300 kaunist aiataime by Rahva Raamat

Martin Haberer

300 kaunist aiataime

Saksa keelest t천lkinud Monika Reedik

Saatesõna Aia üldilme määravad ilupuud ja -põõsad ning püsikud. Kui puud ja kõrgemad põõsad moodustavad aia „selgroo”, siis erinevat värvi lehtede ja õitega madalate põõste ja talvekindlate püsikute roll on pakkuda silmailu. Nad sobivad suurepäraselt nii looduslähedase kujundusega aeda kui ka range planeeringuga linnaaeda. Sügisel ja talvel toituvad nende viljadest ja seemnetest linnud ning teised elusolendid, näiteks oravad. Püsikute hulgas leidub nii pinnakatjana laiuvaid madalaid liike, keskmise suurusega ja kõrgeid taimi kui ka värvirõõmsate õitega peenralilli. Sellest raamatust leiate ühtekokku 300 ilusamat puittaime ja püsikut, mis sobivad viide enam levinud kasvukeskkonda, iga taime lühikirjelduse juures on ka foto. Taimed on rühmitatud kasvukohtade eripära alusel järgmiselt: päikeselisse, poolvarjulisse ja varjulisse kohta sobivad taimed ning kiviktaimlas ja vee läheduses kasvavad taimed. Nii on algajal aednikul hõlbus õiged taimed kiiresti üles leida. Martin Haberer, Nürtingen

Sisukord Sissejuhatus 4 Lühendid ja sümbolid 4 Kasutamine 5 Ülevaade puittaimedest ja püsikutest 6 Teadmiseks 9

Taimed kasvukoha järgi Koht päikese all 10 Vari ja valgus

Meeldiv varjualune 76 Kivid, liiv ja müüripraod Jalad vees

140

Lisad 170 Õitsemiskalender 172 Fotod 182 Eestikeelsete taimenimetuste loend 183 Ladinakeelsete taimenimetuste loend 189

108

Sissejuhatus Käesolev taimeraamat püüab lugejal aidata puittaimi ja püsikuid omavahel harmooniliselt sobitada. Just seepärast ongi taimed jaotatud kasvukoha alusel viide põhigruppi. Iga peatüki esimeses pooles tutvustatakse antud kasvukohta sobivaid püsikuid ja teises pooles neile kaaslasteks sobivaid puittaimi. Toodud on nii taime eestikeelne nimetus kui ka selle teaduslik ladinakeelne vaste ning sugukondlik kuuluvus, nagu see aiandusalases kirjanduses tavaks on. Puu, põõsa või püsiku põhilistest omadustest parema ülevaate saamiseks on iga taime kirjeldusse lisatud rida sümboleid ja lühendeid, mille tähendus on alljärgnev.

Lühendid ja sümbolid subsp. subspecies = liigist erinevate tunnustega alamliik var. varieteet = liigist erinevate tunnustega teisend  kahe lähedalt suguluses oleva perekonna või liigi ristand kasvukõrgus (k) ja õievarte kõrgus (õk) sentimeetrites (püsikute puhul) kasvukõrgus (k) ja laius (l) meetrites (puittaimede puhul) õitsemisaeg (kuud rooma numbrites) lehe või okka pikkus (p) ja laius (l) sentimeetrites igihaljas talvehaljas suvehaljas

taime „seltsivus” mürgine taim Taime „seltsivuse” all mõeldakse Richard Hanseni ja Hermann Müsseli antud soovitusi taime istutamiseks. Rooma numbrid osutavad, kas antud taimeliik tuleks istutada väiksemate rühmadena või suuremate kogumitena. Eristatakse järgmisi n-ö seltsivusastmeid: I. istutada üksikult või väiksemate rühmadena II. istutada 3–10 taimest koosnevate rühmadena III. istutada 10–20 taimest koosnevate rühmadena IV. istutada suuremate kogumitena, eelkõige pinnakatjaks V. istutada põhiliselt pinnakatjaks Iga taime kirjelduses märksõna „kasutamine” all on muu vajaliku info kõrval antud, kui palju taimi ühele ruutmeetrile istutada. Seda on hea teada eelkõige taimede paigutamisel suurematele pindadele. Vähimat istutusarvu tuleks järgida siis, kui plaanitakse rajada pikaealine taimestu. Kui istutada taimi ruutmeetrile lähtuvalt suurimast istutusarvust, kattub pind taimedega kiiremini. Juba aasta pärast istutamist peaks sel juhul olema maapind taimedega kaetud. Taimede arvu järgi saab välja arvutada nende istutamise vahekaugused.

