Veebruar Märts 2012
Eesti ametiühingute Keskliidu uudiskiri
! K I E STR
STREIK RAUDTEEL: Streikivad veeremilukksepad ja -koostajad käesoleva aasta 8. märtsil Tapa vagunidepoos.
STREIK ARVUDES: Kui palju streikijaid ikkagi oli? Kui palju töötunde sellega seoses kaotati? >> Loe lk. 2-3
Streigilaine piltides: raudteelased Tapal, meeleavaldajad Narvas ja Jõhvis >> Vaata lk. 2-3
Kuidas möödus streik tervishoiusektoris
Kas streigid olid seaduslikud? Aga õiguspärased?
>> Loe lk. 3
>> Loe lk. 6-7
Mida tasub kõrva taha panna streigist transpordisektoris? Millised olid valusaimad õppetunnid, mida võib pidada parimateks saavutusteks? >> Loe lk. 5-6
2
H omme Parem
veebruar/märts 2012
JUHTKIRI Märtsi algul toimunud ametiühingute streigilaine ei jätnud mingit kahtlust, et Eestiski kogub jõudu kodanikuühiskond. See tähendab, et meilgi soovivad inimesed olla väärikad, teavad paremini oma õigusi, oskavad ja tahavad kaasa rääkida ühiskonna elus – samamoodi, nagu pikema demokraatiakogemusega riikides. Põhiseaduse kohaselt kuulub kõrgeim võim Eestis rahvale. Ja rahvas ei ole enam nõus oma võimu taandamisega õigusele käia kord nelja aasta jooksul Riigikogu valimas, olgugi see mugav parlamendile ja valitsusele. Streigilaine rõhutas veel kord seda tugevat ja selget sõnumit, mida väljendasid juba varasemad tudengite meeleavaldused ning ACTA-vastased protestid. Aastal 2012 on juba ette läbikukkumisele määratud kõik katsed piirata rahva kaasamist vaid õigusega kurta valitsejatele oma muresid, võttes inimestelt võimaluse rääkida sisuliselt kaasa nende jaoks oluliste probleemide lahendamisel. Streigilaine näitas ühiskonna laialdast toetust ametiühingute nõudmistele ja tegevusele – sellest annab tunnistust ametiühingute usaldusväärsuse hüppeline tõus äsjase TSN Emor uuringu tulemuste põhjal. Avalikkus peab täna enda huvide eest seismist, sh streikimist, üheks demokraatia tahuks. Ametiühingutele andis streigilaine väärtuslikke kogemusi, usku oma jõusse ja uusi liikmeid. Seda positiivset tulemust on meil kõigil vaja kasvatada nii eesseisvatel palgaläbirääkimistel kui ka sotsiaalpartnerluse tugevdamiseks tööandjate ja valitsusega. Jõudu ja edu! Harri Taliga, EAKL juhatuse esimees
Rongkäik enne meeleavaldust 3. märtsil Narvas.
STREIGILAINE ARVUDES: enam kui 24 Märtsikuine streigilaine leidis endale kindla koha Eesti ajaloos. Nii ulatuslikult pole töötajad aktsioonides osalenud kogu taasiseseisvusaja jooksul! Üle-Eestilises streigilaines võis eristada kahte suurt rühma – haridustöötajad ja EAKL liikmesorganisatsioonid. Viimastes oli streikijaid kokku umbes 7000 (sealhulgas tervishoiutöötajaid üle 4000, Haritlaste Ametiühingus pea 1500, transpordis 800, energeetikas 400 ja raudteel üle 200). Korraldati 20 streiki õpetajate ja EAKL nõudmiste toetuseks. Lisaks organiseeriti mitmel pool pikette, streigikoosolekuid ja meeleavaldusi. EAKL liikmetel kogunes 26 040 streigitundi, mis tähendab, et streigipäevi oli kokku 3255 (võttes aluseks 8-tunnise tööpäeva). Õpetajate üleriigilise streigi arvud on veelgi suuremad. Haridustöötajate Liidu andmetel võttis 7. - 9. märtsil toimunud streigist osa kokku 17 234 haridustöötajat 682 haridusasutuses. 354 koolis streikis 10 056 haridustöötajat ning 328 koolieelses jm haridusasutuses oli streikides osalejaid 7178.
