HARILIK Joonistuste n채itus
Kunstihoone galerii Tallinn 4.02 – 6.03.2011 Y galerii Tartu 10. – 29.05.2011 pART galerii Põltsamaa 2. – 30.10.2011
Alide Zvorovski Anna-Liisa Pärt Eva Luure Helen Tago Indrek Tali ja Triine-Anette Täks Ines Erlemann Jaanika Peerna Joonmeedia (Tanel Rannala ja Siiri Taimla) Kadi Pajupuu ja Marilyn Piirsalu Kaie Kal Kaija Kesa Kaili Angela Konno Leho Rubis Lembe Ruben Mari-Liis Laanemaa Melina Herrero Vilches Pastacas (Ramo Teder) Pille Õnnepalu Toomas Tõnissoo Virge Loo
HARILIK Praegu ei tundu harilikus pliiatsis enam midagi harilikku, seda kasutavad igapäevaselt ainult esimese klassi lapsed, kunstiüliõpilased ja puusepad. Süsi ja harilik pliiats on odavaimad ainelise kunsti tegemise vahendid. Söe või harilikuga tõmmatud joont saab kergesti kustutada, tagasi olematuks muuta. Mõlemad asjaolud tingivad joonistuse kaastähenduseks proovi – harjutamise ja kavandamise. Joonistus võib olla vahetu. Joonistus on mõtte materialiseeritud jälg. Seega on joonistus alati millegi taasesitus, olgu aluseks juhuslik, kogemata jäänud teadvusvoog, kaalutletult välja valitud objekt või üksikasjalikult välja arendatud kujutlus. Kujutis on vahend, mis võimaldab kujutatava sisu paremini jälgida, juhtida ja arendada. Joonistus võib olla uurimus. Nähtusi ja tegevusi, mis igapäevaselt ümbritsevad ja millega seetõttu harjunud ollakse, tajutakse
tavalistena. Mõningaid neist ei märgata üldse. Lähemal uurimisel ilmnevad neid siduvad põhjuste ja tagajärgede seosed ning seejärel ei tundu needsamad harjumuspärased nähtused enam nii tühistena. Tuimana tundunud korduse eesmärk on enamasti esmaste eluprotsesside toimimiseks vajalik korrastatus, koguni ellujäämine. Sõna „tavaline” lähtub tavast ja tavandist – tegevuste kordusest. Enamik eriliseks nimetatavaid, tähelepanu pälvivaid sündmusi tõstetakse esile nende liminaalsuse – piiride ületavuse, otsustavuse – tõttu. Põhjuse ja tagajärje kontekstis osutub iga tegevus millegi suhtes otsustavaks. Väljendusena on iga joonistus erakordne. Väljendus on olemuslikult esitus. Esitus on ideaalis mäng – teadlik, loov, katsetav ja seejuures muidugi suhtlev tegu. Margot Kask
HARILIK POLE TAVALINE Neli ja pool aastat tagasi joonistuste näitusest kirjutades tundus kõige tähtsama sõnana: „improvisatsioon”. Projektis „Harilik” on see hoopis teisiti. Kunstnikest õhkub teistmoodi konstruktiivsust, nad toetuvad vähem nägemismeelele, rohkem mõtlemisele. Kunstnik pigem mõtleb, konstrueerib või määratleb, kui improviseerib ehk mängib spontaanselt oma käe vaba ja plastilise liikumise piirides. Ta püüab oma tegevuse eesmärki näha enne, kui tööd alustab, ja isegi kui ta annab loomeprotsessis vabaduse materjalile või käele, mis võib mängida teatud rolli teose lõpliku vormi kujundamisel, on see ettekavatsetud, mitte iseenesest protsessiga kaasa minnes tekkinud areng või liikumine. Kui improvisatsioonina tehtud joonistused toetuvad alati rohkem või vähem mingile natuurikogemusele, ükskõik kui häguseks see ka joonistamise käigus ei ole muutunud, siis harilikud joonistused on enamasti kunstniku
puhta fantaasia- või mälukujundi jäljed, mille piirjooned on konkreetsemad. Nii nagu sõnadele antakse enne väljaütlemist mõtlemises konkreetne foneetiline kõla, sest kõneleja ei taha kuuldavale lasta arusaamatut mõminat, nii on ka sellisel kontseptuaalsel joonistamisel eesmärgiks kommunikatsioon, see tähendab teiste inimeste jaoks loetava, kuigi uitmõtete laadis ehk isegi veidra või ebatavalise, kujundi väljatoomine. Kui tulemus on abstraktne kujund, siis on joonistaja eesmärgiks olnud mõni muu eksperiment: näiteks materjali teatud võimaluste testimine, naivistliku väljendusviisi sissetoomine pildi ühe osana, mittekunsti avaldusvormi katsetav jäljendamine vm. Lembe Ruben sõnastab selle tabavalt oma kunstnikutekstis, kirjutades: „Alateadvusest ilmunud kujund on omamoodi tõe kriteerium.” Kriteerium on millegi eristamise tunnus või otsustamise alus, kirjutaja viitab sellisega võimalusele kasvatada kokkusurutult väljendatud ideest suurem teema.
