10 TAUST
POSTIMEES ARTER 28. APRILL 2012
Tasa, oder kasvab! Just sellise hoiatusega kaheksas keeles kirja pandud sildid Tallinna Vabaduse väljaku muruplatsil ja taimekonteinerites kutsuvad kunstnik Marje Taska (56) eestvedamisel linlasi ja külalisi headele tegudele. TEKST TIINA KOLK FOTOD TOOMAS HUIK
R
ahvast kaasava installatsiooni idee sai ühelt poolt alguse kutsest osaleda kunstnike liidu tänavusel kevadnäitusel ja teisalt mõtisklusest, mis on kevad, selgitab praegu Malmös töötav Marje Taska. Varem Rootsi põhjapoolseimas linnas Kirunas elades kogetud kevadeootus ei unune tal kunagi. Kui aastas on kaheksa kuud lumi maas, kõlab ju sulamisvete vulin kui tärkava looduse ülistuslaul. «Põhjamaade aastaajad on jumalikud ja tänu sellele pole meil ju kunagi igav. Täna (möödunud reedel – toim) sajab vihma, aga eile, kui me odrataimi istutasime, paistis päike. Üleeile tibutas, päev varem tuli lund ja võib-olla homme lööb välku,» räägib kunstnik. «Me teame, et miski pole igavene, nagu ka seda, et kui vahepeal oleme kevadest, perekonnast, vabadusest, kodumaast vm ilma, armastame taaskohtumisel seda kõike hoopis sügavamalt.» SEEME KUI KOOD
Eesti rahvusliku nahakunsti alusepanija Eduard Taska (1890–1942) lapselaps juurdles kaua kevade olemuse üle. Käis selle mõtte kihtkihilt läbi, kuni jõudis tuumani, kus alles oli jäänud ainult puhas tunnetus. «Teadvustasin endale, et see tuum on ju seeme ja igas seemnes on talletatud taime või olendi kood. Murdsin pead, kuidas saaksin selle mõtte kunstihoone näitusesaali tuua. Mis on põhiline? Mis on ürgne, mis meid toidab? Ja korraga kangastus mu silme ees tuules õõtsuv kuldne viljapõld.» Linnalapsena ei teadnud Marje Taska põlluharimisest aga midagi ja vastuseta küsimustel ei paistnud lõppu: kui inimesed hakkaksid kül-
“
Head soovid lähevad loodetavasti täide.
vama, siis millist vilja, kuidas, kuhu jne. Lõpuks jõudis kahtleja tegudeni. Ta pani oma kodu aknalauale ühte potti kaera, teise talinisu, kolmandasse maisi ja neljandasse otra. «Oder jäi peale. Muide, esimene sats läks mul aia taha, sest kastsin suure usinusega üle,» tunnistab Taska. Kui oli näha, et pottidesse külvatud vili tärkab, hakkas installatsiooni autorit vaevama kahtlus, kas inimesed hakkavad üldse külvama ja kuidas nad kogu ettevõtmisesse suhtuvad. «Tahtsin, et iga näitusekülastaja paneks mõne seemne potti ja kirjutaks kunstihoone saali sambale soovi või palve või unistuse – ükskõik, kuidas keegi oma sõnumit nimetab. Seeme läheb kasvama ja ringlus jätkub,» räägib kunstnik, keda hakkas kummitama teadmine, et energia ju ei teki ega kao, ainult muudab oma vormi. «See sobis ka minu installatsiooniga, kus mulda külvatud seeme hakkab päikese soojuses ja valguses idanema, võrsub taimeks, kasvab suureks, loob viljapead, need uued terad toidavad meid ning loovast energiast kantud head soovid lähevad loodetavasti täide.» Kaks nädalat enne kevadnäituse avamist tegi paarkümmend Prantsuse lütseumi õpilast bioloogiaõpetaja Sirje Tekko juhtimisel proovikülvi. Päev enne pidulikku sündmust tõid lapsed tillukeste roheliste libledega potid kunstihoone teise korruse väljakuäärse saali aknalaudadele ja jäädvustasid oma soovid hariliku pliiatsiga sammastele. Näituse kulgedes sai sõnumiteks mõeldud pind tihedalt täis. Vähemalt pooled jäädvustused olid sügavalt üldinimlikud. Sooviti armastust, tervist, vastastikust hoolivust, sallivust, truudust, tarkust. Soovid olid adresseeritud nii iseendale, lähedastele kui ka võõrastele. Keegi
Odrapõld südalinnas: Marje Taska kevadnäituse installatsioo