Ajaleht Raamat (juuni 2014)

Raamat KuKu klubi kuldajast Juuni keskel jõuab lugejateni Heinz Valgu koostatud raamat „KuKu klubi kuldsed aastad”, mis räägib legendaarsest klubist Vabaduse väljakul.

Juba aastakümnete eest olid sellest kinnisest boheemlikust klubist kuulnud ka paljud need, kes seal iial käinud polnud. Heinz Valgu meeleolukaid meenutusi saadavad mitmetest avalikest ja erakogudest leitud haruldased fotod ja muud illustratsioonid. Raamatu avaldab Tänapäev.

Vt lk 3

EESTI KIRJASTUSTE LIIDU AJALEHT

Nr 6 (84)

uudised

uudised Uus romaan apteeker Melchiorist

„Kevade” ilmus Brasiilias „Quando Arno chegou a escola com o pai, as aulas ja tinham comecado.” („Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud.”)

2011. aastal pöördus kirjastus Ilmamaa poole Brasiilia kirjastus Editora Biruta sooviga saada õigused Oskar Lutsu „Kevade” tõlkimiseks ja avaldamiseks Brasiilias. Eelmisel kuul ilmuski eesti kirjanduse üks tuntumaid ja hinnatumaid teoseid portugali keeles. Raamatu esialgne trükiarv on 3000 eksemplari ning seda pakutakse ka mitme osariigi koolide nn kohustusliku kirjanduse valikkavas.

Muinasjutt sõprusest ja isemoodi olemisest Kirjastuselt Koolibri ilmus Ville Hytöse lasteraamat „Eesliköhv köösliahv”, mille on eesti keelde tõlkinud Kadri Jaanits. Muinasjutt kahest üksildasest loomast toob meie ette hulga värvikaid tegelasi ning Matti Pikkujämsä illustratsioonid annavad neile tõelise isikupära. Elutark ja tsipake anarhistlik lugu sõprusest tuletab meelde, et oleme kõik isemoodi – ja just selle pärast nii sarnased.

Raamatu muudab eriliseks kunstnik Matti Pikkujämsä töö. Siiani pole selle raamatu kujundus veel ühtki vaatajat külmaks jätnud, sest raamatu iga paarislehekülg näeb välja kui pisike kunstiteos. Igal paarislehel avaneb uue värviga uus tunne, areng loos.

Ville Hytönen on noor soome kirjanik ja kirjastaja, eelmise aasta Finlandia Juniori nominent.

Teejuht taimekoosluste maailma Juuni alguses ilmub kirjastuselt Varrak Ann Marveti „Metsa-, soo- ja niiduaabits. Eesti taimekoosluste määraja”. Autor Ann Marvet on olnud aastakümneid ajakirja Eesti Loodus toimetaja ning kirjutanud ja toimetanud rohkesti loodusraamatuid. Seeläbi on ta omandanud filigraanse oskuse raskeid või pealtnäha segaseid probleeme lugejale arusaadavalt esitada. Eestikeelseid taimemäärajaid on terve riiulitäis, kuid taimekooslusi aitab määrata seni vaid üks mustvalge, ligi 45 aastat tagasi ilmunud vihikuke. Paratamatult tekib küsimus: miks see nii on? Taimekooslused on ju kõikjal meie ümber, sest isegi muruplats ja jäätmaa on ju mingisugune taimede kooslus.

12. juuni 2014

Kirjandusfestivalil HeadRead vestles tõlkija Triinu Tamm (keskel) Andrus Kivirähki „Mees, kes teadis ussisõnu” prantsuse keelde tõlkija Jean-Pierre Minaudier'ga (pildil paremal) ja raamatu prantsuse kirjastaja Frédéric Martiniga (pildil vasakul). FOTO DMITRI KOTJUH

Märka tõlkijat

Triinu Tamm

tõlkija ja toimetaja

Ä

sja lõppes kirjandusfestival HeadRead, suur kirjanduspidu.

Nädala jooksul võis Tallinnas näha ja kuulata muljetavaldat hulka suurepäraseid kirjanikke, nii neid, kes kirjutavad eesti keeles kui ka neid, kelle looming jõuab eesti lugejani tõlkes.

Samuti oli üpris harukordne võimalus näha ja kuulata autoritega vestlemas või nendega koos oma tõlkeloomingut esitamas ka tõlkijaid, kelle roll tavaliselt on tegutseda n-ö lava taga.

Tõlkimistöö eripära

Tõlkimises kui tegevuses on midagi ühteaegu väga asjalikku ja konkreetset ning siis veel midagi sellist, mida on juba keerulisem kirjeldada ja millele võib vaadata mitut moodi. Ühest küljest hea tubane töö, ei pea raskeid asju tõstma (sõnaraamatudki on suures osas internetti kolinud); mida aga kujutab endast protsess, mille käigus saab võõrkeelsest tekstist emakeelne? Kas tõlgitud tekst on ikka seesama tekst või on ta sama ja ka teine või juba hoopis teine tekst, selle üle arutlevad nii tõlketeoreetikud kui ka tõlkijad ise.

Sageli haaratakse tõlkimisest rääkimisel appi metafoorid: tõlkija kui emakeele ja omakultuuri kaitsja, tõlkija kui võõrkultuuri saadik ja maaletooja, tõlkija kui käsitööline või kunstnik. Tõlketeooriateski on tõlkimisprotsessi kohta käibel hulk piltlikke väljendeid, mis on seotud näiteks territooriumiga (hõlmamine, vallutamine, alistamine), söömisega (allaneelamine, seedimine, omastamine),

seksuaalsusega (sissetungimine, truuduse murdmine), matkimisega (jäljendamine, konverteerimine, ületoomine), aga ka loomingulisusega (taasloomine, paralleelne loomine, läbiloomine).

Tõlkimisel võib eelistada võõrapärasust säilitavat või hoopis kodustavat lähenemist, üldlevinud – ja tekstilisel tasandil igati õigustatud – nõudmine on aga see, et originaal peab tõlkest läbi paistma, tõlkija ei tohi iseennast tõlkele peale suruda, ta peab olema nagu klaas.

See klaasi-metafoor on aga kummalisel kombel hakanud omakorda reaalelu mõjutama ning kandunud seejuures üle tõlkija töömeetodilt tema tööpanuse hindamisele. Märkamatult vajub küüntest kübar tõlkijale silmini pähe ja kadunud ta ongi.

Kadunud nimi

On paraku üsna tavaline, et tõlkeraamatut televisioonis tutvustades ja teinekord ettegi lugedes unustab tõlkijat mainida isegi meie kirjandusminister, ja et lugupeetud kirjandusajakirja artiklis või lehearvustuses ei ole tõlkija nimele ruumi jätkunud, isegi kui teda korduvalt tsiteeritakse. Kummalisem muidugi, kui ruumiga on kitsaks läinud internetis ja me ei leia tõlkija nime raamatupoe või kirjastuse koduleheküljelt.

Ajalehest ja raamatupoest vastatakse küsimise peale, et nemad avaldavad seda materjali, mida neile saadetakse, see tähendab, kirjastused saadavad. Ehk ongi siis just Eesti Kirjastuste Liidu ajaleht Raamat sobiv koht, kus juhtida tähelepanu, et ka Ajakirjade Kirjastus, Canopus, Hea lugu, Koolibri (v.a sari Ajavaim), TEA, Kunst ja Ersen võiksid

meeles pidada ühe oma olulisema koostööpartneri ehk tõlkija nime ja see oma kodulehel ja raamatuannotatsioonides ära märkida.

Näiteks Erseni kodulehelt võib praegu küll jääda mulje, et neil on õnnestunud isegi Dan Brown eesti keeles kirjutama saada... Ettepanek raamatupoodidele: oleks päris praktiline, kui ka tõlkija nimi oleks seotud kodulehe otsingumootoriga, sest on tõlkijaid, kelle nimi annab „kaubale” kindla garantii.

Tõlkeraamatute osakaal ja kaal

Tõlkimisest saab rääkida ka statistiliselt.

2013. aastal ilmus Eestis raamatuid kokku 3387 nimetust, neist eestikeelsed 3030, millest omakorda 1211 olid tõlked 55 keelest, see teeb 39,9% kõigist ilmunud trükistest. Ilukirjanduse ja mõttekirjanduse osas on vahekord tõlgete kasuks kahtlemata märksa suuremgi.

Arvan, et me ei suuda isegi ette kujutada seda põuda ja järgnevat ikaldust kultuurimaastikul, kui tõlkimine lakkaks ja tõlkeraamatuid enam ei ilmukski.

Samamoodi ka keeles, sest just tõlkides tuleb sageli öelda emakeeles midagi sellist, mida selles kunagi varem öeldud pole, venitada keelt mõnele uuele liistule, seda iga kord aina avardades.

Siit jõuamegi ringiga tagasi tõlkija ja tema töö juurde. Nagu on võimatu ette kujutada kahte täpselt ühesugust Bachi „Brandenburgi kontsertite” esitust, nii kõlab ka originaal iga tõlkija esituses ainulaadselt. Tema tööpanus on märkimist väärt, andkem siis tõlkijale nimi, nagu ka sellega kaasas käiv au ja vastutus.

Mai lõpus jõudis poelettidele kirjastuses Varrak välja antud Indrek Hargla viies ajalooline kriminaalromaan apteeker Melchiori lugude sarjast – „Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika”.

Oma romaanidega on Indrek Hargla pälvinud nii lugejate kui ka kirjandusinimeste armastuse ja tunnustuse. Tema raamatud vallutavad kuudeks müügiedetabelite tipud ning ta on oma loomingu eest pälvinud mitmeid tunnustusi, nende hulgas Tallinna linna Tammsaare-nimeline romaanipreemia, Kultuurkapitali kirjanduspreemia ja Eduard Vilde kirjandusauhind.

Huvitavate sõnade päritolust Udo Uibo koostatud raamat „Sõnalood” uurib erinevate eestikeelsete sõnade päritolu. Kust tulevad eesti keelde sellised argised sõnad nagu leib, püksid, taevas ja aitäh? Kuidas on sõna abrakadabra seotud hambavaluga? Miks meie ütleme emakeel, kui poolakad ütlevad isakeel ja venelased sünnikeel? See on pisut kelmikas, aga teisalt täiesti tõsine ekskurss meie sõnade päritolu juurde. „Sõnalugude” autor Udo Uibo on Eesti Keele Instituudi leksikograaf, kirjanduskriitik ja tõlkija, kelle etümoloogiaalased kirjutised on ilmunud ajakirjas Keel ja Kirjandus ning jutud olnud eetris Vikerraadio saates „Keelekõrv”.

Avaldab kirjastus Tänapäev.

Maailma parima treeneri lugu Kui Alex Ferguson pole maailma parim treener, siis kindlasti on ta üks paremaid – 49 erinevat tiitlivõitu on selle kindel tõestus. Ferguson räägib raamatus, kuidas Glasgow äärelinna poisist sai jalgpallur ja edukas treener, pearõhk 27 Manchester Unitedis veedetud aastal, sealsetel tipphetkedel, aga ka kriisidel ja isiklikel suhetel mängijatega. Raamat ilmub jalgpalli MM-i ajal, juuli alguses.

Avaldab Tänapäev.

Ilusat suve koos raamatutega!

Väljaandja Eesti Kirjastuste Liit © EKL 2014

2 ilmumas

Lustiga lugema, kribinal kirjutama

Kai Mäses, Merike Varandi 80 lk, pehme köide Kogumikus saab laps läbi toredate ülesannete harjutada kätt tähtede, sõnade ja lausete kirjutamisel. Vahvate juttude ja piltide toel arenevad lugemisoskus, sõnavara ning fantaasia. Tööraamatu mitmekesised ülesanded võimaldavad teha palju käelisi harjutusi, nuputada, värvida ja joonistada.

Muinasmaa unejutud Rosie Dickins, Nathalie Ragondet tõlkinud Mari-Ly Tiitsmaa 96 lk, kõva köide Vanade muinasjuttude uued ümberjutustused koos kaunite uute illustratsioonidega ilusasse raamatusse köidetud – kas leidub sellest midagi paremat, et lapsed õhtul õnnelikult uinuksid?

Looduse uurijad.

Niit, põld, mets 56 lk, pehme köide Raamat viib väikese seikleja avastama metsa, põllu ja niidu saladusi. Väikese uurija luubi alla satuvad erinevad loomad ja nende jäljed, taimede osad. Miski ei jää tähelepanuta. Oma teadmisi saab kontrollida, vastates küsimustele ja lahendades toredaid ülesandeid.

