Issuu on Google+

elu nagu piiblis

A. J. Jacobs

elu nagu

piiblis Ühe mehe tagasihoidlik katse elada aasta nii piiblipäraselt kui võimalik

Inglise keelest tõlkinud Triin Olvet

Originaali tiitel: The Year of Living Biblically One Man´s Humble Quest to Follow Bible as Literally as Possible A. J. Jacobs Simon & Schuster 1230 Avenue of the Americas New York, NY 10020 Copyright © 2007 by A. J. Jacobs Autori märkus Kõik selle raamatu sündmused on tegelikkuses aset leidnud. Kohati on muudetud nende toimumise järjekorda ja mõnel juhul on muudetud nimesid ja isiku kindlakstegemist võimaldavaid detaile. Toimetanud Katrin Ringo Kujundanud Villu Tammer Tõlge eesti keelde © Triin Olvet ja Tammerraamat, 2011 Tõlkija tänab abi ja nõuannete eest Ave Põlenik-Schweigerit. Piiblitsitaadid pärinevad Eesti Piibliseltsi võrguväljaandest www.piibel.net ISBN 978-9949-482-26-9 Trükitud OÜ Greif trükikojas www.tammerraamat.ee

Juliele

Tänuavaldused Piibel käsib tänada (Psalmid 44:8) ja ma loodan, et andestate mulle kohatised väikesed liialdused. Tänan oma toimetajat Marysue Ruccit Simon&Schusteris, kellega on rõõm koos töötada – ta on kirglik, lahke ja tark. Olen tänulik oma agendile Sloan Harrisele ICMis, kes on läbinisti inimlik ja lõhub seega seetõttu oma ameti kohta käivaid stereotüüpe. Olen tänu võlgu Rob Weisbachile, säravale toimetajale ja suurepärasele sõbrale, ilma kelleta ma selle tööga leiba ei teeniks. Uskumatult suur hulk inimesi Simon&Schusteris väärib tänu nende konkurentsitu toetuse eest: capo di tutti capi David Rosenthal, nagu ka Victoria Meyer, Aileen Boyle, Tracey Guest, Julie Prosser, Leah Wasielewski, Jackie Seow, Marcella Berger, Marie Florio, Lisa Healy ja mu sõbralik kubjas Ginny Smith. Kui see oleks auhinnagala, siis peaksin arvatavasti praegu lavalt lahkuma. Aga mul on veel palju öelda. Minu vaimulik nõuandjate kogu koosnes järgmistest terava pilguga ja lahketest inimestest: Elton Richards, Andy Cohen, Marsha Marks (kristlasest tädi, keda mul pole kunagi olnud), Julie Galambush, David Bossman, David Cohen, Nathaniel Deutsch (kes mõistis mu ettevõtmist paremini kui ma ise), Roger Bennett, Fay Landis, pastor Stan Duncan, Robbie Harris, Azriel Hirsch, Oded Borowski, isa Michel Lavoie, Darrel Bock, Dean Hubbard, Bill Berkovitz, Calum Carmichael, Michael Berenbaum, Glen Hoptman, Benyamin Cohen, Joseph Ginzberg, Greg Frier, Eddy Portnoy ja Vincent Crapanzano. Tänan kõiki neid, kes lugesid käsikirja ja jagasid minuga oma toimetajatarkust, nimelt: Lizzie Berne DeGear, Peter Griffin, Andrew Lund (kes luges seda kaks korda!), Chad Millman, Brian Frazer, Neely Harris (kes kasutas helendavat markerit!), Carolyn Bernstein, Rob Kurson, Albert Kim, Ken Jennings (jah, “Kuldvillaku” Ken Jennings!), Shannon Barr, Mark Warren, Elicia Pomeroy (kes lahkelt annetas mulle 5

metafoori), Stephen Friedman, Sam Davidoff, Laura Bittner, Martin Zuckerman, Mark Warren, Uri Grezemkovsky, Paul Mandell, Jennifer Landis, Burt Cohen ja Melanie Harris. Olen tänulik David Grangerile Esquirest, visionäärist toimetajale (kes ei saanudki maruvihaseks, kui ma oma kohustused Esquire ees kolmeks, võib-olla ka neljaks kuuks hooletusse jätsin). Josie Freedmanile ICMist, kes on aumehe naissoost vaste, kuidas iganes seda ka nimetatakse; samamoodi ka Liz Farrellile, Michael McCarthyle ja Kristyn Keene’ile. Aitäh Victor Ozolsile, uurijale ja nõuandjale, kelle tähelepanelikkus detailide suhtes on ühendatud suure visiooniga. Aitäh endisele S&S-lasele Geoff Kloskele, kes ostis selle raamatu ja andis head nõud sandaalide osas. Aitäh Ivan Hrazdirale, kes andis mulle erakordse võimaluse heita pilk piiblipärasesse pangandusse. Laurie Davisele, kelle abi võlgade kustutamise teemal oli hindamatu väärtusega. Kevin Roose’ile, minu orjale/praktikandile (ma ütlen teile, see poiss veel teeb tähelendu). Justin Baldinile ja Jamie Novogrodile kujutiste tegemise eest. Thomas Wheatleyle ja Buddy Kite’ile nende uurimistöö eest. Ruth Feinbergile tema teejuhatuse eest kiusatuse ja ebapuhtuse teemasse. Ja metsikutele uljaspeadele Jay Reissile ja Jeremy Kleinerile. Olen erakordselt tänulik oma perekonnale, kes tilgutas minusse judaistlik-kristlikke väärtusi (ilma judaistlik-kristlikke üksikasju liigselt paljastamata); oma vanematele, õele, tema abikaasale, Willyle ja oma vanaisale. Samuti tänan tädisid Kate’i ja Martit, kes võivad küll asuda teoloogilise skaala erinevates otstes, kuid on mõlemad imetoredad inimesed. Iseenesestki mõista tänan sind, Julie, mu beshert – hingesugulane. Ja oma poegi Jasperit, Zane’i ja Lucast.

