Tuna 1 2004. Kuperjanov Paju lahingus by Eesti Ajalugu

T U N A

T Õ E -

J A

I S I K U P Ä R A S U S E S T

Toimetuselt

“K

ui kellestki on aastakümneid kokku kirjutatud vaat et üksnes jama, siis seda ettevaatlikumalt ja täpsemalt on temast edaspidi vaja kirjutada.” Selle Kaido Jaansoni tõdemusega avaneb Tuna seekordne käsitluste rubriik. Mõte ei kehti siiski üksnes Aleksander Kesküla kohta, kelle fenomeni avamine on algusjärgus. See puudutab ka paljusid teisi ajaloolisi isikuid ja teemasid, eriti neid, kellel nõukogudeaegne pitser peal. Siit viib loogiline sild stalinlikku ajastusse ja selle intelligentsipoliitikasse, millest kirjutab Väino Sirk ja mida toetab seekordne Filmiarhiivi fotovalik. Samas on vaevalt võimalik kõiki tegelasi ja nende tegusid ühemõtteliselt paika panna. Kesküla fenomenist oli juttu. Aga ka Eesti kultuuriloo suurkujusid Oskar Loorits oma isikupära ja erapoolikusega oli paljude jaoks tülikas kuju. Ometigi väärivad tema mõtted sageli järelemõtlemist. Tema kirjadest Soome mõttekaaslasele Martti Haaviole võib leida üsnagi teraseid noppeid 1930. aastate alguse sisepoliitika kohta. Kuna just selle numbri tegemise ajal möödus 85 aastat Vabadussõja ühest kuulsamast – Paju lahingust –, siis on Tuna huviorbiidis veel üks tegelane, keda on eri käsitlustes hinnatud vägagi erinevalt – kord taevasse tõstetud, kord mutta loobitud. Juttu on Julius Kuperjanovist. Otsapidi jõuab ajakiri veel muistse vabadusvõitluse künniseni ja veel ühe problemaatilise kujuni – Läti Henrikuni, seda siiski vaid servapidi. Kaspar Kolk kirjutab Lüübeki Arnoldist, kelle kroonika peatükk Liivimaa pööramisest on Läti Henriku kroonika järel kõige mahukam omaaegne kirjeldus misjoni- ja sõjategevusest Liivimaal 1180. kuni 1210. aastani. Ja väga erinevatele ning omamoodi vastuolulistele tegelastele pühendatud sümpoosioni kirjeldamisega lõpetab Tuna seekordne number värvikate isikute galerii tutvustamise. Keyserlingide juurde on põhjust lähinumbrites uuesti tagasi tulla.

Ott Raun

S I S U K O R D

1 / 2 0 0 4

Sisukord Toimetuselt

ESSEE René Guénon: SanƗtana dharma

K ÄSITLUSED Kaido Jaanson: Eestlane Aleksander Kesküla ja Berliin: avang

Urmas Salo: Julius Kuperjanov Paju lahingus

Väino Sirk: Haritlaskond osutus visaks vastaseks

D O K U M E N T J A K O M M E N TA A R Kaspar Kolk: Lüübeki Arnold. Liivimaa pööramisest

Kaupo Deemant: Kuidas koolinoored tähistasid vabariigi aastapäeva 24. veebruaril 1941

Eesti Filmiarhiiv: Eesti kultuurielu 1950-ndatel aastatel

K U LT U U R I L O O L I S E S T A R H I I V I S T Sirje Olesk: Üks isikupärane vaade Eesti sisepoliitikale 1930. aastatel. Oskar Looritsa kirjad Martti Haaviole

MÄLESTUSED Vello Helk: Pagulastudengist Taani arhivaariks VII

109

P O L E E M I K AT Jaak Valge: Kuidas periodiseerida Eesti aega?

122

ARVUSTUSED Anti Selart: Uusi Venemaal ilmunud allikakäsitlusi Eesti ajaloost

128

Jüri Viikberg: Paigaga seotud ehk väitekiri Siberi eestlastest

130

Risto Alapuro: Ambitsioonikas terviktõlgendus Eesti suure murrangu kohta

133

VA R I A Peep Pillak: Rein Helme in memoriam

135

Jaan Undusk: KEYSERLING 2003. Mõtteid rahvusvahelise sümpoosioni järel

141

Ivar Leimus: Eesti medievistika paradigmade kütkes

151

Peep Pillak: Eesti Vabariigi 85. aastapäevale pühendatud ajalookonverents

153

Mait Raun: Teevad aina uueks Eesti loo Summary

154 157

E S S E E

SanƗtana dharma a René Guénon

anƗtana dharma on mõiste, millel Lääne keeltes ei ole ühetähenduslikku vastet, tundub olevat isegi lausa võimatu leida terminit või väljendit, mis annaks selle sisu edasi täielikult ning kõikides aspektides; kõik tõlkevasted, mida võiks kasutada, oleksid kui mitte läbinisti eksitavad, siis ikkagi väga puudulikud. Ananda K. Coomaraswamy1 on arvanud, et väljend, mis suudaks vahest kõige paremini, vähemalt kõige lähedasemalt edasi anda selle mõtet, oleks philosophia perennis, kui seda kasutada tähenduses, mis oli tuntud keskajal; mitmes mõttes oleks see üpris õige, kuid ikkagi oleks selle tähendus märgatavalt erinev ja seetõttu on õpetlik seda lähemalt uurida; seda enam, et on neid, kelle meelest on võimalik need mõisted teineteisega puhtalt ja lihtsalt samastada. Ennekõike peame rõhutama, et raskuseks pole mitte sõna sanƗtana tõlkimine, sest ladina perennis on sellega üpris üheses vastavuses; tegu on püsivuse või igikestvuse ja mitte igavikuga, nagu mõnikord arvatakse. Mõiste sanƗtana sisaldab endas käsituse kestvusest, kuna igavik vastupidi on sisuliselt kestvuse puudumine; kestvust, millest siin juttu on, pole lähemalt piiritletud, või on, kui soovitakse täpsem olla, oma tähenduses “tsükliline”, nagu seda väljendab kreeka aiǀnios. Viimane ei tähenda aga hoopiski “igavest”, kuigi tänapäeval seda sageli kahetsusväärse arusaamatuse tõttu arvatakse. See, mis on selles tähenduses igikestev, on see, mis püsib ühetaolisena tsükli algusest lõpuni; hindu traditsiooni järgi oleks ajatsükkel, millest seoses sanƗtana dharma’ga kõneldakse, manvantara, mille vältel inimkond eksisteerib maisuses. Lisame aga kohe – hiljem näeme, et seda on vaja teha –, et sõna sanƗtana tähendab ka “algsust”, siis on hõlbus mõista selle seost äsjaöelduga, sest see, mis on tõeliselt igikestev, peab eksisteerima juba ajatsükli algushetkel. Lõpuks tuleb ühtlasi selgelt taibata, et igikestvus üheskoos püsivusega, mis käib sellega paratamatult kaasas, ei ole samastatav igavikuga, sest neil puudub täielikult ühismõõdulisus, ja on meie maailma oludes ikkagi nagu pilt igavesest ning samasusest, mis on osa algprintsiibist, mida sanƗtana dharma meie maailmas väljendab. Sõna perennis võib tähenduslikult hõlmata kõike, millest just kõneldi; kuid vägagi raske on öelda, kui sügavuti mõistsid seda keskaja skolastikud, kelle keelest on pärit väljend philosophia perennis, sest nende käsitus, mis oli küll silmanähtavalt traditsiooniline, hõlmas vaid asja välist külge ja piiras teda paljudes küsimustes. Kui kõigest hoolimata arvata, ja end ajaloos esinenud käsitustega mitte siduda, et on võimalik velmata selle väljendi 1

Ananda Kentish Coomaraswamy (1877–1947), isa poolt hindu (tamil), ema poolt inglane, oli india kunsti ja traditsioonilise kultuuri uurija, ning 20. sajandi esimese poole suurimaid filolooge. 1917–1947 elas ta USA-s, kus ta töökohaks oli Bostoni The Museum of the Fine Arts. 1930. aastate alguses tutvus ta Guénoniga ja oli seejärel tema traditsionalismikäsituse mõjukas arendaja. – Tlk.

4 Tuna 1/2004

René Guénon / SanƗtana dharma

täielikku tähendust, võttes arvesse kõige tõsisemaid mööndusi, millest oli äsja juttu, siis mõiste “filosoofia” kasutamine on üpris täpses vastavuses skolastilisele vaatepunktile omase piiratusega. Sellest, nagu seda mõistet tänapäeval harilikult kasutatakse, võib väga kergesti sugeneda arusaamatusi. On tõsi, et hoolikas olles võib arusaamatusi hajutada ja näidata, et philosophia perennis pole filosoofia, see tähendab, üks konkreetne õpetus, millel on enam-vähem selge piir ja süsteem ning autoriks üks kindel indiviid, vaid pigem kõikehõlmav allikas, millest saavad alguse kõik filosoofilised õpetused oma reaalselt tähenduslikes osades; niisugusel vaatepunktil püsisid üpris tõenäoliselt skolastikute arusaamad. Kuid siinkohal tuleb silmas pidada ühte lahknevust – kui juttu tuleb ehtsa ja puhta tõe väljendamise vormist, siis on õigem kasutada sõna sophia ja mitte philosophia; “tarkust” ei tohi ära segada püüdlemisega tema poole ega tema juurde viivate uuringutega; sõna “filosoofia” hõlmab vastavalt oma etümoloogiale just viimaseid tähendusi. Võib muidugi väita, et sõna tähendust saab teataval määral avardada; kuigi meile ei tundu see antud juhul võimalik olevat, ei hakka me parema mõiste puudumise korral niisugust võimalust eitama; aga sellegipoolest jääb see parimalgi juhul väga kaugele võimalusest olla ekvivalendiks sõnale dharma, sest ta võib tähendada ainuüksi õpetust, mis ühelgi juhul ei lähe kaugemale teoreetilisest käsitusest; ükskõik kui avar ei oleks tema poolt sisuliselt haaratav valdkond, ei saa ta järelikult olla vastavuses kõige sellega, mida sisaldab endas traditsiooniline vaatepunkt oma terviklikkuses. Viimane ei käsita õpetust lihtsalt iseendaga piirduva teooriana, vaid teadmisena, mis teostub elus, ning lisaks sisaldab arendusi, mis hõlmavad eranditult kõiki inimelu modaalsusi. Niisugune avardatud tõlgendus lähtub sõna dharma tähendusest endast; tuleb lisada, et Lääne keelte ühe ja ainsa termini kaudu on võimatu seda tähendust edasi anda: sõnatüvi dhri tähendab “kanda, hoida, kinnitada, toetada”, eeskätt peab see silmas olendite püsivuse ja seega ka kestvuse printsiipi, kuivõrd need on ühitatavad eksisteerimise tingimustega. Oluline on rõhutada, et tüvi dhri on oma kujult ja sisult peaaegu identne teise tüvega – dhru, millest tuleneb sõna dhruva, mis tähendab “poolust”; tegelikult tuleb pöörduda just manifesteerunud maailma “pooluse” või “telje” kujutelma juurde, kui tahetakse aru saada dharma mõistest kõige täielikumal kujul: dharma on see, mis püsib muutumatuna kõikide asjade ringkäigu keskmes ja juhib muutuste käiku just seetõttu, et ta ise selles ei osale. Selles seoses ei tohi unustada, et tänu tema poolt väljendatava mõtte sünkretistlikule loomusele on keel antud juhul palju sügavamalt seotud sümbolismiga kui tänapäeva keeled, milles sedalaadi sidet üpris kaugele läinud hälbimise tõttu enam ei ole; kui see meie teemast eemale ei viiks, oleks saanud ka näidata, et dharma mõiste on üpris otseselt seotud “maailmapuu” kujul esineva “telje” sümboolsete kujunditega. Võib öelda, et dharma, kui seda käsitada ainult printsiibi tasandil, on paratamatult sanƗtana, ja seda veel laiemas tähenduses, kui eespool oli mainitud, sest olles vaba seostest ühe konkreetse ajatsükli või selle vältel manifesteeruvate olenditega, on ta üldisemalt seotud kõikide olendite ja nende kõikide manifesteerumisseisunditega. Selles leiame nüüd tõepoolest kujutluse kestvusest ja püsivusest; kuid näeme ka, et kujutlus, mille piirides on võimalik kõnelda dharma’st, võib suhtelisel viisil seostuda ka reaalsuse erinevate tasandite ja piiratud aladega, mistõttu on täiesti põhjendatud tema teisesed või “eriomased” tähendused, mida niisugusele terminile võib omistada. Seda just seetõttu, et dharma´t tuleb käsitada ka kui ühe konkreetse olendi olemasoluprintsiipi. Dharma avaldab end olendeis kui kooskõla nende olemusliku loomusega; selles seoses võib järelikult kõnelda iga olendi enese dharma’st, mille täpsem nimetus on svadharma, olendite teatud liigi, kogu maailma või olemisseisundi dharma’st, ka selle teatud osal, rahval või ajaperioodil on oma dharma; kui aga kõneldakse sanƗtana dharma’st, siis, nagu juba ütlesime, Tuna 1/2004 5

E S S E E

on juttu kogu inimkonnast ja kogu tema eksisteerimise ajatsüklist, milleks on manvantara. Selles seoses võib veel lisada, et tegu on antud ajatsüklile omase “seaduse” või “normiga”, mille tsükli alguses sõnastas Manu,2 kes teostab oma võimu Jumala tahet ja kosmilist korda väljendava ülemaise mõistuse vahendusel. See on MƗnava-dharma tegelik mõte, mis ei sõltu üksikutest erilistest teisendvormidest, mis temast hargneda võivad ja mis kannavad endas täiesti seaduslikult sama tähendust, üldiselt on nad vaid tõlgendused, mis on tingitud aja ja koha olude erinevustest. Sellegipoolest tuleb lisada, et niisugusel korral võib juhtuda, et kujutlus “seadusest” toob endaga tegelikult kaasa omamoodi tähendusliku piirangu. Kuigi võib olla nii, nagu selle sõna heebrea vaste Toora puhul, mida kasutatakse laiendatud tähenduses kõikide Pühade Kirjadega seoses; see, millele sellega ühenduses kõige otsesemalt mõeldakse, on loomulikult tema vahetult “seadusandlik” aspekt, mis on kahtlemata vägagi kaugel kogu traditsiooni hõlmamisest, kuigi on sellegipoolest olemuslik osa igast tsivilisatsioonist, mida saab nimetada traditsiooniliseks. See aspekt kujutab endast vaid selle ühte rakendust ühiskonnas, mis mõistagi, sarnaselt teistele rakendustele, eeldab lähtumist traditsiooni olemuslikust ja põhimõttelisest osast, milleks on puhtalt metafüüsiline õpetus ja selle lähtealuste tunnetamine, millest täielikult sõltub kõik ülejäänu ja ilma milleta miski ehtsalt traditsiooniline ei saa eksisteerida mingil moel ja ükskõik millises valdkonnas. Kõnelesime universaalsest korrast, mis manifesteerunud maailmas väljendab jumalikku tahet ja mis saab igas eksisteerimise seisundis oma eripärase kuju ja sõltub selle seisundi eripärastest oludest; dharma’t võib teatud mõttes defineerida kui vastavust ülemaisele korrale, ja siit selgub ka, et lähedane sugulusside ühendab korda ja .rta3 mõistet, mis tähendab samuti korda ja etümoloogiliselt ühtlasi ka õiglust, samal viisil nagu Kaug-Ida traditsiooni termin de, millega hindu dharma on mitmel moel tähenduse poolest seotud ja mis tuletab silmanähtavalt meelde püsivat ja muutumatut suunda väljendavat käsitust “teljest”. Samal ajal on mõiste .rta ilmsel viisil identne sõnaga riitus, mis omakorda tähendas algsel moel kõike seda, mis oli sooritatud kooskõlas korraga; täiel määral traditsioonilises tsivilisatsioonis ja veel täielikumas mõttes alguses üldse oli igal toimingul rituaalne tähendus. Riitust hakatakse käsitama piiratumas tähenduses vaid üldise allakäigu tagajärjel, mille tulemusel sünnib käsitus “profaansetest” tegevusvaldkondadest; igasugune vahetegemine “sakraalse” ja “profaanse” vahel eeldab, et on asju, mida käsitatakse juba olevaina väljaspool traditsioonilist vaatepunkti, selle asemel, et näha kõiki asju sellest lähtudes; asjad, milliseid seetõttu käsitatakse kui profaanseid, on nüüd tõesti dharma ja anrta. . Tuleb meeles pidada, et vastupidiselt riitus, mis on vastavuses “sakraalsega”, püsib alati dharma piirides, kui nii võiks öelda, ja väljendab seda, mis on jäänud selleks, mis ta oli enne allakäigu algust, nagu ka seda, et mitterituaalne tegevus tähendab sisuliselt hälbimist ja ebanormaalsust. Lisaks ei ole see, mis on ainuüksi “kokkuleppeline” ja “harjumuslik”, ilma sügavama lähtealuseta ja pelgalt inimlik leiutis, eksisteerinud algusest peale, vaid on seetõttu ainult hilisema vea tagajärg; riitus, mida käsitatakse traditsiooni kohaselt, nii nagu seda oma nime väärimiseks sooritama peab, ei ole, kuigi seda võidakse arvata, mingil moel seotud kõige sellega, mis saab olla üksnes võltsing ja paroodia. Veel enam, kui kõneleme kooskõlast korraga, siis on samuti oluline mitte pidada seda pelgalt inimlikuks korraks, vaid pigem ja enne muud kosmiliseks korraks; traditsioonilistes käsitlustes eksisteerib tegelikult mõlema vahel range vastavus ning rituaal säilitab selle vastavuse teadlikult viisil, hõlmates mõneti inimese osalust valdkonnas, kus tema tegevus sulab ühte kosmilise korraga. 2 3

Manu on hindu mütoloogias esimene inimene, inimkonna esiisa, valitseja ja seaduseandja. Teda peetakse hindu pärimusliku seadustekogu “MƗnava dharmašastra” autoriks. – Tlk. Sanskriti .rta on keeleliselt ja tähenduselt sama, mis kreeka orthos ja ladina ordo ‘õige’ ja ‘kord’. – Tlk.

6 Tuna 1/2004

René Guénon / SanƗtana dharma

Sellest järeldub – käsitades sanƗtana dharma’t kui täielikku traditsiooni, mis hõlmab kõik inimliku tegevuse võimalused, mis, olgu öeldud, on sel viisil juba “transformeerunud”, kuna on niisuguse täielikkuse kaudu seoses kogu traditsiooni iseloomustava “üleinimliku” laadiga, või on, paremini väljendades, traditsiooni enese olemuseks. Järelikult on see “humanismi” täielik vastand, see tähendab, et ta vastandub taotlusele, mis püüab taandada kõik pelgalt inimlikule tasandile, tehes sedasama, mis profaanne vaatepunkt; selles seoses erineb traditsioonile omane arusaam teadusest ja kunstist nende profaansest käsitlemisviisist sellisel määral, et võib liialdamata väita, et nad on teineteisest eraldatud tõelise kuristikuga. Traditsioonilisest vaatepunktist on kõik teadus- ja kunstiharud reaalselt mõttekad ja põhjendatud vaid määral, kuivõrd nad on vastavuses universaalsete printsiipidega: sisuliselt kujunevad nad kui üldise õpetuse rakendused ühes võimalikus valdkonnas, täpselt samamoodi, nagu seadusandlus ja ühiskonnakord on selle õpetuse rakendused teises valdkonnas. Tänu niisugusele seotusele traditsiooni olemusega on teadused ja kunstid kõikides oma ilmingutes rituaalid, nagu me sellest äsja rääkisime, rituaalne on ka iga tegevus, kuni ta jääb selleks, mis ta normaalsel viisil on; lisame veel, et ei ole vaja vastandada kunsti ja käsitööd, mis traditsiooni seisukohast on üks ja seesama. Siinkohal pole meil enam rohkem võimalust sellel kõigel peatuda, nagu ütlesime juba seoses ühe teise teemaga; kuid me arvame, et oleme juba piisavalt seda rääkinud ja põhjendanud, kuivõrd see on igas seoses kõrgemal “filosoofiast”, ükskõik, kuidas me seda ka ei käsitaks. Nüüd on hõlbus mõista, mis sanƗtana dharma tegelikult on: see on sama, mis algtraditsioon, mis ainult ja üksinda püsib igikestvalt ja muutumata kogu manvantara vältel ega allu tsüklilistele muutustele, kuna tema ürgalgsus ise seab ta väljapoole järgnevate ajastute muutumisi, nii et ainuüksi teda võib täie rangusega pidada kõikehõlmavaks ja ehtsaks. Olgu lisatud, et ajatsükli allapoole kulgemise ja sellest tuleneva üldise vaimse küündimatuse tõttu ürgtraditsioon varjub, tavalised inimesed teda enam ei näe; ta on aga varamu ja lähtealus kõigile konkreetsematele traditsioonivormidele, mis sugenevad temast kohastumisel ühe või teise rahva või ajastu eriomaste elutingimustega, ühtegi viimastest ei saa samastada sanƗtana dharma’ga ega ka pidada viimase adekvaatseteks väljendusvormideks, kuigi viimased on suuremal või vähemal määral esimese looritatud kujutised. Iga ortodoksne traditsioon on algtraditsiooni peegeldus ja võib isegi öelda, et “asendus”, kuivõrd seda võimaldavad juhuslikud olud, isegi siis, kuigi ta ei ole sanƗtana dharma, esindab ta neile, kes on end temaga sidunud ning temas ehtsal viisil osalevad, seda tõeliselt, sest nad saavad jõuda sanƗtana dharma’ni ainult ortodoksse traditsiooni kaudu ning ka seetõttu, et temas väljendub kui mitte täielikult, siis vähemalt kõik see, mis on vahetult vajalik ja kõige paremini kokku sobitatud nende individuaalse loomusega. Mõnes mõttes sisaldab sanƗtana dharma algusest peale endas kõiki selliseid erinevaid traditsioonivorme, kuna need on tema õiged ja seaduspärased mugandused, isegi muutused, mis võivad neid tabada aja kulgemisel, ei saa tegelikult olla pärit mujalt; teises, vastupidises ja eelmist täiendavas tähenduses kannavad nad kõik endas sanƗtana dharma’t seal, mis on neis kõige sisemisem ja “kesksem”, ja toovad selle nähtavale vastavalt eksteriorisatsiooniastmetele, mis on nagu loorid, mis teda katavad ja lasevad teda näha ebamäärasel ja osalisel kujul. See väide kehtib kõikide traditsiooniliste vormide puhul, kuid oleks viga niisugusel lihtsal viisil samastada sanƗtana dharma ühega neist vormidest, ükskõik, milline ta ka ei oleks, näiteks hindu traditsiooniga, nagu me seda tunneme praegu; niisugust viga mõnikord ka tehakse, kuid seda teevad vaid need, kelle silmaring piirdub olude tõttu vaid üksnes selle traditsiooniga. Selline samastamine on mõneti seaduspärane põhjustel, mida Tuna 1/2004 7

E S S E E

me äsja seletasime; ka iga teise traditsiooni esindajad võiksid samas mõttes ja samal alusel lubada end väita, et nende traditsioon on sanƗtana dharma. Osaliselt oleks nende väide ka õige, kuigi absoluutses tähenduses ikkagi ekslik. On siiski üks põhjus, mille järgi sanƗtana dharma käsitus on eriomasel viisil seotud hindu traditsiooniga: kõikidest praegu elavatest traditsioonidest pärineb just tema kõige otsesemal viisil esialgsest traditsioonist, olles viimase väline jätk – muidugi võttes arvesse olusid, milles on kulgenud inimkonna ajalugu. Ta kirjeldab seda palju täielikumalt kui kõik teised mujal esinevad pärimused, sel viisil osaleb ta teistega võrreldes suuremal määral tema järjepidevuses. Lisaks on huvitav märkida, et ainult hindu ja islami pärimus tunnistavad avalikult kõikide ülejäänud ortodokssete traditsioonide väärtust; nad teevad seda, kuna nad on manvantara kulgemises vastavalt esimene ja viimane ning nad peavad liitma endasse, kuigi erineval viisil, kõik vahepealsel ajal tekkinud erisugused vormid, et saaks võimalikuks “naasmine alguse juurde”, milles tsükli lõpp ühineb oma algusega, ning et uue manvantara alguspunktis avaldab end täiesti välisel kujul tõeline sanƗtana dharma. Peame nimetama veel paari eksikäsitust, mis on meie ajal laialt levinud ja annavad tunnistust tunduvalt tõsisemast ja täielikumast mõistmatusest, kui seda on sanƗtana dharma samastamine ühe tema osalise vormiga. Üks neist on niinimetatud “reformaatorite” vaatepunkt. “Reformaatorid” loodavad avastada sanƗtana dharma, võttes ette traditsiooni suurema või vähema lihtsustamise, mis tegelikkuses on aga vastavuses üksnes nende eneste individuaalse kalduvusega, ja väljendavad eelarvamusi, mis on tekkinud nüüdisaegse Lääne mõjul; neid eelarvamusi esineb praegu isegi Indias. Tuleb märkida, et “reformaatorid” püüavad eeskätt vabaneda sellest, millel on kõige sügavam tähendus; tehes nii seetõttu, et nad ise üldse ei märkagi seda, või seepärast, et niisugune tähendus ei ole kooskõlas nende eelarvamuslike kujutlustega; samamoodi käituvad “kriitikud”, kes “interpolatsioonidena” viskavad tekstist välja kõik kohad, mis ei ole kooskõlas nende eneste loodud ideede või mõttega, mida nad sealt otsivad. Kui me kõnelesime “naasmisest alguse juurde”, nagu äsja tegime, siis oli juttu täiesti muust asjast, küsimusest, mis mingil viisil ei sõltu individuaalsest taotlusest kui sellisest; ei ole mõistetav, miks algtraditsioon peaks olema lihtne, nagu arvavad “reformaatorid”, kes mõne meelehaiguse või vaimse küündimatuse mõjul soovivad, et asi nii oleks; miks peaks tõde seadma end vastavusse tänapäeva keskmise inimese keskpäraste võimetega? Et teadvustada niisuguse taotluse võimatust, piisab taibata, et ühelt poolt sisaldab sanƗtana dharma endas kõike seda, mis leiab väljenduse eranditult kõikides traditsioonilistes vormides ja lisaks ka veel muud, ja teiselt poolt, et kõige ülevamad ja kõige sügavamad tõed on muutunud kättesaamatuks, sest ajatsükli lõpule on iseloomulik inimeste vaimsete ja intellektuaalsete võimete kängumine. Niisugustes oludes tähendab lihtsus, mis on armas igat laadi modernistidele, ilmselt viibimist võimalikult kaugel kõigest sellest, mis võib olla märk traditsioonilise õpetuse iidsusest ja veel enam selle esialgsusest. Teine eksikäsitus, millele tahame tähelepanu juhtida, on eeskätt seotud mitmesuguste tänapäeva koolkondadega, mis seovad end nähtusega, mida on tavaks nimetada okultismiks: eksikäsitused tekivad eeskätt “sünkretismi” tõttu, see tähendab täiesti välisel ja pinnapealsel viisil eri traditsioone lähendades – kuivõrd neid suudetakse tunda, ja isegi mitte järgides neis ühisjoonte leidmise sihti, vaid ainult selleks, et kokku seada nende üksikelemente; niimoodi tekivad eriskummalised ja fantastilised konstruktsioonid, mida peetakse “muistseks tarkuseks” või “arhailisteks õpetusteks”, millest saavad alguse kõik traditsioonid ja mis peavad olema identsed alguse traditsiooniga ehk sanƗtana dharma’ga, kuigi nimetatud koolkonnad viimaseid termineid peaaegu ei tunne. On enesestmõistetav, et kõik see on oma taotlusele vaatamata täiesti väärtuseta ja sugenenud üksnes puhtalt 8 Tuna 1/2004

René Guénon / SanƗtana dharma

profaansest mõtlemisviisist, seda enam, et niisuguste käsitustega käib vältimatult kaasas totaalselt eitav suhtumine nõudesse, et selleks, et vaimses valdkonnas mingilegi tasemele jõuda, tuleb kuuluda ühte kindlasse traditsiooni. On mõistetav, et meie eelistame sellel korral kõnelda ehtsast kuulumisest koos kõikide sellega kaasnevate paratamatustega, mis hõlmavad selle traditsiooni rituaalide praktiseerimist ning mitte ainult ebamäärast “idealistlikku” sümpaatiat, mis iseloomustab mõningaid Lääne inimesi, kes peavad end hinduistideks või budistideks, teadmata sealjuures kuigivõrd, mis need on, ega ole kunagi kavatsenud luua reaalset ja püsivat sidet nimetatud pärimustega. See on põhjus, miks on olemas lähtepunkt, mida pole võimalik eales vältida, ja alles pärast selleni jõudmist võib igaüks vastavalt oma võimetele püüda edasi minna; kõneks ei ole mitte tühjad spekulatsioonid, vaid teadmine, mis tuleb korrastada vaimse eneseteostuse sihti silmas pidades. Ja alles pärast seda, olles juba traditsiooni sees, saame kõnelda täpsemalt, ning alles selle keskpunktis, kui on võimalus sinna jõuda, hakkame reaalselt teadvustama seda, mis moodustab nende olemusliku ja fundamentaalse ühtsuse, ja järelikult ka seda, mis on sanƗtana dharma.

“Cahiers du Sud”, no. spécial “Approches de l’Inde”, 1949. “Études sur l’hindouisme”. Paris, 1989, lk. 105–116.

Prantsuse keelest tõlkinud Haljand Udam

Tuna 1/2004 9

Haljand Udam / René Guénon (1886–1951)

René Guénon (1886–1951) Haljand Udam

ené Guénoni kohta oleme juba varem pikemalt kirjutanud (“Orienditeekond”, Tartu, 2001, lk. 364–380), kuid paraku on tema vaimse kujunemise üksikasjadest kiirustades mööda vaadatud ja ta teoste sõnumist on kõneldud enam kui napisõnaliselt. Guénoni programmilise teose “Nüüdismaailma kriisi” eestikeelne tõlge on küll olemas, kuid see on trükis avaldamata, olles in private circulation. Seetõttu on piisavalt põhjust selle aine juurde veel kord tagasi tulla. Seda enam, et 1990. aastatel on huvi tema teoste vastu kogu maailmas järsult kasvanud. Seni suhteliselt vähe tuntud ja levinud prantsuskeelsed teosed on põhilises osas tõlgitud inglise keelde ja ka vene keeles on need levima hakanud ning mõjutavad mitmel moel postmodernistlik-traditsionalistlikku mõtlemist esteetikast konservatiivse revolutsioonini. Paraku on kõik see, millest Guénon kirjutab, keskmisele lääne lugejale harjumatu ja võõras. Läänes viibitakse usus, et muude tsivilisatsioonide maailmakäsitus on vähearenenud ja pakub huvi vaid etnograafia seisukohast. Guénon oli esimene, kes hakkas niisugust kitsapiirilist arusaama arvustama, tuginedes hindu pärimuslikust metafüüsikast pärinevatele kujutlustele. Essee “SanƗtana dharma” on siinkohal avaldamiseks valitud seetõttu, et ta on mõneti konspektitaoline kokkuvõte Guénoni arusaamadest tervikuna, määratledes lühidalt nende mõistmiseks vajalikke põhimõisteid. Selle mõiste enda on autor laenanud Indiast, kus ta on hinduismi ehk hindǌ dharma tei10 Tuna 1/2004

sendsõna, ja kasutab seda mõneti vabalt meie ajatsükli kõige algsema ja seega ka universaalsema, aegade algusest lõpuni püsiva metafüüsilise õpetuse tähenduses. Nüüdislääne tsivilisatsioonile iseloomulikku arenguõpetust eitab Guénon põhimõtteliselt, sest reaalsuses mingit arengut ei ole, tekivad ikkagi vaid asjad, mis on algusest peale eksisteerinud kui üldises reaalsuses sisalduvad võimalused. Tõlkida on niisugust teksti raske, autori mõttelõng kulgeb alati pikkade, rohkete kiillausetega täidetud lõikudena. Kuigi Guénon rõhutab alati, et ta ei ole midagi teinud stiili nimel, vaid on püüdnud väljendada oma mõtteid ühetähenduslikult, on tema keelt võrreldud kõige silmapaistvamate prantsuse kirjanike, näiteks Marcel Prousti omaga. Kui otsida tema arusaamadele kõige lähedasemat vastet, siis tuleks seda teha eeskätt võrdleva usundiloo valdkonnast. Guénoni käsituses on maailma religioonid või, nagu ta eelistab öelda, traditsioonid, mis tavateadvuses on kõik üksteist välistavad suletud mõttesüsteemid, ühe ürgse ja algse traditsiooni teisesed ilmingud. Kõigil neist on oma eripärane kuju, mille on tinginud neis toimivate arhetüübiliste struktuuride (vormi) koostoime oma kujunemise aja ja koha oludega (mateeriaga). Kuigi sisuliselt on neil kõigil täita ühesugune roll, moodustavad nende müüdid, dogmad ja rituaalid alati täiesti suletud süsteemi, millest väljumine ja mille ühitamine mõne teise pärimuse vormidega pole võimalik ning võib sünnitada vaid igasuguseid soerdvorme. Käsitus kõikide “usundite transtsendentsest ühtsusest”, nagu Guénoni koolkonnas seda nimetatakse, võib tekkida alles siis, kui inimese teadvuses hakkavad pärimuse konkreetsed ja erilised vormid lahustuma traditsiooni universaalses sõnumis; see tähendab, et alles siis, kui traditsiooni erilisust ja absoluutsust hakatakse käsitama kui universaalse tõe sümboolset ja analoogset väljendust. Samas pole usulised pärimused aga üksteisega üheses vastavuses, kõik nad on individuaalsed, väljendades igaüks omamoodi ja üksteise järel sanƗtana dharma’s sisalduvaid erisuguseid võimalusi.

Haljand Udam / René Guénon (1886–1951)

Viimasele vastav ajatsükkel lõpeb siis, kui kõik selles sisalduvad võimalused on maisuses manifesteerunud. Guénon kasutab mõistet “religioon” spetsiifilises piiratud tähenduses, kõige üldisem reaalsuse teadvustamise vorm on tema meelest “metafüüsika”. Metafüüsiline maailmataju on üldisem religioossest tunnetusest, mis on alati ühel või teisel viisil tundeliselt piiratud ning omane eeskätt Aabrahami pärimuse usunditele nagu judaism, kristlus ja islam. India ja Hiina pärimus pole religioosne, vaid metafüüsiline. Kuigi samas ei vastandu religioon metafüüsikale, vaid on viimase sümboolne ja konkreetne avaldumisvorm, väliselt piiratud, kuid tähenduselt sama absoluutne nagu metafüüsikagi. Filosoofia on kõige madalam tunnetusvorm ja mõttekas “religiooni teenijatüdrukuna” vaid universaalse tunnetuse raamides. Teine oluline kujutlus, mida seoses Guénoniga tuleb teada, on tema käsitus ajatsüklitest. Kujutlust maailma loomisest peab ta eriomaselt seotuks Aabrahami usunditega, loomine on neis alati ühekordne ja lõplik jumalik akt. India pärimuses pole maailma tekkimine kunagi ainukordne, vaid pigem tsükliliselt korduv akt. Reaalsus on absoluutne ja igavene võimalikkus, millest sünnivad (või manifesteeruvad, vaata R. Guénoni “Loomine ja manifestatsioon” rmt.-s “Ida metafüüsika”. Tallinn, 1997, lk. 36–43) tegelikult eksisteerivad maailmad, mis läbivad oma eksisteerimise tsükli ning, olles ammendanud oma võimalused, naasevad seejärel taas olemisest üldisemasse absoluutsesse võimalikkusesse. Hindu müütides on juttu suurema ja väiksema kestusega maailmaajastutest, praeguses essees nimetab ta ühte sellist suurt tsüklit, milleks on manvantara (vaata R. Guénoni “Märkusi kosmiliste tsüklite õpetuse kohta”. EAO Sõnumitooja, september 1990; rmt.-s “Ida metafüüsika”. Tallinn, 1997, lk. 26–33), mis omakorda jaguneb antiikaja terminites neljaks: kuld-, hõbe-, vask- ja raudajastuks. Tänapäeva maailm asub ühte niisugust tsüklit lõpetavas raudajastus, mida iseloomustab reaalsuse vaimsete algprintsiipide unustamine, materialism ja arengu üha

süvenev ja kaost tekitav kiirenemine. See on objektiivne seaduspära, mis teostub inimeste subjektiivse tegevuse kaudu. Vaimsed printsiibid toimivad nähtamatult ja nende tunnetamine muutub üha raskemaks ja on jõukohane vaid piiratud ja nähtamatult toimivale intellektuaalsele eliidile. Näeme kõikjal enda ümber, kuidas väheneb pärimusliku, traditsiooni järgiva kiriku ja religiooni mõju ühiskonnas, kõikjal domineerib kvantiteet ja inimene tungib üha sügavamale mateeriasse. See on meie saatus, sest ajatsükkel lõpeb alles siis, kui selle kõik võimalused on ammendatud. Guénoni eluajal oli veel olemas Orient, mille sügavustesse raudajastut esindava Lääne mõju polnud jõudnud tungida, ja Guénon hellitas lootust, et toimub vaimne pööre ning algab naasmine traditsiooni juurde. Kuid praegu on pärimuslik Orient lakanud eksisteerimast või muutunud pigem nähtamatuks ning temaga pole võimalik enam ilma pikemata kontakteeruda. Materialistlik tsivilisatsioon on hävitanud kõik nähtavad tervikliku pärimuskultuuri kolded, ehtsa traditsioonilise õpetuse esindajate asemel tegutsevad “reformaatorid” ja sünkretistliku “okultismi” õpetajad. Pessimismiks ja lõpumeeleoludeks pole siiski põhjust, sest reaalsus on igavene ja ka kõik eksistentsivormid on oma ehtsates ilmingutes osaduses sellega. Lõpeb vaid üks oma lõpuni jõudnud maailm koos nendega, kes end sellega samastavad. Guénoni käsitustel võib olla ka rakenduslik väljund, kui kõneks tulevad näiteks usuõpetuse küsimused: nad aitavad näha üldisi asju, mis jäävad eriomaselt religioosse ja seega piiratud arusaama silmapiiri taha, kuid samas põhjendavad ka, miks inimese esmane ja kõige püsivam viis enda olemasolu teadvustada on religioon, kõik muu, millega inimkond tegeleb, sealhulgas kogu kultuur, tuleb alles pärast seda.

Tuna 1/2004 11

K Ä S I T L U S E D

Eestlane Aleksander Kesküla ja Berliin: avang (september 1914 – mai 1915) Kaido Jaanson

ui kellegi kohta on aastakümneid kokku kirjutatud vaat et üksnes jama, siis seda ettevaatlikumalt ja täpsemalt on temast edaspidi vaja kirjutada.* Seda enam, kui sa ka ise oled, ehkki tahtmatult, seda segadust lisanud. Ma räägin Aleksander Keskülast. Mis puutub tema tegevuse uurimisse rahvusvaheliselt – nii vähe või paljukest, kui seda on tehtud –, siis on teadlasi lummanud eeskätt Lenini nimi. Kesküla käsitlevatest ja tema valmistatud dokumentidest on nad pööranud tähelepanu üksnes revolutsioonijuhiga seotud lõikudele. Muu neid eriti (kui üldse?) paelunud pole. Lenin oli aga ainult osa A.K. huvist, samuti tema Venemaa analüüsidest, nagu ta oma tütrele märtsis 1961 ka kirjutas.1 Nii võib ütelda, et Hardi Volmeri linateos “Minu Leninid” oli oma aja uurimistaseme adekvaatne peegeldus. Esimene teaduspublikatsioon, mis avaldas A.K. tegevust kajastavaid dokumente, oli 1957. aastal saksa teadlase Werner Hahlwegi poolt koostatud kogumik. See käsitles Leni-

ni tagasipöördumist Venemaale 1917. aastal.2 Kogumiku kolm esimest dokumenti olid seotud Aleksander Keskülaga, esimesed kaks septembrist 1914 ja kolmas sama kuu lõpust aasta hiljem, 30. septembrist 1915. Dokument, millest saksa ajaloolane Fritz Fischer juba nelikümmend aastat tagasi kirjutas, et see põhjustas lõpliku pöörde keiserliku Saksamaa poliitikas Venemaa revolutsioneerimiseks.3 Edasi järgnevad juba teised kogumikud, kus Kesküla enam ei mainita. Ent sellesse esimessegi aastasse jääb nüüd Berliinis paikneva Saksa Välisministeeriumi Poliitilises Arhiivis (Das Politisches Archiv des Auswärtiges Amt, PAAA) kümneid, kui mitte rohkem, kaudselt või otsesemalt temaga seotud või ka A.K. enda käega kirjutatud dokumente, nii telegramme kui ka ettekandeid. Alustades aastast 1915 on 1958. aastal publitseeritud ingliskeelne Zbigniew Zemani kogumik A.K. poolest veelgi vaesem.4 See keskendab tähelepanu Alexander Helfand-Parvusele, kes aga

* Autor avaldab tänu Irja Paumannile ja Imanuel Geissile, kelle nõu ja abita poleks see artikkel teoks saanud. 1 W. Schenk. Für Kesküla war Lenin bloss eine Episode. – Max Schweitzer (Hrsg.) Zwischen Tallinn und Zürich. Schweizerisch-estnisches Lesebuch. Werd Verlag, Zürich, 2002, lk. 143–144. 2 W. Hahlweg. Lenins Rückkehr nach Russland 1917. Die deutschen Akten. E. J. Brill, Leiden, 1957. 3 Fr. Fischer. Griff nach der Weltmacht. Die Kriegszielpolitik des kaiserlichen Deutschland 1914/1918. Droste Verlag, Düsseldorf, 1964, lk. 178. 4 Z. A. B. Zeman (ed.). Germany and the Revolution in Russia, 1915–1918. Documents from the Archives of the German Foreign Ministry. University Press, London, Oxford, 1958. 12 Tuna 1/2004

Kaido Jaanson / Eestlane Aleksander Kesküla ja Berliin: avang

ilmus Esimese maailmasõja ajal esmakordselt Berliini alles tolle aasta märtsis, tubli kaks kuud hiljem kui A.K. Kuivõrd see on tingitud asjaolust, et kahasse Winfred Scharlauga ilmus Zemanil seitse aastat hiljem monograafia Parvusest,5 jäägu praegu lahtiseks küsimuseks. Kuid selleks ajaks, kui Parvus ilmus Saksamaa Konstantinoopoli suursaadiku juurde, ei olnud Lenin, see Berliini-poolne Venemaa revolutsioneerimise pingutuste tegelik kreatuur, sakslastele enam mingi uudis! Seepärast on see kogumik meid huvitavas suhtes mitte üksnes puudulik, vaid ka lausa eksitav.

Kontakt Kui uskuda Saksamaa Berni saadikut Gisbert von Rombergi (1866–1939), oli A.K. ettevaatlik – ta ei astunud esialgu sakslastega kontakti mitte ise, vaid usaldusmehe – Vertrauensmann – kaudu, kes jääbki tundmatuks. Pole muidugi võimatu, et A.K. esines iseenda usaldusmehena. Ka pidas Romberg teda algul venelaseks. Suhete loomisele kulus nädal. Esmaspäeval, 7. septembril 1914 ei olnud A.K. mitte esimest korda Saksa saatkonnas, nagu olen varem ekslikult väitnud,6 vaid alles võttis saatkonnaga ühendust. Paraku on see minu eksitus kajastunud mingil määral ka “Minu Leninite” metsakaadrites. Nimelt informeeris Romberg alles sel 5 6

7 8

päeval Wilhelmstrasset, et venelane, kel on sidemeid revolutsionääridega, esitab küsimuse, kas Saksamaa oleks nõus pidama rahuläbirääkimisi sisemistesse raskustesse sattunud Venemaaga ja kuidas suhtub Saksamaa sel juhul revolutsionääridesse. “Venelane” oli nimelt väljendanud veendumust, et raskete kaotuste tagajärjel revolutsioonivõimalus Venemaal kasvab. Romberg jätnud esialgu vastuse võlgu ja palunud välisministeeriumilt juhtnööre, kuidas edaspidi käituda. Ühtlasi informeeris ta Berliini, et püüab välja selgitada, mida Šveitsi venelaste juhid Venemaa siseolukorrast, revolutsioonilistest väljavaadetest ja kavadest kindlat teavad ning kuidas nad suhtuvad rahvusküsimusesse.7 Viimane võib vihjata asjaolule, et rahvusprobleem oli kõne all kohe, algusest peale, ka usaldusmehe tasandil. Berliin vastas kolmapäeval, andes loa suhteid sõbralikult, kuid ettevaatlikult jätkata. Vastajaks oli asevälisminister Arthur Zimmermann,8 keisririigi välisminister novembrist 1916 kuni augustini 1917, mees, keda Fritz Fischer on nimetanud ka revolutsioneerimispoliitika autoriks.9 Ilmselt saab A.K. sellest juba järgmisel päeval teada – telefonid näiteks olid juba olemas –, sest 10. septembril valmis tema kiri Saksa valitsusele, kelle poole ta pöördus, nagu ütles, eestlastest elanikkonna õiguste kaitsmise nimel. Kuivõrd Venemaa, viidates

Z. Zeman, W. Scharlau. The Merchant of Revolution. The Life of Alexander Israel Helphand (Parvus). London, 1965. K. Jaanson. See kummaline eestlane. – Looming 1990, nr. 7, lk. 956–957. Ka ei saanud A.K. ja Rombergi vestluses veel kajastuda see, et 5. septembril Berni jõudnud Lenin luges paar päeva hiljem Berni lähedal metsas 8–9 bolševikule ette oma teesid “Revolutsioonilise sotsiaaldemokraatia ülesanded Euroopa sõjas”. Neis teesides määratleti kindlaks VSDT(b)P poliitika sõjaolukorras. Lenin väitis: “Venemaa kõigi rahvaste töölisklassi ja töörahva hulkade seisukohast oleks kõige väiksem pahe tsaarimonarhia ja tema sõjaväe lüüasaamine, kes rõhuvad Poolat, Ukrainat ja tervet rida Venemaa rahvaid ning õhutavad rahvuslikku vaenu selleks, et tugevdada teiste rahvuste rõhumist suurvenelaste poolt ja kindlustada tsaarimonarhia reaktsioonilist ning barbaarset valitsust.” (vt. V. I. Lenin. Revolutsioonilise sotsiaaldemokraatia ülesanded Euroopa sõjas. – Teosed. 21. köide. ERK, Tallinn, 1953, lk. 3–4.) W. Hahlweg. Lenins Rückkehr..., lk. 39. Samas. Dokument on publikatsioonis dateeritud 9. detsembriga, mis on tõenäoliselt viga, sest loogika ütleb, et see pidi olema 9. september. On viga originaalis või tekkinud trükkimisel, ei tea. Keiserliku Saksamaa välispoliitikat juhtis ametlikult riigikantsler, kelleks kuni juulini 1917 oli Theobald von Bethmann Hollweg (1856–1921). Tegelikult suunas välispoliitikat siiski riigisekretär, Staatssekretär Gottlieb von Jagow (1863–1935), amet, mille nimetan selles artiklis selguse huvides välisministriks. Arthur Zimmermann (1864– 1949) oli kuni novembrini 1916 aseväliminister, Unterstaatssekretär, saades seejärel ise välisministriks. Fr. Fischer. Griff..., lk. 141–142. Tuna 1/2004 13

K Ä S I T L U S E D

Aleksander Kesküla kiri saadik Gisbert von Rombergile. Näide A.K. käekirjast.

võimalikule Eesti annekteerimisele, agiteerib ja valmistab selle elanikkonda ette sõjaks Saksa okupatsiooniarmeega, soovis ta iseseisva reaalpoliitika nimel infot, missugused on Saksa valitsuse tegelikud kavatsused. Eesti territooriumina defineeris A.K. Eestimaa ja Liivimaa kubermange ja Ingerimaad (St. Peterburgi kubermangu).10 Eesti kohta väitis ta, et seal on ettevalmistamisel liikumine, mis seab eesmärgiks mingis vormis ühinemise Rootsiga, ja soovis teada, missugustel tingimustel oleks Saksa valitsus valmis seda tunnustama ja toetama.11 A.K. esimene kohtumine Rombergiga leidis aset tõenäoliselt laupäeval, 12. septembril, nagu on arvanud ka Olavi Arens.12 Selle päevaga on dateeritud saadiku kiri riigikantsler von Bethmann Hollwegile, milles ta kirjeldab oma kohtumist Aleksander Keskülaga, nüüd juba teda eestlaseks, täpsemalt “eesthlaseks” nimetades. Saadik nendib, et mees jättis talle täiesti mõistliku mulje ja et teatud tingimustel võib ta osutada kasulikke teeneid. 10

A.K. esines lahtiste kaartidega: ta teatas Rombergile, et eestlastest elanikkond kardab Saksa anneksiooni, kuna see tugevdaks vastumeelse Balti aadli võimu ja ohustaks eestlaste rahvuslikke püüdeid võib-olla enamgi kui Vene valitsus – hirm, mis rõhus Eesti poliitikuid veel veerand sajandit hiljemgi. Kui aga Saksamaa astuks välja Eesti liitmise eest Rootsiga, tõuseks Saksa üksuste sissemarsil eesti rahvas kui üks mees ja võiks osutada Saksa armeele märkimisväärset abi. A.K. väljendas soovi siirduda Rootsi, et sealt oma kaasmaalaste seas propagandat arendada. Romberg oli valmis tema mõtet toetama, ootas aga Berliinilt vastavat korraldust.13 Kuna nende kohtumine toimus ilmselt Saksa saatkonnas Bernis, siis on aeg selle hoone säilitanud. Saksamaa Liitvabariigi Berni saatkond asetseb Wilhelmi-aegses hoones, nagu mulle oktoobris 1998 uhkusega kinnitati. Ma ei ole kursis Šveitsi pealinna diplomaatilise linnaosa ajalooga, ent kui ka Nõukogude ja Vene tsaariaegne saatkond olid

Kui ajaloolises perspektiivis mõtelda, siis ega see A.K. Ingerimaa unistus tollases kontekstis suurt midagi teisem olnud kui meie Tartu rahu järgse piiri lootused aastail 1991–1994. Muide, Aleksander Kesküla poolt 19. detsembril 1917 Aftontidningen´is avaldatud Eesti võimalikul kaardil on eestlaste asuala tunduvalt väiksem kui Mihkel Martna kaks aastat hiljem ilmunud raamatu “Estland, die Esten und die estnische Frage” kaanel (Kommissionsverlag W. Trösch, Olten, 1919). 11 Das Politisches Archiv des Auswärtiges Amt (PAAA), Akten betreffend den Krieg 1914. Unternehmungen und Aufwiegelungen gegen unsere Feinde in Russland, besonders in Finland und den russischen Ostseeprovinzen vom August 1914 bis 30. September 1914. Wk, 11c, secr. Bd. 1, l. 113. 12 O. Arens. Aleksander Kesküla. – Eesti TA Toimetised. Ühiskonnateadused. 1991, 40, 1, lk. 30. 13 PAAA, Wk, 11c secr. Bd. 1, S. 112; samas, Secret 11, Varia III, 1, Kesküla und russische revol. Propaganda (K.R.), l. 248635–248638. 14 Tuna 1/2004

Kaido Jaanson / Eestlane Aleksander Kesküla ja Berliin: avang

samas majas kui Venemaa Föderatsiooni oma praegu (aga loogiline see on), siis oli Venemaa saatkond kohe samas, nurga taga. Ainult et pääsemaks Vene saatkonda, tulnuks enne mööduda Saksa omast, mitte vastupidi. Berliin võttis asja tõsiselt. 19. septembril teatas Zimmermanni allkirjaga telegramm, et Saksamaa ei kavatse Eestimaad annekteerida, ja soovitas Gewährsmann´i14 kavatsetava propaganda suunas julgustada.15 Ajahetke arvestades oli asevälisministri lubadus võibolla isegi aus, kuid ka A.K. enda edasine tegevus aitas kaudselt kaasa sellele, et Eesti okupeerimine võis hiljem kavva tulla ja realiseeruda.

Eesti eest Nagu A.K. väitis, oli tema sammu taga eestlaste huvide kaitsmine. Teda võib ja isegi peab uskuma. Et Eesti, täpsemalt eestlaste huve oli vaja kaitsta, seda ilmutavad mitmesugused baltisakslaste kavad samast ajast Saksa välisministeeriumi arhiivis. Seadmata endale ülesannet anda neist täielikku ülevaadet, nendiksin esmalt, et Balti-alaste materjalide hulk keisririigi lõpu ja Weimari Vabariigi algusaja kohta Saksa välisministeeriumi arhiivis on tohutu. Üksnes Eesti- ja Läti-alast ainest on 62 säilikut, Leedu kohta on see arv 52. Seega praeguste Baltimaade kohta kokku 114. Võrdluseks võiks tuua järgmise näite: soomlase Seppo Zetterbergi sisukas monograafia Venemaa Võõrrahvaste Liigast tugineb oma põhiosas PAAA materjalidele.16 Vastavaid säilikuid Lausanne´is toimunud

rahvuste III kongressi ja Venemaa Võõrrahvaste Liiga kohta on arhiivis aga vaid tosin. Kuna see pole minu jaoks siiski peateema, piirdun siinkohal üksnes vihjega paarile dokumendile Esimese maailmasõja algusest, mis pooljuhuslikult minu silme alla sattusid. Esimesed Balti kubermange käsitlevad ideed ja kavad ilmusid kui mitte varem, siis selsamal septembrikuul. Nii näiteks informeeris 17. septembril Müncheni asjur Wilhelm von Schoen riigikantslerit oma vestlusest soome poliitiku Jonas Castréniga. Viimasele viirastus tulevik, kus EuroopaVenemaa on purustatud ja tekkinud kaitsevall reast enam või vähem iseseisvatest riikidest – Poola kuningriigist ning autonoomsetest Baltimaast ja Soomest.17 18. septembril sai riigikantsler kirja, mis kutsus üles mitte unustama baltlasi, kelle taasühendamisest Saksamaaga olevat unistanud juba Bismarck.18 Selle lisa, mis kandis pealkirja “Läänemereprovintside väärtus Saksamaa jaoks”, oli koostatud pärast vestlust kindralstaabis ja kindralstaabi ülema asetäitja soovil. Lisa väitis: “Rahvast germaniseerida on kerge. Kuna eestlastel ja lätlastel pole mingit omaenda kultuuri. Kogemus õpetab, et niipea, kui eestlane või lätlane on saksa kultuuri omaks võtnud, kaotab ta kergesti seose oma rahvuskaaslastega ja on sellega sakslusele võidetud. Edasi väärib suurt tähelepanu tõsiasi, et eestlased ja lätlased pole rahvad, kes paljuneksid.”19 Selliste plaanide taustal oli A.K. kiri pigem katse Eesti rahvuslikke huve kaitsta, mitte teenete pakkumine Saksamaale. Või vähemalt – kui soomlased ja baltisakslased olid seal, oli ka eestlane kohal.

Käendaja, vastutaja; autoriteet. Telegrammi projektil oli esialgu ka omadussõna extra, kuid see on hiljem maha tõmmatud. 15 PAAA, Secret 11, Varia III, 1, l. 248639. 16 S. Zetterberg. Die Liga der Fremdvölker Russlands 1916–1918. Ein Beitrag zu Deutschlands antirussischem Propagandakrieg unter den Fremdvölkern Russlands im Ersten Weltkrieg. – Studia historica 8. Suomen Historiallinen Seura, Helsinki, 1978, lk. 10–11. 17 PAAA, Wk, 11c secr. Bd. 1, l. 119. 18 Samas, lk. 141–144. 19 PAAA, Akten betreffend den Krieg 1914. Unternehmungen und Aufwiegelungen gegen unsere Feinde in Russland, besonders in Finland und den russischen Ostseeprovinzen von 1. Oktober 1914 bis 31. Oktober 1914. Wk, 11c, secr. Bd. 2, l. 40–42. Tuna 1/2004 15

K Ä S I T L U S E D Theobald von Bethmann Hollweg (1856–1921) Hetkeks, mil A.K. astus lavale, olid kaks esimest lahingut, mis andsid Esimesele maailmasõjale tema näo, kas juba toimunud või just toimumas. Esimene neist oli augusti lõpupäevadel kulgenud Tannenbergi lahing, mis tipnes Vene 2. armee sissepiiramisega. Surnute ja haavatutena kaotasid venelased 50 000 meest, vangi langes 92 000. Kindral Samsonov lõpetas elu enesetapuga. “Tannenberg oli tsaariarmee pika agoonia algus, mis kulmineerus selle kokkuvarisemisega 1917. aastal,” nendib John Keegan.20 Sel nädalal, mil A.K. astus sidemesse Rombergiga, kulges läänerindel aga Marne´i lahing. Von Schlieffeni plaani kohaselt oleks otsustav kokkupõrge rindel pidanud toimuma sõja 35. ja 40. päeva vahel, seega 4.–9. septembrini. “Selle lahingu tulemus pidi otsustama kõik.” Ent kolmapäevaks, 9. septembriks oli pealöök, mis lõpetanuks sõja läänes sakslastele võidukalt, läbi kukkunud ja Saksa armee hakkas taganema.21 Järgnes lääneriikide üldpealetung Pariisist Verdunini ulatuval rindel, mis kestis laupäeva, 12. septembrini, mil Prantsuse ja Briti üksused sundisid Saksa väed taanduma. Schlieffeni plaan oli nurjunud. Päevakorda tuli vajadus sõlmida separaatrahu ükskõik kumba poolega vastastest, et keskenduda võitluseks teise vastu.22 Oli aimata, et sõda hakkab venima. Muide, Kesküla astus lavale õigel hetkel ka teisest küljest vaadatuna – või isegi hetk varem? Kõigest kaks päeva hiljem, 9. septembril kirjapandud programmis toonitas Bethmann, et Venemaa tuleb Saksamaa piiridest võimalikult kaugele suruda ja tema võim mittevene vasallrahvaste üle murda.23 20

Saksa Berni saadiku Gisbert von Rombergi kiri riigikantsler Theobald von Bethmann Hollwegile.

Sõit Rootsi Zimmermanni ärgitus olemas, valmistus Kesküla Rootsi siirduma. Samal sügisel võttis ta Berni ülikoolist vabastuse.24 24. septembril informeeris Romberg Berliini, et A.K. on andnud talle täiendavaid konfidentsiaalseid andmeid oma mineviku kohta, mis lubavad järeldada, et tal on märkimisväärne mõju oma kaasmaalaste seas. A.K. oli väljendanud soovi sõita Rootsi, kui talle garanteeritakse sinna- ja tagasisõit ning osutatakse tagasihoidlik reisitoetus.25 Saanud Berliinilt loa, telegrafeeris Romberg viis päeva hiljem šifreeritult, et A.K. sõidab 1. oktoobril Stock-

J. Keegan. Esimene maailmasõda. Varrak, Tallinn, 2002, lk. 151–153. Samas, lk. 117–125. 22 G. Katkov (with the assistance of Michael Futrell). German Political Intervention in Russia during World War I. – Revolutionary Russia (Ed. by Richard Pipes). Harvard University Press, 1968, lk. 69–70. 23 F. Fischer. Griff..., lk. 116–117. 24 W. Gautschi. Lenin als Emigrant in der Schweiz. Benziger Verlag, Zürich, 1973, lk. 325. 25 PAAA, Wk, 11c secr., Bd. 1, l. 131. 21

16 Tuna 1/2004

Kaido Jaanson / Eestlane Aleksander Kesküla ja Berliin: avang

holmi üle Lindau, paludes piiriametnikke ja Stockholmi saatkonda ses suhtes informeerida.26 Nii siiski ei juhtunud, sest veel 1. oktoobril kinnitab Saksa saatkond, et A.K. võib läbi Saksamaa Rootsi sõita Vene Berni saatkonna poolt antud passiga.27 Ja 3. oktoobril informeerib Romberg Berliini, et A.K. on teatanud, et ta sõidab Zürichist kavandatud teed mööda Stockholmi samal päeval.28 Ent ka see ei saanud teoks, sest 5. oktoobril saadab A.K. Rombergile kaardi, postitatud Zürichis Predigerplatzil, teatega, et ärasõit on “homme 2h 55”.29 Seega ei ole kindlasti õige Possony väide, nagu olnuks A.K. 1. oktoobril juba teel Rootsi.30 Täpsus ja detailsus ses suhtes pole üksnes tähenärimine. Ükskõik, kas lahkumine leidis aset öösel vastu 6. oktoobrit või selle päeva pärastlõunal, õige ei saa olla ka oletus, et A.K. ja Lenini ainuke kohtumine toimus 6. oktoobril, millest Olavi Arens arvab, et see peab paika: “Kokkusaamine toimus vähem kui kuu pärast Kesküla esimest visiiti Saksa saatkonda ja just enne Kesküla esimest reisi Stockholmi.”31 Tõenäoliselt on täpsem see, mida A.K. ütles Futrellile – et tema ja Lenini ainuke kohtumine toimus kas 1914. aasta septembri lõpul või oktoobri algul.32 Sellele viitab ka kirjeldatud segadus tema lahkumisajaga ja lahkumise venimine. Kui lahkumise aja suhtes on eriarvamusi, siis reisi lõpuosa ja saabumine Stockholmi on täpselt paigas: see kulges tõepoolest läbi

Lindau, kust A.K. võis igasuguste formaalsusteta edasi sõita, ning üle Müncheni ja Berliini Sassnitzi, kuhu ta jõudis 10. oktoobril. Teel Stockholmi kohtus A.K. Berliinis 1875 Tartu Ülikooli lõpetanud ja siin kuus aastat töötanud nobelisti (1909), keemik Wilhelm Ostwaldiga. Vestlusest ilmnes Ostwaldile, et nende arvamused Balti riikide (tekstis on Ostwaldil sõna Staaten) suhtes langesid kokku. A.K. nõustus Ostwaldiga, et viha sakslaste vastu võrduks Balti kohalikele rahvustele enesetapuga.33 Paraku ei selgu kirjast, kas see oli nende esimene kohtumine või tundsid nad teineteist juba varem. Kindel on muidugi see, et mitte Ostwald ei otsinud Kesküla üles, vaid vastupidi. Seega pidi see kohtumine ja vestlus aset leidma ajavahemikus 7.–9. oktoobrini. Stockholmi jõudis eestlane esmaspäeval, 11. oktoobril ja esitles end kohe ka Saksa saatkonnas. 34 Elama asus ta aadressil Agnegatan 7 III. b/Plazikovski.35

Rootsis Oma roll Rootsil keiserliku Saksamaa välispoliitikas muidugi oli. 1910. aastal oli Berliin üritanud sõlmida Stockholmiga kokkulepet ühisest kaitsest Venemaa vastu. Kuid see roll oli perifeerne. Läbirääkimised kaitsekokkuleppe üle jäid sisuliselt pooleli ja neil polnud tulemust.36 Miski ei ilmuta ka, et Ber-

PAAA, Wk, 11c secr., Bd. 1, l. 151. PAAA, Secret 11, Varia III, 1, l. 248645. 28 PAAA, Wk, 11c, secr., Bd. 2, l. 2. 29 PAAA, Secret 11, Varia III, 1, l. 248647. 30 S. T. Possony. Lenin. The Compulsive Revolutionary. Henry Regnery Company, Chicago, 1964, lk. 175. Järelikult ei saa paika pidada ka Possony oletus, et A.K. ja Lenini kohtumine võis toimuda üksnes septembris. Teisal väidab Possony, et 25. märtsil 1915 on A.K. teatanud, et ta läheb Leniniga kohtuma (lk. 177). Paraku ei saa tema seda väidet aga kontrollida, sest arhiivisiseseid viiteid on tal (kui üldse) üsna vähe. 31 O. Arens. Aleksander Kesküla, lk. 31. 32 M. Futrell. Northern Underground. Episodes of Russian Revolutionary Transport and Communications through Scandinavia and Finland, 1863–1917, Faber and Faber Ltd, London, 1963, lk. 145. 33 PAAA. Wk, 11c, secr., Bd. 2, l. 9–10. 34 PAAA, Secret 11, Varia III, 1, l. 248649. 35 Samas, l. 248648. PAAA, Auswärtiges Amt. Geheime Akten betreffend den Krieg 1914. Unternehmungen und Aufwiegelungen gegen unsere Feinde in Russland, besonders in Finland und den russischen Ostseeprovinzen. Wk, 11c, secr., Bd. 3, l. 44. 36 W. M. Carlgren. Neutralität oder Allianz. Deutschlands Beziehungen zu Schweden in den Anfangsjahren des ersten Weltkrieges. – Acta Universitatis Stockholmiensis. Almqvist & Wiksell, Stockholm, 1962, lk. 11–25. 27

Tuna 1/2004 17

K Ä S I T L U S E D liin oleks sõja puhkedes avaldanud Stockholmile mingit survet, et see samuti Venemaale sõja kuulutaks.37 Suhtumine ei muutunud ka sõja esimestel kuudel. Berliini pingutused Stockholmis olid tunduvalt kesisemad kui näiteks Konstantinoopolis, Bukarestis või Roomas.38 Septembrikuu 11. päeval olid nii välisminister von Jagow kui ka kindralstaabi ülem Moltke arvamusel, et sõda Venemaa vastu oleks Rootsile pigem ohtlik kui pakuks ahvatlusi. Samas pidas välisminister septembris siiski vajalikuks, et saadik tegutseks taotlemaks Rootsi sekkumist sõtta.39 Rootsi välispoliitiline juhtkond pooldas aga kindlalt neutraliteedi säilitamist.40 Samas leiti, et sõda, mida Keskriigid Saksamaa juhtimisel Venemaa vastu pidasid, oli Rootsile kasulik.41 Küll aga pooldasid Rootsi astumist sõtta Saksamaa poolel Venemaa vastu aktivistid.42 Ka Rootsis pöörati seoses sõjaga kohe tähelepanu Venemaa võõrrahvaste probleemile.43 Ses suhtes oli A.K. iseloomustus Rootsile ja rootslastele, mille ta oma esimese kirjas Stockholmist andis, üsna täpne: nende sümpaatiad Saksamaa suhtes on väga soojad, kuid peamiselt siiski platoonilist laadi. Ta arvas, et vastandina kreeklaste, serblaste jt. megalomaaniale kannatab rootsi rahva enamik sellise vaimse seisundi nagu mikromaania all: 37

“Oma jõu alahindamine on lausa naeruväärne.”44 Samas oli suurem osa tema esimesest kirjast pühendatud ikkagi Venemaale.45

Venemaa I: 22. oktoober 1914 Kokkuvõtlikult kõlas see järgmiselt. Venemaa on tegemas energilisi pingutusi võitmaks soomlasi enda poole, mil olevat ka juba teatud edu. Üldse on venelased mõistnud rahvusfaktori tähtsust käimasolevas sõjas, lisas ta sulgudes juurde. Sellega seoses pöördus A.K. demokraatliku ja rahvusliku opositsiooni probleemide juurde.46 Ta väljendas kahetsust, et ta pole olnud ülekohtune, kui ta on asetanud Vene demokraatlikule opositsioonile vähe lootust (tundub, nagu polemiseerinuks ta von Rombergiga). Tegelikult olevat asi halvemgi, kui ta oletas. Patriotiseerumisprotsess kulgevat pidurdamatult edasi ja demokraatlikust opositsioonist Venemaal olevat juba võimatu rääkida – “vähemalt sellisest, mil oleks praktilist tähendust”. Vene demokraatlikul opositsioonil polevat midagi oma isamaa “väikese [A.K. allakriipsutus] lüüasaamise” vastu, kuna see kõigutaks vihatud valitsust, kui see aga ainult ei ohustavat Venemaa positsiooni maailmariigina. Venelased teadvat hästi, et Venemaa raske lüüa-

W. M. Carlgren. Neutralität oder Allianz. Deutschlands Beziehungen zu Schweden in den Anfangsjahren des ersten Weltkrieges. – Acta Universitatis Stockholmiensis. Almqvist & Wiksell, Stockholm, 1962, lk. 37–39. 38 Samas, lk. 55. 39 Samas, lk. 57–58, 61–62. 40 Samas, lk. 35–36. 41 E. Palmstierna. Orostid I. 1914–1916. Politiska dagboksanteckningar. Tidens förlag, Stockholm, 1952, lk. 52, 75. 42 I. Schubert. Schweden und das Deutsche Reich im Ersten Weltkrieg. Die Aktivistenbewegung 1914–1918. Bonner Historische Forschungen. Band 46. Bonn, Ludwig Röhrscheid Verlag, 1981. Aktivistideks nimetatakse Rootsi poliitilises ajaloos neid, kes Esimese maailmasõja ajal pooldasid aktiivset välispoliitikat, mis aastail 1915–1916 seisnes taotlustes, et Rootsi astuks sõtta Saksamaa poolel Venemaa vastu, 1917–1918 aga Soome valgete abistamises. 43 De främmande nationaliteterna i Ryssland och kriget. – Svensk Tidskrift 1914, lk. 553–562. 44 PAAA, Secret 11, Varia III, 1, l. 248649–248650. 45 Samas, l. 248650–248654. 46 Seoses sellega rõhutaksin, et see teema oli olnud kõne all juba Bernis ega tulnud jutuks alles nüüd, oktoobri teisel poolel, missugune mulje võib jääda teose: S. T. Possony. Lenin, lk. 176 tekstist. Muide, samal päeval, 22. oktoobril esines Lenin Zürichis seltsis “Eintracht” vene emigrantidele teemal “Sõda ja sotsiaaldemokraatia”, milles deklareeris, et “Venemaa on vaja amputeerida...” (W. Gautschi. Lenin als..., lk. 103–104). 18 Tuna 1/2004

Kaido Jaanson / Eestlane Aleksander Kesküla ja Berliin: avang

saamine tähendab rahvusküsimuse kõne alla võtmist, seal on aga Vene maailmariigi “Achilleuse kand”: “Pandud valiku ette kaotada nuut koos Musta mere ja Läänemerega, pooldab Vene demokraatia vaimustatult nuuti. Ta pöördub kogu otsustavusega rahvusrevolutsioonide vastu ja tõotab seepärast rõhutud rahvastele sotsiaalset revolutsiooni, mis neile ühtlasi ka rahvusliku vabanemise peaks tooma.” Seni peavad need rahvad aga võitlema sakslaste ja austerlaste vastu, leppides nuudiga ja rahuldudes lootusega sotsiaalsele revolutsioonile, mis vene demokraatia abiga kunagi kindlasti tulevat. Üle kõige kartvat vene demokraatia kaubalepinguid, mis ruutmeetritki maad kaotamata võivat Venemaa Saksamaa kapitalistlikuks kolooniaks degradeerida. Sõja vältel on vene demokraatia aktiivne opositsioon pöördvõrdelises suhtes Saksamaa ja Austria võiduga; rahvuste aktiivne opositsioon on otseses proportsioonis Vene lüüasaamisega ja vastupidi; rahvuste opositsioon ja Vene demokraatia opositsioon on pöördvõrdelises suhtes üksteisega. Konkreetselt: sõja algul säilitas revolutsiooniline opositsioon oma traditsioonilise valitsusvaenuliku poosi. Sõja jooksul aga – eriti seoses Venemaa lüüasaamistega – hakkab ta aktiivselt toetama valitsust. Vastupidiselt sellele on rahvuste opositsioon algul nõrk ja arglik, kasvab aga Vene lüüasaamistega, muutub julgemaks ja aktiivsemaks, et hetkel, mil vene demokraatia Vene riigile kriitilises olukorras täielikult patriootlikku leeri üle läheb, kutsuda üles rahvusrevolutsioonile suurvene riigi vastu. Kui aga nii, siis on “üksnes” Venemaa rahvuste opositsioon kurnamis- ja hävitamissõja puhul Saksamaa ja Austria-Ungari “ustav” liitlane [allakriipsutused, mis kellegi teise, mitte A.K. poolt tehtud]. Sellest tegi A.K. järelduse, et Saksamaa ja Austria vastus peab olema Venemaa plaanipärane etnograafiline lammutamine. Ta arvas, et sellega on vene demokraatia teema lõplikult ammendatud; teisest küljest aga rõhutas, et ei suuda küllalt tungivalt viidata Venemaa etnograafia teemale, avaldades lootust, et sündmused annavad

talle veel sageli võimalust selle probleemi juurde tagasi tulla.47

Wilhelm Ostwald (1853–1932) See, et Berliinis siiski arvestati Rootsi sõtta astumise võimalusega, ilmnes muustki kui välisministri ülalmainitud instruktsioonist saadikule. Nagu väidab Rootsi ajaloolane Carlgren, siirdus oktoobris 1914 Jagowi ja Zimmermanni ülesandel Stockholmi maailmakuulus keemik, Riias sündinud ning Tartus õppinud ja töötanud Wilhelm Ostwald, Baltikumi ainus nobelist läbi aegade. Seal lansseeris ta eravestlustes ja ajakirjanduses ideed Põhjala riikide liidust Rootsi juhtimisel.48 Tegelikult pakkus välisministeeriumile välja võimaluse, et ta Skandinaaviasse läheks, Ostwald ise. Ettepaneku tegi ta 22. septembril. Ministeerium mõtles kolm nädalat järele ning vastas 13. oktoobril.49 Samal päeval kirjutas teadlane asevälisminister Zimmermannile uue kirja, paludes viimase abi Aleksander Kesküla Stockholmi aadressi saamiseks. Kujunenud olukorras soovis ta Berliinis alanud mõttevahetust eestlasega jätkata.50 Ostwald lahkus Berliinist Stockholmi 16. oktoobri hommikul.51 Naasnud, valmis teadlasel Grossbothenis 2. novembriga dateeritud ja 3. novembril Zimmermannile ära saadetud põhjalik aruanne oma reisist – rohkem kui nelikümmend suures formaadis masinakirjalehte, üksikasjalik, nagu ta ise rõhutas, kohati nüanssideni detailidega rikastatud kirjeldus toimunust,52 meenutades sellega hilisemaid aruandeid, mis sündisid ühes teises ühiskondlikus süsteemis. Võrreldes selle aruandega on Ostwaldi “Elujoonte” kolmanda köite peatükk “Maailmasõda ja revolut47

PAAA, Secret 11, Varia III, 1, l. 248651–248654. W. M. Carlgren. Neutralität oder Allianz, lk. 64. 49 K. Hansel. Ostwald als “intellektueller Kriegsfreiwilliger”. – Mitteilungen der WilhelOstwald-Gesellschaft zu Grossbothen e.V. 2002, Heft 3, lk. 26–27, 38. 50 PAAA. Wk, 11c, secr., Bd. 2, l. 9–10. 51 Samas, l. 59. 52 Samas, l. 58–99. 48

Tuna 1/2004 19

K Ä S I T L U S E D sioon” ääretult napp, kõigest 17 lehekülge ega maini tema Stockholmi-sõitu poole sõnagagi. Üksnes eestlasega kohtumise kirjeldus on aruandes pikemgi kui mälestuste sõjaosa.53 Nende seas, kellega Ostwald kohtus, olid kolleeg Svante Arrhenius, samuti nobelist, arheoloog Oscar Montelius, astronoomist poliitik, sotsiaaldemokraat Hjalmar Branting jt. Viimasele joonistas ta perspektiivika pildi Rootsi juhtimisel ja egiidi all kujundatavast Läänemere riikide liidust, mida tihedas majanduslikus ühenduses Saksamaa ja KeskEuroopaga ootaks ees samasugune hiilgav tõus, mille saksa rahvas viimase neljakümne aasta vältel oli läbi teinud. Branting lubas selle üle mõtiskleda.54 Kui Ostwald 27. oktoobri keskpäeval oli Saksa saadikule teatanud, et ta kavatseb õhtul lahkuda, helistas saadik talle ja ütles, et eestlane Aleksander Kesküla on endast teada andnud ja et neil on võimalik vestelda. Ostwaldi ettepaneku kohta, et A.K. külastagu teda “Grand Hotellis”, arvas saadik – kuna see on venelaste ja nende spioneerimissüsteemi peakorter, siis võiks kohtumine aset leida tema korteris, nagu teoks saigi. Nende vestlus ei kestnud kaua ja piirdus kolmanda isiku juuresoleku tõttu pigem üsna üldiste väljenditega, nagu iseloomustas nobelist.55 Soovi korral võib neist Ostwaldi sõnadest välja lugeda kahetsust põhjalikuma neljasilmavestluse järele. Sellest hoolimata oli Ostwaldi mulje Keskülast ja hinnang eestlasele kõhklemata positiivne. Ostwald oli veendunud, et A.K. tegutseb aatelistel motiividel ja on vaba kitsarinnalisest auahnusest, juhindudes objektiivsetest ja rahvuslikest, oma rahva kultuurilisele 53

arengule suunitletud motiividest. Ta arvas, et A.K. on isik, kellega on soovitav kontaktis olla ja keda peab kindlasti silmas pidama.56 A.K. kirjeldas eestlaste mälestusi heast Rootsi ajast. Vähemalt sakslane nimetab neid muinasjutulisteks. Eestlane väljendas arvamust, et neile tuginedes pole raske tõsta eesti rahvast üles Venemaa vastu väljavaatega edaspidisele lähemale ühendusele Rootsiga. Ta möönis eestlaste tugevat viha sakslastest ülemkihi vastu, kuid arvas, et see viha pole nii tugev kui viha venelaste vastu ja on pealegi kõrvaldatav, kui anda eestlastele võimalus Ingerimaal oma maanälga rahuldada. Omaenda rahvuse huvides pidas A.K. hädavajalikuks säilitada sakslastest elanikkond oma kodumaal, kuna eestlased polnuks veel võimelised sooritama kõike seda organisatoorset ja põllumajanduslik-tehnilist tööd, mida tegid sakslased. Ta arvas, et korraldades poliitilisi suhteid ümber ja mööndes eestlaste õigusi omavalitsuse ja keele alal, on võimalik lõhe eestlaste ja sakslaste vahel ületada ning nende vahel head suhted luua.57 A.K. pidas revolutsioonilise liikumise väljavaateid soodsaks Eestimaa kubermangus ja eestlastega asustatud Põhja-Liivimaal, kuid täiesti ebasoodsaks Lõuna-Liivimaal ja Kuramaal, kus elasid lätlased. Need olevat juba täielikult haaratud suurslaavi ideest, tundvat ennast venelaste hulka kuuluvana ja täis palju suuremat viha oma sakslastest kaasmaalaste vastu. See viha ei olnud tingitud mitte sellest, et neid oleks halvemini koheldud kui eestlasi, pigem vastupidi – A.K. väitel olid selle viha juured läti karakteri omapäras. Paraku ei selgu Ostwaldi aruandest, kas nad meenutasid ka Tartut, kus Ostwald aas-

W. Ostwald. Lebenslinien. Eine Selbstbiografie. Dritter Teil. Gross-Bothen und die Welt, 1905–1927. Klasing & Co. GMBH, Berlin,1927, lk. 336–352. 54 PAAA, Wk, 11c, secr., Bd. 2, l. 78–79. Teisele sotsiaaldemokraadile Erik Palmstiernale oli Ostwaldi poolt propageeritav idee vastumeelne, sest see oleks teinud kiire tööstusliku arengu ja eduka Venemaa-poliitikaga Rootsi liialt sõltuvaks Saksamaa kaubanduspoliitikast (E. Palmstierna. Orostid, lk. 75–76). Põhjala liit oli sel sügisel kõne all muudegi töölisliikumise tegelaste hulgas Skandinaavias (vt. F. Ström. I störmig tid. Memoarer. Norsted & Söners förlag, Stockholm, 1942, lk. 29–31, 36). 55 PAAA, Wk, 11c, secr., Bd. 2, l. 94–95. 56 Samas, l. 97–98. 57 Samas, l. 95–97. 20 Tuna 1/2004

Kaido Jaanson / Eestlane Aleksander Kesküla ja Berliin: avang

tail 1872–1881 oli õppinud ja töötanud.58 A.K. hinnang Ostwaldi visiidile peegeldus tema kirjas Rombergile, mille ta lähetas järgmise aasta algul Berliinist. Nentides vajadust teravdada Vene-Rootsi suhteid, sedastas ta, et ses suhtes ei ole Ostwald “meile veel midagi teinud. Tema nime peab nüüd Venemaal ja täies ulatuses kasutama – tema enda [abil] või ilma tema kaasabita. Võib-olla saab tast kunagi veel Tartu Ülikooli audoktor…”59 Mõttepunktid on A.K. omad. See on kõik, mis A.K. ja Ostwaldi sidemetest on olnud võimalik teada saada. 27. oktoobri kohtumisest on kirjutanud juba Seppo Zetterberg.60 Et A.K. ja Ostwald olid ka juba varem kohtunud, avastasin 2002. aastal Berliinis. Järelepärimine Grossbothenist Kesküla kõigi võimalike nimede suhtes ei teinud targemaks. Vastus kõlas, et meie kaasmaalase kohta pole seal mingeid andmeid.61 Sama võimatu on ühese täpsusega väita, kummale kuulus idee Läänemere väikerahvaste ühtsusest. Et A.K. oli sel arvamusel juba 1914. a. septembri algul, seda kinnitavad dokumendid. Ostwaldi mõtteavaldused Stockholmis olid iseseisvad, A.K. talle sõnu suhu ei pannud (kui välja jätta nende eelnev kohtumine Berliinis), sest Rootsi pinnal kohtusid nad alles Ostwaldi lahkumise eel. Pole võimatu, et A.K. ei andnud end meelega varem näole. Tundub, et tegu oli tõepoolest kaasmõtlejatega.

Soome Rootsi taga oli Berliini jaoks Soome, seda nii geograafiliselt kui ka vaimses mõttes. Ent Soome oli Berliinile peibutis, millega Rootsit Venemaa vastu sõtta tõmmata ja sellega Saksa idarinde koormust kergendada.62 1968. aastal Helsingis kaitstud Osmo Apuneni doktoridissertatsioon “Suomi keisarillisen Saksan politiikassa 1914–1915” pole trükimusta jõudnud, 63 mida võib ka mõista. Dieter Aspelmeieri raamat64 on üsna konspektiivne ja Esimese maailmasõja alguskuude seisukohalt eriti napp. Ent midagi ütleb seegi, et jaanuaris 1915 loodud kolmeliikmelise SaksaSoome komitee üks osalisi Rudolf Nadolny ei olnud üksnes kindralstaabi kapten,65 vaid ka selle staabi IIIb osakonna (millest tuleb allpool veel juttu) ülem. Soome, täpsemalt soomlaste suhtes kinnitas A.K. Ostwaldile sedasama, mida see juba Rootsi professorilt Pontus Fahlbeckilt oli kuulnud – et mingit spontaanset soome elanikkonna väljaastumist eesmärgil Venemaast lahku lüüa polnud tollastes tingimustes “veel võimalik oodata”.66 Seepärast ei jäädud veel käed rüpes istuma. Või, vastupidi, just seepärast pidigi tegutsema? “Berliinis oldi aga olukorra üle Soomes vaevalt informeeritud,” kinnitab Martin Herold. Seepärast püüti abi leida soome emigrantide seast. Septembri keskpaiku kutsuti Berliini Roomas elanud soomeroots-

W. Ostwald. Lebenslinien. Eine Selbstbiografie. Erster Teil. Riga-Dorpat-Riga, 1853–1887. Klassing & Co. GMBH, Berlin, 1926, lk. 73–168; N. I. Rodnõj, J. I. Solov´ev. Vilgel´m Ostval´d. 1853–1932. Nauka, Moskva, 1969, lk. 13–27; Mitteilungen der Wilhel-Ostwald-Gesellschaft zu Grossbothen e.V. 2002, Sonderheft 9, lk. 25. 59 PAAA, Auswärtiges Amt. Geheime Akten betreffend den Krieg 1914. Unternehmungen und Aufwiegelungen gegen unsere Feinde in Russland, besonders in Finland und den russischen Ostseeprovinzen. Wk, 11c, secr., Bd. 3, l. 92. 60 S. Zetterberg. Die Liga…, lk. 54 61 K. Hanseli e-kiri H. Tanklerile 28. veebr. 2003. 62 M. Herold. Finnland in der deutschen Aussenpolitik während des Ersten Weltkrieges. Schriftliche Hausarbeit im Rahmen der Ersten Staatsprüfung für das Lehramt für die Sekundarstufe II dem Staatlichen Prüfungsamt Köln. Bonn, 1997 (käsikiri), lk. 94. 63 Samas, lk. 8. 64 D. Aspelmeier. Deutschland und Finnland während der beiden Weltkriege. – Schriften aus dem FinnlandInstitut in Köln. Verlag Christoph von der Ropp, Hamburg-Volksdorf, 1967. 65 Samas, lk. 15. 66 PAAA, Wk, 11c, secr., Bd. 2, l. 86, 97. Jaanuaris 1915 nentis Soome lõhestatust selles probleemis ja kahtles sealse Venemaa-vastase ülestõusu võimalikkuses oma päevikus ka Rootsi sotsiaaldemokraadist poliitik Erik Palmstierna (E. Palmstierna, Orostid, lk. 90). Tuna 1/2004 21

K Ä S I T L U S E D lasest teadlane Hermann Gummerus ja järgmise kuu algul saatis välisministeerium ta Soome, kust ta ligikaudu kuu aja pärast naasis. Temagi aruanne manitses ettevaatlikkusele.67 Sellest hoolimata rajasid Frederik (Fritz) Wetterhoff ja Johannes Sundvall novembri lõpul Soome Büroo ja detsembris siirdus Gummerus Berliinist Stockholmi.68 Majal, kus ta edaspidi asus, asetseb tänapäeval austav mälestustahvel ja Gummerust ei peeta ega ole ta ka ise pidanud end Saksa agendiks. Kesküla aga tituleeritakse meil tänaseni Saksa agendiks ja võisteldakse ses suhtes vene autoritega.

Aleksander Šljapnikov (1885–1937) Esimese maailmasõja ajal moodustas Stockholm tähtsa lüli ahelas, mida mööda Lenin pidas Šveitsist sidet Petrogradi ja kodumaaga. Mees, kes seda lüli juhtis, Aleksander Šljapnikov (seda küll Aleksander Belenini nime all) ilmus sinna enam-vähem samal ajal kui Keskülagi – 1914. aasta oktoobri algul. Nimelt sai Bernis elav Lenin Šljapnikovilt kirja, et see on 11. oktoobril jõudnud Stockholmi, et organiseerida keskkomitee sidet Venemaaga.69 67

Edaspidi olid Lenin ja Šljapnikov elavas kirjavahetuses. Lenini biograafilise kroonika andmetel vahetasid nad kuni detsembrini, mil Šljapnikov sõitis Kopenhaagenisse, 13 kirja, neist 7 Šljapnikov Leninile ja 6 Lenin Šljapnikovile. Need kirjad sisaldasid ülevaateid olukorrast Venemaal ja nende kaudu jagas Lenin Šljapnikovile juhtnööre, kuidas organiseerida Stockholmi kaudu Venemaale “nii kirjade (1), inimeste (2) kui ka kirjanduse (3)” transporti. Šljapnikovi kaudu liikusid ka Lenini kirjad bolševikest duumasaadikuile.70 Vaevalt sai Šljapnikov Stockholmist lahkuda Kopenhaageni, kui Lenin päris temalt sealtki aru, missuguses olukorras on illegaalsed sidemed Petrogradiga ja Šljapnikov informeeris detsembris Taani pealinnast sidemete kohta Venemaaga.71 Teesid sõja kohta, mida Lenin septembri algul Berni lähedal Bremgarteni metsas ja oma kodus tutvustas, jõudsid Venemaale väga kiiresti. Kas kolme nädala72 või isegi nädalaga, sest Šljapnikov, lähtudes Juliuse kalendrist, kirjutab augusti lõpu kohta,73 ja 11. oktoobril oli nende sisu, seda juba Venemaa kaudu, ka Stockholmi bolševikele teada.74 Pole võimatu, et A.K. sai ülevaate juba nende kirjade järgi, mis Lenin Šljapnikovile lähetas, vähemalt oktoobrist novembrini saadetud kirjade puhul. 1914. aasta novembri

M. Herold. Finnland in..., lk. 20–21. Samas, lk. 21–23. 69 Vladimir Il´iþ Lenin. Biografiþeskaja xronika. Kd. 3. 1912–1917. Izdatel´stvo politiþeskoj literaturõ, Moskva, 1972, lk. 285. Keskülast kolm aastat noorem, vanausuliste perekonnas sündinud Aleksander Šljapnikovist oli saanud Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei liige 1901. Belenin oli tema ema neiupõlvenimi. (A. Šljapnikov. Kanun semnadcatogo goda. Semnadcatõj god. 1. kd. 1: Kanun semnadcatogo goda. Politizdat, Moskva, 1992, lk. 5–6). 1916–1917 oli ta koos noorukese Vjatšeslav Molotoviga Petrogradis kolmeliikmelises keskkomitee büroos ja võitles märtsis 1917 asumiselt tagasipöördunud Jossif Stalini ja Lev Kameneviga (A. Šljapnikov. Kanun semnadcatogo goda, lk. 129, 131, 444–445). Tema oli ka see, kes võttis vastu emigratsioonist naasva Lenini (N. N. Suxanov. Zapiski o revoljucii. Kd. 3. Rmt. 3–4. Izdatel´stvo politiþeskoj literaturõ, Moskva, 1991, lk. 6). Tema positsioonide nõrgenemine algas 1921–1922, kui ta oli nn. töölisopositsiooni juhte, ja juba Lenin nõudis tema eemaldamist bolševike partei keskkomiteest. 1933 visati ta parteist välja, 1935 kevadel anti kohtu alla, sai viis aastat, saadeti välja Astrahani kubermangu. Kahe aasta pärast toimus uus kohus, ta mõisteti kontrrevolutsioonilise tegevuse eest surma ja lasti maha ööl vastu 3. septembrit 1937 (A. Šljapnikov. Kanun semnadcatogo goda, lk. 5, 16–17, 24, 25). 70 Vladimir Il´iþ Lenin. Biografiþeskaja xronika, lk. 287–288, 290–292, 294–295, 299–302. 71 Samas, lk. 304–305. 72 J. G. Temkin. Bernskaja konferencija zagraniþnõx sekcij RSDRP (1915 g.). Võsšaja škola, Moskva, 1961. lk. 11. 73 A. Šljapnikov. Kanun semnadcatogo goda, lk. 61. 74 J. G. Temkin. Bernskaja konferencija…, lk. 14–15. 68

22 Tuna 1/2004

Kaido Jaanson / Eestlane Aleksander Kesküla ja Berliin: avang

keskpaiku vangistati Rootsis vene revolutsionäär Aleksandra Kollontai ja saadeti kuu lõpul riigist välja.75 Enne seda jõudis aga Jakob Bogrovski, kelle rolli on Futrell küllalt põhjalikult kirjeldanud,76 talle juba Aleksander Kesküla tutvustada.77 Bogrovski on ka see, kes viis Keskülaga kokku bolševikega tihedalt suhtleva taani sotsialisti Alfred Kruse.78 Bogrovski oli bolševike grupi sekretär. Kui Šljapnikov oli ära, oli Bogrovski hooleks põrandaalune transport Venemaale ja Venemaalt. Ent Šljapnikov tiirutas sel talvel piisavalt ringi, kuna tema, nagu tänapäeval öeldaks, girflriend Aleksandra Kollontai oli Rootsist igaveseks välja saadetud, seda enam, et kui uskuda Rootsi salapolitsei agentuurandmeid, on kahtlus, et sel 32-aastasel küpsel naisrevolutsionääril oli rohkemgi boyfriende. 1915. aasta 2. jaanuaril oli Šljapnikov veel Kopenhaagenis, 9. jaanuari ja 1. veebruari vahel küll Stockholmis, millalgi pärast seda taas Taani pealinnas, 5.–12. veebruarini jällegi Rootsi metropolis ja märtsis Norras.79 On võimalik ka, et tutvumine Bogrovski kaudu Lenini organisatsiooni tegevusega Stockholmis sai tõukeks, mis ajendas Kesküla sakslaste tähelepanu Leninile juhtima. Kui palju Bogrovski oli seotud Eestiga, jääb ilmselt igavesti saladuseks.80 Igal juhul olevat ta osanud eesti keelt.81

Vladimir Lenin (1870–1924) Novembri lõpul õhkus Keskülast rahulolu. Laupäeval, 28. novembril kinnitas ta postkaardil, millel Axel Oxenstierna raidku75

A. M. Kollontaj. “Revolutcija – velikaja mjatežnica”. Izbrannõe pis´ma 1901–1952. Soveckaja Rossija, Moskva, 1989, lk. 463. 76 M. Futrell. Northern Underground, lk. 122–124, 126, 129–133, 136–138, 140–141, 146–147, 152. 77 A. Šljapnikov. Kanun semnadcatogo goda, lk. 344. 78 M. Futrell. Northern Underground, lk. 126, 136. 79 Vladimir Il´iþ Lenin. Biografiþeskaja xronika, lk. 308, 310, 315, 317, 327, 328. 80 Vt. K. Jaanson. See kummaline eestlane, lk. 959. 81 M. Futrell. Northern Underground, lk. 141. 82 PAAA, Secret 11, Varia III, 1, l. 248655. 83 I. Schubert. Schweden..., lk. 23.

