Betti Alver - Tulipunane vihmavari by Tammerraamat

☂

☂ ☂

☂

☂ ☂

☂

☂ ☂

☂

☂ ☂

☂

☂ ☂

☂

☂ ☂ ☂

BETTI ALVER

TULIPUNANE VIHMAVARI VALIK LUULET KOOSTANUD MALL JÕGI

Kujundanud Angelika Schneider Avaldatud käsikirjad ja fotod pärinevad Eesti Kirjandusmuuseumi kogudest. © Mall Jõgi ja Tammerraamat, 2012 ISBN 978-9949-482-60-3 Trükitud OÜ Greif trükikojas www.tammerraamat.ee

SAATEKS

Betti Alveri noorpõlvesõber ja tema loomingu parimaid tõlgendajaid Ants Oras on kirjeldanud luuletajat 1930. aastatel: „Tagasihoidlikkus, leebe löögivalmidus, suured jõureservid, otsiv, vaikselt kirglik vaim osutusid ta silmapaistvamateks omadusteks. Kade auahnus hiilgas täieliku puudumisega. Ta võis siiralt vaimustuda vähimastki talentsusenähtest.” Betti Alveri elulooraamatu üks koostajatest Enn Lillemets kirjutab, et esimene, mis Betti Alveriga seoses alati meelde tuleb, on tema pikk pilk: „Selle täisjõud. Hingepõhja vaatamine.” Juurdlev, maailma mõista püüdev tõsine pilk vaatab meile vastu kõigilt Betti Alveri fotodelt. Ka lapsepõlves tehtud piltidelt. Süveneva loojapilgu all on valminud kogu Betti Alveri looming: tema temperamentsed noorpõlveromaanid ja -poeemid, imeline luule, suurepärased tõlked. Betti Alveri luuledebüüt oli 1931. aasta Loomingus: ilmusid luuletused „Pedja” ja „Raskelt valgub vaha” (hiljem „Nõid”). Enne seda oli ta oma kirjanduslikku andekust näidanud proosakirjanikuna. Tema romaan „Tuulearmuke” (1927) oli saanud Looduse romaanivõistlusel II auhinna ja äratanud suurt tähelepanu. Järgnes värssjutustus „Lugu valgest varesest”, mida hindas kõrgelt ka vanameister Eduard Vilde, samuti Gustav Suits. 5

Alveri tulek eesti luulesse lüürikuna mõjus siiski üllatusena. 1936. aastal ilmunud „Tolm ja tuli” on parimaid eesti luulekogusid, „väike raamat, kuid küpsuselt ületas see kõik me senised lüürilised esikkogud”, arvas Ants Oras. Tema hinnangul on raamatu suur mõjuvus „nii sisus kui vormis, kuid poolpimedalegi nähtaval kujul esmajoones vormis – selle selguses, kontrollit musikaalsuses, selle tasakaalukalt, kuid kirglikult dramaatilises jõus” . „Tolmu ja tule” arvustuse Loomingule kirjutas Oras ühe ööga. Ta analüüsib selles autori kahte iluideaali: „Esimene esindab klassikalist selgust, joonte võlu, proportsioone, mille laitmatus on igavene ega salli muutust, formulatsiooni, mille lõplikku lakoonilisust miski enam ei suuda ületada, ja teine rariteete, kummalisi üllatusi, „tigedaid avastusi”, kibedaid, kuid valuiharust sisendavaid palanguid, tontlikke kangastusi, imelikke aroome, vahel ka pehkinud urkaid. Neist kahest kokku tekib kunst: kõik need vastuoksused, kõik need hädaohtlikud elamused surutakse püsivasse, lõplikku vormi; põrgust ja taevast tehakse epigramm, mis enam ei unune, mis ei alistu kõdule. [---] Rikkusest ja lihtsusest, elamuste kärsitusest ja vormi täiuslikust rahust moodustubki Alveri kunst oma ehtsamail hetkil.” Aastakümneid hiljemgi on Betti Alver Orase jaoks omamoodi luuletajaideaal: „Kompaktsus, 6