Põnevust lisavad kleepsud, millele tuleb õige koht leida. Samas sarjas on ilmunud raamat „Loomaaed, park, linn”.

Värvi Eestimaad Color Estonia 64 lk, pehme köide Lõbus pildiraamat on teejuhiks 32 Eestimaa kaunisse ja huvitavasse paika, abiks eesti- ja ingliskeelsed pildiallkirjad. Piltidele on joonistatud neid kohti iseloomustavad rajatised ja tegevused. Minge vaadake piltidel kujutatud paigad ise üle ja värvige pildid nii, nagu teile endale meeldib.

Lillede kleepsuraamat Lisa Miles tõlkinud Raivo Hool 34 lk, pehme köide Kaunite piltidega kleepsuraamatu abil õpid vahet tegema unimagunal ja igihaljal või kuldvitsal ja forsüütial ning paljudel teistel taimedel. Raamatus on üle saja aia-, metsa-, niiduja põllulille kleeppildi ning siit leiad ka taimede lihtsad kirjeldused. Püüa kirjelduste ja piltide abil kleebised sobiva taimega kokku viia. Raamatut võid kasutada ka lillevaatleja käsiraamatuna ning märkida üles, milliseid taimi oled juba näinud. Raamatu lõpus on nimekiri keerukamast taimesõnavarast.

Koduaia looduse kleepsuraamat Phillip Clarke tõlkinud Raivo Hool 34 lk, pehme köide Kaunite piltidega raamatus on enam kui sada kleeppilti loomadest, keda võid näha koduaias või pargis. Siit leiad ka lihtsad kirjeldused kõigi loomade kohta. Püüa kirjelduste ja piltide abil kleebised sobiva loomaga kokku viia. Kui vajad abi, võid kasutada raamatu lõpus olevat registrit.

www.varrak.ee www.mlraamat.ee www.koolibri.ee

Koolibri Varrak Raamat Maalehe

26(71) (84)29.

12.märts juuni 2014 2013

Ōe esimene tulemine Alari Allik

Ōe loomingut mõjutasid Mihhail Bahtini ja Mircea Eliade teoreetilised vaated. Esimeselt õppis ta kronotoobi ja groteski oskuslikku kasutamist. „Sajandi mängus” kujuneb Nedokorote ait keskmeks, mille ümber sündmused lahti rulluvad – aeg ja ruum on siin tihedalt läbipõimunud. Nii romaanis kirjeldatud 1860. aasta talupoegade ülestõusu kui ka tänapäeva noorte mässu sündmused keerlevad ümber aida, kuhu peasüüdlane peitu poeb. Aidas konutamist nimetatakse ka „aidaerakluseks”. (lk 155)

Lähis-Ida ja Aasia kultuuriloo õppejõud

Ō

e Kenzaburō (snd 1935) „Sajandi mängu” tõlkimisega jõuab eesti lugejani viimaks ka teise Jaapanist pärit Nobeli kirjandusauhinna laureaadi looming. Kui esimene kahest pärjatud autorist – Kawabata Yasunari (1899–1972) – on meil esindatud päris mitme teosega („Mäe hääl”, „Lumine maa” jt), mille eestindamise eest on hoolt kandnud Agu Sisask ja Ülle Udam, siis Ōe teoseid pole siiani tõlgitud. Tegu on autoriga, kelle keel ja väljenduslaad on üsna keerulised, see aga nõuab tõlkijalt julgust langetada tülikaid otsuseid ja vastutada oma valikute eest.

Oma Nobeli kõnes „Jaapan, ebamäärasus ja mina” (1994) vastandus Ōe juba pealkirjas Kawabata Nobeli kõnele „Jaapan, ilu ja mina” (1968). Ta rõhutas, et vanema põlvkonna kirjanikele ja kunstnikele on omaseks saanud kalduvus väljendada end väga ähmaselt. Enese avamise asemel tõmbutakse alatihti nn idamaise müstika kaitsvasse kookonisse, mis jätab kõik otsad lahti – teoses jääb kõik justkui ütlemata.

Millised jaapanlased siis õigupoolest on?

Tsiteerides oma kõnes zen-filosoofiast inspireeritud hämara tähendusega lühiluulet, loobub Kawabata Ōe arvates tegelikult igasugusest dialoogist. Samas on siiras dialoog vajalik selleks, et jaapanlasi nähtaks inimestena, mitte mingite kummastavate olenditena, kelle hingeelu suudavad mõista vaid jaapanlased ise.

Jaapan on läänlaste jaoks alati olnud suur mõistatus. Kui Ameerika valitsus pöördus 1944. aastal Ruth Benedicti poole palvega hinnata vaenlase olemust, jõudis antropoloog mõjuvõimsas raamatus „Krüsanteem ja mõõk” arusaamani, et jaapanlased on nii agressiivsed kui ka rahumeelsed, nii paindumatud kui ka kohanemisvõimelised, nii lojaalsed kui ka reetlikud, nii julged kui ka arad, nii konservatiivsed kui ka kõi-

Aja ja ruumi tihe läbipõimitus Kenzaburo Ōe. ke uut avasüli tervitavad. Seda kirjeldust on hiljem küll raevukalt kritiseeritud, kuid vaatamata kõigele on jaapanlaste mõistatusliku iseloomu kirjeldus jäänud domineerivaks.

Paistab, et keegi ei saa endiselt aru, millised need jaapanlased siis õigupoolest on. Ühest küljest räägitakse viisakatest, töökatest ja üliarenenud ilumeelega jaapanlastest, teisest küljest aga nähakse neid külmavereliste emotsioonitute kõrilõikajatena, kes on püha ürituse nimel valmis tapma iseenda ja oma pere. Ōe proovib näidata pigem sellist Jaapanit, mida nii lihtsalt kirjeldada ei saa.

Kurjuse alged on peidus meis kõigis

„Sajandi mängus” uurib Ōe jaapanluse juuri ühe Shikoku saarelt pärit perekonna ajaloo näitel. See perekond kannabki nime Nedokoro (koht, kuhu viivad juured). Okinawa keeles tähendab nendokōru maja, mis varjab esivanemate hingedele kuuluvaid juuri (lk 150).

Düsfunktsionaalse perekonna ajalugu kirjeldades näitab Ōe, et põlvest põlve on seda juhtinud vastuolud vendade vahel, mis viivad paratamatult tervet küla haaravate vägivaldsete kokkupõrgeteni.

FOTO LE MONDE

Lagunevate perekondlike sidemete ja grotesksete piltide kaudu antakse edasi arusaama, et kurjuse alged on peidus meis kõigis, on vaid aja küsimus, millal need ilmsiks tulevad. Suurte ajalooliste kataklüsmide taga on tihti isiklikud väikesed hirmud, mida isalt pojale on edasi antud. Samas tagaks selle lõputult korduva vägivaldse draama igikestvuse justkui mingi looduses endas peituv müstiline jõud.

Peatükis „Metsa vägi” räägitakse meile, et iga kord, kui raamatu peategelane kodukanti jõudis, tundis ta otse füüsiliselt, kuidas mets on täidetud surnud esivanemate emotsioonidega, keda kohutav hiid Chōsokabe oli siin ammustest aegadest taga ajanud. Chōsokabe oli hiiglaslik ja hirmuäratav olend, kes eksisteeris igavesti ja kõikjal.

Peategelane ütleb: „Kui ma sõna ei kuulanud, siis ähvardas vanaema mind ikka sõnadega: „Kohe tuleb metsast Chōsokabe!” ning tema sõnade kõla andis […] märku sellest, et meiega samal ajal eksisteerib ka koletislik hiiglane.” (lk 51) See koletis on palju tõelisem, kui nii mõnigi asi, mida inimene oma silmaga näeb, sest talle puhub elu sisse hirm kõige selle seletamatu ja mõistatusliku ees, mida pime metsapõu endas varjab.

Ōe suudab väga oskuslikult ühe hoone abil aega tihendada ja seda käegakatsutavaks muuta. Seeläbi pääseb mõjule ka Eliadelt pärit rituaalse korduse idee, mis väljendub kogukonna vajaduses uuesti läbi elada kunagisi katastroofilisi sündmusi. Seesama põrgu, mida keskaegsed kunstnikud olid Nedokorote kodu lähedal asuvas templis grotesksel moel kujutanud, pole ka täna kusagile kadunud. Nagu pole kadunud ka ekstaatiliselt buddha nime korrutavad rändmungad ja end mägedes varjavad hullunud erakud, kes Shikoku saarel endiselt ringi luusivad. Kuigi vabanemist, mida nad sajandeid on kuulutanud, pole saabunud. Ōe raamatus pole progressi. Revolutsioon, mida noored korraldavad, on pigem regress – tsüklilise ajakäsitluse kohaselt jõutakse samasse punkti, kus kunagi juba oldi, mängitakse mängu, mida kunagi juba mängiti. Ja kõik see põhjustab mängus osalejatele lõputut kannatust. See ongi „Sajandi mängu” kõige hirmsam mõte: Chōsokabe tuleb alati tagasi.

Sajandi mäng Kenzaburo Ōe tõlkinud Margit Juurikas 308 lk, kõva köide

Lugu üksildusest ja sõprusest Kadri Haljamaa

T

utvusin eesliköhvi autori Ville Hytösega eelmisel sügisel, kui Soome Instituut korraldas ürituse, mille käigus üritati välja mõelda, kuidas soome kirjandust paremini eestlastele välja pakkuda. Väiksema rühma arutelul rääkis noorepoolne soomlane omaloodud kirjastusest ning raamatukauplusest, samuti mõttest luua samasugune, kirjanikele esinemisvõimalusi ja kirjandushuvilisele kokkukäimiskohta pakkuv pood ka Tallinnasse.

Kui optimistlik, mõtlesin endamisi.

Hiljem olen aru saanud, et Ville jaoks ei ole pessimismi olemas. Tal on tõesti kirjastus Savukeidas, mis nimetab end soome luule ja esseistika lipulaevaks, omades samas ka veidi anarhistlikke jooni. Kirjastusel on raamatupood Tulenkantajat, mille ürituste kalender on tihe ja sisukas. Ning lisaks sellele on ka Villelt endalt ilmunud kuus luulekogu ja kaks lasteraamatut. Tõeline boheemlasest ärimees ja multitalent ning soome kirjanduse saadik Eestis, kuhu ta nüüdseks elama on asunud.

„Eesliköhv köösliahv” (olgu siinkohal keeletundjale võrdlemiseks ja kiitmiseks toodud ka raamatu soomekeelne pealkiri „Hipinäaasi apinahiisi“) on Ville teine lasteraamat. See õnnestus nii hästi, et kandideeris kohe ka Finlandia Junior ehk Soome kõrgeimale laste- ja noorteraamatu auhinnale.

Raamatus elavad kaks üksildast looma: kopsuhaige eesel ja koperdav ahvike. Mõlemad lasevad kuuldavale hääli, mis teistele metsaelanikele ei meeldi ja neis üleolevat naeru tekitavad. Loomulikult tunnevad eesel ja ahv end siis veelgi üksikumana. Kuid ühel päeval kohtavad nad teineteist ja elu läheb jälle paremaks. Nii et üks elutark ja Ville moodi veidike anarhistlik lugu sõprusest ja oma eripäraga leppimisest.

Raamatu muudab eriliseks kunstnik Matti Pikkujämsä töö. Siiani pole selle raamatu kujundus veel ühtki vaatajat külmaks jätnud, sest raamatu iga paarislehekülg näeb välja kui pisike kunstiteos. Igal paarislehel avaneb uue värviga uus tunne, areng loos. Pildid on väikese lugeja ja vaataja jaoks sobiva detailsusastmega, natuke dramaatili-

Matti Pikkujämsä illustratsioon raamatust. sed ja väga kaasakiskuvad. Iga loom selles metsas saab kunstniku käe all oma loomu. Ilmselt ei üllatanud kedagi, et raamat valiti kolme kauneima 2013. aastal ilmunud soome lasteraamatu sekka.

Eesliköhv köösliahv Ville Hytönen tõlkinud Kadri Jaanits 32 lk, kõva köide

www.tnp.ee

ilmunud Juured erinevas mullas Pia Pajur 368 lk, kõva köide Peategelane Heli teeb suvilas suurpuhastust ning leiab paki vanu kirju ja päevikuid. Järjepanu hakkavad meenuma elu mitmeks aastaks määranud sündmused ning saatustmuutev peoõhtu, kus ta leidis püsiva austaja, teisest rahvusest ja teiskeelse. Pärast valestimõistmisi, väiksemaid ja suuremaid tülisid, vastu kõigi sugulaste tahet nad abielluvad... Tänapäeva 2013. aasta romaanivõistlusel ära märgitud teos.