EAKL liikmesorganisatsioonidest kor • Haritlaste Ametiühing • Transpordi- ja Teetöötajate Ametiühing • Tervishoiutöötajate Kutseliit • Meremeeste Sõltumatu Ametiühing • Raudteelaste Ametiühing • Vedurimeeste Ametiühing Neist osales 1-päevases streigis 9468, 2-päevases streigis 3094 ja 3-päevases streigis 4672 õpetajat jt haridustöötajat. Streigipäevi kogunes õpetajatel 8-tunnist tööpäeva aluseks võttes 32 927 (tunde vastavalt 263 416). 7. märtsil toimusid õpetajate streigi raames Tallinnas, Tartus, Viljandis, Valgas, Narvas, Kohtla-Järvel, Sillamäel ja mujalgi osavõturohked haridustöötajate miitingud. Suurima osavõtuga oli miiting Tallinnas, kus Vabaduse platsile kogunes 5000 meeleavaldajat. Selles osalesid ka Harjumaa, Raplamaa ja Järvamaa õpetajad. Streigilaine Eestis ei jäänud välismaalgi
H omme Parem
veebruar/märts 2012
3
Tervishoius mõistsid tööandjad streikijaid
Meeleavaldus Jõhvis 17. märtsil.
Streik Tapa vagunidepoos 8. märtsil.
000 streikijat, ligi 30 000 streigipäeva
rraldasid streigilaine käigus aktsioone: • Energeetikatöötajate Ametiühingute Liit • Side- ja Teenindustöötajate Ametiühingute Liit • Tööstustöötajate Ametiühingute Föderatsioon • Teenindus- ja Kaubandustöötajate Ametiühing tähelepanuta. EAKL streikijatele avaldasid toetust Põhjamaade Transpordiametiühingute Föderatsioon ning Läti ja Leedu ametiühingute keskliidud. Õpetajate streigile aga Euroopa Liidu liikmesmaade haridustöötajate ametiühingud, Euroopa Ametiühingute Hariduskomitee, Põhjamaade Õpetajate Nõukogu jt. Kokku streigiti ligi 30 000 päeva (üle 260 000 tunni), streikijaid oli üle 24 000. Kuidas neisse arvudesse suhtuda? Kuhu need asetuvad teiste riikidega võrreldes? Näiteks naaberriigis Soomes oli 2009. aastal kokku 172 streiki, neis osales 48
344 töötajat, streikide tõttu kaotatud tööpäevade arv oli 81 945 (iga osaleja streikis keskmiselt kaks päeva). Arvestades, et Soome elanikkond on neli korda suurem kui Eestis, pole meil streigipäevade võrdluses häbeneda midagi. Päris absoluutse tõena ei saa selliseid võrdlusi siiski võtta, kuigi mingi ettekujutuse need annavad: näiteks Taanis kogunes 2009. aastal streikides osalejaid 12 679 ja streigipäevi kokku vaid 15 000. Seevastu aasta varem oli streikijaid üle 91 000 ja streigipäevi ligi 1,9 miljonit. Nii et streikijate ja streigipäevade arv võib aastate lõikes vägagi erinev olla. Teisalt on aasta kestnud vaid kolm kuud ja juba praegu tõotab tervishoiutöötajate streik nii streigipäevade kui ka streikijate arvule lisa tuua. Aga olgu nende arvudega kuidas on, igal juhul on streigilainega Eesti ajalukku tugev märk maha pandud. Koguni nii tugev, et hetkel Eestis resideeruv ning Tallinna Ülikoolis loenguid pidav itaalia uuringute ja kultuurisemiootika dotsent Daniele Monticelli märkis Eesti Päevalehes: „Streik oli järjekordne ja seni suurim näide Eesti kodanikuühiskonna ärkamisest.”