konkreetsus, vormi kontuurikus, mõtte tihedus ja pistev teravus visionäärse joonega, külluslik sisu viimse võimaluseni kokkusurut sõnastuses, ja siiski suur selgus; dramaatiline hoog, avarad vaatepiirid – „lõpmatuse panoraam”: see oli omaduste kombinatsioon, mida säärases täiuses polnud teatud oodata ega loota. Ikka selgemaks sai, et me luules oli tõesti juhtumas midagi uut.” Betti Alveri „Tolm ja tuli” võeti kriitikas üldiselt vastu positiivselt. Harald Paukson nimetas poetessi kohutavalt andekaks, Aleksander Aspel kirjutas teose süvakihte avava põhjaliku arvustuse. Siiski leidis üks ajalehekriitik, et Alverit ei saa „nimetada poetessiks, sest ta luules puuduvat naiselikkus, armastusmotiivid ja konkreetsus”. Ka Henrik Visnapuu, kes oli just asunud tööle riigi propagandatalitusse, suhtus Alveri luulesse pisut tõrksalt. Luule aastaülevaates nimetas ta „hooplevat suuresõnalisust” ja seda, et luuletaja seisab teadlikult „väljaspool meie aega ja ühiskonda”. Jaan Kross on aastakümneid hiljem meenutanud, millist hardust ja joobumust tekitas talle 18-aastasena „Tolmu ja tule” lugemine: „Sest ta kuuskümmend kaks väikest luuletust, enamjaolt mõniteistkümmend rida pikad, olid mu meelest tollase eesti luule taustal koguni enneolematud. [---] Nende juveelsirge sisearhitektuur oli lummav. Nende ootamatute vastanduste paradokslev peeglimäng oli üllatav. Nende sõnanõtkus oli uskumatu.” 7

1947. aastal aga on nõukogude vang Jaan Kross oma luuletuses meenutanud kolme poetessi, kelle hulka enesestmõistetavalt kuulub ka Betti Alver: Vaim, kõrvuti iroonia, oma õega. Ja ranget selgust igast kulmuvirvest. Sentents, mis ikka-üllatava tõega öökullist targem on ja peenem hirvest. Keel – kord kui marmor, kord kui portselan, kust voolab mõtte sädelev fontaan. Kui oleksin maneerlik ja küllalt kavaleerlik donjuan, siis, teadeski, et küll ma Teilt üksnes ülikülma pilgu saan – ma austaks siiralt auväärt etiketti ja suudleks Teie puhast laupa, Betti. Betti Alveri lemmikute ja mõjutajatena on nimetatud Heinrich Heinet, Charles Baudelaire’i, Théophile Gautier’d, Aleksandr Blokki, François Villoni, Dantet ja muidugi Puškinit, kelle loomingut ta on palju tõlkinud. Noorpõlves oli ta vaimustatud Dostojevskist, küpsemas eas eelistas Lev Tolstoi teoseid. Veel on ta kõrgelt hinnanud Rousseau, Voltaire’i, Rabelais’ ja Hans Christian Anderseni loomingut.

