl nelja imetlusväärse neiuga. Gümnaasiumiõpilased Gertrud Aasaroht, Triinu Aasaroht, Kärt Anton ja Keiti Kirt koonduvad ühise nime alla Charlie. See peaaegu 2 aastat tagasi loodud ansambel kogub hoogsalt populaarsust.

Juhuslik nimevalik

«Me kõik oleme käinud Eesti lastekooris ja seal oli üks äge laul, millega tahtsime esineda kooli jõulupeol. Alguses oli meid kuus, aga meie neljakesi klappisime kuidagi paremini,» räägib Triinu. Ansambel sai endale nimeks Charlie täiesti juhuslikult, kui tuli Jaan Poska gümnaasiumis esinemine ja nime tarvis oli.

«Mõtlesime, et paneks ühe ilusa poisi nime ja nii see nimi jäigi,» kirjeldab Triinu nimevalikut.

Tüdrukute arvates oli alguses kõik kuidagi lihtsam. Nüüd on raskem, sest Kärt ja Keiti õpivad Tartus Jaan Poska gümnaasiumis. Samas on ka inimestel tekkinud juba ettekujutus, milleks neiud võimelised on ja seetõttu oodatakse neilt iga korraga rohkem. «Inimesed vahel arvavad, et see tulebki lihtsalt niisama, tuleme kohale ja laulame,» seletab Kärt inimeste mõtlematust.

Mitmekülgne repertuaar

«Meie repertuaar on väga

erinev, sest oleme esinenud ka näiteks kirikutes, sinna ju ei saa minna tavapäraste raadiolugudega,» räägib Gertrud. Esinemisrepertuaari kuulub umbes 20 laulu, kuid mõned lood on juba nii tüütuks kujunenud, et enam ei taha neid esitada. «Selliseid laule ei saa ka esitada, mis on proovis meid naerma ajanud, siis võib juhtuda see, et esinemise ajal mõjuvad need meile uuesti nii,» lisab neiu. Gertrud ja Triinu on ka vanadekodus esinemas käinud. «See oli kõige südamlikum esinemine, kus ma käinud olen,» ütleb Triinu mõtlikult.

«Tavaliselt Keiti ütleb, mis popp on ja seda laulame,» ütleb Kärt naerdes. Kärdi sõnul ka nemad Keitiga vaidlevad kõige enam lugude üle, sest nende muusikamaitsed on erinevad.

«Keiti ütleb lihtsalt lõpuks, et mul on halb muusikamaitse.»

Tegelikult tehakse tihtipeale valik publiku järgi. Kui esinetakse koolis, siis mõeldakse ikkagi nende laulude peale, mis praegu populaarsed on. «Võõra laulu puhul nad võib-olla ei haaraks kohe esitusest kinni ja ei kuulaks,» arvab Kärt.

Värsked ja rohelised

Tüdrukud räägivad, kuidas enne esinemisi tuleb tihti kriise ette, et jõuavad kuskile kohale ja siis on tunne, et üldse ei taha lavale minna. «Vahel tahad inimestele vastu tulla, kes hästi palju aidanud on, aga samas ei leia kuidagi aega ja pead end sundima. Eks me oleme veel praegu

selline heategevuslik ansambel.

Mõni inimene hõikabki välja, et meil tuleks 15 laulu teha. Inimesed ei mõtle, mis selle taga on.

Koor õpib aastas 15 lugu,» räägib Triinu.

«See on tõesti hea, et igas proovis saab naerda.»

Ansambli liikmed leiavad, et praegu on veel natukene vara oma esinemiste eest raha küsida, sest enda arvates on nad alles algajad. «Me oleme nii värsked ja rohelised,» ütleb Gertrud. Vähemasti sõiduraha aga tavaliselt küsivad, sest esinemise eest ei tahaks ju päris peale ka maksta.

Vahel tuleb ka tülisid ette

Neidudel juhendajat ei ole.

Triinu ja Gertrud naeravad, et võib-olla nende ema on kõige suurem kriitik, kellele vahel mõni uus lugu lauldakse. «Seda peab küll ütlema, et me oleme Otepää gümnaasiumist saanud selle kaasa, et me oskame oma häält väga hästi kasutada. Samas me oskame ka koos laulda, et me ei tee nii, et üritame üksteisest kõik üle soleerida,» kirjeldab Triinu ansamblis laulmist.

Vahel tuleb ette ka tülisid.

«Teistel on hea, lähevad koju ära

ja järgmiseks päevaks on unustatud. Meie Gertrudiga peame koos koju minema, vahel sama bussiga ka veel Tartust Otepääle sõitma,» naerab Triinu. Muidu on aga väikeste riidudega ikka see, et kaks tükki omavahel tülitsevad ja teised kaks hakkavad tavaliselt naerma ja ongi tülitsemine lõppenud.

Lõbusad ansambliproovid

Ansambli tegemise juures peavad tüdrukud kõige ägedamaks seda, et nad on omavahel suured sõbrad ja neil on koos vahva.

«See on ka hea, et kui me Keitiga Tartusse ära läksime, siis võõrandusime Otepää tüdrukutest ikka päris palju, aga Triinu ja Gertrud on ikka olemas,» räägib Kärt.

«Sünnipäevadele ikka kutsutakse,» lisab Triinu naerdes.

«Mina tunnen seda ka, et mul on alati midagi oodata. Kui on kõige hullem päev olnud, siis lähen Tartusse lauluproovi ja mul läheb kõik muu meelest ära. Ma saan alati kindel olla, et seal saab nalja,» mõtiskleb Triinu. «See on tõesti hea, et igas proovis saab naerda,» lisab Kärt. «Mõnikord lähen vihale, sest ainult kaks korda laulame ja ülejäänud aja naerame,» muigab Gertrud.

Triinu õpib gümnaasiumi viimases klassis ja tahaks peale lõpetamist muusikaakadeemiasse minna. «Ma tegin 2013. aasta lubadused ja üks nendest oli, et ma ei jäta Charlie’t katki.» Seega ei peaks austajad pead norgu laskma, sest neiud plaanivad muusikaga edasi tegeleda.

Aeg uuteks algusteks Gertu Võsu peatoimetaja

u s k t , m a k a i a p p ärinen n a i o H

Jane Saluorg reporter

jane@tankla.net

gertu@tankla.net

Mind on õnnistatud sellise perega, kus kogu aeg peavad kõik teadma, millega ma tegelen.

Vahel mõtlen, et jumal, kui tüütu. Ma tahan praegu neid asju teha ja ma ei viitsi kellelegi seletada, miks ma neid teha tahan. Enamasti aga on nii südantsoojendav, kui kõik minu tegemistele kaasa elavad. Ühel päeval helistas mu õde ning ütles, et ta ostis mulle raamatu. Oli selle raamatupoes lahti teinud ja saanud kohe aru, et minul peab see raamat olema. Selles olid lustakalt kirjutatud lood, mis panid naerma ja pugesid samal ajal südamesse. Lugesin seda õe juures köögis samal ajal, kui tema süüa tegi.

Mõtlesin endamisi, et selle jaoks ilmselt suured õed ongi. Selle jaoks, et olla kogu aeg kindel, et kõik asjad hästi on ja kui vahel tundub, et ei ole, siis teha kõik selleks, et need õige pea endiseks muutuksid.

Mu talvearmastus kadus ära peale seda, kui jääpurikaid enam kommi asemel limpsida ei tahtnud. Üritasin talve igati nautida, aga ikka jäi sisse üks suuremat sorti igatsus. Igatsus päikese ja linnulaulu ja lillede järgi lõhnavate põldude järele. Selles õe kingitud raamatus «Kui ma armastasin tislerit» (Kerttu Soans) kirjutatakse kevadest nii: «Kevaded on muutunud, neist on saanud väikeste katkematute rõõmude voog.

Heameel tärkava looduse ja kasvavate laste üle, selle üle, et kõik mured on pärast nende üleelamist väikesed ja kaovad olematusse.»

Minu jaoks oli kevad alati millegi uue algus.

Peale selle, et aastaaeg vahetus, vahetusid ka inimesed. Pealtnäha jäid nad samaks, aga oli üsna lihtne märgata, kuidas nad tahtsid rohkem päikese käes pikutada, kui oma koolitükke teha.

Mulle meeldis peale raamatu lugemist kevadest mõelda aga just nii – katkematute rõõmude voog. Esimene rõõm pidi lahkuma vaid seetõttu, et teisele veel suuremale ruumi teha. Sedasi muutusid asjad kuidagi lihtsamaks. Ei olnud tahtmist asjade üle kurvastada ja sain ühtäkki aru, et igas minekus võib näha tulekut.

Ma loodan, et ühel hetkel oskate vähemalt mõnest asjast oma elus sedasi mõelda. Praegu on ideaalne aeg sellise mõtlemisega alustamiseks. Kõik saab uue alguse. Ilusat kevadet ja katkematute rõõmude voogu!

Seekordset lugu ajendas mind kirjutama fakt, et Eesti Vabariik tähistas 24. veebruaril oma 95. aastapäeva ja tõsiasi, et üha rohkem eestlasi seilab üle mere kaugele Põhja, lootuses leida võõrsilt elu, mida armastada. Mõned purjetavad igaveseks, paljud pendeldavad, aga ainult üksikud tulevad tagasi. Vaadates neid noori eestlasi ning autodest moodustunud horde, mis nädalavahetustel liiguvad marsruudil Võru-Tartu-Tallinn-Tallinna Sadam-Põhjamaad, küsin ma endalt tihtipeale – kuidas nad tahavad minna kuhugi, kuhu nad tegelikult ei kuulu? Eks ma saan ju aru, et kaugemal liiguvad suuremad rahasummad, kuid kui õige on vahetada oma kodumaa pelgalt rahatähe vastu, mis inflatsiooni käigus nagunii oma väärtuse kaotab?

Tegelikult ei pea ma üldse õigeks oma juurtest niisama lihtsat lahtilaskmist, olgu põhjuseks siis raha või mõni muu ahvatlus. Jah, ma tean, et Eestis tasuva palgaga tööd leida või paljude inimeste arvates ka «normaalset elu elada» on vahetevahel keeruline, kuid oma väheste elatud aastate jooksul on mu enda kogemused pannud mind asjadesse natukene sügavamalt suhtuma.

Vaadake, mingis mõttes olen ka mina eelkirjeldatud pendeldaja, sõites iga nädalavahetus

Valgamaa haridusm «Vali nutikalt!»

1. märtsil toimus esimest korda haridusmess, mille osalejate arv ületas korraldajate ootusi.

www.facebook.com/tankla TWITTER:

REPORTERID Helme vald: Elen Liigus. Karula vald: Pille-Riin Vessin.

Otepää ja Sangaste vald: Seiko Kuik. Põdrala vald ja Tõrva linn: Elis Haavasalu, Marian Orav, Piia Pähklamäe.

Palupera vald: Merily Viks. Tõlliste ja Õru vald: Ester Kaasik, Kaari Kaasik, Katre Kikkas, Egle Kõvask, Sandra Pikk, Merlika Hüdsi. Valga linn: Mari Kornel, Anna-Marija Sljusartšuk, Keidy Säinas, Emily-Hestia Tammeorg. Tartu: Liina Metsküla. Võru: Jane Saluorg Trükk: AS Kroonpress. Tiraaž: 3500 Rahastajad: LEADER, Valgamaa Partnerluskogu Partnerid: Sebra Sõbrad, Tõlliste Avatud Noortekeskus TANK Loe noortelehte internetis: issuu.com/tanklaleht Valgamaa noorteleht Tankla ilmub 2013. aastal neli korda: 4. märtsil, 6. mail, 7. oktoobril, 9. detsembril. © 2013

tan, et esimesel kuul uues koolis tundsin piinlikkust, et olen maalt, mitte linnast, nagu enamus. Ma ei tahtnud olla maakas, nii nagu paljud välismaal viibivad eestlased ei taha täna enam olla eestlased.

Selline nipsakas lahtiütlemine millestki, mida südames tegelikult armastan ja väga kiire kohanemine pelgalt võimalustega, mida Tartu pakub, viis mind siiski rappa. Oma varjust ei ole võimalik

Vanavanemad räägivad kuulamist väärt lugusid Piia Pähklamäe reporter

piia@tankla.net

Emadepäeval viime kõik oma emale ja vanaemale pisikese lille või armsa kingituse, isadepäeval aga üllatame isasid ja vanaisasid vahvate kaartide ja enda tehtud koogiga. Kas aga on ikka õige, et peame nii tähtsaid inimesi meeles ainult kord või kaks aastas?

Jah, ma pean tunnistama, et sellel aastal magasin ka mina vanavanemate päeva maha, sest see on suhteliselt uus komme (see on tähtpäevade nimistus alates 2010. aastast). Kes aga ütles, et täna ei võiks olla vanemate ja vanavanemate päev?

Kui paljud meist ikka tunnevad oma vanemaid ja vanavanemaid läbi ja lõhki? Võib-olla teame me enda sõbra või sõbranna käekäigust ka rohkem kui enda perest...

Muidugi olen ma lapsena kuulnud enda vanaema suust igasuguseid põnevaid lugusid enda ema ja onu kohta. Mõned neist on isegi pähe jäänud, sest vanaema jutustas neid kümneid ja kümneid kordi. Viimasel ajal olen enda vanaema suust kuulnud päris palju põnevat hoopis tema noorus-

ajast. Miks siis alles hiljuti? Ma olen 100% aus ja ütlen, et mul oli vaja koolitöös tema abi. Kas ma ise oleks üldse tulnud selle peale, et minna ühel nädalavahetusel vanavanemate juurde ja neid küsimustega pommitama hakata? Oh, kes seda oskaks enam öelda.

Miks peaksime oma vanavanematele nädalavahetusel külla minema, vanu fotosid vaatama ja lugusid kuulama? Sest see on omamoodi huvitav reis ajalukku. Meid võib panna imestama kui kena välimusega oli vanaisa või kui sarnased oleme oma vanaemaga. Võib ju üllatusena tulla, et ehk oli esivanematest keegi väga mässumeelne nooruk, kel oli kodus peidus midagi keelatut. Kas vanaema ja vanaisa olid Balti ketis? Meie ajale lähemale tulles: kas meie vanemad käisid Michael Jacksoni või Rolling Stonesi kontserdil? Ning kui juba lugude kuulamiseks läheb, siis soovitan soojalt ka üles märkida kõik sugulased, keda vanavanemad mäletavad, sest sugupuu uurimine ja tegemine peaks olema igaühe elementaarne soov.

Meid ju ühendab vanemate ja vanavanematega lisaks sugulusele see, et oleme kõik noored olnud. Täpselt samamoodi nagu meie esivanemad peavad hakkama saama tänapäevases popkultuuri täis maailmas, peaksime ka meie huvi tundma mineviku vastu. Uskuge mind, üks põnev jutuajamine võib tuua üllatusi ja pööraseid lugusid (ärge neid ainult vanemate vastu kasutama hakage, kõigil on olnud õigus olla noor ja rumal). Siit ka minu üleskutse: minge vanavanematele nädalavahetusel külla või rääkige pühapäeva hommikul vanematega nende noorusest. Uskuge mind, kvaliteetaeg nendega on parem kui ükski teine kingitus!

«Kuidas nad tahavad minna kuhugi, kuhu nad tegelikult ei kuulu?»

üle hüpata. Ükskõik, kuidas ma endale valetada ka ei püüdnud, ei suutnud ma lahti lasta tundest, mis tahtis tagasi rohelise metsa, looklevate aasade, kuuma leili ja ahjusooja kodu juurde. Ma ei saa kunagi olla päris tartlane või päris linlane, kuna minu PÄRIS on maal – kodus. Seega ei saa ka ükski eestlane kunagi soomlaseks või täieõiguslikuks rootslaseks, sest nende PÄRIS kodu on siin, Eestimaal.

Olen pool aastat elanud linnas ja kõik see, mis algul tundus uus ja huvitav, on nüüd ebameeldiv. Olen mõistnud, kui sobimatu on minu jaoks sealne keskkond, kui teistmoodi on inimesed ja kui võlts on püüe iseennast ja oma päritolu «ümberistutada».

Kohutavalt igav ja võõras. Julgen öelda, et sama võõras ja sama kohutav kui teadmine, et paljud meist just selle tee üle lahe minnes on valinud. Kodus, oma tammepuu all on palju parem, palju ehedam. Seepärast tunnen täna uhkust, et ma olen eestlane ja elan Eestis. Tunnen uhkust, et olen maalt ja mitte linnast nagu enamus. Täna meeldib mulle nädalavahetuseks pühkida linnatolm saapataldadelt ja sõita sinna, kuhu ma kuulun, sest kõige parem on seal, kust ma pärinen.

Hea on olla kodus – nii riigi, asukoha ja südame mõttes. Isegi kui see kodu tähendab kõrgemaid makse, väiksemaid palkasid ning piiratud võimalusi. Isegi siis.

e ja Juhtum Tõlliste noort el vah a em an abivallav luba Tõlliste noored sõitsid rajal, mis küsimata Laatre jää istluoli ettevalmistatud võ gi nä em an seks. Abivallav kasutas toimuvat pealt ning dusviisi ebakorrektset väljen atamiseks. noorte tegevuse pe

ess

ÜLLA TAMM

www.twitter.com/tanklanet

Vastutav väljaandja: Ülla Tamm. Peatoimetaja: Gertu Võsu. Tegevtoimetaja: Ülla Tamm. Levitoimetaja: Ester Kaasik. Sotsiaaljuht: Egle Kõvask. Turundusjuht: Kelly Kukin. Keeletoimetajad: Egle Kõvask, Elen Liigus.

Fotograafid: Timo Arbeiter, Ülla Tamm. Küljendajad: Timo Arbeiter, Merlika Hüdsi. Illustraator: Sandra Veski.

Online-toimetaja: Keidy Säinas

ILLUSTRATSIOON: SANDRA VESKI

PLUSS JA MIINUS

FACEBOOK:

TOIMETUS Väljaandaja: MTÜ Valgamaa Noorsootöökeskus Tankla Aadress: Võru 67, Valga, 68205 Telefon: 5663 1024 (Gertu Võsu) E-post: toimetus@tankla.net Veeb: www.tankla.net

kooli ja kodu vahet. Õpin Tartus, aga minu juured on Lõuna-Eestis, Varstus. Võõrlinna tuled panid mindki mõnel elumomendil hindama valesid väärtusi.

Mäletan, et Tartusse kolides ja nendest võimalustest osa saades, lausa vaimustudes, mida mul Varstus ei olnud, unustasin ma oma kodupaiga – tahtsin kergekäeliselt loobuda kõigest, mis mind Varstuga sidus. Rääkisin sõpradele suure suuga, et tudengilinnas on nii lahe ja ma ei kavatsegi kodus käima hakata – mis ma seal maal ikka teen? Mäle-

KÜSITLUS

JUHTKIRI

2 ARVAMUS

Valgamaa Noorteleht Tankla 1(10), märts 2013

REERIV. NB! FOTO ON ILLUST TIMO ARBEITER

Kas ja miks tarbivad noored alkoholi?

Küsitlusele vastas kokku 80 vastajat, kellest 20 poisid ja 60 tüdrukud.

Katre Kikkas reporter

Nendest 15 noort ei tarbi alkoholi katre@tankla.net ja 65 tarbivad. Mittetarbijate vanus: 14a – 2; 15a – 1; 16a – 5; 18a – 1; 20a – 3; 21a – 2; 30a – 1.

Mõned mittetarbimise põhjused: Targematki teha kui juua. Rikub tervist ja ei maitse. Vaimsed võimed on pärast alkoholi joomist vähenenud. Alkohol on mõttetult kallis. Hinnatakse karskust ja usutakse, et ilma alkoholita on ka lõbus, kui oled õigete inimestega. Lõõgastumiseks ja sõpradega meeldivalt aja veetmiseks on kasulikumaidki viise. Alkoholiga on seotud väga halvad mälestused.