Iivi Luik, Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliidu president Tervishoiutöötajad olid ühed neist, kes õpetajate palganõudmisi toetasid. Õed ja arstid mõistavad hästi nende suure töökoormusega ja tööle mittevastava palgaga seotud probleeme. Solidaarsuse märgiks toimus Tallinna ja Tartu suuremates haiglates (samuti mitmes väiksemas raviasutuses) toetusstreik. 7. märtsil kella 12-13 ei tehtud ambulatoorseid vastuvõtte ega alustatud plaanilisi lõikusi, uuringuid ja protseduure. Anti vaid erakorralist arstiabi. Tunnise toetusstreigi ajal toimusid kõigis suurtes haiglates koosolekud. Et suurte haiglate osakonnad on laiali erinevates majades ja isegi erinevates linnaosades, telliti bussid, millega töötajad töökohalt koosolekule toodi ja tagasi viidi. Vajalikud ülesanded jagasime kutseliidu ja arstide liidu vahel ära, kohustused pandi kirja lausa nimeliselt. Koostöö sujus hästi ka Eesti Tervishoiutöötajate Ametühingute Liiduga. Koosolekutel võtsid sõna nii õpetajad, Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliidu kui ka Eesti Arstide Liidu esindajad. Väärib märkimist, et korralduse poole pealt oli meil väga hea koostöö tööandjatega, kes vajalikes lõikudes töö ümber organiseerisid, teavitades patsiente vastuvõttude ja muu plaanilise ravi edasilükkumisest. Suhted tööandjaga muutusid pigem paremaks kui halvemaks.
TSITAAT
“Meie eesmärk oli, et vähemalt 70% õpetajaskonnast peaks streigis osalemist vajalikuks. Tegelikult oli osavõtjaid tunduvalt rohkem.” Sven Rondik, Eesti Haridustöötajate Liidu juhatuse esimees
H omme Parem
4 veebruar/märts 2012
Seni suurim streik Eestis, lisaks ka esimene Peep Peterson, Transpordi- ja Teetöötajate Ametiühingu esimees Eesti uue aja suurimast streigist on möödas kuu. See on olnud piisav aeg teha kokkuvõtteid ja sõnastada õppetunnid tulevikuks. Olime viimase hetkeni konstruktiivsed ja pidasime läbirääkimisi rahumeelsete lahenduste osas, kuid valitsuse soov oli meid proovile panna. Tulime sellest proovist auga välja! Tegu oli seni suurima streigiga nii kõigi Eesti ametiühingute jaoks üldiselt kui ka transpordi ametiühingule. Kokku korraldasime oma ühingus 16 eri aktsiooni üheksas linnas. Pooled neist olid toetusstreigid. Kokku osales aktsioonides 1200 inimest, kuid et transport töötab vahetuste kaupa, siis reaalsete streikijate arv väga suur ei tulnud – 655 inimest. Kokku streigiti 4836 tundi, kaduma läks 604,5 täistööpäeva.
Ajaloo kulukaim väljaastumine Streigikassa jaoks läks streik üpris kulukaks. Lisaks korralduskuludele maksame streikijatele bussijuhi miinimumtasu 2,80 eurot tunnis. Kui kõik streikijad oma toetusraha välja võtavad, on kogukulu üle 16 000 euro. Inimesed, kelle streik piirdus 1-2 tunniga, jätavad ilmselt raha kassasse, aga päeva või poole pikkuse streigiga tekkiv auk perede eelarvetes tuleb vähemalt osaliselt hüvitada. Täname juba praegu kolleege Õdede Liidust ja meremeeste ametiühingust, kes on aidanud streigikulusid oma 500euroste annetustega siluda. Loodame, et neile tekib järgijaid. Teiste ühingute rahaline toetus on meile oluline selles mõttes, et ühist
Tartu transporditöötajad valmistuvad 7. märtsil õpetajatele ja teistele haridustöötajat asja ajades on ka tulevikus suurte linnade ühistranspordistreikidel avalikkuse jaoks oluline roll. Kui aga toetusstreik neelab liiga suure osa meie streigikassast, võib tekkida olukord, et meil pole puhtfinantsiliselt võimalik oma streigijõudu õiges mahus rakendada. Samas on ka elualasid, kus streikimine ei ole mõistlik – siis ehk ongi rahaline panus ainus, millega oma solidaarsust streikijatega tegudes näidata.
