I. Paavle
Ettevalmistused Eesti Omavalitsuse loomiseks Saksamaal
Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv DIGAR (S)
Eesti ajalooteaduses ei ole see teema enam tundmatu, seetõttu siinkohal vaid lühike ülevaade. Ettevalmistused okupeeritavate ida-alade valitsemiseks käivitusid Saksamaal 1941. a. alguses. Käesoleva teema kontekstis on oluline millalgi umbes sel ajal Saksamaa juhtkonnas sündinud idee, et vallutatavate alade valitsemiseks on vajalik leida kohalike rahvaste seast selliseid inimesi, kes oleksid poliitiliselt vastuvõetavad Saksamaale ning valmis tegema tihedat koostööd, kuid vajadusel leiaksid toetust ka kodumaal. Eesti jaoks kujunes selliseks figuuriks 1941. a. järelümberasujana Eestist Saksamaale põgenenud Hjalmar Mäe. Miks just tema, ka sellele on ajalookirjanduses juba vastuseid pakutud. Väljapakutud põhjused olid kokkuvõtlikult järgmised: 1) Mäe varasemad suhted Saksamaa luureasutustega; 2) Mäe Saksa-sõbralikkus (1941. a. juunis Saksamaa Välisministeeriumis koostatud Mäe iseloomustuses märgiti, et Reinhard Heydrichilt on saadud Mäe iseloomustus, milles rõhutati tema erilist Saksa-sõbralikkust ning seda, et Mäe oli mitu aastat kogunud Saksamaa jaoks luureandmeid); 3) Mäe tutvus mõjukate Saksa ametnikega (Välisameti idaosakonna juhataja Peter Kleisti ja Werner Bestiga ); 4) Mäe tuntus poliitikuna Eestis ja varasem kuulumine paremradikaalse partei juhtkonda; 5) Eesti Vabastamise Komitee tegevus Helsingis: 1941. a. kevadel oli Mäe koostöös Abwehr’i Soome esinduse juhi korvetikapten Alexander Cellariusega moodustanud Eesti Vabastamise Komitee, mis kuulutas end kõrgema võimu kandjaks ja seadis eesmärgiks Eesti rahva vabaduse ja iseseisvuse taastamise sõbralike võimude abil. Mäe kui komitee esimees määrati sõja alguse puhuks Ajutise Valitsuse peaministriks eeldusel, et Saksamaa tunnustab Eesti iseseisvuse taastamist. Vastasel juhul pidi ta kokkuleppel sakslastega püüdma saada Eesti tsiviilvalitsuse juhiks. Komitee 11-punktilises programmis toodi välja küsimused, mille lahendamisel otsiti Saksa võimude põhimõttelist nõusolekut ja kaasabi. Taotleti kõigi Eesti kodanike tagasitoomist Saksamaalt ja Nõukogude Liidust, samuti Nõukogude Liitu viidud varade tagasitoomist ning Saksa sõjaväevalitsuse Maripuu, Meelis; Paavle, Indrek. Die deutsche Zivilverwaltung in Estland und die estnische Selbstverwaltung. Vom Hitler-Stalin-Pakt bis zu Stalins Tod. Estland 1939–1953. Toim. Olaf Mertelsmann. Hamburg/Tallinn, Bibliotheca Baltica, 2005, lk. 98–100. Ilmjärv, Magnus. Hääletu alistumine. Eesti, Läti ja Leedu välispoliitilise orientatsiooni kujunemine ja iseseisvuse kaotus. 1920. aastate keskpaigast anneksioonini. Tallinn, Argo, 2004, lk 782–783; Kangeris, Karlis. Kollaboration vor der Kollaboration? Europa unter Hakenkreuz. Okkupation und Kollaboration (1938–1945). Koostanud Werner Röhr. Berlin/Heidelberg, Hüthig, 1994, lk. 188. SS-Obergruppenführer ja politseikindral, Riigi Julgeoleku Peaameti (RSHA) ülem. SS-Gruppenführer, 1939–1940 RSHA personaliosakonna ülem, 1940–1942 sõjaväe okupatsioonivõimu tsiviilasutuste juht okupeeritud Prantsusmaal, 1942–1945 Saksamaa keskvõimu kõrgeim esindaja okupeeritud Taanis; üks Saksamaa okupatsioonipoliitika arhitekte. Saksamaa Sõjavägede Ülemjuhatusele (OKW) alluv luureasutus. Bekanntgabe 31.05.1941. Saksamaa Välisministeeriumi poliitiline arhiiv (Politisches Archiv des Auswärtigen Amtes, edaspidi PA AA), R 105190, l. 65–65p. Mäe, Hjalmar. Kuidas kõik teostus. Minu mälestusi. Välis-Eesti & EMP, Stockholm, 1993, lk. 25–26.
160