Väga karm, otsekohene, konkreetne ja arusaadav põhjendus. Tsiteerin 21aastast noormeest: «Olin 5aastane, kui mu ema ja isa lahutasid, põhjuseks isa alkoholilembus. Mu vanaisa on mitukümmend aastat olnud joodik ning mu vanaemale ja oma lastele palju palju peavalu põhjustanud. Mu tuttav sai autoavariis surma, kuna juht oli alkoholijoobes. Mu sõbrad on läinud korduvalt kaklema, sest alkoholijoobes olekus tundub see täiesti normaalne tegu. Vajate veel põhjendusi?»

Alkoholi tarbijate vanus: 13a – 2; 14a – 1; 15a – 7; 16a – 10; 17a – 10; 18a – 11; 19a – 5; 20a – 5; 21a - 4; 22a – 1; 23a – 2; 24a – 2; 26a – 1; 27a – 3.

Alkoholi tarbimise põhjuseid: Peamiselt tarvitatakse alkoholi sünnipäevadel või pidudel. Samuti on paljud noored ära maininud nn «saunaõlle», sest «õlu sobib sauna juurde». Mõnele maitseb alkohol. Samuti mainitakse, et alkohol käib tavaliselt millegi tähistamise juurde. Kahjuks näevad mõned noored ka alkoholi tarvitamist kui võimalust pingete maandamiseks.

Tagasihoidlikele noortele meeldib julgus, mille alkohol neile annab.

Samuti leivad noored, et alkoholijoobes inimesed on emotsionaalsed, otsekohesed, ausad ja avameelsed ning näitavad joobes olekus oma tõelist mina. Mõni noor joob alkoholi enne magamaminekut unerohuna, sest siis tulevat parem uni. Õnneks on noored teadlikud alkoholi kahjulikkusest ning mainivad, et tarvitavad seda vähe, mitte igapäevaselt või pidevalt. Üks 13aastane noormees leiab: «Nii on lihtsam naisi saada!»

Siiski peame endale teadvustama, et alkohol ON tervisele kahjulik!

UUDISED 3

Valgamaa Noorteleht Tankla 1(10), märts 2013

Haridusmessi külastas erinevatel andmetel umbes pool tuhat noort üle Valgamaa. ÜLLA TAMM

Hummuli noortekeskuse ruumid on veel valmimas.

KADI VALTSOV

Hummuli noored saavad omale pesa reporter

egle@tankla.net

Kaari Kaasik reporter

kaari@tankla.net

Valgamaa hariduse suursündmus «Vali nutikalt!» toimus 1. märtsil Valga spordihallis. Tegemist oli haridusmessiga, kus oli võimalik tutvuda mitmete gümnaasiumite, keskkoolide, ülikoolide ja kutseõppekeskustega ning ettevõtete ja erinevate organisatsioonidega.

Eelkõige olid messile oodatud 8.–12. klassi õpilased, aga kunagi ei ole hilja minna uut elukutset uudistama.

Haridusmessil tutvustasid ennast erinevad gümnaasiumid: Valga, Tõrva, Miina Härma, Otepää, August Kitzbergi nimeline gümnaasium ja Lähte ühisgümnaasium. Keskkoolidest olid messil kohal Tsirguliina ja Puka keskkool. Erinevaid erialasid tutvustasid Luunja metsanduskool,

Räpina aianduskool, Võrumaa ja Valgamaa kutseõppekeskus.

Edasiõppimise võimalusi pärast keskhariduse omandamist tutvustasid Eesti maaülikool, Tartu ülikool, Eesti lennuakadeemia, Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia, Tallinna tehnikakõrgkool, Tartu tervisehoiu kõrgkool ja palju teised. Messile olid kohale tulnud erinevad organisatsioonid: Infotehnoloogia ja Kommunikatsiooni Liit, Rajaleidja karjäärikohvik, Kaitseressursside amet, Väliskogemus.ee, SA Archimedes Euroopa Noored Eesti büroo, VeniVidiVici, Eesti Töötukassa, Dream Foundation, Eures ja MTÜ Valgamaa Noorsootöökeskus Tankla.

Organisatsioonidel ja koolidel oli võimalus ennast laval 15 minutit tutvustada. Etteastetest oli näha, et oldi lähenetud asjale loovalt ja omanäoliselt.

Valgamaa koolidel oli kõigil ole-

KOMMENTAAR

Haridusmess läks üle ootuste hästi Tuuli Mekk

haridusmessi peakorraldaja Super vastutulek oli inimeste poolt, kelle poole pöördusin, kui üks asi läheb halvasti, siis ainult küsi ja sind aitatakse. Ürituse korraldamist on toetanud Valga Spordihall, Valga Linnavalitsus, Valgamaa Omavalitsuste Liit, Valgamaa Arenguagentuur, Eesti Töötukassa ja Kaitseliit.

Mulle nii meeldib kuidas koolid on vaeva näinud, nad on tulnud oma mugavusstsoonist välja. Ilus päeva oli.

Tahan kindlast pärast ka osalistelt tagasisidet saada.

mas video, kus nad enda kooli ja koolisiseseid üritusi tutvustasid.

Enamus koolid olid messile tulles kaasa võtnud ka oma kooli lipu.

Ürituse jooksul oli võimalik osa võtta erinevatest loosidest. Võrumaa kutseõppekeskus loosis välja grilli, Rajaleidja erinevaid enda logoga esemeid ja Valgamaa Noortekogu panustas mitmete põnevate meenetega. Ürituse jooksul toimus mäng, mida koordineeris noorte nõustamiskeskus.

Selleks, et mõni auhind võita, tuli vastata erinevatele küsimustele. Ürituse jooksul oli võimalus külastada ajalehte Valgamaalane, jalatsivabrikut Moon OÜ ja mööblitehast Valga Gomab Mööbel.

Meelelahutusliku poole eest vastutasid Valga ja Tõrva muusikakooli õpilased ning tantsugrupp FeelingGood.

Peaesinejateks olid Sadam ja Laikre, kellel rahvas kaasa elas.

Valgamaa noorte suvekool tuleb taas!

Egle Kõvask reporter

egle@tankla.net

Suvi on peagi käes ja iga sammuga läheneb juulikuu lõpp, mis toob taaskord kokku ligi kakssada Valgamaa noort eri piirkonnast. 22.-24. juulil leiab juba neljandat aastat aset noortele põnevust pakkuv Valgamaa Noorte Suvekool, mille selleaastaseks teemaks on «Pärandijaht» ning toimumispaigaks Valga linn. Suvekooli juhib Venno Loosaar.

Sellelgi aastal ootab noori ees rohkelt tegevusi. Vihjeks võib öelda, et saadakse end mitmeti proovile panna – tuua välja oma tugevamaid külgi, tõsta esile oskusi, kasutada nutikust ja varasemaid teadmisi, saab proovida jõudu ja osavust ning on võimalus ka meisterdamiseks ja mängimiseks.

Viimasel päeval antakse välja suvekooli rändkarikas, mille saab järgmise suvekooli korraldusmeeskond.

Suvekooli sihtgrupiks on Valgamaa omavalitsuste noored vanuses 12-20 eluaastat ja Valgamaa noorsootöötajad. Igast Valgamaa vallast (11 valda) ja linnast (2 linna) osaleb 10 noort koos kahe täiskasvanud juhendajaga.

Selleaastase suvekooli põhirõhk on suunatud vaimse kultuuripärandi märkamisele, teadvustamisele ja populariseerimisele noorte seas, sest põlvest põlve edasi antud teadmised, oskused, kombed ja tavad on olulised ka praegusel ajal. Vaimne pärand on osake meie kõigi elust ning see muutub koos inimeste ja oludega. Eesmärgiks on suurendada Valgamaa noorte ühtsustunnet ja tugevdada kodumaakonna noorsootöövõrgustikku.

Jutud, et Hummuli noortekeskus saab endale ruumid, vastavad tõele. «Hetkel pole kuupäev, millal ruumid täielikult valmivad, veel paigas, kuid tehakse juba remonttöid,» sõnas Hummuli valla noorsootöötaja Kadi Valtsov.

Noortekeskuse ruumid hakkavad asuma Hummuli vallavalitsuse ruumides. «Noortel on võimalus ühiselt oma pesas aega veeta (arvutid, lauamängud) ja ruumides on võimalik pidada ka konverentse.»

«Meie valla noored pole saanud senini ühiselt mitte kuskil aega veeta ning leian, et oma ruum on väga suur pluss, kuna see ühendab noori,» tõdes Valtsov.

Hummuli noortekeskuse põhilisteks ülesanneteks on koolituste läbiviimine Hummuli valla noortele, kevadiste heakorratalgute ning jõulueelsete õpitubade korraldamine, noorte omaalgatuse

Kristjan Trees Hummuli valla noor

Ma arvan, et see on hea kõigile Hummuli noortele, kuna saame nüüd koos soojas kohas aega veeta. Sooviks, et siin oleks suurem ruum ja jõusaal, et saaks kuskil treenimas käia. Senini olen aega veetnud sõpradega väljas olles. Nüüd talvel pole midagi erilist teinud koos. Olen paar korda käinud korvpalli mängimas ja teisipäeviti Tõrvas jalgpallitrennis ja võistlustel.

Üheks põnevamaks tegevuseks oli paarilise jäljendamine peegelpildis. ÜLLA TAMM

Mittemateriaalsete esemete turg Kaari Kaasik reporter

kaari@tankla.net

Sel aastal paraku kanuuga sõita ei saa, küll aga on võimalik osaleda teistes huvitavates tegevustes.

ESTER KAASIK

toetamine, ürituse Suvelõpupidu korraldamine, noorteinfo vahendamine ja projektide kirjutamine.

Siiani, mil noortel pole oma pesa olnud, on tulnud hakkama saada olemasolevate võimalustega. «Oleme kasutanud rahvamaja saali. Infot millegi toimumisest jagame nii Facebookis, teadetetahvlil kui ka suusõnaliselt.»

KOMMENTAAR

Egle Kõvask

Valgamaa noorsootöökeskus Tankla korraldas 3. veebruaril Aakre rahvamajas Rändlaada. Ürituse eesmärk oli anda kohalikele noortele aimu, milline on noorsootöö.

Päeva esimeses pooles toimus väärtuste laat, kus osalised said osta sümboolse 10 000 euro eest esemeid, erinevaid tegevusi ja mittemateriaalseid asju nagu tervis ja aeg. Enamus kohalviibijaid kasutas kogu raha ära, kas siis üksi või mitme peale. Ostetuim väärtus oli aeg. Inimesed põhjendasid aja ostmist sellega, et alati võiks olla rohkem aega puhkamiseks ja iseendaga tegelemiseks.

Paljud soetasid ka tervist. Selle suur populaarsus oli tingitud praegusest aastaajast, kus levivad erinevad viirused. Ühises arute-

lus selgus, et osteti palju materiaalset, aga samas ei unustatud soetada ka väärtusi ja tegevusi, millest on kasu suurele hulgale inimestele. Põnevamate ostude hulka kuulusid pruut, surfamine, fotolabor, moeateljee ja veesõda.

Pärast laata mängiti erinevaid mälu treenivaid mänge, millest võtsid kõik hea meelega osa.

Peale einestamist tutvustati lähemalt Tankla organisatsiooni: noorteleht Tankla, portaal tankla.net, vabatahtliku pass, Tankla TV, suvekool ja EVS ehk Euroopa Vabatahtlik Teenistus. Kohalikud noored said teada, milles seisneb vabatahtliku tegevus ja mis on Tankla. Noori julgustati liituma noortelehe ja Tankla TV-ga. Üritus lõpetati päeva kokkuvõtvate piltidega. Osalenud noortele meeldis sündmus väga. Loodetakse, et tulevikus toimub jälle sarnaseid ettevõtmisi. Päeva lõpuks jäi kõlama mõte: «Tanklast kurke ei saa, sealt saab häid mõtteid!»

4 VABA AEG

Rattaga poodi sõites tekkis Stenil küsimus – miks ei ole kaupluste juures rattalukkude rattahoidikuid? Pärast juhtumit internetis lehitsedes ta ka sarnast süsteemi ei leidnud. Seetõttu tuligi endal see idee «paberile panna».

STEN RAIDE

võimsad ja äkilised.

Steni juhendaja, Valga gümnaasiumi majandusõpetaja Eva Tšepurko aitas poisil otsustada, milline mudel oleks õige, milline see õpetaja pilgu läbi välja peaks nägema ning motiveeris teda ettevõetut mitte pooleli jätma.

Tšepurko sõnul saaks ratast lukku panna nutitelefoni abil. «Pildistades nutitelefoniga QR-koodi hoidikul, läheks ratas lukku ja hiljem uuesti pildistades, avaneks see taas,» selgitas ta.

Egle Kõvask reporter

egle@tankla.net

17aastane Valga gümnaasiumi 11.b klassi õpilane Sten Raide saavutas vanemas vanuserühmas õpilasleiutajate konkursil III koha ja võitis 500 eurot. Sten leiutas uudse jalgratta hoidiku.

Mõte millegi taolise leiutamiseks tekkis noormehel trikirattaga poodi sõites. «Unustasin rattaluku koju ja tegelikult on seda nagunii piinarikas kaasas kanda, kui juba niigi palju asju kotis on.

Nii siis mõtlesin, et miks ei võiks olla rattahoidikud, kus oleks lukk juba integreeritud. Internetis tuhlates ei leidnud ma samuti ühtegi lahendust, kus poleks vaja ratta kinnitamiseks enda poolt kaasaskantavat lukku,» nentis Raide.

Noormees on trikirattaga sõitnud poolteist aastat. Ala, millega ta tegeleb, kutsutakse trial’iks (http://rattatrial.ee).

Jalgratta trial on spordiala, mille eesmärk on sõita üle takistuste jalgu ja käsi maha panemata. Sõit koos-

3 nädalat kavandamist viis tulemuseni Steni motoks, nagu särgilgi kirjas, on «Think outside the box» (mõtle kastist välja – toim).

ERAKOGU

neb erinevatest tehnilistest liigutustest, mida kasutatakse objektidest üle ja ümber saamiseks.

Trial’i jalgratta kõige silmapaistvamaks osaks on sadula puudumine. Samuti on raam võrreldes maantee- või maastikuratastega kõrgem. Pidurid on rattal väga

Ester Kaasik reporter

ester@tankla.net

Tunnustuse pälvisid maakonna silmapaistvamad vabatahtlikud Vabatahtlikel oli võimalus oma «vanaduspõlve» ka jäädvustada. Esiplaanil Tõnu Vahtra, tagaplaanil Jaanika Niklus (vasakul) ja Janeli Nielson.

TIMO ARBEITER

reporter

egle@tankla.net

Jaanuarikuu keskpaigas toimus Valga noortekeskuses vabatahtlike tänuüritus «Eakad hoos – parimad koos», kus tunnustati 2012. aastal silmapaistnud noori.

Kuna 2012 oli aktiivsena vananemise ja põlvkondadevahelise solidaarsuse aasta, tuli sealt ka mõte teha selleaastane tänupidu eakate stiilis. Vabatahtlik Monika Muru kostis, et jättis riiete valimise natuke liiga hiliseks. «Enda riietusega ma just väga rahul ei olnud. Oleks võinud ka paremini, kuid vajamineva leidsin kodus olevate riidekappide pahupidi pööramisel. Täitsa meeldiv kui saab korra aastas oma riietusega nii vingelt mängida.»

Tunnustusüritusel söödi pannkooke, vilditi ja tantsiti. Vaadati tantsijate kava ja Tõrva improteatri etendust, milles said vabatahtlikud ka ise osalejad olla. Eakate meeli lõbustas õhtune bingo ning memmed-taadid said oma vana-

«Tööandjad hindavad töölevõtmisel kogemust, mida paraku enamikul noortel pole.» duspõlve ka pildile jäädvustatud.

Eelmisel aastal said vabatahtliku passi 29 noort, mis näitab, et eelnevate aastatega võrreldes on vabatahtlik töö noorte seas langenud, ent teod ja kogemused on see-eest mitmekesisemad. Eriti tõsteti esile 4 Valgamaa noort: Laura Melk, Jaanika Niklus, Egle Kõvask ja Janeli Nielson. Populaarseimad organisatsioonid, kuhu noored oma vaba aega panustavad on noorteorganisatsioon Noored Kotkad ja Kodutütred ning MTÜ Valgamaa Noorsootöökeskus Tankla.

Vabatahtliku passi täitmisel on mitmeid positiivseid külgi.

«Passiga kaasnevad hilisemad hüved ja eelistused noortele. Töö-

andjad hindavad töölevõtmisel kogemust, mida paraku enamikul noortel pole. Kust aga saavad noored omale eelneva töökogemuse – eks ikka tehes mõtestatud vabatahtlikku tööd, millest tekivad ka esimesed kogemused CV-sse. Plussiks on ka noorte endi analüüs õpitule ja omandatule,» tõdes noorsootöökeskuse Tankla liige Marek Mekk.

INFO

Egle Kõvask

Vabatahtlik pass on suunatud maakonna noortele vanuses 13-26, millesse saab jäädvustada olulise töökogemusena kõik vabatahtlikus korras tehtud tegemised ja nende raames omandatud oskused ja teadmised.

Tankla vabatahtliku passi väljaandmise õigus on Valgamaal kaheksal organisatsioonil.

Vabatahtlik töö toimub oma vabast tahtest, tasu saamata.

pass

23. jaanuaril toimus Valga kultuuri- ja huvialakeskuses Koolitants 2013 avapauk. Selleaastane koolitants on pühendatud juhendajatele ja seetõttu ongi võistluse tänavune tunnuslause «Juhendaja fookuses».

Festival toimub sel aastal kolmes etapis: 15 maakondlikku ja neli piirkondlikku vooru ning finaal 6.–7. aprillil Tallinnas, Salme kultuurikeskuses. Selle paari kuu jooksul saab laval näha kuues erinevas tantsukategoorias ning viies vanuseastmes noori, kokku enam kui 660 tantsu, milles astub üles umbes 6000 tantsijat.

Valgas esines 19 truppi, kes olid kõik kõvasti vaeva näinud. Suurt pühendumist oli märgata nii riietuse valikus kui ka koreograafias. Laval patseerisid isegi väikesed teletupsud ja Pipi Pikksukad.

Sel aastal koosneb žürii kolmest põhiliikmest, kes teevad edasisaamise otsuseid. Žüriis on Semiir tantsukooli treener ja selle üks loojatest Sergei Morgun, Myfitness spordiklubide peatreener Eva Ottas ning tantsuteatris Tee Kuubis tegutsev Madli Teller.

Kogu protsess rattahoidiku valmistamiseks kestis 3 nädalat. «Esimene nädal kulus ainult meisterdise väljanägemisele, et oleks piisavalt minimalistlik, kuid samas vägagi funktsionaalne. Ülejäänud aeg läks katsetamisele ning kuna programm 3 DS Max Design, millega kavandi valmistasin, oli minu jaoks üpriski tundmatu, võttis see kaua aega,» sõnas leiutise teostaja.

Nüüd seisab ees vaid kogu

leiutatu teostamine, mis võib aga veel kaua aega võtta. «Oleks vaja kedagi, kes suudaks välja mõelda mehhanismi, mis toimiks.»

Sten Raide pälvis ka USA Suursaatkonna eripreemia, mis hõlmas Amazon Kindle seadet e-raamatute lugemiseks ja väikest USA lippu.