Aga kõige olulisem Betti Alveri kirjanduslik mõjutaja ja mõttekaaslane oli kahtlemata tema abikaasa Heiti Talvik: „Alveri metafüüsilise intensiivsuse tagant paistab tihtigi välja Heiti Talvik koos oma profiili ja hõõguva innuga,” on kirjutanud Oras. Ants Oras aimas Betti Alveri loomingus eesti luule uue tõusuaja lähenemist. Õigemini oli see tõusuaeg juba käes. Kirjandusajakirjas Looming trükiti tulevaste arbujate värsse. August Sanga, Uku Masingu, Bernard Kangro ja Paul Viidingu esikkogud olid juba avaldatud, peatselt ilmusid Heiti Talviku „Palavik” (1937) ja Kersti Merilaasi „Maantee tuuled” (1938). Rühmitust Arbujad selles mõttes nagu Noor-Eesti, Siuru või Tarapita ei olnud olemas, kuigi mitmed arbujatest olid lähedased sõbrad ja käisid koos Kolme Koopa Kohvikus. Nad ei kirjutanud manifeste ega andnud ise välja rühmituse almanahhe ja koguteoseid. Ants Oras oli see, kes koondas kogumikus „Arbujad” (1938) ühiste kaante vahele toonaste kõige andekamate noorte luuletajate loomingu. Orase koostatud teose mõju oli nii tugev, et 1930. lõpuaastad terendasid eesti kirjanduses esmajoones arbujate ajana. „Tolm ja tuli” ilmus 1936. aastal ja jäi kolmekümneks aastaks Betti Alveri ainsaks Eestis ilmunud luuleraamatuks. Vahepealsesse aega jäid dramaatilised aastad: tulid venelased, seejärel sakslased, kuni venelased taas

tulid ja jäid paljudeks aastateks. Abikaasa ja mõttekaaslane Heiti Talvik vangistati ja ta hukkus Vene vangilaagris. Betti Alver ise visati 1950. aastal Kirjanike Liidust välja. Aastatel 1946–1966 kirjutas Alver vaid üksikud luuletused. Tagasihoidlikku elatist teenis ta neil aastatel tõlketööga. Ants Oras nägi 1955. aastal ilmunud „Eesti luule antoloogias” Betti Alveri pilti ja oli jahmunud: „See on hoopis teine inimene – ainult veel traagiline mask. Rõivad on sügavmustad – kindlasti teadliku protestina olukorra vastu, kuigi seda säälpool õnneks vist pole märgatud.” Siiski oli Betti Alveri luuletuste avaldamisega selles veidras, tuimas ja kroonulikus raamatus luuletaja uute võimude jaoks omamoodi vastuvõetavaks tunnistatud, rehabiliteeritud. 1956. aastal taastati tema liikmeõigused Kirjanike Liidus. Alverile soovitati ka valikkogu väljaandmist, kuid luuletaja arvas, et „peaks enne oma vanad paberid läbi sorima”. See sorimine lükkus edasi, sest 1955. aastal oli Betti Alver hakanud tõlkima Puškini „Jevgeni Oneginit” ja see töö nõudis kogu tema aja paljudeks aastateks. Tõlke esimene peatükk ilmus Loomingu 1956. aasta veebruarinumbris. Mäletan oma koolipõlve-aegset sügavat luuleelamust sellest tõlkest. Oli 1950. aastate lõpp, kui leidsin veebruarikuu Loomingust „Jevgeni Onegini” järjekordse peatüki. Pärast selle läbilugemist otsisin välja kõik eelmised ilmunud peatükid eelmiste aastate Loomingutest (neid ei olnud veel väga palju, 10

nii et tõenäoliselt võis olla 1959. aasta ja lugeja tookord kaheteistkümneseks saamas), lugesin needki hoolega läbi ja hakkasin kannatamatult ootama järgmiste aastate veebruare, et lugeda järgmise peatüki tõlget. Eestikeelne „Jevgeni Onegin” avaldati raamatuna 1964. aastal. Pärast pikka vaikimisaega sõnastas Betti Alver 1964. aastal „Tulipunase vihmavarju”. See on lapsepõlvemälestus ja tollele kaugele XX sajandi alguse lapsepõlvele on Betti Alveri edaspidises hilisluules veel rohkesti viiteid. Aga „Tulipunane vihmavari” on päris täpne mälupildistus, nagu kirjanik mõned aastad hiljem on selgitanud: „Kõik juhtus tegelikult ja täpselt nii nagu kirjeldatud. Juurde luuletatud pole mitte kui midagi. See on tõestisündinud lugu minu lapsepõlvest.” Ja 1966. aastal jõudis eesti lugejani taas Betti Alveri luule – ilmus „Tähetund”, mis sisaldab nõudliku valiku poeedi varasemast luulest, nii „Tolmust ja tulest” kui ka ilmumata jäänud luulekogust „Elupuu”, samuti tema uuemat luulet. Ott Kangilaski illustreeritud „Tähetund” oli Betti Alveri luule avastamise ja taasavastamise raamat. Teose 12 000 eksemplari müüdi raamatupoodides ära välkkiirelt, nagu tõdes ka kirjaniku elukaaslane Mart Lepik kirjas Julius Mägistele: „Raamat hingati ühe tunni jooksul novembris ära, nõnda et ise oleks peaaegu hoopis ilma jäänud.”