6

Sissejuhatus Seda kirjutades kannan ma habet, mis muudab mind Moosese sarnaseks. Või Abe Lincolni sarnaseks. Või Ted Kaczynski sarnaseks. Mind on hüütud kõigi kolme nimega. Tegemist pole hoolega trimmitud, seltskondlikult tunnustatud habemega. See on metsik padrik, mis pürgib silmamunade suunas ja ripub kaelusest allapoole. Ma pole kunagi varem lasknud näokarvadel kasvada ja see on olnud veider ja valgustav kogemus. Mind on pidulikult vastu võetud habetunud sellide salajasse vennaskonda – tänaval möödudes noogutame üksteisele, suunurgas kerge teadjanaeratus. Mulle on ligi astunud võhivõõrad, kes silitavad habet nagu labradorikutsikat või raseda naise kõhtu. Olen habeme pärast kannatanud. Habe on jäänud kinni jopelukkude vahele ning seda on sikutanud mu üllatavalt tugeva käega kaheaastane poeg. Olen veetnud palju aega lennujaama turvateenistuse küsimustele vastates. Minult on küsitud, kas mu nimi on Smith ja kas ma müün koos vennaga köhatilku. ZZ Topi on mainitud vähemalt kolm korda nädalas. Möödujad on karjunud: “Hei, Gandalf!” Keegi hüüdis mind Steven Seagaliks, mis minu meelest on kentsakas, sest tal pole ju habet. Olen võidelnud kiheluse ja kuumusega. Olen kulutanud terve nädala palga võiete, puudrite, salvide ja palsamite peale. Mu habe on olnud ajutiseks peatuspaigaks cappuccino vahule ja läätsesupile. See on inimesi endast välja viinud. Praeguseks on kaks tüdrukut nutma puhkenud ja üks poiss ema selja taha peitu pugenud. Ent ma ei kavatse midagi halba. Näokarvad on lihtsalt kõige märgatavam füüsiline ilming vaimsest rännakust, mida aasta tagasi alustasin. Minu rännaku eesmärk on elada ülimalt piibellikku elu. Või veelgi täpsemalt, järgida piiblit nii sõnasõnaliselt kui võimalik. Täita kümmet käsku. Olla viljakas ja paljuneda. Armastada oma ligimest. Maksta sissetulekult kümnist. Samal ajal tuleb aga kinni pidada tihti unarusse jäetud reeglitest ja vältida segakiududest tehtud rõivaste kandmist. Pilduda abielurikkujaid kividega. Ja teadagi, jätta habeme äär pügamata (3. Moosese 19:27). Püüan kuuletuda kogu piiblile sortimata ja valimata. 7

Taustaks: ma kasvasin üles äärmiselt ilmalikus kodus New York Citys. Olen ametlikult juut, kuid tegelikult mitte eriti. Ma pole koolis õppinud heebrea keelt ega söönud matsa leiba. Selgeimaks judaismi ilminguks minu perekonnas osutus kultuuride segunemise paradoksaalne klassika: Taaveti täht jõulupuu otsas. Mu vanemad ei halvustanud usku mitte põrmugi. Usk polnud lihtsalt meie jaoks. Taeva pärast, 20. sajand oli juba kätte jõudnud. Kodus oli religioossus peaaegu tabuteema, umbes samamoodi nagu isa sissetulek või õe harjumus nelgisigarette suitsetada. Minu ainsad kokkupuuted piibliga jäid lühikeseks ja pinnapealseks. Kõrvalkorteris elas pastor Schulze, lahke luteri vaimulik, kes sarnanes märkimisväärselt Thomas Jeffersoniga. (Muide, pastor Schulze pojast sai näitleja ning piisavalt kummalise kokkusattumusena mängis ta “Sopranodes” jubeda preestri rolli.) Pastor Schulze rääkis võrratuid lugusid kuuekümnendate aastate istumisstreikidest kolledžis, kuid millal iganes ta alustas juttu jumalast, kõlas see mulle nagu hiina keel. Osalesin mõnel bar mitsva’l, kus ma ei suutnud teenistuse ajal keskenduda ja lõin aega surnuks, püüdes ära arvata, milliste pigimütside all peituvad kiilakad pealaed. Läksin isapoolse vanaisa matusele, mis minu üllatuseks toimus rabi juhtimisel. Kuidas saab rabi ülistada meest, keda ta pole ealeski kohanud? See tekitas hämmeldust. Sellega mu lapsepõlveaegsed kokkupuuted religiooniga piirdusidki. Olin agnostik veel enne, kui ma isegi selle sõna tähendust teadsin. Osaliselt seisnes see küsimuses kurjuse eksisteerimisest. Kui on olemas jumal, siis miks lubab ta sõda, haigusi ning mu neljanda klassi õpetajat preili Barkerit, kes sundis meid korraldama suhkruvabade küpsetiste heategevusmüüki? Kuid üldiselt tundus ettekujutus jumalast üleliigsena. Miks me vajame nähtamatut, kuuldamatut jumalust? Võib-olla ta isegi eksisteerib, kuid selles elus ei saa me seda kunagi teada. Kolledž mu spirituaalsele arengule kaasa ei aidanud. Käisin ilmalikus ülikoolis, kus tuli suurema tõenäosusega õppida Wicca rituaali semiootikat kui judaistlik-kristlikku pärimust. Kui me ka piiblit lugesime, võtsime seda kui kirjandust, kui kopitanud iidset teost, mille tõesisalduse koefitsient oli sama, mis Edmund Spenseri poeemis “The Faerie Queene” (“Haldjate kuninganna”). Muidugi tuli tudeerida religiooni ajalugu. Seda, kuidas piibel on olnud tõukejõuks paljude inimkonna suurimate saavutuste puhul, nagu inimõiguste eest seismine, heategevus, orjuse kaotamine. Mõistagi ka seda, kuidas on usku kasutatud kõige jubedamate tegude õigustamiseks, nagu näiteks sõda, genotsiid ning teiste inimeste orjastamine. 8