Säilik Saksa Välisministeeriumi Poliitilises Arhiivis.

ju, Rombergile: “Situatsioon areneb soodsalt: Ühendus on loodud. Minu reisi eesmärk täielikult saavutatud. Nüüd on sõna Berliinil.” A.K. lubas lahkuda niipea, kui Rombergi kolleeg Reichenau on tagasi. “Kõigest muust varsti suuliselt.”82 See sõna – mündlich – hakkab edaspidi üha rohkem ja rohkem korduma. Ilmselt ei teadnud A.K. veel, et novembri keskpaiku oli Reichenau läinud kuuajalisele puhkusele Saksamaale.83 Tõenäoliselt selgus see esmaspäeval, 30. novembril, sest siis pani ta postkaardi ümbrikusse (sest mark ja tempel kaardil puuduvad) ja lisas kirja, mis algaski Post Scriptumiga, P.S., et ta on kahjuks teada saanud, et tema ekstsellents on ära võib-olla veel nädala või kaks ja A.K. lubas jõudeaja sellega täita, et teeb valmis teoreetilise artikli, mida tal on palutud teha (kes?) ja mis saab “ettevaatlikumas vormis sisaldaTuna 1/2004 23

K Ä S I T L U S E D ma sedasama programmi, mida ta seni on suuliselt arendanud”.84 Mulle tundub, et seda artiklit (Aufsatz) ei ole ma kohanud. Igal juhul ei kujuta endast seda programmi see ega ka järgmine A.K. kiri.

Venemaa II: 30. november 1914 Postskriptum koosnes neljast punktist. Esimene, mis käsitleb ilmselt Rootsit, teine Venemaad, kolmas Soomet ja neljas olukorda Eestis. Ilmselt Rootsit ja olukorda Rootsis seepärast, et see punkt on sõnastatud küllalt uduselt, nentides, et siinse olukorra võti on Berliinis ja kuni “ei olda kindel, et võitlust R.[Russland? – K.J.] vastu otsusekindlalt ja hoolimatult lõpuni ei viida, kõheldakse – ja küllap õigusega”. Üldiselt on tunda, nagu tahtnuks ta mingi küsimuse otsustamise endalt (ja Rootsilt?) ära veeretada, sest ka järgmine lõik sel teemal lõpeb sõnadega: “…sakslased teavad ise paremini, mida nad tegema peavad.” Teine punkt on pühendatud grupi duumasaadikute vangistamisele Venemaal. Tegu on viie bolševikust saadikuga (A. J. Badajev jt.), kes arreteeriti 18. novembril Petrogradi lähedal toimunud nõupidamisel, kus osalesid ka mõnede parteiorganisatsioonide esindajad.85 Saadikuid süüdistati riigireetmises ja nad läksid edaspidi kohtu alla.86 Selle sündmuse kohta (mis tollal tõepoolest üksjagu tähelepanu äratas) arvas A.K., et see on küll tähtis, kuid seda ei tohi üle hinnata ja edasi 84

järgneb lause, mis kujundanud ajalugu: “Need on härra Lenini (Bern) suuna mehed – ent kui osav olla, võiks sellest rohkem tekitada, kui vastavad isikud ise tahavad.” (“Es sind die Leute von der Richtung des Herrn Lenin (Bern) – aber wenn man geschickt ist kann man daraus mehr machen, als die Betreffende selber wollen.”)87 Lenini nime esmakordne esinemine keiserliku Saksamaa dokumentides! Kõik! Edasi on juttu juba Georgi Plehhanovist ja sellest, et vastupidiselt esialgsetele kuuldustele, nagu olnuks ta sõjavastane, pooldavat temagi PrantsuseVene liitu. Antud kontekstis A.K. pigem hoiatab bolševikke üle hindamast, mitte aga ei topi neid ette. On vähemalt kaks võimalust. Esiteks on märkus bolševike kasutamisest pigem kõrvalmärkus, tehtud võib-olla ilma igasuguse sügavama tagamõtteta, mille ajaloolased on hilisemate arengute mõjul suureks puhunud, selles kolli nähes. Tehtud pealegi kirjas Rombergile Berni, mitte Berliinile. Muidugi ei tea me, mida silmast-silma räägiti. Sellest lõigust võib järeldada nii seda, et üldiselt on vene sotsiaaldemokraatidest rääkides Leninist juba juttu olnud, kui ka seda, et veel mitte. Küll aga võis see märkus sakslastes huvi tekitada ja neid viia hilisemates suulistes vestlustes Lenini suhtes täpsemalt infot pärima. Või anda sakslastele idee? Ent teiseks eksisteerib muidugi ka võimalus, et see märkus oli tehtud salakavalalt, sakslastele ette söödetuna, et neis huvi äratada. Nii näivad mõtlevat Richard Pipes ja need ajaloolased, kes on veendunud, et A.K. oli Lenini agent, et nad kohtu-

PAAA, Wk, 11c, secr., Bd. 3, l. 43. Pole võimatu, et see võiks olla dateerimata ja allkirjastamata ülestähendus (mida ma kindlasti ka näinud pole, kuid millest kirjutab Possony, ent viitamata täpsemale kohale Saksa arhiivis), mis rääkivat vajadusest õhutada Venemaal nii rahvuslikke liikumisi kui ka “sisemist revolutsiooni” ja soovitab selleks astuda kontaktidesse nii soomlaste kui ka lätlastega. Selle memorandumi autor ilmutavat Venemaa olude ja revolutsioonilise liikumise head tundmist, kuid Possony arvab, et selle autor ei saa olla Kesküla, sest viimane ei oleks lätlasi mainides kuidagi suutnud eestlastest mööda minna, millega võib ka nõustuda. Ka ei lükata selles ette Lenini kandidatuuri. Veelgi vähem veenev on aga Katkovi arvamus, et see tekst on kirjutatud Parvuse poolt (S. T. Possony. Lenin, lk. 176–177). Parvus oli sel ajal Euroopa teises otsas ega olnud kunagi eriline Soome või Läti spets olnud. 85 V. I. Lenin. Teosed, 21. kd., lk. 429. 86 Samas, lk. 147–152. 87 PAAA, Wk, 11c, secr., Bd. 3, l. 43. Konverentsist osavõtjad vangistati Petrogradis hetkel, kui nood olid just asunud arutama Lenini sõjateese (A. Badaev. Bol´ševiki v Gosudarstvennoj dume. Vospominanija. GIPL, Moskva, 1954, lk. 370, 375). 24 Tuna 1/2004

Kaido Jaanson / Eestlane Aleksander Kesküla ja Berliin: avang

sid kindlasti rohkem kui kord jne.88 Mis aga kindel: igal juhul see on Saksa arhiivides esimene vihje Leninile, ja Alexander HelphandParvuse etteasteni – seda alles Istanbulis – oli jäänud veel ligi 40 päeva. Soome kohta arvas A.K., et oktoobris oli see veel “russophil” (tema allakriipsutus). St. Peterburgi puhul aga kahtlustas, et sealt püütakse provotseerida soomlasi üles tõusma, et nõnda vastustada Suur-Rootsi ohtu: praegu võiks selle ülestõusu veel maha suruda, nelja kuni kuue kuu pärast aga ehk mitte enam nii kergesti. Ent selline ülestõus revolutsioneeriks Eesti-, Ingeri- ja Põhja-Liivimaa: “Kõigele, mis Soomesse puutub, tunneb eestlane kaasa.”89 Teated Eestist algavad märkusega Peterburist, edasi on juttu Narvast, Tallinnast ja põhjalikumalt Saaremaast (kus valitsevat suur hirm sakslaste randumise suhtes): Kuressaarest, Mustjalast, Kihelkonnast (kus ehitamisel sadam torpeedopaatide tarvis). Kiri lõpeb taas lubadusega “Mündlich mehr”.90

Suhted Stockholmi saatkonnaga A.K. suhtlus Saksamaa saatkonnaga Stockholmis ei alanud kõige libedamalt. 16. oktoobril lähetas saadik Reichenau Bethmann Hollwegile kirja, milles informeeris, et tema juurde oli ilmunud end majandusteadlasena tutvustav eestlane Aleksander Kesküla, kes talt kohe raha nõudnud. Mees oli jätnud talle “vähe usaldustäratava mulje” ja tundunud “fantastina”. Soomlane Jonas Castrén oli tal “kõige otsustavamalt soovitanud temaga mitte kokku puutuda, kuna neil Soomes olevat eestlastega liiga halbu koge-

musi olnud”. Reichenau ütles, et ta ei seo end mehega enne, kui pole saanud ametlikku informatsiooni mehe mineviku ja usaldusväärsuse kohta: “Mul on võimatu mehe enda ütlustega rahulduda.” Kiri jõudis välisministeeriumi 18. oktoobril.91 Saadiku sõnad on isegi tasakaalukad, kui arvestada seda, et tema närvilisus torkas tollal paljudele silma ja sai teatud määral isegi põhjuseks, miks ta oma kohalt ja tegevteenistusest varsti lahkuma pidi. Juba oktoobrikuu algul nentis Rootsi välisministeeriumi pressišeff saadiku kohta, et selle närvilisus olevat samavõrd suur kuivõrd otsustusvõime vähene.92 Oktoobris täheldati Reichenau üliärrituvust ja kurnatust, novembris lahkus ta Stockholmist kuuajalisele puhkusele, kust tuli rahunenumalt tagasi.93 Närvilisust väljendas ka see, et samal, 18. oktoobril, mil kiri jõudis Berliini, järgnes kirjale telegramm, mis teatas, et eestlane Aleksander Kesküla on taas sisse astunud ja raha soovinud. “Kas ja kui palju pean ma raha andma?” küsis saadik.94 Vastus Reichenau kirjale valmis Berliinis alles 22. oktoobril, informeerides A.K. kontaktist Rombergiga.95 Tõenäoliselt jõudis see ka samal päeval Rootsi pealinna, ent kuidas rahaprobleemid lahenesid, pole päris selge, küll aga sisaldab A.K. kiri samast päevast Rombergile Reichenau kohta ainult head, seda nii seoses sõbraliku toetuse kui ka temalt saadud kogenud nõuga.96 Oma esimese raha Reichenault saab ta siiski alles detsembris. Sakslased rahaga ei laamendanud. Kui mitte oktoobris, siis hiljemalt detsembri keskpaigaks on Reichenau arvamus Keskülast otse diametraalselt muutunud. 17. detsembril riigikantslerile saadetud telegrammis on tal A.K. kohta öelda üksnes kiidusõ-

A. Moorehead. The Russian Revolution. Harper & Brothers Publishers, New York, 1958, lk. 119, 122–123, 126; S. T. Possony. Lenin, lk. 177–178; R. Pajps. Russkaja revoljucija. ýast´ vtoraja. Rosspen, Moskva, 1994, lk. 51–52. 89 PAAA, Wk, 11c, secr., Bd. 3, l. 43. 90 Samas, l. 44. 91 PAAA, Wk, 11c, secr., Bd. 2, l. 12. 92 I. Schubert. Schweden..., lk. 23. 93 Samas. 94 PAAA, Wk, 11c, secr., Bd. 2, l. 8. 95 Samas, l. 21. 96 PAAA, Secret 11,Varia III, 1, l. 248649. Tuna 1/2004 25

K Ä S I T L U S E D

A.K. postkaart Alten-Grabow`ist (ülal) ja professor M. R. Weyermanni kiri Saksa saadikule Gisbert von Rombergile.

nu. Ta informeeris, et A.K. kavatseb sõita lähipäevil Šveitsi, et korraldada seal oma asju enne ümberasumist Stockholmi ja saata mõningaid oma mõttekaaslasi Venemaale revolutsiooniliste meeleolude töötlemiseks ja destruktiivseks tegevuseks. Enam ei küsi saadik Berliinilt Keskülale raha andmiseks luba. Ta üksnes teatab, et omandamaks ettekujutust A.K. usaldusväärsusest ja kasutamiskõlblikkusest peab riskima kümne tuhande margaga, (milleks palub küll kinnitust), ent samas lisab, et tal on mulje, et see tasub end ära: “Igal juhul ei tohi me seda meest proovile panemata jätta, kuna tema veidi professorlikud, pikaldased heietused sisaldavad palju praktilisi ja otstarbekaid mõtteid.” Saadik kirjutas, et ta on palunud Keskülal end ka Berliinis välisministeeriumis esitleda ja samuti seal omi plaane arendada. Ta soovitas 26 Tuna 1/2004

teda sõbralikult vastu võtta ja tema suhtes usaldust üles näidata, ilma end siiski seejuures kuidagiviisi sidumata. A.K. reisiaja lubas ta teatada hiljem.97 26. detsembril telegrafeeriski ta asevälisministrile: eestlane Aleksander Kesküla lahkub täna õhtul Berliini, kus väljub Eichendorfstrasse 4 II “bei Schmitz” ja ootab teie teateid. Saadik palus aseministrit Kesküla isiklikult vastu võtta ja temaga läbirääkimisi pidada. “Me peame tema suhtes seisukohale asuma, et eestlased vajavad meid [Reichenau allakriipsutus – K. J.]; selleks, et Vene ülemvõimu murda ja et me oleme valmis neid seejuures toetama, siiski ei tohi me tema suhtes kuidagi omi käsi siduda.” Ühtlasi soovitas ta A.K. ka kindralstaabiga ühen97

PAAA, Wk, 11c, secr., Bd. 3, l. 65.

Kaido Jaanson / Eestlane Aleksander Kesküla ja Berliin: avang

dusse viia, et see saaks teada, kuidas ta kõige paremini võiks Saksa sõjalisi operatsioone toetada. Tema tegevus võinuks Reichenau arvates – selle sõna on saadik alla jooninud – “ulatuda peaasjalikult kuni raudteede purustamiseni, rahutuste õhutamiseni ja nii edasi”.98 Siin esineb seesugune motiiv kõige tugevamalt. Edaspidi see (kui üldse, siis võib seda oletada Balubergi ja Putilovi tehaste plaanide puhul, millest allpool) nõrgeneb ning kaob siis A.K. ja sakslaste suhetest hoopis. Reichenau soosivast suhtumisest oli Keskülal edaspidise suhtes siiski vähe kasu – saadik oli juba mahakantud mees. Võrreldes Saksa välisministeeriumi endaga oli Reichenau olnud tunduvalt aktiivsemalt meelestatud, tõmbamaks Rootsit sõtta.99 Tema kaugem eesmärk olnud isegi Rootsi lülitamine Saksa Reichi analoogiliselt Badeni või Württembergiga.100 Reichenau aktiivsus viis aga peatselt selleni, et detsembri keskpaiku palus Rootsi kuningas Gustaf V erakirjas Saksa keisrit Wilhelm II mõlema riigi suhete huvides Reichenau ära kutsuda, kuna selle ettekandeid Berliinile peeti Stockholmis balansseerimatuteks ja ebausaldusväärseteks.101 Kuivõrd saadiku aktsiad polnud ka Berliinis kõrged ja temasse suhtuti seal skeptiliselt, saigi see teoks.102 1915. aasta jaanuari algul kutsuti Reichenau tagasi ja lasti aktiivsest teenistusest lahti. Ta lahkus Stockholmist 17. jaanuaril 1915.103 Franz von Reichenau järglane, 1869. aastal sündinud Hellmuth von Lucius oli seevas-

tu Rootsi edasise neutraliteedi ja Saksa-Vene separaatrahu pooldaja.104 Aastail 1909–1914 oli Lucius töötanud saatkonnanõunikuna Peterburis suursaadik krahv Friedrich von Pourtalþsi käe all. Sõja puhkedes oli Lucius peakonsul Durrësis (Durazzo), Albaania tollases pealinnas, kutsuti sealt aga septembri algul ära ja saadeti Stockholmi, kuhu oli jõudnud juba oktoobri algul.105 Luciusel ei olnud Saksa-Rootsi suhetest mingit idealiseeritud pilti. Kui ta neid suhteid läbi mingite prillide nägigi, siis olid need pigem majanduspoliitilised.106 Sellest hoolimata tunduvad ka tema ja A.K. suhted olevat sujunud, vähemalt pole täheldada mingit ebakõla.

Berliinis Uuel aastal on A.K. juba Saksamaal. 2. jaanuaril saadab ta Rombergile uusaastaõnnitluse postkaardiga, millel pilt tekstiga “Gruss vom Truppenübungsplatz AltenGrabow” ja tekst: “Konzentrationslager Alten-Grabow b. Magdeburg.” Seal oli vene sõjavangide laager.107 Ta raporteerib, et kõik ülesanded Saksamaal on õnnelikult sooritatud.108 Teades A.K. kommet saata postkaarte piltidega kohtadest, kus ta oli või millel oli tema jaoks mingi tähendus, võib julgelt oletada, et hetkel oli ta seal. 6. jaanuaril on ta juba Berliinis, kus aadressil “Hotel Baltic gegenüber den Stettiner Bahnhof Invalidenstrasse 120-121” lubab sõita Šveitsi niipea, kui asjad Nadolnyga korraldatud.109

Samas, l. 80. W. M. Carlgren. Neutralität oder Allianz, lk. 22. 100 I. Schubert. Schweden..., lk. 15. 101 W. M. Carlgren. Neutralität oder Allianz, lk. 72–73. 102 I. Schubert. Schweden..., lk. 24; W. M. Carlgren. Neutralität oder Allianz, lk. 74. 103 I. Schubert. Schweden..., lk. 25, 30. 104 I. Schubert. Schweden..., lk. 75. 105 Samas, lk. 27. 106 Samas, lk. 29. 107 J. G. Temkin. Bernskaja konferencija…, lk. 115. 108 PAAA, Secret 11, Varia III, 1, l. 248662. 109 PAAA, Wk, 11c, secr., Bd. 3, l. 91. Aeg on sellele hoonele armuline olnud. Praegu paikneb sel aadressil, välimuselt tõepoolest üle-eelmise sajandivahetuse või varasema aja mitmekorruselises kivimajas Senioren domicil, vanadekodu. 99

Tuna 1/2004 27

K Ä S I T L U S E D Kurt Riezler (1882–1955) Kõik Keskülaga seotud kirjad adresseerisid saadikud riigikantsler Bethmann Hollwegile, kes oli ühtlasi ka ametlikult välisminister. Kas ja kuidas need ka tema lauale jõudsid, on iseasi. Küll on aga loogiline, et rööbiti välisministeeriumiga võis nendega tutvuda ka Keskülaga üheealine, temast kõigest kuu vanem kantsleri abi Kurt Riezler. Sellekohast otsest tõendit paraku pole. Kaudselt on see tõestatav, ehkki mitte sajaprotsendilise kindlusega, kuid vastav loogiline jada viiks meid peateemast praegu liiga palju kõrvale ja ka ajaliselt väljapoole artikli raame, mistõttu eelistan selle probleemi juurde kunagi eraldi tagasi pöörduda. Riezleri tegevusvaldkonna täpsem määratlus puudus, kuid oli üsna ulatuslik. Ta kirjutas kantsleri kõnesid, tegeles Venemaa revolutsioneerimisprobleemide, kuid ka Saksamaa sisepoliitiliste küsimustega. Ta töötas tihedas kontaktis kantsleriga. Teda on nimetatud ka Bethmanni erasekretäriks. Kõige täpsemalt võiks tema ametit kohustusteringi järgi defineerida referendina poliitilise sõjapidamise alal.110 Ehk ka kantsleri parema käena teatavates valdkondades. Enne kantsleriks saamist oli Bethmann väga vähe, kui üldse, tegelnud välispoliitikaga ja tema kogenematus rahvusvaheliste suhete alal oli põhjuseks, miks ta ses suhtes tugines Riezlerile.111 Bethmann ja Riezler arutasid sageli situatsioone ja formuleerisid omi seisukohti, tegid selgeks puudusi ja täpsustasid omi vastuväiteid.112 Riezler oli vestluskaaslane, kelle seltsis temast 26 aastat vanem kantsler arutas tunde põhilisi valitsemis-, eriti välispoliitilisi probleeme. Milliseid probleeme ja kuidas Riezler käsitles, saab aga teada tema päevikulehtedelt. 1972. aastal koondasid sakslased kaante 110

vahele Riezleri vaimse pärandi – päevikud, artiklid, tähtsamad dokumendid. Eriline uudis oli tema päevik: kiiruga märkmikesse või taskuraamatusse, mõnikord ka lihtsalt lahtistele paberilehtedele pliiatsiga tehtud spontaansed ülestähendused inimestest, muljetest, mõtetest, meeleoludest. Ise oli ta teinud korralduse need oma surmajärgselt hävitada. Pärast pikki kõhklusi otsustati lahkunu viimane tahe siiski täitmata jätta. Tema märkmed olid seda tähtsamad, et riigikantsleri enda arhiiv oli Teise maailmasõja ohvriks langenud.113 Riezleri tegevuse tegelik juhtmotiiv oli rahuvõimaluste kalkuleerimine ja rahu kujundamine. Esimest korda kõlas see Marne´i lahingu kõrgpunktis. Sealtpeale hakkas ta kantslerile ette kandma, millisena ta rahutingimusi ette kujutab.114 Päevik ilmutab, et aastavahetusel 1914–1915 tegeles Riezleri mõte aktiivselt Venemaaga. 22. novembril arutles ta pikalt Venemaast ja võimalusest, et Saksamaa võiks muutuda Venemaa vasallriigiks. See kordus neli päeva hiljem ja detsembri algul. 23. detsembril mõtiskleb ta rahuvõimalusest Venemaaga ja 11. jaanuaril küsib ta endalt: kas separaatrahu Venemaaga? Samas kurdab ta endi saamatuse üle ette valmistada Vene revolutsiooni ja vajadust suurendada Poola juutide osa Vene mässudes, mis oli tähtis ka poliitiliselt, sest Venemaa olevat võimalike rahuläbirääkimiste puhul ikka veel paremas positsioonis. 26. jaanuaril on taas kõne all Vene revolutsiooni võimalikkus.115

Rudolf Nadolny (1873–1953) Kindlasti on aga nende seas, kellega A.K. Berliinis lävis, Rudolf Nadolny, Saksamaa suursaadik Moskvas aastail 1933–1934. Tema kohta olen kunagi kirjutanud, et võis olla tõe-

K. Riezler. Tagebücher. Aufsätze, Dokumente. Eingeleitet und herausgegeben von Karl Dietrich Erdmann. Vandenhoeck & Ruprecht, Göttingen, 1972, lk. 55. 111 W. C. Thompson. In the Eye of the Storm. Kurt Riezler and the Crises of the Modern Germany. University of Iowa Press, Iowa, 1980, lk. 22–23. 112 Samas, lk. 7–11. 113 K. Jaanson. Kurt Riezleri Mitteleuropa. – Diplomaatia 2003, nr. 1, lk. 15. 114 K. Riezler. Tagebücher, lk. 55–56. 115 Samas, lk. 228–229, 230–231, 232, 233, 235, 237, 239, 240, 241, 243. 28 Tuna 1/2004

Kaido Jaanson / Eestlane Aleksander Kesküla ja Berliin: avang

näoline, et just Keskülalt omandas viimane oma esimesed teadmised bolševike kohta.116 Nüüd on see kindel. Hiljemalt jaanuarist 1915 oli kapten Nadolny, Sektion Politiki esimene “pealik”, keda Saksamaa Liitvabariigi suursaadik Moskvas 1950. aastail Hans Kroll on oma sõbraks nimetanud, 117 tihedas kontaktis Aleksander Keskülaga. 5. jaanuaril 1915 kirjutas A.K. Berliinist kellelegi professor M. R. Weyermannile Bernis, et tema siinsed asjad kapten Nadolnyga on korraldatud.118 Mujalt selgub, et suhe Nadolnyga on liikuma hakanud Zimmermanni vahendusel.119 Ässitustegevusega (sks. k. Aufwiegelung) tegelesid keisririigis kaks organit: välisministeerium ja nimetatud Sektion Politik, mis allus kindralstaabi poliitilisele osakonnale.120 Välisministeeriumi käes oli asja üldine juh-

timine, seal otsustati, missuguseid mässulisi liikumisi ühes või teises riigis, meid huvitavas seoses siis Venemaal, õhutada ja toetada. Operatiivtöö lasus kindralstaabi nimetatud eriosakonna õlgadel. Selle tegevust finantseeriti suuresti, kuid siiski ainult osaliselt välisministeeriumi poolt, viimane varustas agente ka vajalike dokumentidega.121 Sõjaväelasi endiselt eriti ei usaldatud – Rudolf Nadolny oli karjääridiplomaat,122 kes sai sellesse ametisse sõja puhkedes.123 Samas oli Sektion Politikil siiski ka saladusi välisministeeriumi ees – nii näiteks ei teadnud viimane midagi šveitsi töölisliikumise tegelase Robert Grimmi salajastest sidemetest “sektsiooniga”.124 Arhiiv sisaldab kümneid Nadolny dokumente Keskülast ja ka Keskülale. Sakslase mälestusteteosest on Aleksander

116

Maaleht 24.09.1998. H. Kroll. Lebenserinnerungen eines Botschafters. Kiepenheuer & Witsch, Berlin, 1968, lk. 66. Suures riigis ja tõsises poliitilises kultuuris diplomaatiline järjepidevus püsib kadestamisväärselt üle aegade ja režiimide ja võimuvahetuste. 118 PAAA, Wk, 11c, secr., Bd. 3, l. 91. Väärib märkimist, et paljud A.K. poolt professor Weyermannile lähetatud postkaardid jõudsid miskipärast ilmselt kui mitte varem (ja ka hiljem), siis 1916. aasta alguse paiku Saksamaa Berni saatkonnas sisuliselt Aleksander Kesküla kohta koostatud toimikusse. See kandis pealkirja “Kesküla und russische revol. Propaganda (K.R.)”, mille kohale oli punase pliiatsiga hästi suurelt ja silmatorkavalt kirjutatud “Kes.” ning ka see punase joonega alla tõmmatud (PAAA, Secret 11, Varia III, 1). Kas oli prof. Weyermann postkast? Ei tea. A.K. oli kuulanud professor Weyermanni loenguid (PAAA, Secret 11, Varia III, 1, l. 248691). Ja kirjad olid siiski isiklikku laadi. 119 PAAA, Secret 11, Varia III, 1, l. 248667. 120 G. Katkov. German Political Intervention…, lk. 70. Võrreldes Briti, Prantsuse ja Vene analoogidega oli Saksa salaluure enne Esimest maailmasõda alles kujunemas. 20. sajandi algul piirdus keiserliku Saksamaa luureorganisatsioon tosina ohvitseriga, kelle huvivaldkonnas tohtis olla üksnes naaberriikide sõjavägi, ei midagi muud. Sõjavägi ei tohtinud puutuda poliitikasse, ka luure valdkonnas mitte, seda jälgisid valvsalt nii välisministeerium kui ka parteid. Saksamaal puudus poliitiline luure. Mittesõjalise teabe kogumisega tegeles küll välisministeerium, kuid seegi ei olnud sugugi alati poliitiline. Seejuures polnud välisministeeriumi ja sõjaliste institutsioonide vahel mingit luurealast koostööd. Omaette, iseseisva teabeteenistuse rajamist alustas kindralstaap alles 1912. aastal. Vastav organ kandis nimetust III B osakond ja Esimese maailmasõja puhkedes töötas selles ligikaudu 80 ohvitseri, kes aga alles õppisid oma ametit. Eriti raske oli luurata Venemaa suunal. Takistasid nii keelebarjäär kui ka tsaaririigi hiigelterritoorium (G. Buchheit. Der deutsche Geheimdienst. Geschichte der militärischen Abwehr. München, 1966, lk. 18–22). Pealegi suhtus Berliin kaua Venemaasse lojaalselt, mille üks väljendusi oli seegi, et hoolimata ammustest liitlassuhetest ühendasid Saksa ja Austria-Ungari salateenistused oma jõupingutused Vene-alase informatsiooni kogumise valdkonnas alles novembris 1910 ehk praktiliselt ligi inimpõlvkond pärast Kolmikliidu sõlmimist. See kokkulepe küll parandas Keskriikide olukorda, kuid ainult osaliselt. Austerlastel oli küll pikemaajaline ja suurem Vene-alane kogemus, kuid Viin oli vaene ja järelikult polnud tal piisavalt vahendeid luuretegevuse igakülgseks arendamiseks. Ja enamus austerlaste Vene-alasest kaadrist oli poola ja ukraina päritolu, millest tingituna oldi küll kursis sellega, mis toimus nende aladel, kuid muu Venemaa oli ikkagi katmata (S. T. Possony. Lenin…, lk. 134). Pealegi katkes sõja alguses enamik loomisel olevaid võrke ja kõike tuli alustada taas algusest peale (A. Moorehead. The Russian Revolution, lk. 113). 121 G. Katkov. German Political Intervention..., lk. 72. 122 Samas, lk. 71; S. Zetterberg. Die Liga…, lk. 49. 123 R. Nadolny. Mein Beitrag. Limes Verlag, Wiesbaden, 1955, lk. 40. 124 G. Katkov. German Political Intervention…, 72–73. 117

Tuna 1/2004 29

K Ä S I T L U S E D Kesküla nime aga muidugi asjatu otsida. Venemaa kogemus Nadolnyl juba oli. Aastail 1903–1907 oli ta töötanud Saksamaa konsulaadis St. Peterburgis.125 Juba esimesel sõjasügisel keskendusid Berliini revolutsioneerimisponnistused üha enam Venemaale, haarates ala Soomest TagaKaukaasiani, kuid seda ühe erandiga. Selleks erandiks oli Baltikum, seejuures Baltikum kitsamas mõttes, täpsemalt eestlaste ja lätlastega asustatud alad. Leedumaasse suhtuti juba veidi teisiti, rääkimata Soomest, mis oli üks vastavate pingutuste keskmeid. Sellise eristamise põhjuseks oli, esiteks, et ei tahetud valmistada siinsele senisele ülemklassile, baltisakslastele, sekeldusi, teiseks – soov liita need alad võidu korral Saksamaaga.126 Kontrollimine jätkus. Kuigi A.K. oli arvamusel, et tema suhted Nadolnyga on korraldatud, saatis viimane kümmekond päeva hiljem Berni telegrammi, pärides, kas venelane Alexander Kesküla on seal tuttav, kas ta tundub usaldusväärsena ja kas tal on mõju revolutsionääride ringkonnis?127 Valdava osa A.K. ja Rudolf Nadolnyga seotud materjalidest 1915. aasta alguskuudel moodustab kirjavahetus, mis on pühendatud kellegi Aleksander Blaubergi ja Putilovi tehaste plaanidele.128 Lugu ise võiks moodustada väikese artikli. Ent süvenemise praegusel tasandil tundub, et tegu oli A.K. abiga kaasmaalasele, kellega koos oli Šveitsis loenguid kuulanud, et see pääseks välja sõjavangide või interneeritute laagrist Saksamaal 129 ja tagasi kodumaale. Lugu jõuab lõpule märtsis, mil A.K. saab teada, 125

et Blauberg on Venemaale jõudnud ja et kaks tema kirja ootavad Kesküla Stockholmis. Nende kirjade pärast sõidab A.K. taas üle Berliini Stockholmi, teel ka Saksa välisministeeriumi külastades.130 Igal juhul jäid Putilovi tehased terveks, kuid see probleem ei tekitanud mingit mittemõistmist A.K. ja Berliini vahel.

Venemaa III: 19. jaanuar 1915 19. jaanuaril saadab just Zürichisse jõudnud A.K. von Rombergile käsitsikirjutatud kirja, milles kommenteerib selle kirjaga saadetud (kuid säilikus paraku puuduvat) dokumenti, mis oli ta endast üsna välja viinud. A.K. sõnutsi illustreerib dokument tema prognoose vene (sulgudes ka moskovit.) demokraatia kohta ja see kujutavat selle demokraatia sõjakuulutust rahvusrevolutsioonile Venemaal. A.K. hinnangul valitsevat nüüdsest peale Venemaa demokraatia raames kodusõja olukord ja ta tõmbab paralleeli situatsiooniga Sotsialistlikus Internatsionaalis augustis 1914. Seejuures iseloomustavat rünnaku salakavalus ja alatus vene “kultuuri”. Kogu see asi on Kesküla iiveldama pannud: “Siiski – see on alles algus…” Tundub, et see on midagi, mis seotud Ukrainaga, sest A.K. jätkab, et tema asub otsustavalt ukrainlaste poolele ja et see vastik rünnak tõendab ukrainlaste liikumise ohtlikkust Venemaa jaoks, liikumise, mida seni oli kõrgilt igno-

R. Nadolny. Mein Beitrag, lk. 18–22. F. Fischer. Deutsche Kriegsziele. Revolutionierung und Separatfrieden im Osten 1914–1918. – Historische Zeitschrift 1959, Bd. 188, lk. 296–297. 127 PAAA, Auswärtiges Amt. Geheime Akten betreffend den Krieg 1914. Unternehmungen und Aufwiegelungen gegen unsere Feinde in Russland, besonders in Finland und den russischen Ostseeprovinzen. Wk, 11c, secr., Bd. 4, l. 14. 128 Samas; PAAA, Wk, 11c, secr., Bd. 4, l. 14, 28, 32, 39, 60, 113; PAAA, Auswärtiges Amt. Geheime Akten betreffend den Krieg 1914. Unternehmungen und Aufwiegelungen gegen unsere Feinde in Russland, besonders in Finland und den russischen Ostseeprovinzen. Wk, 11c, secr., Bd. 5, l. 13, 17; PAAA, Auswärtiges Amt. Geheime Akten betreffend den Krieg 1914. Unternehmungen und Aufwiegelungen gegen unsere Feinde in Russland, besonders in Finland und den russischen Ostseeprovinzen. Wk, 11c, secr., Bd. 6, l. 7. 129 PAAA, Secret 11, Varia III, 1, l. 248691. 130 PAAA, Wk, 11c, secr., Bd. 6, lk. 7. 126

30 Tuna 1/2004

Kaido Jaanson / Eestlane Aleksander Kesküla ja Berliin: avang

reeritud. A.K. lubab suuliselt – mündlich – loo juurde tagasi tulla.131 Pole võimatu, et see dokument viis A.K. mõttele enne Skandinaaviasse asumist Viinis ära käia.

Ukraina Ta siirdub sinna, et konsulteerida Bundi tegelastega, väidab Possony.132 Väide võib viia mõttele, et tegu oli Bundi, 1897 Vilniuses rajatud Venemaa, Poola ja Leedu Üldise Juudi Tööliste Liiduga. Ilmselt see siiski nii ei olnud. Esiteks on arhiividokumentides juttu siiski üksnes ukrainlaste organisatsioonist ehk keskusest. 133 Teiseks on nendest kui ukrainlastest, kellega A.K. läks Viini kontakte looma, aru saanud ka Senn. 134 Ja kolmandaks on Moorehead, kes on oma vastava peatüki kirjutanud peamiselt (kui mitte ainult) Possony materjalide alusel, kirjutanud Bundi nimetuse lahti ka pikemalt: tegu on Ukraina Vabastamise Bundiga, mille üks liidreid oli sotsiaaldemokraat Marian Melenevsky.135 Mingid sidemed ukrainlastega olid Keskülal muide ka juba esimese Rootsi-sõidu eelsest ajast.136

Venemaa IV: 24. veebruar 1915 24. veebruaril 1915 informeerib Romberg täiesti salajases kirjas, mida oli A.K. talle rääkinud oma senisest tegevusest Šveitsis. Vene sotsialistidest on tal mulje, et need näevad Šveitsis oma peaülesannet saksa sotsiaaldemokraatide lõhestamises ja nende võitmises rahu poole, millega nad ajavad kaudselt sama asja, mida Vene valitsuski. Ainult äärmustiib tegevat panuse Saksa võidule. Rahvustele ei lootnud A.K. neilt mingit abi; kui, siis ehk samalt äärmustiivalt. A.K. oli käinud Viinis eesmärgiga luua side Ukraina keskusega ja leidnud seal soodsat vastuvõttu, et üheskoos asutada kõigi Venemaa mittevene rahvuste ühendus. Poolakate poole polnud ta esialgu pöördunud, kuid nende esindaja Krakovi keskusest oli ise ta üles otsinud ja koostööd pakkunud. Eri pooltega peetud läbirääkimiste tulemuseks oli kokkulepe korraldada läbirääkimised, esialgu tõenäoliselt Šveitsis, millest võtaksid osa Poola Sotsialistliku Partei esindajad Krakovist, ukrainlased, eestlased, valgevenelased, leedulased, Venemaa rumeenlased, grusiinid, Venemaa muhameedlased ja võib-olla ka soomlased. Nende läbirääkimiste eesmärk oleks programmi koostamine kongressi tarvis, mis A.K. soovil peaks kut-

131

PAAA, Secret 11, Varia III, 1, l. 248664-6. S. T. Possony. Lenin, lk. 176. 133 PAAA, Wk, 11c, secr., Bd. 4, l. 113. 134 A. E. Senn. The Russian Revolution in Switzerland, 1914–1917. The University of Wisconsin Press, 1971, lk. 63 135 A. Moorehead. The Russian Revolution. lk. 115, 288. 136 Vt. PAAA, Secret 11, Varia III, 1, l. 248651. Seoses A.K. selle Viinis-käigu ja ka edasise liikumisega 1915. aastal ei saa ma jätta täheldamata üht sünkroonsust, mis oli äratanud minu tähelepanu juba enne seda, kui vestlesin veebruaris 1998 professor Juan Linziga, kes rääkis Brokaw Rasinowist (Vt. K. Jaanson. Juan Linz ja eestlane Aleksander Kesküla. – Akadeemia 2002, nr. 2, lk. 248–249). Nimelt sünkroonsus A.K. ja Jacob Fürstenbergi alias Ganetski alias Hanecki liikumistes 1915. aastal. Gautschi andmetel tuli Hanecki 22. veebruaril 1915 naise ja pojaga Viinist Zürichisse. Samas pole võimatu, et Hanecki on olnud Zürichis juba mõnda aega varemgi, kuid see ei muuda minu kahtlustes midagi. Nimelt saatis Lenin juba 9. veebruaril 1915 Ganetskile Zürichisse kirja, kuid seda kirja “nõukogude” ajal miskipärast siiski ei publitseeritud, sest “Biograafiline kroonika” viitab selle puhul vaid arhiivile (Vladimir Il´iþ Lenin. Biografiþeskaja xronika, lk. 318). Publitseeritud on küll 17. veebruari kiri (Vladimir Il´iþ Lenin. Biografiþeskaja xronika, lk. 321–322). Ligikaudu samal ajal saabus ka A.K. Šveitsi tagasi. Šveitsist lahkus Hanecki oktoobris 1915 (W. Gautschi. Lenin als…, lk. 327). Samal ajal asus ka A.K. püsivamalt Skandinaaviasse, Stockholmi (Yale University Library. Manuscripts and Archives. Keskula Papers. Group 311, box No. 3). Või see, et nad Stockholmis 1917 elasid ligistikku? (Vt. M. Futrell. Northern Underground, lk. 195.) Ent pole võimatu, et ma olen vandenõuteooriate võimuses. 132

Tuna 1/2004 31

K Ä S I T L U S E D sutama kokku Stockholmis ülesandega moodustada rahvuste liit (Block), mis eksisteeriks edasi ka pärast rahu sõlmimist kuni lõpliku vabanemiseni Vene ikkest.137 A.K. soovib, niipea kui eelläbirääkimised läbi, asuda tagasireisile Stockholmi ja loodab, et agitatsioon tema kaasmaalaste seas on nii kaugele jõudnud, et ta võib asuda praktiliste ülesannete juurde. Saadik ei saa märkimata jätta, et torkab silma, et Kesküla uudised Venemaalt ei kinnita seni ülemrabi Taggeri ootusi. Viimase lõigu oli keegi lugeja teksti kõrval joonega ära tähistanud.138

Venemaa V: 6. märts 1915 6. märtsil tülitab saadik taas riigikantslerit. A.K. on saanud vahepeal Peterburist teateid, mis lähenevad Taggeri teadetele. Nende kohaselt on patriootiline suund sotsiaaldemokraatide seas otsustavalt taandumas. Sealsed töölised on täielikult sõja vastu. Ligi tuhat töölist on vangistatud ja välja saadetud, millega valitsus järeleproovitud praktika kohaselt aitavat ise kaasa liikumise levitamisele üle kogu maa. A.K. juhtinud taas tähelepanu agitatsioonile, mida Šveitsis arendatakse välismaiste ja kohalike sotsialistide poolt Liebknechti vaimus riigis viibivate saksa tööliste seas. Kui need töölised, kas armeesse kutsutuna või muul põhjusel Saksamaale tagasi pöörduvad, levitavad nad neid vaateid edasi. Romberg on enda sõnutsi salamisi juhtinud sellele asjaolule autoriteetsete Saksa sotsiaaldemokraatide tähelepanu.139 137

Vt. ka K. Jaanson. Eestlane Aleksander Kesküla ja Rahvuste Uniooni III konverents Lausanne´is 1916. aastal. – Akadeemia 2000, nr. 9, lk. 1834. 138 PAAA, Wk, 11c, secr., Bd. 5, lk. 100–101 139 PAAA, Wk, 11c, secr., Bd. 5, lk. 125. 140 Z. Zeman i V. Šarlau. Parvus – kupec revoljucii. Teleks, N´ju-Jork, 1991, 13, 17, 18, 21, 23, 26, 29, 31. 141 Samas, lk. 34. 142 Samas, lk. 42– 46. 143 Samas, lk. 38. 144 Samas, lk. 61–62. 145 Samas, lk. 66–69. 146 Samas, lk. 70–71. 147 N. Krupskaja. Lenin. Moskva, 1959, lk. 68. 32 Tuna 1/2004

Parvus (1867–1924) Erinevalt eestlasest Aleksander Keskülast, kes oli sakslastele täiesti tundmatu, kelle taustagi nad ei saanud uurida (kui tänapäevaselt öelda) ja kes pidi end neile alles tõestama, oli Alexander Helphandi (ka Gelfand) näol tegu Saksa võimudele vägagi tuntud tegelasega. See Minski kubermangus sündinud juut oli omandanud keskhariduse Odessas ja lahkunud 1887. aastal sünnimaalt, esialgu kaheteistkümneks aastaks. 1888. a. astus ta Baseli ülikooli, kus kaitses 1891. a. doktorikraadi. Kolinud samal aastal üle Saksamaale, hakkas ta aktiivselt osalema Saksamaa sotsiaaldemokraatlikus liikumises. Tema esimesed artiklid ilmusid selle partei ajakirjanduses aasta lõpul.140 Kaks aastat hiljem oli situatsioon juba selline, et Preisi võimud saatsid ta revolutsioonilise propaganda pärast Berliinist välja.141 Edasi toimetas Helphand töölislehti Saksimaal, just tema toel tuli poliitikasse nooruke Rosa Luxemburg. Helphand algatas sotsiaaldemokraatlikus ajakirjanduses diskussiooni sotsialistliku taktika üle.142 Alates 1894. aastast kasutas ta pseudonüümi Parvus.143 Kuni 1898 sai ta sule sappa ka Saksimaa võimudelt, mis sundis teda kolima üle Baieri pealinna Münchenisse.144 Samas tärkas temas taas huvi sünnimaa vastu. Kasutades valepassi, võttis Parvus mais 1899 ette mitmekuulise pika reisi mööda Venemaad, mille eesmärk oli uurida piirkondi, mida oli tabanud näljahäda. Reisist valmis raamat.145 Naasnud Venemaalt, hakkas ta tihedamalt lävima vene emigrantidega, üheks neist oli temast kolm aastat noorem Vladimir Uljanov, kes juba asumisel olles oli imetlenud Parvust kui “talendikat saksa publitsisti”. Neil emigrantidel aitas ta alustada Iskra, revolutsiooniliste marksistide esimese ülevenemaalise ajalehe väljaandmist. Tänu Parvusele asus lehe toimetus Münchenisse.146 Baieri pealinnas elades lävisid Lenin ja Krupskaja eeskätt ja peamiselt Parvusega.147 Ent 1905. aastal pühkis Parvus jalgadelt Müncheni tolmu ja siirdus Venemaale St.

Kaido Jaanson / Eestlane Aleksander Kesküla ja Berliin: avang

Peterburgi, jõudes sinna just oktoobristreigi ajaks, mil Trotskist ja Parvusest said Peterburi nõukogu juhid. Oligi viimane aeg, sest jäänuks ta kauemaks Saksamaale, ähvardanuks teda väljasaatmine ka Baierist.148 Oktoobristreik lõppes ebaõnnestunult, politsei tabas Parvuse aprillis 1906, ta sai kolm aastat väljasaatmist Turuhanskisse. Teekonda sinna alustas ta 4. septembril, kuid, konvoi täis jootnud, põgenes sihtkohta jõudmata ja 1906. aasta novembrikuu algul ületas ta käsikirju täis kohvriga Vene-Saksa piiri, lahkudes sedakorda sünnimaalt juba igaveseks.149 Edasi ringles Parvus publitsistina Saksamaal, jäämata kusagile kauaks. Suvel 1910 siirdus ta Viini, sealt novembri algul Osmani impeeriumi pealinna, kavatsedes viibida Bosporuse ääres kolm kuud, kuid oli seal viis aastat,150 ajades kokku hiigelvaranduse viisil, millest on mitmeid versioone, kuid mitte ühtki üheselt aktsepteeritut. 8. jaanuaril 1915 informeeris Saksamaa Konstantinoopoli saadik, et Parvus on arvamusel, et Vene demokraadid saavutavad oma eesmärgid üksnes tsarismi täieliku likvideerimise ja Venemaa jaotamise läbi väiksemateks riikideks. Teisest küljest ei saa aga Saksamaa olla täielikult edukas, kui ta ei läida Venemaal lõkkele revolutsiooni. Venemaa kujutab endast alati ohtu, seda ka pärast sõda, kui ta ei ole jagatud osadeks. Seepärast on Saksamaa huvid identsed vene revolutsionääride omadega, kes juba ongi asunud tegutsema. Häda on aga selles, et “menševikud pole veel ühendanud oma jõude bolševikega, kes on juba asunud tegevusse” ja “ta näeb enda ülesannet ühtsuse loomises ja ülestõusu organiseerimises laial alusel”. Seepärast palus

Parvus võimalust esitada oma plaane Berliinile.151 Ilmselt pole Parvus enam kursis Vene sotsiaaldemokraatliku liikumise siseolukorraga ega kujuta ette parteis tekkinud lõhe sügavust. Juba ülejärgmisel päeval annab riigisekretär von Jagow korralduse dr. Parvus Berliinis vastu võtta.152 Kolm päeva hiljem täpsustas Jagow välisministeeriumile, et peakorter kavatseb saata kohtumisele Parvusega Riezleri, kuid Parvus ei pea teadma, et Riezler tuleb peakorteri poolt.153 A.K. oli pöördunud Rombergi poole Bernis 1914. aasta 7. septembri paiku, seega üsna täpselt neli kuud varem. Kuid Parvuse saabumine Berliini venib veelgi. Ta jõuab sinna alles 6. märtsil, ligi kaks kuud pärast Keskülat. A.K. kontaktivõtmisest Rombergiga oli möödas aga pool aastat. Ajaks, mil Parvus Berliini jõudis, oli Kesküla lisaks Stockholmile jõudnud ka Viinis ära käia ning oli ammu Šveitsis tagasi. Parvuse 18-leheküljeline ettekanne, mis kandis pealkirja “Ettevalmistused poliitiliseks massistreigiks Venemaal”, on dateeritud 9. märtsiga.154 Moorehead märgib, et sellest sai Berliini Venemaa revolutsioneerimise strateegiline kavand.155 Samas andsid sakslased Parvusele esimese miljoni marku,156 mis moodustas täpselt poole Saksamaa Vene revolutsiooni alasest eelarvest sel ajal. Parvuse organisatsioon käivitus 1915. aasta suvel. Kuid selleks ajaks, kui Parvus ilmus Wangenheimi juurde, ei olnud Lenin, Berliini Venemaa revolutsioneerimispingutuste tegelik sihtmärk, sakslastele enam mingi uudis! Ma ei julge väita, et A.K. oleks selleks ajaks produtseerinud sakslastele rohkem le-

148

Z. Zeman i V. Šarlau. Parvus – kupec revoljucii, lk. 73, 87, 102. Samas, lk. 113, 119–120. 150 Samas, lk. 135, 150, 152. 151 PAAA, Wk, 11c, secr., Bd. 3, l. 96. Z. A. B. Zeman. Germany and…, lk. 1–2. 152 PAAA, Wk, 11c, secr., Bd. 3, l. 105. 153 Z. A. B. Zeman. Germany and…, lk. 2. 154 PAAA, Wk, 11c, secr., Bd. 5, l. 126–145; Z. A. B. Zeman. Germany and…, Appendix I, lk.140–152; Tajna oktjabr´skogo perevorota. Lenin i nemecko-bol´ševistskij zagovor. Dokumentõ, stat´i, vospominanija. Izdatel´stvo Aletenja, Sankt-Peterburg, 2001, lk. 124–136. 155 A. Moorehead. The Russian Revolution, lk. 115. 156 Z.A.B. Zeman. Germany…, lk. 3. 149

Tuna 1/2004 33

K Ä S I T L U S E D Venemaa VI: 14. märts 1915

Saadiku kiri riigikantslerile, millega ta edastas bolševike Berni 1915. aasta märtsikonverentsi materjalid. Saadik on eksinud A.K. nime kirjutamisel.

hekülgi dokumente kui Parvus, ent samas suurusjärgus oli see lehekülgede ehk tähemärkide arv kindlasti. Rääkimata, et kuni selle ajani oli A.K. sakslastega üksjagu juba rohkem lävinud. Ent ajalooteaduses on tihti raske kujunenud skeeme murda ja muuta. Moorehead, esimene, kes Keskülast pikemalt kirjutab, alustab Parvusest, ja alles siis, ajalist järjestust rikkudes, jõuab Keskülani, hinnates teda küll “niisama kasulikuks ja informeerituks kui Parvus”.157 Nii on see suuresti ka edaspidi jäänud, seda enam, et mõni aasta hiljem jõudis trükimusta juba nimetatud Zemani ja Scharlau monograafia, kust on võimalik saada Parvuse kohta materjali. Kesküla kohta on see seni suuremalt jaolt puudunud. Seni kõige adekvaatsem käsitlus A.K. ja Lenini suhetest on rahvusvahelisel areenil ilmunud šveitslase Willi Gautschi sulest.158 157 158

14. märtsil teatas Romberg riigikantslerile, et A.K. teated vene revolutsionääride ringkondadest kõlavad üha soodsamalt. Nende kohaselt oli umbes kaheksa päeva tagasi Bernis toimunud tuntud (või tuttava? – bekannte) Lenini juhtimisel kümmekonna Prantsusmaalt ja Šveitsist tulnud revolutsionääri täiesti salajane kokkutulek, (teksti kõrval lõigu algus joonega ära märgitud), kes kõik, välja arvatud üks, olid astunud välja Venemaa kaotuse poolt sõjas. See tähendas täielikku ja ülitähtsat pööret seni Lenini ja tema inimeste juures täheldatud hoiakus. A.K. pidas selle põhjuseks Vene valitsuse drakoonilisi abinõusid sotsialistlike duumaliikmete vastu ja arvukaid arreteerimisi Peterburis, mis olid tööliste hulgas põhjustanud tugeva käärimise, nii et nüüd ka välismaal elavad vaimsed juhid pidid võtma teravama tooni. Revolutsionääride hulgas Venemaal, kelle seas Lenin naudib üha suuremat lugupidamist, äratab teave tema seisukohavõtust tugevat muljet; mitte väiksem pole ka mõju, mis see avaldab tuhandetele Prantsusmaal elavatele venelastele. Et Pariisis ja St. Peterburgis hakatakse viimaste hoiaku üle rahutust tundma, järeldub juba teisest seoses mainitud teatest, mille kohaselt Prantsuse valitsus on venelaste seas ette võtnud arvukaid vahistamisi ja saadab neid Prantsuse armeesse. AK soovitas ka püüda veelgi enam mobiliseerida juudi kogukonda Venemaa vastu. Kindlaim vahend olevat anda Poola juutidele väljavaade vabanemisele ja kiita neid teeneid, mida nad on Saksa üritusele osutanud. See kutsub välja Venemaa valitsuse poolt teravamaid abinõusid juutide vastu ja see jällegi Prantsuse, Inglismaa ja Ameerika juutide proteste. Venemaal valitseb selletagi pahameel Prantsuse juutide hoiaku suhtes, olen ma juba varem teatanud, lisas Romberg omalt poolt. Kogu see lõik algusest peale on

A. Moorehead. The Russian Revolution, lk. 118. W. Gautschi. Lenin als Emigrant…, lk. 165–191; W. Gautschi. Ein glühender estnischer Patriot. – Max Schweitzer (Hrsg.). Zwischen Tallinn und Zürich. Schweizerisch-estnisches Lesebuch. Werdverlag, 2002, lk. 131–138.

34 Tuna 1/2004

Kaido Jaanson / Eestlane Aleksander Kesküla ja Berliin: avang

teksti kõrval pliiatsiga ära märgitud. Lähemalt kannab A.K. oma tegevusplaanist Berliinis ette isiklikult, lubab Romberg.159 25. märtsil saadab Romberg Berliini ka Lenini kirjutatud bolševike Berni konverentsi resolutsioonid. Trükis avaldati need 29. märtsil, s.o. neli päeva hiljem.160 Jutt on 1915. aasta 27. veebruarist 4. märtsini Bernis Länggassstrasse 17 kohvikus “Schweizerbund” toimunud bolševike nn. Berni konverentsist.161 VSDTP välismaiste sektsioonide Berni konverentsi (1915) otsused kujutasid endast “nõukogude” teaduse hinnangul “…uut etappi bolševike võitluses rahvaste imperialistlikust sõjast revolutsioonilise väljumise ja rahvusvahelise töölisklassi liitumise eest proletaarse internatsionalismi lipu all”.162 Konverentsi toimumise ajal oli VSDTP-l Lääne-Euroopa linnades 12 sekt-

siooni, neist 6 Šveitsis.163 Zürichi sektsiooni esindas konverentsil Moses Haritonov,164 Arthur Siefeldti (ka Zifeldt) sõber. See Tallinnas sündinud, kuid Odessas üles kasvanud eestlane165 oli A.K. agent Lenini juures,166 tänu kellele jõudsid need andmed Leninist ja Leninilt Keskülani, mida Moorehead peab isiklikult üle antuks.167

Abielu Ajavahemikus 24. märtsist 14. aprillini sai teoks A.K. teine reis Stockholmi; see, mis toimus Blaubergi kirjade pärast ja millest on teada kõige vähem, õigemini – mitte midagi.168 Millalgi enne seda, seega tõenäoliselt viimase kuu aja sees, pärast Viinist naasmist, mis oli toimunud 24. veebruari eel, oli A.K.

159

PAAA, Wk, 11c, secr., Bd. 6, l. 7. O. Arens. Aleksander Kesküla, lk. 32. 161 A. S. Kudrjavcev, L. L. Murav´jeva, I. I. Sivolap-Kaftanova. Lenin v Berne I Cjurixe. Pamjatnõe mesta. Izdatel´-stvo politiþeskõj lieraturõ, Moskva, 1972, lk. 45–49; Vladimir Il´iþ Lenin. Biografiþeskaja xronika, lk. 325. 162 J. G. Temkin. Bernskaja konferencija…, lk. 3. 163 Samas, lk. 83. 164 Samas, lk. 43. 165 F. D. Ašnin, V. M. Alpatov, D. M. Nasilov. Repressirovannaja tjurkologija. Vostoþnaja literatura, Moskva, 2002, lk. 110. 166 Vt. K. Jaanson. See kummaline eestlane, lk. 957–958. Asjaolu, mis on saanud teatavaks tänu Michael Futrellile, ainsale teadlasele, kellele A.K. andis intervjuu ja kellele ta seletas lahti Siefeldti rolli. (Michael Futrell Kaido Jaansonile 27.08.2003) Kuni viimase ajani oli Arthur Siefeldti edasine saatus vähemalt meile siin teadmata. Olin kuulnud, nagu hukkunuks ta millalgi 1930. aastail autoõnnetuses. Ent tundub, et siis saadi Venemaal surma ainult üht moodi. Juhtus, et selle artikli valmimise lõppjärgus saatis Haljand Udam (kellele siinkohal avaldan südamest tänu, sest ise ei oleks ma sellele kunagi sattunud!) kohase koopia raamatust, mis heidab valgust meie rahvuskaaslase edasisele, Taga-Kaukaasias, enamasti Bakuus, kuid ka Tbilisis kulgenud elukäigule ja selle lõpule. Lühidalt oli see järgmine: olnud algul ka parteitööl, kaldus ta üha rohkem teaduse valdkonda, olles 1930. aastate teisel poolel, enne vangistamist, Keele ja Kirjanduse Instituudi direktor. Erinevalt teistest Aserbaidžaani mittetürgi päritolu teadlastest oskas ta aserite keelt ja tundis sügavat huvi türgi kultuuride vastu. Kui venelased, juudid ja armeenlased oma türgi kolleegidega suurt läbi ei käinud, siis Siefeldti suhtumine oli teistsugune. Ta vangistati 11. veebruaril 1938. Aasta hiljem, 19. märtsil 1939 Bakuus koostatud meditsiiniline õiend sedastab, et ta oli praktiliselt terve, kõlblik füüsiliseks tööks ja võis taluda elu Põhjas. Sügisel Vladivostokist saadetud kirjas avaldab Siefeldt lootust, et ta saadetakse mingi pehmema kliimaga kohta. Ent surmatunnistus kinnitab, et ta suri 6. detsembril 1939 kohas, mis oli kindlasti Kolõmal, diagnoosiks vanadusnõtrus, kurnatus ja südamepuudulikkus. (F. D. Ašnin, V. M. Alpatov, D. M. Nasilov. Repressirovannaja tjurkologija, lk. 112–118.) See tekst täpsustab ka Lenini teoste kommentaari Siefeldti kohta. (Vt. V. I. Lenin. Polnoe sobranie soþinenij. Tom 49. Pis´ma avgust 1914 – oktjabr´ 1917. Izdatel´stvo politiþeskoj literaturõ, Moskva, lk. 634) Esiteks ei surnud ta mitte 1938, vaid siiski aasta hiljem. Teiseks ei kasutanud Siefeldt oma teise nimena eestlasele mittemidagiütlevat Simumjäs´i, nagu see kommentaar väidab. Simumägi´ga on lood teised. Kas on selles mingi, mulle mõistetamatu vihje? 167 A. Moorehead. The Russian revolution, lk. 119, 122–123, 126. 168 PAAA, Wk, 11c, secr., Bd. 6, lk. 12–15. 160

Tuna 1/2004 35

K Ä S I T L U S E D abiellunud.169 Kuna A.K. oli kindel, et Vene spioonid teda jälgivad, andis Romberg talle ja tema kaasale, noorele šveitslannale passid Alexander Steini ja temaga koos sõitnud Luise Steini, sündinud Bergmann, nimele. Saadik ei vaevunud enam küsimagi, kas ta tohib seda teha, vaid üksnes informeeris sellest Berliini ja palus ka piiriametnikke sellest teavitada. Romberg hoiatas “Steine”, et need passid tuleb neil kas Sassnitzis või Stockholmis loovutada. Nagu juba öeldud, külastas A.K. läbisõidul ka Wilhelmstrasset.170 Pole võimatu, et naine jäi Stockholmi. Luise Steinist on juttu üksnes minnes, aga naastes enam mitte.171 Ka puuduvad andmed, et ta oleks mais, kui A.K. taas Stockholmi sõitis, kaasas olnud. 169

Selle reisiga seoses pidas Romberg taas vajalikuks rõhutada, et nagu seni, on ta veendunud, et A.K. näol on tegu absoluutselt lojaalse ja ausa inimesega, kelle peamine mure praegu on, kuidas ta kord saadud 10 000 marka (seega need, mis Reichenau Stockholmis andnud), mida ta vaatleb kui isiklikku võlga, tagasi saab maksta ja kes kõhkleb, kas ta võib oma hingele võtta, et ta edaspidi raha saades müüdavaks agendiks ei langeks.172 Võimalik, et see on vastus mingile järelepärimisele Berliinist, mis ka loogiline, sest nüüd, A.K. püsivamalt Stockholmi siirdudes, hakkavad tema suunas liikuma suuremad rahavood kui seni. A.K. arvestuste kohaselt sai ta sakslastelt kokku 200 000 kuni 250 000 marka.173

Naise leidmine võis üksjagu kähku käia, kui see just mingi varasema loo jätk polnud. Igal juhul pidi see teisiti kulgema kui filmilinal. See, et tema naine rikas oleks olnud, oli A.K. vale oma suguvennale (F. Kull. Mässumehi ja boheemlasi. Esimesi Eesti diplomaate. Eesti Rahvusraamatukogu, Tallinn, 1996, lk. 170), varjamaks oma rahaallikat, mis inspireeris Toomas Kalli stsenaristina ja andis Hardi Volmerile võimaluse “Minu Leninites” rea kaadreid teha. Tegelikult oli Luise Bergmann olnud vaene talutüdruk (Willi Gautschi vestluses Kaido Jaansoni ja Jaak Lõhmusega 25.10.1998). 170 PAAA, Wk, 11c, secr., Bd. 6, lk. 7, 14. Kivina oli ta esinenud juba Baltikumi põrandaalustes ringkondades aastail 1905–1907. Samas on seda nime tema puhul raske nimetada agendinimeks, nagu ka ma ise kahjuks olen teinud. Või tuleb seda teha teatud klausliga. Erinevalt näiteks esseer Zivinist, kelle puhul ka kõik Saksa diplomaadid ei tohtinud teada, kes tema agendinime Weiss või Blau taga peidus oli, ei olnud Kesküla puhul saladus, kes on Stein. Mõnikord kirjutas ta alla Stein, teinekord jälle Kesküla. 171 PAAA, Wk, 11c, secr., Bd. 6, l. 13. 172 PAAA, Wk, 11c, secr., Bd. 6, l. 7. 173 M. Futrell. Northern Underground, lk. 148. A.K. tasub oma võla, seda 300 000 margana, Saksa välisministeeriumile 19. septembril 1923, jättes viimasele protestimiseks aega 11 ½ kuud. (Yale University Library. Manuscripts and Archives. Keskula Papers. Group 311, box No. 1.) Samal päeval maksis 1 miljon Saksa marka Tallinna börsil 2 Eesti marka ja 50 penni (Päevaleht 20.09.1923). Päevalehe enda üksiknumber maksis 5 marka, päts leiba Eesti poodides 6 marka 50 penni (Päevaleht 7.09.1923). Kuna Kesküla võlg oli alla kolmandiku miljonist, ümmarguselt 90 penni, siis moodustas tema poolt sakslastele tagastatud summa ligikaudu seitsmendiku pätsist leivast. Oletades, et leivapätsid olid tollal umbes samasugused kui tänapäeval, võis see võrduda näiteks kolme ja poole kannikaga. 6. septembril oli ühe miljoni Saksa marga hind olnud veel 15 Eesti marka, 18. septembril 3 marka. Vaatamata raskele ajale polnud asjaajamistäpsus sakslasi maha jätnud. Laupäeval, 13. oktoobril teatas Saksa välisministeerium Aleksander Keskülale, et on tema 300 000 marka kätte saanud (Yale University Library. Manuscripts and Archives. Keskula Papers. Group 311, box No. 1). Sel päeval võrdus üks miljon Saksa marka Tallinna börsil 50 Eesti penniga (Päevaleht 4.10.1923). Võrreldes 10. oktoobriga ei olnud saksa raha väärtus enam muutunud, kuid ka siis juba ostjaid enam ei leidunud (Vaba Maa 11.11.1923). Kuna ma pole numismaatik, ei tea ma, kas Eestis nii väikest raha oligi, mida 1 miljoni Saksa marga eest välja käia. Et sakslaste poolt A.K. antud tähtaja raames mingit protesti ei järgnenud, informeeris Kesküla 1. jaanuaril 1925 Zürichist Saksa välisministeeriumi, et nendevahelised suhted on reguleeritud (Yale University Library. Manuscripts and Archives. Keskula Papers. Group 311, box No. 1). Saksa pedantsust arvestades võib arvata, et seegi dokument on Weimari Vabariigi arhiivides kusagil hoolikalt tallel. Inflatsioon Saksamaal aga jätkus: 300 paberivabrikut töötasid päevad ja ööd, et vajalikku rahapaberit valmis saada ja 150 trükikoda trükkisid vahetpidamata rahatähti. 1. oktoobril 1923 maksis ajaleht 100 miljonit marka, kuus nädalat hiljem tuhat korda rohkem: 100 miljardit (W. Ruge. Stresemann. Ein Lebensbild. Berlin, VEB Deutscher Verlag der Wissenschaften, 1965, lk. 74–75). Oleks A.K. veel mõne nädala oodanud, oleks kogu operatsioon talle tükkis odavamalt välja kukkunud. “A nice joke,” nagu kirjutab kogu sellest loost Michael Futrell (Kaido Jaansonile 27.08.2003), ainus teadlane, kellele A.K. kunagi pika intervjuu on andnud. 36 Tuna 1/2004

Kaido Jaanson / Eestlane Aleksander Kesküla ja Berliin: avang

Venemaa V: 3. mai 1915 3. mail edastas Rudolf Nadolny välisministeeriumile174 Alexander Steini (Kesküla) poolt koostatud märgukirja koopia Venemaa revolutsioonilise korralduse kohta.175 See on mitmeski mõttes analüüsimist vääriv dokument. Ei Hahlweg ega Zeman pole seda reprodutseerinud. Uurijatest on minu teada Olavi Arens ainus, kes on seda tsiteerinud. 176 Esimene mulje märgukirjast on, et tegu on ülevaatega Vene revolutsioonilistest organisatsioonidest, ent süvenemisel võib seda pidada ka analüüsiks, kas ja kuidas ära kasutada radikaalseid revolutsioonilisi organisatsioone. Selle sisu on kokkuvõtlikult järgmine. Mõistmaks Venemaa sisepoliitilist olukorda, on põhjapaneva tähendusega kaks probleemigruppi: rahvuste probleem ning sotsiaalsete ja poliitiliste reformide probleem. Kusjuures need põimuvad tihedalt teineteisest läbi. Üks põhilisemaid vigu on, et neid mõisteid pole analüüsimisel küllaldaselt lahus hoitud. Üldtuntud mõiste Vene revolutsioon on liiga pealiskaudne Venemaa praktilisel mõjutamisel (mis täiesti võimalik!) väljastpoolt. Kuigi sotsiaalpoliitilised ja rahvuslikud revolutsioonid teineteist vastastikku mõjutavad, on nende sisemised tendentsid täiesti erinevad. Rahvuslike revolutsiooniliikumiste olemus on detsentraliseerimine. Rahvusrevolutsiooniga ei pea seostuma sotsiaalsed ja poliitilised murrangud. Mida, vastupidi, taotleb revolutsiooniliikumine, mis on seadnud eesmärgiks otsesed poliitilised ja sotsiaalsed ümberkorraldused riigis. Rahvuslik revolutsioon on konkreetse riigi vastu. Sotsiaalne revolut-

sioon on konkreetse riigi pärast või riigi vastu üldse (anarhism). Seepärast on side välisvaenlasega sotsiaalrevolutsioonilise partei olemusega vastuolus. Kui selline sotsiaalne või radikaalpoliitiline revolutsioonipartei oma huvide nimel või kahjurõõmust seda teebki, on sellel piirid. “Võimalike üksikute erakordsete juhtide, kes tahavad inimkonda omaenda maa kulul õnnestada, kosmopoliitilised kaalutlused leiavad… oma piirid…. Niikaua kui nad lüüasaamisteoreetikutena kannatlikule paberile jäävad, võivad nad üsna kaugele minna. Siiski hetkel, mil nad teooriast praktikasse astuvad, on nad jõudnud oma võimete piirini. Selle asemel, et uut pooldajaskonda leida, kaotavad nad suuremalt jaolt endise.” Seega on välistatud, et üks tõsiseltvõetav organisatsioon, milline “ainult” [A.K. allakriipsutus] sotsiaalrevolutsioonilisi eesmärke järgib, annaks end vastava maa välisvaenlase käsutusse. Puht sotsiaalrevolutsionääride hulgas pole võimalik liitlasi leida, “millega seoses pole öeldud, et neid üldse kasutada ei saaks,” lisab ta siiski lootustandvalt juurde. Mõeldav on kasutada sotsiaalrevolutsioonilisi organisatsioone mõjukate isikute kaudu selle maa vastu. Küll on aga võimalik kasutada rahvuslikke organisatsioone, samuti rõhutud rahvaste sotsiaalrevolutsioonilisi organisatsioone. Neid samuti sidemete loomiseks riigirahvuse puht sotsiaalrevolutsionääridega. Edasi järgneb ülevaade Vene revolutsioonilistest organisatsioonidest seisuga aprilli keskpaik 1915, algul pahempoolsed, s.t. Lenini fraktsioon, seejärel sotsiaaldemokraatide parempoolsed, ent ka neid ikkagi iseloomustades, võrreldes neid Lenini organisatsiooniga. Lenini organisatsiooni kohta on

174

PAAA, Wk, 11c, secr., Bd. 6, l. 78. Samas, l. 79–94. 176 O. Arens. Aleksander Kesküla, lk. 33. Ent paraku on ta teinud seda vigaselt ja puudulikult. Esiteks võib vaielda ühe lause tõlke korrektsuse üle. “Lenin omab (või valdab) kõige brutaalsemat ja hoolimatumat energiat” kõlaks paremini kui “Lenin on võimeline näitama kõige brutaalsemat ja väsimatut energiat”, kuid see võib olla maitseasi. Teiseks on aga üks lause tervikuna välja jäänud ja sellest ei anta punktidega ka kuidagi märku. See on aga sisult küllalt oluline lause. Originaalis kõlab see koht järgmiselt: “Aktivität: Lenin verfügt über die brutalste und rücksichtsloseste Energie. Seine gewissenlose und rücksichtslose Draufgängerei pealetükkivus ist ein Seitenstück zur Orient-diplomatie Russlands. Lenin ist ein echter Moskoviter (Nikolai Uljanoff, adeliger Abstammung) (aus dem Süd-Osten des europäischen Russlands).” 175

Tuna 1/2004 37

Kaido Jaanson / Eestlane Aleksander Kesküla ja Berliin: avang

öeldud, et see pooldab Venemaa kaotust sõjas ja kodusõda Euroopas. Mõju on sel Venemaal ainult proletariaadi keskel, suurtes tööstusettevõtetes ja suurtes tööstuskeskustes – Peterburis, Moskvas, Kiievis, Jekaterinoslavis. Ja vähemusrahvaste keskel: eestlased (Peterburi, Narva, Tallinn, Pärnu); lätlased (Riia ja mõned emigrandid välismaal); grusiinid ja armeenlased (Bakuu). Lenini tugeva küljena nimetab A.K. tema organisatsioonivõimet: “Range tsentraliseerimine. Suhteliselt parim Vene organisatsioonide seas. Omab imelikul kombel alati raha.” Lenin valdab Kesküla sõnutsi kõige brutaalsemat ja hoolimatumat energiat: “Tema südametunnistusetu ja hoolimatu (võiks tõlkida ka sünonüümiga jõhker – K.J.) uljus (või pealetükkivus? – Draufgängerei, K.J.) on Venemaa idamaise diplomaatia kaasprodukt (viimane sõna võiks olla vist parim, väljendamaks mõtet, mida tahetud öelda – K.J.). Lenin on tõeline moskoviit…”177 Neis sõnades võib näha ka hoiatust. Seda isegi teadmata, mis tuli. Veelgi rohkem teades, mis tuli… Mainitud dokumenti pole ilmselt näinud ka Richard Pipes, kes on väljendanud arvamust, et A.K. oli Lenini poolt sakslaste juurde saadetud agent ja et nad kohtusid korduvalt, sest raske on muidu ette kujutada sellist soovitust.

* Reedel, 14. mail 1915 väljastas Aleksander Keskülale passi Alexander Steini nimele juba Auswärtiges Amt: “Vanus: 33 aastat, kasv: keskmine, juuksed: blondid, silmad: hallikassinised, näokuju: ümar. Erilised tunnusmärgid: ei

177

PAAA, Wk, 11c, secr., Bd. 6, l. 83. Yale University Library. Manuscripts and Archives. Keskula Papers. Group 311, box No. 3. 179 K. Jaanson. Aleksander Kesküla and Sweden 1914–1918. Scandia 2003 (ilmumas). 180 M. Futrell. Northern Underground, lk. 173; Z. Zeman, W. Scharlau. The Merchant of Revolution, lk. 189–190. 178

38 Tuna 1/2004

mingeid.”178 18. mail sõitis ta selle passiga juba Stockholmi suunas, jäämaks sinna nüüd juba püsivamalt.179 Mõni aeg pärast seda (täpseim võimalik määratlus – mai lõpul) leidis Bernis aset Lenini ja Parvuse ainus teadaolev kohtumine Esimese maailmasõja ajal. Eestlane Arthur Siefeldt oli ainus kolmas, kes on seda kommenteerinud. Kuid ta oli näinud üksnes selle kohtumise algust ja kommenteerinud ainult Lenini sõnade järgi.180

Kaido Jaanson (1940) Lõpetanud Tartu ülikooli ajaloo erialal (1965), ajalookandidaat (1975), TÜ ajaloo osakonna õppejõud 1972–1995, politoloogia osakonna juhataja ja professor 1995–2000., rahvusvaheliste suhete dotsent alates 2001. Peamine uurimisvaldkond: rahvusvahelised suhted Läänemere regioonis.

K Ä S I T L U S E D

Julius Kuperjanov Paju lahingus Urmas Salo

ulius Kuperjanov on üks Eesti Vabadussõja tuntumaid kangelasi, kellest sai legend juba eluajal. Ka partisanide pataljoni1 juhi haavatasaamine ägedas ja ohvriterohkes Paju lahingus 31. jaanuaril 1919 ning surm on seotud paljude legendidega. Kõrvuti Kuperjanovi isikliku kangelaslikkuse esiletõstmisega on teda aga süüdistatud kiirustamise tõttu suurte kaotuste põhjustamises. Kuidas olid asjalood tegelikult? Uudne käsitlus Paju lahingus osalenud jõududest, kaotustest, lahingu eelloost ja probleemsetest üksikasjadest ilmus käesoleva artikli autori sulest 2000. aastal Ajaloolises Ajakirjas.2 Järgnevalt on püütud nii arhiividokumentide, ajaloouurimuste kui ka mälestuste põhjal anda põhjalikum ülevaa1

2 3 4 5

de Julius Kuperjanovi viimastest elupäevadest. Kuna Kuperjanovi partisanide pataljoni arhiividokumendid on lahingu asjus väga puudulikud, tuleb paljuski tugineda ikkagi subjektiivsetele mälestustele. Kõigepealt tuleb märkida, et palju andmeid Kuperjanovi viimastest elupäevadest leidub tema abikaasa Alice Kuperjanovi 1937. aastal avaldatud mälestusteraamatus. 3 Eduard Grosschmidti mälestusteraamatus “Pealuu märgi all”4 on Paju lahingut kujutatud heroiseerivalt ja fantaasiarohkelt, kuna kirjutaja ise tollal pataljonis ei teeninud. Kolonel Karl Partsi mälestusteraamat “Kas võit või surm” (2. raamat)5 on objektiivsem ning selles on antud ka kriitiline hinnang lahingu juhtimisele. Evald Laasi on 1991. a. il-

Väeosa nimetus 21. jaanuarist 1919 oli ülemleitnant Kuperjanovi partisani(de) pataljon ja seda kasutati igal tasandil. Kuperjanovi nime andmine pataljonile 2002. a. märtsis kinnistas reaalsust formaalselt. Nimetused Tartumaa kaitsepataljon või Tartu partisanipataljon on ilmselt hilisemad leiutised. U. Salo. Paju lahing: müüt ja tegelikkus. – Ajalooline Ajakiri 2000, nr. 3, lk. 69–96. A. Kuperjanov. Julius Kuperjanovi kaaslasena Saksa okupatsioonist Paju lahinguni. Tartu, 1937. E. Grosschmidt. Pealuu märgi all. Mälestusi Kuperjanovi partisanide sõjaretkilt. Tallinn, 1995 (I trükk: Tartu, 1935). K. Parts. Kas võit või surm. Mälestusi võitluspäevilt isamaa eest, 2. kd. Tallinn, 1991 (I trükk 1931). Tuna 1/2004 39

K Ä S I T L U S E D munud artiklis6 ebaobjektiivsete allikate põhjal J. Kuperjanovit kritiseerinud.

Julius Kuperjanovi roll Paju lahingus Ülemleitnant7 Julius Kuperjanovi osatähtsust Paju lahingu juhtimises on selgelt ületähtsustatud ja seetõttu on ta langenud ka ebaõiglase kriitika ohvriks. Kuperjanov oli küll auahne ja tormakas juht, kuid Paju lahingu suuri kaotusi poleks ta üksi ära hoida saanud. Valga operatsiooni juhtis Põhja Poegade Rügemendi ülem ooberst (kolonel) Hans Kalm,8 kellele olid alates 28. jaanuarist peale soomlaste allutatud ka Kuperjanovi partisanide pataljon, Tartu vabatahtlike pataljon ja soomusrongid. Ooberst Kalm jõudis oma väeosaga Sangaste raudteejaama (asub praeguses Tsirguliinas) alles 30. jaanuari õhtupoolikul, sest kiirustamise tõttu juhtus Tartu ja Elva vahel raudteeõnnetus.9 Esialgu 30. jaanuariks kavandatud pealetung jäi ära, ehkki sellega oleks Paju lahingut välditud. Ettenihutatud positsioonil Paju mõisas olnud partisanide 3. rood koos 1. roodu rühmaga jäi toetuseta (partisanid olid vallutanud mõisa kell kaks päeval). 30. jaanuari õhtul kella 7 paiku pidas ooberst H. Kalm Sangaste jaamas soomusrongil nõu J. Kuperjanovi ja soomusrongide juhataja kapten Anton Irvega. Seal ei arutatud mitte Paju mõisa vallutamist, nagu on kirjutanud E. Laasi, vaid Valga vallutamist. Ooberst Kalm tahtis väsinud ja kaotusi kandnud partisanid määrata reservi ja saata pealetungil ette soomlased. J. Kuperjanov selle6

ga arusaadavalt ei nõustunud: “Kuperjanovlased on senini igal pool olnud esimesed ja on seda nüüdki!” Tal õnnestuski Kalm ümber veenda. Kell 19.30 ooberst Kalmu antud operatiivkäsu nr. 4 järgi pidid partisanid koos soomusrongidega tungima Valga peale edasi Tartu–Valga raudtee ja maantee suunal. Põhja Poegade I pataljon pidi liikuma nende järel reservina ja suurtükivägi toetama vajadusel jalaväeosasid.10 Enne keskööd vallutasid Läti punakütid ülekaalukate jõududega üsna kerge vaevaga Paju mõisa tagasi. Kalm ei osanud Paju mõisa kaitsepositsiooni olulisust Valga kaitses hinnata ega teinud pealetungiplaani ümber, kuigi olukord oli märgatavalt muutunud. Ees pidid liikuma ikkagi Kuperjanovi partisanid. Soomusrongid ei saanud Sangaste ja Paju mõisa vahel purustatud sildade tõttu edasi liikuda ega pealetungijaid suurtükitulega toetada. Kalmu põhieesmärk oli enne otsustavat pealetungi lõigata ära Valgast väljuvad raudteed, et saada rohkem sõjasaaki. Selleks saatis ta oma rügemendi II pataljoni Valga– Võru raudteed purustama. Kalm venitas ka pealetungi algusega, sest ta ootas teateid nii mainitud raudteeliini kui ka Valga–Volmari (Valmiera) raudteel Säde jõe silla purustamisest. Varahommikul hämaruses alustatud pealetung oleks kahtlemata palju edukam olnud. Kaks korda saatis Kalm järelepärimise kindral Wetzerile Lõunarinde staapi. Säde raudteesilda ei suudetud aga purustada ning kell 8.20 ja veel kord kell 10 nõudis Lõunarinde staap kiiremat ja energilisemat pealetungi, Valga operatsiooni täitmist.11

E. Laasi. Paju lahing. – Horisont 1991, nr. 2, lk. 20–23. Arhiividokumentides on Kuperjanovi auaste Vabadussõja algul kasutatud Saksa auastmete süsteemis ülemleitnant. Vene ja eesti süsteemi järgi oli see leitnant. 8 Hans Kalm (1889–1981) oli eestlane, Soome Vabadussõjas 1918 vabatahtlike pataljoni, hiljem rügemendi ülem, VR I/1 ja II/3. 9 V. Helanen. Suomalaiset Viron Vapaussodassa. Helsinki, 1921, lk. 369–371; H. Kalm. Pohjan Poikain retki. Porvoo, 1921, lk. 44–46, 317–318. 10 Vabadusmonument. II. Tallinn, 1936, lk. 230–231; A. Kuusental. Paju lahing 31.01.19 (käsikiri). – ERA, f. 2124, n. 3, s. 513, l. 16–19; E. Õunapuu. Meie vägede operatiivne ja taktikaline juhtimine vastupealetungi kestel Lõunarindel 1919. a. jaanuaris ja veebruaris (käsikiri). Tallinn, 1939. – ERA f. 495, n. 12, s. 837, l. 77–78; H. Kalm. Pohjan Poikain retki, lk. 48–50; E. Laasi. Paju lahing, lk. 21; Eesti Vabadussõda 1918– 1920, I kd. Tallinn, 1996, lk. 428; E. Laaman. Soomusrongide diviis Vabadussõjas, I kd. Tallinn, 1923, lk. 185–186; A. Kuperjanov. Julius Kuperjanovi kaaslasena…, lk. 117. 11 ERA, f. 560, n. 1, s. 48, l. 296, 299; A. Kuusental. Paju lahing, l. 34–35; E. Õunapuu. Meie vägede…, lk. 78–79. 7

40 Tuna 1/2004

Urmas Salo / Julius Kuperjanov Paju lahingus

Kalm otsustas Säde silla ise purustada Paju mõisa rajooni paigutatud suurtükipatarei tulega. Kell 10.45 andis ooberst Kalm leitnant Kuperjanovile ja soomlaste suurtükiväegrupi ülemale major A. Snellmanile käsu vallutada Paju mõis, et paigutada sinna suurtükipatarei. Tiivakaitseks saadeti Puulõikaja– Varna teele soomlaste 2. kompanii. J. Kuperjanov sai käsu kätte kell 11.45.12 Kuna ta oli eelmisel õhtul võtnud enda pataljoni peale ülesande liikuda ees, ei lubanud tema uhkus ka olukorra muutudes sellest loobuda. Kahtlemata oli teda ärritanud ka partisanide öine taandumine mõisast. Kuperjanov lootis soomlaste suurtükiväe toetusel ülesande siiski julge otserünnakuga täita. Pealetungi ettevalmistamiseks kulus veel aega ja rünnakut suudeti alustada alles keskpäeval, kell 12.40. Suurtükituld alustati varem. Kas pealetungi algusega oleks tulnud viivitada, et ära oodata parandatava raudteesilla taga seisvad soomusrongid? On teada, et kapten Irv soovitas hommikul soomusrongil käinud Kuperjanovil seda teha. Kuperjanov otsustas siiski täita saadud lahingukäsk, mis vastas tema enda plaanidele. Teistsuguse käsu oleks võinud olukorda õigemini hinnates anda vaid oberst Kalm. Ei saa pidada päris õigeks H. Kalmu ja hilisema partisanide pataljoni ülema kolonelleitnant Jaan Undi kriitikat Kuperjanovi aadressil, nagu oleks ta operatsiooni enneaegselt alustanud või väeosa mõtlematult hävitavasse lahingusse viinud.13 2. diviisi ülema kolonel Viktor Puskari negatiivse suhtumise taga Kuperjanovisse olid ilmselt ka isiklikud vastuolud (Puskar tahtis pärast Tartu vabastamist partisanide väeosa senisel kujul likvideerida).14 Kalmu tegevust on oma mälestustes kritiseerinud Põhja Poegade I pataljoni ülem jäägrileitnant Erkki Hannula ja kolonel Karl

Parts ning oma uurimistöödes A. Kuusental ja E. Õunapuu. Ametlikus Vabadussõja ajaloos otsest kriitikat muidugi välditi.15 Paistab, et nii Kuperjanov kui ka Kalm alahindasid vastase tugevust ja Paju kaitsepositsiooni võimalusi. Kalmu arvestusel olid vastase peajõud Valgas. Kuperjanov kasutas lahingus tõesti otserünnaku taktikat (mis oli levinud Vene armees maailmasõjas), kuid pealetungi suunad olid operatiivkäsus määratud. Tiivalt pidid ründama soomlased. Varem oli Kuperjanovile taganud edu just kiire ja hoogne rünnak, kuid nüüd venis pealetungi algus mitte tema süül. Pealetungi alustamist on õigustatud vajadusega mitte anda vastasele aega jõude koondada. Sellele võiks lisada punase terrori ohu. Nagu teada, oli mahalaskmisi Valgas alustatud juba ligi kümme päeva varem ja iga tund võis maksta inimelusid.

Julius Kuperjanov lahingu eel Kuperjanovi pataljoni staap asus 30. jaanuari õhtul Laane talus. Laane talu pere, Johansonid olid O. Kiisi teatel Kuperjanovi hõimlased, võimalik, et tema abikaasa Alice – neiupõlvenimega Johansoni – sugulased. Peale J. Kuperjanovi ööbisid Laanel tema abikaasa, adjutant leitnant Nikolai Piip ning veel umbes 15–20 sõdurit.16 Laane talus õhtul ja öösel toimunust on oma mälestustes rääkinud Jakob Maa. Umbes kella üheksa paiku õhtul, kui mõisas puhkes tulevahetus, väljus Kuperjanov koos kaaslastega. Hiljem öösel kurjustas ta oma 3. roodu meestega, kes olid liiga kergesti mõisast välja taganenud, ning teistega, kes appi ei läinud. Pärast Kuperjanovi tagasitulekut toimus talus kesköö paiku nõupidamine. Lauale laotatud kaardi ümber oli Kuperjanov mitme

ERA, f. 560, n. 1, s. 48, l. 280–281; f. 595, n. 1, s. 9, l. 7–8; E. Õunapuu. Meie vägede…, lk. 79–80. H. Visnapuu. Päike ja jõgi. Mälestusi noorusmaalt. Tallinn, 1995, lk. 255; J. Unt. Kirjeldus Paju lahingu eellugudest 6.05.1970. – Laiarööpmeline Soomusrong Nr. 2 Vabadussõjas. Stockholm, 1972, lk. 253–254. 14 ERA, f. 2124, n. 2, s. 95, l. 125; f. 560, n. 1, s. 48, l. 73–74; E. Laasi. Paju lahing, lk. 21; A. Kuperjanov. Julius Kuperjanovi kaaslasena…, lk. 99. 15 V. Helanen. Suomalaiset Viron..., lk. 379–380; K. Parts. Kas võit või surm, 2. kd., lk. 125–126; A. Kuusental. Paju lahing, l. 36–37; E. Õunapuu. Meie vägede…, lk. 81–82; Eesti Vabadussõda, I, lk. 428–432. 16 O. Kiisa ja J. Maa seletused J. Saidlole, 13. ja 14.06.1936. – ERA, f. 2124, n. 1, s. 345. 13

Tuna 1/2004 41

K Ä S I T L U S E D ohvitseri ja Laane talu peremehe Matt Johansoniga. Läheduses viibis ka proua Kuperjanov. Taluperemees Matt hoiatas otse mõisa peale minemast ja soovitas rünnata kahelt poolt, et mõisat suurema vaevata kätte saada. J. Maa järgi ütles Kuperjanov seepeale: “Oleme Tartust otse siia tulnud ja läheme otse õhtuks Valka sauna.” Pärast arutelu jagas Kuperjanov oma ohvitseridele käsud päevaseks pealetungiks. Pealetung pidi algama hommikul kella 11 paiku. Enne seda pidi tehtama luuret, et vaenlase jõudusid selgitada. Soomlased käisid Kuperjanovi juures koidikul ja siis peeti kiirustades kaardi juures nõu. Kuperjanov lahkus talust kella 9–10 paiku ja tagasi enam ei tulnud.17 Alice Kuperjanovi mälestusteraamatus18 on sündmused esitatud mõneti erinevalt. Ta jõudis Laane tallu pärast keskööd ning leidis välisriietes Kuperjanovi toas väikse laua juures küünlavalgel kaarti uurimas. Natukese aja pärast saabusid kaks soome ohvitseri, et arutada, kuhu järgmisel hommikul patarei üles seada. Suurtükid otsustati juba vara, umbes kella 6 paiku pimeduse katte all välja tuua. Kokkuleppe kohaselt pidid soomlased enne veel Kuperjanovi juurde tulema. Pärast seda oli Kuperjanov optimistlikus meeleolus, sest võis loota oma ja soomlaste suurtükitule toetusele. Arhiivimaterjalide põhjal saatis Kuperjanov kell 2.30 öösel soomlaste suurtükiväegrupi ülemale major Snellmanile teate oma suurtükipatarei asukohast ja laskemoona hulgast.19 30. jaanuari hilisõhtul pidasid partisanide pataljoni ohvitserid ilma Kuperjanovita nõu ka Kauniste (Koniste) talus, kus paiknes 2. rood.20 Kuperjanov sai öösel ainult natukene puhata. Kõik magasid täisriietes, kasukas seljas ja müts peas, valmis igaks üllatuseks. Kuperjanovil oli kaarditasku vööl ja mauser rihmaga kaelas. Iga krabina peale ärkas ta 17

üles. Magamist segasid ka pidevalt teadetega tulevad sõdurid.21 Varahommikul ei ilmunud soomlased patarei asukoha järelevaatamiseks kohale. Kell 10 tuli aga teateid, et punaste ahelikud liiguvad paremalt tiivalt Tõlliste metsa, et partisane ümber haarata. Valgenemise järel ilmusid nähtavale punaste soomusrongid ja maanteele soomusauto. Kuperjanov otsustas vaenlase haaramiskatsele vastata edasitungiga. Soomlased ilmusid kella 10 paiku ja siis mindi patareide seisukohti vaatama. Lipnik Paul Vannamb leitnant Eduard Saare 2. roodust saadeti varahommikul Paju mõisa luurele. Tagasi tulles teatas ta, et vaenlasi on mõisas palju. Ilmselt kella 9–10 paiku käis Kauniste talus Kuperjanov ühes soome ohvitseriga. Alice läks abikaasa soovitusel tagasi Tõlliste sidumispunkti.22 Kuperjanov oli pärast suurtükkide paigutamist pöördunud veel Laane tallu tagasi. Ta laskis pisut süüa valmistada ja einetas koos adjutandi ja paari kirjutajaga. Laua juures öelnud Kuperjanov, et tal on täna pisut räbal tunne. Natuke hiljem päevakäsku kirjutades määranud ta endale kolm asetäitjat: leitnant Piibu, leitnant Saare ja lipnik Riivese. See olnud A. Kuperjanovi ja teiste mälestuste järgi esmakordne juhtum, kui Kuperjanov seda tegi.23 Ilmselt aimas ta raskeid kaotusi ette. Leitnant Piip sai haavata, leitnant Saar surma ja ainult kolmas asetäitja – lipnik Riives, 1. roodu ülem –, jäi terveks. Tegelikult on kõigis Kuperjanovi operatiivkäskudes alates 24. jaanuarist määratud kaks asetäitjat, ka viimases (nr. 4), mis anti välja ilmselt 31. jaanuari hommikul. See operatiivkäsk oli koostatud ooberst Kalmu eelmisel õhtul antud operatiivkäsu põhjal enne pealetungikäsu saamist (kell 11.45). Asetäitjateks olid määratud leitnant Piip ja lipnik Riives. Seda kinnitab lipnik Riivese poolt 3.