„Tähetund” on särav ja unustamatu raamat, avastus paljudele, sest Betti Alveri sõjaeelne luule – Loomingus avaldatu, „Tolm ja tuli”, kogumik „Arbujad” – ei olnud nõukogude ajal lugejatele kuigi kättesaadavad. Muidugi oli Stockholmis juba 1956. aastal ilmunud Betti Alveri „Luuletused ja poeemid” Ants Orase põhjaliku saatesõnaga, kuid Eestisse jõudsid vaid üksikud selle luulekogu eksemplarid. Me isegi ei teadnud sellest raamatust, aeg oli selline. Ja Hellar Grabbi andis paar aastat pärast „Tähetundi” Torontos välja „Uued luuletused ja poeemid” (1968) – et Betti Alveri uuem luule jõuaks ka paguluses elavate eestlasteni. „Tähetunni” nimiluuletusele määrati 1967. aasta kevadel Juhan Liivi luuleauhind. Žürii esimees oli Friedebert Tuglas, liikmed Leenu Siimisker, August Sang, Aadu Hint ja Jaan Eilart. Kõik Betti Alveri luulekogud on eesti kirjanduse tähtteosed. „Tolm ja tuli” on tema särav luulesse jõudmine, 30 aastat hiljem ilmunud „Tähetund” luuletaja uus tulek vanade ja uute luuletustega. Järgnesid „Eluhelbed” (1971), „Lendav linn” (1979), „Korallid Emajões” (1986), kirjaniku „Teoste” ühe köitena kogu tema luuleloomingut koondav „Üle aegade Assamalla”. Samas on nii „Tähetund”, „Eluhelbed” kui ka „Lendav linn” omamoodi valikkogud, kus autor on iga kord uutmoodi, teatud meeleoludest ning 12

ainevaldkonnast lähtudes reastanud uuteks tervikuteks juba varem ilmunud luulet. Ühtlasi parandas ta uute trükkide jaoks oma vanu luuletusi. Vaid „Korallid Emajões” sisaldab tervikuna täiesti uut luulet. Armastan väga Betti Alveri luulet ja vähemalt „Arbujate” kogumikus avaldatud värsse olin lugenud juba enne „Tähetunni” ilmumist. „Tolmu ja tuld” meie kodusel raamaturiiulil ei olnud. Nähtavasti polnud mu isa seda leidnud iganädalaselt Tallinna täikalt, kus ta käis omal ajal peamiselt vanu raamatuid otsimas. „Tähetund” on tänaseni minu jaoks Betti Alveri kõige olulisem raamat. Ilmselt ka mu põlvkonnakaaslasele Rein Veidemannile, kes on 101 eesti kirjanduse tippteose hulka Betti Alveri loomingust valinud just „Tähetunni”. „Lendavas linnas” ja „Üle aegade Assamallas” oleksin aga tahtnud lugeda Alveri eri aegadel kirjutatud luuletusi pigem ajalises järgnevuses, jälgida tema luules toimunud muutusi eri kümnenditel. Alveri hilisloomingule annab oma erilise mündi tema sõnalooming, eesti keele avastamine. Ants Oras kirjutab Alveri innukast Wiedemanni sõnaraamatu uurimisest juba 1930. aastatel. 1944. aastal on Betti Alver tunnistanud Postimehe ajakirjanikule: „Olen pisut tutvunud meie vanade keelemeistrite Hupeli, Ahrensi, Masingu, Wiedemanni jt. töödega. Kuid suurimat ergutust pakub siiski elav rahvakeel oma üllatava kujukuse ja värvikusega. Üldse paistab 13