Kasutamine 5

Kasutamine Taimede valikul käesolevasse raamatusse on lähtutud eelkõige nende dekoratiivsusest ja talvekindlusest. Kõigis viies põhigrupis käsitletakse eraldi püsikuid ja puid-põõsaid. Paljude liikide seast on reeglina välja valitud 20 puittaime ja 40 püsikut. Põhigrupi mõlemas alagrupis on taimed esitatud nende ladinakeelsete nimetuste tähestikulises järjekorras, mis annab hea ülevaate ja aitab vajalikud taimed kiiresti välja valida. Päikesepaistelisse kasvukohta sobivad taimed eelistavad kasvada avamaal ja peenardel, kus on sügavapõhjaline, kuid kuiv pinnas. Aurumise vähendamiseks on paljudel liikidel moodustunud okkad, astlad, karvakesed või eriliselt lihakad lehed. Sellesse gruppi kuulub enamik peenrapüsikuid. Tihti on nad aretatud looduses märkamatuks jäävatest, kuid iseenesest elegantsetest taimedest. Hooldamist vajavad nad enam kui nende metsikud esivanemad. Neil on tihti suured erksavärvilised õied, mida sobib hästi ka vaasi panna. Poolvarjulise kasvukoha taimed eelistavad kasvada suuremate puittaimede läheduses või majaseinte äärtes. Kui kasvukoht on huumusküllane, tunneb enamik taimi end seal hästi, sest muld ei kuiva väga tugevalt läbi. Sellesse gruppi kuulub palju looduspüsikuid, st taimi, kes on osaliselt säilitanud oma algse loomuse ja vajavad seetõttu vähem hoolt. Paljud neist rõõmustavad meid lisaks ka oma õiteiluga.

Varjulise kasvukoha taimed edenevad hästi suurte varjuliste puude all või hoonete varjukülgedel, päikesevalgust nad peaaegu ei vajagi. Välja arvatud rododendronid, on nende taimede õied tavaliselt ﬁligraansed ja mitte eriti värvirõõmsad, paljud uhkeldavad oma dekoratiivse lehestikuga. Enamik selle grupi taimi eelistab huumuselist ja lubjavaest pinnast. Kiviktaimlad ja kivide vahed pakuvad suurele hulgale taimedele ideaalseid kasvutingimusi. Kivid akumuleerivad sooja, mis kandub aeglaselt ümbruskonda. Vett hästi läbilaskev pinnas ei lase aga niiskusel koguneda. Kiviktaimlad rajatakse enamasti päikeselistele aladele. Sellises kasvukeskkonnas elavatel taimedel on mitmeid kohastumusi, mis aitab neil vähem vett tarbida. Kuid siia gruppi kuulub ka hulk taimi, kes eelistavad kasvada kivide ja müüritiste põhjakülgedel. Tiigiääred ja rabapinnad on täiesti erilised kasvukohad, kus kohenevad enamasti vaid niiskuslembesed taimed. Puittaimede hulgas on vähe neid, kes pidevalt niiskes pinnases pikemat aega vastu peaksid. Leidub aga ka selliseid, kes kasvavad väga suureks ega ole juba seepärast koduaeda sobilikud. Sellisesse kasvukohta sobivad rohkem rabamaastikele omased kääbusvormid. Need taimed eelistavad tavaliselt happelist, huumusküllast, märga, kuid päikeselist kasvukohta.