J. Maa ja O. Kiisa seletused; J. Soodla (?) mälestused (SD 157-35, 36). – ERA, f. 2124, n. 1, s. 345. A. Kuperjanov. Julius Kuperjanovi kaaslasena…, lk. 118. 19 ERA, f. 560, n. 1, s. 48, l. 80p. 20 K. Varese seletus J. Saidlole, 14.06.1936. – ERA, f. 2124, n. 1, s. 345. 21 A. Kuperjanov. Julius Kuperjanovi kaaslasena…, lk. 119. 22 E. Kuperjanovi mälestused, O. Varese seletus. – ERA, f. 2124, n. 1, s. 345; A. Kuperjanov. Julius Kuperjanovi kaaslasena…, lk 119–120. 23 E. Laaman. Soomusrongide diviis..., lk. 187; A. Kuperjanov. Julius Kuperjanovi kaaslasena…, lk. 120. 18

42 Tuna 1/2004

Urmas Salo / Julius Kuperjanov Paju lahingus

veebruaril välja antud päevakäsk nr. 25.24 Operatiivkäsku, kus on määratud kolm asetäitjat, pole õnnestunud arhiivist leida. Kell 11.45 sai Kuperjanov kätte Paju äravõtmise käsu. Kohe andis ta oma roodudele suunad ja pärast kella 12.40 (mõnedel allikail kell 12.10) algas pealetung. Kuperjanov ei lubanud kiirustamise tõttu meestele enne lahingut enam sooja lõunasööki. Ta ütles, et võtame enne mõisa ära, siis teeme kõva lõuna Valgas. Eriti kannatasid seeläbi 3. roodu mehed, kel oli punaste suurtükitule tõttu ka õhtul soe söök saamata jäänud.25

J. Kuperjanov lahinguväljal ja haavatasaamine Julius Kuperjanovi haavatasaamisega on põimunud mitmed legendid. Tõsiseltvõetavate allikate puudusel on raske kindlaks teha, mis on tõsi ja mis väljamõeldis või liialdus. Enamiku lahingukirjelduste järgi sai Kuperjanov haavata pärast seda, kui vasakul tiival asus pealetungile 2. rood. Kuperjanov olevat viinud punaste surve all kõikuma löönud 2. roodule appi 3. roodu ja päästnud kriitilise seisukorra (pannud taganemise seisma).

Paju lahingu skeem. Eesti Vabadussõda 1918—1920, I kd. Tallinn, 1996.

Kuperjanovi partisanide pataljon Soome Põhja Poegade rügement Punaväed

24 25

ERA, f. 2124, n. 1, s. 345; f. 560, n. 1, s. 1, l. 46. Enne lahingut peeti soovitavaks söömist vältida, et kõhuhaavad oleks vähem ohtlikud. Tuna 1/2004 43

K Ä S I T L U S E D Siis tabanudki teda vaenlase kuul. Grosschmidti, Hanko ja Laasi järgi löödi enne seda rivist välja kogu 2. roodu juhtkond.26 Allikate ja teiste kirjelduste järgi sai Kuperjanov siiski varem haavata. Hilisem pataljoniülem J. Unt, kes küll ise lahingus ei osalenud, teadis, et Kuperjanov oli haavatasaamisel 3. roodu juures ahelikus. 3. roodu kuulipildur Albert Urgard, kes oli pealetungil roodu aheliku paremal tiival, nägi Kuperjanovit tagapool binokliga vaatamas. Sama roodu sõduri Oskar Terna mälestuste järgi oli Kuperjanov ahelikus temast kolmas. Udo Einsildi mälestuste põhjal tuli Kuperjanov 3. roodu vasemale tiivale.27 Lahingukirjelduste ja skeemi alusel paistab, et 2. ja 3. roodu ahelike tiivad kokku ei puutunud. Kuperjanovi liikumine jõe pool asuva 2. roodu aheliku juurde tundub kahtlane. 3. roodu meeste viimine mitusada meetrit Pedeli jõe pool asuva 2. roodu juurde oleks nõrgestanud pealetungijate maanteepoolset tiiba. Toetuseks võidi 3. roodu ahelikku nihutada mõnevõrra jõe poole. Eri allikate põhjal võib arvata, et Kuperjanov oli 3. roodu aheliku vasakul tiival. Rood oli vaenlase tule all peatunud umbes 400 m kaugusel mõisast. Haavatasaamise aeg oleks tavakäsitluse järgi umbes kell 14, see on aeg, millal olevat alustanud pealetungi 2. rood. Haigusloos on haavatasaamise ajaks märgitud 13.30.28 On võimalik, et see toimus veel 15 minutit varem, kell 13.15. A. Kuperjanovi mälestusteraamatu kohaselt jõuti kell 14 haavatuga San26

gaste raudteejaama. Enne seda viidi Kuperjanov lahinguväljalt sidumispunkti ja seoti haavad. Kuusentali uurimuse järgi algas 2. roodu pealetung kell 13, seega võis partisanide ülem veerand kaks haavata saada.29 J. Grossi ja T. Mihkelsoni mälestuste järgi lähenesid Kuperjanovi evakueerimise ajal lahinguväljale soomlased. Põhja Pojad jõudsid nende endi andmetel lahinguväljale aga (umbes) kell 13.30.30 Mitmes kirjelduses on märgitud, et Kuperjanov sai lahinguväljal olla veerand tundi, või seda, et ta sai haavata veidi aega pärast tulevahetuse algust. Arvatavasti oli ta algul ahelikust tagapool ja läks eesliinile 3. roodu aheliku juurde pärast selle pealetungi seiskumist, ehk umbes kell 13. Tavaliselt saatis ta rünnakule oma roodud ja vajadusel sekkus lahingu käiku. A. Kuperjanovi järgi toodi Tõlliste sidumispunkti mitu haavatut, enne kui ta sai abikaasa haavatasaamisest teada. J. Kuperjanov võis olla aga eestlastest esimene, kes selles lahingus surmahaava sai.31 O. Pirni ja E. Laamani järgi tabas Kuperjanovit vastase soomusrongilt lastud kuul. J. Urmi mälestuste kohaselt oli vaenlase tuli eriti maruline Kuperjanovi haavatasaamise ajal lõuna paiku ja eelkõige raudtee sihist.32 Haavade iseloom aga eelnevat ei kinnita. Kirurgiaeksperdi professor Lembit Roostari arvates võis kuul tulla kuni 500 m kauguselt.33 Raudtee on mõisast aga umbes ühe kilomeetri kaugusel ja seega pidi kuul lendama ikkagi mõisast, võimalik, et raudteepoolselt küljelt.

E. Grosschmidt. Pealuu märgi all, lk. 32–33; A. Hanko. Leitnant Julius Kuperjanov. Partisanide löögivaimu kehastaja. Tallinn, 1936 (reprint), lk. 42; E. Laasi. Paju lahing, lk. 22. 27 J. Undi kiri A. Kuusentalile (6.12.1933). – ERA, f. 2124, n. 3, s. 513, l. 39p; A. U. (A. Urgardi?) mälestused (1928), l. 7, O. Terna mälestused (1932), l. 5. – ERA, f. 560, n. 1, s. 66; U. Einsildi mälestused. – ERA, f. 2124, n. 1, s. 345. 28 J. Kuperjanovi haiguslugu. – ERA, f. 2124, n. 2, s. 540, l. 20. 29 A. Kuperjanov. Julius Kuperjanovi kaaslasena…, lk. 125; A. Kuusental. Paju lahing, l. 20. 30 T. Mihkelsoni seletus J. Saidlole, 14.06.1936. – ERA, f. 2124, n. 1, s. 345; J. Gross. Sangaste mees jutustab mälestusi sõjakangelasest. – Kuperjanov aimas oma saatuslikku sõjaretke. Rahvaleht 31.01.1939; H. Kalm. Pohjan Poikain retki, lk. 59, 322. 31 E. Kuperjanovi mälestused, J. Soodla mälestused; J. Soodla. Paju lahing 31. jaanuaril 1919. Valga, 1938. – ERA, f. 2124, n. 2, s. 541; E. Laaman. Soomusrongide diviis…, I, lk. 187; K. Parts. Kas võit või surm, 2. kd., lk. 118; A. Kuperjanov. Julius Kuperjanovi kaaslasena…, lk. 123. 32 J. Urmi mälestused, l. 5. – ERA, f. 2124, n. 1, s. 345; O. Pirn. Ülevaade Kuperjanovi partisanide ajaloost (käsikiri), 1936 (?), l. 62; E. Laaman. Soomusrongide diviis…, I, lk. 187. 33 Prof. L. Roostari eksperthinnang Julius Kuperjanovi haigusloole, juuni 1999. Professor Lembit Roostar oli 1999 TÜ Kardioloogiakliiniku kardiotorakaalkirurgia õppetooli juhataja, praegu emeriitprofessor. 44 Tuna 1/2004

Urmas Salo / Julius Kuperjanov Paju lahingus

Paju lahingu toimumispaik. Foto: Urmas Salo, 2000

J. Kuperjanovi haavatasaamise koht. Foto: Urmas Salo, 2000

Eduard Kuperjanov on enne venna haavatasaamise kirjeldust märkinud, et mõisast tulistasid 3 kuulipildujat ja püssid.34 Haavatasaamise täpne koht pole määratletud. 3. rood tungis mõisa peale maanteest vasakul Vare metsa lõunaservalt üle põldude. Vare (Viira) talu peremehe isa Peeter Mihkelsoni jutu järgi oli selleks kohaks sõnnikuhunnikute mõisapoolne nurk mõisa väljal (600–700 m talust). Kuperjanov olevat seal, püstol käes, tulistanud ja siis maha langenud.35 Tegelikkuses vaevalt ta nii kaugelt eristatav oli. Arvestades aga, et mainitud koht asus kaardi järgi mõisa kaitseliinist (pargi

servast) umbes 500 m kaugusel, võis Kuperjanov selles kandis siiski haavata saada. J. Urmi teatel jäi 3. rood seisma Paju mõisa ees mäekaldal asuvate sõnnikuhunnikute varju.36 Jutt, et mehi liialt tagant sundinud Kuperjanovi lasid selja tagant maha ta omad partisanid, pärineb ilmselt Nõukogude allikaist ega oma mingit tõestust. Isegi kui oleks leidunud selline Kuperjanovi peale vimma kandev mees, poleks ta julgenud seda teha päise päeva ajal lahinguväljal, kus ümberringi teised mehed. Mitme kirjelduse kohaselt juhtis Kuperjanov lahingut külmavereliselt kogu aeg püs-

E. Kuperjanovi mälestused. T. Mihkelsoni seletus. 36 J. Urmi mälestused, l. 5. 35

Tuna 1/2004 45

K Ä S I T L U S E D ti seistes ja sai nii haavata. Grosschmidti järgi liikus ülem ahelike taga kogu aeg püsti ja karjus käsklusi. Sõdurid soovitasid tal maha heita, kuid juht ei teinud sellest väljagi.37 O. Terna mälestuste kohaselt tabasid Kuperjanovit kuulid, kui ta tõusis püsti, et mehi edasi viia. Mõnedes mälestustes väidetakse muud. Ühe 3. roodu ohvitseri (J. Soodla) mälestuste järgi sai Kuperjanov haavata lumel pikali olles soomusrongilt tulnud kuulist. 3. roodu kuulipilduri A. Urgardi meenutuste kohaselt seisis ülem tõesti püsti, kui ahelik oli kuulirahe all pikali. Veidi hiljem nägi ta aga Kuperjanovit ahelikust tagapool põlvedele laskuvat ja mõne hetke pärast lamamas, toetudes vasakule küünarnukile. Seejuures jätkas ta binokliga vaatamist. Pärast seda levis ahelikus teade, et Kuperjanov on haavatud. J. Unti kirjas Kuusentalile on öeldud, et Kuperjanov sai haavata 3. roodu juures, kui ta lamas ahelikus.38 Haava iseloom (suund) näitab aga, et ta oli haavamise hetkel kummargil või kükakil, mitte täiesti püsti ega pikali. Teatud aja võis Kuperjanov enne haavatasaamist lahinguväljal tõesti püsti seista, et mehi julgustada. Vaevalt on aga usutav, et ta ägeda tule all kogu aeg püsti seisis ja end vaenlastele sihtmärgiks seadis. Grosschmidti ja Laamani kirjelduse järgi kutsus Kuperjanov äkiliselt ühe lähedalasuva sõduri enda juurde ja käskis vaadata, mis viga on: “Õlg on valus.” Seejärel varisenud kuulist rinda haavata saanud Kuperjanov kokku. Sellest võiks järeldada, et Kuperjanovit tabas kaks kuuli: üks kätte ja teine rinda. Arvestada tuleb aga seda, et õlahaav võis anda algul valusamalt tunda kui rinna-, s.t. kopsuhaav, sest õlavarres on palju närve. Kahe kuuli tabamust on oma mälestuses arvanud O. Terna.39 Ambulantsis Kiisa talus olnud O. Kiisa isa 37

(taluperemehe) seletuse järgi oli püssikuul eest rinnast sisse tunginud ja väljunud selja poolt puusa lähedalt. Haigusloo järgi läbistas kuul vasaku õlavarre pehme osa ja tungis rindu küljelt 5. roide vahekohalt. Kuul vigastas raskelt vasakut kopsu (õhkrind), riivas südant ning põrkas vastu rindkere äärt. Arstide arvates võis kuuli mantel või südamik puruneda ja üks rikošeteerunud tükk vigastada diafragma ülaosa, maksa, neere ja sisikonda. Kas kuul jäi kehasse, pole haigusloos kirjas.40 Professor L. Roostari hinnangul läks kuul poolviltu läbi keha, vigastades maksa ja paremat neeru ning purustades diafragma. Südames polnud läbivat vigastust ja kõhu sisikonna vigastus pole kindel.41

Kuperjanovi evakueerimine ja surm Pilt Kuperjanovi evakueerimisest on mälestustes erinev. Vabadusristi (VR II/3) saanud kapral Hugo Nigulase kangelasteo kirjeldusest selgub, et tema kandis haavatud Kuperjanovi lahinguväljalt kuulipildujatule alt minema. 1919. a. jaanuaris oli H. Nigulas reamees ja teenis 3. roodus. A. Urgardi mälestuste järgi abistasid haavatut partisanid Rudolf Hagel ja August Petulai, kes teenisid samas roodus. See kõik kinnitab Kuperjanovi viibimist 3. roodu aheliku juures. Grosschmidti jutustuses kandsid paar meest küürutades Kuperjanovi lahinguväljalt ära.42 3. roodu sõduri Oskar Terna mälestuste järgi olid haavatasaamise koha lähedal, umbes 50 sammu kaugusel väljal ühes lohus hobused tagavaralaskemoonaga. Üks regi tühjendati kuulikastidest ja sellega evakueeriti Kuperjanov. Sangastest pärit vabatahtliku Juhan Grossi mälestuste järgi viis tema oma hobusega Kuperjanovi lahinguväljalt mine-

E. Grosschmidt. Pealuu märgi all, lk. 33; K. Parts. Kas võit või surm, 2. kd., lk. 117. O. Terna mälestused, l. 5; A. Urgardi mälestused, l. 7; J. Soodla mälestused; J. Undi kiri A. Kuusentalile, l. 39p. 39 O. Terna mälestused, l. 5; E. Grosschmidt. Pealuu märgi all, lk. 33; E. Laaman. Soomusrongide diviis…, lk. 187. 40 O. Kiisa seletus; J. Kuperjanovi haiguslugu, l. 20. 41 Prof. L. Roostari eksperthinnang. 42 ERA, f. 560, n. 1, s. 26, l. 67; A. Urgardi mälestused, l. 7; E. Grosschmidt. Pealuu märgi all, lk. 33. 38

46 Tuna 1/2004

Urmas Salo / Julius Kuperjanov Paju lahingus

ma. Ta oli padrunikoormaga metsaserval, kui üks sõdur tõi joostes teate pealiku haavatasaamisest. Padrunikoorem tõugati maha ja sõideti haavatule järele. Kuperjanov lamas lumel külili, silmad kinni. Ta ei oianud, kuigi keha tõmbles hingamisel valust. Reele tõstmisel ütles Kuperjanov ainult: “Ettevaatlikult, ettevaatlikult!” T. Mihkelsoni mälestuste järgi kasutati evakueerimiseks oja orus kuulipilduja jaoks olnud hobust.43 Kuperjanov toimetati sidumispunkti pärast seda, kui soomlased olid läinud ojakaldast üles mõisa peale, mis toimus umbes kell 13.30. Loogiliselt tundub õige selline variant, et kõigepealt kanti Kuperjanov tule alt ära väljal olevasse lohku või mäenõlvalt allapoole ja edasi viidi hobusega reel. Kuperjanov lasi end viia soomlaste sidumispunkti, sest see oli lahinguplatsile lähemal ja pealegi viibis partisanide pataljoni sidumispunktis Tõllistes tema abikaasa Alice. Soomlaste järgi oli nende pataljoni sidumispunkt Vare (Viira) talus. Mälestuste põhjal sai Kuperjanov esmaabi aga soomlaste suurtükipatarei sidumispunktis, mis asus patarei staabi juures Kiisa talus (teistel andmetel AlaLaane talus). Põrandale asetatud Kuperjanovi haavad sidus proua Pahlsson ja teda aitas Martta Henriksson. O. Kiisa seletuse järgi oli haav juba kergelt seotud, kuid Soome õed sidusid selle uuesti. Kuperjanov Kiisal ei rääkinud, liigutas vaid huuli. Kuperjanovi tallu toonud noorem vend Eduard andis talle aegajalt pudelist juua.44 Sidumispunktist viidi haavatud Kuperjanov reega Sangaste jaama. Teda saatsid vend Eduard ja tädipoeg Oskar Rafael, kes ka teenisid pataljonis. Kuperjanov oli meelemärkusel, kuid tal oli raske rääkida. Tõllistes vaatas haavatu üle ka Kuperjanovi pataljoni arst dr. Raud. A. Kuperjanov sai varjamisest hoo-

limata abikaasa haavatasaamisest teada ja jõudis poolel teel Tõllistest Sangastesse haavatule järele. Grosschmidti jutustus, kuidas haavatud Kuperjanov Sangaste sidumispunktis silmad lahti teeb ja abikaasalt mausrit küsib, et korda luua, on ilmselt legend. A. Kuperjanovi jutustuses sellist episoodi pole, ja ta haav oli liiga raske, et seda uskuda.45 Kell 14 viidi Kuperjanov Sangaste jaamas sanitaarrongile. Rong oli moodustatud kaubavagunitest, mille külgedele olid kinnitatud lauad haavatute asetamiseks. Abikaasal õnnestus vagunipõrandale asetatud J. Kuperjanovile alla saada vedrumadrats. Soojendamiseks oli vagunis raudahi, kuid sees oli ikkagi külm. Esialgu öeldi, et kõrgemalt poolt tulnud korralduse kohaselt tuleb Kuperjanov erirongiga kiiresti Tartu saata. Seda ei tehtud, sest haavatuid toodi järjest juurde. Kuperjanovi vagun oli viimse võimaluseni täis. Vagunis olid haavatute saatjaks arst ja õde.46 Rong hakkas liikuma alles kell 20, peal ligi 100 raskelt haavatut. Raputamine mõjus Kuperjanovile halvasti, enamiku ajast oli ta meelemärkuseta. Sõit oli aeglane ja Pukas tehti peatus. Alice Kuperjanov ja arst jäid kahjuks Pukas rongist maha ja sõitsid teise rongiga järele. Alles 1. veebruaril kell pool neli varahommikul jõudis ešelon haavatutega Tartu. Kuperjanov toimetati kanderaamiga dr. W. von Reyheri erakliinikusse kella poole viieks, seega umbes 15 tundi pärast haavatasaamist. Samasse kliinikusse toimetati Kuperjanovi adjutant alamleitnant Nikolai Piip, lipnik August Kriiska ja üks haavatud soomlane. Kliinik asus Vallikraavi t. 10 ja oli tuntud ka Faure kliinikuna selle rajaja ja esimese omaniku nime järgi.47 Praegu asub samas hoones Tartu Ülikooli Kliinikumi onkoloogiahaigla. Mellini erakliiniku (Pepleri ja Vanemuise t. nurgal) pi-

A. Urgardi mälestused, l. 7; T. Mihkelsoni seletus; J. Gross. Sangaste mees jutustab... A. Kuperjanov. Julius Kuperjanovi kaaslasena…, lk. 124; O. Kiisa seletus; M. Henriksson. Põhja-Poegade seltsis Eestis. – Vabadusmonument, II, lk. 80. 45 J. Gross. Sangaste mees jutustab…; A. Kuperjanov. Julius Kuperjanovi kaaslasena…, lk. 123–124; E. Grosschmidt. Pealuu märgi all, lk. 33. 46 A. Kuperjanov. Julius Kuperjanovi kaaslasena…, lk. 124–126. 47 Prof. Zoege von Manteuffeli erakliiniku haigeteraamat 1911–1920. – EAA, f. 3462, n. 1, s. 7, l. 388p–389; ERA, f. 4073, n. 4, s. 237; A. Kuperjanov. Julius Kuperjanovi kaaslasena…, lk. 126–130. 44

Tuna 1/2004 47

K Ä S I T L U S E D

Väljavõte Prof. Zoege von Manteuffeli erakliiniku haigeteraamatust. EAA, f. 3462, n. 1, s. 7, l. 388p–389

damine Kuperjanovi surmakohaks on arusaamatus.48 Raviarstiks oli kliiniku peaarst, kogenud haavaarst dr. Wolfgang von Reyher (1879– 1950), kes konsulteeris ka dr. Zimmermanni ja dr. Masinguga. Diagnoosis49 on märgitud õhkrind kopsuhaavaga, verejooks kõhuõõnes, diafragma, neerude, maksa ja sisikonna vigastus. Vigastused või verejooks kõhus olid tekitanud algava kõhukelmepõletiku reaktsiooni. Elulootust peeti väga väikseks, Kuperjanovit hoiti elus vaid süstidega, sest süda kippus nõrgaks jääma. Kuna haige oli

nõrk, ei julgenud arstid teda röntgeniga läbi valgustada ega opereerida. Kuperjanov lamas enamiku ajast meelemärkusetult, vaid üksikuteks hetkedeks tuli ta teadvusele. Lõuna paiku, kui ta korraks jälle silmad avas, ütles abikaasa talle: “Kas tead, et Valga on meie!” Kuperjanov vastas valulise ilmega: “Seda ma püüdsin!”50 Arstid ei suutnud midagi teha, õhtul oli selge, et surm ei ole kaugel. 2. veebruari öösel kell üks saabus täielik teadvusekaotus ja hommikul kell 5.30 Julius Kuperjanov suri. Kuperjanovi surma põhjuseks oli profesJulius Kuperjanovi haiguslugu. ERA, f. 2124, n. 2, s. 540, l. 20

1989–2002 oli Kuperjanovi surmakohta tähistav mälestustahvel Tartu Ülikooli ühiselamul Pepleri 23, endisel Mellini erakliinikul. 28.11.2003 avati see tahvel õigel hoonel Vallikraavi 10. Vt. Tartu Postimees 11.06.99, 5., 11. ja 13.11.02, 28.11.03. Mellini haigla ja õdedekooli haigete žurnaalides (EAA, f. 3453, n. 1, s. 26 ja 28) J. Kuperjanovi nime mainitud ei ole. 49 J. Kuperjanovi haiguslugu, l. 20–20p. 50 A. Kuperjanov. Julius Kuperjanovi kaaslasena…, lk. 130–132. 48 Tuna 1/2004

Urmas Salo / Julius Kuperjanov Paju lahingus

J. Kuperjanovi surmakoht Vallikraavi 10.

sor L. Roostari hinnangul suur verejooks rinnus, mille peatamiseks midagi ei tehtud. Ravi piirdus vaid valuvaigistite ja ergutite süstimisega. Südame, neerude ja maksa vigastused olid ilmselt kerged ega põhjustanud surma. Samuti polnud veel surmavalt ohtlik algav kõhukelmepõletik. Kuperjanovi organism pidas suhteliselt kaua vastu. Arvestada tuleb viimaste päevade ülekoormust (magamatust) ja pikka evakueerimisaega. Ehkki haavatasaamisest möödunud pikk aeg oli jätnud vähe elulootust, oleksid arstid pidanud siiski opereerima. Tõenäoliselt elanuks Kuperjanov sel juhul veidi kauem. Tänapäeva arstiteaduse tase oleks võimaldanud aga J. Kuperjanovi elu päästa.51

Kokkuvõtteks Partisanide pataljon kandis põhiosa kaotustest pärast ülema evakueerimist lahinguväljalt. Kõige raskemini kannatas 2. rood, mis oli nii soomusrongilt kui ka mõi-

sast tuleva tule all ja mille ülem leitnant E. Saar viis alluvad vaenlase tegevust valesti hinnates otsustavale tormijooksule mõisa. Rood kaotas langenutena 3 ohvitseri eesotsas ülemaga ning 9 sõdurit. Ka soomlaste rasked kaotused olid tingitud paljuski nende endi liigsest tormakusest, lahingukogemuste puudumisest ja halvast juhtimisest. Hoolimata vaenlase ägedast vastupanust ja suurtest kaotustest vallutasid partisanid ja soomlased poole viie paiku õhtul Paju mõisa. Kontrollitud andmetel kaotasid partisanid ja Põhja Pojad kokku langenutena 34 meest, haavatutena ja põrutadasaanuina 104 meest. Haavatutest 12 meest hiljem suri. Väited suurematest kaotustest on liialdatud.52 Punaste kaotused olid Eesti Riigiarhiivis ja Läti Riiklikus Arhiivis säilinud materjalide põhjal veidi väiksemad, nimeliselt on teada ligi 30 langenut, haavade tõttu surnut ja teadmata kadunut (ilmselt lahingu lõpus tapetut). Ajalookirjanduses ja mälestustes on punaste kaotusi mitmekordselt suurendatud.53

Prof. L. Roostari eksperthinnang. U. Salo. Paju lahing: müüt ja tegelikkus, lk. 88–90; E. Grosschmidt. Pealuu märgi all, lk. 36. 53 LVA, f. 25, n. 1, s. 39, l. 64, 65p; f. 25, n. 1, s. 146, l. 55; J. Karu seletus 13.06.1936. – ERA, f. 2124, n. 1, s. 345; Istorija latõšskih strelkov (1915–1920). Riga, 1972, lk. 350–351. 52

Tuna 1/2004 49

Urmas Salo / Julius Kuperjanov Paju lahingus

Julius Kuperjanovi tegevust juhina Paju lahingus ei saa küll täielikult heaks kiita, kuid ka mitte hukka mõista. Ta püüdis iga hinna eest täita lahingukäsku, lüüa vaenlased kiiresti kodumaalt välja ja andis selle eest ka oma elu. Vastupanu organiseerimine Tartumaal Vabadussõja algul, partisanide väeosa loomine ja edukas sõjategevus enne Paju lahingut teevad Kuperjanovist aga ühe silmapaistvama sõjakangelase. Kahjuks lõppes tema elutee liiga varakult.

Kasutatud arhiivifondid: Eesti Ajalooarhiiv Fond 3462 Dr. med. J. Faure Erakliinik (Prof. Zoege von Manteuffeli Erakliinik) Fond 3453 Mellini Haigla ja Õdedekool Eesti Riigiarhiiv Fond 495 Sõjavägede (Kaitsevägede) Staap Fond 560 Kuperjanovi Partisanide Pataljon (Salk) Fond 595 Põhja Poegade Rügement Fond 2124 Vabadussõja Ajaloo Komitee Fond 4073 Eesti seltside ja organisatsioonide liit “Ühistöö” Läti Riiklik Arhiiv (Latvijas Valsts ArhƯvs) Fond 25 Iskolastrel

Urmas Salo (1960) Lõpetanud Tartu Ülikooli ajaloo osakonna (2000), praegu õpib sealsamas magistrantuuris. Töötab Eesti Kaitsejõudude staabiohvitserina, auaste kapten. Töötanud lepinguliselt ka välisministeeriumis, osalenud ajalooeksperdina Eesti– Vene läbirääkimistel. Peamised uurimisvaldkonnad: Eesti Vabadussõda ja Eesti kaitsevägi 1930. aastatel.

50 Tuna 1/2004

Paju lahingu monument. Foto: Urmas Salo, 2000

K Ä S I T L U S E D

Haritlaskond osutus visaks vastaseks Jooni stalinlikust intelligentsipoliitikast Väino Sirk

õukogude intelligentsipoliitika oli komplitseeritud ja vastuoluline. Ühest küljest ei tahetud haritlaste kasvavat tähtsust 20. sajandi maailmas rõhutada. Teiselt poolt tegeles võim intelligentsi problemaatikaga alatasa, ajuti otse haiglaselt palju, mis tegelikult rõhutas selle ühiskonnakihi olulisust. Intelligentsi – keda defineeriti kitsapiiriliselt kui “riigiaparaadi kaadrit”1, – püüti kujundada vaimselt ühetaoliseks ja juhitavaks. Vaagides küll intelligentsi kui tervikut, jagas nõukogude võim teda ühtlasi mitmeti ja seejuures päritolu ning usaldatavuse seisukohast. Kardinaalselt erinev Eesti intelligentsi varasemast kogemusest oli see, et bolševike valitsuse all ei sallitud intelligentsi vähimatki opositsioonivaimu, selles nägi võim otsekohe suurimat ohtu. Stalini valitsemise aastatel kujunes Eestis nõukogulik haritlaspoliitika, mis alates 1950. aastate teisest poolest oluliselt muutus, kuid säilitas siiski palju olemuslikku. Sõjajärgsetel aastatel kujunesid ka Eesti haritlaskonna struktuuris tunnusjooned, mis suuremalt jaolt jäid püsima okupatsiooni lõpuni. Nõukogude ühiskonnateaduse üks püsivaid postulaate oli töölisklassi käsitlemine 1 2 3

ühiskonna juhtiva jõuna. Kui hilisemal ajal kõneldigi üldrahvalikust Nõukogude riigist, säilis teoorias ikkagi tööliste juhtiv osa. Tegelikult oli kogu ühiskond parteilis-bürokraatliku aparaadi võimu all, mis ei vastutanud tööliste ega laiaemalt rahva ees. Kui töölisi veidi eelistatigi ja poputati, siis kehtis see vaid nende teatud gruppide või rühmade kohta. Tööliskonda tervikuna suhtus võim eristavalt, mis õigustab küsimust, kas Nõukogude Liidus oligi ühtset töölisklassi.2 Veelgi drastilisemalt maksis see intelligentsi puhul. Võim suhtus Eesti pinnal tegutsevasse haritlaskonda vägagi diferentseerivalt (nagu tsaariajal). Siinset haritlaskonda liitsid ühte peamiselt sotsioloogilised tegurid: vaimne töö ja kõrgema või keskerihariduse omamine. Muus osas oli tegemist äärmiselt kirju kontingendiga, mille kohta tervikuna integreerivat jõudu või ideed on raske leida. Sellise intelligentsi kujundamine oligi rahvusvabariigis Nõukogude haritlaspoliitika olulisi eesmärke. Jossif Stalini õpetuse kohaselt pidi proletariaat oma näo järgi kujundama uue tootmistehnilise intelligentsi, kes teenib tööliste kui valitseva klassi huve tootmises.3 Et aga

C. A. Stepanjan. Nõukogude riigi osatähtsusest kommunismi ülesehitamisel NSV Liidus. – Nõukogude sotsialistliku ühiskonna arenemisest. Kogumik artikleid. Tallinn, 1951, lk. 149. A. S. Senjavskij. Raboþij klass SSSR: propagandistskij obraz i real´naja rol´. – Rossija v XX veke. Istoriki mira sporjat, Moskva, 1994, lk. 602. J. Stalin. Leninismi küsimusi. Tallinn, 1945, lk. 300.

Tuna 1/2004 51

K Ä S I T L U S E D Nõukogude töölised ei tunnetanud end tootmisvahendite peremeestena ja huvitusid vähe töö tulemustest, jäi see kõik pelgalt teooriaks. Üldiselt väheharitud töölised – näiteks Eestis ei omanud 1952. aastal ¾ tööstustöölistest isegi 7-klassilist haridust4 – ei asetanud end juhtiva personali suhtes võrdsele, veelgi vähem valitsevale positsioonile. Tõsi küll, nii Teise maailmasõja eelses Nõukogude Liidus kui ka sõjajärgses Eesti NSV-s edutati hulgaliselt töölisi juhtkonda või pandi nad täitma tehnilise personali ülesandeid. Ent vastavalt sellele, kuidas saadi kõrg- ja keskeriharidussüsteemist õppinud inimesi, kaotas selline praktika tähtsust. Mehhaniseerituse madala taseme tõttu jäi suurte töölishulkade osaks vaid raske, vaimunüristav füüsiline töö. Tervikuna ei olnud töölisklassi prestiiž Nõukogude ühiskonnas kõrge, ehkki ületas kolhoositalurahva oma. Kui töölised oleksid moodustanud seal valitseva klassi, olnuks tegemist vist esimese valitseva klassiga, kuhu kuuluda eriti ei ihaldatud. Töölisklassi liitlasena käsitleti kolhoositalurahvast. Baltimaades eksisteeris 1940. aastate lõpuni arvukas üksiktalupoegkond. Ükskõik, mida võimu esindajad ka lubasid, iseseisva talurahva kollektiviseerimine oli varakult otsustatud. See oli aga väga ulatuslik aktsioon, mis nõudis rohkem aega ja ettevalmistamist. Nn. kulakute vastupanu ja relvavõitlus metsades oli välisabi puudumisel lootusetu. Eesti tööstus-kaubandusringkondade, samuti sõjalise ja poliitilise eliidi likvideerimine viidi kiiresti läbi. Võõrvõimu ees seisis aga eesti rahvuslik intelligents, kes oli kahel iseseisvuse kümnendil kiiresti nii kvalitatiivselt kui ka kvantitatiivselt kasvanud. Intelligentsi kui laialivalguvat, ähmaste piirjoontega kogumit ei olnud võimalik tervikuna eksproprieerida . Ei ideoloogilisest (Stalini suust oli ju Nõukogude intelligents kiidusõnugi kuulnud) ega praktilisest seisukohast. Ühiskonna funktsioneerimiseks hädavajalikke asjatundjaid ei olnud kel4

legagi asendada, neid ei suudetud ka teistest vabariikidest piisavalt leida. Kui ettevõtete omanikud, kapitalistid, olid kõrvaldatud, tuli juhtimisel rakendada veelgi enam spetsialiste ja teenistujaid. Oli ka “tehnilisi takistusi”: ebasoovitavast professorist või tuntud kirjamehest vabanemiseks vajati sageli konkreetset süüdistust, omanikud tõrjuti aga kõrvale en gros. Intelligentsi, nagu talurahvagi suhtes rakendatud poliitikat iseloomustas seetõttu kahekeelsus, tõeliste eesmärkide varjamine, hämamine ja keerutamine. Nende rahvakihtide suhtes olid kommunistid eriti ebaausad ja sõnamurdlikud. Haritlaskonna seisundit Nõukogude Liidu ühiskondlikus süsteemis võis võrrelda väikerahvaste omaga: tõendati, et kummalgi neist ei saa olla iseseisvust. Nii haritlaskonnal kui ka väikerahvastel puuduvat oma ideoloogia ja klassi (resp. rahvuslikud) huvid. Ja vastavalt sellele oli nii mõndagi ühist poliitikas intelligentsi ja nn. mittevenelaste suhtes. Eelkõige kinnitati, et nende olukord on nüüd parem kui kunagi enne. Paljuski samasugune oli ka divide et impera poliitika kohaldamine, näilise suveräänsuse andmine ja samas kõikehõlmava parteilise kontrolli rakendamine, osaline eksproprieerimine (küüditamine), äraostmine, ümberkasvatamine, meelitamine. Nii väikerahvaste intelligentsi kui ka tööliste edenemise pandina nähti kokkukuuluvust Vene maa ja kultuuriga, vene proletariaadiga. Neid postulaate ei tohtinud vaidlustada. Samas pidid teadus ja kirjandus seda kokkukuuluvust pidevalt näitama, tõendama ning illustreerima. Tsaari-Venemaal oli riiklik haritlaspoliitika olnud seisuslik ja rahvuslik, naisi tõrjuv. Eesti Vabariigis oli see mõõdukalt rahvuslik, selgemalt kodakondsust ja sugu arvestav. Sotsiaalset päritolu tähtsustati vähe, kuid päris olematu see faktor ei olnud. Nõukogude Liidu haritlaspoliitikas mängisid tähtsat osa klassikuuluvus, rahvus ja parteilisus (viimane oli nagu ümberkujundatud seisuspolii-

X. O. Roots. Social’nõe processõ industrializacii Estonskoj SSR. – O formirovanii social’noj odnorodnosti. Materialo k Vsesojuznoj koferencii “Razvitie social´noj strukturõ sovetskogo obšþestva. Tallinn, 21–23 oktjabrja 1981 g. Tallinn, 1981, lk. 122.

52 Tuna 1/2004

Väino Sirk / Haritlaskond osutus visaks vastaseks

tika). Et marksismi-leninismi õpetuse järgi kujundatakse intelligents peamiselt valitseva klassi esindajatest, oli selge, millist sotsiaalset päritolu pidi see olema sotsialistlikus ühiskonnas. Soo küsimuses valitses näiline tolerants, tegelikult oli ühiskond meestekeskne, naisi lasti juhtpositsioonidele harva. 1947. aastal oli naisi nn. nomenklatuursetel ametikohtadel kõigest 6,5%.5 Haritlasametid, mis feminiseerusid (näiteks haridus- ja meditsiinitöötajad), olid tagasihoidlikult tasustatud. Sellele maailmas laiemalt levinud nähtusele on tähelepanu juhtinud Eric Hobsbawm, kes naiste tõrjumist Nõukogude Liidus seostab nn. moraalse kontrrevolutsiooniga 1930. aastatel.6 Naiste osatähtsus palgatöö sfääris muidugi okupeerimise järel muutus, mõneski valdkonnas võib rääkida naisharitlaste võimaluste avardumisest. Nii valiti 1940. aasta lõpul kohtunikuametisse kaks naist, Eesti Vabariigis naiskohtunikke ei olnud.7 Nõukogude Liidu haritlaspoliitika jagas intelligentsi “vanaks” ja “uueks”. See uus, sotsialistlik intelligents, kes “teenib ustavalt oma rahvast”, tuli 1940. aastatel alles luua.8 Üsna mehhaaniliselt lähtuti “vanade” haritlaste puhul töö- ja ametikoha iseloomust ja ühiskondlik-poliitilisest tegevusest. Selle alusel represseeriti terveid intelligentsirühmi (ohvitserid, politseiametnikud jt.). Teise maailmasõjaga, eriti aga okupatsiooniga 1940. aasta suvel algas ajajärk, mil märgatav osa kakskümmend aastat kompaktselt kodumaal töötanud eesti haritlaskonnast paisati itta ja läände. Venemaale minek oli enamasti sunniviisiline: vangid, küüditatud, mobiliseeritud ja osalt evakueeritudki. Kahe viimase kategooriaga tegeles Nõukogude Liidu tagalas ka Eesti NSV juhtkond. 31. jaanuaril 1942 kirjutas August Jakobson Nikolai Karotammele, et tuleb katsuda

säilitada rasketel aegadel meie haritlasi: “Vahepeal tegi mind pisut rahutuks meie väheste vaimsete kaadrite pulveriseerimisvõimalus armeesse, ja siis tuli asetada endale kaunis valus küsimus: kus on need üksikud inimesed kasulikumad, kas püssiga rindel või propagandaks rakendatuina (ja seega tulevikuks säilitatuina) tagalas? [– – –] Igal juhul on kaunis raske ja valus kujutleda, et vaimliskultuurilises sektoris võiks kunagi tõesti lage väli tekkida, eriti inimeste suhtes, keda võib juba mõningal määral pidada nõukogude inimesteks.”9 Tundub, et A. Jakobson – loodetavasti ka N. Karotamm – lähtus tollal seisukohast, et evakuatsioonis kaasa töötavad haritlased osalt ongi juba “uued” või vähemalt võivad nendeks saada. Viibimist sõja ajal Nõukogude Liidu tagalas evakuatsioonis peeti usaldusväärsuse tõendiks. Paraku kuulutati kodumaale naasnult neist mitmedki “vanadeks” (Adamson-Eric, Johannes Semper jt.). Eesti NSV juhtkonna ja osa evakueeritud haritlaste vahel võis sõjatingimustes kujunedagi teatav kokkukuuluvustunne. Sõjapäevil lubati mõõdukalt ilmutada ka eesti rahvuslust, eriti seoses saksavastasusega. Juhid püüdsid organiseerida eestlaste haridus- ja kultuurielu (kunstiansamblid). Leidus neid, kes kritiseerisid taotlusi tuua eesti haritlasi rindelt tagalasse. Loomulikult ei oleks aga eestlastest valitsus- ja parteitegelased saanud seda teha ilma kõrgemalt saadud nõusolekuta. Usinasti koguti andmeid eesti spetsialistide kohta Venemaal.10 Registreeriti kümneid insenere, keemikuid, konstruktoreid, juriste ja pedagooge. Kuid mitte neid eesti intelligente, kes vaevlesid sunnitöölaagrites ja asumisel. Kui okupatsioonivõim oli masendavalt ülekaaluka relvajõu toel 1944. aasta sügisel naasnud ja oma võimu füüsiliselt kindlustanud, intensiivistati vaenlase otsimist inimeste mõttemaailmas, maailmavaates. Paralleel-

ERAF, f. 1, nim. 47, s. 25 (1947), l. 21. E. Hobsbawm. Äärmuste ajastu. Lühike 20. sajand 1914–1991. Varrak, 2002, lk. 350. 7 E. Orgmäe. EKP tegevus Eesti NSV kohtuorganite loomisel ja sotsialistliku õigusemõistmise korraldamisel (aastad 1940–1949). Tallinn, 1969, lk. 21–22. 8 E. Schmidt. Kõrgema hariduse areng Nõukogude Eestis. Tallinn, 1971, lk. 22. 9 ERAF, f. 1, nim. 1, s. 386, l. 9–10. 10 ERAF, f. 1, nim. 1, s. 577. 6

Tuna 1/2004 53

K Ä S I T L U S E D selt vahistamistega sakslastele kaasaaitamise ja nõukogudevastase tegevuse süüdistusel kandus rõhk üha enam võitlusele “kodanliknatsionalistliku ideoloogiaga”, mille alla stalinistid paigutasid kõik eestlaste rahvusluse ja rahvustunde ilmingud. Loomulikult nähti kurja juurt haritlaskonnas. Haritlaspoliitika aktuaalsusest taasokupeeritud Eestis kõneleb Eesti NSV intelligentsi I kongressi kokkukutsumine juba 1945. aasta algul. Maakondadest ja linnadest valiti kongressile üle 700 saadiku. N. Karotamm rõhutas oma kõnes haritlaskonna tähtsust, kes olevat “kutsutud etendama juhtivat osa sotsialistliku ühiskonna ülesehitamisel”.11 Ta kutsus haritlasi üles ühendama oma erialast meisterlikkust nõukogude sotsialistliku ideelisusega. Ausa tööga olevat neil, “kes on sel või teisel määral eksinudki oma rahva ja kodumaa vastu, võimalik seda eksimust heaks teha”, sest nõukogude võim võimaldavat töötada igaühel, kes tõepoolest tahab siiralt töötada. Kes aga seda ei taha, jäävat elule jalgu, “elu läheb neist mööda ja üle”.12 Üldiselt iseloomustas sõjajärgset parteijuhti mõõdukas väljendusviis. Nii rääkis ta sel korral kodanliku natsionalismi kui ohtliku vähktõve “väljaravimisest”, mitte näiteks väljajuurimisest. Kongressi läkitus Eesti haritlaskonnale oli üsna mažoorne. Intelligentsi ei jagatud, vaid käsitleti tervikuna: Eesti intelligents “vihkab saksa barbareid”, võlgneb tänu eelkõige vene progressiivsele kultuurile, taastab üksmeelselt majandust ja kultuurielu. Mainitakse võitluse vajadust kodanliku natsionalismi vastu, kuid üldisel kujul, veel ei osutata vaenuliku ideoloogia kandjatele Eesti NSV intelligentsi hulgas.13 Veidi varem, kõnes Tartu haritlaskonna koosolekul 14. detsembril 1944 oli Eduard Päll intelligentsi nimetanud “meie rahva sü11

dametunnistuseks, ühtlasi mõistuseks”. Kõrgelennuliste kiidusõnadega kõrvu tegi ta tookord selge vahe: “uut korda pooldav intelligentsi osa” ja “aktiivsed hitlerlaste käsilased”.14 Ent siiski tulevat paremaid haritlasi julgemalt edutada juhtivatele kohtadele parteis ja nõukogude asutustes.15 Lähtudes äsja toimunud EK(b)P Keskkomitee pleenumist kinnitas E. Päll, et haritlaskond vajab nõukogude võimu abistavat kätt, sest esimene nõukogude aasta ei olevat suutnud Eesti haritlasi täies ulatuses muuta uut tüüpi intelligentsiks. Saksa okupatsiooni alla jäänud haritlastest olevat üks osa oma rahva reetnud. Nii fokuseeriti erilise valvsuse ja võitluse teravik ühele haritlaskonnagrupile. Eesti rahva kultuurivarade päästmist Saksa okupatsiooni ajal pidas Päll aga Eesti progressiivse haritlaskonna teeneks. Ometi ei saavat intelligents täita eesseisvaid ülesandeid, kui ta ei kujunda ümber oma ideoloogilist aluspõhja marksismi-leninismi teooria vaimus. Kõnes tehnilise intelligentsi esimesel ülemaalisel nõupidamisel jaanuaris 1946 jaotas N. Karotamm Eesti intelligentsi kolme rühma: 1) suhtuvad nõukogude võimu vaenulikult, kuigi seda tavaliselt varjavad; 2) kõhklejad, kes ootavad ära rahvusvahelise olukorra kujunemist; 3) need, kes on nõukogude võimu platvormil, kes koos tööliste ja töötava talurahvaga ehitavad uut ühiskonda.16 Esimest gruppi hoiatas ta kongressikõnega võrreldes teravamas sõnastuses, et vanemates vabariikides “veeres eluratas üle” haritlastest, kes nõukogude korda hindama ei õppinud.17 Skeptikutest pidi suurem osa saama “tublideks töömeesteks ja ausaiks nõukogude kodanikeks”. Eesti NSV Teaduste Akadeemia avaistungil 23. aprillil 1947 suhtus N. Karotamm “vanasse kaadrisse” üsna leebelt ja mõistvalt.18 Ka ajakiri Eesti Bolševik rahus-

Eesti NSV intelligentsi esimene kongress. Tallinn, 1945, lk. 17–18. Samas, lk. 26–27. 13 Samas, lk. 95, 98, 100. 14 E. Päll. Töös ja võitluses. Valimik artikleid ja sõnavõtte 1944–1947. Tallinn, 1948, lk. 5, 9. 15 Samas, lk. 6, 11. 16 N. Karotamm. Uut elu ehitades. Kõnesid ja kirjutisi 1945./1946. aastal. Tallinn, 1946, lk. 340–341. 17 Samas, lk. 340. 18 N. Karotamm. Sotsialistlikul teel. Kõnesid ja kirjutusi 1947–1949. Tallinn, 1949, lk. 9. 12

54 Tuna 1/2004

Väino Sirk / Haritlaskond osutus visaks vastaseks

tas 1945. aastal, et Eesti NSV intelligentsil ei ole vaja läbi käia nii vaevarikkalt pikka diferentseerumise, murrangute, kõhkluste ja kahtluste teed, nagu kogesid omal ajal ametivennad vanemates vabariikides.19 Sellise mõõdukalt tunnustava, samas ka nõudlikku ja ähvardavatki tooni kasutava retoorika varjus toimus tegelikult represseerimine ja tagakiusamine. Sääsest sündis elevant, nagu näitas ajaloomuuseumi protsess, kus kaheksa meest ja seitse naist mõisteti süüdi kavatsuses organiseerida relvastatud ülestõusu.20 Kuid paljudel nn. vanadel intelligentidel võimaldati veel oma erialal töötada. See õnnestus teinekord neilgi, kes olid vanglast vabanenud või asumiselt naasnud (Paul Ariste, Paul Kogerman). Konfrontatsioon Nõukogude Liidu ja selle sõjaaegsete liitlaste vahel alles kogus jõudu. Nõrgestamaks pagulaskonda, õhutati repatrieerumist ja püüti pagulasharitlasigi tagasi meelitada. Poliitika ei olnud kõigis eluvaldkondades küll ühesugune. Näiteks õigussüsteemis toimus õige range puhastus juba sõjajärgsetel aastatel.21 Ajastu põhitees oli: intelligendi poliitiline erapooletus on mõeldamatu. Jäik maailmavaateline surve oli eesti haritlasele võõras. Gustav Naan püüdis teoreetilisel tasemel oma lugejaid sellega harjutada, ta kõneles erilise ründava teravuse saavutamiseks saksa-eesti kodanlikust natsionalismist ja andis nii parteitegelastele ainet “vana” intelligentsi ahistamiseks.22 Kõrgharidust oli ette nähtud anda klassitunnustest lähtudes. N. Karotamm esitas sellegi nõude kuidagi pehmemalt: tööliste, töötavate talupoegade ja haritlaste lastele.23 Selline mõttekäik meenutas mõneti omaaegset Tööerakonna filosoofiat nii füüsilist kui vaim-

set tööd tegevast töörahvast. Kuid tegelikkus oli teistsugune ja arenes kiiresti ikka rangema selektsiooni suunas, sotsiaalset päritolu ja “ankeedi puhtust” arvestades. Tartu ülikoolis algas üliõpilaste tagakiusamine juba sõja lõpukuudel. Eelkõige puudutas see siis Saksa armees teeninud meesüliõpilasi. Sotsiaalselt sobimatuid või usklikke üliõpilasi tollal veel eriti karmilt ei koheldud.24 Näide sellest, kuidas haritlased reageerisid nende suhtes rakendatavale poliitikale, on F. Tuglase kõne intelligentsi I kongressil 6. veebruaril 1945. Kõigepealt kaitses ta kultuuri järjepidevust: sotsialistlik ühiskond toetub ka vaimselt kodanliku aja pärandile. See on aga tarvis ümber hinnata.25 Hoolimata meie mineviku hallusest on meil küllalt ka positiivseid traditsioone. Tuleviku kirjanik ei olevat üliinimene ega boheemlane, vaid “töömees omal alal teiste töömeeste kõrval”.26 Mõtted loovharitlastest kui vaimsest eliidist tuli unustada, stalinistlikus käsitluses ei olnud intelligents ühiskondlike ideede andja ega eesmärkide püstitaja, pigem ettenäidatud suuna elluviija. Tuglas püüdis ometi kaitsta Eestisse jäänud loovharitlaste õigust rahulikult ja viljakalt töötada, mingit erikohtlemist ei olevat vaja. Vestluses noorte kirjandusharrastajatega kirjanike liidus 1. juulil 1946 kõneles Tuglas sellest, et ei ole õige vastandada uusi ja vanu kirjanduspõllul.27 Kuid noorte (uute) ja vanade, Saksa okupatsiooni alla jäänute ja Nõukogude Liidu tagalasse evakueeritute, “õigel” ja “valel” poolel sõdinute, “puhta” ja “kahtlase” minevikuga (ankeediga) intelligentsi eristamine toimus kõigil ametlikel tasanditel ning mõjutas ka inimeste igapäevast suhtlemist. Kõike seda eskaleeris ja suunas tõelise nõiajahi poole ametlik poliitika.

Tõhustada tööd maaintelligentsi hulgas. – Eesti Bolševik 1945, nr. 15/16, lk. 640. Vt. lähemalt: S. Annist. Ajaloomuuseumi protsess 1945.–46. aastal. – Tuna 2002, nr. 3, lk. 40–57. 21 A. Tark. Advokatuur. EE 11. kd. Üld, lk. 41. 22 G. Naan. Eesti kodanlike natsionalistide ideoloogia reaktsiooniline olemus. Tallinn, 1947, lk. 79, 81. 23 N. Karotamm. Nõukogude Eesti kultuuriküsimusi. Tallinn, 1947, lk. 34–35. 24 L. Raid. Vaevatee. Tartu Ülikool kommunistlikus parteipoliitikas aastail 1940–1952. Tartu Ülikooli Kirjastus, 1995, lk. 34. 25 F. Tuglas. Meie tee viib edasi. Tallinn, 1986, lk. 25. 26 Samas, lk. 33. 27 Samas, lk. 61. 20

Tuna 1/2004 55

K Ä S I T L U S E D 1947. aastal võis Eesti Bolševiku juhtkirjast juba lugeda, et “kapitalismi igandid on kõige tugevamini juurdunud teatud kodanlik-natsionalistliku haritlaskonna ringkondades, kes kogu oma olemusega on seotud purustatud ekspluateerivate klasside riismetega”.28 Isegi “parim ja eesrindlikum osa” intelligentsist langevat tihtipeale ühel või teisel määral nõukogudevastase mõju alla, sest pole ta ju “kodanlik-natsionalistliku mürgi vastu kaitstud mingi ülepääsmatu tõkkega”. Seega kiusaja seab kõikjal püüniseid ja ohus ning kahtlased on tegelikult kõik haritlased. Ilmneb vastuolu üldise dogmaga, mille järgi ustavus uuele võimule ja marksismi-leninismi puhastustuli andsid haritlasele võimaluse ümbersünniks, andestuseks ja uueks saamiseks. On raske ja ebaloogilinegi uskuda, et niisuguse fanaatilise, tegelikult kogu intelligentsi süüdistava hinnangu kirjapanijad juba siis ei aimanud, et sellele peavad ka tegelikkuses järgnema ulatuslikud ja radikaalsed meetmed. Haritust käsitleti otse loomuomase patuna, anti võimalus loobuda ründeobjektide lokaliseerimisest ning müstifitseerida vaenlane ebamääraseks ja kõikjalasuvaks. Ent esialgu soovitas partei veel kasutada peamiselt “äraproovitud relva – bolševistlikku kriitikat ja enesekriitikat”.29 Teadusest ja kogu loomingulisest tööst tuli välja juurida liberalism, kus kolleegi teravat arvustamist peetakse ebasündsaks. Patukahetsusest ja enesekriitikast F. Tuglas näiteks intelligentsi I kongressil ei kõnelnud. Tegelikult partei ootas juba siis loovharitlastelt (kirjanikelt, kunstnikelt, teadlastelt) enesepaljastust, oma varasema loomingu kritiseerimist, vigade tunnistamist, kahetsust. Seda oli tunda üsna varsti pärast taasokupeerimist. Eesti kunstitegelaste aktiivi konverentsil 14.–15. mail 1945 kurtis E. Päll oma 28

lõppsõnas, et haritlased rääkisid üksmeelselt formalismist ja naturalismist, kuid tegid seda üldiselt, konkreetset loomingut analüüsimata. See näitavat, et mineviku ümberhindamise protsess on alles algamas.30 Sõnavõtjad olidki püüdnud minevikku ettevaatlikult õigustada, esile tuua vabandavaid asjaolusid, näidata, et meil on minevikupärand, millelt tööd jätkata. Öeldi, et me vajame rohkem aega ümberorienteerumiseks. Leo Soonpää mainis isegi, et eesti kunstnikule on võõrastav kunsti rakendamine propaganda ja agitatsiooni teenistusse, samas olevat kunstiteosed alati midagi propageerinud ja millegi eest agiteerinud.31 Järgnevalt arenes kriitikakampaania üldisemalt ja ebaisikuliselt ikka enam konkreetsema, ägedama ja personaalsema suunas. Tartu ülikoolis segunes õppejõudude kohustuslik “Canossas-käik” 1949. aastal juba vallandamiste, veel enam aga lähiajal vallandatavate väljavalimisega.32 Pidevat muret valmistasid vabariigi juhtkonnale nõukogude võimu kohalikud struktuurid, mille töötajad kuulusid valdavalt mitte intelligentsi, vaid teenistujate (kitsamas mõttes) hulka. Vastavas ametnikkonnas toimus massiline vallandamine ja väljavahetamine juba varem, kui see algas näiteks õpetajate ja teadlaste hulgas. Nii vahetati 1946. aastal välja 75,5% valdade täitevkomiteede esimeestest, Järvamaal isegi 106,2% (!).33 Valdade juhtkonda püüti tugevdada demobiliseeritute ja parteilastega, kuid seegi kontingent ei paistnud silma haridustaseme poolest. On raske öelda, mis põhjustas sellist püsivat kaadrialast rahmeldamist rohkem: kas inimeste sobimatus ja vähene kvalifikatsioon või stalinismile omane viis kunstlikult tekitada häireolukorda, ebastabiilsust. Valla täitevkomiteedes ja külanõukogudes oli ametis veel

Haritlaskonna kasvatamisest marksismi-leninismi vaimus. – Eesti Bolševik 1947, nr. 10, lk. 3. J. Käbin. Mõningatest Eesti NSV Teaduste Akadeemia tööküsimustest. – Eesti Bolševik 1947, nr. 24, lk. 22. 30 Eesti NSV kunstitegelaste aktiivi konverents 14.–15. mail 1945. Tallinn, 1946, lk. 92–93. 31 Samas, lk. 93. 32 L. Raid. Vaevatee..., lk. 84. 33 D. Kuzmin. Kaadrite kasvatamine on parteiorganisatsioonide tähtsaim ülesanne. – Eesti Bolševik 1947, nr. 16, lk. 60. 29

56 Tuna 1/2004

Väino Sirk / Haritlaskond osutus visaks vastaseks

iseseisvusaegseid vallaametnikke, kes olid suhteliselt haritud ja paljud neist omasid omavalitsuse sekretäri kutset. Ent uus võim pidas vajalikuks nende kiiret kõrvaldamist. Kui Eesti Vabariigis, eriti 1930. aastatel tehti palju kaasaegsele riigile sobiva “bürokraatliku halduse” – mis tähendab domineerimist teadmiste alusel – juurutamiseks, siis uus võim hävitas saavutatu ja kujundas – taas Max Weberi terminit kasutades – “diletantliku halduse”. Punaarmee kannul Eestisse saadetud Eestimaa Kommunistlik (bolševike) Partei kujutas endast intelligentsi suhtes esialgu otsekui välist jõudu, sest parteilasi ja partei allorganisatsioone oli haridus-, teadus- ja kultuuriasutustes vähe. Ülevaltpoolt tulid korraldused, tagasiside oli aga nõrk. EK(b)P oli üleliidulise partei piiratud tegevusvabadusega allorganisatsioon. Pealegi oli ta üsna uus moodustis, sest 1940. aasta juunisündmuste eel oli Eesti kommuniste vaid kuni 150. Olulisi kommunistlikke tegelasi saadeti Venemaalt veel vormiliselt iseseisvasse Eesti Vabariiki, siinsetesse Punaarmee baasidesse kordusõppuslastena (umbes 50 inimest). Peagi vahetasid nad Nõukogude sõjaväevormi tsiviilriietuse vastu ja lõid kaasa omariikluse hävitamisel. Nende hulgas olid N. Karotamm, E. Päll, Arnold Raud jt.34 1. jaanuaril 1941 oli kommuniste 2036 (neist 867 liikmekandidaati). Eestlased olid siis veel enamuses – 1514, venelasi oli 481, juute 23, lätlasi kuus, rootslasi kolm, sakslasi kaks (kui võtta arvesse vaid Eesti olulisemaid vähemusi).35 Kommunistide põhimassi moodustasid napi haridusega inimesed, mis määras parteisisese suhtlemise taseme ja laadi: kõrgharidust omas 68 (3,3%, sh. 19 liikmekandidaati); lõpetamata kõrgharidust 91 (4,5%, sh. 23 liikmekandidaati); lõpetatud keskharidus oli 198-l (9,7%, sh. 68 liikmekandidaati); lõpetamata keskharidus 191-l (9,4%, sh. 85 liik-

mekandidaati). Enamuse moodustasid algharidusega inimesed, keda oli 1239 (60,9%, sh. 579 liikmekandidaati); alghariduseta, kuid kirjaoskajaid kommuniste oli 249 (12,2%, sh. 94 liikmekandidaati).36 1945. aasta andmed ilmutavad harituse kasvu: kõrgharidust omas siis 14,8% 2409 EK(b)P kommunistist, lõpetamata kõrgharidust – 5,5%, keskharidust 28,1%, lõpetamata keskharidust 20,5%, algharidust 26,7%, lõpetamata algharidust 4,4%.37 Vahetult sõja järel ei teostanud Kreml haritlaste suhtes spetsiaalseid massirepressioone. Veel avaldasid mõju sõja-aastate mõnevõrra pragmaatilisema poliitika järelkajad, samuti oli riiklik vägivallaaparaat hõivatud muude operatsioonidega. See kajastus ka Eestis. Kuid aastail 1946–1948 viidi NSV Liidus läbi ulatuslik mitmeastmeline intelligentsivastane kampaania, millega kaasnes väljapaistvate kultuuritegelaste äge mustamine. 1948. aasta lõpul ja järgmise algul eskaleeriti otsest terrorit, mis sageli tabas ka parteieliidi esindajaid. Nn. Leningradi grupi likvideerimisel oli süüdistuseks muu hulgas suurvene šovinism. Algatati kosmopolitismivastane kampaania ning löök suunati juudi haritlaste kui nõukogudevastaste natsionalistide vastu. Nüpeldati ukraina ja teiste rahvaste mõõdukaidki rahvustunde avaldusi. Aastail, mil haritlaspoliitika muutus Eesti NSV-s järjest robustsemaks, kaasnes ka EK(b)P keskmise haridustaseme uus langus. 1950. aastal olid vastavad suhtarvud: 8,3%, 4,6%, 22,9%, 27,7%, 34,4%, 2,1%. Aastaks 1959, mil NLKP sisepoliitika oli oluliselt teisenenud, oli ka EKP hariduslik tasapind edusamme teinud. Nii moodustasid nüüd kõrgharitlased 11,3%, lõpetamata kõrgharidusega isikud 5,5%, keskhariduse saanud 24,8%, lõpetamata keskharidusega oli 29%, algharidusega 28,9% ja algkool oli lõpetamata vaid 0,5% kommunistidest.38

E. Päll. Katkendeid valmivast mälestusteraamatust. – Keel ja Kirjandus 1988, nr. 11, lk. 689. ERAF, f. 1, nim. 1, s. 93, l. 1. 36 Samas. 37 Arvutuste alus: Kommunistiþeskaja partija Estonii v cifrax 1920–1980. Sbornik statistiþeskix dannõx. Tallinn, 1983, lk. 107. 38 Samas, lk. 107. 35

Tuna 1/2004 57

K Ä S I T L U S E D Haritlaspoliitika üldsuund oli loomulikult määratud Moskvast. Selle konkreetsetele rakendusvormidele avaldas kahtlemata mõju ka kohalik juhtkond. Selles mõttes ei olnud EK(b)P Keskkomitee aparaadi koosseis kindlasti vähem oluline kui kogu vabariigi kommunistide üldilme, mis jõudsalt venestus. 1950. aastal kuulus EK(b)P-sse 17 639 liiget, oli 38 rahvuse esindajaid. Eestlased moodustasid 42,8%; venelased 46,3%; ukrainlased 4,6%; juudid 2,9% kommunistidest, teiste rahvaste osakaal oli väike. Keskkomitee aparaat kasvas aastail 1947–1956 40-lt 97-le, kõrgharitlaste osatähtsus tõusis 16-lt 33-ni. Paljudel oli kõrgem või lõpetamata kõrgem parteiharidus – 1950. aastal vastavalt 10 ja 9, 1956. aastal 13 ja 34. 1959. aastal oli keskkomitee aparaadis ligi pool töötajaist kõrgharidusega (43 inimest 88-st) ja 1979. aastal 123 inimest 130-st (95%). 1947. aastal olid keskkomitee aparaadis eestlased vähemuses (40st 17, venelasi 20, teistest rahvustest kolm). Kolm aastat hiljem oli eestlasi napilt üle poole (80-st 41, venelasi 35, teistest rahvustest neli). 1956. aastal olid eestlased aga selges enamuses (97-st 60, venelasi 32, teisi viis).39 1947. aasta andmeil oli partei maakonna- ja linnasekretäridest 11-l kõrgem, 29-l kesk- ja 18-l lõpetamata kesk- või algharidus. Ministritest omas kõrgharidust 10, lõpetamata kõrgharidust üks, keskharidust seitse, lõpetamata kesk- või algharidust kolm.40 Üksmeel ja koostöö hariduslikult eritasemelist juhtkonda ei iseloomustanud. EK(b)P Keskkomitee tööaruande järgi (1947) oli keskkomitee nomenklatuuri töötajatest 1946. ja järgmisel aastal vabastatud 40 inimest, kuid aparaadi puhastamist vaenulikust elemendist ei peetud veel kaugeltki lõppenuks.41 Sõjajärgsetel aastatel oli intelligentsi suhtes rakendatavas survepoliitikas kodanliku natsionalismi kõrval üks kõige ohtlikumaid süüdistusi Saksa natsionaalsotsialistide mõju alla sattumine või koguni koostöö nendega. 39

Süüdistus võis olla personaalne, aga ka suunatud teatud haritlaskonna osa – eeskätt kodumaale Saksa okupatsiooni alla jäänute – vastu. Külma sõja algus laiendas intelligentsi ahistamise arsenali veelgi. 21. märtsil 1948 toimus Tallinnas Eesti NSV intelligentsi II vabariiklik kongress. Peakõnelejaks teemal “Intelligentsi ülesanded sotsialistlikus ülesehitustöös”, samuti kokkuvõtte tegijaks oli E. Päll. Ta tuletas meelde Andrei Ždanovi hiljutisi sõnu: “Marksismivastase võitluse keskus on tänapäeval ümber paiknenud Ameerikasse ja Inglismaale [– – –]. Uuesti on toodud päevavalgele ... vaimupimeduse ja usuliste eelarvamuste kulunud sõjariistad: Vatikan ja rassiteooria; jultunud natsionalism ja ... demoraliseerunud kodanlik kunst.”42 Siit tulenesid uued rõhuasetused intelligentsipoliitikas, mida tõi ka E. Päll ette: meie töö intelligentsi maailmavaatelise ümberkujundamise alal on olnud nõrk; kodanlikud natsionalistid, otsesed vaenlased, varjavad siiani oma tõelist nägu; tuleb lõpetada kummardamine välismaa ees, loobuda rahvale võõrast formalismist. On tulnud aeg otsustavalt lõpp teha kõhklemisele ja äraootamisele. Niisugused haritlased riskivad “muutuda ballastiks arenemise jalus. Ballasti saatus on aga juba ette teada – see heidetakse teelt kõrvale kui takistav faktor.” Vanema ja keskmise põlve haritlaste hulgas olevat viimastel aastatel toimunud “ümberkujunemise ja teataval määral kihinemise protsess”. Suur osa vanemast intelligentsist on asunud ümber kujundama oma maailmavaadet, õppima marksismi-leninismi teooriat. Kuid vähesel määral olevat Eestis ka niisuguseid intelligente, kes on nõukogude korra vastu. Nad ei õpi ega tahagi õppida. Päll arvas, et “niisuguseid mittetahtjaid saatus tassib veidi aega ja viskab siis ajaloo teelt ära kraavi. Niisugune on nende lõplik saatus.” Halastamatu kriitika ja enesekriitika peab esile tooma konkreetsed vead ja puu-

Kommunistiþeskaja partija Estonii v cifrax 1920–1980. Sbornik statistiþeskix dannõx. Tallinn, 1983, lk. 140, 226–227. 40 ERAF, f. 1, nim. 47, s. 25, l. 18. 41 ERAF, f. 1, nim. 47, s. 25 (1947), l. 20. 42 Sirp ja Vasar, 27. märts 1948, nr. 13. 58 Tuna 1/2004

Väino Sirk / Haritlaskond osutus visaks vastaseks

dused, aga ka neid põhjustanud süüdlased. E. Pälli võrdlemisi ründavale kõnele sekundeeris nimekatest sõnavõtjatest J. Semper, kelle arvates meie haritlaste teadvuses istub veel tugevasti kinni kujutlus teaduse rangest erapooletusest ja objektivismist.43 Meie haritlane ei tundvat end küllaldaselt Nõukogude Liidu kodanikuna, Eesti seatavat vastu Nõukogude Liidule ja eraldatavat ses mõttes viimasest. Sellist provintslikkust aitavat välja juurida vene keele oskuse süvendamine: “Võiks ütelda, et meie ülikoolide viimine vahetusse üleliidulisse alluvusse [1946. aastal – V. S.] aitas neid puhastada nii mõnestki liigkolkalisest pärandist.”44 Seevastu Hans Kruus püüdis õigustada kannatlikkust vana intelligentsi kasvatamisel. Meie keskel liikuvat ikka veel A. Jakobsoni näidendi tegelane professor Miilas väga mitmesugustes teisendites. Ta ei olevat seni lahti saanud igatsusest oma “tsitadelli” järele, kuid ta on juba värske õhu kätte toodud, ta kasvab ja meie ülesanne on kaasa aidata Miilaste kasvamisele, seda kergendada ja kiirendada.45 Ametiühingute kesknõukogu esimees Leonhard-Friedrich Illison kutsus kongressi üles “arveid õiendama intelligentsi isolatsiooni tendentsidega”.46 Juhtkonna ootustele kongress ilmselt ei vastanud. E Päll oli lõppsõnas rahulolematu: väga vähe oli kriitikat, veel vähem enesekriitikat. Erapooletust ei tohi olla, selle taga peitub vaenlane, objektiivse maailmavaate taha poeb meelsasti kodanlik natsionalist.47 Sirbi ja Vasara juhtkirjas öeldi, et praegune rahvusvaheline olukord nõuab võitlust Nõukogude Liidu vaenlaste vastu nii sõnas kui ka kirjas, aga selles võitluses on meie intelligents seni olnud väga loid.48 Sama aasta lõpul toimunud EK(b)P V

kongressil (23.–25. XII 1948) oli tähelepanu pööratud eeskätt majandusele. N. Karotamme aruandekõnes ei esinenud konkreetseid rünnakuid Eesti loomeharitlaste vastu. Ka ideoloogiasekretär J. Käbini sõnavõtu üldtoon ei olnud agressiivne.49 Kongressi resolutsioonis kõlas aga üsna ähvardavaid noote: haritlaskonna ideelis-poliitiline kasvatus ei seisa nõutaval tasemel; paljastada ja välja juurida kulaklik-natsionalistliku ideoloogia kandjad; teha lõpp formalismile kunstis ja kirjanduses; parandada teaduslike asutuste parteilist juhtimist; luua 1949. aastal partei-, nõukogude, majanduslike jt. töötajate reserv.50 Tähelepanuväärne on see, et “abinõud üliõpilaskonna koosseisu parandamiseks” pidid tarvitusele võtma keskkomitee, kõik partei-, komsomoli ja nõukogude organid. Seega nõuti viimaste aktiivsemat sekkumist ülikooli tegevusse. Kusjuures rektoraati, dekanaati jt. ülikooli organeid ei olnud nimetatudki.51 Kongressi suunised siiski ei olnud eriti konkreetsed ega ühesed. Võib-olla ei ole küllalt alust kõnelda kahest või enamast haritlaspoliitikast tolle aja Eestis, kuid erinevat haritlaspoliitika tõlgendamist saab täheldada: järjekindlalt ortodoksset ja mõnevõrra paindlikumat, rõhutatult suurrahvalikku ja veidigi kohalikke tingimusi arvestavat. Siin kajastus nii kõrgema juhtkonna haridustase kui ka kultuurikontekst. Ühtedele oli siiski tähtis või isegi lähedane eesti kultuur, teised olid kujunenud nõukogude vene kultuurisfääris ning Stalini hirmuvalitsuse all läbi imbunud umbusust ja kartusest kõige neile võõra ja arusaamatu vastu. Selle vastuolulise seltskonna keskmes seisis N. Karotamme traagiline kuju oma hea eesti keele oskuse ja eluaegse armastusega Varblas asuva isatalu vastu. Kommunistlikus-

ERAF, f. 1, nim. 4, s. 669 (1948), l. 36. Samas, l. 37. 45 Samas, l. 10, 11. 46 Samas, l. 52. 47 Samas, l. 92–97. 48 Bolševistlikule kriitikale ja enesekriitikale suuremat tähelepanu. – Sirp ja Vasar, 27. märts 1948, nr. 13. 49 O. Kuuli. Sotsialistid ja kommunistid Eestis 1917–1991. Tallinn, 1999, lk. 99. 50 Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei V kongressi resolutsioon Eestimaa K(b)P Keskkomitee aruande kohta. Tallinn, 1949, lk. 8, 19, 21. 51 Samas, lk. 21. 44

Tuna 1/2004 59

K Ä S I T L U S E D se parteisse oli ta astunud Hollandis. Sellisena ei olnud tal lootustki – hoolimata oma usust Nõukogude Liitu ja Stalinisse – teenida Vene tippkommunistidelt mõistmist ja täit usaldust. 1940. aastate keskel võisid mõõdukamad Eesti kommunistid veel apelleerida sõja ajal Nõukogude Liidu sisepoliitikas ilmnenud asjalikkuse ja realismi reministsentsidele. Aeg töötas aga Moskvas ja loomulikult ka Tallinnas jäiga, rangelt dogmaatilise suuna esindajate kasuks. Lembit Raid näitab, kuidas partei sekkus ülikooli tegevusse igal sammul, kuidas ülikooli parteigrupp, linna- ja maakonnakomitee ning keskkomitee järkjärgult sidusid ülikooli juhtkonna käed, halvasid õppejõudude ja tudengite mõtte- ja tegevusvabaduse.52 Palju sõltus ka kaadriosakonnast, mis oli julgeoleku esindajaks asutuses. Tõnu Tannbergi järgi “kõige suurem takistus kohaliku kaadri edutamisel oli tegelikult mitte parteiaparaat, vaid julgeolekuorganid, kelle nõusolekuta ei saadud alates 1936. aastast täita nomenklatuurseid kohti”.53 1949. aasta kevadel teravnes poliitiline situatsioon veelgi. Esinedes Tartu ülikooli aulas 9. aprillil 1949 püüdis N. Karotamm leevendada küüditamisjärgset rasket meeleolu ülikooliperes ja sisendada lootust.54 Kuid parteijuhi vaoshoitud esinemine Eesti vaimse elu keskuses ei meeldinud paljudele partei kõrgemas hierarhias. Sama aasta lõpus ilmnesid ladvikus juba selged võimuvõitluse tundemärgid.55 Uusi dramaatilisi toone haritlaspoliitikas ilmutab E. Pälli 1949. aastal ilmunud brošüür, kus “intelligentsi probleemi lahendamisel” 52

peetakse tähtsaimaks uue haritlaskonna loomist. Vana intelligentsi “piinarikka diferentseerumise ja lagunemise” protsessis kasutatakse ära see osa, kes on pärit töörahva hulgast.56 Otsekui õigustuseks ägenevale rünnakule loovharitlaskonna tippude vastu tuuakse Stalini väide, et Nõukogude Venemaal intelligentsi kõige mõjukam ja kvalifitseeritum osa, kes saboteeris, purustati ning hävitati. Vähemkvalifitseeritud arvukas osa kõhkles kaua, kuid otsustas lõpuks leppida nõukogude võimuga. Kolmas, veelgi vähem kvalifitseeritud osa läks nõukogude võimuga kaasa. Kodanliku maailma reaktsioonilist intelligentsi nimetas Päll inimkonna vihaseimaks vaenlaseks. Kodanliku ideoloogia peamised väljendusvormid meil olevat kodanlik natsionalism ja teiseks kosmopolitism, eriti inglise ja ameerika kujul.57 Need mõlemad peamised kurja juured olevat ühendatud Rasmus Kangro-Pooli isikus.58 Natsionalismi ja kosmopolitismi varjus tegutsevat ka kodanlikud esteedid ja formalistid, kelle nimesid autor siiski ei esitanud. 1949. aasta märtsi suurküüditamisele järgnenud massiline kolhoseerimine pidi Eesti maaelu vähemalt vormilt ja põhimõttelt muutma võimalikult Vene küla sarnaseks. Loomulikult pingestus kogu ühiskondlik atmosfäär, samuti haritlaspoliitika. Eduard Vääri hinnangul muutus võitlus kodanlike natsionalistide vastu just tollal kampaaniaks.59 Aasta hiljem algas suuraktsioon Eesti vaimseks tasalülitamiseks, ühtlasi kaua vabariigi juhtkonnas küpsenud pingete lahendamiseks. Viimast valmistas ette ÜK(b)P Keskkomitee otsus “Vigadest ja puudustest

L. Raid. Vaevatee..., lk. 27. T. Tannberg. “Lubjanka marssal” Nõukogude impeeriumi äärealasid reformimas. Beria rahvuspoliitika eesmärkidest ja tagajärgedest 1953. aastal. III. – Tuna 2000, nr. 1, lk. 51. Artikli I ja II osa vt. Tuna 1999, nr. 3 ja 4. 54 L. Raid. Vaevatee..., lk. 56. 55 Õ. Elango. EK(b)P Keskkomitee 1950. a. VIII pleenum ja ENSV Teaduste Akadeemia – 50 aastat Eesti Teaduste Akadeemiat. V vabariikliku teaduskonverentsi (2.–3. novembril 1988) materjalid. Tallinn, 1989, lk. 46. 56 E. Päll. Intelligentsi osa ühiskonna arengus. Tallinn, 1949, lk. 10. 57 Samas, lk. 6, 18. 58 Samas, lk. 22. 59 E. Vääri. Pedagoogika ja filoloogia olukord Eestis aastail 1944–1950. – Eesti kultuur 1940. aastate teisel poolel. Tallinna Pedagoogikaülikooli Toimetised. Humaniora A 19. Tallinn, 2001, lk. 31. 53

60 Tuna 1/2004

Väino Sirk / Haritlaskond osutus visaks vastaseks

EK(b)P Keskkomitee töös”, mida arutas EK(b)P Keskkomitee VIII pleenum 21.–26. märtsil 1950. Iseloomulik oli, et koos haritlaskonnaga kannatas seekord tõsiselt ka vabariigi juhtkond, kellest oluline osa vahetati välja Moskvale sobivamate isikutega.60 Keskkomitee sekretäri kohalt tagandati N. Karotamm, tema asemele valiti J. Käbin. Juuli algul vabastati E. Päll ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe kohalt ja asemele pandi kirjanik A. Jakobson. Raskeks eksimuseks kaadripoliitikas peeti Hans Kruusi, Nigol Andreseni, kohtuminister Aleksander Jõeääre jt. sallimist väljapaistvatel ametipostidel. Neid nimetati nüüd otse kodanluse ideoloogideks, kõik nad arreteeriti. Jüri Anti sõnul hakkasid pleenumi järel hargnema dramaatilised sündmused mõnede maakondade ja linnade parteiaktiivi koosolekutel. Süüdistuste diapasoon laienes veelgi.61 Eesti Bolševik kutsus oma juhtkirjas üles, et “kõik kruuside ning andresenite sabarakud ja mõttekaaslased meie asutustest, organisatsioonidest, koolidest ja kõrgemaist õppeasutistest minema aetaks. Me peame puhastama Nõukogude Eesti õhu kodanlik-natsionalistlikust marasmist ja otsustavalt võitlema kõigi tema võimalike avaldustega.”62 Anti mõista, et veel peidavad end oma tsitadellides vanad spetsialistid ja kodanlikud haritlased. Nende asemele soovitati julgemalt edutada noori inimesi tööliste, talupoegade ja Nõukogude haritlaskonna hulgast. Ja ometi mainiti selleski sõjakas juhtkirjas vajadust tähelepanelikult suhtuda nendesse kodanlikesse intelligentidesse, kes on ümber kasvanud. Poliitiline joon pidi säilima, EK(b)P ei tohtinud seda muuta. Peagi avaldas sama ajakiri hoopis mõõdukama juhtkirja, kus meenutati, et arvukaim osa vanast intelligentsist ikkagi liitus otsekohe rahvaga. Kõneldi ka

“vaenulike elementide” kõrvaldamisest, kodanliku natsionalismi ja kõigi tema väljendusvormide – fašismi, šovinismi, kosmopolitismi – lõpuni väljajuurimisest. Samas leiti, et võrreldes nõukogude võimule ustavate õpetajate määratu suure enamusega on koolitöös “vaenulikku elementi” vaid käputäis. On tarvis kasvatada ja esile tõsta eesrindlike intelligentide tööd. Nii taastati teoreetilisel pinnal nõutav tasakaal.63 Mõned VIII pleenumi eel ja ajal vaenlase paljastamisel erilist agarust üles näidanud tegelased – nagu ideoloogiasekretäriks edutatud Aleksander Kelberg – viidi isegi teisele tööle. Tegelikult algas aga pärast pleenumit kultuurisfääris, sealhulgas teaduse ja hariduse alal massiline puhastus. Õie Elango järgi kaotas nüüd kuni 400 teadlast, kõrgkooli õppejõudu, kirjanikku, kunstnikku ja muusikut võimaluse oma erialal töötada, paljud vangistati.64 Tippjuhtide süüdistuseks oli ebapiisav võitlus “kodanlike natsionalistidega” ja väär kaadripoliitika. Õpetajaskonnas intensiivistus jaht nn. kodanlikele natsionalistidele juba 1948. aastal. Suur tõus saabus 1950. aastal, mil poliitilistel põhjustel vallandati 200 õpetajat ja arreteeriti 22. Samas jäi kooli veel ligi 500 õpetajat, kes olid iseseisvas riigis kuulunud poliitilistesse parteidesse jt. organisatsioonidesse. Saksa sõjaväes teeninuid oli 104, Saksa okupatsiooni alla jäänu märk oli küljes aga 5900 õpetajal 7500-st.65 Järeldus võinuks olla vaid üks: kui tahetakse “puhastamisel” minna loogilise lõpuni, siis ei jäägi koolidesse enam õpetajaid, sest Nõukogude armees oli teeninud vaid 266 õpetajat ja 23 koolidirektorit. Ometi kujunes järgmine aasta haridussfääris veelgi ärevamaks: jaanuarist septembrini kõrvaldati koolist – kus vaenulikku elementi pidi olema vaid “käputäis” – taas 439

O. Kuuli. Sula ja hallad Eesti NSV-s. Kultuuripoliitikast aastail 1953–1969. Tallinn, 2002, lk. 21. VIII pleenum: Meenutusi, arvamusi, hinnanguid. – Eesti Kommunist 1988, nr. 1, lk. 55. 62 Lõpuni paljastada kodanlikud natsionalistid, eesti rahva kõige kurjemad vaenlased. – Eesti Bolševik 1950, nr. 7, lk. 9. 63 Pidevat tähelepanu intelligentsi kommunistlikule kasvatamisele. – Eesti Bolševik 1950, nr. 15, lk. 7–17. 64 Õ. Elango. EK(b)P Keskkomitee 1950. a. VIII pleenum (märts 1950) ja loovintelligents. – Sirp ja Vasar, 14. aprill 1989. 65 H. Puhkim. Pedagoogilise kaadri represseerimisest sõjajärgses Eestis. – Haridus 1991, nr. 10, lk. 12–13. 61

Tuna 1/2004 61

K Ä S I T L U S E D “poliitiliselt sobimatut” pedagoogi, neist 56 keskkooli ja mittetäieliku keskkooli direktorit. Palju direktoreid viidi õpetaja ametikohale. Lühemat või pikemat aega oli vanglas 150 pedagoogi.66 Paralleelselt vallandamise, ümberpaigutamise ja vahistamisega püüdis partei õpetajaskonnaski kanda kinnitada. 1946. aasta alguses oli õpetajate hulgas kommuniste vaid 82, 1952. aasta alguses oli see arv tõusnud 482le.67 Õpetajaskonna puhastamisel tekkis parteikomiteede ja haridusorganite vahel hõõrumisi, kui partei otsustas kõrvaldada õpetajaid, kelle töö haridusosakond oli tunnistanud rahuldavaks, või ei vaevunud haridusorganeid oma otsustest informeerimagi.68 Haritlaste olukorda kergendas mõnikord vähene kontakt võimuorganite vahel. Nii oli 1948. aastal Saaremaal koolidest vallandatud õpetajaid võetud tööle rahvamajade juures.69 Ka olnud poliitilistel motiividel vallandatud õpetajatel tollal võimalik tööd leida mõnes teises koolis, mida VIII pleenumi järgses õhkkonnas pandi süüks haridusministeeriumile ja haridusosakondadele.70 Kogenud õpetaja tuli enamasti asendada kiirkorras kursustel ettevalmistatud, sageli täiesti erihariduseta ja lisaks napi üldharidusega õpetajaga. Õpetajaskonna keskmine haridustase langes. 1945/46. õppeaastal oli üldhariduskoolis 489 kõrgharidusega õpetajat. Nende absoluutarv suurenes, kuid ka keskkooliõpilaste arv kasvas kiiresti: VIII–XI klassi õpilasi oli 1944/45. õppeaastal 7758, 1945/46. õppeaastal 10 465, 1947/48. õppe66

aastal 13 057.71 Aino Kitse andmeil oli 1946/ 47. õppeaastal keskkooliklassides (VIII–XI) 612 põhikohaga õpetajat, kellest kõrghariduse oli saanud 354 (57,8%).72 Ühe kõrgharidusega õpetaja kohta tuli siis 35,6 keskkooliõpilast. 1948/49. õppeaastal töötas keskkooliklassides 717 õpetajat. Kõrgharidusega pedagoogide arv oli suurenenud vaid 15 võrra, nende osakaal aga vähenenud 57,8%-lt 51,5%-ni. Ühe kõrgharidusega õpetaja kohta tuli nüüd 35,3 õpilast. 1950/51. õppeaastal oli keskkooliastmes 401 kõrgharidusega õpetajat – 53,5% õpetajaskonnast. Õpetajate tagakiusamine, vallandamine ja tööle kinnitamine vaid üheks aastaks põhjustas suurt kaadrivoolavust. Tööle jäänute õppekoormus kasvas paiguti 40–50 tunnini nädalas. Keskmiselt andsid mittetäieliku keskkooli ja keskkooli õpetajad tunde 1,5 normi ulatuses. Tagajärjeks oli õpilaste edasijõudmise vähenemine 1940. aastate lõpul.73 See oli paigaltammumine olukorras, kus riiklikuks ülesandeks oli seatud üleminek üldisele 7-klassilisele haridusele ja keskhariduse andmise laiendamine. NLKP XIX kongressil (1952) otsustati lähiaastatel suuremates linnades üle minna täielikule keskharidusele. Eestis oli aga keskkoolide õpetajaskond oma haridustasemelt tugevasti allpool 1930. aastate lõpu tasemest. Olukord jõudis tõelise absurdini. Eestis ei olnud “puhta ankeediga” kaadrit. Vanemate inimeste elukäigus leidus ikka midagi taunimisväärset, noorematele langesid süüks vanemate või sugulaste patud, Saksa mundri kandmine jms. Paljud neistki, kes olid innu-

Samas, lk. 14. Vaatamata meeletule laastamisele haritlaskonnas, tuleks meenutada Jaan Isotamme sõnu, et Nikolai Karotamme, Arnold Veimeri, Boris Kummi jt. võimutsemise aeg oli genotsiidi tegelikuks kulminatsiooniks: aastail 1944–1949 vangistati aastas keskmiselt 3322 inimest (1949. aasta massiküüditamist arvestamata), 1950–1953 oli arreteerituid keskmiselt 1432 aastas. (EK(b)P Keskkomitee VIII pleenumi stenogramm I. Tõlk. M. Arold ja J. Isotamm. – Akadeemia 1998, nr. 12, lk. 2659.) 67 Lühiülevaade Eestimaa Kommunistliku Partei ajaloost. Peatoim. A. Panksejev. Tallinn, 1983, lk. 147. 68 ERAF, f. 1, nim. 4, s. 31, l. 33. 69 ERAF, f. 1, nim. 28, s. 197, l. 60. 70 ERAF, f. 1, nim. 86, s. 3, l. 85. 71 A. Kits. Koolivõrgu taastamine ja areng Eesti NSV-s Suure Isamaasõja järel (1944–1950). – Hariduse ja kooli ajaloost Eestis. Koost. ja toim. E. Laul. Tallinn, 1979, lk. 94. 72 A. Kits. Õpetajaskond ja tema kutsealane ettevalmistus esimesel sõjajärgsel viisaastakul (1946–1950). – Nõukogude Kool 1985, nr. 5, lk. 56. 73 ERAF, f. 1, nim. 86, s. 3, l. 86, 88. 62 Tuna 1/2004

Väino Sirk / Haritlaskond osutus visaks vastaseks

kalt valmis okupante teenima, lükati seetõttu kõrvale. Et mingit muutust oli vaja, seda aduti ka Kremli kõrgemates võimuringkondades.74 Stalini eluajal pööret ei toimunud. Ometi vaibus näiteks õpetajate massiline tagakiusamine 1952. aastal. Stalini valitsusaastail, mil igasugune tõsisem diskussioon, oma väidete toetamine millegi muu kui marksismi klassikute tsitaatidega ja mõistusepärane argumentatsioon oli võimatu, oli tõelisel teadlasel õigem vaikida, kuid vastuhakku nähti selleski. Partei keskkomitee algatatud “diskussioonid” filosoofias (1947), bioloogias (1948), keeleteaduses (1950) jne. olid tegelikult teadlastevastased kampaaniad, suunatud õpetlaste mahamaterdamisele ja kõrvaldamisele.75 1947. aasta detsembri lõpul esitati J. Käbinile andmed Eesti NSV Teaduste Akadeemia kohta: töötajaid 727, nende hulgas 291 teadustöötajat (42 teaduste doktorit, 64 teaduste kandidaati). 52 teadlast töötas akadeemias kohakaasluse alusel. Kohtadel, kus oli ette nähtud teaduskraad, töötas kraadita inimesi. Veelgi halvem: 62 teadustöötajat ei omanud isegi kõrgharidust. Nukker kvalifikatsioonialane pilt andis tunnistust teadustöötajate nappusest Eestis, järelikult tulnuks iga teadlast säästa. Sellegipärast lisati, et 169 töötajat (23%) “risustab” oma poliitilise tausta tõttu kaadrit, samal ajal kui parteisse kuulub vaid 53 inimest ja komsomoli seitse (kokku 8% töötajatest).76 Esmakordselt kritiseeriti Teaduste Akadeemia tööd kõrgetasemelisel foorumil detsembris 1948, nimelt EK(b)P V kongressil. Siiski püsis Hans Kruus akadeemia presidendi kohal üle aasta, alles jaanuari lõpul 1950 otsustati EK(b)P Keskkomitee bürool ta ta-

gandada, ühtlasi võtta päevakorda Teaduste Akadeemia “risustatud” kaadrite küsimus. Teaduse ja kõrghariduse alal ilmnes, et töölt lahkunud või vallandatud tippteadlased, dekaanid ja kateedrijuhatajad asendati reeglina märksa madalama teadusliku kvalifikatsiooniga inimestega.77 Ainuüksi 1950. aastal vallandati Eesti NSV Teaduste Akadeemia süsteemist poliitilistel põhjustel üle 100 töötaja, sealhulgas akadeemiksekretärid Jüri Nuut ja Voldemar Vadi ning mitme instituudi direktorid.78 Samas oli teadlaste järelkasv tagasihoidlik: 1946. aastal oli aspirante 16, 1950. aastal 71 (25 kõrgkoolides, 46 teadusasutustes).79 Vallandamiste ja arreteerimiste laine ning üldine hirmuõhkkond oli viinud selleni, et teadusdoktorite arv teadusasutustes ja kõrgkoolides oli aastail 1947–1950 vähenenud 68-lt 59-le (1960. aastal – 66); kandidaatide arv 188-lt 176-le.80 Teadustöötajate üldarv, mis 1947. aastal oli 1100 ja kaks aastat hiljem 1254, oli 1950. aastal 1221.81 Loomulikult tegi vähikäiku teadlaste tööviljakus: 1948. aastal ilmus Eestis 93 teadusraamatut (nimetust), järgmisel 91, 1950. aastal 66 ja aasta hiljem vaid 63. Ning 1948. aasta tase ületati alles 1956. aastal.82 Sõda ning partei- ja julgeolekuorganite tegevus olid tugevasti vähendanud agronoomide arvu. 1939. aastal oli Agronoomide Kojal 281 liiget, 1947. aastaks oli Eestisse jäänud vaid 150 kõrgharidusega agronoomi.83 Neist 129 töötas ministeeriumides ja trustides, maakondade põllumajandusosakondades ja vahetult talurahva hulgas vaid 21 (14%). Vähesed maa-agronoomid tegutsesid veel paljuski iseseisvusaegse malli järgi, muu hulgas ka talupidajaid nõustades. Võimud ootasid neilt aga hoopis muud: kõigi nõuko-