Pikka aega arvasin, et religioon, ükskõik kui palju see ka head ei teeks, näib kaasaegse maailma jaoks liialt riskantne. Selle kuritarvitamise potentsiaal on liiga suur. Mõtlesin, et religioon raugeb tasapisi nagu kõik teised arhailised nähtused. Teadus tegi parasjagu võidukäiku. Ühel päeval, õige varsti, elame kõik uusvalgustusaegses paradiisis, kus iga otsus on langetatud raudse spockiliku loogika alusel. Nagu te ehk olete märganud, eksisin ma suurejooneliselt. Piibli mõju, ja religiooni mõju tervikuna, jääb võimsaks jõuks, ehk isegi tugevamaks kui minu lapsepõlves. Nii on viimase paari aasta jooksul saanud religioonist minu kinnisidee. Kas pool maailma kannatab lausalise meelepette käes? Või kujutab usupimedus endast hiiglaslikku riket mu isiksuses? Mis siis, kui ma ei suuda seetõttu tajuda üht osa inimeseks olemisest nagu too, kelle elu möödub kordagi Beethovenit kuulmata või armumata? Mis kõige tähtsam, mul on nüüd väike poeg ja kui usu puudumine minus osutub veaks, ei taha ma seda talle pärandada. Teadsin, et tahan religiooni lähemalt tundma õppida. Mul oli vaid vaja välja mõelda, kuidas seda teha. Idee alged pärinesid mu oma perekonnast, onu Gililt. Kui täpne olla, siis endiselt onult. Gil abiellus mu tädiga ja lahutas temast paar aastat hiljem, kuid on jäänud kõige vastuolulisemaks liikmeks meie peres. Kui ülejäänud sugulased on äärmiselt ilmalikud, teeb Gil selle tasa, olles suure tõenäosusega maailma kõige religioossem inimene. Ta on vaimses mõttes kõigesööja. Gil alustas elu juudina, siis sai temast hindu, kes nimetas end guruks ja istus kaheksa kuud sõnagi rääkimata Manhattani pargipingil, pani aluse hipikultusele New Yorgi põhjaosas, pöördus taassündinuna ristiusku ning oma viimases reinkarnatsioonis elab ultraortodoksse juudina Jeruusalemmas. Olen võib-olla unustanud ühe etapi, sest vististi oli ta mõnda aega ka šintoist. Aga te saate aru küll, mida ma öelda tahan. Mingisugusel religioossete otsingute hetkel otsustas Gil piiblit järgida sõna-sõnalt. Täiesti üheselt. Piibel käsib raha käe külge köita (5. Moosese 14:25), seega võttis Gil pangast 300 dollarit ning sidus rahatähed lõngaga peopessa. Piibel käsib kanda narmaid oma rõivaste nurkades (4. Moosese 15:38), seega ostis Gil kudumispoest lõnga, meisterdas hunniku tutte ning kinnitas need särgikrae ja varrukaotste külge. Piibel käsib anda raha leskedele ja orbudele, seega kõndis ta tänavatel ja küsis inimestelt, kas nad on lesed või orvud, et saaks neile pangatähti ulatada. Umbes poolteist aastat tagasi jutustasin sõber Pauliga võileivabaaris lõunatades talle Gili pentsikust elust ja sain ilmutuse. See ongi see, mida vaja. Ma pean ise piiblit täht-tähelt järgima. Seda tuleb teha mitmel põhjusel. 9

Esiteks, kuna piibel nõuab minult tõerääkimist (Õpetussõnad 26:28), pean üles tunnistama, et üheks põhjuseks oli käesoleva raamatu kirjutamine. Paar aastat tagasi tulin lagedale raamatuga “Encyclopaedia Britannica” läbilugemise teemal, kogu entsüklopeedia, A-st Z-ni – või kui eriti täpne olla, alates sõnast a-ak (Ida-Aasia muusika) kuni Zywiecini (kohaliku õllega tuntust kogunud linn Poola lõunaosas). Mida võiksin ma järgmiseks ette võtta? Ainuke väärilise järjena tundunud intellektuaalne seiklus oli maailma kõige mõjukama raamatu, kõigi aegade bestselleri number üks ehk piibli läbiuurimine. Teiseks, see projekt võiks olla minu viisa usumaailma. Ma ei tegeleks üksnes religiooni õppimisega. Ma elaksin selles. Kui minu südames leiduks koht, mida nimetatakse jumalakujuliseks tühimikuks, võimaldaks otsirännak selle täita. Kui minus eksisteeriks varjatud müstiline pool, tooks piibliline aasta selle peidust välja. Kui ma tahaksin mõista esiisasid, lubaks see aasta mul elada samamoodi, nagu nemad seda tegid, välja arvatud väiksema koguse pidalitõvega. Kolmandaks annaks projekt võimaluse uurida hiiglaslikku ja paeluvat teemat: piibli literaalsust. Miljonid ameeriklased väidavad, et nad järgivad piiblit sõna-sõnalt. Piibli tähttäheline, nii judaistlik kui kristlik tõlgendamine kujundab Ameerika poliitikat Lähis-Ida, homoseksuaalsuse, tüvirakkude uuringute, hariduse, abortide küsimuses – kuni pühapäevase õlle ostmiseni välja. Ent minus pesitses kahtlus, et peaaegu kõigi inimeste väidetud kirjatähest kinnipidamine seisneb sortimises ja valimises. Inimesed heitsid kõrvale osad, mis ei vastanud nende elukorraldusele, ükskõik, kas see elukorraldus oli siis parem- või vasakpoolne. Aga mitte mina. Teatava naiivsusega arvasin, et pärast tõlgendamise kihtide mahakoorimist leian nende alt tõelise piibli. Hakkaksin selle nimel tõeliseks fundamentalistiks. Minus puuduks hirm. Teeksin täpselt seda, mida piibel käsib, ning niiviisi tegutsedes leiaksin piiblist üles kõik, mis on võrratu ja ajatu, ning kõik, mis on ajast ja arust. Rääkisin ideest oma naisele Juliele ning hoiatasin, et see võib mõjutada meie elu mitte just vähesel määral. Ta ei krigistanud hambaid ega katkunud juukseid. Julie lasi lihtsalt kuuldavale kerge ohke. “Ma natuke juba lootsin, et ehk on sinu järgmine raamat Eleanor Roosevelti biograafia või midagi sarnast.” Igaüks – perekond, sõbrad, kolleegid – oli mures samade asjade pärast: et ma sukeldun liiga sügavale teise kultuuri ja üritan sellega samastuda. Et ma leian end viimaks mesinikuna kloostris või kolin eksonu Gili Jeruusalemma korteri tühja tuppa. 10

