Robert Hambley | Dreamstime
Colorado
Jumalate Aed mõjub pea irreaalsena.
päikese tõusu aegu või loojangu eel. Edasi tuleb sõita läbi Pueblo kaks tundi Walsenbergi, võtta seal suund läände ning keerata 25 km enne Alamosat põhja poole, kuni jõuate justkui Sahara kõrbesse. Tee lõpeb Põhja-Ameerika kõrgeimate liivaluidete, Suurte Liivadüünide kaitseala (Great Sand Dunes National Park) ees. Kust need sinna said? Süüdi on tuul, mis on 15 000 aasta vältel kandnud San Juani mägedest kaasahaaratud peeni liivaosakesi üle lageda San Luisi oru. Põrgates vastu Sangre de Cristo mägesid, on tuul liivaterad nende jalamile maha puistanud. Nii ongi liivaluited kerkinud ajapikku oru pinnast rohkem kui 200 meetri kõrguseks.
Päike köeb liiva sedavõrd tuliseks, et sandaalidega sumbates tekkis kõrgemale jõudes tunne, nagu käiksin mööda hõõguvaid süsi. Ehkki kõrged luited kutsuvad end vallutama, tasub ettevaatlik olla. Suvel kerkib õhutemperatuur sageli üle 40 kraadi, mistõttu võtsin matkale kaasa suure veepudeli ja panin pähe laiade äärtega mütsi, sest varju pole kusagilt leida. Ometi jätsin ühe olulise asja kahe silma vahele: päike köeb liiva sedavõrd tuliseks, et sandaalidega sumbates tekkis kõrgemale jõudes tunne, nagu käiksin mööda hõõguvaid süsi. Osa matkajaid oli keeranud koguni Tsärgi kõrvetuse vältimiseks üle lahtiste jalanõude. Kuna luidetel ei kasva ainsatki taime, mille
48
järgi kaugusi arvestada, näivad vahemaad petlikud. Lisaks pikendavad teekonda arvukad sügavad orud, mida pole samuti alt võimalik ette näha. Legendid räägivad, et luidetesse on aegade jooksul kadunud mitu vankrit ning seal elavad kummalised elukad. Tagasiteel päästsin ühe päiksest kurnatud poisi kokku kukkumast, kui andsin talle turgutuseks oma joogivee tagavara. SÜNGE KANJON. Liivadüünide juures tuleb panna
vaim taas valmis pikemaks autosõiduks. Selleks et noolsirgeid lausiku- ja seejärel käänulisi mägiteid mööda loodesse Gunnisoni jõuda, kulub vähemalt kolm tundi. Sealt edasi algab piki Gunnisoni jõele moodustatud kolme paisjärve kaldaid sõit läbi Curecanti riikliku puhkeala (Curecanti National Recreation Area), mis kaartidel on tähistatud looduskauni teena. Kaardid ei valeta. Ent kümmekond kilomeetrit enne seda, kui tee jõuab Montrose’i, tuleb keerata põhja. Kitsas asfalttee hakkab kohe mäkke tõusma ning jõuab viimaks Gunnisoni Musta Kanjoni rahvusparki (Black Canyon of the Gunnison National Park). 1999. aastal loodud rahvuspark hõlmab Colorado jõega ühineva Gunnisoni jõe 85 km pikkusest kanjonist ligi neljandiku. Tumedast kiltkivimist ja gneissist mustad kanjoniseinad tõusevad kitsa, käänulise ja kiirevoolulise jõe põhjast kohati rohkem kui 800 meetri kõrgusele. Seda on küll poole vähem kui Arizona kuulsa Suure kanjoni 1600-meetrine sügavus, ent Gunnisoni kanjonile annab dramaatilist efekti tõsiasi, et kohati tundub selle vastasperv justkui kiviga visata. (Tegelikult on kitsaima koha laius tervelt 340 meetrit.) Ühtlasi lisab kanjoni suhteline kitsus sellele