6 Sissejuhatus

Ülevaade puittaimedest ja püsikutest Puud ja põõsad moodustavad iga taimestu põhiosa, olgu aias või vabamaastikul. Neil on puitunud võrsed ja tüved ning nad võivad väga kaua ühel kohal kasvada. Püsikud on seevastu rohtsed mitmeaastased taimed. Paljud neist talvituvad mullas, teised säilitavad varuaineid maa-alustes risoomides, sibulates või juuremügarikes. Selleks et paremini mõjule pääseda, vajavad püsililled puittaimedest moodustuvat tausta. Okaspuud kuuluvad paljasseemnetaimede hulka. Nende õied on lihtsa ehitusega. Isaskäbide toodetava õietolmu kannab laiali tuul. Kuna tolmlemiseks pole vaja kohale meelitada putukaid, ei pea õied olema silmatorkavalt erksavärvilised. Okaspuude viljaks on enamasti käbid. Nende puitunud soomuste vahel peidus olevaid tiibadega seemneid levitab samuti tuul. Kadakate viljadeks on marjataolised käbid, mille lihakad soomused on omavahel kokku kasvanud. Jugapuude vilju – marikäbisid – ümbritseb silmatorkavat värvi seemnerüü (arillus), mis meeldib lindudele. Selle all oleva kõva seemne roojab lind välja, aidates sellega kaasa seemnete levikule. Assimilatsiooniorganid on enamasti igihaljad (erandiks on lehis), need on redutseerunud soomusteks või okasteks ning kaetud vahakihiga, mis kaitseb neid ülemäärase aurumise eest. Kuna okaspuud on vähenõudlikud, kasvab neid nii kõrgetel jahedatel mägialadel kui ka kuivades ja soojades paikades.

Koduaeda sobivad eriti hästi madalakasvulised okaspuud, neid võib istutada ka eesaeda, kiviktaimlasse ja kalmule. Lehtpuud liigitatakse katteseemnetaimede hulka. Nende emasõied on peidus sigimikus, mis tähendab, et nad on ilmastikutingimuste eest kaitstud. Tolmeldajateks on nii tuul kui putukad. Viimaste ligimeelitamiseks on õied silmatorkavad, tihti ka lõhnavad. Miljonite aastate jooksul kujunes välja üha keerulisema ehitusega õisi ja tolmeldajatel tuli nendega kohaneda. Nii muutusid taimed ja loomad teineteisest sõltuvaks. Troopikas tolmeldavad taimi ka nahkhiired ja linnud. Lehtpuude seemneid kannavad laiali tuul ja loomad. Meie aedade lehtpuud on pärit maailma neist piirkondadest, kus on Kesk-Euroopaga sarnased kasvutingimused. Nad moodustavad ühe või mitu tüve, mis aja jooksul üha jämedamaks muutuvad. Puu vanust saab määrata kännu aastarõngaste järgi. Kevaditi toodab kambium suure läbimõõduga rakke, mis tähendab puidu juurdekasvu, sügiseti aga kitsaid väikese läbimõõduga rakke, mis lisavad puidule tugevust. Talvel heitlehiste puude kasv seiskub. Igihaljad puud võivad aga mahedamatel talvedel kasvamist jätkata. Sellised puud on enamasti pärit soojematest regioonidest ja nende lehed jäävad aastateks puu külge. Pakaselisel talvel või pikemal suvisel kuumaperioodil kannatavad sellised liigid rohke aurumise all. Seepärast on soovitatav neid istutada varjulisse kasvukohta huumusrikkale pinnasele.

Ülevaade puittaimedest ja püsikutest 7

Hästi planeeritud aed ja õigesti valitud taimed tagavad meeldiva roheluse ja õitekülluse.

Põõsad üksikuid tüvesid ei moodusta, neil kasvab aluselt välja mitmeid tüvekesi ehk tüvikuid. Põõsaste võrsed on puitunud. Kodumaiseid põõsaliike on nende vähenõudlikkuse tõttu hea kasutada suuremate maastikualade haljastamiseks. Aedadesse võib aga istutada ka väga dekoratiivseid põõsaid, mis on pärit mõõduka kliimaga aladelt üle maakera ning mis kevaditi ja suviti, mõningad liigid isegi talviti, väga rikkalikult õitsevad. Tavaliselt

nõuavad need liigid rohkem hooldamist kui kodumaised, mõned neist tuleb talveks ka kinni katta. Pinnakattepõõsaid kasutatakse tänapäeval üha suuremal hulgal. Paljud neist on igihaljad ja aasta läbi dekoratiivsed. Nad varjutavad ja kinnitavad pinnast, mida on tänu sellele kergem hooldada.