Mõnes mõttes oli neil muretsemiseks põhjust. On võimatu end kaheteistkümneks kuuks religioonimerre uputada ja seejärel täiesti kuivana uuesti pinnale ilmuda. Vähemalt minu jaoks on see võimatu. Öelgem nii: kui mu endine mina ja praegune mina kohtuksid kohvitassi taga, saaksid nad omavahel küll hästi läbi, kuid hiljem astuksid mõlemad Starbucksist pead raputades välja ja pobiseksid omaette: “See tüüp näeb küll hallukaid.” Nagu enamiku piibellike rännakute puhul, viis ka minu aasta mind kõrvalteedele, mida ma poleks ealeski osanud ennustada. Ma poleks osanud oodata, et karjatan Iisraelis lambaid. Või et silitan hellalt tuvimune. Või leian lohutust palvest. Või kuulen amiši-nalju amiši enda suust. Ma ei osanud oodata silmitsi seismist oma absurdse ebatäiuslikkusega. Ma ei osanud oodata, et leian piiblist säärasel hulgal veidrusi. Nagu ütleb psalmilaulik, ei osanud ma oodata, et piiblis leidub varjupaik ja rõõmustada selle üle.

Ettevalmistus ...ja ta lugegu seda kõik oma elupäevad... 5. Moosese raamat 17:19

Alustan ettevalmistustega täiesti juhuslikul päeval, 7. juulil 2005. Kougin välja raamaturiiuli nurka peidetud piibli. Ma isegi ei mäleta, kust ma selle sain, aga raamat näeb välja nagu platooniline piibliideaal. See sarnaneb piibliga, mida kasutati viiekümnendate aastate vesternis kuuli peatamiseks, enne kui see jõuab läbistada kangelase rinna. Esikaanel seisab reljeefsete tuhmunud kuldtähtedega kirjas sõna “Piibel”. Siidpaberilaadsed õhukesed leheküljed meenutavad mu armastatud entsüklopeediat. Mustad nahkkaaned lõhnavad täpselt samamoodi nagu vanemate 1976. aasta Plymouth Valiant. See tundub hea ja lohutav. Löön piibli lahti. Tiitelleht teatab: “See piibel on kingitud.....” ning siis, kirjutatud käsitsi, ümmarguste tähtedega, vaatab sealt vastu minu kunagise tüdruku nimi. Huh. Mingit moodi olen tahtmatult näpanud endise pruudi lapsepõlvepiibli. Loodan, et tahtmatult. Meie lahkuminekust on möödas kümme aastat ja ma ei suuda enam täpselt meenutada. Ikkagi pole see hea märk. Vähemalt pean ma piibli talle tagasi viima, kui olen omadega valmis saanud. Olen piiblit lugenud varem jupikaupa siit ja sealt, aga mitte kunagi tervet piiblit korraga, mitte kunagi järjest 1. Moosese raamatust kuni Johannese ilmutuseni. Sellega ma järgmise nelja nädala jooksul tegelengi, 11

viis tundi päevas. Õnneks olen tänu Britannica-projektile maratonlugemisega harjunud, see tundub meeldivalt nostalgiline. Lugedes trükin oma PowerBooki kõik reeglid, kõik juhised, iga soovituse, iga nõuandejupi, mis ma piiblist leian. Sellega lõpetades osutub saadud nimekiri väga pikaks ja võtab enda alla 72 lehekülge. Üle seitsmesaja reegli. Mastaap on rabav. Piibel mõjutab minu elu pisiasjadeni – kuidas ma räägin, kuidas kõnnin, söön, pesen, riietun ja naist emban. Paljud neist reeglitest teevad mulle head ning loodetavasti muudavad mind aasta lõpuks paremaks inimeseks. Pean silmas neid: ära valeta. Ära himusta. Ära varasta. Armasta oma ligimest. Austa oma vanemaid. Tosinaid sarnaseid käske. Minust saab Upper West Side’i Gandhi. Kuid hulk teisi reegleid ei näe hoopiski sellised välja, et võiksid mind vagamaks muuta. Need muudavad mu üksnes veidramaks, maniakaalsemaks, tõenäoliselt perest ja sõpradest võõrandunumaks: kümble pärast seksi. Ära söö puuvilja, mis pärineb vähem kui viis aastat tagasi istutatud puult. Maksa töötajale palk välja iga päev. Ning hea hulk reegleid, mis ei tee lihtsalt nõutuks, vaid on ka riiklikult ebaseaduslikud. Hävita ebajumalaid. Tapa ennustajaid. Ohverda härgi. Sellest tuleb koletislik ettevõtmine. Pean koostama lahinguplaani. On tarvis langetada mõned otsused. 1. Millist versiooni peaksin kasutama? Piibel, mis ma raamaturiiulist tõmbasin, kannab nimetust “parandatud standardversioon”, mis osutub tunnustatud tõlkeks, kuulsa 1611. aasta kuningas Jamesi piibli järeltulijaks, kuid on välja visanud enamiku “sinno”- ja “temma”-laadseid sõnu. Algus on hea. Ent see on kõigest üks paljudest, paljudest versioonidest – ainuüksi inglise keeles arvatakse neid olevat kolme tuhande ringis. Üks minu eesmärke on välja uurida, mida piibel tegelikult ütleb, seega otsustan, et ei saa lootma jääda ühele tõlkele. Tahan võrrelda ja vastandada vähemalt mõnda neist kolmest tuhandest. Astun sisse kesklinna piiblipoodi Manhattanil. See on hiiglaslik, Wal-Marti suurune kaubamaja luminofoorlampide ja pika kassaletiga kõige ees. Müüja Chrisil on mahe hääl ja olümpiamängudele pääsenud tõstja keha. Ta näitab laudu, mis on mattunud kõikvõimaliku kuju, suuruse ja lingvistilise kallakuga piiblite alla – alates otsekoheses ja lihtsas inglise keeles Heade Uudiste piiblist kuni Jeruusalemma piibli majesteetliku kadentsini. 12