T. Tannberg. “Lubjanka marssal”..., III. – Tuna 2000, nr. 1, lk. 51. L. Raid. Vaevatee..., lk. 37. 76 ERAF, f. 1, nim. 10, s. 4 (1947), l. 1–6. 77 L. Raid. Vaevatee..., lk. 97. 78 Samas, lk. 265. 79 Narodnoe xozjajstvo Estonskoj SSR v 1970 godu. Statistiþeskij ežegodnik. Tallinn, 1971, lk. 319. 80 Samas, lk. 323. 81 K. Martinson. Teadlane ja teaduslik publikatsioon Eesti NSV-s. Tallinn, 1973, lk. 17. 82 Samas, lk. 68. 83 H. Laura. Rohkem tähelepanu põllumajanduslikele kaadritele. – Eesti Bolševik 1947, nr. 7, lk. 66. 75

Tuna 1/2004 63

K Ä S I T L U S E D gude võimu ürituste organiseerimist ja läbiviimist maal. Puudu oli sadu agronoome, samas lõpetas ülikooli põllumajandusteaduskonna 1947. aastal vaid 16 ja 1950. aastal 70 inimest.84 Loomaarstiteaduskonnas oli lõpetanuid veelgi vähem. N. Karotamme järgi vajati lähitulevikus 2500–3000 agronoomi, niisama palju zootehnikuid ja rohkesti muid eriteadlasi. Kust peaksid need tulema, seda küsimust polnud veel tõstatatudki.85 Haritlaskonna rühmaks, kes juba ideoloogiast lähtudes pidi olema ebasoosingus, olid vaimulikud. Kuid lähtudes poliitilistest kaalutlustest tehti siin ikkagi teatud vahet. Partei keskkomitee tööaruandes (1947) kirjutati: “Suurt abi kodanlikele natsionalistidele osutab luteriusu vaimulikkond, kes oma jutlustes sageli rohkem või vähem varjatult astub välja nõukogude võimu vastu. Terve rida luteriusu pappe on paljastatud bandiitide otseste toetajate või varjajatena. Õigeusu kirik asub rohkem lojaalsel positsioonil.”86 Nõukogude režiim oli kaua suhtunud vaimulikkonda kui avalikku või end varjata püüdvasse kontrrevolutsioonilisse jõusse, kuid sõja haripunktil, 1943. aastal hakati õigeusu kirikut pragmaatilistel kaalutlustel leebemalt kohtlema. Aastail 1944–1946 karistati luteriusu vaimulikke peamiselt Saksa okupatsiooni aegse tegevuse eest. 1947. aasta oli pastorkonnale rahulikum – arreteerimisi ette ei tulnud. Järgmisel aastal intensiivistasid ideoloogiaorganid taas ateistlikku võitlust, sest Kreml oli otsustanud teha lõpu “kiriku ja pappidega mängimise poliitikale”. Kohe algas ka uus vaimulike tagakiusamise laine. Nüüd leiti süüdistus enamasti sõjajärgsest ajast. Kokku 84

vahistati Eestis aastatel 1944–1949 üle kahekümne luteriusu vaimuliku.87 Julgeolekuaparaat püüdis ka vaimulike hulgas luua oma agentuuri, kuid esialgu olid tulemused kesised. Kasutades šantažeerimist, leiti 1949. aastaks juba usaldusväärsed informaatorid. 1944. aasta lõpul registreeriti Eesti NSV Tervishoiuministeeriumi süsteemis kõigest 405 arsti (1939. aastal oli arste 976). Et Nõukogude Liidus ignoreeriti sihiteadlikult liiduvabariigi põhirahvuse õigusi emakeelsele meditsiinilisele teenindamisele, võis arstide üldarvu teistest vabariikidest saabuvate migrantide arvel kiiresti suurendada. Eesti arstkonda 1940.–1950-ndate aastate kohta uurinud Helbe Merila-Lattiku andmeil oli 1. jaanuaril 1948 arste 725. Nende hulgas oli 388 Tartu ülikooli lõpetanut (308 eestlast, 46 juuti, 28 venelast ja muid 6). Nõukogude Liidust oli tulnud 337 arsti (38 eestlast, 67 juuti, 208 venelast ja muid 24). Eestlastest arstide osakaal tervishoiuministeeriumi süsteemis jäi veidi alla poole. Ent sõjaväe, raudtee, merelaevanduse, julgeoleku ja siseministeeriumi liinis töötas eesti arste hoopis vähe.88 Haritlaspoliitika seostus siin ilmekalt üldise venestuspoliitikaga. Sellisel foonil on võimude silmatorkavalt destruktiivne käitumine TRÜ arstiteaduskonna suhtes üsna mõistetav. Kõrgkoolides suurenes üliõpilaste arv. Nii oli Tartu ülikoolis 1944. aasta sügisel 1351 statsionaarset üliõpilast, 1947. aastal 2595 ja 1950. aastal 3168.89 Kuid siiski ei oldud veel jõutud 1938. aasta tasemele – 3227. Ka lõpetanuid oli vähe: aastail 1945–1950 statsionaaris 1152, kaugõppes 38 ja eksternina 23, kokku 1213.90 Kui jälgida neid erialasid, mille

170 aastat kõrgemat põllumajanduslikku haridust Eestis I. Toim. J. Kuum ja H. Kedder. Tallinn, 1976, lk. 115. 85 Olukord ja ülesanded Eesti NSV põllumajanduse kollektiviseerimise alal. EK(b)P Keskkomitee sekretäri sm. N. Karotamme kõne keskkomitee 24. pleenumil 15. oktoobril 1948. aastal. – Eesti Bolševik 1948, nr. 20, lk. 19–20. 86 ERAF, f. 1, nim. 47, s. 25 (1947), l. 4. 87 R. Altnurme. Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik ja Nõukogude riik 1944–1949. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2001, lk. 253–254, 278–279. 88 H. Merila-Lattik. Muutused Eesti arstkonnas alates 1939. aastast. – Kultuur ja Elu 1990, nr. 7, lk. 8–10. 89 Tartu ülikooli ajalugu III 1918–1982. Koost. K. Siilivask ja H. Palamets. Tallinn, 1982, lk. 203. 90 Samas, lk. 210. 64 Tuna 1/2004

Väino Sirk / Haritlaskond osutus visaks vastaseks

lõpetanuid vajasid koolid, siis oli olukord päris vilets. Nii lõpetas aastail 1945–1950 ülikooli ajaloo erialal statsionaaris 40, kaugõppes 3 inimest (43); eesti filoloogias statsionaaris 38, kaugõppes 5 (43); vene filoloogias statsionaaris 4, kaugõppes 1 (5); matemaatikas statsionaaris 12, kaugõppes 0; füüsikas statsionaaris 11, kaugõppes – 0; bioloogias statsionaaris 36, kaugõppes 0. Keskkoolide ülikooliharidusega õpetajaskonna kujundamiseks ei olnud lähitulevikus väljavaateid. Suund võeti keskkooliõpetajate kahetasemelisele erialasele ettevalmistusele. Selleks muudeti 1952. aasta sügisest Tallinna Õpetajate Instituut keskkooliõpetajaid ettevalmistavaks Tallinna Pedagoogiliseks Instituudiks. Algastme õpetajate koolitamisel oli latt iseseisvuse ajaga võrreldes juba varem mõnevõrra madalamale lastud. Tallinna Polütehnilises Instituudis oli üliõpilasi vähem, nende arv kasvas aga pidevalt (1944/45 – 941 päevaõppetudengit; 1950/51 – 1647 päevaõppes, 201 õhtuõppes ja 241 kaugõppes).91 Lõpetajaid oli aga 1950. aastani suhteliselt vähe. Ehitusteaduskonna näiteks lõpetas 1945. aastal üks insener, 1946 – neli; 1947 – 10; 1948 – kuus; 1949 – kaks; 1950 – 15 inseneri.92 EK(b)P Keskkomitee aruandes (1947) kirjutati: “Vabariigis valitseb insener-tehnilise kaadri terav puudus. Tööstuses tegutseb 549 inseneri, aastatel 1947–1950 on oodatav väljalase kõrgkoolidest 580. Vaja oleks neid aga 1850.”93 Ideoloogilise juhtkonna võimetusest hariduslembelisele noorsoole propaganda ja veenmisega mõju avaldada kõneleb tõsiasi, et kommunistliku noorsooühingu kiirem kasv algas Tartu ülikoolis alles 1950. aastal, seega pärast massilist küüditamist ja üliõpilaskonna puhastamise intensiivistumist. Kommu-

nistlikke noori oli 1948. aasta sügisel ülikoolis vaid 198, 1950. aasta 1. jaanuaril 339 ja oktoobris 1952 juba 912.94 Kui hirmupaine järgnevatel aastatel järele andis, ilmnes, et komsomoli liikmeskonna kasv oli jäänud väikeseks.95 1950. aastate alguses oli stalinlus Eesti avaliku elu korralduses täielikult võitnud.96 Kunagisest kodanikuühiskonnast ja vabast vaimsest elust oli jäänud vaid reministsentse. Vägivaldselt kujundatud seisund osutus aga paljuski patoloogiliseks ja kätkes eneses kriisiähvardust. Äärmuslikult käsumajanduslik industriaalühiskond, mida rajati, vajas palju kõrgharidusega funktsionääre. Samas ei hakanud sõjajärgsetel aastatel ühiskonna toimimiseks vajalike haritlaste read taas jõudsalt täienema, vaid paljudel elualadel isegi hõrenesid. See näitas selgelt, et intelligentsipoliitika oli karile jooksnud. Tippjuhid märkasid seda. Tõenäoliselt mõistsid mitmed neist – Max Weberit lugematagi –, et kapitalistliku majandusega võrreldavate tehniliste tulemusteni võib sotsialistlik süsteem jõuda vaid professionaalse bürokraatia tähtsuse määratu tõusu kaudu.97 Seega vajati haritust, intelligentsi tähtsus tõusis. Samas oli vallandatud totaalne rünnak harituse vastu, kus töökoha, sageli ka vabaduse kaotasid nii lihtsalt oma kutsetööle pühendunud, poliitilisest tegevusest eemale hoidvad kui ka parteisse astunud haritlased. Ja isegi hästi õppivad ja distsiplineeritud noored ei võinud end ülikoolis kindlana tunda. 1951. aasta varakevadel, kui Tartu ülikoolist oli aasta vältel poliitilistel põhjustel kõrvaldatud 79 õppejõudu, leiti, et arstiteaduskonnas ei ole veel kodanlikud natsionalistid lõplikult paljastatud ja välja kihutatud.98 1951. aasta suvel suunati Tartu ülikooli

Tallinna Polütehniline Instituut. 1936–1986. Koost. M. Graf. Tallinn, 1986, lk. 155. Ehitusinsenerid TPI-st. Tallinn, 1986, lk. 247–248. 93 ERAF, f. 1, nim. 47, s. 25 (1947), l. 18. 94 J. Kalits. Ülikooli komsomoli neli aastakümmet. Tallinn, 1982, lk. 56, 62, 71. 95 Samas, lk. 82. 96 R. Ruutsoo. Rahvusliku katastroofi piiril. – K. Haav, R. Ruutsoo. Eesti rahvas ja stalinlus. Ajalugu ja tänapäev. Tallinn, 1989, lk. 87. 97 M. Weber. Võimu ja religiooni sotsioloogiast. Vagabund 2002, lk. 100. 98 ERAF, f. 1, nim. 86, s. 3, l. 66. 92

Tuna 1/2004 65

K Ä S I T L U S E D rektoriks Leningradi ülikooli õppejõud Feodor Klement, kes söandas eri- ja kaadriosakonna omavoli mõnevõrra piirata. Üliõpilaste suhtes jätkus vägivald veel järgmisel aastalgi üsna süsteemikindlalt, kuid õppejõudude vastu pidurdus märgatavalt.99 EK(b)P VI kongress (aprillis 1951) kohustas parteiorganisatsiooni taas parandama tööd intelligentsi hulgas. Nenditi, et kodanlikele natsionalistidele on antud purustav löök, kuid halastamatu võitlus peab jätkuma. Samas kästi vältida kampaanialikkust ja usaldamatust, arendada haritlaskonna suhtes diferentseeritud poliitikat, abistada ja õppida haritlasi paremini tundma. Suuniseks oli viia partei kontrolliv ja suunav tegevus rohkem intelligentsi keskele ning tõhustada just ideoloogiliste asutuste parteiorganisatsioonide tegevust. Juunis 1951 viidi kõigis maarajoonides läbi maaintelligentsi päevad.100 1952. aasta Eesti Bolševiku juhtkirjadest ei olnud ükski pühendatud intelligentsi kui terviku probleemidele. VIII pleenumi otsused ja kõik, mis nendele järgnes, oli aga ametlikul tasandil enesestmõistetavalt põhjendatud, nii eesmärgilt kui ka elluviimise meetoditelt õigustatud. Seega võis äsja toimunu põhimõtteliselt tulevikuski taas korduda. Nõukogude okupatsiooni aegse intelligentsi sotsioloogilisel uurimisel tuleb teadlastel nii tänapäeval kui tulevikuski ületada tõsiseid takistusi. Institutsionaalsete ja halduslike suhete keeruka põimimise, ametkondliku salastatuse tõttu on Eesti intelligents tervikuna raskesti hõlmatav. Sõja eel oli iseseisva riigi eesti, saksa, vene jt. rahvustest intelligentsi iseloomustanud märkimisväärne autohtoonsus, riigikeele valdamise kiire kasv ja mentaliteedi lähenemine. Sõjajärgsel ajal asendus kultuuriline homogeniseerumine ilmse diferentseerumisega. Juba 99

1940. aasta suvel ja sügisel algas paralleelselt eesti haritlaste kõrvaletõrjumise ja arreteerimisega sisseränne idast. Saabujad esindasid hoopis erinevat haritlastüüpi, Eesti Vabariik ei olnud Nõukogude Vene diplomeid tunnustanudki. Tegemist oli kahe haridusparadigma konfliktiga nii partei juhtkonnas kui ka haritlaskonnas: ühelt poolt Euroopa pikaajalisel kultuuritraditsioonil, teiselt poolt peamiselt ühel sõjakal ideoloogial põhinev haritus. Sõja järel rahustasid Eesti NSV juhid rahvast, et umbkeelsete ametnike ja spetsialistide töötamine siin on ajutine paratamatus, sest meil puuduvat nõukogude kaader.101 Arnold Veimer lubas, et olukord normaliseerub, kuid lubaduseks see jäigi. Kus ei suudetud vana juhtivat kaadrit uuega asendada, kasutati nn. komissaride süsteemi. Komissariks vähe usaldatava tööstusjuhi kõrval oli sageli tema asetäitja. 1947. aasta andmeil oli direktorite ja tsehhijuhatajate seas suhteliselt rohkem diplomeeritud spetsialiste ja eesti rahvusest isikuid, nende asetäitjaskond paistis aga silma eeskätt parteilaste, sõjaveteranide, reevakueeritute ja teistest liiduvabariikidest saabunute suurema osakaaluga.102 Juhtide ja spetsialistide ametikohtadele tõsteti sadu töölisi ja Eesti Laskurkorpusest demobiliseerituid. Viimaseid töötas 1947. aastal tehaste ja vabrikute inseneride ning direktoritena rohkem kui 600.103 Demobiliseeritud moodustasid toona 13,1% kogu ENSV rahvamajanduse juhtivast kaadrist ja spetsialistidest, reevakueerituid oli selles kontingendis 5,1%, teistest Nõukogude Liidu vabariikidest saabunuid 17,3% ja edutatuid 13,8%. 104 Kokku oli 1947. aasta novembris Eesti rahvamajanduses 40 313 tootmisjuhti ja spetsialisti. Kahel kolmandikul neist (25 139 ehk 62,4%) puudus aga nii

L. Raid. Vaevatee..., lk. 265. Intelligentsi ideelis-poliitiline kasvatamine olgu parteiorganisatsioonide tähelepanu keskpunktis. – Eesti Bolševik 1951, nr. 14, lk. 9–16. 101 A. Veimer. Eesti NSV majandusprobleeme. Tallinn, 1945, lk. 162–163. 102 H. Roots, M. Vöörmann. Eesti nõukogude intelligentsi nüüdisjooni. Tallinn, 1987, lk. 30. 103 Tallinna Polütehniline Instituut. 1936–1986..., lk. 117. 104 X. O. Roots. Social’nõe processõ…, lk. 125. 100

66 Tuna 1/2004

Väino Sirk / Haritlaskond osutus visaks vastaseks

kõrgem kui ka keskeriharidus.105 Tegemist oli nn. praktikutega. Kõrgharidus oli vaid 13,2% rahvamajanduse juhtidest ja spetsialistidest.106 Tööstuses kuulus demobiliseeritud sõjameeste hulka peaaegu iga kolmas direktor ja teine direktori asetäitja. Ka teistest vabariikidest saabunuid oli tööstusjuhtide seas rohkem kui insener-tehnilises kaadris keskmiselt. Samuti oli direktorite ja nende asetäitjate seas vähem eestlasi ja diplomeeritud spetsialiste.107 Tolleaegne intelligentsipoliitika, mille järgi poliitilise ustavuse tegurile reeglina allutati haritus ja erialane asjatundlikkus, viis kurioosse tulemuseni, et reainsenerid olid keskmiselt haritumad kui peainsenerid ja viimased omakorda haritumad kui direktorid. Eestis kujunes olukord, kus kõrgem partei- ja valitsusringkond koosnes suurel määral venelastest või NL muude rahvuste esindajaist, teiselt poolt toodi venelasi rohkesti tööstusse ja kaevandustesse raskele kehalisele tööle. Reaharitlaste, loovharitlaste ja teadlaste hulgas oli kohalikke eestlasi tunduvalt rohkem. Mõnevõrra tuletas see meelde Vana-Rooma langusaega, kus tootva töö sfääris oli oluline koht barbaritest orjadel ja koloonidel, kogu ühiskonna üle aga võimutsesid barbaarse taustaga väejuhid ja keisrid. Eestile oli iseloomulik, et olukorras, kus tööliskonnas suurenes kiiresti “vennasrahvaste esindajate osa”, kasvas eestlaste protsent kõrgharidusega spetsialistide hulgas 65,3-lt 1947. aastal 73,7-le 1959. aastal.108 Intelligents jagunes sedavõrd erinevateks kihtideks (päritolumaalt, mentaliteedilt, kultuuritraditsioonidelt), mida Eestis varem ei olnud kunagi esinenud. Tänu haritlasorganisatsioonidele ja kutsekodadele oli Eesti Vabariigis vähemalt intelligentsi põhigruppide tasemel (õpetajad, arstid, insenerid) kujunenud teatav ühistunne ja -tegevus. Eri elu-

alade haritlasi ühendasid korporatsioonid ja üliõpilasseltsid, mille tegevus lõpetati. Nüüd jagunesid ühe eluala haritlased sageli osadeks (sh. rahvuse alusel), kus elati omaette kinnist elu. Selle põhjus oli haritlaspoliitikas: juhtkond ei soovinudki horisontaalset kommunikatsiooni haritlasrühmade vahel. Eelistati vertikaalset suhtlust. Ehk kõige universaalsem ühendav tegur oli ainupartei, kuid sinna kuulus haritlastest vaid osa. Baltimaade haritlaskond omandas koloniaalmaade intelligentsi jooni: rahvuslik intelligents tõrjuti eemale võimustruktuuridest ja juhtivatelt kohtadelt majanduses. Toimus koloniseeriva maa haritlaste sissevool. Erinevuseks oli aga ränk ideoloogiline surve, mis lasus siinsel haritlaskonnal sundimaks neid oma rahvast vallutajatele vajalikus suunas ümber kasvatama. Nõukogude totalitaarsüsteem sundis rahvuslikku haritlaskonda jõhkramalt hävitama ja moonutama oma rahva teadvust, kui seda tegid demokraatlikud lääneriigid oma kolooniates. Viimastes kujunes allutatute rahvuslus sageli nagu sõltumatuks vaimseks territooriumiks, sellal kui elu ainelise külje ja maa-ala üle valitsesid kolonisaatorid.109 Aastail, mil NSV Liidus hakkasid puhuma sulatuuled, oli Eesti NSV juhtkonna haridustase märgatavalt tõusnud. Töölisklassi juhtiv osa jäi ametliku ideoloogia raudvaraks, intelligentsi peeti sekundaarseks ühiskonnakihiks. Tegelikkus oli aga selline, et tugevnev ja kasvav partei- ja riigibürokraatia koopteeris end suures ulatuses kõrghariduse baasil. Arvukas teenistujate kiht kitsamas mõttes, need kes ei omanud kõrgharidust, kuid tegid lihtsamat vaimset tööd, osutus kõrgharitlaste tähtsaks taimelavaks. See oli režiimi plaanidele vastukarva. Hariduspoliitika sillutas töölisnoortele teed kõrgkooli, kahjustades sellega üliõpilaskonna kvaliteeti

105

Tallinna Polütehniline Instituut. 1936–1986..., lk. 118. X. O. Roots. Social’nõe processõ…, lk. 125. 107 Tallinna Polütehniline Instituut. 1936–1986..., lk. 118. 108 X. O. Roots. Social’nõe processõ…, lk. 126. 109 Vrd. Becoming National. A Reader. Edited by Geoff Eley and Roland Grigor Suny. Oxford University Press. New York, Oxford, 1996, lk. 29. 106

Tuna 1/2004 67

K Ä S I T L U S E D ja tallates jalgade alla ühtluskooli demokraatlikke põhimõtteid. Aga ikkagi selgus, et haritlaskond osales iseenda taastootmisel intensiivsemalt kui teised sotsiaalsed grupid.110 Valdavalt töölispäritolu intelligentsi idee osutus utoopiaks. Lääneski ilmnes sõjajärgsetel aastakümnetel, et ametnikud hindasid töölistega võrreldes haritust hoopis kõrgemalt ja sisendasid seda ka oma lastesse. Ehkki “valgekraede” hulka kuulumine ei kindlustanud enam automaatselt “sinikraedega” võrreldes kopsakamat sissetulekut.111 Sotsiaalse valiku võimalus ikkagi säilis – kuigi seda NSV Liidus püüti piirata ja juhtida. Inimesed ei arvestanud ainult materiaalset sfääri, vaid ka elustiili ja kultuuritraditsioone. Industriaalühiskonna arenguga kaasnes üldise haridustaseme tõus, vaimse tööga hõivatute osatähtsuse kasv ning ka füüsilise töö ilme muutus. See kujundas NSV Liiduski pinna haritlaspoliitika teisenemiseks. 1950. aastate keskpaigast käivitus moderniseerimise tunnuseid kandev protsess. Siitpeale kuulus impeerium ühiskonnateaduste, suures osas kogu kultuuri mõttes korraga nii stalinistlikku kui ka nüüdisaegsesse maailma.112 Stalinistlikul ajajärgul võib eesti intelligentsi ja võõrvõimu vahekorda iseloomustada kui allutatu ja vallutaja ülalt alla suunatud, peamiselt hirmule ja sunnile rajatud, osalt lausa irratsionaalset suhet. Leidus haritlasi, kes aktiivselt toetasid põrandaalust vastupanuliikumist. Haritlaskonna laiemate ringkondade reaktsiooniks oli aga valdavalt passiivne vastupanu või lihtsalt enesesäilitamispüüe. Tollaseid masendavaid sündmusi kirjeldavatelt lehekülgedelt õhkub alatust, mannetust ja argust. Vastupanu kipub varju jääma. Kaalu Kirme räägib aga võitlusest kunstnike kahe leeri vahel veel 1948. aastal: ühelt poolt “tõsiusklike või karjeristi110

kalduvustega kunstnike grupp (seljataga EK(b)P Keskkomitee), teisel pool oma aadetest mitte loobuda tahtvad kunstnikud, kes võitlesid enda, aga ka oma kolleegide töövõimaluse ja väärikuse eest”.113 1950. aastate teisest poolest hakkas haritlaspoliitika üldpilti lisanduma ebademokraatliku riigi haritlaskonna ja ainuvalitseva parteibürokraatia vahekorra jooni. Totaalset võimutäiust, ühtse ideoloogia lõputut korrutamist ja partei ettekirjutusi tuli hakata kokku sobitama ärakuulamisega, taluma kammitsetud diskussiooni ja dialoogi. Intelligentsipoliitikas tugevnes ratsionaalne tegur. Saatuslik vastuolu Nõukogude haritlaspoliitika ja maa objektiivsete arenguvajaduste vahel nõrgenes, kuid toimis ikkagi edasi. Nn. sula ajal rääkisid loovharitlased avalikult õigusest eksida – “ei eksi ainult see, kes midagi ei tee”.114 Ikka veel püsiva ideoloogilise terrori tingimustes mõeldi selle teeseldult vabandava formuleeringu all luba eksperimenteerida, uut otsida. Eesti haritlaskonna ajaloos algas arenguetapp, mida iseloomustas oma vaimse ruumi samm-sammuline, vahelduva eduga kulgenud laiendamine. Selle käigus saavutati lõviosa kõigest, mis okupatsioonikümnendite kodumaises eesti kultuuris on püsiväärtuslikku. Sotsioloogilises mõttes kuulusid mitmerahvuselise Eesti intelligentsi hulka nii tagasihoidlikud reaharitlased kui ka uue ja avatuma poole püüdlejad, nii kannatajad ja kõrvaletõugatud kui ka ideoloogiavalvurid ja käteväänajad, nii kohalikud kui ka sisserännanud. Keda neist võiksime nimetada eesti haritlasteks? Lähtumine vaid rahvusest, etteantud näitajast, oleks formaalne. Jaanus Arukaevu on esitanud huvitava seletuse mõistele eesti ühiskond: “Parim printsiip, millest tuletada 20. sajandi alguse eesti ühiskonna piirid, on sinna kuuluvate

M. Titma, P. Kenkmann. Meie üliõpilaskond. Tallinn, 1988, lk. 11–12. A. Stewart, K. Prandy, R. M. Blackburn. Social Stratification and Occupations. New York, 1980, lk. 103. 112 R. Ruutsoo. Ühiskonnateadustest Nõukogude Eestis. – Eesti Teaduste Akadeemia. Ülevaateid ja meenutusi. Kronoloogia 1938–1998. Tallinn, 1998, lk. 120. 113 K. Kirme. Adamson-Eric sotsrealismi Prokrustese sängis. – Eesti kultuur 1940. aastate teisel poolel. Tallinna Pedagoogikaülikooli Toimetised. Humaniora A 19. Tallinn, 2001, lk. 130. 114 ERAF, f. 1, nim. 4, s. 3005, l. 131. 111

68 Tuna 1/2004

Väino Sirk / Haritlaskond osutus visaks vastaseks

inimeste ja organisatsioonide suunitlus – implitsiitselt või eksplitsiitselt väljendatud püüd tegutseda eestlaskonna heaks ja nimel.” 115 Seega vastandus eesti ühiskond eestlaskonna vastu olevatele organisatsioonidele, ametiasutustele ja poliitilistele vooludele. Olukord nelikümmend aastat hiljem oli paljuski teistsugune. Eelkõige puudus nüüd tsaariajale iseloomulik eesti rahvuslike organisatsioonide paljus. Selles mõttes oli nõukogude võim eesti ühiskonna struktuuri põhjalikult purustanud. Ehk ei ole liialdus öelda, et eesti ühiskonna selgrooks sai uutes tingimustes kiiresti kasvav intelligents. Rahva haridustaseme tõus ja haritlaskonna areng oli eesti ühiskonna tugevuse peamine näitaja. Kuid eestlastest haritlasi kuulus arvukalt ka EKP-sse – eesti ühiskonna vastandorganisatsiooni? Viimane kasvas aga 1940. aastate esimese poole väheharitud, sõjakast, ohvriks valitud väikeriigi riikliku ja ühiskondliku korralduse halvamiseks mõeldud dessantrühma või võõrleegioni meenutavast moodustisest massiparteiks. 1970. aastate algul oli selles üle 70 000, 1981. aastal 98 000 kommunisti. Nende hulgas oli 50 000 eestlast, 45 000 teenistujat, sh. 26 000 kõrgharitlast.116 Parteisse kuulus rohkem kui veerand Eestis elavatest lõpetatud kõrgharidusega inimestest. Välisvaatleja võis (ilmselt küll irooniavarjundiga) iseloomustada 1970. aastate EKP-d kui haritud “valgekraede” organisatsiooni, kus juhtkohtadel on eestlased enamuses. Lisades, et eestlaste arvuline domineerimine ei tähenda tingimata eestlaste ülemvõimu.117 Partei liikmeskond oli sõnades monoliitne, tegelikult

aga mitmekihiline ja eripalgeline oma maailmanägemuselt, nagu selleaegne Eesti haritlaskondki. Ka ei olnud enamik kommunistidest kutselised parteifunktsionäärid, vaid töötasid tootmises, kultuuri- või tervishoiusfääris, kus täitsid oma haritlase põhifunktsiooni. Eesti haritlasteks võib pidada aga kõiki neid intelligente, kes tegutsesid siinses tsiviilühiskonnas “eestlaskonna heaks ja nimel”.

Uurimus on tehtud sihtasutuse Eesti Teadusfond rahalisel toetusel.

Väino Sirk (1942) Lõpetas Tartu Ülikooli 1970. aastal ajaloolasena. Samast aastast töötab Ajaloo Instituudis, käesoleval ajal vanemteadurina ja ajaloo osakonna juhatajana. Ajalookandidaat 1975. aastast. Peamine uurimissuund: Eesti hariduse ajalugu (kaks monograafiat kutsehariduse ajaloost 1983, 1989) ning Eesti haritlaskonna kujunemine (kaks monograafiat koos professor Toomas Karjahärmiga 1997, 2001).

115

J. Arukaevu. Eesti ühiskonna organisatsiooniline struktuur 20. sajandi algul. – Eesti TA Toimetised. Humanitaar- ja Sotsiaalteadused. 1994, kd. 43, nr. 3, lk. 257. 116 Kommunistiþeskaja partija Estonii..., lk. 178, 182. 117 J. Pennart. Soviet Nationality Policy and the Estonian Communist Elite. – A Case Study of a Soviet Republic. The Estonian SSR. Edited by T. Parming and E. Järvesoo. Foreword by E. Allworth. Westview Press. Boulder, Colorado, 1978, lk. 120. Tuna 1/2004 69

D O K U M E N T

J A

K O M M E N T A A R

Lüübeki Arnold. Liivimaa pööramisest Kaspar Kolk

lulisim allikas liivlaste, latgalite ja eestlaste ristiusustamise ning selle käigus peetud sõdade kohta on Henriku Liivimaa kroonika,1 latgalite ja eestlaste juures tegutsenud misjonäri ja Ümera lätlaste kogudusepreestri, tihti ka sõjaväepreestri ning kõigi kolme põlisrahva keele oskajana tõlgi või mõne Liivimaal viibinud kõrgema vaimuliku saatja osa täitnud Henricus’e kirjeldus sündmusist, milles ta sageli oli ka ise osalenud.2 Meieni jõudnud kujul pärineb Henriku kroonika aastaist 1224–12273 – kuigi on üsna tõenäoline, et Henrik kogus materjali ja võibolla ka tähendas pikemaid kirjeldusi üles vähemalt mõnest misjonisõja episoodist juba aastaid enne seda. Lüübeki Arnoldi kroonika peatükk “Liivimaa pööramisest” on Henriku kroonika järel kõige mahukam kaasaegne kirjeldus misjoni- ja sõjategevusest Liivimaal, täpsemalt selle algfaasist, 1180-ndaist aastaist kuni 1210. aastani, ajast, mille jooksul alistati suuremalt jaolt liivlased ja läänelatgalid ning asuti allutama ka eestlasi. Välistest oludest tingitult on Arnoldi kroonika peatükil Henriku kroonikaga võrreldes kaks 1

olulist erinevust, millest ei saa siinkohal mööda minna. Esiteks on Arnoldi kirjeldus eemalviibija oma; teiseks oli Arnold, erinevalt Henrikust, kõrge vaimulik, mis tingib ka mõnevõrra teistsuguse suhtumise kujutatavasse. Nende kahe teguri mõjul on Arnoldi jutustus detailide poolest palju vaesem, olemata kaugeltki nii vahetu kui paljudes kujutatud sündmusis isiklikult osalenud Henriku oma. Samas sisaldab ta üht-teist, mis võis olla paremini kättesaadav just kõrgemais poliitilisis ringkonnis liikunud isikule: elu jooksul oli ta isiklikult kokku puutunud märksa rohkemate oma kroonika tegelasist ilmalike ja vaimulike võimukandjatega. Arnold kasutab ka tunduvalt rohkem kirjalikke allikaid, nii jutustavaid kui ka dokumentaalseid. Tähtsusetu pole seegi, et Arnoldi kroonika peatükk on ajaliselt varasem allikas kui HCL. Selle kirjutamise aeg on üsna täpselt määratletav: viimased sündmused, mida Arnold mainib, pärinevad aastast 1210, ning on alust arvata, et samal aastal ta oma kroonika kirjutamise ka lõpetas; hiljemalt 1213 mainib Arnold ka ise olevat oma tööd valmis (pikemalt allpool). Eriti liivlaste ristimise algjärgu osas on see olulisuselt võrreldav Henriku kroonikaga, mis selle aja kohta on tunduvalt vaesem kui Eesti ristisõda kirjeldades.

Lüübeki Arnold ja tema kroonika Arnoldi elust on teada suhteliselt vähe ja tema kroonika saamisloost veelgi vähem. Seda hoolimata sellest, et alates 1177. aastast tõenäoliselt kuni surmani oli ta umbes 35 aastat Lüübeki benediktiini kloostri esimene abt. Eluloo kohta on põhiallikaks vähesed märkused kroonikas ning üksikud üri-

Heinrici Chronicon Livoniae (Heinrichs Livländische Chronik), rec. L. Arbusow, A. Bauer (Scriptores rerum Germanicarum). Hahn, Hannover, 1955 (edaspidi tsiteeritud HCL; kroonika teksti on tsiteeritud peatükkide ja lõikude numeratsiooni järgi, A. Baueri eessõna ja märkusi lehekülje numbrite järgi); e. k. Henriku Liivimaa kroonika, tlk. R. Kleis, toim. ja komm. E. Tarvel. Eesti Raamat, Tallinn, 1982. 2 Vt. H. Hildebrand. Die Chronik Heinrichs von Lettland. Mittler, Berlin, 1865; P. Johansen. Die Chronik als Biographie. Heinrich von Lettlands Lebensgang und Weltanschauung. – Jahrbücher für Geschichte Osteuropas, N.F. 1 (1953) 1-24; HCL, lk. v–xv. 3 HCL, lk. xv–xviii. 70 Tuna 1/2004

Kaspar Kolk / Lüübeki Arnold. Liivimaa pööramisest

kud, kus ta esineb väljaandja või tunnistajana.4 Teadmata on nii sünni- kui ka surmaaasta. Sünniaasta arvutamiseks on peamine pidepunkt tema mainimine diakonina Braunschweigis 1175. aastal: tõenäoliselt pidi ta selleks ajaks olema jõudnud vähemalt 25. eluaastasse ja seega olema sündinud hiljemalt 1151. a.5 Arvestades ta surmaaega, ei ole samas eriti tõenäoline, et ta sündinuks väga palju varem. Surmakuupäev on 27. juuni, kuid aastat pole teada. Dokumentaalsete allikate põhjal on kindel, et 1210. aasta sügisel oli abt veel tema, kuid 1214. aastal esineb ühes kuupäevaga dateerimata ürikus tunnistajana juba sama kloostri uus abt Gerhard.6 Et pärast kroonika valmimist, arvatavasti pärast 1210. a., kuid hiljemalt 1213. a. jooksul jõudis Arnold veel tõlkida ladina keelde Hartmann von Aue “Gregoriuse”,7 paigutatakse Arnoldi surm tavaliselt aastasse 1212 või 1213.8 Võimatu poleks ka 1214. Sellele, et ta ei taandunud abti kohalt näiteks halva tervise või kõrge ea tõttu juba enne surma (ja võinuks seega elada veel pärast 1214. aastat), näib viitavat Lüübeki ja Cismari kloostri abtide loetelu tõenäoliselt 13. sajandi lõpust pärineva sissekande sõnastus qui cum triginta annis et amplius locum competenter rexisset, obdormivit in Domino, ‘kui ta oli roh-

kem kui kolmkümmend aastat kloostrit korralikult juhtinud, heitis ta puhkama Issandas’.9 Abtiks saamisele eelneva aja kohta oletas Rudolf Damus, et Arnold saabus Lüübekisse koos teiste munkadega Braunschweigi benediktlaste kloostrist, kus valitsenud vaimse ümbrusega on seletatud muu hulgas ka Arnoldi hilisemat kirjanduslikku tegevust;10 hiljem on see leidnud täiendavat kinnitust sissekande näol nimetatud abtide loetelus, kus saabumine Braunschweigist on otse välja öeldud; Braunschweigi kloostris on 1175. a. ka dokumentaalselt mainitud üht diakon Arnoldit.11 Tema abtiks oleku ajast on peale ta enda kroonika teadete säilinud ka 13 ürikut, mis valgustavad kloostri ajalugu.12 Kroonikas ei nimeta ta ennast abt Arnoldiks, vaid autorina proloogis “Arnoldus, servorum Dei ultimus” ning kroonika tegelasena kolmandas isikus lihtsalt abtiks (2.21, 3.3); küll aga nimetab ta oma nime ja ametit eessõnas (prefacio) Gregorius peccator’ile ning viitab selle epiloogis ka oma kroonikale.13 Isiklikke kogemusi kajastab Arnold kroonika tekstis harva. Samas on kroonikat Arnoldi eluloo võimaliku allikana ka vähe uuritud; uurijaid on huvitanud ainult küsimus, kas Arnold osales sõjakäikudel Pühale Maale 1172. ja 1196/1197. a., kuid ühesele seisukohale ei ole

Eluloost teada oleva on koondanud R. Damus. Die Slavenchronik Arnolds von Lübeck. – Zeitschrift des Vereins für Lübeckische Geschichte und Alterthumskunde, 3 (1876), (ka Göttingeni dissertatsioonina 1872) lk.195–210; täiendustega A.-Th. Grabkowsky. Abt Arnold von Lübeck. – S. Urbanski u. a. (Hgg.). Recht und Alltag im Hanseraum. Gerhard Theuerkauf zum 60. Geburtstag. Lüneburg, 1993 (De Sulte 4), lk. 207– 219. 5 A.-Th. Grabkowsky. Abt Arnold…, lk. 211, oletab, et ta sündis hiljemalt 1152, sest diakonina pidi ta olema vähemalt 23-aastane; selline seos on siiski anakronistlik, vrd. P. Hinschius. System des katholischen Kirchenrechts. Guttentag, Berlin, 1869–1888, Bd. 1, lk. 18–19. 6 Codex Diplomaticus Lubecensis. Lübeckisches Urkundenbuch. 2. Abth. Urkundenbuch des Bisthums Lübeck. Hg. W. Leverkus. Stalling, Oldenburg, 1856 (edaspidi UB Bisthums Lübeck), 1.28. 7 Arnoldi Lubecensis Gregorius peccator, hg. G. Buchwald. Homann, Kiel, 1886 (edaspidi Greg. pecc.); selle uuem väljaanne, mis ei olnud mulle kättesaadav, J. Schilling. Arnold von Lübeck. Gesta Gregorii Peccatoris. Untersuchungen und Edition. Göttingen, 1986 (Palaestra 280). 8 A.-Th.Grabkowsky. Abt Arnold… lk. 209 ja m. 15; lk. 230 ja m. 126. 9 Series abbatum S. Iohannis Lubicensis et Cismariensium, ed. O. Holder-Egger. – Monumenta Germaniae Historica. Scriptores (edaspidi MGH SS) 13, 348–349. 10 R. Damus. Die Slavenchronik…, lk. 196–197, 200–204. 11 Vt. A.-Th. Grabkowsky. Abt Arnold… lk. 211; B. U. Hucker. Die Chronik Arnolds von Lübeck als “Historia Regum”. – Deutsches Archiv für Erforschung des Mittelalters 44 (1988), lk. 98, m. 2; samuti “Gregoriuse” epiloogis: in Brunesvich educatus fuerim. 12 A.-Th. Grabkowsky. Abt Arnold…, lk. 214–216. 13 Vt. A.-Th. Grabkowsky. Abt Arnold…, lk. 208 ja m. 11–12. Tuna 1/2004 71

D O K U M E N T

J A

K O M M E N T A A R

jõutud ka ses osas.14 Arnoldi kroonika hõlmab ajavahemikku 1171–1210. Nagu Arnold ise nii proloogis kui ka epiloogis (7.20) kinnitab, kirjutas ta oma kroonika jätkuks Helmoldi kroonikale, mis ulatub 1171. aastani.15 Proloogis väidab Arnold, et Helmold ei saanud oma kroonikat lõpule viia, nagu tahtnuks (debito fine, ut voluit, non consummavit). Helmoldi väljaandja B. Schmeidleri järgi ei tohiks sellele väitele liigset tähelepanu osutada, sest kuigi Helmoldi kroonikal pole selgelt eristuvaid lõpusõnu, võiks selle viimane peatükk oma sisult ja vormilt lõpupeatükiks sobida küll.16 Samas ei saa välistada võimalust, et Arnold oli Helmoldit isiklikult kohanud, kuna ülimalt tõenäoliselt sama Helmold esineb ürikuis teadaolevalt viimast korda 1177. a. Lüübeki benediktiini kloostri asutamisüriku tunnistajate seas;17 samal ajal võis ta kohata Arnoldit (kes pidi ju olema nimetatud üriku vastuvõtja) ja rääkida talle oma kroonika seisust ning sel juhul sai Arnold tugineda otseselt Helmoldilt kuuldule. Millal Arnold kroonika kirjutamist alustas, võib oletada vaid kaudsete andmete põhjal: A.-Th. Grabkowsky analüüsi põhjal kindlasti mitte enne aastat 1192, tõenäoliselt aga alles pärast 1200, kui Lüübek nautis rahuaega Taani võimu all.18 (Millal Arnold kroonika lõpetas, sellest allpool.) Ülesehituselt on kroonika suhteliselt kirju. Kaks põhiteemat on Breemeni peapiiskopile alluvate piiskopkondade ala 14

kroonika ja Saksa keisririigi asjad, mida on samuti sageli jälgitud Põhja-Saksa perspektiivist. Mõlema põhiteemaga põimuvad oluliselt Saksa võimukandjate ristiretked Pühale Maale. Põhja-Saksa kaasaegse ajalooga seoses on palju juttu ka Taani sündmusist. Kohati on ajaloolise tausta mõttes lisatud kaugemate maade kirjeldusi, mis pakuvad huvi eelkõige kurioosumina (näiteks 3.8 kõrvalepõige Bütsantsi, 5.19 Kantsler Konradi Apuulia reisikiri, 7.8 Egiptuse ja Süüria kirjeldus), samuti seoses mõne ajaloolise sündmusega moraliseerivaid arutlusi mitmesugustel teemadel (näiteks 3.10 – Munkade kohutavast kõrkusest, 5.13 Kirjutaja pihtimus). Ajalisest järgnevusest ei ole alati rangelt kinni peetud: kesksemate sündmuste kirjeldus on enne lõpule viidud ja seejärel on ajas tagasi pöördutud vahepeal toimunud vähem oluliste asjade juurde. Seeläbi eristub Arnold rangelt annalistlikust põhimõttest. Nagu Helmoldi kroonika teises pooles, nii on ka Arnoldi 1., 2. ja osalt ka 5. raamatu peategelane Welfide soost Saksi ja Baieri hertsog Heinrich Lõvi. 3., 4. ja suuremalt jaolt ka 5. raamat on pühendatud keisririigile ja selle suhetele paavstivõimuga, samuti ristisõdadele; sama jätkavad ka 6. ja 7. raamat, mille keskseks teemaks kerkib Heinrich Lõvi poja Otto IV ja Friedrich Barbarossa poja Philippi pikaajaline võitlus keisri- ja kuningatrooni pärast, mille lõpetab Philippi ootamatu tap-

Vt. A.-Th. Grabkowsky. Abt Arnold…, lk. 218–219. Kasutatud väljaandes: Helmoldi presbyteri Bozoviensis Cronica Slavorum, rec. B. Schmeidler (SSrG). Hannoverae et Lipsiae, 1909. Kroonika uuem väljaanne on: Helmold von Bosau. Slawenchronik, hrsg. von H. Stoob. – Ausgewählte Quellen zur Deutschen Geschichte des Mittelalters. Freiherr von SteinGedächtnisausgabe 19. Darmstadt, 1963 (2. tr. 1973). 16 lk. x. 17 Codex Diplomaticus Lubecensis. Lübeckisches Urkundenbuch. 1. Abth. Urkundenbuch der Stadt Lübeck. T. 1–2. Aschenfeldt, Lübeck, 1843–1858 (edaspidi UB Stadt Lübeck), 1.5. 18 A.-Th. Grabkowsky. Abt Arnold…, 225–227. Elbest põhja pool asuvaist Saksa maist Taani võimu all vt. R. Usinger. Deutsch-dänische Geschichte 1189–1227. Mittler, Berlin, 1863; H.-J. Freytag. Die Eroberung Nordelbingens durch den dänischen König im Jahre 1201. – H. Fuhrmann u.a. (Hg.). Aus Reichsgeschichte und Nordischer Geschichte (Fs. Karl Jordan). Ernst Klett, Stuttgart, 1972 (Kieler Historische Studien 16), lk. 222–243; sama, Der Nordosten des Reiches nach dem Sturze Heinrichs des Löwen. – Deutsches Archiv für Erforschung des Mittelalters 25 (1969) 471–530; H.-O. Gaethke. Knud VI. und Waldemar II. von Dänemark und Nordalbingien 1182–1227. T. 1–3. – Zeitschrift der Gesellschaft für Schleswig-Holsteinische Geschichte 119 (1994), lk. 21–99; 120 (1995), lk. 7–76; 121 (1996), lk. 7–44; E. Hoffmann. Lübeck im Hoch- und Spätmittelalter: Die Grosse Zeit Lübecks. – Antjekathrin Grassmann (Hg.). Lübeckische Geschichte. 3. tr. Schmidt-Römhild, Lübeck, 1997, lk. 107–121. 15

72 Tuna 1/2004

Kaspar Kolk / Lüübeki Arnold. Liivimaa pööramisest

mine ning Otto üldine tunnustamine keisrina. Kroonika trükiväljaandeis on traditsiooniks saanud pealkiri “Chronica Slavorum”, ‘Slaavlaste (või Slaavi või Slaavimaa) kroonika(d)’. B. U. Huckeris on see tekitanud õigustatud kahtlusi.19 Esiteks ei ole Arnoldil (erinevalt Helmoldist) slaavlaste alade allutamisest kuigi palju juttu. Teiseks, mis peamine, ei esine sellist pealkirja ka keskaegseis käsikirjades; kõigis käsikirjades, milles pealkiri on säilinud, on selleks “Historia abbatis Lubicensis” (nr. 4, 6) või “Historia abbatis Lubicensis de duce Heinrico” (nr. 7, 8). “Slaavi kroonika” nime on ta saanud seetõttu, et käsikirjades, millest tehti varasemad trükiväljaanded, esineb Arnoldi kroonika Helmoldi oma jätkuna. Asemele pakub Hucker pealkirja “Historia regum” (või “Historia regum, pontificum et Nordalbingie”) ning üritab tõestada, et kroonika tellijaks oli Otto IV.20 See tundub siiski liiga julge oletus. Kuigi Otto kui keiser tõuseb kroonika lõpuosas tegelaste seas selgelt esiplaanile, ei viita kroonika tekst tervikuna siiski niivõrd lähedasele seosele Ottoga või jäägitule poolehoiule Welfidele. Ja kuigi Arnold, nagu enamik prelaate, näib Innocentius III eeskujul tunnustavat Ottot (6.2), ei ole ta samas ühelegi ilmalikule valitsejale pühendanud sellist kiidukõnet nagu Otto võistlejale Philippile (tema surma puhul, 7.12). Eksiteele viis Huckeri Arnoldi kroonika lõpuosas (aga mitte varem) kaks korda

kasutatud määratluse historia/narratio regum tõenäoliselt valesti mõistmine: fraasides 7.1 sissejuhatuses ad prosequendam regum narrationem convertamur (‘naaskem kuningate lugu jätkama’) ja 7.8 alguses paululum dimissa historia regum (‘jättes korraks katki kuningate loo’) on reges, kelle ‘loost’, st. rivaalitsemisest jutt käib, ilmselgelt konkureerivad keisri- ja kuningatrooni pretendendid Philipp ja Otto IV. Alust ei ole Huckeri väitel, et kuna peatükile 7.1 eelnevale osale 6.19-20 De subactione Grecie ei eelne vahetult Philippi ja Otto lugu, vaid hoopis Taani ja Põhja-Saksa asjad, siis ei saa Arnold 7.1 seda ka “jätkata” ja järelikult tuleb narratio regumit mõista kui kogu kroonika pealkirja:21 tegelikult saab Arnold väga hästi jätkata 6.8 pooleli jäänud lugu. Veel otsitum on argument 7.8 kohta: 7.7 ei ole keisrite rivaliteedist, vaid Kölni peapiiskopi Bruno vabastamisest (De liberatione Brunonis archiepiscopi):22 loomulikult oli Ottot pooldanud ja Philippi vangistatud Bruno mängukann keisritevahelises võitluses ja kuulus seega kõige otsesemalt nende “lukku”. Huckeri jaoks on need reges hoopis Welfid: Otto IV ja ta isa Heinrich Lõvi; viimane polnud küll kuningas, kuid esindas teatud Königsgedanke’t, st. vastavaid ambitsioone.23 Kuigi Arnold avaldab Heinrichile enamasti (kuigi mitte eranditult) poolehoidu, nimetab ta teda siiski alati ta õige tiitliga dux.24 Samuti ei ole teada muid allikaid, mis viitaks Arnoldi ja Otto mingitele omavahelis-

B. U. Hucker. Die Chronik…, eriti lk. 98–103 ja 108–110. op. cit., eriti lk. 111–116. 21 op. cit., lk. 102. 22 op. cit., lk. 101. 23 op. cit., lk. 109–110. 24 Kolmandaks näiteks toob Hucker (op. cit., lk. 102–103) Arnoldi vabanduse kroonika epiloogist: “Veniam legentium peto, ne quis presumptionis vel temeritatis arguere me velit, quia ista dictaverim, sciens quod multi gesta regum vel pontificum scripserint, sed ... non temeritate, sed caritate ista prosecutus sum, volens continuare hoc dictamen operi Helmoldi sacerdotis, qui de statu terre nostre et regibus sive principibus multa premiserat, precipue vero de vocatione vel subactione Sclavorum, que per nobilem ducem Heinricum facta est, memorie fidelium perennare.” Siingi võib gesta regum tähendada sama, mis eelmistel juhtudel, kuid ilmselt ta siiski päris siia ritta ei kuulu – pigem tuleks seda mõista üsna üldistavalt, et paljud teised on kuningate ja piiskoppide tegudest (st. teoseid valitsejate elust ja tegudest) kirjutanud; lause lõpuosas, millega on tõepoolest austust avaldatud Heinrich Lõvile, on teda nimetatud taas selgelt hertsogiks. “Kuningate” puhul tuleb silmas pidada, et peale Saksa omade on Arnoldil palju juttu ka Taani kuningaist, Elbest põhjas olevate Saksa alade tollaseist maaisandaist, kelle suhtes ta ei ilmuta negatiivset suhtumist. 20

Tuna 1/2004 73

D O K U M E N T

J A

K O M M E N T A A R

tele seostele.25 Lõpuks ei olnud Arnoldi positsiooniga isikul ka mingit vajadust kroonika tellija järele, ta võis seda teha ka omal initsiatiivil.26 Ja kui keegi talt töö tellis, poleks ta pruukinud seda varjata: “Gregoriuse” ees- ja järelsõnas viitab ta otse Lüneburgi Wilhelmile (Otto vennale) kui tellijale.27 Mis puutub pealkirja, siis ei pruukinud Arnold oma tööd ise üldse pealkirjastada. Keskaegsetes käsikirjades esinev pealkiri (õigemini incipit) oleks hästi mõistetav kui ümberkirjutaja antud määratlus “Historia (kui žanr), mille on kirjutanud Lüübeki abt”. Trükis ilmus kroonika esimest korda enam-vähem täielikuna 1581. a.28 Esimeseks kriitiliseks väljaandeks võib pidada H. Bangerti oma.29 Uuemal ajal on kroonika ilmunud ainult ühes kriitilises väljaandes: Monumenta Germaniae Historica, Scriptores (MGH SS), T. 21, Hannoverae, 1869, lk. 101– 250, rec. I. M. Lappenberg [ja L. Weiland].30 Peaaegu sama tekst ilma kriitilise aparaadita ilmus juba aasta varem MGH sarjas “Scriptores rerum Germanicarum in usum scholarum” (MGH SSrG) eraldi köitena.31 Mõningaid ettevalmistusi uueks väljaandeks 25

tehti juba 20. sajandi algul;32 1970–1980-ndail alustas MGH uue väljaande jaoks materjali koondamist H.-J. Freytag, kelle töö jäi aga pooleli.33 Seega põhineb ka käesolev tõlge Lappenbergi väljaandel. Teksti kujunemisloo seisukohast on oluline küsimus Liivimaad puudutava peatüki (või peatükkide) asukoht kroonikas. Alates Lappenbergi kriitilisest editsioonist, mille järgi kroonikale tänapäeval tavaliselt viidatakse, on see olnud 5. raamatu viimane, 30. peatükk. Varasemais trükiväljaandeis jaguneb Liivimaa peatükk kaheks, asudes kroonika viimases, 7. raamatus (7.8–9, st. Lappenbergi numeratsiooni järgi 7. ja 8. peatüki vahel). Selle koha peal asusid peatükid veel ka 1853. a. ilmunud Lappenbergi väljaannet ettevalmistava käsikirjalise materjali põhjal valminud J. C. M. Laurenti saksa tõlkes.34 Sellise lahknevuse seletamiseks tuleb heita pilk käsikirjalisele traditsioonile. Peaaegu kõigis Lappenbergi väljaandele aluseks olevais tekstikriitiliselt olulisis käsikirjades (nr. 3, 5, 7, 8) paikneb Liivimaa osa 7. raamatus, käsikirjas nr. 3 seejuures kahe peatükina 7.19 järel, ning kuna käsikirja viimane leht puudub

Arnoldi enda positsioone poliitikas on üldse äärmiselt raske hinnata. Vastavalt tegudele jagab ta kord kiitust, kord laitust nii sakslastele kui ka taanlastele, nii Otto IV-le kui ka Philippile, nii Heinrich Lõvile kui hiljem ka tema Holsteini valdused endale saanud krahv Adolf von Schaumburgile, samuti paljudele piiskoppidele. Nende kõigi vägivaldseid või jumalakartmatuid tegusid ta taunib, samas vagadust, võitlusi paganatega või kiriklike institutsioonide toetamist kiidab. Üldiselt võib öelda, et Arnold säilitab lojaalsuse igaühe vastu, kes parajasti võimul on. Ka dokumentaalsete allikate põhjal on näha, et ta ei vältinud kontakte ühegi leeriga, kuid ilmselt ei sekkunud ka aktiivselt poliitikasse. Ei tohi ka unustada, et ilmselt enamik Saksa ilmalikke ja vaimulikke võimukandjaid avaldas Otto ja Philipi võitlustes poolehoidu kord ühele, kord teisele poolele, Põhja-Saksa aladel lisaks sellele ka alludes vahelduva eduga Taani kuningale; PõhjaSaksa aadlike sümpaatiaist ja sagedastest pooltevahetustest vt. Gaethke, eriti T. 2-3. 26 A.-Th. Grabkowsky. Abt Arnold…, lk. 227–228. 27 Greg. pecc., praef.: Glorioso principi domino Wilhelmo de Lunenborch. ... opus quod nobis iniunxistis ... id vestra poscit instantia; epiloogis Paruimus, princeps, quamquam haut tolleranda iubebas. 28 Chronica Slavorum, seu Annales Helmoldi ... hisque subiectum derelictorum supplementum Arnoldi Abbatis Lubecensis, opera et studio R. Reineccii. Francofurti: apud Wechelum, 1581. 29 Chronica Slavorum Helmoldi, Presbyteri Bosoviensis, et Arnoldi, Abbatis Lubecensis, rec. H. Bangertus. Lubecae: Statii Wesselii, 1659. 30 Edaspidi tsiteeritud Arn. (Arnoldi tekst) ja Lappenberg (eessõna). 31 Arnoldi Chronica Slavorum, ex rec. I. M. Lappenbergii recudi fecit G. H. Pertz. Hahn, Hannoverae. 32 J. Mey. Zur Kritik Arnolds von Lübeck. Diss. Leipzig, 1912. 33 A.-Th. Grabkowsky. Abt Arnold…, lk. 220. Freytag jõudis kollatsioneerida käsikirjad 1*, 3, 5, 7 ja 10; neist viimase, 17. sajandist pärineva ja Vatikani raamatukogus asuva käsikirja olemasolu oli Lappenbergile teada, kuid tema ajal oli see kadunud, mistõttu ta ei saanud seda oma väljaande tarvis kasutada (vt. Lappenberg, lk. 112). Mingite uute järeldusteni Freytag ei jõudnud. Samas pole tema väljakirjutuste põhjal otsustades ka põhjust Liivimaa peatüki teksti muudatusi sisse viia. Siinkohal avaldan tänu dr. Wolfram Setzile Monumenta Germaniae Historica Instituudist, kes saatis mulle lahkelt koopiad H.-J. Freytagi märkmete asjasse puutuvaist osadest. Freytagi kogutu paikneb MGH arhiivis (kohaviit K 11). 34 Die Chronik Arnolds von Lübeck. Berlin, 1853 (Die Geschichtschreiber der deutschen Vorzeit 20). 74 Tuna 1/2004

Kaspar Kolk / Lüübeki Arnold. Liivimaa pööramisest

ja tekst katkeb enne Liivimaa peatüki lõppu, pole päris kindel, kas kroonikal on ses käsikirjas olnud ka traditsiooniline lõpupeatükk (7.20, pealkirjaga “Satisfactio scriptoris”, ´Kirjutaja vabandus´).35 Vaid käsikirjas nr. 1* asub peatükk 5. raamatu lõpus.36 Käsikirjad 4 ja selle ärakiri 6 sisaldavad mõlemad ainult kroonika alguse ja seega siinkohal asjasse ei puutu.37 Omaette küsimus on juba 18. sajandiks kaduma läinud käsikirjaga nr. 2. Selle erinevad lugemid on meieni jõudnud H. Bangerti editsiooni köite lõpuosas pagineerimata lisana. Neist nähtub, et käsikirja tekst oli sarnane käsikirjaga nr. 1* (ja 1).38 samas kui Bangertil pole mingit märkust selle kohta, et Liivimaa peatükid paiknenuks selles koodeksis kuskil mujal kui 7.8-9, kus nad asuvad kõigis ülejäänud Bangerti kasutatud käsikirjades (4, 5, 8 ja viimase ärakiri 9). Aga miks paigutab siis Lappenberg Liivimaa peatüki 5. raamatu lõppu? Nimelt ilmus Lappenbergi töö ja Monumenta Germaniae Historica projekti käivitamise aastakümnete jooksul päevavalgele 13. sajandist pärineva käsikirja nr. 1 kaks fragmenti (mis ei sisalda Liivimaa peatükki ega ka kumbagi kohta, kus see võinuks paikneda) ning samuti tõenäoliselt otse sellest käsikirjast 1579 tehtud terviklik ärakiri 1*; lisaks veel 1837. aastal ka 13. sajandi lõpust pärinev käsikiri nr. 3.39 Seega osutusid nüüd kõik varem tuntud käsikirjad hilisemaiks: nr. 4, 5, 7 ja 8 pärinevad 14.–15. sajandist. Kas see kallutaski Lappenbergi täielikult kõrvale jätma ülejäänud käsikirju ja tuginema nii palju kui võimalik üksnes käsikirjale 1/1*? Kahjuks Lappenberg oma teguviisi kuskil trükisõnas ei seleta ega põhjenda. Samas on menetlus, mil-

le käigus heidetakse kõrvale recentiores ja arvestatakse eelkõige vaid ühte või paari kõige vanemat (ning sageli alles hiljuti taasavastatud) käsikirja, 19. sajandi tekstikriitikas täiesti tavaline. Seletust Lappenbergi teguviisile hakkab otsima J. Mey. Ta jaotab käsikirjad lugemite grupeerumise alusel kahte rühma: esimesse (I) kuuluvad 1 (1*) ja 2, teise (II) kõik ülejäänud40 – töö, mille vaikimisi oli ära teinud juba Lappenberg – ning asub seejärel tõestama, et I on kroonika algversioon, II aga uusredaktsioon, milles leidub nii üksikuid autori enda kui ka arvukalt natuke hilisema redigeerija muudatusi.41 Erinevused kahe redaktsiooni vahel paiknevad peamiselt mikrotasandil: on asendatud üksikuid sõnu, muutelõppe, muudetud sõnade järjekorda. Lühidalt võib öelda, et II on keelelt ja stiililt tunduvalt parem, lisaks grammatilisele ja retoorilisele paremusele on ka laenuline sõnavara paremini kooskõlas nt. Vulgata keelekasutusega. Vähesed sisulised erinevused ei anna edumaad kummalegi versioonile: kord on vigane või ebatäpne üks, kord teine. Seega lähtus Mey eeldusest (ja jõudis tulemusele), et redigeerija keele- ja stiilitaju, samuti Piibli-teksti tundmine pidi olema parem kui Arnoldi oma.42 Lisaks võib aru saada (kuigi seda Mey otsesõnu ei väida), et kujutatud sündmusi pidi redigeerija tundma umbes sama hästi kui Arnold ise. Iseenesest on see kõik täiesti võimalik: et korrektor parandanuks kohati Arnoldi keelt ja stiili, on mõeldav, sest Arnoldi keelekasutus on kohati üsna puine ja pisut ka agrammatiline (üks sõna võib hakata sageli korduma, valed rektsioonid, logisev süntaks liitlauseis jms.); samuti ei ole harmoniseeri-

Ka käsikirjas nr. 10 paikneb Liivimaa peatükk kohas 7.8–9. Lappenberg, lk. 106–112 ja 114; J. Mey. Zur Kritik..., lk. 31, 56–57. 37 Siiski on 1472. aastaga dateeritud käsikirjale nr. 6 lisatud pärast kroonika teksti katkemist umbes samal ajal veel 4 lühikest tekstikatket, mille hulgas on ka Arnoldi “De conversione Livoniae”, vt. Helmold (Schmeidler), lk. xxii–xxiii; kuna aga Lappenberg seda oma eessõnas ega ka kriitilises aparaadis ei maini, võib aru saada, et kriitilises editsioonis pole seda käsikirja arvestatud; samuti pole võimalik otsustada, milline ajalooline väärtus sel olla võiks, st eelkõige seda, kas oli tegemist kuigivõrd iseseisva käsikirjalise pärimusega. 38 Lappenberg, lk. 109; J. Mey. Zur Kritik..., lk. 18–20. 39 G. Waitz. Arnoldus Lubecensis. – Archiv der Gesellschaft für ältere deutsche Geschichtskunde 7 (1839), lk. 617–619; W. Wattenbach – samas, 10 (1849/51), lk. 439; Lappenberg, lk. 106–110. 40 J. Mey. Zur Kritik..., lk. 18–20, 20–37. 41 J. Mey. Zur Kritik..., lk. 39–75. 42 J. Mey. Zur Kritik..., passim, kokkuvõtvalt lk. 57, 68–69, 79–80. 36

Tuna 1/2004 75

D O K U M E N T

J A

K O M M E N T A A R

mine Piibli keelepruugiga iseenesest midagi uut ega võimatut. Teiselt poolt aga tekib küsimus, kes see siis pidi olema, kes Arnoldist paremini ladina keelt oskas ja Piiblit tundis ning lisaks ka ajalooga sama hästi kursis oli? Kas poleks samavõrd võimalik, et Arnold kirjutas kroonika algselt suhteliselt heas ladina keeles ning vead tekkisid alles mõne pisut hooletu ümberkirjutaja käe all? Mey ei kaalu piisavalt ka võimalust, et juhul kui I on ikkagi varasem variant, võib kogu uusredaktsioon pärineda Arnoldilt endalt. Ei tohi unustada, et sisu poolest ei erine redaktsioonid teineteisest millegi olulise poolest, kui välja arvata Liivimaa peatüki asukoht ning mõned erinevused raamatuiks ja peatükkideks jaotuses (materjali järjestuses käsikirjade vahel rohkem erinevusi ei ole). Ka see, et üks koodeks on oluliselt vanem kui teised, tänapäeval iseenesest argumendiks ei kõlba. Niisiis ei ole senise uurimistöö seisu juures võimalik küsimustele kroonika algse kuju ja ülesehituse kohta veel lõplikult vastata ja seega oleks Liivimaa peatüki asukoha küsimuse lahendamine üldse üks väheseid pidepunkte, mis aitaks valgust heita kroonika erinevate redaktsioonide ajaloole. Sellele aga polegi üritatud seletust leida. Teksti struktuuri ja sisu analüüs igatahes kerget lahendust ei paku. Esmapilgul võiks öelda, et Liivimaa peatükk sobib võrdselt halvasti kõiki kolme kohta. (1) 5.30 paikneb kohas, kus kroonika on jõudnud järjega 1198. aastasse. Liivimaal toimus sel aastal Bertholdi martüürium, piisavalt tähtis sündmus, mida Arnold ka mainib, kuid ei ole ühtegi aastaarvu ega muud märki, et ta just selle sündmuse tõttu peatüki siia paigutas. Eelnevate peatükkide 5.25–29 sisuks on aastatel 1197–1198 toimunud ristisõda Pühale Maale, mille tulemused jäid poolikuks. Kuna Arnold lõpetab positiiv43

sete tulemuste nimetamisega, võiks Liivimaa ristiusustamine, mille tulemused on Arnoldi käsitluses samuti valdavalt positiivsed, siia järele sobidagi. Kuid järgnev peatükk 6.1 jätkab tegelikult vahetult 5.29 jutustust ristisõdijate tagasipöördumise ja Otto IV valimisega. (2) 7. raamatus katkeb 7.7-ga keisrite Philippi ja Otto võimuvõitluse kirjeldus 1207. aastaga (7.1–7.7) ja järgmine peatükk läheb ajas hulk aastaid tagasi ning ruumiski väga kaugele: peatükis 7.8 on väga pikk Egiptuse ja Süüria kirjeldus, mis pärineb aastast 1175.43 Peatüki esimene lause ütleb, et järgneb kõrvalepõige, ... paululum dimissa historia regum, ‘jättes korraks katki kuningate loo’. Sellega on selgelt viidatud peatükile 7.7 ja Liivimaa-lugu siia vahele ei sobi.44 Sellele järgneb 7.9 Ratzeburgi piiskopivahetus 1204 ning 7.10–11 peapiiskop Hartwigi surm ja sellele järgnenud segadused 1207–1208, seega Breemeni peapiiskopkonna ja Taanile alluva Põhja-Saksamaa asjad; vähemalt geograafiliselt oleks Liivimaa peatükk pigem siia sobinud.45 (3) 7. raamatu lõppu, 7.19 järele (nagu on 13. sajandist pärinevas käsikirjas nr. 3) sobiks Liivimaa peatükk eelkõige sel puhul, kui oletada, et ta on lisatud muus osas juba valmis kroonikale alles lõpuks või isegi alles hiljem. Osaliselt näib seda toetavat see, et Liivimaa peatükis käsitletavad sündmused ulatuvad ainsana 1210. aasta kevadsuveni; 7.19 lõpetab Otto IV keisriks pühitsemisega Roomas 4. oktoobril 1209, millest teated pidid põhja saabuma hiljemalt 1210. a. algul. Huvitav oleks analüüsida läbivalt kogu kroonika sõnavara selle ühtsuse seisukohalt, sest nagu paljud keskaja ladina autorid, kipub ka Arnold vahel mõnda sõna või väljendit kasutama lühikese aja jooksul (mõnes järjestikuses peatükis) mitu korda, samas kui varem ega hiljem ei kasuta ta seda üldse või kasutab har-

Miks see siin paikneb, on raske seletada muuga, kui et see laenatud tekst lihtsalt ei puutunud varem Arnoldile kätte; ristisõdadest ega Idamaadest 6.–7. raamatus rohkem juttu ei ole. 44 Miks ta II redaktsioonis siiski siia sattus, jääb ikka selguseta. Võib-olla peaks ta koos Idamaade kirjeldusega moodustama omamoodi varia-rubriigi. See muidugi seaks löögi alla oletuse, et just ja ainult II redaktsioon oli mõeldud Ratzeburgi Philippile, kuna sel puhul peaks Liivimaa peatükk olema pigem kuidagi silmapaistvamalt välja toodud. 45 7.9–11 on seotud tervikuks 7.10 algusvormeliga Post aliquot annos, mis viitab vahetule jätkumisele; 7.9 jutustus algab samast ajast kui kogu 7. rmt (1204), seega võib öelda, et 7.9–11 kirjeldab Breemeni alal samas ajavahemikus toimunut kui 7.1–7 Saksa riigi sündmusi; 7.12 jätkab keisririigi ajalugu 1208. aastaga. 76 Tuna 1/2004

Kaspar Kolk / Lüübeki Arnold. Liivimaa pööramisest

va. Liivimaa peatüki võrdlemine 5.–7. raamatuga, aga ka ülejäänud Arnoldi tekstiga andis järgnevaid esialgseid tulemusi: multum contra ipsum (sc. episcopum) in curia Romana laborarent, vrd. 5.21 multum contra episcopum in curia Romana laboratum fuerat; bonum certamen certavit, cursum quoque felicem consummavit, 5.24 bono fine cursum certaminis terminasse (ka 3.3 certamen certasset, cursum consummasset, ja 4.4 bonum certamen certavimus et cursum consummasse felici perseverantia optamus); devotionem ... quo ... desudatum est, 5.25 omni devotione ... desudarunt; sacerdotes ... exhortationibus ... confortantes (ka 1.3 exhortationibus confortantes), 5.25 sacerdotes ... exhortationibus ... roboraverunt; profectio sive peregrinatio, 5.26 expeditionem seu peregrinationem; data copia mortis, 5.28 copiam dare (3 korda); orta fuit altercatio, 5.29 facta est altercatio; intestina simultas, 6.1 intestina bella (ka 3.4 intestina prelia); incredibili tormentorum genere, 6.5 hoc genere tormenti (ka märtrite kohta); impiger, 6.14 sama sõna õiges tähenduses. Toodud näiteist paistab, et kõige rohkem on Liivimaa peatükil sarnasust talle I redaktsioonis vahetult eelnevate peatükkidega 5.25– 29. Neis on juttu 1197–1198. aasta ristisõjast Pühale Maale, mis mõneti võib ka tingida leksikaalset sarnasust, kuid mõned kajad Liivimaa peatükist jäävad kõlama ka 6. raamatu algupooles, kus teemad on hoopis teised. Samal ajal võrdluses 7. raamatuga ei leidunud

esialgsel vaatlusel midagi sellist ning seega näib ka leksikaalne argument toetavat pigem peatüki algset paiknemist 5. raamatu lõpus. Sisulise läheduse tõttu on tavalisest rohkem leksikaalset sarnasust ka 3. ristisõja kirjeldusega 4. raamatus: 4.4 manus suas Domino consecraverunt, 4.7 nobilis et ignobilis ... dives et pauper ... signati signo sancte crucis in remissionem peccatorum suorum iter arripiunt, 4.8 iter peregrinationis arripiunt, 4.9 siquidem inter tot et tanta prospera non defuerunt adversa, 4.13 (ka 5.1) expeditio illa sive peregrinatio. Huvitaval kombel on Liivimaa peatükil suhteliselt palju sarnasust ka “Gregorius peccatoriga” (vt. märkused tõlke juurde). Ühtlasi näitab Liivimaa peatüki sõnastuse harmoneerumine ülejäänud kroonikaga ja “Gregorius peccatoriga” kindlalt, et Arnold on peatüki selle olemasoleval kujul ise kirjutanud, mitte ei ole lülitanud oma kroonikasse muutmata kujul kellegi teise kirjutatud ülevaadet. Säilinud proloogi järgi on kroonika pühendatud Ratzeburgi piiskopile Philippile, kes vahetult pärast kroonika tõenäolist valmimisaega, aastal 1211, siirdus ristisõdijatega Liivimaale, kus viibis 1215. aastani, toimides ajuti ka Saksamaal viibiva piiskop Alberti asendajana.46 See proloog on olemas kõigis käsikirjades, mille algus on säilinud: 1*, 4, 6, 7, 8; samuti võib aru saada, et see oli olemas ka käsikirjas nr. 2. Siiski on võimalik, et mõni teine eksemplar võis olla pühendatud ka mõnele teisele isikule või olla üldse ilma pühenduseta.47 Igal juhul tun-

HCL 15.1, 5, 12; 16.3; 17.1; 18.1, 3-5, 9; 19.5; vt. ka Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten. Hg. F. G. v. Bunge. Bd. 1, 3, 6. Reval–Riga, 1853–1873 (edaspidi LUB), 1.20, 23, 35, 36, 38. 47 B. U. Hucker. Die Chronik…, lk. 117, m. 67 lisab ka huvitava hüpoteesi, et pühenduskiri Philippile võiski olla ainult II grupi käsikirjadel: seda sel juhul kui käsikirjadele 1* (kirjutatud 1579) ja 2 (mille vanus on teadmata) oleks pühendus lisatud 1556. aastal ilmunud Schorkeli Helmoldi editio princeps’i järgi, kus olid ära trükitud ka Arnoldi esimesed peatükid. See on ilmselt siiski vale: Albert Krantz, kes “Saxonia” 7. raamatus kasutab Arnoldit põhiallikana, kirjutades kõigest samas järjestuses kui Arnold, on kasutanud käsikirja, milles Liivimaa peatüki asukoht vastab 5.30-le ja mis seega kuulus I rühma; Krantzi Metropolis’ele (Coloniae: ap. Calenium 1574, lk. †a3 verso) lisatud allikate loetelus leidub aga ka Continuator Helmoldi, episcopus Raceburgensis, mis selgelt viitab Arnoldi käsikirjale, milles puudus autori nimi ja autoriks on ekslikult peetud pühenduskirja alguses seisvat Ratzeburgi piiskoppi (Arnoldi nime ses loetelus ei ole). Isegi juhul, kui see allikate loetelu ei pärine Krantzilt, vaid Metropolise 1548. a. ilmunud esmatrüki väljaandjalt J. Mollerilt, on see igal juhul koostatud Krantzi kasutatud materjali põhjal. Krantzist ja teda puudutavast varasemast kirjandusest vt.: H. Stoob. Albert Krantz (1448–1517). Ein Gelehrter, Geistlicher und hansischer Syndikus zwischen den Zeiten. – Hansische Geschichtsblätter, 100 (1982), lk. 87–109. Jääb muidugi veel hüpoteetilisem võimalus, et juba nii Krantzi kasutatud I tüüpi käsikirjale kui ka käsikirjale 1* (või nende ühisele arhetüübile, mis võis olla käsikiri 1) oli eessõna lisatud mõnest II tüüpi käsikirjast. Krantzi väärtust Arnoldi teksti kriitika jaoks pole minu teada uuritud. Tuna 1/2004 77

D O K U M E N T

J A

K O M M E N T A A R

dub selline pühendus üks ootamatumaid. Kroonika tekstis on Philippist juttu vaid üks kord (7.9), seoses tema ametisse astumisega, seejuures näib Arnold soosivat hoopis vastaskandidaati, toompraost Henrikut, keda nimetab vir discretus et omni honore dignissimus, ja kiidab tema tegusid. Senise piiskopi kaplani Philippi kohta ei ütle ta seejuures ühtegi head sõna, mainib üksnes, et ta sai ametisse tollase ilmaliku maaisanda Taani kuninga asehalduri Albrecht von Orlamünde toetusel, kuid sattus seejärel kuningas Valdemar II silmis ebasoosingusse, kui ta pärast pühitsemist kuninga ette ei ilmunud (regi Waldemaro se non exhibuit). Paneb imestama, et Philippi ei nimeta Arnold ka Liivimaa peatükis koos Paderborni piiskopi Bernhard III (von Oesede [1204–1223]) ja Verdeni piiskopi Isoga (Yso, von Wölpe [1205–1231]), kuigi ta vastas samuti piiskop Alberti kutsele 1210. a. (HCL 14.4) ning saabus koos teiste piiskoppidega Liivimaale 1211. a. kevadel (HCL 15.1).48 B. U. Hucker oletab, et selle põhjuseks on kroonika kirjutamise aja ja selle 48

Philippile adresseerimise seisukohast oluline seik, et Philipp võis anda oma palverännutõotuse hiljem kui kaks ülejäänud piiskoppi: kui Bernhard ja Iso võisid seda teha juba kevadsuvel, siis Philipp viibis vähemalt 2. ja 16. mail Otto IV kaaskonnas Lombardias.49 Piiskop Albert jõudis 1210. a. Liivimaalt Põhja-Saksamaale tõenäoliselt mai algul.50 Millal ja kus ta sel suvel Saksamaal viibis, pole täiesti teada. Võib siiski arvata, et suurema osa aega oli ta Põhja-Saksamaal, Breemeni alal või selle ümbruses. Kuna teadaolevad järgmisel aastal Liivimaale siirduvad ristisõdijad pärinesid kõik Vestfaalist ja Breemenist, eelkõige aga Verdeni piiskopkonna alal olevast Lüneburgist,51 siis võib oletada, et peamiselt viibis Albert neis piirkondades, eelkõige aga ehk Breemeni– Verdeni–Lüneburgi alal, sest Vestfaalis oli ta teadaolevalt vähemalt mõnda aega ka pärast Roomast naasmist (vt. allpool). Lisaks osales ta enne sügise poole Rooma sõitmist ka Breemeni peapiiskopi valimistel;52 tõenäoliselt pidi see toimuma enne 23. augustit, kui suri samuti neil valimistel osale-

Erinevalt Philippist osalesid nad ristisõjas vaid ühe aasta (HCL 15.3–7) ning pöördusid 1212. aasta kevadel Saksamaale tagasi (HCL 15.12). 49 B. U. Hucker. Die Chronik…, lk. 112–113; Regesta Imperii, hg. J. F. Böhmer, J. Ficker, E. Winkelmann, Abth. 5, 1–3. Wagner, Innsbruck, 1881–1901, nr. 395, 402. 50 HCL 14.1, 5 ja lk. 72, m. 4; Hucker paigutab Alberti jõudmise Saksamaale ilma seletusteta juba märtsi (samas); samuti G. Gnegel-Waitschies. Bischof Albert von Riga. Velmede, Hamburg, 1958 (Nord- und osteuropäische Geschichtsstudien 2), lk. 170. 51 G. Gnegel-Waitschies. Bischof Albert…, lk. 99, m. 539; B. U. Hucker. Die imperiale Politik Kaiser Ottos IV – Visby-Colloquium des Hansischen Geschichtsvereins (hg. K. Friedland). Böhlau, Köln/Wien, 1987 (Quellen und Darstellungen zur Hansischen Geschichte, N. F. 32), lk. 54–56. 52 G. Gnegel-Waitschies. Bischof Albert…, lk. 97; Hamburgisches Urkundenbuch. 1. Bd. Hg. J. M. Lappenberg. Hamburg, 1842 (edaspidi Hamb. UB), 1.378–380; vrd. F. G. v. Bunge. Liv-, Est- und Curländische Urkunden-Regesten bis zum jahre 1300. Duncker & Humblot, Leipzig, 1881 (edaspidi Bunge, Regesten), nr. 38; uus väljaanne L. Arbusow. III.–IV. Römischer Arbeitsbericht. – Latvijas ǋniversitƗtes Raksti. Filol. un filos. fakultƗtes serija 1 (1929/31), lk. 87–91; 2 (1931–1933), lk. 283 ja m. 1 – paavsti vastused 30. oktoobrist Breemeni peapiiskopi valimise asjus. F. Koch. Livland und das Reich bis zum Jahre 1225, Posen, 1943 (Quellen und Forschungen zur baltischen Geschichte 4), lk. 31, m. 147 kaldub arvama, et Albert neil valimistel ei osalenud, ja toob selle kinnituseks: L. Arbusow. [Rez.] Ammann, Kirchenpolitische Wandlungen ... – Kyrios 1 (1936), lk. 303. Tsiteeritud kohas juhib Arbusow tähelepanu siiski üksnes Ammanni ekslikule viitele, justkui kirjutanuks Alberti osalusest ka Läti Henrik, vt.: A. M. Ammann. Kirchenpolitische Wandlungen im Ostbaltikum bis zum Tode Alexander Newski’s. Roma, 1936 (Orientalia Christiana Analecta 105), lk. 128 ja m. 2. Et Albert koos Lüübeki piiskopi, Breemeni toomkapiitli, dekaani ja praostiga siiski kuulus peapiiskop Gerhardi valimise initsiaatorite hulka, näitab selgelt paavsti kirjade sõnastus, milles on korduvalt viidatud nimetatute saadetud kirjadele ja palvetele ning tegutsemisele, vt. ka E. Pitz. Papstreskript und Kaiserreskript im Mittelalter. Niemeyer, Tübingen, 1971 (Bibliothek des Deutschen Historischen Instituts in Rom 36), lk. 44–45. 78 Tuna 1/2004

Kaspar Kolk / Lüübeki Arnold. Liivimaa pööramisest

nud Lüübeki piiskop Dietrich.53 Et neil valimistel ei osalenud Breemeni toomkapiitli ning Riia ja Lüübeki piiskopi kõrval Ratzeburgi piiskop, kes oli samuti Breemeni sufragaan, näitab ilmselt seda, et ta ei olnud selleks ajaks veel Breemeni alale kohale jõudnud.54 Kuna Albert on asjaosalisist ainuke, kes tollal teadaolevalt Roomas käis, siis kandis tõenäoliselt just tema sellest paavstile ette; ja et paavsti kirjad on adresseeritud veel teadmises, et piiskop Dietrich elab, pidi Albert Rooma poole teele asuma enne tema surma. Valimised toimusid ilmselt Breemenis, sest paavsti kirjade järgi otsustades võttis neist osa Breemeni toomkapiitel, kuid midagi ei ole teada Taani võimu all oleva Hamburgi toomkapiitli osalusest.55 Pärast vähemalt kaks kuud kestnud reisi pidi ta olema Roomas enne 20. oktoobrit, kui paavst andis välja bulla Liivimaa piiskopi ja Mõõgavendade Ordu maavalduste-tüli lahendamise kohta.56 Philipp saabus 29. juunil koos Meisseni markkrahvi Dietrichiga Petersbergi augustiinlaste konventi Halle lähedal, kuhu jäi vähemalt 1. juulini; arvestades reisiks kuluvat aega, oli ta Lombardiast Saksimaale äsja saabunud.57 Rohkem temast enne 4. detsembrit teateid pole.

Seega võis Albert tõesti kohtuda Iso ja Bernhardiga ajavahemikus maist juulini, Philippiga juuli teises pooles või augustis, nii et Arnoldini teated sellest enne kroonika lõpetamist enam ei jõudnud. Kuna Albert startis Rooma suunas ilmselt vahetult pärast peapiiskopi valimisi, võis ta Philippiga kohtuda veel ka teel. Põhimõtteliselt võis Philipp ristisõjatõotuse anda ka alles pärast Alberti naasmist Roomast Saksamaale; lahkunud pärast 30. oktoobrit Roomast, oli Albert 21. detsembril juba Kappenbergis Vestfaalis.58 Teise seisukoha järgi liitusidki kõik kolm piiskoppi Albertiga alles talvel, et 18. novembril ekskommunitseeritud keisrist Ottost eemale hoida: on teada, et 1211. aasta algul viibis Albert vähemalt Paderborni piiskopi lähikonnas.59 Varasema tõotuse teevad siiski tõenäolisemaks kolm asjaolu. Esiteks nimetab Henrik teadet Verdeni, Ratzeburgi ja Paderborni piiskopi oodatava saabumise kohta juba 14.4, 1210. aasta kevadsuve sündmuste hulgas – seega võib arvata, et sõnum selle kohta jõudis Liivimaale juba navigatsiooniperioodil 1210. a., mitte koos erakorralise talvise maismaapostiga talvel 1211. aasta alguses, millest on eraldi juttu peatükis 14.13 (14. ptk. viimane

Osalejaid ei ole küll nimetatud nimepidi, vaid üksnes ameti järgi, kuid et Lüübeki piiskoppi on nimetatud enne Liivimaa oma, võib aru saada, et tema staaž piiskopina oli pikem kui Liivimaa omal; seega ei saanud tegemist olla Lüübeki uue piiskopi Bertholdiga. Erinevalt paavsti kirjas mainitud Lüübeki piiskopist vältis Berthold ametisse asudes ka seisukoha võtmist ühe või teise poole kasuks tülis Breemeni peapiiskopi koha pärast, vt. E. Gatz (hg.). Die Bischöfe des Heiligen Römischen Reiches 1198–1448. Duncker und Humblot, Berlin, 2001, lk. 350. (Sellele väljaandele tuginen üldjuhul ka kõnealuse ajavahemiku Saksa piiskoppide ametiaastate ja standardse nimekuju osas.) 54 Seal polnud ka Schwerini piiskoppi, kes neil aastail üldiselt üldse oma piiskopkonnas ei viibinud, vt. E. Gatz (hg.). Die Bischöfe…, lk. 700–701. 55 H.-O. Gaethke. Knud VI…, T. 2, lk. 18 oletab, et kuna ei ole teada, et Hamburgi toomkapiitel poleks osalenud, siis ta järelikult osales. 56 LUB 1.16–17; vrd. HCL 14.13. 57 Chronicon Montis Sereni. MGH SS 23, lk. 177–178; Hucker, kes seda kroonikat pole kasutanud, paigutab Philippi jõudmise Saksamaale kõige varem juuli algusse või keskpaika (samas). 58 LUB 1.56; dateeringu kohta Livländische Güterurkunden. Bd. 1. Hg. H. v. Bruiningk, N. Busch. Riga 1908 (LGU) 1.3. 59 Piiskoppide värbamist pärast Alberti Roomast naasmist oletavad nt. G. Gnegel-Waitschies. Bischof Albert…, lk. 98; F. Benninghoven. Der Orden der Schwertbrüder. Böhlau, Köln/Graz, 1965 (Ostmitteleuropa in Vergangenheit und Gegenwart, 9), lk. 116; vrd. Westfälisches Urkunden-Buch, Bd. 4, Bearb. R. Wilmans. Regensberg, Münster, 1874, nr. 47 (=Bunge, Regesten 40). Kas ja millal Otto IV esialgne ekskommunikatsioon Saksamaal teatavaks sai ning millised tagajärjed võisid sel antud juhul olla, on raske otsustada; ametlikult ja avalikult kuulutas Innocentius III selle välja alles 31.03.1211, vt.: Ryccardus de S. Germano. Chronica. MGH SS 19, lk. 334; A. Potthast. Regesta Pontificum Romanorum a MCXCVIII ad MCCCIV. Vol. 1. Decker, Berolini, 1874 (edaspidi Potthast), nr. 4213. Kaaluvaid argumente selle seisukoha vastu vt. ka B. U. Hucker. Die imperiale Politik…, 55. HCL 15.12 nimetab Otto ekskommunitseerimist põhjusena, mille pärast Philipp jäi erinevalt ülejäänud kahest piiskopist Liivmaale ka pärast 1211/12 palverännuaasta möödumist, aastaiks 1212–1215, kuid seda ei tohiks segi ajada Philippi Liivimaale saabumise ajenditega. Tuna 1/2004 79

D O K U M E N T

J A

K O M M E N T A A R

teade, seega ilmselt jõudis ta kohale suhteliselt vahetult enne Maarja-aasta lõppu 25. märtsil 1211 või isegi hiljem, arvestades seda, et selle peatüki sündmused ulatuvad veel aprilli, tõenäoliselt maissegi). Teiseks, Arnold ei nimeta Liivimaa piiskopi ja Mõõgavendade Ordu tüli lahendust, mis tüli osaliste naastes Roomast Saksamaale 1210.–1211. a. talvel pidanuks olema juba teatavaks saanud.60 Kuna ka Henrik teatab paavstilt saadud “privileegide” saabumisest (14.13) juba enne piiskoppide saabumist (15.1), võib arvata, et need said ka Põhja-Saksamaal teatavaks kohe, kui Roomas käinud sinna jõudsid. Võimalik, et kui tüli lahendus olnuks käes, poleks Arnold sellest enam juttu teinudki. Unustada ei tohi ka seda, et siinkohal kirjutab Arnold erandlikult täiesti kaasaegseist sündmusist: 1210. a. sai ta neist teada – informeerijaks ilmselt Lüübeki kaudu Rooma poole reisinud ühe või teise või mõlema poole esindajad – ja samal aastal ka kirjutas neist; seega ei ole tegu ajas või ruumis liiga kaugete ja tähtsusetute asjadega, nagu väidab Damus.61 Seega pidi kroonika enne vaenupoolte naasmist Põhja juba valmis olema. Kolmandaks ei maini Arnold Lüübeki piiskopi Dietrichi surma 23.08.1210, mida ta kahtlemata oleks pidanud tegema; seetõttu tuleb kroonika valmimisajaks 60

pidada hiljemalt augustit 1210.62 Eespool sai juba viidatud B. U. Huckeri hüpoteesile, et kroonika tellis Arnoldilt Otto IV; selle järgi pidi Arnold Otto ülesandel saatma hiljem ühe eksemplari ka Ratzeburgi Philippile, et innustada teda ristisõtta minema.63 Olgu Ottoga kuidas on, kuid kroonika pühenduseksemplari saab Philippi Liivimaale siirdumisega seostada küll, ükskõik kas see sugenes kellegi kõrvalise või Arnoldi enda algatusel.64 Vähemalt kahel puhul võisid Arnold ja Philipp 1210. a. lõpus ja 1211. a. algul ka isiklikult kokku puutuda. 4. detsembril 1210 tegi Holsteini (ja Orlamünde) krahv Albrecht annetuse Lüübeki benediktiini kloostrile (mille abt oli Arnold).65 Pole teada, kas vastav ürik on välja antud Lüübekis või Ratzeburgis; tunnistajate seas on esimene Ratzeburgi Philipp, järgneb 4 Ratzeburgi ja 2 Lüübeki kanoonikut, lisaks 2 aadlikku Ratzeburgist ja krahvi kaaskondlased. On tõenäoline, et ka Arnold oli vastuvõtjana annetuse tegemise juures. Teiseks, on ilmne, et Liivimaale sõitis Philipp Lüübeki kaudu, nii et ka siis oli tal veel viimane võimalus Arnoldiga kokku puutuda.66 Lõpuks ei saa olla siiski täiesti kindel, et Philipp oma eksemplari üldse kätte sai: ühtegi käsikirja Ratzeburgiga mingil viisil seostada ei saa.