KOMMENTAAR

Noormees pälvis eripreemia

Valgamaa Noorteleht Tankla 1(10), märts 2013

Eva Tšepurko

Valga gümnaasiumi majanduse ja informaatika õpetaja Sten osales konkursil juba kolmandat aastat. Esimesel aastal sai ta riikliku kiituskirja ja osales noorte leiutajate suvelaagris. Teostamisel oli teda vaja vaid pisut toetada ja kiita ning öelda, et idee on seda väärt. Algul tegi ta pildi, hiljem animatsiooni. Konkursile laekus 620 ideed, millest jäi žüriile silma ka Steni oma, see idee tähendab ikka midagi. Sten on nutikas ja mitmekülgne õpilane. Olen tema üle väga uhke ja tean, et elus saavutab ta palju.

Koolitants

raputas lavalaudu

Stuudio Joy – Richard «Värvilised õied».

TIMO ARBEITER

FeelingGood «veri, higi, pisarad».

TIMO ARBEITER

11 aastat osalemist ja lavahirmu enam ei teki

Osaleja Geirin Järve osales festivalil juba 11. aastat järjest. «Kuna olen niivõrd palju sellel üritusel juba osalenud, siis ei, lavahirmu minus hetkel pole,» sõnas tüdruk enesekindlalt. Ka tema trupikaaslaste põlved ei värisenud, kuigi nemad polnud seda teed nõnda palju käinud.

Sellel aastal pääses Valgamaa eelvoorust edasi üheksa tantsutruppi. Õnnelikke järgmisesse vooru pääsejaid oli nii Valgast (Täheke «Olgem sõbralikud!», Stuudio Joy – Richard «Värvilised õied» ja «Roheline valss», Stuudio Joy – Klaim «Igaüks võib», «21.12.2012» ja «Enne und»), Tõrvast (Tantsustuudio Lys «Vihmapilvest lumepilv» ja «Pidu!») kui Otepäält (FeelingGood «veri, higi, pisarad»).

Piirkondlik voor toimub Võru kultuurimajas «Kannel» 17. märtsil algustega kell 12.00 ja 19.00.

Tantsustuudio Lys «Pidu!».

Stuudio Joy – Klaim «21.12.2012».

EGON TINTSE

TIMO ARBEITER

TULEVIKUTÄHT 5

Valgamaa Noorteleht Tankla 1(10), märts 2013

Emily-Hestia Tammeorg Jana Solom ergutab tusast tuju reisimõtetega.

AUTOPORTREE

reporter

emilyhestia@tankla.net

Timmo Lassi tuntakse eelkõige BMX-i sõitjana ja tubli õppurina.

Ta oli üks Eesti parimaid BMX spordialaga tegelejaid ning lõpetas Valga gümnaasiumi hõbemedaliga. Pärast gümnaasiumi lõpetamist Valgas, läks Timmo edasi õppima rakendusarhitektuuri Tallinna tehnikakõrgkooli.

Miks just rakendusarhitektuur?

Kaheksanda klassi lõpus mõtlesin arhitektuuri peale, et see võiks olla mõnus eriala, kus töötada tulevikus. Arhitektuuri suur pluss on see, et sellega võib töötada igal pool maailmas. Samuti on ta selline mõnus loominguline töö, kuid peab ka läbi mõtlema ning välja töötama uusi lahendusi, kuidas mõni idee teoks teha.

Elus on olulised eesmärgid ning järjekindlus

reporter

sandra@tankla.net

Valgast pärit noor naine on vabakutseline lavakunstnik, stilist ja fotograaf. Kõigele lisaks on ta pealinnas asuva retropoe Foxy Vintage omanik.

Janal oli klassikaline lapsepõlveunistus saada iluuisutajaks.

Tal polnud õrna aimugi pooltest kunstivaldkonda kuuluvatest töökohtadest, tööalast, millel ise hetkel töötab ega üldse sellest, et kunstnikuna oleks võimalik ära elada. Nüüd, 24aastasena on tema väärtushinnangud muutunud ning palju olulisemat rolli mängib töö kvaliteet ja rahulolu.

Kuigi huvi fotograafia vastu tekkis Janal juba keskkooli ajal, jõudis ta pildistamiseni alles ülikooli esimesel kursusel. Sellest hoolimata on tal ette näidata portfoolio, kus võib pilte leida saatejuhist Tuuli Roosmast, näitleja Ivo Uukkivist või kirjanikust Jaan Pehkist.

Ja pilte Tuuli Roosmast on mitmeid. Jana teeb talle stilistikat saate «Saladused» jaoks ja nii mõnigi kord on tal fotoaparaat võtteplatsil kaasas. Et ta on teinud ka planeeritud pildistamist Roosma ja tema perega, on tööalastest suhetest kujunenud sõprus.

See, et Jana kõigi nende imeliste inimestega kohtub, on mõnevõrra tema sõbra, režissöör Ergo Kulla tõttu, kellega tihti võtteplatsidel kaasas käib. Ta tunnistab, et on mingil määral jõudnud huvitavate persoonideni tänu sõpradele ja tuttavatele. Samas toonitas ta, et kui olla ise piisavalt aktiivne, tore ja hea, siis leiavad õiged inimesed su ise üles.

Fotodes peitub emotsioon

Jana hindab fotograafia juures kõike seda, mis jääb väljaspoole raame. Tõsi, tema albumitest ei leia klassikalist pilti heinapallil poseerivast neiust või pargis kõndivast modellist. Fotodes on peidus

Ivo Reinok elukaaslane

Jana on väga aus inimene ja tänu temale olen ise ka palju ausamaks muutunud. Mulle meeldib ta arusaam elust ja maailmast. Jana on väga hea ja hooliv. Ta mõtleb tihti teistele rohkem kui endale ja võib sellega endale isegi liiga teha. Jana on üks töökamaid inimesi, keda ma tean.

Talle meeldib endale igaks päevaks pikk «vajalike tegevuste» nimekiri teha ja siis tehtud tööd maha joonida.

Samal ajal on ta ka suurepärane koduperenaine, kodu on puhas ning hea ja tervislik toit laual. Üritan talle kõiges toeks olla – täpselt samamoodi, nagu tema toetab kõiges mind. Kõike seda hindan ja imetlen Janas ning see teeb ta ideaalseks elukaaslaseks.

huvipakkuv emotsioon ja pilte vaadates ei suuda uskuda, et tegemist on eestlase kätetööga. Noore naise kõige vingem fotosessioon on toimunud noore Eesti kirjaniku Jim Ashilevi lavastuse «Õhtute kollane tolm» saalis. «See miljöö oli sürreaalselt ilus,» meenutab Jana.

Suurest armastusest retro riiete vastu tuli Janal mõte luua oma pood. Kaupluse eesmärk ei ole palju teenida, vaid teisi inimesi õnnelikuks teha, neid vastu võtta, teed-kommi ja tasuta muusikaelamust pakkuda. Foxy Vintage poest leidub mõistliku hinnaga ja omanäoliseid pluuse 70-80ndate stiilis, erinevate ajastute kleite, seelikuid, jalanõusid ning ehteid.

Meestelegi leidub näiteks pintsakuid ja kotte.

Janale meedib enda poe juures kõige rohkem see, et tal oli võimalus luua ilus keskkond, kus on hea nii endal kui ka teistel olla.

Ja loomulikult see, et retropood asub teatri-ja muusikaklubi Von

Krahli läheduses, kus töötab ka tema näitlejast elukaaslane Ivo Reinok.

«Südamesoovi täideviimine ei olegi nii raske, kui räägitakse.»

Vintaažipoe stiilne atmosfäär

Vintaažipoodi külastanud välismaalased kiidavad Jana butiiki just sooja vastuvõtu, personaalse suhtlemise ja imetabaselt stiilse atmosfääri tõttu. Nende arvates on Foxy Vintage’is müügil väga unikaalsed, aga mõistlike hindadega esemed ja seetõttu ei saa poekesest kunagi lahkuda ilma midagi ostmata.

Foxy Vintage’i ülalpidamine on Janale õpetanud, et ettevõtjaks olemine ja südamesoovi täideviimine ei olegi nii raske, kui räägitakse. Ta innustab, et kõik on võimalik, kui seda väga tahta.

Tulevikku vaadates unistab Jana Solom sellest, et saaks rohkem moefotograafiaga tegeleda, oma stuudio luua ja režissööri ametit juurde õppida.

KOMMENTAAR

Sandra Pikk

KOMMENTAAR

Jana Solom innustab noori enda südamesoove täitma

Mari Pokinen sõbranna

Jana on inimeste inimene. Armastab oma sõpru ja teeb kõik nende heaks.

On hästi emotsionaalne, aus, särav ja ilus. Ei hoia oma tundeid tagasi, ei varja – laseb endal olla täpselt nii, nagu parajasti tunneb.. Väsinud või kurb või hästi õnnelik. Jana oskab väga ilusasti öelda ja inimesed enda ümber õnnelikuks teha!

Sageli sean eesmärke, mille poole püüelda. Eriti tuleb seda teha arhitektuuris, sest arhitektuur on selline ala, kus on oluline tähtaegadest kinnipidamine. Keegi ei võta tõsiselt inimest, kes ei jõua asjadega õigeks ajaks valmis.

Ennast hoian graafikus sülearvuti töölaual oleva kalendri to-do listiga, mida uuendan igapäevaselt.

See annab mulle hea ülevaate tulevatest tähtaegadest ja töödest.

Arvan, et edukuse määrab oma eesmärkide täidesaatmine.

Loomulikult tuleb omada motivatsiooni, sest selleta on eesmärke väga raske täide viia.

Rattasport ja saavutused

2005. aasta kevadel vist nägin esimest videot BMX-ist ja mõtlesin endamisi, et selliseid trikke

Sihikindlus on

edu pant Timmo oma gümnaasiumi lõpuaktusel.

võiks ka rattaga osata. Rääkisin sellest oma pinginaabrile ning nii ostsimegi esimesed jalgrattad. Tema ostis vist 2005. aasta suve lõpus ja mina 1. aprillil 2006. Esimesed kuud ei osanud ma midagi, kuid hakkas juurde tekkima sõpru, kes midagigi oskasid ning mulle õpetasid. Seltskond ja eneseületuse tunne olid need, mis «sundisid» õppima uusi trikke... Viimati sõitsin «korralikult» 2011. aasta suve lõpus (Kuldrula), tollest ajast olen sõitnud vist 2-3 korda, aga need pole enam need sõitmised, mis kunagi olid. Kuldrula võistlusel sain seenioride finaalis 4. koha. Üpriski hea, sest minu ette jäid kõik sellised sõitjad (Andres Lainevool, Ingvar Neumann, Rasmus Paimre), kes olid minust paremad ja kes mulle trikke õpetasid.

Sõitmine ammendas end ilmselt pärast seda, kui mind ei lastud Simpel Session’i (nüüd siis Simple Session) kvalifikatsioonile Soome, mis toimus kohe pärast Kuldrula. Üritati leida igasuguseid vabandusi, et kohad on täis ja nii edasi, kuigi isegi üks Eesti sõitja oli nõus oma kohta loovutama.

ERAKOGU

Alustada tuleks väikestest asjadest

Samuti on mulle üsna südamelähedane igasugune ehitamine ja nikerdamine. Juba lapsepõlvest peale meeldis mulle igasuguseid asju ehitada alates rahakassast kuni onnideni. See sai väljundi, kui veel rattaga sõitsin ja sisehallis muudatusi tegin – sai nii mõnigi obstaakel täiesti nullist projekteeritud ja ehitatud. Kunagi on kindlasti plaanis projekteerida ja ehitada ise endale maja, mis vastab minu soovidele.

Hariduse poole pealt on mul plaanis lõpetada oma õpingud Tehnikakõrgkoolis. Pärast seda aga sooviksin minna välismaale magistrisse. Eriti meeldiks USAsse minna, sest sealsed finantstingimused tagavad arhitektuuri õpingutel palju rohkem tehnoloogia ja uudsete lahenduste kasutamist, mis mind tõsiselt kütkestab. Loomulikult on olemas ka «varuplaanid» Euroopas õpingute jätkamiseks ning keegi isegi ei tea, ehk suundun hoopiski Eesti Kunstiakadeemiasse magistrit tegema.

Tõrva noormees vallutab Inglismaal filmimaastikku Ülla Tamm reporter

ylla@tankla.net

Nii nagu praegu keskkooli lõpetajad mõtlevad edasiõpingutele, tegi ka Tõrva noor Marko Leosk 2011. aastal tulevikuplaane. Ega erilist valikut olnudki – välismaa või välismaa. Õige pea pühkis noormees Eesti tolmu jalge alt ja läks Inglismaale filmindust õppima.

Filmimine – mis seal nii rasket ikka olla saab

«Kuna alguses olin ikka väga amatöörne filmitegija, polnud mitte mingeid raskusi, kõik tundus imelihtne. Mis seal ikka, võta kaamera kätte ja filmi, ega muud midagi. Pigem on asi nüüd keerulisemaks läinud. Pead mõtlema kõigele ja kõik enne võtet läbi planeerima,» räägib noormees, kuidas on ta ettekujutus filmimaailmast muutunud. Filminduse huvi tärkas temas alles 16aastasena, kui oli Kanal 2 üleskutse lühifilmide konkursile. Koos onutütrega võeti ilma pikemalt mõtlemata osa, kuid 5 minutiliselt lühifilmist sai hoopis ligi poole tunnine film.

Peale gümnaasiumi lõppu teadis Leosk, et ta soovib minna Eestist ära. Nüüdseks õpibki ta Inglismaal Middlesex Universitys filmindust. Sissesaamiseks pidi olema keskmine hinne vähemalt 4.0, soovituskiri klassijuhatajalt ja motivatsioonikiri. Eesti koo-

lidesse ei teinudki katseid, kuna juba juunis oli ta Londonisse vastu võetud.

Sõbrad üle maailma

Leoski kursusel õpib 42 inimest, seal on inimesi Tokyost, Ameerikast, Rumeeniast, Portugalist, Kreekast, Indoneesiast ja muudest põnevatest riikidest (kokku 15 riigist). Koolis õpib vähemalt 20 eestlast, kuid oma kursusel on ta ainuke. Noormehe sõnul on eriala väga mitmekesine, teooria ja praktika jagunevad võrdselt. «Jaanuari lõpuks pidime kirjutama 10-leheküljelise lühifilmi käsikirja ning 60-st valiti 18 parimat. Ka minu käsikiri valiti. Suvel käisin filmistuudios praktikal, pärast võtteid kirjutas mulle stuudio juhataja ning kutsus tagasi, kuna oli minuga rahul,» kõneleb noormees mõnest suuremast saavutusest. Üheks kohustuseks õppetöö käigus on blogi pidamine, mida hinnatakse. Õpilased peavad kirjutama koolis ja kooliväliselt filmindusega seotud tegemistest.

Link noormehe blogile markoleosk.wordpress.com.

Unistuseks suurima eelarvega film

«Parim motivatsiooniallikas on see, kui mõtlen tagasi, mida kõike olen teinud, et jõuda selleni, kus hetkel olen. Monteerides on kõige parem tunne, kui vajutad Final Cut’is export.» Enda sõnul on ta uhke oma ajaplaneerimise ja iseseisvuse üle. Õpingute

Iga päevaga enam tunneb Marko end Inglismaal justkui kodus.

Pildil Tõrva sõbrannaga MARI JÕEMÄGI

kõrvalt käib tööl, et elamiseks vajalikud kulutused saaks ise tasuda.

Noortel filmihuvilistel soovitab minna välja ja filmida. «Takistused on ületamiseks ning kui tahad, siis saad.» Leoski enda motoks on: Ela ilma kahetsuseta! Inspiratsiooni leidub ta sõnul enim igapäevases elus. «Kõige parem on käsikirju kirjutada kas hommikul või õhtul enne magamaminekut, siis aju filtreerib teavet vähem. Ka füüsiline tegevus või sport aitab mõtete kogumisel.» Tema suurimaks eeskujuks on Andrei Tarkovski.

Tulevikus tahab noormees olla kas produtsent või režissöör. Üheks ta unistuseks on teha metsikult suure eelarvega film. Mis riigis või kas see Eestiga seostub, seda ei oska ta veel öelda, kuid kindlasti ei unusta ta oma kodumaad.

6

Valgamaa Noorteleht Tankla 1(10), märts 2013

Nooruslik Valgamaa

Hola, muchas gracias, adios – pool aastat hiljem

bändi otseselt välja tooma siis välismaalt on lemmikuteks «vanadest kaladest» Pink Floyd, Led Zeppelin, Eric Clapton. Uuematest muusikutest MUTEMATH, Muse, Red Hot Chili Peppers, Them Crooked Vultures. Eestist meeldivad mulle Vaiko Eplik, Dramamama ja Nevesis.

Millal saab teid Paha Pollyga esinemas näha? Kas satute ka Valgamaale?

Valgamaalt pärit noormees lööb laineid erinevates bändides

Marian Orav reporter

marian@tankla.net

Kaur on tegev mitmes bändis. Neist tuntum on ilmselt Paha Polly.

merlika@tankla.net

Valgamaalt pärit noormees Kaur Pai, kelle põhihobiks on muusika, tegeles kunagi oma kodukülas Riidajas näitlemise, muusika ning spordiga.

Uurime Kaurilt kuidas ta sattus erinevate bändide koosseisu. Kõige tuntum nendest on Paha Polly, mille peale ta ka praegu enim aega panustab.

Kuidas oled seotud Valgamaaga?

Olen sündinud ja kasvanud Valgamaal. Elasin Põdrala vallas, Riidajas, kus käisin põhikoolis ning pärast kuuendat klassi Põdrala ja Helme valla piiril, kuhu kolisime oma majja elama.

Millega sa Valgamaal lapsepõlves tegelesid?

Käisin siin koolis ning peale selle tegelesin veel teatri, muusika ja spordiga.

Kui sageli Valgamaale satud ning mis sulle siin kõige rohkem meeldib?

Praegusel ajal väga harva, umbes nii paar korda kvartalis ja suuremate pühade ajal, kuid seda suurem on rõõm jälle tagasi olla. Kõige rohkem meeldib mulle ilmselt Valgamaa kaunis loodus.

Kuidas sattusid bändi tegema?

NOOR ÜLIKOOLIS

Läksin Võru Kreutzwaldi Gümnaasiumisse, edasi läks nagu ikka tavaliselt see esimeste bändide tegemine läheb, ma arvan. Klassis olid Ardis ja Jaak-Joseph, kes samuti pilli mängisid, alguses mängisime kahekesi Ardise pool klavereid. Mul oli suur

KOMMENTAAR

reporter

tahtmine bändi teha, siis hakkasimegi Ardise ja Josephiga Võru Kandle kultuurimaja prooviruumides koos muusikat tegema.

Kõige esimesel bändil nime vist otseselt ei olnudki, me lihtsalt tahtsime muusikat teha.

Räägi oma erinevatest bändidest lähemalt.

Hetkel olen tegev üsna mitmes kollektiivis. Kõige tuntum neist on ilmselt Paha Polly, kus mängin kitarri ja olen ka mitmete lugude autor. Pollyga liitusin 2008. aasta sügisel. Käisin gümnaasiumis segakooris ja sain seal tuttavaks Toomas Oksaga, kes olevat Ardise käest uurinud, et kas ta teab mõnda kitarristi soovitada.

Ardis olevat mind soovitanud ja nii Toomas tuligi ja kutsus bändi.

Sügisel saab siis 5 kogemusterikast aastat Pollys täis.