Boheemlaste vabariik

ilmunud Poirot ja mina David Suchet ja Geoffrey Wansell tõlkinud Ragne Kepler 304 lk + pildiplokk, kõva köide Hercule Poirot oma iseloomulike vuntside ja perfektsionistliku käitumisega on üks maailma enim armastatud detektiive. David Suchet on „väikese belglasega” seotud aastast 1988, kui talle Poirot’ rolli pakuti.

2013. aasta lõpuks oli David Suchet mänginud detektiivi kõigis seitsmekümnes Agatha Christie kirjutatud Poirot’ loos. Raamatus „Poirot ja mina” jagab ta mälestusi ikooniliseks saanud telesarjast ja mõtiskleb, mida detektiiv tema jaoks tähendanud on.

Armastus pisiasjadest Francesc Miralles tõlkinud Mai Tõnisoo sari „Punane raamat” 224 lk, kõva köide Samuel ärkab 1. jaanuari hommikul, olles kindel, et uuel aastal pole tema jaoks varuks midagi põnevat. Ent siis tungib tema korterisse kummaline külaline, kelle ilmumine viib Samueli teekonnale, kus ta avastab, kuidas igapäevased pisiasjad võivad tekitada orkaani ja äratada südame, mis olnud aastaid uinunud. Francesc Miralles on kirjanik, esseist, tõlkija ja muusik, kes kirjutanud mitmeid menukaid teoseid ja pälvinud arvukaid kirjanduspreemiaid.

Printsess Luluu ja härra Kere Piret Raud autori illustratsioonid sari „Minu esimene raamat” 208 lk, kõva köide Kui printsess Luluu esimest korda härra Keret kohtab, küsib ta: „Kas sa oled kummitus?” „Rumalus!” vastab too. „Kummitusi pole olemas. Mina olen luukere. Lihast ja luust luukere.

Või õigemini ainult luust. Sõbrad kutsuvad mind lihtsalt härra Kereks.”

Ent miks elab salapärane luukere printsessi lossis? Autor Piret Raud on kunstnik ja lastekirjanik, kellelt on ilmunud mitmed populaarsed lasteraamatud nagu „Ernesto küülikud”, „Sanna ja salakütid” jt. „Printsess Luluu ja härra Kere” põhjal lavastas teater Ugala lasteetenduse.

Loojangul lahkume Tallinnast Einar Sanden 200 lk, kõva köide Endine EK(b)P KK esimene sekretär ja väga laia haardega spioon Karl Säre ilmub 1960. aastate keskel välja ühes Lõuna-Ameerika riigis. Vähki põdev mees lubab USA saatkonna töötajatele anda nimekirja 1944. aastal Läände siirdunud Nõukogude agentidest. Teose keskne tegelane ajakirjanik Margus Tamm saab briti luureohvitserilt ülesandeks see tõendusmaterjal ära tuua.

Klassikokkutulek Kassaris Helju Pets 256 lk, kõva köide 43 aastat pärast keskkooli lõpetamist sätivad klassikaaslased end Hiiumaale Kassarisse üle väga pika aja kokkutulekule. Aastatega on nende elus palju muutunud, kuid nagu selgub, väga palju ka lihtsalt varju lükatud, alla surutud, ootele jäetud. Nüüd uuesti kokku saades jätkub mõnigi lugu sealt, kus see omal ajal pooleli jäi. „Tänapäeva” 2013. aasta romaanivõistlusel äramärgitud teos.

3

Tänapäev

6 (84) 12. juuni 2014

Minu elulugu

Balliseltskond Cocktail Baaris. Keskel Günther Reindorff, Mari ja Eric Adamson.

Heinz Valk

P

ealkirjas toodud nime võib õigustatult omistada kunagisele KuKu klubile, mis oli sisuliselt riigiks riigis ja üheks vaba mõtte kantsiks okastraadistatud punaimpeeriumis.

Nimi „KuKu klubi” on teada ka paljudele neile, kes meie kunstieluga pole lähemalt seotud olnud, kuid on seltskonnas kuulnud lugusid KuKus valitsenud vabameelsusest ja seal juhtunud lõbusatest seikadest.

Enne Teist maailmasõda oli see oma vabameelsusega vaimuinimeste opositsioonilisuse üks tugipunkte vastasseisus laiutavale kroonulikkusele ja tõusiklikkusele. Nõukogude ajal sai KuKust aga tilluke vabaduseoaas keset totalitarismi kõrbe. See oli loomeinimestele lausa teiseks koduks, kuhu võis alati sisse astuda kindla teadmisega, et leiad eest sõpru või tuttavaid, kellega vabalt mõtteid vahetada ning punavõimu pilada. Teisalt oli KuKu ka hinge ja vaimu tohterdamise võimaluseks – siin võis boheemlaslikult lustida ja teha selliseid tempe, mis muudes avalikes kooskäimise kohtades oleksid võimatud olnud.

KuKu olemuse kandev selgroog oli sisedemokraatia, mis ei tunnistanud ametliku võimu käske, reegleid ega isikupositsiooni. Seal kehtisid omad, kirjutamata seadused, mis iseeneslikult tekkisid ja kinnistusid elamisepraktika käigus ja tänu millele sai kogu kukulik süsteem toimida ladusalt ja loomulikul viisil.

Oli iseenesestmõistetav, et KuKus tohtis teha kõike sellist, mis polnud la-

bane või matslik. Selle järele valvas kogu seltskondlik ühiskombestik, mis koheselt tõrjus vahetevahel väljapahvatanud barbaarsuse sugemed, kui need sattusid vastuollu KuKus domineerinud euroopaliku vaimsusega.

Kui aga oli tegu boheemlusele omase vaba eneseväljendusega, eriti kui see oli rüütatud vaimukuse ja originaalsusega, siis nauditi selliseid etteasteid suure poolehoiuga.

Nii võis suur showman Evald Piho KuKus edvistada oma alasti kehale tehtud ekspressiivse maalinguga, mõni noor ja ülemeelik ettekandja sai õhtumeeleolu õilistada oma topless-esinemisega või parodistivõimetega Rein Tomingas lõbustada klubitäit rahvast supervaimuka pilaga Moskva võimukandja aadressil.

KuKus valitseva õhkkonna kujundasid kümned ja kümned säravad isiksused, kellest paljud on tänaseks tõusnud legendi staatusesse. KuKu oli nende ühislooming ja sisaldas seetõttu ka kõiki vaimsusespektri värve.

KuKus valitsenud mõnus solidaarsus ja oma pere hoiak väljendus näiteks priske honoraripataka saanu poolt kõigi KuKus viibinute heldes kostitamises või täiesti tühja taskuga KuKusse tulnu teadmises, et teda kuiva suuga ei jäeta.

Riiklikest normidest sõltumatus ja KuKu baaridaami Alla usaldus aga võimaldas mõnel keerulise hingeeluga isikul elada KuKus kasvõi nädal aega ilma maapinnale tõusmata. Ta sai kenasti tududa KuKu tagakambris, kurnavate unenägude tõrjumiseks valada endale baaris pitsikese konjakit, et siis koos

FOTO ERAKOGUST

uue päevaga alustada isand Bacchuse kummardamise uut liturgiat.

Ent KuKu suurim nauding ja väärtus oli seal pidevalt vulisev seltskondlik vestlus, milles särasid paljud oma sõnakasutuse täiuslikuks lihvinud sõnameistrid nagu Leopold Ennosaar, Juhan Viiding, Richard Kaljo, Raimond Kaugver, Ülo Tuulik, Mati Unt ja hulk teisi, kes hoidsid KuKu vaimsuse kõrgtaset madalamale vajumast. KuKu vestlustes hinnati originaalseid mõtteid ja nende teravmeelset esitust.

Pea kõigi loovharitlaste ja ka muude vaimuinimeste tihe kontsentratsioon põrandapinna ühe ruutmeetri kohta tegi KuKust tolle aja vaimuvabaduse vaieldamatu liidri. KuKust kui ainulaadsest kultuurinähtusest on ilmunud juhuslikke mälestuskatkeid ja muid pudemeid meie ajakirjanduses, kuid esimest korda on nüüd kirjastuse Tänapäev vahendusel jõutud KuKu värvikat elu kajastava elu esimese kopsakama üllitiseni.

Raamat „KuKu klubi kuldsed aastad” ei ole KuKu täielik ajalugu, vaid pigem meelelahutuslik kirjatöö, mis meenutab KuKu seltskondliku elu kordumatust ning heidab sellega valgust unustusse vajuva KuKu klubi kunagisele võlule.

KuKu klubi kuldsed aastad Heinz Valk 208 lk, kõva köide

Eesti keele sõnade lood K ust tulevad eesti keelde sellised argised sõnad nagu „leib”, „mats”, „püksid”, „taevas” ja „aitäh”? Kuidas on sõna „abrakadabra” seotud hambavaluga? Miks meie ütleme „emakeel”, kui poolakad ütlevad „isakeel” ja venelased „sünnikeel”?

Mis ühendab pätte ja viiske, bikiine ja tuumakatsetusi ning spämmi ja sealihakonserve? Kes on see kuulus eestlane, kes on loonud sõnad „hapnik”, „harilik”, „omadus” ja „voorus”? Kas James Bond ja Pontu on nimekaimud? Kuidas on sõna „tripper” ühenduses sõnaga „triblama”? Mis sõnad on eesti keelde tulnud serbohorvaadi ja mustlaskeelest? Mida „okei” tegelikult tähendab?

Nendele küsimustele oskab vastata etümoloogia – teadus, mis uurib sõnade päritolu ja omavahelisi suhteid. Raamat „Sõnalood. Etümoloogilisi vesteid” sisaldab põnevaid ja kohati naljakaidki lugusid enam kui saja viiekümne eesti sõna päritolust ja seostest. Lood pole arusaadavad ja huvitavad mitte üksnes keeleteadlastele, vaid kõigile eesti keele, selle ajaloo ja kujunemise huvilistele. Mõni lugu keskendub vaid ühele sõnale, mõni käsitleb tervet temaatiliselt seotud sõnade kimpu (sõna „koer” või „nõid” sünonüümid; samast algallikast lähtuvad, kuid aja jooksul eri kuju omandanud sõnad, näiteks „hospidal”, „pidal”, „hotell” ja „hostel”).

„Sõnalugude” autor Udo Uibo on Eesti Keele Instituudi leksikograaf, kirjanduskriitik ja tõlkija, kelle etümoloogiaalased kirjutised on ilmunud ajakirjas Keel ja Kirjandus ning jutud olnud eetris Vikerraadio saates „Keelekõrv”.

Sõnalood.

Etümoloogilisi vesteid Udo Uibo 216 lk, kõva köide

Alex Ferguson tõlkinud Vallo Kask 420 lk, kõva köide Alex Ferguson oli seitseteist aastat Manchester Unitedi peatreener ning pole kahtlust, et suures osas tänu tema tööle tõusis see klubi kõige paremate võistkondade hulka maailmas. See raamat ilmus pärast Fergusoni loobumist 2013. aastal ning võtab kokku kogu tema elu. Ilmudes sai sellest kõige kiirema müügiga aimeraamat läbi ajaloo.

Püha taevas, sa oled rase!

Ja mis edasi?

Mariann Kaasik 284 lk, pehme köide Rasedus olevat üks kaunis aeg. Eks ta omajagu olegi, kuid ometi on ka nende nn elu õite valmistamine teinekord üsna raske. Jalakrambid, vihahood, pidev pissimine, seljavalud, hirmud lapse saamise ees – kas pole? Kui sina seisad alles selle raja alguses, heida pilk minu teekonnale. Asja huumoriga võttes elad ka sina need üheksa kuud üle ja saad endale päris oma väikese beebi.

Kuidas kasvatada lapsevanemaid?

Iko Maran illustreerinud Hillar Mets 176 lk, kõva köide Kumb oli enne, kas kasvatamatu laps või kasvatamatu lapsevanem? Kumb neist suudab kiiremini teise närvid krussi keerata? Päkapikk Ninatark on igatahes võtnud käsile valuliselt elulise küsimuse: kuidas siiski lapsevanemaid kasvatada? Aga miks just päkapikk? Seda seepärast, et keegi peab ometi inimestel silma peal hoidma, et need päris ülekäte ei läheks. Mida Ninatark siis nägi ja tegi? Just sellest ja paljudest muudest põnevatest asjadest see raamat räägibki.