Ta osutab piiblile, mida ma võiksin tahta. See on disainitud selliselt, et näeks välja täpselt nagu ajakiri Seventeen: kaant kaunistab atraktiivne (kuigi kaetud käsivartega) modell, kõrvuti pealkirjadega nagu “Milline on sinu vaimulik IQ?”. Kergita piiblikaant ja leiad sealt kõrvallood nagu “Rebecca, kontrollifriik”. “See on hea metroos, kui oled liiga häbelik, et avalikult piiblit lugeda,” selgitab Chris. “Mitte keegi ei saa kunagi teada, et see on piibel.” Isevärki ja liigutav müügiargument. Sa tead, et viibid ilmalikus linnas, kui täiskasvanud mehe puhul peetakse teismeliste tüdrukute ajakirja lugemist aktsepteeritavamaks kui piibli lugemist. Lahkun poest kahe kotitäie pühakirjadega. Ent poodlemispidu pole veel läbi. Kui koju jõuan, klikin amazon.com-i lehel ja hangin mõned juudi piiblitõlked ning pool tosinat piiblikommentaari. Igaks juhuks tellin ka raamatud “Piibel võhikutele” ja “Täieliku idioodi teejuht piibli juurde” – midagi neile, kelle IQ jääb alla 80. See kõik ei sisalda sõprade saadetud piibleid. Üks sõber andis mulle veekindla vabaõhupiibli, et saaksin pühakirja uurida isegi veeuputuse ja teiste vana testamendi ilmastikunähtuste ajal. Üks teine sõber saatis mulle hiphop-versiooni, kus 23. psalm kõlab “Issand on kogu see värk”. (Veidi traditsioonilisem tõlge on “Issand on mu karjane”.) Lühidalt, mul on peaaegu vöökohani ulatuv legendaarne hunnik piibleid. 2. Mida piibli sõna-sõnalt järgimine tähendab? Piibli järgmine sõna-sõnalt, selle nimiväärtuses, täpselt nii, nagu kirja on pandud, vastavalt otsesele tähendusele, pole lihtsalt heidutav ülesanne. See on ka ohtlik ülesanne. Mõelge ise: kolmandal sajandil tõlgendas õpetlane Origenes otsesõnu Matteuse evangeeliumi 19:12 “On kohitsetuid, kes on ise end taevariigi pärast kohitsenud” ja kastreeris end. Origenesest sai hiljem oma ajastu väljapaistev teoloog... ja kujundliku tõlgendamise eestkõneleja. Veel üks näide: 1800ndate keskpaigas, mil anesteesiat hakati esmalt rakendama sünnitajate abistamiseks, tekitas see hirmsat möllu. Paljude arvates rikkus tuimastuse kasutamine 1. Moosese 3:16 kuulutatud Jumala otsust: “Sinule ma saadan väga palju valu, kui sa lapseootel oled: sa pead valuga lapsi ilmale tooma!” Kui Julie ja mina peaksime kunagi veel ühe lapse saama, julgen ma astuda naise ja epiduraalnõela vahele? Ei tule kõne allagi. Võib üsna kindlalt väita, et ühel või teisel hetkel ajaloos on iga viimast kui piiblikohta tõlgendatud täht-tähelt. Otsustasin, et mina seda 13

teha ei saa. See oleks eksitav, ebavajalik asjade kulg, mis võib lõppeda puuduvate kehaosadega. Ei, selle asemel on mul järgmine plaan: püüan üles leida piibli käskude või õpetuste algse mõtte ning seda otseselt täita. Kui piiblisõna on ilmselgelt kujundlik, ja ma väidan, et eunuhhi puudutav koht seda on, siis ma seda täht-tähelt ei täida. Ent kui esineb kas või mingisugune kahtlus, ja sageli see niimoodi ongi, astun ma literaalsuse poolele. Kui pühakiri ütleb, et ära valeta, püüan mitte valetada. Kui see käsib jumalateotajaid kividega loopida, korjan ma kive. 3. Peaksin ma täitma vana testamendi, uue testamendi või mõlema juhiseid? Paljud, võimalik, et lausa enamik mõlema testamendi õpetusi on sarnased, kuid mõned ka märkimisväärselt erinevad. Nii otsustasin otsingud poolitada. Enamiku oma aastast – kaheksa kuud või umbes nii – pühendan vanale testamendile, sest seal leidub piibliseaduste kogumik. Vana testament koosneb 39 raamatust, mis segavad omavahel jutustuse, genealoogia, poeesia ning üüratut hulka seadusi. Ainuüksi esimesed viis – Moosese raamatud – sisaldavad sadu juhiseid, kaasa arvatud olulisimad kümme käsku, kuid ka mõnda nähtavasti atavistlikku korraldust homoseksuaalide hukkamise kohta. Siinkohal ma isegi ei maini jumalikku päritolu nõuannet hilisemates vana testamendi raamatutes. Õpetussõnade raamat ehk kuningas Saalomoni kogutud tarkus pakub suuniseid laste kasvatamiseks ja abieluks. Psalmid õpetavad, kuidas jumalat kummardada. Ma järgin kõike. Või püüan seda teha. Olles ametlikult juut, tunnen end palju mugavamalt vana testamendi järgi elades ja sellest kirjutades. (Või nagu paljud juudid eelistavad seda nimetada, heebrea piibli järgi, sest vana viitab, et see on “aegunud”, ja uus viitab sõnale “täiustatud”.) Kuid ees ootava aasta nelja viimase kuu jooksul tahan vähemalt mingil määral uurida kristlikku piiblit, uut testamenti. Ignoreerida uut testamenti oleks sama hea kui ignoreerida poolt kogu loost. Evangeelsel liikumisel ja piibli sõnasõnalisel tõlgendamisel on hiigelsuur mõjuvõim, mida kasutatakse nii õilsal eesmärgil (nad on Darfuri abistamise väga jõulised eestkõnelejad) kui minu ilmaliku arusaama kohaselt ka mitte nii õilsal eesmärgil (kreatsionistlikku liikumist juhtivad ultraparempoolsed äärmuslased). Endastmõistetavalt on kõige kuulsamateks kristlastest literalistideks Jerry Falwelli ja Pat Robertsoni tüüpi konservatiivid. Kavatsen nendega sellel aastal hiljem kohtuda. Ent ma tahan näha ka evangeelseid gruppe, 14