Teine bänd kannab nime Incipit. Incipit sündis sellest samast kõige esimesest bändist. Bassimehest klassivenna Ardisega jätkasime kahekesi musitseerimist kui bänd laiali lagunes. Enamasti käisime niisama Polly esimese trummari Alari Uibo garaažis (ümber ehitatud prooviruumiks) mängimas muusikat. Pärast gümnaasiumit kolisime mõlemad Tartusse, kuna alustasime siin ülikooliõpinguid. Tahtsime koos muusikat edasi teha ja otsisime prooviruumi ning leidsime trummari Siim Jõgioja. Tegime kolmekesi proove, mängisime mingeid lugusid, kuni lõpuks saime lauljaks Lauri Antsovi, kes tõi endaga kaasa ka juba hunniku lugusid, mida siis Incipiti jaoks kohandasime. Nüüd oleme ka mina ja Ardis mõned lood kirjutanud, kuid eks meil annab igaüks oma panuse. Incipitil saab veebruaris täis tegevusrohke esimene aasta.

Kolmas kollektiiv esitab mu isa loomingut. Oleme andnud ühe kontserdi, kuid kindlasti on plaanis veel esineda. Selle projekti üle

Deivi Sarapson Palupera valla noor Õpin Tartu Ülikoolis sotsiaaltööd ja sotsiaalpoliitikat, kõrvalerialana riigiteadusi. Teadsin juba põhikooli lõpus, et tahan tegutseda noorte valdkonnas, sest nii on ka vanemas eas sotsiaaltöö valdkonnas töökoht tagatud. Riigiteadusi õpin kõrvale, kuna mind huvitab riigi toimimine.

Olen oma valikuga väga rahul. Soovitan kooli neile, kellele meeldib põhjalik ja teoreetiline õppimine, ise panustamine praktika leidmisesse.

NOOR ÜLIKOOLIS

Merlika Hüdsi

Mis eesmärgiga teed muusikat?

Mulle lihtsalt meeldib muusikat teha. Mingit suuremat eesmärki ei oska välja tuua.

Mis sa ülikoolis õpid?

UKU PETERSON

Paha Polly laulja Kaur on bändikaaslasena usaldusväärne. Laval võib tema peale alati loota. Tal on väga hea muusikamaitse, kui temalt muusikasoovitusi küsida, siis satub alati mõne hea bändi peale. See, mis kohe temast võib-olla välja ei paista, on see, et ta on väga romantiline. Võib-olla tema karm pealispind varjab seda, kuid kui teda lähemalt tundma õppida, siis romantilisust lausa voolab temast välja.

Kui Kaur midagi tahab, siis ta seda ka teeb. Näiteks käis ta mingi perioodi bändiproovides ühest linnast teise häälega.

Kõik ei oleks selleks valmis.

on mul väga hea meel, kuna olen lapsest saati tahtnud koos isaga musitseerida, nüüd on lõpuks see võimalus. Kollektiiv on suhteliselt värske – alustasime jaanuaris.

Neljas projekt on minu ja Ardise instrumentaalne bluusibänd. Teeme kahekesi nii-öelda restoranibluusi ning viskame bluusilugude vahele ka mõne loo rokiklassikast.

Lisaks kitarrile ja kitarrisarnastele instrumentidele mängin natuke klaverit ja mõnda puhkpilli. Tulevikus tahakski võimalikult palju erinevaid pille proovida, kuid muusika on väga kallis hobi.

Mis muusikat sa meelsamini viljeled?

Mulle meeldib mängida muusikat erinevatest stiilidest, sest leian, et see rikastab ja arendab mind üldiselt muusikuna.

Mis muusika sulle endale meeldib?

Armastan ka muusikat kuulata eri stiilidest, kuid kui peaks mõne

Andres Illak Tõlliste valla noor Õpin Tallinna Tehnikaülikooli tehnoloogiaõiguse magistriastmes, sest õigusteadus on midagi, mis on mind alati huvitanud. Eriala avardab silmaringi ja mõtlemisvõimet ning pakub tulevikus tööturul konkurentsivõimelist positsiooni. Kooliga olen väga rahul. Tegemist on kaasaegse ning avatud mõtlemisega kõrgkooliga, kus võetakse kuulda ka tudengite arvamust. Soovitan seda ka teistele, sest tegemist on tasemel ja maineka ülikooliga.

Õpin Tartu ülikoolis loodus- ja tehnoloogiateaduskonnas keskkonnatehnoloogiat.

Miks valisid just selle eriala?

Liana Kolodinskaja

NOOR ÜLIKOOLIS

Merilin nautimas Lõuna-Mehhiko päikest.

ERAKOGU

Hakkamist täis Valgamaa neiul, Merilinil, kes sõitis augustis Mehhikosse vahetusõpilaseks, on nüüdseks Eestist eemal viibitud veidi üle poole aasta. Kuidas vahetusõpilane seal vastu võeti? On ta oma valikuga rahul?

Merilin elab Lõuna-Mehhikos, Oaxaca osariigis, väikeses linnas nimega Ixtepec. Mehhiko mõistes on see 14000 elanikuga linn väike, Eesti linnadega võrreldes aga üpriski suur. Trellide nägemine hoonete akende ees ei ole enam imestamapanev, need on turvalisuse tagamiseks. Blondipäine neiu jääb Mehhiko tänavapildis kiiresti silma, seega tuleb oma päritolu selgitamist sageli ette.

Merilin vastamisega hätta ei jää: «Keel perfektselt selge pole, aga õpin iga päevaga järjest rohkem rääkima ja aru saan kõigest.»

«Siin kohanemine võttis aega paar nädalat. Kõik oli täiesti erinev: toit, keel, eluviis, religioon.

Esimene päev kui sööma hakkasime, alustas pereisa palve lugemisega ja ma ei teadnud, kuidas olla või mida teha, nutt tuli peale. Olen erinevatel põhjustel kaks korda perekonda vahetanud, ent nüüd olen ülimalt rahul. Minu vahetusperes on ema, isa ja kaks venda. Veedame koos aega ja mu «ema» on suurepärane kokk. Mehhiko toidud on ülimalt vürtsikad, alguses ei suutnud ära imestada, et mehhiklased oma toidule veel rohkelt salsat juurde lisavad, nüüd lisan ise ka,» mainib Merilin. Omaltpoolt on neiu pakkunud kartulisalatit ja küpsisetorti. Esimese koostisosad tekitasid neis hämmingut, küpsisetordist oldi aga vaimustuses.

Lisaks on erinev ka koolielu.

«Praegusel semestril algavad tunnid kell 7.00 ja kestavad 14.00-ni. Hindamisel kasutatakse kümnepallisüsteemi, hinnatakse ainult kontrolltöid. Koolivorm on küll ebamugav ja sellega on palav, kuid sellest ei pääse. Kool on suur, minu klassis on 52 õpilast, klassijuhatajat ei ole. Vaheaegasid on 3: suvevaheaeg, mis algab juulis ja kestab 20. augustini, talvevaheag, mis algab detsembri alguses ja lõppeb veebruari alguses ning 2 nädalat märtsis. Mõnel kuul annab kool veel lisaks vaba nädala, ka sõbrapäeval jäeti kool ära,» räägib neiu. Õpingute kõrvalt käib vahetusõpilane jooksmas, jõusaalis või veedab aega sõprade ja perekonnaga. Ta on käinud Huatulcos ookeani ääres, Mexico Citys, Morelias ning imetlenud Paricutini vulkaani.

Suurt koduigatsust Merilinil ei ole, pigem muretseb neiu, naljaga pooleks: «Selle kuumusega olen siin nii ära harjunud, et ei tea enam, kuidas Eesti talve üle elan.» Tagasi kodumaale naaseb Merilin juuni lõpus.

Konkreetset kuupäeva ei oska anda. Naljatades võib öelda, et eks siis satume, kui keegi esinemispakkumise teeb, aga eks see kuupäev ilmselt kevade või suve poole jääb.

Pärast gümnaasiumit seisin valiku ees, et mida minna õppima – valikuid oli kolm: muusika, teater või loodusteadused. Muusikat ei tahtnud ja teatritegemisest oli tollel hetkel isu korralikult täis, kuna olin kolmandast eluaastast, kuni gümnaasiumi lõpuni sellega tegelenud.

Valituks osutusidki seega loodusteadused. Õppisin aasta Tallinna tehnikaülikooli Tartu kolledžis tööstusökoloogiat, kuid siis vahetasin eriala ning kooli ja astusin Tartu ülikooli.

Millised on sinu tulevikuplaanid ning unistused?

Eks ikka muusikat edasi teha ja vaadata, kuhu sellega jõuab. Suuremad unistused jätaks enda teada, mine tea, pärast ei lähe täide, kui välja ütlen. Väike ebausk.

Millised on sinu hobid ning salakired?

Muusika võtab palju aega ära, et ega millegi muu jaoks väga aega ei jää. Tegelen kõrvalt natukene disainiga: plakatite, bännerite ning muu trükireklaamiga.

«Kui so sõltum Siim Säre ja tema tütar Ronja.

Katre Kikkas reporter

katre@tankla.net

Juba mõnda aega tagasi jõudsid meie kõrvu kuuldused, et Tartust on tagasi Valgamaale (Lüllemäele) kolinud noor pere.

Otsustasime pereisa, Siim Särega ühendust võtta, et tagasikolimise tagamaid uurida.

Kolisite perega Tartust Lüllemäele. Millest selline otsus ?

Soov maale kolida tekkis pisut peale aastat Tartus elamist. Kui pühapäeva õhtuti Tartu poole sõites tuju ära langes, saime aru, et ei ole see asi õige. Tol ajal sellega väga tõsiselt ei tegelenud, sest teadsin, et pean kaitseväkke minema. Tõsisem otsus tuli pärast lapse sündi. Tegime paar katset Tartust minema saada, aga ei õnnestunud. Probleemiks sai töökoht naisele. Siis otsustas ta minna Tartu Ülikooli avatud ülikooli õppima klassiõpetajaks ja pärast teist õppeaastat hakkas ta otsima erialast tööd. Üks variant oli ka

Mida teeksid 100 000 euroga?

Ostaksin endale ja bändikaaslastele hunniku kitarre, võimendeid ja muud tehnikakraami. Toetaksin enda vanemaid ja lähedasi inimesi, kes mulle alati toeks on olnud ning korraldaksin sõpradele vinge peo. Mingi osa annetaksin heategevuseks.

Kindlasti mõtleksin välja kuidas seda raha ka taastuvenergeetikas rakendada.

Jane Lillmann Tõlliste valla noor Õpin Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis radioloogiatehniku eriala, sest juba keskkooli lõpus tundsin eriala vastu huvi ja otsustasin proovida. Siiani olen väga rahul ning soovitan seda ka teistele. Minu arvates on selle kõrgkooli juures suureks plussiks see, et suure osa õppest moodustavad praktikad.

Samuti on ka toredad õppejõud ja meeldivad kursusekaaslased.

KÜSITLES: KATRE KIKKAS

Katre Kikkas reporter

katre@tankla.net

Õru Lasteaed-Algkooli õpetaja Siiri Anier, kes õpetab praegu liitklassina teist ja neljandat klassi ning on muusikaõpetaja nii kogu koolis kui ka lasteaias, on Õrus töötanud juba alates 1994. aastast. Uurisimegi Siiri käest, miks ja millega ta tegeleb.

Mis Sind selle töö juures köidab?

«Köidavad need särasilmad seal klassis! Esiteks loomulikult need lapsed, kes on lihtsad ja siirad maalapsed. Teiseks see, et saan teha kõike, mida tahan.»

See, milliseid aineid keegi annab, on alati olnud kokkuleppe küsimus ja praegu ei õpeta Siiri ise üldse inglise keelt, vaid annab muusikaõpetust kogu koolile. Siiri on nende aastate jooksul töötanud erinevates kollektiivides.

Praegu töötab ta juba neljanda direktori käe all.

Küsimuse peale, kas pole ol-

Valgamaa Noorteleht Tankla 1(10), märts 2013

7 k i l V s a l g u a r m o a a o N mõtted. Lüllemäel oleks hädasti tarvis ettevõtet, mis pakuks 4-5 mehele või naisele tööd. Loodan, et mina olen kunagi üks nendest inimestest, kes seda tööd pakub.

Kuidas pisitütar Ronja sellisesse keskkonnavahetusse suhtub?

oovite iseseisvamat ja matut elu – tulge maale!» kuhugi Pärnust põhjapoole, aga sinna ei soovinud, kuigi oli väike maakool, aga siiski liiga võõras keskkond. Põhimõtteliselt tõmbas ikka siia Lõuna-Eesti poole.

Soov oli saada elama oma majja ja omaette. Tartus on see vaid rikaste pärusmaa, kes põllule oma maja püsti panevad.

Gerli (Siimu abikaasa – K.K) tahtis siis kindlasti maakoolis õpetada?

See on ta alatine soov olnud.

Ta on käinud ka Tartus vaatlemas (õpingute raames) ja see, mida ta seal nägi, ei meeldinud talle. Alles hiljuti ütles, et talle meeldib töö, mida teeb. Maakoolis saab läheneda lastele loomingulisemalt, kuna klassid on väiksemad ja vanemad on avatumad. Siin pole lapsevanemaid, kes paneks kolmekuuse lapse inglise keele kursustele.

Milline Sinu haridustee on?

Esimesse klassi läksin Lüllemäe Põhikooli. Pärast teist klassi kolisime Tõlliste valda ja jätkasin Tsirguliina Keskkoolis. Plaanid olid suured selle momendini, kui

INFO

ERAKOGU

Nimi: Siim Säre Vanus: 26 Elukoht: Lüllemäe, Valgamaa Perekonnaseis: abielus Amet: vabakutseline Lemmiksöök: Toidust elamust ei otsi. Peaasi, et ära toidab. Meeldivad head apelsinid.

Lemmikjook: Joon piima Lemmiklaul: Paabel – Ilus tüdruk Lemmikraamat: Peep Ehasalu – «Kõik kanged mehed» Elu moto: Üldiselt püüan teha asju pingevabalt, kuigi alati see ei õnnestu. Ei salli, kui masinad ei täida inimese käsku.

Siim Säre

sain teate lõpukirjandi ebaõnnestumise kohta. See oli minu jaoks paras šokk ning otsustasingi õnne proovida Tartus ja sain tööle ettevõttesse Baltiklaas. Peale aastat seal töötamist tegin kirjandiga teise ja seekord eduka katse. Edasised õpingud olid rasked, kuna teadsin siis juba kaitseväkke minekust, pärast mida tuli hakata aga pere ülal pidama ja nii see õpingutee katki jäi. Kuid juba mõlgutan uusi mõtteid.

«Tegime paar katset Tartust minema saada, aga ei õnnestunud.»

Töötasid Tartus Baltiklaasis. Mis tööd Sa nüüd teed?

Tartus töötasin Baltiklaasis, nüüd nimega Saint-Gobain Glass Estonia, 6 aastat. Selleks ajaks kui saime uudise võimalusest Lüllemäele kolida, oli mul plaan olemas. Ise ma siia kolimist ei kartnud, kuna Lüllemäe on mulle tuttav piirkond ja siin elavad minule lähedased inimesed. Pealegi käed-jalad terved ja toimetulekut ei peljanud. Hetkel olen töötu. Kasutasin töötukassa pakutud võimalust õppida pottsepaks. See idee oli mul olemas juba aasta tagasi. Olen käinud juba päris mitmel koolitusel ning omandanud endale ametliku sertifikaadi ja tõestanud pädevust kutseeksamil Tartus. Lisaks kirjutasin alustava ettevõtte tarbeks äriplaani ja hetkel ootan sellele töötukassast vastust. Siiamaani läheb kõik plaani järgi, täpselt nii, nagu olen soovinud. Loodan, et töötukassast tuleb positiivne vastus ning saan hakata pakkuma üle kogu Lõuna-Eesti pottsepa ja korstnapühkija teenust. Olen selle nimel palju vaeva näinud ja pidevalt tiirlevad peas kõiksugu sellega seotud

Kes südamega teeb, see jõuab nud endal plaanis koolijuhi ametit proovida, vastas Siiri eitavalt, väites et ta ei ole juhtiv inimene.

Kuidas oled end aja jooksul täiendanud ja milline täiendkoolitus on kõige eredamalt meeles?

Olen täiendkoolitustel osalenud vastavalt soovile ja võimalustele. Kõige eredamalt on meeles Avatud Meelte Instituudi

Mida soovitad teistele Valgamaa noortele?

Noortele võiks julgelt soovitada minna kutsekooli. Seda juba pärast põhikooli. Kutsekoolide maine ja tase on tõusnud. Mõned inimesed on osavad peaga ja teised kätega.

Siin pole midagi parata. Peaga osavad mingu ülikooli ja kätega osavad mingu kutsekooli. Kui need kaks asja segamini keerata ja vale valik teha, siis pole midagi head loota. Tuleb tõele näkku vaadata ja endale selgeks teha, kummas olete paremad, kas matemaatikas või tööõpetuses, kas vabal ajal loete ajalooõpikuid või remondite punnvõrri. Pärast kutsekooli olete kohe valmis tööturule minema ning teid oodatakse seal. Peaga targad mingu keskkooli ja sealt edasi ülikooli.

See on neile loodud.

Elada on kõige õigem seal, kus hing ihkab. Kui te ei tunne puudust iganädalasest kinos käigust või pubis istumisest, siis võite vabalt maal elada. Ükski keskus ei ole nii kaugel, et maalt ei jõuaks korra kuus teatrisse sõita või kontserdile minna.

elama panna koha, kus ise elame ja soovime selle jaoks ise midagi korda saata. Näiteks oleme juba läbi viinud väikeseid koolitusi lastele ning sügis- ja jõululaada.

Tegeled Sa endiselt ka laululaste juhendamisega?

Mis meelitaks Su Õru koolist ära?

Ilmselt sarnane töökoht ehk endiselt klassiõpetaja koht mõnes maakoolis, kus on veidi suurem palk. Peame ju igal õppeaastal tegema kahed tööplaanid ning tegelikult on liitklassis õpetamine ikka omaette oskus, sest tuleb kasutada võimalikult erinevaid ning õpilasi köitvaid õppemeetodeid. Kasutan palju meeskonnatööd (üks noorem, teine vanem pundis).

Ronja käis pisut lasteaias ka Tartus. See oli tema jaoks kohutav kogemus. Ta oli väga häbelik ja arg tüdruk. Tartus lasteaias olid õues mänguväljakud – hekkidega piiratud murulapid, kus lapsed pidid mängima. Tohutult palju lapsi ja see oli tema jaoks väga raske.

Kuid Lüllemäel on suurepärane lasteaed. Siin ei pea lasteaed võistlema mänguväljaku maa pärast kinnisvaraarendajatega. Keskkond lapse kasvamiseks on ideaalne.

Lapsi on siin sama palju kui Tartus oli ühes rühmas. Ruume on aga sama palju kui seal kolmel rühmal kokku. Lapsed on palju sõbralikumad. Ronja on siin kiirelt endale sõbrad leidnud ja kasvatajad on hoolitsevad ning sõbralikud. Ma pole varem näinud sellist suhtlemist õpilaste ja õpetajate vahel.

Kui mina olen harjunud nägema pilti, kus õpetaja on justkui Jumal, kelle poole pöördudes pead olema alandlik, siis Lüllemäel suhtlevad õpetajad ja õpilased üksteisega kui inimene inimesega. Ma ei mõtle, et nad oleks nüüd parimad sõbrad, aga keegi ei vaata kellelegi ülevalt alla. Vastlapäev oli suurepärane näide, kui kõik koos võidu mäest alla kihutasid.

Õru Lasteaed-Algkooli õpetaja Siiri Anier oma kasvandikega.

kujundava hindamise koolitus, mille kodutööna pidin ise koolituse läbi viima. Andsin enda õpitu edasi nii kolleegidele Õru Lasteaed-Algkoolist ning Tsirguliina Keskkoolist. Hetkel osalen kehalise kasvatuse õpetajate tantsulise liikumise koolitusel.

Millega Sa peale töö veel tegeled?