„Hariliku” näitusel on osa esitatud töödest loodud fantaasiakujundi põhjal. Lembe Ruben ja Alide Zvorovski väljendavad oma argisuse-tunnet assotsiatiivselt: üheltpoolt mahedalt erootiline maasikalõhn ja teiseltpoolt triikraud – rusuva argipäevaraskuse sümboolne väljendaja. Anna-Liisa Pärt kaasab joonistamise töösse pojad, tulemuses seguneb professionaalne väljendus loominguliselt lapseliku ja naiivsega. Mari-Liis Laanemaa ilusad vaba käega visandatud mandalad väljendavad neidsamu harmoonilisi rütme, mida Leho Rubise ornamendid: argipäevas on armastust, mis hoiab meid oma headusega iga tund ja iga minut. Ka Kaija Kesa joonistab õhukesele jaapani paberile väikseid, silmatorkamatuid taimi nagu harilik linnurohi, ja teeb seda tikkimispistet jäljendava, samuti ornamenti meenutava joonega.
vahenditega võlub ta poolläbipaistvast vellumist meeleoluka teose. Helen Tago joonistab osaliselt natuurist, tulemus on juba lähedasem improvisatsioonile; motiivi ümbritsevad vabakäe joontevihud. Ta selgitab, et joonistas tekki, milles on soojust ja turvatunnet, ning lisab: „Harilikud esemed on seotud emotsioonide ja mälestustega.” Emotsiooni ei ole ju võimalik puhtakujuliselt joonistada, ka mälestused ei ole konkreetse vormiga. Samas leiab Kaie Kal ometi vaimuka viisi mälestuse konkretiseerimiseks: nähtu tuleb kiiresti fikseerida ja siis kuupäev juurde kirjutada. Nii mõjub see nagu foto, mille ümber tekib omaette mälestuse mäletamise lugu. Naivistlik väljendusvorm on lõbusalt ühendatud dokumenteerimise kontseptuaalse võttega. Joonistamise ja kirjutamise protsessi on videos jälginud Eva Luure ja Ines Erlemann.
Kaili-Angela Konno on ekspressiivsem, tema eksperiment on seotud ebatavalise materjali, ehk tsinkpleki väljenduslike võimalustega: mis juhtub, kui sellele grafiidiga joonistada? Ka Jaanika Peerna teoseid võiks lugeda abstraktseteks: minimalistlike
Ramo Teder on mõjutatud sürrealismist, tema isikupärale lisab olulise nüansi pastapliiatsist kinnihoidmine, mis suurendab lähenemisnurga sundimatust („ma olen alati äärtele sirgeldanud...”). Toomas Tõnissoo suuri objekte inspireeris
käsitöötund, milles ta õpetas poisse näpurulade radu ehitama. Laste puutöö tulemused on söega visandatud tema enda tehtud suurtele puitkonstruktsioonidele. Need monumentaalsed esemed moodustavad meeleoluka kontrasti näitusel kahel pool eksponeeritud õhulistele Helen Tago-Mullaste ja Jaanika Peerna töödele. Aktiivne kommunikatsioon on loomulik osa sellisest väljendusvõimalusi testivast kunstist, seetõttu avaldavad pea kõik osalejad oma mõtteid ka tekstis. Kui vahendid ei ole veel lõplikult välja kujunenud ja kindlat vormi võtnud (sajandilõpul olid mängureeglid väga selged näiteks eeskätt õlimaalis ja graafilistes tehnikates), siis on elav tagasiside ootus ju endastmõistetav. Aktiivne suhtlus ja hea analüüsivõime on „netipõlvkonnale” omane, mingil tasandil suheldakse kogu aeg ja verbaalne eneseväljendus ei ole probleemiks. Margot Kask viitab kõige selle enesestmõistetavale valdamisele ka kuraatoritekstis: „Esitus on ideaalis mäng – teadlik, loov, katsetav ja seejuures muidugi suhtlev tegu.”
Kommunikatsiooni ilmeka graafilise metafoori on videos „Kahekõne” leidnud Marilyn Piirsalu ja Kadi Pajupuu. See kirjeldab tõenäoliselt enamust argivestlustest, mis toimuvad inimeste vahel, kus sõnad voolavad nagu vesi, hõljuvad nagu pilved või suitsurõngad ja neid peab imetlema... kuni nad haihtuvad. Pärast seda ei mäleta neid enam keegi, ja uute igapäevaste, ühtekuuluvust kinnitavate sõnade leidmiseks tuleb alustada uusi vestlusi. Suhtluse ja universaalsuse esiplaanile nihkumine tuletab meelde põhjuse ja tagajärje aeglast vahetumist kunstiteoses, millest Frankfurdi koolkonna kirjanduskriitik Walter Benjamin kirjutas oma artiklis „Kunstiteos mehaanilise reproduktsiooni ajastul” peaaegu kolmveerand sajandit tagasi.1 Kunstiteos oli tema sõnul kaotamas oma esialgset seost rituaaliga, sellest kasvas aja jooksul välja teose „aura” ja hiljem „näituseväärtus”; viimaste kaudu seletas Benjamin fotograafia ja filmi külgetõmbavat „kultusväärtust” vaatajaskonnale. Kahjuks aheneb kultuses (foto) huvipakkuvate kujundite hulk vaid ühele: inimese ������������������������������������������������������������������������������ W. Benjamin. The Work of Art in the Age of Mechanical Reproduction. - Illuminations, p 217-251