8 Sissejuhatus

Roni- ja vääntaimed väärivad samuti äramärkimist. Enamik neist on metsataimed, kes ronivad suuremate puude võradesse, kust nad leiavad piisavalt valgust, et moodustada värviküllaseid õisi ja vilju. Kui lasta neil ronida toe najal, saab nendega haljastada vertikaalseid pindu. Kääbuspõõsad jäävad madalateks ja enamasti kompaktseteks, sobides eriti hästi eesaeda, kiviktaimlasse, samuti potti ja kasti. Paljud neist ka õitsevad. Sobitades kääbuspõõsaid kiviktaimlapüsikute ja sibullilledega saab aeda tekitada armsa kevadise nurgakese. Peenrapüsikud vajavad tavaliselt päikeselist kasvukohta, vett hästi läbilaskvat viljakat pinnast ja püsivat hoolitsust. Aias võiksid nad kasvada peenral või klumbis. Enamik liike ja sorte õitseb suvel ja annab ka häid lõikeõisi. Tänu intensiivsele aretustööle on loodud sorte, mis on liigist nii mõnegi omaduse poolest peajagu üle. Looduspüsikuid võib aias istutada kõikvõimalikesse kohtadesse. Kuna neid pole aretuse käigus kuigivõrd töödeldud, on nad neile sobilikus kasvukohas vähenõudlikud. Mõned liigid levivad võsundite abil või isekülvi andes väga jõudsalt edasi. Päikest eelistavatel looduspüsikutel on aurumise vältimiseks mitmeid kaitsemehhanisme: okkad, astlad, karvakesed, lihakad lehed, lehtede väiksus ja nende hallikas värvitoon. Tänu sellistele kohastumustele on nad võimelised taluma nii kuivust ja kuumust kui ka pakast.

Varjulises kohas kasvavatel looduspüsikutel on tihti lopsakas igihaljas lehestik, see aitab neil edeneda ja õitseda ka ebasoodsates tingimustes. Sellesse gruppi kuulub ka palju sõnajalaliike. Elupaigana eelistavad nad huumusrikka mullaga varjulist kasvukohta. Neil ei ole küll õisi, kuid see-eest on silmatorkavad lehed ja põnev kasvukuju. Sõnajalad paljunevad imetillukeste spooride ehk eoste abil, mida kannavad edasi tuul ja vesi. Ilukõrrelised on aiakujunduses tänuväärsed taimed. Olles pärit stepist ja preeriast, eelistavad paljud neist päikeselist ja sooja kasvukohta. Nad tunneb ära hõbehallide, pruunide või kollakate kõrte ja kitsaste lehtede järgi. Metsast pärit kõrrelistel on sageli aga laiad tumerohelised lehed. Nad on tänulikud puudealuse huumuselise kasvukoha eest. Talveperioodil rõõmustavad ilukõrrelised meid oma dekoratiivsete kuivanud õisikututtidega. Raba- ja veetaimed vajavad kasvamiseks väga päikeselist kasvukohta. Paljud meist unistavad veesilmast aias, eriti sellisest, mis talvel põhjani ära ei külmuks ja mida saaks haljastada erinevate taimedega. Leidub liike, kes eelistavad elada kaldapealsetel, kus muld püsib pidevalt niiske, ja teisi, nagu näiteks imekaunite õitega vesiroosid, kes võivad kasvada ka sügaval vees.

Teadmiseks 9

Sibul- ja risoomtaimedel on maaalused hoiustamisorganid, mis aitavad neil ebasoodsad ajad üle elada. Olenevalt liigist puhkevad nad õide kevadel või sügisel ning alles seejärel ilmuvad lehed. Madalamaid ja hapramaid liike sobib istutada kiviktaimlasse, kõrgemaid aga peenrasse ja klumpi. Kui istutada nad sügavamale kui 20 cm, jätkub neil õitsemislusti aastateks. Pärast õitsemist ilmuvad lehed on soovitatav eemaldada alles siis, kui nad on kolletuma hakanud.

Teadmiseks Sügisvärvus: enamik puid ja põõsaid heidab sügisel lehed maha, nii väheneb aurumine. Eelnevalt lagundatakse aga kõik lehtede kasutuskõlblikud ained ja hoiustatakse tüves. Selle protsessi käigus kaotavad lehed kõigepealt oma rohelise värvuse. Ereda sügisvärvuse annavad lehtedele ained, mis on suvel jäänud rohelise klorofülli varju, ehkki on lehtedes olemas. Alles sügisel, kui klorofüll hakkab lagunema, pääsevad mõjule teised värvid. Olenevalt ainetest, nagu karotinoidid, antotsüaniinid ja ksantofüllid, on lehtede värvus kas oranžikas, punakas või kollakas. Mõne päeva pärast lagundatakse ka need värvained ja lehed langevad pruunina maha. Lehe kinnituskohale oksal moodustub aga omamoodi korgikiht, mis ei lase rakumahlal välja voolata. Püsikute sügisvärvus ei ole enamasti nii silmatorkavalt kaunis kui puittaimede oma. Siiski leidub ka neid, sealhulgas palju ilukõrrelisi, kes päevade lühenedes ja temperatuuri alanedes end värvidega ehivad.