Uuendused õigustasid end Transpordi ametiühing on oma aktsioonivõimekust arendanud üsna sihikindlalt, juurutades pidevalt tehnoloogilisi ja taktikalisi uuendusi. Kogu aktsioon tugines meie piirkondlike koordinaatorite võrgustikul, keda on meil täna juba neli. Hästi toimis Skype’i teel korraldatud igapäevaste staabikoosolekute süsteem – kord päevas andsime ülevaate, mis piirkondades
toimub. See aitas jälile saada võimalikele vigadele ning õhutas leidma uusi vabatahtlikke aktsioonides osalema. Oluline oli ka varasem ettevalmistus. Oleme pidanud maha kaks streigimeeskondade koolitust – esimene oli meeskonnatöö koolitus ja teine streigiõppus erukolonel Leo Kunnase juhtimisel. Kolmanda koolituse saime vahetult streigi eel, kui koos raudteelastega oma aktivistid kokku võtsime ja meile lisasid enesekindlust Soome raudteelased oma kogemustega. Selliseid koolitusi tasub korrata enne iga suuremat väljaastumist. Tööandjad võtsid seekordset streigilainet võrdlemisi rahulikult ja väga jõulist ähvardamist õnnestus vältida. Pinge leevendamiseks pidasime kõigiga ka streigi ohutuks läbiviimiseks läbirääkimisi. Enamasti saime kokkuleppele, et pooled hoiduvad ebaseaduslikest toimingutest. Teehoolduses möönsime, et streik ei
H omme Parem
veebruar/märts 2012 5
õnnestumine Tallinnas
Ametiühingute usaldusväärsus on tõusnud Võrreldes eelmise aasta oktoobriga on ametiühingud tõusnud Eesti ühiskonnas nähtavamaks ning EAKL arvamust peetakse olulisemaks.
GoBusi töötajad piketeerisid Rakveres 5. märtsil.
tele toetust avaldama.
“Hästi toimis Skype’i teel korraldatud igapäevaste staabikoosolekute süsteem. Kord päevas andsime ülevaate, mis piirkondades toimub.”
tohi ohustada liiklejate elusid, mistõttu lühendasime streigi kestust kahe tunnini ning nõustusime alluma erakorralistele juhtnööridele.
Infosõjas jooksis initsiatiiv käest Loomulikult tegime ka vigu, mida oleks patt õppetunnina kaotsi lasta. Esimese asjana tuli välja, et meediapäringute hulk käis meile üle jõu. Eriti perioodil, kui tuli anda välja aktsiooniplaan. Järgmisel korral tuleks need päringud suunata perioodilistele pressikonverentsidele, mida ei ole mõtet pidada üksi, vaid koos teiste aktsioonides osalevate liitudega. Pressikonverentsidest olnuks abi ka infosõjale vastamisel, kui Reformierakonna ministrid alustasid kokkuleppelist valeinfo levitamist, nagu oleks meie streik arusaamatu, alatu ja juriidiliselt nõrkadel alustel. Nii massiivset inforünnet pole ametiühingud varem pidanud taluma.
Lisaks mõjukale vastamisele peame suutma kaasata kaitsele (veel parem ründele) ka sõltumatuid autoriteete väljastpoolt ametiühinguid. Ka mitmed kasutatud sümbolid ei toetanud seekord meie liikmeskonna aktiviseerimist ja aktsioonide mainekat kulmineerimist. Puudu oli ka informatsioonist teiste liitude kohta. Regulaarsed kohtumised – kasvõi neti vahendusel – oleksid aidanud aktiviseerida rohkem ametiühinguid ja vältida vigu, mida teised on juba läbi põdenud. Siin näen tulevikus keskliidu koordineerivat rolli (seda enam, et EAKL egiidi all ju see streik välja kuulutati). Ühiskonnast tagasisidet kogudes ei olnud meediahinnang siiski määrav ning töötajad usuvad nüüd, et ametiühingud on ka Eestis aktsioonivõimelised ning suudavad Eesti elu suunata. Vähemalt kriitilistel hetkedel. Omalt poolt täname kõiki kaasstreikijaid südikuse eest, eriti aga õpetajaid tarmuka eestvedamise eest.