Räägin sulle loodusest Urmas Roht, Kristina Villemson illustreerinud Reet Rea-Smyth fotod Mariann Rea 432 lk, kõva köide Erinevatel aegadel on loodusest pajatavaid kirjutisi üsna arvukalt välja antud. Selle raamatu puhul võib eripärana välja tuua konkreetselt määratletud sihtgrupi – nendeks on põhikooliealised noored. Autorid loodavad, et tekstide raskused said just parajad ning et ka vanemad lugejad saavad siit vastused oma küsimustele Eesti geoloogia, loodusgeograafia, loomastiku ja taimestiku kohta.

4

www.varrak.ee www.argokirjastus.ee

Varrak Argo

ilmunud Rebasepere reis Rootsi Tiina Kilkson 24 lk pehme köide R-tähe raamatus reisib rabaserval resideeriv reibas rebasepere Rootsi rokifestivalile. Kõigepealt sõidetakse rongiga, siis rendiauto ja reisilaevaga. Rokifestivalil käik rõõmustab rebaseperet, iseäranis rebasekutsikaid Rihot ja Riinat. Pildid on raamatusse joonistanud Kaja Hiiemaa.

Samas sarjas on ilmunud T-tähe raamat, järge ootab K-täht.

Mis lill see on?

Siiri Konks 72 lk pehme köide Väike Madli jalutab mängides läbi kolme aastaaja – kevade, suve ja sügise –, märgates enda ümber taimi ja loomi, päikesepaistet ja vihmapiisku. Koos oma uue toreda sõbrannaga saab iga laps selle raamatu abil tundma õppida kolmel aastaajal kümmet kõige tavalisemat kodumaist õistaime. Lõpuks koguneb uusi kauneid tuttavaid kokku kolmkümmend pluss üks. Lillede tutvustajateks on loomad, linnud ja putukad – igaühel oma pilt ja nimi. Iga taime kohta on mitu värvifotot, täpne skänneripilt ja sellest tuletatud mustvalge kujutis oma käega värvimiseks.

Et väike laps ei õpi mitte ainult silmade ja käelise tegevuse kaudu, siis on kuulamiseks iga lille kohta lustakas lasteluuletus – lühike heatujusalmike. Et

aga taimi loodusest kergesti üles leida ja mitte muude omataolistega segamini ajada, on emadele-isadele, kasvatajatele, suurematele õdedelevendadele ja teistele kannatlikele kaaslastele sellel lillelisel teel abiks iga taime olulisimad määramistunnused ja kasvukoha kirjeldus.

26(71) (84)29.

12.märts juuni 2014 2013

Tere tulemast Saiasoosse!

Eve Hele Sits

ilmumas Õunte ootel Eve Hele Sits 56 lk kõva köide Raamat räägib linnaperest, emast-isast ja nende kahest lapsest, kes kolivad linnakärast ära maale elama. Igasse peatükki on sisse kirjutatud ühe maatöö tegemine, et anda lastele ülevaade sellest, mida ja kuidas maakodus teha saab. Juttu on õunapuuokste kärpimisest, maa kaevamisest, istutamisest, puude ladumisest, pesupäevast, leivateost, villa kraasimisest, peenarde rohimisest ja paljust muust. Raamat on suurepärane abimaterjal lasteaiakasvatajatele ja lapsevanematele, et lühijuttude kaudu maaelu töid ja tegemisi seletada ning lastega nendel teemadel arutleda. „Õunte ootel”, mis on nn Moonisarja avaraamat, ilmus esmakordselt 2010. aastal. Käesolevat raamatut kaunistavad Epp Marguste pildid.

K

usagil keset metsi ja heinamaid, põlde ja rabasid on väikene küla nimega Saiasoo. Saiasoosse viib tavaline autotee, olgugi et autosid vuhiseb seda mööda vähem kui linnalähedastes paikades. Saiasoo küla inimestel on päevad tegemisi täis – nimelt on neil suured lilledest tulvil hoovid, kus nad armastavad askeldada ja mõtteid mõlgutada.

Seepärast pole neil palju mahti autodega ringi vurada. Keegi peab ju kevadel linnupesakaste ehitama ja pajude õitsemist uudistama. Keegi peab ju suvel mesilaste meekorjamismaratone jälgima, kanadele teri viskama, lammastele laulma ja viljapuudega kõnelema. Keegi peab ju sügisel peedikorvid keldrisse tassima ja peenral kosuvaid kapsapäid paitamas käima. Keegi peab ju talvel metsloomadele kasevihtasid viima, lumevaibale tipitud salapäraseid jälgi uurima ja lumehelveste ilu imetlema. Just nende tegemiste jaoks ongi Saiasoo parim koht.

Vahel tundub, et aeg justkui seisaks siin. Kellaaja peale ei kiirusta Saiasoos keegi kuhugi. Pealegi, kella eest on siin pigem päikene – koos päikesega ärgatakse ning asutakse tööde-tegemiste

Piia-Paula, Miina-Marta ja Liisa-Laura käes reha suisa laulab.

juurde ja koos päikesega minnakse puhkama. Iga päev toob kaasa omad tegemised, avastused ja mõtted. Saiasoos on inimestel piisavalt aega oma mõtete jaoks.

Küla servas seisab kõrvuti kaks talu – Hallita ja Karjatse. Neis mõlemas elavad täiesti isemoodi inimesed – omajagu tavalised ning samas päris erilised ka. Peale Hallita ja Karjatse talu rahva elab Saiasoos veel inimesi. Et see on väike küla, siis tunnevad siinsed elanikud üksteist päris hästi – mäletavad kõigi sünnipäevi ja abistavad üksteist suuremate tööde juures, nagu kartulivõtmine ja -panek ning heinategu. Sellist ühist töötegemist

ILLUSTRATSIOON RAAMATUST

nimetati vanal ajal talguteks ja talgute pidamist tuleb Saiasoos ette tihtilugu. Talgute korras võetakse siin ette suuremad ja raskemad tööd, mida üksi teha oleks märksa raskem kui hulgakesi koos.

Kaunid pildid on joonistanud Tiina Mariam Reinsalu.

Saiasoo lood Eve Hele Sits 128 lk, kõva köide

www.grenader.ee

Grenader

Eluline lugu keerukaist aastaist A jaloolise romaani „Valega tõe jälil” sündmused toimuvad Eestis aastatel 1933–1940. Aruvälja vallas Liivi lahe rannikul otsustavad Eesti Vabadussõjas võidelnud mehed liituda vabadussõjalaste liikumisega ja moodustada vallas oma vabadussõjalaste organisatsiooni. Selle otsuse elluviija on üks romaani peategelane – taluomanik Andres Saar Pärnamäe külast, keda toetavad naabertalude omanikud ja Aruvälja vallas tegutseva Kaitseliidu kompaniiülem Daniel Roosipuu.

Samal ajal toimunud põhiseaduse valimistel kukutab rahvas suure häälteenamusega läbi riigikogu esitatud uue põhiseaduse eelnõu, mille järel Jaan Tõnissoni valitsus kehtestab riigis üldise kaitseseisukorra ja keelustab vabadussõjalaste organisatsioonid. Vabadussõjalased jätkavad tegutsemist illegaalselt ja selgitavad rahvale vabadussõjalaste liitude tegevuse eesmärke. Toimuvad uued põhiseaduse valimised, mille võidab Vabadussõjalaste Keskliidu poolt varem esitatud põhiseaduse eelnõu.

Tõnissoni valitsus astub tagasi, kuna loeb vabadussõjalaste võitu rahva umbusalduse avalduseks. Kuna keegi peale Konstantin Pätsi polnud nõus vastutust endale võtma, valis riigikogu Pätsi üleminekuvalitsuse moodustajaks.

Riigivanema kandidaatide ülesseadmisel toetab rahvas vabadussõjalaste kandidaati ja Päts kuulutab kuueks kuuks välja kaitseseisukorra, keelab ära vabadussõjalaste liidud ja nende juhid arreteeritakse. Aruvälja vallas arreteeritakse kohaliku vabadussõjalaste liidu ju-

Andres Saar ja Daniel Roosipuu esitavad riigivanemale armuandmispalve ja nad vabastatakse vanglast. Samuti rahuldab riigivanem mitme teise sõjaväelase armuandmispalve. Konstantin Päts valitakse presidendiks ja ta vabastab amnestiaga kõik vangi mõistetud vabadussõjalased.

Argielu ajaloo keerdkäikude keskel

Tallinna EVL liikmed teel Pärnu vabadussõjalaste päevale.

hatuse esimees Andres Saar ja Kaitseliidu kompaniiülem Daniel Roosipuu.

Mehed viiakse Tallinna Keskvanglasse, kus nad vangistuse ajal tutvuvad tollal Eestis kehtinud vangla sisekorraga.

Dramaatilised arengud pärast Vabadussõda

Vabadussõjalaste juhte süüdistatakse riigipöördekatse korraldamises, kuid kohus ei leia süüdimõistmiseks tõendeid ja kiiruga kehtestatakse seadustikus uus paragrahv, mille alusel vabadussõjalased mõistetakse süüdi… „avaliku korra rikkumises”.

Kohtupidamise ajal põgeneb vangla juhtkonna kaasabil vanglast vabadussõjalaste üks karismaatilisi juhte – Artur Sirk – ja siirdub Soome, kust ta peab jätkuvalt ühendust Eesti vabadussõjalaste juhtidega. Sirk on algul vägivaldse riigipöörde korraldamise vastu,

ARHIIVIFOTO

kuid hiljem koostab ta kava, mille järgi pidi Eestis toimuma relvastatud riigipööre. Selle plaani elluviimist aitavad ette valmistada ka Andres Saar ja Daniel Roosipuu, kes koos Vabadussõjalaste Keskliidu juhtidega arreteeritakse. Vahetult enne arreteerimist võtavad Eesti Vabadussõjalaste Liidu juhid vastu otsuse loobuda relvastatud riigipöörde korraldamisest.

Algab suur kohtuprotsess, kus mitu vabadussõjalaste juhti ja Vabadussõja kangelast mõistetakse pikaajalisse vangistusse.. Andres Saar ja Daniel Roosipuu saavad kergema karistuse ja nad vangistatakse üheks aastaks.

Siis levib rahva hulgas jutt, et Artur Sirk on teinud Luksemburgis enesetapu. Levivad kuuldused, et Eesti poliitilise politsei agendid mõrvasid ta. Nende kuulduste tõele vastavust uuritakse eraviisiliselt.

Andres Saar on tagasi oma elukohas ja jätkab tegutsemist Kaitseliidus. Daniel Roosipuu on jälle Kaitseliidu kompaniiülem. Euroopas lahvatab sõda ja Eestisse tulevad Nõukogude Vene sõjaväebaasid, mis on eelmäng Eesti okupeerimisele. Kõik romaani tegelased elavad neile sündmustele murelikult kaasa.

Aruvälja valla kaitseliitlased võtavad osa 1939.–1940. aasta sündmustest.

Kõigi nende sündmuste taustal kirjeldatakse romaanis küla- ja vallaelanike argielu. Kaks selle küla noort leiavad teineteist tudengitena ülikoolilinnas Tartus. Nende kohtumistele ja üksteise tundmaõppimisele järgneb kiindumine ja armastus, noored abielluvad. Täitub pruudi suur unistus – laulatus jõuluõhtul koduvalla kirikus.

Valega tõe jälil Ajalooline romaan Vaino Kallas 320 lk, kõva köide

Velikije Luki lahing Eesti laskurkorpus Velikije Luki operatsioonis 1942–1943.

Hanno Ojalo 260 lk, kõva köide Peagi jõuab meie sõjaajaloohuvilisteni raamat eestlastest sõjameeste võitlustes Teise maailmasõja rinnetel.

Seekord Venemaal asuva Velikije Luki linna pärast 1942–1943 talvel. Selle väikese linna nimi on Eestis saanud mõttetu tapatalgu ja kolossaalsete inimkaotuste sümboliks.

Raamat on jaotatud kaheks suuremaks osaks. Esimeses osas antakse ülevaade Punaarmee eesti rahvusliku väekoondise 8. Eesti laskurkorpuse moodustamisest alustades mobilisatsioonist, teekonnast Venemaale ja tööpataljonide kannatusteest. Teises osas käsitletakse lühidalt Punaarmee pealetungi 1942–1943. aasta talvekampaanias kogu Idarindel ja kirjeldatakse põhjalikult Velikije Luki operatsiooni kulgu. Peamine tähelepanu on 8. Eesti laskurkorpuse võitlustel nii välisrindel kui ka linnalahingutes.