Olen tegelenud rahvatantsuga

seni, kuni mäletan. Neli aastat olen laulnud folklooriansamblis Koidu Tähed. 15. veebruaril osalesime Rahvusvahelise Folkloorifestivali Baltica eelseminaril.

Tagasiside meile oli positiivne, seega loodan, et meil on sel suvel võimalik esineda Baltical, mis toimub 3. – 7. juulil Eestis.

Sel sügisel sai loodud MTÜ Joude, eesmärgiga tuua kodukanti toredaid muudatusi. Tahame

ERAKOGU

«Liitklassis õpetamine ikka omaette oskus.»

Jah. Oleme Valgamaa Laululapse konkursi raames igal aastal korraldanud Õrus ka oma eelvooru, kus olen peamiselt kõiki lapsi ise juhendanud. Parimad on saanud edasi piirkondlikku vooru.

Nõnda on plaanis toimetada ka sel aastal, sest lauljaid lapsi on küll ja küll! Samuti viin koolis läbi väikest näiteringi, millega oleme etendusi andnud nii jõulude ajal kui ka ilusa ilmaga vabas õhus.

Kus näed ennast viie aasta pärast?

Kindlasti Eestis, õpetaja töö juures. Mulle meeldib igal suvel aeg korraks maha võtta. Loodan, et olen ka viie aasta pärast mõne väikese kooli õpetaja. Ei oska öelda, kas just Õru koolis, aga töötan kindlasti lastega!

Meryt on alates kümnendast eluaastast soovinud saada piloodiks.

ERAKOGU

Valgamaa noorest neiust on sirgumas mehaanik Keidy Säinas reporter

keidy@tankla.net

Meryt Malleus on pärit Valgamaa väikelinnast Tõrva ning õpib praegu Tartus Eesti Lennuakadeemias õhusõiduki hooldust. Väiksena soovis ta, nagu enamus tütarlapsi, saada lauljaks või poemüüjaks, kuid hiljem oli üks unistus Merytil veel, nimelt soovis ta olla piloodi abikaasa, kuna arvas, et lennundusega saavad tegeleda ainult mehed.

Salajane unistus

Varsti taipas ta, et see ala ei ole mõeldud vaid meestele ning alates kümnendast eluaastast oli Meryti soov saada piloodiks. On väga haruldane, et ühe neiu sooviks võib olla piloodi amet, seepärast hoidis ta seda ka saladuses ja ei rääkinud sellest enne gümnaasiumiastet kellelegi, kuna mõte tundus olevat liiga hullumeelne, sest ka filmides ja seriaalides ei näe me just tihti, et helikopterit või lennukit juhiks naine.

Otsuse tegemine

Pikaajalisest soovist saada piloodiks tuli ka otsus minna ELA-sse, kuid kuna tervislikel põhjustel polnud võimalik sellele erialale kandideerida, siis teistest Lennuakadeemiast pakutavatest erialadest sümpatiseeris Merytit just enim hooldus. Kuna kusagil kontoris ei kujutaks ta end kohe kindlasti istumas, vaid pigem tahab tegutseda. Eesti Lennuakadeemias õppides tuleb Merytil ette ka raskusi, kui noormehed on juba noorest east kokku puutunud tehnikaga ja ka autosid remontinud, siis Merytil selline taust puudub ja need asjad on talle uued ja ka kõige elementaarsemad asjad vajavad selgeks õppimist. Kui uurisin, kuidas on ta rahul oma valikuga sõnas Meryt: «Eks mingil momendil on tekkinud väikseid kahtlusi, kas see ikka on päris õige valik, aga antud momendil ütlen, et jah, olen küll rahul». Oma tulevikuplaanide kohta ei oska ta veel kindlaid vastuseid anda. Praegu keskendub Meryt õpingutele ja vaatab mida tulevik toob.

Õpinugute algus

Õpingute algusajast meenub Merytile, et õppejõud, kes vaid mehaanikutele loengut andis, alustas tundi fraasiga: « Tere hommikust, noormehed», kuna oli vist harjunud, et erialal ainult poisid on ja kui teise mehaaniku tüdrukuga esiritta istuti märkas õppejõud vahest oma tervituse lõppu lisada ka tervituse tüdrukutele.

Uurides Eesti Lennuakadeemiasse sisseastumise kohta vastas Meryt: «Sisseastumise käigus toimunud vestlusepäevast meenub mulle veel see, et mind vestlusele saatnud neiu uuris ega minu erialavaliku paberil trükiviga pole tehtud, et esimeseks valikuks õhusõiduki hooldus on. Sel ajal, kui ma Lennuakadeemiasse kandideerisin, oli hoolduse eriala lõpetanud vaid üks tüdruk.

Kui aega jääb üle

Kui kõigi kooliga seonduvate tegemiste kõrvalt vaba aega jääb, loeb Meryt raamatuid ja neid üpris tihti. Kui tema kodus raamaturiiulisse piiluda, leiab sealt igasuguseid väljaandeid, nii paksemaid kui õhemaid. Lisaks tegeleb ta sellest sügisest aktiivselt Naiskodukaitsega ja käib lasketiirus AK-4ga laskmas. Tema jaoks on see väga lahe kogemus ja kirjeldab, et lastes on tagasilöök vahepeal päris tugev ja on võimalik ka õlg või silm siniseks lüüa, kuid õnneks pole seda Merytiga veel juhtunud ning loodetavasti nii see ka jääb.

8 HARIDUS

Valgamaa Noorteleht Tankla 1(10), märts 2013

Katre Kikkas katre@tankla.net

Valga linn on teinud esimesed suured sammud koolivõrgu korrastamisel. Alates 2012/2013 õppeaastast tegutseb Valga gümnaasium ainult gümnaasiumiklassidega. Valga gümnaasiumis varem toimunud põhikooliklassid viidi üle Valga põhikooli koosseisu, kus arendatakse ja kindlustatakse kõigile õpilastele tugev põhiharidus. Valga gümnaasiumi asukohana on planeeritud ajalooline gümnaasiumihoone Kuperjanovi tänaval, mis tuleb renoveerida. Selle poole liigutakse igapäevaselt. Kuna riigil on valmisolek võtta keskhariduse osas suurem vastutus ja luua igasse maakonda tugev riigigümnaasium, oleme otsustanud anda Valga gümnaasiumi pidamine hiljemalt 1. septembriks 2015. aastal üle Eesti Vabariigile.

Praegu töötab Valgas statsionaarses õppevormis lisaks Valga põhikoolile ja Valga gümnaasiumile ka Valga vene gümnaasium (1.12. klass). Valga vene gümnaasiumi hoolekogu, kooli juhtkond ning Valga Linnavalitsus on tänaseks jõudnud ühisele seisukohale, et Valga vene gümnaasium kujundatakse ümber järk-järgult, mis tähendab seda, et 2013. aastal ei avata vene gümnaasiumis 10-ndat klassi. Valga gümnaasiumis luuakse võimalus Valga vene gümnaasiumi põhikooli lõpetanutele jätkata õpinguid kümnendas klassis. Õpingud vene gümnaasiumist tulijate lähevad edasi samadel alustel nagu need on enne olnud. Jääb kehtima 60/40 õppekeel, mis siis tähendab, et 60% õpingutest on eesti keeles ja 40% õpingutest on vene keeles. Need õpilased, kes õpivad käesoleval õppeaastal VVG (vene gümnaasium – toim) 10. ja 11. klassis saavad oma koolitee lõpuni käia vene gümnaasiumis. Ümberkorralduste tulemusena on 1. septembriks 2015. aastaks Valga linnas koolivõrk selline, et gümnaasiumiharidust antakse üksnes teistest kooliastmetest eraldatud gümnaasiumis.

Valgamaa haridusvõrk

pole häbiasi!

Õpime Valgamaal!

Viimastel aastatel on Tõrva gümnaasiumis toimunud mitmeid uuendusi, mis toonud endaga kaasa erinevad suunad ning uute valikkursuste arv kasvab üha enam.

Miks siis ikkagi nõnda?

Puhaste gümnaasiumite ja tugevate põhikoolide loomine on vajalik hariduse kvaliteedi tagamise seisukohalt ja on samas ka majanduslikult otstarbekam.

Nõnda saaksid koolid keskenduda ühele haridustasemele ning selle õppimisvõimaluste arendamisele ning õppe korraldamisele.

Samuti on uue põhikooli riikliku õppekava ja gümnaasiumi riikliku õppekavaga esitatud erinevad ootused ja nõuded õppekeskkonnale erinevatel haridustasemetel.

Siinjuures on ääretult oluline osa karjääriõppel eelkõige põhikooli, kuid ka gümnaasiumiastmes. Selline õppekorraldus tagab kindlama, toekama ja läbimõelduma ning õpilase jaoks õigema valiku nii põhikooli kui ka keskkooli lõpus.

Tõrva gümnaasium jätkab ka uuel sügisel endiselt täistsükli

Hollandlased uputusi ei karda Merily Viks reporter

merily@tankla.net

Tere taaskord! Nüüdseks olen jõudnud uude vahetusperre Groningeni lähedal. Minu ümber on kõik täiesti uus. Isegi keele erinevust on natukene. Lisaboonusena pikenes koolitee – igapäevaselt sõidan 18km kooli ja 18km tagasi. Uus pere on väga tore ja abivalmis – ema, isa ja 2 minust pisut nooremat tütart.

Vahepeal on täis tiksunud pool vahetusaastast ning olen saanud ka teada kuna Eestisse tagasi saabun – 2. juulil.

Alguses siia tulles küsiti minult palju, et millised erinevused on Eesti ja Hollandi vahel ning iga kord jäin vastuse võlgu. Nüüdseks võiksin terve raamatu kirjutada Hollandist ja hollandlastest. Mind paneb ikka ja jälle imestama, kuidas nad nii avatud, sõbralikud ja viisakad on. Unustades vahel «aitäh» ütlemast, olen ma automaatselt tohutult ebaviisakas. Hollandlastele meeldib rääkida. Kui vanemad küsivad, kuidas koolis läks, siis oodatakse detailset lugu tervest päevast ning vastus «normaalselt» ei ole vastuvõetav. Üks päev uurisin sõbra käest, et kas ta ei karda veeuputuse pärast, kuna Hollandi territooriumist osa on madalam merepinna kõrgusest. Sain eitava vastuse.

Lund kardetakse rohkem, sest

kõik veega seotu on väga kõrgelt arenenud ja neil on palju hüdroloogiateadlasi.

Hollandlased on teada-tuntud head pidutsejad ja õlukultuur on tohutult tugev. Põhjused pidutsemiseks on alati teretulnud. Heaks näiteks võin tuua 30. aprilli, mis on kuninganna päev ja see on päev, kus KÕIK on riietatud oranži (rahvusvärv) ning pidutsetakse nagu ei olekski homset päeva.

Millest ma aru ei saa on see, et tavalistel nädalavahetusel minnakse välja ainult laupäeviti. Minu jaoks suures linnas Gronigenis (pindalalt sama suur kui Tallinn, rahvastikku arvestades ½ Tallinna rahvastikust) ei ole neljapäeviti ja reedeti mitte midagi teha.

Tahaksin ära mainida taaskord oma kallid toetajad, kelleks on: Margus Timmo, Eesti Meetootjate Ühendus, Tiit Raud, UPM- Kymmene Otepää AS, OÜ Taagepera Loss, Bacula AS, Rein Uibo, Palupera Vallavalitsus, Splitter OÜ, Valga Puu OÜ, OÜ RST Valga, Tiina Ivask, Evicon OÜ, Nõuni Noorteklubi, Nelly Oinus, Otepää Metall AS. Aitäh ka organisatsioonile YFU, kes korraldab ja tegeleb paberimajandusega ning ka Otepää gümnaasiumile, kes aitab teha mul koduõpet. Järgmise korrani!

KOMMENTAAR

reporter

Kalle Vister

Valga maavalitsuse haridus- ja kultuuritalituse juhataja «Koolivõrk Valgamaal püsib hetkel muutumatuna. [---] Põdrala vald mõtleb Pikasilla kooli tuleviku üle. Teiste koolide osas jätkub tegevus vanas rütmis. Maakonnas oleme koostamas, õigemini uuendamas koolivõrgu arengukava 2014 – 2020. [---] Sisuliselt iga neljas gümnaasiumis õppiv maakonna noor õpib väljaspool kodumaakonda. See on muretsema panev probleem. Väga palju saavad seda mõjutada noored ise.»

koolina. Õpilaste arv on hetkel ja prognoositavas lähitulevikus

Keidy Säinas reporter

keidy@tankla.net

29. novembrist – 1. detsembrini viibisid aktiivsed Valgamaa noored haridusmessil Teeviit promomas noorte võimalusi Valgamaal, sama tehti ka hiljuti haridusmessil Intellektika. Sellise projekti idee tuli Tankla noortelt ning Valgamaa Partnerluskogu toetas algatust omaltpoolt. Projektis oli võimalik osaleda kõigil, kes tegelevad Valgamaa noortega ja soovisid seda tegevust ka teistele inimestele tutvustada. Oma soovi osalemiseks avaldasid Motoklubi K&K (Karmid Karlid), Valga gümnaasium ja Valgamaa kutseõppekeskus.

Head mõtted Valgamaalt

Lisaks olid esindamas noori ka kaks aktiivse noore maskotti.

Messil osalejatele tehti mõlemal korral nii mänge kui ka viktoriine. Uuriti, kui palju üldse inimesed teavad Läti piiri ääres asuva maakonna kohta ning kui paljud on käinud linnas, mis ei mahu ühte riiki ära. Tublimatele vastajatele jagati ka auhindu. Isegi, kui vastuseid ei teatud, saadi juurde mõni tarkusekübe. Igaüks, kes külastas Tankla boksi, sai kaasa ka ühe mõttetera või motiveeriva lausega sildikese. Noortel oli võimalus inimestele tutvustada, millega saab meie kodukohas tegeleda ning kus õppida, kui tulla Valgamaale elama.

selline, mis võimaldab toime tulla. Vaatamata riigipoolsele rahalisele ahistamisele tullakse iseseisvalt toime ka gümnaasiumiosa rahastamisega. Direktor Ivar Hanvere sõnul loodab Tõrva gümnaasium sügisest jätkata kolme suunaga: loodussuund, sotsiaal-humanitaarsuund ja rakendussuund. Uutest valikainetest lisanduvad kindlasti riigikaitse ja robootika. Esimesi samme on astutud loodussuuna atraktiivsemaks ja praktilisemaks muutmisel koostöös Eesti Maaülikooli ja Võrtsjärve limnoloogiakeskusega.

Otepää gümnaasium läheb järgmisest õppeaastast kõigis klassides üle uuele õppekavale.

Uuendusi hetkel plaanis pole, küll aga tuleb järgmisel õppeaastal koostada esmakordselt gümnaasiumi koolieksam. Samuti saavad 12. klassis alguse mitmed ainekursused, mida varem pole

õpetatud (näiteks majandusmatemaatika elemendid, rakenduste loomine ja programmeerimise alused, inimene ja õigus, sissejuhatus filosoofiasse ja palju muud).

Tsirguliina keskkoolis, kus gümnasistide arv kõigub kolmekümne ümber, pole direktor Heikki Järliku sõnul revolutsioonilisi otsuseid vastu võetud ja hetkel pole ka plaanis. Ta leiab, et tormata pole mõtet. Võib tekkida olukord, et uuel õppeaastal pole võib-olla võimalik küll 10. klassi avada (hetkel on 2-3 soovijat), kuid keskkooliosa ära kaotada pole plaanis. «Kannataks ühe aasta ära,» lausus Järlik ning lubas, et kõigil, kes Tsirguliina keskkoolis põhikooli lõpetavad, aidatakse teha parim soovi- ja võimalustekohane valik.

Ka Puka keskkoolis, kus hetkel õpib kokku 13 gümnasisti,

ÜLLA TAMM

avatakse uuel õppeaastal 10. klass, kui on soovijaid. «Kui soovijaid pole, siis pole ka midagi teha,» oli Puka kooli direktor Tõnis Mark murelik. Siiski loodab ta, et gümnaasiumihariduse andmine jätkub ja kutsub Puka keskkooli kõiki soovijaid, sest seal on nii mitmeidki hüvesid, mida mujal pole, näiteks heal tasemel jõusaali kasutamise võimalus ning soodustus 11. klassi õpilastele B-kategooria juhilubade tegemiseks.

Seega on Valgamaal hariduse omandamine 100% võimalik ning seda hüvedega, mida mujal olla ei pruugi. Olgu see haridus kvaliteetne, mittekvaliteetne, mitteformaalset haridust, noorte omaalgatusi ja õpilasdemokraatiat toetav või mitte – kodukandis on lahe ning seega kutsun KÕIKI noori üles omandama keskharidust just Valgamaal!

Aktiivne Valgamaa tegi end nähtavamaks

Valgamaa õppimisvõimaluste ja aktiivse Valgamaa boksid.

Võimalus areneda

Intellektikal andsid Valga gümnaasiumi noored messikülastajatele võimaluse mikroskoobiga kõike 200 korda paremini näha.

Huvilised said vaadata ja uurida, milline näeb välja inimese nahk ja juuksed tegelikkuses. Nii näitasid noored, et ka meil on võimalik teha natuke teadust. «Loodan, et järgmine õppeaasta on meie koolis hästi palju uusi ja vingeid noori,» sõnas Kermo Küün.

Peale selle, et noored said tutvustada aktiivseid tegevusi Valgamaal, oli noortel ka endil võimalus arendada iseennast võõrastega paremini suhtlemises.

Intellektikale eelnenud päeval mängisid mõningad noored läbi ka erinevaid situatsioone, mille-

ga võib sellistel üritustel kokku puutuda. Noortelehe reporter Kairi Piir ütles: «Nii Teeviit kui ka Intellektika andsid mulle juurde tohutul hulgal julgust. Paar kuud tagasi ei kujutanud ma ettegi, et astun võhivõõra inimese ette ja hakkan talle rääkima organisatsioonist, mis mulle nii südamelähedane on. Mõlemad messikülastused avardasid silmaringi, andsid võimaluse veeta aega omade keskel ning leida ka uusi tutvusi.»

Tankla tänab

Tankla soovib koostöö puhul teha kummarduse Valgamaa Kutseõppekeskuse ees, kes aitas Tankla noortel varustada messiboksi mööbliga ning toetas trans-

TIMO ARBEITER

pordiga. Samuti suur aitäh Valgamaa Arenguagentuurile, Valga Maavalistsusele, Valgamaa Teavitamis- ja Nõustamiskeskusele ja Europe Direct Valgamaa infopunktile ning ka Valga Linnavalitsusele, kes abistasid meenetega. Tänusõnad Anu Hellenurmele, kes aitas noori majutada Tartus. Imeilusate messiboksi seinade kujunduse eest aitäh Timo Arbeiterile ja Marek Mekile ning messi kontseptsiooni kokkupaneku eest Siiri Liivale. Ühed olulised inimesed, kelle abita ei oleks kogu Valgamaal toimuv nähtavaks saanud, on kõik need, kes aitasid inimestele tutvustada, kui hea on elada Valgamaal ja kui ainulaadsed on siinsed võimalused. Aitäh Valgamaa Partnerluskogule projekti vedamise eest!

ELU MAAL 9

Valgamaa Noorteleht Tankla 1(10), märts 2013

ras ja korduvalt Eestis. «Kesk-Euroopa tuuril käisime koos lätlaste bändi Flaying’iga. Esinesime Slovakkias, Poolas, Tšehhis ja Austrias,» meenutab Sandra.