Uuringu tulemuste põhjal pidas ametiühinguid käesoleva aasta märtsis usaldusväärseks 54% küsitletutest, mis on 10% kõrgem kui eelmise aasta märtsis (44%) ja 7% kõrgem kui eelmise aasta oktoobris (47%). Ametiühinguid ebausaldusväärseks pidavate küsitletute arv on võrreldes eelmise aasta märtsikuuga langenud 5 protsendipunkti võrra (vastavalt 27% , varem 29%). Paranenud on ka elanikkonna teadlikkus ametiühingute suhtes - märtsis puudus vaid 19% -l uuringus osalenutest arvamus ametiühingute kohta (2011 märtsis 27%-l). Institutsioonide pingerida näitab, et ametiühinguid (usaldatavus 54%) usaldatakse endiselt rohkem kui valitsust (39%), riigikogu (36%), peaministrit (34%) ning erakondi (24%), kuid vähem kui Politsei- ja Piirivalveametit (85%), Eesti Panka (75%), Maksu- ja Tolliametit (72%), õiguskantslerit (68%), kohut (60%) ja kirikut (58%). Soolises lõikes on hinnang ametiühingute usaldusväärsusele võrdsem kui varasemates uuringutes, tõusnud on ametiühingute usaldusväärsus meeste seas. Märtsis pidasid ametiühinguid usaldusväärseks 53% meestest ning 55% naistest. Varem on hinnangute sooline lõhe olnud suurem (2011 märtsis naised 47% ja mehed 39%). Vanuserühmade võrdluses usaldab ametiühinguid endiselt enam noorem elanikkond. Võrreldes eelmise aasta sama perioodiga on ametiühingute usaldusväärsus kasvanud aga kõigi vanusegruppide lõikes.
H omme Parem
6 veebruar/märts 2012
Kas streigid olid seaduspärased? Aga kuidas on õiguspärasusega? Tiia E. Tammeleht, EAKL õigussekretär
1. kohtu tegevuse mõjutamiseks; 2. sellele ei ole eelnenud läbirääkimisi ja lepitustoiminguid; 3. selle väljakuulutamisel või korraldamisel on rikutud KTTLSiga kehtestatud korda; 4. selle abil esitatakse nõudmisi, mis ei ole reguleeritud tööseadustes või kollektiivlepingus.
EAKL korraldas märtsi algul streigilaine valitsuse ja Riigikogu sotsiaalmajandusliku poliitika vastu. Seda (ning Haridustöötajate Liidu 7. – 9. märtsini toimunud õpetajate üleriiklikku streiki) toetasid mitmed meie liikmesliidud. Seega korraldas EAKL poliitilise streigi, keskliidu liikmesorganisatsioonid aga toetusstreigi. Streigid on läbi, kuid meedias on püütud seada kahtluse alla, kas need olid ülepea seaduslikud. Nii energeetikakui raudteesektori tööandjad on selles küsimuses pöördunud ka kohtusse. Mida ütlevad nii EAKL põhistreigi kui tema liikmesliitude toetusstreikide kohta meie seadused ja mil määral sekkub seaduste regulatsiooni kõrgematel väärtustel põhinev õigusteadus? Eesti Vabariigi põhiseaduses määratleb Eesti riik end sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigina. Mida see tähendab?
Õiguskord lähtub põhiseadusest Seda, et õigusriigis (erinevalt seadusriigist) kehtivad lisaks kirjutatud normidele kõrgemad väärtused ja põhimõtted, mis astuvad mängu kohe, kui ilmneb, et seadusandlikest normidest ei piisa. Õiguskeeles nimetatakse seda väärtusjurisprudentsiks (lad. k. iuris prudentia – teadmine õigusest ehk õigusteadus). Just väärtusjurisprudentsile viitab meie põhiseadus ning sellel baseerub meie riigi õiguskord. Paraku tuleb ikka ja jälle tõdeda, kui raskelt läheb õiguskorra põhiväärtuste aktsepteerimine ja kui kergelt klammerdutakse pelgalt kirjutatud õiguse külge.