näole, millele hakatakse omistama üleelusuurust tähtsust. Benjamin vastandas sellele varjatud poliitilise tähendusega fotograafia, mis registreerib sündmuskohti nende ajaloolisest tähendusest lähtuvalt. Viimane ei tule toime ilma seletavate tekstideta, mis tutvustavad vaatajat kontekstiga, antud kujutise pildistamisele eelnenud ja järgnenud olukordadega. Fotolaadsete välkmõtete napilt registreeritud kujundites oma mõtteid väljendavad noored intellektuaalid, kes on koolitatud eelistama Benjamini fotoreportaaže seostatud narratiividele, panevad mõnikord muretsema oma mõttelaadi fragmentaarsuse pärast. Nemad omakorda võivad muretsejatele vastata pilkavalt nagu Siiri Taimla ja Tanel Rannala: „Loe meie taktikalistest metafooridest pakatavat uudiskirja ja naudi talve...” Kui Benjamin seletaks põhjalikult ja veenvalt lahti politiseeritud kunsti toimemehhanismid, ja kui see mudel ei oleks nõukogude kunstis liiva jooksnud, poleks kõigest sellest midagi. Benjamin tegeles aga põhjalikumalt eeskätt filmi võõrandava mõjuga, kus diiva nägu, millele omistatakse veelgi
suuremat tähtsust kui perekonnafotos näole, pannakse kokku fragmentidest. Näitlejatöö „aura” närtsimise asemel luuakse „isiksuse lumm”, mis on kättesaadav igaühele mitte ainult vaatamise, vaid ka isikliku kinoringvaatesse sattumise võimaluse kaudu. Pole tarvis lisada, et Facebook’i leiutamisega 21. sajandil on „diiva” kokkupanek hoolikalt valitud kildudest igaühele ehk liigagi kättesaadavaks saanud – iseenda teemal – millega saab teoks suur kunstiprojekt: „mina olen oma geeniuse kõige suurem looming”. Igaüks võib enese peale juhtida „tarbekauba võltsi sära”, mis filmistaaride näojooni ümbritseb. Liikmeskonna arvukus loob illusiooni „sõprade rohkusest” ehk omaenda suurest populaarsusest. Kui diivasid on saanud liiga palju ja need vahendid, mida kunstnikud ennevanasti kõige paremini valdasid, on devalveerunud, tundubki loomulik, et kunstnik haarab pliiatsi asemel sulepea ja kirjutab iroonilisi, vahel isegi kibedaid sõnu, nagu Taimla ja Rannala: „pole oma käitumise ja
selle mõtestamise algust kestvust ja lõppu veel joonistanudki.” Hirmuga segatud ärevus joonistamise ees meenutab väga sedasama tühikut, filminäitleja imelikku võõrandumistunnet, mida too kaamera ees seistes tunneb, sest tal puudub kontakt tõelise publikuga. Tema ees ei ole midagi peale elutult vilkuva kaamerasilma, mis sunnib üle pingutama, mitu korda oma osa mängima, kuni tuimuseni üht rida kordama. Ka kunstnik ei julge mõnikord joonistama hakata, sest talle on juba korduvalt ja tema arvates vanamoodsalt selgitatud, et peavad olema „algus, kestvus ja lõpp...” Väliselt meenutavad Taimla-Rannala tekstid väga Dada „sõnasalateid”, mis olid kunsti endisaegse pühaduse ja kontemplatsiooni põrmustamise vahendiks. Tõenäoliselt väljendavad need vähemalt niisama suurt sisekonflikti, nagu kunstis oli 20. sajandi alguses. Benjamini järgi hakkas film kunstis ja teatris valitseva kontemplatsiooni asemel peagi kasutama šokiteraapiat, vahendades sõnumit ka hajameelsele, vaid pooleldi huvitatud
vaatajale: „mass on maatriks”, mis absorbeerib kunstiteose, sulatab selle sõnumi kuidagimoodi hulkade lihtsasse massiteadvusse. See meenutab väga 21. sajandi alguse pedagoogika võtteid huvi äratamiseks klassiruumis, kus teema „visuaalsete vahendite” abil võimalikult huvitavaks püütakse teha. Ka kunstnik peab ennast väljendama neistsamadest klassidest väljakasvanud vaatajale kohandudes: lihtsalt haaratava, kontsentreeritud kujundi abil, mis peaks olema kas väga naljakas, väga vaimukas või muidu lööv. Samas tunnetab professionaalne kunstnik ise reaalsuse peenemat kude, kui sisaldavad massiteadvusele kohased lihtsustatud stambid. Kui enese esitamine ebatavalisena tundub olevat naeruväärselt lihtne ja käeulatuses, siis eelistavad kunstnikud sellele „harilikku”: töötada ja reflekteerida, ehk Anu Juuraku sõnadega väljendatult: „Mõtlen – järelikult joonistan.” Vappu Thurlow
ALIDE ZVOROVSKI Isolaator, 2011 grafiit, paber, plekktoru
ANNA-LIISA PÄRT PÄRTEL MIKSON PAUL MIKSON Sõda ja sushi, 2011 grafiit ja akrüül lõuendil
EVA LUURE Autoportree, 2007 video, 3’43� Harilikult oodatakse, et ma raamidesse sobiksin.
HELEN TAGO Sisevaade I, II, III, 2011 grafiit, paber
Harilik on harilik on ebaharilik. On olemas kokkuleppeliselt ja individuaalselt harilikud asjad ning olukorrad. Harilikkus hoiab meid traagelniidina koos, aga see, mida see kellegi jaoks t채hendab, on erinev. Enamasti on harilikud asjad need, millest koju ei kirjutata, aga mida hiljem taga igatsetakse. Harilik p체sib harilikuna, kuni keegi talle liigset t채helepanu ei osuta.
INDREK TALI TRIINE-ANETTE TÄKS Universumi kõlad, 2011 grafiit, süsi, paber Vormi seisukohalt vaadatuna on kõigi kunstide algkujuks helilooming. Oscar Wilde Kohtusime helilainetel. Püherdasime koos kirgastunud alateadvuses. Muusikasse. Vahendiks kuulmis – ja kompimismeel. Paber, joon ja rütm. Tunnetasime helide kulgemist läbi kehakeele joonteks. Nii kujunes visuaalne vorm. Hetkekogemuse tõukejõust avanes omamoodi sisevaatlus kuni kokkulepitud lõpuni. Kas see kõik kunagi algas või alles tuleb?
INES ERLEMANN Harilik harjutus, 2010, video
Laps kirjutab numbri ja kustutab selle 채ra. Kirjutab ja kustutab, kuni l천puks paber annab alla. Hetkeks, mil paber alla annab, on laps selle numbri kirjutamise selgeks saanud.