nagu Punase Kirjatähe Kristlased, mis väljendavad sõnasõnalist ja vankumatut poolehoidu Jeesuse õpetusele kaastundest, vägivallatusest ja rikkuse ümberjagamisest. On vaieldav, kas uuel testamendil on kunagi olnud seaduslikku jõudu (sõltub “seaduse” definitsioonist), kuid see sisaldab paljusid erinevas täpsusastmes järgitud käske alates Jeesuse õpetustest “pööra teine põsk ette” ja “armasta oma vaenlast” kuni apostel Pauluse korralduseni hoida meestel juuksed lühikesed. Ausalt öeldes ei töötanud ma uue testamendi osas läbi kõiki detaile, aga loodan seda teha, kui olen vaimuliku jalgealuse kindlustanud. 4. Peaksid mul olema juhendajad? Piibel ütleb: “Inimesel ei ole hea üksi olla.” Pealegi koban ma selles vallas pimeduses. Seega panen paari nädala jooksul kokku vaimulikest juhendajatest nõukogu: rabid, kirikuõpetajad ja preestrid, mõned neist konservatiivid, mõned neljatähelise sõna kaugusel kirikust väljaheitmisest. Mõned on sõprade sõbrad, mõned kannavad nime, mille otsa ma piiblikommentaarides komistan. Vestlen nendega nii palju kui saan. Veel üks asi: tõotan, et lähen kodust välja. Külastan tervet hulka gruppe, kes võtavad piiblit omal moel otseselt: ultraortodokssed juudid, iidne samaarlaste sekt ja teiste seas ka amišid. Juhendajad annavad mulle nõu ja taustainfot, kuid viimane sõna ei jää nendele. See jääb piiblile. Ma ei taha juhinduda eraldi igast üksikust traditsioonist. Nii naiivne või eksitav kui see ka võib tunduda, tahan avastada piiblit omapead, isegi siis, kui seetõttu tuleb mõningatel teedel teha pikk ring. Käsitööreligioon, nagu mu sõber seda nimetab. Võib-olla avastan, et selle või teise pärimustiku ilu sobib mulle kõige paremini. Aga võib-olla panen aluse isiklikule juudikristlikule sektile. Mul pole halli aimugi. Ettearvatult ei pidanud kõik minu projekti suurepäraseks mõtteks. Isegi pärast vastuolulisest Gilist lahutamist ortodoksseks juudiks jäänud tädi Kate ütles, et inimeste arvates olen ma poolearuline. Esmalt katsetasin ideed Kate’i peal augusti alguses. Istusime mu vanaisa juures söögitoas ümber suure laua. Kate oli pärast basseinis käimist äsja riideid vahetanud. (Siivsalt rõivastuv Kate ei kanna supeltrikood, seetõttu sulpsas ta vette oma pikas, mustas voogavas kleidis, mis avaldas mulle sügavat muljet. See nägi välja piisavalt raske, et uputada isegi vetelpäästjat.) Kui ma selgitasin oma raamatu eellugu, tõusid tädi kulmud juuksepiirini. “Tõesti?” küsis ta. 15