R. Damus. Die Slavenchronik…, lk. 210, ja B. U. Hucker. Die Chronik…, lk. 115, oletavad küll, et selle avaldas piiskop Albert koos Verdeni, Paderborni ja Ratzeburgi piiskopiga alles 1211 suvel Liivimaale jõudnuna, vrd. LUB 1.18; see ürik aga kinnitab üksnes maade jagamise, mis on tehtud juba paavsti otsuse põhjal, nimetamata seejuures paavsti bulla teisi sisulisi punkte, vrd. H. Hildebrand. Die Chronik…, lk. 80 ja m. 1. 61 R. Damus. Die Slavenchronik…, lk. 210. 62 B. U. Hucker. Die Chronik…, lk. 114–115. 63 Kuna kõik kolm ristisõtta siirduvat piiskoppi olid Otto IV lähedased toetajad ja Philipp saabus otse keisri õukonnast, järeldab Hucker (Die imperiale Politik, lk. 54–55), et ka Liivimaale saabusid nad Otto ülesandel. 64 Võimalikest kõrvalisist initsiaatoreist tuleksid kõne alla ka Valdemar II õepoeg ja kindlamaid toetajaid Holsteini valitseja Orlamünde Albrecht, kes pärines Staufide-meelsest suguvõsast ning oli nii Arnoldi kloostri kui ka Ratzeburgi piiskopitooli suur soosija (vt. H.-O. Gaethke. Knud VI…, T. 2, lk. 36–38); samuti Arnoldilt sama aja paiku “Gregoriuse” tõlke tellinud Otto IV vend ja Valdemari õemees Lüneburgi Wilhelm; miks mitte ka Lüübeki piiskop Dietrich, Welfide passiivne vastane (vt. E. Gatz (hg.). Die Bischöfe…, lk. 350), kellega Arnoldil olid head suhted ja kes oli üks ta peamisi informante. (Vt. R. Damus. Die Slavenchronik…, lk. 245.) 65 UB Stadt Lübeck, 2.4. 66 Kahjuks on dateerimata ja lokaliseerimata ürik, millega Philipp teeb Ratzeburgi kirikule annetusi oma surma puhuks; üriku kaaskinnitajad on Verdeni piiskop Iso ja Lüübeki Berthold, tunnistajaiks Schwerini krahv Gunzelin ja kaks aadlimeest (Meklenburgisches Urkundenbuch. Hrsg. von dem Verein für Meklenburgische Geschichte und Alterthumskunde. Bd. 1. Schwerin, 1863 (edaspidi Mekl. UB), 1.203); väljaandja on selle dateerinud ajaga enne Liivimaale tulekut (1211. a. algus), mis tundub ka kõige tõepärasem; sel juhul paneb ainult imestama, et Philipp ei nimeta sõnagagi palverännakule (ristisõtta) minekut; samuti ei räägiks ühegi asjaosalise teada olevad eluloolised andmed (kui jälgida nende liikumisi ürikute põhjal) vastu ka selle väljaandmisele 1215, kui Philipp naasis Liivimaalt ja siirdus edasi Rooma poole. Sinna ta aga ei jõudnudki, kuna suri 14/15. novembril tõenäoliselt Veronas. (HCL 19.6; vrd. H. Hildebrand. Die Chronik…, lk. 11, m. 1.) 80 Tuna 1/2004

Kaspar Kolk / Lüübeki Arnold. Liivimaa pööramisest

5.30 (7.8) Liivimaa pööramisest. Pean kohaseks talletada usklike mälestuses ja mitte minna vaikides mööda vagadusest ja vaevast, milles paljud vaimulikud on valanud higi paganate juures,67 keda nimetatakse liivlasiks; ning külvates Jumala sõna seemneid, nägid nad vaeva, et see rahvas lakkaks ebajumalaid teenimast. Me nägime, et just nende visaduse tõttu ilmus palju abilisi, kellest osa läks palverännakule,68 osa loovutas oma vara, et Kristuse külv võrsuks viljakas ja lämmataks ohtra lõikusega69 kuradi raiheina.70 Aga selle ettevõtmise esmane algataja oli Segebergi kanoonik isand Meinard,71 keda Issanda kõne sütitas sellele uskmatule rahvale Issanda rahu kuulutama ja teda usu soojusega vähehaaval läitma. Kui see hea mees oli seal mõne aasta koos kaupmeestega käinud ja pühendunud vagalt oma tegemistele,72 tundis ta, et Issanda käsi pole jõuetu73 ja ta kuulajate vagadus on väga suur. Pöördudes seepärast Breemeni kiriku poole, mida siis valitses peapiiskop isand Hartvic, teatas ta peapiiskopile endale ja samuti toomkapiitlile oma püüdlusest ja oma kuulajate vagadusest, et ta ei peaks jätkama alustatud tööd õiguseta ega heakskiiduta. Nemad, lootes, et ta istutades ja kastes soetab juurdekasvu Issandale,74 saatsid ta paganaile kuulutama ja ülendades ta ühtlasi piiskopiametisse, tugevdasid teda suuremate õigustega. Külvates siis alandliku ja vagana oma kuulajaile sõna seemneid, noomides, manitsedes,75 rohkem siiski manitsedes, murdes paganate kanguse, juhtis ta Jumala heakskiidul, mitte vähem kinkide kui julgustustega, nende südamed vähehaaval sinna, kuhu tahtis. (7.9)76 Sõna lihakssaamise 1186. aastal asutas auväärne mees Meinard niisiis Liivimaal piiskopitooli, mis nimetati Õndsa Jumalaema Maarja kaitse alla, kohas, mille nimi on Riia. Ja kuna see koht on maa headuse77 tõttu külluslik paljude rikkuste poolest, ei ole seal kunagi puudunud Kristuse teenijad ega uue kiriku istutajad. Sest see maa on põldudelt viljakas, karjamaadelt rikas, jõgedega niisutatud, samuti piisavalt kalarikas ja puudega metsane.78 Ka Loccumi abt isand Bertold, jätnud kõrge vaimuliku ameti, püüdes ka ise sõna seemneid paganaile külvata, asus mitte väsima-

67 Lad.

laborem multorum religiosorum quo ... desudatum est, vrd. Ecl 2.19 in laboribus meis quibus desudavi ja Ez 24.12 multo labore sudatum est. 68 Lad. peregrinando; peregrinatio, peregrinare on siinkohal järjekindlalt tõlgitud ‘palverännak, palverännakule minema’; samas tuleb arvestada, et keskaja keelepruugis tähistas sama sõna sageli ka ‘ristisõda’ kui palverännaku sõjalist vormi, kuid vahel ka lihtsalt ‘reisi, rännakut’. 69 Lad. multa messe, vrd. Ier 40.12, Mt 9.37 (= Lc 10.2, kontekstiks apostlite läkitamine). 70 Lad. diaboli zizania, vrd. Mt 13.24–30 ja 36–40 (mõistujutt raiheinast ja selle seletus); nii see kui ka eelmises märkuses viidatud väljend multa messe esinevad mh. ka LUB 1.13, vt. kokkuvõte. 71 Käesolevas tõlkes on säilitatud piiskoppide nimekuju sellisena, nagu nad on originaalis, loobudes vaid ladina käändelõppudest; paavstide nimed ja kohanimed on tänapäeval eestikeelses tekstis tavaliselt kasutataval kujul. Saatesõnas on ka piiskoppide nimed standardiseeritud tänapäevasele kujule. 72 Lad. keeles sõnademäng cum negotiatoribus ... suis negotiis. 73 Lad. manum Domini non invalidam, vrd. Nm 11.23 numquid manus Domini invalida est. 74 Lad. plantando et rigando incrementum Domini percipere, vrd. 1Cor 3.6(-8) ego plantavi, Apollo rigavit, sed Deus incrementum dedit; ka Paulus kasutab seda kujundit ristikoguduse kasvamise kohta. 75 Lad. arguendo, obsecrando, vrd. 2Tim 4.2 argue obsecra; sõnad on üsna mitmeti tõlgendatavad; kuna Meinhardi meetodeid pole pikemalt kirjeldatud, järgib tõlge 1999. a. Piiblit. 76 Käsikirjades on sel kohal taandrida, tühik, värviline initsiaal vm. uue alajaotuse algusele viitav märk. Lisaks on käsikirjas 7 rubrum De fundacione episcopatus in Livonia (‘Piiskopkonna asutamisest Liivimaal’) ja käsikirjas 3 De eodem (‘Samast’, st. samast, millest eelmises peatükis). 77 Lad. beneficio terre, vrd. Greg. pecc. 1.1.3–4 propter terre beneficia. 78 Lad. abundans pascuis, irrigua fluviis, vrd. HCL 4.5 aquis et pascuis irrigua (sõnademäng kohanimega Riga); lad. arboribus nemorosa, vrd. Nm 13.21 nemorosa an absque arboribus, Nm 24.6 ut valles nemorosae, ut horti iuxta fluvios inrigui, samuti Idc 1.15 terram ... inriguam aquis. Tuna 1/2004 81

D O K U M E N T

J A

K O M M E N T A A R

tuna (sic!)79 selle töö kallale. Seepärast sai ta Jumala armu kaasabil mõningaile paganaile vägagi meelepäraseks. Nad panid ses mehes tähele just armurikast eluviisi,80 kainet mõõdukust, tasast kannatlikkust,81 samuti karskuse voorust, kuulutamise visadust, sõbralikku lahkust. Seepärast peale isand Meinnardi (sic!) lahkumist, kes, nagu eespool öeldud, võitles head võitlust ning lõpetas õndsalt oma elutee,82 kuna siis kõigile, nii vaimulikele kui ka rahvale, oli teada isand Bertoldi eluviis, soovisid nad üksmeelselt, et ta saaks lahkunu koha. Ta läheb Breemenisse ja pühitsetakse piiskopiks. Talle määratakse töö jaoks elatiseks ka 20 marka igaaastast tulu samas kirikus. Tema visa kuulutamise tõttu võtsid mõnedki ülikud ja aadlikud, püha risti märgiga märgistatuna, ette palverännaku teekonna, et paganate jõude maha suruda, või pigem allutada Kristuse teenimisele. Ei puudunud ka preestrid ja vaimulikud, kes kinnitasid neid oma julgustustega ja tõotasid, et kui nende püsivust õnnistatakse, jõuavad nad tõotatud maale. Ja kuna Jeruusalemma sõjakäik või palverännak paistis siis puuduvat,83 lubas isand paavst Coelestinus selle töö toetuseks, et kõik, kes on tõotanud minna nimetatud palverännakule, ühineksid selle teekonnaga, kui ainult neile endale ka sobib, ja nad ei saaks Jumalalt vähemat pattude andeksandmist. Seepärast koguneb arvukalt kõrgemaid ja madalamaid vaimulikke, rüütleid, kaupmehi, vaeseid ja rikkaid kogu Saksimaalt, Vestfaalist ja Friisimaalt, kes, soetanud Lüübekis laevad, relvad ja toiduained, jõudsid välja Liivimaale. Ja kui õnnis kirikupea viib sõjaväe Kristuse teenijaid varitsevate uskmatute vastu, langeb ta koos vähestega, ainult kahega, jumalakartmatute kätte, tapetakse ja pärjatakse, nagu loodame, kirkuse ja auga84 – sest ta leegitses surma igatsusest. Nii nagu esmase saatuse autasu välja ta teenis, niisama kätte tal’ esmase surmagi võimalus anti.85 Pärast seda järgmisel päeval, kui tapetute kehad üles otsiti, leiti piiskopi keha puutumatu ja rikkumatuna, kuigi teised kehad olid kärbseid ja usse täis, kuna ilm oli palav. Seepärast maeti ta Riia linnas suure hala ja pidulike matustega. Pärast seda ülendati lahkunu toolile Breemeni kanoonik isand Albert. Kuigi ta oli veel õitsvas noorukieas, paistis ta välja kommete suure küpsuse poolest.86 Ja kuna ta oli kõrgest soost mees, vendade ja sõpradega ehitud,87 oli tal Issanda viinamäel palju abilisi. Ja mul pole lihtne väljendada, kui suurt armu ta leidis kuningate ja suurnike juures, kes abistasid teda raha, relvade, laevade, toiduainetega. Nende seas pühitsesid oma käed Issandale Lundi peapiiskop isand Andreas, Paderborni Bernard ning Verdeni Yso. Samuti saavutas ta apostellikult toolilt, et kui ta leiab vaimulikke mehi ja Jumala sõna jagajaid kas munkade või regulaarkanoonikute või teiste vaimulike seisustest,88 võiks ta nad teha oma töö juures abilisteks. Seepärast järgnesid talle ülisuur

Lad. non impiger, mõeldud on muidugi just ‘väsimatult, innukalt’. Lad. considerabant ... gratiam conversationis, vrd. 1Pt 3.2 considerantes ... conversationem; gratiam conversationis võiks mõista ka ‘eluviisi meeldivust’. 81 Lad. modestiam patientie, vrd. Col 3.12 modestiam patientiam. 82 Lad. bonum certamen certavit, cursum ... consummavit, vrd. 2Tim 4.7 bonum certamen certavi, cursum consummavi. 83 Vt. kommentaar. 84 Lad. gloria et honore coronatur, vrd. Ps 8.6 ja Hbr 2.7, 9. 85 Lad. fuerat data copia mortis, vrd. Ovidius. Metamorphoses 11.786 non est data copia mortis. 86 Lad. Qui cum adhuc iuvenili floreret etate, magna morum pollebat maturitate, rütmilises riimproosas; vrd. ka Greg. pecc. 2.9.426 pollens probitate, ja 2.13.607–608 etatis maturitas nec non et morum gravitas. 87 Lad. ornatus fratribus et amicis, vrd. 1Mcc 2.17 ornatus filiis et fratribus. 80

82 Tuna 1/2004

Kaspar Kolk / Lüübeki Arnold. Liivimaa pööramisest

rahvahulk89 ja arvukas rüütlivägi. Ja kui ta viis sageli suvisel ajal sõjaväe Kristuse risti vaenlaste vastu, ei alistanud ta mitte ainult liivlasi, vaid ka teisi barbarite rahvaid, nii et ta võttis neilt pantvange ja nad sõlmisid temaga rahulepingud. Niisiis kasvas Jumala kirik Liivimaal auväärse mehe Alberti läbi, hästi seatuna praostide,90 kihelkondade, kloostrite poolest. Ning paljud, tõotades karskust ja soovides sõdida ainult Jumala eest, umbkaudu templirüütlite eeskujul91 kõigest lahti öeldes, andsid end Kristuse sõjateenistusse ja hakkasid oma riietel kandma oma tõotuse92 märki mõõga kujul, millega nad Jumala eest võitlevad. Tugevnedes nii hingelt kui ka arvult, said nad Jumala vaenlasile mitte vähese hirmuga kardetavaks. Ei puudunud ka jumalik halastus, mis tugevdas omade vankumatut usku ja näitas seda tõe märkidega. Nimelt mõned vastristituist võeti kinni nende oma hõimust vaenlaste poolt, kes üritasid neid kingituste ja meelitustega varasema eksimuse juurde tagasi kutsuda. Kui aga need kuidagi järele ei andnud, vaid otsustasid rikkumatult ülima visadusega järgida vastuvõetud usu sakramente, mõrvati nad uskumatut liiki piinadega. Oma usutunnistusega kinnitasid nad paljusid, sest väga paljud ülistasid nende pärast Jumalat. Tõsi, sellise edu kõrval ei puudunud ka hädad. Nimelt93 vene vürstil Polotskist oli kunagi tavaks neilt liivlasilt andamit koguda, mida piiskop talle keelas. Seetõttu ta tegi tihti tõsiseid kallaletunge sellele maale ja sageli nimetatud linnale. Aga Jumal kaitses omi alati aitajana ahistusaegadel.94 Ometi tõusis isand piiskopi ja eelnimetatud vendade vahel, keda nimetatakse Jumala rüütleiks, mingi sisemine vaen ja mingi imelik vaidlus. Nii ütlesid vennad, et neil on õigus kolmandale osale kõigist paganate maist, mille piiskop suudab omandada kas kuulutamise sõna või sõjakäigu vägivallaga. Kui piiskop neile sellest täielikult keeldus, tekkis nende vahel tõsine lahkheli, nii et nad nägid tema vastu Rooma kuurias palju vaeva, aga ka isand piiskop jäi oma seisukoha juurde. (järgneb)

Kaspar Kolk (1971) Õppinud Tartu Ülikoolis ajalugu ja klassikalist filoloogiat, lõpetanud 1996 klassikalise filoloogina. 19961999 oli magistriõppes. Tegutsenud peamiselt vabakutselise tõlkijana ja täitnud õppeülesandeid Tartu Ülikoolis.

Lad. sive de ordine monachorum, sive regularium canonicorum vel aliorum religiosorum; võiks tõlkida ka ‘kas munkade või regulaarkanoonikute seisusest või/ja teiste vaimulike (vaimulike ordude liikmete) seast ...’. Mõeldud on tsistertslasi, regulaarkanoonikuid ja templirüütlite reegli järgi elavaid mõõgavendi; vrd. Innocentius III bulla 12. oktoobrist 1204 (LUB 1.14 ja Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten. Hg. F. G. v. Bunge, nr. 19) ja vt. kommentaar. 89 Lad. multitudo maxima, vrd. Io 6.5. 90 Vt. kommentaar. 91 Lad. forma quadam Templariorum, võib mõista ka ‘umbkaudu templirüütlite reegli järgi’. 92 Lad. professionis, võib mõista ka ülekantud mõttes ‘(vaimuliku) ordu’. 93 Lad. inter hec prospera non defuerunt adversa. Siquidem ..., samad sõnad Greg. pecc. 1.3.151–153. 94 Lad. adiutor in oportunitatibus, vrd. Ps 9.10. Tuna 1/2004 83

D O K U M E N T

J A

K O M M E N T A A R

Kuidas koolinoored tähistasid vabariigi aastapäeva 24. veebruaril 1941 Kaupo Deemant

õjaeelse Eesti õpilaskonna valdavale enamusele oli oma riik iseenesestmõistetav. Väga valuliselt elati üle maa okupeerimine, omariikluse kaotus ja võõra võimu sisseseadmine. Oli õpilaste spontaanseid väljaastumisi, tekkis õppiva noorsoo põrandaaluseid organisatsioone. Paljud tulipäised isamaaliselt meelestatud ja elukogemusteta noored vahistati ning nad kadusid aastakümneteks teadmatusse. Noortele olid pühad Vabadussõja mälestussambad, ärakeelatud sinimustvalge rahvuslipp ja mitmesugused tähtpäevad, millest olulisim oli Eesti Vabariigi aastapäev 24. veebruaril. Paljudes koolides tähistasid õpilased 24. veebruaril varjamatult vabariigi aastapäeva. Esirinnas olid Tallinna koolid. Punavõimudele oli see nii rabav, et koolides toimunu väljaselgitamiseks moodustati omaette komisjon. Nuuskimise tulemuste kohta koostas komisjon 12. märtsil masinakirjas mitmelehelise akti tindiga kirjutatud märkega “Salajane” esilehe ülemisel serval. Akti tekst algas järgmiselt: “Ühenduses demonstratsioonidega, mis toimusid koolides 24. veebruaril k.a., moodustati komisjon, millesse kuulusid: esimehena T.(allinna) Rahvahariduse osakonna juhataja sms T. Maran, EK(b)P Tallinna Komitee esindajana sms Tenno ja Sverdlov.” Akti tindiga kirjutatud mustandis on veel täiendavalt kirjas: “Komisjon külastas koole, kuulas üle juhatajaid, õpetajaid ja õpilasi ning tegi kindlaks järgmised faktid.”1

84 Tuna 1/2004

Faktide üleslugemine algas II Keskkooliga (I Keskkooli ei olnud mainitud). Umbes viiendik õpilastest oli riietatud tavalisest pidulikumalt. Kolm õpilast laulsid tundide lõpus “Eestimaa, su mehemeel”. 24. veebruaril ilmunud õppeaasta esimese seinalehe punased pinnad olid kaetud mustaga (ilmselt oli tegu sinimustvalge kombinatsiooniga). Õpetaja Ussisoo kandis sinimustvalget lipsu ning tema klassitulek kutsus õpilastes esile juubelduse. Komisjon leidis, et koolijuhataja Lipping on liiga nõrk, sest ta ei teatanud, nagu korraldused nõudsid, sellest rahvahariduse osakonda. Otsustati, et Lipping tuleb asendada uue mehega, Ussisoo tegevust aga edaspidi pidevalt jälgida.2 III Keskkooli direktor Vihalem oli komisjoni arvates valvas ja distsiplineeritud isik, kes teatas koolis esinenud väärnähetest õigeaegselt. Üks õpilane oli leidnud oma raamatute vahelt kontrrevolutsioonilise sisuga lendlehti, teine aga jaganud sinimustvalgeid lipukesi.3 IV Keskkoolis oli üheksal viienda klassi tüdrukul kleitidel sinine krae. Tüdrukute nimed oli juhataja asetäitja teatanud rahvahariduse osakonda hilinemisega, mille eest talle tehti märkus.4 V Keskkooli kohta oli mainitud, et seal oli puudujate arv tavalisest suurem. Peale muude väärnähete süüdistasid komnoored õpetaja Simsonit nõukogudevastases meelsuses.5 VI Keskkooli ei ole aruandes mainitud. VII Keskkoolis oli umbes 50 naisõpilast läinudaastases vormikleidis ja kandis pidulikku laia kraed. I klassi õpilane Heino Matto oli kopeerinud Pätsi ja Laidoneri pildid ja asetanud need joonistustunnis seinale. Komisjon pahandas, et õpetaja Lepik ei teinud õppetunni jooksul piltidest väljagi. Leiti, et koolijuhataja on liiga passiivne, mistõttu ta tuleb asendada uue isikuga.6 Ka VIII ja XI Keskkoolis ning Tütarlaste Kommertskoolis oli osa õpilasi riietanud en1

ERAF, f. 1, n. 1, s. 262, l. 90–93. Sealsamas, l. 93. 3 Sealsamas, l. 94. 4 Sealsamas, l. 94. 5 Sealsamas, l. 94. 6 Sealsamas, l. 94. 2

Kaupo Deemant / Kuidas koolinoored tähistasid vabariigi aastapäeva 24. veebruaril 1941

ELKNÜ Tartumaa komitee aruanne ELKNÜ Kk-le.

nast pidulikumalt ja neist ühe kooli III klassi õpilased olid üht komnoort õrritanud sinimustvalgete lindikestega.7 Tütarlaste ametikoolis oli II klass ilmselt protesti märgiks riietanud ennast mustadesse kleitidesse.8 Naiskutsekooli II kudumisklassi õpilased olid pannud rinda kolmevärvilised lipukesed. Õpetaja korraldusele lipukesed ära võtta polnud kaks õpilast kohe reageerinud. Karistuseks määrati kolmele agaramale õpilasele 3 miinuspunkti sotsialistliku võistluse tabelisse.9 Poeglaste II Ametikoolis olid õpilased ja kooliteenijad võtnud keldris napsu, kusjuures kooliteenija Rennit oli keldrilakke kinnitanud sinimustvalge lipu. Selle eest Rennit vallandati. Õppejõududest ja komsomolisekretäridest “tribunal” otsustas halva käitumise pärast neli üle 20-aastast õpilast koolist kõrvaldada, viit õpilast karistati valju noomitusega.10 Trükitööstuse ja Rakenduskutsekoolis oli umbes veerand õpilastest pidulikus rõivastuses. Omapead jäämise tõttu kogunesid õpi7

ERAF, f. 1, n. 1, s. 262, l. 95. Sealsamas, l. 95. 9 Sealsamas,l. 95. 10 Sealsamas, l.95. 11 Sealsamas, l. 95. 12 Sealsamas, l. 96. 8

lased ühte klassi ning laulsid “Kuldrannakest”, “Eesti lippu” ja teisi isamaalisi laule.11 Kokkuvõttes tegi komisjon mitmeid ettepanekuid. Nendest olulisemad olid: koolide juhatajad pidid hoolsamini jälgima koolielu, õppejõude ja eriti klassijuhatajate tegevust. Klassijuhatajaid aga kohustati oma klassi ulatuses välja selgitama kontrrevolutsioonilist meelsust levitavad õpilased, nad teistest moraalselt isoleerima. Kui see aga ei õnnestu, siis tuli nende õpilaste nimed teatada rahvahariduse osakonnale.12 Tartu koolides toimunu kohta saab mõningase ülevaate ELKNÜ Tartumaa komitee sekretäri (allkiri ei ole loetav) aruandest ELKNÜ Keskkomiteele. Seminarkooli ühes klassis oli püütud laulda endist Eesti hümni. II Keskkoolis oli üks komnoor soovinud algorganisatsiooni sekretärile õnne 24. veebruari puhul. Kõige pingelisem olukord oli aga V Keskkoolis. Hommikupoolse vahetuse õpilased olid komsomoli algorganisatsiooni sekretäri ettekandmise järgi pidulikult riides, tütarlapsed sinimustvalge kombinatsiooniga rõivastuses, kaelas ristid, medaljonid jne. Õhtupoolikul kooli läinud aruandja nägi pidulikult rõivastatud koolinoori, paljudel rinnas sinimustvalged lindid. Noorte meeleolu oli sõjakas, kontrollija kuulis tüdrukute repliike: mis need võõrad otsivad meie koolist Tuna 1/2004 85

D O K U M E N T

J A

K O M M E N T A A R

jne. Kooli direktor Sütt oli avalikult rahvuslikult meelestatud, öeldes komsomolisekretärile, et kõigil on riietumisvabadus ja õpilaste demonstratiivne käitumine pole talle üldse tähtis. Komnoori oli ta nimetanud karjeristideks. Pärastpoole selgus, et õpilasi oli kogunenud ka Maarja kalmistule Kuperjanovi hauale, kuhu nad viisid pärgi ja sinimustvalgeid lippe, ning süütasid seal küünlaid. Kohale jõudnud NKVD mehed kõrvaldasid pärjad, lipud ja küünlad, õpilased olid aga juba kalmistult lahkunud.13 Viljandimaa parteikomitee informatsioonis Tallinna ülemusele oli mainitud, et ühenduses endise Eesti Vabariigi aastapäevaga, 24. veebruariga “näitasid klassivaenlased jälle aktiivset tegevust”. Kolga-Jaani alevis lehvis 24. veebruari hommikul ühe maja katusel endise kodanliku Eesti Vabariigi lipp. Mustla linnas olid aga ühe kõrge maja seinale üles pandud Pätsi ja Laidoneri pildid. Viljandis olid lastepäevakodu ja maakonna täitevkomitee ustele kleebitud paberist sini-must-valged lipud. Samuti oli kalmistul “klassisõjas” 1918–1920 langenud sõjaväelaste haudadele 23. veebruari õhtul pandud põlevad küünlad.14 Viljandis kordasaadetu oli koolinoorte töö. Nimelt tegutses linna II Keskkoolis noorte põrandaalune organisatsioon, kes kavatses hankida relvi. Nad levitasid lendlehti, ümbertehtud sõnadega “Internatsionaali” ja muid tolleaegseid pilkelaule. Veebruaris kirjutasid nad koolimaja vastas olevale plangule ülekuulamisprotokolli sõnastuses “Kontrrevolutsioonilise sõnastusega laused “Elagu Eesti” ja “Komnoored-tallalakkujad”. Organisatsioon avastati ja sinna kuulunud koolinoored vahistati. 5. detsembril 1941. a. mõistis sõjatribunal Kirovi vanglas neli organisatsiooni liiget surma ja nad lasti maha 9. detsembril 1941. a.15 Mõnevõrra raske on uskuda, et Eesti Vabariigi aastapäeva meenutati rahvuslikus vaimus ka piiriäärses Petseri keskkoolis. Nii märkis Petserimaa parteikomitee sekretär A. Ovsjannikov oma venekeelses aruandes, et 22. veebruaril tähistati Petseri keskkoolis Punaarmee 23. aastapäeva, mis langes kokku Eesti endise “iseseisvuse” aastapäevaga. Kel86 Tuna 1/2004

legi sm. Baturini ettepanekule kaunistada klassiruum Punaarmee aastapäeva puhul vastas kogu klass kategoorilise keeldumisega. Teise vahetuse ajal hakkasid õpilased klassi kaunistama Eesti Vabariigi lippudega. Õpilane Karolin joonistas neid tahvlile kunstipärases vormis, kusjuures mõned õpilased aitasid teda.16 24. veebruaril klassi tulles avastasid kaks komnoort, et komsomoli seinaleht on kadunud. Seinalt olid kadunud ka Lenini, Molotovi ja Kalinini portreed. Nende asemel olid seintele pandud eesti kirjanike portreed. Otsimise peale leidsid komnoored seinalehe kapi tagant ja NSV Liidu juhtide portreed kapist. Juhtunust teatati kohe direktorile. Korrapidaja-õpilasel Tirrulil kästi riigijuhtide pildid vanale kohale tagasi panna, see aga teatas kategooriliselt: “Ei! Ma ei hakka neid puutuma!” Geograafia tunnis tõi korrapidaja klassi vanade Poola ja Soome piiridega kaardi. Üks komnoor hakkas kaardile joonistama uusi piire, selle peale korrapidaja Tirrul karjus: “Ära riku kaarti ära!” Kõik õpilased olid rõivastatud rahvuslikesse sinimustvalgetesse värvidesse, tüdrukud olid vanades gümnaasiumivormides. Kõik õpilased (Nii on tekstis – K.D.) olid komnoorte vastu vaenulikult meelestatud, rääkisid omavahel, kogusid raha ja valmistusid tõenäoliselt mingiks peoks. Kahjuks pole aga teada aktiivselt meelt avaldanud õpilaste saatus.17 EK(b)P Keskkomitee Koolideosakonna juhataja A. Raua täiesti salajases kirjas ENSV Hariduse Rahvakomissarile 7. märtsist 1941. a. on öeldud, et 24. veebruaril toimus Võrumaal Kasaritsa vallas Sammuka algkoolis õpilaste kontrrevolutsiooniline demonstratsioon. Harjumaal olevat Rae algkooli juhataja 24. veebruaril lasknud õpilastel laulda endist kodanlikku hümni ja sealjuures käitunud ta Stalini pildi suhtes kontrrevolutsioo13

Sealsamas, 1. 78, 78p. ERAF, f. 1, n. 9, s. 57, l. 77. 15 K. Deemant. Unustatud võitlejad. – Võru koolipoiste põrandaalune leht aastast 1945, Ugandi. 6. detsember 2001, nr. 25. 16 ERAF, p.1, n. 1, s. 262, l. 84–85. 17 Sealsamas, l. 85–86. 14

Kaupo Deemant / Kuidas koolinoored tähistasid vabariigi aastapäeva 24. veebruaril 1941

niliselt. Paluti Petseri keskkooli direktor Usai viivitamatult töölt kõrvaldada, sest ta ei teosta koolis “kommunistlikku kasvatust ja varjab kooli õpilaste kontrrevolutsioonilist tegevust”.18 Analoogses salajases kirjas 10. märtsist teatab A. Raud ENSV Hariduse Rahvakomissarile, et “Valga Keskkoolis oli 24. veebruaril massilisi puudumisi. Õpilased olid sel päeval koolis uutes riietes ja demonstreeriva käitumisega.” Edasi palub ta hariduse rahvakomissari, et see teeks korralduse, mille järgi Valga koolis tehtaks vastavates õppeainetes selgitustööd “endise kodanliku vabariigi ja ta tekkimise kohta”.19 On täiesti võimalik, et Eesti Vabariigi aastapäeva tähistati teisteski koolides. Teadaolevalt fikseerisid okupatsioonivõimud ja nende käsilased lillede, pärgade ja rahvuslipukeste panemist Vabadussõja mälestusmärkide jalamile ja Vabadussõjas langenute kalmudele. Nii näiteks parteisekretär A. Stammi aruande järgi keskkomiteele pandi Virumaal 24. veebruari öösel pärgi ja sinimustvalgeid lippe “Vabadussõja mälestusmärkide asemeile Kohtla-Järvel, Mäetagusel, Roelas ja Lüganusel”. Lüganuse mälestussamba asemele olid pärjad ja lipud pandud välja juba hommikul. Pärjad ja lipud kõrvaldati, lõhutud mälestussamba alus võeti valve alla. Hilja õhtul tabati kaks pärgi toonud “noormeest”. Seejärel korraldasid kohalikud võimumehed Lüganuse kirikus põhjaliku rüüstamise. Ümbruskonna elanike pahameel oli nii suur, et neli kiriku sisustuse sodiks peksjat, kelle hulgas oli kaks miilitsatöötajat, anti kohtu alla ja neid karistati 1,5–3-aastase vabadusekaotusega.20 Eespool kirja pandu põhjal võib öelda, et koolinoorte Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamised olid rahulikud, soliidsed ja seisnesid põhiliselt pidulikus rõivastuses koolitulekus, sinimustvalgete lipukeste rindapanekus, isamaaliste laulude laulmises, rahvuslippude

väljapanekus, küünalde süütamises ning lillede panemises Vabadussõja sangarite haudadele jne. Kuid esimesel punasel okupatsiooniaastal 1940–1941 oli teistsuguseidki koolinoorte võõra võimu ja nende käsilaste vastaseid väljaastumisi. Nende hulka kuulusid mitmesugused kirjutused plankudel ja seintel, valimisplakatite, loosungite ja punategelaste piltide mahakiskumised ja rikkumised. Iseloomustagu seda alljärgnev näide. 21. märtsil 1941. a. saatis eelmainitud EK(b)P KK kooliosakonna juhataja, Venemaa eestlane A. Raud ENSV Hariduse Rahvakomissariaati sms. N. Andresenile järgmise lühikese salajase kirja: “Harjumaa Kaberneeme kooli kloseti seinale oli knopkadega kinnitatud sms. Stalini pilt ja see mustusega määritud. Süüdlast-kontrrevolutsionääri pole tabatud.” Edasi paluti “uurida selles koolis poliitilist kasvatust viimase kõvendamise… ja poliitilise valvsuse kindlustamise eesmärgil”.21 Võib-olla on vaja selgituseks öelda, et eelmainitud näited olid tolleaegsete rahvuslikult meelestatud koolinoorte üks võitlusvorme. Selline tegevus ei rahuldanud neid kaugeltki. Paljudele olid eeskujuks Vabadussõja-aegsed õppursõdurid. Arhiiviandmete ja trükis avaldatu põhjal võib väita, et 1941. aasta sõjasuvel oli metsavendade hulgas üksjagu koolipoisse, kes, relv käes, võitlesid okupantide ja nende käsilaste vastu, viimaste hulgas võis leida ka hiljutisi koolikaaslastest komnoori.

Kaupo Deemant (1936) Lõpetas Tartu ülikooli 1962. aastal ajaloolasearheoloogina. Kaitses 1993. aastal magistritöö arheoloogiast. Töötas 1962. kuni 2002. aastani

ERAF, p. 1, n. 1, s. 262, l. 79. 19 Sealsamas, l. 98. 20 ERAF, p. 1, n. 1, s. 180, l. 1,2,5,6,10. 21 ERAF, f. 1, s. 262, l. 104.

Tallinna Linnamuuseumis. Sõjaajaloolane.

Tuna 1/2004 87

E E S T I

F I L M I A R H I I V I

F O T O N U R K

Eesti kultuurielu 1950-ndatel aastatel

Finaal E. Kapi balletist “Kullaketrajad” RAT Estonia esituses Eesti NSV kunsti ja kirjanduse dekaadil Moskvas 1956. Foto: A. Batanov. EFA 0-54400

ultuuriteemalisi fotosid Stalini ajast leidub üsnagi vähe ja need olemasolevadki on visuaalselt väheütlevad – kongressid, puisevõitu grupipildid. Püüdsin võrrelda kultuuriteemade kajastamist tolleaegses kinokroonikas, millega oli algust tehtud juba 1945. aastal. Aastas tehti 20–30 ringvaadet, millest igaüks koosnes 4–6 palast erinevatel teemadel. Ja tõesti, kultuuriteemalisi lõike tuli aasta peale vaid 6–8 ja enamasti olid need seotud Stalini preemia laureaatidega (E. Kapp, G. Ernesaks, H. Leberecht jt.), saadikukandidaatidega (A. Jakobson, E. Kapp), külalisesinejatega (Moskva Kammerteater, L. Orlova), propagandistlike kino- ja teatrietendustega (“Kremli kellad”, “Elu tsitadellis”) ning juba nimetatud kirjanike ja heliloojate kongressiga. Küll aga on kajastatud 1947. ja 1950. a. laulupidusid. Murrang kultuuri kajastamises nii fotos kui ka ringvaadetes leidis aset 1954.–1955. a., kui põhiloosungiks sai “Kultuur massidesse”, mida ilmestavad näiteks “Estonia” orkestri kontsert tehases, kirjanike kohtumine lugejatega või siis kirjanike külaskäik kaevandusse. Eraldi fotonurga saaks kokku 1956. aastal toimunud Eesti NSV kultuuripäevadest Moskvas – fotosid etendustest, kohtumistest vene kultuuritegelastega jne. Viiekümnendatel aastatel ehitati Eestis massiliselt uusi kinohooneid, mistõttu tutvustati plakatinäitust, mille kaudu saab aimu ka filmidest, mis tol ajal kinodes jooksid. Huvitava detailina tahaksin ära märkida Jaan Krossi foto juures esiplaanile seatud raamatut “Der Schwarze Obelisk”. Ivi Tomingas 88 Tuna 1/2004

13. üldlaulupeol esinevad ühendkoorid. Tallinn, 26. juuli 1950. Foto: V. Samusenko. EFA 0-3355

“Estonia” teatri kontsert Tallinna Masinaehitustehases novembris 1957. a. Foto: V. Gorbunov. EFA 0-11895

Tuna 1/2004 89

E E S T I

F I L M I A R H I I V I

F O T O N U R K

Eesti NSV kultuurikongress 1945. a. K천neleb E. P채ll. Kongressi presiidiumi laua taga vasakult: N. Andresen, A. Lauter, J. Vares-Barbarus, J. Semper, E. Kapp. Foto: O. Juhani. EFA 0-19785

Eesti NSV kirjanike I kongressist osav천tjad (vasakult): P. Rummo, J. Smuul, M. Nurme, Ed. M채nnik, D. Vaarandi, F. Kotta ja R. Parve. Tallinn, 1946. a. EFA 0-80521

90 Tuna 1/2004

Eesti NSV Heliloojate Liidu noortesektsiooni liikmed (vasakult): Evald Vain, Raimond Valgre, Ludvig Ehala, Edgar Arro, Gennadi Podelski ja Neeme Laanep천ld. Tallinn, 17. mai 1948. a. EFA 0-147722

Eesti NSV heliloojate kongressil k천neleb Eesti NSV rahvakunstnik Juhan Simm. Tallinn, 1959. a. Foto: S. Rosenfeld. EFA 0-85 579 Tuna 1/2004 91

E E S T I

F I L M I A R H I I V I

F O T O N U R K

Kunstnikud V. Loik ja B. Väli ENSV 10. aastapäevaks valmiva maaliga “1. mai demonstratsiooniks valmistumine”. Tallinn, 1950. Foto: V. Gorbunov. EFA 0-2970

Eesti kujutava kunsti näitus Kunstihoones Oktoobrirevolutsiooni 34. aastapäeva tähistamiseks. Kunstnikud A. Jegorov (vasakul) ja N. Root vaatlevad O. Männi skulptuuri “Meelis ja Vjatško Tartu kaitsmisel 1224. a.”. Tallinn, nov. 1951. a. Foto: V. Gorbunov. EFA 0-187

92 Tuna 1/2004

Eesti NSV kunsti ja kirjanduse dekaadile Moskvas on saabunud (vasakult): kirjanik Ralf Parve, helilooja Gennadi Podelski, laulja Georg Ots ja kirjanik Lilli Promet. Moskva, 1956. EFA 0-80515

Tuna 1/2004 93

E E S T I

F I L M I A R H I I V I

F O T O N U R K

Kirjanik Paul Rummo kohtub lugejatega. Tallinn, 20.12.1955. Foto: S. Rosenfeld. EFA 0-91023

Kirjanik Jaan Kross. Tallinn, 1958. Foto: S. Rosenfeld. EFA 0-84918

94 Tuna 1/2004

Kino “Sõprus” ooteruumis avatud esimene vabariiklik kunstilise kinoplakati näitus. Tallinn, 1959. Foto: D. Prants. EFA 0-31503

Tuna 1/2004 95

K U L T U U R I L O O L I S E S T

Üks isikupärane vaade Eesti sisepoliitikale 1930. aastatel Oskar Looritsa kirjad Martti Haaviole Sirje Olesk

skar Looritsa (1900–1961) värvikas isik ja tema tegevuse mittefolkloristlik pool on okupatsiooniajal olnud nii sügavalt salatud, et tema kaks poliitilist raamatut “Vastu voolu” (1933) ja “Oma rada” (1939) peideti Nõukogude Eestis erifondi. Seega on poliitiline Loorits meil enam-vähem tundmatu. See, mille järgi Looritsat praegu kõige rohkem tuntakse, on tema rahvusfilosoofilised ideed ja teosed. Looritsa elutööks oli Eesti Rahvaluule Arhiivi (ERA) väljaarendamine Tartus. Praegune ERA, üks kolmest Kirjandusmuuseumi arhiivkogust, on järjepanu üllitanud Looritsa folkloristlike uurimuste (“EndisEesti elu-olu”, “Liivi rahvausund” jm.) käsikirja jäänud osi ja juba ilmunud teoste uustrükke. “Eesti mõtteloo” sarjas on ilmunud Looritsa valitud artiklid pealkirjaga “Meie, eestlased” (2000). O. Loorits doktoreerus 1926. aastal teosega “Liivi rahva usund. I” ja sai 1927. aastal vastrajatud ERA juhatajaks. Ta oli 1927–1937 Tartu Ülikooli rahvaluule eradotsent, aastast 1938 dotsent. Loorits kuulus “Veljesto” asutajate hulka, mis küll ei takistanud teda hiljem oma seltsikaaslasi kritiseerimast. Rutt Hinrikus on Tunas publitseerinud Oskar Looritsa pagulasaegseid kir96 Tuna 1/2004

A R H I I V I S T ju Hugo Salasoole, heites valgust Looritsa n.-ö. sotsiaalseile hoiakuile ja mõttemaailmale. (Tuna 2003, nr. 1). Järgnev publikatsioon laiendab seda teadmist ja lisab küll omapärase, kuid siiski arvesse tuleva sissevaate 1930. aastate Eesti ellu. Kuigi Oskar Loorits ei kuulunud ühtegi parteisse, oli ta poliitiliselt aktiivne, püüdes asju mõjutada eriti kulisside tagant. Tema mõttekaaslased olid koondunud Eesti Rahvuslaste Klubisse (hiljem Eesti Rahvuslaste Klubide Liit, 1931– 1940), mille ajakirjas ERK Loorits oma mõtteid kõige vabamalt avaldada sai. Alljärgnevad kirjad on valitud suurema koguse hulgast: Soome Kirjanduse Seltsi kirjandusarhiivis on 96 Oskar Looritsa eestikeelset kirja Martti Haaviole aastaist 1923–1960, lisaks eraldi postkaarte ja trükiseid. Samas hoitakse ka Looritsa kirju Elsa EnajärviHaaviole. Loorits ja Haavio olid tutvunud 1920. aastate alguses ja suhtlesid kui lähedased kolleegid ja sõbrad. Mõlemad olid oma kolleegide hulgas tuntud kui “rasked iseloomud” ning mõlemad tundsid elavat huvi ja isiklikku vastutust oma rahva ja riigi tuleviku suhtes. Martti Haavio (1899–1973), luuletajanimega P. Mustapää oli ettevalmistuselt folklorist, Soome rahvaluule arhiivi juhataja aastatel 1934–1948, Helsingi Ülikooli rahvaluule õppetooli dotsent aastast 1932 ja professor 1949–1955. Selle kõrval töötas ta pikka aega kirjastuses WSOY, oli lennukas publitsist ja aastatel 1933–1945 ajakirja Suomalainen Suomi peatoimetaja. Haavio oli 1921. aastal käinud esimest korda Eestis ja leidnud mitmeid eakaaslastest sõpru ja tuttavaid (O. Loorits, Harri Moora, Julius Mägiste, Paul Ariste jt.). 1922. aastal oli Haavio liitunud vastasutatud Akadeemilise Karjala Seltsiga (AKS), mis oli meeste rahvuslik võitlusorganisatsioon, loodud Karjala vabastamiseks slaavlastest. AKS-is oli kaks tiiba: akadeemilist seltskonda hoidis seal rahvuslik hõimutöö, militaarsem pool kuulutas eelkõige SuurSoome aadet. Selts oli populaarne eeskätt akadeemilise noorsoo hulgas, seda vastustasid vanad konservatiivid, soomerootslased ja vasakpoolsed. Selts lõhenes suhtumises nn.

Sirje Olesk / Üks isikupärane vaade Eesti sisepoliitikale 1930. aastatel

Martti Haavio 1931. aastal. (Repro raamatust: A. Tynni. Olen vielä kaukana. Martti Haavio-P. Mustapää 20-luvun maisemassa. WSOY, 1978)

Lapua-liikumisse, mille sisuks oli võitlus kommunistide vastu. See rahvaliikumine oli 1930. aasta suvel korraldanud talupoegade marsi Helsingisse ning samal ajal vangistanud ja küüditanud kommuniste (või neid, keda nad kahtlustasid sümpaatias kommunismile) idapiirile. Oma algse populaarsuse kaotasid lapualased pärast seda, kui nad 1930. a. oktoobris olid Joensuusse küüditanud endise presidendi K. J. Stahlbergi. Kui 1932. aasta veebruaris korraldasid samad jõud Mäntsäläs mässu, keelustas Soome valitsus liikumise. Paremradikaalid olid ohjeldatud seaduse piiridesse. 1932. a. kevadel, kui AKS võttis avalikult militaarse suuna ja hakkas ajama Suur-Soome poliitikat, astusid Haavio ja ta mõttekaaslased (Lauri Hakulinen, Urho-Kaleva Kekkonen jt.) seltsist välja. 1

Nende järgmine suur aktsioon oli võitlus Helsingi Ülikooli täielikult soomekeelseks muutmise eest. Kui Eestis hakkas koonduma vabadussõjalaste liikumine, leidis see Soomes pooldajaid ja kaasatundjaid, kes 12. märtsi riigipöördesse 1934. aastal suhtusid muidugi eitavalt. Soome ajaloolased on vapse ja lapualiikumist pidanud paralleelnähtusteks, kuid kumbki riik lahendas nende kaudu tekkinud parempöörde ohu erineval viisil: Soomes säilitati parlament ja parteid, Eestis asendas seda “juhitav demokraatia”. Soome ja Eesti suhted riiklikul tasandil olid selle tõttu üsna komplitseeritud ja jahedad, kultuurisuhted ja hõimutöö aga arenesid eelkõige esto- ja fennofiilide toel laialdasteks kultuurikontaktideks. Siin publitseerimiseks on valitud need kirjad, milles kõneldakse kaasaegsest poliitikast või Soome–Eesti suhetest. Martti Haavio vastuskirjad Looritsale on samuti Soomes, SKS-i rahvaluule arhiivis, kuhu Looritsa pärijad 1960. aastatel isa materjalid üle andsid. Trükis on ilmunud üks katke Martti Haavio kirjast Oskar Looritsale 2. veebruaril 1932, mille on oma päevikusse ümber kirjutanud Elsa Enajärvi-Haavio ja mis on avaldatud Katarina Eskola raamatus “Yhdessä. Martti Haavion ja Elsa Enajärvi-Haavion päiväkirjat ja kirjeet 1928–1939” (WSOY, Helsingi, 2000, lk. 299–300). Vastuseks sellele kirjale on kirjutatud O. Looritsa esimene siin publitseeritav kiri ja see kirjakatke võiks anda põhiheli ka kogu järgneva publikatsiooni interpreteerimiseks. Niisiis, Martti Haavio on kirjutanud (S. Oleski tõlge soome keelest): “Oleme sageli mõtelnud siin eesti meelelaadi üle. Kui ma nüüd olen lugenud Kivika raamatut,1 leian palju uusi seiku: kui teie intelligents on olnud – kas või osaliseltki – nii epigoonlik, nii tumedalt poolharitlaslik, nii madalate aadetega, võib rahvas muidugi vanduda oma vaimseid juhte; ja kui Sinu põlvkond ei muuda siin palju, siis te tõesti ei vääri ausat surma. Kuid pange ka seda tähele:

A. Kivikas. Vekslivõltsija, 1931. Tuna 1/2004 97

K U L T U U R I L O O L I S E S T Euroopa elas Noor-Eesti ja Siuru perioodil kummalisi aegu – kummaliselt tahtelõtva, vegeteerivat ja passiivset aega vaimses mõttes. Realiteet, elu ise oli kogu Euroopale kummaliselt võõras värk. Teil juhtus esimene tõeliselt haritud generatsioon areenile tulema just siis – see oli teile suureks kahjuks, kuid see oli loodusseadus. (Me uurime ju folkloristikat, kultuuriajaloo haru, nii et kultuuri rändamine on meile aksioom.) Teile tähendas see aeg palju, sest see oli nii suurel määral alustrajav – näiteks meil Soomes läks see mööda nagu väike tuulesahin; keegi Onerva, keegi Larin-Kyösti – mida on nad meile tähendanud? Me oleme siiski palju õnnelikumas olukorras kui Teie, meie rahval on religioon, mis on alati olnud rahvuslikum; meil on autoriteedid (Snellmann ja Vänrikki Stool), meil on usk oma tulevikku, oma iseseisvusesse, oma võimetesse, oma sporti, soome sisusse (– sageli muidugi on need väärkujutelmad, kuid see on ju siin elus ükskõik) jne. Kirjanikud ja muud sedalaadi härrad ei mõjuta siin kuidagi. Meil on teovõimet ja ettevõtlikkust, sageli ehk liiga idealistlikku (vaata nt. Helsingi määratut arengut viimase kümne aastaga, mis on viimas meid pankrotti) – kuid ega seegi ole halb iseloomujoon, vaid vastupidi. Nii vaatasin ma oma rahvast peeglist, kui olin Kivika selle nii lohutu raamatu läbi lugenud. Ja ülistasin eestlaste kõrval meid kui õnnelikke. [– – –] Eestis puudub isamaavaimuline noorsookirjanik, teil puudub aus ja otsekohene filosoof, kelle õpetus oleks realistlik, teil puudub riigiõpetus. Teil puudub aktiivne isamaa-armastus, teil puudub elule lähedal olev kirjandus. Teil on liiga palju teoreetilist esteetikat, liiga pikki luuletusi, mis ei sisalda midagi, rumal ja kahjulik korporatsioonisüsteem, isikutevahelised intriigid, kus isik on asjast tähtsam, teie ajalehed on sarnased saksa kollaste väljaannetega – vähemalt paljud neist oma skandaalide ja üksikasjalike kohtuasjadega, mille hulgas abielurikkumised on kõige populaarsemad. 2

A R H I I V I S T

Elsa Enäjärvi-Haavio ja Martti Haavio väitlesid mõlemad end rahvaluuledoktoriteks ja promoveeriti koos 1932. aasta kevadel. (Repro raamatust R. Sievänen-Allen. Tyttö venheessä. Elsa Enäjärvi-Haavio elämä 1901–1951. WSOY, 1993)

Noh, sai aga sellest jutt. Järgmisel korral, kui olen kuulnud, kui lõplikult Sa oled vihastanud niisuguse iseloomustuse peale – milleks küll K. raamat on kõige algsemalt ainet andnud – võin omakorda esile tuua neid paljusid häid külgi, mida ka olen sealtpoolt lahte siiski leidnud. Usu, et mu sümpaatiadki on muuseas suured.”2

Kirjades allajoonitud kohad – kursiivis, kahe joonega esile tõstetud – rasvaselt. – Toim.

98 Tuna 1/2004

Sirje Olesk / Ă&#x153;ks isikupĂ¤rane vaade Eesti sisepoliitikale 1930. aastatel

O. Looritsa kiri M. Haaviole. Kirjade originaalid on SKS Kirjandusarhiivis: SKS 743, MH kirjekokoelma.

Tuna 1/2004 99

K U L T U U R I L O O L I S E S T

A R H I I V I S T

Kiri 1 Tartu, 7. II 32. Armas sõber! Tänan kirja eest kõigest südamest. Mida enam lõpu poole, seda enam sattusin ekstaasi. Tuletas aastate takka meelde neid Kalliola öid, kus vaidlesime rusika ägeduseni.3 Ja tundub taas, et väliselt võõrutava jaheduskoore alt Sinust on pahvatand tuld, mis sütitab kiindumust probleemesse, mille puudutamist ma Sinult enam ei lootnudki. Võib olla olin ülekohtune omas sydames, aga selle järele, mida Ariste4 Jyväskyläst, Lapua-marssidest ja Sinust ühenduses nendega kõike ette keris, pidasin Sindki “lootusetult haigeks”. Mul on juba väljakujunend endaarstimise meetod: kui pettumused kibestuvad hinges nii kangeks, et vaja on tasakaaluks reaktsiooni, siis myristan mõne artikli. Ja just Sinu põrglase pääle mõtlesin oma patuks sydames aasta tagasi, kui kirjutasin “Sakalalle” oma provokatsioonilise “Lapua vaimu”.5 Nyyd ma loen aga imet: Sind kutsutakse pahempoolse kodanluse liidriks ja Uus-soome või Noor-soome mentaliteedi päätoimetajaks. See kutse on võrratult austavam ja väärtuslikum kui yks tyhipaljas rahvaluule-professuur. Mees, kes tunneb endas mehiseid tuikeid, ei tohiks, ei saaks loobuda. Nii palju ma olen elu kyll ymber hindama õppind, et võtan tagasi etteheite Setälälle, mida varem teistega kooris talle tegin: tema siirdumine teadusest poliitikasse tunnistab siiski jõudu ja võimeid, mis kyyndisid isegi yle ilutseva soomeugritamise.6 Mida rohkem ma kuivan kabinetiteadlaseks, seda enam ma tunnetan, kui odav on “teadus teaduse pärast” üksi ja kui palju enamat tahaks elada. Aga mis ma jutlustan. 30-aastane mees on juba olude ja omaenda rikutud saatuse ahelais ega pääse enam enesemäärajaks, – oh jaa, “käsitän kyllä, ettet kuitenkaan voinut ottaa vastaan sellaista tehtävää”. Kuid ka Soome vajab praegu tõsiselt meest, kes kasvataks teda sotsiaal-eetiliselt uuesti normaalseks organismiks, opereerides välja inetud ja haisvad mädapaised, mida on idandand keeluseadus,7 Lapua ja põikpäise klassivõitluse mürgitus ikka! veel ja ikka! veel edasi kodusõjaks, vennatapuks, verejanuks. Soome kohus on kompromiteerind end kahe aastaga niivõrd, et läti sotsialistidel oli õigus teatud määrani võrrelda seda juba Vene oludega! Selles suhtes, nagu näed, erinen siis Sinu hinnangust kyll täiesti: kardan nimelt, et riigi-eetiliselt Soome ei ole sugugi nii syytu, vaid tal tuleb lunastada ysna ränku patte, mis eriti Suur-Soome ideoloogidelle ähvardavad kasvada fataalselt yle pää. Aga ma ei kahtle, et Soome need patud ikkagi suudab puhastada. Soome eneseusk – oo, see on tõesti määratu jõud. Ja sellesse on minulgi kindel usk. Ja mitte ainult usk, vaid ka võltsimatu hõimuvenna-armastus (kuigi Soomet kirun!). Ja kokkuvõttena: Sul on õigus, et olete siiski võrratult õnnelikumas seisundis kui meie. Sa näed tabavalt meie nõrku kylgi ja neid näen mina kah, võin lisada veel rea juurde – ära iial kahtlusta, et õiglase hinnangu pääle võiksin viha pidada, vaid tänan selle eest aina. Aga luba, et väljendan Sulle ka oma siseelu suurima ruineerija. – Vaat, kui sa näed paha ja viga, tunnetad seda kõigi viie meelega nii

3 4 5 6

O. Loorits elas aastatel 1924–1925 TÜ stipendiaadina Soomes. Paul Ariste (1905–1990), keeleteadlane, “Veljesto” liige. O. Looritsa artikkel, ilmunud ajalehes Sakala Pühapäev 4. I 1931, nr. 1. E. N. Setälä (1864–1935), soome lingvist ja folklorist; Helsingi Ülikooli professor. Noorsoomlaste partei juhtfiguure, hiljem koonderakonnas (Kokoomus). Oli elu jooksul senaator, Soome parlamendiliige, valitsusliige ja välissaadik. Alkohoolsete jookide tootmise ja müügi keeld, mis kehtis Soomes 1919. aastast kuni 9. veebruarini 1932.

100 Tuna 1/2004

Sirje Olesk / Üks isikupärane vaade Eesti sisepoliitikale 1930. aastatel

selgelt, et tardud tihti kangeks isegi mehhaanilise päevatöö juures, ja kui sa seejuures tunned oma võimetust viga parandada niisama selgesti, et ennastki kaassyydlasena hukka pead mõistma, – prrr, see on masendav tunnetus. Kas Sa tõesti arvad, et ma ei mõista kyllalt kõrgelt hinnata nooreestlaste omaaegseid teeneid ja saavutusi, aga just selle hindamise ja austuse sunnil pean seda meeleheitlikumalt atakeerima nende praegust allakäimist ja tagurpidiminekut kuni nullini meie loovas kultuurelus. Vaimsuse ja uue põlve kasvatajast kohviku-klatšijaks ja “daamikeste” nukuks – vaat see teeb mulle enam häbi kui Tuglastele ja Niglastele enestele. Semper Loomingu toimetajana8 on praegu mängukanniks isegi rahvuslikkude klubide ja kõiksugu nimekate tolade käes, kellest iialgi ei ole loota vähimatki rahvuskultuurilist loomingut, – vaat seda ma ei jõua välja kannatada. Ja kõige selle juures on Semper-Suits-Tuglas kahtlemata veel parimaid nimesid – no mis sa siis muudest veel ytled! Teisest kyljest võta meie praegune valitsuskriis,9 mille opurtunism läheb nii kaugele, et paneb mõtlema, kas sääl Toompeal yldse on veel riiklikult kypseid riigimehi või ainult moonakad, kes pääsnud mõisa vargile. See on jube kultuuritus, mis paneb mind nädalapäevad juba unetult visklema ja vaevlema, kuigi oma Hurda-albumiga10 on praegu pöörane kiire, – aga ei saa lihtsalt tööd teha. Ja siis tuled Sina veel oma kirjaga: “ellei Sinun polvesi kumoa paljon, ette todella ansaitse kunniallista kuolemaa.” Ma võin Sulle juba praegu sosistada: pane rist pääle meie põlvele! ei, meie ei too murrangut ja ei vääri tõesti mehesurma, sest poisikestena oleme kypsnud ja meestena ainult närbume ja kängume veel. “1900. ymber syndind põlve” suhtes mul ei saa enam olla pettepilte ega illusioone – tunnen seda liiga ligidalt. Aga vaat, 1910. ymber ja hiljem syndind põlv – säält tuleb kiratseva eesti päästmine. See alles paneb lõpu degeneratsioonile, mis praegu väliselt veel jatkub. Kuid uue elu tuiked tuksuvad juba pinna all mõnd aastat ja selle sümptoome jälgin ma ka avaliku sõnaga kõige herksamalt, et julgustada ja innustada neid, kes peavad tulema, ja sugereerida ka neid, kes paraku peavad lahkuma. Ja sellepärast olengi viimaseil aastail pessimistist syndind ymber uuesti optimistiks – kuigi enam mitte omaenda ja oma töökaaslaste ja kaaspõlvlaste suhtes. Meie oleme ainult “ahjukytjad”, nagu juba “Dünamises” symboliseerisin.11 Ela hästi! Oku.

PS. Anna andeks, aga sellise jutu kõrval on kõik folkloor nii igav, et ei tulegi päevakorda, liiati kui olen Sinu küsimiste suhtes ka loll kui vana saabas. Kui vähegi mahti saan järele vaadata, kirjutan pikemalt. “Mängutubasid” samastaksin kyll enam Spinnstubedega. [?] Killo kohta Eestis vt. Eisen, Tõll ja ta sugu, 55 jj. 12(ära aga kõike usu!), enne jõulu nägin Riias teose balti-saksa gildedest, aga ei mäleta enam autorit.

J. Semper oli Loomingu toimetaja aastatel 1930–1940. K. Pätsi koalitsioonivalitsus oli tagasi astunud 29. jaanuaril 1932, uus, Jaan Teemanti valitsus astus ametisse 19. veebruaril 1932. 10 J. Hurda 25. surma-aastapäevaks koostatud kogumik “Vanavara vallast”, Õpetatud Eesti Seltsi Kirjad I. Tartu, 1932. 11 Luuletus “Ahjukütjad”, ilmunud kogumikus Dünamis. Tartu, 1928, nr. 1; allkiri: Mass-inimene. 12 M. J. Eisen. Tõll ja ta sugu, EKS, 1927. 9

Tuna 1/2004 101

K U L T U U R I L O O L I S E S T

A R H I I V I S T

Kiri 2 Tartu, 15. II 33. Kulla sõber! Sain parajasti Sinu Suomalaisen Suomen esimese vihu, mida ootasin juba põnevusega ja imestasin selle viibimist.13 Lugesin muidugi kohe läbi ja tülitan Sind nüüd kohe ka värskeimate muljetega. – Pakud enamat, kui ootasin. Juba Sulho Ranta14 oli meeldivaks üllatuseks, keda ma isiklikult üldse ei tunne ega teadnud oodata. Kuid juba Tulekandjais ta meeldis mulle niivõrd, et pakuksin end talle tundmatuks sõbraks ja austajaks. Muusikaliselt harmoonilisel hingel on meie ajal suured tehtavad, eriti kui tal isiksusena jatkub mehisust ja selgroogu. Sinu oma juhtkiri on muidu kõigiti selge, kuid jätab – seda ma ei ütle põrmugi mingiks etteheiteks – ikka selle fataalse lünga Soome rahvusluse ideoloogiasse, ilma milleta ometi pole teostatav mingi suomalainen Suomi: rahvusluse laiendamine ka sotsialistidele. Enne kui Soome kodanlus pole leidnud või, ütlen veel kindlamini, pole osand ega tahtnudki leida teed rahvuslikuks koostööks oma samaväärsete ja rohkearvuliste sotsialistidest kaaslastega, ei maksa loota ega lobisedagi Soome tegelikust soomestamisest. Eestis on just sotsialistid suurimad rahvuslased – kuigi mitte partei põikpääd. Ka Soomes tuleb ometi kord unustada minevik ja pakkuda usaldavat kätt koostööks, mis meil on annud nii häid tulemusi. Ja ütlen jälle otsesõnaselt: kes tõesti oma verelt ja vaimult on suurem rahvuslane, see peab pakkuma kätt lepituseks esimesena. Elu tegelik käik ei olene nii palju dogmaatikast kui taktikast. (Aga asjata ma seda kõike Sulle kirjutan: ses küsimuses läheme ju alati üksteisest lahku. Ja siiski olen optimist lootma: kui mitte meie, kes-teab siis vahest ikkagi juba järgmise põlve ideoloogia jõuab selleski paremalt ja vasemalt poolt jällegi kokku ühisele teele. Teisiti ma ei julge kujutella väikerahvaste kultuurilise, poliitilise ja majandusliku arenemise väljavaateid.) * “Mutta itse tuossa polttamis- ja vainoamismaniassa on outoa ja hirmuisen ajan sairautta.” Olen selleski suhtes hoopis häätahtlikum optimist. Tõsi ju on, et see on haiglane nähe, kuid nii primitiivne see mentaliteet ka ei ole, nagu kahtlustad, ja hirmsat pole siin kuigi palju. Mulle näikse, et just selles hävitamismaanias kätkevad “kansallisen itsekurin” alateadlikud alged ja et siit lähtub paranemise kui ka parandamise tee: mäda välja! konnasilmad katki! paised puruks! – teisiti ei saa organism terveks. Kui tahetakse maksma panna uut kultuurilist, eetilist, sotsiaalset, rahvuslikku mentaliteeti, siis hävitatagu vana mehise ja julge sõjaga! Teiste sõnadega: ebateadlik “hävitamismaania” rakendatagu teadlikult oma positiivseiks ülesandeiks. Ärgu keegi võitleja jäägu lootma, et “konsulid” seisukorda näeksid! See on meie Anni15 ideoloogia suurim elujõuetus ja vanapiigalikkus, et ta loodab abi kustki väljastpoolt [:] “on vaja täita oma (lobisemise ja targutamise) kohus ja lasta siis saatusel tulla” (“Väärtustunde kriisi” lõppfraas!)16 – ja saatus tulebki, kui[d] mitte nii, nagu meie seda tahaksime. 13

Alates 1916. aastast almanahhina ilmunud “Suomalainen Suomi” muutus 1933. aastast kuukirjaks, mille peatoimetajaks oli M. Haavio. Oma avasõnas teatab ta, et “ajakiri käsitleb kultuurinähtusi rahvuslikust vaatevinklist”. 14 Sulho Ranta (1901–1960), helilooja ja muusikakriitik; “Suomalaisen Suomen” muusikaosa toimetaja. 15 A. Anni, 1936. aastast alates August Annist (1899–1972), folklorist ja kirjandusteadlane, “Veljesto” liige. 16 A. Annisti artikkel “Väärtustunde kriis ja väärtuste põhjenduse probleem” oli ilmunud raamatus “Kultuuri ja teaduse teilt” Tartus, 1932. 102 Tuna 1/2004

Sirje Olesk / Üks isikupärane vaade Eesti sisepoliitikale 1930. aastatel

Individualismi probleemi [üle] meie aja kriisis olen kah endamisi palju mõtisklenud ja tahaksin siin lepitavat lahendust leida, kuid seda ma ei jaksa kohe lühidalt ja järsku sõnastada. Välispoliitika analüüs on hää – ka stiililt. On ammu juba aeg jätta kus kurat diplomaatlikult loll “lilledekeel” ja kõnelda “asjast endast” sellisena, nagu see on. Kahju siiski, et Balti riikide välispoliitikas on jäänd Skandinaavia orientatsiooni kõrval arvestamata ka meie varjatum, kuid järjest paisuvam Poola-orientatsioon hoopis teiste sihtide ja väljavaadetega. Ja ma hakkan ikka jälle kiruma, kui ma sel puhul Soome välispoliitika abitusele mõtlen! Ja majanduses te asetute siis vähemalt teoreetiliselt esialgu plaanimajanduse tunnustusele. Kuid teooriast üksi on küll veel hirmus vähe ajal, kus see rahvusvaheliselt olude sunnil on muutumas juba paratamatuseks. Imelik, et Soomes ikka siis alles teoretiseerima hakatakse, kui mujal ideid juba realiseeritakse. Ja kas lõpuks mitte Sinu proua Alma Söderhjelmi eri artikliga ei austa?17 Ma nagu vaistaks midagi sellist lõhna. Kas oled saand meie Rahvuslaste Klubi ajakirja esimese numbri, mida ühes “Päevalehe” järjekordses följetonis vähe nöökasin, kuid mis üldiselt üsna imponeerib?18 Kokkuvõte: Mul on küll silmade ees nii Eestis kui ka Soomes õige palju rõõmustavaid sümptoome uueks tõusuajastuks ja olen sellest mõttest juba õnnelik. Sinu Oku.

Kiri 3 27. X 33. Kulla sõber! No mis ma sest salgan – ma pole siiamaani veel jõudnud lõpetada Sinu soome rahvaluule ülevaadet.19 Laulud lugesin läbi, juttudes jäin toppama. Sest kunas on minul enda jaoks aega! Ja isegi seda ma ei mäleta, kas ikka saatsime Sulle ja Su prouale õnnesoovi tütre puhul?20 Kõnelesin sest küll Lätis ja Poolas suure rõõmuga, kuid oma rõõmu paberile jäädvustamiseks pole teoinimesel niipalju tarvet kui Sinutaolisel poeedil. Ja proua Ehrenkreutzowa Vilnos ei teadnud veel midagi Sinu lohikäärme-uurimusest.21 Mis oleks, kui saadaksid talle eksemplari, sest temakene näikse tõsiselt armund püha Georgiusesse. Mis ma siis teind olen vaheajal? – Müttasin läbi eesti asundused Lätis, tuhnisin Poolas, vuristasin noteerida Liivis – saak kõikjal tore. Kõrvalülesandeks oli muidugi poliitika, eriti Poolas. Olen omal nahal juba tundma õppind meie olusid ja inimesi, nii et oskan neid liikuma panna. Selleks pean peitma enda isiku nii ära, et keegi ei või aimatagi algatuse taga enfant terrible’it. Lasen võõraid ja “sõpru” (ilus sõna!!), koguni kaugelt-kaugelt liigutada – ja asjadki hakkavad 17

E. Enajärvi-Haavio (pseudonüümi all Ilona) artikkel “Alma Söderhjelm ja Suomi” oli ilmunud “Suomalainen Suomi” 1933, nr. 1. A. Söderhjelm oli esimene Soome naisprofessor, ajaloolane. 18 Üld-, majandus- ja kultuuripoliitilise ajakirja ERK esimene number oli ilmunud 1933. aasta jaanuaris. Loorits kommenteeris väljaannet üldiselt positiivselt oma Mass-inimese nime all ilmunud följetonis “Meie kultuuri ideaalid” 11. veebruari Päevalehes (1933, nr. 41). 19 M. Haavio ülevaade soome rahvaluule kogumisest ja uurimisest oli ilmunud SKS (Suomen Kirjallisuuden Seura) 100. aastapäevaks 1931. 20 Haaviode esiklaps Elina Haavio (praegu E. Haavio-Mannila) sündis 3. augustil 1933. 21 M. Haavio. Lohikäärme ja neito: vertaileva runotutkimus. SKS, 1932. Tuna 1/2004 103

K U L T U U R I L O O L I S E S T

A R H I I V I S T

liikuma. Eesti-Poola, Eesti-Leedu, Eesti-Läti suhetes on mõndagi muutumas ja “paranemas” (Eesti seisukohalt muidugi), Eesti-Soome on tagaplaanil praegu (võite oma Ingeriga lärmata ja “jõudu” demonstreerida, sest Rootsi ja Vene soomlaste jaoks jõudu niikuinii ei jatku). Tõenäoliselt on oodata ka isiklikke ümberpaigutamisi meie välispoliitika juhtkonnas. Võib olla õnnestub isegi prahi väljapraakimine, mida kaua olen rõhutand, kuid mida alles nüüd hirmuga tõsiselt võetakse, kui ka poolakad sedasama rõhutama hakkasid. Üks asi, mida Sina oma meeste kaudu ka Soome välispoliitikas teraselt ja väga teraselt kontrolli: Hitleri agentideks ostetakse sageli just väikeriikide rahvuslikke liidereid või vähemalt väga “usaldatavaid” kõrgemaid ametnikke. Salaluuret organiseerib Saksamaa praegu paremini kui Vene ja isegi Jaapan! Rahvahääletusel andsin hääle muidugi “vastu”,22 kuid deklareerisin juba kevadel, et “halvemat niikuinii ei saa enam tulla” ja et “mitte seadused ei reguleeri elu, vaid ikkagi inimesed, kes seadusi tõlgitsevad”. Küsimuse pääraskus on juhtides. Meie seniseid juhte olen juba viis aastat rünnand ja nende generaalkaotust pole mul mingit põhjust leinata. Eitamine oli mul ühine vabadussõjalastega, lahkuminek tuleb aga kindlasti jaatamises, edaspidises loovas töös. Ühenduses rahvahääletusega õnnestus mul lõpuks ometi realiseerida oma kaua-aastast unistust, mida siin salajas järeljätmatult jutlustasin: Tartu asutati uus päevaleht “Vaba Sõna”.23 Päätoimetajaks on nime pidi mag. E. Kant,24 tegevtoimetajaks on tõeliselt minu vend Alex.25 Vaat see leht võttis mult nädalateks aega ja võtab veelgi. Sest algus on loomulikult raske, kuid lootused on hääd. Kandejõuks on ringkonnad, keda Sina väga vähe tunned (ms. terve loodusteaduskond! paljud endised keskerakondlased, radikaalid üldiselt). Täitsa kõrva jätsime teadlikult kohvikukultuurlased, “sotsialistlikud” boheemlased ja Veljesto elureformitsejad, kelle sõnade ja tegude kontrast on põhjustand nii palju pettumusi, et ilma igasugu kompromissita tuleb teha jäädav lõplik lahkumine. Eriti just “Veljesto” kah-sõbrad on rikkund minu karakterit aastate jooksul kõige enam: täpsalt samad kultuuri-simulandid ja soliidsuse posöörid nagu noor-eestlasedki! täpsalt sama võimuhimu ja materialistlik mõnususteiha teotsemise ja vaimulaadi varjus nagu varemalgi põlvel! Ja täpsalt sama hellad arvustuse ja paljastuste puhul, et naera naljavendi! Issand on mind õnnistand sõpradega! Päris tavaliseks sõbra tunnuseks on siin, et sina pead kõik tema hääks tegema, võitlema ja tülitsema, andmeid muretsema ja aitama, kaitsma ja kiitma, aga ei ole mul veel sõpradest nimetamisväärset vastuabi olnud. Kui palju ma olen raisand oma aega ja energiat keeleuuenduse sõdadeks, uue elustiili ja mentaliteedi, hõimluse, noorsooliikumise ja teab mille kõige läbisurumiseks, nii et mürtsu aina on olnud! Vastastega ma olen ometi hakkama saand, aga just sõpradega olen ikka sisse kukkund. Sest need kütavad mind küll üles, ässitavad enda eest ja enda asemel tulle, kuid jätavad mind üksi lahingusse ega mõtlegi oma nahka kõrvetada. Kui lahing võidetud, siis sõbrad pärivad võidu ja mina saan aina uusi vihamehi juurde, kellega sõbrad kohe sõbrustama hakkavad. Kui lahing kaotet, siis sõbrad salgavad mu hoopis ära ega tule kontegi koristama, vaid liituvad vastastega mind materdama. See on nii tüüpiline situatsioon, et annab otse uut jõudu võitluseks ja edasitungiks. Ja tööviljaga võib rahul olla! Kui mõtelda lahinguid Emakeele Seltsis, Muuseumis, ülikoolis, Hõimuklubis, Kirjanduslikus Orbiidis, tea-

Rahvahääletusel (14.–16. X 1933) oli küsimuseks vapside ülesseatud põhiseaduse parandus, mille järgi Eestist oleks saanud presidentaalne riik. Selle poolt oli 72,7% hääletanuist. 23 “Vaba Sõna: rahvuslik informatsioonileht ilma erakondliku kuuluvuseta” ilmus Tartus 1933–1934; nime all “Uus Sõna” 1934–1935. 24 Edgar Kant (1902–1972) geograaf, 1941–1944 TÜ rektor. Oli aktiivne Eesti rahvuslaste klubide tegelane, ERK-i pea- ja tegevtoimetaja kuni 1935. aastani. 25 Aleksander Loorits (1899–1983) oli Vaba Sõna toimetaja 1933–1934. 104 Tuna 1/2004

Sirje Olesk / Üks isikupärane vaade Eesti sisepoliitikale 1930. aastatel

duskonnas, Kirjanduse Seltsis, siis on ikka viimased aastad Tartus päris suuri muudatusi toond, mida igatahes Veljesto vennikesed üksi küll ei oleks suutnud ega julgendki läbi raiuda. Ja kui keeleuuendus on lõplikult lahingu kaotand, siis tänu Mägiste26 ja Ariste karjeristlikule tuuleliputamisele. Kui nn. “elureform” kah on kaotand, siis tänu Anni ja Elango27 sama tuuleliputavale julgusetusele. Ja kui Kirjanduse Seltsi lahingu samuti kaotasin, siis tänu minu taktipuudusele, mis ei mõista salasõnadega laveerida, vaid pommid kohe näkku pillub. Sellest loogiline järeldus: taktikat pean muutma. Muidugi ei hakka ma salalikuks ja soliidiks Mooraks,28 kes kavalalt kõik teostab, mida tahab, kuid kavatsen minagi suud vähe kinni pidada ja ennast varjata, et asju hõlpsamini läbi viia. Ja pääasi: usaldada ma oma sõpru enam ei kavatse. Sattusin vähe pikemalt lobisema, sest mul on pool tundi rongi tulekuni aega. Selle rongiga saadan jälle Tallinna poole rea konkreetseid kavasid, mis meie klubis läbi kaalutud (mitte rahvuslaste klubis!) ja mis riigivanema kaudu loodetavasti varsti realiseeruvad. Nagu näed, on meil praegu imelikud ajad ja suhted. Aga ka huvitavad ja energiatpuistavad. Eestis on suur sisemine käärimine kindel ja minu ainus, ainus ja igavene püüe on, teha kõik, et seda käärimist võimalikult positiivselt rakendada ja päästa, mis päästa annab. Õnneks on sama äratundmine seisukorra kriitilikkusest ka muide niivõrd selge, et liitlastest pole puudu. Et seejuures tuleb loobuda endistest lobisejaist ja illusioonideuskujaist – iseendast mõista ilma vähimagi leinata! Folklooriga olen viibind. Londonisse läheb varsti ülevaade Balti-Büdsantsi kultuurisuhteist,29 Õpet. E. Seltsis trükin “Tulede vestluse”.30 Vaarao lapsi31 ei saa edasi tõlkida, sest puudub lihtsalt raha, millest olen tänavu nii paljas, et isegi lainama olen jälle pidand. Aga see on loodetavasti ajutine häda, mis tuju ei riku ja meelt ei murra. Noh, nüüd lõpp, sest rong on juba tulemas. Tervit kõigele perele Oku.

Kiri 4 Tartu, 21. XII 33. Kulla vennas! Tänan Sind südamest kirja eest, mis huvitas mind erakordselt. Muud Helsingi uudised olid mulle juba enam-vähem tuttavad, aga see põhiseaduse uus kava paelus seda rohkem. Eile kohe oli sellest juttu ka meie riigiõiguse-meestega. Võib-olla lähete liiale oma parlamendi oheldamisega, mis praegu ju igalpool nii kole moes näikse. Võib-olla pettute peagi ka majoritaarses valimissüs26

Julius Mägiste (1900–1978), keeleteadlane, “Veljesto” liige. Aleksander Elango (sünd. 1902), kasvatusteadlane, “Veljesto” liige. 28 Harri Moora (1900–1968), ajaloolane, arheoloog, “Veljesto” liige. 29 O. Loorits. Contributions to the Material concerning Baltic-Byzantine Cultural Relations. Ilmunud Londonis ajakirjas “Folk-lore” 1934, nr. 45:1. 30 O. Loorits. Das misshandelte und sich rächende Feuer. I. – ÕES-i Aastaraamat 1932. Tartu, 1935. (sama ka ERA Toimetised 1) 31 O. Loorits. Pharaos Heer in der Volksüberlieferung. I. EV TÜ Toimetised. Tartu, 1935. (sama ka ERA Toimetised 3) 27

Tuna 1/2004 105

K U L T U U R I L O O L I S E S T

A R H I I V I S T

teemis, millel olevat siiski üsna keerulisi konkse küljes. Võib-olla on kolme ettenähtava võimukeskuse vahel kokkupõrkeid senisest enamgi veel ja palju-palju teravamaid oodata. Aga ühte ei saa eitada: võimu kontsentreerimine on ikkagi paratamatu ja riigikorra parandused vastavalt sellele hädavajalised – kui üldse suudame enam pääseda ilmsesti meid Balti väikeriike kõiki varitsevast katastroofist. Olen teind viimasel semestril kah poliitikat õige aktiivselt ja laias kaares. Juba Poolast tulin eri ülesannetega tagasi ja informeerisin riigivanemat kolm tundi ühisel õhtusöögil lossis. Kuid seda ma ei jõua küllalt kiruda, kui saamatu oli Tõnisson oma rahvaerakondlike diplomaatidega septembri kuus, mis andis meie välispoliitikale fataalse hoobi Poolast. Isegi Poola-Leedu lepituse väljavaated olid olemas ja mõlemalt poolt oodati just Eesti avitavat vahetalitust. Kuid meil on ju idioodid välisministeeriumis ja tohmanid saatkondades. Nüüd on kõik juba hilja ja parandada pole esialgu enam midagi: Saksa saavutas septembris hiilgava võidu Balti riikide poliitika üle (osalt altkäemaksuga)! Meil on vormiliselt Piirimaade Seltsi nime varju koondatud mõnikümmend tähtsamat poliitikategelast kõigist parteidest – vabadussõjalastest sotsialisteni (kuna ERK-id on laia publiku lobisemispaigaks). Siin sünnib praegu palju meie välis- ja viimasel ajal ka sisepoliitilisi niiditõmbamisi, mis on juhitud püüust päästa, mis veel päästa annab. Muidugi pole meil mingit lootusetut meeleheidet ega passiivset haletsemist à la kohvikukultuurlased, kes näikse praegu oma abituses otse naeruväärsed. Kuid meie oleme seda teadlikumad väga suurtest hädaohtudest, mis Eestit, Lätit, Leedut ja kindlasti ka Soomet ähvardavad. Rahvuslik sisekindlustus on meile praegu kaugelt olulisem kui väliselt paistab, ja sellepärast algatasime siin tasapisi põhjaliku töö. Möödunud nädalal olin järjekordselt Tallinnas riigivanema juures ettekandel. Pätsi auks peab ütlema, et ta igatahes palju reaalpoliitilisem on kui pilvedepäälne Tõnisson. Aga kerge pole temagi seisukord. Kogu tähelpanu on koondund juba praegu uuel aastal valitavale presidendile. Kõige kardetavam kandidaat Eestile endale on kindral Laidoner, kuid ei saa salata, et just temal on senini kõige rohkem võiduvõimalusi: keskerakonna ja asunike taktika on praegu lihtsalt äraandlikum kui Juudase suudlus. “Rahvusluse” sildi varjus müüakse eesti rahvast praegu! Sellepärast mobiliseerime jõude õige hoolega. Tallinnas käies tegin esimesed konkreetsed sammud sotside ja põllumeeste lepituseks ja ühisfrondi loomiseks, mis tõotab õnnestuda. Kuid isegi sellest on vähe enamuse saavutamiseks – peame võtma üle tingimata ka osa vabadussõjalastest. Vaat selle ääretult raske ülesande poole tüürib meie uus leht Tartus praegu ja see seletab tema imeliku positsiooni. Aga oota, varsti tuleb siin rabavaid paljastusi ja sellist poliitilist sensatsiooni, millest oleneb võit või kaotus. Jõulu ajal pean kirjutama mitu juhtkirja. Ka kultuurielus on uued ataagid paratamatud. Arhiivis töötab jälle hädaabitöölisi. Õhtuti kirjutan kodus tulede vestlust ja vaarao lapsi, kuna öiti toimetasin trükki “Vastu voolu”.32 Esialgu jõudu veel jatkub, kuna kevade poole muidugi laisemaks lähen nagu tavaliselt. Parimate jõulutervitustega Sinule ja Su armulisele prouale Oku.

O. Loorits. Vastu voolu. Võitlusartikleid uue Eesti loomisel 1929–1933. Autori kirjastus. Tartu, 1933.

106 Tuna 1/2004

Sirje Olesk / Üks isikupärane vaade Eesti sisepoliitikale 1930. aastatel

Kiri 5 Tartu, 29. III 34. Kulla vennas! Mis Sa oled hakand nüüd SKS-i arhiivi päris süstemaatselt läbi vaatama, et üllatad mind peaaegu iga nädal uute teadetega, mille eest võlgnen Sulle tõsist tänu? Sinilehmad seisavad mul juba mõnd aastat ühe teemina reservis ja kogun tasapisi ainestikku, kuna esialgu uurimisest veel juttugi pole. Soomest oli mul enne Sind ainult neli teisendit FFC 33 järgi: Kallio 1, Perho 17 ja 18, Alajärvi HA XXIV. Olen nad ise 1924/5 kopeerind, tsitaate muid mingeid ei ole. Praegu on mul tuledelugu lõpukorral ja vaaraod käes, nii võtan kätte Andrejev 846’ ja Liivi rahva usund IV33 või kes teab mida juhtub. Kalevala-juubeliks kavatsen toimetada koguteost ka Õp. E. Seltsi. Nüüd oleks mul Sulle üks praktiline palve. Arvasin ikka, et Alma Haavamäe34 kaudu saan Soomest paki raamatuid osta, kui ta kevadel koju tuleb. Nüüd aga sõitis ta ootamata Soomest ära ja ma ei ennatand talle raamatuist kirjutadagi. Kas lubaksid tülitada ehk ennast, et telliksid mulle järgmised raamatud Emajõe tänavale: 1) Friedell II osa35 2) Kalevalaseuran Vuosikirja 14 (üks paremaid minu arust) ja nimelt köites mõlemad. Palun lisa raamatuile ligi tingimata ka arve, et mul valuuta saamisega raskusi ei tuleks. – Ütlesin ERK-i toimetaja Roosile,36 et Suomal. Suomi ERK-i numbreid pole saand. See imestas teda väga, sest saadetud neid Soome küll on. Lubas uuesti järgi saata. Mina omaltpoolt saatsin ühe eksemplari Söderströmile, et nad teaksid mu arvustuse ilmumist.37 “Eesti Kirjandusesse” ma niikuinii ei mõtlegi midagi seni kirjutada, kuni praegune toimetus püsib, kes autorivabadust minu suhtes enam on terroriseerind (ja mitu korda!), kui vaevalt aimata võidaks. Isegi Ariste naiivile ja enamikus täitsa ekslikule arvustusele ma ei hakand reageerima: küll selleks aega tuleb tulevikuski.38 Ah jah, a propos, Roos ütles muuseas, et ERK ei ole saand ka Sinu “Suomal. Suome” numbreid, ja palus neid adresseerida Tartu, postkast 140. Poliitiline konjunktuur püsib meil juba mitmendat nädalat äärmiselt pinev.39 Välispidi näikse kõik korras ja rahulik, äraostetud ajakirjandus laulab lapikut unelaulu numbrist numbrisse. Kuid pinnaalune hõõgumine ja käärimine on tõsisem kui kunagi varem ega ennusta hääd. Olen muidu küll õige optimist olnud eesti demokraatliku vaimu suhtes, kuid välispoliitiliselt ähvardab meie seisukord õige halba: Hitler haarab Baltimaid majanduslikult otse meie liidrite rahalise ülevõtmisega. Viha massis kindral Laidoneri vastu on aina paisumas, kuna teiseltpoolt see ilmasõja-aegne salaluure-ülem ja eesti-aegne ärimees koondab osavalt oma käpa alla sõjaväe, politsei jne., isegi asunikkude partei ja keskerakonna – meie kaks kõige armetumat poliitilist korraldust.

“Liivi rahva usund” IV jäi Looritsal käsikirja ja avaldati postuumselt ERA-s aastal 2000. Alma Haavamäe, (hiljem abielus A. Hiitonen) oli O. Looritsa naiseõde (sünd. Espenberg). Õppis Tartu Ülikoolis ja viibis üliõpilasvahetuse stipendiumiga Soomes. 35 E. Fridelli “Uuden ajan kulttuurihistoria” I ja II ilmusid WSOY kirjastusel Soomes 1933. aastal. 36 Eduard Roos (1903–1979) oli ajakirja ERK vastutav toimetaja 1933. aastal, hiljem sai selleks senine tegevtoimetaja Edgar Kant. 37 Kirjastuses “Werner Söderström OY” (WSOY) oli 1933. a. ilmunud U. Harva-Holmbergi teos “Altain suvun uskonto”. Loorits kirjutas sellest ajakirjas ERK 1934, nr. 2. (“Vaimse kultuuri paraaditsejaist ja vaimse töö tegijaist. Mõtteid soome teaduse uusima hiilgeteose puhul”) 38 P. Ariste retsensioon O. Looritsa teosele “Eesti rahvausundi maailmavaade” (EKS, 1932) ilmus ajakirjas Eesti Kirjandus 1933, nr. 2. 39 12. märtsil 1933 oli Eestis toimunud K. Pätsi ja J. Laidoneri riigipööre. 34

Tuna 1/2004 107

Sirje Olesk / Üks isikupärane vaade Eesti sisepoliitikale 1930. aastatel

Võid siis kujutella, et meeleolu on tuleviku suhtes õige murelik. Ainus reaalne lootus on Päts, kuid tema seljatagune pole kaugeltki liig tugev ja hästi kindlustatud. Ka tegi ta oma dekreetidega ikka paar surmahoopi demokraatlikule mentaliteedile, mis võivad traditsiooniks saades end hirmsasti kätte tasuda. Minu viimase aja taktika on olnud kõige energiaga lepitada vastaseid ja pehmendada vastolusid, et pääseksime sisemisest lõhestatusest ja nõrgenemisest. Vabadussõjalased on palju mõistlikumaks muutund viimasel ajal, kuna sotsialistid sellevastu talitavad üsna lollisti ja otse skandaalse vastoluga oma propageeritavale ideoloogiale. Igatahes elu on äärmiselt põnev ja väärib intensiivset kaasa elamist. Kunas jõuad siis Tartusse, kuhu ootan Sind kogu aja? Kas tahaksid sõita koos edasi korraks ka Riiga? Parimaid pühi prouale, preilile ja Sulle endale Oku.

PS. Kuule, mis on juhtund Wiréniga?40 Saatsin talle juba enne jõulu Porvoosse mitusada sedelit ja pärast veel paar kirja, kuid pole saand mingit vastust!

(järgneb)

Sirje Olesk (1954) Lõpetanud Tartu ülikooli 1977. a. filoloogina. On Ph.D ja Eesti Kirjandusmuuseumi vanemteadur, kes on tegelnud eesti kirjandus- ja kultuurilooga ning Eesti-Soome kontaktidega. Varem Tunas publitseerinud katke A. Adsoni/M.Underi ning A. Orase kirjavahetusest.

Luteriusu kirikuõpetaja, O. Looritsa tuttav tema stipendiaadi-aegadest.

108 Tuna 1/2004

M Ä L E S T U S E D

Pagulastudengist Taani arhivaariks VII Vello Helk

Uues osakonnas

1972. a. märtsis olin nädal-paar haiglas, kuna seljaprobleemidega kaasnes tundlikkuse kadu vasakus jalas ja külmatunne allkehas. Enne haiglasse minekut soovisin head reisi oma kolleegile Aage Raschile, kes koos abikaasaga lendas Tseilonile (Sri Lankasse) puhkusele. Nende seltsis oli ka registraator Vibeke Nystrøm. Mind uuriti põhjalikult, tehti ka selgrooüdi analüüsid, need tegid lamamise väga problemaatiliseks. Mul tuli peaaegu kogu ööpäev lamada pea allpool, ei saanud end korralikult liigutadagi. Kui ma olin just selles asendis, tuli abikaasa õhtul vapustava uudisega, et minu kolleegide reisiseltskonna lennuk oli tagasiteel vahemaandumisel Dubai juures vastu mäge lennanud ja kõik pardal olijad olid hukkunud. Minu häda põhjust ei leitudki. Peaarst saatis mu pärast põhjalikku uurimist koju. Ta arvas, et mul oli olnud väike selgrooüdi põletik, aga päris kindel ta selles ei olnud. Olin veel tükk aega hädine, aga pikkamisi need sümptomid kadusid. 15. aprillil võtsin üle oma uue osakonna. Saime ruumid ühes varasemas hoidlahooldaja ametikorteris, mis paiknes Riigiarhiivi ja ministeeriumihoone vahelises osas – alumisel korrusel. See oli üks meie hoone vanemaid osi, ümmarguste laevõlvidega, mistõttu seda nimetati “hauakambriks” (krypten). Korter koosnes kolmest toast köögi ja vannitoaga. Nüüd oli see meie otstarbeks ümber ehitatud, nii et ka köögist sai töötuba. Sissekäik oli võlvi alt, mille peal oli läbikäik Riigipäevahoonest ministeeriumidesse. Ruumikat esikut saime kasutada kä-

siraamatute paigutamiseks. Esikust viisid uksed tööruumidesse, mis olid küll väikesed, aga siin polnud osakond nii laiali pillatud nagu minu endine 3. osakond. Ainult bibliotekaar oma kartoteekidega asus hoopis maja teises osas, sama hooneosa ülemisel korrusel, mille alumisel korrusel paiknes raamatusaal. Sain hea abilise, nimelt arhivaar Karen Marie Olseni, kellel oli töökogemusi eraarhiivide alal. Teine arhivaari koht täideti algul väljaõppel olevate arhivaaridega, kes olid vähemalt pool aastat meie osakonnas olnud. Nii said nad meie tegevusest ülevaate. Ma õppisin neid isiklikult tundma ja sain mulje nende tugevatest ja nõrkadest külgedest. Arhiivisekretäri võtsin kaasa endisest osakonnast. Päevase posti eest hoolitsejaks ja praktiliste küsimuste lahendajaks saime 2. osakonnast jugoslaavia põgeniku Milan Draskiüi, kes oli väga hoolikas ja kohusetundlik kaastööline. Tal oli raskusi taani keelega, aga selle kaalus üles tema täpsus ja püüdlikkus. Ta oli meie osakonna praktiline ja kasulik alustala kogu minu teenistusaja vältel. 2. osakonnast saime ka masinakirjutajanna, noore kena daami, kellele arhiivi õhkkond kuigi hästi ei sobinud. Meie kontoripersonal koosnes peamiselt keskealistest ja nende töö võis mõnikord olla üksluine, näiteks pikad kirjakirjutajate nimestikud. Mõne aja möödudes leidis masinakirjutajanna endale sobivama töökoha. Tema asemele saime esialgu jälle nooremaid, kellel olid töö juures samad probleemid. Kui see koht oli jälle vakantsena välja kuulutatud, pöördus minu poole kohaotsijana Kopenhaageni ülikooli kirjandusteaduse professori Paul V. Rubowi lesk – Helene Rubow. Ta oli keskealine viisakas ja tagasihoidlik daam, kes oli oma meest käsikirjade redigeerimisel ja ümberkirjutamisel aidanud. Selgitasin talle meie töölaadi, mis teda ei kohutanud. Võtsin siis tema ametisse, kuigi minu arhivaar Karen Marie Olsen kahtles, kas selline professoriproua meie hulka sobib. Selgus aga, et temaga saime tubli kompetentse tööjõu, keda sain kasutada ka oma sekretärina. Tal oli oma eelmise töö tõttu hea vilumus, ka keeleoskus, nii et ta võis vahel arhivaaridele abiks olla. Peale selle oli ta tagasihoidlik ja sobis hästi teiste kaastöölistega. Nii pidi minu arhivaar möönma, et olime saanud hea abilise, kes meie juurde jäi ka üsna kauaks, kuni ta lõpuks tervislikel põhjustel oli sunnitud pensionile minema. Lisaks selgus, et ta oli ka minu kaasmaalane, Eesti diplomaadi Oskar Öpiku tütar. Tema isa oli Esimeses maailmasõjas Vene ohvitseriTuna 1/2004 109

M Ä L E S T U S E D na Saksa sõjavangi langenud ja sattunud sõja lõppfaasis haavatud sõjavangide väljavahetamisel Taani, sest just siin vahetati sõjavange. Taanis õppis ta tundma üht haiglaõde, kellest sai ta abikaasa. Helene oli nende ainuke laps. Tema vanemad lahutusid üsna pea, aga Helene säilitas kontakti oma isa perekonnaga. Kui venelased 1940. a. okupeerisid Eesti, oli ta Eestis oma sugulastel külas. Tema isa oli tollal Eesti saadik Pariisis ja keeldus Varese valitsuse kutse peale tagasi tulemast. Sellepärast ei lastud Helenet Taani tagasi. Alles pärast Eesti vallutamist sakslaste poolt 1941. a. õnnestus tal tagasi tulla. Ta oli elanud ema juures ja polnud õppinud eesti keelt: Eestis oli ta hakkama saanud teiste keeltega. Tal polnud kaua aega olnud mingit kontakti oma isaga, kes elas viimati Norras, olles abielus norralannaga. Jutustasin talle vahetevahel tema isa tegevusest paguluses. Oskar Öpik suri 1974. a. Kui tõin Helenele surmateate, oli tal küll kahju, et ta polnud vahepeal oma isaga kontakti võtnud, aga siis oli selleks juba liiga hilja.