Pärast sibullilli ilmuvad kevadpeenrale võhumõõgad. Nende värviskaala ulatub kollastest ja oranžidest toonidest kuni kõikvõimalike siniste, valgete ja violetsete varjunditeni. Kodumaised püsikud on kohaliku kliimaga hästi kohanenud ja seetõttu vähenõudlikud. Neid ei tohi aga mingil juhul looduslikust kasvukohast välja kaevata ja aeda tuua. Paljud neist on pealegi kaitse all. Välismaised püsikud, keda meie aedades kohata võib, pärinevad mõõduka kliimaga piirkondadest. Mis puudutab kliimat ja kasvukohta, siis on neil tihti oma kindlad nõudmised. Mõned liigid äratavad tähelepanu oma kasvukuju või lehevärviga, mis võib olla üsnagi muutuv. Majesteetlikud püsililled õitsevad eriti rikkalikult varasuvel või suvel. Sibullillede õitsemisaja kõrgpunkt on seevastu kevadel, mõnedel liikidel ka sügisel.

Koht päikese all Kas teie aias on mõni koht, kuhu päike paistab päevas üle kaheksa tunni? Kus on huumusküllane ja mitte liiga kuiv pinnas? Sellest peatükist leiate puud-põõsad ja värvirõõmsad püsikud, kes on tänulikud just sellise kasvukoha eest.

Püsikud

k: 30 õk: 70–120

VI–IX

k: 30 õk: 150–180

VI–VII

Achillea ﬁlipendulina

Allium giganteum

Angervaks-raudrohi Asteraceae, korvõielised

Hiidlauk Alliaceae, laugulised

Kodumaa: Kaukaasiast kuni Väike-Aasiani. Kasvuvorm: moodustab kuni 120 cm kõrguseid püstjaid puhmaid. Lehed: sulgjad, hallikasrohelised, kuni 15 cm pikkused, lõhnavad, vahelduvad. Õied: kuldkollased, tipmistes lamedates ebasarikates. VI–IX. Viljad: ebasarikad; viljad silmapaistmatud, seemned väikesed. Kasutamine: klumpi. Lõikelill. Kuivkompositsiooni. 4–6 taime/m². Paljundamine: jagamise teel või kevadel seemnetega. Sordid: ‘Parker’, kuldkollane, 120 cm; ‘Coronation Gold’ (fotol). Sarnane liik: A. clypeolata, kilp-raudrohi, kuni 60 cm kõrgune, õied kuldkollased, lehed hallid, kiviktaimlasse. Hooldamine: kui pärast esimest õitsemist õisikud eemaldada, ergutab see taime teistkordsele õitsemisele.

Kodumaa: Kesk-Aasia, Himaalaja. Kasvuvorm: kuni 180 cm kõrgune ühevarreline sibultaim. Lehed: laisüstjad, kuni 30 cm pikkused, hallikasrohelised. Õied: roosad, tihedates kerajates, 10–12 cm läbimõõduga sarikõisikutes. VI–VII. Viljad: kupardest koosnev dekoratiivne nutt. Kasutamine: peenrasse. Silmatorkav püsik. Lõikelill. 6–15 taime/m². Paljundamine: seemnetega. Sarnane liik: A. stipitatum, varrekas lauk, kuni 90 cm kõrgune, õisikud roosad; ‘Purple Sensation’, kuni 90 cm kõrgune, õisikud punavioletsed. Hooldamine: kuivanud lehed ja varred võiks ettevaatlikult eemaldada.

Püsikud

k: 30 õk: 40–70

VII–IX

k: 30 õk: 70–90

V–VI

Anaphalis margaritacea

Asphodeline lutea

Pärl-hõbeleht Asteraceae, korvõielised

Kollane parukliilia Asphodelaceae, tooneliilialised

Kodumaa: Põhja-Ameerika põhjaosa, Jaapan. Kasvuvorm: laialt püstjas, levib roomavate risoomide abil. Lehed: kitsassüstjad, 7–12 cm pikkused, alt valgelt udejad. Õied: valged, harulistes õiekimpudes. VII–IX. Viljad: valged, näivad pärgamendist tehtuna. Kasutamine: suuremate kogumitena õhulisele pinnasele. Kuivkompositsiooni. 11 taime/m². Paljundamine: jagamise teel, võsunditega, seemnetega. Sort: ‘Neuschnee’, 40–50 cm kõrgune. Sarnane liik: A. triplinervis, kolmeroodne hõbeleht, 20–40 cm kõrgune, tagasihoidlikuma levikuga. Hooldamine: vähenõudlik taim, hoolt ei vaja.