Neoandertalsi muusikastiiliks on avangardlik bassipõhine death metal. Bändi nimi ja temaatika on suuresti seotud meie eellaste neandertallastega, kes Rainile suurt huvi pakuvad. «Õppisin ülikoolis ühe aasta ajalugu ainult neandertallaste pärast.» Teemakohasest kirjandusest puudust tundma ei pea, sest iga aasta avastatakse midagi uut meie eellaste kohta.

Sandra Vungi ja Rain Pohlaku

muusikast ja elust Seiko Kuik reporter

seiko@tankla.net

Sandra Vungi ja Rain Pohlak moodustavad grupeeringu Neoandertals, mis ammutab inspiratsiooni inimestega koos eksisteerinud ja neid hirmu all hoidnud neandertallastest. Basstrummi brutaalsus ja basskitarri madalsagedused panevad inimkeha võimed proovile viisil, mis justkui paneb mõtlema, kas homo sapiens üldse on nende sihtgrupiks.

Sõit Sandra ja Raini ajutisse elupaika oli kõike muud kui igav – auto ei soovi püsida sissetallatud rajal ning kipub uudistama meetriseid lumevalle kahelpool teed. Sihtpaika jõudes tervitab mind Sandra, kes aitab mul avada värava, mis minu jaoks tundub avamatu. Linnainimene, mis muud. Kahemeetrise aia taga peitub intervjueeritavate praegune elupaik ja karumõõtmetes koer, kes minu hingerahu tagamiseks on eraldi aias.

Sandra Vungi (24) ja Rain Pohlak (27) on elukaaslased, kelle huvid ja tegemised on sarnased nagu õed Olsenid: nad musitseerivad koos bändis Neoandertals, kuulavad rohkesti black ja death metal’it, söögilauda katavad ainult taimsed toidud ning huvi arvutimängude vastu on suurem kui Hiina iive. Nii Rain kui Sandra on mõistnud, et edasiõppimine pole nende jaoks: «Milleks raisata aega tühiste ja mõttetute asjade peale,» lausub Rain, kes on vabakutseline. Viimati tegi ta tavapärastel tundidel tööd, kui kogus raha krundi ostmiseks.

Arvutimängude kirev maailm

Esimene pooltund möödub kiiresti, räägime ainult arvuti-

mängudest.

Sandra lemmikute hulka kuuluvad Fallout 3 ja L.A. Noire. Selgub, et Rain töötab ka ise arvutimängu loomise kallal.

«Horror sugemetega brutaalne vägiväldne mäng, kus protagonist hakkab mahajäetud Antarktika baasis elavaid surnuid nottima,» saan vastuseks, kui küsin, mida mäng endast kujutab.

«Paljud mängud on nii lihtsad ja ägedad ning see ajendas mind midagi sarnast tegema,» seletab Rain mänguloomise tagamaid.

«Esialgne alpha versioon valmib märtsis-aprillis,» pakub Rain välja tähtaja. Kuigi noortele meeldib oma aega mängimisega täita, siis oma maalapi omamine on tähtsam: «Müüsin kõik oma mängud ja konsoolid maha, et saaks korraga pangalaenu tagasi maksta.»

Virtuaalsest ehitamisest realsesse

Üks põhjus, miks Rainil on aega tegeleda arvutimängu loomisega, on seotud talve ja lumerohkusega. Neoandertalsi ainus keelpillimängija ja laulukõri ostis 2009. aastal krundi, kuhu ta viimased kaks ja pool aastat enamasti üksi oma kodu ehitab. «Kui mängu saan üles riputada, siis saan maja edasi ehitada ja arvutisse enam ei lähe,» räägib Rain, kes on palkmaja ehitamiseks kasutanud väheseid tööriistu, neist suurim abiline kirves. Praeguseks on tulevase kodu vundament laotud ja seinad püsti. On märkimisväärne, et enamus palkidest, millest maja ehitatakse, pärinevad nende oma krundilt ja vundament on laotud tee äärest leitud kividest. «Ma ei salli tööstuslikke palkmaju, sest neilt on looduslik

Mustad toonid vahetuvad roheliste vastu

Sandra Vungi (24) ja Rain Pohlak (27) on elukaaslased, kelle huvid ja tegemised on sarnased nagu õed Olsenid.

ERAKOGU

kaitsekiht maha võetud ja nad ei hoia nii hästi sooja,» sõnab Rain.

Kevade alguses plaanib paar oma krundile elama minna, olgugi et katust selleks ajaks veel pea kohal ei ole. «Magame autos ja ostame nädala või kahe jagu toitu kaasa, et ei peaks vahepeal maja juurest lahkuma,» räägib Sandra. Tulevikus saab maja katma murukatus. Tulevase kodu elektri tagavad päikesepaneelid.

Muuseas auto, mida noored kasutavad vahel öömajana, tarbib kütusena toiduõli, mis saadakse restoranidest. Talvel ringirändamiseks peab toiduõli segama läbi diisliga, sest viie soojakraadi juures muutub õli tarretise taoliseks.

«Õppisin ülikoolis ühe aasta ajalugu ainult neoandertallaste pärast.»

Metsamaailmast muusikamaailma

Vastuseks küsimusele, kas kevade saabumise ja rohelisuse tärkamisega plaanib Neoandertals ka uut plaati, saan teada, et uue plaadi loomeprotsess on juba ammu alanud ning pool plaadist valmis. Neoandertalsil on ilmunud kolm albumit, lisaks veel demo- ja proovisalvestused.

Sandra ja Raini ühistööna valminud «Ebu Gogo Gutting the Child» sai palju positiivset tagasisidet ning valiti ka Eesti Ekspressi nädala plaadiks. Bänd on esinenud Kesk-Euroopas, Baltikumis, Nor-

Basstrummi brutaalsus koos basskitarri madalsagedustega panevad inimkeha võimed proovile.

ERAKOGU

Neoandertalsi liikmed on taimetoidulised, Sandra juba kuus ja Rain kolm aastat. «Olen suur loomasõber ja lihtsalt ei tahtnud enam liha süüa ning toetada seda tööstust,» põhjendab Sandra oma toitumiseelistusi. Öelge veel, et taimetoidust ei saa kõiki eluks vajalike aineid kätte – trummipõristaja viimane arstilkäik näitas, et kõik tema verenäitajad on korras. Mäletamaks kõiki retsepte, lõi Sandra oma retseptilehe. Lehe loomisele aitas kaasa lapsepõlvest talletatud huvi kokanduse vastu. 2009. aastal sündis taimetoit.net (praegune taimetoit.ee). «Mõni aasta tagasi saatsin kirju kirjastustele, et soovin väljastada oma taimetoitude retsepte, kuid vastused jäid tulemata.» 2012. aasta veebruaris, kui Sandra astus kirjastustega uuesti ühendusse, olid nad huvitatud avaldama taimsete toitude retseptiraamatu. 24. august 2012 ilmus Sandra Vungi esikteos «Kodused ja maitsvad taimetoidud.

100% taimne», mis on äärmiselt menukas ja üle poole tiraažist on raamatulettidelt juba soetatud.

Raini retseptide ampluaa ei ole väga laiahaardeline, kuid see ei ole ka vajalik, sest paar viibib harva teineteisest eemal rohkem kui paar päeva.

Sandra ja Rain on inimesed, kes juba pikemat aega teavad, kuidas oma elu elada. Nad suudavad silmapilkselt eristada vajaliku mittevajalikust. Nende elu koosneb maaläheduse ja naturaalsuse, karmi muusika ja tehnoloogia sümbioosist. Sandra ja Raini esmapilgul mitte kokkusobivad huvid ja hobid moodustavad nende elu, kus kõik võngub omavahel täiuslikus bassi ja trummi rütmis.

Kutseõppuri edu saladus: käi praktikal ja pane end võistlustel proovil Liina Liiv

Innove kommunikatsioonispetsialist

Sadade koolide ja erialavalikute hulgast endale kõige õigem leida ei pruugi olla ülesanne kergete killast. Kas õppida teoreetilisi või praktilisi erialasid? Kus õppida?

Need ja mitmed teised küsimused on aktuaalsed iga põhikooli- ja gümnaasiumilõpetaja peas. Sageli liiga teoreetilise haridusmaastikuga ühiskonnas on praktilise suunitlusega erialaste oskuste omandamine meie tööturul väga soositud, sest kuldsete käte ja erialaste oskustega noortele meestele ja naistele jagub nii tööd kui ka isetegemisrõõmu.

Just sel põhjusel läks Kuido Torp Valgamaa Kutseõppekeskusesse tisleri ametit õppima.

«Kuidagi on välja kujunenud, et puutööga seonduv on olnud just mulle sobiv ja meeltmööda. Kut-

seõppes õppimine on nagu kaks kärbest ühe hoobiga, omandad erialased teadmised ja oskused ning samas saad kätte ka keskhariduse,» sõnab noor tisler. Tisleri ametit läks Torp õppima tulenevalt juba varasemalt tekkinud huvist ja sooviga olemasolevaid teadmisi edasi arendada. «Mul olid eelnevalt mõned oskused ja teadmised, näiteks juba põhikooli puutööringist,» räägib Torp ning rõhutab, et eelnevad kogemused ole määravad ametikooli sissesaamisel, kuna vajalik pädevus tuleb õppides – kõige olulisem on enda motivatsioon.

Mitmekülgne kutseõpe

Kutseõppeasutuses lähenetakse ametile nii teoreetiliselt kui ka praktiliselt. Torpi sõnul ei eelda tisleriks õppimine vaid käelisi oskusi. Tundma peab ka joonestustehnikaid ja vajalikku paberimajandust, mille täitmist tuleb harjutada ja täpselt osata.

«Teooriat käsitlevates tundides saab vajalikud teadmised, et minna edasi praktilise poole peale,» räägib Torp, kes samas tõdeb, et praktilist poolt võiks rohkemgi olla, «koolisisesel praktikal päris kõike ei omanda, aga needki oskused, mis sealt saame, annavad piisava aluse, millele edasisi kogemusi ja teadmisi rajada.» Koolisisesel praktikal on tislerid teinud näiteks taburette, kappe ning harjutanud trepi tegemist.

Torpi sõnul eeldab tisleri eriala rahulikku närvi, kannatlikkust ning pealehakkamist. Pealtnäha rahulik amet peidab endas head soodumust loominguliseks tööks.

Just seda peab noor tisler ka nimetatud ameti suurimaks plussiks.

«Eriala plussiks on võimalus läheneda tööle loominguliselt ning esitada lõpptulemusena midagi ainulaadset. Töö on mitmekülgne, kui teha toode otsast lõpuni ise valmis, kasutades selleks erinevaid töövõtteid ja vahendeid.»

Enese proovilepanek: praktikad ja võistlused

Torp soovitab ametit õppivatel noortel otsida lisavõimalusi praktikaks mõne ettevõtte või

Tisler Kuido Torp tööd tegemas.

ERAKOGU

ametispetsialisti juures. «Välispraktikal olles on koolis õpitust palju kasu. Kui peamised teadmised ja oskused omandatud, tuleb ülejäänud ise ajapikku.»

Lisaks praktikale Eestis, on Torp saanud välispraktika kogemuse ka näiteks välismaalt. «Kaks kuud väldanud praktika Rootsis on andnud mulle hindamatu kogemuse.» Praktika kõrvalt paneb Torp end proovile ka mitmetel kutsemeistrivõistlustel.

«Hetkel tegelen Noor Meister kutsemeistrivõistlusteks ettevalmistumisega. Lihvin oma oskusi, katsun kiirendada töökäiku ja täpsust,» sõnab eelmisel aastal Noorel Meistril viiendale koha-

le platseerunud Torp. Kogemuse poolest peab Torp kutsevõistlustel osalemist omapäraseks, kuna võistlus eeldab väga suurt täpsust, kiirust ja sihikindlust oma eesmärgi täitmisel. «Sellistel võistlustel osalemine annab hea kogemuse, võistluse käigus omandad uusi oskusi ja näed, kuidas teised sama asja teevad.

Vaadates tulevikku, arvan, et tänu sellistel võistlustel osalemisele on lihtsam ka töökohta leida.» Olles veendunud, et noored peaksid millegi poole püüdlema ja kogemusi saama, sõnab Torp: «Midagi karta pole vaja, vaid natuke usku iseendasse ja kõik on võimalik.»

Väikese küla tegemised Elen Liigus reporter

elen@tankla.net

Taagepera on küla, kus elanikke vaid veidi üle saja.

Võiks arvata, et sealne elu on üsna igav ja vaba aja tegevusi napib. Kuid nii see pole.

Möödunud sündmustest rääkides on põnevamad kadripäeva trall ja muidugi jõulupidu koos tõelise jõuluvanaga. «Veebruari alguses toimus esimest korda kohviklubi üritus. Esines kohalik ansambel 2T ja hiljem oli disko,» rääkis Taagepera aktiivne noor Viivika Valner. Samuti lõppes äsja keraamika koolitus «Savitrei õpitoad Taageperas,» kus osalesid nii noored kui vanad, noorim oli 5aastane ja vanim 75. Koolituse viis läbi Margi Vähi. «Iga nädala teisipäeva ja kolmapäeva õhtul toimuvast saviringist võttis osa umbes 20 inimest,» lisas Valner. «Saviringis on väga vahva meisterdada igasugu erinevaid esemeid ja seda just koos nii teiste noorte kui ka vanemate inimestega,» kommenteeris Taagepera noor Laura Renke.

Märtsikuus on plaanis veel disko ja karaoke ja mai alguses osaletakse «Teeme ära» projektis. Spordiarmastajatele leidub samuti Taageperas tegevust. Kõik saavad kasutada matka- ja suusaradu.

Aprillis toimub kooliteatrite festival Neljapäeval, 4. aprillil algusega kell 12.00 toimub Valga kultuurikeskuses järjekordne kooliteatrite festival.

Esinemisaja pikkus maakonna voorus pole määratletud. Riigifestivalile pääsemisel tuleb kohandada esinemisaja pikkus koos ettevalmistuse ja lava vabastamisega järgmiselt: - Algklasside vanuseastmes kuni 20 min.

- Põhikoolide vanuseastmes kuni 30 min.

- Gümnaasiumi vanuseastmes kuni 45 min.

2013. aastal toimuvad riigifestivalid: Gümnaasiumiklasside (10.-12. kl.) teatritruppide riigifestival toimub 12.-14. aprillil Jõgeval. Põhikooli klasside (5.-9. kl.) teatritruppide riigifestival toimub 26.-27. aprillil Orissaares Saaremaal. Algklasside (1.-4. kl.) teatritruppide riigifestival toimub 10.-11. mail Abjas Viljandimaal.

Valgamaa Kooliteatrite festivalile registreerimine lõpeb 25. märtsil!

Registreerimisankeet tuleb saata e-postile jelena. kalames@valgamv.ee (tankla.net)

10 AJARATAS

Valgamaa Noorteleht Tankla 1(10), märts 2013

Esimesed päikesekiired

toovad armastust

Anna-Marija Sljusartšuk reporter

maria@tankla.net

Väljas on suurepärased ilmad, meeleolu on hea ja emotsioonid on laes. Kas see paneb noorte südamed teistmoodi põksuma? Mis üldse on noorte arvates tõeline armastus?

Kadriann Kalamees (16): Tõrva gümnaasiumi õpilane

Konstantin Ptšelnikov (19): Valga vene gümnaasiumi õpilane Arvan, et kevadeti armutakse ikka kõige rohkem. Eestis näeb päikest harva ja kui kevadel tulevad esimesed päikesepaistelised ilmad ning kõik lumi sulanud on, siis on tuju eriti hea. Tahaks kohe kõiki armastada ja teistele head teha. Enda kogemusi just kevadel armastuse leidmisega mul pole. Ma arvan, et armastus on ikka see, kui oled valmis ohverdama selle nimel kõike.

Mida kujutab endast

ajateenistus?

Ajateenistus õpetab ühtsustunnet ja teistega arvestamist.

Pille-Riin Vessin reporter

pilleriin@tankla.net

Laura Illak (18): Tartu Descartes’i lütseumi õpilane Ma ei usu, et armumise ajaks on kevad, sest iial ei tea, kuna armastust kohtad, aga kindlasti on see aastaaeg armumiseks ilus ja romantiline. Päikesepaisteliste ilmadega läheb tuju igal juhul paremaks, sest suvi jõuab aina lähemale. Ma usun tõelisse armastusse. Oma õnne leidsin ma aastaid tagasi kevadel, ta on armas ja hooliv ning temale võin kindel olla ja tean, et ka tema tunneb minu vastu sama.

Markus Kuslap (16): Otepää gümnaasiumi õpilane Nähes, kuidas iga kevad tekib silmnähtavalt rohkem paare kui muidu, siis jah, kevad on populaarseim aeg armumiseks. Esimesed päikeselised ilmad ei erine teistest kuidagi, ainult rohkem energiat on suhtlemiseks. Küll aga käituvad minu arvates tüdrukud teistmoodi. Igaühe jaoks on kindlasti olemas keegi, lihtsalt tuleb see «õige» üles leida. Minu arvates leiab selle inimese siis, kui oled saanud vähemalt täisealiseks.

Ajateenistus on kindla ajakestvusega riigikaitseline või sisekaitseline tegevteenistus kindlale vanusegrupile ning meestele kohustuslik. Ajateenistuse eesmärk on Eesti kaitseks vajalike reservüksuste väljaõpetamine ja eelduste loomine elukutseliste kaitseväelaste teenistusse võtmiseks.

Enamik Valgamaa noori suunduvad aega teenima Võrus asuvasse Kuperjanovi jalaväepataljoni ning oma kohustusi täidetakse kas 8 või 11 kuud, vastavalt sellele millal on astutud teenistusse. Eelvõtmise ajateenijatele kestab teenistus 11 kuud ning kõigist ajateenijatest peavad saama kas allohvitserid, autojuhid või erispetsialistid. Põhivõtmise ajateenijatele kestab ajateenistus 8 kuud ning sõdurid saavad reakoosseisu madalamatel ametikohtadel ja neil puudub võimalus ajateenistuse jooksul saada allohvitseriks.

INFO

Elu on näidanud, et kevad on tõesti kõige tüüpilisem aeg armumiseks. Pean tunnistama, et ka mina olen leidnud endale kevadel silmarõõmu. Suvi on lähedal, motivatsiooni rohkem ja ma lausa säran rõõmust! Tõeline armastus... Alguses ei oskagi sellele tundele nime panna ja armastusest saadakse aru alles siis, kui see on läinud. Armastus on see, mille nimel oled valmis andma kõike. Kõik muu ununeb.

Kuperjanovi jalaväepataljoni kuulub 5 kompaniid: -

jalaväekompanii luurekompanii miinipilduja patarei tagalakompanii staabi kompanii

kompaniid

«Kõige raskem oli alguses kohaneda ning esimene metsalaager oli ka väga ebamugav, kuid sellega harjub kiirelt. Kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks.» sõnas Arro Vahtra miinipilduja patareist.

Ajateenistuses viiakse läbi välilaagreid, pikki rännakuid ja muid erinevaid kursuseid. Senistele ajateenijatele on kõige vaevanõudvamateks etappideks olnud sõduri baaskursus (SBK) ja nooremallohvitseride kursus (NAK). Jalaväekompaniis oleva Rain Blaumeri meelest on raskeim olnud SBK: «Kuna koju sel ajal ei saanud ja lähedastega suhtlemine oli raskendatud.»

«NAK-is oli kõige raskem lõpurännak umbes 85 km, kui ma ei eksi ja seda täisvarustuses. Eksa-

Igapäevast noorteelu asus korraldama naerulembeline Jelena tal ilusad unistused – soovis saada loomaarstiks, palentoloogiks (taimede, loomade kivististe uurija) ning isegi tallipidajaks.