Sõjategevust vaadeldakse nii kõrgemate ohvitseride kui ka lihtsõdurite vaatenurgast, rohkesti on sündmuste tabavamaks edasiandmiseks kasutatud lahingus osalenute päeviku- ja mälestustekatkeid. Mööda ei ole mindud ka kõikvõimalikest sõjakoledustest, ülejooksmisest ja vangistamisest.

Tõepoolest, inimesed on suutelised visalt ja vapralt sõdima võimatutes tingimustes, kui neil on säilinud kasvõi väike lootuskiir. Ligi tuhat eestlast pääses välisrindel sakslaste poole üle minnes tagasi kodumaale.

www.canopus.ee

Canopus

6 (84) 12. juuni 2014

Igavene elukarussell Mare Lepik

TTÜ lektor, tõlkija

W.

S. Maugham (1874–1965) oli 19. sajandi lõpul inglise kirjandusse tulnud suurmeeste G. B. Shaw’, J. Galsworthy ja H. G. Wellsi noorem kaasaegne, kes keskendas oma tähelepanu inimese sisemaailmale ja paistis silma ületamatu jutustajana ning psühholoogiliselt tiheda proosa arendajana.

Maughami romaanide juhtteemad on andeka isiksuse positsioon ühiskonnas, konflikt keskkonnaga ning suhted vaimselt piiratud ja kitsa silmaringiga, kuid enesest üliheal arvamusel oleva väikekodanliku seltskonnaga.

Maughami loomingut iseloomustab lakooniline, tabav, elegantne keelekasutus. Kui oma lühiproosas valib ta käsitletavateks teemadeks tavatud elujuhtumid ja harvemini esinevad psühholoogilised probleemid, siis romaanide, k.a „Karusselli” kohta, see üldjuhul ei kehti. Neis käsitletud probleemid olid, on ja jäävad tõenäoliselt igavesti inimeste ellu kuuluma ja on igal ajastul aktuaalsed.

Romaanis „Karussell”, mille tegevus algab Inglismaal 1860. aastatel, areneb paralleelselt kolm äärmiselt huvitavat ja kaasahaaravat tegevusliini, millel ma siinkohal pikemalt ei peatu, et lasta lugejal kõikvõimalikke üksikasju ise avastada, kuid kõiki tegelasi püüab ohjata ja kui abi palutakse, siis ka juhtida, vaimukas, terava mõistuse ning huumorisoonega vanapiiga, miss Ley, eesnime pidi Mary ehk Polly. Kõik kolm süžeeliini on äärmiselt usutavad, köitvad, ja isegi tänapäeval mitte kaugeltki harvaesinevad.

ilmunud Eluteatri näitelaval III vaatus: Vanemuine Lembit Anton 280 lk, kõva köide Selle raamatuga paneb Eesti teatri elav legend Lembit Anton (snd 1922) värvika punkti oma teatrimälestustele. Kui „Eluteatri näitelaval” I osa (2012) keskendus peamiselt Lembit Antoni õpingutele Moskva Teatriinstituudis GITISes ja II osa (2013) töötamisele Tallinna Draamateatris, siis käesoleva, III osa fookuses on selgelt möödunud sajandi 60.– 80. aastate teater Vanemuine.

Lembit Anton: „Ühel kenal päeval tuli mulle Moskvas Gorki tänaval vastu Kaarel Ird ja kutsus Vanemuise teatrisse. Ütles aga kohe, et lavastada ma tema teatris ei saa. „Lavastada saad minu teatris alles pärast minu surma, aga näitlejana saad tööd nii palju kui soovid. Kui on vähe, küsi aga juurde, saad.”” Kas Lembit Anton seda sai ja mida põnevat Vanemuise teatris veel juhtus, saab lugeja teada, kui avab raamatu.

Kuidas rääkida lastega nii, et nad kuulaksid ja kuulata lapsi nii, et nad räägiksid

Miss Ley ja Frank kui Maughami mõtete sõnastajad

Miss Ley esineb tegelasena päris mitmes Maughami romaanis, ning ikka ja alati on tema see, kes kannab lugejani autori mõtted ja tõekspidamised, ning kelle suhu paneb Maugham oma maksiimid ja elutarkused.

Käesolevas romaanis on täpselt samavõrd austav ülesanne antud Mary südamesõbrale (ent kas siiski mitte rohkemale?) Frank Hurrellile, paljutõotavat erapraksist omavale doktorile St Luke’i haiglas. Seetõttu julgen Mary ja Franki liini pidada romaani neljandaks süžeeliiniks. Need kaks sõpra on lahutamatud, autor peab neid eriteadlasteks inimloomuse tundmise alal, kes jälgivad jaheda ning asjaliku kõrvalpilguga oma teekaaslaste elukäiku, ning kes oskavad kõikvõimalikes olukordades abivajajaile nii nõu anda kui dramaatilistes olukordades juhtimist üle võtta.

Väga kurvaks kujunevad nende mõlema jaoks kahe lähedase, noore poeedi Henry Fieldi surm tolle aja saatuslikku haigusesse tiisikusse, ning noore, paljutõotava kirjaniku Basil Kenti imekauni kõrtsitüdrukust kaasa vabasurma minek.

Kuid mis see on, mis teeb miss Ley, Maughami mitmes romaanis esineva tegelaskuju niivõrd eriliseks ning nauditavaks?

Maugham, kes tunneb ja armastab kunsti, kirjeldades ka käesolevas romaanis paljusid tegelasi mõne kunstiteose abil, iseloomustab miss Leyd nii: „Sel ajal sarnanes miss Ley, kes viimase kahekümne aasta jooksul oli vähe muutunud, erakordselt täpselt Agrippina portreekujule Napoli muuseumis. Tal olid samasugused näojooned, palgeil

5

W. S. Maugham. peegeldumas üsnagi põlastav ükskõiksus maailmaasjade suhtes, ning silmatorkav, sissejuurdunud suursugusus, mille keisrinna oli omandanud suurte rahvahulkade valitsemisel, ent miss Ley, veelgi peenemal kujul, valitsedes vaid iseenese üle.”

Malemäng Surmaga

Miss Ley võrdleb elu malemänguga, kus vastaspool lauda istub alati Surm.

Ent miss Ley nendib: „Tark inimene ei mängi võidu peale, sest see on võimatu, vaid mängib selleks, et hea lahing anda. Ja kui tegu on tõesti targa inimesega, siis ei unusta ta iial, et see kõik on üksnes mäng, ning seetõttu ei tuleks seda mitte liiga tõsiselt võtta.”

Miss Ley armastab kogu hingest ilu.

Nii tõdeb ta: „Olen alati õnne otsinud ja arvan, et üldiselt olen seda ka leidnud.

Ma järgisin oma vaistu ning otsisin tundeelamusi, mida mu meeled mulle pakkusid; hoidusin meelega kõrvale kõigest, mis oli inetu või tüütu, ning otsisin kõikjalt täiest hingest ilu./.../ Ma pole iial hea ega kurja üle pead murdnud, sest minu arvates on see kõik suhteline, kuid ma olen alati püüdnud korraldada oma elu nii, et vähemalt minu silme ees moodustuks tumeda maailmapildi taustal kaunis muster.”

Siinkohal tuleb märkida, et Maugham on ise sõnastanud oma elueesmärgi täpselt samamoodi: „Mustri mõte on tema terviklikkuses. Kui pilti rikkumata pole enam võimalik midagi lisada, paneb kunstnik pintsli käest. Kui keegi

peaks nüüd küsima, mis on selle mustri mõte või otstarve, pean paraku vastama, et ei miski. Mustriks vormisin ma elu mõttetuse ainult sellepärast, et olen kirjanik.” („Kokkuvõtteks”, e. k 2005).

Miss Ley elumuster

Miss Ley elumustrist aga jääb midagi väga olulist puudu. Mary avab oma salajasemad mõtted Mrs Barlow-Bassettile, kui too, saades teada, et tema poolt jumaldatud poeg on jätnud pooleli õpingud ülikoolis, tekitanud arutul hulgal rahalisi võlgnevusi, prassinud maha emalt õpinguteks saadud raha, flirtinud lugematu hulga daamidega, jne, teatab, et oleks parem, kui tal poleks iial poega sündinudki: „Mu kallis, ärge nii küll öelge! Isegi kui ma pean Reggiet lodevaks, isekaks ning liiderlikuks, annaksin ma selle eest kõik, mis mul siin ilmas on, kui ta vaid minu poeg oleks.

Siin maailmas pole kedagi, kes minust hooliks – välja arvatud Frank, sest tal on minuga lõbus – aga ma olen nii kohutavalt üksik. Ma jään vanaks. Sageli tunnen end nii vanana, et paneb imestama, kuidas saan ma üldse edasi elada, aga ma vajan nii väga kedagi, kellele pole absoluutselt ükskõik, kas ma olen terve või haige, elus või surnud. Mu kallis, tänage Jumalat, et teil on poeg!”

Laiemas plaanis mõtiskleb autor üldse inimese abitust üksindusest siin laias maailmas. Näiteks lausub Basil Kent oma armastatule ja hingesugulasele, Mrs Murrayle: „Näib, nagu oleks iga inimene ümbritsetud nähtamatu

ringiga, mis teda ülejäänud maailmast ära lõikab. Igaüks meist seisab eluga silmitsi täiesti üksi, ja igat oma sammu peab ta kavandama ise, ja mitte keegi teine ei saa teda sealjuures aidata.

Need asjad, mille kohta on võimalik nõu küsida, on nii tähtsusetud. On muid asju, kus kaalul elu ja surm, mida inimene ei saa iial sõnadesse panna; kuigi, kui saaks, muudaks see väga palju.” /.../ „Lõpuks alistuvad kõik saatusele. Arvan, et kui kõrvaltvaataja inimsüdametesse näeks, oleks ta jahmunud, kui palju viletsust ta seal näeb, ja mida kõike inimesed naeratades taluvad. Me peaksime kõik oma kaasinimeste vastu leebemad olema, nähes, kui õnnetud nad on.”

W. S. Maugham lahkab romaanis „Karussell”, mida võib kahtlemata pidada autori üheks parimaks ja võimsamaks romaaniks, mitmeid meid kõiki väga lähedalt puudutavaid küsimusi ja probleeme. Ent lõpetagem miss Ley elutarkusega: „Keegi tark mees on kunagi öelnud, et küsimusi võib ju maailmaasjade kohta palju küsida, kuid vastust ei leidu neist mitte ühelegi.”

Karussell W. S. Maugham tõlkinud Mare Lepik 432 lk, kõva köide

Elaine Mazlish, Adele Faber tõlkinud Aet Karolin 300 lk, pehme köide Tegemist on raamatu „Õed ja vennad rahujalal” (e. k 2010) autorite kõige tuntuma teosega, mis neile ka maailmakuulsuse tõi. Käsiraamat, mida on nimetatud ka lapsevanemate Piibliks, annab delikaatses ning humoorikas stiilis näpunäiteid, kuidas suhelda oma teismelise lapsega ja ise sealjuures ellu jääda, st kuidas kasvatada oma poegi ja tütreid nii, et nad ennast täisväärtuslike perekonnaliikmetena tunneksid.

Paljud kasvatusteadlased on avaldanud arvamust, et käesolev raamat võiks olla kohustuslik lugemismaterjal mitte ainult lapsevanematele, vaid ka õpetajatele, sotsiaaltöötajatele ja kõigile lastega kokku puutuvatele isikutele, aidates kaasa sisemiselt vabade ning väärikate inimeste kujunemisele. See raamat näitab, kuidas olla vaba iseenda sees – kuidas austada ennast, oma perekonda ja kaasinimesi, suheldes nendega vabadele inimestele omasel väärikal moel.

Villa järve ääres Ira Lember 234 lk, kõva köide Autor läheb romaanis ajas tagasi selle põlvkonna juurde, kelle noorus ja kujunemisaastad sattusid saatuse tahtel Eesti Vabariigi hävingu ning okupeerimise ajale, selle põlvkonna üleelamiste ja elamata elude juurde.

Romaan algab sõjaeelses Eesti Vabariigis, kui peategelane Maret Kolk kutsutakse koos emaga elama sugulaste juurde idüllilisse villasse järve ääres. Seal sõbruneb ta villa omaniku tütre Violetaga, keda ta küll imetleb, ent ka kadestab. Elu on ilus ja tulevik ahvatlev. Varsti aga muutub kõik, vene vägede sissetung ja okupatsioon kehtestab hoopis teised mängureeglid, mil eestlased võisid omaks pidada vaid oma unistusi. Lugu saab üllatava järje pool sajandit hiljem samas Järvepilgu villas.