JAANIKA PEERNA Harilik meri H, 2010 Harilik meri HB, 2010 Harilik meri 3B, 2010 grafiit vellumil, 92x30 cm
Joonistamine on joon. Nii lihtne, vahetu ja selge. Näha on käe liikumise trajektoor, mõtte kulg ning millegi eimillegist ilmumise protsess. Ma joonistan, sest see on lihtne, tasane kuid võimas vahend. Joonistades on raske valetada. Iga käega paberile pandud joon on unikaalne ja meie ajas on sel ehk eriline tähendus. Mu enda joonistused on praegusel ajal enamasti kaardistused loodusjõudude dünaamilistest protsessidest. Vahel joonistan kiiremini kui mõte liikuda jõuab. Vahel taas nii aeglaselt, et joone tegemise protsessis mõtteprotsess rahustub ning taandub. Jääb vaid joon, tähenduse ning funktsioonita, kuid ometi kindlalt olemas.
Harilik on tavamõistes voogamine, mis on märkamatu. Mulle meeldib, kui harilikkusest ollakse nii teadlik, et see muutub mitte-harilikkuseks - et nö harilikud asjad saavad sellise tähelepanu, et osutuvad erilisteks.
JAANIKA PEERNA Maelströmi Seeria nr. 35, 2011 vahapliiats vellumil, 92x92cm
Minu Maelströmi seeria joonistused on õhu liikumise kaardistused, baromeetriks minu enda eri meeled. Need kaardistavad tuult, mis tasane ja paitav, aga ka torme, millel jõud kõik inimloodud struktuurid Maa pealt pühkida. Sellises äärmuslikkuses on oma ilu, aga ka kergelt ärevust tekitav toon. Õhust ja selle liikumisest saame tavaliselt teadlikkuks ainult siis, kui õhk liikudes takistuse otsa satub või endaga midagi kaasas kannab (tuhka, tolmu, maju), muidu on see substants justkui olematu. Mulle meeldib mõelda, et mu joonistused on sündinud tänu sellele, et tuul jäi pliiatsi taha pidama ja liigutas seda paberil ringi.
JOONMEEDIA
(Tanel Rannala ja Siiri Taimla) Loomingulisus ja/või hirm, JOONMEEDIA 2011/2 trükis Installatsioon intervjuudest
HARILIK näituse jaoks valminud JOONMEEDIA intervjuude seeria „Loomingulisus ja/või hirm“ käsitleb joo-nistuse distsipliini hetkeseisukorda meie hariduses ja kaasaegsel kunstiväljal laiemalt. Eesmärk on teadvustada, sõnastada ja “näidata” (ka pildiliselt) sõlmprobleeme, mis tõkestavad mängulise vaba eneseväljenduse praktiseerimist. Pakume välja soovolukordasid ja aktiivse sekkumise viise. Teeme koostööd kunstihariduse süsteemis töötanud ja töötavate valdkonna spetsialistidega. JOONMEEDIA (ja joonmeedia.blogspot.com) on 2009. a. 6. novembril Siiri Taimla ja Tanel Rannala poolt ellu kutsutud arenev uudispunkt, mille vahendusel väärtustame teadlikku märkamist ja uurimist.
Oma senises tegevuses oleme me hinnanud üle kõige õppimist – ise, teistega, igal võimalikul juhul. Selleks oleme külastanud erinevaid konverentse, seminare jm üritusi, mille võimalik eesmärk ja siht on olnud kogukondlikku ja ühiskondlikku kaasamõtlemist suurendada. JOONMEEDIA eesmärk on käsitleda probleemiväärilisi nähtuseid ja protsesse, inspireerida ja innustada seoseid ning küsimusi looma. Soovime mõista mõtlemisi ja tegutsemisi takistavaid-tõkestavaid tegureid, juhtida ennast ning sotsiaalseid protsesse.
Valik küsimusi-vastuseid ja tsitaate JOONMEEDIA. blogspot.com installatsioon-intervjuudest, millede eesmärk on aru saada tänapäevase joonistamise- ja kunstihariduse oludest, olukorrast ja situatsioonist ning mõelda edasi, milline peaks olukord olema. Sul on võimalik kaasa-edasi mõelda ja järeldusiotsuseid teha 12 erineva intervjuu põhjal. Siin välja toodud valiku puhul on sul võimalik “sisse logida” ANDRES TALI, ANU JUURAKU, ANNELI PORRI, MARKO MÄETAMME, ELIN KARDI ja küsijate mõtteilma. ANDRES TALI Siiri: Palun räägi sellest visioonist, mille suunas vabade kunstide teaduskond lähima viie-kümne aasta jooksul liigub. Andres: Ma arvan (järgnev on küll konarlik väljendus), et ta hakkab ikka rohkem tegelema pigem “kunsti”, kui “tehnoloogiate” õpetamisega. Tajutakse üha rohkem, et kunst ei ole ainult mingi kitsas tehnoloogia, vaid kunsti õpetamine on suhtumiste, töövõtete ja -meetodite, kasvõi maailma-
vaate või -mõistmise õpetamine. Ja ka töötegemise õpetamine. Tanel: Iseloomusta neid suhtumisi ja kunstiõppe tulemusi. Täpsusta, mida sa mõtled selle all, et suhtud nagu kunstnik. Andres: (…) Kunst on pigem mingi teatav mõttening tegutsemisviis. Oluline, et sa mõistaksid, mida sa tahad teha, ja teisalt saad aru, mis oleks selleks parim võimalik tehnoloogia (või teostus). (...) Ma käsitlen joonistamist pigem kui tehnoloogiat. Vana hea Ando Kesküla ütles kunagi ühes meievahelises vestluses, kui jutt oli maalikunstist, et “no mis kuradi õilis maalikunst see õlivärvidega värvimine ikka on. See on ainult värv ja pintsel”. See ongi fetiš, kui tehnoloogia ise muutub tähtsamaks, kui see, mida tehakse. Minu jaoks on tegelikult iga tehnoloogia juures oluline see, mida kunstnik sellega teha saab ja oskab. (...)