Iga algus on raske Jelenale meeldib värskes õhus viibida, naudib looduses nii sportimist, jalutamist kui ka pildistamist. ÜLLA TAMM

Ülla Tamm reporter

ylla@tankla.net

Selle aasta algusest on Valgamaal uus noorsootöö peaspetsialist – Jelena Kalames, kes tuli pikaajalise töötaja, Siiri Põldsaare, asemele. Vaatamata sellele, et Jelena tegi oma tööelus suure pöörde, on ta maavalitsuses end mõnusalt sisse seadnud ning töö tulemusi võime kõik

õige pea nautida.

«Kui praegu analüüsin oma tööelu, siis esimeseks nelja-aastaseks tsükliks oli töö eakate inimestega, sellele järgnes viis aastat tööd täiskasvanutega. Nüüd algas etapp noorsootöö valdkonnas. Praegust kronoloogiat vaadates ootab mind kindlasti tulevikus töö lasteaias,» räägib Jelena naljatades oma senistest töökogemustest eakate inimeste hooldaja ning töötukassas teenusekonsultandina. Väiksena olid

Kuigi Jelena on hariduselt sotsiaaltöötaja, oli uus amet hirmuäratav. «Mul oli kindel töökoht, kus sain hästi hakkama. Pidin otsustama, kas vahetan valdkonda ja liigun edasi või jään turvatsooni ning jätkan hästitoimivat tööd töötukassas. Otsustasin tulla maavalitsusse tööle, et avastada enda jaoks uusi koostööpartnereid, rikastada enda töökogemust ühe valdkonda võrra. Arvan, et väga oluline on tunne, et sa hoolid oma tööst. Kuni sa hoolid, jaksad teha oma tööd hästi ja südamega,» kirjeldab ta oma tundeid uue ameti valikul.

Noorsootöö spetsialisti üles-

annete hulka kuulub riikliku ning maakondliku kultuuri- ja noorsoopoliitika kujundamine, koostöö Valgamaa omavalitsuste liiduga, kohalike omavalitsuste ja asutustega ning maakondlike noorsoo- ja kultuuriürituste planeerimine. Kohustusi on palju, kuid Jelena pole üksi, talle on abiks maakonna noored, noorsootöötajad, maakondlik noorte nõustamiskeskus ning ka Tankla.

Enda töö eesmärgiks peab Jelena toeks olemist nii aktiivsetele noortele kui ka kõigile noortest hoolijatele. Kuna uues ametis on ta alles algaja, siis õpib ja ammutab ideid staažikamatelt tegijatelt noorsootöö valdkonnas.

Krutskeid täis Jelena

Lapsepõlves tegi Jelena ikka koerustükke ka, ei olnud midagi ta nii eeskujulik. Õega sai nii

ERAKOGU

mi preemiaks oli auaste – reamehest nooremseersandiks,» rääkis jalaväekompanii nooremseersant Toomas Savisaar, «kuid peab tõdema, et suuremad õppused on veel tulekul: Tormi hoiatus, Murtud saabas ja Kevadtorm.»

Vaba aega ajateenistuses kuigi palju ei anta. Tavaliselt umbes 2 tundi päevas, kui pole loenguid või õppuseid. «Vaba aja kohta oskan nii palju öelda, et seda antakse võitlejatele.

Saavad helistada lähedastele ja ülejäänud aja sisustada sõdurikodus. Seal on sõduritele antud võimalus vaadata filme, lugeda raamatuid, mängida piljardit, kasutada internetti ja osta endale kohvikust midagi meelepärast.» jutustas Toomas.

Ajateenistuse jooksul omandatakse palju tsiviileluks vajalikke oskusi – esmaabivõtteid, topograafiat, side- ja infotehnoloogiat, keskkonna- ja kodanikukaitset, aja planeerimist ning korra ja puhtuse hoidmist. Nooremallohvitserid või reservrühmaülemad saavad väärtusliku juhtimiskogemuse. Parameediku

kursused läbinud ajateenijad saavad hiljem asuda tööle parameedikuna ning autojuhikursuste lõpetajad saavad endale CE või DE kategooria juhiload.

«Detsembris oli meil viie päevane kaitselaager, mis oli väga huvitav, kuid samas ka raske.

Seal saime teada, kuidas on võimalik hakkama saada külma ja unega. Polnud just suurem asi mee lakkumine.» rääkis Arro Vahtra oma kogemustest.

Teadmised pole ainukesed asjad, mida sel ajal õpetatakse ja kogetakse, kõige meeldejäävam ja tähtsaim on meeskonnatöö tunnetamine.

Luurekompaniis aega teeniv Ain Kornel ütleb: «Ajateenistus on mulle õpetanud ühtsustunnet, teistega rohkem arvestama ja töötama meeskonnas.»

Seal õpitakse väärtustama vaba aega ning pisiasju, millest võiks rohkem rõõmu tunda ning mis tavakodanikule täiesti tühised võivad tunduda. Sõjavägi on Arrole õpetanud, kuidas hinnata inimesi ja oma ülemusi ning suuremaks on kasvanud ka vastutustunne.

mõnigi põnev seiklus ette võetud. «Ühel ilusal päeval arvasime näiteks, et väga tore on politseiniku amet, võtsime pulgakesed kätte ja tee peale – dokumente kontrollima. Jõudsime kontrollida mitut autot, enne kui isa meile jälile sai,» tuletab Jelena üht seika meelde.

Noorena oli Jelena ise küllaltki passiivne, seetõttu soovibki praegustele noortele võimalikult mitmekesiseid vaba aja veetmise võimalusi. Kui küsida temalt, milline on parim võimalus saada vanematel noor arvutist välja, vastab ta koheselt, et kõige kergem on arvuti ostmata jätta.

Teiseks variandiks pakub laste kaasavõtmist erinevatele üritustele. «Väiksest peale arendada huvitegevuses osalemist, olgu see sport, laul, tants, kunst. Peaasi, et vahetu kontakt teiste inimestega säiliks, siis jääb arvutiks vähem aega.»

inimene pole kerge olla, kõikjal on midagi ilusat, mida saaks jäädvustada. «Tegelikult autosõidud üksinda, head muusikat kuulates, on head, ainuke häda, et taevailu ei saa nautida, peab ju tee peale vaatama,» toob Jelena ühe näite, kus tekib suur tahtmine kaamera järgi haarata.

«Sisemist akut laen kuulates head muusikat, minu suur lemmik on Yann Tiersen, eriliste momentide looja. «Üheks sooviks on lasketiirus käimine, mis mõtetes olnud juba tükk aega, kuid teostuseni pole veel jõudnud.» Igapäevaselt elab ta mõtte järgi, et tuleb nautida iga väiksemat momenti, sest nendest koosnebki elu. «Iga inimene võiks kirglikult hoolida vähemalt ühest asjast oma elus, siis paranev elukvaliteet märgatavalt.»

Valgamaal on Jelena sõnul väga hea elada. «Maakonnale on ilu antud küllaga, vaadates kui palju on Eestis loodusfotograafiat harrastavaid inimesi, on näha, et hindame loodust. Peaksime seda rohkem märkama ja rõhutama just Valgamaal,» annab ta mõned näpunäited, kuidas vaba aega mõnusasti veeta.

Iga hetk on oluline, hinda seda

Vabal ajal püüab spetsialist võimalikult palju aega veeta koos perega. Väga sageli võib teda leida värskes õhus jalutamas, fotokaamera kaelas. Kunstihingega

ATLEET 11

Valgamaa Noorteleht Tankla 1(10), märts 2013

Tublid noorsportlased 2012. aastal Anna-Marija Sljusartšuk reporter

maria@tankla.net

Tüdrukud 15-16aastased:

Anette Veerpalu – murdmaasuusatamine, Otepää Eesti noorte meistrivõistluste (edaspidi MV) V kl. eraldistart 1. koht, sprint 1. koht, Põhjamaade MV 18. koht.

Mirell Luik – kergejõustik, Tõrva. Eesti noorte MV 1. koht vasaraheites ja odaviskes.

Kadi Kaart – kergejõustik, Tõlliste vald. Eesti noorte MV 1. koht kettaheites, 2. koht 7-võistluses ja 3. koht 5-võistluses.

Üks korvpallipoiste lugu Korvpallimeeskond on korjanud mitmeid erinevaid võite.

Jane Saluorg reporter

jane@tankla.net

Poisid 15-16aastased:

Tüdrukud 17-18aastased:

Margot Meri – kergejõustik, Valga. Eesti noorte MV 300mtj.

1. koht, 7-võistlus 3. koht, sise-MV kõrgushüpe, 60mtj. ja 5-võistlus, 2. koht.

Maarja Maranik – laskesuusatamine, orienteerumissuusatamine, Otepää. Eesti noorte MV suusaorient. 3., laskesuusatamine sprint 1., murdmaasuusatamine sprint 1. koht, noorte OM laskesuusatamine 33. koht Silvia Luup – laskesuusatamine, Otepää. Noorte laskeorienteerumisjooksu MM sprint 3. ja distants 3. koht

Poisid 17-18aastased:

Andreas Veerpalu – murdmaasuusatamine, Otepää. Noorte OM 8. koht, Põhjamaade MV 11. ja 12. koht Andreas Saal – orienteerumine, Otepää. Eesti noorte MV suusaorienteerumine sprint 2. koht, tavarada 2. koht, noorte EM lühirada 14. koht Siim Lehismets – murdmaasuusatamine, Otepää. Eesti noorte MV kl. sprint 2. koht, vabatehnika sprint 3. koht. Põhjamaade MV sprint 20. koht

Tüdrukud 19-20aastased:

Grete Gaim – laskesuusatamine, Otepää. Noorte ja juunioride MM 1. koht, Eesti noorte MV 1. koht

Poisid 19-20aastased:

Siim Paalo – lumelauakross, Otepää. Eesti MV lumelauakross 1. koht, rahv. FIS võistlus 6. koht

Noorsoo neiud:

Kirke Kirt – kergejõustik, Tõrva. Eesti noorsoo MV kettaheide 2. koht, kuulitõuge 3. koht, Balti matš kuulitõuge 2. koht, kettaheide 2. koht

Noorsoo noormehed:

Nikita Molodkin – poks, Valga.

Eesti MV 1. koht, Balti MV 2. koht

Kirkel on pingutust nõudvaid treeninguid kuus korda nädalas.

Mari Kornel reporter

mari@tankla.net

Kirke Kirt on 21aastane Tõrva noor, kes jõudnud kergejõustikuni oma isa kaudu. Isa oli see, kes vedas teda käekõrval treeningusse. Spordipisikuga on ka nakatunud ta vend Magnus Kirt, kes on spetsialiseerunud odaviskele. Kirke teeb ettevalmistusi Euroopa noorsoo (U-23) meistrivõistlusteks. Euroopa noorsoo MV toimuvad selle suve 11.-14. juulil. Kirke jaoks on see hetkel kõige tähtsam võistlus.

«Kirke on väga enesekindel – ta teab, mida teeb.

Ta on alati rõõmus ja elav!»

Eesmärk – täita Euroopa U-23 MV norm

Esimeste trennideni jõudis neiu isa käekõrval, kus teda pandi kohe raskealasid tegema – ketas ja kuul kätte, mis esialgu Kirkele ei meeldinudki. Teda suunati sellele alale sellepärast, et noorena oli natuke kogukam tüdruk. Vastumeelne oli aga see ala seepärast, kuna arvas, et kuul ja ketas on meeste ala ning miks ta peab neid tegema.

Aga Kirke arvamus muutus. Nüüdseks on see kujunenud ta lemmikalaks. Neiu suurimateks saavutusteks on hetkeni Noorsoo Eesti meistrivõistluse II koht kettaheites ja nooremas vanusegrupis

Vaheaja lumelaualaager kutsub osalema!

Taaskord ootab Kuutsemägi koolivaheajal mäehuvilisi noori laagrisse. Kuutsemäe Cämp 2013 toimub 18. – 22. märtsil ning osalema on oodatud kõik, kes tahavad oma oskusi mäenõlval lihvida või lihtsalt lõbusalt aega veeta.

Viie päeva jooksul õpetavad osavõtjatele trikke Eesti parimad

ERAKOGU

Keegi ei tea oma võimeid enne, kui need on järele proovitud

lumelaudurid Joel Pärle, Keijo Ruuven, Eero Järviste ja Hindrek Väravas.

Korraldatakse ka igasuguseid võistlusi, mängitakse lõbusaid mänge ja kõige olulisem on loomulikult see, et sõidetakse Kuutsemäel võimalikult palju lumelauaga. Peale kõige selle

saavutas ta Eesti Meistri tiitli kettaheites. Isiklikud rekordid kettaheites 44.48m ja kuulitõukes 13.36m.

Kirke arvab, et Tõrva noorte järelkasv on suhteliselt kehv, kuigi treenimisvõimalused väga head. Hetkel harjutab neiu Tallinnas treener Raigo Toompuu juhendamisel. Pingutust nõudvaid treeninguid on tal kuus korda nädalas.

Kirke lõpetas hiljuti Eesti esimese erakosmeetikakooli ja hetkel pühendab ennast treenimisele. Mõtles küll selle peale, et minna õppima kehakultuuri, aga kosmeetikuks õppimine huvitas teda rohkem.

Vabal ajal puhkab ja on sõbrannadega koos. Ta on mõelnud edasi õppima minna küll, kuid vaatab mis selle aasta spordivaldkond toob.

Kindlasti tahab tulevikus teha tööd kosmeetika valdkonnas. Talle meeldib igasuguseid protseduure teha nii näohoolduses ja kehahoolduses, teha maniküüri ja pediküüri. Meeldib inimesi ilusaks teha.

Kirke kirjeldab ennast sedasi: «Mida ma ette võtan selle ka lõpuni viin. Annan endast alati parima, aga kui trennis midagi välja ei tule, eks siis ikka võtab mossitama küll.» Kirke vend Magnus lausub, et ta õde on väga enesekindel ning teab, mida ta teeb, ta on alati väga rõõmus ja elav, mis teeb temaga suhtlemise lihtsaks teistele. Vennana ütleb ta, et tal on väga hea õde, kelle peale saab alati loota.

Merili Kamenik, kes on Kirke tuttav, sõnab: «Kirke on üks rõõmsameelsemaid inimesi, keda ma tunnen. Olen alati imetlenud tema meeletut tahtejõudu ja pühendumust tegelemaks endale meelepäraste tegevustega.

Tema positiivsus lööb särama iga vastutulija silmisse ning kindlasti ei jäta kedagi külmaks ka tema tagasihoidlik, kuid samas pilkupüüdev välimus. Ta on äärmiselt sõbralik ning positiivne inimene.»

on veel plaanis ka ujumas käia, lumerõngastega sõita, grillida ja Munamäge külastada. Kõikidel osalejatel on kindlasti võimalus endale uusi sõpru ja tuttavaid saada, kellel samad huvid on.

Kõik osalejad saavad endale Kuutsemäe Cämpi t-särgi ja muid vahvaid asju Surfhouse’ilt ja teistelt sponsoritelt.

Kõik tehtu filmitakse üles, et pärast analüüsida saaks ja laagrilised oma vigadest edaspidi õppida oskaksid. Laagri vältel toimub

ka parima foto ja video võistlus. Seega tasub laagrisse võtta kaasa kaamera, et teiste või iseenda lahedaid hetki jäädvustada.

Kogu laager maksab 150 eurot. Hind ei sisalda mäepiletit ja õhtusööke. Hooajapileti olemasolul muretsema ei pea.

Kuid kui pilet puudub, saab laagris osaleja 5 päeva mäepilet soodushinnaga 45€. Rohkem infot ürituse kohta leiad www.facebook.com/suusakool.

KOMMENTAAR

Ott Saar – kreeka-rooma maadlus, Valga. Eesti õpilaste MV kreeka rooma maadlus 1. koht, vabamaadlus 1. koht Kevin Podnieks – kergejõustik, Valga. Eesti noorte MV kolmikhüpe 2. koht ja kõrgushüpe 3. koht Anvar Karimov – laskmine, Valga. Eesti noorte MV vabapüstol 1. koht, 30+30 lasku sportpüstol 3. koht

Kadri Mekk sõbranna

Kirke on neiu, kes särab juba kaugelt. Ta on alati rõõmsameelne ja abivalmis. Ta on palju muutunud nende aastatega kui on Tallinnas olnud ja treeninud, temas on palju rohkem enesekindlust. Mis on ka mõistetav, ta on suure muutuse oma välimuses teinud ja kindlasti kõvasti oma unistustele lähemale jõudnud – just spordi suhtes!

Ma hindan tema sihikindlust ja seda jaksu kuidas ta trenni teeb. Arvan, et mitte just paljud ei peaks sellisele koormusele vastu, kui Kirke.

Jõulude ajal oli minul ja ühel teisel sõbrannal võimalik temaga mõned päevad trenni teha. See oli väga inspireeriv kogemus ja mulle meeldis.

Naersingi, et temast saaks hea treener.

Arvan, et tal on kindlad sihid silme ees ja kõige olulisem selle juures on see, et ta NAUDIB seda, mida ta teeb... ta armastab sporti ja see viib ta veel kaugele.

Mina südamest loodan, et tema unistused täituvad ja ta võib meile, oma sõpradele, alati loota!

«Pisikese poisipõnnina tahtsin saada tippkorvpalluriks. Reaalsus tuletas ennast aga meelde – ma ei ole piisavalt pikk. Sellest hoolimata pole korvpall minu elust kusagile kadunud. Mängin Kuldre kooli võistkonnas – hangin lauapalle ja «tantsin» vastastega,» lausub Jaan Ringinen, meeskonna pikim mängija, kellel tänavu täitub 8. mänguaasta. Jaan ei ole ainus, kes sealses kandis korvpalluriks on unistanud saada – Margus Klaari käe all treenima hakanud samasuguse unelmaga kohalikke maapoisse leidub veelgi.

Tegemist on 1992. – 1994. aastal sündinud Urvaste valla poistega, kes korvpallini jõudsid suhteliselt hilja, alles kuuendas klassis – enne seda püsis au sees rahvastepall. Kuid vaatamata sellele on noored mehed palju saavutanud. Võite on korjatud Eesti meeste korvpallimeistrivõistluste II liigas Võru KK duubelmeeskonnana, kott on pähe tõmmatud paljudele Eesti A-klassi noormeeste esiliiga konkurentidele, medaleid on kaela riputatud Võrumaa meistrivõistlustelt ning võidurõõmu on poisid kogenud ka tänavakorvpallis. «Ega treeningutesse alguses väga tõsiselt ei suhtutud – tuldi kambavaimuga ja seepärast et aega sisustada. Tavaliselt toimus trenn kaks korda nädalas, lisaks veel mõni mäng. Kuid II liigasse mängima minnes muutus asi tõsisemaks – saadi aru, et meestega mängides enam nii lihtsalt läbi ei saa. Treeningutesse hakati pühendunumalt suhtuma.

Näiteks toimusid meil augustis erinevad kohtumised, mille käigus käisime jooksmas ja jõusaalis ning veetsime aega ka pallisaalis.

Arvan, et treeningud tulid kasuks, sest kaotasime vastastele küll pikkuses, kuid korralikud kolmepunktivisked hoidsid meid vee peal,» meenutas Klaar. Noormeeste endi sõnul jäi neile paarist korrast nädalas väheks: «Kui oleks olnud võimalus, oleksimegi saalis elanud,» lausus Ringinen.

«Meile meeldis õppimisest kõrvale hiilida ja korvpall oli selleks hea võimalus,» lisas Roosimaa.

