Maitse maailma Pole midagi meeldivamat kui nautida head sööki ühes hea seltskonna ja kaunite vaadetega, mis Eesti põhjarannikult avanevad. Paraku on asjalood siin Põhja-Eestis sedaviisi, et nimetatud rõõm saab osaks vähestele, kel leidub rannikul merevaatega maja. Korralikke restorane pole seni siiakanti antud, rääkimata veel siis vähem pretensioonikatest mõistliku hinnatasemega söögikohtadest, mis maitsemeelt siiski erutada suudaks. OKO Resto Kaberneemes on seda olukorda muutmas, andes loodetavasti eeskuju ka järgmistele.
Uued tuuled
Einestasid KARL-KRISTJAN NIGESEN, ja TANEL EIGI, pildid JÜRI SELJAMAA
põhjarannikul
OKO Resto E
t see muutus Kaberneemest alguse saab, pole sugugi ime, on ju siinne laht ääretult kaunis ja ostujõulist elanikkondagi on üksjagu siginenud. Miljöö on ehk viimase kümnendiga üksjagu alla käinud, lisandunud on küll kvaliteetset uushoonestust, ent villude lahkel loal ja omavalitsuse mahitusel sellistesse kohtadesse ja sellises mahus, et vana kaluriküla miljöö sootuks kaduma hakkab. Vähemasti pole Kaberneemel ohtu muuseumiks muutuda; kui millekski, siis suvilatega pikitud magalaks. Sadamast sõltub selle paiga miljöö enim. Niikaua, kui liiguvad paadid ning natuke suuremadki alused ja kui sadamasse jõuab ka mõni kalamees, on Kaberneeme siiski eriline. Sestap on ka sadamarestoranil eriline roll, kohtuvad siin ju need, kes tulevad merelt, ja need, kes maalt. Rõõmu võiks jaguda nii kohalikele kui külalistele. Ja jagubki. OKO pakub gurmeekvaliteedis toitu, ent ilma hõrgule seisusele omaste röögatute hindadeta. Kalleimadki road jäävad napilt alla kümne euro, pastakõhutäie saab kuue-seitsme euroga, eelroogade vahemik ulatub viiest üheksa-pooleni ning magustoidule kulub natuke alla nelja euro. Neis hindades polekski midagi erilist, selline kõva keskmine, aga pikka aega vabariigi parimate seas figureerinud peakoka Tõnis Siiguri menüü kvaliteet on selline, mis teeb tuule alla märksa kallimatele söögikohtadele pealinnas (rääkimata
kõigist Tartu omadest). Niisiis kvaliteeti vaadates ikkagi väga soodne söögikoht. Restoranipidajaga vesteldes selgub, et hinnatasemele on tõmmatud teadlik piir – kui mõne roa valmistamine muutub liiga kalliks, siis mõeldakse välja uus ja pikemat perspektiivi silmas pidades see nii jääbki. OKO EELROOGADE VALIK on pea kontseptuaalne.
Toiduained viitavad asukohale mere ääres – lambad, kala, natuke kartulit. Lambasigarite dolmaalik ilme on uskumatult petlik ning selle kesta all peitub vaieldamatult tänavuse aasta põnevaim suupistekogemus. Okopäts tursamaksaga osutus nauditavaks isegi mu prouale, kes seda delikatessi enamasti mõningase grimassiga vaatab, heeringas soolatuhliga sisaldab vaatemängu, mille orgaaniliseks osaks on vasaralöök; OKO leib ühes kõrnete ja pekiga tekitab tõsise neelu viina järele. Kärakat me endale ei võimalda – veinikaart on hea, toetub turvaliselt ühe parima maaletooja valikule ning sisaldab näiteks suurepärast Tedeschi Soave Classicot, mis meid eelroogade juures täielikult rahuldab. Põhiroad üllatavad – mitte ühtegi klassikalist liha! Maks ja veisepõsk! Väga julge menüü ja suurele osale külastajatest kahtlemata hariv, tegelikkuses täiesti vaimustav. Põsk on muide gurmeemaailma kurikuulsa antikangelase Hannibal Lecteri üks lemmikpalasid, tema väitel kõige parem, mida
77