Tanel: Võib-olla sa oskad nimetada hea kunsti tunnuseid? Andres: Oskan nimetada seda, mis isiklikult mulle oluline. Esiteks, kunst peab olema vaatajale huvitav. See peab olema kommunikatiivne, kontaktivõimeline. See on minu eesmärk olnud. Sa pead saavutama vaatajaga kontakti ja sa pead selle saavutama suhteliselt kiiresti. Kunstisaalis jalutab vaataja su töödest mööda, kui need teda ei huvita. Sul peab olema midagi, mis köidab esimese kümne sekundi jooksul. Kõik muu – kontseptsioon, tehnoloogia, seisukohad – tuleb hiljem. Nagu lasteaialaps – kui lasteaias on 20 last rühmas ja kõik tahavad kasvataja tähelepanu, siis ainuke võimalus on karjuda võimalikult valjusti. Kunstnike puhul toimib see umbes samamoodi. (…) Andres: Meil on Eestis näiteks Litokeskus. Mitte keegi ei sundinud Litokeskuse loojaid selleks. Nad lihtsalt tahtsid seda teha ja tegid. Või siis EKKM – mitte keegi ei andnud neile selleks käsku. Ma suh-
tun äärmiselt suure lugupidamisega inimestesse, kes on oma mõtte teoks teinud. See peab tulema inimeste seest, siis on sel mõtet. Inimesed peavad sellesse uskuma. Andres: Tuleb õppida tööd tegema. See on ainuke asi, mis sind aitab, mis valmistab sind tulevaks ette. Kui sa läbid akadeemia, tehes ainult miinimumkoguses tööd, siis asjad, mida sa õpid, on ka minimaalsel tasemel. Ja nende oskustega ei ole peale lõpetamist midagi peale hakata. (...) ANU JUURAK Kaasaegse joonistamise uurimiseks peaks kõigepealt kaardistama „hetkeolukorda riigis”, rääkima tänaste kunstnikega, kes joonistavad, koguma nende töid, välja andma sellest materjalist monograafiaid. Saaksime teada, mida nad mõtlevad ja missugune on nende kunstnikupositsioon. Olen näinud selliseid joonistuste kogumikke viimasel ajal palju, head tööd selles vallas tehakse Hollandis. Väga põhjalik materjal on näiteks „Vita-
miin D” (D nagu Drawing), kus vaadatakse laiema haardega kogu maailma joonistamises toimuvat. Selliseid uuringuid ja monograafiaid oleks vaja, sest joonistamist kui iseseisvat meediumi on alles 21. sajandil hakatud tõsisemalt uurima, seda defineeritakse ümber, sellega tegelevad tõsiseltvõetavad institutsioonid. Iga kunstnik teeb oma valikud, kuid joonistamine ei peaks olema pürgimus omaette, kus joonistus ise on sõnum ja miski peale joonistamise ei tule oma mõtete väljendamisel kõne alla. Oma ideed võib väljendada ka maalis või e-meedias. Küsimus on selles, millise idee väljendamiseks missugune meedium kõige paremini sobib. (…) Selleks, et inspiratsioon ja säde tekiks, peab sisestama mingi „teksti”. Uude teemasse sissehäälestamine on suur töö ja kuna kunsti ei saa õpetada mingite reeglite järgi ja loomingulisust ärgitada võtetega, mis endale enam huvitavad ei tundu, siis tulebki „uut teksti” pidevalt
otsida. Kõige piltlikum on see, et oled vaadanud ja lugenud materjale tohutult ja lipikuid on terve tuba täis, oled kuus päeva ette valmistanud ja seitsmendal päeval lähed ja suhtled oma üliõpilastega – see peaks olema põrutav inspiratsioonilaeng. ANNELI PORRI Tanel: Kellele ja milleks kaasaegne kunst? Anneli: Kaasaegne kunst tegelikult kõigile – aga miks see kõigile ei toimi, on hariduse küsimus, ilmselt ka natukene kunstipoliitika küsimus. Milleks – täpselt samaks asjaks, milleks Aristoteles leidis draamakunsti hea olevat. Põhjused, miks rääkida või näidata lugusid, on ju kogu aeg samad – väärtuste ja moraalsete printsiipide jagamine, ühiskondliku sidususe moodustamine, katarsis, seal hulgas meelelahutus. Kunst kui ideede investeering. Ainult et kaasaegne kunst on pigem selliste kriitiliste alternatiivsete narratiivide väljapakkuja. Nii et võib jääda mulje, et see on just miski, mis lõhub ühiskondlikku sidusust. Ja see ehk on ka põhjus, mis potentsiaalse publiku ringi vähendab.