Eelneva põhjal tekib küsimus, kuidas suhtuda siis näiteks EAKL streiki? Kollektiivse töötüli lahendamise seadus (KTTLS) reguleerib ainult küsimusi, mis on seotud töötajate (ametiühingu) ja tööandja vahelise vaidlusega. KTTLS § 22 kohaselt on streik ebaseaduslik järgmistel juhtudel:
Seadusriigi jüngril võib alusetult jääda mulje, et EAKL korraldatud streik oli ebaseaduslik: see ei olnud suunatud tööandja vastu, sellele ei eelnenud läbirääkimisi ja lepitustoiminguid riikliku lepitaja vahendusel ning selles esitati nõudmisi, mida ei ole otseselt reguleeritud tööseadustes või kollektiivlepingus. See mulje on ekslik, kuna põhiseadus kohustab meid järgima õigusriigi printsiipi. Kohane on küsimus, millest siis keskliit täpsemalt juhindus. Kuna oli teada, et plaanitav streik väljub KTTLS reguleerimisalast, tuli selle korraldamisel lähtuda streigimõistest selle laiemas tähenduses, õiguse üldistest põhimõtetest ja rahvusvahelisest õigusest. Vaatleme neid kolme momenti lähemalt. Streik selle mõiste laiemas tähenduses on isiku igasugune ning ajutise iseloomuga protestimeelne keeldumine kohustuslikust või tavapärasest tegevusest. Seega ei saa streigiks lugeda üksnes töötajate protestiaktsiooni tööandja vastu. Kuna EAKL katkestaski oma tavapärase tegevuse suhtlemisel riigiga protestiks ja ajutiselt, oli tegemist streigiga. Õiguse üldised põhimõtted, mis tagavad sotsiaal- ja tööpoliitilise streigi õiguspärasuse, leiab põhiseaduse paragrahvidest 3, 10, 11 ja 123 ning
H omme Parem tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) paragrahvidest 138 ja 141. Kõik need sätted kinnitavad, et lisaks seadustes kirjutatud õigustele, vabadustele ja kohustustele on isikutel ka muud õigused, vabadused ja kohustused, mis on kooskõlas kõrgemate väärtustega ja vastavad inimväärikuse ning sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetele. Põhiseaduse § 11 lubab ühinemisvabadust piirata üksnes juhul, kui piirang ei muuda ühinemisvabaduse realiseerimist võimatuks. Ühinemisvabaduse põhimõtete järgi võib streigiõigust piirata, kui streikimine seaks ohtu elanike elu ja tervise või kahjustaks oluliselt riigi majandust. Põhiseaduse §§ 3 ja 123 ütlevad, et rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid on Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa ning juhul, kui Eesti seadused või muud aktid on vastuolus välislepingutega, kohaldatakse välislepingu sätteid. Rahvusvaheline Tööorganisatsioon (ILO) tagab streigiõiguse läbi kahe dokumendi (ILO 1998. a. deklaratsioon; ILO 1948. a. konventsioon nr 87 ühinemisvabaduse ja organiseerumisõiguse kaitse kohta), millele lisandub ILO järelevalveorganite pretsedendiõigus. ILO Ühinemisvabaduse Komitee on selgitanud, et ILO 87. konventsiooniga tagatakse muu hulgas streigiõigus. ILO 1998. a. deklaratsiooni artikli 2 kohaselt on kõigil ILO liikmesriikidel kohustus austada, edendada ja rakendada neid põhimõtteid, mis tulenevad õigusest ühinemisvabadusele. ILO Ekspertide Komitee lisab oma selgitustes, et streigiõiguse legitiimne eesmärk on ka töötajate õigus lahendustele neid otseselt puudutavates tööõiguse küsimustes, samuti riigi majandus- ja sotsiaalpoliitiliste Eesti Ametiühingute Keskliidu infokiri Homme Parem
veebruar/märts 2012 7 ”Märtsi alguses korraldatud streigid on õiguslikult põhjendatud ja oleksid seda ka siis, kui energiasektoris oleks vähendatud elektritootmise mahtu või kui elektrirongid oleksid seisnud.” probleemide ilmnemisel. ILO järelevalveorganid ei õigusta poliitilisi streike, mis seavad ohtu riigikorra ja -eksistentsi.