Üheskoos oli kriitika talumine lihtsam

Treeneri arvates tegi võistkonnast meeskonna kambavaim, mis oli väga tugev. «Plussiks loen veel kahe liidri (Eiko Roosimaa ja Renee Kilter) olemasolu, sest nad julgesid olukorra raskenedes võtta vastutuse. Mulle meeldis ka see, et poisid teadsid üksteise võimeid – millises korvpallielemendis keegi tugev on. Miinusena toon välja põrumisi maa-ala kaitses ja algusaastatel logises ka kriitikatalumine – ajakirjandus ei hellitanud kui mõnest meie kaotusest loo tegi, teadmata ise, kui raske on noorteliigast üleminek meesteklassi ja mis oli eesmärgiks.» Noormehed on treeneriga nõus. «Eriti masendav oli lugeda ühepunktilistest kaotustest.

Hakkasid mõtlema oma lollidele eksimustele ja tuju läks ära,» ütles Roosimaa. Poisid lisavad negatiivsuse loetellu veel ka nõrga

ERAKOGU

kokkumängu ning fakti, et vahepeal ei osalenud treeningutel kogu võistkond.

Iga roppus või hilinemine maksis

Kuid vaatamata nendele asjaoludele on siiski ka palju sellist, mis paneb treeneri silmad särama ja mängijate näod naeratama. «Nalja sai ikka kõvasti,» lausub Klaar.

«Näiteks mingil hetkel seadsime sisse maksud. Need olid pisikesed sümboolsed summad, mida pidi maksma ropendamise, hilinemise ja treeningust puudumise eest.

Trahvid treenerile olid muidugi mitmekordsed ja lõpuks kogunes nii suur summa, et saime selle eest võistlustele sõita,» naerab Klaar.

Ringinenile meenub seik, kui taaskord mindi kaugele võistlema: «Nagu alati, hakkasime ka tookord suhteliselt viimasel minutil Kuldrest sõitma, ja siis ma ütlesin Margusele, et nagunii on kusagil teeparandus. Ja oligi! Stiilne hilinemine oli meie puhul tavapärane.»

Roosimaale meenub kihlvedu: «II liigas teist hooaega mängides vedasime kihla, et kui saame vähemalt 3 võitu, ajab Margus ennast kiilakaks. Nii läkski ja kuigi Margus küll põdes, pidas mees oma sõna!»

Elu teeb omad korrektuurid

Mis on kõigest sellest edust ja võistkonnast aga tänaseks saanud? Klaar ohkab raskelt: «Eks sa tead ise, millised need võimalused maal on. Pärast põhikooli lõppu tuleb enamusel uus tee leida. Mõned on veel erinevates kutsekoolides laiali, aga paljud juba tööl, kas siis Soomes või kohalikes firmades. Mängime ja võistleme ikka edasi, aga ega see pole enam see, mis varem.» Poiste mõnus huumor tõsistub seda küsimust kuuldes samuti. «Kuna meil kõigil on juba oma elu ja muud huvid, siis mingil hetkel lihtsalt mõistad, et harjumuspäraselt edasi liikuda ei saa. Kui eelmine hooaeg mängisime Võrumaa meistrivõistlustel medalitele, siis selle hooaja eesmärk on mitte jääda viimaseks. Elu teeb omad korrektuurid,» sõnavad poisid. «Ma olen mõnikord mõelnud, et kui mulle antakse võimalus midagi teismoodi teha, alustaksin ma nende poistega varem ning pööraksin treeningutel rohkem tähelepanu võistkonnamängule. Nad on tegelikult tublid olnud – vahepeal oli isegi mõni mu poistest suuremate klubide vaateväljas,» lausub Klaar. Poisid naeravad ja ütlevad, et nad viskaksid võimaluse korral rohkem mõne viske sisse ja oleksid sportlikult nahaalsemad. «Tegelikult on korvpall röövinud tohutult palju meie ja Marguse vaba aega, kuid ma usun, et keegi ei kahetse, et oleme oma senise elu korvpalli, Kuldre ja Margusega sidunud,» lasub Roosimaa. «Vaatamata kõigele oleme tegelikult võitjad – silmaring on lai, tutvusi on palju, füüsiline vorm hea ja oh neid mälestusi, mida meenutada!» lisab Ringinen. «Mina olen koos poistega väga palju arenenud. Ja kuigi ma vahepeal võtan kedagi karmimalt ette, olen ma ikkagi neile nagu kasuisa, sest eemal olles helistavad nad mulle alati. Annaks jumal sellised poisse rohkem!» sõnab Klaar lõpetuseks.

12 MEELELAHUTUS

Valgamaa Noorteleht Tankla 1(10), märts 2013

Lumelauasport on noorte seas populaarne Gertu Võsu reporter

gertu@tankla.net

Valgamaal on ilmselt vähe inimesi, kes ei oleks mitte kunagi Kuutsemäele sattunud.

Sinna on mindud konkreetse mäehuvi tõttu või mõnda võistlust vaatama. Sellel ajal, kui valget vatti taevast alla ei saja, mägi puhkab. Praegu aga ei pea veel mäevarustust kappi pakkima, sest sõita saab mäel tükk aega.

Töö mäel otsa ei saa

See talv on kulgenud keskusele võrdlemisi soodsalt.

Vedas sellega, et detsembri alguses tulid juba sobivad külmad lume tootmiseks ja sisuliselt saadi tootmisega lõpetada enne jõule. «Pole vähetähtis, et suure energiakuluga periood sai läbi enne märkimisväärset elektrienergia hinnatõusu aastavahetusel,» räägib Kuutsemäe Puhkekeskuse juhatuse liige Peeter Ilmas.

Mäe juures erinevate teenuste arendamine on pidev protsess, mille peale kulub palju aega ja energiat. «Külastajatele märkamatuks jäävat tehnilist poolt tuleb täiustada – lumetootmisvõimsus, nõlvahooldustehnika, tõstukid ja muu selline,» kirjeldab Peeter keskuse pidevat arengut.

Algaja sõitja saab instruktoritelt abi

Kuutsemäel on populaarsed ka koolide ja klasside ühiskülastused, kus mägi

üsna ruttu huvilistega täitub. Samuti on mägi tihedamini asustatud nädalavahetustel, eriti laupäeval, kui võib täheldada ka keskpäevaseid tõstukijärjekordi.

«Nõlvad on mitme erineva raskusastmega ja kindlasti saab leida ka nõlva, kus sõitjaid on vähem.»

Peeter soovitab kõikidel algajatel paluda siiski abi suusakooli instruktoritelt, sest siis saab omandada valutult õiged sõiduvõtted ning sõitjad ei ole ohuks endale ja teistele mäekülastajatele.

«Oleme kindlasti avatud terve märtsikuu. Kas mõni päev ka aprillist, see ilmselt selgub juba sündmuste käigus.»

Kuutsemäe nõlvadelt leiab värvikaid inimesi

Mägi näeb iga päev tohutul hulgal sõitjaid. Mõned näod on talle võõrad, kuid on ka neid, keda ta juba väga hästi tunneb. Üks taolistest on Otepää noormees Joel Pärle, kes esimest korda sattus mäele juba 1999. aastal. «Sain esimest korda proovida sellise lumelauaga, millel sõideti mäesuusa saabastega, oli väga kange ja ühesuunaline, aga piisavalt vahva, et sellest korralikult vaimustuda,» meenutab Joel esimesi lumelauasõite.

Lumelauapisik oli seega olemas, kuid selleks, et mäel end kindlalt tunda, läks Joeli sõnul aega siiski 2 või 3 hooaega. «Sain siis päris oma lumelaua, mis oli pehmema saapa ja kinnitusega ning juba tänapäevasem.»

Koos Joeliga mäenõlval osavaks

Joel räägib, kuidas tal ei ole

kunagi olnud ühte kindlat isikut lumelauamaailmas, kelle poole oleks imestusega vaadanud. «Loomulikult on olnud tüüpe, kelle mõnda trikki olen vaadanud ja mõelnud, et oh, see kutt teeb seda maailma kõige ägedamini.» Samal moel vaatas Joel alguses ka vanemate poiste poole, kes Kuutsemäel või Munamäel juba trikke oskasid teha, kui ise alles algaja oli. «Võib-olla on asi ka selles, et lumelaud on vaba ala.

Seda ei saa teha nagu laskesuusatamist või kuulitõuget – peaaegu igal lauduril on oma stiil ja siis ongi natukene tuim ainult ühele konkreetsele sõitjale keskenduda.»

Selleks, et ka teised saaksid mäenõlval osavamaks, teeb Joel treeneri tööd. «Olen viimased kaheksa hooaega instrueerinud erineval tasemel sõitjaid Eestis ja välismaal. Treeneri töö on aga instruktori omast pisut erinev.

Tegelen samade inimestega pikemalt ja eesmärk on suurem. Saan näha, kuidas arenetakse iga trenniga, väga kihvt on.»

Vaheldusrikas lumelauasport

Joeli sõnul ei ole ta kunagi eriline võistleja olnud. Palju suurem huvi on tal olnud lumelauafilmide vastu. «Vanaisaga (Roman Neimann – Teipfilms/AllFilm) oleme filminud 3 lumelauafilmi.»

Peale Eesti mägede on Joel käinud sõitmas üsna paljudes riikides – Itaalia, Prantsusmaa, Austria, Soome, Rootsi, Slovakkia, India, Jaapan ja ühe hooaja oli ta Austraalias mäe peal tööl.

Algajatele soovib Joel rõõmsat pealehakkamist ja seda, et ei kaoks ära entusiasm, mille algu-

ses selle kihvti ala juurde toob. «Lumelauasõit on parim asi, mis minuga talvel juhtuda saab,» ütleb Joel lõpetuseks.

Kõik saab alguse väikestest asjadest

Tsirguliina noormees Igor Amonenko alustas lumelauasõiduga 3-4 aastat tagasi.

«Sõbral oli lumelaud ja tahtsin seda proovida. Esimest korda läksin mäele väga hea tundega, sest kõik paistis nii ilus ja tahtsin kiiresti mäetippu jõuda,» kirjeldab Igor oma esimesi tundeid lumelauasõiduga seoses.

Igori sõnul sai tema mäel hea tunde sisse peale seda, kui sai selgeks pidurdamise ja pööramise. «Minu esimene suur saavutus oli see, kui jõudsin Kuutsemäel mäetippu nii, et tõstuki peal maha ei kukkunud.»

Algaja lumelaudur võiks tema arvates alustada väiksematest mägedest, kus saab hästi harjutada pidurdamist ja pööramist, sest hoog ei ole nii suur. «Võiks alguses teha neid asju ka kellegagi koos, kes õpetaks ja aitaks püsti, kui tarvis. Pole mõtet kohe suure hooga mäest alla sõita, kui valu tunda ei taha,» seletab Igor.

Noormees on ka Lätis sõitmas käinud ja hindab Kuutsemäe sõidutingimusi üpriski headeks. «Kui tahad mäel midagi uut proovida, siis kindlasti leiab sealt inimesi, kes aidata oskavad.»

Mäelt võib endale seega väga palju samade huvidega sõpru leida.

Rasmus on esinenud ka Eesti hiphop festivalil.

Puka noormees töötleb laule ja räpib: püüan inimestele head muusikat pakkuda!

Liina Metsküla reporter

liina@tankla.net

«Loo töötlus annab juurde efekte, mis teeb kuulamise paremaks.

Hea töötlus on kindlasti kvaliteetne ja hästi läbi mõeldud,» kirjeldab Puka noormees Rasmus Põldsepp kiiduväärt töötlust ja loodab, et tema tööd ongi sellised.

21aastane Pukast pärit ja praegu Soomes elav Rasmus Põldsepp on oma mitmeid töötlusi ka raadiojaamadesse saatnud.

«R2 kindlasti, Spin FM, Ruut FM, NRJ,» loetleb ta. Viimane nendest raadiojaamadest asub muide Soomes.

Otsest tagasisidet noormees kahjuks saanud ei ole, küll aga on temani jõudnud kuuldused, et muusika pole prügikasti lennanud.

«No ütleme, et ma olen saatnud, kuid pole kindel, kas on vastu võetud. Kuigi inimesed on öelnud, et nad on neid raadios kuulnud,» lausub Rasmus, kes on pannud oma lugusid raadiojaamade poole teele, et end promoda ja ka inimestele head muusikat pakkuda.

Siiski tõdeb ta, et ega raadiojaamad kuigi palju töötlusi ei mängigi – kõigest paar korda pärast saatmist või ettetellimisel.

Usub, et töödeldud lugude esitajad on rahul

Muusikat töödeldes lähtub ta eelkõige kvaliteedist. «Seejärel kindlasti erinevatest efektidest, et kokkuvõttes oleks huvitavam kuulata,» lisab ta. Töödelda meeldib talle kõige enam hiphop’i, kuid ka dubstep’i, house’i, dance’i, pop’i, alternative’i.

Rasmus kinnitab, et töötleb kõikide laule, kes vaid soovi avaldavad. Siiamaani usub ta, et lauljad, kelle lugusid ta töödelnud on, on rahule jäänud. Muuhulgas on temalt saanud töötluse Helen

Joel ei kujutaks talve ilma lumelauasõiduta ettegi.

Eksperiment: kõik tundub lihtne, kuni seda ise tegema ei pea Gertu Võsu reporter

gertu@tankla.net

Muusikaga mul lähedased suhted puuduvad. Mulle meeldib küll seda kuulata ja aeg-ajalt laulan ka midagi, aga seda enamasti üksi kodus ja suletud uste taga.

Ei ole mulle antud imelist lauluhäält või muusikalist kuulmist.

Sellest hoolimata otsustasin, et panen ennast proovile ja õpin ühe päevaga kitarril vähemalt ühte lugu mängima.

Mäletan, et aastaid tagasi otsustas ema, et mul tuleb muusikakooli minna. Ma olin sellele kategooriliselt vastu. Olin kuskilt kuulnud, et seal peab «tii-

tii-tihast» koputama ja see ei tundunud mulle meelepärane.

Vähemalt pooled sõbrannad aga läksid. Mõned aastad hiljem kuulsin, kuidas nad rääkisid ühest koledast loomast solfedžost, kes muusikakoolis elab ja ma ohkasin kergendatult, et mina selliste asjadega tegelema ei pidanud.

Kuulsin veel kõiksuguseid õudusjutte, kuidas üritati muusikakoolist kõrvale hiilida ja mõtlesin, et küll mul ikka on vedanud.

Sellest ajast on nüüd aga möödas juba umbes 15 aastat. Nüüd olen iga muusiku peale kade.

Olen pisut ka kuri iseenda peale, et kunagi nii kergekäeliselt otsustasin, et see minu jaoks ei ole.

Seetõttu mõtlesin nüüd, et teen vähemalt proovi. Tuleb,

INFO

JAANUS REE

Vaata ka Tankla TV saadet, kuidas õppimine välja nägi:

http://youtu.be/6cv5Psgub_U

vaata videot

mis tuleb. Esmalt lepime Otiga kokku, et õpetame mulle selgeks ühe loo klaveril. Ott valib välja Mozarti klaveripala, mis mulle aga ei meeldi. Vaidleme pisut ja mõne aja pärast pakub Ott välja, et proovime siis hoopis kitarril mõnda lugu.

Mõlemad jääme lõpuks nõusse, et Tom Petty «Free Fallin’» peaks olema mulle sobilik ära õppida küll. Alguses kuulame paar korda lugu, Ott mängib seda esmalt ise ja ulatab seejärel kitarri mulle.

Enne seda hetke olen juba väga elevil, olen mitu päeva mõelnud selle peale, kuidas ma lihtsalt võtan kitarri kätte, Ott näitab, kuhu sõrmed seadma pean ja juba ma mängingi. Praktikas aga kukuvad

asjad hoopis teistmoodi välja.

Esiteks, ei oska ma kitarri kuidagi käes hoida. Käed tunduvad liiga lühikesed ja sõrmed liiga väikesed, aga mitte kuidagi ei ole mugav olla. Üritan Otile selgeks teha, et äkki mul lihtsalt ongi liiga pisikesed käed selle jaoks, et kitarri mängida. «Mari Pokinenil on ka väga väikesed käed, aga mängib nagu noor jumal,» vastab Ott selle peale. Üritan asjaoluga leppida ja leida mingit sobivamat viisi kitarri hoidmiseks. Lõpuks saan aru, et kui ma käed üksteisele lähemale viin, siis polegi asi päris lootusetu.

«Näe, need kolm sõrme paned siia ja siis pöidlaga tõmbad,» seletab Ott toimuvat. Mul on need sõrmed küll õige koha peal, kuid kitarrist ei võlu ma mitte kuidagi samasuguseid helisid välja nagu tema.

«Sa hoiad oma sõrmi nii pingul, käed peavad lõdvemad olema.»

Natukene hiljem käseb Ott

ERAKOGU

Ott Kartau üritab mulle kitarrimängu selgeks õpetada.

LIIS MATSALU

mul küüned lühemaks lõigata, sest muidu ei saa ma sõrmeotstega keeli vajutada. Seda ma ka teen. Ainult, et nüüd oleme teise

Adamsoni laul «Kas tead» ja Rumeenia tantsumuusikatähe Inna lugu «Hot».

Töötlusi on võimalik kuulata nii Rasmuse YouTube’i (RasmusEst) kui Soundcloudi (Razhubeats) kontol. «Seal on kuulamised, kommentaarid, meeldimised, mittemeeldimised nähtaval. Õnneks positiivset tagasisidet on olnud rohkem kui negatiivset, kuid eks negatiivseid ole ka omajagu,» räägib noormees.

Räppimine on vaba aja meelelahutus

Rasmus ei tegele muusikalises mõttes mitte ainult töötlustega, vaid ka räppimisega. «Räppimine on rohkem meelelahutus vabast ajast,» tunnistab ta tagasihoidlikult. «Üldiselt ma panen rohkem rõhku produtseerimisele ja muusika tegemisele.»

Lugude kirjutamisel abistab Rasmust ennekõike teiste lugude kuulamine. «Vahetevahel annab igasuguseid uusi mõtteid.»

Räppimisega on Rasmus käinud mitmel korral ka esinemas.

Enamus esinemised on olnud Valgamaa piirkonnas, paar esinemist on olnud ka Tartus, Pärnus.

Muusika juurde jõudis Rasmus enda sõnul üsna noorelt.

«13-14aastaselt, vaikselt-vaikselt, ja siis hakkas järjest rohkem meeldima. Hakkasin panema enda asju internetti üles ja inimesed kuulasid,» meenutab Rasmus.

Oma suurimaks muusikaliseks eeskujuks peab ta Eiko Altmäed.

«Eiko Altmäe ei ole just väga tuntud nimi, kuid tema muusika on mind alati inspireerinud. Kunagi tegi ta lugusid ja esines nimega LuckyE. Nüüdseks on ta Tre Raadio produtsent, teeb lugusid ja käib esinemas koos oma õe Ave Altmäega. Üldiselt viimasel ajal on ta teinud rahulikku dubstep’i,» selgitab Rasmus neile, kellele see nimi tundmatu on.

probleemi ees, mu sõrmeotsad väsivad õige pea ära ja iga kord, kui Ott mu sõrmede peale surub, siis kostub üle mu huulte üks päris korralik «ai!». Kaks tundi hiljem on sõrmed veel valusamad ja Ott lubab vahepeal puhata. Laul aga pole veel selge.

Mõned tunnid peale seda saan juba aru, mida ma tegema pean, sõrmed on aga veel valusamad ja olen ka juba üsna väsinud. «Nüüd vaatad küll kõiki kitarriste hoopis teise pilguga,» muigab Ott. Päriselt ma laulu nii selgeks siiski ei saa, et saaksin seda mängida ja Ott selle saatel samal ajal laulda saaks. Ma tean täpselt, mida ma tegema pean, aga mu liigutused jäävad siiski liiga aeglaseks, et sellest päris laul välja tuleks. «No, ega see kiirus tulebki harjutamisega,» seletab Ott. Kui oleme lõpetanud, siis pean tõdema, et kõik tundub ikka palju lihtsam, kui teised seda teevad.