Mulle meeldib eelkõige mõelda, et kunst on midagi, mis valmistab meid päris eluks ette: kunst kui ühiskonna simulatsioon... (…) Siiri: Mida sa mõtlesid selle all, et kunsti mittemõistmine on hariduse küsimus? Mismoodi see on Eesti situatsioonis? Anneli: Hariduses ei õpetata kunsti mitte kui üht teatud kommunikatsiooniviisi, kui keelt või koodi, vaid õpetatakse kui objekte. Vormitunnused on tegelikult teisejärgulised hindamaks, kas on kunst või ei. Aga koolist ei saa lapsed enamasti kaasa seda mõtet, et kunst on keel, mis võib avalduda erinevates vormides, aga hoopis selle grammatika ja süntaks on reeglipärased. (…) MARKO MÄETAMM Tanel: Kas sul on oma kunstniku edu definitsioon? Marko: Mul ei ole edu definitsiooni. Kindel tead-
mine on mul aga selles, et edu tagab see, kui sa oled obsessiivses suhtes oma valdkonnaga. Sellisel juhul tabab sind ühel hetkel kindlasti edu. Sa pead olema natukene autistlik ja täiesti pühendunud. Kui sa oled võimeline tegema kõike muud ka selle asemel, et teha kunsti, siis varem või hiljem hakkad sa midagi muud tegema. Ei ole ju mingit mõtet kunstnikuna kannatada, kui sa oled mingil muul ja paremini makstud alal tegija. (…) Marko: Ida-Euroopas ei kaitse kunstnikku keegi peale tema enda, stipendiumisüsteemid on marginaalsed, kunstiturg samuti, publikul on probleeme kaasaegse kunsti allaneelamisega, sest katkestused on niivõrd suured sees. Kunstimaailmas on normaalne praktika, et kunstnikud taotlevad endale pikaajalisi stipendiume ja liiguvad ühest resideerumisprogrammist teise. See on normaalne. Meil selliseid variante ei ole, kunstnikke on palju ja vahendeid jagub vähe. Ja ühiskond näeb kunstnikke jätkuvalt parasiitidena, kes elavad korraliku maksumaksja turjakarvades mõnusat ja laiska elu. (…)
Siiri: Kui tuleks selline üliõpilane, keda sinu kunst kuumaks ajab, nagu sa enne ise väljendasid ja tahab sinult saada parimat know-howd, milliseid eeldusi sa saaksid talle selleks luua? Marko: Ma saan talle tutvustada neid kriteeriume, mida ma ise hindan – ausust, sirgjoonelisust, probleemide otsimist iseenda lähedalt, mitte kellegi teise elust jne. Või et sa peaksid elama sellist elu, millest sul üldse on midagi rääkida. (...) Seda ei saa muidugi kunstlikult tekitada. Ma ei saa öelda, et mine öösel sinna kangialusesse ja vaata, kas saad tappa, et siis pärast oleks, millest rääkida. Aga seda, et mina ise käisin seal ja sain tappa ja hiljem tegin sellest sündmusest inspireeritune niisuguse töö – seda ma saan väga hästi öelda. (…) Tanel: Kui Kunstiakadeemia joonistuskateeder toimiks joonistuskeskusena, siis millised peaksid olema selle ülesanded? Marko: See peaks olema selline keskus, mis on
heaks platvormiks doktoriõppele, kus viiakse läbi eksperimentaalseid kunstiprojekte, mis suhtleb teiste endasuguste joonistuskeskustega maailmas. Paljude koolide juures on sellised drawing centerid olemas ja need on omalaadsed kunsti ja mitmesuguste teiste valdkondade sünteesimise laborid. Seal tegeletakse joonistamise kui meediumiga, mis on tänasel päeval oma iseloomult hästi laiali valgunud ja seetõttu teistele valdkondadele hästi avatud. Joonistamise abil sa võid teha psühhoanalüüsi, uurida ja mõõta, sa võid illustreerida, kavandada, teha jooniseid, rääkida lugusid, kirjutada romaane, kasutada seda võõrkeele asemel suhtlemisel, juhtida liiklust jne. (…) Praegune joonistamise roll õppeprotsessis on olla üldiseks kunstiõppe baashariduseks, nagu seda on klaverimäng muusikaõppes. See on traditsiooniline ja absoluutselt adekvaatne, aga joonistamise tohutut potentsiaali silmas pidades liiga tagasihoidlik. (...) Minu seisukoht on, et joonistamine peaks olema mitte ainult maja vundament, vaid ka maja katus. Koht, kust asjad saavad alguse ja koht, kus asjad lõpevad, kui nad üldse kusagil lõpevad.
ELIN KARD Siiri: Millisena sa näed joonistuse rolli Kunstiakadeemia kolmeaastases õppes? Mis pädevuse joonistus peaks andma? Elin: (...) Kuna minu eriala on kaasaegne joonistamine, ehk mida iganes see siis tähendab, aga põhimõtteliselt tähendab see siis seda, et see on loominguline iseseisev projekt. Ja ma üritan just seda hirmu joonistamise eest maha võtta sellega, et loon pildi sellest, et ükskõik, mis meid ümbritseb, on tegelikult joonistus. Mitte ainult see, mis jätab jälje. Ka kõne, keelt, kirja, valguse ja õhu liikumist võib käsitleda kui joonistamist. (…) et saaks ka iseseisvalt mõtelda, mida ma siis selle jäljenduse abil saaksin teha. (…) Ühest küljest puudub õigus luua tudengitele hästi roosiline pilt tulevikust, sest nii ei ole. Ma olen püüdnud ühest küljest vastupidi, neid pigem närvi ajades, lakkamatult neile korrutades, et kool saab kohe otsa, mis te siis teete. Ja päris kindlasti, kui
te siit maja uksest välja astute, teid ei ole mitte kellelegi tarvis. Aga seda mitte sellel eesmärgil, et kedagi depressiooni ajada, kaugel sellest. Kas siis otsitaks võimalust välismaale edasi õppima minna või hakataks ennast võimalikult palju näitama, et saadaks n-ö selle ringi sisse, kes teevad näituseid jne. Ajada ta heas mõttes paanikasse, seda ma olen püüdnud küll teha. Ma olen neile seda ka alati öelnud, miks ma seda teen. Paljud ju ongi peale kooli lõpetamist töötud. Aga, et nad hakkaksid ise küünarnukkidega trügima. (…) Kui kunstnik juhib tähelepanu, et midagi on ühiskonnas valesti, siis see peaks ideaalvormis panema ka publiku mõtlema selle üle. Ja kuidagi peaks see jõudma ka poliitikuteni, teadlasteni jne jne. Et see lõpuks ikkagi viiks mingite parendavate muutusteni. Ma ei tea, kas see kunagi ka nii juhtub, aga see võiks nii olla. Tuleb visalt ikka jätkata viitamist! Ja võib-olla läbi selle siis ühiskonnas haritus tõuseb. (...)