Toetusstreik ja elutähtis teenus Kollektiivlepingu seaduse (KLS) § 18 lubab põhistreikijate toetuseks korraldada toetusstreike kestusega kuni kolm päeva. KTTLS § 11 lg 3 ütleb, et töörahukohustus kehtib üksnes juhul, kui kollektiivlepingu pool soovib muuta kollektiivlepingus sätestatud tingimusi. Seega ei laiene töörahukohustus neile, kes soovivad korraldada toetusstreiki põhistreikijate toetuseks. Iseküsimus on, kuidas (ja kas üldse) on tagatud toetusstreigiõigus neile, kes on tööandjaga kokku leppinud täielikus töörahukohustuses ehk nõustunud mitte mingil juhul streikima. Selliste küsimuste vältimiseks tuleks hoiduda kollektiivlepingusse töörahukohustuse märkimisest sõnastuses, mis erineb seadusest. KTTLS § 21 lg 3 järgi tagab elanike ja majanduse esmavajadusi rahuldavates ettevõtetes ja asutustes streigi kuulutanud organ hädavajaliku teenindus- või tootmismahu, mis määratakse kindlaks poolte omavahelise kokkuleppega. Lahkarvamuste korral määrab hädavajaliku Toimetaja: Marko Kadanik 6412 808 marko@eakl.ee
mahu riiklik lepitaja. Kui riiklik lepitaja mingil põhjusel oma ülesannet ei täida, on töötajatel õigus streikida, tagades hädavajaliku tootmis- või teenindusmahu vastavalt mõistlikkuse põhimõttele. Hilisemas vaidluses peab ka kohus otsust tehes juhinduma samast põhimõttest. Kuna KTTLS alusel ei ole kehtestatud elanike ja majanduse esmavajadusi rahuldavate ettevõtete ja asutuste loetelu, tuleb juhinduda ILO järelevalveorganite seisukohtadest. Nii ILO kui Euroopa järelevalveorganid tunnistavad, et streigiõigust võib piirata ja vajadusel täielikult keelustada üksnes juhul, kui streik, selle kestus või ulatus võivad selgelt seada ohtu osa (või terve) elanikkonna elu, tervise või julgeoleku. ILO Ühinemisvabaduse Komitee nimetab muuhulgas oluliseks teenuseks elektrienergiateenust. Transporditeenus (sh raudteel) aga oluliste teenuste loetellu ei kuulu. Võttes arvesse ILO praktikat, tuleks ka Eesti energiasektoris tagada elektritootmise miinimummaht, kuid alusetu on streigiõiguse piiramine raudtee-ettevõtetes. Kokkuvõtlikult: märtsi alguses korraldatud streigid on õiguslikult põhjendatud ja oleksid seda ka siis, kui energiasektoris oleks vähendatud elektritootmise mahtu või kui elektrirongid oleksid seisnud. EAKL streik oli seaduslik, kuna selle sisu ja eesmärk vastasid õiguse üldistele põhimõtetele ja rahvusvahelisele tööõigusele ning selle korraldamisel juhinduti KTTLSist niivõrd, kuivõrd see võimalik oli. Toetusstreigid on aga seaduslikud, kui põhistreik on seaduslik ning toetusstreigi korraldamisel järgitakse etteteatamise korda, streigi kestus ei ületa ettenähtud ajapiirangut ning streiki juhitakse kooskõlas kehtiva õigusega (KTTLS § 16 ja § 18 lg 2 ja 3). Eesti Ametiühingute Keskliit Pärnu mnt 41a Tallinn 10119