Kodumaa: Vahemere piirkond. Kasvuvorm: püstine puhmik. Lehed: lineaalsüstjad, 15–20 cm pikkused, hallikas-sinakas-rohelised, talvehaljad. Õied: kollased, 80 cm pikkustes tihedates kobarates. V–VI. Viljad: kerajad; seemned mustad, kolmnurksed. Kasutamine: päikeselistele nõlvadele ja kiviküngastele; kruusasele pinnasele. 6–11 taime/m². Paljundamine: seemnetega ja jagamise teel. Hooldamine: soovitatav talveks kinni katta.

Püsikud

k: 30 õk: 40–60

VII–X

k: 30 õk: 20–50

VIII–X

Aster amellus

Aster dumosus

Amellaster (kiirgaster) Asteraceae, korvõielised

Madal aster Asteraceae, korvõielised

Kodumaa: Kesk-Euroopa lõunaosa kuni Armeenia ja Siberini. Kasvuvorm: püstine, alt puitunud puhmik. Lehed: laisüstjad, karedakarvalised, 4–6 cm pikkused. Õied: sinivioletsed, kollase südamikuga, koondunud kännasjatesse õisikutesse. VII-X. Viljad: korvikesed; seemned pappusega. Kasutamine: loodusliku kujundusega aeda, kus on vett läbilaskev pinnas ja küllaldaselt päikest. 6–10 taime/m². Paljundamine: pistikutega aprillist maini; võimalik ka seemnetega. Sordid: ‘Kobold’, violetne, 40 cm; ‘Veilchenkönigin’, tumevioletne, 55 cm (fotol). Hooldamine: noorendamise eesmärgil tuleks taime iga 3–4 aasta tagant jagada.

Kodumaa: Põhja-Ameerika. Kasvuvorm: püstjas, moodustab padjandi, roomava risoomiga. Lehed: lineaalsüstjad, terve leheservaga, rohelised. Õied: lillade keelõite ja kollase südamikuga korvõied, õisikutes. VIII–X. Viljad: korvikesed; seemned pappusega. Kasutamine: rühmiti loodusliku kujundusega aeda, klumpi, ääristaimeks. 8–11 taime/m². Paljundamine: kevadel juuretükkidega, jagamise teel. Sordid: ‘Herbstgruß vom Bresserhof’ (fotol), violettroosa, 50 cm; ‘Prof. Anton Kippenberg’, lavendelsinine, 40 cm; ‘Schneekissen’, valge, 30 cm. Hooldamine: sügisel pärast õitsemist või varakevadel tagasi lõigata.

Püsikud

k: 60 õk: 100–150

IX–X

k: 50 õk: 100–150

IX–X

Aster novae-angliae

Aster novi-belgii

Kaunis aster Asteraceae, korvõielised

Õiekas aster Asteraceae, korvõielised

Kodumaa: Põhja-Ameerika. Kasvuvorm: püstjas puhmik, lehistunud varte ja lühikeste võsunditega. Lehed: süstjad, kaetud karvadega, kuni 5 cm pikkused. Õied: korvõied, 2,5–4 cm läbimõõduga, harunenud kännasjates õisikutes. Keelõied valged, roosad, punased või sinised, südamik kollane. IX–X. Viljad: korvikesed; seemned pappusega. Kasutamine: püsikupeenra juhttaimeks. Meetaim. 1 taim/m². Paljundamine: jagamise teel. Sordid: ‘Alma Pötschke’, 100 cm, lõheroosa; ‘Herbstschnee’, 130 cm, valge; ‘Rubinschatz’, 130 cm, punane; ‘Rudelsburg’, 120 cm, lõheroosa (fotol). Hooldamine: sügisel pärast õitsemist või varakevadel tagasi lõigata.