6 ilmunud

Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika

Indrek Hargla 464 lk, pehme köide Tallinn, AD 1432. Apteeker Melchiori mõrvamõistatuste sarja viienda osa sündmused keerlevad dominiiklaste kloostrist leitud salapärase kroonika ümber. Kroonika järgi on templirüütlid kunagi Tallinnas käinud ja pühendanud ühe linlase oma saladustesse. Kroonika leidmisele järgnevad mõrvad, ning jäljed näivad viivat Püha ihu gildi, kuhu kuulub ka apteeker Melchior. Romaani teine liin jälgib Melchiori poja seiklusi Lübeckis, kus ta jahib oma suguvõsa iidse needuse saladust.

Hullu munga päevik Peep Ehasalu 240 lk, pehme köide Kriminaalsena alanud lugu loovib läbi ajaloo, teaduse ja tunnete ning raputab tolmu poliitikute pattudelt.

Autor lõbustab lugejat universaalselt äratuntava ühiskonnaga, kus ennast arhiivisügavusse peitnud noorteadlase lihtne maailm põrkub tegelikkuse hoolimatute reeglitega. Selles peadpööritavas klaperjahis langeb maske ja elusid ning tõde on alati seal… kusagil… Mõni hull munk oskab ehk täpsemalt öelda.

Imepärane lugu fakiirist, kes jäi kinni IKEA kappi Romain Puértolas tõlkinud Anti Saar 216 lk, kõva köide See raamat jutustab ühe fakiiri uskumatutest seiklustest Euroopa neljas kandis ja Gaddafi-järgses Liibüas.

Elas kord Ajatashatru Lavash Patel (hääldada suupäraselt: Ajarattast Uur või Asjata Sa Truu), erialalt fakiir, libafakiir. Ühel päeval maandub seesinane hindu Charles de Gaulle’i lennjaamas Pariisis, sihiks Ikea, valmismööbli Meka ja majatarvete Jeruusalemm, ning eesmärgiks hankida endale staatust kinnitav magamisase: naelvoodi.

Jahimehe käsiraamat Jürgen Schulte tõlkinud Mare Lillemäe täiendanud ja kommenteerinud Kaarel Roht 608 lk, kõva köide „Jahimehe käsiraamat” on mahukas teaberaamat nii noorele kui ka kogenud kütile, õppe- ja lisamaterjalina hüva abiline koolitusel osalejale ja ka selle läbiviijale. Raamatusse on lisatud ohtralt Eesti arvandmeid ja fakte, seda on täiendatud pildimaterjaliga ning erinevused jahiseadustes viidud vastavusse meil kehtivate õiguslike normidega. Suur osa materjalist on esitatud küsimuste-vastuste vormis.

Kutsika kasvatamine Tuire Kaimio tõlkinud Anu Suoninen 272 lk, kõva köide kordustrükk „Kutsika kasvatamine” on asjalik ja põhjalik nõuanderaamat, mille abil tuleb toime ka päris algaja koerakasvataja. Peatükkide kaupa käsitletakse koera kasvatamise ja koolitamise erinevaid perioode ja probleeme vastavalt koera iseloomule ja tõule.

Raamatus leiab nõuandeid sobiva perekoera valimisel.

www.varrak.ee

Varrak Varrak

26(71) (84)29.

12.märts juuni 2014 2013

Faehlmanni ja Kreutzwaldi muistendid ühes raamatus Kristi Metste

on avaldatud eranditult kõik Faehlmanni lood, sh muistendid Kalevipojast.

sisuline toimetaja

K

Kreutzwaldi kohapärimuslikud lood

irjastuse Varrak väljaandel on ilmunud Friedrich Robert Faehlmanni „Muistendid” ja Friedrich Reinhold Kreutzwaldi „Paiklikud ennemuistsed jutud”, seekord ühiste kaante vahel ja noore kunstniku Triinu Lille illustratsioonidega.

Rahvaluule avastamine valgustussajandi rüpes ning romantismile omane vaimustumine kõigest ülemeelelisest virgutas siinmailgi koguma ja töötlema omamaiseid pärimusaineid. Sündisid meie kirjanduse esimesed klassikalised teosed, Faehlmanni muistendid ning Kreutzwaldi „Kalevipoeg” ja „Eesti rahva ennemuistsed jutud”.

Nagu klassikat ikka, on ka neid teoseid korduvalt avaldatud, nii et ringlemas on mitmeid erinevaid tekstiversioone. Kirjastus Varrak on seadnud eesmärgiks anda lugeja käsutusse mitte ainult kaunis raamat, vaid ka usaldusväärne tekst. Sellest põhimõttest peeti kinni juba 2003. aastal, mil anti välja Faehlmanni muistendid ja valik Kreutzwaldi paiklikest ennemuistsetest juttudest Ruth Huimerinna kaunis kujunduses. Nii tollase kui nüüdse kordustrüki aluseks on võetud teoste teaduslikud väljaanded, Faehlmanni „Teoste” I köide (1999) ning August Annisti redigeeritud Kreutzwaldi „Eesti rahva ennemuistsed jutud” (1953, 1967).

Kreutzwaldi „Paiklikud ennemuistsed jutud”, ühtekokku 18 kohapärimuslikku lugu, kuuluvad „Eesti rahva ennemuistsete juttude” koosseisu ja ilmusid juba raamatu esitrükis 1866. aastal. „Ennemuistsete juttude” koosseisus ongi nad enamasti ilmunud, kui mitte arvestada üksikute palade (nt Ülemiste vanakese loo) avaldamist kooliõpikuis. Eraldi raamatukesena on valik neist, kaheksa muistendit, ilmunud üksnes kirjastuse Varrak ülalmainitud 2003. aasta väljaandes. Ennemuistsete juttude 1953. aasta väljaandes, kust lood võeti, ei olnud toimetus Annisti sõnutsi „isikukultuse ajast pärit vaatekitsuse mõjul” söandanud ülejäänud muistendeid avaldada.

Nüüdses kordustrükis ei olnud piiratud mahu tõttu võimalik laiendada tekstivalikut, kuid need on redigeeritud 1967. aasta tekstikriitilise väljaande järgi, kust pärineb ka lugude järjekord.

Erilise kaalu annavad raamatule Triinu Lille uudsed illustratsioonid.

Need asetavad lood keskaja konteksti, ajastusse, kust aineid on ammutanud nii endisaegsed kui ka tänapäevased suured jutuvestjad, nn imeulme žanri viljelejad, kelle eelkäijateks eesti kirjanduses võime Faehlmanni ja Kreutzwaldi rahuliku südamega pidada.

Faehlmanni kogutud muistendid

Faehlmanni muistendid on teatavasti kirjutatud saksa keeles ja sellistena need ajavahemikus 1840–1852 ka ilmusid, välja arvatud muistendid Kalevipojast, mis jäid temast käsikirja. Eesti lugejateni hakkasid need jõudma 1860. aastatel, esialgu ümberjutustuste, hiljem aina täpsemate tõlgetena. Kõige enam on levinud Mart Lepiku tõlked, mis on saksakeelse originaaliga võrrel-

„Vanemuise kosjaskäik”.

des n-ö eestilikumaks stiliseeritud.

Need leiduvad Faehlmanni kõige tuntumas kogus „Müütilised muistendid”.

See ilmus mitmes kordustrükis juba nõukogude ajal, rääkimata uustrükkidest käesoleval sajandil, ja nüüd levitatakse seda usinasti ka e-raamatuna. Paraku puuduvad sealt lugu keelte keetmi-

TRIINU LILLE ILLUSTRATSIOON RAAMATUST

sest, milles eestlane pilkab ühes teiste lähemate naaberrahvastega ka venelasi, ja Kalevipoja lood. Esimest ei saanud nõukogude ajal avaldada, teisi on traditsiooniliselt käsitletud muudest muistenditest eraldi, tulevase eepose põhisündmustiku ja -ideestiku visandina.

Varraku välja antud „Muistendites”

Muistendid Friedrich Robert Faehlmann

Paiklikud ennemuistsed jutud Friedrich Reinhold Kreutzwald 90 lk, kõva köide

Hommikusöök Pluutol viib 70ndatesse Aet Varik tõlkija

P

atrick McCabe’i (snd 1955) „Hommikusöök Pluutol” (1998, e.k ilmumas) viib meid 1970. aastate alguse Iirimaale, Põhja-Iirimaa piiri äärde, kus kas või ajutistki pääsemist vennatapu ja kitsarinnalise vaimupimeduse süngusest paistab tõotavat vaid moeajakirjade, filmide ja uute tantsuplaatide glamuurne maailm. Vähemasti on see nõnda peategelase Patrick Bradeni meelest, kes juba teismelisena pesunöörilt naiste aluspesu näppab, et see ülle tõmmata ja ennast siis peegli ees keereldes Patriciaks nimetada.

Patrick „Pussy” Braden jutustab oma loo ise, õigemini paneb selle oma lemmikpsühhiaatri tarvis kirja. See on minajutustus, nagu oli ka „Lihunikupoiss” (1992, e.k 1999). Ent kui „Lihunikupoisi” Francie hääl jäi algusest lõpuni muutumatuks, siis Patrickul on varuks mitu võib-olla koguni üksteisele vastukäivat häält. Üks neist pärineb juba eelmainitud glamuuri- ja moemaailma ajakirjadest, ja kuigi Pussy kinnitab, et ihkab üle kõi-

ge endale vagiinat, on tema naisemõtted ja -tunded enamasti pärit just ajakirjanduse ja reklaami maailmast. Sellesse põimuvad klišeelikud, otsekui filmist pärinevad pildid kodust, aga ka Iirimaa piiriäärsest karmist tegelikkusest.

Nii nagu Francie Brady „Lihunikupoisis”, otsib ka Patrick/Pussy kodu, kohta, kuhu saaks jalad maha toetada ja kaljuna igaveseks pidama jääda. PõhjaIirimaa olukord ja sellest võrsunud meeleolud, organisatsioonid ja sündmused, kogu see „lehk”, mis on täitnud Tyreelini oru ning mille vastu Pussy loodab astuda Chanel No 5 abiga, on ilmselt paljusid kodutuks jätnud, kui mitte füüsiliselt, siis emotsionaalselt ja vaimselt seda enam. Preestri salapatust võrsunud Patrick sünnib ja rändab ringi kodutuna, Londonis on tema aadress „Piccadilly Circuse lihalett”, kuigi ta sisimas unistab kodust ja emmest, kes ahjukuumusest õhetades õunakoogid lauale tooks.

Kadunud kodu toob meelde Mats Traadi romaani „Üksi rändan”, kuigi viimases ei erista väljasaadetud vanematest maha jäänud koduta noorukit ümbritsevatest mitte seksuaalne sättu-

mus, vaid püüd vaimuvalguse poole.

Mats Traadi Kalju Soa teab, mis on kodu, olgugi et see esialgu kättesaamatuna paistab. „See vesine õhtu on meie kodu,” ütleb ta oma armsamale. Patricku kodu pole aga kunagi olemas olnud, isegi mitte vesises õhtus.

Neil Jordani suurepärane film on Eesti publikule tuttav ja selle linastumisele 2006. aasta PÖFFil järgnes mitu kaasaelamisega kirjutatud arvustust. Kuna Patrick McCabe oli koos Jordaniga filmi stsenarist, siis võiks ju uskuda, et raamatuga siin suurt vahet pole. Filmi tundetoon – heitlik saatus ja habras elujulgus, millel optimism ometi vaibuda ei lase – on tõesti sarnane McCabe’i raamatu emotsionaalse laenguga, ent tingimused, milles elujulgusel tuleb avalduda, on ometi teistsugused kui filmis.

Et erinevustest märku anda, piisaks ehk peategelase nimestki. Raamatu Patrick „Pussy” Bradenist on filmis saanud „Kitten” ehk kiisupoeg. Ka veeretab saatus tema teele nii mõndagi, mis lubab uskuda inimloomuse headust ja avarust – politsei küll kolgib teda, kuid leiab ka „ohutu” töökoha peep-show’ kabiinis, preestrist isa tunnistab ta –

küll kaunikesti hilinenult – omaks ja võtab oma tiiva alla, emale on võimalik vähemasti pilk heita, kui ka mitte tema elus osaleda. Ja kõigele lisaks on transvestiit Kittenil võimalus moodustada „alternatiivne” perekond lapsepõlvesõbratari Charlie ja tema lapsega, ta ei jää maailmas üksi.