mulle, et meie, eestlased, oleme küllaltki nõtked keeleloojad ja -tarvitajad. Kuid see peab paika rohkem maainimeste puhul.” 1958. aastal hakkas Rootsis ilmuma Andrus Saareste „Mõisteline sõnaraamat”. Betti Alver sai kasutada Tuui Koortile saadetud sõnaraamatu vihikuid ja tegi neist tuhandeid väljakirjutusi. Hiljem koostas ta oma märkmetes orienteerumiseks koguni indeksi. Nii et kui vana sõber Julius Mägiste Alverile ja Lepikule sõnaraamatu saatmist pakkus, oli Saareste luuletajal juba põhjalikult läbi töötatud. Põhjalik töö sõnaraamatutega paistab silma ka luuletaja loomingus.1970. aastatel arvab Ants Oras, et Betti Alveris on „moodsalt-iidseltürgselt, kummaliselt-kirglikult ellu ärgand Lauluema Mari hing”. „See on sõnade nõiatants, nende volbriöö – maagiline maru, raju, orkaan, mille tuhinas tiirleme võimetult ühes. Ning nõiatantsulist, volbriöist on ka mujal ja teisiti. Alveril on nagu tekkinud uus mütoloogia, uute salapäraste nimedega: Sõnarine, Mustjalg, Õhukivi, Parabaaria, Urubaar, Urubaara, Urubarra,” kirjutab Oras. Aleksander Aspel aga kõneleb Alveri maagilisest elutunnetusest ja sellest, et tema luules tunneme me ennekõike ära „oma tõu ja keele ehtsuse ning need hingelise ja sõnalise energia tagavarad, mida meie rahvas on jõudnud talletada”. 14

Betti Alveri kogutud luuletuste raamatu „Koguja” (2005) koostaja Ele Süvalepa töö oli mõnevõrra keeruline. „Kogujas” on luuletused avaldatud luulekogude kaupa. Aga „Tähetund”, „Eluhelbed” ja „Lendav linn” sisaldasid ka Alveri noorusluulet, seejuures oli ta luuletusi iga uue väljaande jaoks rohkem või vähem redigeerinud. Neid kogusid tervikuna avaldada polnud koostajal võimalik. Minu arvates on Ele Süvalep valinud väga õige tee: ta on järjestanud luuletused kronoloogiliselt ja avaldanud need esialgsel kujul. Käesoleva raamatu luuletused on valitud peamiselt Ele Süvalepa koostatud „Kogujast”. Samuti on kasutatud luulekogu „Üle asjade Assamalla”. Mall Jõgi, raamatu koostaja

„Teisik”, 1937.

„Joomar”, 1937.

SA OLED KÄRSITU, MU HING

KUNSTI SÜND

Kuidas kõrgete palmide salgus oli äkitselt kohin nii suur, ürgne metslane, kui sinul valgus puusse esimest korda kontuur! Nagu unes sa tahusid pakku, pistsid kive ta laugude prakku ja siis nutsid, et puu oli tumm. Kui ent süüdati ohvrilõkked, sinu pühadust piirasid rõkked, purjus loitsud ja nõidade trumm, – siis sa pagesid tundes, et lohtu ei saa vendadelt enam su nälg. Kuid su jäliga džunglirohtu jäi üks leegitsev lapsejälg.