KADI PAJUPUU MARILYN PIIRSALU Harilik kahe kõne video, 2 minutit, 2011
Hääletult kõnelevad huuled ja hariliku pliiatsi jälg, sündinud kõneleja nähtamatust käest. Sõnu pole kuulda. Kui kiired ja jutukad jooned tal. See kõne paistis minu silmis hea. Teine kõneleb muigelsui, õhus joonistub jutt. Jutt juti kõrval. Kaaderhaaval muutub me suuga kõneldu ja kätega tõeks tehtu harilikuks kahe kõneks. Omaettekõneldud, teineteisele joonistatud, kordamööda möödaräägitud, siis taibatud ja kokku viidud. Katkendliku tummfilmi esteetika. Võimatus Tegelaste huultelt või pilgust midagi välja lugeda annab peategelaserolli sähvivatele joontele. Kas subtiitrimasin on hulluks läinud?
KAIE KAL 2011 grafiit, värvipliiats, paber, papp, nöör
KAIJA KESA Tikitud botaanika, 2011 grafiit, jaapani paber
Harilik kuusk. Harilik palderjan. Harilik malts. Harilik on lihtne. Harilik on kogu aeg olemas ja selle lihtsuses sisaldub kõik. See on nii harilik, et seda ei panda tihtipeale tähele. Kuid kui märgatakse, siis see ongi maailma kõige harilikum ning samas maailma kõige imetabasem asi.
Joonistus on minu kui graafiku jaoks väljakutse oma vahetuse poolest. Graafika tehnikate abil on teatavasti võimalik algset joont mitmeid kordi ühelt materjalilt teisele üle kanda nii, et see teiseneb lõpuks hoopis millekski muuks. Vahetu joonistus on nagu graafika, millelt on filtrid maha võetud.
KAILI-ANGELA KONNO Tuum, 2011 Kosk, 2011 tsinkplekk, grafiit
Tavaline inimene, tavaline mees, tavaline naine, tavaline päev, tavaline toit, tavaline kodu, tavaline elu. Harilik inimene, harilik mees, harilik naine, harilik päev, harilik toit, harilik kodu, harilik elu. Igapäevane olemine, asjad, inimesed, tegevused, rutiinsus, mis muudab tuimaks, ei eruta. Hall argipäev, milles elame. Neis ongi põhiline väärtus, mida peame pühitsema ja mille ainulaadsust märkama - ikka ja jälle, iga päev, iga hetk.
Paljastav, tundlik, vahetu.
LEHO RUBIS Harilik ornament, 2011 punane vein, muna, puusüsi
O, winebringer, bring us a bucket of wine for it’s morning and dew is falling from the sky... Hafiz Sarnaselt arhitektuuri ornamendile moodustavad ümbritsevate inimeste anatoomilised detailid me ümber mustreid, mis meid mõjutavad, lummavad ja vahel oma igapäevasuses ka märkamata jäävad. Pilk, käte hoiak, juhuslik keha detail, midagi isiklikku, mis arusaamatul põhjusel tähelepanu haarab. Tavaliselt kordumatud detailid, mis sarnaselt islami ornamendile peidetud paradiislikke aedu kannavad. Mitmetähenduslikud mõisted, kujundid, ained nagu vein, milles on peidus rohkem kui nimi avab.
Joobumus veinist vihjab sufi luules müstiku seisundile, kes sarnaselt joodikule ei hooli sellest, mis inimesed temast arvavad ja on suunatud ainult ühele. Seda ühte tajub müstik ka kõiges ümbritsevas, “igapäevases”, mis moodustab taevalikke tavalisi mustreid.
LEMBE RUBEN Harjutused sinisele pliiatsile, 2011 värvipliiats, paber Pilte on kahte sorti - maasikamaastikud ja joonega kritseldused. Harilik on eriline Iga inimene on hajameelselt kritseldanud paberinurgale ja imestanud pärast, kui omalaadne maailm tema käe läbi on visuaalseks saanud. Automaatne joonistus pääseb valla ja alateadvus saab sõna, kui inimene on oma loomulikus meeleseisundis – mõtted on parasjagu hajutatud või teadvus tegeleb millegi muuga, nii et käsi võiks alluda näiliselt spontaansusele. Pliiatsijoon paberil - see kõige harilikum ja kättesaadavaim kujutamise viis on kõige ausam ja erilisem. Alateadvusest ilmunud kujund on omamoodi tõe kriteerium. Psühhoanalüütiku Jacques Lacani järgi on mitteteadvus Teise kõne. See Teine (Id) või nn. sisemine hääl räägib meiega omas keeles. Sel Teisel, kui ta juba kõneleb, on ju ometi midagi öelda.
Ja tihti on see üllatuslikult palju targem, kui meie loogilised mõttekonstruktsioonid. See justkui iseenesest fenomen ongi kõige sõnuseletamatum loomingu müsteerium, mis tekitab loojas imelise rahulolutunde, mida ta ikka ja jälle tunda tahaks. Paljud erinevate alade loojad on öelnud, et nende kirjutatud tekst, helikeel, kujund jne. oleks nagu neile ette antud. Seda justkui polekski loonud nad ise, vaid on ainult vahendajad. Isegi paljud teaduse avastused on tekkinud momendil, mil leiutaja teadvus ei ole keskendunud või tegeleb millegi muuga. Geniaalsete asjade puhul ei ole mõistuslikku, analüüsivat pilku tihti vaja. Pliiats on antenn, mis juskui püüab sagedusi. Selle abil on võimalik ennustada tulevikku (paljud loojad on kujutanud tulevikusündmusi) ja saada teada minevikusündmustest, valada visuaalsesse vormi hinge teadvustamata tungid ja seeläbi neist teraapiliselt vabaneda, iseenda sisemaailma tundma õppida ja saada lahendused probleemidele, isegi luua reaalsust. Sellises loomisseisundis on looja võrreldav šamaaniga, läbi suhtluse alateadvusega antakse talle teada maailma olemusest.