Eraarhiivide kogumisest Nii oli osakonnal kindel põhialus. Meie põhiülesandeks oli eraarhiivide kogumine ja nende korrastamine, nii et uurijad saaksid neid kasutada. 1. osakonnalt võtsime üle arhiivid, millest vanemad ulatusid keskaega. Valdav enamik neist oli juba korrastatud ja eksisteerisid ka trükitud ülevaated nende sisust. 2. osakonna arhiivid algasid 19. sajandi keskelt ja ulatusid kaasajani. Neid tuli kogu aeg juurde. Suurem osa oli korrastamata või ainult pealiskaudselt sorteeritud. Ülemarhivaar Rise Hansen pühendas omal ajal üsna palju tähelepanu eraarhiivide kogumisele ja korrastamisele. Ta oli hakanud avaldama neist paljundatud ülevaateid, oma töökoormuse tõttu oli ta endast järele jätnud palju peaaegu valmiskorrastatud arhiive, mida polnud aga lõplikult kontrollitud. Niels Petersen pani pearõhu ministeeriumide ja teiste riiklike haldusasutuste arhiividele; teda huvitas eriti haldusajalugu. Tema ajal olid eraarhiivid vaeslapse osas ja sellepärast tahtis ta ka neist lahti saada, mis tuli aga mulle kasuks. Meie huvi keskendus poliitikute ja kõrgemate riigiametnike arhiividele, mis võisid sisaldada taustateavet poliitiliste otsuste langetamise kohta. Erilist tähtsust omistati juhtivate par110 Tuna 1/2004

teitegelaste ja ministrite arhiividele. Neid kogusime süstemaatiliselt. Minu esimeseks hommikuseks tegevuseks oli Kopenhaageni suurima hommikulehe Berlingske Tidende nekroloogide ja surmakuulutuste lugemine. Märkisin ära need, mis minu arvates meie huvi alla kuulusid. Draskiü lõikas need välja ja kirjutas nende põhjal aktid, mis kuu aja pärast minu lauale jõudsid. Me ei tahtnud lahkunute perekondi varem tülitada. Siis pöördusime nende poole, selgitasime meie tegevust ja palusime lahkunu paberid meile säilitamiseks üle anda. Selle menetluse üle oli meil tihtipeale arupidamisi. Mõnikord oli vastav arhiiv vahepeal juba kas hävitatud või mujale ära lubatud. Seda juhtus siiski suhteliselt harva. Enamikel juhtudel saime positiivse vastuse, aga mitte arhiivi ennast – selle saamiseni võis mööduda aastaid. Harilikult ei tahtnud lesed meile meelsasti pabereid loovutada. Nende tavaline ettekääne oli, et nad soovivad need enne läbi vaadata. See kestis aga kaua, mis oli võib-olla tingitud hingelistest takistustest. Nii pidime arhiivil aastate kaupa silma peal hoidma, mõnikord meeldetuletusi saatma, kuni harilikult pärast lese surma anti meile materjalid üle. Palju keerulisem oli lugu, kui lapsed tahtsid enne oma vanemate pabereid läbi vaadata. Siis võidi need laiali paisata – üle kogu maa ja koguni välismaale – ning need säilisid sel juhul ainult osaliselt. Seesuguseid probleeme oli palju. Mõned eelistasid loovutada meie palve peale mõned vähemtähtsad paberid, kinnitades seejuures, et see olevatki kõik. Hiljem võis aga esile kerkida veel palju huvitavat materjali. Teised jälle deklareerisid, et nende arvates pole mahajäänud paberite hulgas midagi, mis üldsust huvitaks – seega oli vastus täiesti eitav. Sellel oli vähemalt see positiivne tulemus, et kui uurijad hiljem küsimuse all olevast arhiivist huvitatud olid, saime neid informeerida oma negatiivsetest tulemustest. Kaalusime ka võimalust pöörduda tuntud poliitikute poole juba nende eluajal ja paluda neid oma pabereid meile testamenteerida. Sellel oli jälle oma varjukülg, sest nii võisime ju avaldada mõju arhiivi sisule. Vastav isik võis – endale hea järelkuulsuse loomise eesmärgil – negatiivse mõju ja sisuga paberid kohe hävitada. Ses suhtes oli meil halbu kogemusi pensionile läinud poliitikutega, kellel oli aega oma pabereid korrastada. Näitena võin tuua Taani radikaaldemokraatide (Det Radikale Venstre) partei liidri Bertel Dahlgaardi. Vanas eas sor-

Vello Helk / Pagulastudengist Taani arhivaariks VII

Radikaaldemokraatide partei arhiivifondi ülevaate publikatsiooni esitlemisel septembris 1975. Vasakul Vello Helk, keskel riigiarhivaar Johan Hvidtfeldt, paremal ääres Sigurd Rambusch, nende vahel partei esindaja.

teeris ta oma pabereid ja hävitas neist üsna palju. Kui ta oleks ainult ära visanud – ei, ta hakkas koguni redigeerima, rebis kirjadest lehekülgi välja, kustutas ridu ja sõnu, millega ta paljastas oma eesmärgi. Sellega vähendas ta usaldust oma arhiivi kasutamiskõlblikkuse kohta. Meie töö suhtes oli kõige parem, kui aktiivsed poliitikud surid ootamatult, enne kui neil oli võimalik oma pärastise kuulsuse eest hoolitseda. Mõnede pikk eluiga raskendas samuti meie kogumistööd. Pensionile minnes tahtsid paljud kirjutada oma mälestusi ega soovinud sellepärast oma pabereid meile üle anda. Tervise kehvenedes pidid nii mõnedki minema hooldekodusse. Sinna polnud võimalik kuigi palju asju kaasa võtta. Sel kombel võis tähtsaid pabereid kaduma minna. Poliitikute arhiivide puhul polnud erilisi probleeme. Enamikul oli ka harilikult stabiilne perekonnaelu, mis kergendas pärast nende surma arhiivimaterjalide loovutamist. Probleeme võis tekkida, kui keegi oli olnud mitu korda abielus. Siis valvasid eriti eelmised abikaasad mõnikord kadedalt enda kätte jäänud materjale ja käisid korduvalt küsimas, kas me oleme lahkunu viimaselt elukaaslaselt arhiivimaterjale saanud. See nõudis diplomaatilist vaistu ja ettevaatlikku käitumist. Mul tuli mõnikord kuulata ka avameelseid pihtimusi. Esindatud olid peaaegu kõik parteid. Eriti rohkearvuliselt siiski radikaaldemokraadid, kelle ridades oli palju intelligentsi esindajaid, kes mõistsid arhiivide säilitamise ajaloolist tähtsust. Suhteliselt palju oli ka parempoolsete poliitikute arhiive, vähem sotsiaaldemokraatide pabereid, kuna need anti osalt üle Töölisliikumise Arhiivile. Taani kommunistliku partei tege-

laste pärijad tavaliselt meie soovile ei reageerinud. Siin oli erandiks üks endine Taani kommunistide juhtfiguur, nimelt Aksel Larsen, kelle arhiivi saime mõnda aega pärast tema surma, 1972. aastal. Ta polnud aga enam kommunistliku partei liige, oli ekskludeeritud paar aastat pärast Ungari 1956. aasta ülestõusu. Siis asutas ta uue partei nimega Sotsialistlik Rahvapartei, millel oli hea poliitiline edu ja mis oli aastaid sotsiaaldemokraatliku valitsuse toetusparteiks. Tema arhiiv ei sisaldanud aga peaaegu midagi ennesõjaaegsest perioodist ja suhteliselt vähe materjali oli ka tema tegevusest parteijuhina pärast sõda, peamiselt kongresside materjale, mitte kirjavahetust. Lõviosa valgustas ta tegevust pärast parteist väljaheitmist. Ta vaikis põhimõtteliselt oma tegevusest Taani kompartei juhina. Sealjuures olid tal oma luukered kapis. Ühe nimi oli Arne MunchPetersen, õigusteaduse professori poeg, aktiivne kommunist, kes 1936. a. siirdus tööle Kominterni juurde Moskvasse. Aasta hiljem katkes temaga kontakt. Samaaegselt temaga oli Moskvas ka Aksel Larsen, kes pärast tagasipöördumist väitis, et ta ei tea midagi oma parteikaaslase saatusest. Seda väitis ta oma elu lõpuni, kuigi hiljem on avastatud, et ta pidi teadma, et too vangistati 1937. a. ja suri 1940. a. vanglas. Kui Aksel Larsen Sotsialistliku Rahvapartei esindajana Taani parlamendis selle delegatsiooniga esimest korda läks raudse eesriide taha, külastades Poolat, usaldas ta oma abikaasale ja ka vähemalt ühele sõbrale suletud ümbriku, mis pidi avatama, kui temaga midagi juhtub – ta tundis ja kartis oma vanu sõpru. Temaga ei juhtunud midagi, aga ümbrikud on säilinud. Need avatakse alles 80 aasTuna 1/2004 111

M Ä L E S T U S E D tat pärast tema surma – kui seda määrust vahepeal ei muudeta.

Erilised probleemid Erilised probleemid tekkisid, kui mõni arhiiv oli sellise isiku valduses, kes oli Saksa okupatsiooni ajal teinud okupantidega koostööd. Juba minu esimesel tegevusaastal 4. osakonnas juhiti mu tähelepanu Taani Vabakorpuse (Frikorps Danmark) arhiivile. Seda oli osaliselt säilitanud ja hiljem täiendanud korpuse kunagine staabiülem Poul Rantzow Engelhardt. Ta oli pärast sõda leidnud varjupaiga Argentinas ja töötanud seal keemiainsenerina. Oma vanaduspäevil pöördus ta tagasi Taani. Juba Argentinas oli ta alustanud oma korpuse ajaloo kirjutamist ja Taanis jätkas ta materjalide kogumist. Siin sekkus ta ka vahetevahel vaidlustesse Saksa okupatsiooni tausta üle. Et riigiarhivaar Hvidtfeldt tegeles selle teema uurimisega, siis saatis Engelhardt mõnikord talle oma arvamusi ja mõtteid. Saime need tema seletused arhiivi paigutamiseks, aga muidu ei tahtnud Hvidtfeldt selle “vana natsiga” – nagu ta ütles – tegemist teha. Minu arvates oli ajaloo suhtes tähtis ära kuulata ka Engelhardti arvamused – olid nad siis valed või õiged. Selle kohta saavad tulevased ajaloolaste põlvkonnad võib-olla paremini seisukohta võtta. “Audiatur et altera pars” (kuulatagu ka vastaspoole arvamist) on minu meelest nii kohtusaalis kui ka ajaloos tähtis printsiip. Seepärast helistasin Engelhardtile ja leppisin temaga külastuse suhtes kokku. Ta elas ühes vanas Gentofte villas. Mind võeti sõbralikult vastu, ja selgus, et tema abikaasa oli Balti aadliperekonnast – von Gohr – ja koguni sündinud Tallinnas. Taani oli ta tulnud põgenikuna Esimese maailmasõja lõpuperioodil. Ta oskas hästi vene keelt ja töötas sellepärast autoriseeritud giidina Nõukogude turistidega. Proua Engelhardt rääkis nii mõnegi mahlaka loo nendest lõa otsas veetavatest turistidest, kellele ta oma hea vene keele oskuse tõttu mõjus kahtlasena. Engelhardt ise oli tugeva antikommunistliku hoiakuga ja rõhutas, et see olevat olnud ka Taani Vabakorpuse juhtkonna peamine motiiv. Ta oli kibestunud, sest Taani ohvitsere oli agiteeritud astuma korpusesse. Neile oli lubatud hiljem Taani sõjaväkke tagasi pöörduda, ja tookordne sõjavägede ülemjuhataja oli saatnud nad isiklikult rindele, hiljem see aga unustati ja 112 Tuna 1/2004

neid karistati karmilt. Korpuses oli neil olnud omavahelisi lahkhelisid, mille tõttu Engelhardt oli sunnitud juba varakult staabiülema kohalt lahkuma. Ta rõhutas, et neid oli rindele saadetud Taani kuninga ja valitsuse heakskiidul ning teadmisel. Kui tookordne Taani valitsus 29. augustil 1943. a. lakkas tegutsemast, oli korpus tahtnud rindelt ära tulla. Siis oli Taani saadik Berliinis neid isiklikult külastanud, et neid kohalejäämises veenda, sest ta kartis, et vastasel korral võisid Saksa võimud Taanis läbi viia üldmobilisatsiooni. Mõistsin Engelhardti paremini kui enamik tema kaasmaalastest ja püüdsin talle ajaloolasena olukorda selgitada. Oli nimelt väga tähtis säilitada materjale, mis käsitlesid taanlaste sõjapanust. Ta ei tahtnud aga oma eluajal neid akte käest ära anda, sest ta püüdis leida lisaandmeid. Sain siiski kindla lubaduse, et pärast tema surma saab Riigiarhiiv need materjalid oma valdusse. Olin temaga hiljemgi kontaktis ja ta saatis aeg-ajalt mulle andmeid oma uudisleidude kohta. Vahepeal oli ka teisi, kes soovisid tema kogusid endale saada, aga Engelhardt kinnitas iga kord minule antud lubadust. 1980. a. suri ta abikaasa – Engelhardt ise elas seitse aastat kauem. Pärast tema surma 1987. a. – 89 aasta vanuses – sain teate tema Luksemburgis elavalt pojalt, et isa oli pärandanud oma materjalid Riigiarhiivile. Saimegi siis need omale – nende hulgas oli häid ülevaateid korpuse rindetegevusest, ka rindekaarte. Teine juhus oli keerulisem. Selle peategelaseks oli Füüni saarel paikneva Broholmi mõisa omanik Jørgen Sehested – vanast Taani aadlisuguvõsast. Ta oli olnud väga edumeelne ja eesrindlik mõisapidaja, kes oli pannud erilist rõhku metsanduse arendamisele. Pärast Taani okupeerimist 1940. a. oli ta võtnud osa ühest töösturite-ettevõtjate huviringi tegevusest, mille eesmärgiks oli olnud Taani tookordse valitsuse asendamine teisega, mis oleks paremini kasutanud majandusliku koostöö võimalusi ja samal ajal rõhutanud Taani eriseisundit ja iseseisvust. Pärast sõda loeti tema tegevus riigireetmiseks ja Sehested rändas vanglasse. Talle määrati pikem vanglakaristus, lisaks konfiskeeriti pool tema varandusest. Pärast vanglast vabanemist 1951. a. oli ta sellise kohtlemise üle väga kibestunud, sest enda arvates polnud teda ajendanud saksasõbralikkus, vaid isamaaline hoiak – ta oli ainult tahtnud Taanile kasu tuua. Ta koondas nüüd oma tähelepanu ja jõu, et leida kinnitust eespool mainitud riigireetmise väidetele, et

Vello Helk / Pagulastudengist Taani arhivaariks VII

välisminister P. Munch kohtus 1940. a. märtsis Rostockis salaja Saksa riigiministri Heinrich Himmleriga, kusjuures lepiti kokku, et järgneva Saksa okupatsiooni puhul Taani vastupanu ei avalda. Seda kohtumist kinnitasid koguni mõned tunnistajad, kelle väidete tõepärasus oli aga kahtlane. Sehestedil ei olnud poegi, ainult kaks tütart. Üks neist – abielus inglise ohvitseriga, keda ta pärast Saksa kapitulatsiooni oli tundma õppinud – pidi pärima mõisa. Nende perekonnaarhiiv oli osaliselt loovutatud juba enne Teist maailmasõda Riigiarhiivile ja nüüd tuli meil see küsimus uuesti päevakorda võtta. Sehested oli kõrges eas (sündinud 1885. a.), nii et tema arhiivi saatuse otsustamisega oli kiire. Saatsin arhivaar Karen Marie Olseni tema juurde Broholmi. Sain sel kombel ülevaate perekonnaarhiivi sisust ja mahust, mis oli väga suur, umbes 40–50 jooksvat meetrit. Järgnevas kirjavahetuses esitas Sehested aga tingimuse, et ta tahab oma arhiivi suhtes riigiarhivaar Hvidtfeldtiga isiklikult kokkuleppele jõuda. Siin avaldus jälle Hvidtfeldti varem mainitud vastumeelsus. Ta ei tahtnud mingil juhul Sehestediga kohtuda. Katsusin diplomaatiliselt lahendust leida, sest Sehested ähvardas vastasel korral oma arhiivi hävitada – nagunii polnud tal usaldust riigi selle juhtkonna vastu, kes oli teda nii halvasti kohelnud. Sain siis Hvidtfeldtilt volituse tema nimel tegutsemiseks. Vabandasin Sehestedi ees riigiarhivaari haigusega ja pakkusin ennast läbirääkijaks. Mul õnnestus saavutada Sehestedi nõusolek. 1975. a. augustis – just kuumuslaine ajal, kui temperatuur oli kauemat aega üle 30 pügala Celsiuse järgi, olin Annemariega puhkusel tema kodus Lõuna-Taanis. Tagasiteel peatusime Anne Riisingu maa-arhivaari ametikorteris Odenses ja Annemarie sõidutas mind sealt Broholmi lossi. Olin oma tulekust ette teatanud. Sehested võttis mind lahkesti vastu. Vana ajaloolise lossi jahedate müüride vahel kostitati mind kohvi ja konjakiga. Lossihärra oli juba 90 aastat vana, aga ikka veel selge ja terava mõistusega. Ta esitas oma seisukoha: kuna teda oli nii halvasti koheldud, ei olnud tal erilist tahtmist olla vastutulelik. Ta eelistas oma arhiivi hävitada – me ei saanud ju seda takistada! Püüdsin talle selgeks teha, et sel kombel võib ta endale karuteene teha. Kuigi praegu suhtutakse tema panusesse võib-olla negatiivselt, on vägagi võimalik, et mõned ajaloolised asjaolud hiljem tulevad ümberhindamisele. Kui ta nüüd oma materjalid hävitaks, võtaks ta järgnevatelt

ajaloolaste põlvkondadelt allikad, mille põhjal oleks võib-olla tema panust võimalik teisiti hinnata. Hävitamise korral oleks karta, et tema tegevuse hindamiseks jäävad kasutada ainult vastaspoole allikad. Need argumendid tegid ta järelemõtlikuks. Ta katsus veel oma seisukohta selgitada, aga lasi end lõpuks veenda ja lubas kogu arhiivi meile – isegi kasutusloa andmine pidi kuuluma Riigiarhiivi kompetentsi. Sellega kindlustasime ühe väga mahuka ja sisuka arhiivi, mille veel enne tema surma 1977. a. ära tõime. Mul oli teisigi läbirääkimisi, kui vahetevahel tekkis arhiivide kättesaamisega raskusi. Harilikult õnnestus leida mõlemale poolele sobiv moodus, nii et Riigiarhiiv sai soovitud paberid. Nendel läbirääkimistel sai heita pilgu mitme tuntud tegelase perekonnaelu kulisside taha, kus polnud alati nii kena pilti, kui väliselt vaadates arvata võis.

Eesti-ainelised arhiivid Mind huvitasid eriti need arhiivid, mis olid seotud Eestiga. Seda huvi võis rahuldada juba 2. osakonnas, kus sain hindamiseks kolonel Borgelini mälestused. Pärast Borgelini surma 1966. a. oli mul kontakte tema abikaasaga, kellest ta elas lahus, samuti ühe tütrega. Abikaasa ja tütar püüdsid asjatult leida väljaandjat tema mälestustele – tookordne “ajavaim” polnud selleks soodus. Engelhardt juhtis mu tähelepanu ühele taani vabatahtlikule Eesti Vabadussõjas: Max Arildskovile, sündinud 1896. a. Ta oli olnud Eestis koos oma isaga. Sõdadevahelisel ajal oli ta olnud väga aktiivne Taani äärmuslikes rahvuslikes liikumistes ja teinud pärast Taani okupeerimist Saksamaa poolt koguni mõnda aega koostööd Taani natsiparteiga. Pärast Taani vabanemist mõisteti ta selle eest mõneks aastaks vangi. Temaga sain kontakti 1972. a. Ta oli kirjutanud lühikese ülevaate oma osalemisest Eesti Vabadussõjas ja oli huvitatud Borgelini mälestustest. Kasutasin teda ajaloodetailide korrigeerimiseks, sest tal paistis olevat üsna hea mälu. Sain ka tema kommentaare vastuolude kohta, mis rikkusid Taani vabatahtlike saatmise organiseerija Ivar Gudme ja kompanii ülema Borgelini vahekorda. Esimene ajas Taani kompanii asju Tallinnas, teine sõdis rindel. Mõlemad tahtsid kindlustada endale juhioreooli ja rääkisid teineteisest halvustavalt. Tuna 1/2004 113

M Ä L E S T U S E D Arildskov oli ainuke Taani vabatahtlik Eesti Vabadussõjas, keda ma isiklikult kohtasin. Ta külastas mind aeg-ajalt arhiivis ja oli huvitatud neist materjalidest, mida mul oli õnnestunud leida. Seda tegi ta kuni oma surmani 1986. a. – pärast 90 aastat kestnud maist teekonda. Minu poole pöördus ka üks Vabadussõjaaegne rindereporter, Asbjørn Bech, kes oli 1919. a. koos oma kolleegi Møgelkjær-Jørgenseniga teinud reisi Eestisse, kus nad olid külastanud Taani vabatahtlikke Pihkva rindel. Tema fotosid sain kasutada Richard Borgelini mälestuste “Dannebrogi lipu all” uusväljaandes Rootsis 1973. a. Saime lisaks ka 1964. a. surnud laevamaakleri Alfred Larseni fotodega varustatud mälestused tema osavõtust Eesti Vabadussõjast. Kõige olulisem oli aga 1977. a. surnud ajakirjaniku Knud V. Zeltneri paberite leid. Enne nende prügimäele saatmist tuli päranditombu hooldaja õnneks mõttele pöörduda meie poole. Selgus, et Zeltner, kes ka oli osa võtnud Eesti Vabadussõjast ja kel oli Eesti kapteni aukraad, oli kogunud materjale Taani kompanii kohta. Tema paberite hulgas polnud mitte ainult tema isiklikud märkmed ja artiklid, vaid ka teiste osavõtjate käsikirju – peale selle Ivar Gudme arhiiv Taani kompanii kohta. See sisaldas muuseas täieliku Taani vabatahtlike nimekirja ja ka kirjavahetust nende tegevuse ja varustamise kohta. Teiste märkmete hulgas on huvitavamad Ivar Gudme noorema venna Peter Hemmer de Gudme mälestused osavõtust Eesti Vabadussõjast, mis pidid juba pärast tema naasmist trükist ilmuma – aga see ei saanud kunagi teoks. Need ülestähendused võimaldasid saada aja jooksul selgema ülevaate Taani vabatahtlike taustast ja motiividest. Taani vabatahtlike saatmist finantseeris tööstur Aage Westenholz. Sain andmeid, et tema arhiiv oli säilinud perekonna valduses ja paiknes Matrupi mõisas Jüütimaal. Pöördusin niihästi isiklikult kui ka Riigiarhiivi nimel tema poja, direktor Sven Westenholzi poole, kes ei soovinud sel ajal veel arhiivi Riigiarhiivile loovutada, aga oli heatahtlikult nõus mulle selle kasutamiseks luba andma. Direktor Westenholz suri 1979. a., enne kui ma tema luba sain kasutada. Püüdsin siis jälle tema isa arhiivi Riigiarhiivile saada. Õnnestus jõuda kokkuleppele, et arhiiv loovutatakse meile, aga pidime selle täielikult perekonna jaoks kopeerima – perekonnafondi kulul. Nii saimegi lõpuks endale selle väga tähtsa arhiivi. Lõpptulemuseks oli ülevaade Taani panusest Eesti Vabadussõjas, mille 114 Tuna 1/2004

avaldasin 1988. a. oma sõbra Tage Kaarstedi 60. sünnipäeva pühendusteoses. Selles kasutasin kõiki vahepeal kogutud materjale, põhialus oli Aage Westenholzi arhiiv. Selle kasutamiseks pidi olema perekonna luba, mille minu ajal andis Sven Westenholzi lesk. Ta eelistas alati minu käest nõu küsida. Sel kombel hankisin kasutusloa esimesena oma Helsingi sõbrale professor Seppo Zetterbergile, kes mind eespool mainitud ülevaate koostamisel tõhusalt aitas, saates mulle koopiaid Soome Riigiarhiivist ja lisaks oma veel avaldamata umbes samateemalise käsikirja. Samal, 1988. a. ilmus Eestis Kaido Jaansoni sulest raamat Rootsi ja Taani vabatahtlikest Eesti Vabadussõjas, niihästi eesti kui ka inglise keeles (“Draakoni hambad. Rootsi ja Taani palgasõdurid Eestis 1919. a.” ja “Soldiers of Fortune. Volunteers from Sweden and Denmark in the Estonian Civil war 1918–1920”). Pealkiri räägib iseenese eest, samuti sissejuhatavad Lenini tsitaadid. Taani vabatahtlike puhul on uurimus suurelt osalt rajatud Taani vasakpoolsele ajakirjandusele ja Kopenhaageni värbamiskontori materjalidele, mis on talletatud Tallinna arhiivis. 1972. a. suri Taani diplomaat Flemming Lerche, kes oli enne Teist maailmasõda olnud saadikuks Helsingis ja esindanud Taanit ka Eestis. 1975. a. saime tema pojalt isa arhiivi, mis sisaldas ka päevikuid. Lehitsesin neid huviga ja leidsin mõned vihjed Eesti kohta, kus Lerche harilikult käis, kui korraldati iga-aastane ulukijaht diplomaatidele. Mind üllatas tema hinnang Nõukogude okupatsioonile: ta arvas, et Nõukogude Liit polegi Eestit halvasti kohelnud, et nüüd elasid eestlased suhteliselt hästi! Kuigi see polnud esimene kord seda väidet kuulda, olin seekord hämmastunud, sest selle esitaja oli diplomaat, kes oleks pidanud olukorda paremini tundma.

Tagasinõudmise probleemid Kuigi püüdsin arhiivide üleandmisel kindlustada, et üleantud paberid jääksid Riigiarhiivi omandiks ja nende loovutajad ei saaks neid tagasi nõuda, ei olnud alati võimalik seda põhimõtet ellu viia. Erandjuhtudel pidime vastu võtma materjali, mis oli deponeeritud. Sellistel juhtudel katsusin kindlustada, et arhiivi sai tagasi nõuda ainult selle loovutaja, aga mitte teised perekonnaliikmed. Varasemast ajast olid

Vello Helk / Pagulastudengist Taani arhivaariks VII

meil aga mitmed arhiivid, mis olid deponeeritud – seega ainult hoiule antud. Nende suhtes andsin korralduse, et need pidi tulema korrastamisele teises järjekorras. Olin seda arhiivide tagasinõudmise probleemi oma arhiivireisidel välismaiste kolleegidega arutanud. Saksamaal esitati tagasinõudmise puhul tavaliselt vastunõudeid – tasu korrastamise eest, samuti hoiuloleku aja eest. See paistis olevat efektiivne – tavaliselt loobuti siis arhiivide tagasinõudmisest. See küsimus muutus aktuaalseks, kui üks perekond von Scholteni esindajaid nõudis 1975. a. tagasi oma perekonna rohkemgi kui 40 aasta eest deponeeritud arhiivi. Tal oli kavatsus viia see USA-sse, kus elas üks perekonna haru – võib-olla oli tagamõtteks realiseerida vanemaid dokumente müüki pannes. Katsusin riigiarhivaar Hvidtfeldti veenda, et ta esitaks vastunõude, aga ta ei tahtnud seda teha. Arhiiv ei olnud õnneks kuigi ulatuslik, nii et saime kergesti tähtsamad dokumendid kopeerida. Hiljem sain teada, et perekonnal ei õnnestunud nähtavasti USA-s taanikeelsete dokumentide vastu huvi äratada. Mõne aasta pärast saadeti arhiiv jälle Taani tagasi ja see jäi siinse perekonna valdusse.

Koostöö Kuningliku Raamatukoguga Kogusime ka teisi arhiive. Seejuures pidime arvestama, et leidus muidki asutusi, kes arhiivide kogumisega tegelesid. Teatud juhtudel olime isegi konkurendid. Meie suurim konkurent asus naabruses: selleks oli nimelt Kuningliku Raamatukogu käsikirjade osakond. Selle kogumiskompetentsi kuulusid eeskätt kultuuriisikute paberid: kirjanike, kunstnike ja teiste omad. Tihtipeale polnud aga lihtne piiri tõmmata. Poliitik võis olla ka kirjanik. Samuti oli arhiive, mida soovisid saada nii Riigiarhiiv kui ka Kuninglik Raamatukogu. Nende hulka kuulusid näiteks Kopenhaageni ülikooli professorite paberid. Et ülikooli arhiiv kuulus meie alla, võis ka professorite kui ülikooli kõrgemate ametnike arhiive meie huvi alaseks pidada. Oli siiski kujunenud tava, et Riigiarhiiv nõudis endale eeskätt ajalooprofessorite arhiive, kuna teiste alade esindajate pärast ei hakanud me vägikaigast vedama. Küsimuse lahendamine oli lihtne, kui vastav isik oli oma eluajal määranud, kuhu tema paberid pidid minema – seda me respekteerisime. Pärijad olid aga tihtipeale kahevahel – siis olenes kõik sellest, milline asutus

avaldas esimesena soovi arhiivi saamiseks. Olin omal ajal selle küsimuse üle oma ülemuse Rise Hanseniga rääkinud. Tema hoiak oli selge: Kuninglik Raamatukogu oli meie konkurent, kellega ei saanud eraarhiivide kogumise asjus mingit koostööd olla. Mis meil oli käes, seda ei tohtinud ära anda! See oli tavaline vanemate arhivaaride hoiak. Tulemuseks oli, et mõned arhiivid olid esindatud mõlemais kogudes, sest perekonnaliikmed pöördusid mõnikord üksteisest olenematult niihästi Kuningliku Raamatukogu kui ka meie poole. Mõned tegid seda ka asjatundmatuse tõttu – lihtsalt ei teadnud, millise asutuse kompetentsi nende valduses olev materjal kuulub. See kõik tekitas aegamööda meie vahel palju paksu verd. Mulle see hoiak ei meeldinud. Meil oli ju arhiivide süstemaatilise kogumisega tööd küllalt, samuti nende korrastamisega. Siin võis koostöö meie tegevust ainult kergendada. Sellepärast tegin pärast ametisse astumist visiidi Kuningliku Raamatukogu käsikirjade osakonna juhatajale Kåre Olsenile. Seni olid Riigiarhiivi eraarhiivid olnud teatud mõttes vaeslapse osas – nüüd oli aga asutatud nende jaoks eriosakond. Olin oma uuringutel kasutanud Kuningliku Raamatukogu käsikirjakogu, mis sisaldas palju üliõpilaste reisialbumeid 16. ja 17. sajandist. Olin alati saanud heatahtlikku abi ja Olsen võttis mind sõbralikult vastu. Arutasime põhiprobleeme ja lahtisi küsimusi. Olsenil oli palju kogemusi ja häid kontakte – ta andis mullegi mõne kasuliku näpunäite. Leppisime kokku, et edaspidi juhime teineteise tähelepanu materjalidele, mis kuuluvad konkurendi kogumisvaldkonda. Samuti püüdsime vältida arhiivide killustamist. See oli väga kasulik kokkulepe. Oma kontaktide kaudu sai Olsen hiljem vahel poliitikute paberite jälgedele ja teatas sellest mulle. Mõnikord tõi ta ise need paberid ära – meile edasisaatmiseks. Sama püüdsin ka mina teha. Kui juhtusime samal ajal mõne arhiivi jälile, mida taotlesime mõlemad saada, saime sellest probleemist alati lühikese nõupidamisega üle. Püüdsime ka mõnda vana probleemi lahendada, nimelt jaotatud arhiivide osas. Näiteks oli taani polaaruurija ja kirjaniku Peter Freucheni üks abikaasa andnud tema käes olnud paberid meile, teine aga Kuninglikule Raamatukogule. Korraldasin selle nõnda, et kogu see arhiiv koondati Olseni kätte. Vastutasuks andis ta meile ühe poliitiku paberid, kes oli olnud ka poliitiline publitsist. Tuna 1/2004 115

M Ä L E S T U S E D Oma koostöös pidime olema ettevaatlikud, sest meie ülemused olid imperialistlike kalduvustega. Meie vastastikune abi oli ju eraettevõte ilma mingi paberita. Olseni kauaaegsete kogemuste tõttu sain mina sellest koostööst suurt kasu. Küllap temagi oli rahul. Kui ta 1976. a. pensionile läks, tõi ta mulle isiklikult terve hulga mitmesuguseid käsikirju ja muud arhiivimaterjali, mida ta aastate jooksul oli kõrvale pannud, kuna ta arvas, et see ei kuulu Kuningliku Raamatukogu, vaid pigemini Riigiarhiivi valdusse. Varasema pingelise vahekorra tõttu polnud ta neid varem meile üle andnud, aga nüüd oma riiuleid kontrollides oli ta need leidnud ja loovutas kõik mulle – ei teadnud ju, mida tema järglane nendega võis teha. Pärast Olseni pensionile siirdumist kuulutati tema töökoht vakantseks. Ühel päeval külastas mind Kuningliku Raamatukogu käsikirjade osakonna vanim bibliotekaar. Ta esitas osakonna nimel mulle ettepaneku tulla selle juhatajaks. Minu tiheda koostöö tõttu nendega tunti mind hästi – ta andis mõista, et minu poole pöördumist pooldas ka riigibibliotekaar. Ma palusin järelemõtlemisaega. Tutvusin töötingimustega, mis olid kõigiti soodsad, aga pidin konstateerima, et käsikirjade osakond töötas küll üsna iseseisvalt, ent ka isoleeritult. Riigiarhiivis oli mul ajalooalane miljöö ja ajaloolastest kolleege. Kuninglikus Raamatukogus oli ainult üksikuid ajaloolasi, kuna seal oli väga palju muid teaduslikke erialasid. Seepärast tänasin usalduse eest ja teatasin, et oma teadustöö jätkamise eesmärgil eelistan jääda Riigiarhiivi. Ma pole seda otsust kahetsenud. Mul oli ka hea vahekord Olseni järglase Svend Gisseliga, ühega vähestest ajaloolastest Kuninglikus Raamatukogus, kes oli aga hoopis ettevaatlikum ega julgenud Riigiarhiivile palju loovutada. Mõned väiksemad küsimused saime siiski lahendada ja ta küsis ka minult nõu – nüüd olin mina ju vanem ja ametis kogenum.

Teised arhiivid Katsusin luua samasugust koostööd ka teiste arhiividega. Pärast ametisse astumist tegin ringreisi maa-arhiivides tutvumaks nende tavadega eraarhiivide alal. Poliitikuid oli ju igal pool ja nende paberid võisid olla ka riigi piirides laiali pillatud. Teatud puhkudel oli meile vajalik kohaliku maa-arhiivi abi – Kopenhaagenist arhivaari kohalesaatmine oli aegavõttev ja kulukas. 116 Tuna 1/2004

Maa-arhiivid tundsid kohalikke olusid palju paremini kui meie. Kahjuks jäi see reis tulemusteta. Maa-arhivaarid väitsid, et neil pole meie abistamiseks vajalikke ressursse. Arhiivid ise süstemaatiliselt eraarhiive ei kogunud – peale Lõuna-Taani maaarhiivi, kus oli suur huvi kohaliku ajaloo vastu. Põhja-Jüütimaa maa-arhivaar Viborgis tuli suurejooneliste plaanidega, kuidas kõrgemad ametnikud peaksid saama oma kasutusse vastavalt märgitud kartongkastid oma paberite säilitamiseks, mis hiljem võiksid ilma eriliste probleemideta arhiiviriiulitele rännata. Kahtlesin selle idee läbiviimise võimalustes, kuid tema jaoks oli see eeltingimuseks, mida me aga teostada ei saanud. Samal reisil 1972. a. suvel külastasin ka teisi Jüütimaa institutsioone. Århusis käisin Majandusarhiivis, kus oli ikka veel Teaduste Akadeemia Arhiivikomisjoni sekretariaat. Sellega oli meil kogu aeg koostöö, aga komisjoni aktiivsus oli vähenemas – toetussummad olid kasinad. Tegin ka visiidi kohaliku Riigiraamatukogu käsikirjade osakonna juhatajale: väga ettevaatlik mees, kes millegi kohta seisukohta ei võtnud. Temaga ma mingit kokkulepet ei saavutanud. See polnud ka kõige tähtsam; tahtsin esmajoones oma osakonda tutvustada ja nende kogumisvaldkonnaga tutvuda. Selle kohta sain nii palju teada, et nad igal juhul kogusid kohalike professorite eraarhiive. Raamatukogu direktor, keda tundsin varasemast ajast, oli väga isekas mees ega soovinud teiste huve arvestada. Külastasin peale selle Taani Väljarändamisarhiivi Aalborgis. See oli eraettevõte, varem asunud Kopenhaagenis, siis üle toodud Aalborgi, kuna Ameerika taanlased tähistavad lähikonnas asuvas Rebildi rahvapargis igal aastal USA vabaduspäeva. Arhiiv paiknes ühes villas ja selle hooldajaks oli väga kena ja energiline abielupaar. Neil oli palju kontakte väljarändajatega, kelle publikatsioone – ajalehti, ajakirju ja raamatuid – nad esmajoones kogusid. Oli siiski ka väljarändajate eraarhiive huvitavate kirjadega. Olin eeskätt huvitatud informatsioonist arhiivi tegevuse kohta, mida lubati lahkelt anda. Minu reisi üldtulemused olid nigelad, aga mul polnud ka erilisi illusioone. Imperialistlikud kalduvused on pahatihti ka väikestes asutustes. Olin vähemalt oma osakonna eksistentsile tähelepanu juhtinud ja samal ajal koostöötahet deklareerinud. Nüüd tuli tähelepanu koondada Riigiarhiivi eraarhiividele.

Vello Helk / Pagulastudengist Taani arhivaariks VII

Korrastamisprintsiibid Meil kulus liiga palju aega järelepärimistele vastamiseks, kuna tihtipeale puudutasid need korrastamata arhiive, mida keegi kas perekonna või riigiarhivaari eriloal oli saanud kasutada. Selle tulemusena ilmunud artiklid või raamatud sisaldasid kasutatud arhiividele ainult üldviite. Kui teised huvilised küsisid kontrolliks meie käest teatavate dokumentide kohta andmeid, tuli meil mõnikord arhiivides väga kaua otsida, enne kui saime huviliste soove rahuldada. Sellepärast oli hädavajalik panna arhiivide süstemaatilisele korrastamisele suuremat rõhku, samal ajal aga ka pidurdada korrastamata arhiivide kasutamist. Tausta saamiseks lasin koostada korrastamata arhiivide nimestiku. Neid oli paar-kolmsada. Püüdsin nende korrastamise järjekorda kindlaks määrata. Esmajoones jätsin välja väiksemad arhiivid, sest nendes orienteerumine oli lihtsam. Suurematest panin esimesse järjekorda poliitikute arhiivid, nende hulgas kõige esimesena need, mis ülemarhivaar Rise Hanseni ajal olid peaaegu ära korrastatud. Samuti tulid korrastamiseks kõne alla need vanemad arhiivid, mille kasutamiseks polnud enam luba tarvis – enamikus arhiivid 19. sajandist. Lihtsustasin ka Rise Hanseni suurejoonelist paljundamisprogrammi. Iga korrastatud arhiivi sisuülevaade, mis oli üle kuue lehekülje pikk, paljundati eriväljaandena. Algul tegime seda 50 eksemplaris, millest suurem osa jagati arhiivide, raamatukogude, ülikoolide ajalooliste instituutide ja teiste huvitatud asutuste vahel ära tasuta. Ülejäänud olid tagavaraks ja kuulusid väljajagamisele järelepärimiste puhul. Aja jooksul pidime huvi suurenedes nende tiraaži tõstma vähemalt 70 eksemplarile, millest umbes 40 saadeti kindlatele soovijatele.1 Kõik need paljundamisele kuuluvad ülevaated käisid minu käest läbi. Püüdsin neid ühtlustada, kirjutasin tihtipeale neile ühe-kaheleheküljelise sissejuhatuse. Eraarhiive on ju mitut laadi ja nende korrastamine nõuab süstemaatilist pilku. Selle võime omandamine eeldab teatud kogemusi. Vanematel arhivaaridel olid kujunenud oma kindlad harjumused, mida ma muutma ei hakanud – peaasi, et nende

töötulemused olid mõistlikku laadi. Noorematele püüdsin teatavaid põhialuseid selgitada, lastes neil mõnikord töö ümber teha täienduste ja lisadega minu näpunäidete kohaselt. Arhiivide korrastamisel kasutasime ka lisatööjõudu, harilikult vanemate kursuste ajaloo-üliõpilasi. Lisatöölisi oli ka mitut laadi: mõned õppisid arhiivide korrastamise põhialused ruttu selgeks, teised ei saanud neid selgeks kunagi ja pidid paari ebaõnnestunud proovi järel oma töö meie juures katkestama.

Uued ruumid Saime osakonna töö ruttu kindlatele rööbastele. Meie ruumid olid kitsavõitu ja ei lubanud kohapeal suuremate arhiivide vastuvõtmist ega korrastamist. See probleem lahenes aga ootamatult kiiresti. Juba meie osakonna teisel tööaastal oli 3. osakond sunnitud oma senised ruumid meie ligidal paiknevas Kaitseministeeriumis loovutama ja otse Riigiarhiivi kolima. Et selle osakonna arhiivi hoidla asus minu osakonna ligidal, siis paigutati 3. osakond meie ruumidesse. Meile leiti uus asukoht Kuningliku Raamatukogu aia ääres paiknevas kahekorruselises paviljonis. Saime seal enda käsutusse kogu ülemise korruse palju avaramate ruumidega ja alumisel korrusel sobiva ruumi arhiivimaterjalide vastuvõtmiseks ja korrastamiseks. Saime ka täis töökohaga hoidlahooldaja. Kolisime 1973. a. novembris välja Riigiarhiivi peahoonest ja saime paremad töötingimused. Ka oli meil uutes ruumides rohkem valgust ja päikest. Minu töötoast avanes vaade Kuningliku Raamatukogu aiale, mis aednike hoolitsevate käte all oli alaline vaatamis- ja külastusväärsus. See on turismibusside sihtkohaks ja meilegi silmarõõmuks. Vasakult poolt palistab aeda Taani keskhalduse vana hoone, mille aiapoolses küljes tollal asus Geodeesiainstituut, paremal pool paikneb vägevas laohoones Taani Armeemuuseum (Tøjhusmuseet). Siin saime nüüd oma tööd otstarbekamalt jätkata. See jäi mu viimaseks tööpaigaks Riigiarhiivis. Ma ei valinud endale kõige suuremat ruumi, vaid tagasihoidlikuma kabineti. Suurima ruumi jätsin meie osakonna aktide hoolda-

Ajutine ülevaade neist publikatsioonidest: Vello Helk. Rigsarkivets nyere registraturer over privatarkiver (Personalhistorisk Tidsskrift 100, 1980, lk. 111–115), kus on loetletud umbes 100 tiitlit. Neile lisandus hiljem veel ligi 50. Tuna 1/2004 117

M Ä L E S T U S E D

Vaade Taani Riigiarhiivile Kuningliku Raamatukogu aiast. Parempoolne kahekorruseline hoone oli 1973. aastast alates minu osakonna domitsiiliks.

ja Draskiüi ja masinakirjutajanna kasutada. Minu kabinetist läks uks koridori ja kõrvaltuppa, kus oli arhiivisekretäri töökoht. Sain sel kombel teda oma otsese abilisena kasutada. Minu kabineti kõrval oli ühe arhivaari töötuba, kuna teine arhivaar töötas maja teises otsas, teiselpool treppi. Sellel toal oli kaks akent: üks vastu aeda ja teine maja otsas – selletõttu oli ruum väga valge, kuigi talviti külm, sest meie vana hoone polnud kuigi hästi soojuslikult isoleeritud. Selle ruumi all oli hoidlahooldaja töötuba. Algul oli meie peauks tööajal lahti, aga olime peagi sunnitud seda lukus hoidma, kuna meile tuli tihti võõraid, turiste ja teisi, kes uudishimu ajendil lukustamata uksest sisenesid.

Raamatukogu probleemid Meie osakonnas ei olnud informatsiooniprobleeme. See oli ka lihtne, kuna osakond oli koos, peale bibliotekaari, kes jäi edasi oma kartoteekide ja raamatute juurde peahoonesse. Mul õnnestus lõpuks ka raamatukogu peaaegu tervikuna koguda eelmainitud endisesse näitusesaali. Kuna see asus tükk maad riigiarhivaari kabinetist eemal, siis ei nõustunud riigiarhivaar Hvidtfeldt algul minu ettepanekuga, vaid lasi sekretariaadist ruumipuuduse tõttu ära viidud raamatukoguosa paigutada ülemise korruse laia koridori, fotoateljee ja restaureerimistöökoja vahele. See oli küll temale ligemal, aga raamatutele väga ebapraktiline asukoht. Seda pidi ta paari aasta möödudes ise möönma. 1975. a. al118 Tuna 1/2004

gul tegi ta järsku mu raamatukogu paigutamise plaani teoks, nii et sekretariaati jäi peale käsiraamatute ainult osa arhiivindusalast kirjandust. Teised teostegrupid koondati eelmainitud ja teise väiksemasse ülemise korruse saali, kus bibliotekaar oma abivahenditega juba oli. Sinna lasin sisse seada ka ajakirjade lugemise nurga. Raamatukogu ümberkorraldamisel sain abiks paar üliõpilast, kellele jätkus tööd sama aasta lõpuni. Süsteemi uuendamiseks polnud mul aga võimalik asjatundlikku abi saada. Raamatukogu oli üldse vaeslapse osas, sest ainukene tööjõud oli 2/3 tööajaga bibliotekaar, kellel oli küllalt tegemist jooksvate ülesannetega. Tööturult saime kestvalt tööta olnud bibliotekaaride näol mõnikord hädaabitöölisi, aga need olid ainult ajutiselt ametis – pool aastat, ja peale selle polnud nii mõnigi neist mitte just väga hea asjatundja. Mu käsutuses olid teatavad summad, millest piisas ainult jooksvate tellimuste täitmiseks, uute raamatute ostmisel pidin olema ettevaatlik. Minu eelkäijal oli olnud aastaseid väljaminekuid 10 000 krooni ulatuses. Eriti kallimate välismaa eriväljaannete ostmiseks sellest ei jätkunud. Nende jaoks pidin hankima sekretariaadi nõusoleku. Koondasin tähelepanu käsiraamatutele, mida iga osakond vajas, samuti arhiivialasele kirjandusele ja ajaloolistele uurimustele. Oma arhiivireisidel olin kogenud, et arhiivide kasutajaid kohustati tasuta loovutama oma trükis ilmunud uurimistulemusi. Katsusin seda ka Riigiarhiivis läbi viia, aga Hvidtfeldt ei olnud sellega nõus. Ta väitis, et sellel nõudel puudub juriidiline alus. Juhtisin küll tema tähele-

Vello Helk / Pagulastudengist Taani arhivaariks VII

panu sellele, et kasutamisloa andmisel polnud vaja trükiste loovutamist nõuda, vaid ainult kasutajate südametunnistusele koputada. Ta eelistas, et me soovitud raamatud ostaksime, ja lubas omalt poolt kõik teha, et mu osakond saaks vastavad summad. Püüdsin algul kasutada sama abinõu nagu minu eelkäija: nimelt saata autoritele pärast nende uurimistööde ilmumist kirjalik meeldetuletus. Sellel polnud aga erilisi tulemusi, mõni uurija koguni pahandas selle üle. Teised teatasid, et nad on oma töö juba meile saatnud. Mulle selgus pikapeale, et autorid saatsid oma tööd harilikult riigiarhivaarile, kes siis need raamatud, mis teda huvitasid, endale jättis. Hakkasin saadetisi hoolikamalt jälgima ja palusin autoreid adresseerida need minu osakonnale. Ka sel puhul pidin valvel olema. Seda võin illustreerida ühe kujuka näitega. Mu endine kolleeg, Taani Riigipäeva arhiivi ja raamatukogu juhataja lubas saata mulle ühe mahuka ja kalli koguteose Riigipäeva kohta. Kui ma polnud seda nädala aja jooksul veel saanud, pöördusin järelepärimisega sekretariaadi poole, kuhu kogu post saabus. Algul ei teadnud sellest teosest keegi midagi, aga paari päeva pärast ilmus see siiski minu lauale. Riigiarhivaari sekretär oli andnud selle oma ülemusele tutvumiseks ja see oli raamatu omastanud – enda õigustamiseks näitas ta ühte paberilipakat, millele sekretär oli kirjutanud “Riigiarhivaarile”. Selle põhjal oli ta arvanud, et see oli talle isiklikult määratud. Ma ei teadnud aga alati, millal raamatud kohale saabusid – see kehtis eriti välismaalaste teoste kohta. Loomulikult pidin eriti arvestama riigiarhivaari huvialaga: Taani ajalugu Saksa okupatsiooni ajal. Kopenhaageni linnaarhivaar kirjutas minu ametiajal teose linna ajaloost Saksa okupatsiooni perioodil. Kui ma mõne aja pärast küsisin, kas ta oli oma raamatu meile saatnud, vastas ta: juba ammu! Arvasin kohe, et eks riigiarhivaar ole selle oma huvialuse teose endale võtnud. Autor lubas siis saata uue eksemplari. Mul ununes see kokkulepe vahepeal teiste pakiliste tööde tõttu ära, ja alles poole aasta pärast avastasin, et me polnud veel seda teost saanud. Siis ei tahtnud ma enam autorit ega riigiarhivaari tülitada, vaid lasin selle tellida raamatukaupluse kaudu – arvega ostetud raamatud saime kõik kätte. Nii oli raamatukogu raske korralikult täiendada, eriti seetõttu, et mul oli palju tegemist osakonna väga aeganõudvate peaülesannetega – eraarhiivide kogumise ja korrastamisega.

Käed olid tööd täis – pidin raamatukogu hooldama nii-öelda vasaku käe väikese sõrmega.

Igapäevasest elust Võisime einetada kas töökohal – kui olid omal võileivad kaasas – või ministeeriumide sööklas, mis paiknes moodsas juurdeehituses sadamakanali ääres. Riigiarhiivi eineruumi meist keegi ei kasutanud. Kohtasime kolleege ministeeriumide sööklas, kuhu võis minna ka kaasavõetud võileibadega. Leppisin oma kaastöölistega kokku, et neljapäeviti einetame kõik koos osakonna keskruumis. See oli siis samaaegselt ka osakonna koosolek, kus arutasime jooksvaid küsimusi. Sel kombel edenes meil igapäevane töö hästi. Saime kogemusi, mille põhjal katsusin lihtsustada arhiivide korrastamise vanemaid põhireegleid. Töötasin välja korrastamisjuhiste uue visandi ja lasin selle paljundada. Tahtsin enne uute juhendite jõustumist kogeda nende täitmise võimalusi. Ehk tuli mul ja ka teistel töö edenedes uusi mõtteid? Pärast põhjalikumat lihvimist ilmusid minu parandatud näpunäited 1983. a. arhiivindusajakirjas Arkiv. Minu hea abiline ja tugi arhiivitöös oli arhivaar Karen Marie Olsen. Meil ei olnud mingeid lahkhelisid. Olime mõlemad huvitatud, et meie töö kõige lihtsamini laabuks. Aga 1977. a. algul hakkas ta kaebama nägemishäirete üle. Ei aidanud ka uued prillid, selgus, et tal oli peaajukasvaja. See oli nii kaugele arenenud, et teda ei saanud enam opereerida. Ta suri pärast mõnekuist vaevlemist sama aasta lõpul. Temaga kadus osa minu osakonna töö dünaamikast. Varem olime mõlemad üheskoos seda alal hoidnud, nüüd tuli mul endal pikaks ajaks üle võtta ka tema tööala. Vahepeal olid kõik nooremad arhivaarid olnud meie osakonnas pooleaastasel väljaõppel. Seepärast saime nüüd teise arhivaari töökoha täita kindlamalt. Karen Marie soovitusel olin võtnud sellele kohale arhivaar Hans Sode Madseni, kes oli kena mees – küll paljude ideedega, aga energilist tegijat ja oma ideede elluviijat temast just ei olnud. Selle tõttu suurenes minu töökoorem.

Tuna 1/2004 119

M Ä L E S T U S E D

Kopenhaageni Eesti Seltsi “EESTI KODU” juhatus novembris 1977: vasakult Vello Helk, Meinhard Kasan, Mare Sergo (tema selja taga poeg Lembit), Robert Lõhmus (selja taga abikaasa Agnes), Johannes Mereväli.

Riigiarhivaari kohusetäitja Pärast ülemarhivaar Aage Raschi hukkumist lennuõnnetusel Dubais 1972. a. sai sekretariaadi ülemarhivaariks Sigurd Rambusch, samuti nagu mina Århusi ülikooli kasvandik, kes oli alustanud õpinguid mõned aastad hiljem. Pääsesin ülemarhivaaride koosolekute referaadist, mis lasus noorima ülemarhivaari õlgadel. Koosolekutel domineeris nüüd veelgi rohkem Sune Dalgård, kes kui vanim ülemarhivaar oli ka riigiarhivaari kohusetäitja. Ta oskas alati olukorda enda huvides ära kasutada. Kuigi ta oli omal ajal arvanud, et minu endine (3.) osakond võiks läbi saada ainult ühe arhivaariga, nõudis ta pärast struktuuri muutmist lisaks kahte arhivaari. Tema põhjenduseks oli suurenenud töökoorem nende alade tõttu, mis ta endisest 3. osakonnast oli üle võtnud. Et ta oli samal ajal loovutanud osa oma osakonna ülesandeid uuele, 4. osakonnale – seda ta ei arvestanud. Oma argumentatsioonis kasutas ta samu väiteid, mida varem olin esitanud mina, aga mis tookord tema poolt tagasi lükati. Ta saigi lõpuks soovitud kaks lisaarhivaari, mis mõjus halvasti 2. osakonnale, kus oli arhivaaride järele tõeline vajadus. Varem oli valitsenud tasakaal: nii 1. kui ka 2. osakonnas kuus arhivaari, aga nüüd oli 1. osakonnal ülekaal. Riigiarhivaari asetäitja astus tegevusse riigiarhivaari äraolekul, kas puhkuse või haiguse tõttu. Hvidtfeldt oma asetäitjat palju ei kasutanud, sest ta tahtis kõigega ise tegelda. Ta oli kena ja vastutulelik mees, pidas aga end parimaks arhiivinduse asjatundjaks – ja nagu mõ120 Tuna 1/2004

ned naljatades märkisid, oli ta enda arvates parim arhivaar põhja pool Alpisid! Tähtsamaid ülesandeid ta teistele ei usaldanud. Taani riiklike arhiivide hoidlad hakkasid kitsaks jääma. Selle tõttu olid juba ehitatud uued hoidlad Viborgi ja Kopenhaageni maa-arhiividele. Need olid rajatud ruumi kokkuhoiu printsiibil, ehitatud kompaktsete riiulitega ja osaliselt maa alla. Hvidtfeldt oli tuline kompaktriiulite ja maa-aluste hoidlate pooldaja. Nooremate arhivaaride hulgas võttis maad arvamus, et teatud määral võib leppida kompaktriiulitega, aga mitte maa-aluste hoidlatega. Taanis on põhjavesi üsna maapinna ligidal, mistõttu maa-alused hoidlad peavad olema varustatud pumpade ja teiste kaitseseadeldistega, mille funktsioneerimine eeldab elektrivoolu. Pikemaajaline voolu katkestamine – näiteks sõja puhul – võis kaasa tuua hoidlate üleujutamise. Riigiarhivaar jäi aga kangekaelselt oma kompaktriiulite ja maa-aluste hoidlate juurde. Ta oli kurt kriitiliste argumentide suhtes ega võtnud arvesse, et nendes Lääne-Euroopa maades, mis olid läbi teinud maailmasõja, oldi ettevaatlikud maa-aluste hoidlatega, mida esmajärjekorras kasutati teisejärguliste materjalide talletamiseks. Näiteks eelistati Prantsusmaal maapealseid hoidlaid, kuna Rootsi ehitas aga hoidla Mälari järve alla. Norra leidis vahepealse lahenduse ja raius uue arhiivihoidla kaljudesse, kus polnud üleuputuseohtu. Pikkamööda kujunes selles küsimuses kaks parteid. Kuulusin “maapealsete” kilda, kes ka nõudsid kompakthoidlatesse rohkem õhku ja ruumi. Kogusin kogemusi ja tutvusin uute hoidlatega oma arhiivireisidel – minust sai üha veen-

Vello Helk / Pagulastudengist Taani arhivaariks VII

dunum maapealsete hoidlate pooldaja. See küsimus sai teravalt aktuaalseks, kui tuli kõne alla uue hoidla ehitamine Riigiarhiivi materjalide talletamiseks. Selleks polnud enam meie arhiivihoones ruumi. Olime sunnitud üürima laoruume ja kasutama vaba ruumi maa-arhiivide uutes hoidlates, mis oli aga ajutine lahendus. Küsimuse lahendus venis, sest sobivat ehituskrunti linna lähedal polnud kerge leida. Meil oli olnud selline hea võimalus ükskord varem, kui ma olin sekretariaadis. Siis pakuti meile linna ääres ühte seemneviljafirma laohoonet koos suure krundiga, kus oli juurdeehitamisvõimalusi. Käisin Harald Jørgenseniga seda vaatamas ja me leidsime nii hoone kui ka krundi meie otstarbeks väga sobiva olevat. Riigipäeva finantskomisjon viivitas kahjuks vajaliku ostusumma määramisega nii kaua, et kui see lõpuks läbi läks, oli üks teine huviline meist ette jõudnud. Käisime mitmes kohas sobivat krunti otsimas. Igal pool leidsime takistusi, aga lõpuks saime krundi Ballerupis, 20 km Kopenhaagenist eemal. Maa-aluse hoidla vastaspartei püüdis viivitades aega võita, kuna meie riigiarhivaari teenistusaeg lähenes lõpule. Loodeti, et uus riigiarhivaar võib-olla pole nii kangekaelne maa-aluste hoidlate pooldaja. 1977. a. läks Sjællandi maa-arhivaar Harald Jørgensen pensionile. Tema töökoha päris Sune Dalgård, kes sellega valmistas end ette riigiarhivaari kohale kandideerima. Selleks olid parimad väljavaated kandidaatidel väljaspool arhiivi. Nendel kaalutlustel oli ka Harald Jørgensen omal ajal sama maa-arhivaari kohta taotlenud. Sune Dalgårdi lahkumine muutis ülemarhivaaride omavahelist vahekorda ja koosolekute õhkkonda. Tema järglaseks sai minu endine toanaaber Frank Jørgensen, kellega mul tekkis kohe hea koostöö. Ülemarhivaaride koosolekutel oli nüüd hoopis sõbralikum õhkkond, mis ka riigiarhivaari juhtivat tööd kergendas. Dalgård võttis oma uue ameti üle 1. veebruaril. Ametivanuses järgmine ülemarhivaar oli Niels Petersen, kes aga kaks kuud hiljem loobus oma kohast ja läks tagasi harilikuks arhivaariks. Ta täitis sellega lubaduse, mille ta oli andnud ametisse astudes 1967. a. – olla sellel kohal ainult kümme aastat. Nii olin mina äkki vanim ülemarhivaar ja sellega riigiarhivaari kohusetäitja. Normaalsetes oludes poleks see palju tähendanud. Minu puhul langes see aga kokku riigiarhivaari tervise halvenemisega. Ta oli suur ja

tüse mees, kelle rasvakiht aina kasvas. Tal tekkisid nüüd veel akuutsed sapikiviatakkide probleemid. Arstid ei pidanud võimalikuks teda opereerida. Ta ei tahtnud ka pensionile minna, kuigi ta nüüd oli juba 68 aastat vana. Pensionile võis minna 67-aastasena. 70 vanuseaastat oli meile ülim piir, selle ea tahtis ta välja teenida. Kuigi ta oli haige, ei võtnud ta haiguspuhkust, pigem tuli harva kohale. Ka osales ta koosolekutel ja langetas algul veel mõne otsuse, aga see töö muutus talle üha raskemaks. Sellel üleminekuajajärgul tuli mul täita tema kohuseid rohkem kui minu eelkäijatel. Tuli vastu võtta välismaiste arhiivijuhtkondade liikmeid, käia ministeeriumis Riigiarhiivi probleeme arutamas, samuti välismaal Riigiarhiivi esindamas. Viimane suurem esindusülesanne oli mul 1978. a. detsembris, kui käisin Oslos uut Norra Riigiarhiivi domitsiili sisse pühitsemas. Valisin sel puhul välja sobiva kingi: endise Kuramaa aadliku, hiljem norra mõisniku Franz Wilhelm Fölkersahmi paberid, mis puudutasid tema Norra maaomandeid, lisaks veel mitukümmend Norra päritolu pärgamentdokumenti. Oslos olid kohal ka teised Põhjamaade riigiarhivaarid, eesotsas Rootsi Åke Kromnoviga, kes kiitis alati oma eestlastest kaastöölisi ja ütles siin meie kõikide nimel tervitusi. Meid esitleti ka Norra kuningale Olavile. See oli pidulik sündmus, millele panime lõpppunkti koosviibimisega Norra riigiarhivaari Dagfinn Mannsåkeri hubases kodus. Kuigi ta oli ise karsklane, serveeris ta meile siiski ka kangemaid jooke. See oli minu arhiivikarjääri haripunkt. Samal ajal jõudis riigiarhivaar Johan Hvidtfeldt oma karjääri lõpule. Tema 70-aasta sünnipäevaks ilmunud pühendusteose jaoks kirjutasin artikli Riigiarhiivis leiduvatest reisialbumitest.2 (järgneb)

Stambøger fra tiden før 1800 i Rigsarkivet (Festskrift til rigsarkivar Johan Hvidtfeldt den 12. december 1978, lk. 133–146).

Tuna 1/2004 121

P O L E E M I K A T

Kuidas periodiseerida Eesti aega? Jaak Valge

õigepealt toonitaksin, * et Ago Pajuri üldistav periodiseerimisettepanek on väga ajakohane ja vajalik. Seda eriti nüüdse postmoderniseeruva ajalooteaduse taustal, mil ühiskonna arengule oluliste ja mitteoluliste probleemide segamine on valdav. Periodiseerimise puhul on just vastupidi, siin tuleb muutused erinevates valdkondades pingereastada ja püüda leida tunnus või tunnuste komplekt, mis võimaldab aega kronoloogiliselt lahterdada. Periodiseering aitab uurimistööd liigendada, samuti on periodiseerimisel ka pedagoogiline eesmärk – klassifitseerimise kaudu on lihtsam avada ja selgitada muutuste sisu ning just periodiseerimise kaudu tekib ajaloolaste “ühine keel”. Ago Pajuri periodiseering on taasiseseisvumisjärgsel ajal esimene põhjalikule analüüsile tuginev argumenteeritud kontseptsioon, väärikas avalöök loodetavasti järgnevale laiemale väitlusele. Samas ei ole mõtet periodiseerimist ka ületähtsustada. Periodiseerimine on protsesside kronoloogiline raamimine, seega paratamatult rohkem või vähem mehhaaniline, sest mingit absoluutselt objektiivset alust olemas ei ole. Juhul, kui ei ole tegemist radikaalsete murrangutega, mis on muutnud kogu ühiskonna järsult teiseks (sõjad, epideemiad, revolutsioonid, riigipöörded, majanduskatastroofid, vulkaanipursked), ei ole tavaliselt võimalik üht etappi/ perioodi teisest selgelt eristada. Periodiseerimisel on paratamatult peale tänuväärse üldistamise küljes ka ebatänuväärne lihtsustamise ja ajaloo moderniseerimise mekk. Periodiseering ei saa olla kivistunud. Kui üldtunnustatud periodiseering peaks vastanduma uutele uurimistulemustele, tuleks uurijal senine periodiseering kõhklemata kõrvale jätta.

Üldajaloo periodiseerimisel on mitmeid lähtepunkte. Siinkirjutajale on kõige vastuvõetavam Robin George Collingwoodi lähenemine, mis väärtustab ajaloolase võimet sisse elada uuritavasse ajajärku. Nii saaks ka periodiseerimise üheks aluseks olla see, kuidas minevikus, periodiseeritaval ajal protsesse ja nähtusi tajuti. Võimalik oht hälbida ajaloost kui empiirilisest teadusest on niimoodi kõige väiksem. Ent siin on rida karisid. Aktuaalset aega hoomatakse tavaliselt võrdluses eelneva ajajärguga, võrdluses, mille käigus hinnatakse ümber ka eelnev ajajärk. Hea näide selle kohta on nn. Pätsi aja idealiseerimine, mis tuleneb suuresti asjaolust, et järgnenud Nõukogude okupatsioon ja sõjaaeg olid hoopis halvemad. Nii peab olema väga tähelepanelik, võttes periodiseerimise üheks komponendiks omaaegse taju, et mitte saada eksitatud hilisematest hinnangutest, seda enam, et üldistavaid hinnanguid antaksegi tavaliselt hiljem, mitte protsessi sees olles. Kuid ajaloolased, olles mõjutatud oma eelistustest ja ajast, tunnetavad ka omaaegset taju erinevalt. See väljendub nii periodiseerimistunnuste määramises kui ka perioodide nimetustes. Ideoloogiliselt või konjunktuurselt üldajaloo perioode konstrueerides ei arvestata omaaegset taju üldse, vaid hinnatakse ajaloosündmusi mingi tänapäevase protsessi/nähtuse valguses. Nii saab ehitada Eesti ajalugu mingis soovitavas suunas. Paljudele ajaloolastele tundus ilmselt üsna naljakas, kui Tõnis Erilaid põhjendas Eesti liitumisvajadust Euroopa Liiduga Inglise laevastiku abiga Eestile Vabadussõja ajal. See tõendavat, et Eesti ilma Euroopa Liiduta ikka läbi ei saa. Nõukogude ajalookirjandusest võib selliseid näiteid leida väga palju. Periodiseerimise, eriti aga kitsamaid protsesse hõlmava periodiseerimise puhul on muidugi võimalik lähtuda ainult “ülestest” tunnustest, jättes omaaegse taju kõrvale, ja loomulikult ei ole see a priori ebateaduslik. Ajaloolane peab end vaid hoolikalt “puhastama” omaenese eelistustest, (alateadlikust) tahtest mingit endale positiivsena tunduvat või konjunktuurset reeglipärasust esitada. Tihti on minevikutunnetuse kriteeriumi väljajätmine allikate puuduse või raskesti üldistatavuse tõttu paratamatu. Vanade ajajärkude puhul ka üldise periodiseerimise korral. Samuti on omaaegse taju absolutiseerimise korral oht end ilma jätta ajaloola-

* Eesti ajaloo periodiseerimise mõttevahetuse algust vt.: A. Pajur. Eesti Vabariigi (1918–1940) ajaloo periodiseerimisest. – Tuna 2003, nr. 4, lk. 139–143. 122 Tuna 1/2004

Jaak Valge / Kuidas periodiseerida Eesti aega?

se jaoks olulisest protsesside pealtnägija eelisest. Kuid omaaegse taju kombineerimine teiste tunnustega juhul, kui see on võimalik, toimib kindlasti positiivselt. Periodiseerida saab eri valdkondade (nt. poliitika, majandus, kultuur) muutuse (muutuse tajumise) jooni üldistades. Võimalik on aga leida ka perioodi dominant, keskne alus, ignoreerides seejuures vähem või rohkem teisi protsesse. Veel on võimalik periodiseerida maailmaajaloo protsessidest lähtudes või Eesti-keskselt. Loomulikult ei saa ka viimasel juhul välisprotsesse vältida. Siinkirjutajale näib olevat kõige täpsem see variant, mil lähtepunktiks on Eesti ajaloo protsessid, ent arvestatakse välisprotsesside refleksioone Eestis, kui neid oli. Lähtudes täielikult välisprotsessidest, välistaks see kohaliku minevikutunnetuse tajumise arvestamise. Ago Pajuri periodiseeringu mõned jaotusideed ja nimetused on revolutsioonilised ja esmapilgul ootamatud, igatahes puudub sellel konjunktuurse või ideologiseeritud ajalookäsitluse maik. Ning kui ka tema poolt väljapakutud jaotus ei kinnistu (ega ilmtingimata ju mingit kanoniseeritud periodiseeringut olema ei peagi), on see igatahes piisavalt tugevalt argumenteeritud. Kõigepealt paar üldist märkust. Algatuseks oleks ilmselt vajalik defineerida objekt. See polegi kerge ülesanne, sest Eesti ajalugu on väga “vaheldusrikas”. Siinkirjutaja arvates (ja kaudselt on seda võimalik lugeda ka Ago Pajuri tekstist) ei ole tegemist Eesti Vabariigi ajaloo periodiseerimisega. De jure kestis Eesti Vabariik edasi ka pärast 1940. või 1944. aastat, mil riik oli okupeeritud/annekteeritud. Ago Pajur nimetab perioodi omariiklusajaks, veel täpsem väljend oleks ehk esimene iseseisvusaeg, või veel parem – Eesti aeg, s.t. aeg, mil otsustamisõigus Eesti territooriumil oli Eesti kõrgemate riigivõimuorganite käes. Nii-öelda de facto iseseisvusaeg. Eesti ajaks lubab kogu perioodi nimetada ka riigi rahvuslik koosseis, mis on kaasajast märksa erinev, samuti ehk ka omaaegne eneseteadvus, kus eestlus oli olulisemal kohal kui nüüd. Tunnustades Ago Pajuri püüdlust universaalsusele, ei oska siiski leida sisulist põhjendust tema detailideni liigendatud ja hierarhilisele, aastatel 1921–1939 isegi kolmetasandiliseks kirjutatud periodiseeringu (omariiklusaeg 1917–1944; alaperiood: omariikluse toimimise aastad 1921–1939; ala-alaperiood Teine

Vabariik 1934–1939; ala-ala-alaperiood üleminekuaastad 1934–1937) mõttekusele. Sedavõrd lühikese ajajärgu puhul ei tundu aja niivõrd pisikesteks tükkideks hakkimine kuigivõrd otstarbekas ning liiga hierarhiseeritud jaotus võib raskendada selle periodiseeringu liidendamist Eesti ajaloo üldisesse periodiseeringusse. Samuti ei leia ma sisulist vajadust tähistada iga perioodi algust ja lõppu ühe konkreetse sündmusega. Periodiseerimise mõte ongi ju ühisnimetaja leidmine ja sel puhul on loomulik, et seda tähistab üldine muutus, uue protsessi algus, mida võib tähistada mitu sündmust, või hoopis mitte ükski konkreetne sündmus. Alaperioodide jaotamine võiks vabalt jääda nende eriuurimuste autorite teha, kes seda vajalikuks peavad. Eri valdkondade vaatepunktist oleksid need jaotused kahtlemata erinevad. Loomulikult on Ago Pajuri mõttekäikudest nende eristamisel oluline abi. Teiseks ei tundu olevat piisavalt põhjendatud omariiklusaja lai määratlus. Iseseisvusaeg ei kestnud 1. märtsist 1917 kuni 22. septembrini 1944. Veebruarirevolutsioonil oli oluline tähtsus omariikluse saavutamisel, kuid ta ei loonud omariiklust. Iseseisvusaja alguseks võiks siiski lugeda 1918. aastat, nii nagu seda seni valdavalt tehtud on, mõeldagu selle sündmuse all siis kas iseseisvuse väljakuulutamist 24. veebruaril 1918 või võimu tegelikku ülevõtmist novembris 1918. Või isegi Maanõukogu kuulutamist kõrgeima võimu kandjaks Eestis novembris 1917. Samuti on vaieldav Ago Pajuri poolt pakutud omariiklusaja lõpudaatum. De jure kestis Eesti Vabariik edasi ka pärast 22. septembrit 1944, de facto oli aga Eesti iseseisvus otsa saanud juba 17. juunil 1940, kui saabusid Nõukogude okupatsiooniväed. Või isegi baaside lepinguga. Niisiis, esimene iseseisvusaeg – Eesti aeg – oleks ikkagi otstarbekas periodiseerida aastatesse 1918–1940. Ago Pajuri pakutud perioodide nimetused tulenevad suuresti tema periodiseerimisloogikast, ning juhul, kui viimast täielikult ei tunnista, ei ole neil mõtet ka pikalt peatuda. Mõni märkus ehk siiski. Ehkki Ago Pajuri püüe teha demokraatliku ja autoritaarse Eesti Vabariigi vahele selge jaotus on väga asjakohane, ei ole Esimene ja Teine Vabariik minu arvates õnnestunud terminid. Iseseisvusaja nummerdamine annab üsna selge riigiõigusliku vihje. See justkui tähendaks,

Tuna 1/2004 123

P O L E E M I K A T nii nagu Prantsusmaa ajaloo periodiseerimisel, konstitutsioonimuutust. Ent Eestis kehtinud põhiseaduste alusel tekiks sel juhul Eesti iseseisvusajal kogunisti kolm või neli vabariiki: (1918–1920); 1920–1933; 1934–1937 ja 1938– 1940. Kõige olulisemaks põhjuseks peaksin aga sellise jaotuse korral kindlat alaperioodide vajadust. Viimane aga tekitab võrreldes eelmise ja järgmise perioodiga (omariikluse loomise aastad ja omariikluse kaotamise aastad) juurde veel ühe hierarhilise tasandi, mis ajab süsteemiloogika sassi: liidendades näiteks alaperioodide nimetusi Eesti ajaloo üldisesse periodiseeringusse, kaoks see sõnum, mida periodiseeringu kõrgem tasand kannab. Kui jaotada omariiklusaeg vaid kaheks, võiks neid nimetusi ehk kasutada (ise eelistaksin ka siis nimetusi “demokraatlik Eesti” ja “autoritaarne Eesti”), muidu mitte. Ka ei ole minu arvates õnnestunud “Teise Vabariigi” perioodi alajaotuste nimetused (üleminekuaastad ja legaliseeritud autoritaarsuse aastad). Üleminekuperiood on iseenesest midagi väga ebamäärast. Kui on mõeldud uuele põhiseadusele üleminekut, siis ei olnud see kindlasti aastate 1934–1937 põhisisu, ei rahva ega ka võimukandjate silmis. Üle ei mindud autoritaarvõimule (oli juba kehtestatud) ega ka demokraatiale (uue põhiseadusega ei tekkinud seda oluliselt juurde). Vaieldav on ka järgmise perioodi nimetus – legaliseeritud autokraatia. Kas autokraatia ikkagi sai ebademokraatlike valimistega legaliseeritud? Majanduses, poliitikas ja ka kultuuris muutus, hoolimata uuest põhiseadusest, alates 1938. aastast väga vähe. Samuti ei tule ju naljalt pähe periodiseerida ENSV aega lähtudes Stalini ja Brežnevi konstitutsioonist. Ka aastate 1941–1945 jaotuste nimetused on minu arvates nihkes. Kas Suvesõda oli ikka sedavõrd oluline perioodi dominant, et selle järgi nimetada kogu ajajärku, mis kestis Nõukogude–Saksa sõja algusest kuni 5. detsembrini 1941? Samuti on minu arvates omavahel sisulises konfliktis kolm järgnevat alaperioodi. Esimene Nõukogude aasta on märgatavalt neutraalsem (positiivsemgi) väljend kui Saksa okupatsioon. Venemaa Välisministeeriumile ei meeldi küll Nõukogude ja Saksamaa okupatsiooni käsitlemine võrdsetena, kuid ajaloolastena tuleks ilmselt hoopis tunnistada, et Saksa okupatsiooni aeg oli Eesti Vabariigile lähedasem. Sakslased okupeerisid ju N. Liidu poolt okupeeritud/annekteeritud Eesti territooriumi

124 Tuna 1/2004

ning Eestit oli vähemalt tavaeestlase jaoks “Saksa okupatsiooni” aastatel rohkem kui “Esimesel Nõukogude aastal”. Ka viies alaperiood (Võitlus iseseisvuse eest) on vastuolus eelmise (Saksa okupatsiooni) nimetusega – ka ajavahemikul juulist septembrini 1944 kestis Saksa okupatsioon Eestis edasi ning võitlus iseseisvuse eest ei kestnud ju ainult juulist septembrini. Aga see on tühi kiibitsemine, sest allakirjutanul midagi sisulist asemele pakkuda ei ole. Iseasi, kas seda vaja lähebki. Siinkohal näib otstarbekam mitte piirduda kriitilise analüüsiga, vaid välja pakkuda alternatiiv. Mitmed daatumid ja iseloomulikud tunnused kattuvad loomulikult Ago Pajuri kontseptsiooniga.

***

Eesti aeg 1918–1940 I Eesti Vabadussõda 1918–1919

Vabadussõda oli eestlaste kõige olulisem sõda. Loodetavasti ei jõua meie poliitiline korrektsus kunagi niikaugele, et vaikime selle maha. Ehkki filmis “Nimed marmortahvlil” justkui sinnapoole teel ollakse: sõda käib valdavalt lätlaste, hiinlaste ja punaeestlaste, mitte põhivaenlaste vastu. Igatahes ka sisuliselt on nende aastate piiristamine just iseseisvussõjaga põhjendatud. Riigivõim oli selgelt rakendatud sõja teenistusse, Eesti sõjaväes oli püssi all iga kümnes eestlane, majanduses, poliitikas ja kultuuris kajastus iseseisvussõda üheselt ja selgelt. Eesti Vabadussõda oli tavakodanikule kõige reljeefsemalt eristuv periood Eesti esimesel iseseisvusajal. Kui Eesti iseseisvusaeg dateerida ka alates 24. veebruarist 1918 või isegi 15. (28.) novembriga 1917, mil Maanõukogu kuulutas end kõrgeimaks võimuks Eestis (siinkirjutajale tunduks loogilisem selle algus siiski novembrist 1918, mil võim Eestis läks Eesti Ajutisele Valitsusele), ei pea sellest muutuma perioodi nimetus: nii võimsalt oli see domineeritud Vabadussõjast. Perioodi lõpuks võiks pidada sõjategevuse lõppemist (vaherahu sõlmimist 3. jaanuaril 1920 või ka Tartu rahulepingu sõlmimist 2. veebruaril 1920).

Jaak Valge / Kuidas periodiseerida Eesti aega?

II Tasakaalustamine 1920–1924

Maailmaajaloos on see nimetus kasutusel eelkõige aastate 1920–1924 majandusprotsesside iseloomustamiseks, ent tarvitatakse laialdaselt ka üldajaloo periodiseerimisel. Tõepoolest, nii majanduslikult kui ka poliitiliselt oli see ajajärk väga rahutu. Majanduspoliitikas oli valdava osa Euroopa riikide ja ka Eesti eesmärgiks rahaühiku stabiliseerimine. 1925. aastat loetakse sõjajärgse taastamisperioodi lõpuks. Selleks ajaks oli enamikus Euroopa riikides lõppenud ajaloos seni tundmatu ja massidele ehk kõige enam peavalu ja kõneainet valmistanud laastav (hüper)inflatsioon. Maailmakaubanduse maht ületas esmakordselt 1913. aasta taseme. Ka poliitiliselt selgines Euroopa taevas pärast Dawesi reparatsiooniplaani aktsepteerimist 1924. aastal ja Locarno pakti allakirjutamist 1925. aastal. Euroopa poliitilised probleemid näisid olevat lahenduse leidnud ning hakati kavandama uut rahulikku koostööd. Need maailmaprotsessid peegeldusid selgelt ka Eestis, ent tulenevalt Eesti iseseisvumisest olid need aastad veelgi turbulentsemad. Majanduses oli otsingute aeg – Päts ja Westel ning jõuline poliitikute-majandusmeeste grupeering nägid Eesti tulevikku seotuses Venemaa turuga ja käitus sellele vastavalt. Majanduslike tunnuste järgi periodiseerides oleks ilmselt vajalik eristada veel üht perioodi: aastaid 1920–1922, mil Eesti tõesti toimis Ida–Lääne majandussillana. Teisi valdkondi arvesse võttes ei ole see ilmselt vajalik. Periood päädis rahaühiku stabiliseerimise, välis- ja sisemajandusliku transformatsiooniga. Kiiresti käivitus radikaalne maareform 1924. aastal, muutus/tasakaalustus ka poliitiline kultuur, parlamentarism kujunes täielikult välja. Tasakaalustamine on selle perioodi nimetusena täpne riigivõimu eesmärgi seisukohalt. Kodanikud võisid seda aega tajuda pigem segaduste või otsingute ajajärguna. Või, miks ka mitte, loomis- või kujunemisajana. Kuid tasakaalustamine ei ole ka vale, sest kui eesmärgiks on tasakaalustamine, tähendab see tasakaalustamisvajadust, s.t. ka segadust, kujunemist. Talunik püüdis tasakaalustada oma talu eelarvet, tööline muutuva rahakursi oludes oma pere-eelarvet, riigivõim otsis riigieelarve tasakaalustamise teid, poliitikud otsisid sellist välispoliitilist tasakaalu, mis lubaks Eestil riigina

püsima jääda. Esialgu ei olnud teada, kas seda võimaldab poliitiline liitlus Soomega, Balti riikidega või hoopis Ida–Lääne majandus- ja poliitiliseks sillaks olemine. Perioodi lõpuks oli osa valikuid tehtud.

III Tõusuaastad 1925–1929

Maailmaajaloos eristatakse neid aastaid “normaalsetena”, õitsengu- ja tõusuaastatena. Kahe maailmasõja vahelisest ajast peetakse neid parimateks aastateks. Ehkki sisulist ühisnimetajat on neile raske leida, eristuvad nad nii majanduses kui ka poliitikas selgelt nii eelnevast kui ka järgnevast perioodist. Perioodi lõpp erinevates riikides mõnevõrra varieerub. Eesti puhul on 1. detsembri mässukatse ning sellest tulenenud muutused poliitikas ja hoiakutes tõepoolest hea piirjoon. Kuupäevaliseks muutuseks võib pidada näiteks (kui seda üldse vaja on) Jüri Jaaksoni laia koalitsioonivalitsuse võimuletulekut. Majanduses olid Ida-illusioonid kadunud, realistlik majanduspoliitika andis ka tulemuse. Neid võib pidada tõusuaastaiks, ehkki see tulenevalt Eesti kui agraarriigi sõltuvusest ilmaoludest SKT-s selgelt ei väljendu. Kommunistid olid kaotanud populaarsuse. Eesti riigi olemasoluga harjuti ära. Eesti talupojad ja töölised võisid neid aastaid tajuda edasiminekuna, ajana, mil pärast vapustusi oli tekkinud uuesti kindlustunne ja käis oma elu ning riigi suhteliselt edukas ülesehitamine, tõus.

IV Suur majanduskriis 1930–1933

Tegemist on rängima majanduskriisiga kogu turumajandusajaloos. Tööpuudus suurenes mõnes riigis kuni kolmandikuni tööjõulisest elanikkonnast, keskmine SKT ühe isiku kohta vähenes kuni 25%, hinnad langesid kuni kolm korda. Seetõttu eristatakse suurt majanduskriisi valdavas osas maailma riikide periodiseeringutes. Seda kriisi on peetud nii oluliseks, et paljudes majandusajaloo pikemaid ajajärke hõlmavates periodiseeringutes on tervet kahe maailmasõja vahelist aega märgitud kui üht suurt majanduskriisi. Majanduskriis oli perioodi dominant Eestiski. Nii keskne, et teda poliitiliste sündmuste-

Tuna 1/2004 125

P O L E E M I K A T ga kombineerima hakata ning vastavalt sellele piire muuta ei ole mõtet. Pealegi olid poliitilised sündmused Eestis väga oluliselt mõjutatud/ teravdatud majanduskriisist ja selle oskamatust lahendamiskatsest (deflatsiooni esilekutsumine ja devalveerimise edasilükkamine). Nii võib küsimus olla vaid selle ajajärgu piiritlemises. Eesti majanduses oli 1929. aasta veel suhteliselt hea, tänu Eesti suhteliselt marginaalsele geoökonoomilisele seisundile ja headele põllumajandusaastatele. Nii ei ole küll põhjust suure majanduskriisi alla arvata 1929. aastat, nii nagu seda on ehk põhjendatult tehtud USA ja Saksamaa periodiseeringutes, kus kriisimõjud avaldusid varem. 1930. aasta oli Eestis küll veel samuti SKT väärtuse järgi hinnates hea, samuti ei olnud vähenenud investeeringute maht. Osalt oli tegemist talude meeleheitliku pingutusega hoida langenud hindade tingimustes majapidamist tasakaalus toodangu suurendamise kaudu. Nii ei ole peamised majandusnäitajad piisavad, et pidada 1930. aastat kriisiaastaks. Ent teatava mööndusega maailmaajaloo protsessidele võiks seda siiski teha. Järsu hinnalanguse tõttu on 1930. aastat ka massiteadvus tajunud kriisiaastana. Muidugi ei teatud, mis veel kahel järgmisel aastal üle elada tuleb. Perioodi algust ei ole lihtne siduda ühegi konkreetse sündmusega. Esialgu oli LääneEuroopa riikide, seejärel aga Eesti majandus mõjutatud New Yorgi aktsiabörsi krahhist 1929. aasta sügisel ja Smoot-Hawley tollitariifi kehtestamisest USA-s 1930. aasta talvel. Eestis reflekteerusid need sündmused majandusliku usalduse järk-järgulises kadumises ning maailma protektsionismilainest tulenenud majandusraskustes. Perioodi lõppu tähistava konkreetse sündmuskandidaadi leidmine on veel raskem. Majanduskriis taandus Eestis pärast krooni devalveerimist (juuni 1933), mille mõjud ilmnesid alates sama aasta sügisest. Samal ajal märksa paranenud maailmamajanduse konjunktuur lubas Eesti inimesel 1934. aastast olla juba (majanduslikult) optimistlikum.

V Vaikiv ajastu 1934–1939

Maailmakaubandus ei saavutanudki enne Teist maailmasõda enam kriisieelset taset, Euroopa riikide majanduskasv eri riikides lahknes oluliselt: mõnedes riikides, nagu Soomes ja Sak126 Tuna 1/2004

samaal, oli see suhteliselt kiire, seevastu näiteks Prantsusmaal ja Belgias väga aeglane. Poliitilised suhted teravnesid ja Euroopa liikus selgelt sõja poole. 1933. aasta lõppu ja 1934. aasta algust võis Eesti kodanik tajuda teatava pingelangusena. Majanduses olukord paranes (iseasi, kui palju seda kohe tajuti) ja terav võitlus uue põhiseaduse ümber oli ometi lahenduse leidnud. Eelolevad presidendivalimised hoidsid siiski poliitilisi kirgi üleval. Euroopa demokraatlike riikide seast langes Eesti välja pärast 12. märtsi Pätsi–Laidoneri riigipööret. Seda võib pidada selgeks uue perioodi algusdaatumiks. Erakondade tegevus keelustati, ajakirjandus suukorvistati. Perioodi dominandiks oligi autoritaarse valitsemiskorraga (ja poliitilise vaikimisega) harjumine demokraatia asemel. Majanduses toimus pärast kriisi tõus, mida autoritaarrežiimi propaganda ka jõuliselt kuulutas ja mida tõepoolest selgelt tajuti, osalt seetõttu, et kriis, millega neid aastaid võrreldi, oli olnud tõesti ränk. Ehkki võrdlused teiste Euroopa riikidega näitavad, et see ei olnud erand (näiteks Soome ja ilmselt ka Läti majanduskasv oli kiirem). Igatahes valitsemiskorra muutus oli selgelt olulisem. Nende kahe nähtuse ühendamiseks (sel moel, et majandustõus ei tunduks autoritaarrežiimi teenena, mida ta tõepoolest ei olnud) siinkirjutaja võimalust ei ole leidnud. Rahvasuus nimetati ajajärku “vaikivaks ajastuks”, see nimetus tundub olevat ajaproovile vastu pidanud ning sobiks iseloomustama kogu ajajärku 1939. aasta sügiseni. Mis sest, et esimesena kasutas seda väljendit Kaarel Eenpalu V Riigikogu seisundi kohta. Midagi ei muutnud ka uue põhiseaduse vastuvõtmine: vaikiv see aeg oli ja vaikivaks jäi. Kuni vaikiva alistumiseni. Teine võimalus oleks autoritaarrežiimi aastad, autoritaarne aeg. Loomulikult ei tajunud kõik elanikkonna kihid kümnendi teist poolt vaikiva ajastuna, režiimi poolt hoitud ja toetatud vanapõllumehed ning kõrgametnikkond, aga ka suur osa varasemast poliitilisest võitlusest väsinud rahvast kasutasid juba siis iroonilis-positiivselt vormi “Pätsu aeg”. Viimane tundub siinkirjutajale siiski vähem vastuvõetav.

Jaak Valge / Kuidas periodiseerida Eesti aega?

VI Baaside aeg 1939–1940

Lepinguga oktoobrist 1939, millele oluliste seda võimaldavate sündmustena eelnesid mittekallaletungi pakti (MRP) sõlmimine N. Liidu ja Saksamaa vahel ning Teise maailmasõja puhkemine, sisenes Eesti olulisse uude poliitilisse faasi. Omaette küsimus on, kas see väärib eraldi esiletõstmist, kuna “vaikiv aeg” ei lõppenud, ehkki mõned poliitilised voolud said vaikimisi rohkem tegutsemisvabadust. Ilmselt sõltub see käsitletavast valdkonnast ning liigendamise detailsuse vajadusest. Igatahes märgib Nõukogude baaside asutamine Eesti territooriumile ühte olulist etappi iseseisvuse kadumises, ahenesid ka riigivõimu tegutsemispiirid. Perioodi eristamine näib olevat põhjendatud ka rahva suhtumise taustal: tegemist oli ootusäreva ajajärguga, mil Nõukogude vägede kohalolek oli igas eluvaldkonnas hoomatav. Baaside aasta oli/on nimetusena ka rahva seas levinud. Periood, nii nagu kogu esimene omariiklusaeg, lõppes 17. juunil 1940.

ti kümnendite kaupa), siis Eesti liidendus Euroopa ajaloo üldisesse mustrisse 1990. aastate keskel, mõni aasta pärast vabanemist. Olen kaugel arvamusest, et ülalpakutud periodiseering on ideaalne, seejuures on sellest eriti kaugel ajajärkude nimetused. Eks see periodiseerimine olegi natuke ajaloolaste mäng. Mäng nimetuste, daatumite ja protsesside tähtsustamisega. Ent huvitav ja oluline mäng, mida loodetavasti edasi mängitakse.