1936

***

Selle ilma igav kainus rõhub nagu raudne soomus – kõigesse, mis väär ja ohtlik, kiindub kirglikult mu loomus. Joobumuses, viirastustes mind ei köida kirev kude, kuid ma tean, maailma raskus läheb lendu kord kui ude. Linnad varisevad tolmuks, kividelt sööb kirja vesi, mõtlejate lagipähe teevad herilased pesi. Elu nagu hiiglakotkas ootab kõrgel, kuni kooled, säält ta kohisedes alla toovad saagina mu nooled. Tema mustast lihast saavad kiskjad kuningliku sööda, aga suled, tiivasuled kannavad mind surmast mööda.

1936

***

Maailma saatust alati vaekausil määrab gramm, kateedrist hullupalati on ainult väike samm. Ning tugipuuta, nöörita sind kannab kiikuv traat vaid siis, kui pääd ei pöörita sul kõrgus, akrobaat! Hoop kaugele ei ulata, mis kaljusse lööb prao. Kõik oma teras sulata ja nõtkeiks noolteks tao. Toed varisevad kantsides, kui algab kivipild, ent kuristikel tantsides sulgkergusest saab sild.

1935

PRIISKAJA

Sind vaevab lahenduse valge lahter, sa pärid kangekaelselt: kuidas? kust? Hää sõber, jäta! Elu on vaid trahter, võib-olla maaliline, aga must. Laest ripub leibu, rasket pekki, kalu, ja kuigi kõigel tolmukord on paks, võid siiski roale rõõmsalt anda valu, kui taskus kõliseb sul kross või kaks. Mis sest, et ümmardaja, tömp ning tugev, peab naljaks kõike ebamaist ja peent, ning peegli pääle pulstund juukseid sugev matroon on rahul, keetes rasvast leent? Vaid ära muutu naeruväärseks kujuks, kel rikub tuju iga näotu laik! Su kleepjas viinas kärblasi ei ujuks, kui poleks tal nii kiusatuslik maik. Mind hurmab priiskajate tore amet, kui aurab küpsis, joojaid ootab aam, ning akna taga nagu lehviv samet lööb lahti lõpmatuse panoraam!

1936

EKSTAAS

On päris kindel: jalge alla jääb sulle tuge liiga vähe, kui sa kõik tõkked teelt ei talla ja mööda enesest ei lähe. Kui suur on korraga su isu! Hing, ära ohus karda hukku, vaid senisest end lahti kisu ja keera vanad uksed lukku! Sind ümbritsevad jäised tuuled, ööst kerkib tühi mägiahel. Sa aimad sügavust ja kuuled metsloomi kaljuseinte vahel. Kui sa nüüd minna julgeks! Sillaks su ees siis kuristikud kaanduks, hall kivi raskeid vilju pillaks ja kiskjad alandlikult taanduks.

1936

6-aastane Betti ehk ElisabetVilhelmine Alver nukuga fotograafi juures.

Koos vanemate ja vend Martiniga umbes 1910. aastal.

Algkooli천pilasena 1915. aastal.

140

„Pirnipuud” ette aimates.

SAATESÕNAS KASUTATUD KIRJANDUS

Aleksander A s p e l . Betti Alver: Tolm ja tuli. – Eesti Kirjandus 1937, nr 9, lk 459–462. Aleksander A s p e l . Betti Alveri lüürika. – Tulimuld 1957, nr 2, lk 102–108. Vt ka Kirjad Pariisist. Koostaja: Külliki Vulf. Eesti mõttelugu 31. Tartu: Ilmamaa, 2000, lk 280– 290. Jaan K r o s s . Voog ja kolmpii. Luuletusi 1938– 1968. Tallinn: Eesti Raamat, 1971. Jaan K r o s s . Mu kolmest esimesest suurest Alveri-rõõmust. – Vahelugemised IV. Tallinn: Eesti Raamat, 1986. Enn L i l l e m e t s . Tüütu noormehena Betti Alveri juures. – Betti Alver. Usutlused. Kirjad. Päevikukatked. Mälestused. Tallinn: Tänapäev, 2007. Karl M u r u . Betti Alver. Elu ja loomingu lugu. Eesti kirjanikke. Tartu: Ilmamaa, 2003. Ants O r a s . Betti Alveri „Tolm ja tuli”. – Looming 1936, nr 10, lk 1185–1187. Vt ka Luulekool II. Meistriklass. Koostajad: Hando Runnel ja Jaak Rähesoo. Eesti mõttelugu 58. Tartu: Ilmamaa, 2004, lk 364–368. Ants O r a s . Betti Alver luuletajana. – Betti Alver. Luuletused ja poeemid. Stockholm: Vaba Eesti, 1956, lk 7–33. Vt ka Luulekool II. Meistriklass. Koostajad: Hando Runnel ja Jaak Rähesoo. Eesti mõttelugu 58. Tartu: Ilmamaa, 2004, lk 369–394.