Kodumaa: Põhja-Ameerika. Kasvuvorm: tihe püstjas puhmik. Lehed: süstjad, siledad, tumerohelised, 4–5 cm pikkused. Õied: keelõied sinised, roosad, punased või valged, putkõied kollased, õied pöörisõisikutes. IX–X. Viljad: korvikesed; seemned pappusega. Kasutamine: klumpi, üksikult või rühmiti. Lõikelill. 1–7 taime/m². Paljundamine: sügisel või kevadel jagamise teel. Sordid: ‘Crimson Brocade’, 100 cm, punane; ‘Dauerblau’ (fotol), 140 cm, tumeviolettsinine; ‘Fellowship’, 100 cm, roosa; ‘Weißes Wunder’, 120 cm, valge. Märkus: vastuvõtlik jahukastele. Hooldamine: sügisel pärast õitsemist või varakevadel tagasi lõigata.

Püsikud

k: 100 õk: 150

VI–VIII

Calamagrostis acutiﬂora ‘Karl Foerster’ Teravaõiene kastik ‘Karl Foerster’ Poaceae, kõrrelised Kodumaa: aretatud. Kasvuvorm: puhmik, ei moodusta võsundeid nagu looduses kasvav taim. Lehed: lineaalsed, rohelised, sügisel kollased. Varase võrsumisega. Õied: pikkade varte otstes harunenud pöörisõisikud. VI–VIII. Viljad: pöörised, silmapaistmatud terised. Kasutamine: üksikult peenrasse või loodusliku kujundusega aeda. Lõiketaim. Dekoratiivsed viljapead. 1 taim/m². Paljundamine: kevadel jagamise teel. Hooldamine: varakevadel enne uute võrsete tärkamist tagasi lõigata.

k: 30 õk: 60–100

VI–VIII

Campanula persicifolia Suureõiene kellukas (kurekatel) Campanulaceae, kellukalised Kodumaa: Euroopa, Balkanist Siberini. Kasvuvorm: püstine kohev puhmik, pisut kaardus õievartega, kasvatab võsundeid. Lehed: kitsad, läikivrohelised; õievarred lehistunud. Õied: suured ja laiad kirgassinised kellukad. VI–VIII. Viljad: kuprad. Kasutamine: loodusliku kujundusega aeda, klumpi. Lõikelill (pika varrega). Meetaim. 11–16 taime/m². Paljundamine: pärast õitsemist jagamise teel, seemnetega. Sordid: ‘Grandiﬂora Alba’, valge; ‘Telham Beauty’, suured sinised õied. Hooldamine: lubjarikkal pinnasel hoolt ei vaja.

Püsikud

k: 40 õk: 60–80

VI–IX

Centranthus ruber Punane kannuslill Valerianaceae, palderjanilised Kodumaa: Vahemere piirkond, Lõuna-Saksamaa. Kasvuvorm: püstjas puhmik. Lehed: laimunajad, sinakasrohelised, vastakud. Õied: tume-roosakaspunased, pika kannusega, võrsete tipul ja lehekaenaldes asuvates ebasarikates. VI–IX. Viljad: ebasarikad; seemned langevarjukujulise pappusega. Kasutamine: peenrasse, müürile, kruusasele alale. Lõikelill. Ravimtaim. 11 taime/m². Paljundamine: kevadel seemnetega, annab rikkalikku isekülvi. Sordid: ‘Albiﬂorus’, valge; ‘Coccineus’, punane (fotol). Hooldamine: äraõitsenud õisikud ükshaaval eemaldada. Väga vähenõudlik taim, kuid armastab sooja; soovitatav talveks kinni katta.

k: 30 õk: 50–100

IX–X

I–II

Chrysanthemum grandiﬂorum Aedkrüsanteem Asteraceae, korvõielised Kodumaa: aretatud. Kasvuvorm: tihe püstjas puhmik. Õievarred lehistunud, harunevad. Lehed: munajad, hõlmjad, mattrohelised. Õied: lihtsad või täidetud korvõied. Keelõied olenevalt sordist valged, kollased, oranžid või punased. IX–X. Viljad: korvikesed; seemned väikesed. Kasutamine: hiljaõitsev peenrapüsik. Lõikelill. 6 taime/m². Paljundamine: pärast õitsemist ladvapistikutega, varakevadel jagamise teel. Sordid: rohkesti sorte paljudes eri värvitooni ja tihedusega õitega; ‘Clara Curtis’, roosa. Märkus: Eesti oludes avamaal ei talvitu; kasvatatakse hooajataimena. Hooldamine: kõrgeid sorte tuleks toestada.