*** Niimoodi periodiseerituna kulgeb Eesti ajalugu 1920. aastast kuni 1933. aastani maailma ajalooga suhteliselt ühes rütmis, seda mitte kunstlikult, vaid usun, et nii tajusid seda ka tol ajal elanud inimesed. Vabadussõda oli anomaalia ja seda oli ka 1934. aasta riigipööre. Kriisijärgsel ajal killustus Euroopa nii majanduslikult kui ka poliitiliselt. Näiteks ka Prantsusmaa ja Saksamaa ajalugu oleks 1930. aastate teisel poolel väga raske (kunstlik) ühtemoodi kronoloogiliselt ja märksõnastatult periodiseerida. Ühetasandilisus võimaldab ülaltoodud periodiseeringut liidendada Enn Tarveli poolt välja töötatud lähiajaloo üldise periodiseerimisskeemiga. Nii järgneks baaside ajale – Enn Tarveli periodiseeringu järgi 23.08.1939– 16.06.1940 – esimene Nõukogude aasta 17.06.1940–22.06.1941 (või 28.08.1941) ja sõjaaeg kuni 22.09.1944. Edaspidi oli Eesti mõjutatud peamiselt “üleliidulistest” protsessidest. Kui Lääne-Euroopa riikide puhul on Teise maailmasõja järgsel ajal taas pärast 1933. aastat tegemist suhteliselt ühes taktis kulgevate protsessidega (ka sarnaste periodiseeringutega, mis, tõsi küll, ei ole kaugeltki välja kujunenud; majandusajaloos näiteks periodiseeritakse tih-

Jaak Valge (1955) Lõpetanud Tartu ülikooli ajalooteaduskonna (1987), magistritöö kaitsnud 2003. aastal. 1984– 1995 töötas Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi laborandina, vanemlaborandina, nooremteaduri ja teadurina, 1996–1999 oli Riigiarhiivis osakonnajuhataja, teadusnõunik ja asedirektor; aastatel 2000–2001 Siseministeeriumi välismaalaste osakonna juhataja kt. ja osakonnajuhataja; praegu Viljandi maa-arhivaar, aastast 1993 Tartu Ülikooli lähiajaloo õppetooli lektor. Peamised uurimissuunad: Eesti ja Euroopa majandusajalugu 20. sajandil; globaalprobleemide ajalugu; arhiivindus.

Tuna 1/2004 127

A R V U S T U S E D

Uusi Venemaal ilmunud allikakäsitlusi Eesti ajaloost Vera I. Matuzova, Evgenija L. Nazarova. Krestonoscy i Rus´. Konec XII v. – 1270 g. Teksty, perevod, kommentarij. Indrik, Moskva, 2002 (Drevnejšie istoþniki po istorii Vostoþnoj Evropy). 448 lk. Jakob Ul´fel dt. Putešestvie v Rossiju. Otv. red. Džon [John] Lind, Anna L. Xoroškeviþ. Moskva: Jazyki slavjanskoj kul´tury, 2002 (Studia historica). 616 lk.

unamullu ilmus Moskvas trükist kaks raamatut, mis käsitlevad ka Eesti ajaloole olulisi allikaid 12.–13. ja 16. sajandist: kahe murdeaja allikaid, mis on uurijaid ikka ja jälle paelunud. Tegu ei ole mingite uusavastuste publitseerimise ega seniavaldamata materjali käibessetoomisega, materjali valikul on lähtutud ikkagi Vene ajaloo seisukohtadest. Kuid samas on mõlemad raamatud kauaaegse uurimistöö kokkuvõtted, kus allikatekstist enesest olulisemaks osutuvad kommentaarid ja saatetekstid. Liivi- ja Preisimaa varasemate Vene-suhete uurijate Vera Ivanovna Matuzova ja Jevgenia Lvovna Nazarova raamat kuulub 1977. aastal alguse saanud seeriasse,1 mille ülesanne on teha nii originaalis kui ka vene tõlkes ning rikkalike kommentaaridega varustatuna kättesaadavaks antiikja keskaegseid allikaid ning allikakatkeid kunagise Nõukogude Liidu ala – ajalooliselt niisiis põhiliselt Vana-Vene ja naaberalade – kohta. Seeria on saanud teoks tänu selle algataja, Vene ajaloolase Vladimir Terentjevitš Pašuto (1918–1983) ümber koondunud ajaloolastest ja filoloogidest õpilaste ringile, kes tänaseks kuuluvad Vene juhtivate medievistide hulka. Need on autorid, kelle tööde tõttu on oluliselt laienenud meie teadmised VanaVenemaast ning muutunud võimatuks Venemaa keskaegse ajaloo isoleeritud käsitlemine.2 Mõned seeria raamatutest annavad seejuures välja ka ori1 2 3

ginaalpublikatsiooni mõõdu, reegliks on aga kohati lausa monograafilise väärtusega saateuurimus. Kõnesoleva köite sisuks on Liivimaa ja Preisimaa Vene-suhetesse puutuvad allikad 13. sajandist. Raamat jaguneb kaheks mahult ebavõrdseks osaks (“Ristisõdijad Läänemere idaosas” ning “Ristisõdijad ja Galiitsia-Volõõnia”), millele eelneb Vera Matuzova lühiülevaade, mis tutvustab lugejale ristisõdade mõiste käsitlust tänapäeva ajalookirjutuses ja selle muutumist viimaste aastakümnete jooksul, kui üha kindlamini on ristisõjatemaatika raamides hakatud käsitlema ka väljaspool Vahemeremaid toimunut. Esimeses osas on kronoloogilises järjestuses esitatud nii originaalkeeles kui ka vene tõlkena katkendid Henriku Liivimaa kroonikast, Liivimaa vanemast riimkroonikast ning kokku 18 dokumenti, käsitledes ajavahemikku piiskop Meinhardi tegevuse algusest Väina jõe ääres 1180. aastatel kuni umbes 1270. aastani. Teine osa sisaldab 7 dokumenti ajavahemikust 1237.–1260. a. Kummaski osas pole täielikult esitatud kõik sellest ajast teada olevad Vene alasid mainivad dokumendid, vaid on piirdutud olulisemaga. Originaaltekstid on ära toodud vanemate editsioonide alusel.3 Sedalaadi väljaande puhul on see mõistetav, kuid tingib paratamatult editsioonireeglite ebaühtluse ja vajaduse usaldada pimesi möödunud sajandite ajaloolasi, kelle kaasajal esitati publikatsioonide täpsusele teistsuguseid nõudeid kui tänapäeval. Raamatu mõlemale osale liitub lisa, kus on esitatud asjakohased väljavõtted vanavene leetopissidest. Liivi- ja Preisimaa vanema ajaloo uurijatele pakub kindlasti suurimat huvi kommentaarium. Liivimaa puhul torkab silma Läti ja Eesti ala ebaühtlane (nii mahult kui ka tasemelt) käsitlemine viimase kahjuks, mis on tingitud vastava osa autori keeleoskusest ja suuremast süvenemisest just Läti ala probleemistikku. Nii näiteks on muinaseesti ühiskonna käsitlus koostatud tänaseks mitmes aspektis vananenud kirjanduse põhjal. Kommentaarid tutvustavad vene lugejale saksa ja balti historiograafiat, eesti huvilisele aga on kindlasti väärtuslikum osa Jevgenia Nazarova originaalkommentaarid. Suurem osa nendes esitatud seisukohtadest on küll tegelikult juba varem trükis ilmunud, kuid laialipillatuna üliväikese levikuga Venemaa teadus-

Varasem nimetus: Drevnejšie istoþniki po istorii narodov SSSR. Nende uurimuste kokkuvõtet vt.: Drevnjaja Rus´ v svete zarubežnyx istoþnikov. Toim. Elena A. Mel´nikova. Logos, Moskva, 1999. 608 lk. Akty istoriþeskie, otnosjašþiesja k Rossii. Toim. Aleksandr I. Turgenev. Kd. 1–2. Sanktpeterburg, 1841–1842; Liv-, esth- und curländisches Urkundenbuch nebst Regesten. Toim. Friedrich G. von Bunge. Kd. 1–3, Reval 1853-1859; SenƗs Latvijas vƝstures avoti. Toim. Arveds ŠvƗbe. RƯga 1937–1940 (Latvijas vƝstures avoti 2) jt.

128 Tuna 1/2004

Arvustused

väljaannetes. Nüüd on need uurimistulemused ja originaalsed hüpoteesid tehtud kättesaadavaks mõnevõrra arvukamale lugejaskonnale. Tähelepanuväärne on veel, et kõnealune raamat on märk hüvastijätust nõukogudeaegse olulisel määral propagandistliku ja välisvaenlasejanuse ajalookirjutusega. Kuigi tegu on eriti 20. sajandi kirjasõnas ideoloogiliselt väga pingestatud sündmustega, käsitletakse uurimuses keskaja ajaloo probleeme. Sissejuhatuses on ka eraldi vene lugeja tähelepanu juhitud nn. Ostforschung’i saavutustele selles vallas (lk. 10, 22) ja juhitud tähelepanu nõukogudeaegse venekeelse pärandi ühekülgsusele (lk. 11–12). Teine publikatsioon vahendab kolme sajandi võrra hilisemat allikat. 1578. a. külastas Moskooviat Taani saadik Jacob Ulfeldt (u. 1530– 1593). Tema reisikiri, mis on korduvalt trükis ilmunud ladina, taani ja vene keeles juba alates 1608. aastast, avaldati nüüd uuesti koos rikkalike kommentaaridega. Raamat on sündinud paljude autorite koostöös, kelledest otsustavat rolli on mänginud teenekad Vana-Venemaa ning selle läänepoolsete kontaktide ajaloo uurijad Anna Leonidovna Horoškevitš ja John Howard Lind. Eesti lugejale on Jacob Ulfeldti reisikirja ja eriti selle Eesti alasse puutuvaid lõike tutvustanud Vello Helk.4 Käesolev raamat algab pärast sissejuhatavaid märkusi meenutusartiklitega Taani Venemaa-uurija Knud Rasmusseni (1930–1985) ja latinist Lidia Godovikova (1930–1986) kohta. John Lindi sissejuhatav artikkel (lk. 33–70) käsitleb Jacob Ulfeldti teekonna eri kirjelduste omavahelisi suhteid. Ta teeb Knud Rasmusseniga polemiseerides kindlaks, et kui Moskooviakäigu ebaõnnestumise tõttu põlu alla sattunud Ulfeldt 1588. aastal rehabiliteerimislootuses oma kirjutise koostas, olid talle aluseks tema isikliku sekretäri ja vaimuliku Andrease reisimärkmed, mis on käsikirjas samuti tänaseni säilinud. Trükistest kasutas Jacob Ulfeldt Balthasar Russowi (†1600) Liivimaa kroonikat, Paul Oderborni (†1604) Ivan Julma elulugu ja Siegmund von Herbersteini (1486–1566) Venemaa-raamatut, viimast küll ekslikult Paolo Gioviole (1483–1552) omistades. Samuti käsitleb John Lind Kopenhaa4

genis Kuninglikus Raamatukogus säilitatavat Ulfeldti reisikirja autori omakäeliste märkustega varustatud käsikirja, mis on kahtlemata vanem kui trükiväljaanne. Erinevused nende vahel pole küll “printsipiaalsed” (lk. 40). Vladislav Antonov ja Anna Horoškevitš kirjutavad Jacob Ulfeldti isikust ja tema reisikirjast kui Venemaa ajaloo allikast (lk. 78–142). Nii John Lind kui ka Anna Horoškevitš5 käsitlevad Ulfeldti reisikirjas avalduvat Venemaa-antipaatiat, leides, et see ei ole suunatud Venemaa kui sellise, vaid tsaari türannia vastu, kelle valitsuse ajal oli maa – mitte ainult vallutatud Liivimaa, vaid ka Vene sisealad – tõepoolest enneolematult laastatud ja hävitatud ning kelle vaenulikkust ka Taani saatkond ise tunda sai. Seega on tegu Ulfeldti mõnel määral “rehabiliteerimisega” selles osas – nimelt on teda varasemas kirjanduses süüdistatud ka sihilikult eriti halva Venemaa-ettekujutuse vahendamises. Samas muidugi lähtusid Ulfeldt ja tema kaaslased Venemaal kogetusse Lääne-Euroopa aadliku ja veendunud protestandi seisukohalt. Vladimir Rõbakov tutvustab Jacob Ulfeldti märkmete ladina keelt ja stiili (lk. 143–163). Järgneb Ulfeldti “Hodoeporiconi” tekst, mis paraku “tehnilistel põhjustel” (lk. 41) ei põhine John Lindi poolt trükiks ette valmistatud, kuid seni avaldamata käsikirjal, vaid 1608. aasta trükiväljaandel (lk. 167–224), selle 1680. aastal ilmunud taanikeelse tõlke tekst (lk. 225–283) ja venekeelne tõlge. Viimane on varustatud rikkalike, paljude autorite koostöös valminud kommentaaridega (lk. 284–453). Mahuka raamatu lõpetavad vene kunstiajaloolase Wolfgang Kawelmacheri uurimus Ivan Julma residentsist Aleksandrovi alevis (lk. 457–487) ja Maria Vorožeikina artikkel Vene keskaegsest soolatööndusest (lk. 488– 499). Raamatu juurde kuuluvad ka arhiivimaterjalidel põhinevad allikalisad: katkendid Jacob Ulfeldti saatkonna anonüümse liikme taanikeelsest päevikust koos vene tõlkega (lk. 71–77), Taani-Vene lepingute tekstid 1562. ja 1578. aastast ning mõned 1562.–1563., 1578. ja 1593. aasta saatkondadega seotud dokumendid (lk. 507–574).

Anti Selart

V. Helk. Taani ürik venelaste metsikusist Liivimaal. Taani kuninga saadiku reis läbi Eesti 1578. – Eesti Päevaleht (Stockholm) 31.01.1979, nr. 8 (4394); V. Helk. Kaks reisikirjeldust 16. sajandist. – Tulimuld 1981, ak. 32, lk. 11–15; V. Helk. Taani kuninga saatkonna Moskva-reis läbi Eesti 1578. aastal. – Tuna 2001, nr. 2 (11), lk. 24–30; V. Helk. Taani kuninga saatkonna Moskva-reis läbi Eesti ja üle Viljandi 1578. aastal. – Viljandi Muuseumi Aastaraamat 2000, 2001, lk. 136–145. Siinkohal tuleb tähelepanu juhtida tema hiljutisele olulisele uurimusele Liivi sõja poliitiliste tagamaade kohta: A. L. Xoroškeviþ. Rossija v sisteme meždunarodnyx otnošenij serediny XVI veka. Drevnexranilišþe, Moskva, 2003. 622 lk. Tuna 1/2004 129

Arvustused

Paigaga seotud ehk väitekiri Siberi eestlastest Aivar Jürgenson. Siberi eestlaste territoriaalsus ja identiteet. Tallinna Pedagoogikaülikooli humanitaarteaduste dissertatsioonid 7. Tallinn, 2002. 308 lk.

astal 2000 sai Tallinna Pedagoogikaülikooli toimetiste humaniora- ehk A-seeria enda kõrvale humanitaarteadlaste väitekirjade sarja. Juba ilmunud sisukatele uurimustele (nt. Mart Kivimäe “Ajaloomõtlemise kolm strateegiat”, 2000) tuleb rõõmustaval kombel jätkuvalt lisa. 9. jaanuaril 2003 kaitses TPÜ kaitsmisnõukogu ees oma doktoriväitekirja “Siberi eestlaste territoriaalsus ja identiteet” Ajaloo Instituudi etnoloogiasektori juhataja Aivar Jürgenson. Nii oponendid kui ka nõukogu liikmed tõstsid esile väitekirja uudsust ning silmapaistvalt kõrget taset. A. Jürgensoni 1996. aastal alanud Siberi-huvi on realiseerunud mahukas uurimuses, mille peamine rõhuasetus on identiteedi territoriaalsetel aspektidel. Teos käsitleb keskseid territooriumiga seotud küsimusi: missugune on Siberi eestlase suhe asukohamaa Siberi ja kunagise lähtemaa Eestiga, mida ta peab oma kodumaaks, milliseks on eri mõjud vorminud Siberi eestlaste eluaseme, peatoiduse, kultuuri(kontaktid) jms. Selgemaks saab – kui peaks lugejat huvitama –, miks tuhanded eestlased Siberis edasi elavad ega ole ometi Eestisse (tagasi) tulnud. Sissejuhatusele järgneb kaks põhipeatükki, mis koosnevad 15 hästi liigendatud alapeatükist. Teoreetilises avapeatükis käsitletakse territoriaalse identiteedi põhimõisteid (nt. ruum, keskkond, kodupaik) ning migratsiooni tähendust ja liike. Need osad juhatavad sisse konkreetsemaid empiirilise materjali alapeatükke tagapool. Territoriaalsuse puhul pole tegu lihtsalt maa-alaga, vaid paigaseosega – põliselanike, kolonistide, immigrantide vms. teadliku suhtega oma elupaika. Selles valdkonnas on Aivar Jürgenson (edaspidi A. J.) Eestis esimeste vagude ajajaid. Ta lähtub Robert Ardrey tunnustatud seisukohast, et territoriaalsus on õieti üks kaitsemehhanisme, mis peab tagama liigi 130 Tuna 1/2004

ellujäämise. R. Ardrey territoriaalse imperatiivi teesi (vt. nt. tema “The Territorial Imperative”, 1971) on loovalt edasi arendanud teiste seas antropoloogid. Välistamata territoriaalsuse bioloogilist algupära, tõlgendatakse paigaseost kui eksistentsiaalset orientatsiooni turvapiirkonnale, mis pakub kaitset ja tegevust ning moodustab ühe tahu subjekti identiteedist (Ina-Maria Greverus). Teisisõnu tähendab see “oma tuba, oma luba” päris avaras mõttes ning lisab olulise dimensiooni senistele, eeskätt rahvusest või keelest lähtuvatele identiteedikäsitlustele. Juba algusosas käsiteldu-viidatu veenab lugejat, et A. J. enesetäiendamine Hamburgis, Münsteris ja Baselis (vt. lk. 306) on head vilja kandnud (kusjuures võõrsilt pärit seemned on leidnud eest kodus hoolsalt haritud pinnase). Tagantjärele vaadates moodustavad loogilise rea ka nii A. J. senised publikatsioonid (nt. “Väljarändamisest kodumaa mõiste taustal”, 2000; “Kirik ja kool Siberi eesti asundustes”, 2000; “Kalade kiiluvees. Eestlased Jaapani mere ääres”, 2001) kui ka tema 1999. aastal korraldatud konverents “Eestlane ja tema maa” ning samanimeline kogumik (Ajaloo Instituudi Scripta ethnologica 4, Tallinn, 2000). Kogu käsitlus on sümpaatselt (üksik)asjalik ning ülevaatlik, omal kohal on definitsioonid, migratsiooni teoreetilised mudelid jms. Tähelepanu juhitakse klassifitseeriva funktsiooniga kohanimedele (lk. 29, 118–123), olulised märksõnad on kodumaa ja isamaa, nende foonil saksa Heimat ja vene rodina. Sümboolsel kombel defineerib A.J. rodina-sõna militaarse teatmeteose kaudu, pole ju emake Venemaa mingi püsikindel maa-ala, vaid selle piiridesse kokku vallutatud territoorium (vrd. Venemaad nt. aastail 988, 1478, 1552, 1721 või 1860). Siberi eestlastega seoses ootaks kärsitum lugeja Venemaa kolonisatsiooni näiteid ehk juba migratsiooni juures, nt. vallutatud alade kinnistamisest emamaa külge, võitjarahva keeles kehtestatud (koha)nimedest, külakruntide planeerimisest enne hästi läbimõeldud ümberasustamisi, aga tagamal saab sellistest juhtumeist lugeda. Väljarännu eeldusi ja sihte on teatavasti ühe kodumaa jätmine ja uue kodumaa loomine sihtkohas, uue territooriumi asustamine. Nendel protsessidel on omad kindlad põhjused (tõuke- ja tõmbejõud), väljarännule eelneb harilikult sisemigratsioon (nt. maalt linna), võõrsilt otsitakse kodumaastikku, esimesed väljarändajad peavad olema need “kõige-

Arvustused

kõige” (kõige hakkajamad, söakamad, tegusamad jne.). Torkab silma, et väljasaatmist ja väljarändamist käsitleb A. J. koos, ühise üldpealkirja all, olgugi tegu erinevate asjadega (alates minekust kuni kohastumiseni uues elukohas). Kliimatingimuste ja keskkonnaga kohanemise kõrval on käsitletud ka kultuurilist kohastumist (akulturatsioon), suhteid ja vastuolusid rahvuslikul pinnal (etnitsiteet) ning klassikalist kolme generatsiooni assimilatsiooni teooriat. Lisatagu, et alates 1950. aastaist on see teema pälvinud tähelepanu sotsiolingvistikas keelelt teisele ülemineku kirjeldamisel (nt. Einar Haugeni käsitlused Ameerika norralastest), mida 1990-ndail on konkretiseerinud John Berry ühiskonnast teise ülemineku võimaluste nelikjaotus (separatsioon, marginalisatsioon, assimilatsioon või integratsioon). Siberi eestlaste asustuslugu on A. J. käsitlenud tõsise ajaloolasena, rõõmustades asjahuvilisi uute andmetega eestlaste kohta Siberis (lk. 71–74). Enne eesti väljarändajaid sattus sinna teatavasti väljasaadetuid, ent ilmselt märksa varem, kui seni teatud – mitte 18. sajandi lõpul, vaid 17. sajandi algul. Nii on näiteks 1607. aastal saadetud Siberisse Rootsi riigi alam, nemtšin Indrik Ustav, kasakatena on Tobolskis teeninud Ants Jakovlev (1624) ja Matjuška Vaga (1628). Isegi kui need mõned “saksa” nimed üldpilti muuta ei pruugi – püsivamad jäljed ilmuvad Siberisse ju ikkagi eesti külade ja kogudustega 19. sajandil –, lisavad need väärtuslikud andmed ajaloopildile sügavustäpsust ning tunnetusvärvi. Mäletatavasti arvati Jaan Pennari, Tõnu Parmingu ja P. Peter Rebase ülevaates “The Estonians in America 1627–1975”, et Delaware’i jõe äärde 1627. aastal rajatud rootsi koloonias New Sweden võis olla ka eestlasi (nt. 1654 mainitud Tallinnast pärit trummar Johan Schalbrick). A. J. nimeviited viivad ka eestlaste ja Siberi seose tagasi Rootsi aega, kuid A. J. andmed on (võrreldes võimalike Ameerikasse jõudnud eestlastega) veidi varasemad ja isegi tõenäolisemad. Need mõned “saksa” nimed Venemaal ja Siberis on aga järjekordne vihje, kui otseselt oli eesti meestel nii 17. sajandil kui ka hiljem, Põhjasõja aegu Rootsi armeega pistmist. Kui vaid kõik tollased nimed päritoluga kohakuti saadaks ning materjalid sobiva traktaadi kujul trükki saadetaks! Et mainitud leheküljed tuletavad meelde primaarsete ja sekundaarsete allikate küsimust, võib A.J. tööst leida kaudse vastuse sel-

lelegi. On päris ilmne, et Venemaa eestlaste (kolooniate resp. külade) ajalugu ei ole veel nii põhjalikult läbi kirjutatud, et saadaks läbi ajada pelgalt ülevaatekirjanduse najal, ilma algallikatega konsulteerimata või lisa otsimata. Kuni Eesti (pluss Riia) rikkalikke arhiivimaterjale pole viimaks hakatud ette võtma väljasaatmist ja väljarändamist käsitlevate eriuuringute kaupa, tuleb seda hoolikamalt analüüsida varasemat kirjasõna. Seetõttu on eriti oluline, et omaaegse ajakirjanduse veergudelt – ühtekokku 32 eri ajalehe nime, vt. lk. 275 – jõuab A. J. raamatu kaudu hulk lisainfot teaduslikku käibesse, näiteks seoses asundustega (lk. 87–88), Siberi-pildiga (lk. 105–106), soolise koosseisuga (lk. 185–191) või ajalis-kultuurilise keskkonnaga (lk. 201–233). Kahtlemata tuleb primaarsete allikate hulka lugeda ka A. J. arvukad keelejuhid. Et A. J. oskab materjalist lugu pidada ega raatsi kogutut naljalt kõrvale jätta, on ta looduskeskkonna kõrval leidnud olulisi kodupaiga sümboleid ka sotsiaalsest ning ajaloolis-kultuurilisest keskkonnast, kirjeldanud Siberi eestlaste perekonda, külaühiskonda, rahvakultuuri ja toite, suhteid naaberrahvastega, iseloomustanud eestlaste keelekasutust ja -suhteid, haridus- ning kirikuelu. Ega olegi väliseestlasi nii kompaktselt ja põhjalikult seni käsitletud. Väitekirja jaoks on 308 lehekülge pigem palju kui optimaalne. Kohati tundub, et autor oleks kirjatööd meeleldi jätkanud, ent punkt tuli vastu ja tähtaeg seisis teele ette. Aga lugejad saavad ise edasi mõelda ning järeldusi teha, kas ja kui oma/võõras paistab Siberi eestlaste kultuur Eestimaa eestlastele (lk. 13), kuivõrd võrreldavad nähtused võiksid olla hulkurlus ning väljarändamine (lk. 76), kas eesti rahvuslaste sõnavõtud tegid väljarändajatele ülekohut (lk. 87), miks said võitleva ateismi tingimusis kannatada eestlaste kalendritähtpäevad (lk. 201–206) jne. Kodupaiga piire kirjeldav osa (lk. 252–259) tõi näiteks allakirjutanule meelde ühe ammuse jutuajamise LätiPulani külas 1983. aastal. Naabrusest, eestlaste Viru-Pulanist, jääb see küla 3 km kaugusele ning me leidsime sealt eesti keelt kõneleva läti vanamemme. Kui memm kuulis, et oleme Eestist, mitte Pulanist, küsis ta meilt, kas Lätimaa on Eestimaast niisama kaugel, kui Siberis jääb läti küla eesti külast. Vastasime, et nad on teineteisele veelgi lähemal, päris kõrvuti kohe. Kui A. J. raamatust küsitavusi otsida, siis vast mõningaid ju leiakski. Näiteks nimetus Tuna 1/2004 131

Arvustused

idaeestlane (lk. 13), mis peaks hõlmama siiski Ida-Eesti elanikke, mitte kaugele idakaarde väljarännanuid. Historiograafias mainitud Viktor Maamäe raamatu “Eesti vähemusrahvus NSV Liidus” 1980. aasta trüki kõrval (lk. 15) on nimetamata 1977. a. esimene ja 1990. a. kolmas trükk. Võhikule võib jääda mulje, et Mikk Titma tutvustas 1977. aastal teost, mis ilmus alles kolm aastat hiljem. Oma 150 Siberi eestlasest keelejuhti on A. J. jaganud kolme rühma (lk. 23): kuni 1935. aastani on sündinud 90, aastail 1935–1950 on sündinud 40 ja pärast 1950. aastat 20 inimest. Pole piisavalt selge, miks on nad nii jagatud, kas oli rühmitamise aluseks inimeste vanus või kujunes skaala keskmeks miskipärast just 1935. aasta. Seni on sotsiolingvistikas (Viikberg, 1989) ja rändeuuringuis (Hill Kulu, 1996) jagatud keelejuhid põlvkondadeks 20-aastaste vahedega (nt. 1911–1930, 1931–1950, 1951–1970). Mitmes peatükis on toodud näiteid eri rahvaste harjumustest ja tavadest, saame teada, et itaallase kodutunne lõpeb ukselävel (lk. 34). Paraku jääb teadmata, kui kaugele oma välisuksest kannab solgi venelane, kuhu viib selle eestlane või Siberi eestlane. Vähemalt kirjandusloendis võinuks olla mainitud Aavo Valmise brošüür eestlaste koolielust Venemaal (1997), oleks tasunud lähemalt tutvuda ka Pauline Paju mälestustega Ülem-Suetukist (tallel ERM-i kogudes) ja pastor Johannes Granö Siberi-raamatuga (1885). Errata-rubriiki kuuluvad niisugused juhtumid, kus Euroopa paikneb Venemaast idas (lk. 21), et 2000. aastal täitus Ülem-Suetukil 150 aasta asemel 100 (lk 204) või et Peterburi Jaani kogudust on teoses nimetatud Johannese-nimeliseks (lk. 225). Kodus valmistatud viina, st. puskari kohta tarvitatud väljend ebakainestav jook (lk. 219) mõjub vähemalt ootamatuna, imago oleks aga kindlasti soovitatavam sõnakuju kui imidž (lk. 158 jm.). A. J. uurimus toob kujukalt esile sellegi, kui suhteline võib olla inimelu ja -tegevus ning kuivõrd seotud oma ajaga. 19. sajandil kohastumist soosinud, pluss-märgilised faktorid – põlisus, pikaajaline seotus territooriumiga, ettevõtlikkus, töökus jms. – pöördusid ju hiljem nõukogude võimu tingimustes eluohtlikult negatiivseks. Ka 1930. aastate repressioone kritiseerides ei saa unustada, et nende taga polnud üksikperverdid (olgu ninamehe nimeks Stalin, Ježov või Jagoda), vaid nõukogude võim kui kuritegelik süsteem. Ei varja raamat postkolonialismist rääkides sedagi, et kolonia132 Tuna 1/2004

lism pole Siberis veel sugugi lõppenud. Mis aga lugejasse puutub, siis tasuks silmas pidada, et informatsioon võib olla “koloreeritud” keelejuhtide eneste arusaamast, teadmistest või lihtsalt suhtumisest. Kui kellegi mees oli austerlane (lk. 176), siis viitab see mehe päritolule kunagisest Austria-Ungari keisririigist, mitte rahvusele. Siberi eestlaste seisukohti resümeerivad lõigud ei pruugi väljendada autori seisukohta (à la venelase-stereotüüp on enamasti negatiivne, lätlased ei ole nii töökad kui eestlased, minu vanaisa saadeti ilma süüta Siberi tühja). Oma koha- või perekonnanimesid kommenteerides on ka Siberis kasutatud võtet, mida teadlased nimetavad rahvaetümoloogiaks. Näiteks on eestlaste Ülem-Bulanka küla Ida-Siberis saanud oma nime Bulanka jõe järgi. Et eestlase suu ütleb Bulanka asemel Pulan, siis on elanike meelest tulnud see nimi sõnast “puulaan” (lk. 118, 121). Vladivostoki lähistel Liivikülas on ühe merelahesopi hiinakeelsest Kuši-nimest saanud venelastel omakeelne – ja ühtlasi arusaadav – buhta Kuvšin ning eestlastel Kuusi puht, mis arvatakse kuuskede järgi tulnuvat (lk. 119). Ütlemata tore, et Aivar Jürgenson on rikkaliku ajaloolise faktoloogia kõrval talletanud ka põnevaid pärimusi, arvamusi ning muhedat rahvaetümoloogilist fantaasiat.

Jüri Viikberg

Arvustused

Ambitsioonikas terviktõlgendus Eesti suure murrangu kohta Rein Ruutsoo. Civil Society and Nation Building in Estonia and the Baltic States: Impact of Traditions on Mobilization and Transition 1986–2000 – Historical and Sociological Study. – Acta Universitatis Lapponiensis, 49. Lapin Yliopisto, Rovaniemi, 2002. 434 lk.

ein Ruutsoo ajaloolis-sotsioloogilise uurimuse põhiobjekt on Eesti nüüdisajaloo suur murrang, ent autor paigutab selle avarasse ajalooperspektiivi, milleks on riigi ja ühiskonna vahekorrad Eesti esimese iseseisvuse ajal ja Nõukogude perioodil. Uurimus esitati kaitsmiseks väitekirjana Rovaniemis Lapi Ülikooli ühiskonnateaduste teaduskonnas. Tegu on ambitsioonika terviktõlgendusega. Selles on kõige tähtsam nägemus iseorganiseerumise kesksest rollist omariikluse rajamisel ja rahvuse ülesehitamisel. Viimase protsessi eelduseks on inimese võime organiseeruda ja teha ühishuvide nimel koostööd. Niisugune vaatepunkt erineb Eestiski nii tavalisest hoiakust, et esmajärjekorras toonitatakse uue riigi ja ühiskonna väärtustega (kultuurilist) sobitumist. Erinevus on oluline siis, kui arutatakse näiteks vene vähemuse integreerimist eesti ühiskonda. Põhikäsitus saab juba selle järgi selgeks, missuguseid mõistevahendeid peab Ruutsoo vajalikuks, et analüüsida süsteemivastase identiteedi kujunemist riigisotsialistliku (totalitaarse) süsteemi sees, massilist mobiliseerumist siirdeajal ja lõpuks – Eesti rahvusriigi kindlustumist demokraatiana. Tähtsad on sealjuures organisatsioonid ehk teisisõnu inimesi ühendavad võrgustikud, identiteedid ning poliitiliste võimaluste avanemine ja struktuur (political opportunity structure). Kodanikuühiskonda määratledes aktsepteerib Ruutsoo arusaama, et see on poliitilise süsteemi selline areen, kus iseorganiseeruvad rühmad, liikumised ja üksikisikud, mis vahekorras riigiga on suhteliselt autonoomsed, püüavad esile tuua väärtusi, tekitada ühendusi ja solidaarsust ning esindada oma huve. Kolmandas peatükis võetakse käsile “kodanikukultuur” Eestis ja teistes iseseisvates Balti

riikides maailmasõdade-vahelisel ajal. Kõigis neis riikides varisesid algselt parlamentaarsed demokraatlikud süsteemid kokku ja muutusid autoritaarseks. Eestis ja Lätis juhtus see aastal 1934. Siiski peab Ruutsoo eriti Eesti autoritaarset süsteemi suhteliselt “pehmelt” (mild) autoritaarseks ja arvab, et oluline positiivne aspekt oli kodanikuühiskonna eri osade ning nende ja riigi vahelise teatava dialoogi väljakujunemine kohe iseseisva riigi sünnist saadik. Neljanda peatüki teema on nõukogude aeg Teise maailmasõja lõpust kuni 1980-ndate keskpaigani. See periood jaguneb äärmiselt repressiivseks stalinismiajaks maailmasõjast kuni 1953. aastani, mil murti rahva vastupanu ja lõhuti “kodanliku” ühiskonna struktuurid, ning sellele järgnenud ajaks, mis sisaldab nii “muganduva vastupanu” aastaid kui ka opositsioonikultuuri väljakujunemist. Järgnevalt käsitleb autor massiliikumiste ja suurte murrangute aega, “Eesti antikommunistliku revolutsiooni” perioodi 1986–1991. See peatükk sisaldab arupidamisi Nõukogude Liidu lagunemisprotsessi ja Eesti massiliikumiste üle, seega ühelt poolt üleliidulise perestroika ja teiselt poolt eestlaste endi aktiivsuse vahekorra üle. Viimase puhul on analüüsitud nii Rahvarinde väljakujunemist kui ka sellega konkureerima asunud Eesti Kongressi sündi. Seejärel uurimuse vaatepunkt muutub, ning murranguaega asutakse analüüsima rohujuuretasandilt. Ruutsoo sooritab kahte peatükki hõlmava ekskursiooni Lõuna-Eestis paiknevasse, kolme tuhande elanikuga Kanepi valda, eesmärgiga välja selgitada, kuidas reageerisid eliidi kõrval murranguajale kohalikud elanikud ja kuidas neil kujunes aktiivsem hoiak toimuvasse. Lisaks kirjeldatakse, millised institutsionaalsed, sotsiaalsed ja majanduselu muutused toimusid kohapeal. Kaheksandas peatükis tullakse tagasi revolutsiooniliste aastate 1986–1991 juurde, käsitledes seekord just toona kristalliseerunud erinevaid põhiveendumusi. Läbiv idee on kahe oponeeriva freimi (frames) suhestamine omavahel. Üks neist on Rahvarinne ja teine Eesti Kongress, praeguseks peamiselt Isamaaliidu erakond. Jutuks on võitlus, täpsemalt võitlus ja vaidlus iseseisva Eesti olemuse üle, võitlus liberaalse joone ja rahvusradikaalide vahel. See oli võitlus kaasaja, aga ühtlasi ka mineviku ja selle kasutamise pärast kaasaja õigustajana. Üheksanda peatüki teema on kodanikuühiskonna iseloom ja toimimine, otseselt aga kodanikuühiskonna kärbumine iseseisvas Eestis 1990Tuna 1/2004 133

Arvustused

ndail aastail ning arutlused kriisi põhjuste üle. Kokkuvõttepeatükis piiritleb Ruutsoo Eesti kogemuse erinevaid etappe Balti riikide võrdluses. Kõrvutusi Baltimaade ja idapoolse KeskEuroopa riikidega leidub teisteski peatükkides, mõnikord on võrdlevaid viiteid ka Soomele ja teistele Põhjamaadele. Ühtekokku on tegu tööga, kus pole kardetud käsitleda kodanikuühiskonna vaatepunktist lähtudes Eesti lähiajaloo kõige kesksemaid ja vaieldavamaid küsimusi. Vaatepunkt on sotsioloogilis-ajalooline ning seatud eesmärk eriti auahne. Lugeja võib jälgida 1990-ndate Eesti tõuse ja langusi, lahinguid, milles omavahel põrkusid ning mõjutasid üksteist nii osalejad kui ka struktuurid. Uurimuse lugemine on põnev ja tänuväärne seiklus. Juba seetõttu, et see algab avara vaatega Eesti lähiajaloole ja selle eri kihtidele. Ühelt poolt laseb kodanikuühiskonna mõiste pöörata tähelepanu riigi ja ühiskonna suhetele ning teiselt poolt saab niiviisi eritleda keskuse ja perifeeria – ehk eliidi ja kohalikus keskkonnas elavate inimeste suhteid. See vaatenurk töötab, liigendades mahukat uurimisobjekti julgelt ja selgitavalt. Ruutsoo püstitab uusi küsimusi ja toob nähtavale probleeme, mida pole uuritud. Teos on mõjuv saavutus, sest ta sisaldab ainet terveks uurimisprogrammiks. Seikluslik on lugemine aga selleski mõttes, et raamatu rohketel lehekülgedel ristlevad erinevad teemad, kord välja ilmudes, kord kadudes ning tulles siis taas esile. Raamatul on oma aja- ja teemastruktuur ning põhjendus, teda läbib punase niidina kodanikuühiskonna arengu idee, ent sealjuures tehakse hulganisti kõrvalepõikeid ja lühiekskursse. Uurimuses on mustandlikkust ja ebaühtlust, on äärmiselt huvitavaid lõike, aga ka tühijooksu. See viimane kujutab pigem avarat perspektiivi, kui võtab käsitletava teema täpselt kokku. Ohtrasti kasutatakse ühiskonnateaduse termineid, kuid mõistelise täpsuse poole ei pürita. Ühtede ja samade terminite all võidakse eri seostes pidada silmas sootuks erinevaid asju ning mõningate mõistete kasutus on nii grandioosne, et nood kaotavad oma analüütilise jõu. Nii on juhtunud näiteks (sotsiaalse) kapitali mõistega. Ka on kasutatud erinevaid ajatasandeid, mis osalt ehk seletavad kordusi ja mõistevahetusi. Selle loo kõige kenam osa on Nõukogude aja ning tollase mitmesuguste aktiivse mugandumise ja vastupanuvormide analüüs. Ruutsoo demonstreerib ilmekalt üht varianti, missugune võis olla riigist eraldi toimiv ja siiski riigiga 134 Tuna 1/2004

vastastikmõjus olev kodanikuühiskond. Esimese iseseisvusaja kirjelduses olnuks minu meelest põhjendatud analüüsida ka traditsioonidest pärit vastuolulist ainest ehk ebademokraatlike joonte tähendust hilisemate aegade jaoks. “Laulva revolutsiooni” aegse rühmitumise, organiseerumise ning erinevate eliidirühmade vahelise aatevõitluse (ühtlasi võitluse Eesti mineviku pärast) kujutus on huvitav ja hariv. On kirjeldatud Rahvarinde ja Eesti Kongressi vastandumisest sündinud polariseerumist. Erimeelsused riigi ja ühiskonna loomuse ning vene vähemuse suhtes näitasid algusest peale konkreetselt ära, missugused olid ühe väikese (taas)sündinud “rahvustuva riigi” (nationalizing state) ette kerkinud pinged sotsialismi kokkuvarisemise järel. Küll on probleemne see asjaolu, et Ruutsoo ise võttis 1980-ndate lõpu ja 1990-ndate alguse protsessidest aktivistina agarasti osa. Ning seda enam, et mainitud võitlus ajaloo tõlgendamise üle oli tõepoolest võitlus. Uurimus keskendub Eesti eliidirühmadele, eriti intellektuaalsele eliidile. Toimiva kodanikuühiskonna idee peaks aga sisaldama ka ulatuslikku rohujuure-tasandilist organiseerumist. Kvantitatiivsete andmetena on juttu ka sellest, kuid selle teema kõigekülgne kirjeldus eeldaks lisaks rohujuuretasandi ja eliidi suhte konkreetset kirjeldust. Nii tulebki autorit tunnustada, et kahe peatüki mahus on analüüsitud kohalikke sündmusi. Minu arvates selgub tõesti, et murranguaegadel liitusid kohalikud elanikud intelligentsi ja muu eliidiga, ent teisalt ei selgu sellest siiski vältimatult, et tegu oleks olnud just nimelt “kodanikuühiskonna tõusuga”. Need tegutsemisvormid, mis 1980-ndate lõpul esile kerkisid, illustreerivad kollektiivse tegevuse manifestatsioone, identiteedi seisukohalt küll keskseid, ent organiseerumisvormidelt ajutisi. Huvitav oleks eriti 1990ndate kohta lugeda kohaliku ja riigitasandi suhete süstemaatilist analüüsi. Selleks on kohalikke olusid kirjeldavais peatükkides ju ainet küll. Kokkuvõttes on see uurimus nii oma ambitsioonide, ebaühtluse kui ka läbitungiva nägemusjõu poolest üks paras kivirahn. Näib nii, et siin on tunda ühe väikerahva intellektuaali jaoks peaaegu kohustuslikku rollide kokkusulamist: on uurijakirge, aga ka tegevusõhinat ja paatost.

Risto Alapuro tõlkinud A. L.

V A R I A

Rein Helme in memoriam

Rein Helme Kroonlinnas. Foto: Peep Pillak

una sellessamas numbris, just neil lehekülgedel pidi ilmuma Rein Helme kirjutatud tutvustus Karsten Brüggemanni doktoritööst Loodearmee kohta. Selle kirjutamine jäi tal viimase minuti peale nagu paljud muudki asjad siin kiirustavas maailmas. Saatuse tahtel lahkus Rein Helme möödunud aasta viimasel päeval meie hulgast. Maha jäi hulk lõpetamata töid-tegemisi ning veel rohkem kavatsusi ja plaane. Lõpuni sai kirjutatud ühe elu lugu. Rein Helme sündis 21. veebruaril 1954. aastal Pärnus kellassepa pojana. Nii Rein kui ka tema õde Reet ja vanem vend Mart said kodust kaasa rahvusliku kasvatuse – oli ju nende vanaisa Vabadusristi kavaler ja isa võidelnud kommunismi vastu Saksa mundris. Rein Helme õppis aastatel 1961–1972 L. Koidula nimelises Pärnu II Keskkoolis ning osales kooli ajalooringi ja noorteadurite organisatsiooni töös. Ajalooalasel konkursil saavutas ta kord linna raames ka esikoha ja tuli auhinnalistele kohtadele kõnevõistlustel. Samas põhjustasid tema poolt väljaöeldud ajaloofaktid mõnigi kord konflikte pedagoogi-

dega, kes järgisid õpetamisel ametlikku, kompartei ideoloogilist joont. Siiski oli huvi ajaloo vastu nii suur, et viis ka Reinu vanema venna Mardi eeskujul õppima Tartu ülikooli ajalooteaduskonda, mille ta lõpetas 1977. aastal. Ülikoolis õppides võttis Rein Helme juhtivalt osa Üliõpilaste Teadusliku Ühingu tegevusest, osales vabariiklikel ja üleliidulistel konkurssidel, saades neil auhinnalisi kohti. Osalemine orientalistikaringi töös, aastatel 1973–1975 esimehena, avardas silmaringi ja tõi kaasa õppeprogrammiväliseid teadmisi. Tudengina huvitus Rein Helme vanadest üliõpilastraditsioonidest ja püüdis neid ümbritseva nõukoguliku tegelikkuse kiuste üliõpilaste hulgas elus hoida. Kui Eestis hakati taastama üliõpilasseltse ja korporatsioone, siis oli Rein Helme üks neist, kes taastasid korporatsiooni “Sakala” tegevuse kodumaal. Aastatel 1976–1978 töötas Rein Helme ENSV Kultuuriministeeriumi juures asuva Muuseumide ja Kultuurimälestiste Teaduslik-Metoodilises Nõukogus osakonnajuhatajana muuseumide alal, seejärel 1981. aastani Tallinna RiikliTuna 1/2004 135

Varia

ku Konservatooriumi marksismi-leninismi kateedri õppekabineti juhatajana. Ta ise on seda episoodi oma eluloos kirjeldanud: “See amet tähendas tehnilise laborandi tööd kateedris ning üliõpilaste teenindamist õppekabineti raamatukogu kasutamisel ja selle raamatukogu komplekteerimist koostöös Tallinna Riikliku Konservatooriumi raamatukoguga. Kuna ei ole kunagi olnud NL Kommunistliku Partei liige, siis ei olnud võimalik mind rakendada poliitiliste ainete õpetamisel, millest keeldusin ka juhtudel, kui seda pakuti mitteametlikult kolleegide poolt. Üliõpilastele olen õpetanud üksnes teadusliku töö (referaatide) vormistamist. Töö konservatooriumis lõppes, kuna võõrustasin 1978. a. sügisel oma kodus kolme USA ajakirjanikku, kes neile omase Lääne naiivsusega meie vestluse sisu oma ajalehtedes refereerisid ning selle omakorda ära trükkisid meie rahvuskaaslaste pagulaslehed. Seepärast kutsuti mind KGB ruumidesse Pagari tänaval, kus minuga vestles TRÜ vilistlane vanemleitnant Kalk. Pidin kirjutama seletuskirja, selle järel mind KGB ei tülitanud, kuid informeeris TRK rektor prof. Viktor Gurjevit, et organid ei pea soovitavaks minu kokkupuuteid üliõpilastega. KGB-poolseteks meeldetuletusteks olid ka sagedased kutsed osa võtta kordusõppustest N. armees. [– – –] Lahkunud TRK-st olin mõnda aega vabakutseline ning kasutasin aega teaduslikuks uurimistööks. Raha teenisin tõlgetega prantsuse ja vene keelest.” Järgnevate aastate jooksul õpetas Rein Helme ajalugu Tallinna 49., 8., 9., 37. ja 54. Keskkoolis. “See tore aeg, vahel väiksema, vahel suurema koormusega jättis aega teaduslikuks uurimistööks, milleks sõitsin sageli Tartusse, Riiga, Moskvasse ja Leningradi,” meenutab ta ise omakäelises eluloos. Õpilased mäletavad hr. Helmet värvika isiksuse, erudiidina, kelle tundide sisukus ja stiil lummas: ajalooõpetaja lahutamatud kaaslased olid Nõukogude oludes silmatorkav kikilips ning vestitaskust paistev hõbedane uurikett, tema tundides räägiti ajaloost nii, nagu ta on olnud, mitte “ideoloogilist jura”, ja koolilapsed said kuulda kommunistliku korra tegelikust, inimvaenulikust olemusest. “Rein Helme oli jõudnud anda vaid ühe ajalootunni, kuid ta oli kohe kõikide lemmik,” meenutab üks õpilane 1980. aastate lõpust. Ajalooline tõde on iga ausa ajaloolase missioon, ent selge on ka see, et keskkooli ajalooõpetaja ametit pidas Rein Helme ennekõike siiski endale ja perekonnale ülalpidamise teenimiseks – viimasel kursusel oli Rein Helme abiellunud kunstiajaloolase Enekeniga, kellega tal sündisid pojad Peeter (1978) ja Toomas (1982). 136 Tuna 1/2004

Rein Helme kirg oli aga Napoleon. Oma kire ja temaatilise kogu kohta on ta ise märkinud: “Siinkirjutaja on Napoleoni isiku ja ajajärgu vastu huvi tundnud lapsest saati. Selles on kaasa aidanud kodune kasvatus, kus kallihinnaliste raamatute hankimine on alati mõistmist ja toetust leidnud. Esimese raamatu pärisin tšelloprofessor Raimond von Bööckest järelejäänud materjalidest. Paraku hukkus sõjakeerises enamik tema poolt kogutust. Tõsise nurgakivi minu Napoleonica-raamatukogule pani kolmkümmend aastat tagasi tollal Tartus tudeerinud vend Mart Riia tänava tillukese, kuid rikkaliku sõbraliku antikvariaadi abil. Usun, et suur osa raamatuantikvariaatidest leitud vanematest väljaannetest on omal ajal kuulunud meie maa mõisabiblioteekidesse. Mõnelgi puhul kinnitavad seda vapid, templijäljendid või sissekirjutused. Palju raamatuid, esemeid ja pilte on hangitud Venemaalt juba Nõukogude ajal. Huvi suure isiksuse, suure ajastu ja suurte sündmuste vastu on püsinud. Kasvanud on raamatukogu, juurde on hangitud ajastust pärinevaid esemeid ja kõikvõimalikke Napoleoni suveniire, postkaarte, pilte.” Rein Helme kirg Napoleoni vastu ei piirdunud ainult kollektsionääri omamisihaga, vaid tema eesmärk oli lisada Napoleonica rikkalikku varasalve ka midagi omalt poolt ja seepärast oli ta seadnud eesmärgiks sel teemal dissertatsiooni kaitsmise. See polnud igapäevase töö kõrval sugugi kerge ülesanne, seda enam, et oli professoreid, kes leidsid, et kuna Napoleon oma vägedega Eestisse ei jõudnudki, siis pole mingit mõtet seda teemat uurida, sest kraadi nagunii sellisel teemal kaitsta ei õnnestu. Kahtlejate kiuste jätkas Rein Helme oma uurimistööd, osales Napoleoni ajastut käsitlevaid ettekandeid pidades teaduskonverentsidel ja avaldas vastaval teemal artikleid. Tol ajal olid ajalooalaste uurimustööde avaldamise võimalused kasinad – puudus ju ajaloolastel oma erialane ajakirigi. Nii ilmusid artiklid “Kangelased ei unune. 1812. a. Isamaasõda Baltimaades” ja “Peterburi kaitse 1912. aasta Isamaasõjas” ajakirjas Küsimused ja Vastused (1981, nr. 10 ja 21). Ettekannete teesid “Balti sõjatandri osa 1812. aasta Isamaasõjas”, “1812. a. Isamaasõda Baltikumis. Arhiiviallikad” ja “1812. a. Kuramaal. Friedrichstadti (Jaun-Jelgava) operatsioon” TRÜ Üliõpilaste Teadusliku Ühingu humanitaar- ja loodusteadustealase konverentsi teeside kogumikes (Tartu, 1985–1987). 1987. aastal ilmusid juba mahukamad artiklid “Liivimaa maakaitsevägi 1812. a. Isamaasõjas” (ENSV TA Toimetised. Ühiskonnateadused, nr. 36/1) ja

Varia

“Vene-Saksa Leegioni formeerimisest Eestis 1812–1813” (Uurimusi Läänemeremaade ajaloost IV, TRÜ Toimetised). Need olid osaks kandidaaditööst “1812. aasta isamaasõja Balti sõjatander”, mille kaitsemiseni Tartu ülikoolis jõudis Rein Helme prof. Helmut Piirimäe juhendamisel 1987. aasta 3. aprillil, oponentideks prof. S. Vahtre Tartust ja H. Strods Riiast. “1987. aasta jürikuu kolmanda päeva päikesepaistelisel pärastlõunal võisid ülikooli peahoones viibijad näha pikemat kasvu, tugeva kehaehitusega, käharpäist ligi 33 aasta vanust soliidset härrasmeest, käes musta värvi mahukas sakvuajaaž, siirdumas otsustaval sammul TRÜ õpetatud nõukogu saali poole. Harjumuspärane liigutus vestitaskusse tõi nähtavale kuldketi küljes oleva uuri – kohtumiseni K 069.02.05-ga jäid loetud minutid. Meie tuttava terashallide silmade pilk oli täis otsustavust,” meenutab seda tähelepanuväärset päeva ajakirja Kleio esimeses numbris sõjaajaloolane, hilisem diplomaat Margus Laidre, kes annab väitekirjale alljärgneva hinnangu: “R. Helme dissertatsioon on nõukogude historiograafias esimene katse analüüsida 1812. a. sündmuste kompleksi Baltimail, millega autor ka suurepäraselt toime tuleb. Peatähelepanu on pööratud sõjalis-poliitilistele, majanduslikele ja ühiskondlikele protsessidele Venemaa kolmes läänepoolses kubermangus, mis langevad suures osas kokku tänapäeva Eesti ja Läti NSV territooriumiga. Üksikküsimustes tuleb kindlasti esile tõsta Peterburi kaitsesüsteemi ja Vene-Saksa leegioni formeerimise käsitlusi. Eesti ajaloo seisukohalt on kõige väärtuslikumaks töö kolmas peatükk “Okupatsiooni all ja tagalas”, mis on pühendatud mitmesugustele sõjakoormistele Baltimail. Meisterlikult on välja toodud eestlaste osa Vene armee regulaarvägedes ja maakaitseväes.” Kolm aastat hiljem ilmus väitekirja põhjal valminud monograafia “1812. aasta Eestis ja Lätis” (Olion, 1990) ja see oli taassündiva Eesti sõjaajaloo üks esimesi tõsiseltvõetavaid uurimusi. Siinkohal mõned väljavõtted sõjaajaloolase Tõnu Tannbergi Vikerkaares (1991, nr. 9) avaldatud põhjalikust retsensioonist: “R. Helme on oma monograafias põhirõhu asetanud 1812. aasta sündmuste sõjalise külje käsitlemisele Balti kubermangudes, see võtab enda alla ligi 2/3 raamatu mahust. [– – –] Sõjasündmuste kirjeldamisel on monograafias paljusid seniseid seisukohti korrigeeritud ning vajaduse korral ümbergi lükatud. [– – –] Üldiselt on R. Helme kirjutamislaadile omane isikustatud lähenemine ajaloosündmustele. [– – –] Teise olulise valdkonnana puhtsõjalise aspekti kõrval jälgib R.

Helme oma monograafias diplomaatilist arengut 1812. aastal. [– – –] Siinkirjutajale pakkus aga kõige enam huvi R. Helme monograafia kolmas suurem teemavaldkond, mis on seotud sõja mõjuga Balti kubermangudele.” Värskelt kandidaadikraadi kaitsnud Rein Helme sai sama aasta septembrist ENSV Oktoobrirevolutsiooni ja Sotsialistliku Ülesehituse Riikliku Keskarhiivi (praeguse Riigiarhiivi) dokumentide publikatsiooni ja kasutamise osakonna juhatajaks. Arhiivitöö korraldamisel, kus tollal oli sõnaõigus veel kompartei- ja julgeolekustruktuuridel, oli Rein Helme see, kes nõudis visalt erifondides hoitavate arhiividokumentide avalikustamist. “Põhimõtteliselt vale on kvalifitseerida EV välispoliitika materjalid nõukogude riigi saladusteks. Seda ei saa põhjendada ei juriidiliselt ega loogiliselt. Põhjendus võib olla üksnes bürokraatlik. Olen veendunud, et Eesti NSV Välisministeeriumi toetusel ning arvestades üldiselt muutunud olukorda, on küllaltki lihtne kõrvaldada takistavad bürokraatlikud formaalsused ka Moskvas. Mis aga puutub kedagi kompromiteerida võivatesse materjalidesse, siis arhivaalide salastamine siin igavesti ei aita. Ühiskond ise peab end kujundama niisuguseks, et aegunud dokumendid ei saa olla šantaaživahendeiks põlvest põlve. Tuleb välja töötada aegumistähtajad, nagu seda rakendatakse paljudes maades. See on veel üks võimalus vältida jalgratta leiutamist ning kasutada olemasolevaid kogemusi. Täiesti mõistetamatuks jääb ettepanek hoida suletuna üliõpilaskorporatsioonide materjalid. Arvan, et EV siseelu vähegi tundev inimene möönab, et korporatsioonid tõepoolest soodustasid meie ühiskonnas “onupojapoliitikat”, kuid kas see loob vajaduse nende dokumente salastada? Korporatsioonide mõju üliõpilaskonna taseme ja näo kujundamisele, kultuurhariduslik tegevus, omavalitsustraditsioonide (st. demokraatia) süvendamine nõuavad hoopiski korporatsioonide osa märksa positiivsemat hindamist, kui seda siiamaani on tohtinud teha. Ja olgu kuidas oli, just tõe jaluleseadmiseks me vajamegi võimalikult vaba juurdepääsu dokumentidele,” kaitses ta oma seisukohti 1987. aasta lõpus. Tsiteeritud katke pärineb ajakirjanduses avaldamiseks mõeldud pikemast artiklist, kus Rein Helme valgustas tol ajal Eesti arhiivinduses valitsevat masendavat olukorda ja tegi ettepanekuid selle parandamiseks. Paraku jäi artikkel aga avaldamata – ilmselt oli see liiga otsekohene ja tõi esile ka KGB otsustava osa dokumentide salastamisel või avalikustamisel perestroika-aegsetes arhiivides. Ühe masinakirjakoopia oma ilmumata artiklist pealkirjaga “Enam eriti ei hoita. Arhiivide Tuna 1/2004 137

Varia

vabanemisest” andis Rein Helme allakirjutanule, kes on seda andmerikast ja oma ajastut hästi peegeldavat ülevaadet arhiiviajalooliste artiklite ja ettekannete koostamisel korduvalt kasutanud. Rein Helme osalusel ilmus mitmeid arhiividokumentide publikatsioone nagu “MolotoviRibbentropi paktist baaside lepinguni. Dokumente ja materjale” (Tallinn, 1989) ja “1940. aasta: eel- ja järellugu” (Tallinn, 1991). Rein Helme oli kindlalt seda meelt, et arhiiv peaks olema ka uurimis- ja teadusasutus, kus valgustataks ajalugu ad fontes. 1987. aasta lõpus on ta kirjutanud: “Ilmselt on vaja kiires korras avaldada võimalikult palju EV dokumente põhjalikult kommenteeritud temaatiliste teaduslike publikatsioonidena. Seda enam, et EV ajaloo objektiivne hindamine ja teaduslik uurimine seisavad alles ees.” Rein Helme osales Noorte Arhivistide Nõukogu tegevuses ja tema toetusel taastati 1989. aastal Eesti Arhivaaride Ühing, mille aktiivseks liikmeks ta jäi elu lõpuni. 1988. aastal oli Rein Helme koos mõttekaaslastega Eesti Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi ellukutsujaks ja selle esimeheks aastatel 1990–1992. Ta oli üks neist rahvusliku taasärkamise aegsetest ajaloolastest, kes oma rohkearvuliste artiklite ja avalike sõnavõttudega aitas kaasa Eesti taasiseseisvumise mõtte levimisele ja teokssaamisele. Oma silmapaistva tegevusega ajaloolaste usalduse võitnud Rein Helme valiti 1989. aasta detsembris Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi direktoriks. Sellel ametikohal olles tegi ta tänuväärset tööd meie ajaloo uurimise ümberkorraldamiseks rahvuslikele alustele ja rahvusvaheliste sidemete loomiseks välisriikide, eelkõige Soome, Rootsi ja Saksamaaga, aga ka Eesti pagulasajaloolastega kogu maailmas. Ta võtab ise kokku oma töö Ajaloo Instituudi direktorina: “Asutus õnnestus suurel määral demokratiseerida, lülitada kõikidel tasanditel rahvusvahelisse uurimistöösse, vabastada ideoloogia-asutuse mainest. Paraku toimus samal ajal vana organisatsioonilise ja finantssüsteemi kokkuvarisemine, mis laostas ka Instituudi. Seades prioriteediks töötajate heaolu, tõin ohvriks radikaalse uuenduspoliitika, mis oleks nõudnud inimeste massilist vallandamist vastu rasket talve.” 1992. aasta septembris valiti Rein Helme valimisliidu “Eesti Kodanik” nimekirjas VII Riigikogu liikmeks. Kuna valimisliidu juhid otsustasid asuda koostööle talle vastuvõetamatute poliitiliste rühmitustega ja loobusid varasematest kokkulepetest, siis otsustas Rein Helme liituda Isamaa fraktsiooniga. Riigikogus usaldati 138 Tuna 1/2004

talle 1992. aasta oktoobrist kuni 1995. aasta märtsini riigikaitsekomisjoni esimehe amet. Samuti kuulus ta NATO Parlamentaarse Assamblee Eesti delegatsiooni. Hiljem kuulus Rein Helme Eesti NATO Ühingu juhatusse, oli Paneuroopa Eesti Ühenduse liige ja aitas kaasa Otto von Habsburgi Eesti visiitide kordaminekule. Rein Helme teeneid Eesti kaitsejõudude ülesehitamisel ja rahvusvahelise koostöö väljakujundamisel on võimatu üle tähtsustada. Oma osa etendas siin kindlasti Rein Helme särav ja avatud isik ning suurepärane keelteoskus: ta oli valmis esinema või laskuma erialasesse diskussiooni ühtviisi nii saksa, prantsuse, vene, inglise kui ka soome keeles. Tema põhjalikkust võõrkeelte omandamisel iseloomustab fakt, et 1987. aastal Tallinna Keeltekursustel välja antud tõendile prantsuse keele eksami väga heale hindele sooritamise kohta on Lauri Leesi lisanud: Rein Helme prantsuse keele oskus ja teadmised on võrreldavad ülikooli võõrfiloloogia lõpetanutega. 1995. aasta detsembris valiti Rein Helme Eesti Riigikaitse Akadeemia sõjaajaloo professoriks ja õppetooli juhatajaks, kus ta luges sõjakunsti ajaloo täiskursust ja juhendas diplomitöid. 1997. aasta jaanuaris astus Rein Helme tegevteenistusse, kui kaitsevägede juhataja kindral Johannes Kert kutsus ta Kaitsevägede Peastaapi ajaloonõunikuks, sel ametikohal oli ta kuni 1999. aasta augustini. Teinud ülikoolis õppides läbi kohustusliku sõjalise ettevalmistuse, sai Rein Helmest nagu enamikust tolleaegsetest meesüliõpilastest Nõukogude armee leitnant. Ta kirjutab eluloos: “Muide, õppetööst sõjalise õpetuse kateedris võtsin osa suure huviga kõiges, mis puudutas relvastust, taktikat ja sõjakunsti ajalugu.” Järgnevatel aastatel kutsuti ta mitmeid kordi kordusõppustele. “Kuna polnud NLKP liige, siis ei saanud mind N. armees enam kasutada mingi poliitohvitserina (näit. divisjoni komsomolisekretär, nagu üks kord Kloogal olin). Minust tehti suurtükiväelane, esmalt 122-mm välihaubitsate divisjonis, hiljem nn. Šilkade peal (23-mm kiirlaske-õhutõrjekahurid soomustransportööril). Olen osa võtnud paljudest kordusõppustest ja kursustest kestusega 2 nädalat kuni kolm kuud,” meenutab Rein Helme, kes sai 1983. aastal N. armee reservkapteni pagunid. Sõpradele ütles ta tol ajal kordusõppustele minnes ikka, et see on parim viis vaenlase armeed tundma õppida. 1997. aastal anti Rein Helmele Eesti Kaitseväe kapteni auaste. See päev oli Rein Helme elus suursündmus. Tal oli võimalus militaaralaste teadmiste täiendamiseks Soome Riigikaitsekursustel (1993), Pariisis Rahvuslike Kaitseuurin-

Varia

gute Instituudis (1994), Londoni Ülikooli King`s Collegeís (1995), Taani Forsvarsakademietís (1997), Austrias, kus läbis kursused kultuurimälestiste kaitsest sõjategevuse korral (1997) jne. Omandades pidevalt uusi teadmisi, jagas ta neid samal ajal kolleegidega nii kodumaal kui ka väljaspool. Rein Helme kaasabil taastati Eesti Kaitseliidu Tallinna Maleva Toompea Malevkonna tegevus. Ajaloolasena oskas Rein Helme hinnata kodumaa vabaduse eest, relv käes, võidelnud sõjaveteranide olulist osa praeguse riigikaitse kujundamisel. Teise maailmasõja lahingutegevuse hea tundjana leidis ta kiiresti hea kontakti vanade sõjameestega, ükskõik millisel rindel või millises mundris need olid võidelnud. Kapten Helme valiti 1995. aastal Soome Sõjaveteranide Eesti Ühenduse ja 1998. aastal Soome Mereväes Teeninud Eestlaste Gildi auliikmeks. Rein Helme oli pärast reservi arvamist ka Reservohvitseride Kogu liige. 1993. aasta 23. juunil annetati Rein Helmele Eesti Vabadussõja mälestusrist. Aasta hiljem sai ta Jätkusõja lõppemise 50. aastapäeva ja ülemaailmse soomepoiste kokkutuleku mälestusmedali. 1995. aastal annetas kaitseminister Enn Tupp Rein Helmele Eesti riigikaitse ülesehitamisel osutatud teenete eest kaitseministeeriumi seinakilbi. 1998. aastal sai Rein Helme hulgaliselt aumärke: veebruaris autasustas teda Eesti Kaitseväe juhataja kaitseväe teenetemärgiga, Soome Vabadussõja Pärimusliit Sinise Ristiga, tunnustuseks liidu tegevuses osalemise ning maakaitsealases töö eest, ja Soome Mereväes Teeninud Eestlaste Gild Valge mälestusristiga; septembris sai ta “für besondere Verdienste um die Bundeswehr” Bundeswehrí pronksist teeneteristi (Ehrenkreuz der Bundeswehr in Bronze) ja detsembris Kaitseliidu keskjuhatuselt Kaitseliidu III klassi teenetemedali. 1999. aasta jaanuaris dekoreeriti Rein Helmet Rootsi Ohvitseride Keskkogu poolt teeneteristiga ja veebruaris Kaitseministeeriumi III klassi teeneteristiga. See on loetelu olulisematest, kuid mitte kõigist Rein Helmele annetatud aumärkidest. 1999. aasta 18. novembril avati Tallinna Linnaarhiivis Rein Helme koostatud näitus “Minu Napoleonica”, millega tähistati Korsikalt pärit suurtükiväelasest kindrali Napoleon Bonaparteí võimuletuleku 200. aastapäeva. Allakirjutanul oli võimalus olla juures, kui prof. Rein Helme tutvustas näitust Prantsuse Vabariigi suursaadikule Eestis hr. Jean-Jacques Subrenat´le ja teistele saatkonnatöötajatele. Kui elegantselt väljapeetud esitlus oli lõpule jõudnud, küsis suursaadik, kui mitme erineva Eesti muuseu-

Rein Helme ja Jaanus Jõgi (vasakul) 2002. aasta suvel Arhivaaride Ühingu õppematka ajal Berliinis Riigipäevahoone katusel. Foto: Peep Pillak

mi, raamatukogu ja arhiivi kogude põhjal ekspositsioon on koostatud. Suur oli tema üllatus, kuuldes, et kõik eksponaadid pärinevad prof. Helme erakogust. Kultuuriatašee pr. Geneviéve Ichard lisas omalt poolt: “See on üllatav avastus ja imepärane kollektsioon, mille omanik saab olla vaid kirglikult pühendunu.” 2000. aasta kevadsemestril luges Rein Helme Eesti Humanitaarinstituudis loengukursust “Lääne-Euroopa poliitiline ajalugu 1789–1848”. Sama aasta augustis valiti ta EHI korraliseks professoriks ja ajaloo õppetooli juhatajaks. Varem oli Rein Helme Tartu Ülikoolis lugenud külalisena loengukursusi Kesk-Euroopast Napoleoni ajajärgul ja Lääne-Euroopa poliitilisest ajaloost Napoleonist Juulirevolutsioonini. Samuti tegutses ta õppejõuna Balti Kaitsekolledžis. 1991. aastal oli ta olnud semestri vältel külalislektoriks Toronto Ülikoolis. Rein Helme on mitmetel ohvitseride kursustel pidanud loenguid nii Vabadussõjast kui ka sõjaajaloost. Külalisprofessorina esines ta Rootsi Kõrgemas Sõjakoolis, Bundeswehr´i Ülikoolis Münchenis ja NATO Kolledžis Roomas, tutvustades Balti regiooni julgeolekuprobleeme. Ta oli Rahvusvahelise Strateegiliste Uuringute Instituudi (IISS) liige ning esines ettekannetega paljudel Tuna 1/2004 139

Varia

rahvusvahelistel kohtumistel ja konverentsidel. 2002. aasta veebruarist asus Rein Helme tööle Kaitseministeeriumi, kus ta viimaseks ametikohaks oli avalike suhete osakonna riigikaitselise hariduse ja teabebüroo spetsialist. Rein Helme sulest on ilmunud aukartustäratav arv uurimusi ja artikleid Eesti riigikaitsest, poliitikast, ajaloost ja sõjaajaloost, mida avaldatud paljude maade väljaannetes eesti, saksa, rootsi, soome, vene, prantsuse ning inglise keeles. Ta on teinud kaastööd peaaegu kõigile suurematele kodumaistele ajalehtedele ning ajakirjadele. Mitmed tema artiklid ilmusid Rootsi “Eesti Päevalehes”, samuti Saksamaal ilmuvas “Baltische Briefe´s” jm. Temaga väga erinevatel ajaloolistel teemadel tehtud raadiosaated olid kuulajate poolt armastatud. Rein Helme oli tunnustatud asjatundja baltisaksa ajaloo alal: 1988. aastal oli ta üks Baltisaksa Kultuuri Seltsi Eestis ellukutsujatest, 1996. aastal valiti ta Göttingeni ülikooli juures tegutseva Balti Ajaloo Komisjoni kirjavahetajaliikmeks. Rein Helme kaasabil ja tema kirjutatud eessõnaga ilmus 1992. aastal Tallinnas Bernd von Nottbecki “Vorgeschichte einer Schlacht von Libau nach Wenden”, mis käsitleb Landeswehr´i sõda. Samuti ilmus Rein Helme kaasabil 1995. aastal eesti keeles Georg von Rauchi “Balti riikide ajalugu 1918–1940”. Oma uurimustes on Rein Helme käsitlenud baltisakslastest ohvitsere Vene keiserlikus armees. Barclay de Tolly kõrval süvenes ta ka kindral Friedrich Wilhelm krahv von Buxhoevdeni tegevuse uurimisse, kelle kohta ilmus saksakeelne ülevaade tema ammuse sõbra parun Volker von Buxhoevedeni koostatud väljaandes “Riga 1201 – Buxhoeveden – 2001 Riga”. Rein Helme on kirjutanud ka artikli “Baltisakslastest ohvitserid Eesti kaitseväes” Baltisaksa Kultuuri Seltsi Eestis välja antud kogumikku “Umsiedlung 60. Baltisakslaste organiseeritud lahkumine Eestist” (Tallinn, 2000). Eesti faleristide hulgas oli Rein Helme hinnatud mitte ainult väärtusliku kogu omanikuna, vaid ka aumärkide ajaloo ja protokolli põhjaliku tundjana. 2003. aasta sügisel ilmus koolidele mõeldud riigikaitseõpetuse õpik, mille üks põhiautoreid on Rein Helme. Samal aastal ilmusid veel Rein Helme koostatud ja tõlgitud raamat “Napoleon ja tema mõtteterad” ning tema toimetatud “Sõjategevuse päevaraamat”, kus kirja pandud 2. jalaväepolgu tegevus Vabadussõja päevil. Kirjastuses ootab ilmumist mahukas uurimus kindralfeldmarssal Barclay de Tollyst, alustatud oli monograafia kirjutamist Napoleonist ja kogu140 Tuna 1/2004

miku koostamist silmapaistvamatest Napoleoni marssalitest ning kindralitest. Rein Helme oli inimene, kelle kohta öeldakse “seltskonna hing”. Ta tundis ennast kõikvõimalikel vastuvõttudel, ballidel, paraadidel ja teistel suurema või vähema pidulikkusega korraldatud üritustel õiges elemendis olevat ja armastas ka ise sõpru võõrustada, olgu kodus või lokaalides. Hinnates luksuslikkust, oskas ta ka kasinamates oludes toime tulla – ainult et kõik pidi alati olema pisiasjadeni läbi mõeldud, kutsutud külaliste paigutus, serviis ja lauahõbe, pakutavate söökide-jookide valik. Rein Helme osalusel kujunesid koosviibimised vaimukateks vestlusteks, kus kalambuur järgnes kalambuurile. Muidugi keerles jutt tavaliselt ajaloo või militaristlike teemade ümber ja mitmedki suurepärased ideed sündisid just sellistel säravatel soirée’del, seltskonnas, kus usuti: in vino veritas. Suhtudes traditsioonilistesse ühiskondlikesse väärtustesse konservatiivse lugupidamisega, tundis Rein Helme alati kõige uue vastu huvi ja armastas seetõttu ka reisida. Esimesed sõidud Läände said võimalikuks küll alles 1989. aastal, sest varem oli ta KGB silmis “nevõjezdnoi”, s.t. inimene, keda kapitalistlikesse maadesse ei lubata. Ükskõik millises riigis või linnas kujunes Rein Helmest suurepärase suhtleja ja keeleoskajana reisiseltskonna juht, kes nakatas teisi oma hea tuju ja väsimatu energiaga. Väga hea aja- ja kultuuriloo tundjana võis ta sageli oma teadmistega ületada elukutselisi giide ka nendes paikades, kuhu ta sattus esimest korda elus. Napoleoni sõdade lahinguväljadel võis ta tundide kaupa väsimatult ja peensusteni kirjeldada väeosade paiknemist ning sõjategevuse käiku. Huvitav oli jälgida ka seda, kui Rein Helme oli tõlgi rollis: see ei olnud kunagi pelgalt sõnade ümberpanek ühest keelest teise, vaid osapooltevahelise vestluse juhtimine vahendaja täiendavate ja täpsustavate küsimuste ning kommentaaridega. Rein Helme kolleegid jäävad teda mälestama kui üht erudeerituimat enda hulgast, kes oli alati valmis abistama nii ameti- ja teadustöös kui ka igapäevastest elumuredest võitusaamisel. Tema säravad ja sisukad loengud ning hoogsa sulega kirjutatu jääb eeskujuks tulevastele põlvedele. Rein Helme ärasaatmine kaitseministeeriumist toimus 7. jaanuaril ja ta sängitati sõjaväeliste austusavalduste saatel Metsakalmistul kodumaa mulda. Sõprade ja kolleegide nimel

Peep Pillak

Varia

KEYSERLING 2003 Mõtteid rahvusvahelise sümpoosioni järel

Sümpoosioni plakat. Kunstnikud: Mall ja Silver Vahtre.

18.–21. septembril 2003 korraldasid Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus ning Eesti Goethe-Selts (esimees Liina Lukas, kirjatoimetaja Liina Sumberg) koos Maini-äärse Frankfurti ülikooliga (koordinaator Michael Schwidtal) Tartus II rahvusvahelise baltisaksa kirjakultuuri sümpoosioni “Siin on kusagil mujal: Keyserlingide balti maailmaelamus”. See oli järjeks 2001. a. toimunud sümpoosionile “Mässu mudelid: Torm ja tung Liivimaal”, mis oli pühendatud J. M. R. Lenzi 250. ja K. J. Petersoni 200. sünniaastapäevale. Toona toetuti uudsele geokultuurilisele vaatekohale, mille järgi Baltikumi varasemad saksa-, eesti- ja lätikeelsed kirjasõnad olid kõik mitmekeelse baltisaksa kirjanduse osad. Üleüldse esimest korda rahvusvahelisel foorumil vaadeldi rööbiti Balti ruumi eesti- ja saksakeelset kirjandust, mis põhjustas ägedaid dispuute, aga leidis kajasta-

mist ka suuremates Saksa päevalehtedes. Seekordse sümpoosioni teema tulenes esmajoones Eduard ja Hermann, vähemal määral Alexander Keyserlingi elu- ja loominguloogikast: kokkukuuluvus koduse Baltikumi maastike, inimeste ja mentaliteediga kristalliseerub kodunt kaugel, sageli n.-ö. pagulaselamuse raames, kokkupuutes võõraga. Teadlikuks baltlaseks saadakse võõrsil. Ürituse motodeks olid kaks vastastikku pinget loovat tsitaati H. Keyserlingilt: “Lühim tee iseendani viib ringi ümber maailma” ja “Kultuuri ei teki seal, kus inimhing ei astu abiellu spetsiifilise maapinnasega”. Sümpoosionile lisas värvi ainulaadne näitus (19. IX – 17. X 2003), mille Tartu Ülikooli Raamatukogu valmistas ette koostöös Hermann Keyserlingi Arhiiviga Darmstadtis, kust pärines ka suurem osa materjale.1 Näituse koostas täTuna 1/2004 141

Varia

nane suurimate teenetega H. Keyserlingi uurija Ute Gahlings sealtsamast. Tõhusat abi komplitseeritud ettevõtte korraldamisel andis Tallinna Saksa Kultuuriinstituut / Goethe Instituut. Sümpoosioni suursponsoriks Eesti-poolelt oli Eesti Teadusfond (grant nr. 5404), oma käe ulatas ka Tartu Saksa Kultuuri Instituut. Saksapoolelt olid tõhusateks toetajateks Vereinigung von Freunden und Förderern der Johann Wolfgang Goethe-Universität Frankfurt am Main, Stiftung zur Förderung der internationalen wissenschaftlichen Beziehungen der Johann Wolfgang GoetheUniversität Frankfurt am Main ja Deutsche Forschungsgemeinschaft. Üritusele eelnes valgustav jalutuskäik Jüri Kuuskemaaga Tallinna vanalinnas ja Toomkirikus, ametlik avamine toimus Saksa suursaadiku residentsis Toompeal, kus kõnelesid suursaadik Jürgen Dröge ja Eesti TA asepresident Peeter Tulviste. Järgmisel päeval külastati Raikküla mõisat ja Keyserlingide hauaplatsi, mille oli lasknud korda seada Rapla muinsuskaitsja Aili Peterson. Kauneid mineviku- ja tulevikuvisioone jagasid praeguste mõisaomanike perest Elle ja Karmel Jõesoo ning kohalik kodu-uurija Ilse Rahkema. Üritus leidis taas kajastamist Saksa ajakirjanduses.2 Oma osavõtuga austasid üritust kuus Keyserlingide perekonna elavat liiget Euroopast ja Ameerikast. Olgu veel kord tänatud tublid inimesed, sealjuures Eesti Goethe-Seltsi väsimatud entusiastid, kes sümpoosionile ja näitusele kaasa aitasid! Sümpoosionil peeti 32 ettekannet: Alexander Keyserlingist 7, Eduard Keyserlingist 10 ja Hermann Keyserlingist 15. Esimeses sektsioonis astusid üles valdavalt ajaloolased, teises kirjandusteadlased, kolmandas nii ühed kui ka teised, pluss filosoofid ja teoloogid. See profiilide erinevus võiks iseloomustada käsitletavate endi haaret, kuid on teisalt märk sellest, et üksnes H. Keyserlingi looming on hõivatud tõeliselt interdistsiplinaarsesse uurimusse, samal ajal kui ülejäänud Keyserlingide mõtestamine püsib kitsamas erialalises ringis. Ettekanded avaldatakse saksakeelse raamatuna Winteri kirjastuses Heidelbergis. Et neist ka eesti teaduslukku mingi jälg jääks, olgu siinkohal antud analüütiline ülevaade räägitust. 1 2 3

Krahv ALEXANDER KEYSERLINGI (1815–1891) on isiku- ja kultuurifilosoofilises plaanis Keyserlingide seast seni kõige pinnapealsemalt käsitletud, ehkki tema nime mainimine 19. sajandi keskpaiga loodusteaduste ja Baltikumi regionaalpoliitika kontekstis on igale õpetlasele kohustuslik. Näib, et A. K. olemusse süvenemist on takistanud tema elukäigu ja karjääri peaaegu ideaalne väline ümarus.3 Iga ülevaade A. K. elust ja tegevusest tugineb teatavale paraadfaktide kimbule, mis annab tunnistust saatuse soosiku teest: A. K. oli pärastise vürsti ja Saksa kantsleri Otto Bismarcki ülikoolikaaslane Berliinis ning tema eluaegne sõber; sealsamas Alexander v. Humboldti poolt protežeeritud üliõpilane; üliedukas noorteadur 1840. aastatel, kes viibis Sise-Venemaal väliuuringuil koos suurte saksa, inglise ja prantsuse meistritega (J. H. Blasius, R. I. Murchison, E. de Verneuil jt.) ja avaldas ühispublikatsioonides nendega alustrajavat selgroogsete süstemaatika, Venemaa paleontoloogia ja geoloogia vallas; mainiti ära Ch. Darwini poolt tolle “Liikide tekkimises”; sai Vene impeeriumi sakslasest rahandusministri krahv Jegor Kankrini (Georg Cancrini) väimeheks (1844) ning just seeläbi ka mõisaomanikuks Eesti- ja Liivimaal, esmajoones Raikkülas; tegi läbi hiilgava tõusu Vene tsaari õukonnas ja ühtlasi tsiviilastmestikus – kuni ülemkojaülema ja tõelise salanõuniku tiitlini välja (see vastas kindrali auastmele sõjaväes); oli 1857–1862 Eestimaa rüütelkonna peamees (seega nii-öelda Põhja-Eesti peaminister); 1862–1869 Tartu õpperingkonna ja ühtlasi Tartu ülikooli kuraator; uuendusmeelne ning talupojasõbralik põllumees oma mõisates (juba 1848 ka Eestimaa Põllumajandusliku Seltsi president), esimese Eesti kiviktaimla looja Raikkülas jne. See on elu, kus võrdselt kõrgel tasemel on koos nii vaimne, poliitiline ja majanduslik kui ka selts- ja perekondlik kultuur – kõik parimate kompromisside summana parimais mõistlikes proportsioonides, esivanemate väärt nimi veel lisaks; tee materiaalsusse – raha, võimu ning heade pakkumiste juurde – viib ausalt üle vaimse võimekuse ning karakteri võlu; väljateenitud usaldust tunnustavad nii kohalik talupoegkond kui ka aadel, nii Vene tsaari õukond kui ka Lääne intellektuaalne avalikkus. Ma

Vt.: M. Tarvas. Siin on kusagil mujal: Keyserlingide baltilik maailmakogemus. Teel Raikküla, Darmstadti ja Tartu vahel. – Sirp 17. X 2003, lk. 8. T. Kiho. Die Keyserlings im Baltikum: Fortsetzung des Ichs und der Familie. – Frankfurter Allgemeine Zeitung 14. X 2003, nr. 238, lk. 45. Eesti keeles on A. Keyserlingi eluloost ülevaate andnud S. Kivimäe raamatus: Baltisaksa portreekunst Eestis. Artiklite kogumik ja Eesti Kunstimuuseumis 1999 toimunud näituse kataloog. Koost. A. Lõugas. Tallinn–Helsinki, 2002, lk. 42–47.