171

Ants O r a s . Praegune Alver. – Kool ja meie. Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Gümnaasium 1906–1944. Toronto: ENKS Tütarlaste Gümnaasiumi Vilistlaskogu Koondis Kanadas, 1976, lk 117–119. Vt ka Luulekool II. Meistriklass. Koostajad: Hando Runnel ja Jaak Rähesoo. Eesti mõttelugu 58. Tartu: Ilmamaa, 2004, lk 395–400. Salme S i n i m e t s . Luuletajapaar Tartu vaikusest. – Postimees 13. II 1944, nr 36. Vt ka Betti Alver. Usutlused. Kirjad. Päevikukatked. Mälestused. Tallinn: Tänapäev, 2007. Rein V e i d e m a n n . 101 eesti kirjandusteost. Tallinn: Varrak, 2011. Henrik V i s n a p u u . Eesti luule aastal 1936. – Looming 1937, nr 4, 427–433.

SISUKORD

5 17–32

Saateks Betti Alveri käsikirjad

SA OLED KÄRSITU, MU HING

35 36 37 38 39 40 41 42 43 44 45 46 47 48 49 50 51 52 53 54 55

Kunsti sünd *** (Selle ilma igav kainus...) *** (Maailma saatust alati...) Priiskaja Ekstaas *** (Tuul lõunast tõi udu ja sooja) Lepitus *** (Teist päeva piirab valge ring...) Aimus Laulik Muusale Kannibal Hambad Suur Nimetu *** (Ma nägin und...) Teisik Karantiin Tuhapäeval Suurest haardest Kool Raugad

PÜHAPÄEVALAPS

59 60 61

173

Vilepuhuja Uni Suured voogajad

62 63 64 65 66 67 68 69

Pühapäevalaps Tõrkuja Ühele hullule Xantippele *** (Vaim, kandes kord triumfipärgi) *** (Kes poleks näinud häda, mille raskus) Jällenägemine Vabaduse deemon

MUST KIRI KUKUB TAEVAST VETTE

73 74 75 76 82 84 85 86 87

Hirm Udus Öölaul Kuus kildu Külm puhang lõõtsub Mu juurde voogas Tuskar Kevadekartus Sõber talv

RÄÄGI TASA MINUGA

91 92 93 94 97 99 100 101 103 105 106

174

Tähetund Kuristikulill Räägi tasa minuga Tulipunane vihmavari Lähen müüjaks Helde andja Igavene aaria Sõnarine Juveel A Arbujate aegu I

107 108 110 112

Arbujate aegu II Vanitas vanitatum Allikal Kes oli su kaitsja

ELUL ON VÄIKENE HINGEMAA

115 117 118 123 125 127 128 129 131 132 133

Tulelaul Eluhelbed Tuju Looming Sa hapramast hapram Korallid Emajões Elul on väikene hingemaa Kuradile mingu mure Läkitus Ei vaibu Kaduv käsi

134–169 Fotod 171 Saatesõnas kasutatud kirjandus

175

☂

☂ ☂

☂

☂ ☂

☂

☂ ☂

☂

☂ ☂

☂

☂ ☂

☂

☂ ☂

☂

☂ ☂