Seejärel hakkas ta naerma. Usun, et osa temast oli õnnelik, et meie jumalata perekonnas näitas keegi religiooni vastu üles mingisugustki huvi. Pärast muutus Kate murelikuks: “See on eksitee. Sa vajad suulist juhatust. Sa ei saa lihtsalt kuuletuda kirja pandud reeglitele. Sel pole ilma suulise juhatuseta mingit mõtet.” Traditsiooniline juudi seisukoht on selline: kirjaliku seaduseallikana tuntud piibel koostati kiirkirjas. See on nii kontsentreeritud, et kujutab endast peaaegu et koodi, mis on aga aluseks suulisele seadusele. Rabid on meie jaoks piibli lahti mõtestanud sellistes raamatutes nagu talmud, mis põhineb esivanemate suulistel õpetustel. Kui piibel käsib sabati ajal “puhata”, on sul vaja rabisid, kes ütlevad, mida “puhkus” tähendab. Kas sa tohid füüsilisi harjutusi teha? Kas sa tohid süüa valmistada? Kas sa tohid logida sisse drugstore.com-i? Ilma rabideta olen nagu peategelane 80ndate alguse telesarjas “The Greatest American Hero”, kellele erepunane kostüüm andis kõiksuguseid üleloomulikke võimeid, kuid too kaotas kasutamisõpetuse ning lendas seetõttu pidevalt vastu seinu. Mu ettevõtmine hämmeldas ka mõnda konservatiivset kristlast. Nad väitsid, et ma ei saa piiblit tõeliselt mõista ilma Kristuse jumalikkust aktsepteerimata ning et paljud seadused, näiteks loomade ohverdamise kohta käivad, kaotasid Jeesuse surmaga kehtivuse. Nii hakkasid tekkima kahtlused. Argumendid olid tugevad. Tundsin end lõhkirebituna, mures oma meetodite, suurejoonelise võhiklikkuse, puuduliku ettevalmistuse, kõigi nende möödapääsmatute vusserduste pärast, mida ma korda saadan. Mida rohkem ma lugesin, seda enam juurdus minus veendumus, et piibel ei ole pelgalt üks raamat. See on raamatute raamat, nagu üks piiblikommentaaridest sõnastab. Armastan oma entsüklopeediat, kuid entsüklopeedia pole oma sõnadele tuginedes sünnitanud tuhandeid kogukondi. See pole kujundanud miljonite inimeste tegusid, väärtusi, surma, armuelu, sõdu ja moetunnetust kolme aastatuhande jooksul. Mitte kedagi pole hukatud entsüklopeedia teise keelde tõlkimise pärast, nagu juhtus William Tyndale’iga, kui ta kirjastas esimese laialt levitatud ingliskeelse piibliväljaande. Entsüklopeedia abil pole ametisse vannutatud ühtki presidenti. See on pelutav, et mitte öelda rohkem. Õnneks kuulasin kahe lemmiknõuandja sütitavaid kõnesid. Esimese pidas pastor Elton Richards, mu sõbra Davidi isa, kes oli äsja jäänud pensionile oma Des Moines’i luteri koguduse kirikuõpetaja kohalt Iowas. Ta nimetas end “ilma karjata hingekarjaseks”. Rääkisin talle kahtlejatest. 16

“Sa pead neile lihtsalt ütlema, et sul on nälg ja janu. Sa võid mitte istuda nendega sama pidulaua ääres, kuid sul on ikkagi nälg ja janu. Nad ei tohiks sinu üle kohut mõista.” Mulle meeldib tema kõneviis. Ehk olen ka mina viimaks võimeline rääkima majesteetlikke toidumetafoore kasutades nagu pastor Richards. Sõin ka hommikust koos rabi Andy Bachmaniga, hiilgava mehega, kes juhib üht Brooklyni suurematest sünagoogidest, Beth Elohimi kogudust. Ta rääkis mulle midraši’ i – loo või legendi, mis ei kuulu küll piiblisse, ent kõneleb piibellikest sündmustest. See midraš rääkis Punase mere lahkulöömisest. “Me kõik mõtleme Charlton Hestoni stseenile filmist “Kümme käsku”, kus Mooses tõstis oma saua ja vesi voogas tagasi. Kuid see midraš räägib, et lugu ei leidnud aset sugugi niimoodi. Mooses tõstis saua, aga vesi ei löönud kahte lehte. Egiptlased olid neid sisse piiramas ja meri ei liikunud. Siis astus juut, kelle nimi oli Nahson, lihtsalt vette. Ta sumas vees pahkluudeni, siis põlvini, siis rinnuni, siis õlgadeni. Ja just siis, kui vesi hakkas tungima tema ninasõõrmetesse, lõi meri kaheks. Iva on selles, et vahel juhtub imesid, kui sa pea ees kuhugi sisse hüppad.” Nii ma tegingi. Mis seejärel juhtus, seisab siin kirjas.

17

Esimene kuu: september Karda Jumalat ja pea tema käske, sest see on iga inimese kohus! Koguja 12:13

Täna on esimene päev ja juba tundub, nagu ulatuks vesi mul meetri jagu üle pea. Olen valinud oma ettevõtmise alguseks 1. septembri ja ärkamise hetkest alates neelab piibel kogu mu elu. Ma ei saa teha midagi ilma hirmuta rikkuda piibli seadusi. Isegi enne sisse- ja väljahingamist pean pika reeglite nimekirja kontrollimiseks kiiresti peast läbi laskma. Kõik algab siis, kui avan kapiukse, et end riidesse panna. Piibel keelab meestel kanda naisteriideid (5. Moosese 22:5), seega jääb mugav Dickinson College’i dressipluus mängust välja. See oli enne mu naise oma. Piibel käsib vältida segakiududest valmistatud rõivaid (3. Moosese 19:19), mistõttu pean Esquire ajakirja puuvilla- ja kunstkiu segust reklaamsärgi hoiule panema. Ja purjekingad? Kas mul on lubatud nahka kanda? Astun elutuppa, klikin PowerBooki ja avan piiblireeglite faili. Kerin alla, kuni jõuan nendeni, mis käsitlevad loomi. Sea- ja maonahk on kahtlasevõitu, ent näib, et vana hea veisenahk on lubatud. Aga oodake – kas mul on üldse lubatud arvutit kasutada? Piibel, nagu te võite arvata, sellele küsimusele otsest lahendust ei paku, niisiis on vastuseks kõhklev jah. Ehk võiksin mingil hetkel, kui olen oma teel juba edenenud, proovida kivitahvlite kasutamist. Ning siis ma komistan. Pool tundi pärast ärkamist kontrollin oma viimase raamatu reitingut amazon.com-i edetabelis. Kui mitut pattu see endas sisaldab? Uhkus? Kadedus? Ahnus? Ma ei suuda isegi loendada. Palju paremini ei lähe ka Mail Boxes Etc asjaajamistel. Tahan kümnest käsust teha pool tosinat koopiat, et saaksin need kleeplindiga teipida kõikjale kogu korteris, sest minu arvates on see mälule heaks abivahendiks. Piibel ütleb: need, kes on arukad, on vihastamisel “pikameelsed” (Õpetussõnad 19:11). Niisiis püüan ma mitte vihastada, kui jõuan 18

