M. Maripuu
Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv DIGAR (S)
pääseda, pidi otsus täide viidama igapäevase operatiivtöö käigus.15 Eraldi on välja toodud endiste Balti riikide sõjavägede ohvitserid, kes teenisid Punaarmee territoriaalkorpustes. Moskva andmete kohaselt oli Eestis selliseid represseeritud 224 (vt. edasi).16 Erinevate uurijate poolt on jõutud pisut erinevate üldarvudeni, kuid jäägem täna siin juba algul välja käidud ümmarguse 10 000 juurde, arvestades sinna hulka nii arreteeritud perekonnapead kui ka eriasumisele saadetud perekonnaliikmed. Antud kontekstis on küüditatute täpsest arvust olulisem lähemalt vaadelda, kes olid ohvrid. Evald Laasi poolt esitatud andmetel oli küüditatute hulgas soolise jagunemise järgi pea võrdselt mehi ja naisi. Tabel 1 Küüditatute sooline ja vanuseline koosseis 17 Vanus
Mehi
Naisi
0–7
769
741
8–14
731
643
15–19
445
453
20–24
166
221
25–49
1 992
1 134
50–74
941
697
75 ja üle Kokku
55
69
5 099
5 058
Sõjalisest seisukohast võinuks nn. viienda kolonnina ohtlikuks lugeda eelkõige võitlusvõimelisi 20–49-aastasi mehi ning endisi Eesti poliitilisi ja sõjalisi liidreid. Esimesi oli küüditatute hulgas pisut üle viiendiku (2158, ehk 21,5%). Poliitiline ja sõjaline juhtkond oli selleks ajaks juba kaotanud oma kõrgemad tipud, osa arreteeriti ka kõnealuse operatsiooni käigus. Sõjaliselt olulisim ning ka Nõukogude poolelt enim tähelepanu nõudnud osa operatsioonist oli tegevteenistuses olevate Eesti kaadriohvitseride arreteerimine, mida saabus Petserisse kohapeale juhtima Nõukogude Liidu siseasjade rahvakomissari asetäitja Viktor Abakumov. Punaarmee 22. Eesti territoriaalkorpuse kõrgem juhtkond oli juba varem komandeeritud Moskvasse „end täiendama”, kus nad arreteeriti. 14. juuni operatsiooni käigus arreteeriti eri andmetel ca 230 tegevteenistuses olnud Eesti ohvitseri.18 Eesti sõjaväelaste arreteerimist võib käsitleda hoopis omaette operatsioonina, mis toimus aga ajaliselt paralleelselt küüditamisega.
Publitseeritud: Võimatu vaikida. I, lk. 818–819. J. Ant. Eesti 1939–1941. Lk. 168. Andmed on saadud Venemaa Vastuluure Föderaalteenistuse Keskarhiivi dokumentidest, mis on publitseeritud raamatus: Органы Государственной безопасности в Великой Отечественной войне. Сборник документов. Том I. Накануне. Книга вторая (1 января – 21 июня 1941 г.). Moskva, 1995, lk. 247–248. 17 Laasi, Evald. Mõnede lünkade täiteks. Sirp ja Vasar nr. 48, 1987. 18 Pihlau, Jaak. Eesti sõjaväe häving aastal 1941. Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riiklik Komisjon, 19. Tartu, Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riiklik Komisjon, 2003, lk 9, 14. 15 16
62