LEMBE RUBEN “EMA 24” 24 vaadet beebi sukkpükstest erineva tuju ja ilmaga. grafiit, 2011
MARI-LIIS LAANEMAA Harilik mandala I, II, 2011 Kinnijooksnud mandala, 2011 grafiit, tuhkpastell, paber
Mandala on mingi süsteemi, oleku või õpetuse visuaalne kujutis. Enamasti on tegu sümmeetrilise tasakaalustatud kujundiga, millel on kindel keskpunkt ja mille osade asetuse kaudu saavad nähtavaks asjade omavahelised seosed. Traditsiooniliselt on mandalat kasutatud budistlike õpetuste edastamiseks või mingi soovitud olukorra loomiseks (tiibeti liivamandalad). Mandala vormi saab kasutada mistahes olukorra või seisundi kujutamiseks. Kuna selle tegemine on töömahukas protsess, nõuab see süvenemist ja võib viia uute arusaamadeni.
Mandalat joonistades on tunne, nagu seaks oma elu või kogu maailma uude korda, et tõusta järgmisele tasandile. See tegevus on minu jaoks üllatavalt lihtne, justkui oleks mu sees mingi muster või kord, mis saab paberil nähtavaks. Mandalal on alati keskpunkt ja kõige jaoks koht, isegi korratuse jaoks.
MELINA HERRERO VILCHES Rännak, 2011 tindipliiats, grafiit ja punane värvipliiats paberil
Isiklik lugu koosneb igapäevastest hetkedest, mis võivad olla nii tõelised kui kujutletud. Unelmad, tunded, meeleolud, metafoorid. Teekond iseendasse. Eneseotsing. Sulgen silmad ja sisenen. häbelikkus
üksildus
enesevaatlus õnn
vabadus
teadmatus
avaus
julgus
külmus
kergus
peitumine vaikus
liikumatus
rõõmsameelsus
Aasta üksindust. Aasta enesevaatlust. Aasta otsinguid. Aasta avastusi. Rännak nii otseselt kui kaudselt. Reis kaugele maale. Teekond endasse. Siserännak.
peidupaik
pimedus
tardumus
ühinemine
liikuvus
ilu
PASTACAS (Ramo Teder)
pastacajoonistused 2005 – 2011 natsa 2005-2009 ja enamus 2010 ja natsa 2011 pastapliiats, paber
pastakas on mulle vist umbes teisest klassist saadik kõige harilikum joonistusvahend olnud, sest koolis, tundides, vihikute tahakülgedele, ma pastakaga miskit kogu see aeg jonnasin. meil ju kunstiõpetuse tundides päris joonistada ei lastudki, pidi lõikama, kleepima, liimima ja miskeid pindasid täitma või tupsutama ja seda ma ei osand. ...nii ma olingi selles kunstiõpetuses nõrk
PILLE ÕNNEPALU Kirjad pakkepaberil, 2011 paber, vesi, grafiit, akvarell, akrüül, printeri tahm, liim
Ma olen eluaeg juhuslikele paberitükkidele midagi kirjutanud. Pähe tulevaid luuletusi. Lauseid, mida ma kuskilt lugesin ja mis tundusid tõesed, sõnu mis hetkel tundusid ilusad, tähendusrikkad jne. Paberid jäävad vihma kätte õue, neile istub kass, tuuletõmbuses liuglevad nad maha ja ma astun neile peale. Kohvi tilgub neile. Nad ei jää kunagi sirgeiks ja korralikeks. Ma ei tea, kust mul üldse praegu tuli see korralikkuse idee. Isegi kui ruumidesse, kus ma elan, satub mõni ilus, puhas ja igati sirge paber, määrdub ja kortsub see mõne aja pärast. Ükskord oli isegi nii, et ma tahtsin kirjutada oma armsamale kirja, võtsin puhta paberi ja hakkasin kirjutama ja järgmisel hetkel mulle helistati ja
ma sain teada, et ta suri eelmisel päeval. Ma jäin hämmastunult ja kuidagi nõutult paberit vaatama ega pannud tähele seda hetke, kui nutma hakkasin. Vaatasin läbi udu ilusaid veetäppe, mis tegid täiuslikult puhtale paberile läikivaid, servadest sakilisi laike. Kirjad, mis ma saan, jäävad nädalateks mu lauale, ma vaatan neid kohvi juues, loen üksikuid lauseid. Ma vaatan neid ja näen seda, mis on kõige selle taga, ümber, üle, sees. Need kortsunud, pleekinud, määrdunud, vihmas ligunenud pakkepaberid on justkui sõnumid millestki, mis nad ise ei ole. Sõnumid, minu kirjad sellest, mis on kõige nähtava, kuuldava ja tajutava üle, ümber, sees. Justkui pakitud sellesse, kuid ometi olemata SEE.
TOOMAS TÕNISSOO Rämbid, 2011 vineer, PVA liim, naelad, liiv, grafiit, linaseemne õli
Need objektid on üldistavalt rämbid, paraboolid, triki tegemise sümboolsed vormid. Joonistused nende pinnal on sisuliselt natüürmordid isetehtud puust mänguasjadest. Piltidel kujutatud objektid on päriselt olemas, need on meenutused näpurularadadest, mille tegemist juhendasin eelmisel õppeaastal VHK 3.-6. klassi puutöötundides. Algidee pärineb ühelt Jaapani poisilt Kentolt, kes ei tahtnud pannilabidaid teha, vaid ühte teist asja. Selgus, et on olemas näpurulad, millega trikkide tegemiseks on vaja rada, mis poes
olevat liiga kallis. Hiljem tegid kõik poisid vineerijääkidest näpurularadasid. Reegel oli, et kasutada tohib vaid väikesi tükke ja need tuleb tehnoloogiliselt õigesti suureks asjaks kokku liita, et tervik mängides vastu peaks. Enne poistele valmis tööde kätte andmist pildistasin need üles, joonistused tegin kolmest tööst kuue foto järgi. Tellisin fotodest mustvalged koopiad, kuid need tulid millegipärast tumehallid ning joonistused muutusid pärast õli mõjul justkui öisteks, nagu Rembrandti „Öine vahtkond“.
VIRGE LOO Harilik vesi, 2011 grafiit, l천uend