142 Tuna 1/2004

Varia

ei arva, et seda ideaalportreed peaks tingimata rikkuma, sest ilmselt suutiski A. K. vormida oma elust suurejoonelise kompromissi vaimu ja võimu, väärikuse ja varanduse vahel; tema isiku intelligentses sujuvuses on külgetõmmet, mida ei oska nimetada muuks kui elutarkuseks. Universalistlike kalduvustega mõisahärrana, ja seda mitte asjaarmastaja, vaid professionaali tasemel, on A. K. suur erand “balti parunite” seas. Pojapojast filosoofi Hermann Keyserlingi hilisem tähelend Euroopasse ei oleks olnud mõeldav A. K. eeltööta suhete ja maineloome vallas; just alates A. K.-st sai Keyserlingi nimest, nagu sakslased ütlevad, ein Begriff – nimi, mis kõneleb iseenda eest. Siiski on A. K. isiksuslikku palet aidanud ümardada seegi, et kaks siiani põhilist allikat tema elu ja vaadete uurimiseks, mis kokku pandud päevikumärkmeist ning kirjadest, on trükki toimetanud tema armastav tütar Helene v. Taube.4 Ehkki oli meeldiv tõdeda, et sümpoosioniks valmistumine pani nii mõnedki uurijad ära käima ka Darmstadtis, kus Hermann Keyserlingi Arhiivi ühe osana hoitakse filosoofi vanaisa ulatuslikku pärandit, on selle põhjalikum läbitöötamine veel tulevikumuusika ning Darmstadtis peituvaid materjale kasutatakse A. K.-st rääkides üldjuhul suhteliselt vähe, mis tähendab, et allikaid kontrollib ikka veel H. v. Taube kunagine tütrelik valik. Selle valiku tausta on juba pojapoeg Hermann oma mälestustes temale omase absolutismiga, aga üldjoontes veenvalt esile toonud: “Minu vanaisa Alexander Keyserlingi surres hakkas tema elukuvandi (Lebensbild) kallal tööle tütar Helene von Taube. Aga ta ajas seda nii kiivalt kui oma puhtisiklikku eraasja, et meil teistel polnud seal mitte ainult et midagi kaasa rääkida, vaid et me isegi ei teadnud midagi töö käigust; sealjuures keeldus tädi teosesse võtmast väga tähtsaid kirju minu isale, mis oleks tähendanud meie tegemist oma kaastöölisteks. Kui too elulugu kirjades viimaks ilmus, seisime kõik ei iial enam heastatava tõiga ees. Tädi oli kogu materjali töödelnud armastav-idealisee4

5 6 7

riva tütre vaatevinklist. Seetõttu puudus tolles “eluloos kirjades” kõik see, mis minu vanaisa juures oleks kestvaimat huvi pakkunud.” Ja seejärel toob Hermann välja selle, mis tema arust oli A. K. isiksuse kese: “Esmajoones oli ta distantsi hoidev aristokraat, hammustavalt satiiriline vaim, suveräänne iroonik, võimalik et meisterlikem teravmeelitseja, kes saksa aadli seast eales võrsunud. Ei ole aga enam kedagi, kes seda mäletaks …”5 A. K. kui vaheda sõnaga mehe maine ei ole päriselt kustunud, kuid see ei sisalda üldkäibes enam tõepoolest erilisi jälgi iroonikust või küünikust. Omamoodi sulami sokraatilis-iroonilisest Targast on oma Keyserlingi-anekdootides jäädvustanud küll Jakob v. Uexküll.6 Mitmel korral avaldati sümpoosionilgi arvamust, et H. v. Taube ettevalmistatud – iseenesest ju ulatuslik – materjalivalik ei ole eriti A. K. viimaste aastate osas usaldatav (Roger Bartlett) ning ähmastab eriti A. K. kui poliitiku tegevust (Gert v. Pistohlkors); teisalt rõhutas Darmstadti arhiivis töötav Guido Rappe, et huvitavat dokumentatsiooni on kohapeal avastada veel küll ja küll. Nii näiteks on A. K. tooniandev roll jäänud lahtikirjutamata kahe Eesti ajaloo jaoks olulise konflikti taustategurina 19. sajandi keskel; nendeks on Mahtra sõda 1858 ja ajalooprofessor Carl Schirreni tagandamine Tartu ülikoolist 1869, põhjuseks tema äge ja särav venestusvastane filipika “Liivimaa vastus”, mis oli tähtsamaid lülisid palju avaramas, ka eesti rahvuslikku liikumist lõhestanud diskussioonis. Mahtra sõja ajal oli A. K. Eestimaa Rüütelkonna peamees, käies ses asjas isiklikult tsaari jutul;7 Schirreni tagandas ta juba Tartu ülikooli kuraatorina, ent läks mõne kuu pärast ise, ilmset ideoloogilist ummikut tajudes, pettunult erru.8 A. K. asendi iseloomustamisel neis kokkupõrkeis on siiani piirdutud põhiliselt napi tunnustusega laadis “andis antud olukorras oma parima” kesk- ja regionaalvõimu suhete klaarimisel, kuid seikade vastuolulisus nõuaks täpsemat positsioonianalüüsi. Kogu A. K. eluring võiks

Aus den Tagebuchblättern des Grafen Alexander Keyserling: Philosophisch-religiöse Gedanken mit einzelnen Zusätzen aus Briefen. Hrsg. H. v. Taube. Stuttgart, 1894; Graf Alexander Keyserling: Ein Lebensbild aus seinen Briefen und Tagebüchern. Hrsg. H. v. Taube von der Issen. Bd. I–II. Berlin, 1902. H. Keyserling. Reise durch die Zeit I: Ursprünge und Entfaltungen. Innsbruck, 1948, lk. 131. Graf Alexander Keyserling oder Die Umwelt des Weisen. – J. v. Uexküll. Niegeschaute Welten. Die Umwelten meiner Freunde. Ein Erinnerungsbuch. Berlin, 1936, lk. 55–70. Sellest jutuajamisest on A. K. teinud oma käega kokkuvõtte, mille saksa ja eesti keeles publitseeris Juhan Kahk koos abilistega raamatus: 1858. a. talurahvarahutused Eestis: Dokumente ja materjale. Tallinn, 1958, lk. 253–257. Vt. ka: J. Kahk. 1858. aasta talurahvarahutused Eestis: Mahtra sõda. Tallinn, 1958, lk. 161–162. Sellesse ka psühholoogiliselt põnevasse vastasseisu ei ole veel söandatud süveneda; ainsat seni sisulisemat algatust vt.: Die Estländische Ritterschaft, ihre Ritterschaftshauptmänner und Landräte. Hrsg. W. v. Wrangell, G. v. Krusenstjern. Limburg, 1967, lk. 104–106. Tuna 1/2004 143

Varia

seeläbi midagi oma filosoofilisest ümarusest minetada ning tema elu teine pool hakata üha enam paistma pagendusena oma kunagise särava nooruse eest. Sest näiteks looduseuurijana jäigi A. K. mõnes mõttes geniaalseks noorteadlaseks, jõudes maineni, mis avas ta ees uksi praktilise elu päikesepoolde – kust ta enam ei naasnudki. Seda päikesepoolsemat osa käsitles Roger Bartlett (London) oma ettekandes “A. K. suhted Vene õukonnaga”. Hästi tuli siin esile see, kuidas baltisakslased kasutasid ära Vene õukonna (kaasa arvatud tsaaripere) ja valitsusaparaadi suurt sisemist saksastumust, liikudes seal nagu oma koduses ringis ametiredelil ülespoole. Iseloomulik on näiteks, et A. K., kes muide ei õppinud kunagi selgeks vene keelt, vestles Nikolai I ja tsaarinnaga audientsil saksa keeles; sama usaldussuhe jätkus esialgu Aleksander III-ga. Saksamaalt võetud tsaarinnade ja nende lähisugulaste õukondlik roll (nagu hiljem näiteks ka Rasputini loo puhul) oli sealjuures silmahakkav; siinkirjutaja meelest vajaks uurimist seegi, kas ei olnud Hermann Keyserlingi hilisem maabumine Darmstadti (1919) – seda ju endise suurhertsogi eestkostel – seotud asjaoluga, et viimane Vene tsaarinna oli olnud Darmstadti printsess. Igatahes toonitas Bartlett, et niipea kui lõdvenes traditsiooniline usaldussuhe Vene õukonna ja baltisakslaste vahel, lahkus A. K. riigiteenistusest. Erki Tammiksaar (Tartu) kõneles A. K.-st kui loodusteadlasest. See on Raikküla isanda suhteliselt enam käsitlemist leidnud elutahk, mida ei ignoreeritud ka N. Liidus. Ettekandja tugines senisest hoolikamale allika-analüüsile, aga tõi välja ka rea uusi lähtepunkte, seda nii Saksa, Vene ja Eesti arhiivides kui ka 19. sajandi keskpaiga loodusteaduslikus kirjanduses (nt. A. K. ekspeditsioonikaaslaste poolt ja kohta publitseeritu). See võimaldas täpsustada Keyserlingi ekspeditsioonidega seotud üksikasju. Eelnevaga haakus Bernhard Fritscheri (München) ettekanne A. K. panusest maateadustesse. Keskne oli tees, et A. K. esindas nn. Humboldti paradigmat Vene teaduses. Sirje Kivimäe (Tallinn) kõneles Keyserlingidest kui põlluharijaist Raikküla, Kõnnu ja Kergu mõisais. A. K. alustas praktilise põllumehena nullist, kuid tõusis mõne aastaga Eestimaa Põllumajandusliku Seltsi presidendiks; 1893 asus samale ametikohale ta varasurnud poeg Leo. Just viimasel on Keyserlingidest kõige suuremad teened mõisamajanduse moderniseerijana Eestis: tema juhtimisel hakkas selts muuseas soodustama friisi tõugu veiste kasvatamist – sellest kujunes eesti mustakirju kari. Teeneka mehe mee144 Tuna 1/2004

nutuseks asutas selts hiljem L. Keyserlingi nimelise näitusemedali. Leo poeg filosoof Hermann jäi praktilisele põllumajandusele kaugeks, kuid investeeris siiski maaparandusse. Uudse katsena räägiti sümpoosionil A. K.-st kui filosoofist. Gert von Pistohlkors (Göttingen) käsitles Keyserlingi poliitilist filosoofiat kui mõnede poliitiliste seisukohtade summat, mille kohta – see tõdemus oli ettekande raamiks – on trükitud allikais liiga vähe materjali. Keyserlingi tütre avaldatud valik A. K. kirjadest on ebapiisav eriti 1869. aastast hilisema aja kohta, mil isa kuju muutub peaaegu perepapalikuks. Pistohlkorsi väitel ei olnud Schirreni ja A. K. vahel suuri sisulisi kääre Baltikumi poliitilise missiooni mõistmisel, konflikt tekkis aga asjaajamise laadist: A. K. meelest pidid Balti provintsid Peterburi ees alati käituma kui tükk Venemaad. A. K. jäägituks poliitiliseks eeskujuks oli ülikoolisõber Bismarck, aga ta tundis teda ainult kui hiilgavat välispoliitikut; Bismarcki sisepoliitilised küsitavused tema vaatevälja ei ulatunud. Guido Rappe (Darmstadt) püüdis koondada A. K. olemis- ja tunnetusõpetuslikke arusaamu tema viimaste aastakümnete päevikumärkmete põhjal. Rappe järgi on A. K.-le filosoofiliselt lähedasim küll Kant (see on baltisakslastele üldomane), kuid tunnetuslik subjektivism osutab tugevat kallet Schopenhaueri suunas. Vaimsed ja moraalsed põhitõed ei ole A. K. järgi põhjuslikult seletatavad. Seoses Schopenhaueriga tõi Rappe A. K. kinnismotiivina esile ka “enesekaemusliku substantsi” (die selbstempfindende Substanz) ehk vaimse subjekti teema, kuid siinkirjutaja arvab A. K. arutlusis ära tundvat hoopis Hegeli, nimelt tema “Vaimu fenomenoloogia” kuulsa eessõna, kus substants määratletakse just puhta enesekaemuse ehk subjektsuse põhjal. Siit võiks perekondlik mõtlemistraditsioon viia omakorda pojapoja Hermannini, kes oma hilisfilosoofias kinnistus “substantsiaalse vaimu” mõiste külge (‘see, mis ei interpreteeri, vaid on ja loob’). Thomas Taterka (Riia) kõneles A. K. ja tema kaasaegse, Tartus sündinud ja töötanud Victor Hehni (1813–1890) näitel looduseuurimise kahest teest. Kanti-austaja A. K. oli suur eelkõige kollektsioneerija ja süstematiseerijana; ta ei vaadelnud loodust kunagi tervikuna, vaid nägi selles üksikuid isoleeritud objekte, mida tuli kirjeldada, mõõta, kaaluda ja tabelitesse panna. Ta oli nominalist ja sotsiaaldarvinist, kandes loodusseadused üle otse ühiskonda. Goethe-uurija ja baltisakslase kohta haruldaselt tiheda stiiliga Hehn, harrastades loodusfilosoofiat Hegeli ja Schellingi kõiksuslikus vaimus, kirjeldas mineraale, taimi ja

Varia

loomi aga alati vastastikuses toimes inimkultuuriga, jälgides nende “kodustamise” teed nii geograafiliselt kui ka lingvistiliselt. Itaalia loodust kirjeldas ta füsiognoomikuna otsekui inimnägu ja andis välja soola, inimesele tähtsaima mineraali, kultuuriloo; tema peateos vaatleb koduloomade ja -taimede ajaloolist teekonda Aasiast Euroopasse. EDUARD VON KEYSERLING (1855– 1918), kes oma kirjanikunimes krahvitiitlit ei kasutanud, oli A. K. vennapoeg, õppis 1875–1877 Tartus juurat, tegutses seejärel suguvõsa põlisalal Kuramaal mõisnikuna, käies vahepeal ka sajandilõpu Viini õhku hingamas (impressionismi mõju E. K.-le seostatakse just selle kogemusega), elas alates 1895 poissmehe ja boheemlasena koos oma vanatüdrukust õdedega Münchenis, jäi 1908 pimedaks, aga dikteeris seejärel oma kuulsaimad ja nägijalikemad “balti lossijutud”. E. K. on alati olnud eelkõige Feinschmecker’ite toidulaual kui aadlihämaruse ja vihjelise erootika ülempreester, kes oma mõnetisest kalduvusest biidermeierisse suudab üle saada märkamatu, aga mõjusa irooniaga. Pole seetõttu imestada, et “Noor-Eesti”, eriti Gustav Suits ja Bernhard Linde, kes kuulutasid uut eurooplust ilma baltisaksa prillita, E. K. vaat et ainsa baltlasena oma tiiva alla võtsid. Kui 1912 ilmus eesti keeles E. K. novellikogu “Helged päevad” (tähenduses “Lämbed päevad”, Schwüle Tage), mis ka veel siinkirjutaja ligi 70 aastat hiljem oma nimilooga pahviks lõi, kirjutas muidu sapine Suits Kuramaa krahvile ülistuslaulu.9 Linde avaldas “Saksa antoloogia” teises osas “Nicky” (1923), 1931 ilmus hõrk “Dumala” (pealkirjaga “Pastori armastus”), 1989 “Õhtused majad”, 1996 “Lained”. Ühes sellega on E. K. ainus baltisaksa päritolu autor, kellest on eesti keeles mingi vähegi esinduslikum valik. Peter Sprengel (Berliin), kes on kirjutanud 19.–20. sajandi vahetuse saksa kirjanduse uue standardajaloo, näitas oma eruditsioonist tulenevalt rohket motiivilist rööbiklust E. K. ja teiste autorite vahel. Võrreldavaks number üks võeti Th. Mann. Analüüsi põhilaad oli sotsioloogiline, lähteks impressionism kui kultuuritüüp (à la aristokratismi allakäik sensitiivsuses), mis tõi meelde Richard Hamanni kunagise suurejoonelise kuvandi.10 (Hamannlikult avarale kultuuritüpoloogia-

le esitas oma ettekandes vastulauseid Wolfgang Nehring Los Angelesest, kes käsitles impressionismi teatava tajupsühholoogilise stilistikana ning tõi hulga näiteid E. K. kujundisüsteemist.) Sprengel jõudis järeldusele, et nii aadli kui ka lihtrahva tundeväljendus liigub E. K.-l stereotüüpsetes, ehkki laadilt vastandlikes vormides, individualiseeritud armastus võib lähtuda vaid kodanlasest, keda aga E. K. kujutab erilise sümpaatiata. See viis ettekandja teatavasse vastuollu oma teesiga, et E. K. on aadliühiskonna suhtes kriitiline (selle seadis kahtluse alla ka W. Nehring). Teiseks, E. K. on läbinisti erootiline kirjanik. Oma essees “Armastusest” (1907) ütleb ta suisa: “Et mõista üht inimelu, peame teadma, mis rolli mängib selles erootilisus.”11 See võiks olla pigem platoonilise Erose kui seksi-keskne tõdemus. Sprengeli järgi seisneb manduva aadli traagika selles, et vahetu emotsionaalsuse puududes jäädakse ka erootilistes suhetes seesmise kontrolli alla ning lõpptulemus on nurjumus inimsuhetes. See on levinud mall, kus erootilise õnnestumise varjatud kriteeriumiks saab seksuaalne lõpplahendus: kui erootiline pinge suubub füüsilisse vahekorda, on asjad korras, kui seksuaalse lahenduseni ei jõuta, on suhetes midagi viltu. E. K. aga on just nimelt erootiline, mitte seksuaalne kirjanik. Oskuses säilitada erootiline pinge (sümpaatia) inimese ja maailma vahel, seda avaras platoonilises, niisiis ka metafüüsilis-esteetilises mõttes, mis eeldab täpset distantsimängu, ongi siinkirjutaja meelest E. K. loomingu puänt, ning seksuaalse rahulduse kriteerium tähendaks siin “aristokraatse impressionismi” surumist kodanliku realismi mõõtkavva. Või ehk öelda ‘sotsiaalse traagika’ asemel hoopis ‘metafüüsiline melanhoolia’ – kurbus sellest, et erootiline ilu tekibki ebafunktsionaalsest võbinast lähedusiha ja distantsiloome vahel, mis otseses seksuaalsuses – kahjuks – hävib? Muidugi on küsimus ka selles, et see, mis toimub poeetilise ruumi sisemuses tegelaste vahel, ja see, millise sihiga autor sellest jutustab, on kaks ise asja. Kirjanik võib jutustada üht lugu, aga jutlustada sellega hoopis teist. Vähemalt on igal lugejal alati õigus mõista kirjutatut kui mõistukõnet, olgu siis poliitilist, autobiograafilist või filosoofilist. Kui Sprengel võttis E. K. jutustusi sotsiaalse dokumendina, siis läti draamauurija

Päevaleht 24. VII 1912, nr. 168, lk. 1–2. Esialgsel kujul: R. Hamann. Der Impressionismus in Leben und Kunst. Köln, 1907; ümbertöötatud ja täiendatud kujul: R. Hamann, J. Hermand. Impressionismus. Berlin, 1960. Erakordne on raamatu lõppvariant sellegi poolest, et muidu kergesti äraunustatavat Keyserlingi, saksa “aadliagoonia” väljapaistvaimat esindajat (lk. 170), kasutatakse näitematerjalina üsna ohtralt. 11 E. v. Keyserling. Über die Liebe. – Die Neue Rundschau 1907, lk. 135 10

Tuna 1/2004 145

Varia

Benedikts Kalnaþs (Riia) käsitles neid kui lavalisi situatsioone, kus nii koht kui ka aeg on dramaturgilised fiktsioonid. Ühes sellega langeb ära küsimus, kas E. K. lugude tegevuspaik on Baltikum või näiteks Ida-Preisimaa. Kalnaþs kirjeldas E. K. mõisamiljööd kui teatrilava, millel instseneeritakse elu, imiteeritakse kirgi, ritualiseeritakse eksistentsi. Armastuski on siin sama lühike kui näidend. Lõppkokkuvõttes tekitas Kalnaþsi ettekanne sama küsimuse, mis Sprengeli oma: miks on just E. K., kes kujutab otsekui armastuse igavest luhtumist, iha, mis läheb kiiresti üle oma mälestuseks – miks on just seesama E. K. pannud paberile mõned saksa kirjanduse parimad armastuse lood (“Lämbed päevad”)? Äkki ongi armastuses sedasama “aristokraatset mandumist” – midagi, mis on muud kui õnn ja entusiasm, abielu ja seksuaalne vahekord mäel keset moone? Sümpoosioni teemasse lõikus ülima täpsusega Jürgen Viering (Göttingen). ‘Maastikutaju’ ja ‘dekadentsikogemus’ – nende kahe mõiste varal mõtestas ta ümber sümpoosioni alapealkirja “Keyserlingide baltilik maailmaelamus”. Ehkki E. K. segastab oma juttude topograafiat idapreisilike nimedega, kumab tema looduspiltidest läbi algne Balti maastik. Ent see omandab tehisliku värvingu üldeuroopaliku dekadentsikogemuse mõjul (kuu tõusmine kui tulevärk, õitesadu kui dušš) ning läheb üle rahvusvaheliseks seltskondlik-erotiseeritud miljööks. Dekadentsi ja seisuslik-loodusliku keskkonna E. K. kahe konstandina tõi välja ka RalphRainer Wuthenow (Frankfurt Maini ääres). Uudse toena E. K. mõistmisel meenutas ta Henri Frédéric Amieli pihtimuslikke päevikuid, mis avaldati postuumselt 19. sajandi lõpus ning kus elujõuetus ja -hirm, nurjumine ja luuserlus said esimest korda nii produktiivse kirjandusliku väljenduse. Ka E. K. kirjutas suuri tekste elamata elust, igavesest kõhklusest ja ilmajäetusest. Dekadentsi uurimist jätkas Liina Lukas (Tartu/Tallinn), võrreldes E. K. ülevat, pidupäevast maastiku- ja ruumiloomet Jaan Oksa loomaliku eksistentsini madaldatud külapiltidega; suunalt vastupidised, ühendab mõlemat autorit ometi keskkonna jõuline stiliseerimine. Nii nagu E. K. põhjal ei saa teha sotsioloogilisi üldistusi Balti mõisamiljöö kohta, nii ei ole ka Oks Eesti külaelu elutruu kujutaja, sest ohjad on suuresti stiili loogika käes. Mis aga siiski kindel, on see, et nii nagu E. K. eesti, nii ei oleks Oks mõeldav baltisaksa kirjanduses; stilistilisi valikuid kontrollib erinev sotsiaalne taust. See oli ka üks kahest ettekandest, kus võrreldi Balti ruumi kaht erikeelset autorit, püüdes üldis146 Tuna 1/2004

tada kirjanduste tüpoloogilisi erijooni. Agnieszka Godzisz (àódĨ) alustas oma ettekannet komplimendiga Tartu ülikoolile, mis oli 19. sajandi lõpul poola vaimse eliidi taimelava. Edasi võrdles ta E. K. proosat poola modernistide loominguga, mis on laadilt kodanlikum ja kunstniku-kesksem, ehkki oma meelelis-meeleolutsevalt koelt samuti impressionistlik. Kõlama jäid juhtmõtted: monismi kadu ja sellest tingitud melanhoolia, aristokratismi üleminek estetismiks. Michael Schwidtal (Frankfurt Maini ääres) kõrvutas dekadentsi-ilminguid E. K. ja taani kirjaniku Herman Bangi loomingus, mis on traditsioonidega teema. Mõlemad kirjanikud annavad oma õnnistuse vana maailma väljasurevatele seisustele, neile, kes näevad elu kui matuserongi. Sellele vastanduvat moodsa maailma dünaamikat sümboliseerib päris rong ja raudteede laienev võrk; mõisa seiskunud ilu vahetab välja raudteejaamade närviline ootus. Inimene raudteel on funktsionaalselt määratletud; aadlik on see, kes lihtsalt on olemas, nii nagu taim või loom. Otstarbetult, niisiis – Kanti järgi – esteetiliselt määratles aadlit ka H. Keyserling: ainult et see ei ole aadel oma algupärases, vaid ilusa fossiili staadiumis. Carola Hilmes (Frankfurt Maini ääres), kelle teemaks oli mehelikkuse ja naiselikkuse konstrueerimine E. K. teostes, jõudis järeldusele, et E. K. ei demoniseeri armastust. Võib eristada ‘valge’ ja ‘punase’ naise tüüpi tema tekstides, kuid need ei kattu femme fragile’i ja femme fatale’i klišeedega, sest E. K. jääb pigem seotuks seisusliku kui seksuaaldemonoloogilise maailma tavadega. Feministi jaoks on mees igal juhul seksuaalse puudega olend, kes konstrueerib – eneserahulduse raames – naisest midagi sellist, mida see ei ole; E. K. tugevus seisnevat asjaolus, et tema teostes on nn. naisteromaani elemente, mis aitab mehelikke trafarette ületada. Benjamin Breggin (Edinburgh) võttis vaatluse alla E. K. unustatud läbimurdeteose, näidendi “Kevadohver”, mille esmalavastuses Berliinis 1899 mängis peaosa kuulus Gertrud Eysoldt ja mis toodi püünele mitmel pool mujal saksa ruumis. See on E. K. ainuke teos, mis ei ole laadilt saksa- ega baltisaksapärane, vaid hoopis ürgsemalt baltilik, kus tegelasteks leedu-läti sugemetega külarahvas ja motiivides tugevasti balti rahvausku ning folkloori. Vähemalt nii nägi asja E. K.-s paganlikke motiive tuvastav Breggin. Lisatagu, et austus puude, lindude ja üleüldse looduse vastu, mida E. K. juures täheldatud, iseloomustas ka tema lellepojapoega Hermanni, kel iga Kõnnu metsa puuga olnud lausa isiklik suhe.

Varia

Küsimus on vaid selles, kas maksab sellist kiindumust nimetada alati kohaliku rahvausundi mõjuks. Tegu võib olla üldisemat laadi baltiliku elutundega, mis aastasadade jooksul erinevate kultuuride mõjuväljas juurdus kõigi siinsete asukate ellu, nende etnilisest päritolust sõltumata. Igatahes on loodustundlikkus üks kohaliku geokultuuri konstante. A. K. pojapoeg ja E. K. lellepojapoeg, Raikküla krahv-filosoof HERMANN KEYSERLING (1880–1946) oli õieti sümpoosioni peategelane ning plenaarettekannete teema; üritusele eelnesid teda tutvustavad ulatuslikud publikatsioonid (vt. Tuna 2003, nr. 2; Akadeemia 2003, nr. 9). H. K. raamatutest on eesti keeles siiani ilmunud vaid “Loov tunnetus” (1998); edasist tõlkimist vääriksid mitte Tarkuse Kooli aegsed spekulatiivsete taotlustega, rohkem kõneldud kui kirjutatud tiraadraamatud (vt. põhjendust allpool), vaid esmajoones meditatiivsed reisikirjad (nt. “Lõuna-Ameerika meditatsioonid”) ja mälestused (“Reis läbi aja” I-III). Jaan Undusk (Tallinn) püüdis mõista H. K.-d kui filosoofitüüpi. Kui Hermanni poja Arnold Keyserlingi (sünd. 1922) filosoofia koondub tasapindsesse Maagilisse Rattasse, siis isa eneseväljendus oli äärmuseni lineaarne; seda kandis katkematu assotsiatiivne kõnevool, mis ei olnud mitte loogiliselt, vaid ajaliselt arenev, seetõttu mitteümberpööratav. Võrdlus Spinoza loogiliselt pööratava lineaarsusega toob selle hästi esile. H. K.-l oli erakordne suulis-verbaalne anne (valdas kohati lausa n.-ö. keeltes kõnelemist piibellikus mõttes) ning kõnelemine kui protsess oli tähtis osa tema filosoofilisest tekstist. Raamatutes, mis on selles mõttes vaid H. K. tekstide osalised ärakirjad, ei ole filosoofia seda poolust enam kohal. Kõneleja füüsilise isiku puudumine ärakirjades ähvardab tema tekstikorpuse just kõige “filosoofilisemat” osa üha suurema tühikõnega. See on tinginud järsu ja negatiivse muutuse H. K. retseptsioonis. H. K. ‘katkematul kõnel’ on sarnasust müstikute tekstidega. Nii üks kui ka teine mitte niivõrd ei informeeri, kuivõrd annab signaale tekstivälise Sõnastamatuse olemasolust; müstikutel on selleks jumal, H. K.-l tema enda isik. Nn. polarisatsiooniprintsiibist lähtudes kasutab H. K. kogu maailma põrkepinnana omaenda Minani jõudmisel ning kirjutab seega kõigist teistest kirjutades esmajoones iseendast. H. K. eriline koht elufilosoofias võikski olla tagatud tema poolt kehastatud ja väljendatud veendumusega, et filosoofi isik ja tema teosed on kaks iseasja. Erinevalt kodanlikus ’Gutenbergi galaktikas’ juurdunud sei-

sukohast, et isiksuse väärtus võrdub tema töö tulemusega (tema tekstidega), uskus H. K. antiikselt, et filosoofi elaval ajalikul isikul on võrratult suurem väärtus kui temast mahajäävatel näiliselt aegumatutel tekstidel. Selle järeldusega haakus teise plenaarettekande pidaja, Hermann Keyserlingi Arhiivi korrastaja ning H. K. biograafia (1996) ja mitmete uurimuste autor Ute Gahlings (Darmstadt), leides, et H. K. loomingu läbivaks jooneks on püüe rehabiliteerida filosoofiat kui elutarkust (vastandina filosoofiale kui süstemaatilisele teadusele). Lisaks 30 raamatule jäid H. K.-st maha tohutud suulise loomingu jäljed, sealhulgas 300 viies keeles peetud kõne kavandit. H. K. kõneles alati pidurdamatult peast, pannes paberile paremal juhul märksõnad. Gahlings jaotas H. K. loomingu perioodidesse, mida liigendavad tema arust kolm peateost: “Filosoofi reisipäevik” (1918), “LõunaAmeerika meditatsioonid” (1932) ja “Raamat algupärast” (postuumselt 1947). Kosmopaatiliste joontega elufilosoofiast (“inimene on maailmale avatud loom”), mis näeb igat rahvuskultuuri kui instrumenti suures ülerahvuslikus maailmaorkestris, liigub H. K. Lõuna-Ameerika kogemuse mõjul kultuuri maiste ja kehaliste paratamatuste tunnustamiseni (kultuur kui inimhinge “abielu” konkreetse maapinnasega), ülistades eelkõige algupärasust ehk substantsiaalse (“jumaliku komöödia”) ja paiga (“tragöödia”) vaimu tasakaalu. Ralph-Rainer Wuthenow (Frankfurt Maini ääres) toetus “Filosoofi reisipäevikust” rääkides ‘kosmopoliitilise baltluse’ ideele, mis on sugulane siinkirjutaja ‘Balti kosmopolitismiga’, ideevooluga, mis andis endast selgemalt märku 19. sajandi viimasel kolmandikul (G. J. Schultz-Bertram, H. Jannsen) ja mille alged oli H. K.-sse süstinud tema isa Leo. Wuthenow rõhutas vaba mehe staatust H. K. kultuuritolerantsuse alusena (professor on Saksamaal juba riigiametnik ja seetõttu ideoloogiline kohuslane) ning imetles Jaapanis töötanud õppejõuna H. K. võimet elada sisse iga Idamaa spetsiifikasse. Nii näiteks haaras H. K. hämmastava kergusega kirja tähendust hiina kultuuris – aktuaalne teema ka 20. sajandi lõpu postmodernistlikus diskursis. Hugo Dyserinck (Aachen, elab täna Belgias), üks võrdleva imagoloogia pioneere, suunanäitava uurimuse “Krahv Hermann Keyserling ja Prantsusmaa” (1970) autor, rõhutas, et H. K. rahvusvaheline maine 1920.– 1930. aastail ei põhinenud mitte niivõrd tema Saksamaal, kuivõrd Prantsusmaal alates 1926 saavutatud vastukajal. Esialgu jõudis H. K. sinna tõlgetena ja teda võeti kui teutooni või isegi asiaatlike sugemetega uusroTuna 1/2004 147

Varia

mantilist müstikut, midagi prantsuse vaimule võõrast. 1930. aastate algul pidas ta Prantsusmaal furoori tekitanud avalikke loenguid ning avaldas (natsi-Saksamaal ahistatuna) neli oma teost prantsuse keeles juba algupäranditena, muutudes prantslaste silmis “heaks eurooplaseks”. Nii on H. K. Heinrich Heine kõrval üks orgaanilisi sildu saksa ja prantsuse kultuuri vahel. Dyserinck lõpetas küsimusega: mis osa võis H. K. rahvusüleses tegumoes mängida tema päritolumaa, multikultuuriline Balti piiririik? H. K. ülerahvuslikku meelelaadi ei tõesta mitte üksnes tema prantsuse suhted või Baltikumi supranatsionaalne “belgiseerimise” plaan, millega ta 1910. aastatel välja tuli. Ka reisikirjanikuna ei jää ta pelgalt vahendaja rolli, vaid kaevub igasse uude mentaalsusse eluliste huvidega, püüdes neist leida midagi oma Mina muutvat. See tung on saanud aluseks ka aktiivsele tagasisidemele mitmes võõras kultuuris. Yuh-Cheng Fan (Taivan) kõneles hiina mõtlejast Tang Junyi’st (1909–1978), kes alates 1949 elas pagulasena Hongkongis. 20. sajandi esimesel poolel olid Hiinas hiinalikud mõtlemisstiilid põlu all ning ainsat pääsu nähti Lääne filosoofiatele kohanemises. H. K., kes 1911 jõudis Hiinasse, pidas seda “tohutuks psüühiliseks värdjastumiseks” ning väitis “Filosoofi reisipäevikus”, et Hiina uuestisünd on mõeldav üksnes konfutsianismi vaimust. See mõjus tol ajal anakronistlikult, kuid sai õigustuse hiljem. Kommunistlikus Hiinas keelati konfutsianism täielikult ning selle avalikust kaitsjast Tangist ei teatud Läänes midagi. Tang aga leidis tuge just H. K.-lt, keda ta 1943. a. pidas kõige intelligentsemaks Lääne mõtlejate seas ning 1951. a. esimeseks, kes ühtviisi tundlikult on käsitlenud nii Ida kui ka Lääne õpetusi. Hans-Joachim Knaup (Yokohama) kinnitas umbes sedasama, näidates, kuidas H. K. Lääne filosoofia dihhotoomiliste sõnapaaride (mõtlemine–tundmine, sisu–vorm jne.) abil püüdis jaapanliku kompaktmõtlemise eripära üle kanda õhtumaisesse mõistepiiri. Daisetsu T. Suzuki (1870–1966), zen-budismi tähtsaim vahendaja lääne maailmas, oli H. K.-ga kirjavahetuses ning tunnustas oma teoses “Teed zeni juurde” C. G. Jungi kõrval ka H. K. panust zeni “teaduslikku analüüsi”, mis tema järgi muidugi zeni olemuseni ei vii. Siiski tunnistas Suzuki, et ka euroopaliku mõtlemise raames on võimalik tema enda olemuslikku dihhotoomilisust taandada, nagu tões12

tab Plotinose, Meister Eckharti või Goethe kogemus. Selles kontekstis saavad soodsa hinnangu ka H. K. mõistmiskatsed, mida kannab positiivne läheduseotsing “võõraga”. Martin Kämpchen (Santiniketan) on juba aastaid tegelnud H. K. ja India suhetega, seda eriti seoses Rabindranath Tagore isikuga. Elab alates 1973. aastast Indias, on käinud Tagore asutatud Visva-Bharati ülikoolis ning tõlgib sealsamas bengali keelest tema teoseid (enamasti on need tõlgitud autoriseeritud inglise tõlgetest). H. K. unistus alates Idamaa-reisist 1911–1912 oli olla guru, s.t. mitte Õpetuse tundja, vaid isiksuseks koondunud Olemine, holistlik Tark, nagu ta seda nägi Tagores, kelle üheks “maaletoojaks” Saksamaale ta 1921. a. saigi. Kahe mehe tegevuses oli sõltumatut sarnasust (mitteformaalsete koolide asutamine, Ida ja Lääne filosoofilise sünteesi taotlus), ning H. K. mõtlemises oli sügavalt omaks võetud indialikke (eelkõige hinduistlikke) mõjusid. Olemisest tähtsamaks jäi talle ometi tema oma isik. Karin Schmidt (Aachen) küsis, kas H. K. “Lõuna-Ameerika meditatsioonid” räägib üldse Lõuna-Ameerikast, ja vastas küsimusele viimaks eitavalt. H. Dyserincki imagoloogilise vaatluse sõiduvees tuvastas ta, et H. K.-le tüüpilise polariseerumise raames konstrueeris ta Lõuna-Ameerikast põrkepinna omaenese reaktsioonide uurimiseks, ning et Lõuna-Ameerika “psühhoanalüüs” on vähemalt samavõrd ka autori enda erutusfantaasiate kajastus. H. K. kirjeldas LõunaAmeerikat eelvaimse “kolmanda loomispäeva kontinendina”, s.t. maapinna ja -põue, roomajate, vaklade, mineraalide, sigiva-sünnitava huumuse võrdpiltides, ühtaegu külma vere ja emotsionaalselt korrastatud nukruse maailmana; seda sümboolikat võeti kord liiga otseselt ja solvatult, ent kasutati teisalt Blut-und-Boden-laadsete ideoloogiate õigustamisel. Lisatagu omalt poolt, et “Lõuna-Ameerika meditatsioonid” on kahtlemata H. K. kompaktsemaid ja jõulisemaid raamatuid, mitte enam intellektuaalse hajakonversatsiooni, vaid täie jõuga tekstile pühendumise tulemus. See on ka ehk tema suurima eneseleidmise, ühtlasi uue keele leidmise raamat (gana, ‘pime iha’, s.t. alamad tungid: nälg, hirm, ahvatletus jne., on ilmsesti levinuim H. K. omamõisteist);12 veendumaks, mil määral haakub “kolmanda loomispäeva kontinendi” psühhograafia seikadega H. K. eneseimidžis, võetagu vaid ette tema mälestused. Lõppeks on see ilmselt ka H. K. suurima kirjan-

Sellest lähtub suuresti ka üks erandlikke, Keyserlingi filosoofiat loovalt edasi arendavaid käsitlusi tänases maailmas: A. Ribeira. Keyserling 1980 ou la révolution inutile: Méditations sur une tradition élitaire. Paris, 1978.

148 Tuna 1/2004

Varia

dusliku mõjuga raamat; siinkirjutaja arvab H. K. “telluurseid imidžeid” ära tundvat muuhulgas Max Frischi “Homo faberi” (1957, e. k. 1965) Lõuna-Ameerika kirjeldustes. H. K. elutunnet revolutsioneerinud 1929. a. Lõuna-Ameerika reisi taga seisis tegelikult naine, argentiina kirjanduse “ülempreestritar” Victoria Ocampo (1890–1979), kellest kandis ette Helmut Winter (Niddatal). H. K. töödest innustunult võttis Ocampo krahviga 1927. a. ühendust ning kirjutas talle ookeani tagant kohati mitu korda päevas (pluss üks pikk telegramm nädalas); see, nagu enamik teisigi H. K. lähitutvusi, jooksis karile; Ocampo küsis hiljem oma intiimsed kirjad tagasi ning hävitas nad osaliselt. Esimene kohtumine Pariisis 1929. a., kus H. K. laskis endale daamil – talle iseloomulikult! – kuu aega luksushotelli välja maksta, oli juba lõpu algus: H. K. välimus, mehelikud ambitsioonid ja ülevoolav retooriline egotsentrism (“ta ei kuulanud ega mõistnud kedagi peale iseenda”) rabasid naist. H. K. reisis 1929 suvel küll LõunaAmeerikasse ettekandeid pidama, kuid nüüd rabas naine oma külmusega juba teda. Kahepoolsel rabandusel olid loomingulised tagajärjed: H. K.-kogemuse mõjul – nii väitis Winter – sai Ocampost õieti kirjanik ja feminist; H. K. aga kirjutas oma “Lõuna-Ameerika meditatsioonid”, mis C. G. Jungi sõnul kajastavat H. K. enesemaandust kokkupuutes naiseliku maisusega. Oma 1929. a. Lõuna-Ameerika reisil külastas H. K. ka Brasiiliat ning see tekitas huvi emamaa Portugali vastu. 1930. a. aprillis saab teoks loengureis ülikoolilinnadesse Lissaboni, Coimbrasse ja Portosse, millest kõneles Américo Monteiro (Porto). H. K. võeti nagu LõunaAmeerikaski vastu erakordse pidulikkusega kõige kõrgemal tasemel ning tema peast peetud prantsuskeelsed kõned kuulutasid ette 18. ja 19. sajandi väärtuste, abstraktse humanismi, kristluse, demokraatia, rahvuse jne. allakäiku; tuleviku maailmavalitsejad olla töösturid, autojuhid ja ajakirjanikud. Pääsmine seisnevat Venemaale ja USA-le vastu seatud ühendatud Euroopas. Koju naasnud, kirjutas H. K. oma “Euroopa spektri” 5. trüki (1931) jaoks lisapeatüki Portugalist: portugallased on kirglikud, kuid seesmiselt tühjad, sest kasutavad palju ülivõrret ja vähendussõnu, ei mõista huumorit ega irooniat, vastanduvad plebeidena aristokraatsetele kastiillastele (=hispaanlastele), kõnelevad teistest paremini võõraid keeli (millegipärast on keeleandekale H. K.-le ka see vastunäidustatud). Portugali varem positiivselt meelestatud ajakirjandus tegi oma suhtumises Balti krahvi 180-kraa-

dise pöörde ning Lissaboni ajaleht “Diário de Lisboa” võttis avaliku arvamuse kokku: “Darmstadti filosoof tuli Portugali, jõi meie veini, sõlmis sõprussuhted mõne meie kuulsusega, pidas kaks või kolm loengut, milles mõned nägid kõike ja mõned ei midagi, ning seadis end viimaks teele, öeldes oma andunud austajatele: “Kena maa, kui siin vaid mäed ja viinamäed oleksid.”” Johann Christian Põder (Göttingen) oli L. Lukase kõrval teine, kes võrdles eesti ja baltisaksa autorit, ühe küla mehi H. K.-d ja Uku Masingut. Karl Jaspersist tõukudes võttis ta aluseks juhtlause ‘et kellegi mõtlemist mõista, peaks vaatama, milliste silmapilkude järele ta igatseb’ ning tutvustas silmapilgu-filosoofiat Platonist Nietzscheni. Nii nagu klassikud, nii väärtustavad ka H. K. ja Masing silmapilgus igaviku sissetungi ajalisusse, tõelisele, s.t. vabale eksistentsile viitavat olemist. Silmapilgutaju ei olegi muud kui tunnetatud vabadus, personaalse olemise aeg. H. K.-s eristas Põder kõigepealt monistlikku, “Lõuna-Ameerika meditatsioonidele” eelnevat perioodi, kus silmapilk on valiku tegemise ehk vabaduse hetk; sellele eelneb ja järgneb tõelisuse rutiin. Vabaduse loov silmapilk on üürike, aga ometi tõelisust valiv, niisiis ka valitsev. Hilisem dualistlik H. K. tõlgendab silmapilku vaimu välgatusena temast muidu sõltumatus looduslikus olemises. Masingul on silmapilk seotud eelkõige lootusega: see on meile piskult pakutav mõistmise-aeg, mis annab lootust selleks, mis võiks olla kogu-aeg. Kui H. K. järgi avaldub silmapilgus inimese olemusühtsus mingi kõrgemalt vaimsega, siis Masingu järgi on see vaid inimese osadus sellega. Wolfhart Henckmann (München) võrdles “vaimu maastumise” (die Erdgebundenheit des Geistes) motiivi H. K. ja saksa filosoofi Max Scheleri (1874–1928) juures. Mõlemad tegelesid 1920. aastail antropoloogiaga tolleaegsel eeleksistentsialistlikul moel – mõtestades inimest tema metafüüsilistes funktsioonides. Scheler alahindas H. K.-d kui filosofeerivat literaati ja H. K. alahindas Schelerit kui kateedrifilosoofi, ehkki tagasivaates olid mõlemad sarnasemad, kui nad ise tunnistasid. Scheler osales 1927. a. Tarkuse Kooli suurel konverentsil “Inimene ja maa”, kus H. K. kavatses ta oma üldplaani alusel “orkestreerida”, ent Scheler libises talle etteantud rollist välja. Diskussiooni aluseks sai Scheleri tees “vaimu jõuetusest”(die Ohnmacht des Geistes), mis justkui rääkis vastu H. K. “maadvalitseva vaimu” vaimse initsiatiivi teemale. Henckmann püüdis pooli tagantjärele klassikaliselt puhta peenanalüüsi kaudu lepitada, näidates mõistete välise vormi fetišeeritust sisu arvel, kuid möönis ühtlasi, et H. K. transTuna 1/2004 149

Varia

tsendentne ‘algupära’ (Ursprung) ja Scheleri absoluut ehk jumalus on tunnetusteoreetiliste algpunktidena erinevad. Vastandina Scheleri Spinozast ja Schellingist lähtuvale panteistlikule metafüüsikale on H. K. jaoks oluline inimese hinge enesetäiustamine, mis ei rahuldu siinpoolse eksistentsiga, vaid kandub üle surma piiride. Eelnevast täiesti erinevas, heideggerlikult vormilõhestavas keeles pidas oma ettekande Eduard Parhomenko (Tartu), kes aga kummalisel kombel mitmete motiivide osas haakus Henckmanniga. H. K. ja Heideggeri ruumilist mõtlemist võrreldes võttis ta aluseks mõlema mehe tuntud maksiimid, vastavalt “Lühim tee iseendani viib ringi ümber maailma” ja “Inimene on kauguse olend”. Mõlemaga määratletakse inimest iseendast eemaldumise kaudu, püüdes seejuures uuendada transtsendentsuse tavapäraseid tähendusi filosoofias ja nähes transtsendentsust looduses endas. Siiski jääb H. K. vana õhtumaise minametafüüsika lõõga, võttes transtsendentsust kui Mina intensiivistamist ja potentseerimist, Heidegger aga defineerib selle kui oma Mina avatuse horisondilt iseendasse tõmbumise. Mari Tarvas (Tallinn) oli Hermann Keyserlingi Arhiivis Darmstadtis lugenud filosoofi käsikirjalisi päevikuid ning tõi päevavalgele tekstoloogiliselt alustrajavat. Enam-vähem süstemaatiliselt pidas H. K. päevikut kolmel perioodil; päevik ei olnud talle mitte intiimne vestluspartner, vaid pigem eeltöö tulevastele tekstidele. Maailmareisi nn. algpäevik 1911– 1912 on suures osas “Filosoofi reisipäeviku” mustand, juba avaldamiseks kirjutatud. Paljukõneldud Proteuse-motiivi seal veel ei esine, samuti on Kalkutta-peatükki hiljem vaikimisi lisatud vahepeal kuulsaks saanud Tagore nimi (sai 1913 Nobeli auhinna). Sõjapäevikud 1914–1917, samuti avaldamiseks mõeldud ja osalt ingliskeelsed, on pigem kollaaž ajaleheväljalõigetega. Kui palju on neis kattumisi H. K. sõjaaegsete artiklitega, ei osanud kõneleja öelda. Ositi säilinud Lõuna-Ameerika päevikud 1928– 1930 pole aga niivõrd raamatu mustand, kuivõrd “Lõuna-Ameerika meditatsioone” ettevalmistav materjalikogu ja lugemispäevik, kus senisest rohkem isiklikku, nt. suhtest Victoria Ocampoga. Sümpoosioni lõpetas endise Saksa suursaadiku Eestis, Henning von Wistinghauseni (Berliin) pikem ettekanne H. K. tülist oma kaasmaalastega Eestimaa Rüütelkonnast aastail 1917–1918. See oli ainus Balti-aspekti käsitlus selles sektsioonis ning omamoodi viimseni põhjalik eellugu sündmustele, mida laiemas geopoliitilises plaanis on vaadelnud siinkirjutaja (Tuna 2003, nr. 2). Just 1917–1920 jõudis H. K. baltipoliitiline tegevus nii 150 Tuna 1/2004

Sümpoosioni korraldajaid ürituse lõpubanketil TÜ Ajaloomuuseumi Valges Saalis (vasakult): Liina Sumberg, Liina Lukas, Ene Kelder, Jaan Undusk, Kairit Kaur. Foto: Barbara von Wartenberg

rüütelkonnasiseselt kui ka rahvusvahelises ulatuses kulminatsiooni, sest kogu Baltikum seisis täiesti uute valikute ees. Uurijate eest on seda seika varjutanud “Filosoofi reisipäeviku” (1918) tollane ülemaailmne menu. Ettekandja tsiteeris üksikasjaliselt nii Tartu kui ka Darmstadti arhiivist pärit materjale, mille esimene süvenev lugeja ta on sagedasti olnud, andes ammendava ülevaate Eduard v. Stackelbergi (“suursakslaste”) ja H. K. (“Balti kosmopoliitide”) kokkupõrke esimesest faasist, seda rõhuga Saksa okupatsiooniaastal 1918, kui paljud baltisakslased tegid viimse hetke valesamme, mis neile järgmisel aastal nii Landesveeri sõja tulemuse kui ka radikaalse maareformiga kätte maksis. Stackelbergi–H. K. konflikt on näide sellest, kuidas rüütelkondlikult juhitud Eestis peeti teravaid vaidlusi valikute pärast, mis ei olnud enam aktuaalsed, ja magati maha ajaloo peajoone kulg. Siiski võib H. K. poliitilist positsioonimängu, eriti mis puutub koostöösse eestlaste ja lätlastega, pidada palju läbinägelikumaks kui enamiku teiste baltisakslaste oma. Sümpoosion oli suurimaid kollektiivseid panuseid, mis seni Keyserlingide uurimisse antud. Usutavasti tõestab seda ka peatselt ilmuv raamat.

Jaan Undusk

Varia

Eesti medievistika paradigmade kütkes 23. oktoobri vilu õhtupoolik meelitas Tallinna Linnaarhiivi hubasesse saali arvukalt Eesti keskaja uurijaid ja asjahuvilisi. Oli ka põhjust, sest Akadeemilise Ajalooseltsi seekordne igakuine kokkusaamine kandis oma mõistetamatuses ligimeelitavat pealkirja “Eesti keskaja uurimise paradigma muutuvas ajas”. Sissejuhatavas avasõnas tõdeti rõõmustavalt, et meie keskaja uurijate ring o laienenud. Kui 1950.–1970. aastatel vedasid Eesti medievistikat peamiselt kolm “vaala” – Herbert Ligi, Enn Tarvel ja Sulev Vahtre –, siis alates 1980. aastatest hakkas ridamisi ilmuma tollal veel noorte ajaloolaste töid. Otsa tegi lahti Jüri Kivimäe, kellele järgnesid Priit Raudkivi ja Lilian Kotter. Iseäranis viljakat monograafiasaaki on aga pakkunud viimane aastakümme. Trükki on pääsenud nii juba varem valminud käsikirju eelnimetatud autorite sulest1 kui ka rida verivärskeid üllitisi. Oma raamatuid on presenteerinud Tiina Kala,2 Juhan Kreem,3 Tõnis Lukas,4 Inna Põltsam,5 Anti Selart6 ja Marek Tamm.7 Tähelepanu väärib seejuures, et medievistika ei köida üksnes n.-ö. puhtaid ajaloolasi, vaid ka neid, keda võluvad Kleio rohkem või vähem kaunid kaaslased – kunstiajaloolasi (Kaur Alttoa, Kersti Markus,8 Anu Mänd), arheolooge (nt. Valter Lang, Mati Mandel, 9 Marika Mägi, 10 Jaan

Tamm11) ja numismaate (Ivar Leimus12), kui mainida vaid mõnda. Andku andeks need, kes oma nime siit ei leia, sest käesoleva kirjatüki mõte pole esitada Eesti keskaja bibliograafiat. Rõhutagem hoopis, et nähtavasti on aeg lõpetada vahetegemine “päris” ajaloolaste ja “teiste” vahel. Meie uurimisaines – minevik – on ju sama, mis siis, et kasutatakse erinevad allikaid ja meetodeid. Pealegi, üha enam kandepinda leiab interdistsiplinaarne vaatenurk, mis ühendab nii ajaloo, arheoloogia kui ka kunstiajaloo võtteid ja teadmist. Tähtis on tulemus, see “uus”, mida üks või teine kirjutis lisab meie senisele ajaloomõistmisele. Siinjuures on ehk palju olulisem hoopis uurijaskonna ideeline lähtealus, millel omakorda rajaneb historismi paradigma, ajalookirjutust määrav ja selles kajastuv vaadete süsteem. Ja ka selles osas võib märgata nihkeid, mis ilmnevad nii käsitletava temaatika kui ka rõhuasetuste muutumises. Sõjajärgne Eesti ajalooteadus jätkas Hans Kruusi monumentaalse kolmeköitelise “Eesti ajalooga”13 tipnenud rahvuskeskset suunda, mis omakorda tingis eestlaste vabadusvõitluse ja agraarajaloo valdava domineerimise ülejäänud temaatika üle. Oma osa selles oli muidugi ka marksistlikust klassivõitlusteooriast lähtuvatel nõukogulikel administratiivsetel ettekirjutustel, mis seadsid akadeemilisele uurimistööle üpris kitsad raamid. Sisuliselt jäi meie keskaja uurimine vulgaarmarksismist siiski üsna puutumata, ehkki sundlõivu tuli “vanemale vennale” muidugi maksta. Niisuguse teaduskülvi saagiks olid kaalukad teosed talurahvaajaloost, mis jätsid aga vaeslapse ossa muud valdkonnad (raudse eesriide

P. Raudkivi. Maapäeva kujunemine. Peatükk Liivimaa 14.–15. sajandi ajaloost. Tallinn, 1991; L. Kotter. Tallinna rae finantsid 15. sajandil (1433–1507). Tallinna Linnaarhiivi toimetised 4. Tallinn, 1999. 2 T. Kala. Euroopa kirjakultuur hiliskeskaegsetes õppetekstides. Tallinna dominiiklase David Sliperi taskuraamat. Tallinna Linnaarhiivi toimetised 5. Tallinn, 2001. 3 J. Kreem. The Town and its Lord Reval and the Teutonic Order (in the fifteenth century). Tallinn, 2002. 4 T. Lukas. Tartu toomhärrad 1224–1558. Tartu, 1998. 5 I. Põltsam. Söömine ja joomine keskaegses Tallinnas. Tallinn, 2002. 6 A. Selart. Liivimaa ja Vene 13. sajandil. Uurimus poliitilisest ajaloost. Tartu, 2002. 7 M. Tamm. Imeteod ristiusustamisaegsel Liivi- ja Eestimaal (XII sajandi lõpp – XIII sajandi algus), Tallinna Linnaarhiivi Toimetised 1. Tallinn, 1996. 8 K. Markus. Från Gotland till Estland. Kyrkokonst och politik under 1200-talet. Tallinn/Kristianstad, 1999. 9 M. Mandel. Lihula muinas- ja keskaeg. Tallinn, 2000. 10 M. Mägi. At the Crossroads of Space and Time. Graves, changing society and ideology on Saaremaa (Ösel), 9th–13th centuries AD. CCC papers 6. Tallinn, 2002. 11 J. Tamm. Eesti keskaegsed kloostrid. Medieval Monasteries of Estonia. Tallinn, 2002. 12 I. Leimus. Das Münzwesen Livlands im 16. Jahrhundert (1515–1581/94). Stockholm Studies in Numismatics 1. Stockholm Numismatic Institute, Stockholm University, 1995. 13 Eesti ajalugu I–III. Peatoim. H. Kruus. Tartu, 1935–1940. Tuna 1/2004 151

Varia

taga või õigemini selle ees toimunud viljakat uurimistööd me siinkohal ei puuduta). Seetõttu on mõistetav, et uued ajaloolaste põlvkonnad tormasid innukalt harima kauaks sööti jäänud tühermaad, käsitledes keskaegset kaubandust, rahandust, valitsemist, linna argielu, vaimukultuuri, rahvusvahelisi suhteid jne. Kõik need teemad sundisid aga kaugenema eestlusekesksest lähtepunktist ning vaatlema Liivimaad (siin mõeldakse selle all Eesti ja Läti territooriumi keskajal), nagu see tegelikult oli, tema sotsiaalses, rahvuslikus ja kultuurilises mitmekesisuses. Oma süvitsi minevas sõnavõtus püüdis Priit Raudkivi määratleda ja mõista keskaegse Liivimaa (asu)kohta Euroopas. Analüüsides siinsete seisuste rekruteerumist, jõudis ta tõdemuseni, et nii maaisandad, kleerikud kui ka kaupmeeskond olid väga liikuvad ning pärinesid valdavalt Lääne-Euroopast, esmajoones Saksamaalt (Rein-Vestfaal). Ülemkihtidest kõige paiksemad olid vasallisuguvõsad, kuid omajagu rändasid needki. Siit tuleneb paratamatult mõneti ootamatu järeldus, et vähemalt poliitilises mõttes asuski Liivimaa Saksamaal ja meie keskaegseid riigikesi tuleb mõista kui tüüpilisi sealseid feodaalvaldusi. Seda enam, et feodaalsuhted imporditi Liivimaale valmiskujul ja peaasjalikult just Saksamaalt. Unustada ei tasu ka, et mingi ala geograafiline asukoht (maateaduse tollase taseme juures oli seda niikuinii raske teadvustada) mängis keskajal märgatavalt väiksemat rolli kui tema juriidiline või kultuuriline kuuluvus. Isegi asjaolus, et võõrkeelsele ülemkihile vastandusid siin teiskeelsed põlisrahvad, polnud midagi Liivimaale ainuomast – mõeldagu kas või Preisimaale, kui otsida võrdlusi lähemast kultuuriruumist. Niisiis, uurida Liivimaad, tähendab uurida (ka) Saksamaad. Elavat mõttevahetust põhjustas Sirje Kivimäe, kokkusaamise tegeliku algataja etteaste. Oma sõnavõtus kutsus ta Eesti medieviste avaramale maailmanägemisele ning loobuma liigsest rahvuskesksusest, mida uue Eesti Vabariigi noor kodanik avanenud maailmas niikuinii enam ei mõista. Liivimaa fenomeni seletamiseks pakkus kõneleja koloonia mudelit, mis lubaks mõista siinsete struktuuride külmumist, laiemalt võttes koguni teatavat arengupeetust. Seda viimast võib siiski täheldada alles ajaloo 14 15

järgmistel etappidel, sest keskaegne liivimaalane oli küllaltki tihedalt integreeritud oma kaasaja Euroopaga. Esineja arvates ei piisa ajalooteaduses kõrgema tasemeni jõudmiseks enam üksnes hoolikast uurimistööst, vaid tarvis on küsida ka uusi küsimusi. Seda enam, et vähemalt osa ajalooperioodide kohta näib allikabaas olevat vaat et ammendatud. Samuti vajab ülevaatamist ja ühtlustamist eestikeelne ajalooterminoloogia, sest viimane oskussõnastik selles vallas ilmus juba kolmveerand sajandit tagasi, aastal 1928!14 Eriti tunnevad sellest puudust mitte niivõrd professionaalide ringkonnad, kus asjatundmine niigi hea, kui just õppurid. Õhku rippuma jäi Toomas Tamla küsimus. Kui nüüd kirjutataks uus Eesti keskaja ülevaade, kuivõrd see siis erineks Hans Kruusi toimetatud ja 1937. a. ilmunud köitest? Teisisõnu, kas avaldatud uudiskirjandus suudab üle kasvada ajalookirjutuse uueks kvaliteediks või on meil tegemist kõigest hoogsalt lisanduva kvantiteediga. Eitamata üksikuurimuste väärtust, peaks neid siduma mingi ühine lähtepunkt või võrgustik, millesse võiks kududa keskaja uue käsitluse lõimed. Omaette probleem on muidugi, kas niisugust üldteost üldse on tarvis, kuid rida kaalutlusi räägib siiski selle kasuks. Esiteks, nõnda fikseeritakse teaduse hetkeseis, luuakse platvorm edasiliikumiseks. Teiseks, ainult niisuguse töö käigus selguvad lüngad uurimistöös, aga samuti seniste tulemuste omavaheline sobivus/sobimatus. Kolmandaks vajab uuemal teadmisel põhinevat alust ka Eesti ajaloo õpetamine koolides. Probleem pole pelgalt teoreetiline, sest võttes arvesse, et praegu ilmuv akadeemiline “Eesti ajalugu” algas õieti lausa finišisirgelt, 18. sajandist,15 saabub nähtavasti peagi aeg ka värske keskajaköite koostamiseks. Kui sisuliselt olid sõnavõtnud paljuski ühel meelel, siis hoopis rohkem lahknesid arvamused vormilises küsimuses – kuidas piiritleda meie keskaega ajaliselt? Pole vist suuremat kahtlust, et Liivimaa keskajale tõmbas joone alla senise süsteemi kokkuvarisemine 1561.– 1562. aastal, kuid mis võiks tähistada selle algust? Ka siin toetuvad praegused käsitlused Hans Kruusi klassikalisele jaotusele, mille järgi juhatas siinse keskaja sisse esimeste misjonäride saabumine Väina jõe suudmesse 12. sajandi lõpus. Kriteeriumid niisugusel lähenemi-

Valik ajaloolisi oskussõnu. Alalise Ajaloo-õppekorralduse Toimkonna Toimetised nr. 1. Tartu, 1928. Eesti ajalugu IV. Põhjasõjast pärisorjuse kaotamiseni. Kirj. M. Laur, T. Tannberg, H. Piirimäe. Tegevtoim. M. Laur, peatoim. S. Vahtre. Tartu, 2003.

152 Tuna 1/2004

Varia

sel oleksidki: 1) kirjalike allikate olemasolu ja 2) feodaalsuhete kehtestamine/kehtimine. Kuid need tingimused ei pea paika paljude maade puhul, millest lähimad paiknevad vahetult mere taga Skandinaavias, kõnelemata Pürenee poolsaarest või idamaadest. Pealegi nihkuks uute ürikute ilmsikstulekul nõnda mehhaaniliselt ka keskaja piir. Muide, hilisstalinistliku “Eesti NSV ajaloo”16 järgi tekkisid varafeodaalsed suhted Eestis juba paarsada aastat varem ning samal ajal ilmusid ka Eestit kajastavad kirjalikud allikad (vene, araabia). Seetõttu näib niisuguse kindla alguspunkti kehtestamine mõneti piirav, seda enam, et märgitud lähenemine mitte ainult ei erista, vaid ka eraldab valdavalt arheoloogiliste meetoditega uuritava muinasaja enamjaolt kirjalikel allikatel põhinevast keskajast liiga jäigalt. Niisiis pole küsimus keskaja algusest paljas skolastika, vaid laiemalt võttes uue ajalookirjutuse metodoloogiline probleem. Arutelu kokku võttes tuleb tõdeda, et küsimusi tõstatus rohkem, kui neile suudeti anda vastuseid. Kuid arvestades, et tegemist oli üle pika aja esimese teoreetilist laadi mõttevahetusega keskaja uurimise üle, oli see igal juhul viljakas ja mõtlema panev. Kõlama jäi idee avaramast ja avatumast vaatenurgast kohaliku ajaloo käsitlemisel, mis mõistagi ei tohi vastanduda traditsioonilisele allikauurimisel põhinevale suunale. Allikate valik omakorda ei tohiks olla piiratud, vaid pigem interdistsiplinaarne, seda eriti laiemate probleemidega tegelemisel.

Ivar Leimus

Eesti NSV ajalugu I. Toim. A. Vassar. Tallinn, 1955.

Eesti Vabariigi 85. aastapäevale pühendatud ajalookonverents 2003. aastal oli Eesti riigi ja paljude valitsusasutuste 85. sünniaastapäev. Kõigi nende aastate jooksul on meie ajalugu seletatud üsnagi erinevalt ja ilmselt muutub arusaamine Eesti ajaloost veelgi lähemate aastate jooksul, kui oleme saanud Euroopa Liidu ja NATO liikmesmaaks. Avarduv maailm võimaldab küll näha minevikku laiemas perspektiivis, kuid oluline on säilitada oma ajalooline identiteet, et mitte lahustuda hetkepoliitika korrektsust taotledes globaalses ajaloosuundumuses. On ütlemata tore, aga kindlasti ka ääretult vajalik, et minevikku mõtestavad ajaloolased aeg-ajalt kokku saavad, et üksteist ära kuulata, omavahel diskuteerida ja tõstatada küsimusi, millele edaspidi vastuseid leida. Hea võimaluse selleks annavad tähtpäevad, mil ka mitteajaloolaste huvi mineviku vastu märgatavalt elavneb. 21.–22. novembrini Rahvusraamatukogus toimunud ajalookonverentsi korraldamise ettepaneku tegi president Arnold Rüütel ja selle läbiviimise võttis enda kanda Haridus- ja Teadusministeerium. Korraldamistoimkonda kuulusid Mati Graf Tallinna Pedagoogikaülikoolist (esimees), Aadu Must, Tiit Rosenberg, Tõnu Tannberg, Jüri Ant ja Anu Lepp (sekretär) Tartu Ülikoolist, Maie Pihlamägi ja Väino Sirk Ajaloo Instituudist, Jüri Kann Vabariigi Presidendi kantseleist, Margus Laidre välisministeeriumist ning Rein Kaarli haridus- ja teadusministeeriumist. Konverentsi avakõnega esines Vabariigi President Arnold Rüütel, kes andis ülevaate Eesti iseseisvuse mõtte tekkimisest, teostumisest ja kandumisest kuni tänase päevani. Ta ütles: “Lähimineviku sidumisel Eesti ajaloo tervikpilti võime mõista, kuidas suutis anneksiooni, sõja ja repressioonide tõttu ränki kaotusi kandnud rahvas taastada iseseisvuse ja ehitada nii kiiresti üles demokraatliku ühiskonnakorralduse. Meie kogemuse põhjal suudab seda rahvas, kes tugineb oma ajaloolisele pärandile ning on säilitanud oma rahvuskuuluvuse ja identiteedi. See aitab ühtlasi mõista ja taasluua demokraatlikke väärtusi.” Kuna ettekanded lubati eriväljaandena publitseerida, siis siinkohal ei ole neid mõtet pikemalt refereerida, vaid ainult nimetada: Dots. Eero Medijainen võrdles kollektiivset mälu ajaTuna 1/2004 153

Varia

looteadvusega, Dr. jur. Lauri Mälksoo tegi vahekokkuvõtte Eesti Vabariigi järjepidevusest õiguses ja poliitikas, prof. Tiit Rosenberg kirjeldas eesti ajaloomõtte arengut viimase saja aasta jooksul. Kahjuks jäi ära Prof. Seppo Zetterbergi ettekanne “Miks XX sajandist ei saanud väikeriikide kalmistut?”. Päeva lõpuks näidati Ivi Tominga koostatud päevakohast programmi Eesti Filmiarhiivi kroonikafilmidest. Teisel päeval jätkus töö kahes sektsioonis. Esimeses olid ettekanded koondatud teemaringi “Väikeriigi eksistentsi võimalused XX sajandi Euroopas”, kus astusid üles: Kalervo Hovi “Soome ja Baltimaade võimalused ja valikud 1930. aastatel”, Urmas Salo “Eesti kaitseväe valmisolek sõjaks 1939–1940”, Vahur Made “Külm sõda ja kaasaegne Balti välispoliitikaline traditsioon” ning Olavi Arens “Hoover ja Wilson – Ameerika välispoliitika ja Balti riigid”. Teise sektsiooni üldpealkirjaks oli “Rahvuskultuuri tähtsus identiteedi hoidjana”, kus esinesid Rein Ruutsoo (“Hariduspoliitika ja rahvusliku eliidi kujunemine Balti riikides 1920–1940”), Lea Leppik (“Teadus Eesti Vabariigis 1920–1940”), Aadu Must (“Rahvuskultuurita ja riigita: Venemaa eestlaste eksperiment”) ja Ülo Ignats (“Eesti rahvuskultuuri säilimine võõrsil pärast Teist maailmasõda Rootsi näitel”). Konverentsi viimane paneelistung oli “Õiguslik kontinuiteet Eesti riikluses”, kus Ago Pajur ja Peeter Järvelaid otsisid uusi võimalusi Eesti XX sajandi ajaloo periodiseerimiseks, Tanel Kalmet esitas paradigmaatilise analüüsi kiriku osast Eesti Vabariigis, Georg Ambach tutvustas jurist Karl Saarmanni (1889–1948) kui näidet ühest biograafiast ajaloo allikana ning Arno Allmann analüüsis Eesti NSV Ülemnõukogu 1988. aasta 16. novembri suveräänsusdeklaratsiooni ajaloolist, õiguslikku ja poliitilist tähendust. Konverentsi plenaaristungist osavõtjate arv ulatus küll ainult seitsmekümneni ja sektsioonides oli see veelgi tagasihoidlikum, kuid nende näol olid esindatud ülikoolid, muuseumid, arhiivid, mitu ministeeriumi jt. institutsioonid. Esimese päeva plenaaristungil, mil oli võimalik ka sünkroontõlget kuulata, olid kohal Läti, Leedu ja Soome saatkondade esindajad. Loodetavasti saab edaspidi selline iga viie aasta tagant peetav esinduslik ajalookonverents, mis pühendatud laiematele teemakäsitlustele, traditsiooniks, mis tõmbab kaasa suurema huvilisteringi. Kindlasti leiab ka viie aasta pärast hulgaliselt aktuaalseid probleeme, mis ei lähe korda ainult ajaloolaste kitsale ringile.

Peep Pillak 154 Tuna 1/2004

Teevad aina uueks Eesti loo

onverents “Eesti noore mässumeelsus 1918–2003” (29.11.2003, Filiae Patriae, Tartu) seadis sihiks anda ülevaade Eesti noorte vastupanuliikumisest. Ago Pajur kõneles kooliõpilastest Vabadussõjas. Sellal kui Tallinnas toimus prassing katku ajal ja jõukad püüdsid vääramatult läheneva kommunistliku laine eest evakueeruda välismaale ning mehed putkasid mobilisatsiooni eest metsa, asusid koolilapsed toetama Eesti iseseisvuspüüdlusi. Esimeses Vabadussõja lahingus 28. novembril Narva all oli Eesti väe suurus tuhatkond meest, neist ligi kakssada kooliõpilased. Detsembris 1918 päästsid õpilased Tallinna. Enamlaste rindeedust tiivustatud töölised tulid tänavatele, kiskusid Pagari tänavale sõjaministeeriumi peitunud Ajutise Valitsuse korrakaitsepatrullidel relvi käest, kuni Narva koolipoisid tulistasid rahvahulga pihta. Pärast üht-kaht tapetut jooksid demonstrandid laiali ja enamlaste mäss kukkus läbi. Koolipoiste suur osalus Vabadussõjas oli ka poliitiline mäss vanema põlvkonna vastu; sellal kui ühiskonda lõhestas vastuolu rahvusluse ja enamluse vahel, valisid noored selgelt rahvusluse ja tõmbasid eeskujuga kaasa ka muu ühiskonna. Sundmobilisatsiooni alamvanus oli esialgu 21 eluaastat. Mais 1919 vähendati vanusepiir 17 eluaastani, mis vastas paremini tegelike võitlejate vanusele. Juba detsembris 1918 loodi õpilaste kaitsepataljonid. Tartu Treffneri kooli vanemate klasside õpilased astusid leitnant Kuperjanovi kutsel in corpore Kaitseliitu, moodustades omaette lendsalga. Kooliõpilaste raskeim lahing toimus 24. augustil 1919, mil Pihkva all hukkus 11 õpilast. Augusti lõpus jagati õpilased seoses kooliaasta algusega kahte lehte. Mobilisatsiooniealised elasid kasarmutes, tegid sõjaõppusi, käisid patrullteenistuses ja selle kõrvalt õppisid ka koolis. Nooremad kui 17 aastat elasid korteris ja käisid koolis, ent nemadki kuulusid pataljoni nimekirja, kandsid sõjavarustust ja olid laupäeviti sõjalisel väljaõppel. Pärast Vabadussõja võitu andis valitsus rindel võidelnud noortele võimaluse tasuta edasi õppida. Paljud astusid tänu sellele ka ülikooli. Ent kõrghariduseni jõudis mitu korda vähem rindekangelasi, kui seda teed alustas. Ilmselt olid süüdi nii kasinad võimed kui ka läbipõlenud närvid. Kadi Grichin käsitles vaikiva ajastu üliõpi-

Varia

lasorganisatsioone. 1930. aastate lõpu pidev hurjutus oli – ärge samastuge vabadussõjalaste liikumisega! President Päts kinnitas, et rahvas on haige ja vajab tervendamist. Üks tervendusabinõu oli üliõpilasorganisatsioonide reform. Kõik nimetati ühesuguselt konventideks, iga konvent sai kvoodi alusel esinduse edustusse, organiseerumata noortel edustusse asja ei olnud. Kohustuslik organiseerumine võimaldas riigil tudengeid paremini kontrollida. Sama eesmärki teenis Tartu Ülikooli kärpimine, tehnikateadused viidi Tallinna. Tudengid lasidki end suuresti tasalülitada, vastupanu vaikivale ajastule oli loid. Udo Josia ilmestas arvude keeles noorsoo vastupanu aastail 1944–1954. Kümne aasta jooksul anti kohtu alla 82 noorte vastupanugruppi, kuhu kuulus 657 inimest, neist otse koolipingist 331. Poiste keskmine karistusmäär oli 14 aastat Siberit, tüdrukutel “kõigest” 12 aastat. Teema orgaaniline edasiarendus oli Jaan Isotamme ettekanne kooliõpilaste vastupanust. Kui Eesti Vabariik oli kestnud kakskümmend aastat, siis noorte vastupanu pidas vastu sama kaua, esimesed noortegrupid langesid võõrvõimude kätte juba aastal 1940, noorimad vahistatud koolipoisid olid aga sündinud aastal 1941. Praegune ajalookirjutus käsitab kooliõpilaste vastupanu metsavennaliikumise relvastamata kõrvalnähtusena. Kuid tegelikult algas see enne partisaniliikumist ja kestis ka kauem. Kui partisanide eesmärk oli säästa end vabadusvõitluseks ja hiljem vaid enesesäästmine, siis koolipoisid olid taotlustes omakasupüüdmatud, nende paleus oli Eesti iseseisvuse ja seadusliku korra taastamine. Erinevus oli selleski, et kui metsa ajas sageli paratamatus, näiteks Saksa poolel sõdimise tõttu, siis noored avaldasid vastupanu oma vabast tahtest. Igaüks neist oli kutsutud nuhiks ja võis režiimi teenides tõusta orjast orjapidajaks, kuid ometi valisid paljud teise tee. Hilisemal perioodil ei olnud noortel sageli isegi vanemaid suunajaid, vaid tegutseti täiesti omaalgatuslikult. Kommunistid püüdsid välja selgitada ässitajat, ent jälle ja jälle seda polnud ning režiim tajus õudusega, et kui ta peaks vankuma lööma, ilmuks väheste mässajate asemele vastupanijate meri. J. Isotamme arvates näitab eelisrõhk metsavendlusele nõukoguliku ajaloodiskursuse jätkumist. Metsavendade tegude kirjeldamine andis kommunistidele võimaluse õigustada verise terrori kasutamist, noorte vastupanuvõitlus seevastu vaikiti maha. Mineviku pärand on ka nimetada orjust sõnaga “okupatsioon”, mille viigilehe alla mahuvad korraga vabadusvõitleja ja viimne kollaborant, kõik on justkui ühtviisi okupatsioo-

ni ohvrid. See mentaliteet teeb võimalikuks sellised presidendid, nagu Eestil praegu. Üks toonastest mässulistest koolinoortest Enn Tarto lisas repliigi korras, et 1950. aastate noored, kes astusid kommunistide vastu, osalesid külmas sõjas Nõukogude Liiduga ning olid ajaloolises plaanis lõpuks võitjate poolel. Andres Tarand meenutas venestusevastase 40-kirja lugu aastast 1980 ning Indrek Tarand sellele järgnevaid aastaid, põigates aeg-ajalt Tarandite köögis 1980. aastate algul toimunu juurde. Vana Tarand kinnitas, et mässuline oli noorte trammikõigutus pärast ansambli Propeller kontserti, samuti järgnev massikogunemine Tallinnas Raekoja platsil 1. oktoobril – mässu tunnus on, et tegutsetakse järelmite peale mõtlemata, samas 40-kirja intelligentlik alalhoidlikkus ei olnud mäss. Tegu oli poolakate “Solidaarsuse” ametiühingu edu tuules jõudu kogunud maksimaalsele legaalsusele pretendeeriva hoiatuskirjaga venestamise vastu. A. Tarand andis veksli, et kirja 25. aastapäeval hakatakse lahtisemalt pajatama ning tõi esimese näite, et võib-olla ei olnud Hando Runneli keeldumine kirjaga ühinemisest tingitud ainult selle mannetusest, vaid Runnel ei mahtunud kirja põhiautori, teise luuletaja Kaplinskiga ühele pingile. Nagu saanud tavaks, lähimineviku üht olulisemat vastupanusündmust, 1980. aasta noorterahutusi ennast seegikord ei kajastatud. Noorem Tarand põhjendas mässumeelt puberteediaja suure testosteroonitasemega organismis ning pidas juhuseks, et temal õnnestus sündida aega, mil ei tulnud lüüa jalaga pikali lihtsalt prügikaste, vaid sai seda teha kiiduväärselt kommunistide prügikastiga. Heiki Valk andis ülevaate organisatsioonist “Noor-Tartu”, mis püüdis aastail 1979–1984 korraldada Tartu ajalooüliõpilaste legaalset vastupanu. Eeskujuks oli Tallinna liikumine Kodulinn, kuid poole aasta pärast oldi sunnitud muutma nime, sest Tartu komsomolijuhid kuulutasid järsku välja liikumise Tartu Kodulinn. Alustati räämalastud kalmistute korrastamisest töötalgutega deviisi all “raiudes võsa kalmistutelt, raiume võsa endast”, teine põhisuund oli kultuur: kohtuprotsessid Jannseni, Jakobsoni ja Grenzsteini üle, kus analüüsi all kollaboratsionism, eesti huvide reetmine, venestus; laulupeod, millest teine keelati; ajaleht Urbs Paterna (ilmus 5 numbrit); kirjandusõhtud, kus võimud said Matti Miliuse esitatud luulereast “tunneksin end kui vabariigi president” ettekäände süvendatud huviks. Organisatsioonil ei olnud ametlikke liikmeid ega põhikirja, lootuses, et mida ei ole olemas, seda ei saa ära keelata ega ka liiga kontrollida. Tuna 1/2004 155

Varia

Dissidentidega avalikke sidemeid välditi ning aastal 1983 deklareeriti avalikult, et “Noor-Tartul” on ainult kultuurilised sihid, teades, et muidu ei lasta midagi korda saata. Ometi oli rahvusliku aktsendiga ning ümbritseva suhtes vaimses vastuseisus tegevus sedavõrd lahknev allasurutud ühiskonnast, et sellest sai paratamatult mäss. Räägiti minevikust, ent alltekstiks oli tänane päev. Probleemid algasid juba kevadel 1982, jätkusid Kuperjanovi haual käinud üliõpilaste Tarandi, Reidla ja Sarapuu väljaheitmisega jaanuaris 1983, ühe eestvedaja Lauri Vahtre eksmatrikuleerimisega sama aasta aprillis, arreteerimiste, läbiotsimiste ja ülekuulamistega. Ööl vastu 9. novembrit 1984 teatasid algatajad, et liikumise tegevus tuleb lugeda lõppenuks. Konverentsile lisas avarust Mari-Ann Kelami ettekanne noorte väliseestlaste panusest vabadusliikumisse, mis algas sõnadega, et kui klaveril on läikiv pind ja üks kriimustus, langeb pilk just sellele kriimustusele. Kes julgesid olla Nõukogude poleeritud okupatsiooni tingimustes kriimustus, seisid ühtlasi ka nende eest, kes seda ei julgenud. Emigrantide vanema põlvkonna karmid teated Balti rahvastele tehtud ülekohtust jäid Lääne inimestele kaugeks, sest kannatuste määr ületas nende kujutlusvõime: vahistamised, küüditamine loomavaguneis külmale maale maakera teises otsas, tapmised. Noored võtsid kasutusele ameerikalikud meetodid, näiteks lugesid tundide kaupa linnaväljakul ette ohvrite nimesid, kes hukkunud okupatsiooni tõttu. Esmatähtsad olid: alati kohal olla, kindel sõnum ja meeldejäävus, et leida meedia ja selle kaudu poliitikute tähelepanu. Noorte edu võti oli see, et nad olid samasugused tavalised inglise keelt rääkivad ameeriklased kui teised, koguni haritud ja edukad, ning tänu sellele tekkis küsimus: mida nad tahavad? Tegevuse efektiivsuse mõõdupuuks sai, kui palju Baltikumi puudutavaid avaldusi võttis vastu USA Kongress – sest kohustust seda teha tal ei olnud. Eriti viljakas oli okupeeritud Baltikumi kohta informatsiooni jagamine osariikide senaatoritele, kellel oli õigus hääletada USA välispoliitika küsimustes. M.-A. Kelam tõstis eraldi esile president Ronald Reagani vastuvõttu Valges Majas. Seni oldi plakatitega piketeeritud Valge Maja aia taga, skandeeritud lööklauseid “net net sovet” ja “da da svo-bodaaa”, ent nüüd kutsuti nad sama laua taha presidendiga, kes kirjutas pidulikult alla deklaratsioonile 14. juuni kuulutamisest üleameerikaliseks Balti vabaduse päevaks. Piia Tammpuu kõneles EMOR-i küsitluse põhjal tänapäeva Eesti noorte väärtushinnangutest. Uurimuse järgi ei ole noortele olulised nor156 Tuna 1/2004

mid, autoriteedid, juured ega ajalugu, vaid elamused ja raha. Ettekandja väitel andis 1960.– 1970. aastate Eesti noorte anketeerimine tulemuse, et haridust ja tööd sidusid noored sooviga olla ühiskonnale kasulik, ent 1980. aastatel tekkis murrang, töös ja hariduses nähti võimalust parandada materiaalset positsiooni. Viimane esineja Mart Laar korrigeeris kõigepealt kahel erineval moel eelkõnelenu väidet. Esmalt seadis ta kahtluse alla Eesti praeguse sotsioloogia taseme, kui võetakse tõe pähe 1960.–1970. aastate ankeete. Teiseks, ka 1930. aastate lõpu vaikiva ajastu uuringud järeldasid, et noorsugu on alla käinud, lodev ja ebapatriootlik. Elu näitas aga vastupidist. 1940. a. andsid vanad sangarid alla, ent kirutud noored jätkasid lootusetut vastupanu veel aastaid. M. Laar pidas noorte osa väga suureks Eesti eest seismisel. Eesti rahvus kujunes 1860.–1970. aastatel noorte ringidest, Hurt, Jakobson, Koidula jt. olid kõik alla 30 aasta vanad. 30-aastase Jaan Tõnissoni aadete ümber koondunud Tartu renessanss oli järgmine puhang. Eesti riigi taastamise võtmeisikud olid samuti noored, nagu Laidoner, ning osa neist jäidki igavesti nooreks, nagu Vilms ja Kuperjanov. Okupatsioonile astusid vastu noored Niklus, Tarto, Isotamm ja teised. 1988. aastal kogunesid ilma käsuta lauluväljakule ja mujale taas noored. Noor oli taasiseseisva Eesti esimene valitsus. Noor põlvkond on saanud toetuda eelmiste põlvkondade vastuhakkudele, mässudele ühiskonnas. Ärkamisaeg tugines muinasromantikale, Tartu renessanss toetus juba nii muinas- kui ka ärkamisajale ja nii edasi. Ajast aega oli uuel põlvkonnal oma tee otsinguiks positiivseid mõjutusi aina enam, mis muutis kergemaks oma tegevuse põhjendamise. Ainult ühel korral, 1930. aastail jäi vanade olijate kaasabil ära uue tegusa põlvkonna esilekerkimine ning kohe tekkisid saatuslikud probleemid. M. Laar avaldas lootust, et temasugused suudavad hoiatusest õppida ega monopoliseeri liiga kauaks riigivõimu. Teadmata, mis on võimalik, teevad noored teoks võimatu. 1860. aastate eestlase normaalne tee oli hakata sakslaseks. Üheksa kümnendikku gümnaasiumihariduseni küündinud eestlastest saksastus ja me ei ole neist kuulnud, rahvuslasteks sai 10% haritlastest, mässav vähemus. Nii on läinud kogu aeg. Ka 1988. aastal ütlesid elukogenud vanad põlvkonnad noortele, et Venemaa on suur ja tugev, ärge püüdke pilli lõhki ajada, ent rumalad noored ei teinud juttudest välja ja tegid uueks Eesti loo.

Mait Raun

S U M M A R Y E S S AY This issue is introduced by an Estonian translation of the essay “SanƗtana dharma” by French traditionalist thinker René Guénon. The translation is followed by a short commentary by the translator. This essay was published in 1949 (it has been republished later as part of the book “Études sur l’hindouisme”), and is in some sense a comprehensive introduction to the ideas on which the author’s whole argumentation about the “crisis of the modern world” is based. Guénon borrowed the idea about time cycles, which structure human history, from Hindu traditional cosmology. The most lasting of the time cycles, according to Hindus, is manvantara, the cycle of the existence of humanity, and the sanƗtana dharma is the “law” or “religion”, which dominates during this cycle from the beginning to the end, and because of this it can be interpreted as “the perennial philosophy”, “religion” or “law”. In the framework of this perennial cycle, different secondary time cycles do appear and manifest the perennial law or religion in limited or specific forms. The idea of qualitative change and decadence (like the golden, silver, bronze and iron eras of Antiquity) of humanity during a time cycle is also the starting point for the Guénonian criticism of modernity.

A RT I C L E S Kaido Jaanson. The Estonian Aleksander Kesküla and Berlin: the Opening (September 1914 to May 1915) The article examines the start of the relationship of Estonian Aleksander Kesküla with imperial Germany. After having contacted Berlin ambassador Gisbert von Romberg and having been promised by deputy foreign minister Artur Zimmermann that Germany did not intend to occupy Estonia, Kesküla left in October 1914 for Sweden. At some time before this, his meeting with Lenin also took place. In Germany and Stockholm, Kesküla met with Wilhelm Ostwald, the only Nobel laureate from the University of Tartu. Both noted the similarity of their opinions on the political developments of Estonia and the Baltic Sea region and also their feelings of mutual respect. In Sweden Kesküla had contact with the Bolsheviks and established good relations with the German embassy. In one of his letters to Romberg, he characterized Lenin and his sympathizers as a politically unimportant group, which, however, could be used in a way unbeknownst to them. This letter, posted on November 30, 1914, is the earliest document in the German archives where there is mention of Lenin. Kesküla contacted German diplomats four months earlier than Alexander Helphand-Parvus. He started contacts with the central authorities in Berlin at the end of 1914 – start of

1915 – at least two months earlier than Parvus. During the period under examination, there are seven known Russian analyses by Kesküla, either written by himself or as reports by Romberg. In March 1915, Kesküla forwarded to Berlin the materials from the Bolshevik conference, which took place in Bern. The possible procurer of these documents, Kesküla’s insider in Lenin’s circle, could have been the Estonian Arthur Siefeldt. Sielfeldt later lived in the FarCaucases, mainly in Baku, where he, as a Turkish specialist, became the director of an institute. He was jailed in 1938 and died in a prison camp in Kolyma in 1939. To date, researchers have primarily concentrated on those parts of the Kesküla-related documents where there is mention of Lenin. His document dated May 3, 1915 analyzes how to make use of revolutionary organizations. But it also contains a warning regarding Lenin. After visiting Ukraine and marrying, Kesküla went to Sweden for a longer stay in May 1915. Urmas Salo. Julius Kuperjanov in the battle at Paju Lieutenant Julius Kuperjanov (1894–1919) is one of the best-known figures from the Estonian War of Independence (1918–1920) who became a legend already in his lifetime. Kuperjanov led a partisan battalion named after him and participated in the liberation of southern Estonia from the Red Army. He was mortally wounded in the fierce and bloody battle at Paju manor on January 31, 1919. At the same time as emphasizing Kuperjanov’s personal heroism, he has also been accused of causing many casualties due to his rush to attack the manor. The article attempts, based on archive documents, historical reports and memoirs, to clarify the actual facts and to provide a more thorough overview of Julius Kuperjanov’s last days. It turns out that Lieutenant Julius Kuperjanov’s role in the leadership of the Paju battle has been exaggerated, and therefore he has also become the victim of unjust criticism. The Valga operation was led by the head of the Sons of the North Regiment, Colonel Hans Kalm, who commanded not only the Finns but also Kuperjanov’s partisan battalion. Kalm delayed the start of the attack on January 31 because he was awaiting news of the destruction of the rail lines from Valga and of the bridge over the Säde River. The attack began at 12.40. An attack in the dim light of early morning would have undoubtedly been more successful. It took four hours of pitched battle before Kuperjanov’s partisans and the supporting Finnish Sons of the North succeeded in taking the manor. On the Estonian side, 34 fell in the highest-casualty battle of the War of Independence, and 104 Estonians and Finns were injured, of whom 12 later died. J. Kuperjanov was injured right at the start of the battle, at approximately 13.15, when he was moving with his battalion’s 3rd company across the field at Paju manor. Kuperjanov, who was seriously inTuna 1/2004 157

Summary 1/2004

jured with a chest wound, was evacuated from the battlefield to a first aid station and then on to Sangaste railway station. But it was not until 4.30 the next morning that he arrived in Tartu at Dr. von Reyher’s private clinic. The doctors were unable to save the seriously injured man, so on February 2 at 5.30 in the morning Julius Kuperjanov died of a chest haemorrage. The activities of Julius Kuperjanov as a leader in the Paju battle cannot be fully praised, but they also cannot be condemned. His organization of resistance in Tartu county at the start of the War of Independence, the creation of the partisan unit and his successful military activity before Paju battle, however, do make Kuperjanov one of Estonia’s most prominent war heroes. Väino Sirk. Intellectuals proved to be tough opponents During its first period of independence (1918-1940), a substantial intellectual community developed in Estonia, one which was rather well matched to the era. This group was of a local character, comprising various ethnic groups (Estonians, Germans, Russians, Jews), which had similar standpoints regarding occupational, organizational and intellectual activity. After the occupation of Estonia in 1940, together with the exclusion and repression of Estonian intellectuals through soviet retraining, waves of people began arriving from the east who represented a completely different group of intellectuals. The local military and political elite were liquidated, large numbers of military and police officers were murdered. In summer 1941, the Soviet occupation was replaced by the German occupation. In autumn 1944, Estonian culture again suffered great losses when thousands of intellectuals, including a considerable proportion of leading scientists, writers, artists and musicians, fled to the West ahead of the returning Soviet Army. It would have made sense for the Soviet occupiers to leave untouched the intellectuals whose numbers had been thinned during the war, and to use them in assisting a return to normal life. What actually happened was a difficult period for the intellectuals. Besides the rural farming population, intellectuals also fell victim to particularly strong pressure from the brutal regime. Together with the waves of migrants, large numbers of educated people, who were employed in the security and party structures, health care sector, construction, as well as in the military, defense industry, and other secret sectors, also continued to arrive in Estonia. The intellectual community became more varied than at any time in Estonian history – in their mother tongues, cultural traditions and worldviews. The Soviet authorities were unable to tolerate the smallest degree of opposition, and therefore had to constantly deal with the intellectuals issue – and for 158 Tuna 1/2004

a while this interest was clearly paranoid – forcing upon them the Marxist-Leninist ideology. Initially, however, the Party was seen as particularly foreign for Estonian intellectuals – there were very few party members amongst the educated class. The intellectuals were seen by the leadership as being divided into two groups: the old, or bourgeoisie, and the new, or socialist. The old intellectuals were further subdivided: those who were opposed to soviet authority, the doubters and the supporters. Since Marxism-Leninism had for decades seen intellectuals as an undecided, untrustworthy group, then both the “old” as well as the “new” educated groups were suspected of bourgeois nationalism. Many non-Estonian speakers and people from the less-educated power elite were characterized by distrust towards the Estonian cultural heritage and its bearers, and even intolerance of intellectuals in general. Attempts were made to form a new generation of intellectuals from working class young people. But it turned out that the educated class was more active in its selfperpetuation than other social groups. Immediately after the war, there were no repressions in the Soviet Union which directly targeted the educated class. In 1946-1948, however, an antiintellectual campaign was carried out across the country, and this took place in Estonia as well. After the 1949 mass deportations and the start of the mass collectization of farms, policy towards the educated class became increasingly heavy-handed and threatening. In addition to accusations such as collaboration with the Germans and Estonian bourgeois nationalism, cosmopolitanism was added. After the 8th Plenary of the EC(B)P Central Committee (March 1950), the persecution of intellectuals accelerated suddenly. 400 scientists, writers, artists and musicians were banned from working in their fields, many were arrested, hundreds of teachers were dismissed, clergy were persecuted, university students were expelled. The actual situation was in clear conflict with the future visions and plans of the Party. The ineffective command economy and bureaucratic system needed a large cadre for management and control, but at the same time the authorities were making enemies out of the intellectuals, in particular those who were the most qualified. The Stalinist irrational policy regarding the educated class had clearly run aground. There was no change, however, during Stalin’s lifetime. But in 1952 the harassment of intellectuals did wane. D O C U M E N T A N D C O M M E N T A RY Kaspar Kolk. Arnold of Lübeck: The conversion of Livonia Besides Henrik of Latvia’s Livonian Chronicle, the chapter “Converting Livonia” in the Chronicles of

Summary 1/2004

Arnold of Lübeck is the most important contemporary source for the conversion to Christianity of Livonia. The author of the chronicle was the abbot of the Lübeck Benedictine cloister from 1177 to his death in 1212/1214, and he probably wrote his chronicles in 1201–1210, with the chapter on Livonia from the later period. The chronicles are generally known under the title Chronica Slavorum, but the comment by B. U. Hucker that such a title was not used until the printed version is justified. However, there is also no reason to surmise that the chronicle had borne the title historia regum or something similar, whereby the chronicle would have accorded the position of king to Heinrich the Lion. In the text of the chronicle, Arnold never refers without cause to Heinrich the Lion as king (rex); when in the final part of the chronicle (7.1, 7.8), kings (reges) are mentioned, it is always clearly referring to the rival pretenders to the king’s throne - Otto IV and Philipp. It is therefore more probable that the chronicle was originally without a title. And the term Historia abbatis Lubiciensis, which is found in some medieval manuscripts, is more likely to have been accorded by a transcriber. On the basis of the prologue, the chronicle was dedicated to the Bishop of Ratzeburg, Philipp, of whom there is mention only once in the stories of the chronicles, and even there without favour (7.9). Philipp is not even mentioned in the chapter on Livonia, where there is mention of the Bishop of Paderborn, Berhard, and of Iso from Verden, who went with him in 1211 to Livonia. B. U. Hucker has therefore presumed that Philipp gave his crusader vow later than the others, and Arnold did not hear of this before he ended his chronicle (in mid-August 1210, at the latest). This seems reasonable: the facts presented by Hucker, in combination with other data on the travels by Philipp and the Livonian bishop in 1210, demonstrate that they most probably met at the end of July or in August. The Livonian chapter is located in the various manuscripts in three different places: at the end of Book 5 (5.30), the start of Book 7 (between 7.7 and 7.8) or at the end (after 7.19). The reason for this difference is not known, and in the text of the whole of the remaining chapter there are no such differences between the manuscripts. According to the context criteria, it is not possible to definitely place the chapter in any of the locations. J. M. Lappenberg and Mey (2) have reached the conclusion that the chapter must have originally been located at the end of Book 5; Lappenberg does not explain this further, and Mey’s text critical arguments are not conclusive. But the results of a preliminary lexical analysis presented in this article support the claim that Arnold most probably wrote the Livonian article at the same time as the final part of Book 5. References in the chronicles regarding the christen-

ing of Livonia are brief, but almost all the more important events that occurred in this process are still noted. In particular, this includes the institutional development of christianized Livonia, but Arnold does not usually provide information about particular battle marches. For this reason a much more peaceful impression is gained from Arnold’s description of the christianization of Livonia than from Henrik’s. Regarding the first two Livonian bishops, Meinhard and Berhold, Arnold occasionally augments information known from Henrik’s Livonian chronicle and documentary sources, but not from the time of Bishop Albert’s rule. The facts presented by Arnold are mostly in accordance with Henrik’s, and even those facts which Henrik does not mention can also be considered trustworthy – e.g. that Meinhard was ordained as bishop in 1186 or Berthold’s stay in Livonia before becoming bishop. Because of these accuracies, it can be believed that in the Livonian chapter, Arnold is relying mainly on written sources; and only for the most recent events – conflicts between the Order of the brethren of the Sword and Bishop Albert, and also perhaps relations with Polotski – does Arnold rely on oral sources. It is not definitely known which written sources were used by Arnold; they could have been ones known to us or those which no longer exist. In addition to documental sources, he could also have had access to narrative sources which are no longer in existence: firstly, a brief biography of Berthold’s life, with emphasis on his martyrdom, and secondly, a brief overview (in unknown format) by Lund archbishop Anders Sunesen of the progress of christianization in Livonia as of 1207. This writing, also referred to by a letter from the Pope in 1208 and in Gesta Innocentii III, does have both contextual and lexical similarities with the chapter in Arnold’s chronicles; in addition, this source could have been known and used by Henrik of Latvia. Kaupo Deemant. How school students commemorated Independence Day on February 24, 1941. For the majority of pre-war Estonian students, having one’s own country was obvious and natural. The occupation of the country, loss of independence and the establishment of a foreign power was a very painful experience. There were spontaneous demonstrations by students, underground organizations were formed. The author cites and comments the secret document dated March 12, 1941 on the events of Independence Day on February 24. The Film Archives Photo Corner with views of Estonian cultural life in the 1950s is in its way an illustration for the article by Väino Sirk on intellectuals. Tuna 1/2004 159

Summary 1/2004

C U LT U R A L H I S T O RY A R C H I V E

REVIEWS

Sirje Olesk. One personal view of Estonian domestic politics in the 1930s. Oskar Loorits’s letters to Martti Haavio

Anti Selart introduces new articles dealing with Estonian history sources which have been published in Russia. Jüri Viikberg assesses Aivar Jürgenson’s thesis on the territorialism and identity of Siberian Estonians. Risto Alapuro analyzes Rein Ruutsoo’s book Civil Society and Nation Building in Estonia and the Baltic States, which was published in Rovaniemi.

The content of the publication is a subjective view of domestic politics in the Republic of Estonia in the 1930s. The folklore specialist, Finnophile and ideologue, head of the Estonian Folklore Archives, Oskar Loorits (1900–1961), corresponded with his Finnish friend and colleague, the poet and head of the Finnish Literary Society’s Folklore Archive Martti Haavio (1899–1973). These 11 letters were selected from amongst the many sent in the period 1932–1937, where Loorits discusses Estonian politics and Finnish-Estonian kinship contacts. The correspondence covers the veterans’ movement, the 1933 referendum on the new constitution, and the 1934 coup in Estonia. In addition to the Finnish relationship, there is considerably attention paid the Republic of Latvia and its policies regarding the Livonians. One need not always agree with O. Loorits’s very subjective assessments of contemporary politicians and writers (K. Päts, J. Laidoner, K. Eenpalu, Fr. Tuglas, J. Semper, A. Annist , G. Suits, et al), but knowing these makes it possible to better understand the main contentious issues and dominant opinions of the age. MEMOIRS Vello Helk. From student in exile to Danish archivist VII This part of the memoirs covers the period 1972– 1978, when the author also had the work task of collecting and organizing private archives. The end of this period is also the peak of Vello Helk’s archivist career – he rose to the position of Danish Deputy State Archivist. POLEMICS Jaak Valge. How to divide Estonian time into periods? The article examines Ago Pajur‘s period scheme for Estonia’s first period of nationhood, and offers his own version. The starting point for the division into periods is the Estonian history process, but the reflection of external process in Estonia are also taken into account. The entire period (1918– 1940) is called the Estonian time, since the power of decision-making on Estonian territory was then in the hands of the highest Estonian state authorities. The period is divided into six: 1) Estonian War of Independence (1918–1919); 2) Finding a balance (1920–1924); 3) Years of growth (1925–1929); 4) Great economic crisis (1930–1933); 5) Period of silence (1934–1939); Time of the bases (1939–1940). 160 Tuna 1/2004

VA R I A These pages of our journal were slated for Rein Helme’s overview of Karsten Brüggemann’s doctoral thesis on the Russian North-West Army. Regrettably, on the last day of 2003, Rein Helme unexpectedly died, and instead Tuna is forced to publish his obituary written by Peep Pillak. On September 18–21, 2003, the Estonian Academy of Science’s Under and Tuglas Literature Centre, the Estonian Goethe Society, together with Frankfurt-Main University, organized an international symposium “Here is somewhere else: the Keyserling’s Baltic world experience”. The three prominent members of the Keyserling noble family (explorer and politician Alexander Keyserling, the writer Eduard v. Keyserling and the philosopher Hermann Keyserling) were the topics for presentations from 32 scholars from Germany, UK, India, Belgium, Latvia, USA, Poland, Japan, Taiwan, Portugal and Estonia. The symposium was one of the largest collective contributions to date for Keyserling studies on an international level. The presentations will be published as a book in Germany. One of the main organizers of the event, Jaan Undusk, provides an analytical overview of all the presentations during the symposium. Ivar Leimus writes about the meeting held by the Academic Society on the topic “The paradigm of Estonian medieval studies in changing times”. Peep Pillak provides a brief overview of the history conference dedicated to the 85th anniversary of the Republic of Estonia, and Mait Raun writes about the conference “The rebellious spirit amongst Estonian young people, 1918–2003”, which was held in Tartu.

Õiendus Tuna 2003. aasta neljanda numbri sisukorda on sattunud kaks eksitavat viga. Õiged autorite nimed on Kalervo Hovi ja Agnes E. M. Jonker. Vabandame! toimetus AS Pakett trükikoda, Laki 17, Tallinn