Patrick McCabe’i raamatus midagi niisugust ei juhtu. Seal on Patrick „Pussy” Braden enam või vähem üksi algusest lõpuni – ja Charlie loob täiesti tavalise tuumperekonna. Kõige lähem usaldusalune on talle psühhiaater, keda ta eesnimega Terence’iks kutsub – rahena sadavad saatuselöögid viivad Patricku (või Pussy) lõpuks psühhiaatriahaiglasse, kus ta oma eluloo sellesama Terence’i tarvis kirja paneb.

Hommikusöök Pluutol Patrick McCabe tõlkinud Aet Varik 208 lk, kõva köide

www.varrak.ee

Varrak

6 (84) 12. juuni 2014

Loo, koo ja rõõmusta Riina Tomberg

tud ja sügavaimad muuseumielamused. Ülesanne nägi ette ühe kampsuni, jaki, kleidi või muu kootud rõivaeseme kavandamist ja valmistamist. Energiat oli aga kogunenud sel määral, et raske oli peatuda; veel parem mõte kui eelmine, veel erilisem tehniline nipp, veel kaunimad värvikõlad tahtsid vormi võtta ja kampsuniks saada. Õnneks oli meil kasutada ka kevadsemester, siis küll juba mõttena enesest väljapoole suunatud, kindlalt piiritletud sihtgrupile loodud eseme tootearendusena.

raamatu koostaja

R

aamatu sünnilugu võiks alustada näiteks üle-eelmise aasta sügisest, kui Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku tekstiili eriala tänavuse lennu üliõpilastel seisis ees ülesanne endale kootud rõivaese kavandada.

Kahel esimesel õpinguaastal omandatakse pärimuskultuuri tehnilisi oskusi läbi muuseumiesemete uurimise ning valmistatakse vanu tehnikaid kasutades kindaid, sukki, vöid, vaipu. Kolmandal aastal hakatakse õpitut isikupäraselt tõlgendama, uuendama, elustama, et traditsiooniliste väärtuste kaudu luua uusi, tänapäevaseid tarbeesemeid, millel endisaegne hing sees.

Võiks alguse nihutada ka suve lõpu pärimuspraktikasse, kui terve kursus veetis nädala Hanila muuseumi varasalves Läänemaal, joonistades mikroskoopilise täpsusega sajandivanuseid esemeid ja leides üha uusi põhjuseid vaimustuda, imetleda vanu näputööoskusi, lihtsate esemete ilu, uurida tehnilisi detaile, innustuda värvide harmooniast ja kontrastidest. Sekka külaskäike kohapealset kultuuri elus hoidvate meistrite juurde.

Pärimuspraktika toimib sel perioodil vana ja uue ühendajana, sügavama sideme loojana, hetkena, mil vanast hakkab kooruma uus.

Kevadel loo, sügisel rõõmusta

Selle pisut kummalise, inspireeriva ja vaimustava aasta looming on nüüd kaante vahel, igaühelt üks teos, koos tegemisjuhiste ja materjalisoovitustega. Kevad on selle loomelustist pakatava raamatu ilmumiseks just paras aeg. Õige aeg koguda mõtteid ja materjale, tulla mõnelt põnevalt reisilt tagasi uue kampsuni jaoks leitud kangajupi või paelaga, sorteerida vanu nööbikarpe ja huvitavaid, kappi ununenud rõivaid, mida uuesti elama panna. Valgetel õhtutel tikkida ja heegeldada, proovida ja harutada ning ennäe, just pimedateks sügisõhtuteks ongi valmis soe, kaunis, isikupärane rõivaese!

Pärimusel põhinevad pitsid ja tikandid.

FOTO RAAMATUST

Hakkas toimuma midagi hämmastavat – ideede tulv, tohutu õhin ja entusiasm, igaühel kaasas oma lõngade, kangaste, paelte ja pitside tagavarad, mida vahetati, sobitati, mõõdeti ja muudeti. Juba välisuksest koolimajja sisene-

des võis kuulda, et kolmandal korrusel on kolmas kursus sõiduvees. Episoodina tollest sügisest jääb meelde õppereis Londonisse, kus pakiti pagasisse kõige säravamad paelad, kõige peenemamustrilised kangad, raskeimad raama-

Loo. Koo. Rõõmusta Käsitöövõtteid kudumite kaunistamiseks koostanud Riina Tomberg 160 lk, kõva köide

Teejuht taimekoosluste maailma Toomas Kukk

botaanik, ajakirja Eesti Loodus peatoimetaja

K

oos kasvavad taimed moodustavad taimekoosluse. Tunneme metsi ja soid, heinamaid ja mererannikut, kuid võime eristada pohlapalumetsi või mustika-palumetsi. Teadlased on kooslusi rühmadeks jaotanud küll ühtede ja teiste tunnuste järgi, aga ikkagi pole lootust, et kunagi jõutaks kõigile meelepärase süsteemini.

Esimene eestikeelne taimekoosluste määraja ilmus 1970. aastal looduseuurijate seltsis sarjas „Abiks loodusevaatlejale” õhukese mustvalge vihikuna. Selle autor Ann Marvet on olnud aastakümneid ajakirja Eesti Loodus toimetaja ning kirjutanud ja toimetanud rohkesti loodusraamatuid. Seeläbi on ta omandanud filigraanse oskuse raskeid või pealtnäha segaseid probleeme lugejale arusaadavalt esitada.

Rahvuslik, kodumaine

Marveti koosluste määraja aluseks võetud süsteem on n-ö rahvuslik, kodumaine. Nüüdisajal on keskkonnaametnike ja loodusuurijate meeles esikohal Euroopa loodusdirektiiv ja sellest tulenevalt Natura 2000 elupaigatüüpide klassifikatsioon. Uus taimemääraja on aga meeldivalt eestimeelne, andes siiski võimaluse ka loodusdirektiivis toodud elupaigatüüpidele vaste leidmiseks.

ilmunud Pikse tütar Jaan Tangsoo 272 lk, kõva köide Ühed inimesed lähevad ühiskonnas toimuvate muudatustega kaasa, aga teised mitte. Viimaste hulka kuulub ka käesoleva romaani peategelane Alma, kelle senine elu on möödunud maal loomade ja talutööde seltsis, ent nüüd on selle kõigega lõpp. Kuidas elada edasi, kui vanainimene on tervisehädade tõttu kistud välja oma senisest harjumuspärasest elurütmist ning sattunud linna tütre juurde, kus ta enam millestki aru ei saa?

Ujuja 1. raamat Joakim Zander tõlkinud Kadri Papp 344 lk, pehme köide Palavikust hõõguval kuumal ööl jätab Ameerika agent 1980. aastate alguses Damaskuses oma vastsündinud lapse ebakindla saatuse hooleks. See on reetmine, mida ta ei suuda endale iialgi andestada. Oma mineviku eest põgeneb ta Beirutisse, Afganistani, Iraaki – ükskõik kuhu, kus stress ja oht lasevad tal unustada. „Ujuja” on põnevusromaan süüst ja selle heastamisest, mineviku taagast. Ja sellest, et iseenda eest pole võimalik põgeneda.

Saladuse hoidja

Kõige nõudlikum tellija

Koolis tagasi, nädala jagu elamusi ja mapitäis joonistusi kaasas, pidi igaüks hakkama tutvust sobitama ühe kõige kapriissema ja nõudlikuma tellijaga, kellega võib kokku puutuda – omaenese minaga, kellele kavandatav ese pidi sobima, teda lausa vaimustama, olema tehniliselt teostuselt nõudliku kliendi vääriline, uus ja unikaalne.

7

Nõmme mets.

Eestikeelseid taimemäärajaid on terve riiulitäis, kuid taimekooslusi aitab määrata seni vaid üks mustvalge, ligi 45 aastat tagasi ilmunud vihikuke. Paratamatult tekib küsimus: miks see nii on?

Taimekooslused on ju kõikjal meie ümber, sest isegi muruplats ja jäätmaa on ju mingisugune taimede kooslus.

Koosluste määramine ei saa põhimõtteliselt olla lihtne, sest määratakse seda, mida tegelikult olemas polegi. Taimkattetüübid on meie, inimeste väljamõeldis oma elu lihtsustamiseks, et looduse mitmekesisuses orienteeruda. Mets ja niit on teineteisest selgesti erinevad, aga metsa- või niidutüüpide rohkus ajab esmapilgul küll „juhtme kokku”.

FOTO RAAMATUST

Koosluste vahel pole selgeid piire ja nad on omavahel seotud üleminekutega. Kooslus sõltub suuresti keskkonnatingimustest: mullastikust, veeoludest, kliimast jne ning taimkate mõjutab ka neidsamu keskkonnatingimusi. Teatavates sarnastes oludes kujuneb taimede komplekt, mis kordub ka teistes samasugustes tingimustes. Neid komplekte aitabki uus määraja eristada.

Rohke pildimaterjal

Ann Marveti raamatu tugevus on kindlasti rohke pildimaterjal. Eks hea foto saab öelda rohkem kui pikk tekst. Suurema osa piltide autor on Arne Ader, kes lisaks oma põhjatule pildipangale

käis mõningaid kooslusi ka otsimas ja pildistamas. Kooslustele lisaks on teoses rohkesti taimepilte, sest koosluse määramine põhineb suures osas just taimeliikidel.

Võib karta, et katsed taimekooslusi määrata ei pruugi esimesel korral õnnestuda: määramistabelites toodud taimenimed on tundmatud, olete sattunud ebatüüpilisele või inimtegevusest muutunud taimekooslusele jne. Võib-olla lohutab määraja kasutajat teadmine, et ega taimkatteteadlasedki ole kooslusele nime andmisel alati ühel meelel.

Ei tasu meelt heita ja raamatut riiulisse unustada: vähemasti aitab koosluste määramine treenida tähelepanelikkust, olulise eristamist ebaolulisest. Nii selgub peagi, et kõik rohumaad polegi samasugused niidud, et männimets saab olla nõmme-, palu- või ka rabamännik. Kuid kõige olulisem on rõõm looduse mitmekesisusest ja looduses viibitud ajast. Rõõmustamisele aitab taimekoosluste määraja kindlasti kaasa.

Metsa-, sooja niiduaabits.

Eesti taimekoosluste määraja Ann Marvet 96 lk, pehme köide

Kate Morton sari „Varraku ajaviiteromaan” tõlkinud Lii Tõnismann 440 lk, kõva köide Ühel 1961. aasta suvepäeval näeb kuueteistaastane Laurel pealt hirmsat kuritegu. 2011. aastal on Laurelist saanud armastatud näitleja, kuid minevikust pärit varjud hakkavad survet avaldama. „Saladuse hoidja” on lummav lugu suurematest ja väiksematest saladustest, teatrist ja vargusest, mõrvast ja armastusest.

Marina Carlos Ruiz Zafón tõlkinud Kai Aareleid 208 lk, kõva köide Barcelona tänavatel hulkudes kuuleb viieteistaastane Óscar mahajäetuna paistvast häärberist lummavat aariat.

Poiss hiilib majja ja tutvub Marinaga.

Marinast ja tema isast saab Óscarile otsekui uus pere, maailm, kuhu internaatkooli argipäevast põgeneda.

Noored hakkavad jälitama looritatud naist, kes külastab vanal surnuaial nimetut hauda. Mänguna alanud seiklus muutub aga ohtlikuks tegelikkuseks, kui inimesed Marina ja Óscari ümber hakkavad surema...

Valelikud võrgutajad Sara Shepard tõlkinud Lii Tõnismann 272 lk, pehme köide Igaühel on midagi varjata – eriti keskkoolitüdrukutel Spenceril, Arial, Emilyl ja Hannal. Spencer himustab õe poissi. Aria unistab oma inglise keele õpetajast. Emily armub uude kooliõesse. Ja Hanna kasutab ilu nimel üsna inetuid võtteid. Aga sellest ajast saadik kui nende sõbranna Alison jäljetult kadus, varjavad nad kõik veelgi suuremat saladust. Romaanide põhjal on valminud ka ülipopulaarne telesari Pretty Little Liars, mis jookseb Eestis Kanal2 ekraanil.

8

www.varrak.ee www.raamat24.ee

Varrak Ajakirjade Kirjastus

ilmunud

26(71) (84)29.

12.märts juuni 2014 2013

ilmunud

Piknikule

Kroonika album

Mari-Liis Ilover 164 lk, pehme köide Piknikke armastavad ühtviisi nii täiskasvanud kui ka lapsed. Nii et paki toidud korvi, haara kaasa piknikutekk, sõida loodusesse ja meeldejääv puhkusepäev on garanteeritud!