kohale samal ajal koos ühe sitke neljakümnendates aastates naisega, kes järjekorras minust ette rebimise nimel lausa sprindib letini. Kui naine palub Mail Boxes Etc töötajal kopeerida midagi ühelainsal töökorras Xeroxi masinal, püüan teha nägu, et kõik on kõige paremas korras. Kui naine võtab välja virna paberit, mis sarnaneb J. K. Rowlingu kogutud teostega ja plartsatab selle letile, sisendan endale: “Pikameelselt, pikameelselt.” Siis esitab naine paar keerulist küsimust paberi kvaliteedi kohta... Meenutan endale: mäletad, mis juhtus, kui juudid ootasid Moosest, kui too veetis 40 päeva üleval mäe otsas? Nad muutusid kannatamatuks, kaotasid usu ja neid ründas katk. Oeh, ta maksab tšekiga. Ja küsib kviitungit. Ja palub kviitungi allkirjastada. Elutarkuse kogumik vana testamendis ehk Õpetussõnad väidavad, et naeratamine teeb õnnelikuks. Seda toetavad tegelikult ka psühholoogilised uuringud. Nii ma siis seisan seal, lai stjuardessinaeratus näole tardunud. Ent sisimas keen raevust. Mul pole selle jaoks aega. Mul on 72 lehekülje pikkune nimekiri teistest piiblipärastest ülesannetest, mis tegemist vajavad. Lõpuks jõuan leti ette ja ulatan kassapidajale dollari. Ta kühveldab mulle kassasahtlist 38 senti vahetusraha ja sirutab selle minu poole ootuses, et ma raha vastu võtaksin. “Kas te võiksite... eee... panna raha letile?” palun mina. Ta jõllitab mind altkulmu. Ma ei tohiks puudutada naisi – sellest pikemalt edaspidi – ja nii püüan lihtsalt vältida ebavajalikke sõrm sõrme vastas kontakte. “Ma olen külma saanud,” selgitan talle. “Ei tahaks teid nakatada.” Puhas vale. Püüdes ära hoida üht pattu, teen teise. Jalutan koju. Möödun reklaamtahvlist, millel kaks heas vormis alasti inimest aplalt teineteise kehade külge klammerduvad. See on spordiklubi reklaam. Piibli õpetused seksuaalsuse kohta on keerukad ja ma pole suutnud neist veel sotti saada. Igaks juhuks peaksin praegu lihahimu vältima. Hoian ülejäänud kodutee vältel pilgu maas. Koju tagasi jõudnud, otsustan tõmmata nimekirjast maha 4. Moosese 15:38: kinnita oma rõivaste nurkade külge tutid. Eksonu Gilist inspireerituna ostsin mõned tutid veebiküljelt Tassels Without Hassles. Need näevad välja samasugused nagu tutid vanaema tikitud patjade nurkades. Veedan kümme minutit neid haaknõeltega särgivarrukate ja palistuste külge kinnitades. Õhtuks olen puruväsinud. Mul jagub vaevu energiat, et kuulata Julie juttu U.S. Openist ja isegi see vestlus on täis ohte. Pean kindlasti 19

vältima Venus Williamsi mainimist, kuna ta on nime saanud VanaRooma jumalanna järgi, kellest rääkimine rikuks 2. Moosese 23:13 keeldu (teiste jumalate nimesid ei tohi te nimetada). Voodisse ronides mõtisklen, kas olen tänase päevaga jõudnud valgustatusele sammukese lähemale või mitte. Ilmselt mitte. Olin nii hõivatud enda painamisel reeglitega, millest mitmed tunduvad läbinisti hullumeelsed, et mõtlemiseks ei jäänud üldse mahti. Sarnanen vist sõiduõpilasega, kes iga minut suunatulesid ja spidomeetrit kontrollib, ise ümbruse jälgimiseks liiga närvis. Kuid see on alles esimene päev. Olge viljakad ja teid saagu palju... 1. Moosese 1:28

Teine päev. Habe kasvab kiiresti. Hakkan juba omandama rääbakat välimust, asudes kusagil Brooklyni hipsteri ja päevade kaupa kihlveovahendajate juures tolkneva kuti vahepeal. Mulle see sobib. Naudin puhkust habemeajamisest. Võin kulutada kui tahes palju aega piiblipärastele kohustustele, kuid vähemalt ei raiska ma hommikuti kolme minutit peegli ees. Hommikusöögiks võtan külmikust apelsinimahla. Kõik sööki puudutav on selle aasta jooksul riukaid täis. Piibel keelab paljude asjade, näiteks sealiha, krevettide, küüliku, kotka ja muu hulgas ka kalakotka söömise. Ent tsitruselised sobivad. Pealegi on apelsinid olnud saadaval piibliajastust saati – üks mu raamatutest väidab isegi, et Eedeni aias oli keelatud viljaks apelsin. Kindlasti polnud see õun, sest Aadama eluajal Lähis-Idas õunu ei leidunud. Istun köögilaua ääres. Julie lehitseb New York Timesi kultuurilisa ja püüab laupäeva õhtuks filmi valida. “Vaataks äkki “Aristokraate”?” küsib Julie. Hmm. “Aristokraadid” on dokumentaalfilm kõigi aegade nilbeimast naljast. See sisaldab vähemalt poolt tosinat seksuaalse sisuga tegevust, mis on 3. Moosese raamatus keelatutena eraldi esile tõstetud. Kehvema soovitusega õhtu veetmiseks poleks Julie võinud lagedale tulla. Kas ta paneb mind proovile? Ilmselt. “Ma ei usu, et ma võin. See ei kõla eriti piiblipäraselt.” “Räägid sa tõsiselt?” Noogutan. “Tore. Vaatame midagi muud.” “Ma ei tea, kas ma üldse peaksin filme vaatama. Selle üle tuleks järele mõelda.” 20


Elu nagu piiblis