Toidukirjutaja ja kokaraamatute autor Mari-Liis Ilover pakub Eesti esimeses piknikutoitude raamatus innustavaid ideid, mida võtta kaasa eri aastaaegadel piknikku pidades. Lisaks ligi 80 retseptile leiab veel kasulikke nõuandeid väljasõidu planeerimise, toitude eripära ning nende pakkimise ja säilitamise kohta.

koostanud Meelis Kapstas 212 lk, kõva köide Raamat esitleb valikut ajakirja Kroonika ligi paarikümne ilmumisaasta parimatest piltidest. Saatesõnas tõdeb raamatu koostaja Meelis Kapstas: „Tohutust ja esinduslikust piltide hulgast rasket valikut tehes, sain head kinnitust: parimad fotod-lood on sündinud portreteeritava ja portreteerijate õhinas ja vaimustuses, tõelise koosloominguna. Koos raamatu kujundajaga kaevusime kauaks Kroonika arhiivikeldrisse. Vanasti öeldi, et maja süttides haarab inimene kaasa kõigepealt kõige kallima – päästab tulekahjust oma pildialbumi, aga põlevasse majja võib Kroonika oma parimaid vanu pilte välja valima jäädagi.”

Rabarberitoidud salatitest magusani Lia Virkus, Pille Enden 64 lk, pehne köide Esimene kevadine tärkaja rabarber annab võimaluse pärast pikka talve jälle mõnusalt hapukaid kooke, lahedat kisselli ja kohevat vahtu valmistada.

See mõjub kui sõõm kauaoodatud värsket õhku. Rabarberi kasutusala on aga hoopis laiem kui pelgalt koogid või magustoidud. Sobita seda liha või kalaga, lisa salatisse või vürtsmoosi.

Valmista brüleekreemi, Pavlova kooki või tiramisut. Raamatust leiab rikkalikult soovitusi pea igas koduaias vohava rabarberi kasutamiseks. Kokaraamatusarja „100 rooga” väikeseformaadilise sõsarsarja esimene raamat.

Meie, Rööbelid, ja Suur-Hemmi aardekirst Siri Kolu tõlkinud Kätlin Kaldmaa 300 lk, kõva köide „See, et Vanamo vaenuliku maanteeröövlitejõugu küüsi sattus, oli küll puhtalt minu viga.” Vilja Vainisto ja Rööbelid on kõigi aegade kõige tähtsama röövliöppetuse kannul, kuid seda otsivad ka kõik teised maanteeröövlite perekonnad. Helmeri Kvisti saja-aastane Öppetus peidab endas röövlikuninga tarkust ja väge, ning otse loomulikult tahavad kõik seda endale saada. Helmeri Kvist aga nägi seda kõike ette ja tegi nõnda, et Öppetuse leiab vaid tõeline meister. Vilja peab nüüd kokku võtma kogu nutikuse ja vapruse, et leida üles aare ja võistlevate röövliperede käest eluga pääseda. Kui maanteeröövlite madin juba Vilja pereni jõuab, on asi naljast kaugel. Vilja ja Rööbelite eelnevatest seiklustest jutustavad raamatud „Meie, Rööbelid” (2012) ja „Meie, Rööbelid, ja Pätikaroke” (2013).

Siri Kolu Rööbeli-sari on pälvinud mitmeid Soome mainekaid kirjandusauhindu ja raamatute kirjastamisõigusi on müüdud rohkem kui 13 riiki.

Ühe äpardi päevik: Südasuvi Jeff Kinney tõlkinud AnnaMagdaleena Kangro 224 lk, pehme köide On suvevaheaeg – ilm on imeline ja kõik lapsed lõbutsevad õues. Aga kus on Greg Heffley? Oma toas, mängib videomänge... Greg on tunnistanud end „tubaseks inimeseks” ja elab välja oma ülimat suveunistust: ei mingeid kohustusi ega reegleid.

Aga Gregi emal on ideaalsest suvest teine nägemus, selline, mis on täidetud tegevustega õues ja „perekondliku ühtekuuluvustundega”. Kelle nägemus jääb peale? Või muudab Heffley perekonna uustulnuk kõik?

Frederica

Foto Eesti Meremuuseumi kogust

Eesti kaaviar ja Kilulinna kokaraamat Maivi Kärginen

Rannarahva Muuseumi teadusjuht ja kilusõber

A

jakirjade Kirjastuse ja Meremuuseumi koostöös valmis üks üpris omanäoline kokaraamat, mis räägib kilust. Tegu pole tüüpilise retseptikogumikuga – autorid annavad ühtlasi ülevaate kilupüügi ajaloost ja töötlemisest.

Ajalooline ülevaade on raamatus esitatud küllaltki lihtsustatult ja sobilik ka neile, kes varem kalapüügi vastu erilist huvi pole tundnud. Kuid raamatus on informatsiooni ja mälestuskatkeid, mis pakuvad kindlasti huvi ka teemaga kursis olevale lugejale.

Eriti suureks väärtuseks võib pidada raamatu lõpuosas olevat kilutööstuste ja -töösturite loetelu koos illustreeriva materjaliga, samuti peatükki, kus näeme kilukarpide etikette läbi aegade.

Mõlema teema puhul oleks siiski oodanud ehk rohkemgi illustreerivat materjali. Kokku koondatuna on tegu mugava andmekoguga Eestis tegutsenud kalatööstuste kohta. Ka pealkirjas kasutatud kilulinna mõiste on teoses väga meeldivalt lahti seletatud ja vürtsitatud näidetega omaaegsest ajakirjandusest.

Oluline info pildikeele kaudu

Kindlasti väärivad esile tõstmist raamatu illustratsioonid, mis annavad läbi pildikeele olulist taustinformatsiooni omaaegse eluolu kohta. Seda ilmestavad võrdlused erinevate elualade palkadest ja näited omaaegsetest hindadest.

Süsteem lugejaga kommunikeerumiseks on sealjuures väga lihtne – paralleelselt antakse pilt esemest ja elualast, hindadest ja palkadest. Lugeja saab teada, et võimekas kilusoolaja võis teenida palju rohkem kui majateenija-koduabiline ja sai mõne kuu teenistust kõrvale pannes endale osta kasvõi uhke grammofoni või klaveri!

Kui millegi kallal siiski norida, siis kalapüüki puudutav osa oleks võinud

olla veidike põhjalikum. Lisaks kalapüügifotodele andnuks põnevat lisaväärtust pildid kilupüügil kasutatud võrkudest. Raamatus on aga ka häid detaile, näiteks kilude klaaspurki soolamist käsitleva teema juurest leiame kauni ülespildistuse ühest säärasest anumast.

Nii ajaloolised kui ka tänapäevased kiluretseptid

Kuna tegu on siiski kokaraamatuga, ei saa üle ega ümber ka retseptidest.

Need on jaotatud kahte ossa – ajaloolised ning tänapäevased kiluretseptid.

Väärib kiitust, et materjal on inimesteni toodud uues kuues ning kompaktselt, sest kilusoolamise oskus või koduste sprottide valmistamine kipub juba vaikselt unustusehõlma vajuma. Ühelt poolt ei viitsita enam toore kalaga mässata, teisalt on retseptid laiali paljudes erinevates kokaraamatutes ja nende otsimine kiire elutempo juures üsna tüütu.

Kahjuks pole ajalooliste retseptide juures ära märgitud nende päritolu, sest huvitav oleks olnud avastada millistest kokaraamatutest õpetused pärinevad.

Siinkohal tooksin esile veel raamatu emotsionaalse väärtuse, sest kiludega juba varem sinasõprust pidavatele inimestele pakub Kilulinna kokaraamat kindlasti palju äratundmisrõõmu. Kiluretsepte silmitsedes kerkis automaatselt vaimusilma kujutluspilt, kuidas väikese tüdrukutirtsuna istusin vanaisa ja vanaemaga koos vana kulunud köögilaua ääres ja aitasin neil suures plekkkausis olevaid kilusid puhastada, millest hiljem valmis maitsev õli- ning vürtsimarinaadis kalaroog.

Kilupuhastamist saatsid aga lisaväärtusena elutarkused, mida vanavanemad töö kõrvale jagasid. Kellel säärast mälestust aga lapsepõlvest võtta ei ole, siis tänu käesolevale kokaraamatule saavad lugejad seda pakkuda oma lastele või lastelastele.

Antud kokaraamatuga seoses ei saa kindlasti mainimata jätta ka Eesti Meremuuseumi näitust, kus raamatus ole-

vaid esemeid ja teemasid saab ka päriselus kaeda. Lisaks kokaraamatule on tegu ju ka omamoodi näituse kataloogiga. Eriti suurt heameelt võib tunda asjaolu üle, et väike kilu on leidnud tee suure riigimuuseumi huviorbiiti ja saab ehk tuntuks paljudele nendele, kellel kiluga varem kokkupuudet ei olnud.

Rõõmu teeb see, et raamatu lõpuosast leiame korraliku kasutatud allikate loendi, kust huvilised saavad soovi korral leida endale juba edasist lugemismaterjali.

Väike kilu riigimuuseumi huviorbiidis

Kilu pidi küll lähiaastatel, kui valiti Eesti rahvuskala, oma suuremale kaaslasele räimele alla vanduma, kuid sümboli ja kaubamärgina on Tallinna kilud ikkagi Eesti kuulsaim kalatoode.

Rääkides kilust kui söögikalast ja meie kalatööstuste varasemast hiilgeajast, tekib paratamatult võrdlus tänapäevaga ja kodumaise kala tarbimise leigusega. Ühelt poolt on see kindlasti tingitud värske kala kättesaadavuse keerukusest, teisalt aga moodsa maailma pealetungivast kiirtoidule suunatud elustiilist.

Läänemere kilu on oma koostiselt äärmiselt figuurisõbralik toit ja seda fakti kasutati juba esimese Eesti Vabariigi ajal kalatarbimise tõstmise kampaanias. Väärtustagem meie hallide vete hõbedat ka omalt poolt, tuues kilu tagasi oma toidulaule kõikides maitsvates toitudes, mille valmistamiseks sobilikud retseptid Kilulinna kokaraamatust leida võime.

Kilulinna kokaraamat Teele Saar, Raili Mikk 164 lk, kõva köide

Georgette Heyer tõlkinud Ülle Jälle 384 lk, pehme köide Frederica Merriville on saabunud koos oma õe ja kahe vennaga Londonisse säravat hooaega veetma, et anda noorele ja ilusale Charisile võimalus endale sobiv abikaasa leida. Frederica ise on sõnakas ja võluv neiu, kes on veendunud, et temal endal on juba liiga hilja abielluda – ta on juba kahekümne nelja aastane.

Ent kui kauge „nõbu” lord Alverstoke neid Londoni seltskonda viib, avastab Frederica endalegi üllatuseks, et ta on armunud.

Ameerika agent Vince Flynn tõlkinud Ursula Erik 380 lk, kõva köide Šotimaal Lockerbie kohal lennukis plahvatama pandud pomm on võtnud superagent Mitch Rappilt elu armastuse. Mitch Rapp mõtleb.

Palju. Ja kui tegutseb, siis ei eksi.

Teda imetlevad ja vihkavad nii tipppoliitikud kui ka tema tähtsaim õpetaja – ta on terroristide õudus, talumatult täpne ja hea. Superagent saadetakse Beirutisse.

Vince Flynni raamatud on bestsellerid – aga mitte ainult. Tema teadmisi radikaalsest islamifundamentalismist ja terrorismist on kõrgelt hinnanud nii USA tippjuhid kui ka professionaalid luuretöös.

Saatuse mäng Kajsa Ingemarsson tõlkinud Liis Aedmaa 296 lk, pehme köide Ühe Rootsi väikelinna idüllilises elamurajoonis on naabriteks kolm eri vanuses naist: Miriam, Nina ja Ellinor. Miriam on kahe täiskasvanud lapse ema ja koduperenaine. Nina töötab juuksurina ja tal on teismeline poeg Mattias.

Ellinor on noor lapsepuhkusel jurist. Ühel päeval kolib naabruses kaua müügis olnud majja üksik boheemlasliku välimusega naine, kelle juures käib pidevalt palju külalisi. Alati pärast nende saabumist süüdatakse majas küünlad ja akendele tõmmatakse ette kardinad. Kolmel naisel kujuneb müstilise punapea elust oma ettekujutus ja eelarvamus.

Kajsa Ingemarsson on viimase aastakümne enimmüüdud Rootsi kirjanik, kes kirjutab lihtsatest inimestest soojuse ja huumoriga. Tema raamatud on naerutavalt lõbusad ja hingekriipivalt masendavad üheaegselt.